Pühapäev, jaanuar 29, 2017

Hitleri vaim

See hetk, kui sa lähed punk-kontserdile, kus Villu Tamme laulab sellest, kuidas tema eeskujuks on desertöörist vanaisa ja märkad enda ees musklisse aetud kiilakat tölli haakristiga käeside ümber biitsepsi.

Ei olnud stiilipidu, ei olnud iroonia.

Ma ei saa eriti aru, mis seos saaks olla natsidel ja pungil - totalitaarne režiim vs korravastasus (kõik punkarid pole küll anarhistid), aga siiski on olemas lausa liiginimetus "natsi-punk" ja kui vaadata veidi kodumaised pungiteemalisi lehti, siis käib pidevalt võitlus nende ja nn antifa-de vahel. Väljamaa punkar on üldiselt ultratolerant ja vegan, meie oma sageli radikaalne rahvuslane, kes igasugu neegreid, pedesid ja taimetoitlasi silmaotsaski ei kannata. Selliste vendade tõttu on vähemalt üks väljamaa bänd isegi oma esinemise siinmail ära jätnud.

On olemas ka konkreetselt natsibände, kes muusikalises osas sarnanevad pungile (hiljuti oli just Viljandis väike hõõrumine kui selliste bändide kontsert linnale kuuluvates ruumides keelustati, Tartus on nende esinemisi olnud ühes teatud pubis, mis vahepeal nn natsi-pubi kuulsust omas, enam ma seda olukorda nii täpselt ei tea). Eks meil ole sõnavabadus, oma ruumides võib igasuguse meelsusega üritusi korraldada, aga miks tõmbab selliseid tüüpe nn peavoolu-pungi (hehee!) poole, kui see meil valdavalt tolerantne on? Et vahet pole, mis tekst, musa on äge ja saab lava ees karata ning teisi peksta? Pogotamine muuseas ei ole teiste peksmine või nimelt selga kargamine nagu too käesidemega noormees tundus arvavat, tema sellesuunalist provotseerivat ärplemist panid ka teised peale minu tähele.

Rada7-s avaldati Kurjami sünnipäeva puhul nendega päris tore intervjuu, kus nad ka veidi imestavad selle üle, mis sõnumit nende lugudest välja loetakse, konkreetse natsi-teema kohta näiteks sellised tähelepanekud:
"Pühapäeva õhtul käisime „Krooksus”, jõime oma õlle ära, tulime uksest välja ja CD-lt hakkas mängima „Hitleri vaim” ja siis kaks mingit noort natsi jooksid uksest sisse, et jõuaks ikka kogu loo ära kuulata. Reaalselt nad ei saa aru..." Aa, näe, ju siis Krooks on ikka edasi natsi-pubi :)
"Ükskord oli nihuke asi, mida ma ise ei näind pealt, aga räägiti, et siis kui me mängisime „Rabarockil”... Siis oli nii, et üks neonats oli seal õllejärjekorras ja kui ta kuulis., et Kurjam tegi soundcheckis „Hitleri vaimu”, siis ta jättis järjekorra sinnapaika ja jooksis ummisjalu sinna lava ette/.../ Ma ei tea, kurat võtaks, ma ei tea, miks nad seda kuulavad... Kas siis ei saa aru või lihtsalt vahet pole, et kui Hitlerit mainitakse või..."

Kõnealune laul siis ka:

Mu meelest võib vabalt olla see, et "lahe lugu, seal mainitakse Hitlerit!" ja noh, Villul on ju kah see lugu "Internatsid"...

Reede, jaanuar 27, 2017

Trump ja abort

Viimasel ajal on asjad kuidagi eriti piinlikuks läinud. Mu meelest hea ja asjakohane artikkel Evelyn Kaldojalt. Mulle tundub samuti nagu oleksid olemas vaid äärmused ja midagi nende vahel ei eksisteeriks. Ma näen üha enam, kuidas Trumpi pooldajad irvitavad vastaste kui mitte kaotada oskavate laste üle ja kahjuks on neile selleks kõvasti ka põhjust antud. Ameeriklased, noh, eks need olegi ju kõik ühed suured lapsed, aga jagada siin meie kandis ka igasugu kaheldava väärtuse ja päritoluga fotosid stiilis "üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna"...Rääkides tobedatest meemidest, siis minu lemmik oli hoopis see (no ei leia seda üles enam): kõrvuti on pildid tige Trumpi-pere ning armsad ja hoolivad Obamad vs mossis nägudega Obamad ja rõõmsalt kilkavad Bushid ning all tekst, et "kõik on õnnelikud, kui sellest s**** lahti saavad" ehk siis ametisse astuv vs ametist lahkuv presidendipaar. Üldse igasugu piltide tõendusväärtus on väike, iial ei tea me konteksti, millesse foto panna. Selle asemel, et analüüsida kehakeelt, lugeda huultelt või teha midagi muud mõttetut, võiks keskenduda tegelikele tegudele ja seda samuti mitte kontekstiväliselt (nagu E.Kaldoja mainitud poliitiliste ametnike vallandamine, see on loomulik praktika USA presidentide puhul, et kogu kabinet vahetub, meil on ametnikel lootust ametisse jääda ka peale "suurte ninade" vahetumist, seal väga pole, iga president toob kaasa oma meeskonna).

Konkreetsete tegude juures jõuamegi kohe abordini, isegi meil siin inimesed arutavad nüüd, kas meestel peaks olema õigus sõna sekka öelda või mitte. Ma ei saa kuidagi aru, kuidas see teema üldse üles kerkinud on, kui täiesti loogiline on see, et igaühel on õigus otsustada endasse puutuva osas st ka mehel konkreetselt enda loote puhul (jättes välja olukorrad, kus see mees on vägistaja muidugi). Teema ise tekkis mu meelest hoopis sellest, kuidas naiste reproduktiivsusorganite üle otsustab mingi punt (mees)poliitikuid (tuletagem meelde meie eksperte Noolt ja Vassiljevit), natuke kummaline, kas pole? Enamasti tehakse need otsused veel tegelikest ekspertidest (otseselt aborte tegevate naistega kokku puutunud inimesed) sõltumata, kuigi teada on, et aborte ära keelata on sama tark tegu kui keelata alkoholi, see suurendab automaatselt põrandaalust pakkumist. Aborte tehakse ja juuakse kõigist ohtudest olenemata. Lugesin just hiljuti Ameerika kuiva seaduse perioodi kohta, kus valitsus teadlikult lasi mingi koguse toodetud alkoholist (sest tootmist lõpetada ei saanud, alkoholi kasutatakse ka muuks, kui joomiseks) mürgitada ja tappis teadlikult hulga oma riigi kodanikke, õigustades neid surmasid sellega, et "aga miks nad siis jõid, said nüüd, mis tahtsid!" Kuidagi uskumatult küüniline tundub selline käitumine ühe valitsuse poolt, tundub, et abortidega tahetakse sama teed minna - las mõrtsukad surevad, miks nad siis seksisid üldse, kui last ei tahtnud! Sest ka pereplaneerimine rasestumisvastaste vahendite abil on radikaalsemate elu pooldajate puhul keelatud - peaasi, et elu, ükskõik, milline! Sellist jama ei aita aga kuidagi lõpetada inimesed, kes "kahetsevad, et pole ise aborti teinud", see jätab naiste õiguste eest võitlejatest just nimelt selle mulje, mida nende vastased soovivad.

Aga siia lõppu, olles sobivalt paranoiline, kas kellelegi tundub veel, et praegune valitsus oma väljaütlemistega muukeelse elanikkonna osas (kodakondsus hallipassimeestele, koolide keelenõuete leevendamine) sillutab teed EKRE-le? Jätan siinkohal arutlemata nende väljaütlemiste sisu üle, oluline on siin see, mis mulje need jätavad.

Neljapäev, jaanuar 26, 2017

Kui suureks saan, hakkan blogijaks!

Lasteaias oli taaskord see päev, mil lapsed said joonistada seda, kelleks nad tulevikus saada tahavad. Selguse huvides siis, ehk miks ma ei ütle, kelleks minu oma tahtis saada, lasteaias on liitrühm, kus erinevas vanuses lapsi ja neilt noorematelt selget tulevikuvisiooni veel ei nõutud. Ilmselt oleks Mikro teatanud, et tema tahab saada kas kassiks või hobuseks. Aga millistest ametitest siis tänapäeva lapsed unistavad? Oli mitmeid traditsioonilisi ameteid - ehitaja, politseinik, kokk, oli päris arhailisi ameteid nagu korstnapühkija, aga kõige üllatavamana torkas silma kahe noormehe (no ilmselt üks oli teise pealt viksinud, aga see selleks) valik - nemad tahtsid saada youtuberiteks.

Ma olen ikkagi vanem põlvkond ja minu arusaam youtuberist seondub meiginippe tutvustava tütarlapsega, kuigi ükskord saatis L. mulle videoid ka mingist mees-youtuberist, kes külastas erinevaid luksuslennukeid ja kümbles seal heas-paremas. Tuleb tunnistada, et see oli päris meeldiv vaatepilt - paljud meist ikka luksklassis lennata saavad, mida ei andnud võrreldagi meie kodukootud blogijate "mulle saadeti kohupiima, söön nüüd seda siin kaamera ees ja kiidan"- katsetustega.

Mis minu jaoks on üllatav, on see, et lapsed üldse teavad, kes on youtuberid (blogijaid nad ilmselt veel ei tea, sest ei oska lugeda...). Selle tulemusena hakkasin mõtlema, mida lapsed üldse arvutimaailmast teavad. Mulle tundub, et ses osas on laste vahel päris suured käärid. Kindlasti on lapsi, kel on juba algklassides oma arvuti ja nad oskavad seal ka midagi teha, minu "kohe-kaheksane" vist küll ei oska. No kui Youtube käima panna ja näidata, millistele ikoonidele vajutada, siis ta oskab järgmise video käima panna küll (kunagi vaatas ta sealt heegelkummide õpetusi), aga ei enamat. Mõnel ta klassiõel on vanemate tehtud FB konto olemas, aga seda ei kasutata ja ka Mini leiab, et FB on mingi täielik jama (iiiigav! nagu ta väljendub). Nutitelefon on tal uhkem kui mul (ei ostnud spetsiaalselt, L.-i vana, aga mul endal pole üldse nutitelefoni), kuid seda ei kasuta ta muuks kui helistamiseks, sms-ks ja vahel harva pildistamiseks. Mingitest äppidest pole ta huvitatud olnud, kunagi mängis L.-i eeskujul Simpsonite mängu, aga nüüd on ta huvi kaotanud (L. mängib jätkuvalt edasi...). Sugulasel, kes on Minist pool aastat vanem poiss, on juba mitu tahvlit ja nutikat otsad andnud, mingeid Legosid tahtis ta ka ainult sellepärast, et neis olid mingid koodid arvutimängu jaoks. Mini siis vahtis ka üle õla, mis värk on, aga erilist innustust ta sellest ei saanud.

