Reede, juuli 30, 2010

Klient kiidab kohvikut

Täna tahaks kiita ühte väga toredat uut kohvikut nimega Anna Edasi Tartus, Karlovas. Kiidetakse seda kohta (ja näidatakse ka paari pilti) näiteks ka siin. Käisime seal eile koos sõbranna ja lapsega ning saime tõelise elamuse osaliseks. Võin käsi südamel öelda, et nii häid juusturulle kui seal, pole ma oma elus veel saanud. Ja koogid! Keele viisid alla nii rabarberi-purukook kui ka mustika-rukkikook. Ja jäätisekokteil pole seal ka selline nagu mujal (masstoodang) vaid tõeline kodune rammus lonks (minu märkamist mööda lisati sinna rõõska koort?). Lisaks veel hea teenindus ning kodune atmosfäär, maast laeni aknad (mitte mingi euroremont muidugi) ja ka lastenurk- ning tool olid täitsa olemas.(Minu laps ei karju kohvikus - tema sööb ja on vait.) Soovitan soojalt - ka kobedamat kõhutäit saab ja nagu võis külalisteraamatust lugeda, oli ka see mõnel keele alla viinud.

Kolmapäev, juuli 28, 2010

Võrdõiguslikkuse volinikku appi vaja?

Meil oli varem kõik ilus ja võrdõiguslik: kaks võrdset ametikohta võrdse palgaga. Siis sain mina lapse. Kontoris käisin viimati tööl detsembris 2008 ja sellest ajast alates olen kodus töötanud sama palga eest mis varem, ainult konkreetsete töötundide alusel. Väga mõistlik ja paindlik suhtumine. Sügisel on plaan tööle naasta. Probleem aga selles, et selle teise minuga võrdse ametikoha palk on vahepealse aja jooksul märkimisväärselt tõusnud. Eks töö läks vahepeal keerulisemaks ka, lisandus kliente ja ka töötajaid, kuid otseselt mind asendada vaja ei olnud. See tähendab siis, et teise tõusnud palk oli igati õiglane ja ta oli selle ära teeninud ning tema palk ei peaks langema kui mina tagasi tulen (sest ametlikult ta mind ei asendanud). Aga mina? Mis minust nüüd saab? Kas tänu eemalolekule jääbki minu palk nüüd madalamaks? Ega seda kusagil kirjas ju ei ole meil, et need 2 ametikohta, kus olen mina ja kus on tema, peaksid võrdsed olema - lihtsalt võrdsuse põhimõttel on alati nii olnud kuna meie töömahud on üsna identsed ja me ka sõltume üksteisest, kodurahu huvides ilmselt ka. Kas ma peaksin nüüd minema ja ütlema, et minu palka peaks ka tõstma kuigi ma ei ole reaalselt seda veel "ära teeninud"? Või peaksin ootama, et ebavõrdsust märgataks ja vana olukord taastataks? Üldiselt tundub mulle, et ongi väga loogiline, et lapse saamine tekitab karjääri teatud augu, millega kuidagi võidelda ei saagi. Muidugi, mina vist isegi söandaksin küsida, et millal meie palgavõrdsus taastatakse. Juhul kui pool mu lapse lastehoiu tasust aga firma poolt kinni makstakse, oleks viisakam vist suu kinni hoida? Kuigi see summa ei ole nii suur kui palkade vahe - ja oh jumal, ma unustan kogu aeg ära - laps on samapalju ju ka tema isa oma. Rahateemades tunnen ma millegipärast alati ainuvastutust...
Olla rahul sellega, mis on ja loota veel paremat või asuda kohe paremat jahtima, kuigi see ebamugavust valmistab? Naised teeksid vist enamasti esimest ja need edukad juhitüüpi isased teist? Ahjaa, neile see ebamugavust ei valmista. Aga miks mulle valmistab? Et mul on jube häbi, et lapse sain ja firma nõnda hooletusse jätsin ja mis palgatõusu minusugune lootma peaks? Kust selline suhtumine üldse pärit on? Võrdõiguslikkuse radadel on veel paljugi käia kui isegi minusugune feminist selliseid mõtteid mõlgutab.

