Reede, veebruar 26, 2010

Paar kontserdipilti Rammsteinilt

Mõned pildid kontserdilt ka. Kuigi paljud olid sisse smugeldanud fotoaparaate, on need siiski telefoniga tehtud aga päris normaalselt välja kukkunud. Ametlik press sai ju pilte teha vaid esimese loo ajal + rahvast pausi ajal (ehk siis väike pettus aga samas pimedas ei oleks ilmselt need pildid tegelikult möllavast rahvast välja tulnud).



Siin siis vana hea leegiheitja trikk.



Roosa vahukahur



Finaal - Engel

Neljapäev, veebruar 25, 2010

Rammstein 24.02.2010 Saku Suurhallis


Peaks vist alustama nagu pubekad, et kontsert oli ülikõva. Kokku olen nüüd käinud kõigil kolmel Rammsteini kontserdil, mis Eestis toimunud ja kui eelmine kord kord jäi veidi lahjemaks kui esimene kontsert, siis seekordne ei jäänud millegagi esimesele alla. Olid asjad, mida nad igakord on kasutanud - leegiheitjad suus, raketid helipulti ja tagasi, paadisõit rahva sees ja klahvpillimängija tümitamine, kuid oli ka uusi trikke - lasersilmadega kurjad imikud, kes kõigi rõõmuks lõpuks plahvatasid, "jumalik" valgus Till Lindemanni suust, roosa vahukahur (vihje loost Pussy) ning perfektne lõpplahendus minu lemmikloo Engel näol, mida Lindemann mitmemeetriste põlevate inglitiibadega esitas. Kui mu mälu mind ei peta, siis ühelgi varasemal kontserdil seda lugu mängitud ei ole. Uus plaat tuli pea terves koosseisus ära, lisaks ka mitmeid vanu lugusid + 3 lisalugu ja lõpulugu (huvitav, kas kogu tiibadeagregaadi selgaajamine nõudis seda pausi viimase loo ees või lastakse publikul tõepoolest arvata, et nemad karjuvad bändi tagasi? Mitte et mul endal hääl ära ei oleks olnud...)

Setlist:

1. Rammlied
2. Bückstabü
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Weisses Fleich
6. Feuer Frei!
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich Du Dir Weh
10. Liebe Ist Für Alle Da
11. Benzin
12. Links 2-3-4
13. Du Hast
14. Pussy

Encore 1

1. Sonne
2. Haifisch
3. Ich Will

Encore 2

1. Engel

Huvitav oli näha seda, et lisaks Du Hastile ja Ich Willile ajasid publiku eriti pöördesse ka Links 2-3-4 ja Keine Lust, mis on 2 Rammsteini loomingust kõige vähem meeldivat lugu mulle üldse. Tore detail kontserdilt oli mu ees olnud väike poiss, nii umbes 7-8 aastane ehk, kes laulis enamikku lugusid peast kaasa, ja mitte ainult refrääne.
Eestimaa armastust näitas Rammstein lisaks sini-must-valge lehvitamisele paadistseenis ka päris mitme Lindemanni poolt ära õpitud eestikeelse lausega, lisaks suurele tänule soovis ka head vabariigi aastapäeva ning käskis näidata oma käsi.
Seekord oli ka soojendusbänd täitsa kuulatav (ses mõttes, et Rammsteinil on alati soojendaja kuulatav olnud võrreldes näiteks Mansoni Eesti kontserdiga) - Norra/USA bänd Combichrist, mille laulja liikumine küll kangesti Rammsteini ametivenna oma meenutas aga võib-olla ei saagi sellise muusika järgi end kuidagi teistmoodi liigutada...
Ahjaa, see fännitsooni asi on küll imelik - praegusel juhul paistis seal silma hulk keskealisi tädisid, kes ontlikult tahaserva hoidsid - ilmselt siis mitte ise suurest huvist ostetud tuhandekrooniste piletitega, samal ajal kui suuremad fännid nende taga vastu aeda end oimetuks litsusid. Natuke nõme, et lavaläheduse eest tuleb tänapäeval maksta. Kuhu jäi vanamoeline trügimine? Ses mõttes oli lausa heameel oma istekoha üle, sest enda hädise massiga poleks ma põrandal ilmselt midagi näinud.
Lõpuks sai ju nalja kah - peale seda kui üks noorhärra "ootamatult" lavale jooksis ja seal põlema pandi, küsiti mu käest, et kas see oligi nii mõeldud...

