Reede, mai 30, 2014

Filosoofiamagister cum laude

Nii, lõpuks ometi saan ma selle kaua tagasihoitud enesekiitustiraadi siia üles panna...
Ei tahtnud varem laskmata karu nahka parkima hakata, kuigi ega ma teistsuguseks tulemuseks kindlasti valmis ei olnud. Kui kümme aastat tagasi sai bakatöö A peale tehtud, siis miks peaks nüüd kehvemini minema. Tollane bakaaste on tegelikult võrdsustatud praeguse magistriga, nii et sisuliselt tuli mul teha teine bakatöö, kuna kümne aasta tagune jäi vaid kümmekond lehekülge praegusest magistritööst lühemaks. Tänapäeval nimelt saab baka kätte ka peale 20 lehekülje kirja panemist. Toona oli meil ka sajalehelisi bakatöid...Mitte, et maht kvaliteeti näitaks, aga mina näiteks ei kujuta ette, mis uurimus mahuks 20le lehele. Bakaastmes oli meil tihti erinevate ainete kodutööde mahuks 20 lehekülge. Tänapäeval vist lastakse bakaastmes veel referaategi teha. Ehk siis jah, minu kindel hinnang on, et kõrgharidus on kohe kindlasti devalveerunud (puhtalt mu enda kogemuse põhjal, kõikjal ei pruugi see nii olla).
Samas kui ma naersin, et sain oma magistritöö pmst kahe kuuga valmis, siis pööritas mu isa silmi, et tema tegi omal ajal diplomitöö ikka kahe päevaga...Bakatöö ma tegin ka nii kahe nädalaga, mäletan. Kusjuures magistritöö puhul läks ka kõige suurem aur uuritavatelt vastuste saamisele. Just selle, teistest sõltumise tõttu, ei tahtnudki ma algselt uurimust teha, vaid kirjutada teoreetiline töö - bakaastmes ma seda tegin ja õnnestus väga hästi, kuigi õppejõud hoiatasid, et pidavat raskem olema kui uurimustöö kirjutamine. Esimene katse magistritööd kirjutada oligi tegelikult üle aasta tagasi, kui plaanisin seda teha teatud EL-i dokumentatsiooni põhjal. Kes kunagi EL-i dokumentatsiooniga kokku on puutunud, saab ilmselt aru, miks see ei õnnestunud (tegelikult sain ma vahepeal ootamatult lapse ka, nii et see ka omakorda keeras plaanid pea peale) - lihtsalt, uni tuli peale...
Igatahes jõudsin ma lõpuks ainuõigele äratundmisele, et töö tuleb teha asjast, mida ma tunnen ja armastan (mis mu meelest ongi hea töö põhitrump) ning ainsaks probleemiks oli juhendaja leidmine, kuna esmapilgul ei tulnud mulle kedagi ette. 5. jaanuaril käesoleval aastal lõi üks nimi järsku pähe ja nii see alguse saigi. Akadeemilises maailmas on 4 kuud enne töö esitamise tähtaega muidugi kõva hilinemine, kuna reeglite järgi tuleb lõpetamiskevadele eelneval sügisel juba töö plaan ja juhendaja ära kinnitada. Õnneks reeglitest keegi eriti ei hooli. Lõpuks saidki ainsana A-d kaks tööd, mida alustati kõige hiljem.
Kuna juhendaja iseloomustas mu tööd sõnadega "hiilgav" ja muu selline, siis ime ka, et ma puhevile ei läinud. Suurim rõõm saabus aga nii üleeile kui saime kätte retsensioonid ja selgus, et minu tööd oli hinnanud üks kõige põhjalikum retsenseerija üldse (hea, et ma seda ette ei teadnud), kes eelmisel aastal cum laude lõpetanule töö hindeks suisa C-d soovitas. Mulle soovitas A-d. Ehk siis oli mul kõige parem stardipaik, aga samas hiilgav võimalus kõik ära puterdada.
Kaitsmine oli korraldatud nii, et eeldatav parim töö viimasena, ehk siis sain seal ka veel praadida, aga õnneks ei läinud lavale saades pilt tasku ja suu lukku. Kaitsmise põhinipiks oli mul kõik peast rääkida ja mitte pabereid vaadata, sest nii kui ma paberit vaatasin, kadus jutulõng käest ära ja ühtki sõna enam meelde ei tulnud. Komisjoni ees oli muide palju mugavam rääkida kui kodus aknast välja vahtides. Õhtuni väldanud medikamentidele allumatu peavalu sain see-eest ikkagi.
Mida ma nüüd oma eluga edasi teen? Doktorisse on mõtet minna siis, kui sul on midagi olulist öelda mingil alal, mida sa lõpuni valdad. Ma olen pigem Onegin - ehk siis tahaks kõigest midagi teada. Eriti tahaks tundma õppida universumi ja elu saladusi. Kus seda antakse, ei tea?

