Ebastandardne

Kui te olite lapsed ja teie vanemad tegid mingit tööd, kas te mõtlesite siis, et kui mina saan suureks, tahan ka teha nagu nemad või pigem, et hea, et ma laps olen, ei pea seda tegema?

Nägin täna poes klassivenda, kes ostis igasugu atribuute mahlaajamiseks ja mõtlesin, kas ta nagu päriselt tahab päev otsa mahla ajada või?! Kui ma nägin lapsena oma vanemaid mingeid töid tegemas, ma mõtlesin, ma iial ei viitsiks, ma iial ei hakka ja krt, ma olen peaaegu seda lubadust pidanud ka. Kui koristan, siis vingun. Viimati värvisin kuuri. Õudne oli see, et väga õudne ei olnudki. Aga nii kui tundsin survet "peab seda kuuri värvima" (sest vihmaga ähvardas), vahetasin režiimi "abitu naisterahva" vastu ja ulgusin. Ja ma vihkan nüüd seda kuuri. Mitte ei armasta, nagu eeldavad kõik isetegemise populariseerijad - ei, see, mis nõuab pingutust, ei tekita armastust. Pingutust eeldav asi võib tekitada armastust, kui eelnevalt on tahe ja kirg asjaga tegeleda olemas, aga muidu, ei. Kusjuures ma varjasin fakti, et mu käed õhtul valutasid üsna ebameeldivalt. Täna, nädal hiljem avalikustasin (sest tegin nalja pärast poes 2kg-ste hantlitega paar liigutust ja käed hakkasid pool tundi hiljem valutama...) ning selgus, et L oli eeldanud rämedat valu peale seda tööd, aga tegelikult ei olnudki nii hull ja ma ei suutnud lihtsalt uskuda. Sa võtad nii rahulikult asjaolu, et pead tegelema millegagi, mis tekitab vaevusi? Ma ühinesin ainult seetõttu, et ei osanud mingeid vaevusi eeldadagi.

Aga kuidas enamik inimesi, keda mina tundsin kui toredaid ja mõistlikke lapsi, muutusid suureks saades ebamõistlikeks täiskasvanuteks? Mitte üks laps ei armastanud koristada, kartuleid koorida, kreeke korjata, porgandeid rohida. Või nad varjasid neid tahtmisi? Ja lõpuks saavad end täiskasvanuna välja elada? Miks on inimesed nii mõistlikud, leplikud, ennastsalgavad, töökad ja tublid? Kas elu on nad sellisteks sundinud?

Ma tahaks kogu aeg kuhugi minna. Metsa, mere äärde, jalutama. Mõte sellest, et peaks terve nädalavahetuse raiskama mingile tööle, ajab mu hulluks. Võib-olla on asi selles ka, et ma olengi enamuse ajast kodus ja siis tahaks pigem eemale, kui sa oled nädal aega õhtuni tööl, siis ehk tekib tahtmine nädalavahetus mingi pesapunumisrituaali või kodutööde peale kulutada. 

Ja nüüd hoopis teisel teemal! Lugesin seda ilmse kohkumusega, umbes nagu Malle Pärn või nii. Seks ei ole sotsiaalsus, seks on intiimsus. Palun, ma ei taha sotsiaalmeedias teie seksielust kuulda ega näha, ükskõik kui kallid te mulle ka ei ole! Ja siin pole mingit tabuteemat või ohutaju, ma lihtsalt ei taha, see häirib mind. Jajah, seal artiklis on punkt, et soovi korral saaks selle ka välja lülitada, aga kogu teema ise - ma tõesti ei kujuta ette, et keegigi üleüldse sihukest asja meeldivaks peaks. Seks avalikuks asjaks?! No ja siis mulle kohe meenus, et ma olen ikka üsna ilmselgelt ka üks neist imelikest demiseksuaalidest lihtsalt. Seks pole mingi lahe sotsiaalne mäng vaid emotsionaalse sideme edasiarendus. Lihtne. Ma olen ebastandardne.

Karl Ove Knausgård. Koidutäht

Huh, kuidagi maru vastutusrikas tundub olla selle raamatu esimene arvustaja. Tegemist on nimelt alles äsja eesti keeles ilmunud teosega ja minu kätte jõudis see otse kirjastusest Varrak. Aga eks ma püüa väärikalt hakkama saada.

