Teisipäev, aprill 28, 2020

Naerata - sa oled metsloomakaameras!

Mul on tekkinud kergelt skisofreeniline tunne, et praeguses olukorras peab kohe erakordselt tundlik olema, sest vähimgi arvamus võib kellelegi isikliku solvanguna tunduda (ma ise pole mitte erand, olen jõudnud solvuda küll ja veel, aga õnneks siiani suud pidanud, kuni viie minuti pärast solvumine üle läks). Seega, ma mingeid arvamusi üldse loopima ei hakka, aga mõtlesin siiski, et positiivseid elamusi võib ju ometi jagada?! Ma saan aru, et selleks peab praegusel hetkel privilegeeritud olema, et midagi positiivset kogeda st saad liikuda, ei ole kaotanud tööd, oled terve, ei ole üksildane jms, aga ma loodan, et "minu imelist koroonapuhkust" nina alla hõõrumisena ei võeta.

Tõeliselt tänulik peab olema geopeitusele, mis on kättesaadav meelelahutus olukorras, kus kõik muu on keelatud. Minu erilised hetked on näiteks see, kus ma pärast ekslemist mingis üüratus võsas jõuan välja lagendikule, kus kitsede toidu"majakesed" (no raudselt on neil puust harkjalgadel mingi nimi ka), tükk soola ja miski jalgadel hoone, millest siis loomi vaadelda või püssiga lasta, ei mina tea. Vahin siis seal ringi, sest paistab, et GPS juhib mu võssa, kui avastan mingi kummalise tehnilise instrumendi - jõllitan seda, sest noh, geopeituses tuleb selliseid kummalisi peidikuid ikka aeg-ajalt ette, kus vaja mingi kood sisestada või muud teha. Asja olemusele pihta ei saa ja liipan edasi võssa. Hiljem küsib L., kes samasse kohta peale mind sattus, et huvitav, kust sealse loomakaamera pilti näha saab...No selge siis, millega tegu oli - juhm linnaloom jõllitas otse kaamerasse, saamata aru, millega tegu. Loodetavasti keegi seda ülekannet ei vaata...

Rääkides kummalistest peidikutest, siis ühes teises võsas on näiteks selline, millest ripuvad välja kummist voolikud ja neid peaks idee poolest puhuma. "Ega ma loll ei ole, praegusel ajal!" ohhetab L. Mul juba voolik hambus, sest no ma tahan ju teada, mismoodi see värk töötab, kui suur on tõenäosus, et ma just sellest voolikust mingi nakkuse saan? Mis te arvate, kas ta pärast minu algatust jäi oma arvamusele kindlaks või ei? Muidugi, puhusime mõlemad nagu lollid, aga kasti lahti paraku ei saanudki. Nakkuste osas peaks veel peiteaeg kestma.

Igasugu võsades on lõbus see, kui palju sinna eksib ära mingit überuhke tranduletiga rahvast. Madala põhjaga bemmid ja mersud on eraldi teema, aga ehk on nemad ka meeleheitel geopeiturid (peale meie autosaagat ma veidi pelgan tema pärast ja käime pigem pikema maa jala). Mingi äsjapestud miljon maksva džiibiga (L. teadis rääkida) vend oli nii lahke, et pakkus meile lausa küüti. Pidi tema ikka üksik olema, kui leidis mingi puu otsas turniva (ma jään alati vahele, noh) ahvipere normaalseks kaaslaseks sobivat. L. vastas viisakalt: "Tänan, aga ei, meil on siin veel tegemist!" Huvitav, mida täpsemalt arvatakse sind otsivat pärapõrgust mitte eriti atraktiivsest võserikust? "Matavad laipa!" oleks minu esimene pakkumine.

Koroonastyle: Fatima haukab pirukat, taustaks Kunda sadam
Kellel ligipääs loodusele puudub, siis meelelahutuseks mu meelest parim asi, mille isolatsioon siiani meile kinkinud on - Post Malone'i tribüüt Nirvanale:
"Not performing "Smells Like Teen Spirit" is probably the most Nirvana thing ever." Ja ma üldse ei salli neid kodukontserte muidu, aga see on äge. P.S. Palun ärge vaadake seda lollakat vestlusakent, eriti peale seda, mis toimub siis, kui Posty tervitab otse-eetris Courtneyt, kes salvestusele muuseas oma õnnistuse andis. No ja et inimesed ei saa aru, miks nad kleitides on ja muu selline "peksan peaga vastu lauda" lollus.

