Mida mina siis rääkisin?!

Muidugi on tore, kui su ennustused tõeks saavad, paraku enamasti muutuvad reaalsuseks just negatiivsed stsenaariumid:

"Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi."

Ehitusonud täpselt nii väitsidki - vesi peab olema tulnud aknast, sest betoon on ju ometi kuiv, arvestamata sellega, et betoonil oli neid oodates piisavalt aega, et ära kuivada. Eile siis sai vesi taas torudesse lastud ja voilá! - märja betooni rõve hais täitis peagi terve korteri ning betoonikiht, mis varem oli kuivalt beež, muutus reetlikult halliks. Hea, et keegi polnud jõudnud veel põrandalaudu tagasi panna. 

Mulle tundub, et me hakkame selle bardakiga ära harjuma, sest kui ma L-lt küsisin, kas ta kavatseb nüüd uuesti kindlustusse või veefirmasse helistada, siis ta vastas stoiliselt, et ootab õhtuni, et asi kindlam oleks. Mul on ka ausalt täiesti suva juba. On nagu on.

Kommunaalporno vol 2

Mulle on alati tundunud, et õnn enamasti soosib mind ja kui juhtub selliseid harvasid ebaõnne perioode, mil igasugune saast korraga selga sajab, siis ma enamasti lihtsalt muigan ja mõtlen, et no mida veel võiks siit tulla. 

Ehk siis kommunaalpornoga edasi, sekka mõned isiklikud deemonid. Toru ei olnudki katki. Väidetavalt tuli vesi aknast. Ainus, kes tõde teab ja selle suure vihma ajal kodus oli, on kass, aga tema vaikib kangekaelselt. No vähemalt selles teemas, toiduteemas on ta häälekalt sees. Müstika on see, et akna juures ei olnud mingit veekahjustust, ainult keset põrandat, kahe akna vahelisel alal, aga no loodus ongi müstiline, leppigem siis sellega. Hetkel on veel põrand lahti, sest kindlustus alles mõtleb, mis summat selle kolme laua eest küsida. Oleks seda teadnud, poleks kindlustusega jamama hakanudki.

Põhiteema, millest ma kirjutada tahtsin, on aga uus naaber. Inspiratsiooni sain Katarina juurest, kes ka sarnase deemoniga maadleb ehk siis kumb ma nüüd olema pean - kas ilge bitch või meeldiv inimene? Kumb ma päriselt olen? Lisaks loen hetkel Morgie poolt soovitet "Parajalt raevukat naist oma parimais aastais" (G.Hall) ja sellest mõjutatuna kerkib muudkui küsimus, et äkki see kõik on keskea rõõmud? Teiselt poolt ma tean, ma olen eluaeg selline olnud ju.

Igatahes, saatsin jumala viisaka kirja naabrile, et väike mure, pesumasin tsentrifuugib keskööl ja kell 6.40, kostab läbi, äkki arvestate sellega. Teate, mis ma vastu sain - ei mingit vabandust, või noh, see klassikaline "väga kahju, kui kedagi häiris" poliitikute klassika - "Tõepoolest nädalavahetusel sai pestud väga hilja. Kuna kolisime, siis oli see kahjuks hädavajalik. Küll aga 6.40 ei ole kindlasti kellaaeg mil ma oma pesu pesta ei või. Öörahu lõppeb kell 6. " Kuna ma enne rääkisin teise naabriga ja ka tema möönis, et no sellisel kellaajal hommikul on tema üleval ainult hädavajadusel ja kindlasti mitte pesu pesemiseks, siis mul tekib siiras küsimus, kuidas saab olla hädavajalik öösiti pesu pesta? Ok, ühe võimaluse mõtlesin välja, aga see hõlmab väljaheiteid ega ole väga viisakas. Tegelikult on muidugi nii, et öörahu siin erilist rolli ei mängi, ühistul on õigus kehtestada oma sisekorraeeskirjad, mitmeid neid saab netist ka lugeda ning kõigis mulle silmajäänutes oli öörahu kellaaeg erinev ametlikust, lihtsalt meie maja esimese kümne aasta jooksul on inimesed ilma paberita hakkama saanud. Nüüd tuleb aga keegi üürnik ja siiralt leiab, et uneajal pesu pesemine on igati ok. Ma ei viitsi sellise jamaga tegeleda! L. kui juhatuse esimees ka ei viitsi, ta jääb suisa vait, kui ma talle kaeban, sest ta tahab konflikte veel kõvasti vähem kui mina. Muidugi tunnen mina end nüüd selle pilli lõhkiajajana, sest no asi see siis ära kannatada ei ole. Kass niikuinii vahel ärkab enne seitset ja prügiauto käib vara ja äkki harjun ära. Aga minu voodi on minu kindlus ja kui ma seal ka rahu ei saa, siis ma lihtsalt lähen hulluks. Kass see on enda oma - ilus aga loll, liikluse vastu ei saa, kuid naabrist äkki saaks jagu - kas asi on selles? 

Mitmes kord peab küsima, et miks inimesed ometi normaalsed ei võiks olla?

Lühike poliitkommentaar

Eile õhtul sattusin selle uudise peale, kuidas riigiasutuste mainekujundus võib maksma minna tuhandeid eurosid ja ma lugesin ikka tõsise imestusega, millist möga on võimalik suust välja ajada. "Eeskätt me ostamegi kaks valguskasti./.../See võib maksta kuni 30 000 eurot" - silm ka ei pilgu sellist asja välja öeldes. Naerma ei aja ka kedagi. Kuidas nii saab? Põhimõtteliselt elame nagu mingid Hollywoodi superstaarid, kellel ei teki küsimusigi - nii palju, kui küsitakse, nii palju maksame, mis seal ikka, raha on, ju siis see asi on oma hinda väärt. 

Normaalset tööd ma ilmselgelt kunagi ei saa, sest kontimurdvat tööd ma teha ei suuda ja enamus tänapäevastest tasuvatest töödest näebki ette mingisuguste asendustegevustega tegelemist, milleks mina absoluutselt võimeline ei ole, sest ma siiralt ei saa aru selle kasutegurist. Võtame või sellise lihtsa asja nagu kontori kujundus. Mille kuradi pärast seesugust asja vaja peaks olema? Oluline on, et lauad ja muu mööbel ära mahuks, valgust ja õhku piisavalt ja kõik. Aga selgub, et on inimesi, keda inspireerib mingi seinavärv või diivani kaldenurk. Või kes tahavad kontori kaunistamist jõulude puhul. Nagu misasja? 

Kuidas saab tõsimeeli arvata, et kui meil on Haigekassa asemel Tervisekassa, siis kõik inimesed valivad haige olemise asemel terve olemise? Et see on see primaarne asi, mida teha, selle asemel, et mainekujundusele kuluv raha sisulistesse tegevustesse suunata. Isegi mõtlemata sellele, missugust segadust külvab nimevahetus inimestele, kes aastaid ühe ja sama nimega harjunud on. Te muidu teadsite, et Haigekassat ei ole enam ja selle asemel on Tervisekassa? Ma küll ei teadnud. 

"Üldiselt asutused uuendavad oma identiteeti viie kuni seitse aasta tagant" Kust see reegel võetud on? Mingist organisatsiooniteooria loengust, kus targutati, kuidas ettevõtte puhul on olulisimad selle identiteet, missioon ja visioon, ilma nendeta on sisuline tegevus enam-vähem võimatu? Jaa, mulle ka räägiti seda teooriat aastaid. "Mis loomaga võrdles keegi tähtis teoreetik organisatsioone?" oli eksamiküsimus. Õige vastus oli äkki kaheksajalg - olulised teadmised ülikooliajast. Aga näe, inimesed riiklikes organisatsioonides päriselt rakendavadki neid teooriaid ellu. Peamine on ikka see, et organisatsioon tegeleks võimalikult palju iseendaga, siis on töötajatel alati, mida teha ja oma palka õigustada. 

Ei no lugege see artikkel lõpuni, mul oli pidevalt tunne, et ajakirjanik on selle ka nö "keel põses" kirjutanud, mina seda muudmoodi näha ei oska. Need intervjueeritavad teevad ju nalja, eks? Ükski täie aruga inimene ei saa sellist teksti tõsimeeli toota?

Kuri minister Võrklaev tahab nüüd riigisektori pillerkaarile pidurit tõmmata. Milline kuri ja ihne mees! Kusjuures ma isegi ei teadnud, kes või mis erakonnast see Võrklaev on, aga ta hakkab mulle sümpaatsena tunduma täitsa. Meie riigis on palgarallit ju alati riigisektor vedanud (va mingid spetsiifilisi oskusi nõudvad ametikohad siis, aga minu kogemuse järgi saab tugipersonal alati just riigiorganisatsioonides kõrgemat palka võrreldes sama tööd tegeva inimesega erasektoris.) Nii see muidugi peabki olema, sest häid inimesi motiveerib ju ainult raha. Paavo Nõgene teab, tema arust on Riigikogus lolle nii palju vaid seetõttu, et sealne palk on nii madal, nii madal. Täpselt sama juttu räägiti mulle ülikoolis ka, muide. Pööbli ja eliidi vahele peaks ikka selge piiri tõmbama, sest ega lolle ju raha ei motiveeri üldse ja kõik targad inimesed on juba niigi rikkad, nad ei saa oma tähtsaid töid riigivalitsemise nimel maha jätta va juhul, kui riigivalitsemise eest ikka veel palju rohkem raha ei maksta. Selline oli teooria siis. 

Mu meelest on hämmastav, kui paljudele inimestele seesugune maailm mõistlik, loogiline ja kaasahaarav tundub.

Kommunaalporno

Vahelduseks kirjanduslikule pornole natuke kommunaalporri. 

Vihaga on see häda, et ta kipub maru kiiresti üle minema. Abiks on enda uuesti üles kütmine, mida ma antud postitusega kavatsengi teha.

Niisiis, veidi rohkem kui nädalake tagasi hakkas elutoas laudpõrand naksuma. Algul mõtlesin, et ju korra vett saanud, kamandasin lapsed aru andma, et tunnistagu üles, kes jälle midagi põrandale kallanud, aga ei midagi. Kass oli ka kahtluse all, va kusik. Ajaga sai selgemaks, et olukord eskaleerub ja seda juba kannutäie vee või põietäie kusega ei saavuta. L. võttis liistud eest ja voilá! - meil on toas batuut! Ehk siis põrandalaudade alla moodustus nii viie sentimeetri kõrgune mügarik. Mu esimene mõte oli, et raudselt mingi hiidämbliku pesa, kust nüüd sorkimise peale miljon kaheksajalgset mööda tube laiali vurab, aga ei, L. kustutas mu entusiasmi. Kuna meil on keskküte põranda all, siis ilmselt on sealt mingi toru lekkinud. Jumal tänatud, et pole kütteperiood.

