Reede, jaanuar 29, 2010

Foobiatest

Tahaks kirjutada foobiatest kuna ühes foorumis (ei olnud muide Perekool :P) kurtis keegi oma sünnitusfoobiat ja seda, kuidas teda sellest hoolimata sünnitama sunnitakse (ei, teine variant ei ole igaveseks lapse kõhtu jätmine vaid keisrilõige). Nagu ikka, oli enamik vastuseid selliseid, et no mis see siis ära ei ole, ära tekita endale ise hirmu, kõik on hakkama saanud jne. Jah, kindlasti on tegelasi, kes mugavuse pärast lasevad India surrogaatemadel endale lapsi sünnitada aga lisaks mõistuspärasele hirmule on olemas ka foobiad. Lisaks suht levinud foobiale - ämblikukartusele (ma ei oleks näiteks nõus Austraalias elama) ja seoses sellega saadud kommentaaridele, et oh jumal ta on ju sinust väiksem ja ta ei hammusta jne, on mul veel üks "tore" foobia, mis natuke rohkem illustreerib foobiaid kui seesuguseid. Nimelt kardan ma väiksest peale paaniliselt näpust vereproovi võtmist. Isegi raseduse juures oli mu suurim hirm see, et äkki tahetakse mult selle käigus näpust verd võtta. Õnneks pääsesin, kuigi korra taheti tõesti. Ma siis küsisin, et kas veenist ei saa (veenist vere võtmisega olen kuidagimoodi ära harjunud) ja kui üllatunult vastati, et ei saa, siis läksin tutvuste kaudu teise kliinikusse, kus sai :) Ilmselt öeldi, et ei saa, vaid enda mugavuse pärast. Viimane kord kui mul ei jäänud muud üle kui lasta näpust verd võtta oli u 6 aastat tagasi tervishoiuarsti juures. Kõigepealt mu üle naerdi, seejärel käratati, et mismoodi ma sünnitada kavatsen. Ma vastasin muide vihaga, et ei kavatsegi sünnitada, mille peale mulle vastati, et mis naine ma siis olen. Oi kuidas ma armastan sellist mõttemaailma...Aga praegu võiks ma sellele tädile isegi öelda, et ma enne sünnitan kui lasen näpust verd võtta. Päriselt ka. Mis mind selle juures siis nii häirib? Ma ei tea, see ei ole otseselt valu, sest ega see ju nii väga valus ei ole - lihtsalt jubedalt ebamugav ja ma tunnen kuidas mu süda kohe seisma jääb kui keegi mind torkama hakkab. Minestanud olen ka selle protseduuri käigus näiteks. Kanüüli panemine on teine asi, mis mul õudusvärinaid tekitab. Sellest olen siiani pääsenud. Aga meenub, et kui vanaemal oli kanüül, siis ma koperdasin ta tilguti otsa...praegugi lähevad käed tuimaks kui sellele mõtlen...brrr. Igatahes ei ole foobia see, millest mõistusega jagu saaks. Eks ole naljakas küll, et Sting kardab antiikmööblit ja mõni kärbseid (no kuidas ikka sellised foobiad olemas saavad olla??) aga hea, et endal veel nii kergelt läinud on.

Kolmapäev, jaanuar 27, 2010

Kus sa olid-meem

Võtsin dakilt meemi.

Kirjuta, kus olid Sina kui…

1. esimene inimene astus Kuule 21.07.1969

No siis ei olnud isegi mu ema veel minu peale mõelnud :)

2. John Lennon mõrvati 08.12.1980

Ehh...Ma võisin olemas olla ja võisin ka mitte, igatahes mitte selles olekus, et oleks midagi mäletanud :)

3. toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.04.1986

Ma ei tea, kus ma olin aga mäletan seda, et kui enne seda kasvatati meil aias lehtsalatit, siis pärast enam mitte, kuna see pidavat kiirgust külge võtma. Vist käis jutt ka mingitest radioaktiivsetest pilvedest, mis meist üle võisid lennata.

4. Balti kett 23.08.1989

Sellega oli nii, et ei saadud ketti minna, kuna mul peeti samal päeval sünnipäeva. Telekast vist sai vaadatud. Mäletan, et väga ilus ilm oli (nagu lapsepõlves ikka).

5. Estonia uppus 28.09.1994

Erinevalt eelmisest on meeles väga halb ilm. Läksin kooli ja imestasin, et miks küll on kooli lipul leinalint ümber, sest ei teadnud juhtunust veel midagi. Koolis selgus, et klassivenna ema oli surnud ja siis arvasin pikka aega, et äkki sellepärast (tohman...). Päeva peale selgus tõde ja siis muust enam ei räägitudki kui õnnetusest. Mina sain tähtis olla kuna olin (vist 94 suvel isegi?) Estoniaga sõitnud. Hiljem sai, nagu dakigi, loetud ja vaadatud kõike Estoniaga seonduvat. Aga eks see mõjutas nii vist enamikku.


6. Diana suri 31.08.1997


Absoluutselt ei mäleta seda. Ausalt öeldes pole printsess Diana mulle kunagi midagi erilist tähendanud. Umbes aasta hiljem sai küll käidud Londonis Harrodsi kaubamajs vaatamas Diana ja selle ta viimase mehe nö memoriaali aga jah, erilisi mälestusi pole.


7. saabus aasta 2000


Sõpradega Emajõe ääres, kus sai vaadatud tol korral ebaõnnestunud valgusšõud. Mis edasi sai, ei mäleta. Kuid enamik tolleaegseid vanaaastaõhtuid lõppes millegipärast alati mingi jamaga...