Ja "Minu geniaalse sõbranna" teine hooaeg on ka ETV2-s! See on veel parem kui esimene, nagu mu meelest ka raamat. Ma ei tea, kas järgmised hooajad ka tulevad, sest neid raamatuid eesti keeles veel pole, aga ma vist ikkagi vaatan, sest see seriaal on tõesti tore.

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

Lõpetuseks ka irooniaannus elult - sain täna kõne, et olen võitnud 50 eurose Piletilevi kinkekaardi...Millal veel, kui mitte nüüd! Mina, kes ma olen üks väheseid, keda avalike ürituste ärajäämine sügavalt morjendab. 

Esmaspäev, aprill 27, 2020

Elizabeth Gilbert. Tüdrukute linn

Selle raamatuga juhtus nii, et kõigepealt sattus ta mu ema lugemislauale ja sealt mulle. Mulle tundub, et mu ema armastab lugusid, Darja Dontsovat ja kriminulle, mina, noh, mitte nii väga. Mulle ei meeldi, kui lugu jääb lihtsalt looks, ma tahan, et see lugu oleks mingisugune "tabav üldinimlikkuse väljendus", ma ei hooli sellest, kui kaasahaaravalt see kirja on pandud ja ma ei taha näha ka konkreetseid suuniseid või "mida oligi tarvis tõestada"-stiilis heietusi. Igatahes emale meeldis, kuigi ta leidis, et kui alguse venimisest üle saada, siis saab alles aimu, et tegemist on siiski hea raamatuga.

Kuna Elizabeth Gilbert, siis ma eeldasin koheselt, et "venimine" on eufemism seksi kohta. Tegelikult vist ei olnud, sest seksi jätkub kamaluga ka raamatu teise poolde (mis on minu jaoks niii tüütu ja triviaalne), aga mulle meeldis just algus. Ma oleksin peaaegu nõus oma mütsi ära sööma, kui Gilbert ei oleks Lana Del Rey suur fänn. "This Is What Makes Us Girls" on ju täpselt selle loo taustamuusika, rääkimata sellest, et üks peategelasi kannab lavanime Celia Ray. Jah, see osa raamatust meeldis mulle väga, aga edasi hakkas mind häirima teatav konstrueeritus, millega püüti edasi anda sõnumit, et sotsiaalsed normid ei pea olema eluõnne aluseks. Mh, seda selgitust oli minu jaoks natuke liiga palju. Me ju teame seda ometi, et õnn ei peitu oma elu õigesti elamise valemis ning vabaarmastuse propageerimisega ollakse ka juba natuke hiljaks jäänud? Mulle natuke nagu tundus, et see raamat alahindas veidi lugejat ning oleks võinud olla palju rohkemat. Kõik need ajastudetailid ja õhkkond oleks seda väärinud.

Kuidagi kummaline tundub mulle raamatutes loo ülesehitamine mingi ühe kindla sündmuse ümber - "ja siis juhtus SEE ning mu elu muutus igaveseks!". Ok, ma saan aru, kui SEE on midagi tõeliselt dramaatilist nagu surm, kuid "mingisugune tühine petmine" nagu siin raamatus? Ma ei kujuta ette elu, milles seesugune tühisus tagantjärele analüüsides (mida minajutustaja ju teeb) niivõrd suure kaalu omandaks. Õrnas eas tuleb ikka igasugu asju ette, kellegi petmine ei saa ometi olla ajendiks, millest alates oma elule teise pilguga vaadata, nö täiskasvanuks saada, vastutama hakata ja autundest rääkida? Eriti kui "mingi vana mõrd" su selle peale "tühisuseks" kuulutab! Kes võtab midagi sellist tõsiselt?! Milline lõbujanuline tütarlaps hooliks vanema naise sõnadest? Ma ütleks, et see oli minu jaoks pettumusekohaks raamatus, millest alates lõbus hedonistlik looke õpetliku suuna võttis ja tüütuks muutus. Samas oli loos ju ka enne palju tähendusrikkaid kohti, mida lahti ei seletatud ja mis selle tõttu mõjusid palju kainestavamalt kogu loo näilise meelelahutuslikkuse juures. Varjatud vägivald, mis lõbusa eluga käsikäes käis, sõltuvused, millest keegi ei rääkinud, see, kuidas naine on alati süüdi, sest mehed, need on ullikesed, ega suudagi enda eest vastutada. Mu meelest oleks sellest täiesti piisanud, et lugu mõjuva ja mõtlemapanevana hoida ning vältida otsese põhjus-tagajärg seletuse mängu toomist.

