Teisipäev, jaanuar 30, 2018

Nime ära määrimisest

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et nii paljud inimesed jagasid ja noogutasid kaasa Onu Heino-artiklile. Nimi ju meest ei riku ja Onu Heinode puhul ei naerda üldse mitte mehe "mütsi", vaid tema tegude üle, lihtsalt juhtus, et Tujurikkujas sattus tegelase nimeks Heino. Ilmselt valitud kui keskmine keskealisele meesterahvale sobilik nimi. Mu vanaisa oli kah Heino, nii et võin sõna võtta küll, sain "isiklikult puudutatud".

Eks taluvuspiir on igaühel erinev, ei saa süüdistada kedagi selles, et temale antud nimevalik ebakohane tundub. Teisalt ei ole ju Onu Heino sugugi esimene ega ainuke. Tädi Maalit mäletate? Minu mäletamist mööda ei räägitud siis sugugi sellest, et Maali-nimelised nüüd rüvetatud said (olgem ausad, tuntud Maalisid on vähem ka, mulle ei tulnud esimese hooga ühtegi ette), vaid sellest, kuidas Tädi Maali on lihtsalt ülbe üldistus kõigi maal elavate vanemate naisterahvaste pihta, kes justkui kõik ühtmoodi "peast lihtsad" oleks.

Leidub seda nimemaagiat mujalgi - mu meelest Juhan ehk Juku on üks selline tegelane, keda väga arukaks lugeda ei saa. Kõik need Juku-anekdoodid ja Tuha-Juhanid. Samas ei tea, et keegi oleks kuulsaid Juhaneid (no neid ikka on kõvasti) kaitsma asunud. Tola-Elmar. Sita-Aadu. Üsna rüvedad tegelased. Pihu-Pille ja Kämbla-Kati? Uuemast ajast igasugu reality-staarid ja nende liignimed - neil on ju kõvasti nimekaime, aga avalikku protesti pole keegi esitanud. Nime üle aasida võtab üldiselt madal inimene, ülejäänud suudavad aduda, et tegemist on kokkusattumusega ning nimest ei tulene mingeid sarnaseid iseloomuomadusi kõigile selle nime kandjatele. Mikrol on ka ühe tõsielutähega sama eesnimi, haiglas ainult koristaja pööras sellele "kurioosumile" tähelepanu.

Oma nime täis teha saab ikka igaüks ise, üsna hirmuäratav oleks, kui selleks piisaks mõne nimekaimu tegudest. Kunagi Perekoolis (ilmselt) oli küll selline teema, kus avaldati, missugused nimed on kellegi meelest jubedad ja miks ning seal tõsimeeli inimesed teatasid, et a la selle nime kandja on ilmselt kole, tolle nime kandja paks jne. Ma siiski arvasin, et see on Perekooli-rahva tasemel teema, aga tundub, et suur osa nõustub nüüd, et nimi Heino on lõplikult määritud. Üllatav kohe täitsa.

Neljapäev, jaanuar 25, 2018

Minu unelmate mees

Mõtlesin mehelikkusest ja jõudsin hoopis endani välja, mitte siis "mina kui mehelikkuse musternäide" vaid missugune peab olema üks mees, et ta mulle meeldiks. Kummaline, kuid juba väga varajasest lapsepõlvest on mul see muster samasugusena püsinud ja ei, seal ei ole ka mingit seost tegelikus elus nähtud mees-eeskujudega.

Ma ei usu, et ma oleks filmi Bonniest ja Clyde'st üldse näinud, eriti veel varajases nooruses, aga see on alati olnud mu ideaalsuhe - kahekesi kõigi teiste vastu, üksteisele lojaalsed kuni surmani. Kust see totaalne romantilisus tuleb, ma ei tea. Igatahes mängisin ma lapsena pabernukkudega, kui neid nõnda nimetada võib, sest ma joonistasin nad ise - inimese keha ja looma peadega. Neid oli terve linnatäis, aga põhitegelased olid Jari Perssenen ja tema naine. Ärge küsige, miks selline nimi, ilmselgelt ma Johnny Rottenist või Sid Viciousest toona miskit ei teadnud, aga seda, et nimi peaks ka rebel olema, kuidagi adusin. Jari oli Viru ärikas ja hangeldaja ja soomlane, sest soomlased olid kõva sõna. Nad elasid oma naisega ühes suures majas, kõik teised vihkasid neid, sest nad valasid oma solgipange aknast alla, pidasid pidusid ja suudlesid akna peal...Laps oli kõvasti vanemate inimeste jutust kõrvale pannud nagu näha.