Helistasime veevärki, tuldi kiirelt kohale, vaadati peale ja öeldi, et tuleb põrand lahti võtta, et teada saada, mis värk, aga seda ilma kindlustuseta teha ei tohiks, muidu kindlustus ei hüvita. Siit siis asub mängu meie peakangelane - tuntud kindlustusettevõte. Helistame - täitke palun internetis oma kahju kohta vorm. L. vastu, et no me isegi ei tea veel, mis kahju on. No täitke ikka, muidu ei saa. Täidame. Saame entusiastliku vastuse, et "Meie ehituspartner võtab Teiega täna, hiljemalt homme ühendust, et kooskõlastada kahjude ülevaatusaega." Seniks siis kraanid kinni ja hoiame pöidlaid, et naabrite lagi pole kahjustunud. Homme sai üsna ruttu mööda, saabus ka ülehomme, mis paraku sattus nädalavahetusele ehk siis ilmne oli, et isegi üle-ülehomme pole kedagi saabumas. Saatsin kirja:

Tere!

Paraku on möödunud juba kolm kena päeva, ilma et keegi meiega ühendust oleks võtnud ja arvestades, et on nädalavahetus, siis ilmselt läheb vähemalt üks veel. Veefirma oli kohal juba esimesel päeval ja kümne minutiga, paraku ei saa keegi midagi kahjude süvenemise ärahoidmiseks teha, sest kindlustuse esindajat ei ole ega paista ka tulevat. This is so going to be in my blog - taas üks imeline eesti ettevõte, mida usaldada ja kellele kümme aastat mitte millegi eest raha kanda.

Teie tänulik klient

 

Praegu vaatan, et jumala rahumeelne kiri sai, pole üldse miskit häbeneda. Vastust paraku ei mingit ka mitte esmaspäeval, kindlustus vait nagu kult rukkis. L. helistas siis üldnumbrile ja sai kellegi kätte, kes lubas asja uurida. Mõne tunni pärast helistas mulle tehnik ja käis sündmuskohal ära. Tema pidi mingi raporti koostama, mille järel keegi miskit otsustab. Tahtsime siis teada, kas veevärgi võib järsku varem kutsuda, kui see raport valmis, sest sellega pidi ka nii päevake minema, kuid see varasem kirjasõber, kes meie toimikuga tegeles, keeldus peale minu kurja kirja endiselt vastamast ja teine kontakt oli lauatelefon, millelt keegi ei vastanud. L. siis igaks juhuks guugeldas, et äkki kuskil ka selle töötaja muu töötelefon ja sattus veel kummalisemasse ussiauku, kust sai info, et tegemist on inimesega, kes kunagi küll antud ettevõttes kahjukäsitlejana töötas, aga praeguseks on edasi suundunud... postitantsu põnevasse maailma. Kiskus juba koomikaks kätte. Üldtelefonilt saime vastuse, et enne kui postitantsija on vastanud, ei tohi miskit teha.

Täna hommikul sain tantsijannalt kirja, milles anti teada, et kui oleme põranda avanud, tuleb tehnik uuesti kohale kutsuda, ei mingeid selgitusi ega vabandusi, ju siis see normaalne tööstiil neil. Ma pakun, et siin võib veel ekstsesse ette tulla.

Tänasest on saanud eile ja selgunud tõsiasi, et nüüd ei ole veefirmal enam aega....Ma pakuks puusalt, et edasine stsenaarium on selline: lõpuks tuleb veefirma, aga kuna kraanid kinni ja leke ära kuivanud, siis ei suudeta tuvastada, kust (see koma seal ees on tähtis, eks!) ja kuidas. Laiutatakse käsi ja minnakse laiali. Vesi lastakse torudesse sisse, mõne aja pärast hakkab jälle lekkima, taas ei ole kellelgi aega tegeleda. Kohale tullakse siis, kui kõik ära kuivanud ja nii edasi ja nii edasi. Seniajani sööme meie elutoa ühes nurgas, kassi peldik on keset tuba (see oli muidu seal nurgas, kuhu ulatuvad need lauad, mille üles peaks võtma), korralikku sööki ei julge teha, sest äkki saab just täna keegi aega tulla ja siis ole oma pottide-pannidega seal jalus. Ühesõnaga - imeline bardakk.

Mis veel toredat? Uued naabrid kolisid. Hästi puhtad inimesed - tsentrifuugivad pesu kesköösel ja pool seitse hommikul. Valmistun järgmist kirja kirjutama...

Jonathan Littell. Eumeniidid

Lugesin Jonathan Littelli "Eumeniidid" mõni aeg tagasi läbi ega osanudki esialgu mingit muud kommentaari panna, kui et "Olen ma ainuke, kes arvab, et ilma nende tüütute seksuaalperverssusteta oleks see raamat kordi etem saanud? Kogu see Freud seal juures ainult hägustas mu jaoks loo eesmärki.
Muidu - väga hea.
"Kui te olete sündinud niisuguses riigis või niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed. Kuid ärge unustage: teil võib olla minust rohkem õnne, aga te ei ole parem inimene kui mina. Sest kui teil jätkub kõrkust arvata, et olete, siis just sealt algabki oht." (lk 23-24).

Hinnet ei osanudki panna ja panemata see mul ilmselt jääbki, aga praeguseks olen ma suutnud veidi oma mõtteid koondada ja tahaks natuke lisada oma esialgsele arvamusele.

Niisiis, alguses olin ma täiesti vaimustatud ideest, kuidas autor minu meelest samastab iseenda, lugeja ja peategelase motiivid - meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele. On inimlik seda teha, kuigi enamik ilmselt leiaks esmase hooga, et milleks, miks peaks kirjutama ja lugema nii hirmsat raamatut. Littell on õuduste taga peituva banaalsuse paljastamisel meisterlik. Jah, ka sina ja mina, meie kõik võiksime olla Max Aued.

Kuni siis hetkeni, mil autor teeb mingil põhjusel Max Auest täieliku ebardi. Kellegi sellise, kellega enamikul meist ei ole võimalik kuidagi samastuda, kelle motiividest ja ajenditest me enam aru ei saa, kelle nahka end kujutleda ei oska. Ja ma ei saa sellest aru, miks. Selleks, et näidata - me kõik oleme sisimas värdjad? Et ikkagi ainult värdjad suudaks toime panna seda, mida natsid tegid ja pöörata sellega pahupidi oma esialgne väide, et teatud tingimustel oleks iga inimene võimeline käituma nagu Max Aue? Või siis ei suutnud autor oma koormat taluda, tõde, et ka tema ja kõik teised võiksid sellised olla, ning kaitses ennast Max Auest erandlikku tehes? Lihtsalt selleks, et vinti üle keerata ja furoori tekitada? 

Lugesin läbi kätte sattunud eestikeelsed arvustused. Jan Kaus räägib sitast ja soolikatest, nentides et "Sõda on üks sitane värk, seda igas mõttes" - jah, sellest väljaheideterohkusest loos saan mina ka sama moodi aru. Seksuaalperverssusi Kaus aga oma arvustuses üldse ei puuduta. Tõnu Õnnepalu on arvustuses põhjalikum ning avab tahke, mida mina prantsuse keelt oskamata tabada ei suuda (pealkirja nüansid ja peatükkide nimetused näiteks - mu meelest võinuks neid eestikeelses väljaandes vähemalt kommenteeridagi). Õnnepalu pühendab ühe lühikese lõigu ka seksuaalperverssustele: "/.../samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel." Ma ise kahtlustasin sama, ainult et kas see peategelase müütilisus ei tühista ära tema üldinimlikkust? Ei jäta lõppude lõpuks ikkagi võimalust öelda, et need natsid olid ühed erandlikud perverdid ning meie oleme ju ometi normaalsed?

Kes on lugenud, võiks mind valgustada. Netis sobrades avastasin, et Rents luges või vähemalt üritas seda lugeda orginaalkeeles juba aastal 2009. Läks ikka natuke aega selle tõlkega. Huvitav, et 1400 leheküljest sai eesti keeles kõigest 900+.

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.

Mis me sööme?

Neid söögipostitusi lugedes tundub, et see on kõik üks äärmiselt intiimne teema ja peab ikka õnnega koos olema, kui leiad teise inimese, kes sinuga enam-vähem sarnaselt toitub. No ei ole me üks ja sama liik, toitumise põhjal küll mitte.

Ma olen elu aeg pmst poolfabrikaatidest toitunud ja kui ma üksi elaks, ma ei viitsiks vist üldse eriti süüa. Ma sööks kiirnuudleid ja heal päeval keedaks pool pakki pelmeene. Ma puht füüsiliselt ei suuda süüa üle umbes 200 grammi toitu. Välja arvatud hilja õhtul joogi kõrvale - siis ma võin vabalt käntsu juustu sisse ajada koos paki krõpsude ja salaamivorstiga. Mis magustoidud? Miks te neid sööte? No ok, ma söön ka mingil määral. Puuviljadest banaan ja hurmaa, vanasti viitsisin melonit ka süüa, enam pole üle aasta ostnud, ei teagi, miks. Magustoidud on täiesti mõttetud - päriselt inimestele meeldib šokolaad ja nad teevad oma rõõmuks kooki? Müstika! Ma ostan oma rõõmuks paki hästi äädikasi kartulikrõpse ja söön kuni suu tuim - vot see on nauding!

Nullist suppi teha? Miks? Purgisupid on ju poes müügil? Mul mees näiteks viitsib, ok, on parem küll, aga mind see üksi ei motiveeriks. Õudne mässamine ja lägastamine. Mees teeb tähtpäevadeks ise kartulisalatit ka (ja siis hädaldab sinna juurde) - ma ei saa aru, miks. Ostku poest ja olgu vait. Aga ei, tema argument on ka see, et kannatab ära, sest maitseb paremini. Mu jaoks on kannatamise vältimine primaarsem. 

Ma teen makarone hakklihaga, viineritega või kanalihaga. Keedan pakipelmeene. Pajarooga teen paki pajaroale hakkliha lisades. Kartuleid võin keeta. Kukeseenekastet teha. Mingeid valmis Aasia kastmetega asju võin ka teha, kus kõik tuleb kokku valada ja soojaks ajada. Riisi võin keeta. Grillitud liha kõrvale teen salati lehtsalatist, kurgist, tomatist, oliiviõlist ja juustukuubikutest. Rohelisi salateid võin ma teha, aga nendega on see häda, et ülejäänud peavad neid vaid päris toidu lisandiks. Friikad ja kalapulgad, normaalne toit. Igasugu pihvid ja poekotletid - vabalt. 

Alati kui räägitakse, kuidas teismelised on valmistoidust paksud, meenutan seda, kuidas ma sõin kogu oma teismeliseea lõunaks Rakvere pihve, Salvesti makaronirooga või Saarioineni pitsasid. Ja kaalusin alla 50 kilo. Ilmselt on trikk ka kogustes. Meie peres ei söönud keegi iialgi üle kolme keedukartuli ja näiteks ema keetis kolmesele perele alati 3/4 pakki spagette, mitte rohkem. Magustoite ei tehtud kunagi. Kommi ja sellist kodus küll oli, aga ma ei mäleta, et keegi kunagi oleks korraga vabatahtlikult üle paari kommi söönud, sest miks peaks? Võrdluseks mu naaber, kes kallas keresse terve poolekilose paki väljamaa šokolaadikomme ja oksendas pärast pool päeva. Ta sõi muidugi järjest ära ka paki Stimoroli nätsu ja valutas õhtuni kõhtu ning veidi vanemana tõmbas ära terve paki suitsu ning nuttis, et hakkab surema peale seda...Mul töötab see ajuosa õnneks ainult õhtuti ja soolase snäkiga vt eespool.