Loona kindlasti ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, dekoratsioonid ajastutruud ning ilu- ja moehuvilisele põnev sissevaade toonasesse maailma, siiski aga pigem puhkuseraamat, kui midagi püsivalt meeldejäävat.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Esmaspäev, aprill 20, 2020

Saatana advokaat siin

Kristallkuul jagas testi ja mõtlesin, et teen ka. Tulemused olid, no ütleme, et huvitavad. Tegelikult täiesti ootuspärased, teisalt avasid mõnes osas ka silmi:
Et siis 76% ekstravert? Ma olen alati mõelnud, et ekstravert on see, kellel on miljon sõpra ja kes kõigi nendega igapäevaselt small-talki arendab ja ladusalt suhtleb. Siinne test aga veenab mind, et saab ka teistpidi. Lühidalt öeldes: "'Cause no one likes U, monkey boy!" (Bloodhound Gang "Why's Everybody Always Pickin' On Me?") Ekstravert võib ju olla, see ei tähenda, et inimesed sinuga suhelda tahaksid! "ENTP isiksused leiavad, et nad on tunnustatud oma visiooni, enesekindluse, teadmiste ja innuka huumorimeele tõttu, kuid neil on tihti probleeme sellega, et neid omadusi ära kasutada sügava sõpruse ja romantiliste suhete loomisel." Sest no mis küsimus see on, kumb on tähtsam, kellegi tunded või tõde? Või et kas soovid pigem, et su laps oleks tark või meeldiv inimene? Ma ei pööra teiste tunnetele erilist tähelepanu, sest ma naeran ka enda omade üle. Mulle ei tule pähe, et teised võtavad ehk enda omi päriselt tõsiselt. Mul on palju tundeid, aga need vahelduvad kogu aeg.

Ma olen alati mõelnud, mis on see põhjus, et mul on alati vaja vastu vaielda ja mässata. Test väidab, et põhjust ei peagi olema, lihtsalt lõbus on. Ma nii triviaalse seletuse peale ei olegi tulnud. Mulle meeldib ässitada, ärritada, šokeerida (muuseas üks minu tüübi kuulsaid esindajaid ollagi Joker. Teine sarnane Sascha Baron Cohen). "I kill what's bigger than me!", see Hands Off Greteli loo fraas kummitas mul eile pool päeva - jah, kui ma näen kedagi suurt, tähtsat ja kõigutamatut, pean ma tingimata talle säärde hüppama. Hea mulle, et ma mees ei ole. Kuigi isegi naisena olen ma mitu korda äärepealt peksa pidanud saama. Teisalt, enamik mu sooje suhteid inimestega on sarnaselt alguse saanud, sest tuleb välja, et mõned harvad isendid suudavad mu väljakutseid ka vastu võtta ja mind pareerida. "Koheldes teisi nii nagu nad tahavad, et teised neid kohtleks, sallivad ENTP inimesed vähe hellitamist ja neile ei meeldi, kui inimesed lähenevad asjadele kaudselt, eriti teenet küsides." Oojaa! Iroonilisena sobin ma seetõttu hästi kokku "keskmise eesti mehega, kes ükskord oleks oma eidele äärepealt öelnud, et ta teda armastab". Meil on omaette nali isegi selle teemaga, nimelt ma kunagi suhte algul kuulsin valesti, et mulle need 3 sõna öeldi ja tundsin kohustust samaga vastata, pärast oli õudselt piinlik. Enamiku jaoks on see vist kohutav? Mu meelest on kohutav igasugune roosamanna ja I love U.  Samas ma ei nõustu sellega, et mul sooje tundeid pole, ma lihtsalt ei suuda neid ühiskondlikult aktsepteeritud viisil väljendada ega vastu võtta. Minu jaoks on armastus see, et me koos paneme maailma põlema ja tantsime varemetel. Kõige hullem turn-off on see, kui teine pool teeb mulle ettepaneku tagasi tõmmata ja püüda "normaalne" olla. "Karda vähem hulluks sildistamist kui kuulekuse häbitunnet!"

