Esmaspäev, märts 28, 2011

Spa-puhkus

Kuigi positiivsetest asjadest blogivad ainult blondiinid, püüan siiski eestlaslikku vingu tasakaalustada ja vahelduseks ka millestki meeldivast kirjutada. Otse loomulikult kõiki pisemaidki negatiivseid detaile välja tuues.
Minu spa-saaga lahenes siis sellega, et Rakvere Aqva spas oli imekombel vabu kohti. Loomulikult sain sellest teada alles siis kui olin mõtte sel nädalavahetusel puhkamisest juba maha matnud ja leppinud faktiga, et tuleb aprillis nädala sees puhkus võtta ja loota, et Narva-Jõesuusse siis tungi ei ole, sest nagu ma arvasin ei tahtnud keegi mu vautšerit ära osta. Koos broneeringuga saabus ka arve, mille tulemusena sain aru, et olin unustanud oma peas hinnad kahega korrutada. Ok, vautšeris ei olnud sees protseduure ja eks sellest see tohutu hinnavahe tuligi.
Musta huumorina vaatasin praegu oma pangakontot ja avastasin, et linnavalitsus oli üle kandnud viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest, mis peaaegu et katab spa-puhkuse kulud. Laps ise oli muidugi samal ajal vanaema juures ja sai sealt nohu.
Tegelikult pidin vist positiivsetest asjadest kirjutama. Ausalt öeldes ei ole mul muidugi kahju raha elamuste alla panna, see on mu meelest ainus investeering, mis ennast ära tasub. Ei saa hästi aru inimestest, kes ütlevad, et kui neil raha oleks, siis reisima nad küll ei läheks. Samas kui raha elementaarsete asjade jaoks ei oleks, siis ilmselt mõtleks teisiti. Õnneks nii hull olukord ei ole.
Jõuaks siis spa juurde ka lõpuks...Veekeskus oma kaheksa saunaga (peast öeldud arv) oli üks mõnusamaid, mida olen külastanud (mul kõik Saaremaa ja lääneranniku spad nägemata muidugi), spa osas oli lausa 19 erinevat ruumi hoolitsuste jaoks. Samas peab ikkagi tõdema, et targem on võtta pakett, kus hoolitused juba sees, sest koha peal tellida minul ei õnnestunud kuna kõik ajad olid täis. Spa tegid eriliseks Singapurist pärit massöörid, kes tegid ehtsat idamaist massaaži, mis mul küll proovimata jäi aga plaan oleks kunagi järele proovida. Hooldustest käisin tavalises üldmassaažis ja Rasulbadis, mis oli väga huvitav protseduur: idamaine toake, kus kahes seinas istumis"kapslid", kus määrid end ise kokku kolme erineva spetsiaalmudaga, kapsel täitub auru ja idamaise aroomiga, 25 minuti järel koorid muda endalt maha ja "kapsli" laest langeb sulle peale soe vihm, seejärel kehakreem ja tunnedki end uue inimesena. Protseduur peaks siis pehmendama nahka ja kehast mürgid välja viima, seda viimast on minu sees ilmselt päris palju, sest iga kord peale mõnd sellist protseduuri saan ma kohutava peavalu. See pidavat tegelikult tavaline olema ja aitama peaks rohke vee joomine aga mina pole veel suutnud nii palju vett ära juua, et peavalu ei tuleks. Seekord oli migreen ikka selline, et ühest silmast lausa ei näinud. Õnneks olid mul mu tabletid.
Õhtusöögiga oli ka selline lugu, et me ei tulnud selle pealegi, et peaks eelnevalt laua broneerima. Kuna kõht oli tühi olime kõigega nõus ja istusime ainsasse vabasse lauda otse klaveri ja lauljatari kõrval. Söök oli super. Hinnad oli kirved. Mina olen nõus hea toidu eest ka kirvehinda maksma, sest iga päev ma seda niikuinii ei saa.
Hommikusöök oli meil paketis hinna sees ja see oli samuti kordi rikkalikum kui hotellides tavaliselt. Mõnus.
Rahvast oli palju, enamasti eestlased, mõned venelased - ei ole me siin nii näljas ja paljad kõik midagi. Lapsi oli palju, õnneks hotellis oli täielik vaikus. Meie toa needus oli küll (katkine) konditsioneer, mis näitas max + 28 ja min +26,5 kraadi. Magasime lahtise aknaga ja väga rahutult. Ma ei mäleta isegi raseduse ajast, et ma nii palju oleks öö jooskul WC vahet jooksnud - mürgid ja vesi, mis muud.
Aprillis siis jälle spa-sse. Hästi elame.

