Esmaspäev, juuni 21, 2010

Inimene ei peaks telgis ööbima

Naljakas on ikka see inimene. Laupäeva öösel, teist ööd telgis ööbides veensin ennast, et enam mitte iialgi ma seda ei tee. Hea küll, olin seda mõtet mõlgutanud juba ka eelmisel ööl, kuid hommik oli kuidagi helgena saabunud aga seekord oli minu mõõt täis. Mõtlesin vihaga välja, et telkimist armastavad ainult lapsed ja proletariaat: esimestel on põnev ja teised on telkides tavaliselt nii purjus, et ei pane ebamugavusi tähele. Krt küll - olen või snoob aga mina tahan pehmet padjaga voodit, rahu ja vaikust ning eelistatult vähemalt neljatärnist teenindust!
Ah et miks mulle ei meeldi telgis ööbida?
1. Esiteks olen ma nii kondine, et ükski matt ei pehmenda maapinnaga kohtumist, jäsemed surevad, nina tilgub pidevalt (niiskus ja alkohol on tema "lemmikud"), alati on telgis kas palav või külm, vihma hakkab alati sadama, telk laseb alati läbi. Ühesõnaga jube.
2. Lisaks ööbin ma telgis tavaliselt erinevate festivalide ajal, mis lisab menüüsse lavalt kostva lärmi, joodikute kisa ning mõned telki takerduvad kakerdajad.
3. Ja otse loomulikult tuleb peale õige asendi leidmist tunne, et oleks vaja pissile minna. Maadled siis veerand tunnikest mõttega kuni lõpuks hambaid kiristades külma ja vihma kätte ronid ja kui ei vea (liiga valge, läheduses liiga palju inimesi), pead saja meetri kaugusele peldikusse vantsima.
4. Kui tagasi saabud ja end uuesti sisse pakkida jõuad meenub põiehäda aga ka telgikaaslasele, kes siis omakorda telgist välja ronima asub ja seda muidugi nii, et putukavõrk piisavalt kauaks lahti jääb.
5. Järgmisel uinumiskatsel tülitab sind telgi ees lämisev sõber, kellel kindlasti just sinu autost midagi vaja on (ilmselt alkoholi). Sa muidugi valetad, et ei tea, kus võtmed on (häälega, mis peaks teda veenma, et oled kas sügavas unes või umbjoobes) aga uni saab ikkagi rikutud.
6. Kolmandal katsel ehmatab su üles esimene läbi telgikatuse tunginud vihmapiisk ja see jääd hirmuga järgmist ootama.
Viimases hädas, ilmselt peale umbes neljatunnist (ma kuulsin ära vähemalt 4 esinejat laval) vähkremist otsustasin vihaga lambaid lugema hakata, et purustada rekord 1000-ni jõudmises. Ja kujutate pilti - ma ei purustanud seda, kusagil 640 kandis jäin magama. Ärkasin puhanuna, päike paistis ja vihm oli lakanud. Lõpp hea, kõik hea?
Tagasi kodu poole sõites nägin tee ääres mitut viita telkimisaladele - ilmselt tegelevad telkimisega ikka teised inimesed ka peale laste ja proletariaadi...Ja ma ei anna pead, et ma see suvi veel paar korda telgis ei vaevle. Inimestel on kombeks füüsilised piinad kiiresti unustada.

Mõned pildid ka:


Maja, mille katusele oli kindel plaan ronida (sest nagu pildil kribulatena näha, siis oli see võimalik), aga see plaan tuhmus ronimisteekonnaga lähemalt tutvudes. Ei uskunudki, et mu enesealalhoiuinstinkt ka peale pudelit veini töötab.



Sellise autoga julgeks isegi mina sõita. Uuena maksab 2,5 milli.

Neljapäev, juuni 17, 2010

SATC 2 - film, mida peab vihkama?