Test mainib ka seda, et minusugustele meeldib suuga suur linn teha või õigemini see maha lammutada, aga praktilist tööd püüame see-eest iga hinnaga vältida. Seetõttu pidigi "vaidleja" tüüpe vaid 3% inimkonnast olema. Mul on imelised ideed, aga ellu võiks need viia keegi teine. Ma ei saa aru, miks ma riigiametnikuks õppima läksin, kui ilmselgelt olen ma pigem poliitiku tüüpi (sellise populistliku)! Siuke nais-Žirinovksi äkki? Kusjuures ka kunagine elukutsevaliku test teatas, et ma olen poliitiku tüüpi, ah et siis seda pidasid nad silmas...

"Nad kõnnivad teiste inimeste varvaste peal ja võtavad avalikult kahtluse alla koosolekul nende ülemuse või kritiseerivad kõike, mis nende kaaslane ütleb. See raskendab veelgi ENTP järeleandmatut ausust, sest see tüüp ei peenutse sõnadega ja ei taha näida tundlike või kaastundlikena, sest nad ei hooli sellest. Samalaadselt mõtlevad tüübid saavad piisavalt hästi ENTP isiksuse tüüpi inimestega läbi, kuid tundlikumad tüübid ja ühiskond üleüldse on sageli konflikti vältivad, eelistades tundeid, mugavust ja isegi hädavalesid üle tõe ja raske ratsionaalsuse. See frustreerib ENTP inimesi ja nad leiavad, et nende riiakas lõbu põletab palju sildu, sageli tahtmatult." Jah, mu riiakad lõbud...Ei saa mina aru, kuidas inimesed nii "tundlikud" võivad olla, eks. Ma ise olen ka tundlik, no mingi pool päeva maksimum, siis läheb üle, nagu kõik siin ilmas. Ma olen enamasti omaette ja täitsa tore inimene, aga vat kui seltskonda satun, siis ma küll tagasi ei hoia - kui juba, siis juba, ma tulin siia, et anda teile etendus! Hinnake seda, ärge peenutsege.

Ma ei saa kunagi edukaks, sest ma olen enamasti teistele talumatu. Nuuks, ja nurka nutma.

Ajalugu

See hetk, kui su kunagine ajalooõpetaja laigib arvamust, et väidetavat ühikapidu pidanud väidetavad välistudengid tuleks kõik kemmergu taga maha lasta.

Kui mõtlema hakata, siis ega ta üks eriti professionaalne ajalooõpetaja ei olnud ka, käskis lugeda leheküljed see kuni too ning peatüki lõpus küsimustele vastata, ise läks üldse klassist minema enamasti. Äkki ta leidis ka, et kogu see "ametlik" ajalugu on üks mõttetu möga? "Ka" ses mõttes, et sõbranna rääkis, kuidas ta sattus suhtlema ühe eestivenelasest neiuga, kes meenutas, kuidas omal ajal nende kooli õpetaja irvitades eestikeelseid ajalooõpikuid sarjas  - "seda kokkuvaletatud saasta ma teile ometi ei õpeta!". Ajalooõpetajatel on teoreetiliselt suur võim, ainuke asi, mis selle realiseerimist takistab on, või vähemalt minu puhul oli, teismeliste rahutu loomus, mida sajanditetagused tavad vähe huvitada suudavad. Olid mingid juudid, sakslased ja kommud, keda ikka huvitab! Mind hakkas muuseas ajalugu huvitama alles seoses ilukirjandusega, Remarque muidugi. Ilukirjandus andis mingid lood, persoonile keskenduva ajaloo. Ajalooõpikutes oli ajalugu aastanumbrite ja lepingutekeskne. Aga noh, ikkagi imelik, et ajalooinimene peab heaks plaaniks kellegi "profülaktilist hukkamist", nagu ajaloos vähe näiteid oleks, kuhu selline asi välja viib ja millist kasu endas kannab. Mõnele lihtsalt meeldib vägivald, selle unustan kogu aeg ära.