Knausgård armastab kahtlemata monumentaalsust, juba oma enese nii umbes poole peale elatud elust suutis ta kuus paksu köidet välja pigistada, kuid tuleb välja, et need olid kõigest käeharjutus. "Koidutähega" alustab ta planeeritud triloogiat, mis seekord on täielikult ilukirjanduslik. 

"Koidutäht" on mahukas, selles on üheksa (!) peamist tegelast, lisaks arvukas hulk statiste. Ma arvan, et enne järgmise osa ilmumist oleks mõistlik endale mingisugune mandala koostada kõigist neist isikutest ja nende omavahelistest seostest, sest paraku on Skandinaadia nimede valik üsna kesine. Kes meil siin olidki - Tuva, Tove, Torunn, Torill? Atle ja Asle olid isegi raamatus paaril leheküljel omavahel segi läinud. Mul on vähemalt see eelis, et teen nimede puhul sugudel vahet, seegi pole kerge - no näiteks Helga ja Inga on naised, aga Helge ja Inge hoopiski mehed. Siiski oli nimedesse puutuv enam-vähem ainuke pingutus raamatu lugemisel, üle 600 lehekülje sai paari päevaga loetud, sest lihtsalt nii huvitav oli.

Millest see siis räägib? Lihtne küsimus, raske vastata. Kõige laiemalt öeldes on Knausgård oma varasemate teoste üksikisiku uurimiselt nüüd vaatevälja laiendanud kuni..oehh, seda on raske määratleda, sest inimlikkuse kui sellisega ta ei piirdu, võiks vist öelda, et kõigele elusolevale kõige laiemas mõttes ja ka mõtete taga. Saite pihta? Ega vist. 

Selle kõige juures ei ole ta aga ka üksikisikuid unustanud, sest kõik üheksa peategelast, kelle lood antakse edasi mina-vormis, on meisterlikult kujutatud - neid on erinevast soost, vanusest, erineva temperamendiga, meeldivaid, ebameeldivaid ja sealjuures on nende sisekõne alati usutav ehk siis meisterlik karakteriloome. Juba selle eest saaks Knausgård mult maksimumpunktid.

Raamat algabki väga varasema Knausgårdi stiilis - ühe kergelt segaduses napsilembese pereisa looga, aga see haarab endasse ja ilmselt seetõttu jäävadki vähemalt mul esimesed ohumärgid algul tähelepanuta. No eks ta on ju varemgi ebameeldivatest asjadest kirjutanud. Kuni ühel hetkel saad aru, et see raamat ilmus kuu aega liiga hilja, sest see oleks olnud perfektne lugemine suvilasse, augustikuisesse pimedasse leitsakusse, ainuke asi, kas ma siis oleks üldse enam julgenud õue piiludagi. Oli jah kaane peal sõna "horror", aga see jäi kuidagi tähelepanuta...Muidugi on siin tegemist sellise stiilsema kraamiga - vaimuhaiged, kummaliselt käituvad loomad ja loomulikult - usk. 

Minu jaoks on usus alati midagi hirmuäratavat olnud, aga kui Knausgård ka sellelt pinnalt alustab, siis edasi pöörab ta usuteema hoopis sellesse sängi, milles minusugune paadunud ateist seda kõige selgemini mõistab. Ma ei taha siin midagi reeta, aga see on ääretult sümpaatne lähenemine ja ma usun seda. 

Kui juba triloogia esimeses osas on kolm olulist teose paradigma muutust - argisest paranormaalseks ja sealt edasi metafüüsiliseks, siis mida veel edaspidisest loota võib? Tõeliselt mastaapne teos, mis näitab taaskord seda, et ilukirjandusel on reaalne võimalus mõttemalle muuta, jääb vaid loota, et autor suudab oma idee lõpuni välja kanda. Mina tahan uskuda!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Vanemdamisest

Mulle ei anna rahu. Teate küll seda "mitte minu tagaaeda!"-stiilis teemat, kuidas "loomulikult võivad lapsed minna kutsekasse, kui nad tahavad...aga mitte minu laps!" Kuidas me lubame endale enne laste saamist, et "peaasi, et ta ise õnnelik oleks!", aga hiljem saame aru, et õnnelikkus ei tähenda alati igaühe jaoks sama asja. Äkki ta on hoopis õnnetu, kui lasta tal omaette triivida? Heidab hiljem ette, miks teda ei suunatud, sunnitud? Äkki ta ei ole nagu mina, äkki tema tahaks enamat? Kas on keegi üldse, kes südamerahuga ütleb, et tema laps ongi täiesti keskpärane, ei ole vaja teda kuhugi suunata? Ok, tegelikult olen kohanud, üks ema ütles mulle, et "mina ei ole oma lapse suhtes nii ambitsioonikas (kui sina)!" Mina ja ambitsioonikas?! 

