Laupäev, veebruar 27, 2021

Tõnu Õnnepalu. Pimeduse tunnil

Kinkisin sõbrannale raamatu, lugesin enne ikka uudishimust ise läbi ka, võimalikult vähe lehti painutades, ja avastasin, et see kink lisandub jälle minu kui Imelike Kinkide Kuninganna kontole. Sünnipäevaks ma seda raamatut lihtsalt ei soovita kinkida, väljaarvatud ehk juhul, kui just ei soovita kingisaajale tema paratamatut vananemist ja surma liginemist nina alla hõõruda, mina ei soovinud. Kinki üle andes ma hoiatasin ka - seega tasub kingitavad teosed enne ise läbi lugeda. Mul on ka olnud juhtum, kus kinkija ilmub hiljem punaseplekilise näoga ja kogeleb, et "ära sa arva, et ma mingi pervert olen, et sellise raamatu kinkisin", sest tõesti, kaane järgi on raamatut paraku raske hinnata. 

Tõnu Õnnepalu "Pimeduse tunnil" on ilus läikivpunane kaas. Pealkiri võiks kõhklusi tekitada, aga ju ma libisesin sellest üle. Ma ei taha aga üldse öelda, et see raamat halb oleks, oh ei - väga hea raamat ja väga ilusad luuletused, lihtsalt mitte igaks elujuhtumiks. Kuna mina traditsioonilisi arvustusi kirjutada ei oska, siis seekord piirdungi meta-arvustusega, lugege parem Laura Porovart'i arvamust! Kirsiks selle arvustuse juures on minu jaoks viimane joonealune märkus, kus autor ütleb: 

"Suuremas osas Õnnepalu mõtetest, mis mulle on kõige rohkem korda läinud, näeb bioloogi vaatevinklit: need on elutruud, iseenesestmõistetavad ja faktilised tõdemused, justkui ilma peidetud tähenduseta fundamentaaltõed. Õnnepalu ei kirjuta mitte "ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe", vaid hoopis "me ei näe sisaliku jälgi ja see on okei ja ühel päeval sured niikuinii, ükspuha sellest sisalikust". 

Ma kirjutan sellele kahe käega alla! See lause sisaliku teest, mis jälje jätab, on mulle alati täieliku mõttetusena tundunud ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas nii paljud teised selle peale mõtlikult pead noogutasid. Mina ei saanud sellest üldse aru. Bioloogi vaatevinkel on mullegi hoopis lähedasem kui metafüüsiku oma. "Kui ainult käega katsuda saaks!" nagu laulis Singer Vinger. (Aga ma ei saanud, sest humanitaar bioloogiasse oodatud ei olnud, kolm ülejäänud reaalainet seisid risti tee peal ees...). Bioloogias on minu jaoks rohkem ilu ja lohutust kui võimalikus üleloomulikus.

Minu lemmikriimid sellest luulekogust on aga sellised:

Uks

/.../

Ei kaaslast sellel teele ole vaja,

kes usub, et on näinud armastust


Ma olen julgelt jätnud selja taha.

Mis viga julge olla, kui ei tea

ja kui on tasku põhjas veidi raha - 

sa märkamatult teedki selle vea,


et astud rõõmsalt sügisesse välja - 

on äkki pime, kobad ühte ust,

see avaneb ja seal ei ole nalja:

näed kolde ääres oma armastust.

****************************************************

Mis asi on see, mis ma ükskord peaksin,

kui koidab pimeduse viimne tund.

Reede, veebruar 26, 2021

Mare Kandre. Naene ja dr. Dreuf

Pilt osta.ee-st
Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et raamatud, mida teised soovitavad, mulle kuidagi ei lähe. "Kassandra ja hunt" näiteks, jätsin pooleli, sest ei saanud mitte midagi aru, minu jaoks täiesti arusaamatu ja loetamatu teos. Jälle see teema, kuidas mulle reaalse ja maagilise omavahel sidumine üldse ei istu.

Fantaasiad ja muinasjutud teevad ettevaatlikuks. Raamatukogus midagi otsides märkasin riiulil Mare Kandre raamatut "Naene ja dr. Dreuf", mis juba pealkirja põhjal ohustab millegi maagilisega, aga meenus, et sama autori 2019. aastal eesti keeles avaldatud "Kurat ja Jumal" on üks neid väheseid mütoloogiaga vürtsitatud teoseid, mis mulle väga meeldinud on. 

