Kolmapäev, juuni 29, 2011

Klassijuss tegi fesarisse konto!

Tegigi. Aga aja möödudes olukord muutub ja "klassijussist" saab mingil hetkel täiesti tavaline inimene, keda kohates pigem rõõmsast äratundmisest naeratad kui silmi pööritades kihistama kukud. Ok, juba keskkooliski oli klassijuhataja täiesti aktsepteeritav inimene (ilmselt sõltus see ka inimesest, meie oma juhtus olema pubekaid mõistev) aga põhikooli oma oli tollal ikka mingi arusaamatu tädi. No nagu vanemadki olid olemas üksnes selleks, et su elu põrguks muuta.
Meenub, et kord kutsus klassijuhataja kõik meie klassi tüdrukud enda juurde ja pidas meile loengu sellest, kuidas noor inimene on meigitagi ilus ja kool pole üldse koht, kus möksituna ringi käia. Nagu ei ole, eks! Pööritasime silmi ja ilmusime järgmisel päeval kooli oma parimates sõjamaalingutes. Õpetaja saatis meid pikema jututa WC-sse "ennast korda tegema". WC-s ei olnud elektrit, tulime tagasi ja teatasime, et pesta ei saa. Õpetaja, meie jultumusest ilmselt üsna tüdinud, kähvas, et mingu me ja otsigu elektrit siis. Läksimegi, koju. Vabanduseks ütlesime, et õpetaja käskis ju meil elektrit otsida ja kodus seda teatavasti leidus. Kanged mutid olime. Praegu vaatad ise samamoodi mõnd 13-aastast tibi ja mõtled, et kas peab ennast nii koledaks tegema kui meikida ei oska. Ilmselt tundis meie õpetaja sama ja tahtis vaid head. Loomulikult olime meie targemad.
Praegu enam klassijuhataja sellise tänitava vanainimesena ei tundu. Täitsa normaalne inimene, ilmselt oleks meil omavahel rääkida küll. Võiksime ilmselt koos oma lolluste üle naerdagi. Vanusevahe ei ole ju aastatega vähenenud aga mingi vahe on vähenenud küll. Kui isegi püüda väita, et mina küll täiskasvanuks ei saa, siis mingis osas ikka olen vist saanud ka. Iga õpetajaga muidugi nii ei juhtu. Mõni on ilmselt tõesti selline vastik ja ebaõiglane türann, et ka täiskasvanuna lähed teisele poole teed kui ta vastu tuleb. Iseasi, kas sellist õpetajat saab väga täiskasvanuks pidada. Minu teele ühtegi niisugust õnneks ei sattunud. No "napakaid" muidugi oli aga praeguseks ajavad nende teod pigem naerma kui tekitavad viha.
Ise ma õpetajaks iialgi ei läheks. Peavad ikka närvid olema, et klassitäie puberteetidega hakkama saada. Ma ei kujuta raskemat tööd ettegi. Kui aga autoriteedi saavutamisega vaeva nägema ei pea, on laste õpetamine ja suunamine kindlasti üks nauditavamaid ülesandeid.