Neljapäev, mai 22, 2014

Suhtlemisest ja huumorist

Vahel mõtlen, kui erinevad on ikka inimeste suhtlusharjumused/vajadused. Ma olen üksiku lapsena harjunud väga palju oma aega vajama. Mul on peas nii palju erinevaid huvitavaid isikuid, et nendega suhtlemiseks läheb ilmatu aeg! Kui ma nendega suhtlen (ehk normaalselt öeldes, omi mõtteid mõtlen) ajab mind segamine lausa hulluks. Teiselt poolt, kui "nendega" asjad aetud, olen ma tavaliselt tõsine ekstravert. Oluline on see, et asi käiks minu seatud graafiku järgi. Ses osas on igasugu sunnitud suhtlusolukorrad mu jaoks üsna piinavad - näiteks reisid koos teiste inimestega, kes ei saa aru, miks minusugune "muidu nii normaalne inimene" järsku tigedaks herilaseks pöördub. "Päevad, raudselt!" Vabalt võibki olla mingisugune hormoonide tasakaalutus, aga ma tõesti ei suuda end viisakaks suhtlejaks sundida kui tegelikult on tahtmine looteasendis ümiseda, kuid selle asemel peab seltskondlikku vestlust arendama. Teiselt poolt olen ma tööl käies L-ga  enamasti 24/7 koos. Omade inimestega on see hea asi, et neid ei pea pidevalt lõbustama nagu sõpru. Vahel on mõni imestanud, et kas ära ei tüdine, kui kogu aeg koos? Ma võin kellegagi füüsiliselt ju ühes ruumis asuda, aga kui mul on klapid peas või raamat ees, siis tegelikult olen ma hoopis kusagil mujal. Sõpradega poleks nii viisakas. Mingi pidev käe hoidmine ja kudrutamine oleks küll õudne, aga vaevalt keegi seda harrastab (raudselt harrastab tegelikult). Ilmselt ajaks sunnitud ühiselu mu kiiresti hulluks (ma mõtlen ikka päris, kirvega hulluks). Või siis töö inimestega.
Muidu olen ma seltskonnas suht täht, selline kloun-täht. Lugesin kunagi mingit teooriat sugude ja huumori kohta. Kuidas naisi ei peeta humoorikateks, kuna huumor on meeste pärusmaa, sest see aitas neid partneri leidmisel (naised armastavad kõrvadega), naistel huumorit meeste meelitamiseks vaja polnud, seega see oskus kui evolutsiooniliselt ebavajalik taandarenes (mehed armastavad silmadega). Mulle õudselt meeldib nalja teha. Kunagi, õudses tööõpetuse tunnis, sain siiani meeldejäänud tunnustuse osaliseks, kui mulle öeldi, et minu kõrval on alati hea istuda, sest ma teen nalja. No ja peale 1,5 kuud haiglas imestati ka, et must huumor pole mind maha jätnud. Eks mulle meeldib see ka, kui mehed mu naljade üle naeravad, kuigi ega ma loodagi, et nad mind seetõttu kohe kosida tahaksid. Pigem on nii vist oht "friendzone"-i sattuda. Samas kui meeldiv mees mu naljade peale ei naeraks, ega ta siis kaua meeldiv ei oleks kah. Enamik mehi on siiski huumoritajuga. Naiste hulgas on selliseid tõesti vähem, aga samas on need üksikud sellised pärl-inimesed, et ühe järgi nimetasin oma esmasündinu ja teist julgen nimetada oma parimaks sõbrannaks, kuigi me kohtume heal juhul aastas korra ja seda ka juhuslikult. Ma kahetsen vist kõige rohkem temaga suhete unarusse jätmist, aga no ma pole just eriline suhetehoidmisemeister - vastuolu - igapäevaselt ei suuda ma enamikega suhelda, aga harvema suhtluse puhul kipun võõraks jääma.

Kolmapäev, mai 21, 2014

Kuidas (mitte) minna paksuks

Olgem ka trendikad ja kirjutagem rannahooaja saabudes kaaluprobleemidest. Mul neid küll pole ja seega peaks kaalust rääkimine minu puhul vist pühaduseteotuse alla minema. Noh, umbes nagu see, kui depressiooni kõrvaltvaataja pilguga analüüsida. Õudselt hea on rääkida, kuidas mitte paksuks minna kui endal seda hirmu ei ole. Aga no minusugused on ka inimesed ja ei tasu telliskividega loopima tulla, sest alakaal on ju ka ometigi kaal ja sünnikaalu saavutamine võib olla eesmärk. Ok, kaaluteema puhul ei tohi vist nalja teha, nagu ma aru saanud olen...
Igatahes on mul üks tore salat, mida ma vahel iga päev söön ja L. kirtsutas selle peale nina, et vastik, jube ja paksukstegev, kuna sisaldab õli. Tema meelest on ainuõige salat hapukoorega ja oliiviõli on mingi itaallaste narrus. Selguse huvides olgu mu salati retsept(imoodi asjandus) ka ära toodud:
Kogus siis ühele sööjale:
kaks peotäit mingit rohelist salatit (rukola on hetkel minu lemmik)
3 kirsstomatit sektoriteks lõigatuna
1 avokaado tükeldatuna
väike tükk külmsuitsulõhet ribadeks rebituna
5-6 oliivi (oliivid võib vabalt ära jätta, lõhe ka, aga koos lõhega on palju parem)
Extra Virgin oliiviõli
palsamiäädikat
sidrunimahla (võib ära jätta vabalt)
maitsestamiseks kuivatatud basiilik ja tüümian (võib ma usun muude maitseainetega ka)