Ma ei tea, kas siin mängib mingi eeskuju ka rolli, aga töö tõttu on meil kodus kontor, kus kaks arvutit ning üldiselt on lapsed mind näinud seal ainult töö tegemas (iiiigav!), nende nähes ma niisama netis ei surfa tavaliselt (sest tööl saab seda silmini teha). L. mängib küll kodus mänge, aga need on enamasti tapamängud ja ma eriti ei taha, et lapsed neid üle õla piiluvad, ega neid väga ei huvita ka. Võib-olla on sellest tingitud Mini arusaam, et arvuti on üks igav asi? Mitte et ma kohutavalt igatseks seda, et mu lapsed totaalses tehnikasõltuvuses oleksid, aga nende huvipuudus on kuidagi kummaline võrreldes mõne teise lapsevanema juttudega sellest, kuidas lapsed salaja nutikaid või tahvleid pätsavad jne. Või ongi nutiseadmed põnevamad laual lebavatest arvutitest? Nutikad on lapsele kindlasti lihtsamad käsitseda kui arvutiklahvid ja hiir.

Teisipäev, jaanuar 24, 2017

Will Self. Vihmavari

See on üks väga vastuoluline raamat. Võtsin ta kätte ja mõtlesin peale esimesi lehekülgi, et millesse ma ennast nüüd ometi mässinud olen!? Vaatasin, et ka Goodreadsis on arvustusi seinast seina ning seetõttu keskmine hinne vaid sutike üle kolme, pole väga tavaline, et kirjutatakse kommentaare, kuidas ei suudetud raamatut lugedagi või mainitakse irooniliselt, et ilmselt sai see Bookeri auhinna nominendiks vaid seetõttu, et tundus enamikule loetamatu ja seetõttu "ilmselt geniaalne".

Mina lugesin raamatu läbi ning möönan, et sain isegi aru, mis eesmärki autori kirjutamisviis võis kanda, kuid tunnistan, et lugu ise pigem kannatas, kui võitis sellest. Niisiis:

1918 Naisõiguslane, sotsialist ja sõjamoonavabriku tööline Audrey Death haigestub Euroopas hävitustööd tegevasse letargilisse entsefaliiti, mis tapab kolmandiku ohvritest ning muudab teise kolmandiku elavateks laipadeks. 
1971 Ligi viiskümmend aastat Frierni psühhiaatriahaiglas hoitud Audrey Death pälvib abielukriisis vaevleva uuendusmeelse arsti Zack Busneri tähelepanu. Kas lootusetuks vaimuhaigeks peetud vanaproua on tegelikult täie mõistuse juures? 
2010 Frierni vaimuhaiglast on saanud luksuslik korterelamu. Nüüdseks juba pensionil dr Busner uitab mööda Põhja-Londonit, otsides tõde tolle tormilise suve kohta, mil ta postentsefaliitsed patsiendid uue võimsa ravimi abil üle aastakümnete üles äratas. 
Briti kirjaniku Will Selfi ambitsioonikas romaan „Vihmavari“ (2012) koob kireva gobelääni teadvuse voolust ja sajandi jooksul elatud eludest. Man Bookeri auhinna kandidaatide lõppvalikusse jõudnud vana kooli modernismi vaimus raamatut on võrreldud free jazz’iga: elulood ja sisemonoloogid põimuvad, tegevus hüpleb ajastute vahel, ühe inimese kogemusi filtreeritakse läbi teise omade. Zack Busneri tegelaskuju on tuttav juba Selfi varasematest jutustustest ja romaanidest, see aga, kuidas ta katatoonias patsiendid otsekui imeväel üles äratab, põhineb samal ajaloolisel episoodil, mille briti neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks jäädvustas 1973. aastal raamatusse „Awakenings“
Sünged sõja-aastad, industrialiseerumise raske ja tervistkahjustav algus, Viktoriaanlik hullumaja, poliitilised intriigid. See kõik on väga huvitav, kuid esitatakse kogu lugu läbi teadvuse katkematu voolu, just nii, nagu me tegelikult mõtleme. Selle aja jooksul, mil ma panen siia kirja ühe enam-vähem loogilise lause, jõuan ma tegelikult oma peas päris mitut poolikut, asjaga mitteseonduvat mõtet mõelda. Täpselt samamoodi liigub edasi ka autor - tegemata vahet alateadvusest pärit võrdlustel, laskmata end takistada erinevatel aegadel, keelelistel erinevustel (originaalis kasutati (vist) kokni aktsenti, nii et osa ingliskeelseid lugejaid olid ka selle dešifreerimisega üsna kimpus, selle eestikeelne tõlge on arusaadav, aga omamoodi) või tegelaste vaheldumisel. See kõik teeb lugemise üsna keeruliseks. Kõige parem on keskenduda täielikus vaikuses ja siis hakkab lugu tõepoolest elama. Katsu sa aga raamat korraks käest panna ja hakata uuesti pooleli jäänud kohast lugema - see on juba keeruline. Mingeid peatükke või muid tekstimassiivi eristamiseks kasutatavaid markeeringuid Self ei kasuta, see-eest leidub aga ohtralt kursiivi, mille kasutamismetoodikale ma pihta ei saanudki. Seega lugesin enamasti peale raamatu pooleli jätmist viimast lehekülge mitu korda, et tuvastada - ahhaa, siia ma vist umbes jäin. Aga kas meie mõtted on tegelikult niimoodi liigendatud nagu korralik essee? Kas me suudame kord peast läbi käinud mõtte algsel kombel taastada? Ei suuda ju. Just sellest aga "Vihmavari" räägibki - inimestest, kes on haiguse tõttu oma aega kinni jäänud ja inimestest, kes muul põhjusel pidevalt mõtetes ajarände teevad. See räägib mälust, unustamisest ja liigsest mäletamisest. Huvitava põikena märgin ära, et loo aineks oleva tõsielulise sündmuse põhjal tehtud filmi "Awakenings" olen kindlasti näinud, tean, et see meeldis mulle väga, aga sellegipoolest ei mäleta mitte vähimatki üksikasja. 

Aga kes või mis on vihmavari? Minu meelest on vihmavari kõige laiemalt (teine) inimene. Leheküljel 37 mainitakse: "/.../ vihmavarjude saamiseks ei sõlmita ealeski lepingut, neid ainult omandatakse mingil salapärasel moel, et nad oleksid viivuks kasulikud, seejärel tüütud ja koormavad ning viimaks läheksid kaduma." Vihmavarje leiab raamatust veel enamgi, aga mulle meeldib just see nukker mõte - kas pole me kõik kellegi jaoks vaid vihmavarjud? Samas on ka iga vihmavari inimene oma tunnete ja sisemaailmaga, mis on iseenesest elu suur ime. Raamatu tiitellehel tsiteeritakse James Joyce´i: "Venda on sama lihtne kaotada kui vihmavarju." Jah, ka loos on inimesi, kelle jaoks ei sea unustamisel piire isegi veresidemed, mis siis veel "tavainimestest" rääkida, samas eks ole inimesed laiemalt võttes kõik üksteise vennad (ja õed). Äkki vähemalt üritaks üksteisesse suhtuda paremini kui vihmavarjudesse, mida kasutad kui vajad ning nende tüütuks muutumisel kaotad lihtsalt ära? Seda on aga palju lihtsam öelda kui teha. Kogu selles aja ja inimsaatuste virvarris - äkki me siiski olemegi vaid lihtsad vihmavarjud aegade tuultes?

Raamatus on koos palju huvitavaid lugusid, elusaatusi, need põimuvad, kuid igaühest saame me vaid raasukese maitsta, täpselt nii, nagu ka päriselus. Ilmselt on "Vihmavari" raamat, millest mitmekordsel lugemisel erinevaid tahke avastada, poleks see lugemine ainult nii vaevaline!


Esmaspäev, jaanuar 23, 2017

Vanaisa lood

Koolist anti ülesanne - palugu laps (vana)vanaemal-isal talle mõni tore lugu rääkida, õppigu laps seda jutustama ning kandku teistelegi ette. Meil on selles mõttes hea, et valida on koguni kahe vanaema ja kahe vanaisa vahel (lisaks on olemas ka tervelt neli vanavanaema, vanavanaisasid paraku mitte ühtki).

Esimesena pakkus oma lood välja minu isa. Kuna ma ise olin lapsepõlves enamikku tema lugusid kuulnud, siis aimasin, et midagi väga salongikõlbulikku sealt ei tule. Mitte, et vanaisa mingi ropp mees oleks, ei, tal oli lihtsalt "õnne" elada eesti poisina Kohtla-Järvel ning enamik tema lapsepõlvelugusid kannab koondnimetust "eestlaste ja venelaste sõda".

Näiteks see, kui ta ema ostis pojale uisud ja käskis uisuväljakule tritsutama minna. Teadagi, hoki on karmide meeste mäng ning teatavasti oli NL-i koondis selles karmis mängus üsna kõva käpp, siiani on hoki just vene päritolu poiste seas eriti populaarne. Nii oli ka siis ning hokiväljal peremehetsenud vene poisid tegid ka minu isale selle selgeks - saa aru, hoki ei ole eestlaste mäng, hoki on läbi ja lõhki vene poiste pärusmaa, seekord me sulle tuupi ei anna, sest sa olid nii naiivne, aga järgmine kord, kui uiskudega siia tuled, siis hoia alt! Isa läks koju, rääkis oma emale loo ära, ema peitis vaikides uisud kappi tagasi ega teinud enam kunagi juttu, et poeg võiks ikka uisutama minna.