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001

Vaatasin telekast noortesaadet Filter või mis nime ta tollal kandis. Kõrvitsa (no ei tule ta eesnimi meelde) selja taga oli mingi telekaekraan ja sealt näidati kuidas algul üks ja siis teine lennuk WTC-sse sisse põrutab. Esimese korraga ei saanud absoluutselt aru, mis toimub, et kas ikka päriselt või mis. Kõrvits stuudios oli sama kohtlase olekuga. Hiljem sai siis juba igasugu kanalitest infot ammutatud.

9. Michael Jackson suri 25.06.2009

Mina sain vist alles järgmisel päeval sellest teada Postimees Online'i vahendusel. Viimaste arengute põhjal oli ju aru saada, et midagi head sealt enam tulemas ei ole ja on vaid aja küsimus, millal Michaeliga midagi juhtub. Igatahes oli hale vaadata, kuidas peale seda kõik staarid ohkisid, kuidas nad küll Jackot armastasid - no kamoon - enamik neist pidas teda siiski nupust nikastanuks, kelle üle igal võimalikul juhul irvitati. Üldse oli see Jacko post-mortem-vaimustus natuke üllatav, oli ta ju viimastel aastatel täiesti varjus olnud. Aga üldiselt on mu seisukoht, et inimesed peavad endast erinevaid kergekäeliselt imelikeks ja poogivad neile juurde omadusi, mida neil ei ole. Eriti kui tegemist on imeliku ja rikkaga - süüdista ükskõik milles, kõik usuvad ja raha muudkui tuleb.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Kui nüüd mõelda, siis meelde jäi (minu lühimälu puhul erakordne, et üldse midagi) uudis mingist 12-aastasest blondeeritud ja ülemeigitud Johanna-Liisast, kes kodunt ära põgenes. Otseselt seda uudist ma kusagilt ei leidnud nimelt - Postimehes oli ainult kommentaar. Peakski minema ja uurima, mis värk on :) Meenub üks tore päev, mil midagi teha ei olnud ja süüvisin Google´i abiga Uhke-Olga, Tõehetke-Liliti ja Vändra-Aveli tegemistesse - kui palju mul jälle vahele jäänud oli!

Teisipäev, jaanuar 26, 2010

Koledad raamatud

Olin väiksena selline laps, kellel iga kurvema asja peale lõug värisema hakkas (nagu vanaema ütles) ja olen muidugi siiani selline, kuid lapsepõlves üritati mind vähemalt säästa ja keelati seetõttu teatud kunstišedöövritega tutvumine. Turgenevi "Mumuu"ga näiteks. Mingi raamat oli veel, "Must koer" vist, mustlastest. Kui ikka öeldi, et sisu on kole kurb ja kutsu uputatakse ära, siis ma hoidsin heaga eemale. Mitte nagu "Inkvisitsiooni" või "Lolita" puhul, kus lihtsalt öeldi, et "pole laste raamat"...Lisaks ilmnes ka paljude lastefilmide puhul, et mind oleks tulnud neist eemale hoida - näiteks mingi multikas, kus vana kass metsa surema viidi ja üldse loomafilmid, kus paraku looduse julmus selgelt väljendus. Kui näidati kahte armsat mõmmikest, siis võis kindel olla, et vähemalt üks neist läheb enne suureks karuks sirgumist loojakarja. Või kelle poolt olla kui üks armas loomake teise sama armsa nahka paneb? Ma ausalt öeldes ei tea, kuidas lapsele valutult seda looduse paratamatust seletada (ja kui see valutult läheb, siis on jälle kahtlus, et lapsel kõik meeled päris õigesti ei funktsioneeri). Hullem on inimese julmusega - kasvatuslikust aspektist tuleks ju näidata, et loomadega halvasti käitumine on vale aga kuidas seda ilma last liigselt traumeerimata teha? Ma näiteks ei suuda ilmselt mõista Mumuu lugu - mida see lugejale õpetama peaks, eriti lapsele, kuigi see vist lasteraamat ei olegi (no mida ma targutan, ise pole lugenudki). Igatahes ostsin ma ükspäev paar lasteraamatut odavmüügist ilma neisse sisse vaatamata. Kodus muidugi vaatasin ja mida ma näen - talumehe kass tegi palju pahandust ja talumees pani kassi kotti ning viis metsa! Ja ei mingit hinnangut selle käitumise kohta. Ma saan aru, et selle hinnangu saaksin mina anda raamatut ette lugedes aga kui paljud ei anna? Kui paljud loevad seda nii nagu see olekski okei? Ma tegin muidugi eriti õilsa teo ja kinkisin selle raamatu ära.
Suurte inimeste raamatutest ka veidike konservatiivse nunna pilguga :) Ma ei loe tavaliselt krimkasid (põhjendusi siin ) aga mul soovitati lugeda Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Et jube huvitav, ei saa käest panna ning pealegi ju üleilmne menuk. Enam-vähem ainult selliseid arvustusi saab ka netist lugeda. Üks väheke põhjalikum siin. Eks ta põnev on (algus mu meelest küll mitte), kõik see, mis tast kirjutatakse, et huvitavad karakterid jne ka, aga ühest asjast ei räägi mitte kuskil mitte keegi - sellest, mis teema seal on. Sõbranna A., kuuldes, mis teema on, ütles, et siis on ju teada, miks see raamat müüb. Tegemist siis seksuaalvägivalla ja intsesti temaatikaga. Nii mina kui A. (ilmselt ka konservatiivne nunn :P) leidsime, et meil oleks imelik seda raamatut kellelegi soovitada, jumal teab, mis mulje see meist jätaks. Kuna ma krimkasid ei loe ja pole seega ise kursis aga keegi kuskil arvustuses (no ei leia enam üles seda...) väitis, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat...No mina ei tea, on siis kohe nii vaja seda? Varsti tundubki, et kõik kohad pedosid ja muid perve täis ning elu läheb nagu Suurbritannias, kus 75% lapsevanemaid "kidnappingu" hirmus oma võsukesi õue mängima ei luba (mingist dokist kuulsin seda).