Käisin eile kinos SATC 2 vaatamas, pidavat ilge jama olema nagu mõnest blogist lugesin. Nüüd hakkasin uuesti selle filmi kohta arvustusi otsima ja oma imestuseks ei leidnud eriti midagi. Paar beibeblogi ainult, kus kirjas, et õumaigaad, me läheme homme vaatama. Peaks ju ometi selline film olema, mida kriitikud mõnuga materdavad, Dakil hea postitus sel teemal.
Aga siis filmist. Mina kiidaks kahe käega ja kuna ma üksi nii ei arva, siis julgen selle ka välja öelda. On mainitud, et SATC on üks väljamõeldud probleemidega pillavat elustiili propageeriv reklaamfilm. Ma ei tea, kas ma olen ainus loll, kes samasuguste "pseudosuhteprobleemide" käes kannatab aga kas tõesti mitte keegi pole tundnud, et kunagi ideaalse ja põnevana tundunud suhe taandub millalgi diivanil vaikides telekavaatamiseks? Kui tõesti ei ole, siis tahaks kohe neid nippe kuulda, mismoodi seda vältida saab. Minu arvates on SATC probleem see, et tõepoolest on tegemist keskmisest rikkamate elu näitamisega ja see ilus elu võib nii ära pimestada, et fassaadi alla ei näegi. Minu arust just filmi teine osa näitas, et "ka rikkad nutavad" - ehk siis leidus samastumisvõimalusi küll. Ja kogu see glamuur - eks ta ju reklaam ole aga kes julgeks öelda, et ta vaataks paremini filmi nelja töölisnaise raskest elust? Selliseid filme on ju tegelikult palju rohkem kui ehtsat glamuuri, mis siiski tegelikult enamikule naistest peale läheb. Ma ei taha öelda, et unistuste elu oleks see nätsumulliroosa unelm, kuid ilusaid asju on ikka ilus vaadata ju küll.
Film propageerivat lolle naisi. Hmmm, Carrie suhtepaanika on jah üldiselt naeruväärne (see suudluse osa siis), kuid kui paljud meist ennast armastuse pärast lolliks pole teinud? Pealegi ei saa kuidagi loll öelda naiste kohta, kes iseenda ülalpidamisega hakkama saavad (suur osa ju ei saa...). Või nagu Kerttu Rakke kunagi ütles, et kirjanikuna võetakse tõsiselt ainult naist, kes on paks, rasvaste juuste ja maani takuse seelikuga (mitte sõna-sõnalt nii aga mõte sama).
Asi, mis mind SATC juures häirib on tegelaste vanus - no mitte ei suuda uskuda, et vanusteks on 40smth ja 5 fcking 2. Teemad on ju tegelikult sellised nagu paljudel 20ndate lõpus või, hea küll, 30ndate lõpus, sest selle vanuse mängiksid ka praegused näitlejad välja.
Piinlikud momendid filmist: Liza Minelli laul ja karaoke "Me oleme naised".
Filmi point minu jaoks oligi see, et isegi kui sa üritad ja suudadki luua enda ümber esmapilgul ideaalse maailma: ideaalne abielu, ideaalne kodu, ideaalne töö, ideaalne pere, siis ikkagi ei jää sa kunagi rahule. Tuleb leppida, et igal asjal on plussid ja miinused, sul võib olla kõik olemas, kuid see võib väga kergesti puruneda. Parem leppida sellega, mis on kui taga ajada ideaali, mis tegelikkuses võimalik ei ole.
Mis komöödiat te ootasite? Millal enne see naiste elu lõbus on olnud? :P Nalja sai ju ka päris parajalt, kahju ainult, et suur osa nalju ei olnud tõlgitult nii tabavad kui originaalis.
Ja nüüd tahaks kohe kangesti kuhugi soojale maale ilusasse hotelli basseini äärde kokteili kulistama :) Aga nädalavahetus tuleb hoopiski veeta telgis, alla + 10 temperatuuri juures ning kindlasti sajab ka natuke vihma. Eesti suvi, mis on külm ja vihmane, kuid õnneks lühike.

Teisipäev, juuni 15, 2010

Kuidas sa halvasti elad?