Äkki siin ongi selle dilemma tuum, et enda suhtes ma ei ole ambitsioonikas (olen käega löönud?), aga lapse suhtes olen, aga ma ei tea, kas peaksin ja ma ei oska olla ka. Me kõik püüame anda endast parima, aga me ju ei tea, mis see parim olla võiks! Põrgutee on ka heade kavatsustega sillutatud. On ju inimesi, keda sunniti lapsepõlves millegagi tegelema nii, et see neile hilisemas elus vaid oksemaigu suhu toob ja teisi, kes tänavad Jumalat vanemaid, et seda tehti. Kas huvipuudus on põhimõtteline või lihtsalt teadmatuse tagajärg? No et ma lihtsalt pole talle jõudnud tutvustada mingit ala, mis teda tõeliselt tõmbaks ja ta ise pole selle ala peale tulnudki, aga kuskil on see olemas või leiaks ta selle ala nii või teisiti lõpuks üles? 

Konkreetne näide ka. Tänapäeval on kaheksandatele klassidele ette nähtud loovtöö, mida sooritamata põhikooli ei lõpeta. Loovtööks on kolm varianti - uurimustöö, praktiline projekt (kood kampsuni, meisterdad kapi) või ürituse korraldamine. Kahe viimase puhul kirjalikku osa väga ei ole, tuleb vaid raport koostada. Mini küsib, mis kõige lihtsam oleks. Minu moto koolis (see oli mul päevikusse kirja pandud, esilehele!) oli "Tee ainult niipalju, kui minimaalselt vajalik maksimaalse hinde saamiseks!" (või kuidagi nii, mulle tundub, et toona oli mul efektsem sõnastus.) Ehk siis käbi ei ole kaugele kukkunud. Ja mida teen mina? Üritan Mini veenda, et ei tohiks valida lihtsaimat teed, et lihtsaima tee võivad valida keskpärased, sina ei või, sest seisus kohustab. Raskem valik treenib tulevikuks, uurimustöö kirjutamise oskus on oluline. Kas pingutamine mitte ei sillutanud teed vaid edaspidiseks pingutamiseks, oli ju nii? Ma enda puhul olen nõus, aga mu laps...

Ja siis ma tutvustan talle lakkamatult igasugu kursuseid, koolitusi, ringe, trenne, ta noogutab pead ja "eks ma vaata". Mis ma ise tegin - käisin ainult neis trennides, ringides jms, kus käis mõni mu sõber, ainult sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Jälle käbi ja känd, sama põhimõte on temal ka. 

Saime sõbrannaga kokku, ta tütar on miski 16-17, sama vana, kui meie tolle sõbrantsiga ringi hängides ja sõbranna räägib, kuidas tütrel on keskkoolis vabaained ja tema valis täiesti vabatahtlikult matemaatika riigieksami ettevalmistuskursuse. Nõustume mõlemad, et meie ei oleks selles eas mitte midagi seesugust teinud, me viilisime kõigest, mis vähegi keerukas, me uskusime, et me lööme igal juhul läbi. Samas sõbranna rääkis, kuidas tema tütar on pigem ülemääraselt murelik ja ärev, sest äkki sellest kõigest ei piisa, et elus läbi lüüa? Kumb variant on parem?

Ega ma nõu ei küsi, ma olen aru saanud, et igasugune kasvatus mõjutab indiviidi üpris väiksel määral. Vanemate hoiakud, väärtused, see veel, aga see, mida me õpetame, see eriti mitte. Seega üks täiesti kasutu mõttemuster, aga ma pakun, et ma ei ole üldse üksi sellega.

Niisiis

Ma keeldun alla andmast! Ma ei paki suveriideid ära ega võta talveriideid kapist alla! Nii see ei käi, minuga niimoodi ei mängita, et esmaspäeval on +30 ja reedel pane kindad kätte!

