esmaspäev, jaanuar 22, 2024

Elisa raamatuäpi absoluutselt tülgastav reklaam

Hiljuti oli Kristallkuuli juures e-raamatutest juttu just. Ja täna lendab mulle laivi selle sama palju kiidetud Elisa äpi reklaam - nüüd saadaval ka audioraamatud, millest mitmeid loevad ette autorid ise! Üks nendest keegi Margus Vaher, kelle sügavamõttelisest teosest on ka lausekatkend ära toodud, mis muuhulgas sisaldab sellist pärlit nagu "maailm on täis õnnelike inimesi, kes pole oma potensiaalist teadlikud" (vms, lause mõte võis muusugune olla, aga konkreetsete vigaste sõnade kirjapilt on absoluutselt muutmata). Kuidas on suudetud üles leida just see üks raamat ja see üks lause ning reklaami torgata? Mitte kellelgi pole silmi peas? Mitte kedagi ei koti? Mitte keegi ei saa aru, mis mul viga on?

Ah, ei, üleüldse tundub see äppide teema mulle õudne. Kuulata raamatut koristamise ajal nagu ühes selle sama äpi varasemas reklaamis demonstreeriti? Kas see pole samasugune pühaduseteotus nagu peldikus lugemine? Mul on muuseas sageli raamat käekotis, mitte mingi tellis muidugi, aga ei kurda, et üle jõu käiks. Pidev raamatukogus käimine on pigem harjumuse asi, ma käin umbes korra nädalas ja seetõttu tähtajad mind ei rõhu ka. Poes ju käid ka vähemalt korra nädalas ikka? Mul jääb raamatukogu normaalselt trajektoorile niikuinii. 

Ma arvan, et asi on lihtsalt selles labases tões - mulle meeldib asju tasuta saada! Jajah, mina maksumaksjana jne, aga ikkagi. 

P.S. "Oleks kõik nagu mina, oleks kapitalismiga ammu kööga!" - tõdesin, avastades, et mu juulis kümneka eest ostetud kõneaeg pole jaanuariks veel otsa saanud, aga juba nad nõuavad, et ma juurde paneks, sest muidu ei lasta mul välja helistada. Ptüi, saadanad! Nagu mul oleks, kellele helistada!

teisipäev, jaanuar 09, 2024

Mees jättis maha, sest kartulid olid kõvad

Mõtlesin siin eelmise teema jätkuks ja otsapidi kujutlusvõime teemaga, kuidas vähemalt internetis on lademetes indiviide, kes leiavad, et paarisuhte aluseks on mingisugused konkreetsed oskused. Hiljuti jagas FB mulle lahkelt tarkust selle kohta, mis meest naisega suhtes hoiab. See kuldne nelik on siis söögitegemine, nõudepesu, suuseks ja niisama seks. Tuhandeid laike ja jagamisi, sekka ontlike neidude õhkamisi - mina, mina just seda kõike tegin ja näe, saingi tanu alla! Päriselt. Samas üks mu tuttav kunagi tõsimeeli oigas, miks ometi mees ta maha jättis - tegi ta ju suisa kaks korda päevas sooja toitu?! 

Me justkui ei ela enam keskajas, aga paljude jaoks on abielu (või kooselu) siiski ainult teenuste vahetamise leping. Lepingut rikutakse, kui üks või teine osapool ei täida oma kohustust. Naise kohustusi sai juba mainitud, mehe kohustus on vist eelkõige rahavoogude eest hoolt kanda, vähemalt mina eeldan, et seesugust lepingut au sees pidavate inimeste meelest. See on ju ka huvitav, kuidas mõnda meest tituleeritakse "kuldsete kätega" meheks. Naise kohta ei ütle keegi nii - järelikult on mehe puhul kuldsed käed boonus, naise puhul loomulikkus. 

Ma mõtlen, et igasugu kuldsed käed ja muud oskused on paarisuhtes pigem tore boonus, kui suhte algpõhjus. Muidu ma oleks ju ka kokkade ning koristajate hulgas ringi vaadanud. Ma ei eelda, et teine peab neid asju tegema, tore on kui teeb, aga ometi on palju neid, kes siiralt usuvad, et kui korralikult süüa ei tee, siis jätab mees maha. Täpselt nagu mu sõpra (meessoost) hoiatati suhte alguses väljas käies arve pooleks jagamise eest - naine jätvat kohe maha sihukese koonri! 