"Naene ja dr. Dreuf" ilmus Loominu Raamatukogus aastal 2006 ja on ilmne ikaldus, et teda peale nende kahe raamatu eesti keelde üldse tõlgitud polegi. Mõlemad raamatud on minu jaoks nagu rusikas silmaauku (mis loll väljend iseenesest). Originaalis on teos kirjutatud aastal 1994 ja ma tahaks nii kangesti teada, kas sellel on mingisugunegi seos või mõjutus 1993 aastal ilmunud Nirvana plaadiga "In Utero" või Hole'i 94nda aasta "Live Through This" albumiga, sest minu jaoks on need niivõrd sarnased. Kogu see alateadvuse teema, tillukesed looted piirituses, lahtilõigutud naisekehad - võrdluseks In Utero tagakaane kollaaž, mille Kurt ja Courtney valmistasid või lugu "Doll Parts" Hole'i "LTT" albumilt. Kuna Kandre oli enne kirjutama hakkamist tegev ka muusikas, täpsemalt pungis, siis poleks üldse ime, kui need teosed omavahel päriselt ja mitte ainult minu peas seost ei omaks.

Miks ma alati võpatan, kui keegi mind naiselikuks kiidab? Sest see on kellegi väljastpoolt antud hinnang sellele, kuidas ma etteantud vormi sobin. Sama hea, kui õlalepatsutus "tubli!", said hakkama, oled õigesti. Nagu see, et koer on parem loom kui kass, sest koer täidab inimese käsku. Kandre olevat sarkastiline ja vihane. Ma sain seda lugedes aru, et viha on just see, mis mind defineerib ja alati defineerinud on. Miks, ma ei tea, peaks ka mõne dr. Dreufi otsima, kelle diivanile viskuda ja võimalik, et jõuaks samuti Eedeni aeda välja...Ma ei ole üldse nõus, et see raamat ei ole enam aktuaalne, ühiskond on arenenud ja koledad ajad minevikku jäänud - see ei loe üldse, sest viha on alles ja viha on ürgne. Me kanname kõike seda siiani kaasas, minevik mõjutab, kuidas me saame öelda, et see ei oma enam tähtsust, kui me mööname näiteks seda, et inimeste reaktsioon rottidele on põhjustatud meie ajaloolisest kokkupuutest nende loomadega. Rääkimata ämblikest, jah. See ämbliku osa siin raamatus pani mu isegi mõtlema, et ehk ongi ämblik üks valestimõistetud elukas, ka minu poolt :)

Mulle meeldis, kuidas see raamat on vihane, sarkastiline, pessimistlik ja selle kõige juures gootilikult kaunis. Tsiteerides Marin Pärteli järelsõna: "Vastates küsimusele, mis näib talle (M. Kandrele) inimeses kõige ilusam, vastab ta: huumor. Huumor, sest see on täiuslik intelligentsus." Kui see ei ole tõde, ma ei tea, mis veel on.



Teisipäev, veebruar 23, 2021

Elu keeb

Praegusel ajal haruldane "käisin seal ja nägin seda" postitus või siis pigem ülevaade minu kuritegudest. 

Kui mind Lääne-Eestisse laternamatkale kutsuti, siis ratsionaalne osa minus ohkas "aga koroona ju", "niikuinii jääb ära", "kuda ma sinna saan üldse", "see pole vastutustundlik" jne. Teine osa minust oli aga nagu: 

Eks see vist iseloomustab praegust kergelt skisofreenilist olukorda päris hästi. Eile ju kirjutati, kuidas koolivaheaja soojamaareisid lähevad nagu soojad saiad - ma ei kujutanud ette, et nii saab üldse. Üldiselt vist kehtib kõige paremini see, et kui miski ei ole otseselt rangelt ära keelatud, siis ilmselt on see ikka ohutu, muidu ju ei lubataks, eks? Vähemalt nii on hea mõelda. 

Tartu-Tallinn rong oli üsna täis, see oli esimene üllatus, 95 % kandis siiski maske. Teine rong, mis Tallinnast läände viis, oli juba tühjem. Kahju, et reisi lõpus juba pimedaks kiskus, ma polnud sealkandis kunagi käinud ja rongiaknast välja vahtida oli väga põnev. Teate, kui ilus on lumine Nõmme? Õudselt tahaks kunagi sinnakanti jalutama sattuda, aga tavaliselt ju Tallinnas käies kesklinnast kaugemale ei lähe.