Reede, jaanuar 22, 2010

Kuidas ma käsitööd vihkasin

Mul kohe kihvatas kui lugesin seda Rentsi postitust...Nimelt oli mu põhikooli viimase klassi päevikus mai kuu koha peal ekstaatiline hüüe: "Enam mitte ühtegi käsitöö tundi! Mitte kunagi! Jeeeeee!". Ma vihkasin käsitöötunde. Need 2 reedehommikust tundi olid mu tolleaegse elu suurim rist ja viletsus. Ma ei ole kunagi üheski "käelises tegevuses" kuigi osav olnud (ema põhjendas seda mu vasakukäelisusega) ja selleks, et mitte veeta kogu oma vaba aega mingit põlle või pajalappi valmistades, pidin pidevalt leidma uusi ja uusi vanaema või ema sõbrannasid, kes minu eest oma hobiga tegeleda saaksid (uusi seetõttu, et ükski sõbranna ei vallanud kõiki tehnikaid piisaval tasemel, mida koolis nõuti). Kaks reedehommikust tundi tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada ja püüda mitte õpetajale silma alla sattuda - see oli ka üsna kerge, sest andetud teda eriti ei huvitanudki. Kui andekas sai paari tunniga näiteks pool garderoobi valmis õmmelda, sest tema oli ainus kellele usaldati klassi ainuke normaalne õmblusmasin, siis mina pidin 2 tundi pusima idootse jalaga masina taga (no ei ole rütmitaju , ei ole), mis kohe kui ühe õmbluse valmis sai, selle ka sama teed pidi tagasi tõmbas ja muidugi koos niidiga, nii et pidin vähemalt 5 korda tunnis masinale uue niidi panema. Tollal oli meil sõprusklass Soomes, kus ka külas käidud sai ja siis tuli välja, et neil ongi seal selline süsteem, et laps võib olenemata soost valida, kas tahab õppida näputööd või puutööd. Õhkasin siis, et küll meil võiks ka ikka selline kord olla. Ega ma ei oleks kindel, et mu kobad käed puutööd paremini teeksid aga vähemalt ei oleks seda pidanud nö "koju kaasa viima". Rääkimata materjali ostmise kohustusest ja sellest, kuidas see sama naiselikkuse kehastus käsitööõpetaja, keda ka Rents kommentaaris mainib (TTG-lase tuneb ju ära :P), mind põlastavalt vaatas kui ilmusin kohale "imeliku" lõngaga, mille olin isaga koos ostnud, sest ema väitis, et tema nüüd küll sellistest asjadest midagi ei tea...Minusuguseid oli klassis paar tükki veel, ühega õnnestus meil ükskord tervelt 2 tundi laua all peidus püsida...See tütarlaps siis deklareeriski kord, et tema ei kavatse elus nii vaeseks jääda, et peaks omale ise aluspesu heegeldama hakkama. Proua naiselikkus ei osanud selle peale midagi öelda aga muidu põhjendati käsitöötunni vajalikkust meile näiteks sellega, et kuidas te siis oma lapsi ja lapselapsi aitate...Et siis käsitöö ongi laste kiusamiseks? Tõepoolest ei ole ma oma hilisemas elus kunagi ühtegi käsitöö vormi vajanud (no koolis õpid muidugi palju neid asju, mida hiljem ehk kordagi ei kasuta) ning olen ka kõik need vere ja higiga õpitud tehnikad unustanud (ma ausõna läksin alles siis sõbralike tädide abi teed kui avastasin, et endast ikka üldse tegijat ei ole). Mis töö õpetus see siis selline on? Kas tööd peab üldse lastele õpetama? Mind ei kaasatud kodus kunagi nö töökasvatusse (ema arvates oli lihtsam kõik ise ära teha kui pärast lapse järelt ümber teha - pedagoogiliselt kindlasti väga vale suhtumine), kuid sellegipoolest olen iseseisva eluga toime tulnud. No enamasti on ju paki peal instruktsioon olemas! Ma tean, et üldiselt on see vaatenurk väga võõras, et no mismoodi laps ei pea tööd tegema aga ausalt öeldes ma küll ei kahetse, et mu vanemad mind puid lõhkuma või peenart rohima ei pannud. Õnnelik laps olin ilmselt...Ja ma ei saaks öelda, et ma nüüd seeläbi hirmus laisk ja saamatu olen. Käsitöös olen jah saamatu aga ma ei tahagi trügida alale, kus professionaalid minust kordi paremini hakkama saavad. Eks ma ilmselt saan omad vitsad kui jälle näljaaeg tuleb ja maa pealt kõik ressursid otsa saavad.

Teisipäev, jaanuar 19, 2010

Tots mi, tots mi näu!