Neljapäev, märts 24, 2011

Ajage inimene vihale, siis ta kulutab raha

Tegelikult on vist olemas isegi mingi vanasõna, mis seletab, et kõige odavamat jahtides tuleb tavaliselt kõige rohkem kulutada.
Igatahes sai ostetud üks neist imeodavatest vautšeritest, et veeta meeldiv nädalavahetus meeldivas keskkonnas. Haigusohu (tõesti, ma kardan haigeid inimesi juba nagu katku!) tõttu ei saanud me palju ette planeerida ja eeldasime, et täna broneerides saab nädalavahetuseks kohad: on meil ju ometi masu, inimesed vaesed ja näljas, ärid kukuvad kokku, sest inimesed ei käi enam väljas jne. Võta aga näpust: kõik nädalavahetused järgmise kuu lõpuni on täis broneeritud! Turistid Venemaalt?
Eile oli mul meeldiva ootuses veel väga hea tuju, mis täna siis kolinal langes. Ma ei saa ju alla anda! Ei saa lootma jääda sellele, et järgmisel kuul võtan paar vaba päeva nädala sees. See pole see - mul olid plaanid tehtud selleks nädalavahetuseks ja ma ei taha enam oodata! Egoismi või autismi tunnus? Kuidas ma ei kannata kui plaanid segi lüüakse! Otsisin nüüd samas piirkonnas teisi samalaadseid meelelahutusasutusi aga tuleb välja, et vähemalt 1 neist on samamoodi täis broneeritud, teiselt ootan veel vastust (meili oodata on ju põnevam kui telefonis tõde näkku teada saada...). Olin nõus juba ostetud vautšeri lihtsalt raisku laskma aga soovitati siiski üritada maha müüa. Ma ei usu, et õnneks läheb. Ja kui läheb ning ma selleks nädalavahetuseks midagi ei leia, siis on üldse tühjad pihud ju. Hetkel olen valmis kulutama poole rohkem raha kui plaanitud lihtsalt selleks, et mu plaane segi ei paisataks ja ma ikkagi saaks oma meeldiva nädalavahetuse.
Milline vastik päev! Kes oleks eile arvanud, et ma täna siin vingun kui kavatsesin just kirjutada, et mu elu muutus Kurt Vonneguti "Tapamaja. Korpus viis" lugemise järel ja kõik asetus perspektiivi ning edaspidi läheb ainult ülesmäge. Muuda oma mõtlemist ja maailma muutub! Phähh - elu on siiski elamist väärt vaid siis kui midagi head ees ootamas on.

Pühapäev, märts 20, 2011

Lastele on lihtne luua?

Lastele suunatud kultuur hakkab üha enam minu ellu tungima ja kui ma varem arvasin, et see on lihtsalt üks suur ja ühtlane grupp lasteraamatuid, -filme, -etendusi, siis nüüd olen avastanud, et lastele suunatud kultuuris on, nagu täiskasvanutegi omas, oma ülem- ja alamklass täitsa olemas.
Eks sellest on ju räägitud ka, eriti just tõlketeoste puhul, aga suuremat tähelepanu pole ma sellele pööranud. Nüüd tuleb aga välja, et see on vägagi oluline teema, sest kui ise saad valida ja hinnata, mida kuulad-vaatad, siis lapse puhul lasub kogu vastutus ju minul, kes talle sobiliku meelelahutuse välja valib.
Häbiväärselt olengi juba paar korda alt läinud nii raamatute kui muusikaga, mõeldes et "see on ju odavam - üks lastejutt/laul kõik". Ei ole aga üldse nii. Eks seda soppa ole ka täiskasvanutele mõeldud teostes küllaga aga ise oskan enamasti eelvaliku teha ega puutu jamaga eriti kokku, laste puhul mul see kogemus veel puudub ja seetõttu hämmastab selline "üle jala laskmine" küll.
Ostsin ühe lastelauludega plaadi. Nime ei hakka ütlema, sest lapsed, kes neid laule laulsid, tegid seda kindlasti hingega ja nemad pole süüdi, et neile selline lektüür ette oli antud. Igatahes tuleb päris mitu laulu kuulamisel vahele jätta, sest piinlik on kuulata tibudisko taustale üles ehitatud arulagedaid sõnu. Lapsed muuseas kuulavad sõnu väga tähelepanelikult ja kui siis seal ikka riimi pärast ükskõik millised sõnad omavahel kokku on pandud, on talle päris keeruline seletada, et niimoodi asjad siiski ei käi nagu laulus öeldakse. Jääb mulje, et mõned laulud on justkui raha saamise eesmärgil kokku klopsitud - kui millesti pole kirjutada, siis paneme laulu sisse mõmmi ja lilled ja kõik on sõbrad ning ongi lastelaul valmis. No nii nagu 90`ndate diskoloos on "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind".
Hoopis teisest ooperist on Leelo Tungla kirjutatud lastelaulud Vanemuise teatri lastemuusikalis "Detektiiv Lotte". Sõnad on vaimukad, lauludes on mõte sees ja nii mõnigi riim paneb ka täiskasvanu muigama. Kvaliteetse ja üle jala tehtud lastemuusika vahe on mäekõrgune.
Sama lugu on ka raamatutega. Olen lugenud mõnd tõlgitud lasteraamatut ja avastanud, et isegi üldtuntud muinasjutud on suudetud ära solkida: ilmselt ruumi kokkuhoiu huvides tehtud lühendamise tulemusena on need täis loogikavigu ja lugemise asemel tuleb need lapsele ümber jutustada. Teine lugu on eesti kirjanike loominguga - Kivirähki, Valliku, Sauteri ja teiste jutte armastab laps sadu kordi uuesti kuulata ning neid on meeldiv lugeda ka, kuna kirjutatud on loomulikult ja ladusalt. Sama lugu on luuletustega - laps kuulab pigem Ernst Enno luuletust rohutirtsust kui Disney "mugandatud" muinasjutte, kust kõik elu on välja roogitud.
Last registreerides saime riigi poolt ühe raamatu "Las laps loeb" - ma ei tea, kas see projekt kestab veel aga igatahes väärt algatus. Esiteks raamat, kus palju ilusaid eesti autorite jutte ja luuletusi sees ning teiseks infovoldik, kus kirjas mitmed head lasteraamatud, mida eksperdid soovitavad, sest tõepoolest pole mõtet osta odavaid tõlkeid, mida on endal piinlik lugeda.