Ja siis ma sain ükspäev kangesti kiita, sest ma olen nii tubli ja pesen alati nõud kohe peale söömist ära. Ah? Kas kõik inimesed ei tee seda siis või? See on ju rõve, kui mustad nõud kraanikausist vastu vaatavad? Samal põhjusel ei taha ma ka nõudepesumasinat - isegi, kui ma neid räpaseid nõusid ei näe, ma ikkagi tean, et nad seal kuskil masina kõhus on. Fui! Meie peres pesevad kõik iseenesestmõistetavalt oma nõud peale söömist kohe ära. See on umbes sama loomulik, kui see, et peale vetsus käimist pühid tagumikku ju? Ei ole või? Ma ilmselt selle lägastamisprobleemi tõttu väldin ka ise suuremat söögikeetmist, sest sellega kaasneb segadus. Mees mul õnneks koristab ise enda järelt. 

Huvitav on, et kõige selle eelneva juures meeldib mulle väga hästi süüa. Lihtsalt ma ei taha olla seda sööki ise teinud. Ma ei ole see, kes siiralt kiidaks mingit burksiurgast, ma naudin fine diningut ja mulle meeldib proovida igasugu uudseid asju. Mul peaks erakokk olema. Mulle hirmsasti meeldib mehe käest küsida: "Mis sa mulle täna süüa teed?" ja ma pettun iga kord, kui ta vastab, et ei tea. Mu meelest on see ebaõiglane, et inimesed peavad endale ise süüa tegema. Ja koristama. Ja lapsi kasvatama. Vanasti oli teatud kihtidel selleks siiski vilunud professionaalid. Miks enam pole, ah? Igaüks peaks saama spetsialiseeruda sellele, mis temal kõige paremini välja tuleb. Mina ei ole professionaalne kokk, koristaja ega guvernant. Mul tuleb kõige paremini välja...hmm...mmmh...sooja õhu suust välja ajamine?

Tule, Marca, lähme peole!

Tegin sellise väikse elumuutva nükke, et eemaldasin FB profiililt enda sünnikuupäeva. Üldse mitte selle pärast, et "ärge tuletage mulle meelde, et ma vananen" ega ka mitte selle pärast, et eraldada terad sõkaldest - "vaatan, kes must päriselt hoolib". Lihtsalt selle tõttu, et ma ise enam igapäevaselt FB-s ei käi ja sageli jäävad mõned sünnipäevaõnnitlused saatmata ning kuna mina end sellest häirituna tunnen, siis ei taha, et teised samuti tunneksid. Ilmselge lollus muidugi, peaks juba harjuma, et teised ei ole nagu mina, eks.

Mina näiteks tean enamiku oma põhi- ja keskoolikaaslaste sünnipäevi peast või vähemalt tean ma kuud, millal nad sündinud on. Meil olid ju toona igasugu salmikud ja "Minu klass"-i märkmikud, kuhu sünnipäevad kirja pandi ja mul on silmamälu. Teiseks olid horoskoobid toona kuum teema ja otse loomulikult tean ma, kes mis tähtkujust sündinud oli. Meie klassis oli ebaproportsionaalselt palju Veevalajaid näiteks. 

Eraldi asi on muidugi see, et mida ma selle teadmisega pihta hakkan. Ma võin teada, et Mari sünnipäev on 25. mai, aga ma ei pruugi aduda, et just nimelt täna see 25. mai käes ongi. Seega, sünnipäevade meeldetuletused on vajalik asi. 

Samas ikka üllatas natuke, et kui varem soovis mulle õnne ca 25% sõbralisti liikmetest, siis eile ei soovitud mulle FB seinal mitte kordagi õnne. Kui te arvate, et see mu nutma pani, siis ei, pigem kinnistas see minu hüpoteesi: "Nobody cares, my friend!", mis minu jaoks ei ole traagiline, vaid hoopis vabastav. Sa ei lähe kellelegi korda, seega võid sa ära unustada iga hinna eest teistele meele järele olemise. 

Õnne soovisid mulle pereliikmed, üks sugulane, üks sõbranna ja üks mehe sõber. Ilmselt nad kasutavad märkmikke :D

Sõbranna, kes armastab igasugu deepfake värki, oli mu ära barbistanud. Tulemus oli ikka päris õõvastav:

Huvitav oli see, et kui ma selle üle ohkisin, teatas sõbranna, et tal on teine veel, aga see olla liiga malbe minu jaoks: 

Ma siis üllatusin, et "Ma ju olengi malbe?!", mille peale ta saatis mulle hüsteeriliselt naerva meesterahvaga GIF-i ja lisas, et "oled muidugi". Ma ei saa aru, ma ju OLENGI malbe? Enamasti. Enda kohta. Mind täielikult hämmastas ka see kunagine blogijate karikatuur (ma ei tea, kes autor oli, aga see oli miski iidne asi), kus mind kujutati räuskava blondiinina veiniklaasi taga. Tõesti? Ahjaa, kooli kokkutulekul hüüdis ka keegi, et "Näe, bravuuritar tuleb!" Ei, ma olen malbe. 

Igatahes, see teine pilt on tõesti õõvastavam kui see esimene, sest see teine on kuidagi realistlikum. See on selline mina, kelle üle normaalsed inimesed võiks uhkust tunda. Selline hoolitsetud ja eakohane. Stepford Wives ja Meeleheitel koduperenaised. Edukas ärinaine. Girl-boss Barbie. Ma ei ütleks üldse, et malbe. Ma võisin kahekümnendates ilmselt täiesti reaalselt arvata, et minust säärane saab. Mis ometi viltu läks?! Miks ma hülgasin ühiskonna ootused minule?! Igatahes, juukseid ei tohi blondeerida, nüüd ma siis tean. 

Ma ei julgenud sõbranna käest küsida, et kust ta üldse sellised näopildid sai minust, sest oma teada pole ühtki sellist portreed minust olemas.

Küsimus Helsingi ühistranspordi kohta

Ehk on mõni inimene kursis ja oskab infot jagada. Niisiis, olla ühine piletirakendus Tallinna, Tartu ja Helsingi jaoks. Tõmbasime siis selle pilet.ee 2020 äpi alla, mul endiselt nutiseadet pole, aga loodetavasti saab ühe nutiseadmega ikka mitu piletit ka osta. Mul isiklikult on see roheline Ühiskaart ka olemas, ühendasime selle äpiga (läks vaevaliselt, mitu korda jooksis kokku, lõpuks sai kaks korda ühendatud...). A mis selle point on? FB-s ka keegi küsib ja jääb hüüdja hääleks kõrbes: "Kas ma saan õieti aru et pean endale laadima pilet.ee äpi, ja selle kaudu saan osta Helsingis trammipileti? Seda varianti et ma laadiks oma rohelisele ühistranspordi kaardile raha ja seda Helsingis lugejale viibutaks ei ole/ei tule?" On keegi kasutanud ja omab praktilist kogemust?

Oli ka suvi

Sel aastal suve justkui ei olnudki. Juunikuus käisin ühe korra järves ujumas ja kuigi enamuse suvest veetsin mere ääres, siis rohkem ujuma ei saanudki. Mitte kordagi. Mitte ühtki korralikku rannailma. Vähemalt mitte juuli keskpaigast tänaseni, kui mul puhkus oli. Ok, see 7. august välja arvata. Mitte, et mind õudselt randa kisuks, lihtsalt kuidagi ootamatu. 

Mulle ei meeldi juulist puhkusele jääda, sest siis peab augusti lõpus juba tagasi tulema ja augusti lõpp on ju alles suvi, aga sel aastal polegi väga vahet. Saate aru, lapsi sunnitakse homme õpikutele järele minema! Johhaidii - suvepuhkus peaks olema veel, mitte mingi valmistume kooliks! Meie ajal küll niisugust asja ei olnud, et kool oleks endast enne 1. septembrit märku andnud. 

Selle suve märksõna on puugid. Me just täna käisime neljandat süsti saamas, eelmisest on kolm aastat - mul oli eile üks puuk kinni ihus, kolm tükki jalutas niisama ringi, L.-l kaks kinni ja ühte ei saanudki tervenisti kätte, isegi meditsiiniõde mitte (ei tormanud EMO-sse, lihtsalt juhtus päev enne vaktsineerima minekut). Me vist liigume võpsikutes ka rohkem, kui enamik inimesi, aga ikkagi - täielik karauul. 

Suur osa puhkusest möödus Pärnus ja Pärnumaal, sest küsi ja sulle antakse - sõbral seal tühi üürikas. Majutushinnad on sel aastal ikka haledad. No ei tõuse käsi niisama voodi eest üle soti öö eest maksma. Vanemad tahtsid Pärnusse normaalsesse hotelli, kus ka lisaks voodile mugavusi ja avastasid, et alla 500 öö väga ei saa. Naeruväärne mu meelest. Pärnus on veel see jama ka, et ega seal nii väga mugav magada ei ole, vähemalt mitte keskuses, sest röögitakse ja punnvõrrid on üllatavalt populaarsed. Kangesti tahtsin Manilaiule, aga kõige mugavam on sinna saada reedeti, paraku reedeti oli alati kehv ilm, jäigi käimata. 

Lätti läksime, läks ilm ka kohe veel kehvemaks. Plaan oli maanduda Ventspilsis ja seal Kura sääre kaudu tagasi tulla. Ööbimine sai paraku liiga linnast välja valitud, liiga palju sõitmist ja liiga vähe koha peal olemist minu jaoks. Omanik küsis õhtuse sauna eest viis kümpi, kui me viisakalt keeldusime, siis selle aja jooksul, kui me poes käisime, ilmus sauna ukse ette tabalukk...Eks see veidi ebameeldiva mulje jättis, aga no ju on vaja nii. Kuldigas käisime esimest korda elus, vot see oli üks kaunis koht, kahjuks jälitas meid suur must pilv ja vanalinnas jäigi jalutamata. Üldiselt suurema kambaga reisimine ongi minu meelest selline kompromissimaiguline, ma tahaks igasugu asju, aga eeldan, et teised neid asju ei taha ja siis ongi selline pealiskaudne värk. Lõpus isegi vedas, otsisime viimaseks õhtuks majutust Cesise kandis, Bookingu äpist väga ei leidnud miskit ja otsustasime kohale vaatama minna, kui üks autodest järsku enam ei käivitunud. Kallakust alla saime käima ja siis sõitsime igaks juhuks kohe koju tagasi, hea, et enne majutust ära ei broneerinud. 