* Foto Mart Sepp

Esmaspäev, veebruar 22, 2010

Lits lapsega vol. 2

Käisin nädalavahetusel Tallinnas. Bussiga. Kuna mu pleieri patareid otsustasid 40 minuti järel tühjaks saada, pidin pealt kuulama kuuldemängu, mida pakkus selja taga istuv ja telefoniga lobisev noor ema. Ilmselt oli tegemist mingisuguse blogi aseainega, kus inimene soovib, et ka teised tema huvitavast elust osa saaksid. Kui see eesmärgiks poleks olnud, oleks ju saanud natuke vaiksemalt rääkida, sest ilmselt said tema eluga kurssi ka kaugemal kui eelmine ja tagumine iste istuvad sõitjad. Pakutud lühiülevaade näitsiku elust kujunes põnevamaks kui nii mõnigi seebiseriaal ning pani mõtlema enese sündmuste- ja suhetevaese elu üle.
Esiteks saime kõik teada, et teda on tabanud suur armastus kellegi alkoholilembese noormehe vastu, kes talle purjuspäi pidevalt helistab ning talle sõbrapäevaks vibraatori kinkis. Lisaks noolib teda keegi miljonär, kes soovib suisa temaga lapsi saada, kuid noore neiu süda kuulub siiski alkohoolikule, kellega varsti ka pulmad tehakse. Poiss on ju nii tore - nimetab lausa lastki enda nägu olevat, kuigi tema geenidel selle lapsega seotust ei ole. Just olid nad kutiga ka ära leppinud peale kuuajalist tüli, kus üksteisele ka kätega kallale mindi, sest keegi oli kutile helistanud ja neiut mustanud sõnadega "lits" ja muu selline, millest bussis rääkida ei sobivat (ohhooo!). Hetkel telefoni teises otsas olevat tibi ta ei kahtlustanud, sest see olevat ikkagi parim sõbranna ja ilmselt on asja taga üks kahe lapsega kade Rõngu eit, kellel pole ei meest ega raha ega kohta, kus elada. Aga rääkija ise on väga õnnelik ja teel helge tuleviku poole. Siis sai helistatud ühele sõbrale, kes esmaspäeval kinni pidi minema ja talle öeldud, et ollakse teel pealinna vähihaiget ema külastama ja õhtul ilmselt läbule, sest vanaema jääb titte hoidma. Titt oli kaasas, sest joomalembene boyfriend ei olevat siiski eriti usaldusväärne. Vanglaleivale minejat sai ka lohutatud, et isegi sai hiljuti pääsetud vaevu politsei küüsist kui mingile eidele peksa sai antud, kuna närvid olid nii läbi. Järgmiseks sai neiu jutule kõrvalpingil istunud tädiga, kes lapse vastu huvi tundis. Laps olevat peale avariid 3 kuud enneaegsena sündinud ja arstid oma rumaluses olevat öelnud, et titt ei jää elama ja lausa last ära tappa tahtnud. Õnnetuse põhjustanud meesterahvas oli neiul ja lapsel ka külas käinud, mis omakorda oli ärritanud tema kaasat, kes lapsega neiut mehe armukeseks pidas.
Kuni selle autoõnnetuse looni olin ma pidevalt silmi pööritanud (et kõrvalistuv ja ohkav vanahärra mind ometi samasuguseks ei peaks), aga siis lõi jälle see õnnetute lastega seonduv hardus välja ja pisar tekkis silma. Vaatasin taha ja naeratasin lapsele. Kole kahju oli tast, igas mõttes.

Reede, veebruar 19, 2010

Nothing tastes as good as skinny feels*

Tegelikult ei julgeks isegi hõisata, aga tundub, et lõpuks ometi on Courtney Love mingil moel raja peale saanud ja üks kõige kauem (ümber)tehtud plaat , mille üks versioonidest isegi mul olemas on (ja mille lekkimise tõttu see plaat ka väidetavalt üks kord ümber tehti), hakkab võib-olla tõesti aprillis välja tulema. 5 aastat - pole paha :)
Igatahes saab igasugustest netti lekkinud koledatest piltidest paremini välja nägevast Courtneyst ja nüüd ka siis 11 aasta järel taasühinenud (khm - kui Courtney on ainus vana koosseisu liige, siis ei saaks ju nii öelda?) Hole'st siit lugeda. See Hole'i "taasühinemine" on muidugi nii kummaline asi, et mina pidasin seda varem naljaks, sest miks peaks Courtney oma plaadi esitajaks märkima ansambli Hole. Aga siis tuli välja, et tema arust tema ongi kogu ansambel Hole. Wikipedia artiklit on ka nii sada korda muudetud ja varem Courtney Love'i plaadist pajatav artikkel räägib nüüd Hole'i uuest plaadist - nagu pudru ja kapsad :) "Ma ei ole su ema - ma olen su vend!"

* Love, wearing a figure-hugging black laced suit and pink and blue tutu, opened the show with a medley of 'Pretty On The Inside' and The Rolling Stones' 'Sympathy For The Devil', on which she changed a line to "nothing tastes as good as skinny feels", referencing a quote attributed to Kate Moss.

Video üleeilsest Londoni kontserdist:

Neljapäev, veebruar 11, 2010

Minu internet

Olete te märganud, et hoolimata kõikjale levivast internetist ja väidetavast info üleküllusest ei tea suur osa inimesi ikka mitte midagi? "Kust sa kuulsid, et see ära suri?", "Mina pole kokkutulekust kuulnudki!" jne. Kuulutusi millegipärast ajalehtede võrguversioonidesse ei panda ja nendele saab jälile ainult paberlehte lugedes. Mina tellin lehte ja olen informeeritud - üks koht, kus pelgalt netiühendusest informeerituseks ei piisa. Aga tegelikult on veel palju asju, mida ka internetist kätte saaks, aga ei otsita. No näiteks on olemas infotelefonid - kas need teenivad tõesti ainult vanainimeste pealt? Ei tahaks uskuda. Aga juba sellest tüüpilisest küsimusest, et kust sa seda kuulsid, tuleb välja see, et infot ollakse ikka harjunud kuulma. Kas raadiost või siis pigem allikast "naised saunas rääkisid". Kes üldse raadiot kuulab? Peale taksojuhtide? Ma mõtlen siis neid nö popmuusikaraadioid, mitte juturaadioid, kust tõesti ka midagi kuulata on. Kui mina tahan raadiost muusikat kuulata, siis tuleb sealt ainult reklaame (raadioreklaamid on kõige jubedamad asjad üldse, ma vajuks häbist maa alla kui mu tööks oleks selliste jõleduste produtseerimine) või nn diskori möla. Kas osa inimesi ootabki tarbimiseks nö möla mitte infot? No näiteks aretab Facebookis sigu ja lambaid ning lobiseb Buduaaris aga vajalikku infot ta üles otsida ei suuda. Postimehes oli (kõik sellised asjad tulevad liiga hilja meelde, et allikaid üles leida) artikkel interneti kasutamisest ja sealt tuli välja, et tõepoolest on erinevad tasandid, kuidas inimesed internetti tarbivad - kõige kõrgem on siis see tase, kus inimene ise interneti sisu loob ja et seda tegevat vaid marginaalne rühm inimesi (pole kunagi nii selle peale mõelnudki, kuid tõsi ta ju on - sul on mõned tuttavad blogijad ja ülejäänud ei tea sellisest asjast üldse midagi). Näiteks mõne inimese jaoks on internet koht, kus saab pangamakseid teha ja siis on üks leht veel, kus saab online mänge mängida. Huvitav on tegelikult see, et isegi neil nö kõrgema taseme kasutajatel võib olla (ja ongi) internetis alasid, mida nad ei kasuta. No mima näiteks pole peale proovimise kunagi käinud jututubades. Mõne jaoks aga just see ongi internet. Ehk siis kas saabki imelikuks pidada seda, et osa inimesi ei tule selle pealegi, et infot internetist otsida?
Ja ilmselt on see üldse nii kultuurispetsiifiline teema, sest enamike välisriikide kodanikud ei tea midagi tuludeklaratsiooni elektroonilisest esitamisest ega kujuta ettegi, et enamikke sots. toetustega seotud teemasid saab kodust lahkumata lahendada.

Reede, veebruar 05, 2010

Hüsteeritsev eit kaitseks natuke teist

Ma olen täiesti spordikauge inimene aga tänane Postimehe artikkel ehmatas ennast küll lugema. Kohe tuleb ära mainida, et lingi all on antud artiklist hoopiski viisakam variant ehk siis algselt oli armsa "õpivõimetu näitsiku" asemel nüüd artiklis olev "hüsteeriline naisterahvas" ja praeguse "naisterahva" kohal selline sõna nagu "eit"...Kel paberleht käepärast, võib sealt lugeda. Netikommentaaridest saab seekord samuti enamasti tõde kuulda. Ma arvan, et me kõik saame aru, et Kaia Kanepi loos võib temapoolseid vigu märgata, kuid kuidas tuleb loole kasuks lihtlabane solvamine? "Eit" noore naisterahva kohta öelda on siiski solvang. "Mingi eit oli mu kinni parkinud!"; "Eidemöla!" jne. Eite-taati on natuke teine kontekst. Ma arvan, et antud artiklist saaks ka feministid kenasti kinni hakata - hüsteeriline nagu eit? Ehk siis tüüpiline emotsioonideohvrist emane? No kuidas muidu - kõik naised on ju sellised. Ma saan aru, et meil on võrdsus aga ikkagi on kuidagi hämmastav vaadata neid mehi, kes naiste kohta halvasti ütlevad. Nagu mingi kompleks oleks, millele abi saab siis kui mõnele naisele "ära panna"...
Kole kui ennast nö kvaliteetleheks pidav väljaanne nii madalale laskub. Saan aru, et sport võib kirgi üles kütta aga endale võõrast inimest (no ma eeldan, et Pulleritsul pole mingit isiklikku vaenu Kanepi vastu) pettumusest avalikult solvata on kuidagi imelik.
Huvitav kohe, mis edasi saab. Nagu näha selle artikli muutmisega on siiski oma vigu tunistatud. Samas mina Kaia Kanepi asemel oleksin vist ikkagi šokeeritud ja nõuaks isiklikku vabandust.

Neljapäev, veebruar 04, 2010

Mida rohkem lugejaid seda parem?

Kas selleks indikaatoriks, mis näitab, et blogi on hea, on lugejate arv? Kas blogija peaks alati lähtuma oma lugejatest ja nende soovidest? Mina nii ei arva. Esiteks on mass rumal ja rumalate eest on parem varjul püsida. Kellel on viitsimist vaielda karja hulludega, kes ühe lause põhjal järeldusi teevad? Jah - üüratult kommentaare nii ilmselt saab aga ma ei kirjuta blogi selleks, et inimestega vaielda. Tunnistan ausalt, et mulle meeldivad rohkem inimesed, kes minuga nõustuvad (sa ütled, et hindad konstruktiivset kriitikat - kui palju selliseid kommentaare on võrreldes labase lahmimisega?), seega ei lähe ma vabatahtlikult vastuvaidlejaid otsima. Hea nipp lugejate huvi äratamiseks on loomulikult tabavad pealkirjad - no teame küll, isegi mina läksin varem nende õnge. Mõnikord tuli välja, et kogu postitus vaid pealkirjast koosneski, enamasti kirjeldati ligimeelitava pealkirja all hommikust pohmakat või pelmeenikeetmist. Blogi pidavat ka ilus välja nägema, et lugejatesse usaldusväärsust sisestada - aga mis kasu on disainist kui ma kasutan Feedreaderit (see vist ei ole väga popp programm aga mingeid analooge kasutavad ka popid inimesed)? Igavesti innovatiivsed on ka nupud Twitterisse ja Facebooki. Paljud seda Twitterit üldse kasutavad? Ja Facebook - tegin kah sinna überkeskkonda konto aga tuleb välja, et vähemalt minu tuttavad käivad seal vaid lilli kasvatamas ja lambaid adopteerimas ehk siis kõvasti mõttetum koht kui Orkut. Mõistuslik elu üldiselt puudub. (Mitmendal sajandil ma sündisin, et kirju sigri-migri mul pigem pea ringi käima paneb kui süvenema sunnib?) Ma ise vist ei loe ka ühtegi ülipopulaarset blogi - mõni üksik on sinna oma sisukuse tõttu sattunud, enamik pigem ikka nende ligimeelitavate pealkirjadega. No ei meeldi mulle see pugemine. Kui ma olin nii 13, siis vastasin alati igale poole, et tahan suureks saades kuulsaks saada. Praegu oleks see lihtsalt jube. Mitte et mulle imetlejad ei meeldiks - kellele ei meeldiks siis? Aga mida ma 13-aastasena ei teadnud, oli see et inimestes prevalveerivaks tundeks on siiski kadedus (mõnedel ka lihtsalt labasus) ja mina oma õrna hingekesega küll seda sopatormi üle ei elaks. Kunagi enam-vähem 7 aastat tagasi ütles keegi mu rate pildi kohta, et mul on koledad hambad (minu viisakas interpretatsioon originaalist) - mis te arvate, kas ma olen sellest üle saanud ega küsi ikka veel paari kuu tagant, aga tegelt - kuidas mu hambad on?