Kas inimestel on oma sõpradele samasugused nõudmised kui potentsiaalsetele elukaaslastele? Mõnel kindlasti on, aga enamasti vast ikka mitte. Aga miks? Miks nähakse paarisuhet kuidagi selle mätta otsast, et vorst vorsti vastu? Sõna "abielu"? Mulle meeldibki sõna "kooselu" rohkem. Abielu oleks nagu mingi töösuhe, võtsin selle, kellest mulle kõige rohkem abi on, koos olla temaga aga eriti ei tahakski.

esmaspäev, jaanuar 08, 2024

Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!

reede, jaanuar 05, 2024

Solgisööja

Ei tule see üksi elamine ikka kuidagi välja mul. Kaks korda (!) olen pidanud toitu ära viskama! Mina, kes ma olen samuti tuubipoolitajate auväärsest soost! Eile viskasin ära veerand pakki tatramöginast üle jäänud šampinjone, sest need haisesid võikalt ja ajasid mingit eemaletõukavat löga välja. Ise veel mõtlesin, et äkki kui ära praadida? Lõikasin ühe haisva seene isegi juba tükkideks sel eesmärgil. Pärast oli tükk tegu, et seda lehka lõikelaua küljest ära saada. Õnneks tuli mõistus koju. 

Kapsa-porgandisalati olin ka ostnud puhtast haledusest, see oli seal "vaesteletis" nagu Kasemaa nimetab, aga ta (ma tahan salatit isikustada miskipärast, aga siin jääks mulje, et Kasemaa on mu lemmiksalat) see on mu lemmiksalat ja kuidas sa jätad, olgugi, et liiga suur kogus korraga ära söömiseks. Lasin veel kuupäeva ühe päeva võrra ülegi, pealtnäha polnud häda. Sööma hakates aga miskit...noh....venis seal karbis. See oli veidi võigas, aga kuna maitset ei mõjutanud, siis sõin edasi. Kõike ikka ei jõudnud, panin veel karbi külma tagasi, et õhtul tuleb lõpp peale teha. Õnneks! Õnneks hakkas peale söömist kõht valutama ja sundisin end salatit ära viskama. Hiljem nägin unes, kuidas seened ja porgandid mind etteheitva pilguga vaatasid - kas me tõesti sündisime vaid selleks, et otse prügikasti minna?! 

Liha vältimine on ka tagasilöögi andnud, ei hakanud ennast enam värskega jändamisega vaevama ja ostsin valmispelmeenid aedvilja täidisega. Need mõnusad krõbedad Jaapani pelmeenid gyozad siis. Ma ei tea, mis jälkust nad sinna aedviljade nime all sisse olid pannud, aga no see oli tõsiselt vastik. Sõin ära loomulikult. Seekord aitas allaminekul Worchesteri kaste, sojast ei piisanud. Ahjaa, hummust ostsin ka, aga seda, mis kindlalt hea on (Marta pagari oma, kusjuures kõik selle pagari küpsetised on vastikud, aga hummus on hea, nad peaks end ümber nimetama mu meelest), poes ei olnud, ostsin mingit muud ja seegi osutus arusaamatuks maitsetuks möginaks. 

Ämblikurindel on patiseis, kumbki alla ei anna. Ema helistas, tal on hiir, ma olin lahkelt nõus vahetama. Paraku ma ei usu, et ema selle lambi sealt vetsulaest kätte saab, äkki lõhub veel äragi - mitte et ma lampi taga nutaks, aga ämblik võib selle käigus põgenema saada...Mõtlesin lausa vahelduseks ema juurde rahunema minna, aga siis ta jõudis oma jutuga sinnani, kuidas temal tulevad ka kuskilt elutoa seina seest ämblikud - no ikka sellised "võimsad!". Tänan, ei, kui keegi kasutab ämbliku kohta sõna "võimas", ma hoian heaga eemale.

kolmapäev, jaanuar 03, 2024

Õudne aasta see....2024

Alanud aastast minul küll midagi head oodata ei tasu ja selles tuleb süüdistada mu sõbranna ema, sest no mis ema see on, kes kingib tütrele joomisruleti?! Õnneks oli minu oma väimehele kanepiteed kinkinud ja uskuge või mitte, 1. jaanuari õhtul kell seitse sai sellest justkui abi. Jaa-jaa, kõik normaalsed inimesed käisid sel päeval kümnekilomeetristel rabamatkadel. Ma olin vist 4 tundi ärkvel. Ausalt, ma ei tea, kust see uni võetakse, kell 16 ärkasin, kell 20 läksin magama ja kell 8.30 ronisin voodist ainult seetõttu välja, et tööpäev. Kui on pime, siis magatakse. 