Ema on mul alati öelnud, et kõige jubedam omadus inimese juures on taktivaesus, kusagilt mujalt ma sellist avaldust rohkem kuulnud ei ole. Taktivaesust mainitakse üldse vähe - Google leiab taktivaesuse kohta täpselt 3 (!) vastust, 1 neist minu blogist, teine veel ühest blogisissekandest, kus muide väga hea mõte sees (sest minu mõtetega sel teemal sarnane). Ok, ilmselt on rohkem kasutusel sõna vasted taktitus ja taktitundetus, kuid siiski on levinud arusaam, et taktivaesus on mingi esteetide välja mõeldud termin ausate ja otsekoheste inimeste solvamiseks.
Loomulikult on õige olla aus ja otsekohene küsimustes, mis sind puudutavad või mille kohta tõe välja ütlemine millegi jaoks oluline on. No näiteks on õigem sõbrale öelda kui tema riietus ebasobiv on, selle asemel, et kiita kui ilus ta välja näeb.
Taktivaesuseks pean ma aga mitte kellelegi kasulike, tegelikult solvavate repliikide loopimist: "Sa oled jälle juurde võtnud?", "Issand, sa oled nii kõhn, kas sul on mõni raske haigus?", samuti teiste eraelus sonkimist, mis tegelikult täidab vaid oma uudishimu rahuldamise funktsiooni: "Kes su lapse isa on?", "Kas te olete IKKA veel koos või?" Igasugused sellised väljaütlemised, mis sisaldavad endas tegelikult hinnangut ning muudavad teise inimese hetkeks tummaks. Isegi kui eraelus sonkimise küsimused solvavad ei ole, on need ikkagi kohatud - saadud info ei anna küsijale muud kui klatšimismaterjali. Pealegi ei või iialgi teada kui haiget mõni küsimus teisele teha võib, no näiteks see levinud "miks sul lapsi pole?".
Mina näiteks ei julge selliseid asju küsida, sest kardan, et inimesed vastaksid "mis see sinu asi on!". Tegelikult sellised teemad mind eriti ei huvitagi ja kui mõni tõesti erakordselt imelik välja näeb, siis ilmselt on ka talle lihtsam kui ma seljataga sosistan, et "ei tea, mis tal viga on?" kui see, et ma talle seda näkku ütlen. See on ilmselt arvamuste lahknemise koht aga näiteks mina talun pigem mõtet, et inimesed räägivad minust seljataga (mida nad ju niikuinii ja igaühe puhul teevad) kui vihastan kellegi taktivaesuse peale.
Jah muidugi võib öelda, et ma ei kannata tõde kuulda või seda et mulle ei meeldi kui mu nõrku kohti torgitakse, sest tõepoolest - sellised "tõed" teevad haiget. Samas on inimeste valulävi väga erinev. No kasvõi see, kuidas osa tüdrukuid naudib seda kui neile autodest signaali lastakse ja "komplimente" karjutakse, teine osa solvub ega pane enam kunagi selga riideid, milles neid lihakehadeks peeti.
Äkki ei tasuks kõike nii isiklikult võtta? Inimestel on lihtsalt uudishimu ja nad tahavad teada, kuidas sul halvasti läheb.
Ahjaa, mõni on taktivaene ka lihtsalt rumalusest - no kuidas võtta seda "komplimenti", et "Pille on sul kõige armsam laps!", samal ajal kui Malle ja Kalle ka kõrval seisavad?

