Reede, august 28, 2020

Uus poiss peeretas!

 TT kirjutas eile huvitava postituse identiteetidest, mille juures ma muuseas veidi rumalalt kommenteerisin, kuidas sugu peavad identiteedi seisukohalt oluliseks vaid padufeministid-šovinistid. Tegelikult ma ikka möönan, et ilmselt sugu siiski on oluline osa identiteedist ka muudel juhtudel, ma ise isiklikult ei pane seda lihtsalt võib-olla nii palju tähele, kui mõnd muud aspekti. 

Igatahes jäi mulle TT postitusest kõige enam meelde see, kuidas inimesed kipuvad kangesti kaitsma just neid gruppe, millesse nad ise kuuluda tahaksid, aga ei ole päris kindlad, et kuuluvad. See pani mind mõtlema grupikuuluvusele üldse ja eriti sellele algfaasile, kus sa oled mingis grupis uus ja roheline. Mulle tundub, et see on üks omamoodi põnevamaid kogemusi inimese elus üldse. See, kuidas inimene leiab endale koha. Siin on minu inimesed ja ma tahan ka nende sarnane olla! See äratundmine on imeline, aga samas enamikul vist kaasneb sellega ka mingi ebakindlus - aga kas nemad mind üldse aktsepteerivad?

Ma hakkasin blogima aastal 2006. Rate.ee's. Jah. Enne seda ma küll kirjutasin ka netis, aga see oli pigem ilukirjanduslik värk ja otseselt blogimiseks ei kvalifitseeru. Kui ma aga päevikutüüpi blogid avastasin, hakkas see mulle kohe meeldima. Sain teada, et üks mu sõbranna peab ka blogi. Kommenteerisime siis üksteise omasid. Siis ühel päeval ma avastasin, et blogimaailm on hoopis laiem kui see meie "kahekesi teeme ja naerame". Toona oligi blogisid...ma ei tea, kas rohkem, aga igatahes ei andnud nende hulgas tooni kommertseesmärgid, vaid pigem lihtsalt oma elu jagamine. Seal olid oma staarid ja suurkujud olemas. Ma ei julgenud iialgi mõne sellise blogi kommenteerida, niisama salamisi lugesin. Mulle tundus, et nemad kõik on üks suur ühtne kamp, tunnevad üksteist ammusest ajast ja mina olen suvaline eikeegi. Ja siis ühel päeval üks neist autoriteetidest kommenteeris minu blogi. And I was like OMG! Ta teab, et ma eksisteerin! Natuke jube, aga samas ka jubedalt lahe! Seejärel ma avastasin, et keegi ei olegi kuri, kui ma oma nina nende vestlusesse pistan ja julgesin kommenteerida ning avastasin, et tegemist ei ole mingi müstilise ühtse grupiga, vaid sellega on täiesti võimalik kõigil liituda ja keegi ei vaata viltu. 

Grupikuuluvuse aktiveerimiseks on vajalik, et keegi vanematest grupis olijatest sind märkaks ja su olemasolu aktsepteeriks. Kui sa ise piiksud, et mina ka, mina ka, siis sellest ei piisa, isegi mitte su enda jaoks. Mul oli üks tuttav, kes alati toonitas mõnd tuntumat nime mainides, et too on tema sõber. Ma mõtlesin, et on ta jee, kui sa seda niimoodi ära märkima pead. Ennast veenma, et sa oled keegi, keda "ülevaltpoolt" on märgatud. 

See gruppide teema on natuke nagu täiskasvanute mäng. Sa pead endale mingid reeglid selgeks tegema, et kui mina nüüd identifitseerin end selle grupiga, siis kuidas nemad käituvad, mis on hea, mis mitte. Noh, sportlane ostab endale mingi kindla firma kraami, sest noh, õigel harrastajal on õige varustus, tuleb käia mingitel üritustel, teada mingeid nimesid. Jube piinlik ju, kui teised pööritavad silmi, et ise peab end selleks, aga SEDA ei teagi?! No ja raudselt on mingid faasid - on algajad, neile on osad asjad andeksantavad, vanad olijad, legendid. Meil on praegu niimoodi selle geopeitusega. Aasta aega tegeldud, mingid asjad hakkavad selguma. Juba imestad, kuidas sa alguses mõnes asjas ikka üldse matsu ei jaganud. Avastad, et on mingid "suurkujud" - geniaalsed peitjad, kellel on oma käekiri, omad jüngrid jms. No näiteks sattusime geopeituma meile täitsa võõras maakonnas ja järsku pargib meie kõrvale üks teine auto, koht selline, et raudselt saad aru - kah geopeitur, mitte suvaline turist. Ja siis selgus, et üks neist ei olnud mitte tavapeitur, vaid peitja ise. Tuli oma valdusi üle vaatama. Oeh, kui ebamugav oli tema valvsa pilgu all otsida! Ma olin ainult kuulnud, et selliseid kohtumisi on toimunud (no umbes nagu nähti metsas põtra, mul pole kunagi õnnestunud...) ja nüüd siis meiega, ei teagi, kuidas käituda. Ja juhtus see, et kolmest inimesest, kes otsisid, leidsin just mina! Juhhuuu! Peitja siis seletas meile, kuidas ta asja teinud oli, mis asju veel jne. Nii äge oli. Pärast avastasin, et tegemist oli tolle piirkonna nn suurkuju endaga, mitte mõne väikeüritajaga. Pmst terve maakond tema aardeid täis. Justkui väike samm edasi geopeituse karjääris - huh, olen minagi koos peitjaga aaret otsinud nagu teised. Ma olen nüüd ka nagu nemad! Jess. 

Muuseas, teemaväliselt aga sellest tõukuvalt - mul on see komme, et stressiolukordades või kui ei tea täpselt, kuidas peaks käituma, kipun ma ebamugavat vaikust oma lobaga täitma. Ma tunnen, et see on mu kohus niimoodi pinget leevendada. Eriti, kui mul on kõrval introvert nagu L., kellest ma tean, et talle on võõraste inimestega suhtlemine veel raskem. Aga, ma olen avastanud, et tema käitub täpselt samamoodi...või isegi, kui mina vadistan, siis tema räägib väliselt rahulikult, enesekindlalt ja väärikalt. Ja mitte paganama keegi ei saa aru, et ta tegelikult ületab ennast ja tal on ebamugav! Kõik imestavad, et mismõttes ta end kinniseks inimeseks peab, nii meeldiv suhtleja ju? Me ei tea iial, mis mulje me teistele inimestele jätame.