Neli nädalat läks nii kiirelt mööda, et L. ei tahtnud uskuda, et mu arvutused paika peavad ja juba ongi puhkus läbi. Mis sinna sisse siis mahtus - sukeldumine Äntus ilma varustuseta ja Saadjärvel varustusega (mina kui kõrvavärdjas vahtisin pealt muidugi ainult...), esimest korda elus murakate leidmine looduses (no mingi kümme marja tuli ära...), usse ka muidugi päris mitu leitud, põtra nägime hästi lähedalt, Tõstamaa kandis hästi palju toredaid inimtühje rannakesi ja lahesopikesi külastatud, Punk'n'Rollile jahedam ilm täitsa sobis, eriti hea, et ilma vihmata, Tolkuse raba oli tore, eriti hommikul inimtühjana, hiljem oli laulupidu, Soomaalt lasime ruttu jalga, sest sääsed tahtsid ära süüa, Audru ringrajal sai kogemata tsiklisõitu nähtud, isegi oli täitsa miskit, Supeluse aastalaadale samuti ootamatult satutud, Sillamäe uuel promenaadil lõpuks käidud, Häädemeeste kandist elu suurim kukeseenesaak saadud, Kalvi pangal kõõlutud ja esimest korda elus Kalvi randa satutud, mis on üks ütlemata kena kohake. No ja kõik. Järgmine nädalavahetus plaan Helsingis ära käia Mega event toimub seal. Lubab taas lakkamatut vihma. Imeline.

Pissi Prints

Blogijatel on vähemalt see pluss, et iga nõmeda elujuhtumi juures saab ohata - sellest ma veel oma blogis kirjutan! 

Minu suvist puhkust vürtsitas sel aastal kass oma väljaheidetega. See on juba vana jama, et ta suvilasse minnes poolel teel avastab: "Ups! Kaka tuli!" ja meie siis sõidame piirkiirust ületades padavai kassi pesema, lootes, et politseionu halastab, kui pea aknast sisse pistab ja seda hingematvat lehka tunneb....Koju jättes pole siiani ühtki probleemi olnud, kassivetsu puhastan ma üle päeva (kindlasti keegi leiab, et ma olen jõle inimene, ikka iga junni tekkides peaks koristama) ja kui päevake üle läheb, ei juhtu ka midagi. Pikematel äraolemistel käib keegi ikka kassi vaatamas ja kasimas ka. 

Seekord me üldse pikalt ära ei olnudki, kui koju tulles tervitas meid ukselävel kena junnihunnik. Kuna Tommy on pikakarvaline, siis tal vahel juhtub väikseid õnnetusi, kui mõni kiuslik pabul karvadesse kleepub ja kuskil hiljem maha potsatab. Aga no see ei olnud mingi "väike õnnetus", see oli konkreetne hunnik. Territooriumi märgistamiseks või vihast kassid ju sirtsutavad, mitte ei jäta hunnikuid? Müstika. 

Edasi oli kõik normaalne, kuni järgmise korrani, kus lisaks hunnikule oli ka loik kott-toolil. Variandid: kass on haige. Tüüp kuidagi haiglane ei paistnud, lunis sööki tavalisel moel, samas ma ise öösel magada ei saanud, kuulatasin, kas kass ikka hingab või on juba kõrvad pea alla pannud (minu puhul normaalne eskaleerumine a la nohust kirstuni...). Kuna edasi oli jälle kõik norm, siis ma kohe arstile ei helistanud, sest kassilt pissiproovi võtmine ei ole asi, millega ma esmajärjekorras tegelda tahaks. Pealegi tekkis parem idee, miks kass nii teeb. Nimelt värvitakse meil maja ja kass on loomulikult hirmul kui keegi võõras akende taga kõõlub. Ju siis võitles võõrastega ainsa relvaga, mis tal käepärast. 

Jätsime siis lapse (vabatahtlikult jäi, ei sundinud, noh) kassiga koju ja sõitsime Pärnusse, kui poolel teel laps helistab, et leidis kott-toolist järjekordse loigu. Aga me olime ju kõik kodus?! Ta ei olnud paanikas?! 

Edasi oli jälle kõik ok, kass käitus normaalselt, kuni eile istusime kõik rahulikult söögilauas kui järsku esikust kraapimist kostis. Tommy oli just värske hunnikuga maha saanud...Meenus, et enne seda käis ta korra vetsu ukse peal nuuskimas. Noh, ma pidin graafiku järgi hommikul koristama, aga selleks hetkeks oli pealelõuna. No ei olnud see vets ääreni täis, aga ju siis kassile ei meeldinud ja ta otsustas end mujale kergendama minna. Koristasin vetsu ära ja peale seda läks kass kohe sinna pissile. Kott-tool päästetud seekord...

Huvitav on see, et sama liiva oleme kasutanud nüüd umbes aasta (või kaua see Lidl meil siin Tartus on?), varem kasutasime Natusani, aga kui selle hind oli toona soodukaga 2,99, siis nüüd olen ma näinud juba hinda 8,99. Lidli liiva koostis on muutunud? Igatahes on tunne, et probleem on selles liivas. Kas tõesti peab kassi liivakasti iga päev koristama hakkama nagu normaalne inimene? Kassi tõttu sunnismaiseks? Mees pakkus veel välja variandi, et kass on seniilseks jäänud, aga ta on kõigest 8 aastat vana. 

Meie, kassid, oleme ühed müstilised loomad...

Emily St. John Mandel. Klaasist hotell

Ma suutsin seda raamatut niimoodi lugema hakata, et olin täielikult unustanud sisukirjelduse ehk siis ei olnud mul alguses õrna aimugi, mislaadi kuriteo eest Alkaitis vangi satub. Mulle tundub, et see andis lugemiselamusele palju juurde, sest tagantjärele tagakaane tutvustust lugedes tekib pigem eelarvamus mingist majandusele orienteeritud krimkast, mida see raamat ometi üldse ei ole.

See on psühholoogiline romaan. Miskipärast tuli mulle lugedes meelde The Smashing Pumpkinsi lugu "Bullet with Butterfly Wings" ehk siis see "I'm still a Rat in a Cage"-sedastus. Mandel räägib normaalsetest inimestest, kes püüavad päriselt kõigi reeglite järgi ühiskonnas hakkama saada, nende reeglite järgi siis, mis kehtivad enamikus arenenud maailmas ja mida keegi tavaliselt küsimärgi alla ei sea. Ehk on see liiga ülepingutatud, sest mina tegelikult imestasin, kui Leon peale kümmet aastat vagunelamus mööda riiki reisinuna oli ikkagi õnnelik, kui sai tagasi päevavalgustuslampide ja õhukonditsioneeriga kontorisse. Normaalsel inimesel on väljaspool süsteemi hirm. Äkki see ikka nii hull veel ei ole? Meie (kes meie? Peaks vist ikka mina kirjutama?) ei saa eksistentsiaalset ilmutust faktist, et ilmselt me oma mandrilt enam kunagi ei lahku...

Me võime muiata edukultuse üle, aga ometi mõtlen ma, mis otsuse võtaks mina vastu, kui keegi pakuks mulle mingi kuupäeva muutmise eest mingil suvalisel ülekandel summat, mille eest saaksin osta kaatri? Ja see keegi ei oleks kuri mafiooso, vaid mu enda ülemus, aus ja usaldusväärne ning edukas inimene. Me tajume, et teeme liiga, kui lööme kedagi või võtame ära kellegi konkreetse inimese rahakoti, enamik seda piiri ei ületa, aga kui kuritegu seisneb allkirjas mingitele dokumentidele, mille mõju sulle hoomamatuks jääb? On võimalik korraga teada ja mitte teada, öeldakse raamatus. Muidugi on, me teeme seda iga päev. Ma tean, et vorsti tegemiseks tapetakse loomi, aga ma söön endiselt vorsti, sest noh, minu käed ei ole ju otseselt verised. Sama dissonantsi tõttu ei saa mina ausõna aru, et mismõttes 170 aastat?! Aga ta ju ei teinud otseselt kurja? See ongi see hetk unenäos, kus sa mõistad, et nüüd ongi läbi, kõik, sind on vahele võetud ja su enesepettus läbi nähtud. Põnev on, kuidas Mandel räägib hetkedest peale seda, kes mida teeb. Ainult üks põgeneb ja temagi ei ela edasi õnnes, vaid igaveses paranoias, et ühel päeval keegi ikkagi koputab ka tema uksele. 

Mulle meeldivad Mandeli tegelased. Tilda sõnastab üsna täpselt, mida minagi mõtlesin, samas temale see just ei sobi ehk siis see läbi elu minemine jälgi jätmata. Mina ei nimetaks seda sisemiseks tühjuseks, ma nimetaks seda ratsionaalsuseks. Enamasti on mulle raamatute puhul arusaamatud tegelaste tohutud sisemised heitlused ja rähklused, siin minnakse kuidagi loomulikult vooluga kaasa. Eks me ikka üldista enda baasil - mulle tundub, et inimesed pigem nõnda teevadki. 

Ainus, mis mulle ei meeldinud, olid need vaimud. Mina ja maagiline realism, eks. Kuigi Mandeli vaimud on isegi põhjendatavad. Vaimud kui musta südametunnistuse tekitatud nägemused. 

Igatahes mulle kangesti meeldis see sisevaade maailma, millest ma tegelikult mitte midagi ei tea. Meeldis see, et oli natuke kõhe - kõik need inimesed ja nende valikud olid ratsionaalsed, tingimuste kokkulangemisel võiksin see olla ka mina.

 

Geenid

Ma siin olen mõelnud, et kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ilmselt usuks siiani enda kehva suhtlemisoskuse põhjuseks olevat mingi vea minu varajases sotsialiseerimises. No et oleks ikka pidanud mu varem kollektiivi viima vms. 

Mini nimelt on selles osas ideaalne inimene. Ma võiksin endale vastu rindu taguda, et näe, mina tegin ja vaat kui õigesti! Ta mul ükspäev suisa sõnas, et on vist klassis kõige populaarsem - mitte mingis kisakooritüdruku mõttes siis, vaid lihtsalt selles osas, et ta on inimene, kes suhtleb vabalt kõigiga, kui enamik siiski omab mingit kindlat suhtlusvõrgustikku ega kipu väga väljastpoolt seda sõbrustama. Noh, ta oli ka laps, kes iial ei läinud enne liivakasti, kui seal kedagi ees ei olnud. Mu ekstravertse sõbranna lapsed näiteks vastupidi eeldasid, et ema ajaks teised lapsed eest ära, enne kui nemad julgevad liivakasti minna. Lasteaias nenditi ka, et ta on ainuke (!) tüdruk, kes mängib kõigiga, olenemata soost. Mulle tundub, et tal on mingi eriline omadus olla siiralt ja kritiseerimata huvitatud teisest inimesest. Kunagi küsisin, kas ta kunagi kellegagi tülitsenud ka on, sest ta on mulle tunnistanud (lihtsalt fakti konstateerimise mõttes, mitte kriitiliselt), et paaril ta sõbrannal on päris lühike süütenöör, ta mõtles ja vastas, et pigem ei, ta lihtsalt ootab kui teise tujutus üle läheb ja eemaldub kui vaja. Jeerum, mulle meenuvad lapsepõlve sõprused vaid ühe pideva draamade jadana....