Esmaspäev, juuni 14, 2010

Kuidas ma oma anded ära raiskasin

Selline ego teema nüüd. Rents ja Punane Hanrahan ning paljud inimesed (ka mina muidugi) nende sissekannete kommentaarides räägivad, kuidas neile koolis kõik kergelt kätte tuli ning nad tuupimise asemel kõik lennult omandasid. Selliseid "andekaid" oli ilmselt päris palju ning tegemist pole teab mis originaalsusega. Jah, ühelt poolt on meeldiv tegeleda asjaga, mis huvitab, kuid teiselt poolt on maru mugav tähelepanuta jätta teemad, mis ei huvita ja mis raskemini kätte tulevad (enamasti reaalained), eriti juhul kui õpetajad hindavad sind kui andekat last leebemalt. Ma kahtlustan, et olin selles asjas äärmus (kuigi ei või teada), sest loobusin mugavuse mõttes reaalainetest peaaegu täielikult. Tegin nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Tunnistan ausalt, et kirjutasin peaaegu kõik reaalainete tööd maha. Enamasti ma vahele ei jäänud, sest õpetajad mind kui viielist ei kahtlustanud. Ja kui jäin, siis loobusin töötegemisest täielikult - tõusin püsti ja ütlesin, et pange mulle kaks ära. Matemaatika õpetaja üritas kord mulle isegi teemat seletada (ega tollal koolis siis mahajäänutele seda luksust lubatud - jäid rongist maha, oma viga, üle me ei seleta) aga ma ütlesin talle lihtsalt (ilmselt vähese nuuksumine saatel), et ma ei saa aru, ei hakka saamagi ja jätke mind rahule. Jäetigi. Ei küsitud ja pandi kolm ära.
Enamasti ei läinud ma aga tundigi. Ausalt öeldes ei ole ma kindel, mida ma need puudutud tunnid ja päevad tegin - magasin hommikul kauem, istusin ühes tollal teiseks koduks nimetatud baaris, kuid kuidagi need üle 140 puudutud tunni veerandis tulid. Ma varastasin ja peitsin puudujate päeviku ära. Jube uhke olin selle teo üle, kuigi klassijuhataja ähvardas, et niikuinii tuleb häbitu välja. Lahendamata kuriteoks see jäigi, päevik on mul siiamaani vanematekodus riidekapi põhjas, mõned lehed välja rebitud, mille peal ma saatsin oma tollasele punkarist kirjasõbrale kirju.
Seoses sellega, et mugavuse tõttu puudusin mitte ainult üksikuid ebameeldivaid tunde vaid terveid päevi, jäid lünklikuks teadmised ka muudes, muidu lihtsates ja huvitavates ainetes. Näiteks kirjanduses oli mul lõviosa kohustuslikust kirjandusest lugemata - tunnis sain need viiele vastatud, sest tavaliselt arutati seal raamatuid üldinimlikest väärtustest lähtuvalt ning otsest lugemiskontrolli ei tehtud (see on tegelikult meie õpetajast ääretult tänuväärne, sest kuidas arendab inimest mõtlema see kui tunnis nõutakse teadmist, mis värvi olid Esmeralda sussikesed? Näide elust muuseas.) Aga tegelikult on mul natuke kahju. Äkki oleks ma pidanud rohkem süvenema? Näiteks kirjandust ma oma lünklike teadmiste tõttu õppima ei julgenud minna, kuigi see mind huviyas. Äkki oleksin ma baaris õhtuka rahvaga õlle joomise asemel natuke parema seltskonnaga võinud läbi käia? Praeguseks tunnen, et mind ei seo selle kambaga enam mitte miski aga väga raske on ka uusi tuttavaid leida. Oleks ja poleks...
Äkki selles valguses on positiivne uus idee popitajate vanemaid korrale kutsuma hakata? Minu vanemad pidasid ja peavad tegelikult haritust kõigest olulisemaks. Minu kontrollimist ei pidanud nad ilmselt vajalikuks seetõttu, et õppisin ma ju hästi. Just hirmust vanemate ees ma ju selle puudujate päeviku ära pätsasin. Kui vanemad oleks teadnud? Kui mind oleks sunnitud koolis käima? Kas ma siis oleks olnud korralik oma vabast tahtest või langenud kõige mulle mittehuvitava tuupimisest stressi? Äkki oleks see sundus mu haridusest hoopis eemale tõuganud ja ma oleks pääsemiseks kuhugi teise linna kutsekooli läinud (mida mu vanemad mulle iialgi lubanud ei oleks)? Igaüks teeb oma valikud ise ja ma tunnen, et kogu see popitamine oligi minu moodus oma lapsepõlve pikendada. Samas jäi see viilimise komme mulle sisse ka ülikoolis ja seetõttu ei tea ma eriti midagi oma peaerialast, kuhu mul lihtsalt suure raha teenimise võimaluses minna soovitati, õppisin ju sealgi ainult seda, mis mind tegelikult huvitas. Tulemusena ei ole mul võimalik teadmiste lünklikkuse tõttu töötada ei oma erialal ega ka osaliselt õpitud erialadel, mis mind huvitasid.
Ega muidu hullu olekski, ainult see kooliaegne "lähen elust läbi nuga võist"-arusaam andis mulle tulevikuks liiga valed eeldused. Elu peale kooli andis mu enesehinnangule ikka paraja põntsu kui aus olla, aga siiamaani pole ma sellest - "kui raskeks läheb, tee sääred"-suhtumisest üle saanud. Kõik eelmised töökohad olen ju eeldatavate raskuste tõttu maha jätnud ning viimases sain enne suuremaid ümberkorraldusi lapse :)
Ma ei tea, kas abi oleks olnud sundimisest, pigem on olnud puudu targast suunajast, kes oleks pubeka teda huvitavates teemades süvitsi minema ärgitanud. Äkki seda olekski koolis kõige rohkem vaja?

Neljapäev, juuni 10, 2010

Mis on sallivus?

