Kolmapäev, september 28, 2016

Kes SEE veel on?! vol 2 ehk presidendivalimiste eri

Oot, mul viskas nüüd lõpuks seoses selle presidendikammaijaaga ka üle! Ma ei tea, ma mäletan lapsepõlvest peale seda, et häbenema peaks seda, mida ei oska ega tea, mitte sellega uhkeldama või suisa etaloniks seadma. Kõik need, "mina seda ei söö, sest tean, et ei maitse, kuigi pole eales maitsnud" või "mina seda raamatut ei loe, niikuinii on jama."-väljaütlemised.

Nüüd ohib mingisugune endine sportlane ja rahvalauliku järeltulija (kes seda nime ikka mäletab?), et olevat jube piinlik ning mida veel. Kes see Kersti Kaljulaid veel on? Mina ei tea, kuigi ma olen raudselt kõige informeeritum inimene kogu planeedil! Keda mina ei tea, seda pole olemaski ning pole isegi mõtet teada selliseid mõttetuid inimesi!
Selle loogika järgi võiks taoliste inimeste president olla näiteks Vändra-Aveli või mõni seebika-kangelane - neid nad ju vähemalt teavad.

Aga noh, ilmselt näeb osa rahvast tulevast presidenti tõesti nii nagu eks-presidendiproua unistab: "Ta on nagu ema, kes meid, Eesti rahvast, sülle võtab, silitab ja hoiab. Ta teab meie kõigi nimesid ning oskab õigel hetkel noomida."  Huuh, minule meenub sellega kohe millegipärast Lenin, kes kõiki sülle võttis ja päid silitas ning ma ei saa üldse aru, miks Evelin Ilves selle naiste-meeste vastandamise niimoodi ette võtab. Mu meelest ei ole sellist müütilist Eesti rahva ema või isa olemas ega saagi olla, sest pole olemas sellist ühtset Eesti rahvast, kes kõik ühel nõul talle sülle ronida tahaks. Jube palju loodetakse sellest presidendist üldse, ime, et leidus keegi, kes oli nõus kandideerima. Nüüd muidugi ongi sellega ka häda, sest nii õudsele kohale ronivat ju vabatahtlikult ainult mingi hirmus külmavereline karjerist!

Samamoodi nagu presidendist, kirjutasin ma kunagi ka blogijatest ning muudest "madalama kategooria staarikestest". Tundub, et ma eksisin ning oma teadmatusega uhkustamise puhul pole vahet, kas jutt on Mallukast või Kaljulaidist - üks õige eestlane ei tea kellestki midagi, elab metsas (kus läbi ime levib siiski Internet) õilsas teadmatuses ja postitab vaid aegajalt Facebooki seenepilte*.


*Loe: pilte seente taha varjuvatest üle piiri karanud pagulastest


Lapsepõlvenostalgiat

Facebookis jagati üht kettkirja, mis ootab, et inimesed paneksid sinna endast üles mõne lapsepõlvepildi. Ma ei teadnudki, et inimestel neid pilte nii massiliselt arvutitesse skanneeritud on, aga vaadata on neid küll väga huvitav! Mul on enda lapsepõlvest arvutis täpselt neli pilti, paberkandjal on neid sadu (olin ju ainuke laps!), aga need on kõik mu vanematekodus. Panin endast üles sellise pildi, ikkagi haruldane värvifoto ja puha:
"Kuidas nii armsast lapsest ometi midagi seesugust välja kasvas?" või kuidas need kõige populaarsemad kommentaarid selliste piltide all on? Ok, olgem ausad, selliseid kommentaare lisavad ikka enamasti meesterahvaste piltidele nende (jooma)sõbrad.

Kui ma vaatan seda last punases kleidis, siis mind meenutab ta ikka õige vähe. Teised inimesed meenutavad ennast pea alati, aga vot mina küll siin pildil eriti ennast ei meenuta. Silmad on mul eluga vist ära tuhmunud, nii sinised nad küll enam pole ja niivõrd blond olin ma ka vaid väga varajases nooruses. Ilmselt oli pildi taha kirjutatud ka, vana ma siin olen, aga niisama pakuks, et kuskil 3 äkki.

Geneetika on mind alati huvitanud ja kui mu toona alaealine sõbranna nentis, et sooviks kiiremas korras lapsi saada selle pärast, et näha, missugused nad välja tulevad, siis tundus see mulle täiesti loogilise seletusena. Minu lapsed näiteks ei sarnane karvavõrdki minuga mu lapsepõlvepiltidel. Isegi mu ema ütles neid esmakordselt nähes, et meie suguvõsast pole siin midagi. Ilmselt tulevikus ehk ilmneb (sant iseloom, näiteks, kuigi see on meil mõlemil...), aga mina meenutan sellel pildil küll täpselt oma ema, kellest enam-vähem ainuke säilinud pilt kujutab umbes sama vana veidi mossis näoga plikat. Tollal vist lapsed väga piltidel ei naeratanudki, vähemalt mina neist fotostuudio ülesvõtetest ühtki sellist näinud pole. Lisaks meenub luuletus: "lapsed kartsid fotograafi väga, fotograafi nimi oli Säga, alguses kõik nutsid-karjusid, pärast aga ära harjusid." Tänapäeva üleeksponeeritud lastel seda muret enam pole.