Parem ikka hilja kui mitte kedagi (lame, lame) aga uue aasta saabumisest siis niipalju, et seekord tuli see stiilipeo raames ja nagu alati sellistel üritustel minuga juhtub, ei jõudnud ma mitte midagi ette valmistada. Teadagi, kõik ju vihkavad neid laisku, kes stiilipidudele igapäevariietes ilmuvad (ilmselt samapalju kui need omakorda selliseid, kes kangesti põnevaid ideid stiilikate jaoks välja üritavad mõelda). Õnneks oli abi lasteaialastest ülejäänud loomakõrvadest (teadagi, kõik vihkavad neid, kes topivad stiilikale pähe mingi totaka peakatte ja loodavad, et nüüd ongi ülesanne täidetud). Ehk siis purjus jänes, üks lindudest Tõnistetest ja mina kui lihtsalt tüüpiline emane ehk siis kiisu läksime rokiklubisse videodiskole. Videoekraan näitas osa ajast sinist pilti, soovilood olid enamjaolt jubedad (Vamos A La Playa, Touch Me jms). Üks hea lugu oli ka - 20Fingers "Mr Personality". Peost midagi tegelikult välja ei tulnud, sest kaasloomad tahtsid kohe alguses seina äärde magama jääda ja kes siis loodusega ikka võidelda viitsib. Moefopaa juhtus ka - panin selga oma glämmi pluusi, mida varem kõhuga kandnud olin (no ausõna ilus pluus, ei ole spets kõhu jaoks mõeldud), et kes seal klubis mind ikka varem sellega näinud on. Loomulikult jäi ette tuttav, kes mind ainult kõhuga näinud oligi. Appi, nüüd mõtleb, et mul muid riideid ei olegi! Ärge naerge midagi - pealinnas peol käies sugulane ohkas kunagi, et ega ma hull ole, et samu teksaseid teist korda jalga panen...
Peolt ära minnes oli vaatamisväärsuseks numbreid mittetundev riidehoiutöötaja. Saladuseks jäi, kuidas ta üldse meie riided tuvastas kuna numbrist tal mingit tolku ei olnud - vaatas iga mantlit otsides terve rõivistu mitu korda läbi aga kuidagi need õiged mantlid lõpuks kohale jõudsid...Ilmselt oli tal vanaaastaõhtul esimene tööpäev. Vähemalt oli meie avamata šampus jopekäises alles. Aknast nägime pauke ka. Teised ei mäletanud, et oleks näinud. Koju sai jala üle hangede koperdatud.

Esmaspäev, jaanuar 18, 2010

Juua on küll tore, aga...

Ei saa mina aru, miks mõnel inimesel väljendub endal auru välja laskmine kontrollimatus märatsemises. Ilmselt olen materialist, aga mind häirib eraomandi kahjustamine ja/või hävitamine ja ei oska mina ka tagantjärele selles midagi lõbusat näha - a la oli äge pidu, Pets peksis segi peaga akna segi. Kui ma avastaks endal selliseid "vahvaid" omadusi nagu kontrollimatu märatsuskihk, ma jätaks küll joomise maha. Selliseid inimesi on vist päris palju kui arvestada sagedust, millega näiteks bussiootepaviljone lõhutakse. Mul näiteks oli üks selline klassivend, kes kaine peaga täiesti normaalne oli aga kellest purjuspäi Kalevipoeg (see suure jõu ja väikse aruga rahvuskangelane) sai - alati kui mõni pidu ülekäte läks, siis oli teada, et minu koledad teod (ma pigem lõhkusin ennast ja kippusin ära kaduma) jäävad kalli klassivenna omade varju ning vajuvad kiirelt unustushõlma, samas kui tema Tšingis-Khaanlikult soolaga väetatud maapinda ja materiaalseid purustusi jäädakse pikaks ajaks mäletama. Kõrvaltvaatajana tundub selline tegevus ehk lihtsalt nõme aga kui asi puudutab mu enda omandit, võin ma päris kurjaks saada. Ma saan aru kui lapsed kogemata mõne klaasi puruks teevad (mõni ei saa - ühel sünnipäeval tuli lapse lõhutud klaasist selline skandaal, et terve pere lahkus kuigi võõrustaja oli mitu korda toonitanud, et tema seda klaasi taga ei igatse ja lastel ikka juhtub. "Siukestelt tuleks lapsed ära võtta!"- juhtum) aga mis võlu on selles kui täismees klaasitäie kleepuvat likööri vastu seina virutab? "Ta ongi selline" ei ole mingi võluv vabandus ega tekita antud isiku suhtes aukartust.
Ma olen vist üldse viisakas märatseja - alati käin makki vaiksemaks panemas, sest tean, mis tunne on "mingite värdjate" pärast mitte magada saamine. Üldse ei saa ma aru, miks peab muusikat, ka väga head, liiga kõvasti kuulama. Mina teen seda ainult vihasena aga enamasti peavad purjus inimesed kõrvadele valusat volüümi just parajaks tantsualustajaks. Ja miks peab tantsides trampima? Küll need noored on ikka hukas - ainult joovad ja lõugavad, mida peavad selle peale tegema vanainimese närvid?

Pühapäev, jaanuar 17, 2010

Kes sa oled, metroseksuaal?

Seks müüb. Üldiselt peaks inimesi liigitama hetero- ja homoseksuaalseteks aga nüüd tuleb välja, et meil on veel retroseksuaalid, metroseksuaalid ja neoseksuaalid...Kuigi nagu välja tuleb, ei sõltu nende määratluste puhul asi üldse sellest, kellega keegi seksida armastab vaid hoopis sellest, kas tüüp hoolitseb enda eest, on karvakasvanud või omab huumorimeelt. Et nagu kõik on seks? Siis tuleb veel välja, et näiteks metroseksuaale on Eestis ainult üks! Välismaal aga on metroseksuaale lausa karjade kaupa alustades Johnny Deppist ning lõpetades Bill Clintoniga. Hmmm. Überseksuaali unustasin täitsa ära. Oot-oot, Bill Clinton olevat hoopis überseksuaal? Kumb ta siis on - über või metro? Tipi aga sõna "metroseksuaal" otsingumootorisse ja leiad sadu erinevaid vasteid ning portsu vaidlusi selle üle, mis elukas see siis ikkagi on. Talupojamõistus leidis, et metroseksuaal on ilmselt see, kes harrastab seksi metroos.
Kas pole lihtne - mõtle ainult välja mingi keerukas nimetus, teata, et oled ainus selle liigi esindaja ning kaeba kui keeruline sul seetõttu elada on ja kuulsus saabub! Minu arvates pole metroseksuaali näol aga üldsegi tegemist mingi uue liigiga Maal - sõna "ilueedi" oli meil ju juba ammu olemas.

Reede, jaanuar 15, 2010

Ratest läbi Orkuti Facebooki?

Kõigepealt oli Rate. Siis tulid lapsed. Seejärel tuli Orkut. Siis tulid brasiillased. Nüüd on Facebook. Alguses ei olnud see justkui eriti populaarne, sest kõigil on ju kontod Orkutis, viimasel ajal saab aga Facebookist märksa rohkem lugeda kui Orkutist. Orkut ei arene, no tuli see uuendus nüüd küll aga midagi olulist uut see ju kaasa ei toonud. Tundub, et inimesed kolivad Facebooki üle või vähemalt pole seal konto omamine enam nii haruldane. Orkutis ei toimu midagi, Facebook olevat seevastu aktiivsem keskkond. Olengi nüüd kahevahel, kas teha sinna konto või mitte. Iseenesest uudishimu, teiselt poolt tunne, et ehk pole mul sinna midagi asja. Ses mõttes, et ratest sai ju välja kasvatud, äkki toimub nüüd ka orkutist välja kasvamine ja välja kasvada võiks reaalsesse ellu. Samas ei ole sotsiaalsed võrgustikud sugugi ainult laste pärusmaa. Ok, 40-aastasi on seal küll vähemus, kuid ilmselt saab meie põlvkond olema see esimene, kes ka vanaduses internetti kasutab, meist vanematel pole enamasti lihtsalt kogemusi. Et tulevikus saab kellegi surmas kindel olla siis kui ta pikemat aega msn-i ei logi. Sel juhul oleks ju mõistlik ajaga kaasas käia ja kõige populaarsega ühineda. Tehnika areng on loomulik ja vajalik ning sellega mitte kaasaminemine pigem kui masinalõhkumisliikumine - mõttetu tagurlik tegevus, mis vältimatut arengut peatada ei saa ja sellega kaasa minnes kahandad ainult enda võimalusi arenevas ühiskonnas kaasa rääkida. Kui uudishimu on olemas, siis ei peaks vist ennast takistama mõtetega sellest, et ollakse juba täiskasvanu ja peaks millegi mõistlikumaga tegelema. Seda viimast seisukohta propageerivad peamiselt need, kes ise arvutikauged on ja internetti enda jaoks võõraks peavad. Loomulikult on ka arvutikasutajaid, kes lihtsalt sotsiaalsetest võrgustikest ja suhtlusvahendistest ei hooli kuna nende huvid internetis on teistsugused ning nende kõrvalejäämine on loomulik. Aga kui sa juba oled selline tähelepanuhoor nagu enamik internetis sotsiaalse suhtlemise otsijaid, siis ei jää vist tulevikus suurt muud üle kui Facebookis ja Twitteris tegija olla...
Et mida siis teha? Ühineda või mitte?
Kas Orkut vajub varjusurma ja enamik rahvast kolib Facebooki või jäävad need üksteise kõrval eksisteerima? Arvestades Facebooki menu ja kasutajaskonna kasvu võib selle võidus siiski üsna kindel olla. Tegelikult on ju nii Eestis kui mujal sadu nö kloonkeskkondi, kus ka mingi arv kasutajaid ning mis järelikult kellegi jaoks tähtsust omavad. Ma pigem ei näe mõtet sellistes dubleeritud keskkondades konto omamisel ja see on ka üks põhjus miks veel kaalun Orkuti hülgamist ja Facebookiga ühinemist.

Neljapäev, jaanuar 14, 2010

Kas julge hundi rind on rasvane või hoopis haavleid täis?