Eks me kõik ole mingil moel kuulnud Ameerika lõunaosariikide ja muidu väikelinnade elanike patriotismist ja sallimatusest kõige erineva vastu. Meenub näiteks stseen "Boratist", kus nimitegelane kutsub kusagil Texases rahvast üles toetama USA Iraagi-missiooni sõnadega "ja tapame maha kõik nende naised ja lapsed", mille peale suur osa rahvast kulmugi ei kergita.
Eks ilmselt ole kõik TV-s nähtu veidi ülepaisutatud ja kindlasti on ka "maakaid", kes nii äärmustesse ei lasku, kuid siiski tundub, et isegi eestlased (fašistirahvas?) on veel päris tolerantsed võrreldes keskmise Ameerika matsiga.
Kui veel tolerantsusest rääkida, siis eile oli Kanal2 peal järjekordne osa Tyra Banksi tõsielushow'st "America's Next Top Model", mille seekordne hooaeg on eriline just seetõttu, et konkursile pääses ka üks transseksuaalne neiu. Eks meilgi tekitas Angela Aak teatud diskussiooni, mis aga polnud minu meelest võrreldav noorte modellihakatiste tõsise šokiga kui nad kuulsid, et üks neist on kunagi poiss olnud (õigemini ei olnud ta veel kehaliselt ka tüdrukuks lõigatud). Kõige krooniks sosistasid 2 neidu - üks lõunaosariikidest ja teine Alaskalt, kuidas on võimalik nüüd basseini minna kui SEE on seal käinud, sest jumal küll - tal on ju SEE püksis! Lõunaosariikide neiu lisas veel, et kui nende linnas peaks mõni selline tänavale sattuma, siis lastaks ta lihtsalt maha!
Mina ei ole Eestis naiste hulgas sellist suhtumist kohanud ühegi seksuaalvähemuse suhtes, paistab et meil ikka ei huvituta nii palju sellest, mis kellelgi püksis on ja mida ta sellega teeb. Meeste hulgas olen pigem kohanud suhtumist, et mehed omavahel - vastik ette kujutada, ilusad naised omavahel - hea vaadata, kõik muud variandid - kahtlane, parem mitte süveneda. Seda, et keegi kedagi peksta või tappa tahaks, pole küll kuulnud (no eks neid muidugi leidub ka). Üldiselt aga - mis mõttes on vastik ette kujutada? Mina ei kujuta teisi inimesi üldse selles situatsioonis endale ette - olgu või heterosuhe, ikka mu meelest ebameeldiv mõelda. Või siis ei ole mu tutvusringkonnas nii ilusaid inimesi, keda ma ette tahaksin kujutada. Aga eks inimesi ole erinevaid - kuskil foorumis oli kunagi teema, kuidas keegi alati a la paksu meest ja pisikest naist nähes ette kujutab, kuidas nad seda teevad. Milleks end sellega üldse piinata?
Ilmselt ei olegi siis see tolerants, pigem huvi puudumine ja oma nina teiste asjadesse mitte toppimine. Mis on tolerants (kõlab nagu pomerants...)? ÕS-i andmetel on tegemist tehnilise terminiga lubatava hälbe kohta. Ilus ja õige oleks öelda tolerantsi asemel sallivus. Mis on sallivus? Vikipeedia seletab, et sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust. Ehk siis samuti lubatav hälve. Ok, hälve on kole sõna. Aga ma tean ka ühte end ülitolerantseks inimeseks pidavat tüüpi, kes tolerantsuse all mõistis ilusaid tõmmu nahavärviga välismaa mehi, keda ta siis Eesti pinnal nautida soovis. Igasugused muud inimesed olid tema silmis üldiselt debiilsed hälvikud. Sallivus my ass.
Ükskõiksus ja sallivus igasuguste "pervertide" suhtes põhjustab inimliigi väljasuremise, väidavad radikaalsemad sallimatud. Mitte lihtsalt pole vastik, vaid ka kahjulik. Aga kas pole igal inimesel õigust elada nii nagu tema ennast hästi tunneb, juhul muidugi kui ta teistele sellega kannatusi ei põhjusta ("vastik vaadata" pole eriline kannatus)? Ilmselt on see üks lahendamatu konflikt.

Teisipäev, juuni 08, 2010

Enesekindel inimene teadmisi, oskusi ega kogemusi ei vaja

Käisin eile korteriühistu koosolekul. See toimub meil kord aastas ja kohal on heal juhul 20% majaelanikest, kes siis ülejäänute osavõtmatuse pärast hurjutada saavad. Sel aastal oli ühistu paberimajandust hinnanud revisjonikomisjon, kes sealt igasugu huvitavaid asju leidis.
Näiteks tuli välja, et juhatuse esinaine oli maksnud endale välja puhkuse ajal lisaks puhkusetasule ka palga, põhjendades seda nii, et "aga inimesed ju helistasid puhkuse ajal ka". Arvete ja meeldetuletuste paberkujul tellimist, mis on nii kulukas kui ka tarbetu, põhjendati aga näiteks sellega, et arvuti on üks nii vastik asi, et peale päevatööd ei sunni küll miski enam selle taha istuma. Tore oli ka põhjendus, miks osteti ca 700 kroonine töölepinguseadust puudutav raamat: "aga nad ju helistasid sealt kogu aeg ja ütlesid, et kuidas teil seda ei ole, ise veel korteriühistust! Ja ma olen seda raamatut nüüd üks kord vaadanud ka."
Igatahes sai tädi pärast väga pahaseks ja palus end juhatuse esinaise kohalt taandada, sest see vigade otsimine olevat ikka isiklik rünnak ja tema oma hingel ühtegi pattu ei näe mööndes, et vormistamises võis jah vigu olla.
Mina olen ikka alati mõelnud, kuidas ma kusagil töötamisega hakkama ei saaks, sest ma ju ei tea ühtegi valdkonda väga põhjalikult ja võin teha vigu. Parem püsin seal, kus oma tööd kui enda viit sõrme tunnen ja seeläbi ka iga sammu eest vastutuse võtta julgen. Ah, ei ole mul seda riskimisjulgust ega ettevõtlikkust nagu ma aru saama olen hakanud.
Suur osa inimesi hüppabki tundmatus kohas vette ja kui alguses tundub kõik hägune (Lindakivi kultuurikeskuse juhataja Katrin Siska sõnastus, muide), siis küll ta varsti selginema hakkab. No tore kui hakkab, alati ei hakka. Meenutagem siinkohal igasugu käbedaid äridaame, kes suure suuga banaanivabariiki uut kvaliteeti on tulnud tooma aga seejärel "väikese arusaamatuse" tõttu pillid kokku pakivad ja uude sarnasesse ärisse sukelduvad. Julge hundi rind on rasvane ja kesse ikka koju konutama tahab jääda!
Ettevõtlik inimene olla on ju auasi! Üks mees tegi ka firma ja oli tubli, pärast pahandas töövaidluskomisjonis, kuidas nemad aru ei saa, et paberimajandust pole seetõttu, et arvuti läks katki! On siis ettevõtlikul inimesel aega tehnikaga mässata kui uued turud ootavad!
Igatahes on mul ilmselt enamikel juhtudel õigus olnud kui olen kahtlustanud inimesi, kelle CV-des laiutavad klassi- ja kursusevanema, noorteliidri ja muude esinduste juhtide austavad nimetused ning kes omavad töökogemust mitmes erineva valdkonna ettevõttes lisaks kodus oma äri ajades. Millegipärast on meil aga popp astuda peale keskkooli ärijuhtimist õppima - küll ma oma ettevõtte rajan, mis sest, et veel ei tea, mida see ettevõte tegema peaks. Mu meelest peaks ärijuhtimist õppima see, kel olemas teadmised-oskused mingis kindlas valdkonnas ning kes avastanud võimaluse need enda kasuks tööle panna.
Tundub aga, et see enda spetsialistiks koolitamine ja kogemuste hankimine on ajaraiskamiseks kuulutatud kui tuleb välja, et igaüks võib tundmatus kohas vette hüpata. Polegi oluline, et alati välja ei tule - teed niipalju kui jõuad? Naljakas, kui lasteaia loogika täiskasvanuellu kaasa tuleb - eriti halb on see siis kui selgub, et mõne apsaka eest võib päriselus ka trahvi saada või lausa trellide taha sattuda.

Keda huvitab su lõputöö hinne?

Üks mitte eriti helge peaga tudeng sattus ühe mitte eriti hoolsa juhendaja juurde ja kirjutas halva bakalaureusetöö, mida hinnati hindega E. Rahvas sai haisu ninna ja tekkis väike skandaal, mis aga varsti unustatakse ja elu läheb edasi. Elu läheb edasi ka sellel tudengil, kes oma kraadi ülikoolist kätte saab, mis sest, et lõputöö veidi ebaõnnestus (täielikult ju ei ebaõnnestunud kui positiivse hinde sai).
Üldiselt on kahte tüüpi tudengeid: ühed, kes üritavad oma lõputöö kirjutada kõrgemat maksimaalset hinnet silmas pidades ja teised, kelle jaoks on põhiline "see jama ükskord kaelast ära saada". Oluline on see vahe aga ainult kooli lõpus ja sedagi nende tublide ponnistajate silmis, sest hiljem ei küsi su lõputööd enam keegi näha.
Näiteks minult ei ole mitte üheski töökohas ega ühelgi tööintervjuul küsitud, millest ma oma lõputöö kirjutasin ja kuidas seda ka hinnati. Pole küsitud sedagi, mis aineid ma üldse ülikoolis õppisin või mis oli(d) mu kõrvaleriala(d). Tuleb tunnistada, et ka ma ise pole seda üheltki kandidaadilt küsinud, kuigi võin end vabandada sellega, et meil polegi olnud klassikalisi töövõtuintervjuusid, kuid kahtlustan, et unustaksin ka siis selle küsimuse ära. Lihtsalt ei ole kombeks ju seda küsida. Kas kusagil tööintervjuu näidisküsimustes on see kirjas? Minu mäletamist mööda mitte. Keegi ei ole oma lõputööst ka ise vabatahtlikult rääkinud ja neis sadades minu käest läbi käinud CV-des olen vaid paaril korral kohanud lõputöö teema ära mainimist (tihti tuleb ette, et ei mainita ka omandatud eriala vaid märgitakse vaid lõpetatud kooli nimi - tunnusmärk sellest, et arvataksegi, et oluline on vorm mitte sisu?). Samas andis eelmise värbamiskonkursi juures võitnule plussi see, et ta oli ära märkinud oma gümnaasiumilõpu keeleeksamite punktisummad. On ju ikka vaks vahet, kas said 51 või 91 punkti, samuti paneks kahtlema inimene, kes ülikooli lõputöö eest E saab.
Mina kui perfektsionist ei suudaks mitte minna välja täispangale ja mõelda, et suva see lõputöö, läbi saan ju ikka. Ausalt öeldes oleks ma äärmiselt õnnetu ka hinde pärast alla B (ja B puhul muidugi mõtleks, et MIKS OMETI!!!! Nii vähe jäi puudu...) aga tegelikult oli juba 4+2 süsteemi puhul mitmeid, kes hinnetest eriti ei hoolinud ja paberit tähtsamaks pidasid. Ilmselt ei saaks öelda, et neil nüüd elus kehvemini oleks läinud. Ma ei mõtle siin siis neid, kes said kehvema hinde pingutustest hoolimata, sest teemaga puusse panna või juhendajaga mitte sobida on teine asi kui algusest peale latt madalal hoida.
Tänast Rein Veidemanni arvamuslugu lugedes hakkab aga ikkagi kurb. Tundub, et aasta-aastalt on see madala lati sündroom süvenenud. Tõepoolest - räägitakse ju sellest, et ülikooli jääb minemata rahapuudusel, keegi ei räägi, et millestki muust puudu võiks jääda. P.S. Veidemanni artikli kohal plingib viinareklaam, mis kutsub kõiki "Tule, rokkime täiega!*".
Lugedes esimese-Eesti aegadest pajatavaid raamatuid (näiteks Jaan Krossi "Kallid kaasteelised"), jääb aga paratamatult tunne, et nii intelligentseid inimesi kui tol ajal elas, tänapäeval enam ei olegi.

* Praeguseks on küll üks k kadunud

Teisipäev, juuni 01, 2010

Organiseeritud elu

Lugedes erinevaid hetkel äärmiselt populaarseid reisiraamatuid, jääb sageli silma see kui õnnelikud on inimesed oma kaheksast viieni kontoritööd maha jättes ja pea ees, vähese raha ja seljakotiga tundmatusse sukeldudes. Reisifirmade pankrotistumistest kuuldes räägitakse sellest, et palju mõttekam on ise endale marsruut paika panna ja omal käel maailma avastama minna, selle asemel et reisifirma kukrut täita ja nädal aega kuskil hotellis basseini ääres vedeleda.
Ma olen vist hoopis teistsugune inimene. Teate, mulle meeldib kaheksast viieni kontoritöö: kohvimasina ja printeri surin, õhukonditsioneer ja päevavalgustuslambid. Ma ei kujuta end ette ei mööda linna sahmimas ega ka kodus oma aega vabalt planeerimas. Mulle meeldib kui on kindel plaan. Ma ei suudaks kuidagi mingit kannapööret teha, kott selga visata ja minna, teadmata, kus magama hakkan ja kust raha saan. Mina ei oleks nii õnnelik vaid pigem hirmunud. Ringi sõidan jaanuaris kindlaks määratud puhkusegraafiku alusel kätte jõudnud puhkuse ajal ja ka siis teades, kuhu õhtul magama keeran. Enamasti on ka marsruut teada kui just tee peal mõnd huvitavat viita ei märka. Mulle meeldib ka turvaline puhkus vähemalt 4* hotellis või spaas. Ma ei pea tegema muud kui üles ärkama, sööma ja seejärel basseini äärde vedelema minema, minu eest hoolitsetakse, voodi on tehtud, meelelahutusprogramm toimib. Ma ei pea minema vaatama, kuidas inimesed tegelikult elavad, mulle täiesti piisab lihtsalt vedelemisest.
Miks? Ma ei taha suhelda ega asju organiseerida. See kõik ärritab mind. Mitte et ma ei tahaks vahel rutiinist välja aga ma tahan ka välja mugavalt saada, ilma ennast üleliigselt pingutamata. See ei ole isegi häbiväärne laiskus - ennast tundes on mul hirm midagi valesti teha, midagi ära unustada, ära eksida, õnnetusse sattuda. Mu enesealalhoiuinstinkt ei lase mul pea ees seiklustesse sukelduda. Ma olen harjunud vastutama ja enam ei taha. Isegi kaardilugeja ei taha ma olla - ma tahan puhata, ennast välja lülitada ja mitte mõelda sellele, kas pidime eelmise märgi juurest ära pöörama või mitte. Minu jaoks ei ole elamus see kui pean kusagil põllul sandikopikate eest orjama, isegi siis kui ümberringi on ilus loodus ja huvitavad inimesed. Võib-olla see õpetaks mu elama ja mitte olema nii kuradi abitu aga vabatahtlikult ma seda ristiretke küll ette ei võtaks. Ma ei ole noorte seljakotimatkajate tüüpi reisija, pigem saksa pensionäri tüüp.
Oh, need reisiraamatud tekitavad süümekaid - mida sa istud seal ja kopitad, jäta kõik ja tule maailma avastama! Äkki see siiski ei ole kõigi jaoks? Või magan ma ikkagi midagi head maha? Tont seda teab...