Neljapäev, märts 17, 2011

Feministlikust naistepäevast, hilinemisega

Jõudsin alles eile kuulata Punkpolitsei märtsisaadet, kus naistepäeva puhul räägiti sellisest liikumisest-muusikastiilist nagu rriot grrrl. Ega minagi ei teadnud veel mõned aastad tagasi, et selline asi üldse eksisteerib, sest üheksakümnendail, mil see liikumine alguse sai, oli meil ju popp tibudisko ning muust eriti üks teismeline kuulda ei saanud kui ta just spetsiaalselt ei otsinud. Praeguseks pean rriot grrrlide muusikat üheks oma lemmikuks - midagi hingelähedast on selles muusikas, eriti kui kuulata (ok, pigem lugeda siiski) laulude tekste, mis selle muusika juures ongi ju põhiliseks.

Aga hakkasin mõtlema hoopis endast (my beautiful self...): kas feminism? miks feminism? Feminism on tegelikult üsnagi vastuoluline termin, mille all mõeldakse sageli lausa vastandlikke asju. Kui mõista feminismi kui liikumist, mis sisaldab endas naiste solidaarsust võitlemaks patriarhaalse maailmakorra vastu, siis on mul raske end feministiks pidada. Jah, ma olen igasuguse domineerimise vastu aga solidaarsus kõigi teiste naistega? Noo ei...Minu ja ma kaldun arvama, et ka paljude teiste nö "feministide" eristumine sai alguse pigem mitte vastandumisest meestele vaid vastandumisest nö "beibedele", laiemalt oma soorollile vastavale käitumisele. Olgugi, et ilmselt on see nö tibilik käitumine tingitud patriarhaalsesse maailmapilti sobitumisega.
Mäletan, kuidas kirjutasin kooliajal märkmikusse "Vihkan beibesid!". Ja ma ei olnud kole, paks ja vinniline kade tüdruk, kes ihaldas salaja klassi ilusat poissi.
Üks tüüpiline "meie feminismi" ilmestav situatsioon oli näiteks selline, et läksime sõbrannaga grillipeole - mõlemad dressides ja paks meigikiht peal. Peol siis selgus, et on vaja salat ära hakkida. Poisid vaatasid enesestmõistetavalt meie otsa, mille peale me käratasime, et me tulime siia jooma mitte salatit hakkima! Varsti ilmusid kohale paar lillelistes kleidikestes malbet tütarlast, kelle jaoks polnud probleem kurgid-tomatid peeneks lõikuda. Vaatasime neid vihkava pilguga - krdi beibed sellised! Ok, ilmselt ütlesime-mõtlesime lausa selle l-tähega sõna.