Reede, juuli 23, 2010

Veel veidi kommenteerimisest

Sesamy on oma blogis arutlenud kommenteerimise üle inimeste blogides. Minu arvates saab seda teemat ja üldse igasugust teemade üle arutlemist foorumites ja mujal seostada Rentsi välja toodud uuringuga sellest, kuidas mingis teemas arvamust omav inimene on võimetu isegi objektiivsete vastuväidete korral oma arvamust muutma. Ehk siis pole eriti mõtet võimelda kellegi vaadete muutmiseks, niikuinii miskit ei muutu peale selle, et ilmselt saad ise vastu nina. Mis see vanasõna ongi: "Ära s***a puudu, s*** läheb haisema". Kui ma ikka tõelist s**** näen, siis ma enamasti ei kommenteeri, pigem irvitan seljataga, et vahi milliseid lolle eksisteerib, sest eks endast kõvasti erinevad indiviidid ju tundu ikka veidi imelikena. Ka enda juures on väga harva näha kui keegi mingit konstruktiivset kriitikat välja toob - kui kriitika, siis enamasti ikka isiklikult solvav, mille isegi osaline tõesisaldus solvumise käigus kaotsi läheb. Sageli on sellistele põlema läinud tüüpidele isegi raske selgitada, et nad on millestki valesti aru saanud ja ma ei mõtle üldse nii nagu nemad on välja lugenud. Eks loll ole muidugi see, kes oma mõtteid arusaadavalt edasi anda ei suuda aga tegelikult on kirjasõna sageli nii mitmetimõistetav, et kirjutaja isegi ei saa hiljem alati oma naljadele pihta.
Mõtet kommenteerida on minu arust siis kui osatakse välja tuua mõni esitatud teemaga haakuv lugu, fakt jms või siis kui omatakse täpsemat informatsiooni antud valdkonna kohta (mida ka mõnel tähenärimiseks õnnestub pidada). Sageli olen vägagi nõus kellegi seisukohaga ega oskagi midagi kommenteerida - "sinuga 100% nõus" tundub natuke kohtlane öelda.
Eks minagi olen üritanud vahel näiteks vaktsiinivastastele mõnda nende teooriast erinevat linki ette sokutada aga nende arvessevõtmist pole ma veel kunagi näinud. Ilmselt on mõistlikum teisitimõtlejad rahule jätta ja selja taga klatšida kui maailmamuutmistuhinas kellegi vaateid kahtluse alla seada ja ise pasaga ülevalatud saada.
Siia sobib ka üks hea tsitaat Margit Tõnsonilt filmi "Ei ole maad vanadele meestele" arvustusest: "Suurim patt ja ülim arrogants on arvata, et maailm ootab kangelasi, kes ta päästaks."

Neljapäev, juuli 22, 2010

Kuumamelanhoolne



Reportaaž suvest. Meil oli kõigil kõhugripp. Võib-olla jätkub - sõime just kohalikku sitaburgerit. Käisime mitmes kohas ujumas. Telgis pole pidanud rohkem ööbima. Olime pea nädala jagu suvilas. Lapsega kirikukontsertidel käinud ei ole. Amme Rockilt sai küll läbi hüpatud, üks purjus tädi läks härdameelseks ja raputas enda kõrval olevat joobes onu: "Vaata kui ilus laps!" - "Möhh?" - "VAATA KUI ILUS LAPS!". Toas on jätkuvalt stabiilselt 31 kraadi (meil päiksepoolses toas on soe...). Puhkus algab alles veidi rohkem kui nädala pärast. Siis on juba ilmselt + 13 kraadi. Poodides ei müüda suvekleite - selle asemel ripuvad täisvillased kampsunid (ausõna, ise nägin). Paar allesjäänud kleiti on suurustele 32 ja 46 ning need on ka sellise lõikega, et ei saa aru, kas tegemist on ehk hoopis väljaveninud maikaga. Värvidest on eelistatud tumelilla, rõve-sini-roheline ja tumepruun. No tule taevas appi. Seega pean edasi mehelik olema. Olen kaotanud lõhna- ja maitsetaju - kas olen kuumast turses või oli see keha ettenägelik kaitsereaktsioon kõhugripi puhuks. Olen üha tihedamini hakanud mõtlema mõtteid - kui mul oleks load, siis...Aga ei saa ju olla, et minusugune kobaduse etalon, kes enda gabariitidegagi toime ei tule, suudaks mingi rauakolaka omi tajuda. Ja korraga käike vahetada ning muud miljonit asja silmas pidada.
Palav on. Kogu aeg tahaks midagi muud.
Kuidas inimesed 3 aastat järjest lapsega kodus saavad olla?