Täna päike paistab, aga on nii külm, et välja ikkagi ei kisu, õnneks ei pea minema ka, süüa veel jagub. Vahemärkusena - see tatra-porgandi-seenemögin on teise päeva toiduna üsna rõve ikka. Eriti kui hapukoort ka pole, aga avastasin, et asja ajab ära sojakaste. Worchesteri oma ei sobi, ärge sellega proovige! Ma proovisin. Ja noh, sojakaste sobivus sõltub ilmselt ka sellest, kuidas te varasemalt oma tatart maitsestanud olete. Mina kipun kõik toidud magedaks jätma, välja arvatud juhtudel, mil ma need võikalt üle soolan. Viimasel juhul sojakastme lisamisest midagi paremaks ei lähe. Sojakaste oli mul muide aegunud aastal 2019, äkki seepärast oligi nii hea. 

Kuna tatralöga sai otsa, siis jätkan ühe lollikindla retseptiga lihtsaks, aga maitsvaks salatiks: 

Tuunikala-kodujuustu salat röstsibulaga

Sain seda Kaubamaja salatiletist ja tegin järele. Vaja läheb frillise salatit (ilmselt sobib muu ka, aga see on hea krõmps), tuunikala soolvees, kodujuustu (kuivemat, ilma hapukooreta) ja röstsibulat, mis on peamine efektiandja. Segada kõik segamini ja ongi valmis. Ma isegi ei maitsesta seda. Röstsibulat sain purgiga Lidlist, siis olid vist küll Ameerika päevad seal, aga ehk saab mujalt ka. Prismast saab, guugeldasin. Ilmselt võiks ise ka röstida, aga pole proovinud. Igatahes maru hea salat, mulle vähemasti maitseb. 

Seoses toiduga tahaks ka ühineda nende kriitikutega, kes ei salli uusi joogipakendite korke. Peale keefiri avamist näen välja nagu beebiemme - terve rinnaesine valge, sest no pritsib. Suurt mahlapakki ei saa külmikusse külili panna, sest välja võttes pakki veidi pigistades lendab korgi vahelt pool kööki mahla täis. Ja kogu see jama selle pärast, et väidetavalt mingid inimesed loobivad neid korke laiali kuhugi loodusesse. No mismoodi? Kes viskab eraldi ära korgi, mida tal pakendi sulgemiseks vaja on? Loogiline on ju pakend koos korgiga ära visata?! 

Pulmareisilt klassikat ka - pidin ma neid videoid vaatama, mida L. üles pani! "Ei ole midagi hullu!", "Lähme sealt küljest, seal ei ole nii järsk...ehk". Isegi minu silmale oli näha, kuidas ühes videos ollakse mäel, kus on palju rahvast ja laugjad nõlvad ja siis teisel kuskil kuristiku kohal, kus kiirus enam-vähem nagu autol, muud rahvast väga ei paista ja kümneaastane piiksatab kaamerasse: "Ma kardan seda jääd!" Vaatasin järele, et oldi kõigest punasel rajal (intermediate raskusaste), mitte mustal mäel. Selgituseks siis, et plikad on mõlemad 5+ aastat slaalomitrennis käinud tegelikult, algajad ei ole, aga esimest korda suurtel mägedel. 

Õhtul sain siis teada, et Mini olla käntsu käinud...mitte suusatades, vaid õhtul kelgutama minnes. Õnneks oli kiiver peas, aga pea ikka tuikab, nii et nüüd juba teist päeva toas istunud. L. saadab mulle muudkui pilte, kus Mikro peal, kirjutan siis talle vastu, et "üks on alles, saan aru jah!" 

EDIT: Vot SEE veel puudus! Vetsus on ämblik. Kuid pole olnud ja nüüd selline täpne ajastus. Õnneks jäid vanaemast mõned mähkmed alles. 

Update hommikul - Magasin halvasti. Ärkasin juba 7.45 mõttega, et varsti peab pissile minema. Pool tundi vähkresin. Utsitasin kassi esimesena vetsu sisenema, ta alati kangesti tahab kaasa tulla. Täna ei taht - tark loom. Ämblik endiselt lambi sees, ma jätsin terveks ööks tule põlema, et äkki grillib ära või miskit. Ei miskit. Elekter on hetkel kallis, minu poolt tõeline ohverdus. Kriisi tõsidusest annab märku see, et ma ei kirjutanud mehele: "TULE KOHE TAGASI! WC-S ÄMBLIK!" vaid mõtlesin, et säästan teda sellest - hakkab teine muidu väga muretsema...(Looda sa!)