Hetkel on mul pooleli blogijate-avantüristide raamat "Seitse maailma". Pean tunnistama, et nende blogiga ma varem kokku puutunud ei olnudki, kuid nüüd ilmselt hakkan jälgima, sest raamat on tõesti väga hea ja kaasahaarav ning ladusalt kirjutatud. (Selle sama lingi all paistab üsna palju meediakajastusi ka olevat, ei ole ise ühtegi lugenud, nii et ei tea, mida üldiselt arvatakse...) Aga nagu ikka ei tahtnud ma siin üldse raamatust rääkida vaid ühest mõttest, mida selle lugemine mulle pähe tõi.
Riskimine. Julgus hetkeliselt pähe karanud ideega või juhuslikult kohatud inimesega kaasa minna. Riskimise vastandiks on ilmselt enesealalhoiuinstinkt, sest sellega, kes kunagi ei riski, juhtub ilmselt vähem kui sellega, kes riskib ja kui juba juhtub, siis suure tõenäosusega tihti ka halba. Kes ei riski, see aga ka ei koge. Üldiselt peaks erinevates situatsioonides rolli mängima ka kõhutunne - libekeelse ligitikkujaga vaevalt kaasa läheks, aga siira rännumehega ehk tõesti. Aga sisetunne võib ka petta ja väga paljud petturid ei ole eile sündinud vaid oma töös vilunud. Minu kõige suurem mure on alati see, et mul on uudishimu olemas, kuid ebameeldivasse olukorda sattudes hakkan tavaliselt sõrgu vastu ajama. Ja see uudishimu tapab mõnikord kõhutunde. Mõtled, et on küll kahtlane aga äkki teist võimalust enam ei tule. Rääkisime sellest ja mulle anti nõu, et kõige kindlam on oma soovid ja piirid kohe alguses teistele selgeks teha ja nii kindlalt, et kahtlusi ei tekiks. Rääkida on lihtne...Mina aga olen just selline kahtleja, kes algul keeldub, siis mõtleb, et no võiks ju ka ning pärast kahetseb, ilmselt igasugu petturitele kerge saak. No mitu korda olen ma näiteks poest väljunud mitu korda suurema saagiga kui sinna minnes osta plaanisin? Nagu Peggy Tuvikestest, kellele asjad poes sosistasid, et osta mind...no ja kui veel mingi kaval müügimees ka sosistab, siis...Õnneks on see tavaliselt niimoodi ainult asjade puhul, mis mulle ka meeldivad, igasugu jama mulle pähe määrida siiski ei õnnestu (seetõttu pole mul nii raske näiteks kuurortides suveniirileti ääres).
Kõige hullem osa on just kahetsemine ja seda eriti siis kui tehtut enam tagasi võtta ei saa. Ronisid mingile matkale, pead kannatama füüsilisi piinu ja ainus soov on saada koju oma voodisse ja korralikult süüa aga lähim linn on 100 km kaugusel. Läksid mingile peole, lootes, et seltskonnast hoolimata võib õhtu lõbusaks kujuneda (no mismoodi?). Läksid kaasa libeda vennaga, kes käitumisest hoolimata väitis, et tahab kõigest sõbralik olla. Situatsioonides, kus püüad end vägisi sundida lootma positiivsele stsenaariumile, läheb tavaliselt ikka kõik nii nagu eelaimdus ütleb. Aga minusugune ei saa alati oma uudishimule vastu ja loodab parimat. Poole peal aga tavaliselt enam ümber mõelda ei saa. Eks see vist riskimise mõte olegi, et kunagi ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Riskimise efektiivsus sõltub ilmselt sellest kui leplik sa oled ja kui kaugel asuvad sinu piirid. Minu omad eriti kaugel ei asu - ma tahan korralikus voodis vaikuses magada, 3 korda päevas korralikult süüa ega talu enda ümber tüütut elementi. Olen vist vastikult mugav inimene, et üldse midagi ehedat ilmas näha...
Kõige hullem on asi aga võõraste inimestega, kellega riskimise puhul paratamatult tegemist tuleb teha. Ei oska mina niimoodi sõbrustada, et tunnen inimest vaid paar tundi/päeva ja hakkan teda usaldama. Sundimatust vestlusest rääkimata. Ei saa minust ei klienditeenindajat ega maailmarändurit...
Seda riskimise ja riskist hoidumise teemat käsitleb ka eelmise aasta parim film (minu jaoks), millest ka natuke kirjutasin. Just seda teemat, et riskimine naiste jaoks käsitleb alati teatud teistsuguseid ohte kui meeste jaoks. Mina näiteks ei kujuta ette, et julgeksin minna üksi või ühe sõbrannaga maailmamööda hääletama. Meeste jaoks seda ligitikkumise teemat nii väga ei ole ju. Kuigi sõber teab omast kogemusest rääkida, et tänapäeval on kõik kohad selliseid perverte täis, kellele sugu, rahvus või muud pisiasjad küll korda ei lähe. Tere tulemast tolerantsus :)