Allakäinud sõprus

Sõbrapäev varsti tulemas, mõtlesin väheke sõpruse ja sõprade üle. Vahel ju ikka mõõdetakse, et mitu sõpra sul orksis või kui pikk su list msn-is on. No mul ei ole eriti. Ma isegi ei hooma, kuidas saab kellelgi mitusada sõpra olla. Ok, ma saan aru, et ega mulgi sadat sõpra ei ole nagu orkut arvab, sealgi suur osa tuttavaid aga ikkagi. Noh, ilmselt kui sa oled tihti koole/töökohti/elukohti vahetanud, siis on neid sõpru (tuttavaid siis tegelikult) mõnevõrra rohkem ja siis kui sa kuulud mingitesse ühingutesse. Ma vahetasin elu jooksul ühe korra kooli (keskkoolist ülikooli minnes) ja töökohti on mul ka "oma pika elu" kohta vaid 3 (tundub, et see tegelikult väga väike arv kui olen vaadanud umbes omaealiste cv-sid). Ühegi ühenduse liige ka ei ole. Kui siia lisada veel vanaema argument, et mul on liiga ülbe nägu, et keegi muga tutvust sobitada julgeks, siis saamegi ühe eraku. Tegelikult on mul ikka sõpru küll, kuid mulle tundub, et ajas sõpruse mõiste nö devalveerub - kui nooremana oli sõber see, kellega iga päev ninapidi koos oldi, siis praegu kõlbab parimate sõprade hulka lugeda ka see, keda paar korda aastas näed. Ja mul on sellest kibedalt kahju! Ma nii tahaks, et mul oleks mõni sõber kellega iga nädal (no ma ei tahagi iga päev) kokku saada ja lobiseda, no nagu "Seks ja linn", noh. Aga siis lugesin seda arvustust nimetet filmi kohta ning hakkasin mõtlema, et äkki selline sõprus on tõepoolest võimalik vaid filmis? Argielus on meil töö ja pere ning sellega seonduvad kohustused (no vähemalt enamikul "Seksi ja linna" tegelaste eakaaslastel). Lohutavalt mainib arvustuse autor aga seda, et kodus on meil ju enamasti "parim sõber" olemas. Aga äkki see "parim sõber" ongi süüdi selles, et meil (üldistan siin, aga olen aru saanud, et väga paljudel naistel on sama olukord) enam sõbrannasuhteid pole? Äkki on mehed nii head "sõbrannad", et naisi polegi vaja? No vähemalt mingil ajal ja siis kui jälle mõtled, et võiks vaadata, mis see sõbranna ka teeb, on tema samuti endale mehe ja lapsed saanud ning ei leia enam sinu jaoks aega. Nii kohtutegi paar korda aastas ja siis ka ei saa korralikult suhelda, sest lapsed kraaksuvad jalus? Ok, nii hull see nüüd ei ole - alati annab organiseerida aga kui tihti viitsitakse kui sõbraga kohtumiseks peab enne paar päeva valmistuma? Endised sõbrad kaovad kuhugi elurägastikku ära ja hea on kui vahel kohtudes nad veel samasugused tunduvad kui kunagi ammu. Siis saab küll lubatud, et peab tihedamini kohtuma aga tavaliselt lubaduseks see jääbki. Oleks seda lapsena teadnud! Siis just mõtlesid, et kui tore on suureks saades ilma vanematelt luba küsimata sõpru külla kutsuda ja teha ainult seda, mida süda lustib! Sellepärast ma vist väga ei mõistagi inimesi, kes mäletavad kooliaega kui midagi halba ja tänavad õnne, et suureks kasvasid. Minu jaoks oli just see aeg lahe vabaduse aeg (mitte et ma siis nõnda mõtlesin...). Enamik probleeme on probleemid ainult vaeste jaoks, kuidagi nii see Kaur Kender kunagi märkis - nojah - oleks mul räigelt pappi, siis ei peaks tööd tegema ja lustiks iga päev sõpradega. Või siis nendega, kes tänu rahale ennast mu sõpradeks peavad (ja kellele ma nende jaoks vabaduse ostma peaksin). On ikka probleem, mida isegi raha ei lahenda!