Esmaspäev, juuni 27, 2011

Minu pidu

Avastasin õudusega, et ühe teatud tähtpäevani on jäänud vähem kui kaks kuud. Kunagi oli rate.ee's küsitlus, et mis tähtpäev teile enim meeldib. Mina vastasin jaanipäev aga enamik pakkus enda sünnipäeva. Minul enda sünnipäevaga mingeid erilisi mälestusi ei ole. Olid sellised väikeste tüdrukute peod missivalimiste, mälumängude, kookide ja võileibadega. Siis saabus aga aeg, mil kedagi külla ei saanud kutsuda, sest kodus oli permanentne remont. Või oli aed kole. See aeg sattus olema samal ajal kui minul tekkis unistus ühest toredast peost, kuhu saaks kutsuda palju rahvast sh kenasid klassivendi. Ühel tüdrukul meie klassist olid vanemad tihti ära ja tema korraldas selliseid koosviibimisi - need olid muuseas täiesti ontlikud, keegi purjus küll ei olnud, alkoholi ka justkui ei mäleta, vähemalt tüdrukud seda küll ei tarbinud ja kõige dekadentlikumaks teoks oli tikumäng. Võib-olla on isegi hea, et minul sellise peo unistus iialgi ei täitunud - mõelda vaid kui keegi polekski kohale ilmunud nagu tavaliselt nohikute lugudes? Ma ei oleks seda üle elanud. Ema ütles alati, et kui suureks saan, siis korraldan oma peo. Sain suureks, aga peod muutusid väiksemaks - olid sellised pubides korraldatud istumised, pärast mindi kuhugi klubisse jalga keerutama. Ei midagi meeldejäävat. Kõik sõbrad on kuhugi laiali valgunud ja kui ma nüüd saadaks kõigile inimestele kutse, et tulge suvilasse mu juubelile, siis ilmselt annaks positiivse vastuse umbes 5%. Igal ühel ju oma elu ja tegemised ning kuna ma ei ole mingi sünnipäevade korraldaja kunagi olnud, siis pole ka mingit traditsiooni, et "augustis Marca sünnal näeme". Kusjuures ma tean inimest, kelle sünnipäevad on igaaastane traditsioon, millega arvestades lausa puhkusi planeeritakse.
Lisaks unistusele korralikust sünnipäevapeost oli mul üks unistus veel. Või õigemini oli see üks verstapost minu etteplaneeritud eluloos. Korralikud tüdrukud lõpetavad ülikooli ja seejärel abielluvad. Seda otse loomulikult enne 30ndat eluaastat. Ma ei usu, et ma olin ainuke, kel selline arusaam asjadest oli. Vaadates kui paljud minuealised veel vallalised on, peaks see teistelegi paras šokk olema. Meie emad olid ju kõik abielus, keegi ei elanud niisama koos. Mis meil siis viga on, et meid ei taheta? ("Litsid olete kõik!" vastas tüüpiline netikommentaator) Pulmad on kallid ja meie jumal on raha. Ma ei teagi, kas ma tahaks suurt pulma. Suure pulmaga on sama asi, mis sünnipäevagagi, et kes need sinna tuleksid? Aga unistustes on ju pulm ikka suur - pika laua ja kõikide sugulastega. Selline nagu vanadelt fotodelt näha on olnud. Ainus asi, mis mind pulmade juures heidutanud on, on vanad pulmakombed. Lapsena nägin pilti, kus mu sugulane lõikab leiba, leib vastu rindu. Mu vanaema lõikas ka nii. See oli õudne, kartsin, et kui seda selgeks ei õpi, siis mehele ei saa. Õnneks on tänapäeva leivad enamasti viilutatud. Aga mehele ikka ei saa.

Teisipäev, juuni 21, 2011

Üks tont käib ringi mööda Eestimaad


Istusime eile oma umbses kontoris ja uimerdasime nagu tavaliselt kui sisse astus üks särtsakas preili. Ta oli jõudnud oma sissejuhatuse juba maha vuristada ning viimane, mida peale klappide peast krabamist kuulsime oli see, et ta nõudis meie firma nime ja kontaktandmeid. "Aga miks?" Alustas siis uuesti, et tema olevat Eesti Fonogrammitootjate Ühingust ja meie kontor olevat avalik ruum, kus muusika kuulamise eest võib kenakese kopika taskusse pista. Ütlesime siis, et ei ole midagi avalik ruum, meil ei käi siin kedagi. Tema kohe vastu, et tema sai ju sisse! No sai jah, me pole veel selle peale mõelnud, et ennast töö ajal kontorisse lukustada. L. nähvas, et aga kes teid kutsus. Mina üritasin viisakamat joont hoida ja seletasin, et meil on selline virtuaalne töö, et Eestis meil kliente ei ole ja seega ei külasta ka keegi meie kontorit. Tundus, et pigem L.-i nähvamise kui minu seletuse peale ütles siis preili teatava tooniga hääles, "et no andke andeks siis!" ja pühkis minema.
Et nagu nii käibki see asi või? Üks õudne töökoht lisandus mu nimekirja tolmuimejamüüjate ja karvatekkide esitluste korraldajate juurde. Hiljem teine kolleeg märkis, et olevat jah hiljuti sellisele tööle inimesi otsitud.
Mina muide maksan oma kuulatava muusika eest. Last.fm-i subscriber olen. Kuigi peab möönma, et peale tasuliseks minekut on sealne muusikavalik kesisemaks muutunud.
Tegelikult mängib meil kontoris raadio ka. Aga vaidle sa nende kontrollidega, et kui sul on klapid peas, siis sa raadiot ei kuule ja tegelikult kuulab seda kolleeg oma tarbeks. Aga vetsu või kohvi järele minnes ju võtad klapid peast? Või see ei ole "avalik esitamine"? Loogilisem oleks kui maksu nõutaks neilt, kes muusikat nö meelelahutuseks oma klientidele lasevad - poed, pangad (kas pangas kõlab muusika? vist mitte - hoiavad kokku, raisad), ilusalongid. Samas parem karta kui kahetseda.
Igatahes olete hoiatatud selliste südikate inimeste külastuste osas.