Juba veidi vanematele eesti poistele nii lihtsalt enam armu ei antud. Näiteks kui eestlastel oli koolis mingi pidu või üritus olnud ja nad peale seda bussiga koju sõitsid, siis juhtus sageli nii, et bussi peatas kinni kaigaste ja muuga varustatud vene poiste jõuk ning bussijuht tunnistas nukralt, et ta ei saa midagi teha, mingu eestlased nüüd ilusti maha, sest muidu lõhuvad venelased bussi ära ja seda tema lubada ei saa. Üldiselt pisteti siis jooksu, sest venelasi elas Kohtla-Järvel oluliselt rohkem kui eestlasi.

Ühel korral aga juhtus sedasi, et mu isa tuli koos sõpradega linna pealt, mingis selle loo versioonis oli ta suutnud kusagilt hankida mingi kultusliku väljamaa bändi vinüülplaadi, mida ta ettenägelikult põues peitis. Kusagil pargivahel sattus neile aga vastu tulema kolmeliikmeline venelaste punt. Isa kaks sõpra pistsid plagama, mõlemile jooksid vene poisid kohe järele, isa vastu seisma jäänud jõugu kõige kurjem liige tõmbas aga ootamatult noa välja. Loomulikult andis ka isa siis kandadele valu, aga noaga rets ei jäänud samuti sugugi maha, nad olevat niimoodi jooksnud oma kolm kilomeetrit, üks ees, teine 10 meetrit tagapool, väga võrdse vahega. Mingil hetkel jõudsid nad tollase miilitsajaoskonna juurde, kus üks miilits parajasti maja ees suitsu tegi. Isa karjus "Pamagiite! Ubivajut!", sest miilits oli ju ka otse loomulikult venelane, aga too vaid urahtas mokaotsast "Pašol tõ!". Ilmselt pidas tagaajamist poisikeste naljaks. Peale seda joosti veel oma kilomeeter, mille jooksul pätt alla andis ega enam jälitada ei viitsinud.

Oot, või oli see plaadilugu üks teine, kus keegi kole pätt, nimega Lenin, isale ikka päriselt tappa ka andis ja tal põues olnud plaadi puruks lõi? Igatahes on arusaadav, millise tonaalsusega kõik need lood on. Mina kartsin lapsepõlves venelasi väga, sest minu silmis olid venelased mingid kurjad trollid, kes ei tahtnud muud, kui eestlastele peksa anda. Suur oli mu imestus, kui meie kanti tuli suvitama üks sõbralik vene tüdruk, kes sugugi kedagi lüüa ei tahtnud. Ega ma muidu ühtki venelast seal Tammelinnas ju tegelikult näinud olnudki. Seega need kunagistest oludest tingitud lood vist väga ei kõlba tänapäeva maailma ega ole sugugi õpetlikud, mida vanaema-vanaisa lood ilmselt idee poolest olema peaksid...

Kolmapäev, jaanuar 18, 2017

Michel Houellebecq. Alistumine

Niisiis, lõpuks jõudis see ka minuni. Kuigi väga palju arvamusi on juba avaldatud, siis kavatsen ma ka enda oma kirja panna, sest pole selles lihtsalt siiani 100% ühel meelel (endaga siis, noh).

Olin valmis millekski masendavaks, häirivaks, hullemaks kui Houellebecq´i eelnevad romaanid ja ma olin seda lugema hakates ka väääga pahas tujus. Esiteks üllatas raamatu lühidus - selline pisike novellike ja niipalju kisa? Sai ühe jutiga töö juures läbi loetud.

Algus oli mu meelest väga ilus ja hästi kirjutatud. See peategelase ja Huysmansi suhe, inimese ja kirjanduse suhe üldse, inimese ja kirjutamise suhe. (Täiesti teemaväliselt - blogija küll enamasti mõtleb oma teemad peas valmis, aga kas ta suudaks neid ka samamoodi RÄÄKIDA kui kirja panna? Pigem mitte.)

Siis aga, leheküljel 10 tabas mind totaalne deja vu - see suhete anatoomia, esimesed suhted kui peaproovid abieluks jne jutt. Kas keegi avaldas kusagil sellest katkendi või tegeleb Houellebecq oma tekstide taaskasutusega? Sest täie kindlusega olin ma seda kõike juba temalt lugenud. Mitte, et Houellebecq ei tegeleks üldjoontes üldse ühe ja sama loo erinevate tahkude alt kirja panemisega...

Minu jaoks oli see raamat kokkuvõttes päris lõbus. No kes julgeb öelda, et see ei ole huumor  - "meestevaheline vestlus kui pidev kõikumine pederastia ja duelli vahel" (lk 39) või selline kuldaväärt tsitaat: "Teisi inimesi on raske mõista, on raske teada saada, mis on peidus nende südamepõhjas ja ilma alkoholi abita ei suudaks me seda võib-olla kunagi." (lk 110). Peategelases mina mingit jubedat monstruminimest ei näeks, pigem on ta üks kurva kuju rüütel, kelle jaoks on viinamarjad hapud ning kes jonnakalt usub, et ka kõigi teiste elu on niisama õnnetu kui tema oma. Etterutates julgen öelda, et ka loo lõpplahendus kinnitab mu meelest seda arusaama, et peategelane on karikatuur.

Vastikuks muutus lugemine alles siis, kui esile kerkis Rediger - endisest katoliiklasest uus-islamiusuline, kes uut korda jutlustas ja selle toel ülikooli rektoriks ülendati. Tema arusaami elust on häiriv lugeda, kuid samas tuleb silmas pidada ka seda, mida ta ütleb - temasuguse omakasupüüdliku võimumehe jaoks on kõige võikam element ateist-humanist. Katoliiklase ja paremäärmuslase annab palju lihtsamalt ümber programmeerida. Kõige, tema meelest halva allikaks on individualism - usus elamine sisaldab endas aga individualismi surma, sellest ka raamatu nimi "Alistumine". Loomulikult ei alistu kõik sugugi võrdsel määral, mõned on ikka võrdsemad ja siin tuleb mu meelest taas mängu see hapude viinamarjade teema - individualismi kadu on eelkõige positiivne nende jaoks, kes peavad oma elu kannatuseks. Või üldistades pea kõigi revolutsioonide põhituuma - hakaku nüüd lõpuks halb neil, kel enne oli hea.
P.S "Inimliku õnne tipp seisneb jäägitus alistumises" meenutab minu jaoks A. Huxley "Hea uue ilma" ideed - leppimist oma rolliga ühiskonnas, igasuguste teravamate tunnete puudumist, vastuhakust mitte mõtlemist. Või noh, see on nii enamike düstoopiate puhul vist. Ja kas me mingil määral juba ei elagi säärases ühiskonnas - las see kolmas maailm kannatab, nad ongi sellised lollid ja alamad inimesed, aga kui mängu tuleb see, et meist tahetakse ühtlane alluv mass teha (mida me jälle teistpidi ka oleme, kapitalismi orjad) siis seda me kohe kuidagi ei tahaks.

Huvitav, mis vimma see Houellebecq just ülikoolide vastu tundis, et ta õppejõude koledate vanameestena kujutas, kes muidu naist ei saa, kui usuvendade sobingu tulemusel? Loomulikult inimesed ongi äärmiselt kohanemisvõimelised, eks vägagi paljudel tuleks ka šariaadiseadustega kohanemine valutult välja ja võib-olla olen mina lihtsalt väga naiivne, aga raamat jättis mulle pigem karikatuuri kui ohtliku tõekuulutuse mulje. Ma ikka arvan, et Redigeri-sugused ei suuda kunagi meie ühiskonnas keskaega taaselustada, sest nende retoorika on juba paberilt lugedes liiga tülgastav ja vastuhakku noriv ning koledaid kiimas vanamehi pole nii palju kui Houellebecq´i raamatuis.

Sarnaseid õudusromaane eesootavast ning sageli samadel alustel (patriarhaat, ühine usk, karmid seadused) üles ehitatud düstoopiast on ennegi kirjutatud, "Alistumise" nõrk koht on mu meelest just see, mis sellest sensatsiooni tegi, ehk siis tegevuse lähitulevikku paigutamine ja konkreetsete isikutega sidumine. Või on Houellebecq tõesti Kassandra?

Teisipäev, jaanuar 17, 2017

Lauri Räpp. Linn on minu

Kui keegi veel ei tea, siis raamat räägib ühe mu kaaslinlase elust, aga veidi teises linnajaos ja paar aastat varem. Enne raamatut aga oli blogi, mille otsa ma sattusin oma ainsa mind ja Annelinna ühendava lüli kaudu, sellest veidi hiljem. Tegelikult on autorilt ilmunud veel ka Kuuba-raamat ja ta peab paari reisiblogigi, kuid nendega ma täpsemalt kursis ei ole. Igatahes tabas mind Tartu-blogi lugedes äratundmisrõõm ja nii jäingi seda jälgima. Raamatu ilmumisest kuuldes kartsin, et ilmselt olen tänu blogi lugemisele juba kõigega kursis, aga õnneks see 100% nii ei olnud.

Just selle varasema lugemiskogemuse tõttu ei oska ma nüüd tagantjärele neid eelnevalt blogist loetud osi hinnata (peamiselt läbu-osa) ja ilmselt on nostalgia üldse halb hindaja - kõigile ju meeldib see, milles nad ise sõna sekka oskavad poetada. Samas ega vist teemaga mittetuttav inimene seda raamatut väga lugema satugi? Nostalgia on igaljuhul hea, sest paljud mäletavad, aga vähe on neid, kes üles märkida viitsivad/oskavad/tahavad.