Teisipäev, veebruar 02, 2010

Täna olen laisk

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Vist oli lugu sellest, et mu ema teadis kedagi toredat inimest nimega Lilit, kel olevat olnud minunimeline tütar, aga see võib jälle üks valemälestus olla.

2. Millal viimati nutsid?
Siis kui lugesin seda raamatut...Ma tean, ma olen hale. Ega ma isegi mäleta, mis mind just nutma ajas. Haiti orbudest, haruldase haigusega Varvarast ja Tartu lastekodudest lugedes tuleb ka pisar silma.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?

Mul on neid mitut varianti ja need ilusamad meeldivad küll.


4. Mis on su lemmik lõunasöök?

Mulle üldse meeldib süüa. Aga lõuna jääb tavaliselt just selleks kõige hädisemaks söögikorraks. Kunagi Tnl-s elades sai söömas käia Pärnu mnt-l asunud Kathmandu Hilli restoranis, vot need olid üle kõige lõunad...


5. Kas sul on lapsi?

Jah, 1 tütar.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Kui ma oleksin idioot, siis mitte.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Ei, ma vaatan elu ainult läbi roosade prillide ja naeratan kõigile. Kalli-kalli ja päikest teile! Ehk siis olen optimistlik aktivist nagu üks kunagi arvas.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei, aga on noolitud küll neid.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kunagi kangesti tahtsin aga kuna ma olen sündinud koba, siis alla ma võib-olla sealt isegi tuleksin aga kindlasti tõmbaks ma ennast enne kuskilt ära või takerduks kuhugi kinni vms mulle ainuomast. Seega, vanas eas pigem mitte.


10. Millised on su lemmikmaisihelbed?

Ei söö selliseid mõttetuid asju, mis maitset ei oma ja kõhtu ei täida. Keegi päriselt ka neid hommikuks sööb?

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Jah. Rõve on ju muidu.

12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt või? Vastupidi. Juba kooliajal tõdesid ülikoolist saadetud praktikandid-lastemõõtjad (ei olnud lasteärikate jõuk), et mina olengi kõige nõrgem. A raisk, kus tahaks tugev olla. Nagu Buffy. Kui ma veel ühistransporti tarvitasin siis tekkis sageli momente, kus oleks tahtnud jõudu kasutada.


13. Milline on su lemmikjäätis?

Piparmündi.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Ilmselt nägu.

15. Roosa või punane?
Roosa ikka roosa :)

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Minu teine mina. Haigused.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Et asjad paika loksuksid.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Kindad. Fancy Fanny Kaubamajast 159.- Partnerkaardiga 151 midagi. Vast peavad kevadeni vastu. Ma muidu ei julge tavaliselt nii kalleid kindaid ostagi, sest kaotan neid pidevalt vasakule ja paremale.