Laternamatka ajaks oli jõudnud meeldivat jäävihma sadama hakata, õnneks külm ei hakanud, tempo oli piisav ja kaks tundi möödus nagu niuhti. Teadjamad rääkisid, et peale klubide sulgemist olevat see äri kõvasti üles läinud, pilet matkale tuleb pool aastat ette osta. Üldiselt toimuvad need kas pealinnas või siis Harjumaal, inimesed pimedas, laternad, paari peale raadiosaatja, millest kuuled giidi juttu ilma, et talle nina alla trügima peaks. Rahvast oli palju. Üks köhis päris koledalt, mina ei julgeks niisamagi sellise köhaga inimeste ette ilmuda, rääkides siis veel praegusest ajast, aga no inimesi on erinevaid. Mõelda vaid, terve kari pealinna inimesi on nõus laupäeva õhtul ilge ilmaga kuhugi x kohta linnast välja sõitma, et kuulata lugusid tööstusasula kuulsusrikkast minevikust ja tampida kohati põlvini lumes! Mina kobiseks ainult seda, et ma oleks tahtnud rohkem näha. Pimedas ju ei näe! Keskendud rajal eelmise jälgedes astumisele ja kui ümbrust vahtida üritad, võid vabalt kõhuli lennata. Kuula ja kõnni ning pärast vaata netis piltidelt, kui äge see laternatega päkapikukamp kaugelt välja võis paista.

Kui juba pealinna tuldud oli, siis järgmisel päeval hüppasin ikka Fotografiskast ka läbi (võideldes pool ööd süütundega, et äkki ma saan just sealt selle viiruse...), tahtsin kangesti näha Ellen von Unwerthi näitust , mis oligi väga äge ja ilus, aga tasakaaluks oli Anders Petersen samuti väga sobilik ja Evelyn Bencicova  ka täitsa tore. (Seal linkide all on päris mahukad galeriid olemas, kes kunstisaali minna ei taha/saa). Kunstisaal oli paksult rahvast täis, mul jäid prillid koju ja pidin kõike hästi lähedalt vaatama ning teiste inimeste vaadet rikkuma. 

Kokkuvõtteks oli kõik nähtu ja kogetu tore, lihtsalt ei vastanud mu ettekujutusele välja surnud elust koroonast puretud linnas. Kõik kohad olid inimesi täis! Ilmselt on Tartus ka, aga ma ei ole siin ammu nädalavahetusel kuskil väljas käinud. 

Kui veel mu viimase aja elamustest rääkida, siis eile üritasin kummikutes tööle minna, sest saabunud on kõigi "lemmik"aastaaeg - ilane varakevad. Poolel teel lendasin selili, õnneks nii ootamatult, et ei jõudnud käsi ette panna ja sain laksu otse tagumikule, mis ilmselt väiksema tõenäosusega pooleks murdub kui mõni jäse. Püksid tilkusid poriveest ja otsustasin koju tagasi suunduda. Koduteel oleksin veel kaks korda peaaegu pikali käinud. Kodus mõtlesin, et tahaks midagi head süüa. Ma olen kogu aeg arvanud, et Bolt & Wolt on mingid äpivärgid, millega nutitelefonita inimesel pole midagi peale hakata. Boldi äpp L.-l on, sest ta sõitis suvel paar korda nende tõukekaga ja taksot oleme ka selle kaudu tellinud, ma ei tea, kas seda saab ka brauseriga kasutada. Aga avastasin, et Wolti täiesti saab! Ühendasin oma FB konto ja pangakaardiga, valisin söögi välja, kasutasin Malluka sooduskoodi ja sain veel seitsmeka allagi ning kuna ilm oli ilge, viskasin kohe toojale jotsi ka. Ma ei teadnud, et toidu toomise saad kenasti ajastada - vabalt võid hommikul endale lõuna valmis vaadata ja lõunaajaks kohale tellida, ei pea tund aega enne paaniliselt otsima hakkama. Lehekülg näitab minuti täpsusega ära, kui kaua ega läheb, et söögi kätte saad ja täpselt soovitud minutil see ka mu korteri ukse taga oli. Täiesti kontaktivabalt. Nii tore! Ainuke küsitavus on see, et ütleme, kui see kuller on üks suli ja pätt (kõik mustanahalised ju on, eks? SARKASM), siis ta teab ju nüüd meie maja uksekoodi ja varastab pärast kõik kelgud ja lapsevankrid esikust ära. Aga ma kahtlustan, et see võimalus tänapäeval enam kedagi kulleriks hakkama ei motiveeri.


