Esmaspäev, november 29, 2010

Vastassugu ahju!

Viimasel ajal on ilmunud päris palju võrdõiguslikkuse alaseid artikleid. Ma ei tea, paljud neist silmaringi avardamise mõttes kellelegi kasulikud on, kuid hullude hulk, kes selliseid artikleid kommenteerivad on märkimisväärne. Kes on need inimesed, kes omavad arvamust kõigi naiste (või ka meeste) kohta? Leidub väga palju neid, kes peavad põhimõtteliselt kogu naissugu rahaahneteks lollideks litsideks ja teine suur hulk peab tervet meessugu truudusetuteks joodikutest ahvideks. On meil tõesti nii palju veendunud üksiklasi, kes juba põhimõtte pärast selle rõveda vastassooga ei suhtle? On meil omasooiharate kogukond kuidagi eriti suur? (See oli mõeldud irooniana, sest ma tean küll, et homoseksuaalsed reeglina vastassugu ei vihka ja pealegi usun ma neid vastassoo põlgajaid sama hooga jälestavat ka homoseksuaale - lihtsalt kõik inimesed peale minu enda on nõmedad.) Ehk siis mõtlen ma õudusega neile meestele ja naistele, kes selliste kitsarinnaliste "kõik mehed on sead/naised litsid"-ideoloogidega koos elavad.
Suvel juhtusin ühele sünnipäevale, kus avastasin end ainuke õrnema soo esindaja olevat. Ega sest olekski midagi hullu olnud, ainult et üks külalistest juhtus olema just selline "sooideoloog". Ma ei tea, võib-olla üritati mind provotseerida (ja ausõna, ma olin mitu korda plahvatamise äärel aga sain aru, et sellise inimese juures ei saavuta sellega mitte kui midagi), kuid algusest peale oli selline tunne nagu lapsepõlves kui mulle paar korda suuremate poiste poolt "meie plikadega ei mängi!" öeldi. Kõigepealt leiti, et küllap mul on igav, sest ühtegi teist naist ei ole, justkui naised ja mehed omavahel suheldud ei saakski. Seejärel hakkas nagu varrukast sadama erinevaid tarkuseteri meeste ja naiste erinevuste kohta. No paar šovinistlikku nalja on ok, aga see kestis nii terve õhtu ja tundus, et ka teistele meestele jõudis see teema end kiiresti ammendada. Igatahes, ükskõik millega jutt ka ei alanud, suutis see tüüp vestluse ikka allapoole vööd suunata. Jutu sees tuli välja, et mees ise omab samuti naist ja on ka isa. Ma tõesti tahtsin küsida, mis teda selle kohutava naise (tema jutu põhjal jäi ta naisest küll mulje kui ajudeta kodumasinast) juures küll kinni hoiab, kuid kujutasin ette, et sellist küsimust võtaks tüüp pigem solvanguna. Tema arust oli reegel ja normaalne, et kõik naised ongi sellised nagu tema oma (ülejäänud on ilmselt frigiidsed ja koledad feministid) ning kuna enda oma peab ikka kaitsma, siis oleks mina see paha, kes tema naise kohta halvasti on öelnud. Nii ma istusingi seal nagu mööblitükk, midagi kaasa ei öelnud ega ühegi "nalja" üle ei naernud (algul ma üritasin naerda, et tolerantne paista) ning kinnistasin stereotüüpi lollist eidest, kes oma mehe pitse loeb ja ootab, millal kööki koristama saaks minna. Kokkuvõttes oli üsna jama pidu ja mitte sellepärast, et ma ainuke naine olin.

Reede, november 26, 2010

Mölapidamatus*

Vaatasin ennist "Jüri Üdi klubi". Igasuguste jutusaadete ja intervjuude puhul on mind alati häirinud see kui inimene, kelle käest midagi küsitakse ei saa mõistliku aja jooksul oma mõtet edasi antud. Kohe piinlik on seesuguseid olukordi vaadata. Eks ole see vast ka saatetegijate viga kui nad oma külalistele selgeks ei suuda teha, et neil on vastamiseks just nii ja nii palju aega, kuid rohkem tundub see siiski tavaliselt intervjueeritavate egotripp olema. No sa ju näed, et saatekülalisi on teisi veel peale sinu ning kui mina juba teisel pool ekraani näen, kuidas saatejuht näeb vaeva, et su monoloogi katkestada, siis ise peaksid sa sellest ammugi aru saama! Poliitikasaadete puhul on isegi mõistetav, et vastaspoolele ei taheta nimme eetriaega anda aga ka muude saadete puhul on sageli tunne, et intervjueeritav on tulnud saatesse kindla plaaniga mingi oma teema ära rääkida olenemata sellest, mida saatejuht ja saateformaat talle ette on näinud. Ilmselt ei peaks mul ebamugav olema, sest tegelikult on need formaadis mittepüsijad ju just mässumeelsed ja karismaatilised indiviidid, kes ühiskonda rohkem edasi viivad kui vaiksed raamides püsijad. Või on minu jaoks alateadlikult küsimus viisakuses? Nii ei ole ju ometi ilus teha! Ja ebaviisakust on mul alati jubedalt ebamugav taluda olnud.
Kooliajal pidime klassi ees midagi vabalt valitud teemal, vist oli 3 minutit, rääkima. Enamus õppis mingi jutukese pähe ja mõõtis siis käte värinal aega, et ikka 3 minutit täis saaks. Kamoon - sulle antakse võimalus vabal teema pläkutada ja sa ei kasuta seda ära?! Ma improviseerisin ja kui lõpuks tundus, et aeg vist on nüüd täis mulisetud, tuli välja, et olin oma 5 minutit üle aja läinud. Keegi ei katkestanud ka, oli tore egotripp. Samas kui oldaks katkestatud, oleks mul kindlasti piinlik olnud. Mida teeks selline inimene kui teda kuskil saates katkestataks? Ilmselt üritaks oma "poindi" ikkagi välja öelda...Teistpidi, kuhugi saatesse ma vast improviseerima ei läheks vaid üritaks ikka välja mõelda, kuidas oma "point" 3 minuti sisse ära mahutada. Ei usu, et see nii võimatu oleks. Iseasi kui inimesele ikka tõesti nii väga oma hääle kõla meeldib.