Sai oli kah hallitama läinud. Väljas endiselt -22, nokin saiast hallitust välja, sest poodi ei taha minna ja ootan hirmuga, mil jälle WC tung tabab. Milline võluv aasta algus.

teisipäev, jaanuar 02, 2024

Marca köögis käkerdamas

Kui ma selle katastroofiga tegelesin, vaatasin korraks ennast kõrvalt ja mõtlesin, et pagan, siit saaks hea loo. Lausa tõsielusarja saaks - mida sa vahid neid (pool)professionaale pipstükke voolimas - vaata, kuidas lihtne ja uskumatult saamatu inimene toimetab, saad vähemalt naerda ja ennast paremana tunda!

Igatahes oli plaan teha miski segu tatrast, porgandist, peedist ja šampinjonidest. Olen juba nii kõva tegija, et modin enda jaoks Nami-Nami retsepte, ära sa räägi! Seal näiteks oli eraldi retsept ahjušampinjonide jaoks, aga ma mõtlesin, et "kellel selle jaoks aega on!" ja tegin pannil. Eelnevalt muidugi guugeldasin vihaseid naistefoorumeid, et kas saab. Toonitan, et oli ärevaid prouasid, kes väitsid, et "pekki läheb see üritus sul, tütreke!", aga ma uskusin rohkem neid, kes väitsid, et šampinjone võib toorelt ka süüa, mis temaga praadides ikka juhtuda saaks?! Viimastel oli muide õigus, see oli ka esimene ja ainuke etapp toidutegemisest, mis õnnestus ning ajas ootused ning enesekindluse võltsilt lakke.

Praadisin siis potipõhjas ära sibula. Jälle sai palju, aga poes ei olnud väikseid sibulaid. Porgandiriivimist teadsin natuke ette karta, sest mul enamasti õnnestub natuke sõrmi ka riivida. Sibulad pragisesid juba väga ärevalt, et tahavad kedagi seltsi saada, oht põhja kõrbeda, mõtlesin siis, et viskan tatra röstimiseks kah potti. Noh, ma olin käinud poes eesmärgiga tatraroale lisandeid osta, sest tatart ju raudselt on. Sobran siis seal kuivainete kapis - makaronid, kruubid, jahud, sooda - mismõttes ei ole tatart?! Lõpuks kuskilt nurgast tuli üks närune nutsakas välja, heal juhul 50 grammi. Kui nii jääb, siis tuleb roaks pigem porgand ja sibul peotäie tatraga. 

Viskan tatra potti, samal ajal porgandit riivides, mis ootuspäraselt ei riivu* (ma kunagi ei mäleta, kui suured augud tuleb valida ja valin liiga väikesed, kuhu porgand kinni jääb) ja pritsib end mööda kööki laiali. Kass on paanikat haistes kohale imbunud ja jälgib mängu mu selja tagant. Peas vasardab, et tatart on vähe. Kruup lisandina tundub rõve. Meenub, et lastel on alati tatrahelbeid, mis on oluliselt niruma maitsega kui tatar, aga ikkagi tatar, mitte kruup. Viskan helbeid potti lisaks. Meenub, et kui päris tatart peab hautama 15-20 mintsa, siis helbed on kahega valmis. Nojah, aga pliit on vist liiga kuum, kõik kipub põhja hakkama. Lisan vaheldumisi õli ja vett. Kõik imbub selle ilge mögina sisse ja mögin ise jääb ikka põhja kinni. 

Peeti ei hakka lahti võtmagi (enda kohta uskumatus ettenägelikkuses olin ostnud riivitud peeti), niigi tundub toiduainete raiskamisena see toidutegu. Kes seda sööma hakkab - pooleldi kõva tatar, pooleldi pehmed helbed, porgandit ja sibulat rohkem kui tangainet! Lisan soola ja pipart, äkki aitab. Maitsta ei julge. Peale maksimaalselt kümmet minutit hautamist, mis võrdub pigem võitlusega põhjakõrbemise vastu, annan alla - jäägu pealegi see tatar kõvaks. Toortatar ongi väga tervislik! 

Ja siis meenuvad, et pannil on seened. Suure skepsisega kallan seened potti, lisan tüümiani ja sortsu palsamiäädikat ning maitsen. Teate, ei ole lihtsalt toitu, mida lisatud seened paremaks ei teeks! Seentevihkajad, teie lugege muidugi vastupidi! Täitsa söödav sai kokkuvõtteks.

Lugu on lihtsalt illustratsiooniks sellele, milline seiklus võib olla lihtne toidutegu oskamatule inimesele. Mu mees armastab toonitada, kuidas kõik tuleb eelnevalt läbi mõelda. Ma ei tea, mul vist ei ole nii palju vaba ruumi peas, et sellega tegeleda. Või noh, ma omast arust isegi mõtlen midagi ette. Toiduained ostan näiteks. Aga alati selgub, et kuskil on mingi konks. Alati!

*Palun väga - uudissõna