Reede, veebruar 19, 2021

Üldse ei ole naljakas

Otsisin netist ühe loo sõnu, sest ma olen selles kogu aeg kuulnud refrääni "I just wanna gay hard!" ja tahtsin lõpuks veenduda, et mu kõrvad ei peta. Loomulikult petsid, "go hard" lauldavat hoopiski, nii igav. Huvi pärast lugesin loo kommentaare ka ja siis tuli järsku see*:


Kes meist poleks nii tundnud, ah? 

*Mis tõestab, et diskomuusika, see on saadanast.

Neljapäev, veebruar 18, 2021

Ebameeldiv esimesest silmapilgust

Ma olen ühes interneti-kogukonnas, kus aeg-ajalt võtab sõna üks mees, kelle stiil on selline vinguv-sarkastiline. No et alati on maa külmand ja kärss kärnas või kui keegi ongi millegi kenaga hakkama saanud, siis tuleb tingimata ohata, kuidas "lõpuks ometi on keegi suutnud ära teha/aru saada, et". Võeh. Ilmselt on tal lihtsalt selline stiil, võib-olla ta ise seda üldse ei taju, aga päris sageli on teised tema viljatule vingule tähelepanu pööranud. Kui talle miski päriselt ei meeldiks, ta ju ei oleks selles kogukonnas üldse?

Igatahes, veidi aega tagasi oli meil selle seltskonnaga üks väike kogunemine, nii veidi üle paarikümne inimese (appi, see kõlab nagu kuritöö hetkel!). Vabas õhus, usinamad kandsid maske. Ja siis seal jäi mulle silma üks mees, selline, kellel on kogu aeg s**anuusutamisnägu ees. Mõtlesin, et see sobiks täiega selleks meheks, kes seal netis kiunub. Ma ei teadnud sellest netimehest muud, kui sugu, ei olnud näinud pilti, ei teadnud vanust jne. Nüüd vaatasin tagantjärele üritusest tehtud pilte ja seal olid mõned inimesed ära tag'itud. Mis te arvate, kas see vingus näoga mees ja too netikiunuja olid üks ja sama isik või jah? Ütle veel, et sisemus ei peegeldu välimuses!

Loomulikult, ilmselt on hunnikute viisi juhtumeid, kus see niimoodi ei ole, aga need ei jää meelde, jäävad just täppipanemised. No see kord, kui ma vaatasin kampa sõiduõpetajaid ja mõtlesin, et palun, et see sinise jopega minu oma poleks, see tundub mölakas. Muidugi oli, ja mölakas ka. Oleks ma kohe öelnud, et ei, teiega ma ei sõida, te kohe tundute mölakas, oleks ma ehk loadki saanud*. Selle asemel kannatasin klassikalise enesepetu all - mul on neid lube vaja, püüan mölakluse selle nimel alla neelata. Ümber mõtlesin alles siis, kui mul oli tõsine plaan autoga vastu puud sõita ja ainus takistav tegur oli see, et meenus - õpetajal on ka pedaalid ja ilmselt kiire reaktsioon. 

Või siis seekord, kui ma kirjutasin mingit suvalist kursatööd ühest organisatsioonist ja siis sealt kargas välja üks kuri tädi, kes kirjutas ülikooli (mitte mulle üldse), kuidas tema teab hoopis paremini, kes ja kuidas seda tööd kirjutama peaks ja kes mina selline ebaeetiline inimene üldse olen. Õnneks saadi ülikoolis aru, et tegemist on hulluga, kel rohud võtmata vms. Igatahes mõned aastad hiljem kohtasin mingis seltskonnas üht hirmuäratavat mutti, kel pilk selline, et otsib, keda alla kugistada ja sain teada, et sama inimene. No oli kohe näha ka. Muinasjuttudel koledatest nõiamooridest on ikka veidike tõepõhja all ka. 

Seevastu armastusse esimesest silmapilgust ma ei usu. Lihtne seletus ka - väline ilu ei seostu minu jaoks meeldivusega. Ma võin tunnistada, et keegi on tõesti väga ilus inimene, aga sellele ei järgne mingit armumist.  Armumiseks peab inimest nuusutama ja paar sõna juttu rääkima. Ilu ei oma tähtsust. Ma mõtlesin kõigi nende meeste peale, keda ma kenadeks pean ja selgus, et kõik nad on pigem lahedad mehed kui klassikaliselt ilusad, st nende kenadus tuleneb nende tegudest ja olemusest, mitte ainult väljanägemisest. Olemus muudab nende väljanägemise minu jaoks kenaks. Vastupidi ei ole. Loomulikult võib juhtuda, et ongi jube ilus, jube lahe ja õigestilõhnav, aga seda kõike ju ka esimese silmapilguga ei tuvasta. 

