Saatana kada

Te ikka teate, mis on saatana kada? Mina sain täna teada - saatana kadaks nimetatakse suremisviisi, mille puhul sa upud oma tapetud hobuse soolikatesse - need lastakse sulle nimelt ülaltpoolt ühe ropsuga pähe. Et asi humaansem oleks, lastakse sul endal ka enne soolikad välja. 

Ah et, kust ma selliseid jõledusi teada saan? Ikka omaenda unenägudest. Selline hiilgav idee pakuti mulle täna. 

Ja ma veel imestan, kuidas inimesed tulevad selliste filmisüžeede peale nagu Human Centipede. Aju on üks põnev ja põhjatu kaev.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole

Emakeelepäev on tulemas

Kas teil on juhtunud, et klienditeeninduse kvaliteet on niivõrd allapoole arvestust, et peate seda õngitsuskirjaks? (Kliki pildil, näed suuremalt)

Kirjaga anti siis teada, et mul miski arve tasumata ja see olla manuses. Ma sellise stiili peale küll midagi avada ei julgenud ja saatsin kirja selle ettevõtte (mille klient ma muidu olen, eks) klienditeenindusse tagasi kommentaariga, et ilmselt skämm. Üllatusena sain vastu teise, samuti end vaid eesnimepidi tutvustava klienditeenindaja kirja, mis algas sõnadega "tere aitäh tagasise eest." (esitatud muutmata kujul) ja soovituse, et ma ikka uuriks, mis selle tasumata arvega on. Jeerum - mingisugune täiustatud, aga siiski kirjaoskamatu õngitsusprogramm? Ähmaselt hakkas kahtlus tekkima, et no äkki ikka on inimene?! Lõpuks läksin oma panka ja võtsin maksed ning tolle firma tellimused ette ning avastasin, et oligi mul tõesti üks arve kahe silma vahele jäänud. Maksin ära, tehniliselt olen mina see paha ja kuna ma tahan kliendiks edasi jääda pluss mida mul selle sama klienditeenindusega ikka arutada oleks, siis ma neile kirjutama ei hakka, mida ma sellest kõigest arvan.

Teine idiootsus kargas näkku, kui läksin mingit saadetud küsitlust vaatama: 

Kell tiksub: "trips-traps! trips-traps!" (See oli mingi filmi subtiitrites - tic-tac ilma toe'ta, noh)

Kohatu jutt

Veerandi lõpus oli Mikro tunnistusel käitumise osas märge, et "kasutab teistega suheldes kohatuid väljendeid". Mikro muidugi pööritas silmi, tema ei teadvat küll, millest jutt on. 

Kuna ta sõbranna sai pahandada väljendi eest "jõle pull" (mitte siis koletu meeslehma mõistes vaid ägeda juhtumise tähistajana) ja see on meil vanaema üks meelisväljendeid, ma eriti ei muretsenud, vaid pakkusin, et "kohatu" võib ju tähendada ka seda, et soovis kellelegi keset päeva "head ööd" või midagi sarnast. Mis on kohatu?

No käisin siis mina täna arenguvestlusel ja tuli ka see tunnistusele kirja saanud juhtum jutuks. Olevat olnud koletu juhtum peale kehalise tundi, kus Mikro olla väga koledasti öelnud ühele poisile, kes ta vihale oli ajanud. Mis poiss selleks tegi, ma ei tea, seda ei arutanud keegi. Küsisin, mis kole sõna see siis oli ometigi. See väga kole sõna olevat olnud ühes Kreutzwaldi muinasloos ja eks sealt laps selle üles korjanudki. Sain kohe aru, et kui juba Kreutzwald, siis ilmselt peab see midagi eriti vänget olema. Tuntud roppsuu-röökur ju juba ajaloost...See sõna oli "tattnina". Ütlesin, et minu teada kasutatakse seda sõna ka petrooleumilambi ühe nimetusena. Vaatasin nüüd ÕS-ist järele, see ütleb, et "nolk, kollanokk, tatikas; väike vilets valgusti". Väike vilets valgusti, noh. Et Mikro ütles ja teised lapsed kordasid kohe järele! Muidugi, tatt kuulub koos muude kehavedelikega sõnade hulka, mis selles vanuses lapsi eriti rõõmustavad! Igatahes autahvlile see veerand ei saa, see on arusaadav, eks.

Samal ajal on Minil kohustuslikus kirjanduses Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?" Mainin, et minu mäletamist mööda on see üks päris huvitav raamat, mulle omal ajal meeldis. Mini torkab mulle selle peale nina alla kellegi klassiõe tehtud snapi raamatu leheküljest, kus on umbes selline tekst nagu "sa igavene väike litsipurikas, mine ja söö prügikastist sitta!" Hmm, üldse ei mäleta! Mini häirib ka alko- ja narkoteema selles loos. Ma ei tea, kust on lapsel see põhimõte, et raamat peab olema süütu nagu värske lumi*. Samas ega ma ise ka ei saanud nooremana aru, miks peab teismeliste lugudes alati mingi ilge draama käima - seks, vägivald, joomine jms. Minu elus selliseid asju ei olnud ja seega tundusid need teemad alati nii kunstlikult punnitatud. Teisalt arvasin, et need, kellel sellised probleemid päriselt on, ei loeks iialgi ühtegi raamatut. Praegu mulle noorteraamatud enam eriti sageli näppu ei satu**, aga kui on sattunud, ega ma olen siiani imestanud, et "sellises vanuses juba sellised teemad!". Teisalt, ma olen piisavalt elanud, et mõelda  - pigem olen mina see imelik, mitte need teised, vabalt võibki olla, et maailm on selline ja mina lihtsalt õnnelik (õnnetu?) lumehelbeke. 

*Silvia Rannamaa "Kadri" tundus talle ka rõlge.

**Viimati sattus Marilyn Jurmani "Mul hakkasid päevad: #eionei" ja ma tõesti ei osanud seisukohta võtta. Ju ma olin lihtsalt ülimalt hilise küpsemisega, 14-aastaselt puudus mul igasugune sotsiaalne suhtlus ja ma kogusin krõpsupakkidest tasosid vms. 

#jutujaht Ma olen alati

Küünitasin siis minagi uudishimulikult üle esiistme seljatoe, et näha, mis pluusist ja seelikust see Kissu nüüd sonib. Vaatepilt oli tõepoolest kummaline - keskealine korpulentsusele kalduv naisterahvas oli mingil vaid talle teadaoleval põhjusel selga venitanud vaevu üle naba ulatuva roosa pluusi kirjaga "My Little Pony" ja selle alt paistis loomamustriline seelik nagu otse üheksakümnendatest! Nojah, paljugi võib olla, mingi kahtlane stiilipidu käsikäes proua puuduva enesekriitikaga näiteks, ikkagi kohatu Kissust sellele tähelepanu pöörata. Siiski, ka mulle tuli see kombo kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Oh My God! Muidugi! Silme ette kargas Kissu mõned aastad tagasi, täpselt selles samas pluusis ja seelikus, roosa näts suus tikkkontsadel kõikumas ja kaagutamas, kuidas tema Proseccot nõuab, samal ajal kui Mammu õudusest pungis silmadega teda kuhugi kulisside taha ära varjata püüdis. Pärast Mammu veel nuttis haledalt, kuidas teistel luukered ikka pärast edukat poliitikukarjääri kapist välja kukuvad, aga temal juba esimesel päeval, kui ta alles parteiga ühineb ja uutele poliittuttavatele peo korraldab. Mille peale Kissu veel arusaamatult oma outfitti silus ja siiralt küsis: "Arvad tõesti, et ma olen nii palju alla võtnud? Kohe luukere? Ei, ma ei usu, mis sa meelitad, Mammu!" Kuskil seal see must kass meie vahelt läbi jooksiski vist ja Mammu hakkas meid häbenema. Kristjanist suutis ta enam-vähem parketikõlbuliku inimese vormida, aga meie jäime ikka tema labasteks sõbrannadeks minevikust. 

