Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Rase või lihtsalt paks?

Ei see teema vaibu! Hiljuti küsiti jälle FB-s, et mitme lapsega oled SINA panustanud Eesti rahva edasikestmise projekti? Silme ette kangastub see nõukaaegne sõjaväkke värbamise plakat, kus kurja näoga onu näpuga sinu pihta osutas. Täna ei kavatse ma üldse selle projekti mõttekusest rääkida vaid millegipärast meenus, et ühest lapsesaamise aspektist on kahtlaselt vähe räägitud aga mina ei tea mitte ühtegi naist, kes sellest mingil määral mõjutatud ei oleks olnud. No mis on see, millest ükski naisteveerg üle ega ümber ei saa? Eks ikka kaal. Eks mõned on paksud ja rahul ka (või kogunisti kõhnad ja sellega mitte rahul - jah, on küll ausalt selliseid ka) aga enamik siiski püüab kas kaalu alandada või säilitada. Raseduse ajal see teatavasti väga ei õnnestu (ja need, kel õnnestub, pannakse tilgutite alla...). Alles hiljuti nägin mingis naistelehes pilti minu silmale täiesti normaalkaalus lauljatar Pink'ist - pildiallkiri kiitis, et Pink olla nõnda tubli kui oma beebirasva ei häbene! Alati ju hõisatakse kui mõni äsjasünnitanud staar tippvormis punasele vaibale tipib - mis sest, et kaalulangus ei ole alati pingutuse vili või isegi kui on, siis tavainimesele pole sealt midagi eeskujuks võtta - staaridel on ju kõigil eratreenerid ja spetsiaalprogrammid. Igatahes jääb mulje, et beebirasv on vältimatu ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Mida mõtleb selle peale üks keskmine naine - paksuks küll minna ei taha! issand, kui sellest pärast lahti ei saagi! Ja keskmise naise all ei kangastu mulle mitte meetriste küüntega alakaalus blondiin vaid ma usun, et suur-suur enamus mõtleb sellele kas või korra. Lisaks tean ma päris mitut inimest, kelle jaoks kaalu hoidmine pingutust sisaldab ning kes seetõttu sügavalt kaaluvad, kas saada veel üks laps või mitte.
Kui mina värskelt sünnitanuna seltskonda ilmusin, siis imestas kah üks noormees, et ma ei olegi paks ning et see annab talle julgust ka enda naise lapseplaanide peale positiivselt vastata. Huvitav kui palju mehi tegelikult on laste saamise vastu just hirmust endale paks naine saada? Eks mõni ütleb selle vast välja ka (no kindlasti ütleb) aga kui paljud mõtlevad? No kasvõi nii, et läheb paksuks siis läheb, pole midagi teha. Kujutage ette olukorda, kus naine tuleb koju uudisega kahest sinisest triibust ja kellele mees siis vihjab, et paks naine on kole. Naisel on madal enesehinnang (sellise mehega koos elades peab olema) ning hirmust paksuksminemise ees ja sellega kaasneva võimaliku mehepoolse hülgamise ees, läheb ja teeb naine abordi. Pärast mehed kiruvad netikommentaariumis, et naised on kõik rahaahned libud, kes enesekesksuse tõttu Eesti rahva püsimisest midagi kuulda ei taha ja aborte vorbivad.
Millegipärast usun, et sellel kõhnuskultusel on lisaks söömishäirete tekitamisele ja enesehinnangu alandamisele roll ka inimeste paljunemises.