No teine pilt taaskord stuudiost, olen juba vanem ja selle kleidi tekstuuri ma täitsa mäletan:
Ja mul on ilusad pikad juuksed! Sellest hetkest kui mulle nad pähe kasvasid kuni selle hetkeni, mil ma suveks laagrisse läksin ja need mul täide hirmus maha lõigati, jäi ju vaid mõni õnnelik aasta (jah, ma mäletan, kui vastik see oli, kuidas pusasid lahti kammiti...) Milline kuunägu ma siin olen! Ma olin (ja olen) alati kade emale, kellel on ilus kitsas ja kolmnurkne nägu (mida ta ise otse loomulikult vihkab) ning kes oli alati iga pildi kõige kõhnem laps. Kenas mõttes siis. Vähemalt minu silmis. No üldse on ta eluaeg minust kenam olnud oma pikkade sirgete peaaegu mustade juuste ja kitsaste kavalate silmadega. Minus seda loomupärast väljapaistvat õelust nagu üldse pole. Nii peangi seda iseloomuga korvama. (Eksju, kuri võõrasema oli palju ilusam, kui see lahke ja lõbus Lumivalgeke?).
Siin ma olen enam-vähem viimaseid päevi pikajuukseline vist, mäletan, et jube äge oli Volga katusel seista, see oli isa tööauto, mitte meie oma, ilmselt sellepärast lubati.
Seal olen ma veel armas laps, pärast seda tuli puberteet ja kõik need kohutavad fotod nagu näiteks see:
Ma vihkasin seda pilti! Ema oli kõrval ilus ja siis mina - mingi võigas pingutatud lambanaeratus näol. No võib-olla me olime emaga enne stuudiosse jõudmist tülitsenud ka, mis oli väga tõenäoline. Mismõttes tehti mu emast tema nooruses stuudiotes kõik need kaunid "juuksed hooletult üle selja, ülbelt tühi pilk kauguses"-pildid, mida sai klassivendadele mälestuseks jagada ja minust tehti sellised "vaadake, ma olen rõve nohik!" ülesvõtted?! Sellest pildist oli üks tuulepluusis poisipea veel hullem, mille ema veel ära ka raamis, kuid tolle ma tõmbasin kord vihahoos ribadeks  - ainuke asi, mille lõhkumist ma kahetsenud pole.

Praegu vaatan, et mis seal ikka, aga toona olid sellised fotod ikka katastroof. Mitte, et ma nii jube kole oleks, seda mitte, ma lihtsalt tahtsin HOOPIS TEISTSUGUNE olla. Ja ilmselt isegi kujutasin endale ette, et olen, sellest see eriline frustratsioon tegelikkusega silmitsi seismisel. Näiteks oma arvukatele kirjasõpradele ei tahtnud ma kunagi eriti endast fotot saata, sest arvasin, et see on neile jube pettumus - jutu järgi justkui normaalne inimene, aga no kui näkku vaatad, siis saad aru, et ....mingi nohik. Ma ei tea, mis ma oleks tahtnud endale siis ninarõngast ja otsaette tätoveeringut, et sellest pailapse ilmest lahti saada või? Õnneks mõni aeg hiljem sai avastatud selline asi nagu make-up või siis täpsemalt öeldes war-paint, millega varustatult end inimesena tunda.

Ehk siis taaskord, nagu on ka teised oma lapsepõlvest pajatavates postitustes nentinud - jumal tänatud, et ma nüüd täiskasvanu olen ning võin teha seda, mida tahan, sh ei pea enam viks ega viisakas välja nägema.



Esmaspäev, september 26, 2016

1:0 kogukonnakooli kasuks...

Oeh, lugesin just veidi aega tagasi väga väga naise katsumustest lapse sünnipäevaga seoses ning mõtlesin, et õnneks suutsin mina oma vastutamisvajaduse tahaplaanile suruda kui Mini sünnipäeva ajal, mida ka meie kodus peetud sai, lihtsalt oma toas raamatut lugesin ning sekkusin vaid korra, siis kui laelamp alla kukkus...

Aga nagu ikka on elul üllatusi varuks ning sain oma doosi närve rikkuvat vastutamist kohe ka kätte. Olin veel tööl, kui kuskil kolme paiku helistas Mini, et ta sõbranna tuleb külla, kas nad meie hoovis võivad mängida. Noh, järjekord oli küll pisut sassis (loa küsimine peale seda, kui külaline juba tulemas oli), aga ma oleks niikuinii lubanud. Ilma vanemate kohalolekuta teiste kodudes ringi kolamise olen näiteks keelanud.
Jõuame siis umbes poole kuue paiku koju, Mini ikka üksi hoovis - sõbranna pole ikka veel tulnud. Eks ilmselt tuli tal midagi vahele, pole midagi. Jõuame söödud, kell on umbes pool seitse kui sõbranna helistab, et ta saaks nüüd ikkagi tulla - nii veerandiks- või pooleks tunniks. Kuigi see aeg tundub ikka väga lühike, läheb Mini õhinal õue. Varsti ongi sõbranna ka kohal. Vaatan poole seitsme ajal õue, plikad mängivad - no ilmselt siiski sai veidi kauemaks tulla kui veerand tundi.
Kell seitse läheb uks lahti ja esikust kostab kobistamist, hõikan, et tulid nüüd tuppa, jah? Mini vastu, et me nüüd tulime tuppa edasi mängima jah. (Eks juba on aimata, kuidas see asi edasi läks, eks? Ma vist umbes sel hetkel tajusin esmakordselt kerget ärevust). Kell seitse hakkab juba pimedaks minema, ega see sõbranna kaugel ei ela, kuid ometi tuleb ületada üks üsna tiheda liiklusega reguleerimata ristmik. Küsin siis igaks juhuks, et ema ikka teab, kus oled? - jah, ikka. Närviliselt lisan juurde, et no ega me ära ei aja, lihtsalt õues pime ja kuidas sa üksi lähed jne. Ema helistab mulle, vastab tüdruk. Kontrollin veel üle, kas tal telefon ikka on kuuldeulatuses.