Rääkides draamadest, siis jõuame Mikro juurde...See laps on minu lapsepõlve risti ja viletsuse kordus, täielikult. Ja ma olen teda sotsialiseerinud. Pigem on mul tunne, et see teeb pigem halba kui head. Praeguseks ei oska ma muud lohutust leida, kui et, kasvad suuremaks, leiad maailmast üles ka need vähesed, kellega sinusugune sobib. Neljandas klassis ei ole see ilmselt eriliseks lohutuseks. Või on see ikka õnne küsimus ka, et missugusesse kollektiivi sa satud? Mini klass on üle kooli tugev ja kui nad terve kambaga tal sünnipäeval käisid, siis ma hoidsin jõuga pisaraid tagasi, sest mis mõttes on ühed teismelised nii lahedad, vabad, arukad, ühtehoidvad? Mismoodi meie toona teesklesime, üritasime kõik ühesugused olla, põlata igasugust eristumist jne. Ma ei tea, on see mingi ajastu vaim? Ja ometi, ma olen kuulnud, et ei ole mitte kõik tänapäeva klassid sellised. Kas nad olid algusest peale sellised?

Mikrol on muide sama klassijuhataja, kes Minil, aga mulle tundub, et klassi vaim, kui seda üldse on, on teistsugune. Just selline, nagu mul omal ajal. Ole meie moodi või me ei võta sind mängu! Katsu sa aga meist eristuda või kuskiltotsast parem paista - küll me juba karistame! Selline arg lambakari, mitte grupp vabasid indiviide. No nad on nooremad ka. Aga ma ei mäleta, et Mini klassil kunagi nende ühtekuuluvustunne puudunud oleks. 

Muidugi on Mikrol õpetaja meelest "suhtlemisprobleemid", mida sama õpetaja Minil iial ei täheldanud, aga kas suhtlemisprobleemid ei ole siiski osaliselt tingitud keskkonnast? No et sa ei saa olla sõbralik nendega, kes sinuga sõbralikud ei ole? Et sa üldse oled sunnitud laskuma mingitesse draamadesse? Pole draamasid, pole ka suhtlemisprobleeme? 

Mikro raudselt ei ole nii hea suhtleja kui Mini, aga nagu ma olen veendunud, siis see ei ole väga õpitav ka. Sa ei tohi iseennast alla suruda, et teistele meeldida. Kui sa ei meeldi neile sellisena, nagu sa oled, polegi vist väga miskit parata? 

Kõige napakam on asja juures see, et ma ei tea, kui tõsise probleemiga tegelikult tegemist on. "Õrna hingega laps" nagu ütles vanaema mu kohta. Mind ei kiusatud ju, lihtsalt ma ei olnud nagu väga populaarne ega kellegi esimene valik. Mulle tundub, et Mikroga on üsna sama. Tal mingid sõbrad ju on, ta ei ole otseselt äratõugatu, kohati tundub, et ta ise hoiab eemale ja leiab, et teised peaks teda paluma, mingites olukordades suheldakse normaalselt, aga võrreldes Mini draamavaba eluga on see ikkagi...koormav.

Karma

Eile sai siis pool päeva irvitatud nende vaeste "Madruse tänava elanike"* üle, kellel "ebaloomulikult karjuvad veised" öösiti magada ei lase. Johhaidii - sa kolid maale ning avastad siis, et raisk, siin on mingi loodus ja põllumajandus ja rahu vabšee ei saa ja kus see kord ja kohus... Ja üldse ei ole piinlik? Leiadki, et kõik on sinu õigus ja kõik peab tiirlema sinu ümber? Meil näiteks on suvila juures hullunud rähn - röögib ja täiesti ebaloomulikult muidugi (sest ainult inimese kombed ja vajadused on loomulikud!), tunde ja tunde kileda häälega, aga no mis sa teed - pigem on koomiline ja naljakas, ei tuleks selle pealegi, et kuhugi kaevata või linnul kael kahekorra keerata. Naaber näiteks, looduskaitsealal, mürgitab sipelgaid. Häirivad ju, hammustavad isegi vahepeal, õudne!

Heidame siis oma vaikses kesklinnakorteris õndsale unele, mõtteis parastades lolle uuselamurajooni elanikke, kes, silmad unetusest punased, möögimise taustal voodeis vähkrevad, kui järsku, otse kõige magusama suikumise ajal, L. voodist üles kargab. Ahaa - tuul rapib mingis toas rulood, nüüd kuulen mina ka. Kõikvõimalikud rulood saavad kinni, aga plaksumine ei lakka. Selline, nagu kuskil keegi valmistaks mikroahjus popkorni. Täesti õudne, oleks siis, et ühtlane hääl, aga ei, vahel mitu plaksu järjest, siis juba natukeseks vaikus ja hakkab jälle pihta. Hiina piin! Mingil hetkel jääb õnneks järele ja just hakkan tagasi unerüppe vajuma, kui L. sosistab: "Nüüd nagu tilguks midagi kuskil, sa ei kuule?"....Karma, mis muud.

P.S. Kas teil on ka FB ja Insta täielikult 9GAGiks muutunud? No ma põhimõtteliselt inimeste postitusi enam üldse ei näe, ainult mingid lollid naljavideod ja uudised kuulsustest, vahepeal viskas suisa mingit "Nairobi Today" stiilis uudistesaiti vahele. Ma ei salga, sai tõesti paari linki lolli peaga vajutatud ka, aga ta isegi ei näita infot minu eelistuste järgi, vaid justkui kompab neid, pakkudes ühel päeval Beyonce´i fännilehti ja teisel Avril Lavigne´t, kellest kumbki mind üldse ei huvita ja kelle linke ma iial avanud pole. Eile vihastasin ennast seaks, kui silme ette jäi mingi võigas pilt mingist võikast õudukast, kus keegi paljas naine oli teibasse aetud, strateegilised kohad muidugi mustade ristkülikutega kaetud, sest tiss ja tuss - fuih! aga vägivald jaaa! Enam ei viitsi kaebama ka minna, nad alati vastavad mulle, et ei, see nüüd küll meie community standardeid ei riku. Kustutaks selle jama täitsa ära, aga samas, igasugu üritustega kursis olemiseks on FB siiski vajalik. Kas on mingi koht, kus saan uudisvoogu suunata ainult need, keda ma päriselt jälgin?

*Madruse tänav asub tegelikult hoopis teisel pool linna servas, st hulle on igal pool. P.S. Alles praegu avastasin, et nüüdsed hädalised elavad iroonilisel kombel Mõisniku tänavas - no siis pole ju ime, kui mingid pööbli pudulojused häirivad.

Matriarhaat

Kirjutan siis vastukaaluks Andrei Hvostovi "Kirjad Maarale" raamatule, mis on kokkuvõttes üks väga huvitav lugemine. Mulle imponeerivad ausad pessimistid, kuigi jah, kohati ei ole meeldiv lugemine. Pigem võib ehk öelda, et ma kohe üheüldse ei seedi igasuguseid ülipositiivseid rõõmurullikesi, kelle jaoks tulevik on helge nagu haldja hame ja minevik oli lausa paradiis. 

Ma oponeeriks ainult natuke selles ülla naissoo teemas, mida Hvostov muu hulgas ka puudutab. Ma loodan, et väga "emaseseletusena" välja ei kuku (Hvostov tõlgib "mansplainingu" tabavalt "isaseseletuseks")

Punkt üks - Hvostov, kes oli üks neist, kes ajas Eestis seda "iga lapse eest üks hääl valimistel"- asja, imestas, kuidas noored naised selle plaani vastu olid ja leidis, et naised muutuvad pärast lapse saamist konservatiivseteks ning püüavad oma lapsi kaitsta poliitikasse tõmbamise eest. 

Mkmm - naised ei muutu pärast sünnitamist võluväel konservatiivideks, pärast laste saamist puutuvad nad paratamatult rohkem teiste lapsevanematega kokku kui mehed (alates haiglast lõpetades lastevanemate koosolekuga, jaa, mehi on mõlemas kohas ka, aga oluliselt vähem kui naisi) ning see purustab igasugused illusioonid - liiga palju kohtad selliseid, kellelt tuleks igasugune valimisõigus üldse ära võtta. Ehk siis täpselt sama järeldus, milleni Hvostov peatüki lõpus ka ise jõuab - laste arv perekonnas ei tähenda sugugi seda, et inimesed teeks oma valimisotsused tulevast põlve silmas pidades. 

Punkt kaks - imestama pani, kui palju lehekülgi raiskas Hvostov selleks, et püüda seletada, miks Savisaar naistele meeldis. Et oli see nüüd võim, raha vms. Et äkki väline ei olegi peamine? Ja lõpuks öelda, et Savisaar oli mees, kes pidas alati oma lubadusi. Aga see ju ongi ainus, mis loeb? 

Punkt kolm. Matriarhaadi idealiseerimisega tuli mul meelde omaaegne Valgemetsa laager. Ei, tüdrukud ja naised ei ole loomult kokkuhoidvad ja kui nemad võimule lasta, siis ei saabu automaatselt õiglus ja rahu maa peale. Naised on ka inimesed. Mu meelest on üsna teada see, et meeste elimineerimisel muutuvad tüdrukuteseltskonnad täpselt samasugusteks meestekampadega, keda Hvostov kirjeldab. Igasugu naiste kolooniad, koolid jms - seal on olemas täpselt samamoodi allalaskjad ja allalastud, esineb seksuaalset vägivalda jms. Naiste omavaheline kokkuhoidmine ja nõrgemate eest hoolitsemine kehtib ainult teatud tingimustel ja mulle tundub üheks selliseks just nimelt meessoo, kui füüsiliselt tugevama lähedalolu. 

Valgemetsa laagri juurde, ma sattusin tüdrukute majja umbes kümnesena, ma ei olnud enam nunnu väikelaps, kes suurtele tüdrukutele meeldinud oleks. Ma olin selline kohmakas ja omaettehoidev eelteismeline, kes juhtus olema oma toas kõige noorem ja kelle tõttu see tuba ei saanud pioneerilikul tubade paremusvõistlusel eriti esikohti, kuna ma ei suutnud oma voodit päris nii siledaks teha nagu nõutud ja ka minu korrapidajaks olemise päevadel ei vastanud toapõranda puhtus kehtestatud standardile. Mis te arvate, et minu toa suuremad tüdrukud tundsid mulle kaasa ja aitasid mind või? Ainult poiste juuresolekul sai end turvaliselt tunda, siis ei mõnitatud, sest miskipärast oli neile suurtele plikadele maru oluline poiste ees etendada kuvandit endist kui hoolivatest naisterahvastest. Tulevased emakandidaadid ikkagi.

Töövõimetu

Oeh, millise pingepeavalu ma esmaspäeval sain! Meile tuli nimelt uus asendustöötaja ja talle oli vaja vajalikke dokumente tutvustada (ning selgitada, kuidas kõik on mõttetu formaalsus, tegelt võib ikka siis söömas käia, kui kõht tühi, aga sisekorraeeskirjades peab kellaajaliselt kirjas olema jne), allkirju võtta, niisama asju seletada ja töötegemist näidata. Mitte midagi kontimurdvat normaalsele inimesele. Ma tahakski aru saada, kas ma olen tõepoolest selline inimene, keda seesugune muutus rutiinis niimoodi raputab, või on see õpitud harjumus - ma olen lihtsalt aastaid töötanud vaikuses, klapid peas, omaette, mitte kellegagi suheldes. Äkki, kui ma oleks eluaeg "normaalset" tööd teinud - koosolekud, töörühmad, suvaline kontoriloba jne, ma ei pilgutaks silmagi mingi uue töötaja juhendamise peale? Siiski ma vahel ikka piilun tööpakkumisi ja sisemiselt võdisen, sest enamikul on nõueteks suhtlemisoskus ja koordineerimine ning mul on tunne, et see on lõks ja mina niimoodi ei saaks ehk igasugused karjäärivõimalused on minu jaoks enam-vähem surnud. Oma haridusele vastavat tööd ma lihtsalt ei suuda teha. 