Kes siis ilmast kirjutab, aga vat kirjutan, sest ilm mõjutab mu meeleolu märkimisväärselt. Oleks siis kasvõi päike väljas, aga selline tüüpiline hall koos külma tuulega on kõige rõvedam. Iseenesest aastaaegade vaheldumine mulle meeldib, aga no andke aega atra seada - praegune käis ikka kuidagi väga üleöö. Pole ime, et masendus tekib. Umbes nagu nii, kui lapsena Kanaaridelt saabudes (esimene soojamaareis, noh) jõudsid lumetormisele Arlanda lennuväljale ja adusid, et siin on su reaalsus va põhjamaalane - söö seda!

Kaur Kender kunagi sedastas mingis oma raamatus, et ilma üle vingumine olla vaeste probleem - rikas inimene sõidab lihtsalt sinna, kus on parem ilm. Ma ei saa enam puhata muul ajal kui suvel, sest meil on siin üks klient, kes puhkab vaid suvel ja kelle dokumentide eest ma muul ajal ainuisikuliselt vastutan. Miks ma ei delegeeri? Sest ma ei suuda. Kui mina teen mingit asja teistest paremini, siis ma ei saa lihtsalt loota, et kerge õpetuse peale (ja ma olen äärmiselt kehv õpetaja) suudab keegi seda kohe minu tasemel teha, eriti olukorras, kus vastutan ikkagi mina. Saab mingi prohmakaga hakkama ja minu nimi läheb alla? Ei lähe läbi. Kollektiivne vastutus, millest Indigoaalane hiljuti seoses Kaitseliiduga kirjutas, eks. Mina kui naine (I. seostab seda sooteemaga) ei suuda kah seda kollektiivset vastutust mõista. Üksi teen ja üksi vastutan. Üksi kannatan. Milleks üldse sellised ametikohad, kus a la minister astub alluvate prohmaka pärast tagasi? Arusaamatu. Ma küll ei astuks, hehee! Mis pagana organisatsioonikultuur, phäh! Kogu avalik haldus neli aastat on mul mööda külgi maha jooksnud.

Kuhu ma veel ei sobi, avastasin hiljuti - DJ-ks ei sobi. Nimelt peab DJ kohandama oma muusikavalikut publiku järgi. Täiesti kohutav väljavaade ju! Hiljuti suruti mulle baaris jälle juhtpult kätte, et noh, vali nüüd sina mõni lugu. Ma läksin nii krampi - peab nüüd valima selle ühe, mis iseloomustaks mind kui isiksust, onju, ja mis samalajal ei häiriks teisi, aga appi, neid raudselt häirib ju. No ja kui ma mainisin, mis lugusid võiks mängida, siis  - oo õudust! - minuga nõustuti, "et see jah ilmselt päris peale ei läheks". 

Teisalt õnnestus käia imetoredal peol. Ma pidudel eriti ei käi, sest seal tantsitakse, sahistatakse ringi ja keegi ju muusikat päriselt ei kuula, vähemalt minu definitsiooni järgi. Aga seekord oli täitsa istumise pidu, ok, paar tükki tantsis ka, aga seda oli vähe (raudselt seetõttu kvalifitseerus see üritus mittekordaläinuks!), aga point oli selles, et iga tunni sisustas erinev DJ erineva muusikaga kodumaise muusikavaramu erinevatest kümnenditest - listid olid valmis tehtud ja keegi ei arvestanud rahva meeleoluga, listides oli ka üsna eriilmelist muusikat. Mulle VÄGA meeldis, kõik istusid ja kuulasid, et ohh, see lugu! Ja oi, sellist lugu ma üldse ei tea! Ma leidsin ka paar pärlit ja siis selgus ürituse ainus miinus - avalikke playliste ei olnud ning nüüd ma ei teagi, kes näiteks esitas seda ägedat lugu 00ndatest, mille ainsaks mulle meelde jäänud tunnuseks olid sõnad "Ma olen purjus!" Teate, kui palju halbu laule seda kolme sõna sisaldab? Ma guugeldasin, ma tean, õiget ei leidnudki üles...

Paganama äärmused

Paganamaal on muide paganama ägeda vaatega vaatetorn!

Laps tahtis kangesti Intsikurmu festivalile minna. Mis seal siis on? "No seal on see LGBTQ+ pidu, kus drag-queenid esinevad!", "Oh, see on raudselt nii hilja öösel või suisa vastu hommikut, et mina juba magan ja sind ju üksi ei lasta, sa oled alaealine!"