19. Mida hetkel igatsed?
Nii argine hetk, et igatsusele ruumi ei jää. Kerge kevadeigatsus hakkab ehk saabuma.

20. Mida viimati sõid?
Pühapäeval sünnipäevalt kaasasaadud plaadikooki. Enne seda sõin piparkooke, mis aegusid jaanuari lõpuga aga vähemalt sain need muidu 54 krooni maksnud glasuuritud piparkoogid lõpuks 24 krooniga kätte :P

21. Mida hetkel kuulad?
Ainult arvuti undamist. Viimane lugu, mis mängis oli muidu L7 - Talk Box.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Spontaanselt punane.

23. Lemmiklõhn?
Kannikesed. Piibelehed. Tita nahk. Meri. Niidetud muru. Solaarium. Söögilõhnad. Kohv. Diori Hypnotic Poison. Kenzo Le Monde Est Beau.


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Emaga. Töökaaslasel oli vaja diagnoosi lahti seletada.


25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Jalgpall, suusatamine, poks...üldiselt ei fänna eriti.

26. Su juuksevärv?
Tumepruun. On olnud plaatinablondist süsimustani. Hetkel tundub enda oma kõige parem, aga ütle seda 16-aastasele :)

27. Su silmade värv?
Sinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei. Pole kasu neist. Kunagi sunniti kandma prille aga hiljem tuli välja, et ka neist ei ole kasu, sest üks mu silm lõpetas arenemise juba emakõhus ja mingi pingutamine teda tagasi ei too. Jube oli kannatada tädide kaastundlikke pilke, kui lapp ühe silma ees, bussi astusin.

29. Lemmiktoit?
Sushi. Aasia toidud. Itaalia köök. šašlõkk (lambast ja korralikult tehtud).


30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Õudukaid ei vaata üldse liiga hea kujutlusvõime tõttu. Õnnelik lõpp siis.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Pole nii ammu midagi vaadanud...Kinos vist suisa "Vääritud tõprad". Muidu uus Eesti eksistentsialistlik lühifilm "Mis sul viga on?".

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punast 98 aasta Pori Jazzi t-särki. Seisis 12 aastat enne kapis kui selga sai ja teie tibid ärge aasige midagi, et "kõik riided, mida te aasta aega pole kandnud, võite ära visata, sest te ei kanna neid enam kunagi" Phäh.


33. Suvi või talv?

Ikka suvi. Talv on üks pidev ülemiste hingamisteede põletik.


34. Kallistused või suudlused?

Enamikult mitte kumbagi, palun!

35. Lemmikmagustoit?
Ei söö eriti magusat vt küsimus, mida sõid viimati. Koogel-moogel oli kunagi väga hea, enne seda kui avastati salmonella. Aga see võib-olla seostub selle lapsepõlve sinise taeva ja rohelise rohuga, sest ma pole koogel-moogelit vast 20 aastat söönud :)


36. Mis raamatut hetkel loed?

Jan Kausi "Hetk"


37. Mida su hiirematt kujutab?

Läpakal seda ei ole, teisel arvuti on mingi kolmnurkne arvutipoe logoga.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Muusikavideoid. Eile õhtul vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", mis on ainuke asi peale videote, mida ma veel telekast vaatan.

39. Lemmikheli?
See piiks, mida uks teeb kui keegi siseneb. (Hale, hale) Lapse naer. Lainete loksumine. Basseini hääled.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Rollingud.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Geograafilises mõttes Hispaania ehk siis Hispaania alla kuuluvad Kanaari saared.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Kunagi oli. Raiskasin ära. Ei pööranud tähelepanu.
Käsi oskan painutada nii, et kõrvaltvaatajad tavaliselt kiunuma hakkavad ja ühe pöidlaga tõmmelda.

43. Kus sa sündisid?
Tartus Toomemäel.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Ei tea, nii pikalt ei suudakski.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Ei ole üldse tutvuja tüüp. Viimati vist tutvusin uue töökaaslasega. Niisama väljas käies pole kunagi kellegagi tutvunud. (Sul on ju nii uhke nägu ees, arvab vanaema selle kohta, miks keegi minuga tutvuda ei taha...)