Autojuht punastas nähtavalt ja selgitas: "Oh, mul juhtus täna kummaline lugu, käisin Raadikveres kampaaniat tegemas ja siis ühe teise poliitiku auto pritsis mu üleni poriseks, üks lahke valija laenas mulle oma abikaasa vanad riided, ma tean, natuke naljakas valik, aga mida sa hädaga ära teed! Muide, mina olen valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, Mirjam Nõmmeluht. Ma tean, et meid, väikesi valimisliite, rahvas eriti valida ei julge, seega saan nüüd suure rõõmuga, aga siiski väikse saladuskatte all teatada, et ma teen koostööd ka ühe hoopis suurema ja tuntuma erakonnaga..."

Kissu vahtis valimiskandidaati klaasistunud ilmel ja sisistas siis: "Ma olen alati tahtnud mõnele poliitikule vastu lõugu anda!" ning äsas seejärel ootamatult vildaka hoobi autojuhi näolapi poole, mis siiski takerdus kuhugi naise juustesse suuremat häda tegemata. Kissu sõrmuseid täis käsi jäi aga Mirjami juustesse kinni ning sikutas ta pead valusalt kõrvalistme poole. Autojuht kriiskas ootamatust rünnakust šokeerituna ning Kissu üritas rabeledes oma kätt vabaks saada. Mina vaatasin lihtsalt rahulikult pealt, kuidas auto juhitavuse kaotanuna teeperve poole suundub. "No nüüd siis lähebki.." jõudsin veel pomiseda. 

Edasi ei tulnud sugugi vilkurid ja kiirabi ja politsei, sest kes siit Raadikvere teelt ikka öösel mööda sõitnuks, et avarii avastada. Hääletada sellel teelõigul küll ei tasu, nii tagantjärele tarkusena. 

Hommikul sõitsid Raimo, Kristjan, Vello ja Märt esimestena mööda. Raimo tundis valimiskandidaadi auto ära ja pidas kinni, esimesena auto juurde jõudnud Kristjan laiutas mind ja Kissut nähes käsi: "Kurat, ja ise nad veel ütlesid, et ei juhtunud midagi!" Seejärel jõudis ka Vello kohale, kes kurvalt nentis: "Aga vot seda mul horoskoobis küll kirjas ei olnud!" Märt tundus täitsa kurb olevat, ma vist päriselt ka meeldisin talle. Yess!

Mida me valesti tegime?

Ma läksin magama enne, kui e-hääled loetud said, pühas vihas, vein oli kah otsa saanud. 

Aga näe, oligi hommik õhtust targem.

Ma tahaks nüüd üllatuda, aga selle "mida me valesti tegime?"-teema peale, mis nii mõneski sõnavõtus kõlama on jäänud. "Oleks pidanud rahvaga veel rohkem suhtlema, veel rohkem reklaame, lilli ja pastakaid jäi ilmselt puudu...Aga nad ju käisid meie telgis, miks nad siis ei valinud?" Kas tõesti on edu võti see? Kas te kujutate ette, mida oleks pidanud tegema see erakond, mida te kindlasti ei valiks, selleks, et te neid valiksite? Kardinaalselt oma põhimõtteid muutma, ma eeldan. Äkki ikka rahvas ei ole nii põhimõttelage, et teda saab niisama lihtsalt oma maailmavaadet muutma panna ja ehk on igal maailmavaatel lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi, kes selle poolt on ja ongi kõik. Lihtsalt kõik elavad omas mullis ja nii jääbki mulje, et kõik arvavad nii nagu meie. 

Ainsa erandina siin vist Rohelised, sest ma tahaks näha mõnd inimest, kes endale rinnale tagudes uhkelt tunnistaks, et loodusest tema küll ei hooli. Öko on väga moes, loodusvärk on ülimalt trendikas, aga valida ei julge neid keegi. Ma ka ei julgenud ja õigesti tegin, oleks jälle hääl raisatud. L. pakkus, et ükski ärimees neid ei toeta, sest loodushoid ei ole kooskõlas äriliste eesmärkidega, raha neil pole, et kampaaniat teha, rahvas ei pane seda marginaalset seltskonda tähele. Kuidagi on see majanduskasvu ülimuslikkus ja Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka meid ikka väga ära tinistanud. See viimane on vist üks õnnestunumaid valimislubadusi üldse olnud, mida siiani oodatakse ja loodetakse. Ma küll ei taha, et Eestist saaks selline euroopalik riik, kus metsa kuskilt tara tagant vaatamas käiakse ja kogu maa on viimseni efektiivsust silmas pidades ära kasutatud. Keegi ei taha ju?! Ehk jälle üks näide omast mullist.

Pidude korraldamisest

No nii, remargi korras lihtsalt, eks.

Ma ei ole mitte kunagi korraldanud oma sünnipäeva. Ok, ükskord kolm inimest kutsusin, istusime laua taga ja pärast läksime ööklubisse, sest ma arvasin, et ju teised tahaks. Ööklubi oli kesksuviselt tühi ja meil oli hästi igav, enam ei saanud juttu ka rääkida, sest muusika oli liiga vali.

Muidu mulle pidudel käia meeldib ja ma olen päris leplik, ei vingu ega kritiseeri, et "nõme pidu ja tahaks koju". Aga millist pidu ma ise tahaks? Siinkohal taas imeline tsitaat M. Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" esimesest osast: "Ma ei tea, mida ma tahan. Ma vist ütlesin seda mingil hetkel. Aga asi ei ole selles - asi on selles, et ma ei taha, et keegi ütleks mulle, mida ma tahan, või teeks minu eest otsuseid." Võib-olla, kui ma näen midagi, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära ja otsustan, et vot, see nüüd on see, aga suurema tõenäosusega otsustan ma ka siis, et ega ma seda nii väga ka ei taha ja vahet pole. PS. Ma olen märganud, et Mikro on selle kohutava iseloomuomaduse mult pärinud - "ma ei taha midagi/mul pole midagi vaja/võta see, mis odavam on" - ja ma ausõna, ei ole seda talle "sisse kasvatanud/peksnud". Kohe meenuvad Singer Vingeri "Kõik mööda" laulusõnad: "lend käib kõhuga riivates maad" ja "mis läind on läinud, mis tuleb eks näis". :D

Nevermind, go with the flow. Ma ei hakka ju ometi ise mingit suunda valima, kui vahet niikuinii ei ole. Mulle meeldib sitsida teiste kiiluvees, mitte ise midagi organiseerida. Eriti olukordades, mis puudutavad ka teisi inimesi, sest siis tunnen ma ilget hinge kinninöörivat vastutust. Aga mis siis, kui mõnele ei meeldi? Mulle endale ei ole eriti tähtiski, aga kui kellelegi teisele tõepoolest ei meeldi, miks ma siis üldse?! Kui ma päriselt-päriselt midagi tahan ja mul on nägemus, ma teen seda üksi ja kasvõi läbi seinte, aga ma ei kaasa teisi, sest ma ei taha nende eest vastutada. Mitte nii, et kle ma tahan sinna peole minna, pls, tulge kaasa, ma teen teile välja, tulge, no palun! Ma ütlen lihtsalt, et ma lähen sinna peole, võite kaasa tulla, kui kedagi ka huvitab. 