Neljapäev, august 27, 2020

Mees, naine või muu?

Netis tehti testi, ma tegin ka, kõik teised (ka mehed) said vastuseks naise, ma ei saanud. Mulle tundus see test üsna arutu ka, sest nii palju sõltub sõnade tõlgendamisest, mida keegi konkreetselt millegi all silmas peab, missugune situatsioon esimesena pähe kargab. Ma kirjutasin kõik väited lahti enda jaoks (igav oli, noh). Tundus kuidagi nii kummaline, et ma selle alusel mees peaks olema, tundusid sellised ainuvõimalikud vastused ;P Kuidas teised hoopis muu vastuse said saada? Kas see test peaks näitama üldse seda, milline sina oled või pigem seda, milliseid omadusi sa pead mehelikuks, milliseid naiselikuks ja sellest tulenevalt sobivamaks endale?

 1. Stabiilsus (consistent) - tundub selgelt maskuliinne omadus. Naine on juba hormonaalselt ebastabiilne, tujukas jms. Siinkohal tunnen end kindlasti naisena, stabiilselt ebastabiilne, tujud muutuvad kiiresti. Samas no ma ei ole päris labiilne ka. Ma pean vastu, ma olen stabiilne, rutiinis kinni, üks kodu, üks töökoht, üks elukaaslane. Ma tean inimesi, kes on ikka päris rahutud ja see ei sõltu enam väga soost. Olen ma siis stabiilne või mitte? 

2. Lahke (kind) - täiesti laialivalguv sõna. Kas lahke on see, kes üldiselt suhtub inimestesse positiivselt ega sisise nende peale või pidevalt naeratav rõõmupall? Või on lahke hoopis see, kes annab endast kõik teiste heaks? Ma suhtun positiivselt, aga ma ei torma esimesena appi ega silita kõigi pead. Ma arvan, et ma olen pigem enesekeskne kui lahke, aga kui ma võrdlen ennast mõne teisega, siis võib vabalt olla, et ma ikkagi olen lahke. Naine on lahkem kui mees, hoolitseb väetite eest.

3. Enesekindel (self-confident) - esimene mõte on, et jah, ikka olen. Teine mõte, et oled sa jee. Jälle võrreldes kellega-millega? Enesekindel on selgelt mees, ebakindel naine, eks. Ma vist pigem olen enesekindel, ma kõhklen üsna vähe. 

4. Loogiline (logical) - naiste loogika vs meeste oma, eks. Ma mõtlen, et loogiline võiks olla intuitiivse vastand ja siis ma pean ennast pigem loogiliseks. Aga see on ju jälle soovmõtlemine, see, mis minu jaoks on loogiline, võib kõrvalt vaadates puhtalt tunnetel põhineda. Teisalt, inimene, kes ei põhine loogikal, on minu mõtetes selline lamemaalane ja see ma pole. 

5. Heasüdamlik (good-natured) - hmm, võiks öelda, et mu komfordi diapasoon varieerub vastavalt meeleolule. Üldiselt ma olen heasüdamlik, ei põrnitse võõraid vihaselt, aga samas teist põske ka ette ei keera, kui asjaks läheb. Kes üldse vastaks, et ta on üks tige ja inimvihkajalik tegelane? 

6. Otsustav (decisive) - oeh, no oleneb, onju. Ma olen täpselt see "mida sa süüa tahad, ma ei tea, mida sina tahad?"-inimene. Aga teisalt, kui ma tean, mida ma tahan, siis ma lähen kohe sellele järele. Ma pakun, et neile, kes mind paremini tunnevad, ma väga otsustav ei tundu, sest on nii palju pisikesi asju, mille puhul mul arvamus ja otsustavus puudub. Teisalt, selle vähese osas, mis mind huvitab, olen ma alati konkreetne. Võta siis kinni. 

7. Kaastundlik (symphatetic) - olen, aga kas ka sügavuti? Ma elan tunnete tasandil teiste emotsioone läbi küll, nutan ja olen elevil, aga kas ma ka päriselt hoolin? Tuli, oli, läks. Samas mu enda tunded on ka täpselt sellised. Samas, tundetu võiks öelda ikka sellise kohta, kes päriselt teiste omadest tangiga üle sõidab. 

8. Abivalmis (helpful) - no siin tulevad juba sünonüümid ka mängu, et mis vahet lahkel, abivalmil, heasüdamlikul - kõik enam-vähem ühte kindlat tüüpi inimest iseloomustavad. Altruistlikku naisterahvast. Ei, ma ei torma esimesena appi ega paku ennast vabatahtlikuks. Laisk ja mugav olen pigem. 

9. Inimestele orienteeritud (people-oriented) - "Me press trigger, me no press people button" (Robyn "Mad Cobra"). Ma kohe kindlasti ei oska inimestega, ma ei saa väga aru kui mingiteks sotsiaalseteks mängudeks läheb. Nagu mees, noh. 

10. Seltsiv (communicative) - oleneb seltskonnast, eks. Oleneb tujust. Ma usun, et väga vähesed on läbi ja lõhki intro- või ekstraverdid. Kuna ma enamike testide meelest olen ekstravert, siis ilmselt seltsiv.
 

11. Humanitaarsete huvidega (someone with humanitarian values) - ok, sellele saan selgelt vastata jah. Naljakas ainult, et selle põhjal sugu määratakse....

12. nii, nüüd ma vist tõlkisin valesti, sest Compassionate on pigem kaastundlik ja Symphatetic siis osavõtlik või? Mis see vahe neil on? Igatahes nüüd küsitakse, kas ma olen compassionate - sama, mis nr 7 vastus. 

13. Sentimentaalne (sentimental)  - vähe ma ei ole, eks, ulun iga asja peale?! Samas, see sõna ise ajab okse peale - ma ju ometi ei ole selline, päriselt. Eesti keeles annab vasteks tundeline ja õrn. No tundeline ma võin ju olla, aga sõna õrn mulle jälle ei meeldi. Ma ei iseloomustaks ennast nii ilmaski. Nutunaine, kes peab ennast vapraks rüütliks - kuidas see kirja panna?