Lugu algab autori lapsepõlvega Veeriku linnaosas, mis on ühtlasi üsna samasugune kui oli minul Tammelinnas neli aastakest hiljem. Veerikule sattusin teadlikult siiski alles üheksakümnendate lõpus, aga ilmselt ei olnud ajavahed siis veel nii tuntavad kui mõned aastakesed hiljem ja lapsepõlvekirjeldustes midagi eriliselt rabavat polnud. Edasi satub autor aga elama Annelinna, kus läheb 84. aastal ka kooli, tollasesse 12. Keskkooli. Kusagil seal annab ajavahe ennast juba kõvasti tunda. 84. aasta Annelinnas on veel totaalselt punane värk - pioneerid, Leninid, venekeelsed Kakukese-etendused, sõjalise tunnid ja muu selline. Juba 4 aastat hiljem (ma läksin 5. Keskkooli 88.aastal) oli õhustik kõvasti muutunud - meil oli pool klassi pildil koolivormides, teine pool aga juba humanitaarabi-dressides (mis nägid välja palju hullemad kui koolivorm, aga mille kandjad end ometi poole paremini tundsid), vene keel algas alles kolmandas klassis ja pioneerindusest jäime hoopis ilma. Mu pinginaabri kaks aastat vanem õde sai seda lõbu aga veel kaasa teha.
Eks see vist sõltus koolist ka, ilmselt suurtes linnakoolides pidi rohkem nööri mööda käima, L. väikse maakooli lapsena läks kooli 85. aastal ega tea üldse midagi punasest värgist, ju seal sai sellele kergemini läbi sõrmede vaadata. Elasime huvitaval ajal!

Peale algkoolimälestuste pajatab autor üht-teist ka Annelinna elust-olust tollasel ajal, mis on minu jaoks aga üsna tume maa. Võrdluses tänapäeva Annelinnaga (kuhu ma ka tegelikult väga harva satun, sest kõik kolivad ju sealt minema) muidugi päris põnev lugemine.

Mu lemmikosaks raamatust oli aga kahtlemata autori mälestused Tartu Levimuusikapäevadest, kuhu ta küll 10-aastasena tänu tutvustele sattus, kuid hämmastavalt palju meelde suutis jätta (osalt ka tänu salvestustele muidugi). Mina kuulsin neist ainult läbi vanemate suude, et olla märkimisväärne üritus olnud, kas nad ka ise seal käisid, ei teagi. Sellega seoses tekkis mõte, et keegi võiks kirja panna oma Rock Summeri mälestused, just nii publiku poole pealt, esinejatest Onu Bella ja kas mitte M. Raud (võin nüüd ta kellegi teisega sassi ajada) on seda suurüritust küll veidi valgustanud, aga omal ajal oli see vähemalt minu jaoks selline mega-Meka, kuhu "kui suureks saan, siis raudselt lähen". Muidugi said Rock Summerid enne läbi, kui mina piisavalt suureks...Levimuusikapäevade mälestused on kindlasti väärt materjal ja hea meeldetuletus selle kohta, et laste kaasavõtmine rock-üritusele ei tähenda sugugi nende hukkaajamist.

Või noh, kui raamatut edasi lugeda, siis äkki ikka siiski? Sest edasi läks elu läbuks kätte. Mitte minul muidugi, mina olin igavesti ontlik, sest mul lihtsalt ei lubatud õhtuti väljas tolgendada ja selleks ajaks kui ma lõpuks uksest välja murdsin (umbes sama taktika, mis loo autoril - pidevad klassiekskursioonid ja igati korralike klassiõdede sünnipäevad kusagil pärapõrgus, kust õhtust bussi tagasi ei tulnud...) oli skene vist veidi maha rahunenud või ei "õnnestunud" mul siiski päris õige rahvaga tuttavaks saada. Satelliidi pidudel ja muidu Annelinnas kolamas käis ainult mu kunagine pinginaaber, keda ma koledasti kadestasin, aga üldiselt Tammelinnast ikka nii kaugele ei mindud. Selle paigaga, millest raamatus juttu, sain ma tuttavaks aga 90ndate lõpus, kui mul tekkis esimene boyfriend, kes elas Saare poe taga üheksakordses majas (see raamatus nimetatud samas majas elanud SATi-Mati tundus kuidagi tuttav tegelane) ning oli kunagine 12. KK poiss. Just ühe toonase ühise tuttava kaudu ma sellesse Tartu-blogisse sattusingi. Ihaste-peod olid aktuaalsed veel tollalgi ja üldse see Annelinna-Ihaste vibe tundus minusuguse algaja jaoks maru põnev ja ahvatlev, kuigi toona oli valdav enamus asjaosalistest juba peaaegu täiskasvanud ja oluliselt rohkem mõistuse juures, legendid sellest, mis kunagi oli, ei surnud kunagi. Noorus on ilus aeg jne.

Tegelikult meeldis mulle väga ka raamatu epiloog. See on selline Tartut armastava inimese pisarakiskuja, mis igaühel toob mõttesse omad assotsiatsioonid mingi paiga, lõhna, tunde või inimesega. No on ju üks jube vinge linn!

Esmaspäev, jaanuar 16, 2017

Mats metropolis

Indigoaalase humoorikas postitus tõi mulle meelde aja, mil ma ise võõras kodus elasin. Võõrastes kodudes vist tõepoolest juhtub asju.

Tegelikult juhtus see lugu pea kümme aastat tagasi, aga on erilise kogemusena siiani meeles. Enamasti elasime oma Rootsi komandeeringute ajal B&B tüüpi majutustes, hostelites ja ühel korral ka oma korterist tuba välja üürivate inimeste juures, kes samal ajal kodus olid, aga tollel kahenädalasel komandeeringul juhtusin elama üksinda kellegi võõra korteris, kes seda välja üüris. Korter asus pea Stockholmi raekoja taga, Mälareni järve ääres ning mu kolleegi sõnul oli see väärt ilmselt vähemalt miljonit, olgugi, et tegemist oli ühetoalise elamisega. Olen edutult püüdnud seda Google Mapsilt üles otsida, aga see kant on ühtviisi vanu ja väärikaid kortermaju täis ja õiget kohta on keeruline tuvastada.

Kõige napakam episood on seotud sellega, et tööandja abikaasa laenas mulle nädalavahetuseks oma suurt korviga naisteratast, et mul mugavam ringi liigelda oleks. Me ei teinud enne selgeks seda, kas ratast majas üldse kuskil hoida on, aga nemad väitsid mulle, et kui pole, jätku ma sõiduvahend maja ette (lukku rattal polnud) - ilmselt ei varastata ära ja kui varastataksegi, siis pole see enam minu mure. Halloo? Kas suudab mõni korralik Ida-Eurooplane sellise mõttega leppida?! Mina - ei iialgi! Sõitsin siis töökohalt mõningase ringiga koju ning tuvastasin, et mingit rattaparklat tõesti maja juures silma ei hakanud. Nojah, egas midagi, lift ju majas on, viin selle oma teise korruse korteri esikusse - maja ette jätaks selle ainult täiesti nõrgamõistuslik! Jube raske ratas oli, vinnasin ta liftiukseni ning pidin tõdema, et sellesse vanaaegsesse raudpuuri mahub heal juhul pool rattast, kui sedagi. Palju õnne, eks veame ta siis teisele korrusele, mis see siis ikka ära ei ole, õhtuks jõuan vast ikka kohale. Teekond oli jube, sellega kaasnes õudne kolin ja hirm, et keegi majaelanikest tuleb vaatama, mis siin, rikaste inimeste väärikas hoones, ometi toimub. Olin jõudnud umbes kolm astet minna, kui maja trepikotta sisenes keegi nägus noormees ja pakkus oma abi. Niikuinii olin vahele jäänud, las ta siis vähemalt aitab! Pingutatud small-talki käigus suutsin punastades puterdada, et " see ei ole tegelikult üldse minu ratas ihihihihii...". Ilma edasise selgituseta. Alles hiljem mõtlesin, et see kõlas ikka väga kahtlaselt. Aga no politseid ta ei kutsunud ja rattaga tuppa ma jõudsin. Loomulikult ei puutunud ma seda terve nädalavahetuse ja ei mäleta isegi, kuidas selle kolaka esmaspäeval tööle tagasi tarisin.

Toas oli samuti hunnik potililli, nende hulgas kaunilt õitsvad orhideed. Minu teada võõraid lilli ilma instruktsioonideta hooldada ei või, nii ma siis jälgisin, kuidas kaunid lilled päev-päevalt kõik oma õied kaotasid....Tegelikult käis tädi minu äraolekul posti järel ja ilmselt hooldas ise oma lilli, aga toona olin ma üsna ahastuses. Ilmselt olid orhideed lihtsalt oma arengu selles faasis, mil nad õied küljest viskavad.

Õhtuti oli mu meelelahutuseks peale tööd telekast Simpsoneid vaadata. Esimesel õhtul sain umbes pool tunnikest vaadatud, kui algas mingi võigas pinin. Algul ei tuvastanud ma selle allikat, aga siis avastasin, et teleka kohal on suitsuandur ning kodus see vahel pirises vastikult, kui tal patarei tühjaks hakkas saama. See veel puudus! Mismoodi ma magada saan, kui see pinin ei lõpe! Laed olid muidugi stiilselt kõrged ning minu võimaluseks andurit vaigistada oli seda voodil hüpeldes harjavarrega klobida. Õnneks midagi teha mul sellele ei õnnestunud. Panin teleka kinni ja istusin ahastuses voodile. Pinin lakkas. Ah, see oli hoopis kurjavaimu telekas, mis pinises! Panin teleka uuesti käima ja pininat polnud. Poole tunni möödudes hakkas see jälle pihta. Sain aru, et selline ongi tema "omapära". Või oli see mingi telekavaatamisvastane vahend, ei mina tea.

Igatahes oli mul igav. Toona ei olnud mul mingit läpakat, nutitelefonist või tahvelarvutist võis vaid und näha. Raamatuid vist ka polnud. Linnas jõlkumisest olid jalad juba valusad. Mis oleks põnevam kui võõra inimese sahtlites sobrada! No niikuinii on ta selle võimalusega arvestanud, eks?! Tõmbasin esimese sahtli lahti ja seal oli pakk punast Marlborot. Aarrgghhh! See veel puudus! Sul on igav ja pakk suitsu! Lahtine pakk oli ja selline suvaline arv sigarette sees, mitte kõik ja mitte paar viimast. Ega ta neid üle lugenud niikuinii pole!? A see suitsuandur? No kui ma kätt aknast väljas hoian, siis vast ei hakka undama?! No ja nii ma siis tõmbasingi seal väärika maja väärika akna peal võõrast suitsu. Võib-olla ühe, võib-olla paar. Suitsuandur oli vait.