Ma usun pigem ebameeldivusse esimesest silmapilgust, targem on selles mitte kahelda ja mitte end veenda, et tegemist on totra eelarvamusega. Kunagi kuskilt lugesin, et see aitab ka vähendada kuriteo ohvriks langemise tõenäosust, sest paljud kallaletungi ohvrid on püüdnud end veenda, et tung mingi kamba ees teisele poole teed minna või kellegagi mitte ühte ruumi jääda on inetu eelarvamus, mitte arukas enesealalhoiu instinkt.


*Nali! Sellest oleks raudselt veel suurem skandaal tulnud, kui niisama, hilisemast õpetajavahetusest.

Kolmapäev, veebruar 17, 2021

Meie rahaliit

Gileadi režiim* sai mu mäletamist mööda alguse sellega, et naiste pangakontod külmutati ja nende kasutusõigus läks naiste meessoost sugulastele. 

Lähen mina siis eestlaste rahvusliku rahapäeva hommikul EMTA virtuaalse ukse taha koputama. Ja ei lasta sisse! Igal aastal olen saanud esimeste hulgas, aga vot tänavu ei saa. Solvunult üritan järgmisel päeval uuesti. Kolmandal katsel õnnestub. Lähen vaatan oma tohutud rahavood üle ja märkan, et real "eluasemelaen" laiutab ümmargune 0.  Andmed said pangast kenasti eelnevalt saadetud. Küsin kaastaotlejalt, kuidas temal on. Tal täitsa olemas ja huvitaval kombel on kõik intressid tema deklaratsiooni peal, kuigi varasemalt on need olnud pooleks jaotatud. Ise midagi teinud ei ole, isegi kaastaotlejaga abiellunud mitte. 

Totter on see olukord veel selle tõttu, et omal ajal laenu võttes eeldasin ma, et tagasimaksed ja intress jagatakse kahe laenuvõtja puhul võrdselt ära ja kumbki maksab poole. Tuli välja, et nii need asjad ei käi, liiga keeruline, tahavad, et kogu raha ühelt kontolt tuleks. Miskipärast sai selleks üheks kontoks minu oma. Me omavahel mingit tasaarveldust ei tee, umbes, et tema peaks siis mulle poole tagasi maksma. Tulemuseks on see, et vaidluste korral peaks eluase mulle jääma, sest maksnud olen ainult mina ja boonuseks on tema igal aastal poolte intresside pealt maksutagastust saanud. Sel aastal siis sai tema täie rauaga kasu minu makstud summade pealt. 

Ega ma kade ei ole, lihtsalt tuludeklaratsiooni koha pealt tundub kummaline. Justkui kellegi karvane käsi oleks numbreid liigutanud, sest minul on niigi ette näidata maksusoodustus laste pealt, nende koolituskulud, kolmas sammas ja tagasimaksed annetustelt. Koos laenuintressidega ületab neilt tagasisaadav summa tavaliselt lubatud piire ja midagi läheb kaduma. Temal seevastu ongi ainult intressidelt tagasi saada. Kirjutasin EMTA-le, neil on nädal aega mulle vastamiseks.

Et mitte tunduda nagu eriline naiivik, siis lisan, et üldjoontes on meil kodus kulud vist enam-vähem võrdselt jaotatud ikka. Kui minult lähevad laen ja laste koolitused, siis temalt muud kommunaalid, autokulud, toidupoes käib vist ka tema rohkem. Ma ütlen "vist", sest ega me mingit arvutustabelit teinud ei ole selle kohta. Ma olen aru saanud, et võrreldes mitmete teiste peredega on see üsna liberaalne süsteem, aga kuidagi kujunes nii, et me kodus rahast rääkida ei taha. Ei meie tea, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb. Parem seda mitte must-valgel näha ka. Oot, ma alustasin seda lõiku sõnadega "et mitte tunduda nagu eriline naiivik" ja kuhu ma nüüd välja jõudsin?!


*M. Atwoodi raamatute "Teenijanna lugu" ja "Testamendid" šovinistlik düstoopia

Esmaspäev, veebruar 08, 2021

Lapsepõlve helged mängud

Ma ei oska ega julgegi järgnevat hästi kommenteerida, sest ühtepidi tundub ju suisa nii, aga teistpidi lihtsalt naa, aga kukalt paneb kratsima ikka. 