Teine romantiline mälestus on sellest, kuidas ma lamasin vanaema voodil ja nutsin täiest hingest, Rahva Hääl nina ees lahti, kus oli uudis, et kuri rahvahulk oli surma mõistnud Rumeenia kommunistliku diktaatori Ceausescu ja tema naise. Poliitikast ma muidugi midagi ei teadnud, aga see tundus taas nii romantiline - kahekesi kõigi vastu, ainult pärast veidi pettusin, kui tuli välja, et nad ei olnudki noored ja ilusad...Vaatasin, et pidin toona olema 8-aastane, aga milline haarav tundeelu!

Päriselus oli toona mu ainuke sõber üks minust aasta vanem poiss, kellega abiellumist ma iseenesestmõistetavaks pidasin, aga millalgi, kui tema läks esimesse klassi, avastas ta, et ma olen plika ja plikadega mängida on nõme. Milline jõhker reetmine! Mõned aastad hiljem pidin sunniviisiliselt nende pere külastama ja siis see poiss mängis minuga džentelmeni, sest noh, plika ju, tuleb hoida ja kaitsta. Ma läksin vihale ja käratasin talle, et ma ei ole mingi titt, ma ei karda su koera ja läksin nimme koerale väga lähedale, see raibe hammustas mind. Ülejäänud õhtu olin kangekaelselt vait. Viimati kohtusime ülikoolis, tere ei öelnud, tegime näo, et ei tunne. Mäherdune reetur, igavene konformist, õige mees ülikoolis ei käi.

Õige mees nimelt ei lähe kunagi kaasa kehtivate normide ja korraga, ta vastandub neile. Me ei saa ju kahekesi kõigi vastu olla, kui me teistega sama sammu astume. Ema rääkis, et õige mehe leiab ainult ülikoolist. Meie istusime tüdrukutega linnas pingil, jõime salaja Longerot ja kui mõni tekkel mööda läks, irvitas sõbranna õelalt: "Näe, Marca tulevane läheb!" Itsitasime ja tegime öökivaid hääli.
Nii ei olegi mul mitte kunagi olnud ühtegi peikat, kes oleks ülikoolis käinud või isegi sinna sisse astunud. Jah, loomulikult olen ka päris lollide otsa komistanud nõnda, aga need suhted on ka üürikesteks jäänud. Tegelikult on meil lademetes intelligentseid kutte, kes keskkoolist erimeelsuste tõttu (enamasti kurjade keskealiste prouadega) välja on visatud. Väga tihti absoluutselt ebaõiglaselt. Valesüüdistusega rebel - eriti romantiline.

Romantiline kohtumine kooliajast kah - tulen koolist, näen, nurga peal mitu poissi peksavad ühte väiksemat ja nõuavad: "Noh, ütled veel, et oleme m***id või?" Lasevad siis klobitava lahti, too astub paar sammu ja röögib: "Te olete m***id!!!", teised rabavad tast kinni ja kõik algab otsast peale. Voh, milline mees, mõtlen, ja astun kodu poole.

Mingid viksid ärimehed, kes oma papi ja edasipüüdlikkusega uhkustavad võivad kohe kassi saba alla kolida, mehed või asjad. Istu sisse oma raha ja merevaatega korter  - mina tahan külg külje kõrval barrikaadidele tormata! Või noh, praegusel ajal pigem niisama koos õlut juua ja riiki kiruda. Mingid muud omadused peale mässumeele ja üksteisele lojaalsuse nii väga ei loe ja mingit muusugust suhet ette ei kujuta ka.

Rockstaarid, mässumeelsed kultuuritegelased (kes mulle üle kurgi andma ei kipu) ja sümpaatsed luuserid  - see on minu teema!