* Viisakamat sõna selle kohta ei tulnud pähe, sest ega pikk jutt ju alati s*** jutt ei ole. Ehh, ma ajan ikka nii kangesti viisakust taga...

Kolmapäev, november 24, 2010

Mina ja muusika

Üldiselt arvan ma, et ei ole õige teha Pulleritsulikke (ok, ilmselt teeb suurem osa inimesi tegelikult oma otsuseid just nii) järeldusi paari indiviidi põhjal tervele populatsioonile (mu meelest mõistlik jutt sel teemal siin), kuid sel teemal natuke edasi nämmutades on näiteks paar meesinimest avaldanud arvamust, et naised üldiselt ei vaimustu (ei fänna) mingeid asju nii sageli kui mehed. Konkreetsemalt oli juttu muusikast kui välja arvata pubekaaja boybändide vaimustus (no igasugu Justin Bieberid ja Miley Cyrused kaasa arvatud). Kindlasti on palju neid, kes käivad erinevatel muusikaüritustel peamiselt melu ja seltskonna tõttu, mitte muusikat nautimas, ei ütleks ma küll kuidagi, et naisi selles seltskonnas märkimisväärselt rohkem oleks. Mu meelest on üks kindel seltskond, kes ehk ei oskagi midagi nautida vaid tolkneb igal pool lihtsalt moe pärast ja "kõik ju käivad" ning selles kambas on naisi ja mehi üsna võrdselt.
Võib-olla olen ma lihtsalt tumba ja mulle üritati lihtsalt komplimenti teha ("sa ei ole nagu teised naised" on ju millegipärast kompliment?), mida ma analüüsima hakkasin.
Mida mina näiteks fännan? Kogu oma elu olen ma muusikat fännanud, ise sealjuures muusikalist talenti omamata. Lapsena kuulasin ma enamasti isa vanu kassette - ilmselt seetõttu oli mu lapsepõlve muusikamaitse küllaltki hea: Phil Collins, Genesis, Mike Oldfield, Pet Shop Boys jne. Ma arvan, et vanemate maitse (ja üldse ümbritsevate inimeste) on äärmiselt oluline inimese eelistuste kujunemisel ja tänan õnne, et meil kodus saksa šlaagreid ja süldilaule ei kuulatud. Täpselt mäletan hetke, mil avastasin nö "kaasaaegse" muusika (ja algas allakäik :P) - olin haige ja ema tõi mulle meelelahutuseks voodi juurde raadio, kust ma kuulsin esmakordselt Tartu Raadiost Euroopa Top 100-t. Imelik, aga ma polnud varem selle peale tulnud, et vanade kassettide asemel kuulata, mida raadio pakub. Tagasivaates on kummaline see, et tollane, 90-ndate alguse muusika Tartu Raadios (muid popmuusikat mängivaid raadioid mu meelest tollal ei kuulnudki) oli peamiselt saksamaist päritolu. Samamoodi vaatasid SAT-TV-d omavad lapsed VIVA-t mitte MTV-d (kas seda ei näidatud või saksa muusikaga harjununa seda ei vaadatud?). Nii avastangi ma siiamaani häid 90-ndate rockbände, mis tegelikult maailmas äärmiselt popid olid, kuid mida meie saksa diskoajastul kuulnudki polnud. Igatahes oli minu jaoks kogu muusika enam-vähem eurodisko (+eesti sama asja kloonid). Sama asja meenutasime ühe praeguse punkariga, kelle tee pungini oli samuti alguse saanud diskost räppi, seejärel hevi ja lõpuks punk. Mina kuulasin ka diskot, aga mulle meeldis rohkem selline twisted-stiil a la MC Leo, Onu Bella ja Push Up kui peavoolu värk Jam, Hovery Covery jms. Ühel hetkel lendas orbiidile massihüsteeria põhjustanud ansambel Must Q, mille fännimise arendav külg oli see, et hakkasin, algul ennast sundides, kuulama oma suure iidoli Kaarel Kose juhitavat saadet Linnadžungel ning lõppude lõpuks hakkas mulle hip-hop ja räpp rohkem meeldima kui päkapikudisko. Kord lasti Linnadžunglis Ice-T bändi Bodycount, mis oma metal-räpiga minus tõelise vau! tunde tekitas. Lisaks nägin Motörheadi ja Ice-T ühist videot "Born To Raise Hell" ning palusin isa kõhklustest hoolimata endale Anne turult Motörheadi Best of piraat CD osta...Tegelikult on palju muusikat, mis mulle diskoajastul üldse ei meeldinud (grunge näiteks) nüüd meeldima hakanud ja kunagisi diskolemmikuid pean tänapäeval kole igavaks kuulata.
Samas ei ole ma kunagi ainult ühte stiili kuulanud, alati pean vabandama kui võõramatele inimestele mõnda minu cd-d saab autos mängitud, sest seal võivad kõrvuti olla Slayer ja Britney Spears, 50Cent ja Punaarmee orkester (ok, nii hulle plaate mul ei ole aga shufflega arvuti playlisti kuulates juhtub küll igasugu naljakaid kombinatsioone). Sealjuures on aga enamasti öeldud, et ongi parem kui järjest ei tule kogu aeg ühesugune muusika.

Millegipärast on aga siiski nii, et head "uut" muusikat avastan ma enda jaoks enamasti minevikust, harva kui midagi uut ja head silma jääb. Praegu on aga jäänud - The Pretty Reckless - ilus tüdruk (modell lausa!) laulab lahedaid laule a la Hole, Babes in Toyland.