Istun lastega saunas, teemat alustab Mikro: "Tead, mida ma klassiõhtute juures kõige rohkem vihkan? Seda mängu sinine-must-valge..." Jätkavad Miniga kooris "...ja pikk nina!" "Jaaa! Need olid meil ka kõige rõvedamad asjad üldse!" toetab ka Mini, kes on Mikrost neli aastat eespool, tema klassijuhataja on praegu Mikro klassijuhataja. 

Ma olen ise ka neid mänge mänginud, tundub, et vanemana, sest mingi pinge neis juba oli. Täpselt reegleid ei mäleta, aga lapsed seletasid mulle umbes nii: "Kui tuleb sinine, siis pead mõnele poisile (või tema sulle) põsele musi tegema, praegu õnneks ei pea, sest koroona, võib ainult õhumusi teha, musta puhul pead poisile sülle istuma (öäkk!), niimoodi põlve peale ja valgega kallistama! Pikk nina on ka täielik pruudi-peigmehe mäng!" Ehum, mulle kõlab see ikka paganama kahtlaselt kui niimoodi kirjeldada? Meie aja mängiti kuidagi leebemalt ikka, tõesti pikka nina näidati, silma pilgutati ja pidi kellegagi paaris olema, aga no nii füüsiliseks ikka küll ei mindud. 

Ma pakkusin, et õpetaja üritab sellega poisse ja tüdrukuid omavahel rohkem suhtlema panna ega tule ehk selle pealegi, et lastele see ei meeldi. Kas ainult teile ei meeldinud või teistele ka? "Mitte kellelegi ei meeldi!" "Aga öelge siis kõik koos, et teie ei taha seda vastikut mängu mängida, mängime palun midagi muud, õpetaja on ju öelnud, et käige oma ideid välja, mida klassiõhtul teha!" Mikro vastus: "Kui sa ütled "vastik", siis ütleb ta, et selliseid sõnu korralikud tüdrukud üldse ei kasuta!" Siis mul kihvatas. Mida kuradit! Kas ikka kestab see jama edasi - "korralikud tüdrukud nii ei tee! korralikud tüdrukud "ei" ei ütle! korralikud tüdrukud on vait ja kannatavad ära!" 

Et mine kirjuta listi ja räägi teiste lastevanematega ka? Mkm, mul on ikka see "ainult meie oleme imelikud" tunne, et teised teeks suured silmad ja ütleks "aga lastele ju nii meeldib!" Et minu lapsed saaks märgi külge kui imelikud, kes ei taha normaalseid mänge mängida. 

Ma ei sunni neid klassiõhtule minema ja kui ikka minna soovivad, siis ütlen, et kõiki mänge ei pea kaasa tegema ja kui kellelgi sellega probleeme peaks olema, siis vaatan edasi.



Laupäev, veebruar 06, 2021

Samanta Schweblin. Kentukid

 

"See ei ole ulme, see on olevik" nagu nenditakse raamatu tagakaanel. 

See on meie maailm, ainult ühe vidina võrra rikkam. Vidina, mis näitlikustab inimeseks olemise valukohti kuidagi eriti selgel moel. 

On neid, kes tahavad omada ja on neid, kes tahavad olla*. Mõtle ükskõik millise valdkonna peale elus ja sa näed, et nii see on. Need erinevad lood on samuti võimalus omada, vaadata, osa saada, ilma ise olemata. On ju põnev kaasa elada, kuidas elavad inimesed teistsugustes kultuuriruumides, ainelistes tingimustes, looduslikes oludes. Kas me ei naudi seda kõike ka raamatuid lugedes? 

Schweblin paneb meid aga vaatama näkku hoopis ebamugavamale mõttele - palju me selle kõige juures tegelikult ka teistest hoolime? Kõik need staarid, kes ei ole justkui inimesed ja kelle elutubadesse me oleme harjunud piiluma, kõik need imelikud ja tõrjutud, kelle üle netis naerdakse, kõik need, keda tabanud kohutavad õnnetused ilmarahvale ahhetada on. Enamasti me isegi teadvustame, et ega me ei hooli küll. Vahel annetame südame rahustuseks kuhugi mingi summa või kutsume korrale neid, kes endale üldse aru ei anna, et internetis anonüümsust siiski ei ole, aga üldiselt, õnneks on see kõik meist kaugel, me ei saagi midagi teha, kõigist hoolida. 

See oleks justkui loogiline, arusaadav, aga Schweblini raamat toob sisse veel ühe tahu, mida on hoopis ebamugavam taluda. Suur osa meist ei huvitu absoluutselt ka mitte neist, kes füüsiliselt meie kõrval on. Tihti lähevad nemad meile korda veel vähem, kui suvaline staar teiselpool ookeani, arvutisimulatsioon või võõras sõda võõral maal.