Teisipäev, jaanuar 12, 2010

Tiinipopp

Üldiselt ei ole alates mingist east sobiv teatud staaride ja menufilmide/raamatute vastu huvi tunda. No "Videvik" näiteks, Tokio Hotel või Miley Cyrus. Igal põlvkonnal on ilmselt omad iidolid. Minu arvates on aga natuke imelik see, millise raevuga mõned täiskasvanud neid nähtusi ründavad. Arusaadav kui teismeline, kes rokki kuulab, ei salli poplauljaid, kuid miks see täiskasvanule üldse korda peaks minema? OK, kui su lapse iidol on narkar või kirvemõrtsukas, siis ilmselt on põhjust muretsemiseks. Hmmm, aga kui su lapse iidol on lihtlabaselt rumal ja pinnapealne tegelane nagu enamik teismeliste iidoleid paraku on? Samas ei näita just erakordset intelligentsust ka see, kui nende lasteiidolite vastu astutakse argumentidega - a la issand kui kole see Robert Pattinson on. Tegelikult jookseks mööda külgi maha ka see kui ostad lapsele, kes kangesti Jonas Brothersi plaati soovis, hoopis Bachi oratooriumi. Mõistlikum lahendus oleks lihtsalt oodata, et see vaimustus üle läheb ja seda see 99% juhtudest ka läheb. Enda õrnast east mäletan samuti üht aastaid kestnud vaimustust, mida siis samuti püüti maha suruda faktidel mitte põhinevate väidetega, et antud tegelane on kole ja labane inimene. Siiamaani ei mõista, mis eesmärki see pidi teenima - ei olnud ju ohtu, et ma selle tüübi endale koju vean. Öeldi, et mis muusika see selline on. Ilmselt ütlesid nii ka biitlite omaaegsete fännide vanemad...Minu arvates on hoopiski süütum see kui laps mõne kättesaamatu iidoli poole õhkab kui et ta oma raha alkole või narkole kulutab. Jätta lapsele plaat ostmata lihtsalt sel põhjusel, et antud esitaja on vanema meelest nõme, on minu arvates üks kõige inetum oma tahte pealesurumine tugevama positsioonilt. Enamasti inimese maitse areneb ja vähe on neid, kes juba 13-aastaselt nö täiskasvanute muusikat eelistavad kui kõrval kõik ülejäänud roosamannat tarbivad. Maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse on ju vist lausa vanasõna. On see siis normaalne? Ilmselt inimlik, kuigi ma ei saa aru, mis eesmärki see teenib. Inimesele on oluline kuuluda mingisse gruppi, seeläbi turvatunnet tunda ja defineerida end läbi vastandumise? Ja oma järglased on oluline enda gruppi kallutada.
Sealjuures on huvitavad igasugu kunagiste boybändide taasühinemised - naljakas, et paljudel on ikkagi julgust tunnistada, et jah, see bänd meeldis mulle kunagi.

Kolmapäev, jaanuar 06, 2010

Millised iluprotseduurid väärivad oma hinda?

Olen aegade jooksul enda peal päris suure hulga erinevaid ilu-uudisteenuseid ära proovinud ja kui aus olla, siis tegelikult väärivad oma hinda neist ainult üksikud. Ilmselt on see individuaalne, kuid ehk on kellelegi järgnevast ka mingit kasu enne kui suur raha mõttetuse alla matta.
Alustan siis ülevalt ja liigun alla, lootes, et miskit ei unune :)

Juuste keemiline sirgendamine - suhteliselt mõttetu protseduur väga kalli raha eest. Hoiatuseks võib lugeda juba sedagi, et teenust osutab vähe juuksureid ja ka need räägivad enne ette ja taha sellest, kuidas mingit garantiid anda ei saa. Ja ma ei ole mingi kräsupea. Nendele (ja ka kahjustatud, värvitud vms juuste omanikele) seda ilmselt teha ei söandatakski...Tulemus püsib hea kuni esimese pesuni, peale seda on juuksed küll sirgemad ja vähem kahused, kuid mitte keegi ei saaks aru, et oled neid sirgendanud. Kuidas siis Beyonce ja teised staarid oma juuksed nii sirgeks saavad? No ilmselt filmitakse, pildistatakse ka neid vahetult peale soengu tegemist.

Muid juukseid puudutavaid protseduure kajastama ei hakka, sest olen oma juukseid küll kõikvõimalikesse värvidesse värvinud ja ka erinevaid soenguid lasknud lõigata, kuid sel juhul sõltub tulemus ikka eelkõige tegijast.

Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja
3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :)

Erinevad keha- ja näohooldused - ei ole kunagi pidanud nende eest maksma vaid olen ikka kusagilt kinkekaardiga saanud ja ausalt öeldes ei maksaks ma iialgi ca 500.- 20 minutise plöga sisse mähkida saamise eest...Ok, lõhnab ju hästi ja eks ikka ole tore, kui keegi su eest hoolitseb aga oma hinda need asjad küll väärt ei ole. Ka tulemus on pigem ette kujutatav kui silmaga näha. Mul on veel see kiiks ka, et kui ikka tselluliidihooldust tuleb tegema noor mees, siis mina lihtsalt ei suuda end vabalt tunda :P

Tervisekapsel - sellel asjal on vist mitu eri nime, aga mina käisin sellises, kus sees infrapunasaun. Algul küsiti kas +40 on liiga kuum. Saunaskäijana ei saanud ma küll aru, et see võiks liiga kuum olla, kuid pärast kui higiojad mööda keha alla voolasid ja pea ringi käima hakkas, sain aru, et ega see tõesti meeldiv ole. Ronisin sealt lausa omal jõul enne aega välja :P Olen nõus, et kapslis võib tõesti kaotada kilosid, kuid kõige selle jääkainete väljutamisega kaasnev hilisem peavalu oli minu jaoks asja halvem pool.

Kunstküüned - need on mul olnud u 5 aastat vahedeta ning selle aja jooksul nii akrüül- kui ka geelküüned. Tehnikas vahet ei ole, küll aga küünetehnikus. Kuna olen enda jaoks väga hea meistri leidnud, siis on see üks minu jaoks kasulikumaid "lisandeid". Võiks öelda lausa ainus ilus asi minus. Mul ei ole kunagi olnud pikad küüned ega ka otstest teravad küüned, seega ei oska öelda, mismoodi elu nendega oleks (minu kohmakuse juures ilmselt elu ei oleks), kuid normaalsete küüntega on elu igatahes ok ja parem kui iseenda murduvate kontsudega. Ei, loomulkult on kunstküüntega naised äärmiselt rõvedad nagu arvab Kaalu-Andrus ja ma tunnen ennast sellest jubedalt puudutatuna...

Vahatamine - vahatamise puhul sõltub, mis piirkonnast rääkida. Jalgade puhul on kõik ok, saab häda pärast ka kodus tehtud ning üsna valutu protsess. Bikiinipiirkond seevastu on riukalik - ei ole sugugi nii valus kui eeldad (ja häbi ka mitte), kuid kurjad karvad on tegelikult juba nädala-paari pärast väljas ja mis kõige hullem, need hakkavad naha alla kasvama tekitades koledaid punne, mis uskuge mind, on kordi koledamad kui karvad ise...

Laserdepilatsioon - ok, võib-olla ma andsin enneaegselt alla, kuid kui kahe esimese seansi järgselt pole ikka kohe mitte mingeid tulemusi (va märkimisväärne rahakulu), siis ma ei usu, et neid ka järgnevate puhul tuleb. Kui ikkagi tahate proovida, siis vähemalt valus see nali ei ole.

Solaarium - kui ikka pole seda pigmenti antud, siis seda ka ei tule, kasuta nii kalleid kreeme kui tahad. Ja kuna ma olen näinud, mida liigne päikesekummardamine nahaga teeb, siis pigem hoian eemale. Selle asemel mökerdan ennast kreemidega, mis jäävad laiguliselt peale, haisevad ja määrivad riideid. No ma ei saa aru, miks see pruun nahk nii hinnas on? Isegi vanainimesed ohivad mind nähes, et kuidas ma küll nii kahvatu olen. Vot just selleks, et mitte sellistele kähvata, peangi ennast mökerdama!

Mida ma siis proovinud ei ole? Kunstripsmeid, juuksepikendusi, botoxi-süste, iluoperatsioone (ei ole nende vastu, kuid valukartlikuna ilmselt kunagi ei proovi ka), pediküüris pole kunagi käinud. Hammaste valgendamine ja nendele kivikeste panemine lähevad vist ka siia alla. Ja tätoveerimine ning igasugu rõngaste panek (kõrvarõngad ei ole pisavalt märkimisväärsed). Tänapäeval vist saab ennast ka kuuma rauaga kõrvetada lasta? On see iluprotseduur? Hmmm.
Igatahes, meil, naistel on põnev...

Teisipäev, jaanuar 05, 2010

Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad

Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga välja mõtlesin, mis on see, mis mind kõige rohkem inimeste juures häirib. Emotsionaalne külmus. Inimesed, kes ei pane teisi enda kõrval tähele, leiavad, et traditsioonid on mõttetud (tõuke saingi daki blogist ja seal viidatud Mari-Leenu artiklist), ei süvene iialgi teiste juttu ega ole empaatilised. Häirib see, kui kaagutatakse (sellised inimesed minu jaoks tavaliselt just kaagutavad) pereväärtustest ja sellest kui oluline on ikka kõvasti sigida, samas kui ise hoolivadki ainult kvantiteedist mitte aga kvaliteedist - omavahelised suhted põhinevad ainult üksteise peale karjumises ja seljataga klatšimises. Osbournede realityt peetakse jubedaks, et kuidas küll seal omavahel räägitakse ja mis sõnu kasutatakse, kuid samas ei märgata seda, et kogu selle hullumeelse pinna all on see imelik pere mitmeid kordi kokkuhoidvam kui nö keskmine eesti perekond. Kui kõike veel laiemalt vaadata, siis seonduvad nende emotsionaalselt külmade inimestega ka rahakultus + rikkuse ja vaesuse haiglane vastandamine ja kadedus, inimestega suhtlemine arvestades ainult teiste kasutegurit, hoolimatus loomade vastu ja kõik muu minu jaoks madal ja jäle. Teiseltpoolt mõtlen, et ehk on viga hoopis minus - mul on krooniline tähelepanuvajadus ja inimesed, kes mulle tähelepanu ei pööra ja vaid oma asjadega tegelevad, tekitavad mus seetõttu ängi. Kuigi seda kirja pannes tunnen, et no ei ole nii, ei ole...Miks peaks argielu raskustes kõik positiivse ära unustama - et kui on raske, siis pole mingit tulu komplimentidest ja pole vaja lastele valetada, et kuskil on mingi jõuluvana. Tunneteta argine realism ajab oksele - selline, kus muretsetakse ainult leiva ja piima pärast, sigitakse instinktist ning kogu aur läheb ellujäämise peale. Et lillede kinkimine on asjatu raiskamine, sest lill närtsib ju peagi ära. Vastik, aga mida aeg edasi, seda enam selliseid inimesi tundub tekkivat. "Jõulud on mõttetu tarbimispüha, uusaasta proletariaadi joomapidu jne" Huvitav, kas mitte millestki rõõmu tundmata on tore elada? Tunda rõõmu sellest, et oi ma olen nii vastik? Üritatakse väita, et ollakse samasugune nagu dr. House. Krt, vaadake korralikult - dr. Houses on mitu korda rohkem inimlikkust peidus kui neis nö "jüngrites".
Ehh, ega mind ajavad ka naerma (öökima?) orkuti kommuunid nimedega "Elu ilusad ja õnnelikud pisiasjad" ning "My boyfriend makes me fly" aga sarkasmil ja emotsionaalsel külmusel on tohutu vahe.