Ega muud märkimisväärset ei olegi väga juhtunud vahepeal.

Teisipäev, aprill 07, 2020

Kuidas ma Eesti riigi rahakotti päästa püüan

Ma olen siin hädaldanud, eks, kuidas mul on viimasel ajal olnud kõvasti rohkem tööd, kui harjumuspärane. Näiteks märtsis tulid isegi mõned ületunnid, kuigi see eriolukord hakkas kehtima juba poolest kuust ja ühe meie lootustandvama uue kliendiga on nüüd pikemaks ajaks vaikus. Samas, see oli nii uus klient, et mingist olulisest töömahu vähenemisest ikkagi juttu ei ole. Olgu, me võtsime selle uue töötaja ka märtsis just seda ärakukkunud klienti arvesse võttes, aga me ei tea, millal tema tellimused taastuvad ja suve ilma puhkuseasendajata ma tõesti enam ei tahaks (eelmisel aastal sai tehtud). Uus töötaja on siiani haiguslehel, sest tagasi ei lubatud tulla "muidu koondame ära". Mina ütlesin seda töötajale ka kohe muidugi, mille peale sain üllatuse osaliseks, et tõesti või, ütlesidki talle kohe niimoodi või? A mida me keerutame? Rääkisin juristiga, tema arvas, et lollakad olete või, miks koondada, kui see värbamiskadalipp oli nagu oli ja ilmselgelt on töötajat edaspidi siiski vaja. A koondame praegu ja otsime siis uuesti üles, kui vaja läheb? Päriselt, tuligi selline ettepanek.

Nii, järgmine tahaettepanek. Teeme siis selle riigitoetuse avalduse ära, käskkirja 16. märtsi kuupäevaga, no et aprillist alandame palku ja tööaega! Ma hakkasin protesteerima, et mis mõttes, meetmed on siiski ette nähtud neile, kes päriselt hädas on ja kellel tööd pole pakkuda, minu armsat riigikest petma siin! Pealegi peab mulle jääma kaks nädalat, mille jooksul ma otsustan, kas ma võtan pakkumise vastu või valin koondamise. No aga me ju rääkisime sellest, et kokkuvõttes ei kaota ju keegi midagi? Ei, ma ei kaotagi, aga see...tundub mulle vale. Näe, mul käskkiri juba valmiski! Püha lihtsameelsus, sõnastuses "seoses Covid-misiganes levikuga vähendame palku ja tööaega meie ettevõttes". Ma naersin, et vabandust, sa ütled siin ju otse välja, mida mõtled - tänu koroona poolt süllelangenud võimalusele alandame! Sa pead kirjutama, kuidas epideemia meie töövoogusid ja käivet mõjutanud on ka! Ah, ei hakka keegi seda nii täpselt lugema seal! Juhatuse liige oli ka veel palgaalanejate nimekirjas, keda seal olla ei tohiks. Ma ütlesin, palun, konsulteeri enne juristiga! Äh, ega teised ju ka ei konsulteeri, kirjuta siis ise see käskkiri valmis, kui minu oma ei sobi! Tänan ei, et kaevan haua ka ise endale valmis või!?