Selline üsna lohutu pilt inimkonnast, kus isegi need, kes alguses püüavad, löövad lõpuks käega ja elavad edasi oma enese peades. Mõeldes selle kõige taustal ideedest ühtehoidvast inimkonnast, tunduvad need kuidagi eriti utoopilised, hoopis ulmelisemad kui raamatu sündmustik. 

Raamatu ainus tõeline kangelane oli poiss, kes tahtis lihtsalt katsuda lund. 

P.S. Mulle tundus, et siin raamatus oli kogu tehnoloogiline pool pigem dekoratiivne, olulisem oli inimpsüühika osa. Me kõik oleme lõppude lõpuks üksinda. Kõik teised on võõrad, kes võivad meie elu vaid piiluda ja sedagi ainult teatud nurkade alt. 

*Blogija on minu silmis näiteks see, kes tahab olla. Vaadake, mina olen olemas!

Neljapäev, veebruar 04, 2021

Tõde on valus ja tabab ootamatult

Teile kirjutab emotsionaalne vrakk!

Juhtus nii: lähen mina vetsu ja vanast harjumusest vaatan ikka poti taha ka. Ja seal ta on! Kükitab võika võrgu sees! Ääääk! Ma tean, oleks pidanud tolmu võtma, aga külalised (kontrollitud grupp inimesi, paar, üks suisa vaktsineeritud, rahu) tulevad alles pühapäeval ja selleks ajaks on ju tolm ammu tagasi, pole mõtet. Mees loivab kohale, ärritunud, ei leia ämblikku, lõpuks vist leiab, laseb midagi veega alla. Teine vaatus: vetsu läheb Mini, kahe sekundi pärast on hüppega ja halisedes tagasi, ämblik vetsu põrandal! Ju siis mees ikka ei saanud õiget venda kätte. Läheb tolmuimejaga. Ma ei julge iitsatada, et tolmukotist ronib see elajas ju uuesti välja. Tolmuimeja on hetkel mu selja taga, piilun sinna mingi aja tagant. Mees on vihane ja käratab, et olen lapsele ka foobia edasi andnud ja võiksin ükskord ometi täiskasvanuks saada! Selle juurde tuleme kohe tagasi, enne vaja kolmas vaatus ette kanda - jälle mina vetsu, rahulikul südamel, aga kuna "usalda ja kontrolli", siis harjumuspärane pilk laelambile ja WTF! seal kupli sees istub poole suurem kui see esimene vend oligi! Hakkan ulguma, et siin majas mina enam päevagi elada ei taha! Kindel seletus ka sellele, miks kass õhtu otsa lõugas - ta tajus nende elajate invasiooni! Kuidas saab üks inimene nii elada?! 

Aga tagasi selle täiskasvanuks saamise soovituse juurde. Järsku tabas mind selge ja valus mõistmine - ole oma soovidega ettevaatlik, kui mina täiskasvanuks saan, milleks mul siis sind üldse vaja on? Ütlesin naljana, mõtlesin tõsiselt. Minu definitsiooni täiskasvanu saab endaga ideaalselt ise hakkama, ta ei vaja kedagi enda kõrvale. Täiskasvanu on tark, osav ja ratsionaalne, talle pole isegi lapsi vaja, ta lõbustab end ise. Täiskasvanu ei vaja kedagi, tal puudub ka vajadus ise vajatud olla. Selline raudne mees või naine. Ok, olgem leebemad, sedavõrd aga ka julmemad - iga inimese jaoks on kusagil keegi, ei pea ju üksteist vajama, lihtsalt on tore koos. Kui ma oleks teistsugune inimene, julge ja vapper täiskasvanu, ilmselt siis ka tubli, mõistlik, edasipüüdlik jne, siis ma valiks enda kõrvale hoopis teistsuguse inimese, kui ma olen valinud praegu. See on paraku tõde. Kui ma ühel päeval hakkaks selleks, kes ma praegu ei ole, vaataks ma ka kõik oma inimsuhted kriitilise pilguga üle, praegused ei rahuldaks mu muutunud vajadusi. 

Hiljuti kommenteeris keegi Katarina von B juures: "Armastus ongi see, et sa teed ennast vabatahtlikult ümber suurest õnnetundest." Minu meelest on selline arvamus kõigi suhtehädade ema. Ta ei armasta, sest ma olen valesti, tuleb muutuda. Ma teen tema tahtmist, siis ta armastab. Ei ole nii! Alati on kusagil keegi, kellele sa meeldid just sellisena (no enam-vähem) nagu sa oledki. Muutuda tasub ainult enda pärast ja kui muutud sina, muutuvad alati ka suhted sinu ümber. Seega, targem on ka mitte soovida, et teine muutuks, kui sa temast just lahti saada ei soovi.