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Mhhh...Ma olen nii häbelik. Niisama kohtuda poleks ju mõtet, mõnda inimest võiks tunda küll.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Ma ei osta raamatuid, sest loen neid tavaliselt vaid korra ja seega pean paremaks laenutada. Aga loen ma enam-vähem kõike, seega lasku aga käia ja ma ilmselt uudishimust laenutaks küll.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma praegugi nii pool siit pool sealt. Mees tahaks vist ikka olla.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Kellena eeldab, et mingi elusorganismina vist. No ei tahaks. Inimesed ikka kohtlevad enamikku neist päris koledasti ja ka ülejäänud vaba loodus on üks pidev lahinguväli.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Jaajah. Nagu mul üldse oleks nii palju tuttavaid. Need - saada edasi ja su võiduvõimalused suurenevad-ankeedid saadan ka alati enda vari-emailikontodele.

Esmaspäev, veebruar 01, 2010

Blogiteraapia

Sai loetud August Kubizeki noorpõlvemälestusi Hitlerist , kus ühe erakordse omadusena toob autor välja Hitleri vajaduse kogetu endast välja saada ehk siis aluse tema hiilgavatele oraatorivõimetele. Autor märgib lausa, et ilmselt oli ta Hitlerile vajalik kui instrument, kuhu oma mõtteid laadida, kuna avalikult üksi rääkides oleks teda imelikuks peetud. Niisiis ootas ta sageli kannatamatult, millal sõber oma tegemised tehtud saab, et siis päeval mõeldud mõtted talle ette kanda. Kuna see kõik toimus tavaliselt hilisõhtuti, siis olevat autor mõnikord ka tukkuma jäänud, mille peale noor Hitler ta üles oli raputanud ja pahaselt oma monoloogi jätkanud. Järgnev ei seondu enam kuidagi Hitleriga, vaid lihtsalt antud loost saadud mõttega. Kui oluline on tegelikult see, et keegi meid ära kuulaks? Ilmselt on see tegelikult üks vähemainitud inimese põhivajadustest. Inimene saab väljastpoolt tohutult erinevaid impulsse ja ta ei suuda neid kuidagi ainult endale hoida. Inimene on justkui mingi masin, mis analüüsib ja interpreteerib saadud informatsiooni ja peab seda siis edasi jagama - kas rääkides, kirjutades, mingit muud kunstiliiki kasutades. Kuivõrd on võimalik (ja kasulik) see kui info inimesse niiöelda "kinni" jääb? Tundub, et inimene läbi saadava info teisendamise lisab sellele alati midagi endast ja saab seeläbi kuidagi väärtuslikumaks. Kas siis kui infot kuidagi endast välja ei saa, on valus ja halb kõigil või ainult neil, kes peavad end piisavalt väärtuslikuks, et oma mõtteid teistega jagada? Kas infojagamise soov on egoistlik? Või on hoopis üdini inimlik teistele oma olemasolust ja mõtetest teada anda? Mina, kui oma mõtete jagamisega seotud isik pean muidugi normaalseks seda teist varianti. Aga võib-olla mõni inimene tõepoolest ei soovigi ennast teistele nähtavaks-kuuldavaks teha.
Lapseeas oli mul kombeks omaette või õigemini mitte omaette, ma rääkisin seintel olevatele postritele ja neil olevatele iidolitele, terved loengud maha pidada. Sain seetõttu tihti pahandada ja üritasin end nö parandada, aga see ei õnnestunud absoluutselt. Ikka pidasin loenguid sosinal edasi aga mingil hetkel kui teema tulisemaks läks, tõusis ka hääl ja jäin jälle vahele...Eks ma kirjutasin ka, aga alati ei jõudnud nii palju ja nii kiiresti kirjutada kui vaja oli. Eks ma olin ju ainus laps ka, aga ma ei tea, kuivõrd see sellise harjumuse tekkimist mõjutas. Aga jah, alates kellegi omaealisega (ega ju vanematele saanud oma mõtetest avameelselt rääkida, nad poleks mõistnud ja ilmselt ka viitsinud kuulata) koos elamisest on see komme kadunud. Ja ma tõesti ei kujuta ette kooselu kellegagi, kellele oma mõtetest rääkida ei saaks. /Jube eit, kes jahvatab mehed surnuks/