Hiljem ilmub mu FB-seinale mingi peavoolumeedia (no saate aru küll, mitte "selles mõttes" peavoolumeedia, vaid lihtsalt, noh, "peavoolumeedia") artikkel (artikli peaks vist ka jutumärkidesse panema, sest need "asjad" ei ole ju mingid artiklid tegelikult...), kus reklaamitakse ka mingit drag-queenide pidu ja küsitakse rahvalt nende arvamust. Mul ikka vahel on vaja sellist asja torkida miskipärast. Ei, tegelikult oli seal paar normaalselt suhtuvat inimest ka, aga prevaleeris ikka "loomaaeda või seina äärde!" kogukond. Ma lihtsalt tahaks teada, kust tuleb see suhtumine, et kui sa ei mahu normi, siis tuleks sind elimineerida ja samal ajal pimetähn selle koha peal, et äkki keegi kehtestab varsti normi, kuhu sina ise hästi ära ei mahu. Ole normaalne või muidu! Ma saan aru, et norm olla on pealtnäha hästi turvaline, parem haukuda teiste peale, kui ise haugutud saada, soov sulanduda, massilt toetust leida, valideeritud saada, aga. Aga ikkagi. Miks nii agressiivselt? Kes neid normaalseid ähvardab? Maailmapilt mureneb, jah, aga mureneb see meil kõigil, maailm ongi muutumises, seda ei suru jõuga kappi tagasi.

"Vaata, et sina ka oma tütardele kohe varakult räägid, et nad mingeid välismaa mehi ei vaataks!" Tõsimeeli öeldud. 

Nii naljakas, kuidas noorem põlvkond sellest nii palju üle on (vähemalt see osa, keda mina kohanud olen enamasti on). 

Lapsel on uues inimeseõpetuse õpikus küsimus - mida oled sina vanemalt põlvkonnalt õppinud? "Nooh, kas siia võib panna rassismi, transismi, nonbinarismi ja muud sellised?" (Jaa, ta päriselt räägibki sellistes terminites. Tegelikkuses peaks eesti keeles olema vist transfoobia, teiste kohta päris kindlalt ei teagi, no näiteks "kritiseerimine kehakaalu põhjal" - kas sellele on emakeelset vastet? Keelekasutus muidugi näitab juba ka ära, kui teadlik on tänapäeva teismeline neist teemadest vastukaaluks vanemale põlvkonnale, kellel pole õigeid sõnugi..)

Vahel lihtsalt hämmastab, kui erinevates maailmades me elame. Ma enamasti ikka loodan, et vähemvaenulik võidab, aga piisab väikesest tõukest ja ma ei näe enam tunneli lõpus valgust. Siis ma mõtlen, et kes kurat siin riigis küll lapsi üles kasvatada tahab ja mingu nad siit minema, siis aga tuleb meelde, et "vabaduse kantsis" Ameerikas on veel hullem jne. 

Segadusse ajavaid raamatuid olen ka lugenud. Ma ei oska nende kohta palju öelda, aga tahaksin, et inimesed loeksid ja arvaksid ise. 

Charles Eisenstein "Kliima. Uus lugu."  - Sobib nii kliimakriisiskeptikule kui rohepöörajale, nagu päriselt, toob välja kitsaskohad paljudes levinud teooriates ja keskendub sellele, mis tegelikult ilmne. Kliima on pagana keerukas süsteem, üks ei mõjuta midagi, aga kõik mõjutavad kõiki kuidagi. Kõike me ei teagi, aga võiks veits aukartusega suhtuda, mitte lihtsate lahendustega peale lennata. Mu jaoks veidi liiga optimistlik äkki, ei saa see inimkond kollektiivselt mitte millegagi hakkama, näha on ju. 

Byung-Chul Han "Läbipaistvusühiskond" - Lühike tark jutt sellest, kuidas me näilises vabaduses läbi kõige avalikustamise tegelikult üksteist kontrollime ja nõnda totalitaarsesse ühiskonda sammume. Et tegelikult põrgu ei ole teised inimesed, teised inimesed on ravi, aga ainult siis, kui me neid pelgalt vahenditena ei näe. Anna käsi, mitte telefon. Tekitab mõtteid, kas blogimine on pigem ekshibitsionism või inimlik suhtlemine. Mõni tahtis suisa Goodreadsi konto sulgeda peale selle lugemist. Kui palju on selles kõiges nartsissistlikku endaga tegelemist, kui palju soovi kogemusi jagada ja päriselt suhelda?