Üritan närviliselt raamatut lugeda. Ei taha hästi õnnestuda. Vaatan kordamööda kella ja haistan laste mängudes momenti, kus paus tekib, et ennast taas peale suruda ja paluda kontrollida, kas ema ikka tõesti helistanud pole. L. istub mühaklikult tagatoas ja mängib arvutimängu, minus tekib viha ka tema vastu, et miks tema, hoolimatu tõhk, ei muretse? Kujutlen, kuidas teise lapse ema ammu ootab, lubas ju lapse vaid pooleks tunniks välja ja nüüd tiksub juba  teine tund, väljas on pime ja lapsest ei kippu ega kõppu. Aga miks ta siis ei helista? Äkki kaotas telefoni ära? Väheusutav. Äkki oli mingi tõsine arusaamatus, nad ei tea lapsest midagi ja ma oleksin juba ammu pidanud lapse neile tagasi eskortima? Arvan, et kell kaheksa võiks olla selline verstapost, millal ema helistab, on ju ennegi laste sünnipäevad selle kellani kestnud. Selle vahega, et praegu pole tegemist sünnipäeva ega üldse vanemate poolt kokkulepitud külastusega. Mul ei ole selle pere lapsevanemate kontakte ja neil minu omasid ka mitte, paluda lapselt telefoni, et ta vanematega ühendust võtta, tundub liiga ülepingutatud.

Meil lähevad lapsed poole üheksast magama. Kümme minutit peale kaheksat panin end riidesse ja teadustasin L.-le, et nüüd on minu piir käes ja ma sekkun ning viin võõra lapse koju ära. Tema stoiliselt, et ju on peredes erinevad kombed. No ju siis on tõesti. Saatsin lapse (koos enda lapsega, et ei tunduks minemaajamisena või nii) koduukseni, vaatasin, et sai ukse lahti ka ja tulin tulema. Loodetavasti oli tal keegi ikka kodus ka. Tee peal plaanisid plikad juba järgmisi külastusi ette...

Ma saan aru, et ma pean vastutama enda lapse eest ja võin sealjuures olla täpselt sama "ülekaitsev" kui minu vanemad omal ajal olid ning imestada sealjuures kõigi teiste üle, kes sellised ei ole, samal ajal püüdes siiski olla mitte päris nii "ülekaitsev" kui mu vanemad ning imestada omakorda nende üle, kes on - aga - ma ei taha vastutada võõraste laste eest! Ja ma ei saa sinna ka miskit parata, sest need, kes lasevad teistel oma laste eest vastutada ise ilmselt sellistes olukordades mingit pinget ei tunnekski, sest miks muidu nad teisi sellistesse situatsioonidesse jätavad?

Esimesel koolipäeval räägiti sellest - kuidas igal aastal kedagi politseiga taga aetakse, samal ajal kui laps on kenasti turvaliselt ja kõht täis lihtsalt mõnele sõbrakesele külla läinud. Kõik külaskäigud peavad olema mõlema vanema poolt aktsepteeritud! Ma muidugi küsin, kas vanemad lubavad, aga enamasti käivad need asjad nii, et minu laps helistab mulle tööle ja küsib, kas see-ja-see võib ning ma pean usaldama tema vastust, et jah, selle-ja-selle vanemad tõesti lubavad teda ka. Kas ma peaks nõudma oma lapselt, et ta kutsuks selle teise telefonile, annaks oma esivanema numbri jne? Olukorras, kus enamik esimese klassi omi niikuinii esimesest nädalast peale ihuüksi bussidega koju ja trennidesse liikles, samal ajal kui mina enda oma nädal aega käekõrval kooli ja tagasi saatsin, mis sest, et ta koolist 5-minuti tee kaugusel elab? Kas üldkehtiv on see, et igaüks oma lapse eest?

Kas poleks igavesti vahva üks tore kogukonnakool, kus kõik teiste vanemaid tunnevaid, nende kombeid ja käimisi teavad ning iga päev vabast tahtest üksteisele helistavad? :P

Neljapäev, september 22, 2016

Igavese armastuse allikat otsimas

Tegelikult on see hoolimine või nagu eelmises postituses mainitud sai, "karm armastus" üks igavene kahe teraga mõõk. Mu meelest pole eriti ühtegi teist asja, kus teooria ja praktika üksteisest niivõrd erineksid kui hoolimine, eelkõige oma elukaaslasest siis. No räägitakse ju, et kui armastad, siis lase vabaks või vähemalt ära püüa muuta, aga tegelikkuses?