Reede, juuli 09, 2010

Sündinud feminist õigustab naistevastast vägivalda

On hapukurgihooaeg ja inimene ei peaks mitte blogi kirjutama aga täna hakkas ühes foorumis mulle silma kellegi tütarlapse mure oma muidu nii ideaalse mehe üle, kes kahjuks vahepeal tujutseb. Täpsemalt siis elab oma tundeid naisukese peal välja ja tülid tekivad näiteks sellestki, kuidas naine oma meest kojutuleku puhul tervitama peaks (?!). Muidu olevat mees kullatükk - oskavat naist hea tuju puhul õnnelikuks teha aga kahjuks halva tuju puhul ka solvata ja nutma ajada.
Kui see ei ole vägivald, siis mis see on? Aga pange tähele - naine nimetab oma meest lihtsalt tujukaks kullatükiks. Ok, ma ei tea ju kogu lugu ja asi võib mulle dramaatilisemana tunduda kuna mõistan kirjutajat valesti aga juhul kui see ongi nii nagu mina välja loen, siis on sellise mehe puhul ju tegemist lihtsalt manipulaatoriga - tahan teen õnnelikuks, tahan ajan nutma.
Seda peetakse ilmselt naistevastase vägivalla õigustamiseks (miks asjade üle arutlemist sageli õigustamiseks nimetatakse?) aga ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas suhted üldse niikaugele jõuavad. Vaevalt et kedagi kohe esimesest päevast peksma ja mõnitama hakatakse. Kõigele sellele eelnebki just manipuleerimine - ma ju armastan sind, sellepärast kasvatangi sind. Aga paljud naised toovad mehe plussina välja, et too olevat tema eest hoolitsenud. Misasi see hoolitsemine on? Hoolitsevad mu meelest lapsevanemad mitte aga elukaaslased, sest selles vanuses peaks endaga juba ise hakkama saama. Miks mõni eeldab, et naisel ongi hoolitsust vaja? Ma võin olla õnnelik, et tunnen selliselt käituva inimtüübi tavaliselt ära - nad ei suuda oma "hoolitsemisvajadust" ju kuidagi vaka all hoida ja kuna mulle selline issi mängimine ei sobi, siis enamasti on antipaatia vastastikune.
Ühel korral aga olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud nagu need naised, kes selliste, minu silmis vägivaldsete, meeste kätte on sattunud. Autokoolis istus mu kõrvale sõiduõpetaja, kes tegi mulle esimese asjana selgeks, et temale vastu ei räägita ja kõik, mida tema räägib on kuld. Eks ma olin muidugi šokis aga mõtlesin oma rumala peaga (nagu ilmselt ka enamik selliste meeste elukaaslasi), et ma reageerin üle ja ehk see asi ei olegi nii hull ning lõppude lõpuks on mul neid lube ju vaja. Pideva halvustamise ja vaimse terrori tõttu sain sellise trauma, et lube ei ole mul siiamaani. Oleks ma kohe ennast usaldanud ja õpetaja ära vahetanud, oleks kogu see jama olemata jäänud.
Ma kaldun arvama, et kellegi teise silmi on raske avada aga kuidas saab pidada heaks inimeseks ja elukaaslaseks seda, kellele vahetevahel sind nutma ajada meeldib? Äkki sa ühel hetkel ei nuta enam piisavalt palju ja siis tuleb meetmeid karmistada?
Kuidas aga tõsta inimeste enesekindlust, et ta ei laseks mingil kerget saaki haistnud egomaniakil ennast kasvatama hakata? Eriti kui mõne naise õpitud ideaalroll ongi abitu kiisuke. Ja kas ülejäänud naised on sündinud feministid?