Kolmapäev, jaanuar 24, 2018

Pipar-printsess

Kui juba matsluse ülestunnistamiseks läks, siis tuleb möönda ka ühest teisest pühast (rahvus)kultuurilisest fenomenist eemalehoidmisest - nimelt saunakultuurist. Tegelikult mulle saunas käia isegi täitsa meeldib, aga üksinda. Mökerdan näo ja keha igasugu kreemide ning maskidega kokku ja kujutlen ette, et olen spas, õnnis vaikus ümberringi, aga niipea kui tuleb juttu mingist ühissaunast, lööb kohe kõhtu kramp. (Mööndusega võin käia spa-de saunades, aga see on mu jaoks pigem selline lõbustuspargi moodi meelelahutus kui päris saun ja ma eelistaks ka seal võimalusel üksi olla). Huvitav on see, et kui keeldud teistega sauna minemast, arvatakse sageli, et sul on mingid probleemid enda häbenemisega, mõtlesin, et teinekord vastan - ei, ma ei häbene ennast, ma lihtsalt ei taha teid näha! See võib kõlada karmilt, aga niikuinii seda ei usuta.

Ma lihtsalt ei tunne end kuskil kitsas pimedas ruumis koos teiste paljaste inimestega ebamugavas vaikuses või siis sunnitud vestlusega üldse mugavalt. Võib-olla on mu intiimtsooni piir lihtsalt kaugemal (lähemal?), minu jaoks on see liiga intiimne situatsioon (mitte selles mõttes siis, vaid lihtsalt - teised inimesed liiga lähedal mulle). Teistele ehk seostub see meeldiva koosviibimisega, minule mitte. Seega parem jätan vahele. Muidu on kõik ju jube liberaalsed igasugu ühissaunade suhtes, kuigi kunagi mu eks mainis, et temale tekitas ebamugavust ja isegi ahistamistunnet see, et üks tema sõbra naine armastas alati saunaruumi asja teha siis, kui mehed laval istusid. Keerutas seal paljalt ringi ja tegi näo, et on hästi vabameelne mutt, aga ise ootas reaktsiooni, vähemalt tajus mu eks seda nõnda. Naisahistaja tema silmis, kes ise ilmselt laiutaks käsi ega saaks üldse aru, et mingi probleem oleks olnud. Kujutan ette, et kui mees sellise käitumise kohta pretensiooni esitaks, siis kleebitaks kohe "pede" silt külge - mismõttes, ei meeldi paljad naised vä? Suht analoogne vaatepunkt sellega, et "ole õnnelik, kui mõni mees sind katsuda tahab!".

Üks kord, kus ma saunaga seoses ebamugavust tunda sain, on mul selgelt meeles, see toimus 12 aastat tagasi ja ma olen alles nüüd ühelt asjaosaliselt küsinud, et kas te tõesti ei taibanud, kuidas see olukord mulle paistis ega ole adekvaatset vastust saanud, sest nemad ju seda ei mäleta, nende jaoks polnud seal midagi märkimisväärset. (Siin jälle analoogia nende ahistamisjuhtumitega, kus keegi aastaid hiljem rääkima hakkab ja teised pööritavad silmi, et nemad küll ei tea ja kus sa nii kaua olid. Mitte, et minu loos mingit ahistamist oleks olnud, lihtsalt see tagantjärele pilk asjadele, mille seedimine võib aega võtta ja oodata selle taga, et inimene lihtsalt saab kogenumaks ja julgeb enda eest seista). Igatahes töötasin ma esimest aastat uues kollektiivis olles ainus naissoo esindaja ning tuli ette võtta mingi tähtpäeva tähistamine ja kolleeg käis välja, et teeks seda ühes toona glamuurses saunas. Ma tardusin soolasambaks ja hakkasin mõtlema, mismoodi see välja näeks. Paljad mehed saunas, mina üksinda eesruumis? Mina koos paljaste meestega saunas? Kellelt ma küsin, et kas riided jäetakse ikka selga? Juba küsida olnuks toona piinlik (praegu ma küll küsiks). Eks ma mõtlesin välja variandi, et jään igaks juhuks haigeks, aga õnneks oli see saun vajalikuks päevaks broneeritud ja saunapidu jäi ära.