Ma räägin siin siis inimeste pahedest, nendest, mis on elu osaks, kuid mis eluiga just ei pikenda, kuid samas - milleks surra tervena? Läidab naine sigareti, alati on ümber keegi selline (99% teine naine), kes küsib "kas su mees teab/lubab?", läheb mees sõpradega õlut jooma, ikka küsib mõni sõber, et noh, naine lubas või? Ega nad siis paha pärast, ikka leitakse, et see on tohutu hoolimine ja armastuse märk kui teine pool meil ennast hävitada ei laseks. Ok, tean tegelikult ühte naist ka, kes ütles selgesõnaliselt, et joogu, palju tahab, välja ei luba ma teda sellepärast, et äkki kohtab seal kedagi minust paremat.

Ma olen alati selliste asjade üle imestanud. Kas tõesti inimestel pole meeles oma lapsepõlv, see, kuidas keelatud vili oli magus, kuidas keelamine tekitas trotsi jne. Ilmselt mitte, mõtlevad, et nüüd on armastus ja kõik teistmoodi. Ei ole ju. Ma tean ikka üsna mitut (eks)paari, kus üks pool unistas pesapunumisest ja õhtutest küünlavalgel ning teine pidutses igal nädalavahetusel nii, et meri põlvini. Alguses jah, ilmselt mõtlevad mõlemad kuidagi nii, et "kui armastab, küll siis muutub", kuid 99,9 % juhtudest see nii ei lähe. Vähemalt kõik selliste tunnustega paarid, keda mina tean, on lahku läinud. Kõik. Ja kõrvalseisjad on pigem imestanud, kuidas nad üldse niigi kaua vastu pidasid.

Armastus on pime. Aga mismoodi see hoolimine siis suhted sassi ajab? Kõigepealt sa teed seda paha, mida teine pool heaks ei kiida, ta rõhub su südametunnistusele, ta räägib, et ei taha vaadata, kuidas sa oma tervist rikud, hinge vaagud, noorelt sured. Sa saad aru, et tal on õigus, sa armastad teda, sa ei taha talle seda piina põhjustada. Aga ometi oled sa paha. Sa olid paha juba enne temaga kohtumist, sa mõtlesid, et ta muudab sind, aga ei, sa lihtsalt oledki selline paha inimene. Sa vahepeal salaja ikka teed seda paha asja edasi. Sa hakkad seda varjama. Tema hakkab kahtlustama. Mõnikord jääd vahele. Tema noomib, võib-olla halab, sul on jube nõme olla, aga samas meenutab see sulle veidi ka lapsepõlve, kus kõige rohkem oli kahju ikkagi sellest, et sa vahele jäid. Mida ta, rsk, nuhib siis! Sa hakkad veel rohkem varjama ja valetama, tekib juba mingi muster, nõiaring, planeeritud käigud. Hasart. Sa saad vihaseks kui ikkagi vahele jääd. Ta tekitab sinus trotsi. Ta häirib sind. Lasku elada, krt, enne oli ju täitsa normaalne inimene. Mis tal nüüd hakkas, teadis ju, et ma selline olen! Mingu ta ka p*****!

Teine pool aga mõtleb, et ilmselt oli tegemist ikka ühe jubeda sõltuvusega, mis inimese põhja viis. Isegi minu armastus ei suutnud teda päästa! Sõltlased on ühed jubedad inimesed! Vabalt võib juhtuda, et inimeses tärkab veel suurem päästmishimu ja ta tormab endale uut sõltlast otsima, keda pahe küüsist vabastada.

Aga oli asi üldse sõltuvuses? Või pigem trotsis teise inimese muutmissoovi vastu? Võib-olla, kui asjale poleks nii palju tähelepanu pööratud, oleks inimene ise oma pahest peagi lahti saanud? Ei oleks tekkinud mingit hasarti varjamisest, vaid inimene oleks saanud rahus mõelda, et ehk ei olegi kõige mõistlikum oma tervist hävitada?

Mis lahendus oleks? No mis seal ikka, valige elukaaslast selle järgi, et pahed ikka kokku sobiks - joodik joodikuga, suitsumees suitsunaisega, narkar narkarinnaga, seksisõltlastest ja muudest vähemustest rääkimata.  Ärge oma tolerantsusele lootma jääge, ikka eksib seoses armastusega pähe ka see mõte, et oleks tore, kui mina enne ära sureks kui tema.

Kolmapäev, september 21, 2016

Michael Azerrad. Come As You Are - Nirvana lugu


 Üheksakümnendad on tõepoolest tagasi. Kui oma eelmises Nirvana-raamatu arvustuses nentisin, et alternatiivmuusika siinkandis eriti kedagi ei huvita ning Kurt Cobainil pole meie peavoolukeskses kultuuriruumis erilist kohta, siis sel aastal tõlgiti ära juba teine sellest ansamblist rääkiv teos. Ju siis midagi ikka on.