Ilunurk kah vahelduseks.
Ostsin endale välismaalt (loomulikult šoppan ainult Milanos, Londonis ja Pariisis, sest Eestist pole ju mitte midagi osta) ilusad sukkpüksid (need, mis pildil). Paki peal oli veel kiri, et new improved quality - sai korra jalga pandud ja kohe jäi käekett külge kinni ning auk tuli sisse. L. pärast targutas, et ilusaid asju ei tohtivatki kunagi selga/jalga panna vaid neid tuleb lihtsalt endaga kaasas kanda, soovitavalt koos hinnasildiga. Igatahes eile avastasin, et antud lahedate sukkade/sukkpükste/retuuside jms pood tegutseb ka internetis ja hind sealt tellides on pea täpselt sama, millega ma need ka poest ostsin. Poe aadress on siin ning seal on päris ilusaid asju.
Kvaliteediga on nagu on aga juba ema ütles mulle, et minu seljas on iga asi nagu koeral vorst kaelas, nii et võib-olla on kõik minu süü.

Esmaspäev, juuni 20, 2011

"Päris koopia"

Pidin kirjutama filmist, mida vaatamas käisin - "Päris koopia". Tean, et ma ei ole filminduses üldse kodus ja seega oleks ilmselt patt midagi targutada üritada kui on juba kirjutatud sellised kõikehõlmavad arvustused nagu näiteks Sirbi oma. Tegelikult oleks selle filmi puhul targem enne film ära vaadata ja seejärel arvustusi lugeda, sest lahkamine ei jäta enam eriti võimalust enda tõlgendustele.
Keda aga lihtinimese arvamus huvitab siis hea film oli. Juhul kui sulle istuvad filmid, kus actionit eriti ei ole ning keskendutakse sõnadele, loodusvaadetele ja suurtele plaanidele. "Nad peaksid kõik filmid Itaalias tegema!" olid mu esimesed sõnad kinost väljudes. Film keskendub mehe ja naise suhetele, seda siis just sügavamas, teineteisemõistmise mõttes. On see üldse võimalik? Vahepeal saab ennast kõrvalt näha ja avastada, et see mida filmis kujutatakse 15-aastase abielu tagajärjena võib ka palju varem pärale jõuda. Kinost tulles oli tunne, et sain vist millestki valesti aru aga hiljem arvamusi lugedes tuli välja, et see oligi ilmselt taotluslik - mis oli päris, mis koopia? Harjunud ju arusaamaga, et tõdesid on üks mitte mitu, kuigi see on ilmselgelt vale. Selles filmis ei jutustata sulle üht konkreetset lugu vaid lugu sünnib enamjaolt su enda peas sõltuvalt su enda kogemustest. Eks me ole ju kõik koopiad üldistest naiste- ja meeste stereotüüpidest. Samamoodi on kõik meievahelised suhtedki mingites üldjoontes sarnased. Mitte aga ühesugused nagu üritavad väita naisteajakirjad ja muu selline suhteabikirjandus. Filmis kohtumegi Naise ja Mehega, kelle tausta ja loo saame ise välja mõelda. Tavaliselt filmides ju sellist luksust ei lubata - kõik on kandikul ette kantud.
Naispeaosatäitja Juliette Binoche sai oma rolli eest 2010. aasta Cannes´i filmifestivalil parima näitlejanna auhinna. Tema osatäitmine on tõesti huvitav. Ta justkui ei näitle, ta on. Ja seda korraga nii mitmel erineval moel - kord tundub ta lausa vastik, siis armastusväärne, seejärel naeruväärne, tema välimus muutub filmi jooksul ärritavast kaunini. Mees on ses osas üsna staatiline. Vaid korra plahvatab ja ka siis naise jaoks mõttetus kohas. Muidu on kogu aeg selline eemalolev mühakas nagu üks mees olema peab.
Kas lihtsam on olla sellel, kes üritab igat asja lahti mõtestada või sellel, kes näiliselt midagi endasse võtmata stoilise rahuga kulgeb? Ilmselt mitte kummalgi kui nad kokku satuvad. Miks me ikkagi oleme kahesoolised*? Selleks, et igav ei hakkaks?

Ahjaa, guugeldades selgus, et "Päris koopiat" oli näidatud Tallinnas ka Beebikino raames. Hmmm...ei kujuta hästi ette. Üsna jälgimist nõudev film. Või on jälle minu eelarvamus Beebikinos käijatest kui sellistest, kes tingimata "Printsessi päevikuid" vaadata tahaksid.

*Lugesin, vist "Imelisest Teadusest", et otsest bioloogilist seletust sellele polegi. On väidetud, et bioloogilise mitmekesisuse tõttu, mis tagab tugevamate selektsiooni ja seeläbi liigi püsimajäämise. Selle vastu räägib aga see, et ka ühesoolised liigid on läbi ajaloo püsinud. Kahesoolistel läheb ju kõva aur paarilise otsimisele ja kui see ei õnnestu ongi geenide edasikandumisel kriips peal. Pigem miinus?

Reede, juuni 17, 2011

Mida vanem eit, seda roosam kleit

Mu vanaema tavatses nõnda öelda kui talle mõnd heledamat riideeset soovitada püüdsime. Ei sobivat kohe üldse mitte. Tollal oli ta umbes 60-aastane. Ema siis seletas, et Soome pensionärid käivad kõik roosades ja valgetes hilpudes ringi, mille peale vanaema vaid põlglikult muigas.
Eks kõik on näinud neid "tagant gümnaasium, eest muuseum"-tädisid. Mõni ütleb, et ei osata väärikalt vananeda, teine imestab miks ei või hingelt noor ka väliselt nooruslikkust rõhutada. Tädisid on muidugi igasuguseid. Saagimi Anu on ka lühikestes pükstes kena vaadata, Eve Kivi vanuses oleks lühikesed püksid juba veidi kohatud, samas ei saa öelda, et Eve mutilikult ringi käiks. Eks ta ole maitse asi ka - mõni võib ju öelda, et Saagimi Anu pole üldse hea vaadata aga ma usun, et kui asja objektiivselt vaadata näeb Anu* kadetsejate kiuste siiski oma vanuse kohta ülihea välja. Tema muud omadused võivad küll olla maitse asi.
Igatahes, edasi pükste poole. Oli eile plaan kinno väärtfilmi vaatama minna. Filmist endast kunagi hiljem ehk aga enne filmi jäi paar tundi vaba aega. Mida muud siin "kaksnurgas" (Tallinnas oli kunagi "kolmnurk" - Viru, Kaubamaja, Stockmann, meil siis ilmselt siin "kaksnurk") teha kui šopata. Isa kunagi ütles, et mul on aeg endale oma stiil otsida - siis kui Tähtsasse Asutusse tööle läksin ja eks ma vahel püüan seda joont hoida ka, et ostame vaid riideid, mille ema heaks kiidaks aga libastumisi tuleb ikka ette. Läksin Terranovasse, sest õhukesed t-särgid olid ootamatult otsa saanud. Peale kahe, kergelt kahemõttelise prindiga särgi omastamist tuli mõte, et särkide alla oleks ka midagi vaja. Mis oleks kuuma ilmaga parem kui paar lühikesi pükse. Võtsin, proovisin, oli täitsa ok, keerasin end siis peegli ees ümber ja...TSELLULIIT! Jõllitasin veidi lummatult ja mõtlesin, et that's it, see ongi nüüd käes - aeg, mil põlvest kõrgemal lõppevad seelikud ja püksid vulgaarseks muutuvad. Vihaga tahtsin püksid tagasi viia aga siis tuli trots ja ostsin need ikkagi ära. Äkki ikka peegel valetas? Sõbranna kiitis pärast veel takka, et proovikabiinide peeglid valetavadki.
Mitu korda olen ma mõnd "eakohatult" riietuvat tädi vaadates sosistanud, et "palun öelge mulle kui ma ka siukseks muutun!" Kas ma nüüd muutungi? Kui raske on inimesel tegelikult aru saada, et välimus siiski aja jooksul muutub ja riided, mis varem sobisid, ei lähe enam mitte? Mõni vaatab seda muidugi kalendrist ja kui 25 kukub, hakkabki riides käima nagu tädi. Hea ja turvaline.

*Keelenalja kah. Avastasime eile sellise toreda lause nagu "Anus on midagi naljakat" ja naersime selle üle kõhud kõveras. Vaata ka: "Kõikjal sügavad hanged" või "Sealt sai ta ka lauluhääle".

Teisipäev, juuni 14, 2011

Kõhuhäire korral varjuda kooli sööklasse!

Selline silt seisis kunagi minu koolis laulmisklassi uksel. Algselt muidugi ilma esimese k-täheta. Sööklasse tuli varjuda seetõttu, et see asus maja keldrikorrusel.
Sõjahirmu postitusi on paljud kirjutanud, viimati jäi silma Punase Hanrahani tuumapommi oma. Mina kui temast hilisema väljalaskeaastaga isend jäin õnneks igasugu tuumaõppustest ilma, kuid sõjahirm ei olnud võõras minulegi. Minu sünniks oli sõjast juba oma 30 aastat möödas aga tollases meedias figureeris sõda igapäevaselt. Ja kui ma mõtlen meediat, siis ikka tollasele minule eakohast: lastefilmid, multikad, ajakirjad. Meenub üks väga jube multifilm sellest, kuidas väike tüdruk mängib sõjas purustatud koolimajas oma mänguasjadega kooli ning järsku kuuleb kauguses tankimüra, ta jookseb välja vaatams, lootes, et tema suur vend tuleb koos Punaarmeega aga tankide lähemale jõudes paistavad nende külgedelt haakristid ning tank suunab oma toru tüdruku poole. Edasi ma ei mäleta, mis sai ja loodan siiralt, et see multikas ikka nii õudne ei olnud vaid tegemist oli lapse fantaasia edasiarendusega. Teine kolepilt seoses sõjaga on pärit mingist välismaisest (Idabloki omast ikka siis) ajakirjast, mida vanaema mulle iga nädal putkast tõi, sest seal olid toredad meisterdamisleheküljed. Muu hulgas oli seal ka pilt, kuidas tank sõidab sõdurite poole, kes end kaevikus varjavad. Mõtlesin tihti, mis tunne see oleks kui tank otse minu poole tuleks.
Sõjahirmud lõid minu jaoks uuesti lõkkele seoses Augustiputšiga. Mäletan, kuidas küsisin vanaemalt, millal mu sünnipäeva peetakse ja sain vastuseks, et "kui siis juba sõda pole". Jällegi kahtlustan, et ehk mu mälu petab ega usu, et vanaema last nõnda hirmutanud oleks. Suuremad lapsed hirmutasid väiksemaid küll, et öösiti kui me magame, sõidavad juba tankid mööda meie tänavat ning jagasid õpetussõnu sellest, mida siis teha kui tanki või vene sõdureid näha on. Peamiseks soovituseks oli siis joosta ("Lollakas, sai ei saa tanki eest ära joosta, tank laseb kahurist kuuli ja saad ikkagi surma!") ja sõduritele silma vaatamist vältida (analoogia kurja koeraga ilmselt).
Igatahes olid tollal absoluutselt kõik lapsed veendunud, et kõik venelased on halvad. Meie tänaval ei elanud ühtegi venelast ka ja kõik kokkupuuted "vene poistega" olid olnud negatiivsed. Kõik lapsed kartsid venelasi. Kust see hirm tuli? Eks ilmselt ikka vanemate käest. Kui ühest rahvast on teisel nii palju halba sündinud, siis vaevalt, et see hirm kiire kaduma on. Muidugi saan ma nüüd aru, et kõik venelased ei ole pätid ja vargad või tiblad ja kommunistid, samas saan ka aru, kust tuleb see arvamus, et venelane kui rahvus on juba iseenesest halb. See arvamus ei muutu iialgi enne kui ei kao ära teiselt poolt arvamused stiilis "okupatsiooni ei ole olnud" või lippude ja loosungitega lehvitavad noored (ehk siis ilmselt minuvanused ja nooremadki, kellel mingit kokkupuudet Nõukogude Liiduga enam ei olegi) nagu näiteks need vene jalkafännid (peaks vist jutumärke kasutama?), kes lehvitasid Eestis käies loosungit sellest, et "peremehed on tagasi".
Relvadega sõdureid nähes tabab mind siiamaani ebamugavustunne ning püüan neile mitte silma vaadata. Hirm geenides?

Esmaspäev, juuni 13, 2011

Ebasoovitav kirjandus

Avastasin raamatukogust avariiulilt Sofi Oksaneni "Puhastuse" ja enne kui sääsed mu hulluks ajada jõudsid (ei ole nad mitte ainult Lõuna-Eesti nuhtlus nagu mõned väidavad), sain paar esimest peatükki loetud. Eks ma olin "Puhastust" lugeda plaaninud küll, kuid ei viitsinud end sellesse ilmatupikka laenutusjärjekorda panna, nüüd siis ilmselt on see kõigil teistel läbi loetud. Teiseks teadsin, et tegemist ei ole mitte meeldiva lugemisega. Paar loetud peatükki kinnitasid mulle mu eelarvamust - ei, ei raamat ei ole halb, just vastupidi - juba esimestest ridadest on tunda, et kirjanik on osanud väga hästi edasi anda inimese halvimaid jooni, komplekse, hirme. Tean päris mitut inimest, kes arvavad nagu meie presidendiprouagi, et selliseid raamatuid ei tohiks üldse lugeda - milleks end traumeerida? Oli mis oli, milleks minevikus sorkida ja haavu lahti kiskuda? Unustame parem ära! Lihtsam ilmselt oleks, aga mind ajendab ikkagi tagant "haiglane uudishimu" (nagu unustada soovitajad sageli märgivad) ja soov mõista, lahti mõtestada, mingeid seoseid luua. Eks ma ise olen enam-vähem samal arvamusel õudusfilmide fännidest - milleks igasugu jälkusi vahtida? Eks ma õudukate puhul eeldan muidugi, et inimesed vaatavad neid lihtsalt "meelelahutuseks", igasugu tõestisündinud lugude (türannide elulood, sõjakoledused, kuriteod jne) vaatamine/lugemine oleks justkui "kõrgem" - sisaldades endas mõista püüdmist. Sellest, et mõista püüdmist kõrvutatakse väga sagedasti õigustamisega olen ka kirjutanud. Jään ikkagi enda juurde, et vaenlast tundma õppides on lihtsam teda ära tunda ja talle vastu astuda. Rõvedus rõveduse pärast on teine asi. Aga lapsepõlvest mäletan küll "suurte ja tarkade" inimeste imestamisi näiteks selle üle, et lugesin läbi Remarque´i "Läänerindel muutusteta" - olevat ju nii kole raamat, miks ma seesugust asja loen, lugegu ma parem mõnda ilusat (no ja kui just draamat vaja, siis traagilist) armastuslugu. "Remarque´il on ju peale nende koledate sõja- ja vangilaagriraamatute ka ilusamaid teoseid!" Võib-olla tõesti mõnda inimest traumeerivad "koledad raamatud" liigselt (samas ma ise olen ka vägagi nõrganärviline) aga pigem kumab mulle läbi soov noort inimest "säästa". Võib-olla ma oleksin õnnelikum - rõõmsalt sinisilmne kui oleksin kõik "keelatud" raamatud lugemata jätnud?
Kui palju üdini positiivseid raamatuid on maailmakirjanduse suurteoste hulgas? "Väike Prints" ehk? Kuigi mulle tundus see lapsena lugedes (absoluutselt sobimatu iga selle kohustusliku kirjanduse jaoks) vägagi masendav ja kurb raamat olevat.

Kolmapäev, juuni 08, 2011

See on mingi pedede muusika!

Ilmselt seoses sellenädalase OMA Fesitvaliga on gay-teema taas eetris. Jälle imelik kokkusattumus, sest tegelikult minu mõtted gay-muusika teemal ei olnud algselt üldse sellega seotud. Mina sattusin neile radadele seetõttu, et kuulates rriot grrl-ide muusikat, jõuab varem või hiljem välja sellise muusikastiilini (tegelikult on see siiski vist pigem üldnimetus, mis koondab enda alla erinevaid stiile pungist elektroni) nagu queercore. Pedede muusika, noh. Ausalt öeldes läheb mulle selle nimetaja alt peale pigem siiski tüdrukute tehtu, meeste oma on enamasti liiga gay :) Millegipärast teevad lesbitüdrukud pigem normaalset punki, gaymehed sageli aga kahtlase väärtusega elektro-diskot. Eks asi ole suuresti minu maitses ka ilmselt. Tüdrukud võitlevad kurja häälega karjudes naiste õiguste eest, poisid keksivad niisama lillekestega. Vaid muusikaliselt lähenedes tundub naiste quuercore olevat pigem poliitiline asi - muusikast olulisem on sõnum. Võtke või bändide nimed - üks, mis silma jäi oli näiteks Phallus Über Alles. Meeste muusika on selline keskmine gay-stereotüüp: Angeli klubi ja gayparaad. Loomulikult teevad gayd muud muusikat ka kui ainult quuercore alla mahub. No näiteks Judas Priesti laulja on ju ka homoseksuaalne kuigi enamasti eeldatakse, et heavymehed on kõik hirmsad machod. Kuigi jah, ilmselgelt on ta erand. Millegipärast on Rob Halford minu jaoks kõvasti rohkem macho kui Freddy Mercury, kuigi ka tema tegi rockmuusikat.
Kui oled homoseksuaalne ja aktsepteeritud muusik, siis ei kipu eriti keegi munadega loopima. Tavaline alternatiivne quuercore punt peab ilmselt palju rohkem selle võimalusega arvestama. Neil on muidugi enamasti sõnum ka, sõnumiga muusikul on jälle raskem ülemaailmset kuulsust saavutada. Oleneb sõnumist muidugi: rahu maailmas vs naistevastase vägivalla avalikustamine.
Lady Gaga pidavat kah lesbi olema. Tema uut plaati arvustati lausa Postimehes, kus peavoolu muusikat üldiselt harva mainitakse (arvustuste küljel siis) ning sai seal maksimumpunktid. Tõesti hea plaat on. Lady Gaga on suutnud lõpuks ometi oma ekstravagantsuse ka enda muusikasse üle kanda - nii öeldakse lehes ja ma noogutan kaasa. Sõnumit just eriti ei ole aga tantsida saab (meie klubides küll vaevalt seda eriti mängitakse, siin läheb peale pigem Koit Toome ja rumeenia disko).

Just kuulasin laulu nimega Heterosexism Sucks And So Do You. Ei tundnudki end puudutatuna, kuigi puhas homopropaganda ju. Ilmselgelt ei hooli ma meie rahvuse püsimajäämisest piisavalt.

Teisipäev, juuni 07, 2011

Kaotatud kott õllega

On jah. Reedel sai piknikult tulles kaasa võetud kilekott kolme Rocki õllega, võib-olla oli seal miskit muud veel, ei mäleta. Kott ise üsna haruldane - punane kilekott Vilniuse lennujaama kirjadega. Kaotatud kas Pauluse surnuaia väravas või meie maja koridoris, ülejäänud kohad ebatõenäolisemad. Surnuaia väravas tõstsime nimelt lapsekäru trepist üles ja võis olla, et kott sai korraks maha pandud.
Ausõna, me ei ole alkohoolikutest lapsevanemad nagu mulje jääda võib. Asjade kaotamine on mul lihtsalt veres. Või juba geenides - vanavanaema kaotas mitu vihmavarju bussi ja vanaema pidi tihti turuhoonest tulles tagasi minema, sest mõni produkt oli letile jäänud (milline viitsimine mõeldes, et enamasti oli kaotatud asi ammu läinud ja linna minemiseks kasutati liinibussi). Ma ise näen pidevalt asjade kaotamise teemalisi unuenägusid - enamasti kaotan oma jalanõud ja pean paljajalu neid mööda linna taga ajama. Kõige hullem kaotamise juhtum, mille tulemusena kaotasin ilmselt mitu head närvirakku oli siis kui olin enam-vähem esimest päeva Tähtsas Riigiasutuses tööl ning mulle anti kurssi viimiseks kaasa Tähtsa Dokumendi Originaal. Läksin Viru Keskusse automaadist raha välja võtma, panin mapi Tähtsa Dokumendiga automaadi peale ja loomulikult unustasin ta sinna, ise hakkasin sammuma bussijaama poole. Umbes Stockmanni juures tuli meelde. Mõnus tunne oli. Käed-jalad võdisemas tormasin Virusse tagasi - kedagi mu dokumendimapp vahepeal huvitanud ei olnud. Kui oleks olnud? Tööle poleks ma vist julgenud enam tagasi minna, samas neil olid mu kontaktid olemas. Dokumendil oli ministri allkiri all ja ilmselt oleks sealt mingeid "riigisaladusi" saanud välja lugeda küll, mõned õrnad teemad olid sees - kuigi ma täpselt ei tea, mis asi see "riigisaladus" on. Süüdi oleks jäänud ilmselt mu ülemus, kes mulle originaali usaldas. Ehk poleks midagi juhtunud - dokumendi koopia oleks ju sama infot sisaldanud ja kui originaal mulle juba koju viimiseks usaldati, siis ilmselt ei olnud see nii tähtis asi. Ministri allkiri paberil ajab muidugi inimese endast välja. Kuidas nad minusugust üldse usaldada said? Ma olin 23-aastane, esimest korda suures linnas ja täiesti kogenematu. Kuidas mind üldse tööle võeti? Kuidas ma nad ära petsin? Müstika!