Ma siis küsisin, et miks seda vaja niimoodi uisapäisa kiirustades teha vaja on? Olevat sellepärast, et jah, praegu on veel hea, aga kui varsti enam ei ole, mis siis teeme? Riik toetab ainult kaks kuud, aga mis siis, kui meil alles juunis seisak tuleb? Sest noh, äkki see uus klient ei saa juuniks kah jalgu alla ja siis meil on üks üleliigne inimene ja raha pole ja meid kõiki saadetakse palgata puhkusele! Esimene mõistlik seletus tegelikult, kuigi see meede tõesti ei ole selleks mõeldud, et "aga mis siis kui" ja sellist asja nagu "palgata puhkusele saatmine" ei ole üldse olemas.

Täna siis jagasin inimesele artiklit, kus öeldakse, et abivajadus peab olema "sisuliselt põhjendatud" ja "esinenud on ka pettusekatseid". Ei kommenteeritud midagi. Ilmselt mind enam sellesse teemasse ei pühendata ja ausalt öeldes tore on. Tee oma lollused üksinda ära ja las ma pärast naeran ning näitan näpuga, aga mind mingit jama kaasa tegema ei meelita!

Neljapäev, aprill 02, 2020

Võtkem veini!

Ma olen juba ammu selle üle juurelnud, aga praegu on ilmselgelt aktuaalne aeg ning pealegi saatis universum täna märgi ka, nimelt mainisid järjest kaks blogijat, keda ma loen, oma viimastes postitustes sõna "vein".

Veini juua on kena ja kultuurne, popp ilmselt ka. Naised "veinitavad". Intelligentsed meesterahvad trimpavad veini. Karikate emand kirjutas hiljuti tähelepaneku, mis ka mulle on silma jäänud - lugedes raamatuid, eriti 19. saj lõpus sündinud kirjanike sulest, ei jää märkamata, kuidas neis pidevalt, ajahetkest hoolimata, klaase kummutatakse. Enamasti minu arust veini. Ja ega see teema ka nooremate kirjanike jaoks ammendatud pole, juurde on tulnud ehk narko ja rahustid, aga see nö "normaalne rahvas" lõõgastub ikkagi veiniga. Ma mõnikord lugedes täitsa tunnen, kuidas tahaks ka, veini. Kõrvalepõikena, mäletate, kui seriaalides võis veel vabalt tegelasi suitsetamas näidata, see oli nikotiinisõltlastele paras piin! "Kired"- Merle Palmiste ja Kristel Leesmend muudkui glamuurselt oma sigarette süütamas, meie, keskkooliõpilased suitsunurgas selle üle arutamas. See oli reklaam, mis mõjus!

Aga veini juurde tagasi - ma ei saa veini juua ju! Jah, ühe pokaali saan, aga kes siis ometi ainult ühe pokaali veini jooks?! Nagu imestas siiralt mu sõbranna (ei ole joodik), kui pudelil neid tervisliku tarbimise ühikuid nägi. Minu piir on 2 pokaali st pool pudelit (mul on suured klaasid ja ma valan need täis) ning see tähendab, et kui ma plaanin veel peale seda välja minna (ee..varsti peab vist siia selgituse juurde panema, et mida tähendab "õhtul välja minna"), siis ma pean õhtu otsa ainult vee peal olema, et vältida hommikust peavalu. Ja ma räägin veel valgest veinist siin, punasega on olukord eriti hull. Kui mul see hallitusest tekkinud allergiline nohu oli, lõpetasin ma punase joomise täiesti ära, sest piisas mul nii kolmas lonks võtta, kui nina läks umbe (ei ole analoogiat londi umbe tõmbamisega siin!) ja ma hakkasin kontrollimatult nuuskama ja aevastama. Viimati tarbisin pokaali punast veini firmapeol (misasi see veel on?) eelmise aasta lõpus ja ma olen raudkindel, et hommikune ropp peavalu tuli just sellest, mitte hiljem otsa joodud gin-toonikutest, mis mul kunagi pead valutama ei aja.