Mis teeb minu jaoks muusika heaks? Kuna ma juba olen selline "tekstipõhine" tüüp - meeldib lugeda ja vahel tunnen vajadust kirjutada, siis on ka muusikas üks ülioluline asi mu jaoks tekst. "Miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis lüürika võib olla ükskõik kui heal muusikalisel taustal aga päris lemmikuks sellise jamaga ei saa. Ka sõnadeta lood võivad toredad olla teatud aja aga tõelistel lemmikutel peab kõik paigas olema. Osad bändid - Iron Maiden näiteks, keskenduvad ju tugevalt tekstidele - Maideni tekstide aluseks on tavaliselt mingid müüdid, muinasjutulised lood, mida niisamagi huvitav kuulata. Slayer enamasti röögib lihtsalt "Veri voolab, surm tuleb!" - ei ole nii huvitav...

Ah, muusikast ma võiksingi lobisema jääda.

Kolmapäev, november 17, 2010

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

Ma ei peaks tegelikult midagi kirjutama, sest selle raamatu arvustusi on päris palju ja need ei ole seekord sellised "ma muidu raamatuid ei loe aga see oli hea lihtne lugemine"-stiilis vaid enamuses pikad ja sisukad arutlused. Alguses mõtlesin lingid ka panna aga neid oleks liiga palju saanud. Ja mul on hea meel, et toredad inimesed on viitsinud selle oma 500-leheküljelise tellise läbi lugeda. Üldiselt peaks see ju oht olema kui isegi Buduaaris ja Perekoolis mingit raamatut kiidetakse aga vähemalt seekord see nii ei ole. Leidsin ainult ühe materdava kommentaari stiilis - see on naiste raamat, ükski mees selle peale aega ei raiskaks ja lugeda saab seda ainult see, kes psühholoogiast midagi ei tea. Ahahh - et siis kui asi psühholoogia reeglitega vastuolus on, siis on tegemist ilmse jamaga? Natuke naerukoht mu meelest.
Raamat on niivõrd mitmetahuline, et tegelikult on natuke vale öelda, et see räägib sellest või tollest. Raamat räägib individualismist, emadusest, eneseohverdamisest, laste kasvatamisest, Ameerika kultuurist, meedia võimust, vägivallast ning kõigi nende seostest. Raske on mitte ära tunda mõnda olukorda või mõtet, mis endagagi seostub. Ma ei saa isegi väga aru, miks mõned arutlejad on raamatut šokeerivaks pidanud – mulle tundub, et autor räägib lihtsalt avameelselt sellest, millest pole kombeks ehk rääkida, kuid ma väga loodan, et vähemalt mõelnud on selliste teemade üle paljud. Ma loodan, et inimesed ei ole tegelikult nii sinisilmsed, et usuvad vaid stereotüüpe „lapsed on roosad rõõmupallid, kes toovad õnne igaühe hinge“. Raamatu võlu minu jaoks ongi ausus ja loomulikkus – sa saad seda lugedes aru, et kuigi sa loodad, et olukorda saaks kuidagi parandada, mõistad sa, et päriselus ju tegelikult nii lähekski. Sa ei saa lugedes vihastuda, et miks ta ometi seda või toda ei teinud ega öelnud (mis mind mõnede raamatute juures kõvasti häirinud on) vaid sa mõistad, et peategelane ei olekski saanud kuidagi teisiti toimida. Raamat on küll enamasti sünge (kuid vähemalt mina sain paar korda ka naerda, sest kirjanik kirjutab niivõrd tabavalt), lootusetu ja kokkuvõttes kohutavalt kurb, kuid samas ei jäta ta pärast lugemist hinge sellist tühjust nagu mõni lihtsalt mõttetut vägivalda kujutav teos. Mulle jäi mulje, et kuigi pidevalt kohal olev, on vägivald selle loo puhul pigem taust, lugu ise on sügavam, see loob seoseid ja paneb mõtlema. Mu meelest on see parem kui lihtsalt peale raamatu lugemist nentida, et issand kui jube lugu. Ja lisaks vägivallale on vähemalt minu jaoks raamatus alati kohal ka armastus. Ma ei tea, miks ma tundsin sellist soojust jutustaja olekus ja sõnades (ma arvan, et see ei olnud mul välja mõeldud, sest kirjad olid ju ometi suunatud naise armastatule) kui mitmed arvustajad olid märkinud minategelase kalkust. Minu jaoks Eva ei olnud kalk ega külm, ta oli äärmiselt meeldiv, intelligentne, kuid natukene segaduses naisterahvas ja mis peamine – ta oli oma tunnetes aus. Selle aususe süüga koormamine oli üks teose põhilisi liine – ühiskond suudaks mõista valet, ta suudaks pigem aru saada „sündinud kurjusest“, mida vanemad kuidagi oma tingimusteta armastusega muuta ei suuda, kuid keegi ei suuda mõista ema, kes on võtnud oma poega just sellisena nagu too on.
Kokkuvõttes soovitan kahe käega, lisaks mõtlemapanevusele on raamat ka piisavalt põnev, lahtisi otsi jagub viimase leheküljeni (ning ka peale seda). Lapsesaamist planeerivatele ehk ei soovitaks ja/või neile, kes asjadest kõige hullemini aru saama kipuvad.

Esmaspäev, november 15, 2010

Maailmalõpp on lähedal!