Jube hea salat! Ma ei usu, et see küll kedagi paksuks teeb, mis sest, et oliiviõlis olevat rohkem kaloreid kui hapukoores - ega sa seda ju pudelitekaupa ei joo!
Ma üldiselt võin öelda, et paksuks ei tee üldse mitte tavapärane toidukordade ajal toitumine (no kui sa just ekstreemselt ei toitu). Enda pealt olen tähele pannud, et kõige väiksem number on kaalul olnud alati nii pool aastat peale lapse saamist, sest siis ju õhtuti pudelit õlut või klaasi veini ei võta. Ega need õlled-veinid ise ehk nii palju ei mõjutakski, aga kes siis ikka nende kõrvale miskit ei näksiks. Terve känts juustu läheb mul kenasti korraga sisse nii. Samal ajal on enamike söögikohtade praed minu jaoks liiga suured. Tegelikult pidi juba paar pudelit õlut prae kõrvale teise prae mõõdu välja andma. Kui sa veel lisaks sellele päeva ajal normaalselt toitud, ongi ülekaal käes. Ehk siis ainuvõimalik dieet - joo aga nälgi?
Muuseas avastasin hiljuti, et varem kasutasime kodus praetaldrikuna taldrikuid, mis praegu on kasutuses leivataldrikuina. Nii suuri taldrikuid, nagu on tänapäeval müüdavad praetaldrikuid, meil kodus ei olnudki. Tere tulemast Ameerikasse?

Neljapäev, mai 15, 2014

Kõige lihtsam püreesupp

Võta purk Felixi või Salvesti ükskõik millist purgisuppi. Keeda valmis. Sega hapukoor juurde. Võta saumikser ja lase kõik ühtlaseks püreeks. Garneeri kaunilt! (Väga oluline punkt!) Ja valmis ta ongi!

Nägin täna ökopoe müüjat tavatoidupoest purgisuppi ostmas. Kas see pole mitte ülim patt? Igatahes jääb igasuguste purgisupiteemaliste artiklite kommentaaridest mulje, et purgisupp on surm. Ega ma ühtegi head purgisuppi iseenesest ei tea küll, aga söönud olen ma neid väiksest peale, sest nullist supi keetmine nõuab aega ja tööl käival inimesel pole seda aega kusagilt võtta. Päris suppe tegi mul ainult vanaema, sest tema oli pensionil. L. arvas ka siin ükspäev, et söögitegemine on privileeg, mida saavad endale lubada ainult need, kes muud tööd tegema ei pea. Vaatasime purgisupi taustaks Jamie Olivier'i, kes näitas, kuidas ta poole tunniga kolmekäigulise lõuna valmis teeb. Tal on muidugi ruumikas köök, kõik vajalikud vahendid ja tooraine kohe võtta. Tavainimene peaks korraliku toidu igapäevaseks valmistamiseks iga päev ka poes või soovitavalt turul käima. Kalliks läheks selline elu. Lisaks võin ma kodus isegi mingi maitsva asja valmis meisterdada, aga see ei maitse mulle ikkagi nii hästi kui kuskil restoranis, sest ma olen ihne snoob - kodus on ikkagi kodumiljöö - suvalised nõukaaegsed nõud ja pühkimata laud, interjööri panustamine nõuaks jälle hulgim väljaminekuid. Mina olen ikkagi sellest põlvkonnast, kus pulmaserviisi hoiti aastaid kapis, samal ajal igapäevaselt mõranenud taldrikutelt süües. See pole ju mingi taaskasutus, kui ma võtan oma vanad, aga kasutuskõlblikud asjad ja viin need kuskile taaskasutuskeskusse selleks, et endale uus ja peen serviis osta! See on õudne tarbimishimu, mida leevendab mõte sellest, et tegeldakse heategevusega.

Kolmapäev, mai 14, 2014

Kõik need poolelijäänud raamatud

Hakkasin eile mõtlema kõigile neile raamatuile, mille lugemise ma pooleli jätnud olen. Iseenesest on see üks tundlik teema, sest inimesed kipuvad ikkagi järeldusi tegema - küllap sa oled üks ebaintelligent, kui mu lemmikraamatu pooleli jätsid. Eks mind ka paneb imestama, kui keegi minu lemmikuid igavaks või loetamatuks peab, aga enamasti on see siiski vaid maitseküsimus. Noh, võib-olla kui välja jätta need "ma teisi raamatuid ei ole viitsinud lugeda, aga Videvik oli küll hea"-tüübid. Muuseas Videviku-saaga teise raamatu ma lugesin läbi, ei jätnud pooleli...Raamatute soovitamine on üldiselt üks tänamatu töö, niisamuti nagu ka muusikasoovitused - enamasti ei jäta need teistele sellist muljet nagu soovitajale endale. Minu puhul küll ühe erandiga  - oma viimast eriala läksin just õppima mulle soovitatud raamatute põhjal, kuna need olid seal soovituslikuks lugemiseks ega pidanud pettuma. Igatahes võtsin ette oma raamatulaenutuste nimekirja ja püüdsin meenutada raamatuid, millega ma lõpuni ei jõudnud (koju ma muretsen üldiselt vaid mulle meeldivaid raamatuid).
E. M. Remarque "Gam" ja "Jaam silmapiiril" - oeh, kohe esimesena ühe mu lemmikkirjaniku teosed...Ma armastan Remarque'i hilisemat loomingut, aga need esimesed teosed pole kohe sugugi minu maitse. Kusjuures paar nädalat tagasi rääkisin sõbraga, kes pidas just Remarque'i varast loomingut nauditavaks, kuna see pole nii depressiivne kui hilisem, peamiselt sõjatemaatikaga seonduv. Mul on lausa kahju, et mulle ei sobinud.
R. Williams "Ühel päeval keegi" - popstaar Robbie Williamsi elulooraamat. No nii igav, nii igav. Tõlge vist oli ka halb (see pealkiri on ju juba imelik?) või oligi see halvasti kirjutatud - tundus selline punnitatud Google Translate lausetega jutt.
"Milena: Eesti modelli päevik" - sellest saastaraamatust olen siin varem kirjutanud ka (otsing ei tööta normaalselt, ei saa linki anda). Igatahes oli see kunagi Eesti esimene e-raamat, salapärase autori poolt kirjutatud modellide glamuursest elust. Glamuuri ei olnud kusagil, kohutavalt igav oli hoopiski. Selline teema, millest ju annaks põnevalt või kasvõi naljakalt kirjutada, aga raamatus polnud kumbagi.
B.E. Ellis "Ameerika psühhopaat" - ma ei teadnud sellest raamatust enne lugemist eriti midagi. Seda, miks ta kuulus on. No pealkiri oleks võinud aimu anda muidugi. Igatahes ei jõudnud ma lugemisega paarikümnest leheküljest kaugemale, sest kogu see firmamärkide ja brändide virvarr ajas mu haigutama ja ma ei suutnud sisule keskenduda. Pärast sõbranna rääkis, et hiljem tulevad rõvedad mõrvad, mida samasuguse detailitäpsusega kirjeldatakse. Peab vist õnnelik olema, et edasi ei lugenud. Ma põhimõtteliselt saan aru küll, mida autor selle raamatuga öelda tahtis. Võiksin vist kirjandigi kirjutada, aga ma ei pea selleks seda häirivat raamatut läbi lugema. Kooliajast oleme arutanud, et vähemalt mina ja L. kirjutasime küll edukalt kirjandeid raamatuist, mida me lugenud polnud - "Kuritöö ja karistus - kuidas südametunnistus inimese hävitab" jne.
M. Lembe "Käed eemale Õnnest" - pikemalt siin.
V. Woolf "Orlando: elulugu" - üks mu lemmikarvustajaid analüüsib siin raamatut sügavuti. Ma olen seda tüüpi, kes pikki kirjeldusi lugeda ei suuda - mul on peas juba keskkond ja tegelased välja mõeldud, täpsed kirjeldused pigem mõrandavad seda. Mis ei tähenda, et ma ootaks raamatust pidevat tegevust. Lisaks käsitleb romaan (vähemalt selle esimene osa) ajajärku, mis mind millegipärast ei köida. Kogu see aadlike moraalikoodeks ja kombestik on mulle võõras. Näiteks on ka "Anna Karenina" mulle mõistetav vaid tollase ajajärgu kontekstis, üldinimlikuna tollased probleemid minu jaoks ei kvalifitseeru, ma ei suuda seda aega ja inimesi mõista.
D. Mitchell "Pilveatlas" - raamatust tehti ka film, järelikult pidi seal ka midagi toimuma. Mina nii kaugele ei jõudnud. Raamatu õhkkond ja tegelased peaksid, no vähemalt viiendalt leheküljelt, köitma hakkama, selle raamatu puhul nii ei juhtunud.
E. Bernhardt "Minu Bangkok" - ma ei saa aru, kas härra narkomuul püüdis intellektuaali panna või mis, aga mina ei saanud mitte midagi aru. Või noh, sain ikka, aga kogu see metafooride supp oli liiga sogane. Mees, kirjuta asjast, mitte ära soiu mingitest paradiisi väravatest ja golemitest!
J. Kerouac "Teel" - selle maailmakuulsuse jätsin ma ka üpris kiiresti kõrvale, kusjuures Kerouaci "Pilvealused" on mul lausa kodus olemas ja hea raamatuna kirjas. Või äkki ma ikka lugesin ta lõpuni? Minu meelest mitte. Kõrvalepõikena võib öelda, et kogu laenutuste nimekirjas oli päris mitu raamatut, mille kohta ma ei osanud midagi öelda - olin ma need lõpuni lugenud või mitte? Millest need rääkisid? Raisatud aeg?
G. Orwell "Kummardus Katalooniale" - taas üks muidu lemmikkirjaniku teos. Antud juhul on asi puhtalt temaatikas - võõras sõda, võõrad poliitilised olud, võõrad probleemid. Pool raamatut lugesin läbi ka, aga siis sain aru, et võiks oma aega millegi huvitavamaga sisustada.
Ja lõppu kõige piinlikum poolelijätmine üldse - J.Kross "Wikmani poisid" - krt, tegemist on mu vanaema kapsaksloetud lemmikraamatuga. J. Kross on üks paremaid Eesti kirjanikke üldse. "Wikmani poisid" on üks tema tähtteoseid. Kuidas see mul pooleli jäi? Kui ma kunagi siin kirjutasin "Kallitest kaasteelistest" mainis keegi  Kaur Virunurm, et tema ei suutnud seda detailirohkuse tõttu lugeda. "Wikmani poisid" peaks ses mõttes palju lihtsamalt loetav olema, aga mina nautisin pigem "Kalleid kaasteelisi" kui "Wikmani poisse". Teisest otsast hädaldan, et Woolfi kirjeldused on mulle liig...Ilmselt asi tõepoolest mingites maitsenüanssides või ka ajahetkes, milles konkreetne raamat kätte satub. Ses osas olen nõus sellega, et paljud kohustusliku kirjanduse raamatud hakkavad kõnetama alles palju hiljem - samas kui neid koolis peale ei sunnitaks, võib-olla ei satuks hiljem neile enam peale?
Muuseas, hetkel maadlen "Matemaatika õhtuõpikuga" - paistab, et kui soont ei ole, ei aita ka üldhariv info ja lihtsad seletused, no silm vajub ikka kinni...

Teisipäev, mai 13, 2014

Sofi Oksanen - Kui tuvid kadusid ja Õhtumaa viimased tunnid

Enne enda arvamuse kirja panemist lugesin läbi ka muud Internetis olevad arvustused ja tuleb nentida, et jään kõigiga ses osas vastuollu, et mulle meeldis "Kui tuvid kadusid" rohkem kui "Puhastus". "Puhastus" meeldis mulle küll ka väga, aga kahjuks on selle lugemisest päris palju aega möödas, nii et ma enam täpselt ei mäleta, mis emotsiooni see minus just tekitas. Tagantjärele domineerib siiski seks ja vägivald, mida ma iseenesest pean negatiivseks - mis see sisu täpselt oli, seda enam ei mäleta (hullumaja, mul on pea kõigi asjadega nii, et mäletan vaid emotsiooni, aga mitte süžeed või tegelasi, teistel seda probleemi ei paista olevat. Ise olen selle enda hea lühimälu halbade kõrvalmõjude alla liigitanud).
Teiseks asjaks, millega ma mitme arvustuse puhul ühel nõul ei olnud, oli nende arvamus sellest, et teose karakterid olevat liiga konstrueeritud ja ebareaalsed. Minu meelest ei saa iialgi väita, et "sellist inimest ei saa olemas olla!", see viitab vaid inimese kalduvusele hinnata kõiki teisi enda parameetrite järgi. Minu arvates on raske anda mingit ühtset inimliiki iseloomustavat määratlust. Osa inimesi on nõus end kõrgemate aadete nimel ohverdama, teine osa hindab asju kõrgemalt kui inimesi, kolmandat osa ahvatleb võim rohkem kui kuld või puhas armastus. Mulle just meeldiski selle raamatu puhul erinevate inimtüüpide väljatoomine. Sellest ma ka ei saanud aru, et mismoodi oli paljude meelest Edgar jätis ja jube inimene - ta ei olnud tegelikult ju oma loomult teiste kannatusi nautiv sadist. Ta lausa tunnistas, et "mõnikord ta lausa vihkab oma naist" - ehk siis enamuse ajast ta mingeid tugevaid tundeid ei tundnud. Ka Klooga õudused eelistas ta unustada ja pidas nende esilekerkimist luupainajaks, mitte aga erutavaks mälestuseks. Edgar oli lihtsalt pragmaatiline inimene, paraku empaatiavõimeta ja oma nahka armastav. Mu meelest on lausa silmakirjalik näha temas jätist - ma usun, et pea igaüks leiaks enda ümber ringi vaadates (või enda sisse vaadates) mõne seesuguse. Samamoodi võib olemas olla Rolandi-suguseid aatemehi. Tänapäeval küll ilmselt üha vähem ja üha enam nende hulgas, kes eelistavad oma tajud tuimaks juua või süstida. Pikemas plaanis "võidavadki" Edgari-sugused. Eks see üks Pyrrhose võit ole, sest isegi kui ma kogu raamatu ootasin, et lõpus õiglus võidule pääseb ja pahad oma palga saavad, siis isegi ilma selleta oli selge, et tegelikult ei võitnud mitte keegi. Samas kas saab keegi oma elu lõpus üldse öelda, et "jah, ära tegin!" Ilmselt on kõigil kappides mingid luukered, mis neil puhast võitu nautida ei lase. Sellistel aegadel elanud inimeste elu oligi suures osas läbikukkumine, argipäevadeta elu üksikute, juba ette teada varastatud rahuminutitega. Ses osas on meie põlvkonnal vedanud. Isegi niipalju, et me eeldamegi elult vaid rõõmu. Praeguse Ukraina-olukorra valguses on kõik, kellelt olen küsinud, plaaninud võimaliku okupatsiooni tingimustes Eestist jalga lasta. Olen kuulnud ka arvamust, et sõda olekski vaja - see paneks inimeste prioriteedid paika, kaoksid ära mõttetud pseudomured  - asjadekultus jne. Iroonilisel kombel nimetatakse Tuvide-raamatus üheks põhjuseks, miks küüditamisele vastu ei hakatud, just nimelt hirmu oma asjade kaotamise ees, ka põgenikelaevale sooviti sageli kaasa võtta mitte omakseid vaid sigu, keda hiljem rahaks teha. Inimeste loomuses on teha kõik, et nende harjumuspärane argipäev kasvõi mingil kujul säiliks - mis isamaa, mis vabadus, "ehitame Siberis üles Eesti riigi".
Kuna mul raamatute sisu peale mälu ei ole, siis armastangi rohkem neid raamatuid, mis millelegi edasi mõtlema panevad (kriminaalromaane me seetõttu üldiselt ei loe). Tuvide-raamat pani mind rohkem mõtlema kui "Puhastus". Mis on tegelikult oluline? Üldises plaanis ju elu edasi kestmine. Lihtsalt elu iseenesest, mitte selle kvaliteet, ausus iseenda vastu või aated. Kuna paljud lugejad-arvustajad imestasid homoteema sissetoomise üle, siis tekkis mul mõte, et ehk läbi selle - Edgar järglasi ei saanud - jäigi ta kõigest hoolimata ikkagi kaotajaks. Roland ja Juudit said tütre, seda enam, et "korraliku tüdruku", keda ei huvitanud poliitika, vaid armastus ja pesapunumine - ilmselt läks nende sugu edasi, evolutsiooniliselt jäid nemad peale. Kas olukorras, kus kõik muu taandub ihaldatava argielu ees, polegi see mitte kõige olulisem?
Järgmiseks ootan muide Richard Dawkinsi "Iseka geeni" lugemist, mis peaks teemaga haakuma ses osas, et meie oma tühiste eludega, mida me nii kangesti ületähtsustada püüame, oleme siiski vaid vahendid suuremas mängus - evolutsioonis, kus võidavad vaid need, kelle geenid edasi kanduvad.
P.S. Ma ei taha absoluutselt kritiseerida inimesi, kes on otsustanud järglasi mitte saada. Ma mõtlen laiemas plaanis - keskmiselt alla ühe lapsega peres eurooplased vs moslemipered - ühed, kes keskenduvad võimalikult õnnelikule argielule indiviidi kohta vs teised, kes toovad mugavused ohvriks geenide edasikestmisele. Kvaliteet vs kvantiteet. Äkki me oleme esimest teisele eelistades valel teel? Tagasi pöörduda ei suudaks me ilmselt kunagi. Isegi kui ma tean, et käes on Õhtumaa viimased tunnid, olen ma ikkagi õnnelik, et olen just siia sündinud.

Esmaspäev, mai 12, 2014

Spordiklubis saab anaalseksi? *

Sõitsin mina üle pika aja mööda Anne ringi ja äkitselt kerkis silme alla üks stringides urvis naisetagumik, juures kutsuv tekst: "Enne drill, siis chill!". Urvis naisetagumikud reklaamtahvlitel ei peaks enam kedagi üllatama, seda et naine üks peata perse on, oleme juba kõik ennegi kohanud (millegipärast sageli spordiga seotud ettevõtete reklaamides). Aga mida siin siis reklaamitakse? Päris avalikult anaalseksi? Drill tähendab eesti keeles tegevuse tuima, mehaanilist kätteõpetamist (ÕS-i andmed) - ilmselt ei taha ju keegi oma ettevõtet sellises valguses näidata. Samuti puudub eesti keeles sõna chill, seega võiks järeldada, et ka drill on otsene laen võõrkeelest. Inglisekeelne drill tähendab esmajoones puurimist. Urban Dictionary ütleb otsesemalt  - to root on chick hard, näitelausena "I drilled her so hard lastnight, that today my dick hurts." Et siis ei ole asi minus ja mu ropus mõtlemises, pigem on taaskord üritatud "vahvat kahemõttelist nalja" teha, mille peale Tarbijakaitse või kes kurat nende reklaamide sündsusega tegeleb, saaks taaskord öelda, et "täname teie tähelepaneku eest, aga meie komisjon reklaamiseaduse rikkumist ei tuvastanud". Tean päris mitut juhtumit, kus just selline vastus saadud. Kõik on JOKK.
Kõige rohkem tahaks teada, mismoodi sellised reklaamid ostjatele maha müüakse. No kohe koledasti tahaks sellisel koosolekul istuda, kus reklaamifirma Pets ja Aiku irvitavad, et "a paneks sinna plakatile ühe perse!" "a kle, jumala kõva, paneme jah perse!" "Höö-höö-höö!" Sportlased on ju nii lollid, et nemad on persega ikka nõus, mõni teine ehk hakkaks kahtlema aga no nemad olid trennis ju, kui mõistust jagati.

* Ettevaatust, ropp sissekanne, aga kehvast algmaterjalist paremat ei saa

Kolmapäev, mai 07, 2014

Lip job ebaõnnestub alati

Eile ilmutas Courtney Love ka oma singli eetrikõlbulikuma loo video:



Minu jaoks on visuaali natuke nukker vaadata, kuna kahju on sellest, et kunagi imekena olnud inimene on end ära rikkuda lasknud:
Courtney 90ndate keskel

Courtney 00ndatel

Tegelikult on muidugi ka see esimene pilt ilukirurgide teene, kuna 80ndate Courtney on hoopis selline olnud:


Nose job õnnestus, lip job mitte. Kui välja arvata see, et originaal-nina ei olnud Courtneyl just ideaalne, siis ülejäänud tema iluoppe on pigem depressiooniga põhjendatud. Nii nagu tavainimene püüab end uuesti leida soengut vahetades, vahetavad staarid oma nägu. Nende puhul on kindlasti ka meelelahutustööstus see, mis "värskendatud välimust" eeldab. Aga no see krdi lip job - kellel on see õnnestunud? Lisaks Courtneyle on see ära rikkunud veel mitu imeilusat naist:

Miks see kuramuse pardimokk ilus peaks olema?
Ok, meil on Angelina Jolie ja Lana Del Rey aga nemad väidavad, et nende puhul on kõik loomulik ja nad suudavad paksud huuled ka välja kanda, nägemata välja nagu herilaselt nõelata saanud:
Iluoperatsioonide suurimaks puuduseks ongi see, et need on näha. Mitte keegi ei usu, et sa üleöö nooreks ja ilusaks muutusid - seega, mis mõte sellel on? Keegi ei sosista, et "vaata, kui kena ta on!" vaid ikka "vaata, mis ta endaga teha on lasknud!" Ok, ma saan aru kui inimesel on juhtunud mingi trauma, aga enamasti teevad iluoppe inimesed, kes niisamagi keskmisest kenamad on. Miks neil nii madal enesehinnang on? Tegelikult tahtsin kirjutada ka napakatest vanasõnadest ja kõnekäändudest. Üks neist oleks ka "ilu nõuab valu" - mh, ma ei teeks iial endaga vabatahtlikult miskit, mis mulle valu põhjustab. Ilu nimel kannatada? Tänan, ei. Ma lõikan juustest ka pigem salgu välja kui vaevan end pusa lahti kammimisega...Tõeline hedonist?

Teisipäev, mai 06, 2014

OTD

Ma olen nii ebapopulaarne blogija, sest ei pane oma blogisse üldse pilte. Kaevasin siin natuke ringi ja isegi enamik videoid, mis blogis üleval, on ammu maha võetud. Tegelikult peaks siin minust pilte isegi olema, aga ainuke, mille ette viskas, oli see, kus ma olen tossudes ja hommikumantliga (filmivõtted, noh). Peaks veel olema üks minust leopardimaskis ja teine peale telgis magamist tuhamägede taustal. Ei midagi glamuurset, ühesõnaga. Eile käisin justnimelt glamuuriüritusel (kunstinäituse avamine ju ometi on seda?), televisiooni küll kohal ei olnud, aga fotograafe siiski jagus (sest oli fotokunsti näitus). Igatahes tehti üsna mitmeid ilupilte, sealhulgas minustki. Olen nii lahke ja riputan ühe siia kah:

Topsis on Värska.
Saapad Samelin, sukkpüksid Pamela Mann, seelik Mr. GUGU & Miss GO, pintsak E5P, kott Nabo.