Mis on neis kahes loos erinevat? Esiteks, üks neist kannab alapealkirja Kurt Cobaini elulugu, teine on aga Nirvana lugu. Esimene neist kirjutati postuumselt kõrvalseisnute intervjuusid kasutades, Azerrad intervjueeris bändi selle eksisteerimise kõrgajal ning lisas peale Cobaini surma vaid ühe peatüki. Seega on nende raamatute eesmärk vägagi erinev - kui Cross üritas eelkõige vastata küsimusele miks? otsides põhjuseid Cobaini minevikust ja suhetest, siis Azerrad keskendub bändist, nende arengust ja loomingust ülevaate andmisele. Seetõttu ei leia ma ka, et tegemist oleks kuidagi vastandlike lugudega, peale mõningate detailide vasturääkivuse (n kas Kurt ikka elas silla all või mitte) ei leidnud ma midagi, mida üks raamat oleks püüdnud võrreldes teisega ümber lükata. Mulle jäi nimelt algselt mulje, et nii võib olla, sest millegipärast peetakse Crossi raamatut "Courtney heakskiidetud versiooniks". Ei kirjutanud ju ka Azerrad (ega tema poolt intervjueeritud Dave Grohl, kelle väljajäämine Crossi raamatust peaks mõnede vandeõuteoreetikute arvates midagi "tõestama") midagi erinevat üldlevinud suitsiidi-versioonist. Õigemini ei kirjutanud ta sellest peaaegu üldse, sest tema suhted bändiga katkesid peale Kurti Rooma-enesetapukatset, mida Azerrad oli kommenteerinud ja mida Kurt temapoolse reetmisena nägi.

Azerradi raamat (esialgne versioon) lõpeb bändi tulevikuvisioonidega, Crossi raamat aga püüab rekonstrueerida seda, miks need visioonid realiseerimata jäid, ehk siis mis viis sündmusteni, mis juhtusid peale Azerradi loo esialgset lõppu. Ma ei ühine ka inimestega, kes on arvanud, et Azerradi raamatu parim osa on see hiljem lisatud viimane peatükk. Jah, võrreldes Crossi tabloidliku "sündmuste rekonstruktsiooniga", oli Azerradi lahendus maitsekam. Ta ei pakkunud välja mingit otsest põhjus-tagajärg seost, kuid juba see, et inimesed seda osa parimaks peavad, näitab, et just selle osa valgustamist autorilt oodati.
Mulle isiklikult meeldis see, kuidas Azerrad oli ära toonud nö kurikuulsa (sest  mõned inimesed olid ju nii šokeeritud sellest, et Courtney julges seal muude tunnete kõrval ka viha välja näidata) lindistuse sellest, kuidas Courtney loeb ette Kurt´i enesetapukirja, seda koos oma kommentaaridega. Ma olen seda küll varem kuulnud, kuid lugemine on siiski mõtteselguse osas efektiivsem -  näiteks ei olnud ma kunagi tähelepanu pööranud kohale päris lindistuse lõpus, kus Courtney ütleb: "Mina - ja meie kõik - oleksime pidanud laskma tal tuimaks saada, me oleksime pidanud laskma tal leida selle, mis tema enesetunnet parandas, mis tema kõhuvalu parandas." Courtney nimetab seda karmiks armastuseks - selleks, et oma armastust näidata, tuleb armsam pahest võõrutada, sest meie ju teame, et see on halb, mis sest, et tema seda naudib. Me kiusame teda selle pärast, et me armastame. Aga kui just see karm armastus on see, mis tapab? Ma saan aru, et see on vaid end süüdlasena tundvate mahajääjate valus enesepiitsutus - kui ma ainult oleksin tal rahus olla lasknud, äkki ta siis ei oleks ...?! Või peitub selles siiski mingi tõde? See on muidugi juba eraldi teema.

Azerrad keskendub muusikatööstuse telgitaguste ja täpsemalt selle, kuidas üks kolkakuttide bänd maailmakuulsaks saab, lahti seletamisele. Ta pöörab oma raamatus muusikale palju rohkem rõhku kui Cross. Osa sellest lindistamise ja kokkumiksimise osast jääb kõrvalseisjale ilmselt isegi hämaraks. Mulle meeldis aga kõige enam see, kuidas Azerrad lahkas Nirvana erinevaid lugusid ning eriti nende tekste. Ma olen lihtsalt väga sõnapõhine inimene ja samas ka piisavalt rumalalt uudishimulik, et tahta teada "mida ta ikkagi sellega mõtles". Ehk siis täpselt samamoodi teise inimese peas sobramine nagu tema enesetapu põhjuste üle arutlemine. Naljakas on asja juures see, et enamasti vastas Kurt, et ta ei mõelnudki midagi, lihtsalt sõnad läksid riimi, sobisid rütmiga ja nii edasi, aga Azerrad asja nii ei jäta - ta hakkab ise tõlgendama, arvates üsna kindlalt, mis ühe või teise loo motiiviks või sõnumiks olla võiks. Samas toob ta ära lood sellest, kuidas Kurt irvitas inimeste üle, kes tema lugudest mingit kindlat sõnumit otsisid. Oli ta siis ise parem? Ma peaaegu lugesin terve raamatu uuesti üle, et täpset tsitaati leida, aga kuna ei näkanud, siis improviseerin mu meelest parima vastuse, mille Kurt sellele "aga mida sa sellega mõtlesid?"-küsimusele andis: minus on olemas nii mehelik kui ka naiselik pool, minus on olemas nii hea kui ka halb ning mu laulud käsitlevad võitlust nende kahe pooluse vahel. Tegelikult võiks ju meie kõigi elud sedasi kokku võtta?