Teisipäev, oktoober 25, 2011

Ja mida mina siis koguaeg räägin

Ega ma üldiselt psühholoogiast palju arva - teadus, mis räägib keeruliste mõistetega asjust, mis niigi kõigile üldteada. Teada ju need tädid, kes lähevad psühholoogiat õppima, sest teste on põnev teha ning teiste muresid meeldib kah kuulata ning kes siis kliinilise phühholoogia loengutes krambid saavad, et mis neuronid ja mis transmitterid - kust see bioloogia nüüd järsku tuli? Olen nüüd koolitöö raames sunnitud lugema "Isiksusepsühholoogia" õpikut ja seal oli üks huvitav kodumaine uuring, milles minagi ilmselt osalenud olen ehk siis TÜ sisseastujate isiksusetüübi uuring aastail 1994-2000. Järeldused on kõnekad ehk siis "mida ma kogu aeg rääkinud olen": inimesed, kes peavad end pigem korratuteks, lohakateks, eesmärgipäratuteks st ei hinda oma võimeid just hästi, sooritavad akadeemilise testi tavaliselt paremini kui end tubliks ja hoolsaks pidajad. Lisaks veel on kõrgemaid punkte teenivad tüübid vähem sotsiaalsed, neurootilisuse skaalal erilisi erinevusi pole. Ehk siis karda silmanähtavalt enesekindlat inimest kuigi see peaks olema just omadus, mida kõrgelt hinnatakse (naisteajakirjade enesekindlad naised, kes meestele kangesti meeldivat, enesekindlus viib sihile jne). Meenub, et meilgi käis töösobivustesti tegemas erinevaid inimesi ja see ainuke, kes vastas, et oi kui lihtne, sai kõige madalama tulemuse. Aga mida inimene enamasti usaldab kui tal kontrollivõimalus puudub? Ikka esmamuljet - enesekindel, järelikult teab, millest räägib. Tühja nad teavad. Mida oleks vajalik arendada, et edukas olla? Enesekindlust või tegelikke oskusi? Kas need tõepoolest välistavad üksteise? No tegelikult kahtlustab ilmselt enamik inimesi, et nurgas konutav pahur professor võib olla intelligentsem kui oma oskustega praaliv rahvamees aga mulle tundub, et üha enam räägitakse enesereklaami ja mulje jätmise vajalikkusest unustades tegelikud võimed märkimata. Et kui usud, et oled tubli, siis oledki. Aga kui sa ka teised ära petad, kas see ei tõmba siis üldist latti ohtlikult madalale?
Näe, isegi psühholoogia võib mõtteid tekitada. Kui niisama oma arvamust avaldad, ei usu keegi aga kui ütled, et teadlased on sellistele järeldustele jõudnud, noogutavad kõik tunnustavalt pead.

Kolmapäev, oktoober 19, 2011

Ebanormaalsed amsterdamlased?

Milline rahvas võiks olla kõige eksootilisem? Mingi tundmatu Aafrika hõim? Eskimod? Indiaanlased? Ok, ilmselt nemad kõik ka aga "Minu"-sarja loetud raamatute põhjal ütleksin ma nüüd, et kõige üllatavamad on amsterdamlased. Võttes kätte Margot Roose "Minu Amsterdami", ei lootnud ma sealt midagi erilist. Loetud "Minu London" ja "Minu Pariis" kirjeldavad suurlinna inimeste üsna tavalist elu, üldse võib öelda, et inimesed maailma eri paigus elavad üsna samade mustrite järgi - armastavad, loovad perekondi, käivad tööl, erinevused on üldiselt vaid temperamendis, teatud kombestikus ja menüüs. Inimesed Amsterdami-raamatus erinevad aga sellest süsteemist just väärtushinnangute poolest: geiabielud on ok, multikulti on