Sattusin just lugema A. Hvostovi "Kirjad Maarale", mis mul ilmumise ajal kentsakalt vahele on jäänud, sest see oli toona popp ja raamatukogus olid järjekorrad. Ma olen alles alguses, aga paistab selline blogistiilis (mis see blogi muud on, kui kirjad maailmaruumi?) üllitis, mida lugedes kas imestad, et vaata, kuidas saab ka elada ja mõelda või noogutad kaasa, et jaa, mul ka nii. Igatahes on Hvostovil peatükk autismist, mille ta (vist) ise täiskasvanuna endal diagnoosinud on. Autismispekter on lai ja Hvostov mingi raske juhtum pole, aga kummalisel kombel kattuvad kõik tema kirjeldatud sümptomid minu omadega. Nali on selles, et ma pole iial mõelnud, et need võiks minu puhul mingid spektritunnused olla. Ma olen arvanud, et ma olen imelik (kes ei oleks, ema ütles alati, et tegelikult saaks kõigile diagnoosi panna, Hvostov muide nimetab mingit vaimse tervise uurimust, kus pmst sama leitakse) või siis lihtsalt laisk ja loll. 

Niisiis, millest Hvostov räägib. Esiteks selline hästi kummaline asi nagu võimetus kuuldud lauludes tekstist aru saada. Ma mäletan, kuidas põhikoolis klassivend imestas kerge põlgusega hääles, et "sa oled inkas klassi parim, mismoodi sa ei tea, millest Crash Test Dummies'e lugu "Mmm mmm mmm" räägib?" Mul on vaja sõnu lugeda. Ma ei suuda kuulates muusikat ja sõnu eraldada. 

Hvostov räägib, kuidas ta teatud koolitundides ei suutnud keskenduda, sest teema ei pakkunud huvi. See on klassikaline asi, mille mina isiklikuks otsuseks olen mõelnud, kuid samas, ma lõpuks ju ostsin raaamatu "Matemaatika õhtuõpik" ja ma ei suutnud seda lugeda. Sõna otseses mõttes "ei suutnud" - sõnad ujuvad ees, mõte läheb uitama jne. Sama teema on mul seaduste lugemisega. Ma arvasin üldiselt, et eks see ole teistel ka nii, aga paistab, et enamik siiski suudab end piisavalt kokku võtta, et ka igavat teksti omistada. Mina ei suuda. Hvostov mainib veel, kuidas tema omal ajal sai pragada, et ei osanud öelda, kuidas ta mingi (õige) lahenduseni jõudis. Mina olen alati siiralt arvanud, et grammatika on puhtalt asjaarmastajate hobi ega saa kuidagi keeleõppele kaasa aidata. Kui keegi minu käest küsis, et miks nii ja mitte naa, ma lihtsalt vastasin, et aga nii on, mismoodi teisiti olla saaks? Mõtle natuke oma peaga, sa ju kujutad ometi ette, kuidas seda sõna õigesti kirjutada? Kui ma elasin koos eksiga, kes oli düsgraaf, sain ma aru, et tema puhul see ei aidanud üldse, ta suutis oma peas näha igasugu imelikke asju, mitte aga seda, kuidas olema pidanuks. Minu järeldus oli see, et düsgraafia on haigus, aga ma ei tulnud selle peale, et ka minu oskus on kõrvalekalle. Kõik, mida ma tean, ma lihtsalt tean, on kuidagi külge jäänud, ma ei ole mitte midagi õppinud, sest ma ei suudagi õppida. Eriti asju, mis mind ei huvita ka. On ju ka matemaatikuid, kes teavad õiget lahendust, kuid ei oska sulle näidata lahenduskäiku. 

Hiljuti hakkas ema ka rääkima, et ta on lõpuks aru saanud, et oskus nimetada kõigi oma klassikaaslaste nimesid alates esimesest klassist, ei ole normaalsus, vaid ebanormaalsus. 

Võimetus hommikuti "tere" öelda. Täiesti haige värk, ma ei saa sellega hakkama ja omas peres me nüüd ei ütlegi seda kunagi, aga ma mäletan draamasid, mis sellega nooruses kaasnesid. Ma sain ise ka aru, et pole mingit objektiivset põhjust, miks ma seda öeldud ei saa, ma ei ole ülbe või pahas tujus nagu teised eeldasid - see lihtsalt ei tulnud mul üle huulte. Töö juures me ütleme muuseas "hommik", mis kõlab rohkem kui fakti konstateering ja sellega ma tulen toime. 

Eks enda eripäradega ongi muidugi nii, et sa kipud eeldama - küllap on teistel ka nii. Ma lapsena siiralt arvasin, et kõik inimesed näevad ühe silmaga, teisega ei näe, aga kokku tuleb selge pilt. Kui ma selle tõega aga oma ema valgustasin, viis ta mind kohe arstile ja mul tuvastati amblüoopia....

Te ei pea selle muudatuse osas midagi ette võtma.

Kas te kujutate tänapäeval ette, et peate hakkama e-mailide lugemise eest maksma? Täpselt selline asi ootab ees kõiki online.ee keskkonnas postkasti omavaid inimesi, kelle hulka minagi paraku kuulun. Kui sa lähed online. ee lehele, näed ainult mingit ümmargust juttu teenusepakkuja vahetumisest, esmapilgul ei loe kusagil välja mitte midagi mingist hinnast. Ka sealt uue teenusepakkuja lehele suunava lingi all näed ainult möla. Ullike võib seal lausa rahuneda lause peale "Online.ee keskkonna kasutamine on tasuta." Millele järgneb küll " Tasuliste Sisuteenuste eest on Kasutaja kohustatud tasuma vastavalt konkreetse teenuse osutaja poolt kehtestatud tingimustele ja Hinnakirjale." Sisuteenused on "Sisuteenused — Online.ee keskkonnaga liitunud Internetikeskkondades Teenusepakkuja või kolmanda(te) isiku(te) poolt osutatavad teenused; Sisuteenuste kasutamisel võivad lisaks käesolevatele Kasutustingimustele rakenduda ka vastava teenuse osutaja poolt konkreetse Sisuteenuse suhtes kehtestatud tingimused, kui teenuse osutaja on vastaval veebilehel neile tingimustele viidanud;" Kuidas üks inimloom ilma suitsiidi sooritamata suudab endast sellist teksti väljutada, ette ma ei kujuta. 

Tegelik info on siin. Sellele ei suuna praeguses keskkonnas mitte ükski link. Mu meelest on see üsna kuritahtlik, aga mina mina ka tean. 

Ma vihkan muutusi. Kirglikult. On mingi napakas vanasõna või ütlus, et elus saab kindel olla ainult muutustele. No ma ei tea, minu elus pole 41 aasta jooksul eriti midagi olulist muutunud. E-posti aadress on mul alati olnud üks ja sama, alates ajast, mil e-posti aadress üldse tekkis. Enne seda oli see mu isa oma. Lexa. Lex nagu seadus ladina keeles ja A kui isa nime esitäht, eks. Vahepeal oli küll periood, kui mulle saabus mitmeid venekeelseid kirju, mitte spämmi siis, päriskirju. Keegi targem avastas, et loogiline ju, lexa on venelaste jaoks ljooha ju. Nüüd nad võtavad mu ljooha ära! Ok, ei võta, aga maksta kuradima viiekas kuus oma e-posti lugemise eest maailmas, kus mitte üks rahvusvaheliselt levinud e-postihaldur seda ei küsi, on liiga naeruväärne, et seda mängu kaasa mängida. 

Mitte, et mul gmaili aadressi ei oleks. On. Kohe mitu. Ma ei mäleta nende paroole. Kõik olulised asjad on seotud mu "ljooha"-kontoga. Kaasaarvatud blogi näiteks. Kusjuures mu esimene reaktsioon oli, et ma ei kasutagi enam mingit e-posti. Parem ongi kui ei ole. A tegelt vist ilma ikka kuidagi ei saa. Selline kammaijaa tuleb nüüd läbi teha, et hoia ja keela. Kõigepealt sain (vist) läbi ilge ussim***i ära kustutada oma ühe FB konto, mis on mul seotud selle gmailiga, mille ma nüüd peamiseks kavatsen teha, et sellega siduda minu päris FB konto. Ma ei tea, äkki õnnestub. Microsofti kontosid on mul ka mitu. Üks, mida ma päriselt kasutan ja mis on seotud ljoohaga ja see teine, mis on seotud gmailiga ja kus midagi ei ole. Kuidas ma nüüd saan esimese teiseks? 

Ma vihkan maailma ja kõik on nõme.

Ära tüüta inimesi!

L. käis just välja, et kui me lähipäevil ühe väikse ringsõidu teeks, äkki ma kutsuks sõbranna ka kaasa. Ja ma kohe - miks mina pean? 

Hakkasin harutama (justnimelt h-ga), et kuskohast see sisemine vastuseis tulnud on ja meenus kohe lapsepõlv, kus ema alati manitses teisi inimesi mitte tüütama. Ei lähe kellegi poole, inimesed tahavad omaette olla, ära häiri teisi! See suhtumine on mul niimoodi sees, et füüsiliselt tunnen ennast nagu sunnitaks ämblikku sülle võtma, kui pean kedagi kuhugi kutsuma - aga äkki ta ei taha ega julge mulle viisakusest ära ka öelda? Ja see tähendaks, et ma rikun tal olemise ära, kui ta peab osalema kuskil, kuhu ta väga tulla ei tahtnudki. Lisaks rikub see ka mul olemise ära, kui ma pean kogu aeg silmas pidama, et teisel ka tore oleks, sest mina ju kutsusin, mina vastutan tema mugava olemise eest. Mis pagana needus see on?! 

Normaalne on ju öelda, et kle, ma ei viitsi tulla ja eeldatav oleks, et kui viitsib siis ka tahab ja ei ole minu asi teist lõbustada. No aga selle sisemise tunde vastu juba loogikaga ei saa. Seepärast ma nii halb sõprussuhete hoidja olengi, et ma eeldan. Eeldan, et minu kutsed on teistele koormaks. Ega keegi ei taha seda, mida mina tahan ju. Aga paljudel inimestel ongi see "võiks kokku saada!" täiesti suusoojaks öeldud. Ma olen ikka halvimat eeldama harjunud. 

Kusjuures meenub, et mul oli üks minust veel hullem klassiõde kunagi - kui teda kuhugi kutsuti, ta põikles haledalt vastu, et "oh, mis nüüd mina, küllap te tahate ikka omaette olla (ma kutsusin teda enamasti, et mitte minna kuhugi ainult koos oma vanematega!), kohe kindlasti ma segan teid!" Siis ma küll mingi hetk vihastasin, et krt, kui ma kutsun, siis ma kutsun, ma ei kutsu lihtsalt viisakusest, ma päriselt tahangi, et sa tuled! Tagantjärele targana, võib-olla tema ei tahtnud ja üritas viisakas olla? 