Teisipäev, veebruar 02, 2021

Panen oma MM-i pildiga koti põlema nüüd?

Kui ma Ameerikas elaks, siis vist pandaks minu eest. Ma üldse ei viitsi sellest teemast rääkida, sest tundub, et enamik on täiesti must-valgel seisukohal ja terendab oht peksa saada, aga mul on niigi halb tuju, tahakski kakelda, sest ma jäin ju neist Dr Martensitest ilma, millest ma siin suure häälega hõiskasin. Kõik müüakse hõlma alt oma tuttavatele, niikuinii!

Ehk siis eilse päeva suur uudis (kitsas sootsiumis siis pigem, onju) - mees, kellele Evan Rachel Wood 2018. aastal vihjas kui oma ahistajale, on nüüd selgesõnaliselt välja öeldud. Marilyn Manson. Nagu enne ei oleks olnud võimalik seda 90% tõenäosusega öelda, kui veidikenegi faktidele otsa vaadata. 

"Kohe näha, et normaalne see mees ei ole ju!" (sellega ma olen tegelikult ju täiesti nõus, pole võimalik vastu vaielda), "Vastik, ma pole teda kunagi sallinud!" (aga mida see siia puutub?). Ma sain oma põhiinfo jälle Courtney Love'i grupist, kust see lõim praeguseks ära on kustutet, ilmselt läks liiga veriseks. Seal oli põhiline "hämming" osadel sellest, et Courtney oli alles mõni aeg tagasi postitanud MM-i sünnaks selle:


(juhuks kui see Insta post maha läheb, siis Courtney kirjeldab seal olukorda, kuidas MM ta ahistavast suhtest päästis ning tänab teda selle eest.)

Osa rahvast oli üllatunud, et kuda siis nõnna saama?! Ma ei saa aru, mida on siin aru saada? Inimesed on nii kinni oma muinasjutu stereotüüpides, kus paha on kole ja loll, igas olukorras õel ning sadistlik ning hea siis vastupidi plekkideta ingel. Mitte keegi ei ole seesugune! Inimene, kes kodus naist peksab, võib vabalt olla hea sõber, tore kolleeg, armastav isa. Tal, noh, käivad lihtsalt vahel need hood peal. Mu meelest on enamik meist vastuolulised tegelased. Me teeme nii head kui ka halba. Ja me pärast ratsionaliseerime oma halba, samamoodi nagu hindame ümber oma suhteid. Ma oleksin olnud rahul, kui MM oleks end süüdi tunnistanud ja vabandanud, seda ta ei teinud, ütles vaid, et need suhted olid mõlemapoolsel nõusolekul. Mulle tundub, et on raske seda teise inimese eest väita. Kui tuleb välja, et teine nii ei tundnud, siis võiks vabandada. 

Vabandamisest jälle paraku ei pruugi aidata. Mu meelest Kevin Spacey seda ka tegi, aga mina seostan "MeToo" liikumise algust just temaga, kuigi paradoksaalselt ei ahistanud tema ju ühtegi naist. (Ta üritas kunagi noorena ja purjuspäisena üht noormeest voodisse vedada ega mäletanud seda mitukümmend aastat hiljem, aga vabandas ikkagi. Mu meelest loogiline). Kevin Spaceyga sai mu meelest alguse ka Cancel-kultuur, mis tähendab siis ebaeetiliselt käitunud tegelaste ignoreerimist kuni selleni välja, et nende varasemad teosed lähevad põlu alla või lõigatakse nad sealt välja. Hetkel käib sarnane jant J.K. Rowlingu ümber. See on asi, millest ma aru ei saa. Ma mõistan, et ehk ei maksaks neile olukorra selginemiseni anda mingit riiklikult olulist ülesannet (Ojasoo juhtum) või Nobeli-Grammy vms nominatsiooni, aga varasema loomingu kallale minek on mu meelest ikka liig. Inimene ja tema looming on ikkagi kaks ise asja või ei? Ma saan aru, kui keegi isiklikult ei taha enam selle inimese loomingut tarbida, aga üleüldine käsk nõnda talitada on mu meelest lollus. Või olen ma lihtsalt mugav? Hea kott on see MM-i pildiga...