Miks? Tundus lahe? Minu puhul võis muidugi asi olla ka selles, et ma ei olnud kindel, et ma need aedviljad õigesti ja sõrme lõikamata tükkideks saan. Kui hästi mõelda, siis ka mu sõbranna polnud toidutehnoloogias just tegija...Et asi polnud põhimõttes vaid pigem oskustes? Laiemalt võttes - kui ma tunnen, et ei suuda päris hästi vastata ühiskonnas ette kirjutatud soorollile siis pigem distantseerin ennast sellest stiilselt? Olengi selline naine, kes ei oska korralik naine olla (ja peaksin värdjana välja surema nagu netikommentaatorid enamasti leiavad).

Kas pole aga häda ikkagi selles ettekirjutuses, milline sa justkui olema peaksid? Kui seda ei oleks, ei oleks ka feminismi - inimene saaks sildistamata olla selline nagu tal parajasti välja kukub. Ta ei peaks muretsema, et tuntud feministina võib tal olla sobimatu seelikut kanda.

Teisipäev, märts 15, 2011

Kuku: mina jään ellu

Karskete pereemade koor kisab naistefoorumites ühest suust kui koledad on joodikud ja kui amoraalne on ühest sellisest veel film teha, mis sest, et tuntud inimene aga mis eeskuju on see meie lastele?
Kunagi lugesin ühte mu meelest üsna paikapidavat teooriat selle kohta, miks paljud naised kukuvad üha uuesti ja uuesti joodikutest meeste otsa, olgugi, et nad neid ei otsi. Igal heal omadusel on tavaliselt ka varjukülg ning näiteks alkoholism tabab sageli just õrna hinge ja maailmatajuga isikuid ehk siis kui naine otsib mehes just sellist laadi intellektuaalsust siis pahatihti saab ta kaaslaseks ka selle joone pahupoole. Kõrvalpõikena - mina ei leia rikast meest näiteks seetõttu, et rikkus ja edasipüüdlikkus on enamasti käsikäes autoritaarsusega, mida ma meestes väldin.
Minu arvates näitab ka Kuku film ilusti ära, et asi on isiksuses, mitte selles, et mõni on lihtsalt kole nõrk ja ei suuda viinale vastu saada. Teatud isiksused vajavad äärmusi ja olgugi, et on hetki, kus nad püüavad end muuta, ei saa oma isiku põhiolemuse vastu suurt midagi ette võtta. Siin tuleb jälle mängu see "mõistlike inimeste" öeldud "Võta ennast ometi kokku!". Ei saa, ei oska kuidagi, ei tule välja. Sa võid kohutavalt kannatada, et teed haiget oma lähedastele, sa võid uskuda, et ei tee midagi sellist enam mitte iial aga kõik läheb varsti sama rada edasi. Võib-olla päästab Kuku tõsine surmaoht - ma olen üsna kindel, et mitte miski muu ei saakski päästa (kui seegi). Tean inimesi, kes on alkoholismi lihtsalt mõne muu sõltuvuse vastu vahetanud. Samasugused emotsionaalsed ja hingelised tüübid. Teistsugused inimesed ei suuda mõista, neile ei jõua see kohale, et ei saa lihtsalt asja mõistusega võtta. Ilmselt on see emotsioonidega inimeste suurim tragöödia, et teised neid ei mõista.
Ma imestasin kui paljud inimesed filmi ajal kinosaalis tegelikult naersid. Ma naersin ka aga tundsin kogu aeg, et see on võlts naer. Naer selleks, et näidata, kuidas mina olen ju normaalne ega mõista, kuidas üks inimene saab endaga nõnda teha.
Ei taha öelda, et iga joodik on tingimata varjatud õilishing. Mõtlesin ka sellele, kuidas oleks Kuku filmi olnud vaadata isikul, kelle isa on olnud vägivaldne alkohoolik. Et justkui õilistab joodiklust - Kuku nutab kui peab ära andma kutsika, kuid ei mõista päris hästi, millised kannatusi ta oma naisele põhjustab. Äkki saab iga joodiku elust selliseid vastuolulisi hetki välja tuua?
Mõtlemapanev on filmis ka stseen, kus Kuku juurde tulevad kaks noort filmitudengit ja Kuku küsimuse peale, miks filmi teha tahetakse, suudab üks noormees vastata vaid, et talle meeldib sebida. Kuku saadab poisid seepeale pehmelt seenele, õigusega, tundub tol hetkel. Siis aga sekkub Kuku naine, kes küsib, et kas Kuku ise ei olnud noorena samuti veidi rumal ja roheline. Kuku usub, et tema oleks endast kõik andnud. Naine nendib, et see on vaid tema enda arvamus ja ta ei saa öelda, et teised samal ajal teda samasuguse "jobuna" ei näinud või et need tudengid samuti ise ei mõelnud, et annavad endast kõik.
Kõik sõltub palju ka vaatenurgast, mida näeme või mida meile näidatakse, seetõttu ei saa kindlasti ühe filmi (ja raamatu) põhjal inimesest selget pilti. Niisamuti ei pruugi seda saada ka siis kui elame inimese kõrval.

Kolmapäev, märts 09, 2011

Ometi üks korralik kokaraamat!

Lõpetasin just hetk tagasi Jüri Pino "Sakuska" lugemise ning on plaan ilmselt see ka endale päriseks soetada, sest tegu on tõepoolest väärt kraamiga. Raamatukogust vedasin ta koju pigem oma teisele poolele mõeldes aga kuna ma ju teatavasti kinnitatud soorollide (netikommentaatorite poolt näiteks) alla väga hästi ei mahu, siis tuleb tunnistada, et see raamat kulub ka endale ära. Alkoholiga mul viimasel ajal enam erilisi suhteid küll ei ole, kummalistel tervislikel ja muudel seletamatutel põhjustel siis, aga äratundmisrõõmu ikka jagus.
Näiteks pole ma kunagi armastanud viinale peale juua või veel enam viinakokteile limpsida (Verine Mary välja arvata, mis ongi vist rohkem söök kui jook) vaid just midagi peale ampsata. Marineeritud sibulat näiteks. Jutt jumala õige, et apelsinimahl viinaga, see kõige põhilisem kokteil, ajab südame väga kiiresti pahaks. Üldse ütleb Jüri Pino paljude levinud koledate kommete kohta oma arvamuse ausalt välja, lisades omalt poolt mitmeid pikantseid lugusid, legende ning keni tavasid.
Ja siis need retseptid: me otsisime eelmisel suvel terve interneti läbi + suurema osa hoidisteraamatuid, et leida marineeritud munade retsepti aga mida polnud seda polnud. Omast tarkusest midagi keerasime kokku ka aga päris see ei saanud, mida lootsime. Ja nüüd Jüri Pino ütleb, et mune tuleb marinaadis hoida ikka kaks päeva, mitte üks! Ja lausa matemaatilise täpsusega äädikakanguse valemi! Saab kindlasti ära proovitud. Kui te imestate, et kuidas tulla üldse mõttele mune marineerida, siis esmalt meenutas seda kena kommet üks sõber, kes seda "Rummu Jüris" näinud oli: "Ära siis marineeritud mune unusta!" ja tegelikult on väljamaistes filmides see baarides täitsa tavaline snäkk (Simpsonites Moe baaris näiteks ja mulle meenub muidugi üks Hole`i video ka, Violet vist). Veel munadest rääkides, Palamuse laadal ühed noormehed ka grillised mune ja see oli samuti väga hõrk roog.
"Sakuska" suureks plussiks on aga väga täpsed retseptid. Mitte nii nagu tavaliselt, et sada grammi seda ja sada grammi toda ning prae ära ja ongi valmis. Minul kui algajal tekivad siis alati küsimused, et kui paks see asi peab täpselt olema või kuidas ma ta nüüd ümber keeran jne. Jüri Pino seletab kõik ka võhikule lahti ja ei ole seal midagi ainult kerged viinakõrvased road - praed, supid, salatid ja pudrud, kõik on esindatud. Kohe selline raamatuke, mida algajale perenaisele kinkida.

Teisipäev, märts 08, 2011

Ainult hala

Ma tean, et teiste kannatuste lugemisest endal eriti parem ei hakka seega pean ikka ise ka halama. Ehk siis selle aasta sees kolmas Botoxi-kuur. Vanarahval oli ikka õigus kui nad ütlesid, et nii nagu vana-aasta õhtu, möödub suuremalt jaolt kogu järgmine aasta. Blogipostituste järgi oli selle aasta esimene haigestumine aastavahetusel, teine jaanuari lõpus, kolmandaks tuli veebruari lõpus see lõhna- ja maitsetundmatus (opile praeguse seisuga ei lähe kuna meeled tulid ravimite mõjul tagasi, praeguse nohuni siis) ning nüüd, märtsi alguses, on kohal neljas tatilaine koos peavalu js rögiseva köhaga. Nädal mõnusat "puhkust" koos lapsega kodus, sest tema sai nädalavahetusel keskkõrvapõletikuga maha, mis küll tänu antibiootikumidele taandus aga mida peab veel nädal otsa ravima. Mitte et ma praegu ise töövõimeline oleksin. Mind ei saa enam hästi ravida ka, sest enamikke rohtusid ei või nii tihti tarvitada: oht superinfektsiooni tekkeks. Kas mul mitte juba ei ole midagi sellelaadset?
Ma ei teagi, mis see saadanast on: lasteaia kohta lugesin paar kuud tagasi, et aastas 10 viirust on ok ja ahmisin selle peale õhku, nüüd tuleb tunnistada, et see arv saab ilmselt ületatud. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see kõik normaalne on. Miks need haigused ka mulle kohe külge hakkavad? Varem pole immuunsusega selliseid probleeme olnud. Hakka või uskuma, et kõik on mu enda mõtlemise viga ja lihtsalt olengi nii halb inime olnud, et tõmban saasta ligi. Mine pane kirikusse küünal, õpi mediteerima, paastu (ma põhimõtteliselt seda teengi, sest mingit isu küll ei ole), joo taimeleotisi, kutsu pendlimees appi - kas need ongi mu järelejäänud võimalused? Ma olen juba nii meeleheitel, et ei tea, millist esmaseks valida.
Kool on ka haiguste nahka läinud. Eelmisel nädalal pidin lapse tõttu puuduma ja täna ei kujuta ka eriti ette, kust selle jõu võtan, et viimasesse loengusse kohale minna. Jah, tervis on elus kõige tähtsam nagu vanainimesed teavad rääkida.
Kevadet ei paista mitte kuskilt. Ja needsamad vanainimesed märgivad ka seda, et aprillis olla need kõige salalikumad ilmad, mis kõige kergemini haigusi esile kutsuvad, jääme ootele, mis muud.