Peale nende raamatute lugemist hakkab ikka väga imelik, mõeldes, kuidas inimesed su ümber hakkaksid su elu ja tegemisi mõtestama kui sina mingil põhjusel ära kaoksid. Olles tuntud, on nende inimeste arv veel suurem, olles tuntud ja armastatud, leiab see suur hulk inimesi, et just nende tõlgendus sinust oli see õigeim ja parim. Ma ei kujuta ette, kui Kurt Cobain loeks raamatuid, mida temast on kirjutatud, palju ta sealt tõeks tunnistaks? Isegi eluajal sisaldasid ta mälestused tihti vastuolulisi seiku ning ta eitas episoode, mis kellegi teise meelest kindlasti toimunud olid. Kui tõepärast elulugu on üldse võimalik kokku panna? Mälu on ju petlik ning katsed kellegi tegude tagamaid mõista võivad viia hoopis valedele järeldustele. Ometi meeldivad elulood enamikele. Nagu ka müüdid ja muinaslood. Neist kõigist on kümneid erinevaid versioone.

Teisipäev, september 20, 2016

Ärge minuga arvestage

Kas ma olen ainuke inimene, kellele tunduvad sõnad "kogukondlikkus" ja "külamentaliteet" üsnagi samatähenduslikud olevat? No et oled sunnitud suhtlema mingite inimestega ja olema nende hindava pilgu all lihtsalt seetõttu, et puutute juhuse tahtel mingites valdkondades kokku, kuigi teid ei pruugi mitte miski muu siduvat? Pead sõbralikku nägu tegema, small-talki arendama, kuigi tegelikult aega ega viitsimist pole ning huvid on hoopis teised.

Kui "külamentaliteet" tundub enamikule sellega kokkupuutunuile vastik, siis kogukondlikkust hoopiski ülistatakse. Tore muidugi, kui su ümbrus on korras, aga ühine laupäevak tundub ikkagi liiga kõrge hind selle eest...

Laupäevakutest saab viilida, aga hiljuti avastasin, et sarnane mõtteviis on haaranud ka tänapäeva koole. Imestasin endal suu lahti, et igaks ürituseks eeldatakse lapsevanemate panust. Päriselt pean minema oma vabast nädalavahetusest kuhugi appi midagi organiseerima?! Ma ei ole ju mingisugune vabatahtlik "jalgpalliemme"? (Peaaegu kaalusin, kas selleks, et suvilasse mereõhku nautima minna ja pääseda mingist tüütust tervisepäevast, peaks midagi sugulaste matuse kohta valetama, aga ilmselt oleks see vale lapse kaudu välja tulnud ja see oleks juba liiga imelik olnud...) Küsisin oma ema käest, kas tema omal ajal ka pidi, sest mulle küll pole meelde jäänud, et meil mingeid ühisüritusi oleks olnud. Ema arvas, et vene ajal sai nõnda vähe reisida, et ilmselt tahtsid kõik kooliõpetajad ise ekskursioonidele lapsi valvama minna, vanematele enam kohti ei jätkunud. Muude üritustega saadi samuti oma jõududega hakkama. Kool oli kool ning seega lapse asi ja kodu oli kodu, kus toimetasid vanemad. Tänapäeval enam nii pole. Näiteks täna sain sellise toreda kirja: koolikaardi abiga saate jälgida lapse kohta mitmeid andmeid: nt millal laps siseneb kooli, milliseid raamatuid ta raamatukogust laenutab, kui palju on ta maksnud lõunasöökide eest ja kas ta osaleb tundides. Mul läks seest õõnsaks. Kui see pole Gestapo, siis mis see on? Kõrvus hakkas kõlama SSRoboti euroliidu-vastane laul: "...ja kaamera valvab, kuidas sa s***d!" Kas see on nüüd kaasamise musternäide või hoopis usaldamatuse oma? Milleks lapsega rääkida, kui saab selle asemel arvutisse logida ja teda reaalajas jälitada?

Selle kohta, kui kohutavalt oluline on kooli ja kodu koostöö, andis Tartu LV välja suisa pea 300-lehelise raamatu. Mis mul viga peaks olema, et ma selle läbi töötada viitsiksin? Selle "õhinapõhise" ja positiivsusest pakatava "lööme-aga-käed-külge"-üllitise? Jah, ma olengi üks seal artiklites mainitud lapsevanematüüp, see igavene negatiivik, kes küsib, et miks mul seda vaja on? Ma kandsin oma risti koolis 12 aastat + ülikool ja andke andeks, mul sai sellest juba küllalt. Sain mina ilma kaasamise ja kogukonnatundeta hakkama, saab ka mu laps. Ma tõesti ei teadnud, et saades lapse, pean ma selle ristiretke uuesti läbima. Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid seda teinud - õppinud koos minuga (va päris esimese aasta alguses), vedanud mind mööda ühisüritusi, organiseerinud spordipäevi, käinud koolis oma tööst rääkimas (jumal tänatud, et mul selline töö on, millest midagi rääkida pole) jms. Praegu on see trendikas, see on uus normaalsus, see on tõeline kaasamine ja kogukonnatunne. Ja see on nii vahva! Palun, ei. Ma ei saanud selleks täiskasvanuks, et uuesti lapseiga läbi elada, sest lapseiga oli võrreldes täiskasvanuea vabadusega ikkagi nõme. Taaskord, ei lind ega loom (no teate küll, see veneaegne multikas.) Jätke mind rahule oma lillekeste ja tõrvikutega, las ma ripun oma koopas pea alaspidi.