Tartus pidavat elu rahulikum ja aeglasem olema kui pealinnas. Jumal tänatud, aga ka see on minu jaoks liig kui tunnen üha enam, et ei peatu konkreetsel hetkel vaid ootan juba järgmist. Raamatut lugedes mõtlen päevale, mil ta läbi saan ja arutlen, mis raamat järgmisena kätte võtta. Teatris huvitavat etendust jälgides mõtlen ikkagi vaikselt kella peale ja sellele, kuna ja kuidas koju saan. Hommikusööki süües mõtlen, mis lõunaks saab jne. Kumb on parem - ettenägelikkus või hetkes elamine?
Täna näiteks vahtisin igavusest enda blogi - avastasin, et jaanuaris peaks sel 5. aasta juubel tulema. Kui lugeda vanemaid postitusi, siis see hämmastab - polekski nagu ise neid kirjutanud, nii unustatud tekstid. Mitte midagi ei mäleta. Tore või noh, praegust arvestades ehk mitte nii tore, on avastada milline tore ja bravuurikas ma tollal olin. Ja nii armas on lugeda kommentaare stiilis "Marit, kas sul on depressioon?" mõne eriti lõbusalt iroonilise kirjutise all. Enam ma ei viitsi ja olen ettevaatlikum idiootide tõrjumisel - no kuulge, kui ma isegi ei vaevu midagi kobisemast inimesele, kes minu selja taga käib L.-le kaebamas, et mu vaimse tervisega ei pruugi kõik korras olla, sest ma - mõtelge vaid, kuulan muusikat ja elan sellele aktiivselt kaasa! Varem ma ei mõelnud, mida teised minust arvavad ega pidanud seda tähtsaks, nüüd olen vist mõistnud pugemise võrratut jõudu ja seda, et see, mida teised sinust mõtlevad võib sind siiski kuidagi mõjutada. Vastik see täiskasvanuks saamine.
Tegelikult pidi see sissekanne rääkima sellest, kuidas blogide disainil minu jaoks mingit tähtsust ei ole, sest loen ma neid tavaliselt Google Readeriga ning originaallehte näen ainult siis kui mind kellegi postituse kommentaarid huvitavad. No mõni õel inimene on muidugi teinud kättesaadavaks ainult oma postituse eelvaate ja igavamate blogide puhul osutuks see minu puhul tõsiseks takistuseks blogi lugemisel. Eks ma ise nokitsen ka vahel oma blogi välimuse kallal aga üldiselt omab sisu minu jaoks siiski suuremat tähendust. Eks enamiku jaoks, aga olen näinud ka blogi, kus olid tänusõnad neile, kes loevad blogi originaallehelt, ilmselt peab autor sisu ja välimust oluliseks tervikuks. Seepärast tundub mulle persepektiivitu soovitus teenida blogides reklaamiga raha - kui ma blogi kujundust ei vaata, siis veel vähem klikin reklaamidel. Võib-olla olen erand?
Aga üldiselt peab "Live fast"-ideoloogia ilmselt paika - juhtusin nädalavahetusel nägema ETV2 pealt mingit dokki viljaringidest ja nende väidetavast seosest maiade kalendriga. Kurat, päris kõhe hakkas! Mina küll ei oska leida mingit mõistlikku lahendust neile ringidele peale selle, et see kõik on üks suur kokku valetatud jama. Aga need on ju siiski olemas? Issand kui õudne, ma rohkem telekat ei vaata.
/jookseb ringi nagu Mürakarude siil ja karjub "Maailmalõpp on lähedal!"

EDIT: Avastasin just, et ma olen ju kärsitu. Ma võtan ette järgmise laulu kui hetkel kuulatav esimese minuti-poole jooksul korralikult peale ei hakka (no teate küll neid õntsa-õntsa-õntsa alguseid, kus keegi enne suud lahti ei tee kui teisel minutil). Mind ajab marru kui ma mingeid purke esimese hooga lahti ei saa - selle asemel, et rahulikult uuesti proovida, olen ma pigem nõus kisendama ja purgi põrandale viskama (tavaliselt tuleb õnneks kisa peale keegi mind aitama ja küsib kohatult, et miks ma viisakalt abi ei palu - phhhh). Kõik kätte ja kohe! Lugesin just (sellest üliheast raamatust L. Shriver "Me peame rääkima Kevinist", mida ma juba soovitanud olen), et väidetavalt olla mustanahalised head ootajad - Aafrikas võivat inimesed jumala rahus tunde näiteks bussi oodata, lihtsalt istuda ja oodata, samal ajal kui meie samas olukorras ringi tuiame, kingaga kivikesi toksime vms. Ilmselt pole minus ühtegi aafriklase geeni säilinud.

Reede, november 12, 2010

Reisiraamatutest ja muudest raamatutest

Esmalt pean ütlema, et reisikirjeldused ei ole minu jaoks just lemmikžanre kirjanduses. Kui aga heal lool on taga huvitav võõramaine taust, siis annab see raamatule siiski kõvasti juurde. Minu jaoks on aga lugu esmane. Tegelikult on raske defineerida, mis see lugu just on, sest ilmselt ei taha keegi raamatuks vormida ajakirjanduslikku reisikirjeldust a la toit on hea, hotellid odavad, turg lähedal, sageli aga jäävad mõnest raamatust just sellised seigad kõige rohkem meelde.
Olen lugenud päris paljusid "Minu ..." sarja raamatuid ja nende tase on just selles mõttes väga erinev. Ilmselt loeb miski muu siiski ka, sest näiteks on kaks mu lemmikut sellest sarjast, "Minu Island" ja "Minu Soome" ka kaks esimest raamatut, mis ma sarjast üldse lugesin. Kõik hiljem loetud on kuidagi üheks tapeediks muutunud peas. Välja arvatud siis kolme erandiga, "Minu Ameerika I-II" ,"Minu Eesti" ja "Minu Mongoolia", mille puhul ma tooksin just välja hea loo olemasolu (ja ilmselt ka hea jutustamisoskuse). Kolme viimase kohta (või vähemalt kahe viimase) kohta olen kuulnud ka just kriitikat, et tegemist ei ole niivõrd reisiraamatutega kui lugudega armastusest. Minu jaoks on see just pluss olnud. Armastusega oskab igaüks paralleele tuua aga teiste reise võib kõrvalt vaadates igav olla jälgida kui ise neid maid külastanud ei ole? Hea raamat minu jaoks on see, mida lugedes ei mõtle, et ah paarkümmend lehekülge on veel, õhtuks saan loetud, vaid naudid lugemist iseenesest. Keskpärast raamatut lugedes lased mõnest lõigust silmadega üle, et kiiremini lõpplahendust teada saada, heas raamatus on iga lõik huvitav ja mõnikord tuleb lausa ühte lauset mitu korda lugeda, et selle sügavam mõte kätte saada. Ja head raamatud lõpevad millegipärast enamasti halvasti...Viimati lugesin "Minu ..."-sarjast "Minu Gruusiat", mis oli mu maitsele pigem selline kiire meelelahutus, kuid see raamat sisaldas ka ühte väga head lugu, mis kaasa elama pani (kaasa nutma...). See kurvalt lõppenud looke oli mu meelest selle raamatu parim osa. Kirjutaja oskas tegelikult väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutada, kuid mina ei osanud lihtsalt muus kui selles üldinimlikus loos (+lood loomadest) endale ühisosa leida. Ehk kui ma oleksin rohkem reisinud, tunneksin rohkem ära ja oleksin ka raamatuga rohkem rahul? No samas, Ameerikas, Islandil ja Mongoolias ei ole ma ju samuti käinud...Või peaks lihtsalt neid reisiraamatuid harvem lugema, et nad peas omavahel sassi ei läheks?
Millest ma lugeda tahaksin? Jaapanist näiteks. Kaks huvitavat mitte reisiraamatut, kus Jaapan taustana tooni annab, on näiteks Amelie Nothombi raamatud "Jahmatus ja värinad" (šokeeriv sisevaade Jaapani kontorikultuuri - see raamat ajas mind lausa vihale :) ja "Jumala lapsepõlv" (laps Jaapanis).
Praegu loen muide ühte väga-väga head raamatut Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". Olen küll alles raamatu alguses aga see raamat on niivõrd hästi kirjutatud, et lõpp mind küll veel ei huvita. Pealegi pole sealt, nagu heale raamatule kohane, midagi head loota - nimelt on see ühe koolitulistaja ema tagasivaade elule ja võimalikele põhjustele, miks kõik niivõrd halvasti läks. Soovitan lugeda, sest hoolimata kohatisest šokeerivusest on seal nii mõnigi asi, mis mõtlema ja endaga võrdlema sunnib - näiteks tänapäeva individualismiga seonduv.