ok, võimalik on kõrvuti eksisteerida nii hipidel kui töönarkomaanidel, kergemad narkootikumid on legaalsed, eutanaasia on tavaline praktika ning prostituut on amet nagu iga teine. Geiabielud seadustati aastal 2001, eutanaasia suisa 1984 - mismoodi?! Kas sealsed inimesed on kuidagi teise ajuehitusega? Meil on aasta 2011 ja seesugust "korralagedust" ei kujuta keegi ette. Lehes kirjutatakse sellest, kuidas sallivus on tegelikult diktatuur ning üks õige inimene jääb iseendaks vaid siis kui usub rahvusriiki ja kristlikku abielu ning kõik, kes muid variante kaaluvad on moraalitud massiga kaasajooksjad. Loomulikult ei ole võimalik, et inimene ise ka liberaalsusesse usub - see on vaid puhas ajupesu, millega igasugused vähemused diktatuuri kehtestada püüavad! Kommenteerijad kiidavad selliste seisukohtade eest taevani. No eks ma annan endale aru, et ka Amsterdamis leidub selliseid inimesi aga kuidagi on tekkinud keset Euroopat oaas, kus liberaalne maailmavaade võimalik on. Ja ei ole midagi, et kõik kohad on perverte täis, keegi tööd ei tee ja tänavail on korisevad narkarid. Suurem osa inimesi eelistab siiski tööd rabada, kuid keegi ei peksa ka neid, kes muudmoodi elada tahavad. Ja riik ise on kuradima rikas. Mina pean tunnistama, et amsterdamlaste ratsionaalne mõtlemine mulle meeldib. Eriti sümpatiseeris see eutanaasia osa - just äsja leotud õõvastava artikli kõrval Eesti omastehooldus"poliitikast". Kas tõesti on meie teguviis humaansem? Kellel veel peale inimese enda, peaks olema õigus otsustada oma elu üle? Üliraske puudega vegeteerivad titad sinna juurde, kas ei oleks õigem...Ok, see on teine teema.
Lugedes tundus mulle, et meil oleks amsterdamlastelt palju õppida. Raamatus oli ka koht, kus öeldi, et seal ollakse muust maailmast nii 10-15 aastat ees (kahjuks ei saa hetkel järele vaadata, mille kohta täpselt seda öeldi) aga mina ei kujuta ette, et mujal selle ajaga rahumeelselt nii kaugele jõutakse, sest liiga suur osa inimkonnast peab siiani seesugust arengut vastuvõetamatuks. Esmapilgul külm ja kalkuleeriv süsteem tundub aga mulle äärmiselt mõistlik. Näiteks ei toeta seal vanemad lapsi, igaüks peab ise hakkama saama. Jube julm, eks? Tegelikult on ju loogiline, et vanem, kes on kõik hinge tagant lastele andnud, jääb hiljem ise neile nö kaela peale. On see parem? Usun, et iga eestlane teab kellegi ema, isa, vanaema, kes pidevalt noortele ette heidab, et "mina andsin ju teile kõik!". On siis parem Lõuna-Euroopa "üksteist toetav" süsteem, kus kõik kobaras koos elavad? Eestlaste puhul tähendab see sageli aga olude sunnil koos elavaid ja tegelikult üksteist silmaotsaski mitte sallivaid põlvkondi, kes järgnevatele puust ja punaseks ette teevad, kuidas see vanemate "austamine" välja näeb. Individualistlikule eestlasele sobiks hollandlaste ratsionaalne süsteem palju paremini.
"Minu Amsterdam" oli minu jaoks igatahes väga inspireeriv raamat - saab ka teistmoodi elada - mõistuse häält kuulates. Kahjuks ei ole ma sugugi kindel, et muul maailmal sellesse mudelisse välja jõudmine võimalik oleks.