Lihtsalt jube keeruline on teada, mida inimesed tegelikult tahavad ja mida nad ainult viisakusest või harjumusest ütlevad, et tahavad. Inimesed ei ole ju enamasti sirgjoonelised ja siis see paneb kahtlema ka neis, kes tegelikult on.

Meie kõik

Tavaliselt ma ei taha kirjutada raamatutest, mis mulle ei meeldinud, sest kõigile ei peagi kõik meeldima ja päris rämpsule ei taha ma üldse tähelepanu tõmmatagi. Aga nüüd ma lugesin Backmani viimast ja tunnen, et pean enda pandud kahte tärni kuidagi põhjendama. Jajah, oleks pidanud algusesse kirjutama "Paljud on minu käest küsinud, et miks ma Backmanile ainult kaks tärni panin." 

"Meie teie vastu" on siis Karulinna triloogia viimane osa ja kuigi mulle väga meeldib Backmani nö elufilosoofia ("tal on süda õige koha peal" - nagu nenditakse ka siin) , siis selles viimases osas jäid minu jaoks domineerima mõtted, millega ma kuidagi nõus ei saa olla. Ma tõesti loodan, et asi ei ole ainult minu mõjutatavuses, sest põhimõtteliselt on need üsna samad asjad, millele ka eelviidatud Loterii arvustuses tähelepanu pööratakse. Kusjuures mulle need teises osas nii närvidele ei käinud, kui nüüd kolmandas.

See vanemluse osa, oo jaa. Olen lausa märkmetesse lisanud, et "ülistab fanaatilist vanemlust"... Ma ei saa olla nõus sellega, et hea vanem on see, kelle sooviks on see, et ta laps iial suureks ei kasvaks, sest siis ta ei saa ju teda enam kaitsta. See ei ole ju tegelikult okei. See on suisa vale. Lapsevanem ei peaks end kogu elu süüdi tundma ega öösiti üleval vähkrema mõeldes üha "aga mis siis kui". Mitte midagi peale enesepiinamise selline mõtteviis ei anna. Ja Backman üldistab, et kõik lapsevanemad. Oeh, no ei ole. Ei pea olema. Ei tohikski olla. Üldistamist on üldse silmakriipivalt palju selles osas: "kõik me oleme/kõigi lapsepõlves on" - jaa, ilmselt see haarab kaasa, tekitab mingi meie-tunde, aga kui mõtlema jääda, siis tegelikult ju ikka päris nii ei ole, aga keegi ei julge enam vastu ka vaielda.

Mulle väga meeldis see Matteo õe loo sisse toomine. Ehk siis tüdruk, kellega juhtub sama, mis Mayaga, aga kelle ümber ei ole inimesi, kes tema eest seisaksid. See oli hea lüke mu meelest ja oluline. Aga mulle tundus, et see mõte kadus muu vahu sisse ära. Ja ma täpsustan veelkord, et minu meelest on emotsionaalselt külmad ja eemalehoidvad vanemad üks kõige hullemaid asju, millega inimene elu alguses rinda peab pistma, aga see ei tähenda, et ideaalvariant oleks ülekaitsvad ja klammerduvad lapsevanemad.

Viimasel ajal on mul kuidagi üle visanud see enesesüüdistamise ja eneseviha teema raamatutes, laulusõnades jne. See ei ole lahe, see on kuradi kurb, et mõnel inimesel nii on, aga kaugeltki ei tohiks seda võtta kui normaalsust, et nii on kõigil ja mis teha. No ja et teine äärmus on nartsissism või hoolimatus.

Vabandust, sain nüüd välja öeldud, lähen ja vihkan ennast nurgas natuke selle eest.

Lastele võib vabalt kelbast ajada

Kuulsin hiljuti tahtmatult pealt ühe lasteaialapse ja täiskasvanu vestlust. Laps arutas, et Hondal ja Hyundail on natuke keeruline vahet teha - märgid sarnased ja nimed ka. Mille peale siis suur inimene reipalt selgitas - jaa! Selle maa inimestel oli juba üks tore auto olemas ja siis Hyundai väljamõtlejad otsustasid, et nende auto võiks ka samasugune olla ja seepärast panidki nii sarnase nime! 

Ma kuulasin ja mõtlesin, et oot, siin on raudselt kuskil midagi mäda! Ma ei ole absoluutselt mingi autoekspert, aga Hyundai isegi ei kõla nagu see oleks Jaapani sõna. Kogu see jutt tuli aga kuidagi nii kiirelt ja nii iseenesestmõistetavalt, et mul kiilus lausa kinni. Pärast kontrollisin ja muidugi, Hyundai on Lõuna-Korea toode. "Selle maa" - ah, üks Aasia kõik?

Miks üldse peab mingeid kahtlase väärtusega lugusid luuletama lastele? Mingid kured ja kapsalehed ja muu üldistamine. Ah, laps niikuinii ei saa aru - ma ei viitsi talle seletada - ma ei tea päris täpselt ise ka? Mul küll ei ole piinlik öelda, kui ma ise ka ei tea - uurime järgi kuskilt koos, täiskasvanu ei ole üliinimene. Lapsed mingil ajal jah arvavad vist nii - alati kui Mikro kuskil muuseumis või õppekäigul käib, pommitab ta mind küsimustega, millele ma vastust ei tea ja pööritab siis silmi, et "ise veel suur inimene!" Hiljuti näiteks - mille alusel jaotatakse Eestis elavaid kalu ja mitut liiki kalu Eestis üldse elab? Oleks pidanud ka enda "häbist päästmiseks" midagi kahtlast kokku keerutama?

Mul on tunne, et enamik mu baasteadmistest pärineb vanaemalt - mõelda vaid, kui tema mu suure eeskujuna oleks ka võtnud vaevaks igasugu lora ajada - ma oleks vabalt seda eluks ajaks uskuma võinud jääda! Vanavanaema näiteks raius nui neljaks, et pilved on sültjad, tema on hommikuti küll pilvetükke murult leidnud. Ma käisin aastaid neid otsimas ja olin maru õnnetu, et ei leidnud, kuigi koolis oli õpetatud, et pilved on veeaur. Nii kurb, et vanavanaema eksis. Vähemalt ei valetanud keegi mulle tahtlikult. 

Teisalt, ilmselt ongi inimesi, kellel tõe ja väljamõeldise piir ongi väga segane. Või nad üldse ei eelda, et keegi võiks nende juttu tähele panna ja tõsiselt võtta.

Ajusurm

Kõik sai alguse sellest, et L. kinkis mulle jõuluks uue tahvelarvuti. Sain muidugi vihaseks, et mismõttes sa ostad asju, mida vaja ei ole, aga leebusin, kui selgus, et ta firma raha eest ostis. Mis ei tähendanud, et ma oleks kättemaksust loobunud. Kättemaks tähendas siis seda, et ma sulle näitan, mida see kink minuga teeb! Nüüd oli mul kaks tahvlit, milles Candy Crushi taguda + tööarvuti. Aasta kolmel esimesel kuul oli mul pmst puhkus, sest põhiklient vaikis (hiljem selgus, et sõitsid terve pundiga Indiasse oma programmeerijatele külla, huvitavad ärivalikud, ma ei tea, kuidas nii saab ja mismoodi nad ära elasid, aga elasid, nüüd jälle uhavad sajaga meile tööd) ja seega sain vabalt max nii viietunniseid sessioone tampida. Vasak käsi jäi kangeks, kael valutas, silmad kipitasid, aga vat kus adrekas oli laes! Paarsada levelit nädalas ei olnud probleem. 

Kui L. mängib oma tanki, siis ta pidevalt iniseb: "Krt, kus te olete, miks te ei kata mind! Mida sa, rsk, kükitad seal nurgas, mängi! Kuradi idioodid, mängida ei oska!" St. ta mängib meeskonnamänge. Ma imestan, et mismõttes sa mängid mängu, mis imiteerib elu selle vastikumates vormides ehk siis inimestevahelist koostööd. Mina mängin rangelt ainult ühe mängija mänge, mitte mingit koostööd mitte kellegagi. Jah, ma olen kõrges levelis ja pakkumisi tuleb, et õu, lisa mind listi, saadame üksteisele elusid jne. Ma iial ei sõbrusta kellegagi ega vaheta mingeid privileege. Sõitke seenele - igaüks enda eest! Ma mängin, et olla objektiivselt parim. Ma mängin, et ära teha. Mu lemmiksituatsioonid on need, kus keegi on kohe-kohe vahefinišit võitmas ja siis tulen tagant mina (bazooka õlal) ning näpsan tal selle võidu viimasel hetkel nina eest ära! Mitte, et selles mängus saaks tegelikult teenida võite oskuste pinnalt. Mu meelest on peamiselt õnne vaja, aga ma lihtsalt mängin nii kaua, kuni õnn ka tuleb. 

Oo, imeline eskapism ja enda kõvemana tundmise tunne! Kahjuks nõudis see lõivu alates hetkest, mil töö juures normaalne töötempo taastus. Õhtuti mängisin ikka enamasti nii kaks tundi, aga miskipärast töö juures olid silmad väsinud. Ega ma ei ole prille ka nii kümme aastat vahetanud ega kuskil kontrollis käinud muidugi. Mulle kangesti sümpatiseerib see Bukowskile omistatud lause, et leia miski, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa, aga tundub, et minu puhul see ei toimi. Kusagilt kargab välja enesealalhoiuinstinkt, mis teeb kehale selgeks, et ei, sa ei saa lõpuni minna, sest sa ei naudi seda enam. 

Kõik see ajusurma-laadne olek, milles ma viibisin - ma sain aru, et ei taha lugeda ja õigustasin end sellega, et eks ole juba loetud ka, ega suutnud kirjutada  - kellele seda möla ikka vaja, meenutas mulle vägagi üht viimasena loetud raamatut, mille võtsin kätte nüüd juba nö "välja tulles". Ottessa Moshfegh "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta". Lugedes meenus, et Sally Rooney sai kuulsaks, aga seda Moshfegh'i, kes üüratult paremini kirjutab, ei tea nii väga keegi. Inimesed....Ma olen muidugi ka somnafiil, nagu Moshfegh´i peategelane - uni - parim asi, mida elul on sulle pakkuda, lihtsalt nii nauditav oli neist äravajumistest lugeda. Mis selle loo mõte on siis? Abort peaks olema legaliseeritud, sest vanemate emotsionaalne külmus ja teadmine, et sind pole tahetud, ei ole hea stardipakk eluks. Ja et ennast parandada saad sa ainult ise, vahet pole, mis vahenditega, oluline on mingi otsus vastu võtta. Hakkas huvitama, kas peategelase teekond unemaailma oleks ka päriselt füüsiliselt võimalik? Mitte, et ma sooviks järele proovida, lihtsalt niisama. Ilulõksust kirjutab ta ka, see on samuti oluline teema. Kui paljut me lausa iseenesestmõistetavaks peame - mingid juuksurid, vahatamised, küüned. Eriti nende inimeste puhul, kes avastavad, et nad on nii enam-vähem ilusad - seda ilu tuleb ju säilitada, see on oluline! Täielik pseudoteema. Nagu enamik asju inimeste maailmas.