Mõttetu statistika mõttes väike edetabel ka "Minu ..." raamatutest :)

Soovitan soojalt: Minu Ameerika I-II, Minu Island, Minu Soome, Minu Eesti, Minu Nepaal, Minu Mongoolia

Meelelahutuseks sobib lugeda küll: Minu Argentina, Minu Moldova, Minu Austraalia, Minu Maroko, Minu Gruusia

Ma ei tea, kuidagi rahulolematu tunde jättis: Minu Hispaania, Minu Taani, Minu Kolumbia

Kolmapäev, november 10, 2010

Peida ruttu pudel ära, ema tuleb koju!

Mul on üks sõber, kes on päris paras alkohoolik, samas on ta ühiskondlikus elus kenasti hakkamasaav inimene ja ta vanemad ei tea siiamaani, et poeg üldse alkoholi tarbib rohkem kui pokaal tähtpäeva puhul.
Suur osa sõpru ja tuttavaid varjavad oma halbu harjumusi vanemate eest täpselt samamoodi nagu kooliajal sai valetatud, et see suitsupakk, mis käekotist välja kukkus on "paha" sõbranna oma, kes selle omakorda enda ema eest peitmiseks sinu kotti pistis.
Väike osa inimesi on sellised, kes käituvad täiskasvanulikult ning patustavad avalikult. Imestan alati ühe sõbra üle, kellel kumbki esivanem suitsu ei tee, kes aga ise avalikult ahelsuitsetaja on. Kas vanemad võtavad seda kui paratamatust, on kunagi üritanud last pahalt ära pöörata aga selles läbikukkununa loobunud, ei pea suitsetamist suureks paheks? Ei tea, aga kuigi loogiliselt võttes peaks selline käitumine igati täiskasvanulik olema - suur inimene, ise teab, mida teeb, tundub mulle varjamine kuidagi viisakam. Justkui oleks avalik vanemate keeldudest üleastumine julm vanemate vastu või siis teistpidi esimene samm täielikus allakäigus (lõpuks kakeldakse viinaraha pärast). Võib-olla ma ei arvesta sellega, et kõikides peredes ehk ei olegi nulltolerantsi kõige tervistkahjustava vastu. Või noh, eks joomine ja suitsetamine ole ju keelatud lastele, hilisemale elule see aga ei laiene. Kust aga võetakse see julgus, et ühel hetkel võetakse isaga koos viina? Miks osade inimeste jaoks on vanemad igavesti midagi püha ja puutumatut, keda enda vigade ja puudustega häirida ei soovita? Kahtlustan, et seal on seos vanemate poolt lastele pandud ootustega - kui sa ikka oled alati tubli olnud, siis kuidas mõjub vanematele see, et sinu tubliduse juurde kuulub näiteks peale töönädalat rihma täiesti lõdvaks laskmine? Laps, keda kunagi mingiks eriliseks ideaaliks pole peetud ei tunne ehk ka survet oma puhast renomeed hoida - ta saab lihtsalt inimene olla koos oma vigadega. Kumbki variant pole ju tegelikult hea - üks tunneb eluaeg koormat olla keegi teine ning teine ei väärtusta end piisavalt.
Kust see normaalsuse rada läheb? Räägitakse ju, et kui midagi lapsele keelad, teeb ta seda kohe kindlasti, teistpidi kui üldse ei keela, äkki hakkab siis seda normaalseks pidama. Ümberringi vaadates jääb enamasti silma, et mõlema variandiga võib nii puusse kui ka õnneks minna.

Teisipäev, november 09, 2010

Joomisest ja suitsetamisest. Ausalt.