Mis ma veel halba tegin. Vannitoas suutsin ühe klaasi ära lõhkuda, ikka nii, et endal ka veri taga. Kraapisin kõik kokku, viskasin prügikasti, kus peidetud konid, banaanikoored ja muu läbu ees. Prügikonteinerid pidid keldris olema, küllap ma viimasel päeval viin välja. Läksin siis viimasel päeval prügi viima ja no seal neid konteinereid ikka jagus! Meil toona veel sorteerimiskommet polnud, aga seal oli iga võimaliku kategooria jaoks oma tünn. Ei no tore, ei hakka mina sealt klaasikildude vahelt löga sorteerima! Miks sel tädil siis toas vaid üks prügikast oli?! Võib-olla sai ühistu hiljem minu pärast ilge trahvi kaela, aga sellest ma ka muidugi ei tea. 

Olgu öeldud, et kõik muud ööbimised jäid igati ontlikeks ning neis ma ei põhjustanud ühtki probleemi. Võõrastes kodudes kaotab inimene ilmselt osa iseendast ja hakkab kohtlaselt ringi rapsima, et ennast taasleida ning võib selle tegevuse käigus ümbritsevale keskkonnale pöördumatut kahju teha....

Reede, jaanuar 13, 2017

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat

Pole ammu ühtki raamatuarvustust kirjutanud, aga selle, pea 600-leheküljelise loo, sain kolme päevaga loetud (muu elu kõrvalt, noh), seega väärib ilmselt meenutamist. Spoiler alert (Rents otsis eestikeelset vastet sellele, mul jäi kahe silma vahele, kas leidis ka?) igaks juhuks, ma ilma midagi paljastamata poleks saanud kuidagi miskit arvata.

Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Niisiis, raamat, mis nõretab religioonist. Ja on samas sci-fi. Ma pole varem sellist kombinatsiooni kohanud. Samuti on ta korraliku ulmeka jaoks ilmselt liiga vähese actioniga. Ma ei ole küll ulmelugeja, kuid imelikul kombel on kõik loetud ulmekad mulle meeldinud. Sealjuures lasen ma silmadega üle igasuguste tehnoloogiate ja muu sellise kirjelduse, mis (mu meelest) suuri ulmefänne väga huvitab ja keskendun ikkagi inimesele, nende mõtetele ja tunnetele. Selles osas oli "Imelike uute..." minu jaoks päris sobiv, sest täpselt seda sama tegi ka peategelane, kristlik misjonär galaktikas. Tulnukad olid loomulikult ka. 

Tulnukatega on alati see lugu, et nad on jubedad. Isegi kui nad on pealtnäha sõbralikud, kätkevad nad endas alati mingit ohtu, nende ligiduses ei saa inimene end turvaliselt tunda. Isegi kui me ei ole rassistid, siis olendid teiselt planeedilt ajavad meile ikka hirmu peale ja tõestavad seda, et võõras pole oma. Siinse raamatu tulnukad on veel jubedad ka, koledamad kui teada-tuntud punnissilmsed humanoidid. Aga nad on rahumeelsed ja nad on...kristlased. Mitte mõõk-pihus ristisõdijad vaid alandlikud lambukesed, kes ihkavad Jumala armastust. 

Terve raamatu ootasin ma, ja olin üsna kindel oma ootuste täitumises, et lõpuks paljastub vennikeste tõeline pale. Paljastub tõesti midagi nende usu kohta, aga füüsiliselt kellelegi kallale ei kiputa ning soolikaid ei lenda. Raamatu kõige õudsem koht puudutab planeedil Maa elavaid inimesi ja nende julmust, kaugel planeedil vägivalda pole. Üldse on seal kaugel planeedil ärevust palju vähem kui meil, sest välja on valitud "parimad parimaist", seda, et igasugu salaagentidel ja missioonivendadel peret ega lähedasi olla ei tohiks, on vana tõde (tegelikus elus see minu teada sugugi nii pole), aga seal on välja valitud ka tüübid, kel pole pea ühtki pahet ega nõrkust. Muidu läheks ju kord käest ära! Minu jaoks oli huvitav koht see, kus leitakse, et ilma pahede ja tugevate emotsioonideta pole tegelikult ka elu. Kõik pahed ja negatiivsed emotsioonid on endast välja rookinud aga ka loo peategelane. Talle on alles jäänud vaid armastus ja seegi ähvardab koost laguneda. 

Ma oleks tahtnud teada, milline on autori enda suhe religiooni, aga seda ma kuskilt välja ei guugeldanud. Ma ei ole usklik, aga ma suutsin seda raamatut vaevata lugeda, Piibli-tsitaadid ei häirinud mind, aga ma võib-olla ei saanud kõige paremini aru sellest, milline oli religiooni roll selles loos. Ma tahaksin täitsa teada, mida mõni kristlane sellest arvaks. Oli see raamat kristluse poolt? Vastu? Neutraalne? Mina ütleks, et raamat oli armastuse poolt ja paljud kristlased leiavad, et armastus ongi Jeesus. 

Eeldasin ka seda, et tuleb happy-end, ei tulnud, lõpp jäi lahtiseks ning autor on teada andnud, et see raamat jääb tema viimaseks romaaniks. Mind see ei häirinud, mulle meeldib, kui konkreetseid vastuseid ei anta. Mõtlema paneb see lugu küll, just inimlikkuse ja selle väljenduse üle. Ma julgeks öelda raamatu põhjal, et inimlikkus ei ole perfektne, selles on palju üsna kohutavat, kuid samas on see parem kui tunneteta kuulekus ja töörügamine, ilma armastuseta ei ole inimest. See peaks rahuldama nii kristlasi kui ateiste.

Neljapäev, jaanuar 12, 2017

Otsides teistes ennast

Lugesin taas üht häirivat raamatut, Madissonil oleks ammu pea plahvatanud, aga mind häiris üldise "ebanormaalsuse" taustal hoopis üks päris tavaline asi, mis mind alati selle esinedes nii kirjanduses, filmis kui ka päriselus marru on ajanud. Nimelt see, kui enda eest välja ei astuta. Raamatus osutub jõhkardiks peategelase juurde ulualust otsima tulnud tütarlaps, mingi arulage, aga ülbe blondiin, kes peategelase valdustes peremehetsema hakkab, teda alavääristab ja lõpuks lausa füüsiliseks läheb. Loos on sellel kõigel oma mõte ja asi laheneb muid teid pidi, aga alguses ajas see enda mitte maksma panemine mind tõeliselt vihale. Karjuv ebaõiglus sinu suhtes ja sa ei tee midagi arvestatavat, et see lõpetada?! Ma ei suuda seda ilma ebamugavuseta isegi raamatust lugeda, päriselus talun veel vähem. No vähemalt siis, kui esimene ehmatus üle läheb. Teiste eest olen ka välja astunud, aga ükskord irvitas üks "jõhkard" (kelleks oli muide õpetaja) mulle näkku, küsides, et miks mina, kui ohver ise enda kaitseks välja ei astu, siis ta jääbki eluks ajaks tallaaluseks ning leidis oma käitumise veel sellega õigustatud olevat - treenib inimest eluks ette.

Mina sain ka lapsena alati ema käest pahandada, et miks ma temale kaeban, miks ma enda eest välja ei astunud! See ajas mu alati nutma, sest kas ei peaks siis vanem ikka lõugade lõrisedes oma järglase kaitseks välja astuma? Tagantjärele usun, et mu emal oli mu kohmetust sama vastik taluda, kui mul praegu suvaliste tegelaste oma lugeda. Ära ole selline pussy! Selguse huvides siis, et ei kästud mul kellelegi virutada või midagi sellist, vaid ikka sõnadega paika panna. Ma ei osanud, iial ei tulnud õiged sõnad õigel hetkel meelde, alles kümme minutit hiljem teadsin, et vot kuidas ma oleks pidanud vastama ja olema. Eks mingeid leebemaid soovitusi anti ju ka, aga kas keegi teab, et teise põse ette pööramine oleks kunagi agressorit taltsutanud? Mingid tobedad vanasõnad stiilis "kes teisele ütleb, see ise on!" jne. Vaikne leppimine sellega, et keegi su asjade peal trambib või järjekorras ette trügib. Ole sellest lihtsalt üle! - jube lihtne soovitada, aga üldiselt inimestel on siiski tunded olemas. Vaid igas olukorras enda eest seismine on see, mis elimineerib ohu mõne jõhkardi kergeks märklauaks saamisel. Kui nad näevad, et minuga ei tasu jamada. Muidu nad lihtsalt vaatavad, kui kaugele on veel võimalik minna, kui palju ta on nõus ära kannatama.

Miks on nii raske öelda ebameeldivale külalisele, et äkki sa tõmbaks nüüd siit uttu? Selle asemel tehakse head nägu ja loodetakse, et küll ta ükskord ikka ära läheb. Muidu äkki olen veel ebaviisakas. Astun temaga samale tasandile. Mu meelest ei tasuks seda küll karta, kui vabatahtlikult ei astu, siis küll ta su kaasa tõmbab ja oma mängus kaasosaliseks teeb. Kui sa tolgendad mingi lällava kambaga mööda tänavat, siis ei saa sa ju ette ja taha vabandada, et "tegelikult mina olen siin normaalne!", tulebki öelda, et niikaua, kuni te käitute nagu debiilikud, lähen mina minema. Eks see ole vist ikka enesekindlusega seotud, et julged enda huve kaitsta ka siis, kui pole kindel, kas suhted sellest rikkumata jäävad. Või "mis mulje minust niimoodi jääb!".

Aga miks see mind nii jubedalt häirib, kui teised sellega hakkama ei saa? Mulle tundub, et see on allakäiguspiraali esimene aste ja kui sinna juba astud, siis kolinal ka alla veered ning jube lihtne oleks seda kõike esimesel astmel peatada, edasi läheb juba palju hullemaks ning siis on väga raske olukorrast välja tulla. Ei tohi ebaõiglust võimutsema lasta ega lollide elu kergeks teha. Jõuetus midagi ise ära teha ajab tigedaks. Mu ema näiteks alati sisiseb igasugu naisepeksu ohvrite peale - vastikud, hädised naised, ei vääri naise nime, lasevad ennast peksta. Võtke ennast kokku ometi! Ärge häbistage naissoo nime! Sama valem vist, mille alusel mehed jalgpallureid sõimavad - vot, oleks mina seal platsil, küll ma siis lööks ja teeks, aga need hädapätakad! Liigne enda samastamine teistega? Raamatut lugedes ju tundub mulle ka, et minu elutoas trambitakse ning mind sõimatakse, mitte suvalist väljamõeldud tegelast kellegi fantaasiast sündinud loos. Mina-mina-mina! Kõik inimesed olen mina. Aga ei ole ju. See tuleb ikka enamasti üllatusena millegipärast...

Kolmapäev, jaanuar 11, 2017

Sul on nii paha ainult sellepärast, et see mõjub!

Üks mu tuttav võttis osa viimasest Detoxi-väljakutsest ning seoses sellega oli mu FB-seinal päris palju selleteemalisi postitusi. Siin blogis üks osaleja räägib pikemalt, millega tegu. Ma siinkohal ei räägiks üldse sellest, kuidas see toimib/ei toimi, on üks suur jama või mitte, vaid sellest, kuidas põhjendatakse seda, kui end väljakutse ajal kehvasti tundma hakkad.

No eks ikka sellega, et järelikult oled eriti toksiine täis ja mürgine tegelane, sellepärast tunnedki end nii halvasti. Pead lihtsalt rohkem kannatama, küll ükskord heaks läheb! Selle detoksiga on muidugi see teema, et pead mingi pulbri endale koju tellima, mis siis muidugi maksab ning sel juhul soovitus "telli aga juurde" ei tundu väga erapooletuna. Aga ütleme, et teeksid lihtsalt mingi dieedikuuri läbi, jooksid niisama smuutit - ma usun, et mõnele annaks see ehk tõesti energiat juurde, aga ka mina oleks ilmselt tühjast kõhust tujust ära ning eelistaks voodis vedeleda. Toitumise radikaalsest muutmisest võiksid tulla ka vinnid, rohelise kraami tarbimisest läheks ilmselt kõht lahti. No selline tavastsenaarium iga dieediga. On see siis organismi puhastumine või mitte? A miks pea valutab?

Oma elu ühe kõige võikama peavalu elasin ma läbi, kui käisin kapselsaunas. Ma täpselt ei mäleta, kuidas selle asja õige nimi oli, aga igatahes lebasin muna sees, mis toimis pmst infrapunasaunana, ja higistasin looma moodi. Kästi hästi palju juua, et mitte peavalu saada ja no ma proovisin, aga ikka sain. Lihtsalt totaalne veepuudus tekkis, keha higistas nii meeletult. Samamoodi olin peavaluga hädas Egiptuses, ei suutnud piisavalt juua. Ka pohmaka-peavalu peamine põhjus olevat see, et õlu läheb küll sisse, kuid tuleb välja sama hästi ning kui vett juurde ei joo, siis jääbki aju kuivale ja pea hakkab valutama. Kas see, et pea valutab, näitab siis, et aju võitleb mingi paha asjaga või lihtsalt seda, et sul on veepuudus? Toiduga saad ka olulise koguse vett, dieedi puhul võib see osa samuti vajaka jääda. Mul ikka valutab näljaga tihti ka pea.

Üldse see, et kannatus näitab, et asi toimib, toob mulle meelde ka möödunud aastase kloorijoojate teema. Seal ju toimis sama loogika. Samuti on olemas tõdemus, et "it's always darkest before the dawn" ehk siis enne, kui hakkab hea, on alati paha ja kole, seda võib ükskõik mille kohta rakendada. Kuidas siis aru saada, kas halb on "hea" või hoopis teeb asja hullemaks? Kas "ilu nõuab ohvreid"? Millal tuleb piir ette, et nüüd tuleks vist tõesti lõpetada? Ma ise olen õnneks piisavalt ennastarmastav hedonist, et ei taha üldse teha asju, mis mind kannatama panevad, ka hea eesmärgi nimel. Aga need teised, need, kes usuvad, et armastus tuleb vaid raske tööga? Neile saab igasugu asju müüa. Kui oled juba mingi asja eest maksnud, on ennast eriti lihtne veenda, et tegelikult ikka toimib see kallis asi küll, vaja ainult natuke veel kannatada.

Kuidas üldse millegi toimimist hinnata? Pea ükski asi ei tee sind paugupealt terveks, kauniks, nooreks jne, ometi ütleb paljude selliseid asju lubavate toodete reklaam seda, kuidas 98% kasutajatest tundis, kuidas nende nahk pinguldus, 95% tundis, et lihtsam on hingata jne jne. Kust nad seda teavad? Mina küll enamasti öelda ei oska. Ma näen, kui asi otseselt ei sobi - ajab sügelema, kipitama, häirib jne,  aga just neid positiivseid ilminguid on raske tähele panna. Palju lihtsam on need välja mõelda. Päris paljud naised näiteks väidavad, et kasutavad igasugu kreeme ja seerumeid, sest noh, äkki need ikka aitavad, mis sest, et otsest kasu ei näe, aga äkki siis kui ei kasutaks, oleks veel hullem? Isegi kui ma pole toodet ostnud, vaid olen näiteks ilublogija, kes mingi toote tasuta saanud on, kuidas ma kirjutan, et "ei tea, mina ei saand nagu aru, kas töötas ka või mitte, vahet polnud", kui asi just kohutavalt halb ei olnud, siis on ju ikka kena kirjutada, kuidas "tegi naha pehmeks, oli tore, lõhnas hästi" jms. Otseselt ei valetata ju ka, ilmselt oli olukord juba ennegi üsna hea, mis see üks totsik siia-sinna ikka muutis.

Ma ei taha isegi öelda, et olete lollid, kui mingeid ilustavaid, noorendavaid, parendavaid asju kasutate või teete detoxit kui see teile sobib. Andke aga minna, ma ise määrin ka endale igasugu möginaid peale, kui nad hästi lõhnavad ja mõnusa tunde tekitavad, aga mu meelest kannatada pole ilu nimel küll mõtet, niikuinii enamik asju ei toimi või teevad seda nii vähe, et vahet pole kõrvalseisjale näha. Isegi ilusüstid ja -opid kaotavad mõne aja pärast oma mõju.

Teisipäev, jaanuar 10, 2017

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Lugesin Kauri postitust matemaatika riigieksamist ja mõtlesin, et mida hekki? Mismoodi ta seda teeb? Isegi kui teoreeme ja võrrandeid vaja pole, siis mida ma teen selle loogikaga, kui mul pole aimugi, mis asjad on sin/cos või funktsioon, tuletis ja integraal? Ja mul pole. Ma tean, mida tähendab liitma, lahutama, jagama, korrutama, protsendist aiman ka midagi (kui paberile joonistada 100 % on niipalju ja siis x on niipalju), aga muu on must maa. Ma muidugi käisin keskkoolis humanitaarklassis, kus mu matale läbi sõrmede vaadati, aga samas algklassides suutsin ma mata olümpiaadil linna vooru välja jõuda, seega loogiliselt mõelda ma kunagi justkui mõistsin. Keskkoolis, kui me kollektiivselt (tüdrukutega) vingusime, et milleks see matemaatika, seletas õpetaja (naine, muuseas), et mata õpetab mõtlema. Ma koguaeg kartsin, et ilmselt mul see mõtlemine lonkama jääb. Kas asi on lihtsalt selles, et mida Juku ei õppinud, seda Juhan nüüd ei tea? Aga no absoluutselt 0 teadmistega (nagu praegu) ei oleks ma ju kooli ikka lõpetatud saanud? Või sain? Või olen ma lihtsalt kõik ära unustanud? Kui aju seda osa ei kasuta, siis kaobki kõik?

Oma erakordset unustamisvõimet olen ka tähele pannud. Mul on väga hea lühimälu, mis on ühele koolilapsele tõeline õnnistus - ruttu pähe, õpetajale ette vuristatud ja võime unustada. Ma imestan, kuidas mõned, kes tuupisid oma luuletusi tunde ja tunde ning said ikka hädise kolme, mäletavad neid luuletusi siiani, samas mina, kes ma need kunagi viiele perfektselt ette kandsin, ei suuda enam ridagi taasesitada. Vene keeles me ikka tuupisime neid poeeme, nii et halb hakkas. Ma olen kõik asjad ära unustanud. Äkki see on geneetiline? Mu isa unustab ka kõik ära, temal on seda põhjendatud sellega, et tal on ka palju meeles pidada ning enamiku asju (ok, kõik asjad) kirjutab ta märkmikku ning sellega ongi oma aju laisaks muutnud. Mul on ka info üleküllus pidevalt. Uus info tuleb lademetes peale ja vana ei talletu. Paar korda on olnud juba ka seda "oot, ma vist olen tegelikult seda raamatut kunagi lugenud"-olukorda.

Aga kool? Mitu käänet on Eesti keeles? Mis on Hispaania pealinn? Ma pean kõik igaks-juhuks järele vaatama, ma ei ole kindel. Jumal tänatud sellegi eest, et ma kahtlen, muidu oleks lugu eriti hull. Laps pidi õppima 20 piires peast arvutama, küsisin siis talt tehteid, ise kontrollisin vaikselt näppude peal vastused üle...Mis kasu sellest koolist üldse oli? Keemiast, füüsikast ei tea ma mitte midagi, ajaloost samuti mitte, kõike avastan praegu populaarteadust lugedes uuesti. Ülikool? Me õppisime EV halduskorraldust, riigihangete korraldamist, õigussüsteemi. Paberite järgi olen ma ekspert sel alal. Ma võiks niimoodi töölegi saada ja siis koha peal pöidlaid keerutada ja öelda, et ma tean neist asjust sama palju kui algklassilaps. Ma ei ole iial nende teemade juurde tagasi pöördunud, sest need ei huvita mind. Kas ma tean ainult neid asju, mis mind kaasa haaravad? Jah, muusikast/muusikutest tean ma üldiselt rohkem kui keskmine inimene, seda siis selles kitsas valdkonnas, mis mulle korda on läinud. Mingeid mälumänge mängides on ka välja tulnud, et mul on üpris lai silmaring, tihti tuleb vastus kusagilt hämaralalt ja ise ka imestan, kuidas ja miks ma mingit fakti tean. Et kusagil peas on paljutki peidus, aga olen unustanud ligipääsu sellele infole.

Mida see kool siis õpetas? Mõtlema vist õpetas, mingeid asju seostama, oma arvamust välja ütlema. L. väitis, et ta oli omal ajal kirjanduse õpetaja lemmik, sest hoolimata sellest, et ta ühtki raamatut läbi lugenud ei olnud, võttis ta diskussioonist osa, vaidles ja targutas. Ma olen ka nii teinud. No näiteks "Kuritöö ja karistus" on mul lugemata, aga seda, millest see räägib, teavad ju kõik ning oskavad oma sõna öelda Raskolnikovi piinanud süümekate kohta. Kooli ajal ma naersin, et olen nagu Jevgeni Onegin (mida ma lugenud pole) - tean igast asjast midagi ning suudan jätta mulje, et mul on laiad teadmised. Mul on siiani see probleem, et vestluses võin mingi teooria eest seista kui ekspert, aga kui asi läheb mingi praktilise oskuse või probleemi peale, siis minust asja pole. Tüüpiline humanitaar? See Raketi-saade oli mu jaoks müstika - no mismoodi nad neid asju ometi teavad ja oskavad? Ma ei tea sedagi, miks tainas kerkib. Ta lihtsalt kerkib (ja inimesel pole asja selliste imede seletamisega :) Justkui valgustuseelne inimene, kes elab maailmas, mille toimimisest ta aru ei saa, aga tunneb suurt aukartust elu ees :)

Huvitav on veel see, et laste pealt olen märganud, kuidas Mini ei küsinud iialgi midagi. Imestasin, kui räägiti lastel olevat mingi "miks?"-periood, temal seda küll polnud. Ta oli oma peas mingid vastused välja mõelnud ja teiste käest ta neid küsinud. Osa järeldusi on tal küll täitsa valed ja nüüd vahel olen märganud, kui tema imestab ja teada saab, kuidas asjad tegelikult on. Ma ise olin ka selline laps. Vahel jõudis tõde minuni aastaid hiljem ja siis ohkasin, kuidas mina küll "terve elu" kõigest valesti aru saanud olin. Aga ma ei küsinud, sest ma vist väga ei kahelnud selles enda variandis. Mikro on hoopis teise strateegiaga, ta kogu aeg küsib. Kuidas vesi mööda torusid majadesse tuleb? Ma ei tea, ma pole mõelnudki selle peale! Valgustuseelse inimesena vastaks, et Jumal tahab nii ja Jumal teeb, nüüd ma muidugi tean, et mingid torud ja ilmselt pumbad, aga ette küll ei suuda kujutada, et kuidas täpselt. Geniaalne, kui inimest sellised praktilised küsimused huvitavad! Mind huvitasid ainult teoreetilised teemad - miks mõned inimesed on pahad ja teised head, seda tüüpi lootusetud küsimused. Ja nüüd ma ei teagi midagi.

Esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Suitsuruum

Terve eilne päev läks raisku, vedelesin voodis ja õgisin paratsetamooli, nii kui pead tõstsin, läbis kukalt terav valusööst. Ah, et miks? No peol käisin laupäeval. Aga ei joonud ennast koledal kombel täis, vaid peavalu oli tingitud ühest teisest asjast, mida ma nüüd järjekindlalt tähele panema olen hakanud. Ja mitte ainult mina.

Rockiklubis on nimelt suitsuruum, aga mulle tundub, et see ei õigusta ennast või siis lihtsalt ei panda selle ventilatsiooni töölegi nagu L. kahtlustab. Ei, ma ei käi seal suitsuruumis, paar korda elus olen käinud, aga see elamus pole nõrkadele. Igatahes inimesi seal ikka voorib, aga suitsuruumi põhimõte on sama hea kui et nurgas on mingi paksu suitsu täis kapp, mille uks iga paari minuti tagant lahti tehakse. Koju minnes haisevad riided kuni aluspesuni niimoodi, nagu ma ainult seal kapis istunud olekski. Täpselt samasuguse peavalu saan ma siis, kui tõmban ööpäevas ära üle viie sigareti (ilmselt mingi loomulik kaitsemehhanism, mis takistab mul nikotiinisõltuvuse teket), Rockiklubis pole ma pidudel üldse suitsu teinud, sest sinna suitsukappi tõmbab vaid paadunud nikotiinikuid või umbjoobes tüüpe, kes enam ümbrust ei adu. Laupäeval kuulsin ülijubedat lauset kellegi möödamineja suust: "Ehh, X (mingi nimi) on juba kaks tundi suitsuruumis pingi all maganud!". Ma ei kujuta ette, mis peavalu sellel X-il veel võis olla...

Imelik mõelda, et veel mõned aastad tagasi oli selline olukord igal pool - ükskõik, kus baarist või klubist tulid, pidi riided kogu kupatusega rõdule tuulduma viskama ja juuksed tuletasid hommikuni meelde, kus urkas sa viibinud olid. Me sõime ja jõime tuhatoos samal laual, mõned suitsetasid toas, nii et seinad ja laed kollased. Brrrr! Ma tõesti ei tea isegi ühtki suitsetajat, kes seda aega tagasi igatseks. Ma ei saa aru, kas ma olen nüüd siis kuidagi tundlikumaks muutunud, et vinguhaisu üldse ei kannata? Jube vastik, sest peol nagu tahaks käia ja kõik paremad üritused on meil siin ikka Rockiklubis. Normaalseid suitsuruume on ju ka olemas, näiteks piljardiklubis Baribal olevat suitsuruumis selline tõmme, et tõmbab või sigareti näppude vahelt ära, ma ise ei ole käinud, aga räägiti. Kui aga arvatakse, et teeme suitsetajate elu eriti rämedaks, siis nad enam ei tee, siis see on küll loll mõtlemine, pigem tehtagu rohkem korralikke suitsuruume, mitte mingeid hädiseid - kõik on JOKK, ruum on ju olemas-lahendusi. Positiivne nii suitsetajatele kui neile, kes ei suitseta ega soovi ka haiseda.

E-sigaret lahendaks ka need mured, aga millegipärast enamik suitsetajaid eelistab ikkagi tavalisi sigarette. Ma pole küll kunagi e-sigaretti käes hoidnud, aga mullegi tundub see suitsetamise "maalähedase rituaali" asemel mingi imeliku steriilse aseainena. Ma ei tea, kas kaifis vahet on, aga mu meelest enamik sõltlasi ei suitseta ju üldse kaifi pärast - kui päevas 10 suitsu teha, ega siis enam midagi erilist ei tunne enam.

A see on siin üldse nii jube patujutt, et kole kohe. Enamik inimesi ei käi enam tänapäeval peol, ei joo alkoholi, suitsetamisest rääkimata, tehakse hoopis sporti, detoxi-väljakutseid, joostakse - 20 kraadiga õues ringi ja süüakse "patuvaba" kooki. (Vähemalt FB-s tundub nii olevat). Brrrr!

Reede, jaanuar 06, 2017

Mugavusabort?

Ma olen ju tegelikult üks jõle individualist ja miss nartsissist, hedonist, tolerast ja midaiganes veel, aga...Abort. Ma ei tohiks üldse sõna võtta, sest mul puudub isiklik kogemus ja ma ei võtagi, kui asi puudutab vägistatuid, terviseprobleeme, kindlasse vaesusse ei-tea-mitmenda lapse sünnitamist JA sealjuures kontratseptiivide puudumist jne, aga see paistab ikka kuidagi võigas. Postimehe vastastele lühidalt sisu: viimasel ajal on ühe Norra haigla poole pöördunud mitu viljakusravi saanud ja kaksikute ootel naist, kes soovivad ühest lootest loobuda. Norras on see lubatud. Sa teed kõik, et saada laps, aga juhul, kui tuleb välja, et sul "õnnestus" saada isegi kaks, soovid sa neist ühe surma. Kaks. Octomom-ide puhul ma saaks aru, see on juba oht tervisele ka ning normaalsetes kliinikutes niikuinii üle kahe või kolme embrüo ei siirdatagi. Ma usun, et kaksikud on väga palju keerulisemad kui üks laps, aga ma tean päris mitut inimest, kes on kaksikutega toime tulnud, ilma neid tapmata, isegi mitme teise lapse kõrvalt. Sealjuures ei näinud nad aastaid vaeva ega maksnud hiigelsummasid, et üldse lapsi saada, nad lihtsalt said kaksikud, ootamatult, kuid "leppisid" sellega. Kaksikuid saadakse ka ilma viljakusravita, ka kolmikuid. Mu tuttav sai kolmikud, olles juba eelnevalt kolme lapse ema. Siiani on kõik elus.