Teine hea raamat, mille soovin ära mainida on Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine". Algul kartsin, et äkki see on liiga eksklusiivne mulle kui paiksoolisele heteroseksuaalsele valgele naisele, aga tegelikult ei ole üldse. See on nii hea ja väga laia haardega lugu, mis ei räägi sugugi vaid mustadele lesbifeministidele ja soovahetajatele aktuaalsetest teemadest. No näiteks, et suhteahistamise teema, mida raamatus naistevahelises suhtes ettetulevana kirjeldatakse, on äärmiselt universaalne, see ei ole ainult mees-ahistaja, naine-kannataja valem. Muuseas, hakkasin mõtlema, kas demiseksuaalsus mõneti ei kaitse seesuguste jamade eest, sest me ei kipu võõrale kuldset kuud selga mõtlema ja armume vaid neisse, keda läbi ja lõhki tunneme? Minu jaoks ei ole mu armastatu mitte kunagi olnud ideaalne ja eksimatu üliinimene, mingit tingimusteta armastust ei eksisteeri. Ma armastan teda koos tema vigadega, aga need vead peavad olema minu jaoks aktsepteeritavad. Ahistavas suhtes vead pigem pühitakse vaiba alla ja sunnitakse end uskuma, et tegelikult on tegemist imelise inimesega, sest ma armastan teda nii väga. Mulle pole muidugi mingit probleemi ka enda vigu armastada, ma ei oskagi teisiti, ma olengi imelik. 

Kunagi Manjana kirjutas, kuidas need, kes kurdiks-pimedaks jäävad, ega need tegelt tahagi väga kuulda-näha. Mulle tundub, et seal on tõetera sees.

Eestis on nii halb!*

Alguses tahtsin ma osta piletid Prahasse, sest no see on ikkagi "väike Pariis", vist öeldi kunagi nii, ja selline koht, kuhu on turistil normaalne minna. Ma olen tegelikult seal käinud ka, väga meeldis, aga kui pileteid ostma hakkasin, siis olid mul kriteeriumid nagu kindlad kuupäevad ja otselend. Siis selgus, et eestisuguse kolkaküla elanik ei saa endale kriteeriume lubada. Isegi kui Tallinna lennujaam (poole kallimad hinnad, poole väiksem valik) eos välistada. 

Sõelale jäi täpselt üks koht - Varssavi. Ideaalsed lennuajad ja ideaalne hind (kaks inimest edasi-tagasi 155 eurot). Seejärel hakkas mulle meenuma, kuidas ma teismeeas kaks korda varahommikul unise peaga Varssavist läbisõitvas bussis ärkasin ja suu ammuli Kultuuripaleed vahtisin - milline imeline koloss! Siia linna pean mina saama, see on tõeline metropol! Mõtlesin siis, et näe, jälle üks kord, kus soovid täituvad. Ülejäänud inimesed imestasid küll - lähete Varssavisse puhkama? Miks küll? Mis seal on?

Ma kaalusin lausa, kas sellest reisist siia üldse kirjutada, sest äkki avastavad siis ka ülejäänud inimesed selle imelise paiga ja kukuvad Varssavit ummistama, aga no keda ma petan, ei ole mina mingisugune suunamudija siin. Alustagem põhilisest - ma armastan pilvelõhkujaid, miskipärast on mind Manhattan alati lummanud, aga kõige suurema Manhattani tunde sain ma nüüd kätte just Varssavis. Nimelt on see vanade "kõrgete" linnade - Moskva, Londoni, Pariisi ja Frankfurdi järel viiendal kohal ning tõusujoones arenemas, seal asub ka praegune Euroopa Liidu kõrgeim hoone (Varso Tower 310 m). Reisijuhist sai lugeda, et 25 kõrghoonet on valmis, 10 valmimas ja siht on 65-le. Ja need ei ole mingid suvalised koledad kastid, vaid arhitektid on nende majade juures oma fantaasiat ikka päris lennukalt kasutada saanud. Mõned tornid nägid välja nagu need loogika järgi püsti püsida ei tohikski. 

Loomulikult valisin ka hotelli ühte kõrghoonesse (ülemine foto on meie toast, alumine Kultuuripalee vaateplatvormilt)

See roosa ülemisel pildil ei ole elektrooniline reklaamtahvel, vaid pisikestest tuules liikuvatest ruudukestest sein, mis imeliselt voogas ja mida võis tundideks vahtima jääda. Huvitav tähelepanek oli ka see, et tornid on ägedamad altvaates. Meie hotelli 21. korrusel oli ka vaatega baar, aga sealt ei olnud pooltki nii lahe vaade kui meie kuuenda korruse toast või maapinnalt. Alt mõjuvad tornid kolossaalsemalt. Hotell oli Holiday Inn, tärne kolm, aga keskmine hinne oli Bookingus 9,8, kõrgem kui sama keti neljatärnikal ja no ma ütleks, et sisu oli sel pigem viie tärni jagu. Hommikusöögilaud oli eraldi valikutega veganitele näiteks  ja see ei tähendanud mingeid hädiseid kapsalehti (ma ei ole vegan, aga ma armastan vegantoite proovida, kui võimalus avaneb). 

Minu (pooleldi) vegantoit ja L.-i karnivoori dieet

Eks see oli ka ainult paar (koroona)aastat vana hotell, Google'i kaartidel laiutab sellel kohal alles auk. Üks naljakas seik ka seoses hotelliga - tuleme meie õhtul väsinutena tuppa (keskmine päevas jalgsi läbitud kilometraaž tuli ca 18km ja me kasutasime ka metrood ja tramme...), riided seljast, saapad jalast, kui järsku poole kümne ajal kõlab uksele koputus. Me ei rääkinud ju nii kõvasti ka? Appi?! L. siis kargab pükstesse ja küsib resoluutselt läbi ukse: "What do you want?!". Ukse taga seisab õbluke teenindajaneiu, käes munakarp - "Happy Easter to you from the hotel!" Awww! Me ikka eeldame alati halvimat...

Hästi palju on lahedaid meie Telliskivi või Aparaadi moodi endisi tööstuskeskusi, mis söögi- ja kultuuriasutusteks ümber ehitatud. Vahe selles, et kui meil on need ikka endise hõnguga, veidi räämas ja ligadi-logadi, siis seal on kõik pmst nullist üles ehitatud, uued ja lihtsalt markeerivad vanade tehaste asukohti, mitte ei ole need samad tehased. Varssavi on enamasti ju üldse nullist üles ehitatud. Ilmselt tänu sellele on seal ka meeletult laiad teed, kõikjal rattarajad, kergliiklus, jõe ääres lai promenaad, kõigele on ruumi olnud. Söögikohtadest rääkides siis lisaks tavalistele meeldisid meile väga foodcourtid, kus siis on hästi palju erinevaid toite pakkuvaid kohakesi ja üks suur saal, kuhu oma valitud toiduga maanduda. Letist saad puldi, mille piiksuma hakates tead söögile järele minna. Igaüks saab valida seda, mida ise soovib, ei pea sõpradega vaidlema, kui üks tahab hiinakat, teine sushit ja kolmas pelmeene. Valikuid oli meeletult - gruusia, ukraina, hawaii, prantsuse, jaapani, iisraeli köök jne jne. Hinnad on loomulikult odavamad kui meil siin. 

Mis me tegime? Üldiselt tuuseldasime niisama ringi, olulistest kohtadest käisime Kultuuripalee vaateplatvormil, loomaaias ja ülikooli raamatukogu katuseaias. Piire seadis ka see, et kuigi Poolas Suur Reede üldse püha ei ole, siis enne 1. ülestõusmispüha on lühendatud tööpäev ja näiteks kuulus Kopernikuse teaduskeskus oli kogu pühadeaja suletud. 

Kõrvalepõige loomaaeda - seal on gorillad, ma ei ole varem üheski loomaaias neid suuri ahve kohanud. Päris hirmuäratavad tegelased, hiiglased, aga väga kärmed. Selline veidi õõvaoru tunne tuli, sest käitusid nad ikka vägagi inimlikult. Kõige naljakam, enne kui ahve nägime, tuli ilge higihais, teate selline kõige võikamat tüüpi, ma ei oska kirjeldada, aga no kõik teavad seda. Vaatasin ringi, et kesse kurivaim...? Kuni sain aru, et ahvid, gorillad, haisevad nõnda. Selge märk, et oleme sugulased, õnneks mul ja lähikondlastel seda spetsiifilist ahvihigi geeni ei ole...

Mis veel märkimisväärne, linnas on hästi palju näha meenutusi Varssavi ülestõusust ja Varssavi getost. Need on huvitavalt teostatud ja väärivad tähelepanu. Ülestõusu muuseumi ka ei jõudnud, see pidavat oma kolm tundi võtma ja olema muljetavaldav. See ajaloo ja tänapäeva põimumine oli kuidagi sujuv ja hästi korraldatud - kõik on modernne ja kaasaegne, aga me ei unusta. 

Transpordiühendus on igatepidi hea ja selge. Kaks metrooliini. Rong ühest lennujaamast teise. Meie maandusime ju Modlinis, mis on ca 30 km Varssavist, mitte Chopinis, mis asub linnas, aga kohe lennujaamast viib buss su raudteejaama, kust saab linna või vajadusel teise lennujaama edasi. Tagasiteel jalutasime läbi Modlini, sest aega meil oli, seda viit kilomeetrit ei pea ju bussiga läbima. Modlinis asub kindlus, üle 2 km pikkused 1832-44 ehitatud kaitsebarakid, kuhu mahtus ca 20 000 sõdurit, jõe äärest läheb matkarada. 

Lõpetuseks lõbus pildike, millega oleks võinud alustada stiilis - köök meie AirBnB's, käisime Ida-Euroopa suurlinnas, aga peegeldus annab ära, et tegemist on loomaaia eksponaadiga - prussakad oma "loomulikus" keskkonnas.

*Objektiivselt võttes ei ole, lihtsalt keskmise netikiunu stiilis pealkiri. Aga tagasi tahaks ikkagi....

P.S. Ma sain natuke aimu, mida ma tahan. Ma tahan sihitult ekselda suurte majade vahel. Omal ajal sai koolist poppi tehes Annelinnas jalutatud, oleks pidanud juba sellest aru saama.

Saatana kada

Te ikka teate, mis on saatana kada? Mina sain täna teada - saatana kadaks nimetatakse suremisviisi, mille puhul sa upud oma tapetud hobuse soolikatesse - need lastakse sulle nimelt ülaltpoolt ühe ropsuga pähe. Et asi humaansem oleks, lastakse sul endal ka enne soolikad välja. 

Ah et, kust ma selliseid jõledusi teada saan? Ikka omaenda unenägudest. Selline hiilgav idee pakuti mulle täna. 

Ja ma veel imestan, kuidas inimesed tulevad selliste filmisüžeede peale nagu Human Centipede. Aju on üks põnev ja põhjatu kaev.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole