Teisipäev, detsember 28, 2010

Ahne naine ehk mina olengi kullakaevaja

Hulludel teatavasti pühade ajal olukord halveneb. Täna juhtusin jälle lugema paari targutust teemal, kuidas oma elu paremaks muuta ja "õige tee" leida. Et kirjuta aga üles, mis meeldib ja rõõmustab ning võidki oma tõelise kutsumuse avastada. No see oleks küll õudne üllatus eks? Veidi mõistlikum kirjutis kandis pealkirja "Söö!Palveta!Armasta!Aga mille eest?" ehk siis kui mina sellise toreda listi valmis treiksin, tuleks ilmselgelt välja, et mulle meeldib hästi süüa, spades vedeleda ja soojale maale reisida ning ilusaid asju osta. Mis mulle ei meeldi? Vastikud kohustused nagu erinevad tööd näiteks? Seal listikirjutamise soovituses oli muidugi kena näide ka, et näiteks võid avastada, et sulle meeldib sõbrannadele riideid disainida (mainisin ma juba, et see artikkel oli Cosmos?) - mul ei tulnud ühtegi sellist kasulikku asja meelde. Mitte et see nii lihtne oleks, et kui meeldib riideid disainida, siis kohe oledki uus Reet Aus valmis. No Elizabeth Gilbert sai ju endale söömist ja rändamist lubada kuna oli edukas vabakutseline (aja)kirjanik. See ju justkui tähendaks, et kuna mulle ka tegelikult kirjutada meeldib, siis tee haljale oksale on ees lahti? Nii naiivne ma ka ei ole.
Mis on minu eesmärk elus? Ratsa rikkaks? Tööd teha ei tahaks aga villat kariibi mere saarel küll. Ilmselt olen ma oma kasvatuse ohver, sest lapsepõlves mul tööd teha ei lastud, selle asemel sain omale vajalike asjade ostuks raha vanematelt. Kuigi ma kahtlen, kas töö tegemine tekitab armastust töö vastu, oleks see ilmselt vähendanud illusiooni sellest, et raha saab alati kui ilusti küsida. Siinkohal oleks ju lihtne lahendus leida endale keegi tore rikas vanem onu nagu suur osa minusuguseid luksuseihalejaid teeb aga minuga läks ka siin midagi viltu, sest ma olen uhke. Niisamuti nagu oleks alandav võõral maal meie mõistes suure raha eest maasikaid korjata (see on ainult minu kiiks ja ma tõesti ei põlasta kuidagi neid, kes niimoodi elavad), on mulle vastumeelne ka kellegi teise rahakoti peal elada.
T. küsis kunagi mu käest klubis, et kas ma olen märganud, et meie ei kohta mitte ilmaski ühtegi rikast meest. Rikkaid mehi kohtavad ainult teatud tüüpi tüdrukud ja T. arvas, et see tüüp on lollid tüdrukud. Pean õudusega tunnistama, et pubekaeas oli mu unistus olla ilus ja loll (teised tahtsid ikka ilusad ja targad olla), sest minu arvates oli "vaimsus" täielik turn-off. Tarku tüdrukuid ei kutsutud eales peole, sest kõik arvasid, et nad loevad parema meelega kodus Kalevipoega. Ja kui mingi asendusõpetaja tegi tänapäeval ilmselt õigusega ärakeelatud mängu - kirjutage oma nimi paberile ja laske ringi käima ning teised kirjutavad, mida nad sinust arvavad ning voldivad siis paberi kinni ja lõpus on sul tore üllatus - sain mina 95% ulatuses ühesõnalisi iseloomustusi "tark". Üks teatav noormees kirjutas ka "üks jobu on". Aga mitte keegi ei kirjutanud, et ilus või tore. Ilmselt ma nutsin kodus ja ilmselt ei mõelnud teised selle "targaga" midagi halba. See oli põhikoolis, keskkoolis läks see sama mäng mõnevõrra paremini.
Ok, see oli nüüd teemast kõrvalekaldumine aga tegelikult ju ei pea ilus ja rikas ja loll olema. Mis keelab mul rikkana raamatuid lugemast või ennast harimast? Mul on selleks isegi rohkem aega kui tööl käies. Kas suured filosoofid filosofeerisid päevatöö kõrvalt? Kõigil valgustuslikel aristokraatidel olid teenijad.
Miks ma ei rahuldu tavalisega? Ei mõtle sellele, et neegrilastel Aafrikas on raske, kust peavad lapsed jooma? Miks ma tunnen ennast inimesena ainult tervet kuupalka korraga ära raisates suurte paberkottidega kaubamaja eskalaatori peal kujuteldavatele kaameratele naeratades? Väiksena vastasin ma alati küsimusele, kelleks saada tahan, et kuulsaks. Kuulsaks ma siin Eestis küll enam saada ei taha (kommentaarid stiilis: "kes see paks lehm on?"; "mind idioodid ei huvita"; "issand kui kole eit" pole just õhinaga oodatud) aga ma tahan kõike seda, mis kuulsatel inimestel (minu arvates) on.