Ma hingasin kergendatult neil koroonaaastail, mil laste sünnipäevi pidada ei saanud. Jesss! Äkki nad ei tule, äkki ei ole lõbus, äkki tekib tüli - kohutav pinge algusest lõpuni, kuigi mitte kunagi ei ole mitte ühtegi jama juhtunud, aga ma ikka. 

Ma lihtsalt imestan, et on inimesi, kellel on omad nägemused sellest, kuidas asjad olema peaksid. Peod, sisekujundus, reisiplaanid, karjääriredel. Ma olen see - eks vaatab, mida elu toob. Ja mees on mul - teeme nii, nagu sina tahad. Milline õnn! Ma vastan talle, aga mida sa ise? Ja sellele järgneb kümme minutit viljatut arutelu. 

Eks ta ole natuke "pirjoteetide küsimus" (keegi kuskil väljendus nii..) - mu sõbranna ei maga öösiti, sest päevase aja sööb olmeporno, aga millalgi tahaks nagu elada ka. Ilmselgelt ta tunneb, et elu on põnev ja igati olulisem on sellega kursis olla, kui magada. Ma valin alati magamise, sest miski ei ole piisavalt...ma ei teagi, mis.

Lõpetuseks sobib siia mu meelest kuvatõmmis L.-i vestlusest kolleegiga, tõeline entusiasmist pakatav rõõmurull nagu minagi :)

Tähelepanekuid

Närvide rahustuseks niisama lobapostitus.

Kas teile ei tundu, et Lana Del Rey on hakanud mingit kahtlast lo-fi mõminamuusikat tegema? Viimane plaat oli selline ja nüüd need esimesed singlid uuelt on samasugused. Mulle üldse ei meeldi. Mitte, et ta oleks kohustatud tegema muusikat, mis mulle meeldiks, aga esimest korda vist, kus mulle väga meeldinud artist järsku täiesti jamaks pöörab.

Veel vingu. Lugesin kõigile kangesti meeldinud raamatut "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews'ilt ja jättis täiesti meh-tunde. Räägib see siis kahest õest, kellest üks on rängalt suitsidaalne. Mina, kes ma ulun iga asja peale, ei tundnud terve raamatu jooksul mitte kui ühtki emotsiooni. Ainult sellest vanatädist oli kahju, kes lõpus ära suri, sest tema ju tahtis elada. Sellest suitsidaalsest õest mõtlesin ainult, et noh, millal ta siis lõpuks selle ära teeb? Tema abivalmis õde häiris. Just see, kuidas ta mingit ringihõljuvat süüd otsis ja kõigi ees kangesti vabandama kippus, ainsad rahuldustpakkuvad hetked olid need, kus ta korraks kontrolli kaotas, aga see rõõm oli üürike, sest ta alati läks ja vabandas pärast. Mind täiesti üllatas, kui pärast lugemist sain teada, et tegemist on enam-vähem autobiograafilise teosega, mulle tundus nii võlts ja pastakast imetud kuidagi. Äkki ma ei suuda olla empaatiline tunnete suhtes, mille tundmist ma ette ei kujuta? Kaks asja olid veel, mis raamatus ebausutavad tundusid - peategelase tütrel on 15-aastane Stockholmist päris peika, vahetusõpilane Kanadas, kes ei oska sõnagi inglise keelt. Näidake mulle üht Skandinaavia teismelist, kes inglise keelt ei räägi. Teiseks mingi autoteema, mis mulle lihtsalt kahtlane tundus - käib mingi kolksatus, peatavad auto kinni ja see ei lähe enam käima, pärast öeldakse teeninduses, et käigukast on omadega õhtal. Küsisin mehe käest üle, käigukast ei mõjutatavat seda, kas auto käima läheb va juhul, kui tegemist on mingi uuema täiselektroonilise mudeliga ehk, aga raamatus oli tegemist ema vana parsaga. Tavaliselt ma ei pane selliseid asju raamatutes tähelegi, aga seal raamatus on veel üks meta-teema ka, kus see vabandaja-õde kirjutab raamatut ja nad arutavad nimelt selliste ebausutavuste üle tekstides. 

Lõpmatust varasalvest "Lollid Internetis" - FB viskas mulle ette video, kus keegi oli heegeldanud nuku, mille peal sai näidata, kuidas reaalselt inimene sünnib - nuku jalgade vahelt ilmus beebi, kes oli lõngast nööriga ühendatud tillukese heegeldatud platsentaga ja selle beebi sai trukiga kinnitada ema-nuku rinna külge. Vahva!? Ei! "Jõletu rüve perverssus! Igat asja ei peaks küll lapsed teadma! Kuhu see maailm küll teel on!" jne. Valdavalt keskealiste prouade suust. No ma ei tea. Üleüldse peaks kuidagi ära blokkima FB voost igasugu avalike lehtede - PM, Delfi jms postitused, sest nende all kommenteerivad pea eranditult ainult hullumeelsed. Ma olen neid blokkinud ka, need ülalnimetatud on kõik blokitud, aga neil on ilmatu hulk alamlehti ja nendega võitlemine on nagu lohe lõpmatute peade raiumine. 

Merje kirjutas ka lollide teemal. Ma olen kogu elu valel teel olnud ja arvanud, et karjääri võiks üles ehitada teemadele, milles ma veidikenegi kodus olen. Tuleb just vastupidi teha. Mõtlesin välja, et ma võiks loomulikku kodussünnitust propageerima hakata. Mu mõlemad rasedused oleks ilma meditsiinilise sekkumiseta fataalselt lõppenud, ma arvan, et täpselt õige inimene loomulikkusest rääkima. Lisaks saaksin pakkuda imetamisnõustaja teenust. Mul endal ei tulnud midagi välja, aga teoorias olen tugev. "Kogemusnõustaja-sünniterapeut" - kõlab ju uhkelt?! Ainuke häda on selles, et sel turul on räige ülepakkumine, pea igaüks peab ennast eksperdiks. 

Kogemusest rääkides, käisime Aura veekeskuses. Peale mõningast ringivaatamist märkasin, et ma olen ainuke omaealine naisterahvas, kes torudest liugu laskmas käib. Liugu lasevad ainult mehed ja lapsed, sekka mõni harv teismeeast vaevu väljas neiu koos peikaga. Millest ma jälle valesti olen aru saanud? Kas selline tegevus on ühiskonna silmis sündsusetu? Kuskil on mingid kirjutamata reeglid? Kui järgmine päev selg rämedalt valus oli, siis sain aru, et ei, lihtsalt loogiline mõtlemine või enesealalhoiuinstinkt on naistel tugevam.

Kas nüüd lõpuks saab sellele halale siin blogis punkti panna?

Noh, kuidas teil siis romantiline Valentinipäev saabus? Saite ikka roosid, sõrmuse ja abieluettepaneku? Mina näiteks sain. Ei tee nalja paraku. 