Ma olen elus ühe korra ära joonud pudeli veini (kahekesi ostsime kaks pudelit) ja peale seda oli mul ikka väääga paha olla. Aga ma loen raamatutest, kuidas inimesed tarvitavad õhtu peale ikka ja alati pudeleid veini. Knausgård jõi minu mäletamist mööda suisa 6 või 8 pudelit veini enne ära, kui inimestega suhelda suutis ning loomulikult jõi ta sellest piirist veel hiljem edasi ka ning tema ei ole just inimene, kes oma raamatuis aususega tagasi hoiaks. Ma kunagi olin ühel istumisel neiuga, kes jõi õhtuga ära peaaegu terve punase pakiveini (vist 3 liitrit kui ma ei eksi?) ja tõmbas sinna juurde punast Marbsi. Hommikul ärgates "kui hirv sarapuupõõsast"*, imestas, vau, üksi jõin kõik selle ära või, ime siis, et mul paha ei ole. Ma oleks surnd, surnd olnud!

Mida ma juua saan, on viimasel ajal ainult gin toonikuga, mis millegipärast on hetkel päris popp jook ka, aga sellel on erinevad huvitavad maitsed (pipra ja kurgiga, oo!) ning ta ei aja pead valutama ega tee ruttu purju. Õlu ja siider tekitavad olenevalt margist liiga tihti kõrvetisi (vanainimeste terviseprobleemid, all the way) , viinal on halb maine ja maitse. Aga ma tahaks ka kultuurne olla ja veini juua.

Lõpetuseks hoiatav näide ka, "tegemist on alkohooliga!**", pilt võetud Keiti Vilmsi Instagramist. Kui jood, hoia sotsiaalmeediast eemale! Näitasin L.-le ka, et "misasi see nüüd oli?", ta vastas, et see olla kunst, millest lihtinimene ei peagi aru saama. Möönan, et see purilenduri osa on tõesti üllatav kunstiline kujund.

* Mitte, et neiu põõsasse oleks kustunud, fraas lihtsalt Vennaskonna loost "Asfalt" - "Aga hommikul tõusevad patjadelt näod kui hirved sarapuupõõsaist". Ehk siis minu välise vaatluse järgi nägi too neiu järgmisel hommikul igati kaunis ja värske välja.
** Mitte, et ma sõna "alkohol" kirjutada ei oskaks, aga see fraas seostub Genka looga "Hartwall", kus seda just täpselt nõnda hääldatakse.

Kolmapäev, aprill 01, 2020

Kaspar Colling Nielsen. Euroopa kevad

Ramloff diskuteeris hiljaaegu FB-s, kuidas tema jaoks on oluline, et loetud raamat võimaldaks teha mingeid järeldusi inimelu kohta üldse, sõnastada mingi elutõe, aforismi, "pointi".* Ma olen sellega üldiselt päri ja kuna see raamat mulle tõesti väga istus (meeldis on keeruline öelda siinkohal), siis proovisin ise selle leitud tõe ka sõnastada ning kõlaks see päris lihtsalt: "Õndsad on vaimust vaesed". Täpsustatuna "Aju on kasulik ainult priviligeeritud klassile."

"Euroopa kevadet" on raske spoilerdada, sest teemasid, millega tegeldakse, on keskmisest rohkem, kuid ütleme kohe ära, et kui teid häirib anaalseks alaealiste ja alaarenenutega, siis ärge parem lugege. Nii, tehtud, jätkame.

Üheski arvustuses pole üle ega ümber saadud Houellebecq'ist, kellega sarnasusi muidugi on, aga kui prantslase teostest õhkub sünget depressiivsust ja lootusetust, siis taanlane asub asja kallale täis elurõõmu. Ja see hoiak on mu meelest mõjuvam, sest keskendub olukorrast võitjate lugudele ja ka neid peab ju olema, kuidas need düstoopiad muidu püsiksid. Võitjatel ei ole paha nagu Houellebecq'i vanameestel, võitjad astuvad naerulsui helgesse tulevikku ega vaeva oma päid kõrvalejääjate hädadega. Eks ta veidi kummaline ole, see tulevik, aga küll me ära harjume! Me kõik tahaksime olla nagu nemad ja niisama üle libisedes võibki selline mulje jääda, samas kui kulisside taha vaadata, näeb seal päris korralikult mäda ja vaklu, mis on lihtsalt kenasti ära peidetud progressi selja taha.

Huvitava kokkusattumusena tundus mulle, et Nielsen on enne kirjutamist lugenud Prechti, kelle imelisest raamatust ma siin kirjutasin. "Iseenesest ei olnud enam miski juhitud poliitilistest ideoloogiatest ega poliitilistest reformidest. Ühiskonda juhtis tehnoloogiline areng ja tehnoloogilise arengu üle ei olnud mingit kõrgemat võimu. See lihtsalt toimus ja kõik pidid kohanema arenguga ja uute tekkinud olukordadega." ** See on täpselt see, mille eest Precht meid hoiatab. Lisaks on Nielsenil raamatus koht, kus tehisintellekti arendamisjärgus saadetakse laborisse "mingid humanitaarid", kelle kobavad küsimused eetilisuse kohta nullib ära raudne loogika - me ei saa otsustada ette asja üle, millest me veel ei tea, mis temast välja tuleb! Ratsionaalne maailm halastust ei tunne! (veel üks hea ja teemakohane aforism).

Raamat esitab meile küsimusi ja teemaarenguid, mida me üldiselt ebamugavateks peame, neid, millest me parem rääkida ei tahaks. Näiteks see, kuidas alaareng muutub tabuks siis, kui see visuaalselt välja paistab. Kust läheb piir naiivse ja rumala ning diagnoosiga inimese vahelt? Keda me ära kasutame? "Oma tarbeks" lollikesega püherdada on "kunstniku ekstravagants", aga avalikult poolpaljaid hooldekodu patsiente maalida on rõve, eemaletõukav ja kohutav tabu.

Inimene aretab enda jaoks intelligentsed koduloomad, aga loomulikult ainult lemmikloomad, mitte sea või lamba. Ahv on ka juba liiga "õõvaorg". Loomadel on mõte ainult lemmikuina või meile kasulikena (põllumajandusloomi ei ekspluateeritud, neil lasti vabalt looduses elada).
"Meie funktsioon on olla nunnud ja armsad, olla eriti head lemmikloomad, paremad kui tavalised lemmikloomad, kes ei oska mõelda. Kui me seda ei suuda, siis me oleme, jah, siis me oleme ju nagu need droonid, kellest enam kasu ei ole, siis ei ole meist enam kasu, saad aru?"/.../ "Aga see on ju hirmus, " ütles Wilhelm vaikselt. "Jah, omamoodi küll."
Samuti on suurel osal inimestest "mõte" ainult teistele kasulikena. Paralleel raamatus Mosambiiki ära saadetud tülikate moslemitega - selle võttega olid kõik väga rahul. Milline vahe siis üldse on inimesel ja loomal, vaadatuna eduka, ekspluateeriva ühiskonnaliikme seisukohast?

Domineerimine on inimesele loomuomane, edasiviiv jõud. Kui sa seda ei suuda, on sinu huvides vähem mõelda. Kes liiga palju maailma asjade ja õigluse peale mõtleb, tahab peagi ära surra. Meenutagem või Houellebecq'i.


 Lingin siia ka ühe teise toreda arvamuse sellest raamatust, millega ma olen osalt nõus, osalt täitsa vastupidisel arvamusel. Eriarvamusel siis just nende arvustuses mainit võrdluste osas - mulle meeldisid, just kuidagi omal kohal olid minu jaoks. Sobisid stiiliga ja võimendasid groteski. Ja oo miks sobivad mulle alati just need raamatud, mida soovitatakse "vanematele meesterahvastele"?!
P.S. Ma tegin kunagi üht netitesti, mis teatas arrogantselt, et arvab ära mu soo ja vanuse, täitsa ausalt täitsin ja tuligi "mees, üle 40-ne".


* See "point" tuleks siis ikka ise välja lugeda raamatust, raamatud, mis mingit elutõde kandikul serveerivad (a la Coelho), siia alla ei kuulu.
**Ma jään selle karantiiniga ilmselt pimedaks ka, sest olen sunnitud e-raamatuid lugema, sestap ka leheküljenumbreid anda ei oska. Laenan ELLU-st ja loen tahvlis, sest lugerit mul pole ja tegelikult ELLU omi lugerist lugeda niikuinii ei saaks.