Tegelikult oli mul põhjust nende mõtlematust kahtlustada ka, sest mõni aeg varem oli meid L.-ga komandeeringusse saadetud. Sellel hetkel olime kaks üksteisele täiesti võõrast inimest, heal juhul paar lauset vahetanud ja meid suruti kahekesi ühte aknata kajutisse. Nagu normaalsed eestlased kunagi, otsustasime ebamugavuse maandamiseks jooma hakata. Kahjuks aga hakkas laev korralikult kõigutama ja ma mõtlesin, et kui veel veidi joon, võin võõra nähes oksele ka hakata ja plaan jäi katki peale 1,5 siidrit. Siiani mäletan neid siidripurke ja seda ebamugavat istumist üksteisest viisakas kauguses voodiäärel. Õnneks oli L. piisavalt taiplik ja teatas ühel hetkel, et ta läheb laeva peale jalutama ja ma sain võimaluse riided ära vahetada ning teki alla pugeda. Öösel sain aru, et see siider oli siiski suur viga - nimelt ajas jubedalt pissile. Hiilisin siis pimedas vetsu, kus tabas järgmine tagasilöök - vesi tõusis poti ääreni ega läinud alla. Mida ma nüüd teen? Ajan selle võõra mehe üles enne kui terve kajuti üle ujutab? Hea veel, et ma midagi muud ei teinud sinna potti! Otsustasin, et jään lootma õnnele ja teen uputuse korral näo, et mina ei tea midagi. Õnneks üle poti ääre vesi ei tulnud ja oli hommikuks ka potist kenasti alla läinud. Igatahes jäi see laevareis meelde kui üdini piinlik.
Ühe hilisema komandeeringu puhul arvas üks kolleeg lausa, et ma võiks ju Rootsi sõita neljases kajutis, seal saavat ka ühte voodikohta osta. Mulle kangastus kohe pilt - neli purupurjus rekkameest ja minna - ei, tänan, ja läksin hoopis lennukiga. Ma siiani ei tea, kas sellistes olukordades arvestatakse ka reisijate sooga või tõesti pannakse sellest sõltumata rahvas kajutitesse kokku - ega ma toona ju jälle ei julgenud küsida, laveerisin lennuki peale mingeid muid vabandusi otsides, mitte ei küsinud otse, et kuulge, kas teile tõesti ei tundu, et mul naisena võiks olla ebamugav või isegi ohtlik reisida ühes kajutis mitme võhivõõra mehega?! Ei peaks ju selline peps olema?!

Võib-olla ma olengi peps? Äkki mulle lihtsalt tundub, et sellised asjad on kuidagi probleemsed? Äkki on ainult minul võõrastega külg-külje vastu imelik? Ilmselt see tunnetus ongi inimestel ääretult erinev (ma olen ju üksik laps ka olnud, suure privaatsusevõimaluse- ja vajadusega) ja üksteist ei mõisteta, sest teiste probleeme ei suudeta lihtsalt märgata. Võta aga paljaks ja tule sauna, mingi pipar oled vä?

Teisipäev, jaanuar 23, 2018

Minu matsluse manifest

Kunagi olid meil koolis lahedad peod, sellised, kuhu sai Bullsi jopega sisse jalutatud (statement "ega ma siia tattide peole tulnudki, mul muid tähtsaid asju, lihtsalt astusin korraks läbi") ja mis lõppesid enamasti sellega, et õppealajuhataja laksas järsku tuled põlema ja röökis: "Kes tegi saalis suitsu!? Ma tean küll, et keegi tegi! Andke ennast heaga üles, niikuinii jääte vahele - ja pidu on ka nüüd läbi!" Vahele küll kunagi keegi vist ei jäänud, aga mingil hetkel ütlesid vanainimeste närvid siiski üles ja otsustati lapsi kultuuriliselt harima hakata - meie koolis diskosid enam ei korraldata, nüüd on siin ballid! Sest noh, ballil käivad kultuursed inimesed, kes ei joo ega suitseta, eks. See, kuidas sobib üks glamuurne ball koolimajja, kus sama seltskond päevast läbi tolmustes sussides ringi sahistab ja kus poiste wc uks alailma lahti on ja haisu levitab, polnud enam tähtis.