Ei, päriselt. Ma saaks aru, kui ilma kaasamata oleks probleeme, kool ei suudaks ilma selleta toimida, aga ei. Kaasamine on pigem lapsevanematepoolne algatus mu meelest. Meie tahame oma laste elus rohkem osaleda! On's meil tõesti nii palju rakenduseta vedelevaid lapsevanemaid, kel pole muud teha, kui oma laste elu (üle)organiseerida? Aga välismaal on nii ja see on nii tore ja toimib! No mõnel välismaal ei või alla 12-aastane laps minutitki üksi ka olla, kõik peab olema korras, kontrollitud ja järelevalvava silma all. Ma ei ütleks, et see alati paremate tulemusteni oleks viinud kui meie "hoolimatu" süsteem.
Ei, ma ei ole üldse selline lapsevanem, kes leiab, et kooli asi on mu last õpetada ja kasvatada ning kui mingi probleem tekib, siis on alati õpetaja süüdi. Kui probleeme tekib, siis muidugi, katsume koos lahenduse leida, aga kas saaks äkki nii, et rahuajal me ei pea kõik koos ühte sõbralikku pere mängima? Mitte, et mul teie vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt ei viitsi.




Esmaspäev, september 19, 2016

Ja kes teid ära rikkus?

Oh, ma olen nii ülevas meeleolus, sest Hands Off Gretelil tuli nädalavahetusel debüütalbum välja ja ma olen seda nüüd siin vahetpidamata kuulanud. Spotifys on ka olemas, minge ja kuulake! Nad on kõik nii lahedad! Viimane video ka siia:

Teiseks lugesin juba teist selle aasta jooksul eesti keeles välja antud Kurt Cobaini elulugu, millest ma lähiajal ka pikemalt siin kirjutada kavatsen, aga sellega seoses hakkas mind huvitama üks seonduv teema - nimelt, kas kedagi annab hukka ajada? Raamatus seondub see ikka selle vana Kurt vs Courtney teemaga - kes kellele heroiini pakkus, kas nad oleksid pidanud üldse kunagi kokku saama jne. Millegipärast on inimestele nii omane süüdlast otsida, tundub ju kuidagi viisakam öelda kellegi kohta, et "eks see halvast perekonnast pärit sõber vedas ta jooma või kui see eit poleks kodus nii palju vigisenud, ega ta jooma poleks hakanud" kui, et tüübile lihtsalt maitses viin ja tundus äge olevat purjus olla. No kuidas sa nii ütled? Ikka teised, ühiskond ja muu selline on süüdi.

Omal ajal oli mul sõbrannaga palju nalja sellest, kuidas tema isa käis minu emale kurtvat, et mina olevat ta tütre hukka ajanud ning minu ema leidis vastupidi, et ilma sõbranna mõjuta oleksin ma hoopis teine inimene. Lisaks oli mul veel see, et ema soovitas igasugu "parema taustaga" inimesi mulle sõpradeks ja kui ma siis lõppude lõpuks läbi juhuse mõne sellisega tutvusingi, osutus too mõne aja pärast samasuguseks "halvaks elemendiks" nagu mu endised sõbrad. Ma lihtsalt ei sõbrunenud viisakate inimestega! Mäletan, kuidas me ühe "alamklassi" sõbrannaga (no kujutate ette, kutsekoolis käis teine ja oli juuksed süsimustaks värvinud) istusime linnas ja iga kord kui mõni eriti nohikliku välimusega, tekli ja portfelliga noormees mööda läks, itsitas tema, et näe, Marca tulevane läheb. Sest loomulikult tuli mees leida ülikoolist (siis küll seda Tallinna Ülikooli reklaami veel polnud). Ma ei leidnudki endale ülikoolist meest. Ilmselt kõik see, mis minuga edasi juhtus (ei ole teinud kõrgelennulist karjääri jms) on selle tulemus.

Oeh. Tegelikult ma arvan, et inimesed siiski ise valivad, kellega nad paremini sobivad. Kindlasti sõbrad mõjutavad  kuhugipoole, kuid ma ei usu, et huvid sõprade tõttu täiesti kardinaalselt muutuksid. Et leiad selle ühe paha inimese ja oledki nõela otsas. Inimesed mõjutavad üksteist vastastikku ning hukkaminemisel on oma osa kindlasti ka hukkaminejal endal. Kui sa jood, süstid või kakled, siis mingi osa sinust ikka tahab seda teha ka, mitte sa ei käitu nii lihtsalt sellepärast, et sõbrad on sellised. Ja sõbrad on sul sellised ikka sellepärast, et nad mingis osas sulle meeldivad ja sinuga sobivad. No ilmselt on mingeid päris sotsiaalselt saamatuid, teiste järel jooksvaid, ilma oma arvamuseta ripatseid ka olemas, aga ma ei usu, et arvestatav hulk.