Miks inimesed joovad ja suitsetavad? Kogu elu räägitakse, kuidas need kaks su ära tapavad aga enamik vähemalt proovib nad ära ja suur osa hakkab armastama. Eilse Postimehe vahel oli jälle alkoholi halbdust tutvustav erileht - kahtlustan, et enamik inimesi isegi ei lugenud seda läbi. Mina teatud põhjusel lugesin (sellest hiljem) ja mõtlesin, et tore on aga mitte keegi, kes ei ole plaaninud joomist maha jätta, seda selle informatsiooni järel ikkagi ei tee. Joomine on ju absoluutne norm - seal lehel näiteks tuuakse välja ideid alkovaba peo korraldamiseks. Esiteks peaks enamik inimesi sellise peo korraldanut täielikuks soodaks, teiseks ei aita mingisugused filmi- ja lauamänguõhtud joomist vältida - juuakse hoolimata sellest, et toimub ka mingi muu tegevus. Suur osa lauamänguõhtuid lõppebki sellega, et keegi pehmejalgne ajab lihtsalt kõik mängunupud laua pealt maha...
Põhjus siis, miks ma alkovastase propaganda (see ju kõlab negatiivselt nagu oleks see miskit loomuvastast?) lehte lugesin on see, et viimasel ajal ei mõju alkohol mulle eriti hästi. Magama ajab. Mingit lõbu ei ole. Ei maiste ka nagu ükski jook. Kui see mulle midagi ei paku, siis äkki ei peaks jooma? Pealegi mäletan raseduse ajast, et kainena peol olla ei olnud üldse hull. Ainult, et siis oli mul põhjus, miks mitte juua. Niisama mitte joomine tekitab ju küsimusi, kahtlusi, inimesed arvavad, et sa hakkad kindlasti pidu ära rikkuma jne. Igatahes on paar viimast pidu alkohol mulle nii vastu hakanud, et ma lihtsalt ei suuda seda juua (ühel korral oli tegemist kalli kvaliteetveiniga, nii et asi on tõsine!).

Teine asi on suitsetamine. Miks suitsetatakse? Mu ema ütleb, et suitsetavad ainult koledad naised. Ma nii ei ütleks, tean küllalt ilusaid ka aga mingi tõde seal vist isegi on. Ses mõttes, et vähemalt mingis eas teeb suitsetamine su cooliks ja ebakindlal inimesel on seda vaja. Ilus tüdruk tavaliselt ei ole nii ebakindel kui mitte nii kena tüdruk. Samas ilusaid, tarku ja enesekindlaid inimesi on tegelikult äärmiselt vähe ja seeõttu võib ka väga ilus tüdruk sisemiselt äärmiselt ebakindel olla. Teisest küljest on suurem osa intellektuaale suitsetajad (+joodikud), ilmselt seotud jälle sellega, et inimene, kes on tark, on sageli siiski ebakindel. Aga see "koleda suitsetava naise" tiitel häirib ikkagi. Ma ei ole kunagi suitsetamisest sõltuv olnud, veel hullem, ma olen alati mõelnud, et justkui peaks suitsu tegema. Et noh, teised teevad või et nüüd on selline hetk, kus võiks teha. Mingitel elumomentidel on suitsetamine mulle äärmiselt vastikuks muutunud - pea hakkab kohe valutama, süda läheb pahaks jne. Mu "päris-sõltlastest" sõbrad väidavad, et see on jube hea ja oleks vaid neil nii, saaks suitsetamise maha jäetud. Mina vastupidi pole kunagi tundnud, et peaks maha jätma. Endal mul viimastel aastatel pakki pole olnudki, alati on pakkujaid ja ära öelda on ju kole. Viimati ostsin paki suvel klassikokkutuleku jaoks. Et noh, oleks midagi teha. Pärast tuli välja, et tüdrukute hulgas oli suitsetajaid minuga koos vist 2. Mille kuradi pärast ma suitsetan kui ise ei tahagi? Isegi siis kui juba vastik on? Mulle meeldiks juua ja suitsetada siis kui see mulle midagi pakuks aga vastu tahtmist? Ilmselt ei suuda suur osa inimesi sellist asja üldse mõista. Aga mittejoovalt ja mittesuitsetavalt elada tundub kuidagi nii imelik, justkui oleks järgmiseks sammuks tsölibaat ja kogudusse astumine.
Oh, oleks ma ometi ilus, tark ja enesekindel aga enamasti jääb igas kategoorias midagi puudu. Selleks, et poleks end vaja ilusaks ja targaks juua ning ägedaks suitsetada piisaks ju tegelikult vaid enesekindlusest. Millal küll see enamikel inimestel ära hävitatakse? Vähemalt olen ma aru saanud, et enesekindlus on miski, mida enda lapses iga hinna eest säilitada tuleks. Ma ei ole kindel, kuidas seda saavutada aga see oleks ilmselt ainus asi, mis inimese elu õnnelikuks teha saaks. Olgugi, et enesekindlad lollpead on häirivad, on nad seesmiselt ilmselt õnnelikumad kui ilusad ja targad, kes end inetu käpardina tunnevad. Ja kui sa ennast ise oma nahas hästi tunned, ei lähe teiste arvamused sulle korda ning sa hakkad oma keha ka väiksema tõenäosusega kahjustama.

Esmaspäev, november 08, 2010

Winny Puhh ja Megazone

Reedel sai käidud Plink-Plongis Winny Puhhi vaatamas. Olen juba ammu tahtnud nende laivi näha, igasugu hulle jutte räägitakse, aga varem pole võimalust olnud. Päeval rääkis nende laulja muuseas raadios sellest, miks bändid sageli kole hilja lavale tulevad. Ma ise olen selle üle vingunud ja ka tema ütles, et see ei ole esinejalegi eriline lõbu ning et nemad olid vist maksimaalselt kell 2 lavale läinud. Plink-Plongis läks muidugi enam-vähem samamoodi. Rahvast oli nagu murdu, hingata polnud midagi aga esimene bänd tuli lavale alles kesköö paiku. Winny Puhhi ajal läks asi muidugi veel hullemaks aga me surusime ennast sellest hoolimata üsnagi lava ette. L., kel rohkem massi ronis lõpuks muidugi päris ette välja. Huvitavaid tüüpe oli seal lava ees - meie ees seisid näiteks kaks keskealist beibet (kelle ma äärepealt oleks täis oksendanud, sest keegi lasi meelelahutuseks erakordselt aromaatset kõhutuult...), oli seal pintakutes daame ja härrasid, üks hullunud kahemeetrine ja umbes 150-kilone tüüp, kes endale värskenduseks õlut pähe valas, ühel poisil oli pea lõhki ning tooni andis ka kamp nahkpäid, kes kohvikus Vilde pildi all istusid (teatud konditsioonis ja teatud nurga alt võis Hitleri ja Vilde juures mingeid sarnasusi ilmselt märgata - kõik vuntsidega mehed on ühte nägu?).
Kontsert ise oli tõepoolest parajalt hull või õigemini mõjusid laval karglevad värvitud nägudega koledaid grimasse tegevad tüübid inimestele kui Aafrika šamaanid, kes rahva hulluks ajasid. Värvitud nägu muudab mehed ka naistele salapärasteks kättesaamatuteks keerubiteks. Puuris õõtsutas ennast bikiinides seamaskiga tütarlaps ning ükski feminist ei läinud teda päästma. Kõik oli äärmiselt ebamaine tol õhtul vanamuttide pealinnas Tartus. Ainus kole reaalsusesse kiskuv hetk oli see kui lavale astus keegi kiitsakas räppar, kes üritas asendada G-enka vokaali loos Peegelpõrand, kuid ei suutnud eriti midagi korda saata, sest hääl ei kandnud ja sõnad polnud peas.

Laupäeval oli meil firma sünnipäeva puhul õhtusöök + üllatus. Üllatuseks osutus laserlahing Megazone's, mis algul minus pigem negatiivseid tundeid tekitas. Kohale läksin ma ka muidugi kontsaga saabastes ja seelikus...Broneeritud oli kaks 20 minutilist mängu ja peale esimest mängu olid kõik näost lillad ja higised nagu pärast türgi sauna. Teise mängu olime sunnitud rahulikumalt võtma ja passisime tervist säästes enamasti kuskil nurga taga mitte ei jooksnud enam keel vestil ringi. Esimeses mängus õnnestus mul kuidagi -600 punkti koguda ja viimane koht oli kindlustatud (enda arust läks mäng hästi) aga teises sain isegi 7. koha 9 mängija hulgast. Jee! Kokkuvõttes oli tore ja mõistlikult riides olles ning pärast sauna kasutades oleks see mäng ilmselt väga nauditav. Ahjaa, päästiku vajutamise sõrmed on mul siiamaani valusad...Võib-olla oleks veel toredam kui sul on keegi eriti vastik kolleeg ja saad teda mõnuga selja tagant maha kõmmutada? Eelis on ka pikematel, kes üle seinade tulistada ulatavad ning mustanahalistel mustas riietuses. Meie pikakasvuline mustanahaline kolleeg oli tema kahjuks valges pluusis :)

Esmaspäeva hommikul šampust juua on ka tegelikult tore. Veel on meil siin traditsioon, et laseme kolleegidel endale Rootsist Eestis puuduvaid või väheesindatud kaupu tuua. Minu soovitav kaubaartikkel on tavaliselt Bregott'i nimeline või. Mõtlesime, et sellest lähtuvalt võiks järgmisel korral näiteks WC paberit nõuda.

Reede, november 05, 2010

Jagatud. Müügimehed päriselus ja Facebookis

Õige imelik asi juhtus. Istume kontoris ja järsku sammub sisse keegi noormees ning alustab soravalt juttu selges vene keeles hõlma alt lõhnatestreid välja tõmmates. Kõik vahivad suud ammuli, enamik millestki aru ei saa. Poiss ise on väga enesekindel ja laia naeratusega. Lõpuks viskab mul üle - tüüp oleks nagu teiselt planeedilt, kus on normaalne, et astutakse luba küsimata võõrastesse ruumidesse sisse ning eeldatakse, et tema emakeel kõigile arusaadav on. Näitan siis käega ukse poole. Imelikul kombel tüüp taandubki jättes meile laua peale hunniku haisvaid analooglõhnade testreid. Väidab end Lätist tulnud olevat. Lätis on selline müügitaktika ok? Kas sellised ongi need paljuräägitud Läti mustlased? Kui palju ta meil sellise müügitaktikaga müüb?
Sellise kõrval tunduvad need meie müügimehed lausa leebekesed olevat. Samas minu jaoks on taoline tõeliselt ebamugav müügitaktika isegi parem, sest mul jätkub siis julgust müügimees julmalt minema ajada, viisaka telefonimüüjaga on palju raskem. Võõrastesse ruumidesse tunginud võõrast keelt rääkiva inimese suhtes tekib vähemalt minul lausa mõte, et ega ta jumala pärast taskutest midagi ei varastanud. Võib-olla on julm ja kitsarinnaline lähenemine inimesse, kes end lihtsalt kuidagi ära elatada püüab aga ilmselt on parem karta kui kahetseda. Tegelikult ei olnud ju asi vene keeles, oleks ta eestlane olnud, oleks olukord veel kummalisem olnud. Üks vaikne ja tagasihoidlik eestlane ju niimoodi ometi ei tee! Ja kui teeb, siis on ta kohe kindlasti hull ja/või varas.

Asi, mis mulle seoses agressiivse müügiga veel seondub on Facebook'i "jagamise"-teema. Viimasel ajal on tekkinud teatud hulk inimesi, kes "like'ivad" enam-vähem igat lehekülge, kust on lootust midagi saada. Hea küll, piisaks siis kusagil loteriis osalemiseks vaid inimese fänniks hakkamiseks aga enamasti on nõutav ka enda vaimustuse teistega jagamine ja nii siis saadetaksegi kõigi oma sõprade "seintele" mingi link, juures lakooniline tekst "jagatud". No ikka igasugust jama loodetakse saada ja laiali jagada! Võida endale iga kuu uus paar kingi ja nii aasta otsa! Kas poleks osalejaid rohkem kui loosis oleks 12 paari kingi 12-le inimesele? Ilmselt on psühholoogilised testid paljastanud, et ahnus müüb paremini - võidab ainult 1 aga see-eest kõvasti. Kuhu krdi kohta ma topiks need 12 paari jalanõusid? On mul vaja iga kuu uusi jalanõusid? Ok, "normaalne" inimene ilmselt nii ei mõtle, tema mõtleb, et kui tasuta saab, siis suva mida. A la "nii odavalt ostaks isegi sitta!"
Eks ma tahaks ka vahel midagi võita aga mind paneb justkui häbenema see, et pean võitmiseks teiste inimeste seina nö "risustama". Varem kui reklaampakkumisi peamiselt e-maili teel saadeti oli ka seal enamasti klausel, et saada see edasi viiele sõbrale - sõprade tülitamise vältmiseks (ja äkki ka enda võiduvõimaluste suurendamiseks) sai siis tehtud "fake" e-maili aadresse. Ma polnud ainus, kes nii tegi nagu ma kuulnud olen...
OKIA Blogist saab muuseas lugeda seda, et osa selliseid ülimalt levinud loteriisid on Facebooki enda reeglite kohaselt hoopiski keelatud. Ilmselt paras üllatus. Samas blogis on juttu ka sellest, et Facebook pole reklaamivallas erilist arengut esile kutsunud - pigem korraldatakse mingi loterii, läbi mille kogutakse oma firmale kari "fänne" kui kasutatakse Facebooki keskkonda kuidagi loovamalt inimesi ka sisuliselt kaasates. Eks tulemuseks ole see, et osade jaoks muutub reklaam Facebookis okserefleksi tekitavaks, teised on aga rahul võimaluse eest tasuta nänni saada. Ma ise tahaks siiski "fännida" tooteid ja teenuseid, mis mulle meeldivad ning heal juhul oma lojaalsuse eest mingit boonust saada.