14. Hell (affectionate) - see on selline "kui tuleb musi, tuleb ka okse"-tüüpi iseloomustus, millega mina ennast ei kirjeldaks. Valgete lokkidega ingel. Teisalt, ega ma loomakestele jalaga viruta ega lapsi vihka. 

15. Õrn (gentle) - no mida, mis selle eelmisega vahe on? Lähen katki, haavun, ehmun rumala sõna peale? Ei ole vist. 

16. Soe (warm) - see on jälle selline mu meelest teiste poolt paika pandav omadus. Soe on äkki see, kes küpsetab pirukaid, kelle kodust õhkub hubasust, kes kaisutab sind kašmiirkampsunis. Soe on vanaema, see muinasjutu oma. Samas, mingi seest surnu ma ka ei ole ju.

17. Ülesandele suunatud (task-oriented) - kohe näha, kuidas naiselikud omadused mehelikuga asendusid...Oluline, et asi saaks tehtud, suva need suhted. Jah, mina. Ära kaaguta, tee oma asi ära, pärast võid vinguda. Mhmh, mina. Hea, et ma ei viitsi juht olla, kõik vihkaks mind. 

18. Arusaaja (understanding) - ega ei saa küll enamasti teistest aru. Mis teil viga on, et te ei ole nagu mina? Kuulge, kas kõik ei arva nii? Päris paindumatu muidugi ei ole. Üldiselt ikka inimlik. Mingi piirini - no et kui on tõsine põhjus, siis on vabandatav, aga mitte alati. 

19. Elurõõmus (cheerful) - vist olen küll, kui parajasti mõni siga pole mu tuju kallale kippunud. Mossis ja tujutud inimesed mulle ei meeldi. Igasugu optimistlikud aktivistid ka mitte. Tore. 

20. Meeldiv (likable) - küsige seda jah minu käest. Kust ma tean? Võib-olla mõni on uhke, et tal on vastiku ja konfliktse inimese kuulsus, aga ma arvan, et neid on vähemus. 

21. Autoriteetne (authoritative) - mul on tugev hääl ja ma kipun sõna võtma. Sellist ikka oled sunnitud kuulama. Üldiselt liidriks olemise vastu mul midagi pole, formaalselt juht aga olla ei tahaks. 

22. Dominantne (dominant) - siin ma väga ei kahtle, et olen. Hästi ebanaiselik ja ebameeldiv. Kuhu sa trügid, ole ometi tasa! 

23. Otsene (direct) - otsene pole väga normaalne sõna mumst, aga tõlge pakub ka vahetu, mis jälle justkui teise tähendusega. Ilmselt olen otsene, sest kui ma midagi ei salli, siis on see keerutamine, igasugu ümber nurga vihjamised, manipuleerimine, suskimine. Ütle otse välja ja saab asjaga ühele poole. 

24. Mõõdukas (modest) - ei. No ei. See kõlab lausa solvanguna. 

25. Kindel (firm) - sõltub ju jälle. Kui ma olen asja õigsuses veendunud, siis jah, ma olen resoluutne, aga kui ma kahtlen, siis pigem ei jookse kohe peaga läbi seina. 

26. Lahke (generous) - ma vist ei ole lahke. Ma olen ikka küüned enda poole. Mitte maniakaalselt, aga ikkagi. Tahaks olla lahke ja laia joonega, hinge tagant kõik ära anda ja lauldes oma teed minna, aga ei oska. 

27. Jõuline, veenev (forceful) - ma üldiselt kipun vist küll oma arvamust läbi suruma, ei jää tahaplaanile piiksuma, et aga mina, mina ju arvan hoopis nii. Iseasi, kui veenvalt see välja kukub. 

28. Võimeline eristama tundeid ideedest (Able to separate feelings from ideas) - pigem eristaks tundeid faktidest. Miks tundeid ideedest eristama peaks üldse? Need suht samad ju? Kus ma valesti mõtlen? Ok, äkki nii, et mul on hetkeline tunne, kuidas kõik oleks palju toredam, kui ma elaks palmisaarel, aga idee oleks see, et ma hakkangi planeerima sinna kolimist, mõistmata, et see kõik lihtsalt tuju ajel? Sel juhul ma eristan küll. Ma ei torma üldiselt tunde najal kuhugi, sest ma tean, kui ebapüsivad mu tunded on. Oleneb tunnetest ka, jah. 

29. Intuitiivne (intuitive) - mida selle all mõelda? Esimesena tulevad mulle pähe igasugu jaburuste uskujad, "märkide" lugejad jms. Teisalt, ma olen kindel, et tunnetan päris selgesti seda, kas ma mõne inimesega klapin või mitte, on ta meeldiv või ei ja ma olen märganud, et paljud seda omadust ei jaga. Siiski, "intuitiivne" on kuidagi piinlik sõna, käsitleks sellist mõtlemise-eelset seisundit. Normaalne inimene on ikka ratsionaalne, eks. 

30. Iseseisev (independent) - oeh, loomulikult tahaks endale vastu rindu taguda ja mõelda, et muidugi olen. Aga tegelikult? Ma ei tea ju. Päris selline pole, kes wc-sse minekuks seltskonda vajab, aga päris üksi ma ilmselt õnnelik ja hakkamasaav ei oleks. Kamoon, ma ei oska pirnigi vahetada, ämblikega hakkamasaamisest rääkimata.  

31. Tundlik (sensitive) - külma närviga ma pole, järelikult tundlik. Jällegi, tundlik on mu jaoks negatiivse varjundiga. Mingi lumehelbeke, kohe minestab. Kes on suurem solvuja? Mu meelest ma pole päris ratsionaalset inimest kohanudki, see oleks robot. 

32. Siiras (sincere) - kuna ma enda arvates väga keerutada ei oska, siis pigem jah. Valetada ma võin, kui on vaja, aga teeselda on palju raskem. 

33. Julge (bold) - ämblikud, eks. Samas, kui on vaja midagi arutut, piinlikku vms teha, ma olen julgelt järjekorras esimene, sest mis mul ikka kaotada. Ma ei karda välja paista, oma arvamust avaldada, ennast naeruväärseks teha. 

34. Objektiivne (objective) - kes meist ei arvaks, et ta seda ei ole? Aga kes meist seda päriselt oleks? Ma kõigi võimaluste piires püüan olla. Ma tahaksin loota, et ma ei vabanda kedagi välja öeldes: "Ta on küll m***, aga meie m***" (aktuaalsetest teemadest inspireerit). Mul kindlasti ei ole niiii palju eelarvamusi nagu mõnel. 

35. Keegi, kelle tundeid ei saa kergesti riivata (Someone whose feelings are not easily hurt) - oi, ma tahaks see olla, aga ma ei ole, üldse kohe mitte. Ma olen vastuoluline, ma hüppan julgelt ette, aga kui ma selle eest jalaga saan, siis lähen ikka ja nutan nurgas. Ja teinekord hüppan jälle. Ei õpi. Ja ma tegelikult ei taha paksemat nahka, sest mu meelest on see alatuse tunnus. Või noh, igal juhul kahtlane - kuidas sa ei tunne midagi? 

Minu tulemus:

Kusjuures, seekord tuli täpp androgüünile lähemale, aga mehelikkus on ikkagi 68% nagu esimeselgi korral. Mida ma valesti teen, et ma korralik naine ei oska olla????

Kolmapäev, august 26, 2020

Tähed ja numbrid

Me oleme nüüd geopeitusega veidi edasijõudnumate tasemele maandunud ning peale tavaaarete pakuvad palju lõbu ka mõistatusaarded. Need on siis sellised, kus pead koordinaadi teadasaamiseks mingi ülesande ära lahendama. Ma olen avastanud, et on suur vahe, kas ülesanne eeldab tekstist või numbritest aru saamist. Tekst hakkab minu silmade ees elama, pakub lahendusvariante, aga numbrid...on lihtsalt numbrid. Asi võib olla selles, et ma tõesti kooli matemaatikatunnis midagi tähele ei pannud ja ükski valem seetõttu ka silmade taga ei uju. Ma pidin guugeldama, mis on Tambovi konstant, arvasin, et see mingi spetsiaalne valem...Samas ma isegi teadsin, mis on ristsumma, L. väidab, et pole säärast terminit iial kuulnud. Ma tüdinen numbritest kiiresti, kui ma olengi mingi vastuse saanud ja see on vale, siis ei aita pelgalt pealevaatamisest vea leidmiseks, vaid kõik tuleb algusest peale uuesti teha, sest minu jaoks puudub arvudes igasugune loogika (mataõps minestaks siinkohal). Tekstides urgitseda mulle seevastu meeldib. Äkki on mõnel sõnal ka mõni teine tõlgendamisviis võimalik? Mida võiks loogiliselt siit järeldada jms. No oli üks ülesanne, mida L. juba kolm korda lahendada oli püüdnud, aga ma ei olnud sellesse ise süvenenud ja lugesin kirjeldust alles siis, kui tema nõutult kolmandal korral miskit koordinaatidelt ei tuvastanud. "Aaga...siin on ju selge sõnaga öeldud et...?!" ja loomulikult oli kohe vastus käes. L. ise täiesti pettunud, kuidas tema seda ei näinud, nii lihtne ja loogiline. "Funktsionaalne lugemisoskus!" targutasin. Aga ühe arvülesande ma lahendasin täiesti iseseisvalt üksi ära, selle üle olen siiani kõige uhkem, mis sest, et lahendus tuli nii, et ma leidsin guugeldades õige arvujada ja sain pihta, mida sellega tegema peaks. Tegelikult on mul ikkagi tunne, et ilma arvudeta oleks nagu üks tööriist vähem, kindlasti on inimesi, kes toimetavad võrdselt edukalt nii numbrite kui ka tähtedega. Lõpuks taandub ju kõik ikkagi numbriteks.

Mis viib meid sujuvalt hariduseteemale. Kas teie ka ootasite seda päeva, mil uued õpikud kätte saab ja lugesite siis need kõik enne kooli päris algust läbi? L. vaatas mind selle küsimuse peale nagu segast. Noh, ma teen seda trikki nüüd laste õpikutega. Ok, matemaatika jätan vahele. Aga sattus mulle siis kätte selline aine nagu terviseõpetus ja johhaidii, ma vihastasin. Niisiis lapsed - alko, suits ja narko on väga pahad, sest need lihtsalt on väga pahad ja kui tarbid, siis lõpetad pikali prügimäel. Mitte mingit seletust, lihtsalt halb ja kõik. Ka kohv on uimasti, et te teaksite. Kuulge, kui te lastele sellist juttu räägite, siis nad ei usu teilt pärast enam midagi! Alkoholitarbimise halbduse näitlikustamiseks oli pilt perekonnast, kus vanemad söögilauas pokaalidest veini joovad. Eee...kultuurne tarbimine võrdsustatud padujoomisega? Mis sellest kasu on? Edasi, puberteet ja paljunemine - kasutatud võimalikult keerukat sõnastust, ääriveeri mööda seinaääri, räägime, samas mitte midagi konkreetset öeldes. Umbes nii, et mõned otsustavad proovida seksuaalvahekorda (kuskil ei seletata, mis asi see üldse on). Puberteedieas noor pole aga sotsiaalselt ega füüsiliselt küps soojätkamiseks. Misasi see on ja kuidas seostub eelneva lausega? Ma saan aru, et mõte on vist selles - lapsevanemad palun seletage see piinlik värk kodus ise ära, siis meie koolis ei pea seda tegema. Noh, ma olen seletanud ka, aga arvan, et kõik ei tee seda mitte. Ma naiivselt eeldasin, et see aeg, kus kõik kehaline oli tabu, on koolides juba läbi saanud, aga oo ei. 

Veel õudseid avastusi enda kohta. Nimelt ma ostsin nüüd selle jublaka, millega saab autos Spotifyd kuulata ja mõtlesin, et see saab üks suur õnn ja rõõm olema, aga ei! Tuleb välja, et kui mina olen diskor, siis ma nõuan täit tähelepanu. Mismõttes te siin lobisete, kui tuleb nii oluline lugu?! Pagan võtaks, kas natuke respekti on palju palutud - kuulake ometi selle laulu sõnu! Oot-oot, vaikust, kohe tuleb selles loos üks ilgelt kõva koht! Ja nad ei saa aru, miks ma pean alati autost väljudes Spotify programmist kinni panema. No ta jääb ju taustal jooksma muidu! Nojah, a mis siis sellest?! No taevas, sa kuuled ja ei mürista - statistika läheb valeks!! Ma ei saa laduda statistikasse lugusid, mida ma tegelikult kuulanud ei ole, see on räige pettus ju! Ei ole kerge selliste mõistmatute inimestega! Lepin nüüd sellega, et ma olen ilge friik ja armastan muusikat rohkem kui inimesi.

Teisipäev, august 25, 2020

Ma ei usu, et sa oleksid parem kui mina

Mina, kes ma olen mitmest kohast vildakas ja valesti. Ma ei suuda uskuda, et leidub neid, kes on igapidi korras, lahked, alati andestavad, keeravad teise põse ette, naeratavad ega vihasta. Ingel võib säärane olla, aga mitte inimene (kuigi minu jaoks on inglidki alati ähvardavad tundunud). Inimene on ekslik ja enese jumalaks pidamine peaks ju patt olema. Aga nüüd roomab iga kivi alt välja neid, kes leiavad, et ropu sõna ütleminegi on selline vägivald, mida kindlasti tolereerida ei saa. Vagatsejad, ma ütlen - silmakirjateenrid! Ma ei usu teid! Võib-olla on see inimese nõrgaks ja pigem negatiivseks pidamine lihtsalt enesekaitse- ja õigustus? Kui mina ei suuda, ega siis teised paremad pole. Suudab ju enamik kurjategijaid oma teod endale ära põhjendada ja talutavaks muuta - ah, küllap ka nemad minu olukorras, mis see siis ära ei olnud jne. Äkki ma olen ka selline? Vabalt võitegi nii arvata, sest ma ise ju tean, et isegi kui ma käitun sotsiaalselt ebasoovitavalt, siis ma tegelikult südames halba ei soovi, ma olen heade poolel, ausõna, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi kui jalgu trampides ja p.... saates! Myyiu kirjutas nii kenasti - mida sa argumenteerid viisakalt inimesega, kelle jaoks sinu argumendid on juba eos null and void, sest sa oled vanuses x, haridusega y või soost z? No ongi ju, noh. Kas ma peaks end eemale hoidma siis? Küllap vist, aga ma ei saa, sest minu jaoks on "tõde" tähtsam kui mingisuguse kujuteldava maine hoidmine. Ma ei saa suud kinni hoida. See sööb mu seest ära, kui ma vait olen. Näe, ma blogin, kuigi peaks vait olema. (P.S. Saate onju aru, et minagi samastan end kohati Pärnitsaga, nagu VVN - et kui ma ometi oleks nii julge kui tema, VVN ilmselt ongi...)

Ma ju ei tahtnud sellest üldse kirjutada, sest see ei muuda midagi. Aga ma lugesin ka seda, mida Indigoaalane kirjutas ja kuigi ma olen üldjoontes nõus, siis hakkasin mõtlema, et mulle küll ei tundu blogijad hästi erinevate inimeste kambana. Ja ma loen ikka väga paljusid blogisid. Mulle tunduvad blogijad üsna ühtne ja turvaline kamp, erinevalt FB-st näiteks. FB-s mina ei julge lõugu lõksutada. Ükskord lõksutasin küll ja siis lihtsalt keegi ei reageerinud, aga ikka, igaks juhuks ei torgi seda ussipesa. Kas ma olen siis see inimene, kes püsib turvaliselt omas mullis ja julgeb arvamust avaldada ainult siis, kui päriselt peksa ei saa? Vist küll jah. Päriselus kusjuures on teistmoodi, ehk seetõttu, et seal aitavad miimika jms sõnumi edastamisel kaasa, netis sellele loota ei saa. Päriselus saab ka ära joosta, netis jääb jälg maha. Või et mulle ei meeldigi erinevad arvamused, üritan enda oma peale suruda? Mu meelest on arvamusel ja arvamusel vahe - kui sa ütled, et jäätis on parem kui mannavaht või et sulle meeldib teistsugune muusika kui mulle või isegi tümitad mulle armsaid paiku, siis las ta jääb, see ongi maitse asi ja arvamus, aga mõned asjad on minu jaoks "tõde" ja "vale". Need mõned asjad võiksid justkui kõigile olla, aga ikka räägitakse arvamuste paljususest, no mida, mu meelest on selge näiteks see, et noh, vägivald on ikka veits midagi muud, kui kellegi pikalt saatmine. Kuidas te, vagatsejad, ometi aru ei saa, mida see teie kirutud Pärnits ütles üldse ja keerlete mingi välise vormi ümber? See on see, "krt, ma lähen nii närvi, et te nii lollid olete ja ma tean ka, et mul ei õnnestu teid ümber veenda, aga ikka üritan ja lähen veel rohkem närvi ning teil veab, kui ma teid lõpuks sinnasamusesse ei saada, kuigi siis te saate jälle käsi kokku lüüa ja öelda M.O.T.T. - oligi üks halb ja paha inimene, sest näe, ropendas!"

Veel üks dilemma - kas ma olen Pärnitsa poolt juba lihtsalt sel eeldusel, et ta eristub? Kunagi kui mulle teismelisena hullult meeldis Faith No More'i "Epic", siis isa, kelleni trendikas metal-rap veel jõudnud ei olnud ega kunagi jõudnudki, teatas, et mis seal imet - lapsele ikka meeldib kui on teistmoodi, vilgub ja värviline! Mäss on minu teema! Aga kas ainult poosi pärast? Mulle tundub, et ma ise pole võimeline seda adekvaatselt hindama. Aga ausõna, mulle tunduvad ikka päris paljud asjad selles "normaalsete täiskasvanute" maailmas nii veidrad, arusaamatud, ebavajalikud ja silmakirjalikud, et see ei saa ainult poos olla.

Eile juhtusin vaatama järgnevat videot, kus kajastatakse kohtuprotsessi Courtney üle, kes olevat väidetavalt löönud kontserdil oma fänni. Vaadates seda videot, ma ei usu süüdistajaid. Miks? Ma usun Courtneyst halbu asju, ta ei ole mingi ingel, aga miks ma neid teisi ei usu? Need tädid, kes räägivad, tunduvad mulle ilged vagatsejad, "fännid" näevad välja nagu KuKluxKlani näidisliikmed. Mulle tundub, et pressitakse raha välja, kuna Courtney on teada tuntud "pahalane", kellest võib kõike oodata. Loomulikult tuleb ära ka see kuulus "aga kui mees oleks naist löönud, siis oleks kõik teistmoodi!" Et siis, kui palju mängib inimese valikute puhul kaasa tema eelnev häälestatus? Kõvasti, ma kahtlustan. Kellele ei meeldi mees kleidis, kellele ei meeldi "hull naine", kellel tekitavad võõristust patroniseerivad tüübid jne. Kui palju üldse loeb see, mida need konkreetsed tüübid suust välja ajavad? Me oleme nõus nendega, kes meile meeldivad ja vabandame neid välja, harva, kui tõesti kelleski pettume ja nad teise lahtrisse paigutame, kus on need, kes on lollid, pahad ja ajavad rumalat juttu. Nõme iseenesest, aga inimene vist ongi pigem selline lihtne loom.


Neljapäev, august 20, 2020

Margaret Atwood. Testamendid

Mul on raske ette kujutada mõne teose teist osa, mis oleks esimesest parem, sest paratamatult on võimalusi üllatamiseks oluliselt vähem. Maailm on juba loodud, tegelaskujud olemas, üle jääb ainult see, mis neist nüüd edasi sai. "Testamendid" kirjutas Atwood väidetavalt selle tõttu, et fännid tahtsid teada, kuidas täpselt "Teenijanna loos" kujutatud düstoopiline Gilead kokku variseb. Maailm jäi samaks, kuid uudsust on Atwood sisse toonud peategelaste muutmisega,"Testamentides" on jutustajahääli koguni kolm. 

Kas sellest piisab, et luua samasugune tugev tervik, nagu seda oli "Teenijanna lugu"? Esimene pool raamatust, mis kirjeldab Gileadi alguspäevi, meeldis mulle väga. Selles on psühholoogiliselt veenvalt ära toodud mehhanismid, millega allutada, selles on oma jahmatav ning usutav loogika - jah, ilmselt see kõik nii lihtne olekski. "Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks. Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud./.../Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab." (lk 79) Mulle meeldis ka see, kuidas Atwood keskendub asjadele, millest tavaliselt ei räägita, aga mis ometigi igasugu ebamugavustega kaasnevad. Meeste puhul ehk räägitakse murdunud luudest ja välja löödud hammastest, aga mitte keegi ei maini tavaliselt tualettruume, hügieeni, kuigi see on väga oluline aspekt, mis teeb inimesest inimese. "Meid alandati loomade tasemele - tarasse suletud loomade tasemele -, meie loomaloomuse tasemele. Meie nina torgati sellesse loomusesse. Me pidime end alaminimesteks pidama." (lk 164) Aga kui tähtis on sellistes olukordades teiselt poolelt inimlikkuse eemaldamine, see avab tee kõigele muule - nemad ei ole ju inimesed! 

Kui ikkagi kahtlustada lugu ebausutavuses, siis võiks mõelda Põhja-Koreale praeguses maailmas. Ka Gileadi rahvast peeti üldiselt "usuhulludeks" - mingi kamp lollakaid, kes kusagil seal elavad oma lollakate reeglite järgi, küllap neile sobib siis. See üleüldine kummaline arusaam, et rahvuslik kuuluvus on ise valitud ja oma valikut ollakse väärt. Pagulasi ei taha ju keegi. J.M.K.E. "Mingil maal". Erilisi maavaru Gileadil polnud, sõjalist võimekust seevastu küll, kes nendega ikka kiskuda tahab. 

Me kõik teeme sunnitud olukorras mingeid valikuid, Atwood oskab üsna hästi näidata, miks ja millistel tingimustel inimesed neid teevad. Missuguseid inimlikke omadusi saab edukalt ära kasutada, kuidas murduda ja kuidas ellu jääda. "Mittereageerimine on oskus." (lk198). "Keegi ei taha surra,/.../Aga mõned inimesed ei taha elada ühelgi viisil, mis on lubatud." (lk 330).

Kogu see psühholoogia osa raamatus on huvitav ja oskuslikult kirja pandud. Aga siis saabub lõpp, mille suhtes ei oska ma eriti seisukohta võtta, kas on Atwood niivõrd hea kirjanik, et ma elasin loosse liiga sisse või oli see lihtsalt lati alt läbi jooksmine. Nimelt keskendub raamatu lõpuosa peamiselt actionile, mida antakse edasi teismelise tütarlapse sõnade läbi  (teine tütarlastest polnud küll enam teismeeas, kuid Gileadi kasvatuse tõttu samaväärselt naiivne) ning seda osa oli tegelikult tüütu lugeda. Ilmselgelt on Atwood nende mõttemaailma meisterlikult edasi andnud, kui see nii tüütavalt mõjub. Lihtsalt, minu jaoks oli kontrast raamatu alguse ja lõpu vahel häirivalt suur. Milleks seda lõpplahendust nii detailselt üldse vaja oli? "Tüdrukud päästavad maailma!"? Pigem see kuidagi kahandas loo mõjukust. Me ju teadsime juba "Teenijanna loost", et Gilead on minevik. Fännid nõudsid? Sel juhul vist hea, et niigi läks, sest Gilead võimu juures olijate vaatepunktist on kindlasti hea lisand teenijanna seisukohale. Nüüd ootaks veel Gileadi mehe pilgu läbi. Või noh, pigem mitte siiski. 


Kolmapäev, august 19, 2020

Raamatuankeet

Leidsin ankeedi Madli juurest, kes leidis selle siit.

  1. Praegu loen: Margaret Atwoodi "Testamente".

  2. Krimka või armastusromaan: Täiesti žanripuhastest ei kumbki vist, kuigi on erandeid. A. Roslund "Elajas" ja D. Glattauer "Hea põhjatuule vastu", näiteks. Mulle meeldib, kui laiemalt asi ette võetakse, mitte väga kitsalt "arm või roim".

  3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Kuidagi ebaintelligentne tundub, aga pigem ikka dialoog. Ilmselt need kooliaegsed kohustusliku, aga mitte eakohase väärtkirjanduse kogemused (a la "Jumalaema kirik Pariisis" 10-leheküljelised kirjeldused) pelutavad, kuigi on kirjanikke, kes suudavad täitsa nauditavalt kirjeldada. A. Ivanov "Isevärki kalmistu asukad" meenub viimatiloetutest. Aga kui ikka dialoog on puine ja ebausutav, siis on selge, et ega seda raamatut lugeda ei tasu.

  4. Parim lastekirjanik: Oma lapsepõlvest Pilvi Üllaste raudselt. Kaks raamatut kirjutas lastele, aga vot olid alles raamatud! Tiia Toomet ka, tema raamatud meeldivad mu lastelegi.

  5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Esimese hooga meenub Anna Karenina, aga ma olin toona lugedes teismeline ega saanud aru, mis oludes Anna oma otsuseid langetas, äkki praegu ma suudaks teda juba mõista? Vot Karlsson ei meeldinud mulle ka.

  6. Eesti või välismaa autor: Mis vahet seal on?

  7. 300 või 700 lehekülge: Kui on hea raamat, siis muidugi 700. Samas, vähesed suudavad põhjendatult nii pikalt kirjutada ja alati pole vajagi. Vastavalt vajadusele, ma arvan.

  8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: Ühte on raske valida, siiani olen Goodreadsis 11 raamatut maksimumhindega hinnanud juba. Kui püüda valida neist üks selline, milles on kõige rohkem erinevaid tahke (nalja, aga ka mõtlemapanemist, põnevust, häid karaktereid), siis äkki F.Backmani "Ärevil inimesed".

  9. Novellikogu või luulekogu: Oleneb, kes on autor. Kuigi ka novellid pole alati minu tassike teed, siis luulesoolikas peab kohe eriti täpselt sobima, et meeldiks.

  10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Mida ma teen selle ühe raamatuga seal? Aa, et pole öeldud, kui pikaks mind sinna saadetakse ju. Ok, kui eeldada, et eraldatus kestab max 2 päeva, siis võtaks Y. N. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks", sest see on mul lugemata ja eeldatavasti ei hinga ma seda nii kiiresti sisse nagu mõnd meelelahutuslikumat teost.

  11. Raamatupood või raamatukogu: Raamatupoed on toredad inspiratsiooniallikana, aga arvestades, kui palju mul raamatuid "kulub", siis rahakoti ja ruumisõbralikum on kindlasti raamatukogu.

  12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: No vot ei mäleta. Ma mäletan, et mulle loeti ette "Dr Dolittle seiklusi", aga ise lugemist ei meenu. Kui vaadata oma laste pealt, siis algul ei loetagi ühte konkreetset raamatut, vaid mitut huvipakkuvat korraga.

  13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Pole ühtegi sellist, mis ootaks oma aega. On sellised, mis kellelegi teisele kingitud ja mida ma ei plaanigi lugeda. H. Võrno "Missioon" seisab seal näiteks ja ilmselt see jääbki meie peres kõigi poolt lugemata. Ah, mida ma valetan, öökapipõhjas on mul ju "Matemaatika õhtuõpik", mille ma suure entusiasmiga ostsin ja mida ma lihtsalt ei suuda lugeda, sest mu aju keeldub arvudest.

  14. Lemmik naistekate autor: Loll sõna see "naistekas". See ei tähista ju midagi konkreetset, on täitsa häid naistekaid ja on ka saasta. Mulle ükskord sattus kätte miski Maaja lugude sarnane üllitis, naisterahva seisukohalt vaadatuna siis "veepiisad pärlendasid tema musklis kehal ja püksis kummus miskit" - äkki need on need "päris" naistekad? Aga muidu, kui me nimetame üldinimlikke teemasid käsitlevaid naispeategelastega raamatuid kõiki naistekateks, siis see on ikka päris ebaõiglane. J. Susanni "Nukkude org" on üks klassikaline naistekas, mis mulle väga meeldis.

  15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Oh, neid on palju ju. Kui ilmas on tohutult kirjanikke, kelle loominguga ma pole veel tutvunud, siis milleks ikka püüda lugeda neid, kelles juba korra pettunud oled? Jah, vahel juhtub erandeid (M.Atwoodilt ma lugesin näiteks esimesena "Süda vaikib viimasena" ja see oli erinevalt tema muust loomingust täielik jura ja E.Ferrante "Üksilduse päevad" mulle ka ei meeldinud), aga enamasti mitte.

  16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Peaaegu must tumepruun.
  17. Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldivad utoopiad ja düstoopiad, mis omavad paralleele meie maailmaga, niisama küborgite lahingutest ei viitsi lugeda. Mitte action, aga maailma- ja karakteriloome.

  18. See autor ajas mu nutma: Minu puhul küsige parem, kes ei ajanud :)
  19. Ma soovitan sulle: Mulle üldiselt ei meeldi kellelegi midagi soovitada, sest ma ju tunnen ainult ennast ega või iial teada, mis teistele sobib. Hetkel ajakohane ja muidu hariv soovitus oleks D.Quammeni "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia". Hoiatan, et üle 700-lehene tellis ja kuigi ma lugedes mõtlesin, et oh, see võiks ju ometi inimesi natuke mõtlema panna, siis tegelikult olen ma ikkagi pessimist - usk on tavaliselt tugevam kui mõtlemine.

  20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Maarja Kangrot käisin ükskord kuulamas. Mart Kivastikuga tegime mu endises emakeeleklassis suitsu (koolikokkutulek, noh). Ega ma rohkem vist polegi kedagi kohanud va juhuslikult tänaval näinud. Eraeluliselt kirjanduskauge inimene. Ma isegi silmakirjalikult eeldan, et kirjandusringkonnas üles kasvades ja sellega lävides oleks elu nagu hernes, aga näe, ei vedanud.

  21. Peale lugemise armastan veel: Muusikat, süüa ja magada.

Teisipäev, august 18, 2020

Ma olen Tartust ja võin su peale köhida!

Nad rääkisid (loe: ma ise arvasin)  - võta puhkus juuli lõpus, siis on alati ilusad ilmad! No ja kui ma siis ühe korra seda lõpuks ka teen, juhtub loomulikult olema see aasta, mil see valem ei kehti. Pealegi on mul nüüd veel tunne, et suvi ongi läbi, mis varem langes kokku augusti lõpuga ehk oligi pmst tõsi, aga nüüd tuleb mul pea kuu aega selle tunde käes vaevelda! Siit moraal - ära muuda oma mustreid!

Patt, mida enamasti küll uhkusenoodiga öeldakse "eestlane ei oska puhata", minu kohta küll ei kehti. Alati, kui ma teen midagi, mida "peab", tunnen iga rakuga, kuidas elu mööda kihutab. Ma olen kuulnud, et see võib ka vastupidi olla - mõni tunneb sarnast ärevust, kui end lõdvaks laseb ja elu naudib. Me siin "peame" lastetoa asju sorteerima, praktilistel põhjustel täitsa, muidu pole kirjutuslauda kuhugi panna lihtsalt, mõni siin lastakse võib-olla sügisest kooli (mul sai juunis 10 aastat lasteaeda läbi! Juhtus kuidagi nii, et lapsed selliste vahedega, et sai tõesti 10 aastat jutti ja ilma pausideta lasteaiatatud). Kuulen siis, kuidas see mõni vaikselt pobiseb "koguaeg see orjatöö!" Nojah, see käbi pole küll kännust kaugele kukkunud. Selgituseks, et orjatööle aetakse ta sagedusega nii kord kvartalis heal juhul ja siis suudab ta ka enamasti viilida. 

Mis ma siis puhkuse ajal tegin? No Naiivis käisin näiteks tol toredal päeval, mil kõik jälle alguse sai. Ok, tegelikult me lihtsalt jalutasime sealt läbi, ei rääkinud kellegagi, ei ostnud midagi, aga ikkagi hea ajastus. Täna nägin unes, et Tommy karvade vahel hakkasid kukeseened kasvama, eriti palju oli tal neid tagajalgadel, mõtlesin, huvitav, kas on hea neid sealt korjata, istub teine ju vetsus seente peal. Ehk noh, metsas sai vih(i)masel ajal tihti käidud. Enamasti olid kõik "minu" seened juba ära korjatud, mis ajas kergelt marru, aga ikkagi. 

Ma võiks muidugi Google Photos ette võtta ja kronoloogilises järjekorras kõik ette laduda, aga kuidagi ei ole seda tunnet. Eestist väljas ei käinud, aga sees sai päris palju ringi sõidetud. 

Ratastega käisime Viljandis näiteks, oli plaan lapsed ka kaasa vedada, aga neil vist parem vaist, igatahes nad ei viitsinud ja läksime kahekesi. Kohale jõudes muidugi selgus, et just sel ühel päeval, kui me ümber järve geotuuri tahtsime teha, on seal mingisugune THE ümber järve jooks (mulle tundub, et seda on neil seal rohkem kui korra aastas tegelikult) ja meenus ka, et Viljandis on ju paganama mäed. Ma ei tea, mida need lapsed seal teinud oleks, ma ise olin ka parajalt surnud, aga päev otsa me seal ringi ukerdasime. 

Tallinnas käisime mitu korda, sest ma võitsin ju täpselt enne kevadist korontsi Feministeeriumi naistepäeva viktoriinis (mis oli õudselt lebo) muuseumidepiletid ja nii ma siis käisin neid ühe korra lunastamas (olid koroonasegaduses kaduma läinud), teise korra lunastamas (sain kätte, aga muuseumidesse ei jõudnud) ja kolmanda korra natuke muuseumides, aga mitte kõigis. Fotografiskas käisin Tom of Finlandi näitusel, üllatusin, kuidas mõnedel meestel on tõsimeelselt täielik tõrge homoseksi ees - nii naljakas! Telliskivi üllatas positiivselt, nii äge! F-hoonesse jõudsin ka aastaid peale selle koha kuulsaks saamist (vähemalt meil provintsis ohati õndsalt selle koha peale). Kadrioru lõbustuspargis lastega - tuli välja, et nad veidi liiga suured juba selle jaoks. Jaapani aed - nii ilus! 

 P.S. Vihkan uut Bloggeri liidest! Kolm korda püüdsin siia pildiallkirja lisada, et paganama Jaapani aia orav, aga no pärast ei lase enam normaalselt kirjutada. Kõik lehed tehakse nüüd mobiilisõbralikuks nagu mind see huvitaks. Õudne mõeldagi, et keegi loeb blogi täisversioonis telefonist - silmad jäävad haigeks ju!

Edward von Lõnguse näitusel käisin ka, mulle meeldis enim see teos:

Tegelikult oli sealkandis kõige muljetavaldavam see, et kogu piirkond, kaasaarvatud Selver on nädalavahetuseti väljasurnud. Tõsine ärikvartal, aga mihuke raiskamine.

Lõuna-Eestis käisime ka, rääkides jälle koledatest kokkusattumustest, siis päev enne kui keegi tornist alla kukkus, olime meiegi seal. Tamulas käisin ujumas, kuigi kollane lipp oli ja järgmisel juba punane, ei saanudki aru, mispärast, küsida ka ei tahtnud. Võru keskväljak on väga lahe, ei tea mina, mida seal kobisetakse. Pizza Olived soovitan seal keskväljakul, rahvast oli palju ja pizzaga läks aega, võtsime muid toite ja need oli ülihead. Tegemist ses osas huvitava kohaga, et pikka aega paiknesid nad kuskil Ihamarus ja pidasid seal vapralt vastu, enne kui oma äriga linna (tallinlased naeravad siinkohal) kolisid. 

Vudilas käisime ja Kiviõli seikluskeskuses. Massid-massid! Saartele jälle ei jõudnud, Pärnusse polnud võimalik, sest kõik ööbimiskohad välja müüdud. Üldse avastasin, et ilma suvilata oleks puhkamine ikka kaunis keeruline. Praegu ma võtan kätte ja sõidan mere äärde, millal tahan, ma ei pea seal ei niitma ega rohima, samuti ei küsita raha - lõpuks sain pihta, et see on vist luksus. See, et suvila kodust kahe tunni tee kaugusel asub, on pigem pluss, seetõttu on olemas ju öömaja ka teisel pool Eestit asuvate kohtade külastamiseks. Lääne-Eesti on katmata, seepärast sinna ei jõua ka. 

Õudne on see, et terve suve jooksul sai käidud ainult ühel festivalil (Punk&Rock Tartus) - ma ei taha, et see on uus normaalsus! Üleeile jalutasin kahe paiku öösel läbi Tartu kesklinna. Omaette põnev ja samas jube ka - Genklubist Raekoja platsini ei tulnud mulle mitte ühtegi inimest vastu! Alkohol teeb ühiskonnast ühiskonna? Inimesi pole, sest alkomüügi keeld peale kümmet ühtteist baarides ja kõik kohad on kinni. Raekoja platsis olid inimesed ka ainult seetõttu, et Tartuff. Mismõttes inimesed ongi nii passiivsed, et istuvad nüüd kodus või? Minu jaoks on see üllatus, poleks uskunud. Nii vähesest piisabki, et kõik teistmoodi oleks.