Oleks ju lihtsam tunnistada, et ma teen pahasid asju sellepärast, et ma olen osalt paha inimene, mitte aga sellepärast, et mina olen tegelikult tõeline ingel ja need teised, nemad on mu ära määrinud? Iga pada leiab oma kaane jne. Aga kas vahel oleks ehk parem kui ei leiaks? Kas oleks parem leida inimene, kes sobib sinuga nii heas kui halvas (st võimendab mõlemat) või veeta oma elu kompromissis, kusagil nende äärmuste vahel? Ma ise eelistan äärmusi.

Lisaks avasin mingi lollaka lingi, kus räägitakse sellest, kuidas emotsionaalselt ebastabiilsed inimesed on inimkonna katk, kuidas nad teiste elusid mürgitavad ja kuidas neid aidata ei olevat võimalik. Ma arvan hoopis, et sellised ebatolerantsed (tolereeri, krt seda, et ma olen hull!) artiklid on kõige kurja juur. Loomulikult leiti kommentaarides kohe, et artiklis kirjeldatud inimesed on kõik naised. Mis minusugune nüüd siis tegema peab? Endale lõpu peale, et inimkond katkust päästa või? Mis proua siis käseb - lambad ää tappa või?!

Võiks juba ükskord aru saada ning endale tunnistada, et inimesed ei jagune headeks ja halbadeks, sealjuures esimesi teiste eest kaitstes, vaid igaühes on need mõlemad olemas.

Kolmapäev, september 14, 2016

Mathias Enard. Varaste tänav

Mu vanaema armastas ikka öelda, et ühe asja ütles Lenin oma elus ometi õigesti, nimelt selle, et "inimene on oma keskkonna produkt".  Ilmselt polnud selle lause algallikas sugugi Lenin, aga lause mu meelest pädeb küll. "Varaste tänav" täpsustab seda mõttekäiku veidi enam, nimelt inimene on kõige rohkem oma kultuuri produkt. Mille põhjal me otsustame, et see on eestlane, venelane või murjan? Ikka kultuuri. Kultuur on see, mis meid kõige täpsemalt määratleb. Vaid vähesed suudavad endas eelkõige inimest, või lausa inimlooma näha. Ikka kultuur on see, mis meie silmis määrab ära selle, kes parem, kes halvem. Kui aga kultuur maha koorida jääb järele täpselt üks ja sama - inimloom, keda Enard võrdleb koeraga - "ihade ori, koer, koer, kes hammustab, kui tal on hirm ja ta igatseb paitusi."

Enam-vähem sellisele, tol hetkel minu jaoks üllatavale seisukohale, jõudsin ka ise esimest korda Põhja-Aafrikas käies ja kohalikega juttu puhudes. Me kõik tahame täpselt samu asju! Erinevad vaid vahendid, mida me oma soovide realiseerimiseks kasutame ning need vahendid on eelkõige kultuuriliselt määratletud.
Ka "Varaste linna" peategelane on poiss, kelle soovidest me saame aru. Raamatu tutvustus ütleb, et autor," tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda nii, et Teine ei jää mõistetamatuks, ent samas ei jää autor kinni ka klišeedesse või eksootikasse." Ehk on asi hoopis selles ja tegelikult me siiski oleme üksteisele Teised, võõrad? Ma ei tahaks seda uskuda, pigem on see võõras olemine müüt, mille me ise oleme loonud.

Raamatu viimases osas, olles jõudnud tõotatud maale, Euroopasse, kuid leides siin ees samasuguse mässu ja ülestõusu kui oma kodumaal, imestab peategelane: "Erinevus Tunisega, /../, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin polnuks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid. Siin on kõigil ülestõusuks veel liiga palju kaotada /.../." Lihtsalt - veidi teine, aga põhimõtteliselt sama. Seda on raske uskuda - meie oleme ju ometi teistsugused, meie oleme kultuursed, aga võib-olla tõesti? Meil on lihtsalt, hetkel, natuke rohkem kaotada.

Paralleele meile tuttava Euroopaga on rohkem. Näiteks satub peategelane tööle andmete digitaliseerimisega seotud ettevõttesse. No tere tulemast minu argipäeva! Seal saadab Prantsusmaa oma endistele kolooniatele näputööd, meie digitaliseerime Skandinaavia andmeid. "Everybody's someone else's nigger" nagu laulab Marilyn Manson. 

Hea on mõelda, et kusagil elavad need teised, kes on saamatud, rumalad, pimedalt usklikud jms ning seega ise oma hädades süüdi. Vastikum on mõelda, et tegelikult on nad sünniloteriis lihtsalt kehva pileti saanud ja oleks nemad meie, poleks me ilmselt oluliselt paremas seisus. 

Väga hästi kirjutatud raamat, põnev, huvitavate karakteritega, erapooletu. Me pole oluliselt rohkem kui loomad, kuid tahame seda endast kangesti uskuda.