Neljapäev, juuni 02, 2011

Klassikokkutulek

Eile lõunal käies märkasin kohvikus istumas ühte laudkonda vanemaid daame. Nii umbes 70-aastaseid (Reet Linna sai just 67 - ma ei suuda seda uskuda!). Jutust tuli välja, et tegemist oli klassikokkutulekuga või pigem lennukokkutulekuga, mingist vanusest alates pannakse kõik paralleelid ühte patta, märkasin seda ka meie kooli kokkutulekul. Enamasti räägiti sellest, kes kuna suri ja millesse ("Oi, tal olid KÕIK haigused!"). Kuna ka meie lennust on paar tükki juba hukka jõudnud saada, siis see teema on üheks ühendavaks lüliks vist kõigi kokkutulekute puhul. Meil ealiste iseärasuste tõttu oli veel see ka, kes lapse saanud.
Järsku ütles üks proua teisele: "Vaata! Vaata mu käsi! Kui kortsulised!"
Inimesed vananevad endale märkamatult - meenutatakse kooliaega ja samas avastatakse, et ollakse vahepeal täitsa kortsu läinud. Huvitav oli vaadata just seda aspekti, et inimestest kumab igas vanuses välja seda, et tegelikult nad ei muutu, ainus muutus ongi see, et tekivad kortsud, tulevad haigused ja hambad kukuvad välja. Ja endal jääb üle vaid imestada.
Ema väitis kunagi ka seda, et kui nö aktiivse elamise periood läbi saab, muutuvad igasugu kokkutulekud palju populaarsemaks - inimesed tunnevad rohkem seda põlvkonnavaimu, mis neid ühendab. Või siis inimeste vähenemise tõttu püütakse kinni hoida neist, kes veel alles jäänud on. Meie esimene klassikokkutulek pandi ka paika klassivenna matusel.
On ka seda öeldud, et klassikaaslastega satume kokku juhuslikult - nad on juhuslikud inimesed, kes meie eluteele satuvad ega pruugi meiega kuidagi sobida. Äärmuslikemate juhtumite puhul võibki nii olla, kuid tavaliselt saavad neist juhuslikest inimestest meile ühed olulisemad, sest just nendega veedame koos oma kõige olulisemad kujunemisaastad. Minule oli küll ehmatav see hetk kui keskkool läbi sai ja avastasin, et inimesi, keda olin viimased 3 aastat viis päeva nädalas näinud, ei pruugi ma enam kunagi näha või vähemalt mitte tihedamini kui kord viie aasta jooksul. Enamike puhul aga on taaskohtumine õnneks samasugune nagu Indigoaalane oma nostalgiateemalises postituses mainib - vahepealseid aastaid poleks nagu olnudki.
Ma õudselt tahaks, et mul oleks ka 70-aastaselt omad prouad alles, kellega koos minevikku meenutada.

Hea tähelepanek on veel see, et meie põlvkonna vanadussurmast saab ilmselt aimu nii, et surma võib eeldada kui keegi pole pikemat aega MSN-i ega Facebooki sisse loginud.

Kolmapäev, juuni 01, 2011

Sünnita mulle pärija!

Vaatasin allolevat videot 50 Cendilt (ei pea ennast piinama selle vaatamisega):

...ja silma jäi üks asi. Videos härra 50 siis kujutleb end ette elamas koos kellegi neiuga, kes aga reaalses elus mingi getoneegri naine on. Unelmates elavad 50 ja too neiu uhkes majas ning neil on kolmikud pojad (kas need lapsed on päriselt 50 enda omad? üsna temasarnased on...või on hoopis tegemist arvutitrikiga?), karmis reaalsuses aga on neiul oma mehega väike tütar. Kas ei löö mingit lampi põlema? Minu feministilambike süttis küll - et 50 on nii kõva mees, kes sigitab poegi, suisa kolmikuid, aga mingi madalam vend suudab vaid tütre valmis teha? Ma väga ei usu, et seal videos ei olnud kasvõi veidikenegi viidatud sellele, et poisid on ikka paremad. (Vähemalt on nad aru saanud, et lapse sugu sõltub mehest, mitte ei raiu naisel tütre sünnitamise pärast pead maha nagu kunagi tehti.)
Võib öelda, et minu ülemõtlemine on tingitud sellest, et mul endal on tütar. Mu vanavanaemal oli üks tütar - minu vanaema, minu vanaemal oli üks tütar - minu ema, minu emal on üks tütar - mina. Mu isal on üks tütar ning mõlemal isa vennal on kummalgi kaks tütart. Kui mulle ultrahelis öeldi, et ma ootan tütart, siis ma ütlesin, et teisiti see olla ei saakski. Muidugi oli mu mõtetes minu lapseks alati tüdruk, ei osanud teisiti ette kujutadagi.
Inimesed ütlevad, et eks emad tahavad ikka tütreid, isad poegi. Ma ei ütleks. Samas peetakse sageli poja saamist meilgi kuidagi paremaks. Mis mõttes "kinkisin mehele poja"? Ma hakkan oksele selliste avalduste peale! Mis krdi "pärija" sündimine - mida see poeg ühe keskmise mehe käest pärib - korteri paneelmajas ja viinavea? Ok, see oli kole üldistus, keskmine mees ei ole selline aga keskmine "poeg peaks ikka olema"-mees minu arust küll. Ühel mu tuttaval emal on veidi originaalsem suhtumine - tal on kolm poega ja tütart ta väidetavalt ei taha, sest nii saab tema üksinda perekonna "printsess" olla.