Esmaspäev, mai 05, 2014

Abielluda või mitte?

Kokkuvõttes on vist ainult 2 peamist põhjust, miks abiellutakse: romantika ja majanduslik kindlustatus, mõlemad enamasti olulised naispoolele. Mõlemat poolt mõjutavaks põhjuseks võiks olla mööndustega kolmas - alati on abiellutud, komme on selline. Meeste puhul lisandub siis mõnel juhul ehk see "õige mees võtab ikka oma naise ära". Ma ei viitsi hakata statistikat tegema, kui paljud mu tuttavatest abielus on, aga ise olen käinud nii ühes pulmas iga viie aasta tagant, nii et üüratult populaarne see tegevus olla ei saa.
Igasugused "unelmate pulma" saated ja ajakirjad teevad mu meelest asjale karuteene, sest kõik võtavad pähe, et pulmad on mingi über-pidustus, mida ilma laenu võtmata ja 500 inimest kutsumata läbi teha pole viisakas. Pulmad on justkui selleks, et teistele näidata - "because I can!" Kui raha laristada pole, siis ära parem pulmi pea, muidu vaadatakse viltu. Kui romantikat tahta, siis võiks mu meelest lihtsalt kuskile reisile minna, mitte teiste jaoks pidu korraldada. Väike ja viisakas vastuvõtt on ka kena, aga alati on seltskonnas mõned "vana-kooli" esindajad, kes kirtsutavad nina kui laual pole sült-kartul ja labrakas küla kultuurimajas hommikuni ei kesta. Võeh. Ma juba väiksena kartsin seesugust "rahvalikku pulma", sest olin näinud pilte sugulaste pulmast, kus pruudil lasti leiba lõigata - no niimoodi, leib vastu rinda surutud, ma pelgasin, et veristan end raudselt niimoodi ära. Nukku mähkida ma ka ei osanud ja Pampersitest võis siis vaid und näha. Igatahes ei ole selliseid peod midagi olulist, mida ma elus kogeda tahaksin.
Majanduslik kindlustatus - kaob ära vajadus selle järele kui ebavõrdsesse suhtesse lihtsalt ei astuta ega lasta end ülal pidada. Ma eriti ei usu sellesse - "muidu oli ta nii tore aga siis ühel päeval varastas mu paljaks"-juttu. Märgid, et kaaslane kahtlane tüüp on, avalduvad ikka juba varem, tuleks veidi tähelepanelikum olla. Üldiselt ega see riik ka ikka ei aita, kui ise enda aitamiseks midagi ei tee.
Jääb järele vaid "nii on kombeks"-põhjendus abielule. Ei tasu salata, et ka mina eeldasin lapsena, et ühel hetkel tuleb abielluda (ja neli last saada). Ilmselt on aga enamik mehi õnnelikud selle uue moraali üle, mis neid abielluma ei sunni ja naised ei leia midagi võluvat ise meeste käe palumises. Nii need vabaabielud õitsevadki. Kas pole imelik, kui lapsed on mehe nimega ja ise oled nagu võõras inimene perekonnas? Samamoodi on ju tegelikult imelik see, et abielludes oma nimest loobud - lihtsalt see on harjumuseks kujunenud. Abielludes isegi ei pea keegi kellegi nime võtma. Räägitakse, et abielu annab kindlustunde, kui selle all just ei mõelda majanduslikku kindlustatust, mida ma juba mainisin, siis lahutatud abielusid tean ma vist veidi rohkem kui neid, mis püsima on jäänud. Kusjuures on huvitav see, et kord abiellunud ja lahutanud inimesed abielluvad suure tõenäosusega uuesti. Justkui käiks abiellumine kokku teatud inimtüüpidega. Traditsioone austavate? Pidusid hindavate? Ma ei tea, ma ise ilmselt sinna ei kuulu.
Abiellumise vastu on üheks heaks argumendiks ka see, et saad surivoodil kallile kaasale habiseda, et "ma kahetsen ainult ühte asja, seda, et mitte keegi ei armastanud mind piisavalt, et minuga abielluda..." See oleks mõnusalt dramaatiline lõpp. Ei tahaks võimalust käest anda.
Ses suhtes ei saa ma aru mingist kooseluseadusest - mis imelisi hüvesid see kooselu annab, et nii kangesti on vaja seda registreerida? Mis mõttes ei taha ma abielluda, aga notari juurde kooselu registreerima läheksin? Vahet ju pole? Mis jube püha asi see abielu on, et samasooliste kooselu selle sõnaga tähistada ei või? Kas poleks mõistlikum ja lihtsam öelda, et abielu kehtib kelle iganes vahel ja poleks vaja mingit eraldi kooseluseadust? Oi ei, meil on ju see võimas kirik ja Varro Vooglaid, keda me sugugi vihastada ei taha. Tuleb veel Nool ja viskab odaga...