Neljapäev, mai 18, 2006

Hommik on õhtust targem

Eile õhtul suutsin kaks olulist mõtet üles kirjutada. Need tulid kohe peale voodisse ronimist, seega ma veel viitsisin ennast üles ajada.
Ja no nüüd kui ma neid loen – mis mõtted need niisugused on? Puha lollus! Õudne, kuidas saab midagi seesugust väärtuslikuks pidada. Rebiks kohe märkmikust lehe välja, et kui ma juhuslikult auto alla peaks jääma, siis ei leitaks mu märkmikku ja mõeldaks, et küllap see üks Seewaldipõgenik oli.
Kellele on vaja teada seda, et ma pubekana äärmiselt loll olin ja nüüd arvan, et see võis vaimutööd pärssiva kooli tulemus olla? Või seda, et nähtav maailm on mõttemaailmast nii kümme korda väiksem, millest järeldub, et mõtted on tegelikult omaette olendid, kelle jaoks meie oleme vahendid nende maailma avalikustamisel.
Sellised segadust tekitavad mõtted siis seekord. Kõik võis olla tingitud sellest, et ma 13 plusskraadi juures paljaste varvastega ringi käisin. Ma ekstra vahtisin kõikide kohatud inimeste jalgu ega leidnud ühtegi minuga võrdväärset kannatajat. Oli jah jube külm.
Hommik on õhtust targem – näete ikka irooniat? Kallis tammepuust laud – näete?

Kolmapäev, mai 17, 2006

"Žest, mis reedab - olen persevest" (A-Rühm, Tantsime gangreeni)

Paljud tõed on liiga julmad, et neid välja öelda. Suur osa inimesi peab end erandiks, kuigi on tegelikult reeglid.Huvitav, mitu korda on sulle öeldud, et oled "kuradi värdjas pede" nii, et sa seda ise ei kuule? Noh, kõrvalautodest, selja taga jne. Mõtle sellele.Anonüümselt sõimata on nii rahustav ja ohutu. Tavaliselt ei kuulda, ei aimatagi. Jah, eks ise pargid ka vahel natuke viltu või kõnnid liiga aeglaselt, see aga ei anna teistele õigust sedasama teha. Ja kui sa veel teaksid, mida su sõbrad sinust tegelikult räägivad! Näkku öelda pole vajadust - ega see, et keegi loll on, minu mure ju eriti ei ole. Las olla loll edasi, normaalsest inimesest ongi vähe rääkida. Oi, aga see on ju nii häbiväärne! Peeretamine on kah häbiväärne, aga ikkagi teevad seda kõik.See on muidugi jäme üldistamine ja kindlasti leidub ka viisakaid inimesi. Kõik vannuvad nüüd käsi südamel, et nemad kuuluvad sinna viisakate inimeste erandlikku lahtrisse.Kas sellest piisab, et ei tuldaks enam oma illikukupisinunnu juttudega? Ja et ei hakataks armuma?

Neljapäev, mai 04, 2006

Mõttelend

Eile ma tegin jälle selle vea, et õhtul voodis tuli üks hea mõte ja ma ei kirjutanud seda üles. Mõtlesin, et eks see ole hommikul ka meeles. Nagu see kunagi nii oleks! Mõtted mööduvad meist pidevalt ja kui me neid kinni ei püüa ja kuhugi ei salvesta, siis nad lähevad edasi ja leiavad uue inimese, kes neid piisavalt hindab. Selle mõtte allikaks on näiteks üldse üks Zik-Zak’i poolt foorumis algatatud teema, kuid kuna see sealt kadunud on, siis ma ei saa enam kusagilt mõtte originaali kätte. Mingi variant oli mul õnneks peas olemas. Aga seda ka ainult seetõttu, et ma olin seda mõtet kusagilt lugenud ja tänu silmamälule see salvestus.
Ja eilne mõte läks kaotsi puhtalt tänu kosmeetikale – olles oma tagumiku tselluliidikreemiga kokku määrinud, ei viitsinud ma enam üles tõusta, et siis taas õiget asendit otsima hakata, milles tagumik häirivalt linade külge ei kleepuks. Mida me sellest järeldame? Kas mitte seda, et ilu välistab head mõtted? :)

Kolmapäev, mai 03, 2006

Lihtne elu

Täna hommikul näitas kraadiklaas + 20 kraadi. See tähendab, et on saabumas aeg, mil ta alla selle ei tohi näidata.
Nädalavahetusel ma sõitsin öösel mööda põhjarannikut ja pimedaks ei läinud. Ma tundsin, et meri on väga lähedal ja ma tahaks kangesti Võsu teeotsast sisse pöörata. (Ma räägin nii, et teile jääks mulje nagu ma omaksin lube ja sõidaksin autoga).
Tegelikult on ju mai algus ja liiga vara. Mai algus peaks olema täis seda ärevat ootust, et kunagi saabub puhkus ja kunagi lõppeb kool. Mai alguses ei peaks kõik hea veel käes olema.
Kuigi täna hommikul oli täiuslik rannailm. Vähemalt kui rannast kaugel viibida, võis seda nii ette kujutada. Lisaks on mul täna rootsi keele lõpueksam, mis paneb mu end täisväärtusliku koolilõpetajana tundma.
Ja seda kõike oli vaja selleks, et selgeks teha, et ma tõepoolest olen eluga rahul ja mul ei jää õnnest alati midagi puudu. Mis idioodi järjekindlusega arvavad inimesed, et ma olen „tegelikult sisemiselt õnnetu ja rahulolematu”? Ise te, kurat, olete! Elage oma elu ja ärge veetke õhtuid, mõeldes sellele, et keegi ju ometi ei saa õnnelik olla. Äkki saaksite ise ka, kui nii palju ei oletaks?