Küsimusi tekitas prostitutsiooni osa: oleks see kõrgharitud Bulgaaria õpetajanna seesuguse ameti valinud ka juhul kui ta kodumaal õpetajapalga eest endale luksust lubada oleks saanud? Saab siis prostitutsiooni ikka vabaks valikuks nimetada? Lisaks hakkas silma, et prostituudid ei põhjenda sageli oma rahavajadust mitte näljaga vaid luksuse vajadusega (Sonia Rossi "Fucking Berlin"-is märkasin ka seda põhimõtet).

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Samsung on saast

Taaskord läksin oma kiire ideedest vaimustumise õnge. Tuli selline tark mõte, et miks printida välja sadu lehekülgi õppetööks vajalikke artikleid kui on olemas sellised suurepärased tehnikasaavutused nagu e-lugerid. Loomulikult ei viitsinud ma ise nende valikusse süveneda vaid andsin selle ülesande L-le, kes otsustas, et meil on vaja Samsung Galaxy Tab-i, mida jooksutab Android kui hetkel kõige paljulubavam operatsioonisüsteem. Ma natuke kahtlesin ka ja lootsin, et kui me tõesti üldse ei sobi, siis saan Samsungi poodi tagasi viia aga 14 päeva tagastamisõigus pidi kehtima vaid netist ostes ja ilmselt ei lubaks L mul teda tagasi viia ka, kuigi ma alguses seda kindlalt soovisin. Mis tal siis viga on? Tal on üks suur viga, mille olemasolu peale ma üldse ei tulnud: alustame siis sellest, et mul on puutetundliku ekraaniga Nokia telefon (fuhh, Symbian, surnult sündinu jne - väga tubli telefon hoopiski!), lisaks on mul küüned ja Nokia aktsepteerib mu küüsi ilusti - väga mugav on küüntega näiteks netilinke avada, lisaks on Nokial küünetutele ja muidu peenutsejatele ka spetsiaalne pulk (või ilus värviline kolmnurk) kaasas. Aga see Samsung! Tema on võtnud pähe, et arvutit võivad kasutada vaid päris inimesed, mitte kunstküüntega küborgid (tõe huvides olgu öeldud, et mul ei olevatki kunstküüned vaid geeliga kaetud päriskünned - vohh, saite nüüd!) - tema ekraan reageerib vaid soojadele sõrmeotstele. L muidugi pärast teatas, et kas ma seda ei teadnudki - kõik beibed olevat sama asja tõttu oma IPodide ja Padidega hädas. Samsungile leiab ka netiavarustest spetsiaalseid pulgakesi aga need maksavad 20 € ringis - väljapressimine! Võttes arvesse Eesti naiste küüntega varustatust, ei ole Samsung ilmselgelt meie turule mõeldud.
Nüüd ma ei teagi, kas ma julgen oma Samsungiga kooli minna - linkide avamiseks pean ekraani võimalikult suureks zoomima ning seejärel sõrmeküljega üritama linki tabada - üsna naeruväärne näeb see välja. Esmakordselt Facebooki aadressi sisse toksides eksisin ma näiteks täpselt 6 korda enne kui näoraamatusse sisse sain...Ausalt öeldes on ka küüntetu aga jämenäpne Lgi selle ekraaniga üsna hädas, ainus, kelle pisikesed sõrmed selleks tööks ideaalselt sobivad, on lapsuke. Kusjuures on päris kõhe vaadata, kui kiiresti üks kahe ja poolene tehnikaga kohaneb - tema elus ju polegi olnud puutetundlike ekraanide eelset aega ning "vanaaegsed" telefonid tekitavad temas tõelist hämmingut.
Tegelikult pole ma "oma" Samsungit juba paar päeva katsuda saanud, sest L näpib ja konfigureerib seda pidevalt, tõmmates sinna peale erinevaid mõttetuid appse. Ja mis mõttes ei ole Bejeweled Blitzi appsi? Nokial küll on! Mida ma nende ovulatsioonikalendrite ja vinnipitsitaja-mängudega teen? Nu Pogadi "hunt püüab korviga mune"-nostalgiline apps oli küll tore idee aga kahjuks ei läinud see käima...Peab ikka paika see tarkus, et mida vähem asju, seda vähem probleeme.

Aga koolis on muide täiesti tore käia! Esimest korda avastasin, et mulle pakub huvi see, mida ma õpin ja mulle meeldib teha kodutöid ning ma ei mõtle neid tehes, kuidas kirjutada nii, et võimalikult hea hinde saaks vaid kirjutan nii nagu ise tahan ja arvan. Huvitav, kuidas see hiljem hinnetes kajastub? Varasem kogemus ütleb muidugi, et hinnetel ei ole absoluutselt mingit seost sellega kui palju õpiti või mismoodi tundus endale töö minevat. Kui saaks nüüd ühe põneva magistritöö teema ka kokku...Esialgse variandi peaks juba kevadeks ära esitama kuigi lõpetamine on eeldatavalt alles astal 2013.

Reede, oktoober 07, 2011

Mina olengi Koit Toome!

Ehk siis kui kellelegi on veel saladuseks jäänud, kes siin seda blogi peab või arvab ta eksklikult, et sellel naisepildil siin kõrval on mingi tähendus, siis nüüd on saladus paljastatud.
Ootan siis kõigilt noortelt neidudelt fännikirju!

Huvitav muidugi, missuguse hinde sellise koolitöö (nagu ma aru saan, on antud blogi mingi kooli õppetöö raames koostatud üllitis) eest saaks?

Neljapäev, oktoober 06, 2011

Naised kooli, mehed tööle

Eilset teemat edasi nämmutades - sain siis lõpuks ülikoolist algava õppesessiooni kohta infokirja, see oli siis kõigile mu kursusekaaslastele saadetud ja üllatus-üllatus - meiliaadresside järgi selgus, et kõik 14 kaastudengit on otse loomulikult naised. Tegelikult oli minu meiliaadress ainus, millest sugu välja lugeda ei saanud ja ma mõtlen nüüd, et huvitav kas teised hellitavad nüüd mõtet kursuse ainsast mehest? No ilmselt teised selliste analüüsidega ei tegele. Ma saan aru, et peaksin kah kasutama viisakat eesnimi.perekonnanimi meiliaadressi, ma isegi tegin ühe seesuguse aga ma unustan pidevalt ära, et mul see on, sest kasutan ikkagi oma vana sisseharjunut. Õnneks ei ole see crazybabe69 vms. Ahjaa, oma reklaamiagentuurile kaotatud sõbrannaga arutasime kunagi sobivate meiliaadresside üle, sest tema kui tollal töötu loovinimene pidi endale tööpakkumiste jaoks uue meilikonto tegema. Ma täpselt ei mäleta, mis nimed tal loosis olid aga a la "vaba hing" ja "isemõtleja", mille peale talle siis viisakatest ringkondadest öeldi, et hull oled peast või - sellist ei võta keegi tööle! Tema omakorda vastas, et tema ei tahaks tööle niivõrd igavat inimest, kes muud ei oska meiliaadressiks võtta kui oma nime. Ma ei tea, kuidas asi lahenes, sest nüüdseks on inimene 24/7 töösse sukeldunud.
Aga ma ei tahtnud ju üldse sellest rääkida vaid ikka sellest, et 15 naist ja mitte ühtegi meest. L kommenteeris loomulikult seepeale, et mehed ei käi koolis, sest keegi peab ju raha ka teenima. No vaadates statistilist olukorda siis nii ongi - kõrgelt haritud naised harivad end muudkui edasi ja harimata mehed teenivad kõrgeid palku. Mehed on juba loomuldasa nii targad, et ei vaja mingit formaalset haridust? Ok, erialati on ilmselt olukord erinev. Minu eriala on siis ilmselt naistele jõukohasem. Võtke seda lauset siis, mispidi tahate.

Kolmapäev, oktoober 05, 2011

Ükski töö ei ole enam sama väärtusega, kui sellega saavad hakkama juba ka naised

Hämmastavalt vähe kommentaare on tegelikult sellel artiklil, ilmselt seetõttu, et netis on see lahterdatud Naine24 alla ja sealt ju ükski normaalne inimene (loe: mees) midagi lugema ei vaevu. Pealkirjas oleva tabava lause leidsin ma küll just kommentaaridest. Ise artiklit lugedes jäi kogu aeg silma, et midagi oleks nagu puudu. Leitigi ju lihtsalt, et kui naiste arv mingis valdkonnas suureneb, lähevad selle valdkonna palgad automaatselt alla. Et ongi niimoodi loomulik või? Polegi ju vaja selgitada, miks see nii on ja otse loomulikult pole selles mingit diskrimineerimise hõngugi?
Mina siin ikka üritasin vähemalt oma peakesegagi miskit välja mõelda. Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Minu arvates on keskmine inimene laisk ja üsnagi ambitsioonitu - et saaks võimalikult väikese pingutuse eest võimalikult palju kasu. No vähemalt mina olen selline ja kes siis veel ometi maailm on kui mitte mina, eks. Millegipärast aga trügivad mehed kuhugi tippjuhtideks ja juhatustesse, rügavad hommikust õhtuni, ei jõua puhata, surevad noorelt ja saavad sinna juurde naistest suuremat palka. Kas mehed on kuidagi teistmoodi programmeeritud? Kas nemad erinevad keskmisest laisast naisest ehk siis minust? Ma ei usu (sest kõik inimesed on ju minusugused) - ma arvan, et konks on meid lapsest peale ümbritsevates väärtushinnangutes - mees peab peret ülal pidama, mees pole mees kui ta ei oma suurt maja ja uhket autot. Naistesse sellist jama eriti ei süstita. Räägitakse viisakalt, et sünnita nii palju lapsi, et üksi hakkama saad aga keegi ei ütle, et alla seitsmenda bemmi polegi hakkamasaamine. Minu boyfriendi-kandidaadid vaadati küll alati selle pilguga üle, et kui palju on ambitsiooni ja ega ometi ole tossike või kunstiinimene, kes kunagi rikkaks ei saa. Ma ei usu, et tulevasi pruute selle pilguga vaadatakse - no hea on kui ise endaga hakkama saab, aga see ei ole nii oluline. Naistel on lihtsam karjäärirongilt maha astuda ja hakata tegelema sellega, mis neile meeldib - kasvatada lapsi, pidada köögiblogi, istuda ilusalongis, ennast ülikoolis harida. Üks meie ühiskonnas korralik mees ei saa end lõdvaks lasta ja peab teenima. Ka mind hoitatati juba noorena, et kui ma tahan lastetuks jääda, siis pean endale kõrgelennulise karjääri kindlustama, sest muidu jääb mingil hetkel elu liiga tühjaks. Selle karjääri all mõeldi siis ilmselt karjääri a la Ojuland mitte 25 aastat kangruna Kreenholmis. Ehk siis toonitati, et karjäärile ei saa pühenduda muud ohverdamata. Aga kes tahaks ohverdada? Kõrgepalgaline karjäär ei saa üldjuhul tulla täisväärtusliku eraelu kõrvalt, näiteks oma firma puhul tuleb sellele pühenduda 24/7. Kuna naistel ei ole nii suurt survet kõrge palga nimel muu ohverdada, siis nad lepivad pigem väikese palgaga töötamisega ja tegelevad selle kõrvalt asjadega, mis neile meeldib.
Erandeid muidugi on ka - õpetajate madalaid palku see ei seleta. Õpetajad panustavad töösse üldjuhul tippjuhiga sama palju energiat aga materiaalset tasu selle eest samaväärselt ei saa. Meil öeldakse, et töötavad missioonitundest. Missioonitundega saab põhjendada ka muid üleekspluateeritud ja/või alatasustatud alasid, sest hingega inimesed on ju tavaliselt leplikumad. "Te võite ju ärisse minna aga noh, siis surevad meil siin mõned lapsed/loomad/vanurid lihtsalt ära, aga see on muidugi teie valik...". Kuhu sa lähed niimoodi? Parem mitte endast hea inimese muljet jätta.
Mis aitaks? Jumala eest mitte sookvoodid. Ma ei saa üldse aru, kuidas ei mõisteta nende tegelikku mõju. Kuidas suhtuksid sina inimesse, kes pannakse sulle kolleegiks lihtsalt oma soo tõttu aga sina läbisid sama koha saamiseks karmi konkursi? Ilmselt sa ei suhtuks temasse eriti lahkelt. Kahtlustan, et samasugune suhtumine tabaks kõiki selle eelistatud soo esindajaid, sest kunagi ei või teada, kas töö saadi tänu kvoodile või tegelikele oskustele. Minu arvates on etem loota väheste aktivistide teedrajavale tööle kui sunniviisilisele naiste äpuks tunnistamisele - no kui te ise ikka sinna juhatusse ei saa, siis me paneme teid sinna! Ja kui veel tuleb välja, et naisi kampa võttes hakkavad ka meeste palgad vähenema nagu artiklis ennustati (ok...vähenevad siis kui naisi on rohkem)!

Esmaspäev, oktoober 03, 2011

Teine reaalsus

Üldiselt ma telekat ei vaata, sest see on liiga vananenud tehnoloogia - ma ei mõista, miks peaksin sunniviisiliselt vahtima reklaame kui tahan vaadata midagi muud või seadma oma päevaplaani mingi saate järgi. Uuema aja inimene tahab kõike ja kohe! Vaatan seda, mida tahan ja millal ise tahan. Eile oli aga L arvuti blokeerinud ning mul olid nutitelefonis juba kõik appsid läbi näpitud, seega pidin selle iganenud meediumi ikkagi sisse lülitama - tavaliselt vaatan ma ainult muusikavideosid aga seekord avastasin, et ETV2-s oli just teemakohane teemapäev "Teine reaalsus".
Esimese filmi algus jäi nägemata aga ülejäänud 2 nägin korralikult ära. Täitsa huvitav oli, kuigi enamikku näidatust teadsin ennegi. Jah, lapsed elavad internetis, nende tähelepanu on killustatud erinevate tehnoloogiliste vidinate vahel ja sellel kõigel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Eks ma ise olen ka kahevahel: üldiselt lollid mind häirivad, eriti enesekindlad lollid ja enesekindlad kõik need samal ajal meile saatvad, esseesid kirjutavad, netis surfavad ja loengut kuulavad noored olid. No kes julgeb väita, et niimoodi tõmmeldes tulevad tulemused paremad kui korralikult ühele ülesandele keskendudes? Viie minutiga raamatute kokkuvõtete lugemine netist on mulle samuti üsna häiriv. Ma ei saa sinna midagi parata, et sellised inimesed tunduvad mulle ja ilmselt enamikule "vana aja inimestele" kerglased. Teiseltpoolt olen ma veendunud, et kui tegemist on arenguga, siis ei saa meie hinnata, on see positiivne või negatiivne, selles suhtes tundub igasugune vastuseis arengule masinapurustusliikumisena. Aga mis teha kui inimese aju arenebki selles suunas, et keskendumine on midagi ebavajalikku ning etaloniks saab erinevate allikate vahel surfamine ja paari lausega asja tuuma lahtiseletamine. Kuhu jäävad pikad analüüsid, lehekülgedepikkused kirjeldused, inspireerivad arutelud? Inimesed ei blogi vaid säutsuvad ja uuendavad FB staatusi - see on ju juba juhtunud ja mitte ainult noorema põlvkonnaga. On see tingimata halb? Jah, muuga harjunutele tundub see halb, et mismoodi nii saab, inimesed jäävad rumalamaks jne aga kui see on paratamatu areng? Filmis toodi välja väga hea võrdlus, et samamoodi oli inimese vaimsetele võimetele laastav kirjakeele kasutuselevõtt kuna mälu vähenes drastiliselt - kes kujutab tänapäeval ette, et Homerose "Ilias" kellelgi tervenisti peas oleks? Peab õnne tänama, et vähemalt olen ma sellest põlvkonnast, kes internetist midagi teab, minu vanemate jaoks on see juba üsnagi hoomamatu valdkond, rääkimata sellest, et lapselapse internetikasutusest ei saaks nad ilmselt enam üldse aru. Mis ei tähenda, et tehnoloogia areng ei võiks tulevikus minu ja minu lapse vahel arusaamatusi põhjustada. Katsu siis maha suruda endale omane mõtlemine süvenemise tähtsusest ja uskuda, et tulevikumaailmas ei ole see enam nii tähtis oskus. Mina võin veel kindlalt öelda, et ei suuda killustatuna mitte midagi teha, isegi oma isa oskust telekat vaadata, ajalehte lugeda ja naise juttu kuulata pole ma omandada suutnud. Naised pidavat multitaskinguga muidu paremini toime tulema. Kui võtta lapse mähkmete vahetamine, pudru keetmine ja pesumasina tööle panemine, siis ehk on multitasking mõeldav, kuigi ka siis kipub puder põhja kõrbema (no parem variant kui laps mähkmislaualt maha veeremine) aga mõttetööd ja süvenemist nõudvate asjadega seda küll öelda ei saa. Konkreetne näide on näiteks sõnalised raadiosaated, mida mina ei ole suuteline kuulma netis surfamise taustaks. Äkki on asi ainult minus?
Õhtu viimane film "Teine elu" rääkis teisest asjast, mis mulle võõras on, nimelt elust virtuaalses keskkonnas Second Life'i näitel. Seesuguseid keskkondi on muidugi veel ja ma olen isegi neisse kontosid teinud aga pole iialgi üle nädala vastu pidanud. Kuidagi pealetükkivad on need keskkonnad mu jaoks - tahaks nagu natuke ringi vaadata aga kohe pead hakkama mingite võõraste inimestega suhtlema. Päris elus me ju ei karga esimese vastutulijaga vestlema, tavaliselt jääb meil huvitava inimesega enne aega üksteist kaugemalt vaadata, et siis sobival momendil julgus kokku võtta ja kella küsida vms. Ok, enamasti päriselus ju võõrastega üldse ei tutvutagi kui ainult siis ühiste harrastuste kaudu ning ausalt öeldes ma ei tunne teistsugustest suhetest puudust ka. Virtuaalkeskkondades on inimesi ju nii palju ning enne pead ilmselt tervet karja konni suudlema kui ühe printsi leiad (no üldises plaanis siis, ma ei mõtle üldse ainult paariliseotsinguid). Filmi tegelastel ei läinud oma virtuaalse eluga sugugi hästi ka. Kaks inimest leidsid teineteist aga oma suhet pärisellu tuues avastasid, et see on ikka kordi keerulisem kui virtuaalne flirt ja suutsid muidugi enne selle koleda avastuse tegemist ka oma päriselu suhted metsa keerata. Teise inimesega juhtus enam-vähem sama, ta leidis küll enda, kuid päris-armastatu jättis ta maha ning oma leitud minaga ei osanud ta ka enam muud teha kui otsustas elu lõpuni virtuaalmaailma jäädagi. Kurvad lood mõlemad.
Tegelikult ma usun, et erinevad subkultuurid ei kao siiski kuhugi ja alati jääb alles neid, kes uuest tehnoloogiast ei vaimustu ning selle asemel vanamoodsaid raamatuid loevaid või telekast seriaale vaatavad.