Abiellumisest olen kirjutanud siin, siin (Urve Palo -  täielik öäkk, olingi juba unustanud selle), siin, siin , siin, siin ka veel ja ilmselt veel miljonis kohas, selge see, et kinnismõte. Viimati kommenteerisin kaks nädalat tagasi Anu blogis teemat, kui avastasin, et meil mehega sai 15 aastat patuelu ja nentisin, et abielu ilmselt ees ei oota. Ja siis veel eile irvitasin mingi Pere ja Kodu artikli kommentaare, kus räägiti laste pulma kaasa võtmisest ja kõlama jäi kaks arvamust: pulm on ikkagi kord elus, las pruutpaar teeb omad reeglid ja sellele vastuseks kõlanud homeeriline naer "üks kord elus! hahahahahahaaaaa!" ning teine selline, kus keegi rääkis, et tema pruudina oma lapsi küll pulmapeo ajal kantseldada ei tahaks ja sellele lajatatud vastus - "õige pruut on süütu!" Ehk siis teema on kuum ja kirgiküttev. 

Mis ma siis tegin, kui mees küsis, et kas ma talle naiseks tulen? Kraaksatasin loomulikult, et "mine metsa, ei tule!" Ja kui aru sain, et teine ära ehmatas, vastasin, et no eks ma siis tule...Iga mehe unistus, eks.

Sõrmus on muide üle mõistuse suur, kukub pöidlastki välja ja tšeki peal on, et ümber ei vahetata?! Ameerika filmides olen küll näinud, et vahetatakse?! Mees arvas, et meie barbaarses riigis ei saa, kardavad, et oled sealt ammu väärismetalli välja keetnud või midagi. Lähen täna ja räuskan natuke seal poes. 

Aga muidu, ma ei räägi sellest piinlikust vahejuhtumist vist kellelegi. Välja arvatud tulen siia ja kuulutan kogu maailmale, eks. Teate, ma kerin siiani filmides lembekohad edasi. Ma mäletan, kui mu väike sõbranna kunagi 18-aastasena abiellus, neil oli selle mehega beebi ka juba siis ja ta pööritas silmi, et appi, kui mark on vanemate nähes musitada! Ma siis veel naersin, et kamoon, vanemad ilmselt aimavad, et nad on muudki peale musitamise teinud ju! No ja nüüd olen ise samasugune. Piinlik on ju, pagan võtaks! 

Siis avastasin veel, et mul on mingi teema enda nimega. Mulle tundub oma perekonna reetmisena mehe perekonnanime võtmine. (Lapsed on mul mehe nimel, ma ei teagi miks, pole üldse eriline teema olnud, lihtsalt mehe nimi oli huvitavam ja täpitähtedega, minu panus eesti keele säilimisse ühesõnaga.) Aga kui ma ei võta, siis ei saagi teised teada, et ma abiellusin ju? See spetsiifiline sõbranna eriti, kes teatas, et mina ilmselt iial mehele ei saa, sest ei oska flirtida. Ma põhimõtteliselt abielluks, et talle koht kätte näidata. Mul tõesõna ei ole mingit muud mõtet, miks ma peaks abielluma. Pulmareisile tahaks minna, see ainult, aga reisile võiks niisama ka minna ju. 

Ainuke lõbus variant abiellumiseks oleks teha seda Las Vegases, mingis ülikitšis pulmakohas, kus purjus Elvis su paari paneb, aga kas see üldse läheks ametlikult arvesse või peaks ikka Eestis ka mingi tseremoonia läbi tegema? Ma ei taha mingit tseremooniat! Kõik tseremooniad on hirmsad, ajavad kas nutma või kohatult hirnuma! Ja konservatiivid on selle abiellumise minu jaoks niivõrd ära rikkunud. Hiljuti käisin ühe inimese järjekordses pulmas (tal ikka olnud neid juba ridamisi), kus siis röögiti tooste "traditsioonilise abielu" toetuseks ja mul hakkas lausa iiveldama - olgu või kümnes abielu, peaasi, et traditsiooniline? Ikka parem kui eluaegne kooselu ja hoidku jumal selle eest, kui samasoolised paarid sellele pühale alale tungiksid? Nimme tahaks pigem kooselulepingu teha ja mitte kedagi sellele tunnistajaks, aga samas tahaks, et kõik teaks, et vat, mina tegin just nii ebatraditsiooniliselt! Sähke! 

Väga keerulised soovid mul. Kuna abiellumine on pigem väljapoole suunatud akt, siis ma tahaks selle ikka aplombiga teha. 

P.S. Kusjuures mu oma ema tegi ka suht aplombiga omal ajal, ta abiellus nimelt tumelillas kleidis (sest valge on süütuse värv ja see on ikka absoluutselt sobimatu kui lapsega naine abiellub valges kleidis! Ta ise oli paar kuud rase.)

#jutujaht Eks ole... tuttav hetk

Seisime Kissuga tühjal maanteel ja vaatasime Mammu auto eemalduvaid tagatulesid. 

"Persse, mis teeme nüüd siis? Ühtegi autot ei sõida siin sellisel kellaajal..."

"Siis me kõnnime! Lõpuks mõni auto kindlasti tuleb!" ei jäta Kissu jonni.

"Kummale poole me kõnnime? Linna või Raadikverre?"

Kissule paistab meenuvat, miks me üldse Raadikverre teel olime ning ta muutub korraks kohmetuks. "No vähemalt on nüüd need teised mehed ka kõik seal, Raimo ei saa selle mutiga kahekesi kudrutada enam..." Milline absurdne olukord ja tema mõtleb ikka ainult isiklikele luuludele! "Aga äkki on nii võimekas mutt, et võlub kõik mehed korraga ära?" osatan. Kissu vaatab mulle selle peale välkuvate silmadega otsa ja sisistab: "Eks ole...tuttav hetk, mis? Omast kogemusest räägid, jah?" Jeerum, ikka hull, mis hull! "Misasja sa ajad nüüd? Mis mehi mina võlunud olen?" "Jaa-jaa, sina oled meil nii süütukene! Kas ma ei näe, mis näoga sa kõik see aeg Raimot vahtinud oled - vaene mees, sellise portsu otsa sattunud, oleks minu oma, küll ma hoiaks ja hoolitseks! Ja täna kah pööritasite selle Märdiga muudkui minu peale silmi! Küll on tore, et teie ikka minusugusest nii palju üle olete!" Ausõna, ma ei saa aru, mis täna toimub! Täiskuu on inimesed hulluks ajanud? Tahaks kah midagi nähvata, aga pole erilist mõtet, mis sa ikka purjus hüsteerikuga vaidled, proovin hoopis suhtlemispsühholoogia appi võtta ja pressin hammaste vahelt võimalikult rahulikult: "Mul on kurb kuulda, et sa minust niiviisi arvad ning su enesekindlus nii habrastel jalgadel seisab." Selle peale teeb Kissu suured silmad ja jõuab küsida, et "misasja?", aga õnneks katkestab meie viljatu vaidluse telefonikõne. Helistab Kristjan, no pole ime, nemad ammu Raadikveres kohal, aga meist pole kippu ega kõppu. 

"Aa, tšau! Kuule, kus jäite? Ma ei saa Mammut kätte, juhtus midagi või?"

Nii piinlik, hakka nüüd mingit naistekätši selgitama. "Aa, ei, me tegelt ikka mõtlesime ümber, et me ikka ei tule täna enam sinna, sorry..."

"Aa, no mis me siis teeme siin nüüd nende teie sõpradega? Meie ei tunne neid ju üldse! Sattusid kontvõõraks Raimo juurde...Andrusson sõitis ka juba ära, meist siin kellestki rooli minejat ei ole, olge nüüd! Head eided, hüppavad niimoodi alt ära! Kissul ju oli kangesti vaja sõita endal siia ja meid kaasa vedada kõiki!"

"No ma ei tea, teete seal omavahel mingi meeste istumise, kui ei kõlba, tellige takso või miskit! Ise saite vähemalt Hummeriga sõita!" klõpsan kõne kinni. Kõrini juba võõraste probleemide lahendamisest! Koju tahaks, mitte siin teepervel kügeleda.

"Tellime takso, ei sõida siit öösel keegi mööda!" püüan Kissut lepitada, aga see on ikka kangekaelne ega jäta oma hääletamise jonni. Jube romantiline küll.

Järsku aga paistavadki Raadikvere poolt autotuled ning Kissu hakkab kohe entusiastlikult kätega vehkima. Aitan kaasa, mis mul üle jääb.

                                                     *                      *                     *

Mirjami kostüüm ei kuivanudki ära, aga Evald Andrussoni ettepanek andis talle suisa tiivad ning naine palus luba laenatud riietes linna sõita, kes teda ikka näeb, riided toob ükskord kindlasti tagasi, ei see õnne toonud suvila tal meelest lähe. 

Mingid naised paistsid tee ääres hädas olevat. Ikka aitan, muidugi aitan! Minu tööks ongi ju rahva aitamine! Mirjam vajutas pidurit. 

Istusime Kissuga tänulikult autosse, õnneks oli roolis naine, mitte mingi kohalik purjus jorss. Ma istusin taha, Kissu ette juhi kõrvale. Saime ainult veidi sõita, kui Kissu järsku kraaksatas: "Kus kohast sa selle ponidega särgi said ja selle leopardimustriga seeliku?"

Doktor, appi, ma tunnen end kanana!

Käisin mina siin ükspäev tööintervjuul. Hea õudusjutu algus, eks? Või te ei tunne üldse nii?

See oli selline hirmsamat sorti intervjuu, kus su vastas istub kamp võõraid täiskasvanuid ja sina siis üksinda nende vastas ja nad tunduvad kõik nii hirmuäratavad. Nagu ülikooli sisseastumisintervjuu, ainult selle vahega, et möödunud on 20 aastat, aga ülejäänu on ikka sama. 

Miks mina ei suuda end sellistel hetkedel absoluutselt täiskasvanuna tunda? Mul on tunne, et kohe paljastatakse, et ma olen tegelikult 16-aastane, keskkoolgi lõpetamata ja ainult teesklen täiskasvanut. Ainus lohutus on see üks meesterahvas üle laua - tema ju lohutaks, saaks aru, ei hakkaks pahandama, ei laseks neid kurjadel tädidel minu, pisikese plikaga, tõreleda? Vaata siinkohal ka "Abitu eit", täielik pagana õpikunäide! Nad kõik on täiskasvanulikud, tõsiseltvõetavad, tõsised. 

Mu ainuke tore tööintervjuu oli see, millega ma oma praegusele töökohale kandideerisin. Selle me pidasime kahekesi ühe vanema meesterahvaga, kes üldse meie ettevõttega seotud ei olnud, aga ta tegi meie tööandja jaoks nö eelvaliku ära. See intervjuu oli lõbus, sai nalja teha ja end vabalt tunda, ei meenutanud ülekuulamist, kuigi too onu küsis mu käest "big no-no" küsimuse ega ma ometi kohe lapsi ei plaani saama hakata.

Suurtes organisatsioonides vist paraku on enamasti just sellised ülekuulamist meenutavad tööintervjuud, kus mitme tasandi juhid pluss personalitöötaja esindatud ja kõik ülimalt ametlik. Õudne! Igasuguse isu võtab ära üldse sellises kohas töötamiseks. Peale intervjuud tundsingi, et pean end veenma - ilmselt nad on täitsa toredad, oleks ju hea siin töötada jne. Kuigi sisimas tundsin ainult, et "palun, äkki nad ikka ei vali mind, ma ei taha, üldse ei taha, ma ei sobi ju sellesse seltskonda üldse!" Ja hiljem suurt kergendust, kui öeldi, et ei osutunud valituks. Jee! Jumal tänatud! 

Ma lihtsalt ei suuda ennast usutavalt müüa, pole vist midagi teha. Samas, kuna ma ise olen personalivalikuga tegelenud, siis üsna rusikareegel on see, et endas äärmiselt kindlad ja "oh, kõik on kukepea, küll mina juba oskan ja ära teen!"-suhtumisega kandidaadid ei kõlba enamasti testtöö põhjal kuhugi. Nad ei kahtle endas, nad ei küsi abi ja põrutavad või läbi seina kahtlustamata, et äkki on see vale tee. Ok, ilmselt see mõnes valdkonnas niimoodi sobib ka. 

P.S. Täna sattusin ühe hea tsitaadi peale, mida ma varem kuulnud ei olnud: "Wanting to be someone else is a waste of the person you are." Pärineb väidetavalt Kurt Cobaini suust. Olen kana, tuleb leppida.

Oot - mismõttes inimesed suhtlevad?!

Harva, kui siinilmas veel midagi üllatavat teada saad, ma just praegu sain. 

Ühes lõimes arutati selle üle, kas pikkade vestluste pidamine interneti suhtluskeskkondades (mõeldud oli siis Messengeri, Skype'i jms privaatvestlusi,  mitte sotsiaalmeedia- või blogipostitusi) on vana aja värk või kehtib see siiani. Enamus arvas, et postitaja tunne, justkui tema privaatsõnumid oleks teistele tüütavad, on pigem ekslik, ja otse loomulikult suhtlevad inimesed pidevalt üks-ühele igapäevaselt. 

Ma olen see inimene, kes va juhul, kui on vaja mingi kokkusaamine kokku leppida vms, mitte iialgi ei kirjuta kellelegi privasse. Ja mulle ka ikka väga harva kirjutatakse. Ka siis mitte kunagi mingi pika vestluse pidamiseks, vaid mingid väiksed tähelepanekud, täpsustused või siis minu "lemmik" - inimene, kellega sa kunagi eriti sõbrustanud ei ole, lisab su enda kontaktiks alustades "hei, Marca, kuidas elad", mis hiljemalt kolmandaks lauseks on muundunud mingiks pähemäärimiseks: "tead, ma siin nüüd tegelen Avoni/Tupperware/Doterra/mingi püramiidskeemi/mingi kodutehtud poslamaslaga - äkki oled huvitatud?" 

Inimesed pidada üksteisega igapäevaselt privas asju arutama. Mis asju? Ma olen näinud küll, et osad muudkui toksivad telefonis, aga see tundub pigem teismeliste teema olema. Nüüd tuleb välja, et minuvanused kasutavad suhtlusäppe kah suhtluseks, juba imelik, eks? Mehega vahest kirjutame, et kas poest miskit vaja või siis jagame mingeid huvipakkuvaid linke, aga muud ei midagi. Mehel on sõpradega miski Skype´i grupp, aga seal samamoodi jagatakse operatiivinfot (kes kuhu minemas jms), mitte ei suhelda. 

Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan. See nõuab mult suisa julgust, mõtlen ette, et vot nüüd õhtul võtan kätte ja kirjutan sellele inimesele, sest on vaja miskit küsida. Aga et niisama mõtleks, hmm, sellest pole ammu kuulnud, küsiks, mis teeb? Sellist asja ei ole. Milleks siis sotsiaalmeedias stalkimine loodud on? Ma tõesti ei tunne, et oleks vaja suhelda. Kirjutan blogisse, kui miskit meelel ja keelel on, ülejäänud asju arutan oma peas olevate tegelastega. Mõnikord jah mõtlen, kuidas ma räägin mingit asja kellelegi olemasolevale inimesele, aga ega ma reaalses elus ei räägi, piisab sellest, kui see vestlus on oma peas ära peetud. Huvitav on see, et ema on hakanud viimasel ajal niisama helistama, räägib, mida ta poest ostnud on ja mida kolleegid teinud. Tal on ometi need kolleegid ja ka patsiendid, kellega terve päev on suheldud. Ma ei räägi enamasti päeva jooksul kellegagi. Teisalt, kui ma olen seltskonnas, siis ma ei istu üldse vaikselt nurgas, ainult, et ma ise aktiivselt ei otsi seda seltskonda ja jutupartnerit. Kui ei ole, siis ei ole, kui on, siis on.

Äkki sellepärast ma olengi antisotsiaalne - ma ei saa aru, et peaks aktiivselt oma suhetega tegelema, sõprust üleval hoidma ka muul ajal, kui üksikute kohtumiste vahepeal. Aga ma ei suuda. See ei tule mul loomulikult. Mismoodi ma tüütan kedagi, küsides, kuidas tal päev läinud on? Ma ei näe ju, mis tujus, situatsioonis jne see inimene mu küsimuse küsimise hetkel üldse on. Kusjuures, mind ikka väga häirib, kui me kellegagi näost näkku kohtume ja inimene süüdimatult telefoni vahib samal ajal, no kasvõi vahetevahel kiikab sinna. Mul võtab see täiega suhtlemismotivatsiooni maha ja ma ei saa aru, kuidas enamik sellega juba harjunud on ega pane tähele. 

Mind täitsa kohutab, kui vildakas on mu arusaam suhtlemisest, samal ajal kui inimene on sotsiaalne loom. Ma ei saa hakkama. Elementaarse asjaga. Ma juba heidan kõrval kõik töökuulutused, kus vähegi inimsuhtlust nõutakse (85% neist, ülejäänud nõuavad kõrgemat IT haridust...), sest need ilmselgelt mulle ei sobi. Ei lind ega loom endiselt.

Eliit ja proletariaat

Lugesin Sass Henno "Mina olin siin" teist osa ja hakkasin mõtlema, miks see minule nii tuttav-nostalgiline tundub. Ei müünud me metat ega keegi mu sõpradest kukkunud kinni, aga "kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?" nagu ma Goodreadsis kirjutasin.   

Tuli jälle meelde see "kõige piinlikum teema üldse" ehk siis fakt, et ma pole iialgi "käinud" kellegagi, kellel oleks kõrgharidus. Ah, mis, isegi keskharidusega oli mu toonastel poisssõpradel probleeme. Proled, ühesõnaga.

Rääkides taustast, siis kogu mu teismeliseiga ümbritses teadmine sellest, et mees tuleb leida ülikoolist, Tartu Ülikoolist. Maaülikoolis käisid Epakad ehk opakad ja ema seletas alati, et tema küll iialgi TRÜ klubis ühegi Epakaga tantsima ei läinud. Arvestades seda, et ta ise ei käinud ei Epas ega TRÜs, siis noh, ekspert. Võiks ju öelda, et "juba lasteaias olin rebel", aga tegelikult juhtusin õhtuka tüüpide seltskonda lihtsalt seetõttu, et sõbranna tutvus mingil lauluväljaku suvetuuril ühe tüübiga, kes seal käis ja niimoodi tutvusin minagi nende ülejäänud sõpraderingiga. 

Olgem ausad, nende hulgas oli igasuguseid inimesi. Oli purulolle matse, aga oli ka inimesi, kelle koolitee mõnel muul põhjusel poolikuks jäi - düsgraafia, perekondlikud probleemid, konfliktid õpetajatega. Koolivalik mõjutas kindlasti teatud subkultuuri tekkimist ja elukutsevalikut, kuid ei öelnud otseselt midagi inimese enda inimlikkuse või "normaalsuse" kohta. Mu oma põhikooli klassivendade hulgast, kes suures osas end ikka Maaülikooli välja vedasid, leidis täpselt samasuguseid tüüpe, ainuke vahe, et nemad pääsesid noores eas tööst autopesulas või ehitusel. 

Miks ma seda Maaülikooli mõnitan? Ei mõnita, lihtsalt nendin fakti, et sinna oli kordades kergem sisse saada kui Tartu Ülikooli. Huvitav oleks teada, kui palju nn eliitkoolide kasvandikke sinna maandus võrreldes tavakoolidega. Mina, tavakoolist tulnuna, olin aianduse õppekaval kõige kõrgema keskmise hindega sissesaaja (ma ei läinud sinna), TÜ-s aga kerkis minu ette müür pealinna eliitkoolide ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi lõpetanuid keskmise riigieksami hindega üle 95 (mul oli veidi üle 80-e). Vaatasin suu ammuli ja pidin reaalsuslaksust peaaegu nutma hakkama. 

Eliit jätkas eliiditamist ka TÜ-s. Üks õppejõud rääkis meile näiteks seda, kuidas TÜ eliit on omakorda meie eriala ja õigus, ülejäänud on ka TÜ-s prügikalad...Meenub üks tore tutvumispidu kunagises ööklubis XS, kus olidki siis meie ja juuratudengid, dresscode nägi ette, et juurakad mustas, meie valges, ja kuigi ilmselt inimestel lihtsalt leidub kapis rohkem musti hilpe kui valgeid, siis ikka jäi mulje, et osad olid nimme mustas, et juuratudengitena mõjuda. Ma sain seal jutu peale ainult kahe väga purjus tüübiga, kes tunnistasid, et on peol juhuslikult ega käi üldse ülikoolis... Osa meie kursuse eliidikaid matsikoolidest tulnutega ei suhelnud ja kui üks "matsiplika" hakkas eliidist tulnud noormehele meeldima, pidi ta suhted katkestama oma matsidest sõbrannadega, eliit oli nõus vaid temale erandi tegema. Hullem kui lasteaed. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin ülikoolist ühegi noormehega suhelnud. Olidki eliit, kellel oli mingi omasuguste seltsielu ja siis autsaiderid, kes käisid koolis ainult õppimas. Ma käisin ka koolis ainult õppimas.

Ma ei tea, kuidas ma alati nii valesse seltskonda olen sattunud! Kus ma võiksin kõik olla, kui ma vaid õigete inimestega õigesti suhelda oskaksin! See on muidugi iroonia, aga ma siiski usun, et selles on suur osa tõtt ja mitte ses osas, et ma õudselt kahetseks, vaid selles, et tegelikult asjad üsna nii käivadki. Loll on see, kes läheb ülikooli õppima, ülikool on selleks, et õigeid suhteid luua. Ema rääkis sellest kuidagi läbi lillede, isa ütles otse. Vanemaid inimesi tuleks ikka kuulata. Ja lapsed kohe alguses eliitkooli panna.

Mälu

Viimasel ajal olen tähele pannud sellist kummalist fenomeni, et näiteks lugedes raamatut, mis on parasjagu põnev ja kus tegelasi on rohkem kui ühel käel sõrmi, pean ma mõne nime taasilmumisel tõsiselt meenutama, et oot, kes tema nüüd oligi. Äsjaomandatud info justkui ladestub kuhugi mädasohu, kust seda on raske välja õngitseda. Samas, teistpidi saan ma sealt kätte info, mille olemasolust mul endal vähimatki mälestust ei ole. Näiteks igasugu mälumängude puhul olen ma aru saanud, et pean oma esmast instinkti usaldama, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas ja kust ma mingeid asju tean. Eile küsiti mu käest näiteks saksa rahvuseepost ja automarki, mille mudel on Cayman. Panin esimese hooga täppi ja ma tõesti ei tea, kust see info mul pärineb. Lihtsalt pealiskaudsed faktid ilma igasuguse taustata. Ma ei tea, kuidas ma tean. Hirmu ajab peale natuke. 

Kusagil peas on õudselt palju informatsiooni, aga ma ei saa sellele ligi. Vahel mingite seoste tõttu mõni laegas avaldub - no näiteks kui keegi räägib mingist sündmusest, milles ka mina osaline olen olnud, oma nurga alt ja siis mulle meenub, et aga jaa, ka mina tegelikult mäletan seda. Teine küsimus, kas ma ikka mäletan või mulle tundub, sest teine räägib, et nii oli? Keeled, mida oma olen õppinud, aga ei kasuta, mingites situatsioonides meenuvad. Kus nad muidu on? Miks ma neile niisama meelde tuletada püüdes ligi ei saa? 

Mulle tundub see inimeseti erinev ka. Näiteks võivad teised mulle ära rääkida mingi filmi või raamatu süžee, mida nad kunagi näinud/lugenud on. Mina võin ainult öelda, kas see asi jättis mulle hea või halva mulje, aga et süžeed meenutada - ei, sellega ma küll toime ei tule. Raamatute kohta võib öelda, et ma olen neid ehk liiga palju lugenud, seepärast ei mäleta, aga filme ma eriti palju vaadanud ei ole ja ikka ei midagi. Äkki ma neid olen liiga vähe vaadanud? Äkki minu aju jaoks ei ole süžee oluline tundunud, et see salvestada? Selle asemel on kuskil tonnide kaupa kasutuid ja seostamata fakte, mis mingitel imelikel hetkedel kuskilt välja hüppavad. 

Saaks kuidagi katalogiseerida seda kõike, mingit toimivat otsingumootorit oleks vaja, õudselt tahaks teada, mis seal kõik tegelikult on! Seda vist ei saa, jah? Aju ahmib endasse elu jooksul igasugu tarkusi, aga inimene sureb ikka lollina.

Oleks vaja raha ära kulutada

Ma olen äärmiselt ihne inimeseloom. Teate ju küll neid unenägusid, kus satute mingisse suurde asju täis ruumi, teile öeldakse - võta, mida hind ihkab! Te võtate pudeli takjašampooni*. Vähemalt mina unes võtsin. Praegu on mul päriselus üsna sarnane situatsioon. 

Eelmisel koledal koroonaaastal plaanis ülejäänud pere reisile minna. Kõik oli juba broneeritud, kuni Miss Nartsissist veto peale pani. Ja nad kuulekalt tühistasidki oma reisi ära. Mille peale Miss Nartsissist muidugi leebus ja ütles, et häh, eks te minge siis, kui tahate, mina pole miskit ära keelanud. Minu jaoks etteaimatav stsenaarium, aga nemad jäid rahast ilma. Nelja inimese peale päris korralik summa. Laevafirmast olevat summa vautšeritena tagasi saadud - anti valida, kas 50% sulas või 100% vautšerites. Kuna minuga polnud sel mingit pistmist, siis ma eriti ei süvenenud.

Suvel L. miskit rääkis, et läheks sinna või tänna, aga see oli kuidagi selline teoreetiline jutt ja ma ei saanud aru, et sellel jutul ja neil vautšeritel mingi seos võiks olla. Alles sügisel selgus, et need pagana vautšerid olid meile kasutada jäetud, kuigi meie iseenesest nende eest ei maksnud, aga algne maksja millegipärast otsustas nii. Taaskord, minule ei rääkinud konkreetselt keegi midagi. "Aga nüüd need vautšerid seisavad,  sest sina ei taht suvel minna kuhugi!" Mida paganat?! Mina tahan reisile alati minna, suvel oli asi lihtsalt selles, et äkki oleks mõni muu sihtkoht mõistlikum olnud, samas, kui summa oleks niikuinii tulnud ära kasutada, siis poleks ju mingit arutamist olnud. Ma olen konkreetne inimene, miks ei võiks otse asjadest rääkida - "näe, raha vedeleb maas, peab ära kasutama ja kiiresti!" mitte "äkki võiks kuhugi minna võib-olla, aga võib-olla ikka mitte, sest kõik kole kallis", sest täpselt nii mina seda vestlust mäletan. Vastasin, et fain, kui kallis, teeb siis miskit muud. Ja nüüd on minu süül raha maha visatud, sest need pagana paberid kaotavad keset jaanuari kehtivuse.

Kui asja tõsidus mulle kohale jõuab, siis ütlen, et davai, ruttu nüüd - aprillis pikad pühad tulemas, osta see reis ära. Tema vastu - aprilliks küll ei julge, nii kaugel ju, kes teab, äkki jääb keegi haigeks või...Peksan pead vastu lauda - kuidas sinu meelest inimesed reise bronnivad? Kas tõesti on parem see raha lihtsalt raisku lasta? Äkki ma suren homme ära, miks üldse midagi planeerida? Nädala pärast - noh, bronnisid ära? Aa, no me võiks seda ikka koos teha, äkki sulle miski ei meeldi või...Sa pühade vahe küll! Eile siis istun kõrvale, et äkki nüüd kuidagi õnnestub. Küsin siis huvi pärast, et vautšeri tingimusi ka lugesid või, kindel ikka, et kehtivad ka reisile, mis toimub peale vautšeri kasutustähtaega? Loen ise ja loomulikult saan aru, et ega ikka ei kehti küll - ka reis peab toimuma vautšeri kasutusaja sees ja ei, pikendada seda kuidagi ei saa. Olen sitaks vihane, sest no kuigi pole minu papp, siis niimoodi ma eladeski ei teeks, ma ei saa aru, mis motivatsioon on niimoodi pead liiva alla peita. 

Viimane võimalus on vautšeri eest e-poest asju osta. "A seal ei ole ju midagi" kaebleb L. ja üritab foorumis vautšereid poole väärtuse eest maha ärida. Ega ma ka sealt e-poest miskit ei taha, aga ma paneks seltskonna soovid kokku ja ostaks midagi kõigile pigem täissumma eest, kui lepiks poole väiksema sularahaga. Oleks teadnud, et selline kammaijaa, oleks ilmselt pidanud juba alguses poole summa eest selle sularaha välja võtma, mitte nende vautšeritega üldse jamama hakkamagi. 

Kõige enam tekitab hämmingut see, et ma ei saa aru, kuidas nii saab. Kus on see kommunikatsiooniauk või mõtlemise keerdkäik, mis lõpuks sellise lõpptulemuseni viib. Ja ainuke järeldus, mille ma teen, on ikka ja jälle see - ainult iseennast saad usaldada (mingil määral), kõik tuleb enda vastutada võtta, kõik tuleb endal välja uurida ja korraldada. Ma lihtsalt ei taha niimoodi, ma ei jaksa, tahaks ükskordki jne.

*Hmm, praegu mõtlesin, äkki see on alateadlik ja inimlik soov lõpuks ometi endale normaalne šampoon leida, mis juuksed puhtaks teeks ja pead sügelema ei paneks, sest sellist siinilmas minu jaoks olemas ei ole.