Reede, märts 04, 2011

Blogijad ja pomm

Bianka kirjutas eile oma blogis üsna palju vastukaja leidnud teemal blogimine ja edevus. Mind pani mõtlema see blogide loetavuse teema: eks igale blogijale ilmselt tundub, et tema blogi on tähtis ja paljud inimesed loevad seda aga tegelikult? Kui palju inimesi tõepoolest meid loeb ja kui palju on kaunterite poolt üles leitavates klikkides muid eksirännakuid? Kas pole siiski nii, et blogimine on mingi üsna kitsa ringkonna lõbu ja teised sellest eriti ei huvitu? Minu esimestel blogimisaastatel tundus mulle näiteks, et teised blogijad on mingi oma seltskond, kuhu mina ei kuulu. Teadsin enam-vähem inimesi, kes mind lugesid ja kommenteerisid, need olid kõik mulle ka "päriselust" tuttavad inimesed. Hiljem lisandus ka nö "võõraid" kommentaatoreid ja mingi hetk avastasin, et mõni mulle võõras inimene käib tõepoolest üsna regulaarselt lugemas, mida ma kirjutan. Mõni pani oma blogirulligi. Võib muidugi olla, et ma lihtsalt ei tunne varjunime alt mõnda endale tuttavat isikut ära...Tegelikult tundub mulle praegugi, et blogijate hulgas on mingid nö "oma kambad", kes siis üksteist loevad, lingivad ja kommenteerivad. Ma ei hakka nimesid välja tooma, sest vabalt võib olla tegemist minu eksiarvamusega aga sageli on tunne, et ei julge kellegi blogi kommenteerida, sest ülejäänud lugejad-kommenteerijad paistavad seal olema siseringi tüübid. Kordan, et see võib olla ka minu enda kompleks või luul, et "oh, mis nüüd mina" käsikäes hirmuga võõrasse kohta nina toppides sellest ilma jääda. Samas kritiseeriti ka kunagist (seda vist enam ei toimu?) aasta ajaveebide valimist, et see olevat mingi siseringi värk.
Bianka näiteks mainib ka, et "endised "staarid" on kuhugi kadunud". Ma ei tea, keda ta konkreetselt mõtleb aga olen ka ise märganud, et mingit seltskonda peetakse blogimise algusaegade tegijateks ja siis nüüd on uued tegijad jne. Kas pole nii, et see tegijaks olemine on siiski kuidagi kunstlik, et lihtsalt mingid suuremat suhtlusringkonda omavad inimesed saavad seetõttu ka rohkem tähelepanu? Sest nende "staaride" kõrval on ju alati eksisteerinud ka blogid, kellest need "peavoolublogijad" ehk lihtsalt midagi ei tea, kuid kelle blogid võivad olla palju pikaealisemad ja ehk ka põnevamad?
Mõned ajad tagasi ringles blogides üks tore test, mille abil sai kindlaks teha Aspergeri sündroomi - kas pole selle testi populaarsus näitajaks selle kohta, et blogijad peavad end kuidagi tavainimestest erinevaks? Testi tulemuseks sai enamik küll süüdistuse normaalsuses...Stereotüübina võib tõesti kujutada blogijat ette kui arvutis elavat inimest, kes tavaelus suur suhtleja ei ole. Samas päriseluga kohtumata on ilmselt raske ka köitvat jutumaterjali leida. Tegin ka testi ja osutusin normaalseks. Minu puhul on teemaks pigem see, et inimestega suhtlemine on mul olnud pärsitud igasugu elu keerdkäikude tõttu (katsu sa normaalselt suhelda sõpradega, kes elavad kusagil kaugel või on suurema osa ajast hõivatud), suhtlemine iseenesest mulle meeldib. Pigem just seepärast ma blogi peangi. Muidu kurnaksin lähedased oma lobaga lootusetult ära. Lapsena pidasin päevikut ja pubekaeas rääkisin plakatitega seinal :) Selle viimase pärast ähvardati mind mitu korda ka suletud asutusse viia aga nagu ma hiljem aru olen saanud, ei pruugi endaga rääkimine sugugi hulluse tunnusmärk olla. Muidugi, mida rohkem mind seetõttu häbimärgistati, seda hullumana ma end tundsin. (Imelik tegelikult, et teatud ohutud tegevused on omistatud just eeskätt hulludele. Samamoodi saaks inimesele kergelt sisendada ka mõne muu käitumisjoone hullusele viitavust ja inimene hakkaks seda üsna lihtsalt uskuma.) Ahjaa, muusikat kuulates ei suuda ma rahulikult istuda vaid hakkan ennast selle taktis õõtsutama - ainult hullud teevad nii - nagu mulle öeldi. Saite nüüd - isegi lihtsat Aspergerit pole mul!
Eks ilmselt leiaks ka inimese, kes arvab, et oma mõtete avalik avaldamine on hulluse tunnus.

Aga pommist ka veel. Ärkasin öösel pool üks siniste vilkurite peale üles. Kõrvalmaja ees oli jälle hunnik päästeameti- ja politseiautosid. Öösel tulevad kohe sellised toredad mõtted pähe, et kui kõrvalmaja plahvatab, kas siis meie klaasid langevad ka sisse ja kui langevad kas ainult rõdu omad või ulatub lööklaine ka tubadesse? Olime lapsega kahekesi, L. oli Ultima Thule kontserdile läinud. See sini-valge plinkimine ajas hulluks, mõtlesin, et lähen vetsu peitu aga vastutustundetu tundus akna all magavat last nii üksi tuppa jätta kui ka üles äratada ja vetsu kaasa vedada. Õnneks tuli poole tunni pärast L. koju ja päästeametki sõitis minema, nende kannul ka kiirabiauto. Oli siis tegemist mingi ebastabiilse isikuga, kes pommiga ähvardas või sai keegi tõesti viga? Meedia vaikib siiani. Laps ärkas muidugi ka üles ja nõudis, et tema tahab "viu-viu vaadata". Ilmselgelt olen ma kõige arem meie perekonnas.

Neljapäev, märts 03, 2011

Inimesed ja pomm

Kui keegi veel mäletab sellist kohta nagu Orkut, siis seal sai oma ankeeti ilmestades vastata erinevatele küsimustele, üks neist oli küsimus loomaarmastuse kohta. Erinevad vastusevariandid olid ka, üks oli selline, et loomad meeldivad mulle loomaaias. Ma ei saa siiamaani hästi aru, mida see tähendama oleks pidanud: loomi meelelahutuslikust aspektist puurivarbade vahelt jõllitada on lahe aga muidu ma neid ei kannata?
Loomadesse suhtumisest ja sellest, mida erinev suhtumine meile konkreetsest inimesest räägib, kirjutas kenasti Maria Teiverlaur eilses Postimehes. Tsiteerin: "Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks. Kui inimene ei suuda tunnetuslikult asetada iseend teise olukorda, pole piisavalt kognitiivselt ja emotsionaalselt arenenud, siis selline inimene on sageli psühholoogiliselt valmis tegudeks, mis paneks empaatilise inimese tugevat hingevalu tundma."

Loomaarmastuse all mõtlen ma hoolivat suhtumist, mitte ei nõua iga looma nunnutamist või endale koju loomaaia soetamist. Ma saan aru kui mõned loomad inimesele ei meeldi, ta kardab neid või ei tunne loomadega erilist lähedust, kuid see ei tähenda, et inimene võiks loomadesse suhtuda kui eluta objektidesse.
Igatahes ei ole normaalse suhtumise näitaja mu meelest see kui inimene väidab, et loomad meeldivad talle vaid puuri panduna. Päris šokeeriv oli näha, et mitu inimest mu tutvusringkonnast olidki selle variandi valinud. Võib-olla said nad sellest hoopis kuidagi teisiti aru? Märk oli minu jaoks aga küljes.
Samamoodi nagu on märk küljes sellel klassiõel, kes kord algklassides kirjutas, et lemmikraamatut tal ei ole ega ka tule. Enamik ju mäletab ka noore Ithaka Maria vaimuvälgatust stiilis "raamatuid ma ei loe, miks ma pean teiste mõtteid lugema kui mul on ka endal mõtted peas." Lolli pubeka väljaütlemised mõlemad ja kes teab, kui rumalat juttu ise suust välja sai aetud. Ma näiteks kunagi ütlesin, et mulle The Beatles ei meeldi ja sellest tuli kodus suurem skandaal...Lugedes viimase Eesti laulu telgitagustest kommentaaridest preili Ithaka kibestumise kohta võib muidugi öelda, et oma lapsesuud vaos hoidma pole ta siiamaani õppinud.
Väga kerge on mõne rumala lausega enda mainet ära rikkuda. Iseasi siis, kas sellised väljaütlemised ikka igaühe suhu satuksid ka.

Igatahes oli meie akna taga täna Oluline Sündmus. Kõigepealt tuli kohale 2 tuletõrjeautot, seejärel 2 politseibussi ja lõpuks veel üks päästeameti värvides väikebuss. Kui algul arvasime, et tegemist on pannile jäänud kartulitega (tuletõrjeautode saabudes)ja seejärel kahtlustasime enesetapjat (politsei lisandudes), siis viimasest autost väljuvat seltskonda nähes saime aru, millega tegelikult tegu oli - meie naabermajas oli pomm! Või siis kahtlane kilekott. Terve tänav eraldati lintidega ning majja sisenesid skafandrites mehed ja pommirobot. (Olgem ausad, mina nägin küll vaid ühte skafandris meest ja seda, kuidas instrumentaariumile vajalik kaldtee autosse tagasi pandi kuna ma korraliku (ara) kodanikuna ei tahtnud akna peal vahtida (no tegelikult kartsin). Huvitaval kombel internetist veel mingeid kommentaare juhtunule ei leidnud, ilmselt siis ei olnud nii Oluline Sündmus. Oleks pidanud ikka ise välja minema ja mobiiliga Facebooki otseülekande andma...

Teisipäev, märts 01, 2011

Reaalsuslaks otse näkku

Tulin hommikul oma geelküüsi hooldamast ja mõtlesin olla aus ning mitte minna lõunale kuna niikuinii sai ilusalongis tööpäeva arvelt aega veedetud. Ainus lähedalasuv pood, kust oleksin saanud lõunasöögi kaasa haarata, oli Säästumarket. Valisin siis kasinast valikust, mida võtta oli ning kiirustasin kassasse. Ainsa töötava kassa ees lookles nii kümnepealine järjekord ja kõik need pead vajasid hädasti parandust. Olin nimelt pahaaimamatult sattunud poodi alkoholikeelu lõppemise esimesteks minutiteks. Mehi oli seal nii noori kui vanu, ühiseks nimetajaks kuid (aastaid?) pesemata riided ning välimusele vastav odöör igaühe ümber tiirlemas. Enamusel oli peos pudel lauaviina, viisakamatel seltskonnast pudel või paar kanget õlut. Nii kaugele kui silm ulatus ei näinud ma ühtegi korvi, kust promillid puudunud oleks. Hiljem siiski lisandus üks vagane vanatädi. Kuivade kõridega onud pahandasid samuti järjekorra pikkuse peale. Keegi tagareast küll kommenteeris, et nõuka-ajal olid järtsid ikka pikemad olnud aga ilmselt polnud esitoriseja seda aega näinud või siis ei mäletanud enam nii selgelt ning nõudis müüjaneiult teise kassa avamist. Müüjaneiu vabandas, et ei suuda end kahjuks paljundada. Saades teada, et müüjaid on tõesti tööl vaid üksainuke, soovitas pahur härrasmees poe üldse kinni panna. Selle peale elavnes kellegi teise loogiline mõtlemine, mis nentis, et ilma poeta oleks ikka veel halvem. Kust sa siis oma joogid kätte saaksid? Vagane vanatädi pistis vahele: "Ärge tõrelege!"
Noormees mu ees - vanust napilt kahekümne kanti aga välimus ja odöör sarnased muu seltskonnaga - otsiti peale kassat kohe läbi. Ilmselt oli sakuska põue jõudnud pista. Hiljem bussiga mööda sõites nägin teda poest rahulolevalt krõpsupakiga väljumas. Ilmselt jäi siiski viinast piisavalt raha üle ega pidanudki varastama. Või siis ei olnud läbiotsija tasemel.
Selline seltskond siis teisipäeva hommikul kell 10 ühe Eesti suurima linna enam-vähem viisaka elurajooni "kodupoes".