Neljapäev, november 04, 2010

Kuidas leida hea küünetehnik?




Ettevaatust - tibiteema!
Kuna ma ise vaevlesin hea küünetehniku otsingutel päris palju, siis äkki kellelgi on minu tähelepanekutest abi. Kunstküüsi olen kandnud umbes kuus aastat, algul akrüüle, hiljem geelküüsi (vahetasin kuna tehnikul tekkis allergia, ise kandmisel mingit vahet ei tunneta). Eelistan lühikesi ja kandilisi, pikkadega toimetulek jääb mulle mõistatuseks :)
Kuidas siis ära tunda head küünetehnikut? Küünetehnikute oskused ja töömeetodid on minu kogemuste kohaselt seinast seina - on tõelisi professionaale ja on ka sellised mökerdajaid, et ma tõesti ei mõista, kes ometi selliste juures käivad. Ja halb küünetehnik ei tee sulle lihtsalt koledaid küüsi vaid võib need ka täiesti kihva keerata nii et küüned saavad vigastatud või hullemal juhul saad ka seene küüne alla. Olen kohanud ka selliseid "tehnikuid", kes on "professionaaliks" saanud pelgalt enda küünetehnikut hoolikalt jälgides - "mis see siis ära ei ole, ma olen ju näinud küll, kuidas ta seda teeb!". Normaalsed inimesed siiski õpivad enne kui teiste inimeste elutähtsate organite kallale asuvad ja tore oleks kui salongi seina peal ka mõni sellekohane diplom ripuks. Samas ei ole see ka alati mingi näitaja.
Minu tähelepaneku kohaselt kasutab hea küünetehnik elektrilist puuri (või on see viil, sest ta ju ei puuri sellega otseselt, kuigi see agregaat näeb välja nagu puur?) mitte ei usalda vaid enda musklijõudu. Puuriga saab nimelt vana geelikihi palju efektiivsemalt maha kui viiliga ning vana kihi maha võtmine on äärmiselt oluline! Väga halb on kui küünetehnik selle asemel vana ja lahtitulnud geelikihi lihtsalt tagasi liimib - esiteks see ei püsi ja teiseks võib niimoodi niiskus küüne ja geelikihi vahele sattuda. Eranditult kõik halvad küünetehnikud, keda mul on olnud ebaõnn külastada, on niimoodi teinud. Ma ei tea, kas tõesti kusagil õpetatakse sellist tehnikat? Olen kuulnud ka põhjendust, et ma ei julge/saa kogu vana geelikihti maha viilida. Saab. Teine vale, mida mu esimene küünetehnik mulle kinnitas on see, et enda küüs tuleb küüneotsa alles jätta, siis on küüs tugevam. Tõde on hoopis see, et kui küüneotsa alt enda küünt ära ei viili (ja seda saab teha vaid elektrilise puuriga), lööb see varem või hiljem geeli küljest lahti. Üldse ei tasu karta küüne murdumist (ja selle hirmus teha pakse, mutilabidana tuntud küüsi) vaid geelikihi lahti löömist enda küüne küljest. See esimene küünetehnik, kes mul oli, väitis muidugi, et küünte igapäevane murdumine, lahtitulek jne on absoluutselt normaalne asi. Tegelikult ei juhtu korraliku tehniku puhul tavaliselt 4 nädala jooksul mitte midagi sellist.
Tavaliselt on neil küünetehnikuil, kes kodulehte omavad seal üleval ka tehtud tööd - hämmastaval kombel on seal tihti näha täielikud mäkerdised - küüned kõverad, küünelakk üle äärte, vaese kliendi veriseks viilitud küünevallid (nakkusoht!) jne. Selliseid pilte võib näha ka wannabe-tehnikute orkuti ja Facebooki kontodel, all hulkades sõbrantside kommentaare, et jube ilus. Kui käsi ikka väriseb, siis pole see töö ilmselgelt sinu jaoks. Samuti ka siis kui kunstiannet pole grammigi antud - mulle tehti kunagi tähtsaks ürituseks küüned, mille kohta hiljem lausa 3 inimest ütlesid, et justkui laps oleks vesivärvidega mäkerdanud.
Minu jaoks on oluline ka aeg. Kui küünetehnik ikka väidab, et alla 2 tunni on võimatu hakkama saada või sõnab uhkusega hääles, et on ka viis tundi küüntega "vaeva näinud", siis see on pigem ohu märk. Lühikesed küüned ja tund (koos kaunistamisega), pikkadega võib kauem minna (nii pool tundi kauem) - nõnda ütles minu väga hea küünetehnik.
Hinnast ka. Üle 300 krooni ma maksnud ei ole. Aga olen kuulnud ka sellistest tehnikutest, kes küsivad kaunistuste puhul raha iga pandud kivikese pealt - see tuleb enne endale kindlasti selgeks teha (õigemini ma ei soovitaks sellisesse kohta üldse minna), sest muidu võib arve ka tuhandetesse ulatuda. Ja see ei ole normaalne.