Mina sellest hetkest alates enam pidudele ei roninud, sest ilmselt olin liiga ebakultuurne või hoopis peps - no ei kujuta tõesti ette, et õnnestuks üheks õhtuks end seal sigalas daamiks moondada, vinnilised klassivennad printsideks...Tegelikult vist paar balli vaid toimuski, sest ilmselt oli enamik lapsi minutaolised ning oligi ühisürituste vaim hävitatud. Parem joogu ja läbutagu kellegi korteris kui poolavalikult koolisaalis  - nii on see vist nüüd juba aastaid kestnud, mastaapsed koolidiskod kadusidki koos üheksakümnendatega.

Miks ma sellest kirjutan, nimelt täna avastasin, et Mini koolis kavandatakse pidu, küll temast vanematele, aga kahtlaselt-kohtlaselt tuttavlik oli see: seltskonnatantsud, riietuskoodiks poistel ülikond, tüdrukutel vähemalt põlvini seelik. Kohe lõi mässumeel minus lõkkele! Elu sees ma ei läheks sellisele peole, kuhu kästakse, ok, soovitatakse ülepõlve seelik selga ajada! See on mingi vanurite pidu! Keegi ei ütle mulle, mida selga panna! Heh, kusjuures, seltskonnatantse ma isegi õppisin, vanemad surusid peale (ma ise tahtsin minna catwalk-i koolitusele (haa-haa-haa!!!), aga nemad ütlesid, et muidu ei saa, kui valsi ja foxtroti ka ära õpin...üheksakümnendad, noh, igasugu tütarlaste moekoolid olid  popid), aga peale valsi põhisammu ei tea ma enam midagi, pole iial olnud põhjust ka praktiseerida. Tantsud on teisenenud ja ammu pole klassikalised seltskonnatantsud ainsaks valikuks.

Ma saan aru, et kui inimest huvitab, talle meeldib tantsimine, siis ta läheb ja õpib, aga mulle on vastukarva igasugune sund traditsioonidele rõhudes, eriti kui traditsioon ise on hääbunud. Jah, vist on mõned minuealised ka, kes Vanemuise aastalõpuballil jalga keerutamas käivad (ja seda ka oskavad), aga neid on vähe. Või ma liigun lihtsalt mingis teistmoodi seltskonnas? "Millal sa oma naise tantsima viid?"* tähendab ju tänapäeval üldiselt ööklubi ja seal ma ka ei käi. Iseloomulikuna meenub siin ühe tuttava tütarlapse eide sajatus oma sõbranna kohta, kes tema labraka-sünnipäevalt enne õhtut hommikut lahkus: "No tema on meil ju kultuurne, tahab restoranis klaasike veini võtta ja pärast Atlantise restoranis jalga keerutada!" Häbi peaks olema oma matslusega uhkustada, ütleks ema. Aga mu meelest tulevad need asjad inimese seest, mitte välise sunniga - hakka kultuurseks, raisk! Väärtuskasvatus ei toimi, kui seda tehakse vaakumis ning see ei haaku ümbritseva keskkonnaga. Kooliball on minu jaoks nagu sadul sea seljas.

Igasugu dresscode-d on mu meelest ka üsna pseudoprobleem, sest kunagi kui ma etiketikoolitusel käisin (ja seda mitte enam tüdrukute moekoolis vaid Riigikantseleis), räägiti seal kenasti, et etikett on abistav vahend, mitte kontrolli- ja karistusmehhanism. Etikett võta ette siis, kui sa ei tea, kuidas sulle võõras situatsioonis käituda, see peaks olukorraga kohanemise mugavamaks ja sujuvamaks tegema. Palju rohkem on etiketiga vastuolus see, kui hakatakse kellegi eksimusi välja tooma, kui see, et keegi milleski täpselt etiketti ei järgi.

*kunagi küsiti L.-lt seda täiesti pahaaimamatult, nüüd on see meil isekeskis naljaks muutunud, sest noh, me ei tantsi.

Esmaspäev, jaanuar 15, 2018

Kuidas me Vova sünnipäevale tahtsime minna

Laupäev oli üritusi triiki täis - pidime Rockiklubi sünnipäevale minema, aga enne seda oli vaja ka Vova sünnipäevalt läbi lipsata. Asuvad teised üsna kõrvuti, mis see siis ühe õhtuga ära ei ole. See plaan läks siiski veidi viltu, sest jäime neljakesi lifti kinni ja päris välja õnnestus sellest müsteeriumist alles tunni aja pärast saada...

Selgituseks siis niipalju, et Vova sünnipäev on üks Escaper Tartu neljast põgenemistoast, mida meid lahkelt külastama kutsuti. Legend ütles nii: Taaskord oli kätte jõudnud aasta tippsündmus - Vladrimiri ehk Vova sünnipäev. Kingitusega, nagu ikka, polnud vaja õnneks suurt vaeva näha. Vova on ju vana "kõri". Pudel põues astusin trepikoja uksest sisse. Sealt edasi läks asi iga hetkega aina kummalisemaks. Esiteks jäi mulle ukselink pihku, seejärel kukkus uks hingedelt, siis komistasin ja kukkusin pudeli katki. Õnneks oli lift all ja ei pidanud märja hõlmaga trepikojas kaua passima. Vajutasin number "2"... edasisest mäletan vaid kahte kummalist nime, Ants Mutter ja Mati Mehaanik. Kohtumiseni Vova sünnipäeval!

Lifti kinnijäämine on ilmselt enamikul unistuste TOP 3-s sees, eriti sellisesse vana kooli üheksakordse paneelika omasse. Üldse tundusid Escaperi toad intrigeerivatele teemadele üles ehitatud olevat - hullu kelder, mahajäetud maja ja natside saladused ning kuna liftiteema oli päris tõetruult lavastatud, siis eeldan, et ka teised toad on samasugused. Igatahes kolisevas, rappuvas ja otsi andvas liftis olime seekord neljakesi, sooline tasakaal oli ka täiesti paigas ning õnneks selgus, et vähemalt liftist õnnestus meil ka välja saada. Tekkis küll mõte, et kas oleks võimalik see tunnike ka lihtsalt seal kinni istuda? Ilmselt oleks, aga sel juhul ehk ei kirutaks enda juhmust, vaid tahetaks raha tagasi saada ja seetõttu on põgenejad ikka raadiosaatjaga varustatud.

Liftist välja saades oli rõõm aga üürike, sest loodetud läbu asemel sattusime valele korrusele liftimehaanikute tööruumidesse. Tore küll, eks! Kurk kuivab, kere hele, aga pead mingite paranoia käes vaevlevate töömeeste mõistatusi lahendama hakkama, sest varuväljapääs on kinni ning onkel on koodi ära muutnud andes kukalt sügama panevaid instruktsioone, mis jätavad mulje, et tegemist on riigisaladusega. Ega muidu välja ei saa, kui pead kaasa mängima hakkama. Lahendused olid tegelikult päris mängulised ja vahepeal helistas ka lauatelefonile üks abivalmis inimene, paaris kohas õnnestus ikka piinlikult lolliks ka jääda ja endale otsa ette laksatada. 

Võib-olla oli asi ka selles, et pooled meist olid varem põgenemistoas käinud, aga olukorda, et "äää, mis ma siin üldse tegema peaks?" ei tekkinud. Saime pihta, kust lahendusi otsida, aga nende leidmine ei läinud alati kõige libedamalt. Tõele au andes tuleb öelda, et meestest oli selle toa juures rohkem kasu, sest osa ülesandeid olid üsna tehnilised (no ma ei tundnud peale vaadates ära asju nagu relakas ja laserlõikur näiteks) ja ma pole väga kindel, et ilma meesteta üldse välja oleks pääsenud, aga kokku võttes saime (peaaegu) hakkama, sest olgugi, et meil läks 4 minutit üle aja, ilmselt olime lahendusele väga lähedal ja meil lasti välja jõuda. Vaja läks päris erinevaid oskusi ja ka kastist välja poole mõtlemist, sest enamik asju, mis esmapilgul rasked tundusid, olid tegelikult lihtsad (matemaatika näiteks). Edetabelisse sai meist umbes pool tundi kiirema ajaga, aga eks selleks peab ilmselt ka laiemat kogemust omama erinevate põgenemistubadega (või siis tõestage, et on ka täiesti kogenematul võimalik nutikuse pealt see asi poole tunniga ära teha, ilma algaja õnne abita).

Huvitav on see, et iga põgenemistoa puhul olen alati mõelnud, et kuidas lapsed siin hakkama saavad, aga ju siis saavad, sest lapsi (ok, teismelisi) on neis alati. No eks ma vaatan Rakett 69 saadet ka selle sama imestusega, et no kuidas?! Lapsed on leidlikud. Aga endalegi annab põgenemistuba toreda eduelamuse  - tundus keeruline, aga hakkama saime! Kahekesi väga minna ei tahaks, siis pole kedagi süüdistada/kellelegi loota :)

Neljapäev, jaanuar 11, 2018

Fatacceptancecore

Selle pealkirjaks oleva väljendi pätsasin ma ühelt Trumpi pilti avatarina kasutavalt netitrollilt, kes sellega üht bändi kommenteeris. Mitte et seal üldse mingit erilist seost oleks olnud (peale selle, et bändi moodustasid naised, kes ei omanud just supermodellivälimust, aga kindlasti mitte mingi paksude punt, muidu täiesti keskpärane ansambel), aga ma naersin päris korralikult. Igasugu spetsiifilisi muusikažanre on ju olemas, miks mitte siis ka selline?

Igatahes, et pealkirja ka sisuliselt õigustada, lugesin juhtumisi üht Rentsi spordipostitust (ausõna, ma tahtsin ainult lollidest meestest lugeda, aga kuidagi tuli hoog sisse ja panin lõpuni välja), kus räägiti spagaadist ja mulle jõudis kohale, et ma olen sellest alati hoopis teisiti mõelnud (mitte et ma üldse spagaadist jõle palju oma elus mõelnud oleks). Näiteks väitis Mini mulle mõni aeg tagasi, et ta on vist oma klassist ainus tüdruk, kes spagaati maha ei saa. Ma imestasin kohe selle üle ja pakkusin, et ju siis on nende klassi kuidagi eriliselt painduvad tüübid sattunud, sest igaüks ei saagi saama seda spagaati ju?! Vähemalt enda lapsepõlvest ma nii mäletan - ma käisin pubekaeas ikka mitu aastat võimlemas ja seal oli seltskond, kes sai spagaadi maha ja teised, kes ei saanud. Mina kuulusin muidugi sinna teise rühma ja olgu öeldud, et toona ma olin üks ilgelt kondine alakaalus plika. Me pidime seda iga trenn tegema ja ma ei ütleks, et mu oskused ses osas kuidagi aastatega paranenud oleks. Olin algusest peale see laps, kes rühmakavades tagumisse ritta ära peideti, aga esineda mulle iseenesest meeldis ja ära ka keegi otseselt ei ajanud. Profimate jaoks oli Jaanika Mölder ja iluvõimlejad, selle rühma kohta räägiti jutte, et kui laps nutab, et tema enam kõrgemale jalga tõsta ei saa, siis Jaanika tuleb ja tõmbab jala raksti! veel kõrgemale. Ma ei tea, kas see ka tõele vastas, proffideks me ei kippunud ju ka ega polnud lootustki. Meid jäeti oma trennis üldiselt rahule - proovi, aga kui ei saa, siis ei saa. Äkki oleks lihtsalt pidanud rohkem pingutama? Öeldakse ju, et kõik on õpitav, millegipärast olen ma selle painduvuse osa kaasasündinud oskuste alla liigitanud. Jah, kindlasti, mingil määral arendatav, aga ma ikkagi ei usu, et mina eluilmaski spagaadi maha oleks saanud (ilma rebenditeta).

Näiteks käidi meie klassist ka balletiklassi jaoks lapsi välja sõelumas ning neid, kes ei paindunud, lihtsalt ei kaalutudki. Võib-olla nad läksid lihtsalt kergemat teed - lihtne oli võtta kohe need lapsed, kellega suurt vaeva nägema ei pidanud, aga mina arvasin ikka umbes nii, et kui eeldusi pole, siis baleriiniks ei saa. Ei ole nii, et kui väga tahad, küll siis ka saad.

Ma ei tea, kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse. Mis iseenesest on imelik, sest sportlased ju treenivad ennast kogu aeg ja "harjutamine teeb meistriks". Aga tuleb välja, et ma tegelikult seda ei usu, et igaüks, kes harjutada viitsib, saab ka meistriks. Seda igal alal, mitte ainult spordis isegi.