Ma armastan linnu, suuri

Ma olen alati elanud linnas. Eesti suuruselt teises, maailmalinnadega võrreldes külas. Mulle meeldib Tartu, sest see on minu kodu, sellega on mul palju mälestusi, Tartu on mulle tuttav ja hubane. Ma ei ole kunagi tundnud, et elan kusagil kolkas, kust oleks tingimata vaja välja murda (ok, ilmselt pubekaeas tundsin - mida kaugemal vanematest, seda suurem vabadus-stiilis), kuid ma imetlen suurlinnu. Kuidas mulle meeldivad kõrghooned! Kaur Kender on oma armastusest kunagi nii kirjutanud - ma ise tunnen enam-vähem samamoodi, kuid ei oska oma tunnet nii hästi kokku võtta.

"See oli kõige ilusam õhtu. Linnale oli langenud punakas ja udune valgus, sadas seenevihma. Pühapäevaõhtuses vaikuses kõrgusid linna kohal pilvelõhkujad (kas Eestis on pilvelõhkujaid?). Inimesi eriti ei olnud. See sügav tühjus, hiigelmajade massiivne vaikus. Ja siis korraga tõusis kusagilt asfaldilõhna. Ikka veel ehitati – uusi teid ja suuri klaasmaju. Kesklinna Klamber armastas. See oli unenäoline. Tekkis tunne, otsekui oleksid täiesti üksinda Tokiosse sattunud. Nii sügavat üksindust ei olnud puitmajade rajoonis kunagi – ikka keegi kusagil karjus, koer haukus ja uks löödi pauguga kinni. Puitmajade rajoonis oli inimeste ja elu hõng, kuid siin tekkis tunne justkui võiks iga hetk nurga tagant robot välja astuda. The end of the world. Maailmalõpp oleks nii hämmastavalt ilus olnud. Mitte kedagi enam, tühjad kontorid, katustel hõikumas kajakad."

Nii olen mina kunagi seda kõike kirjeldanud. Muuseas, see hetk on päriselt olnud ja mul siiani meeles. Tulin Tartu bussilt ja jalutasin mööda Tartu maanteed Viru keskuse poole. Swissoteli kaksiktorne alles ehitati.
Tallinn - ainuke maailmalinnade moodi linn Eestis. Kahjuks ei jõudnud mul selle 9 kuuga, mis ma seal elasin, linnaga mingit suhet tekkida. Ilmselt olid selles süüdi mu isiklikud probleemid töö ja elamispinnaga. Harvem kohtudes on Tallinn mulle armsam aga seal elada ma enam ei tahaks. Tundub, justkui kaoks linnas elades linna maagia ja ta muutuks lihtsalt koduks - kui palju sa ikka satud väljapoole oma trajektoori? Ilmselt ei ela sa ka just linnasüdames, kus kõik ilus tegelikult paikneb. Elamurajoonid on igal pool ühesugused. See ei tähenda, et mul tollasest pealinnaperioodist rohkem ilusaid mälestusi ei oleks. Äkki ma ise ei oska linnas elada? Jah, mulle tundski, et Tallinnas elades jäin ma ikka tartlaseks, kes ammulisui vahtis suurlinna tulesid aga ise milleski kaasa rääkida ei osanud. Minu kodu on seal, kus mu juured?
Mulle meeldib reisida. Kõige ihaldusväärsem reisisiht on minu jaoks New York - linnade linn. Ma pean sinna ükskord saama. Kõik suured linnad on ilusad (kui sa satud sinna ilusa ilma ja hea tujuga - sellepärast pole mul erilisi mälestusi Londonist ja Viinist), kuid ükski neist ei ole nii linn kui NY. Üks kummituslinn on mul veel - Varssavi. Olen sinna sattunud 2 korda magades - lihtsalt bussireisil sealt läbi sõites, ma ei tea, kas asi on unesegasuses, kuid mõlemad korrad ärkasin järsku üles keset tohutut suurlinna. See unenäoline linn tundus mulle kordi võimsam Stockholmist või Prahast, mul oli lausa tunne, et olen seal mingis dimensioonis varem viibinud. Ilmselt oli siiski tegemist unisusest tekkinud meeltesegadusega.

Kui ma sõidan mööda Eestit jäävad tee äärde sageli külad, mis koosnevad paarist nõukaaegsest paneelmajast. Kuidas saab sellises kohas elada? Mina ei saa sellest aru, see tundub mulle jubedaimana võimalikest saatustest aga inimesed elavad seal. Ma ei suuda uskuda, et nad võivad neis tolmustes ja unistes külakestes end hästi tunda. Mina lihtsalt ei kujuta seda ette.