#jutujaht Sa loed mu mõtteid

Hullemini kui naisterahva noomitus mõjus Raimole ainult see, kui naisterahvas tagatipuks veel ka nutma puhkes. Selliseks olukorraks elu sind juba ette ei valmista. Raimo oleks kõik hinge tagant ära andnud, kui see ainult Mirjami nuttu vaigistanud oleks, aga paraku ei olnud tal paljut pakkuda, isegi proseccot mitte, mis tema kogemuse kohaselt igas olukorras marjaks ära kulus. "Ah, noh, küll vast ikka võtavad need lapsed ka mõistuse pähe, kuule, näe, õlut veel on, võta paar lonksu, hakkab parem!" 

Mirjam kallutas pudeli suule, õlu segunes pisaratega, oli nii hale siin kolkakülas, võõrastes riietes võõra mehe rinnal nutta, ta ei saanud isegi aru, kuidas selline närune olukord tekkida sai ega osanud ka mõelda, kuidas sellest väärikalt väljuda. Õnneks lahenes see probleem paari järgmise minuti jooksul iseenesest, sest kõigepealt oli kuulda lähenevat mootorimüra ning siis juba keeraski suvilahoovile Andrussoni must Hummer. Oma vana vaenlase raudruuna märgates tõmbus Mirjam pingule kui vibu, rapsas pisarad näolt, peitis pudeli selja taha ning astus Raimost kombekalt paari sammu kaugusele. Ta oli siin ju ikkagi kui valimisliidu "Kõik valla heaks!" väärikas esindaja. 

Autost pudenesid välja kõigepealt Märt ja Vello, kes paistsid autosõidust elevil kui väikesed poisid, seejärel Kristjan, keda Raimo vähemalt tundis ning lõpuks ka autoomanik ise. 

"Tere, Raimo!" võttiski Kristjan esimesena jutujärje üle: "Sul naine helistas, et vaja maale tulla, aga meil oli parasjagu suurem seltskond, tulime su naabrimehe autoga, naised ise tulevad natuke maad tagapool."

"Kus see ülekäte läinud robotniiduk siis meil on? Vello olen.", püüdis Vello kohe härjal sarvist haarata. Millegipärast vaatasid kõik ülejäänud hoopis võõrast naisterahvast, mitte ei otsinud niidukit ning Vellolegi hakkas tunduma, et äkki oli see niiduk hoopis koondnimetus millelegi mustemale. Kristjan sai muidugi kohe aru, milles asi, lood Kissu legendaarsest armukadedusest olid talle naise kaudu tuttavad. Kuigi ta teadis, et põhjust armukadeduseks ei olnud, siis siinne olukord tundus enam kui kahtlane - oli ta seda lollakat ponidega pluusi ju varemalt Kissu enda seljas naernud. Segaduse lahendas ootamatult hoopis Evald Andrusson:

"Kas sa pole mitte Mirjam Nõmmeluht, kohalik aktivist sellest uuest valimisliidust? Olen juba varem suga rääkida tahtnud, aga pole kuidagi trehvanud!"

Mirjam, olles põlisvaenlase, või noh, vähemalt nii oli ta Andrussoni alati ette kujutanud, familiaarsest toonist üllatunud, ei osanud muud teha, kui noogutada.

"Vaat kui tore siis, tead, mulle on viimasel ajal neid sinu sõnavõtte kuulates ikka tundunud, et sa loed mu mõtteid ja ma tahaks kohe siinse kohaliku elu edendamiseks sulle koostööpakkumise teha! Ei ole sest midagi, et me erinevas erakonnas, eks me siin ikka ühte asja ajame, vahet pole, mis need härrad seal suures linnas teevad!"

Kristjangi lisas juurde: "Jaa, nii tore, et te siin Raimoga juba tutvunud olete, Raimo on meil tubli mees, maa sool nagu öeldakse! Näe, niidab siin reede õhtul, ei töö anna oodata! Ja meil on uudiseid kah suurest linnast - meie tänasel erakonna koosolekul otsustati, et läheme valimistele triibuliste nimekirjadega, oleme niiöelda esimene pääsukene võrdõiguslikkuse teel ja teie preili, olete igati oodatud liituma, eks ole ju tõsi, et suure erakonna võimalused teie karjääri toetada on siiski hoopis teised kui pisikesel valimisliidul."

Mirjami silmad lõid särama ja hing hõiskas - tegelikult oli see siiski suur õnn, et ta just siia hoovi oma autoga sisse keeranud oli! Algas see seiklus ehk veidi mõru maiguga, aga näe, kuhu pöördus! Imed siiski sünnivad ka kolkakülas.

Juhan Maiste. Eesti mõisad ja lossid

 

Eesti mõisate vastu tekkis minul huvi alles viimastel aastatel, kui olen rohkem ringi liikuma hakanud ja avastanud, kui palju neid tegelikult ikkagi on, kui eriilmelisi ja millistes kummalistes kohtades - kusagil mahajäetud lautade ning kortermajade vahel - ju siin on kunagi hoopis teistsugune elu kihanud. Rõõm on olnud näha, et üha rohkem mõisaid on uue omaniku saanud, kellest mõned on isegi nii lahked, et lubavad lossi seestpoolt kaeda. Samuti on kõrva jäänud mõned nimed, mis mõisaomanike hulgas kuidagi rohkem levinud on, kui teised ehk siis kokkuvõttes on mul mõisakultuurist üpris ähmased teadmised.

Kunstiajaloo professoril Juhan Maistel on ilmselgelt aga väga laiad teadmised sel teemal, mida ta ka lahkelt jaganud on nii oma varasemates selleteemalistes raamatutes kui ka uusimas, aasta lõpus ilmunud "Eesti mõisad ja lossid" esimeses osas. Muudest ülevaadetest erineb seekordne laiema vaatepunkti osas - teos algab sellega, mis mõis üldse on, mille eeskujul neid ehitati, mida taotleti, milline oli mõte mõisa taga. Esimesest osast võtab see taustsüsteem peaaegu poole ning alles seejärel suundutakse konkreetsete mõisate ajaloo juurde. 

Lugemisel hakkab silma pigem ilukirjanduslik kui teatmeteosele omane keelekasutus, mis omakorda on minu meelest nii pluss kui ka miinus - lugeda on huvitav, aga vahel tahaks mõnda fakti täpsemalt teada. Aga mis edasi sai? Kuhu sai? Miks sai? Loomulikult on seda võimalik ise välja uurida, sest ei ole reaalne, et ühes koondteoses saaks kõiki mõisaid väga detailselt kirjeldada. Ilmselt olekski seda raamatut kõige parem lugeda koos interaktiivse abilisega - vaadata samal ajal fotosid, kaarte jms juurde. Kohati oli fotodevalik raamatus mu meelest veidi kummaline, aga ega ma ju samas ei tea, kui palju pildimaterjali teatud perioodidest üldse saadaval oli. Ühtpidi tahab see raamat teatud taustsüsteemi tundmist ega sobi ehk päris asjatundmatule lugemiseks (ka minul oli hoopis põnevam lugeda neist mõisatest, mida ma oma ihusilmaga näinud olin, kui neist, millest ma mitte midagi ei teadnud), teisalt on see aga väga heaks sissejuhatuseks täpsema huvi korral. 

Raamat oli detsembris Kuku raadios nädala raamatuks ning seda saab tagantjärele kuulata näiteks siit. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!