Siia üks kõige tabavamaid tsitaate, mida ma üldse kunagi lugenud olen:
"We're the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War's a spiritual war...our Great Depression is our lives. We´ve all been raised on television to believe that one day we'd all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won't. And we're slowly learning that fact. And we're very, very pissed off."
Tsitaat "Fight Clubist" siis.

Ja taustaks võib kuulata Lily Alleni lugu "The Fear"

Teisipäev, detsember 21, 2010

Blogimise surma meem by Marca

Kui Mariliis mulle meemi saatis, siis uurisin veidi selle saamislugu ka ja tahaks kobiseda, et minu arvates ei räägitud esialgses uudises üldse, et kõik blogid surevad vaid seda, et poliitikud enam nii aktiivselt ei blogi kui varem ning kasutavad pigem Twitterit või Facebooki oma ideede levitamiseks. Pealkiri oli uudisel muidugi jah, et "blogid surevad", sest uudis poliitikute blogide vähesusest vaevalt masse huvitaks. Aga eks see ole ju loomulik, et blogisid vähemaks jääb - ei ole sel asjal enam uudsuse maiku juures ning mõnes mõttes heagi ju, et need, kelle jaoks blogimine ei sobinud, sellest loobunud on - kes ikka viitsiks punnitatud juttu lugeda. Vahepeal oli ju enda "popiks blogijaks"-ülendamisel kombeks lausa teiste blogidest mõtteid ja pilte varastada, sest blogida ju tahaks, et popp olla, kuigi endal miskit öelda ei ole. Las blogivad need, kes tahavad, enamikule ilmselt sobibki paarilauseline Facebooki ja Twitteri stiil rohkem (eks see pealiskaudne ole aga ma ei usu, et see pealiskaudsus nüüd trendiks saab. Esiteks on see alati trend olnud ja teiseks ei sure blogindus ilmselt enam kunagi).

Ok, meemi juurde lõpuks:

1. Külastan oma blogi sagedusega ca…

Mina enda blogi küll iga päev ei külasta, sest statistika ja kommentaarid saabuvad mulle meilile ja mis ma teda niisama ikka imetlen.

2. Poliitikute blogisid loen…

Kunagi lugesin Vasakpartei esinaise blogi (vabandan, nimi on ununenud...) aga seda peamiselt tema muidu huvitavate mõtete, mitte poliitiliste vaadete pärast. Teiste poliitikute blogisid ei loe. Minu jaoks on see parteipoliitika üks kindla kamba omavaheline jagelemine, mis mulle eriti korda ei lähe...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Osa blogisid, mida loen, kuuluvad mu sõpradele, kelle eluga on ikka hea end kursis hoida ja õnneks ei blogi need, kes oma elust igavalt kirjutaksid. Teine osa on inimesed, kes mõtlevad mingis osas nagu mina. Siis on mõned hea sarkastilise huumorimeelega tegelased. Mõned ilusate piltide blogid. Mõned sarnaste saatuste või probleemidega inimesed. Kõiki neid ühendab ilmselt see, et nad teevad oma asja huvitavalt.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Eks blogijad ise ole ilmselt üks vähene kamp inimesi, kes blogisid üldse loevad, ma kaldun nõnda arvama. Mina loen blogisid meelelahutuseks, uudised saan Postimehe paberlehest, see mul tellitud :) Telekat ja raadiot ei jälgi peaaegu üldse. Twitterit ei kasuta ning Facebook minu jaoks küll blogidega võrreldav ei ole.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada…

No osasid blogijaid ma tunnen ja teisi tean. Päris mitme puhul on välja tulnud, et ma tean seda inimest tegelikult ka irl. Kokkusaamise vastu midagi ei oleks, kuigi ilmselt oleks algul veidi kohmetu :)

6. Kas ja kui, siis kelle eest ja miks, sa oma blogi olemasolu varjad?

Ei varja, varem ju blogisin lausa enda nime alt, siis oli küll veidi üllatav, mis inimesed mu blogi lugenud olid (isa kolleegid näiteks). Üldiselt ma ei usu, et blogiksin millestki, mida ei tahaks, et inimesed loevad ja kui kedagi konkreetset mainin, siis kasutan (vale)initsiaale. Tegelikult on nii, et need inimesed, kelle puhul mul oleks ebamugav kui nad mu mõtteid loeksid, ei viitsi seda ilmaski teha. See oli nüüd karm tõde.

ja minu küsimus siis:

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Mina sattusin üsna huvitavat moodi tegelikult. Nimelt hakkasin tööarvutis ühte juttu MSWordi trükkima ja tekkis probleem, et tahaks seda juttu ka mujal olles täiendada - siis avastasingi blogspoti. Mingil hetkel tuli välja, et üllatus-üllatus seda lugu on inimesed lugema hakanud (ja ekslikult minu eluks pidama hakanud). Siis saingi aru, milleks blogspot tegelikult mõeldud on. Aga see esimene blogi leidis mul hiljem mingi aasta blogide edetabelis kirjanduse kategoorias lausa äramärkimist. Seisis uhkelt Kivisildniku blogi kõrval :P Hiljem tekkisid mõtted, mis sinna kindla süžeega juttu ei sobinud ja tegin nende jaoks selle blogi siin. Siiamaani ei saa aru, miks ma talle nii jubeda nime panin :P

Ja nüüd see kõige jubedam koht, kus ma selle teistele edasi saatma pean...Kuidagi naljakas tunnistada, et minu tagasihoidlik isik mõnda kuulsat blogi lugemas käib (mul on jah vastuoluline enesehinnang), seega päris staar-blogijaid ei julge sundida. Ja kuidas ma üldse tean, kas keegi, keda meemi tegemas näha soovin, üldse seda siit loeb? Aga, et mitte surnuks tunnistatud saada, saadan selle edasi näiteks Carryle. Sellega, et ma nimetasin osasid staar-blogijateks, ei saa ma eriti kedagi siia lisada, kuna enamik minu loetavaid blogisid on blog.tr.ee Top 100-s - ilmselt on iga blogija Eestis staar-blogija...Mitte, et mind ei huvitaks daki, Rentsi, AbFabi või Wild-i vastused :)

Reede, detsember 17, 2010

Üksikud lapsed on imelikud?

Räägitakse küll, et iibega on asjad halvad ja lapsi ei sünni, kuid just viimasel ajal on mu meelest sagenenud arvamused, et ühelapseline perekond ei ole normaalne. Ise juba kolmandat põlve ühelapselisest (ühetütrelisest :P) perest põlvnenule on tuttavad küll ka juba lapsepõlvest erinevad ainsa lapse definitsioonid - meiesugused olevat ärahellitatud, halvad suhtlejad jne. Kooliajal oli ka suhtumine, et "oo sa oled ka ainus laps" ja seeläbi vennastumine. Siis ma veel pikemalt ei mõelnud selle peale, et miks mõnel on 1 laps ja teisel 6. Praeguseks olen märganud, et ühelapselisus ei ole tavaliselt valik vaid lihtsalt asjaolude tõttu nii juhtunud. Et kui juba lapsi saadakse, siis ikka mitu. Olen kohanud vaid paari naist, kes on julenud öelda, et neile ühest lapsest täiesti piisab. Ilmselt loetaks sellist avaldust paljulapseliste hulgas egotsentrismi või siis lihtsalt arusaamatuse tingituks - kuidas saab mitte tahta lapsi juhul kui üks on juba olemas ja on nähtud kui palju rõõmu ta toob?
Kas ainsad lapsed on kuidagi teistsugused, eristuvad? Hellitamine on ilmselt vanemate stiili küsimus, kõik kindlasti oma lapsi ära ei hellita, tähelepanu saab ainus laps aga kindlasti rohkem. Samamoodi saab tähelepanu aga ka pere esimene laps. Paljud on rääkinud, kuidas teod, mis nende puhul vanematel pea halliks ajasid olid nooremate õdede-vendade puhul absoluutselt lubatud. Ses mõttes ei ole ainsaks lapseks olemine kindlasti vaid meelakkumine - sageli koondavad vanemad kõik oma lootused ja ootused sellele ühele lapsele ning lapsel võib olla äärmiselt raske sellise koormaga elada. Ambitsioonikad saavad üldiselt vähem lapsi (sest omavad rohkem ambitsioone ka tööelus) ja esitavad kõrgemaid nõudmisi ka oma vähestele lastele?
Suhtlemisoskust saab arendada ka näiteks lasteaias. Mina olin muidugi kodus vanaemaga kasvanud üksik laps ja kuigi sellel olid omad plussid (arenes fantaasia ja lugemus oli suur), siis suhtlemisoskust see just ei arendanud. Lapsele on aga sõbrad mitu korda tähtsamad kui kiitus heade hinnete eest (no vähemalt minule oli see nii). Üldiselt aga leian, et suhtlemisoskust saab ka muudmoodi treenida kui vaid õdede-vendadega mängides.
Mida veel üksikutele süüks pannakse - nad ei oska teistega arvestada. Ega ma ei oska küll, kuid samas tänu sellele, et ma olen enamasti saanud seda, mida tahan, ei kipu ma praegu üle tarbima. Olen kuulnud päris mitut inimest ütlemas, et nad elavad üle oma võimete just seetõttu, et lapsena ei olnud neil midagi oma vaid kõike pidi õdede-vendadega jagama.
Oma ruumi vajadus on mul kindlasti suur - ei kujuta ette elamist mitmekesi ühes toas nagu see tegelikult paljude inimeste jaoks reaalsus on. Samas ehk see just lähendab neid inimesi ning muudab nende elu lihtsamaks (a la magad suure lärmi sees, samas kui minusuguse ajab üles ka siutsuv lind).
Perekondi on muidugi igasuguseid ja ühelapselistest ei erine palju ju ka need, kus laste vahel väga suured vanusevahed. Mu isapoolse vanaema kolme lapse omavahelised vanusevahed on igaühel umbes kümme aastat - ega nad enne täiskasvanuiga ilmselt eriti omavahel suheldud saanud. Vanematele on selline olukord jällegi omaette huvitav - ei ole eluperioodi, mil kõik lapsed on väiksed vaid keegi on alati pisike lausa 30 aasta vältel.
Kuna perekondi on tõesti nii erinevaid, siis ei saa kuidagi ette kujutada, kuidas oleks ühes või teises olukorras üles kasvada ning kuidas see hilisemat elu mõjutaks. Mina ei saa näiteks kunagi teada, mis tunne oleks omada õde või venda. Kas ma väiksena igatsesin õde-venda? Ei mäleta küll, ainus mõte oli see, et vanem vend võiks olla, keda kõik kardaksid :P Aga see oli juba selles eas kui sain aru, et see kuidagi võimalik ei ole. Eks ilmselt igaüks on oma oludega harjunud ega oska teistsugust igatseda. Ahjaa, meenub üks tüdruk laulu- ja tantsuringist (jah, minusugune elevandi alla jäänu käis sellises kohas), kes informeeris kõiki sellest kui vastikud ja räpased on väikesed titad ning et õe või venna saamine on hirmsaim asi, mis ühe lapsega juhtuda võib :)
Ehk siis - üksikute laste (oh sa õnnetuke, sul ei ole ju kellegagi mängida olnud!) ebanormaalseks pidamine on sama taktitu kui lastetute "ahistamine". Ja paljulapseliste asotsideks tembeldamine pole ka ok muidugi.

Tegelikult tahaksin ma teada, kuidas inimesed mingite elus fundamentaalsete otsusteni jõuavad. Mismoodi ühed inimesed jõuavad otsuseni, et lapse saamine on siiski nii suur pingutus ja ohver, et rohkem kui ühe korra nad seda oma elus teha ei soovi, teised aga leiavad, et laps on väärt igat hinda. Kuidas saab üldiselt samasugune kogemus (sünnitusi ja lapsi on küll nii raskeid kui kergeid aga on need tõesti niiiii erinevad?) inimesi erinevalt tundma panna? See on ilmselt juba ülemõtlemine ja võimatu on mingit "tõde" või üldist suundumust välja selgitada. Ei tea ju ilmselt ükski inimene ka ise surmkindlalt mitu last ta saada soovib.

Teisipäev, detsember 14, 2010

Miks ma ei ole paks?

Kes seda teab. Tõesõna - juhtusin lugema (jah, ma kunagi lubasin, et enam naisteajakirju ei loe...) Marie Claire'st ülevaadet erinevate riikide naiste söömisharjumustest - tuleb välja, et kuigi masai naine sööb päevas sisse sama palju kaloreid kui on minu õhtuses peale-sööke-näksis ja liigub ilmselt kümneid kordi rohkem kui mina, kaalub ta siiski minust päris palju rohkem.
Mis ma öelda tahan on see, et rääkige kui palju igasugu dieetidest ja trennidest, suur osa kaalust on siiski mingi "müstilise" päritoluga st suuresti seotud geenidega.
Eile näiteks istusin ma oma päevast 9 tundi ühe koha peal, samme tegin ilmselt kogu päeva jooksul alla saja, tervislikku toitu ei söönud kordagi ja päeva lõpetasin kell 20 McDonaldsis (ääremärkusena - nüüd jõudis jõulutunne ka mulle kohale: see on ju see kui tööd on nii palju, et ainsa valgusena tunneli lõpus paistab jõulupidu, kus end rihmaks juua plaanitakse - isegi mina, kes pole üle kuu aja joonud...Minu jõulutunnel :)). Iga päev ma küll nii ei ela aga siiski tarbin ma äärmiselt vähe tervislikku kraami (ei oska korralikku sööki teha ja mugavuse tõttu toitun enamasti poolfabrikaatidest), trennis ei käi ja õhtuti vedelen õlle/veini ja näksidega voodis (ok, viimasel ajal pole enam ette tulnud). Kõige selle juures saavutasin kaalu 69 kilo, mis minu pikkuse juures on normaalkaal, raseduse viimasel kuul, 70 täis ei tulnudki. Geenidest rääkides imestas mu ema sealjuures, kuidas ma küll niiiii palju rasedusega juurde võtsin - tema olevat kenasti 8 kiloga hakkama saanud (ja sealjuures arstilt sõimata saanud...). Mu ema saavutas mitte-rasedana kaalu 60 kilo alles üle 50. aastasena ja oli sellest ka siis šokeeritud, olgu öeldud, et pikkust on tal üle 170 cm.
Üks mu sõbranna kaalub sama palju kui oli miinimumkaal sellel moeshowl Milanos (vist), kus seati modellidele kaalupiirid, et mitte propageerida söömishäireid. Toda sõbrannat poleks seal lavale lastud kuigi ma tean kindlalt, et ta ei käi vetsus oksendamas kuigi sööb teleka ees sama palju rasvast kräppi sisse kui mina.
Samas tean ma tüdrukut, kes oma umbes 80-90 kilo juures sõi iga päev salateid ja muud tervislikku ning käis regulaarselt trennis aga jäi alati ühte kaalu. Teine tüdruk oli sama tubli ja tema õnnetuseks oli kogu ta perekond kõhn - ainult isapoolne vanaema olevat paks olnud.
Eks muidugi ole ka neid, kes tõesti ennast paksuks söönud on. No näiteks suvel +32 kraadiga sõi üks pere rannas sefiiri. Usun, et neil Ameerika tüüpi paksudel, kes lõunaks kolm praadi söövad, on pigem kupli all midagi korrast ära - süüakse millegi kompenseerimiseks, kui et lihtsalt meeldib süüa.
Võrdluses selle masai naisega arvas L., et ega ainult liikumine kaloreid kuluta, ajuga töötamine ju sama palju. Ilmselt on siis suur ülemõtlemine minu saleduse saladus?
Ma ei tahtnud selle jutuga siin kedagi solvata, kuigi ilmselt seda tegin, sest paksudest ei tohi ju rääkida, kõhnale võib küll öelda, et miks sa nii kõhn oled, kas sul on mõni raske haigus? Lihtsalt, mu meelest on palju solvavam ja mõttetum avaldada saledate staarikeste "nippe" stiilis "olen sale, sest söön ainult ph-toitu (ah, ma ei tea, kuidas neid imedieedikesi kõiki nimetataksegi) ja teen regulaarselt trenni (või seksin regulaarselt - justkui paksemad inimesed kohe kindasti selle asjaga ei tegeleks)". Suur osa neid staarikesi oleks samasugused paksukesed nagu enamik inimesi kui nende personaalkokad ja- treenerid neid tagant ei piitsutaks. Palju mõistlikum oli kellegi supermodelli avaldus, et modelliks ei peaks ronima need, kel eeldusi pole - just sellistest saavad need toitumishäirete all kannatavad tibid, kes modellinduse palet määrivad.
Ilmselt on karm tõde see, et kui kurjad geenid on su paksuks määranud, siis pigem katsu sellega elada ja treeni oma isiksust sellega hakkama saama kui et piitsuta ennast nälgimise ja oimetuks treenimisega ning piinle oma kehas.

Reede, detsember 10, 2010

Üks kiire küsimus!

Uudishimutsen siin. Kui keegi viitab Facebookis mõnele blogipostitusele, siis kas seda viidet on võimalik ka Facebookist kuidagi leida? Ma nimelt näen oma statistikast, et mu mõnda postitust on inimesed Facebooki kaudu vaadanud aga kuna see postitusele viitaja ei ole keegi minu sõpradest, siis ma ei oska seda leida. No huvitav oleks teada, et mis nad Facebookis mu postitusest räägivad, noh :)

Kolmapäev, detsember 08, 2010

See meem, mida kõik teevad

Mariliis saatis meemi (jee - esimest korda keegi saadab mulle midagi!) ja kuna mul pole üldse mingit jõulutunnet, siis võib ehk isegi meenutada, misasjad need jõulud on.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad. Tore ju kui saab puhata, hästi süüa ja kingitusi pealekauba. Jõulukaunistused on ka ilusad vaadata. Kaubandusliku ostuhullusega ei pea ju kaasa minema ja kirikusse ka keegi ei aja.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Mulle üldiselt meeldivad jõulud suure pere keskel lookas laua taga. Seda suurt peret tuleb mul küll laenata, sest endal ei ole. Ja soovitav oleks, et see suur pere ei kakleks omavahel. Minu ideaalsed jõulud jäävad aega, kus mul selline tore pere võtta oli + kuhjade viisi toitu ja kingitusi, päris kuusk ja jõuluvana ning talu keset lumiseid metsi.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Oma kodust ongi mul vaid üks selline päris jõulumälestus, see on sellest korrast kui meil jõuluvana (ok, tollal näärivana) käis (no ilmselt pole see ka jõulu- vaid nääri või uusaasta mälestus). Järgmisel aastal jõuluvana ei tulnud ja ema ütles, et see olevat gripihooaja tõttu nii. Ma siis lootsin, et ehk ülejärgmisel aastal aga ei midagi, see jäigi mu ainsaks jõuluvanaks...Kusjuures ma ei tea siiani, kes seda jõuluvana mängis, ema ka ei mäletavat enam. Äkki oligi päris? Kingituseks sain siis kolmerattalise ja selle sadulal istus üks väike puust kass, mille nüüdseks puukoid ära on uuristanud.
Üks lahe mälestus lapsepõlvest on veel see kui sõitsime vana-aasta õhtuks vanaema juurde Kohtla-Järvele ja teel, täielikus tuisus, sõitis meile vastu saanis jõulu (nääri)vana. Ise ajas hobust ja puha. Ja see mälestus on päris, mu vanemad võivad kinnitada :)

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud, mardisante kartsin aga jõulu(nääri)vana küll mitte. Sellest ainukesest jõulu(nääri)vana külaskäigust meie majja meenub, et meie toonane siiami kass kartis küll koledasti.

5. Parim jõulumälestus?

Kuna mul käis jõulu(nääri)vana vaid ühe korra, siis eks see ole kõige eredamalt mällu sööbinud. Hilisemast ajast on meeles need "ideaalsed" jõulud...

6. Lemmikjõulutoit?

Andke aga kõik siia! Hapukapsas maitseb mulle jubedalt. Vana-aasta õhtul pidi ju ma-ei-tea-kui-mitu korda sööma ja ma siis sõin kõik need korrad üksi köögis külma kapsast. Ema hoiatas küll kõhuvalu eest aga ma ei hoolinud eriti. Pärast muidugi omad vitsad peksid...Tänapäeval pole muidugi söögid enam nii head kui vanasti kui nö päris-ahjus ahjupraadi tehti - vot see viis küll keele alla! Ainus jõulutoit, millest ma eriti ei hooli on piparkoogid.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Jah, ütle see netis välja, kohe vargad kohal! :P Tegelikult ma ei teagi, jõulud kestavad ju mitu päeva. 2 õhtut on kindlasti erinevatele esivanematele reserveeritud.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

No täiskasvanuea traditsioon ongi see vanemate poole minek, omaette kodus ei viitsi ka istuda ja peopäev see jõululaupäev enamike jaoks ju pole. Surnuaias saab ka ikka käidud. Kirikus pole ma näiteks elu sees jõulude ajal käinud...

9. Sinu jõulukingisoov?

Tahaks pigem mingit elamust kui materiaalset asja.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ausalt öeldes ma eriti ei mäleta oma kinke, mitte et need nirud oleks olnud aga lihtsalt ei meenu niimoodi. Kindlasti on enamik kinke ikka asja ette läinud.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Siinkohal peaks vist riigikogu ja valitsust kiruma? Tõesti, ei plaksuta rõõmust käsi kui keegi oma kingitusest ilma jääb.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Jääge moodsaks, või kuidas see tore soov Wremjas oligi? Et teid ikka palju saaks? :P

Ise kellelegi konkreetsele edasi ei saada, sest ega ma lugenud ju pole, kes seda juba teinud on ja kes mitte ning kes teist üldse seda blogi loeb.

Esmaspäev, detsember 06, 2010

Minu Tai

Nii, ma kohe tahtsin näha, mida inimesed sellest raamatust arvanud on ega pidanud pettuma - loomulikult ajab see raamat keskmise eestlase närvi. Ok, arvustused blogides olid positiivsemad (aga ma ei viitsinud neid kõik läbi lapata kuna Petrone prindi kodukas on ilmselt selle jõulukampaania reklaami tõttu kole aeglane) aga eks ta ole tavaline, et lõbusad ja elust mõnu tundvad inimesed on meil alahinnatud - kui enamus mutistub, siis kuidas julgeb keegi teistsugune olla, ilmselt on ta ikka rumal ja pealiskaudne (paralleel näiteks Anu Saagimiga). Mai kritiseerijate kurvastuseks rumal ei ole (Anu kohta ma ei tea, aga ilmselt ei ole ka tema rumalam kui keskmine inimene) ning seetõttu on raamatut hea lugeda. Minu arvates seal küll ainult peod ei olnud - kultuuri ja poliitikat oli mu meelest üsna samas proportsioonis kui teistes Minu ... sarja raamatutes. Minu Tai teeb heaks justnimelt see isiklik lähenemine, mida mõni kommenteerija egotripiks on pidanud - mind näiteks on teiste raamatute juures autori nö "salatsemine" häirinud - tahaks ju teada, mis inimene see kirjutaja on ja tema tööde-tegemiste tagamaid mõista. Ilma selleta muutub autor justkui anonüümseks giidiks, kes pajatab lookesi võõralt maalt - aga ma saan aru, et selline Mai moodi avameelsus sobib vaid tugevatele inimestele ja ehk on tõesti turvalisem anonüümne olla.
Tegelikult on selle raamatu kiitmine minu suust üsna kummaline kuna ise ma selline "elu on lill"-tibi olla ei suuda. Elaks kusagil soojal maal, äkki suudaks? Saan aru, et kõik toimub su enda peas ja oma õeluses kodumaad süüdistada on silmakirjalik. Mida on vaja, et olla õnnelik? Eelkõige enesekindlust, mida naistel nagu Mai Loog ja Susan Luitsalu (temast ja tema raamatust kirjutasin siin) paistab jaguvat. Kust saab enesekindlust? Tarkade raamatute toel olen aru saanud, et eelkõige kodust. Ka Mai märgib raamatus oma eluterve suhtumisega isa. Mulle sellised inimesed meeldivad, elagu nad siis nii nagu tahavad. Selliste inimeste missioon on näidata teistele, et õnnelik olemine on tõepoolest võimalik, üldsus on sageli aga liiga oma eelarvamustes kinni, et seda taibata. Mina küll kadestan Maid ja seda positiivses mõttes - hea raamat, mida lugeda kui tunned, et hakkad ära mutistuma nagu keegi kommentaator tabavalt märkis!
"Minu Tai" on kindlasti siiamaani mu lemmik "Minu ..."-raamat. Teistest kirjutasin siin.
Ja appi - nüüd ma tahan tõesti reisile minna! Ja mitte mingile suusareisile. Aga kahjuks ei ole mul reisikaaslast kusagilt võtta ja üksi ma ju ei julge. Sest ma pole piisavalt enesekindel ja üksi välja lõbutsema minemise asemel istuksin hotellitoas ja vahiksin MTV-d. Ma ei julge võõraste inimestega suhelda, sest usun, et siis nad kohe tahavad mult midagi, veavad põõsasse ja vägistavad ära või (mis veel hullem :P) - arvavad, et ma olen nõme. Vastik hädine Eesti naine. Mind jäi kummitama raamatust üks Mai ütlus: "Miks arvatakse, et kurjus on tarkus?". Tegelikult ju - heites baaris kurja pilgu lähenevale (mees)inimesele üritame näidata, et me jumala eest ei ole lõdva püksikummiga Ida-Euroopa naised aga selle peale ei tule, et äkki saaks teist selles ka kuidagi sõbralikumalt veenda.

Reede, detsember 03, 2010

Eit roolis

Kui võtta võrdõiguslaste ideaalnaisena sellist, kes igas olukorras ilma mehe abita toime tuleb ega kaota oma elustandardis oluliselt kui meeshing kõrvalt ära kaob, siis minul on küll kapis üks burka. No tegelikult on neid ilmselt lausa kollektsioon - ma ei saa ikka päris paljude asjadega ise hakkama või vähemalt olen olnud nii mugav, et pole kunagi teatud asju selgeks õppinud. Näiteks pole ma elusees ise šampuse- ega ka veinipudelit lahti teinud, tüdrukute õhtul olen ka alati selle tegevuse kellegi teise kaela osanud sokutada. Pirni pole ka kunagi vahetanud.
Aga see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida on auto juhtimine. Tegelikult annab see oskus ju tohutu vabaduse, samas kui minusugune peab alati klapitama, et "kas saad mulle järele tulla või pean takso võtma". Ühistransport on meie linnas nii kaootiline, et sellega arvestada ei saa ja talviti ma tõesti pikki vahemaid jalutada ei armasta. Hullem lugu on veel lapsega, käru on ju ikka üks igavene rist kaelas ja autoga oleks niiii palju mugavam. Üks äärmiselt naiselik klassiõde ütles kord kuldsed sõnad, et tema küll lube ei tee, sest milleks siis mehed on. Järele mõeldes kõlab see ju diskrimineerivalt aga ometi olen ka mina üles kasvanud teadmisega, et naised autot ei juhi. Meie peres oli absoluutselt loomulik, et kui emal oli vaja kuhugi minna, siis isa viis ja ka praegu tunnen ma kerget pistet kui mulle öeldakse, et tee load endale - justkui minu sõidutamine ei olekski meeldiv kohustus:P Eks ma olen muidugi aru saama hakanud, et lubade omamine oleks siiski ilmne pluss. Teistpidi jälle tekitab minus trotsi see osade meeste suhtumine, et kui naisel on load, siis on otse loomulikult tema kohus olla kaine autojuht. Jah, mehed peavad mind sõidutama aga mina neid mitte - olgu see siis minu arusaam soolisest rollijaotusest, mida ma muidu ei poolda.
Mu vanaemal olid load aga ta ei sõida juba ammu, isegi mina pole saanud oma elus teda rooli taga näha, seega ilmselt loobus ta rooli keeramisest väimehe majja tulles. Vanaema sõidueksam olevat olnud muide selline, et ta sõitis kaarsilla juurest turuhooneni. Ma usun, et ma oleksin sellega hakkama saanud.
Tegelikult on mul päris paljudel naistuttavatel load aga neid, kellel on mehed, pole ma kunagi autoroolis näinud, autot juhivad ainult vallalised naised :) No mitte küll sajaprotsendiliselt aga nii on. Praegu on küll naisautojuhte palju aga ilmselt pole ära kadunud see suhtumine - "jälle mingi eit roolis!" iga uimerdaja puhul (ja kui tuleb välja, et polegi eit, siis imestatakse, et "mees, aga sõidab nagu eit!"). Ja mul pole küll mingit isu üks järjekordne "roolis eit" olla.

Kolmapäev, detsember 01, 2010

Ühe räpase naise pihtimus

Tõuke sain siit, kus kommentaarides mainitakse, et "pole juba nädal aega tolmu pühkinud"...Kas tolmu peaks siis rohkem kui korra nädalas pühkima? Minu jaoks on näiteks korralikkuse etalon see kui ma viitsin korra nädalas koristada, enamasti ei viitsi. Võrdõiguslikkuse külje pealt peaks veel lisama, et koristamise juures on minu õlul veel see kõige lihtsam osa ehk tolmulapp, ma ei tari suuri vaipu seljas õue ega pese kaevust toodud külma veega põrandaid samal ajal kui mees arvutimängu mängib nagu mõnes peres toredaks traditsiooniks. Ja ma tõesti ei suuda mõista inimesi, kes pidevat koristamist normaalseks peavad - see on ju ebameeldiva tegevuse tegemine oma vabast ajast! Mina koristan siis kui mulle tundub, et peaks...või noh paar päeva peale seda. Mulle tundub, et koristamine nende fanaatikute jaoks on aga pigem väline sund kui sisemine tung, et on must ja peaks ära puhastama. Väline tung ses mõttes, et mis teised küll mõtlevad kui toad segamini on või mõni tolmurull voodi alt välja vaatab. Või veel hullem, et mida mees mõtleb kui kuskilt tolmu leiab. Mu aknast paistab üks uuemal ajal ehitatud kortermaja ja seal need kodused naised päevad läbi ainult koristavad, mina sisustan oma aega pigem meelelahutusega. Ma kohe ei taha uskuda, et koristamine kellelegi rahuldust pakuks. Ok, kappide koristamine toob vahel päevavalgele huvitavaid vanu mälestusi (samas kui need puhtusefriigid koristavad ka kappe vähemalt korra kuus, siis neil ei tohiks ju üllatusi ette tulla) aga tavaline rutiinne põranda pühkimine ei ole ju ühestki otsast pinget pakkuv. Või pakub rahuldust see, et abikaasa ja tuttavad kiidavad kui tubli perenaine sa oled? Sorry, mina tavaliselt selle peale ei tule, et korras kodu mingiks eriliseks saavutuseks pidada. Mul oli lapsena üliintelligentsest perest sõbranna, kelle kodu oli isegi minu silmis korratu, kuid see ei kahandanud selle sõbranna väärtust. Minu ema seevastu häbenes silmad peast kui tuba koristamata oli ega lubanud mul seetõttu külalisi kutsuda. Ilmselt kaotasin ma oma väärtust sõprade hulgas pigem seetõttu kui koristamata toas võõrustamise pärast kaotanud oleks. Välisele tähelepanu pööramine on juba kord minu silmis pealiskaudsuse tunnus. Ok, tõsine mustus, nädalaid pesemata nõud ja koera pissiloik nurgas on ka minu silmis rõve. Nõud ma pesen muuseas alati peale söömist ära, nende seisma jätmine on mulle kuidagi kujuteldamatult vastik.
Ameerikas pidi olema normaalne ennast 2 korda päevas duši all pesta, ma loodan, et see trend meile ei jõua, sest vähemalt minul pole küll seda aega kusagilt võtta. Ma pean oma 10 tundi ju magada ka saama! Kunagi oli ka mul üks tuttav, kes end samamoodi mitu korda päevas küüris - asi lõppes sellega, et mõne aja pärast oli neiu igasugusele kosmeetikale niivõrd tundlik, et võis vaid üksikuid täiesti allergiavabu (ülikalleid) pesuvahendeid ja muud kosmeetikat kasutada. Väidetavalt olla naha enda kaitsekiht maha nühitud. Ja enamik koristamisfanatte kasutavad ju samuti keemiat, mis on aga tunduvalt tugevam kui see, mida keha pesemiseks kasutatakse. Ja allergikuid muudkui tuleb juurde.
Suvel sain tuttavate käest kiita, et olen nii normaalne, lasen lapsel põrandal mängida, kus ta mustusega kokku võib puutuda mitte ei kaitse teda igal sammul võimalike haigustekitajate eest nagu Michael Jackson. On see siis tõesti tänapäeval nii haruldane?
Eks ma olen ehk viimane räpakott mõne arvates aga ma tõesti tahan meenutada oma elust muud kui seda, kuidas pidin loobuma lõunast sõpradega või kinnominekust, seetõttu, et "pean koristama". Neid asju, mida peab on elus piisavalt palju, et vähemalt oma vaba ajaga üritada teha seda, mida tahaks.