Kuskil on ka enesekesksuse piirid. Ma tegelikult ei kannata inimesi, kes targutavad, kuidas "peale laste saamist saad ise ka aru" ja vaidlen neile nüüd igal võimalusel vastu, aga siinkohal ma ei oska seisukohta võtta, kas ka enne oleksin nõnda arvanud. Igatahes kui ma nüüd kaaluksin, et kas ma oleksin nõus võimalusega, et elimineerin ühe juba olemasoleva loote, kellest võiks areneda uus Mini või Mikro, siis ei iial! Ma pigem mängin mõttega, et miks, kõigist neid miljonitest kombinatsioonidest, realiseerusid just nemad. Ma ei taha kohe kindlasti rohkem lapsi, see ei ole kogu meie leibkonda arvesse võttes reaalne, aga kui ma avastaksin, et olen kõigest hoolimata lapseootel, ma usun, aborti teha ma ei suudaks. See pole üldse mingi ratsionaalne kaalutlus, see on pesueht hedonism ja enesekesksus - saatus juhus on minu eest valiku teinud, ma tahan õudselt näha, milline see on. Mu kaks last on nii lahedad, nii erinevad, milliseid võimalusi geneetika meile veel pakuks? Tühja see hakkamasaamine, ma tahan teada! Absoluutselt ebaratsionaalne mõttekäik ju. Ilmselt lastetud sellest aru ei saaks,  ma ka ei oleks saanud*. Hea on, et meil on kontratseptiivid. Mis vahet seal on, kas see loode on juba eostatud või ma lihtsalt takistan tema tekkimist? Üks valik ju kõik? Ega ongi, aga kuidagi inimmõistuse, vähemalt minu oma, jaoks ei ole. Loode  - on olemas, munarakk - ei ole olemas. Loodet hävitades hävitan ma kaardid, mille saatus juhus (võib soovi korral asendada sõnaga Jumal) mulle juba välja loosinud on. Ma ei tea, kas siin kusagil on mängus mingi usk ja pühaduse mõiste, võib-olla et endale teadvustamata isegi on, mingi piir, millest üle ei tahaks astuda. Jumalat mängida. Sealjuures ma saan aru, et "õigus oma keha üle otsustada" on absoluutselt oluline vabadus. Aga mitte nii kergekäeliselt (jah, ma muidugi ei tea üldse, mis ajendas neid artiklis mainitud inimesi sellisele otsusele, kuid märgitud oli, et mõlemad looted olid terved, lisaks oli ju niikuinii tegemist oodatud rasedusega). Puhtast mugavusest siis?

Loo juurde tagasi - sul on kaksikud ja sa hävitad neist ühe. Kas sa tõesti ei käi kogu järgneva elu ringi, mõeldes, milline see teine oleks võinud olla? Loomulikult, munarakke sureb iga kuu, aga millegipärast me neile seesugust tähendust ei omista, loode, see on siiski midagi enamat. Jah, ega ta alguses ju olegi muud kui rakkude kogum, aga...temas on potentsiaali! Temas on olemas kõik see, mis temast kunagi kellegi võiks teha, või noh, vähemalt osa sellest. Ma saan aru, kui sa ei taha selle potentsiaali realiseerumist, sest sa vihkad seda teist, kellelt pooled geenid pärinevad (vägistamine näiteks), aga lihtsalt, soovist saada ainult 1 laps? Sel põhjusel tekitas minus kahetisi tundeid ka Caitlin Moran, kes kirjutas avameelselt oma abordist kui elu parimast otsusest, sest tal ju juba oli kaks last, kolmas rasedus oli "tööõnnetus" ja aborti tehes ei rikkunud ta ülejäänute elusid ära. Ma ei tea, kas see on mingi küpsuse tunnus nüüd või mitte, aga mina nii ratsionaalne (?) olla ei suudaks. Ja ma natuke pelgan neid, kes suudavad. Mu jaoks on ilmselt inimlik olla uudishimulik ja lasta end juhusel kaasa tõmmata, mitte teadlikult oma elu juhtida. Annab Jumal lapsed, annab ka leiva, nagu vene vanasõna väitvat (millegipärast õpetas meid nii koolis vene keele õpetaja...).

Võtan ennast ilmselt varsti kokku ja loen läbi Maarja Kangro "Klaaslapse". Ilmselt saab koledal kombel nutta, aga mis siis. Ikka eelistan selliseid tundeid variandile "võtsime looma, aga enam ei ole tema jaoks aega, anname ära, aga kindlasti heasse perre!" või "tahtsin last, aga no mitte kahte, saaks sellest teisest lootest nüüd kuidagi lahti?" See ei ole nagu see mugavus, millega end siduda tahaks.

*Hah, kirjutasin selle lolli kategoorilise lause siia eile. Täna mõtlen, et pole üldse nii. Vabalt võib ka lastetuna sedasi mõelda.

Esmaspäev, jaanuar 02, 2017

Aastavahetuse muljeid

Aastavahetusel tegin kõik risti-vastupidi planeeritust. Nimelt juhtus selline õnnetu lugu, et jõudsin Candy Crush Sagaga lõppu ning need laisad mänguloojad ei viitsinud ennast vanaaastaõhtul kokku võtta ega uusi tasemeid juurde vorpida, seega polnud mul arvutis midagi teha. L. jättis vaid temale teadaolevatel (ja mulle aimatavatel) põhjustel oma sõbrad meile külla kutsumata. Ei, põhjuseks polnud ilmselt see, et ta soovis pühad vaid pere keskel veeta (a mine sa hullu tea), aga ega ma täpselt ei uurinud ka (et mitte kodurahu rikkuda, eks :) Igatahes otsustasin ma, et ei viitsi siiski vihane olla ja surusin maha mõtted sellest, kuidas ma absoluutselt vihkan vanaaastaõhtul kodus passimist. FB muidugi meenutas, kuidas ma aastal 2011 seal ironiseerisin, et "vanaaastaõhtu kodus tõotab tulevat....eee...tore?" ja inimesed, kes mind piisavalt ei tunne, leidsid selle laikimisväärse olevat....

Ahjaa, enne õhtu saabumist suutis L. veel ühe paugu ka lõhata, mille tulemusena ta ise äärepealt südameataki oleks saanud. Ma tõesti ei teadnud, et kõik inimesed ei tea, et muna ei tasu mikrolaineahju panna....Isegi, kui see muna on juba keedetud ja kooreta. Pauk käis igatahes vinge ja täpselt sel hetkel, kui L. oli kausi kätte võtnud, et see ahjust välja võtta. Ma seisin parajasti samas kraanikausi juures ja sain munarahe ka endale kaela. Rohkem me saluudiga ei tegelenud.

Niisiis, istusin kell 22 teleka ette, et ennast professionaalidel lõbustada lasta. Vaatasin Edekabelit ja Ärapanijat, reklaamipauside ajal ka RaadioKinoteatrit, kuid sellest suuremat ülevaadet ei saanud, pealegi polnud ma originaal-Tarantinot näinud, keegi arvustuses mainis, et see andis palju juurde. Ma ei oleks Edekabeli osas sugugi nii kriitiline ja sean Ärapanija kõrgemale kohale vaid selle tõttu, et reaalne elu on paraku naljakam kui paroodia. Ilmselt kui ma regulaarselt telekat vaataks, mul nii naljakas poleks olnud, aga nüüd naersin küll, et päriselt on sellised saated olemas või?! No näiteks Edekabeli nõiasaate-sketš tõi mulle täpselt meelde Kristallkuuli selleteemalise postituse ehk siis originaalsaates ongi samas stiilis "katsumused" kui sketšis tehtud "millises toidus on mürk?". Keegi kommenteeris Lusti-sketši, et arusaamatu tõmblemine, noh jah, ilmselt ta polnud siis originaali vaadanud või oli vastupidi selle suur austaja. Vassiljev jäi mu jaoks veidi nõrgaks, aga samas ma pole originaali ka näinud. Reikopi presidendiintervjuu oli mu meelest muhe ja tabav, mitte tavaline nõme ning solvav naljategemine.

Ärapanijat sai ikka suu lahti vahitud. Ma pole kordagi seda proua Ilvese jutusaadet näinud, aga no need klipid sealt....Tule taevas appi! Mitte, et ma mingi kange puritaan oleks, aga no see oli ju lihtsalt labane. Ja see tantra-tädi! Kunagi kasutas sarnast hääletämbrit rääkimisel üks lindude vendade Tõnistete proua, endine miss Ingrid, me alati emaga kiljusime õudusest, kui tal rääkida lasti. Ausõna, tunnen kaasa, kui mõnel tõesti selline hääl on, aga minu kogemuse kohaselt kasutavad inimesed sellist "ninnu-nännu, olen keskealine beib"-stiilis mämmutamist tahtlikult. Ma olen niimoodi paari inimesega omavahel rääkides uskumatult avastanud, et nad oskavad ka inimese moodi häält teha, va juhul kui ligiduses viibib mõni vastassoo esindaja. Kas see on kellegi meelest tõesti....eeee...seksikas? Ja see Sõõrumaa - tõeline talent, kuidas on võimalik kogu selle jama juures tõsist nägu teha? Mina küll ei oleks suutnud, aga ilmselt ta on palju harjutanud.

Minile meeldis eelkõige "Savisaare nimekiri", ometi kord on tema lemmiklaulja Peeter Oja mõne uue looga välja tulnud :) Nimelt suvel ostis sõber Bläck Rokiti Greatest Hits albumi, mis hetkega laste hulgas suure populaarsuse võitis. Pet Shop Boys "The Rent" taustale võib muidugi mida iganes peale laulda, see on ikka üks jube hea laul.

PS. Avastasin, et tean Aastahiti Eesti top 40-st täpselt ühte (!) lugu, mõnda teist olen ka ilmselt kusagilt kuulnud, aga nime ega lugu kokku ei vii. Huvi pärast uurisin Aastahiti ajalugu ning esimesed minu jaoks tundmatud lood tekkisid tabelisse nii 2005. aasta paiku (enne seda teadsin käsi südamel ikka kõiki laule) ja kuskil 2010 läks asi täiesti käest ära, välismaa tabeliga enam-vähem samad lood, aga mitte nii drastiliselt. Välismaa puhul ma ikka aeg-ajalt kuulan ka uusi asju, sest sealt on lootust midagi head leida, kodumaiste artistide puhul on see lootus üliväike (ma mõtlen siin peavoolu-popi siis).

Päris-presidendikõnet ma ei kuulnud, sest siis ju hakati paugutama ja kui lõpetati, oli kõne juba läbi. Õues oli paduvihm, me sinna ei kippunud ning aknast ka väga palju ei näinud, vaatasime veel "Heeringas Veenuse õlal", aga need olid kõik kordused ja suurem osa mitte väga naljakad, seejärel kobisime magama. Ahjaa, söögist ka, menüüs olid sardellid ja kartulisalat, jõulude ajal sõime kapsahautist (Indiapärast, sest sinna kukkus terve purk musta pipart sisse, piprapurgi kaas irdus, ning kõike seda potist kokku kraapida ei õnnestunud...). Seekord siis sedamoodi.



Pühapäev, jaanuar 01, 2017

Endiselt soost

Kui räägitakse, et tänapäeval pole enam miski püha, siis tundub, et vähemalt üks asi ikka on - nimelt sugu. Äsja andis National Geographic jaanuarinumbrina välja sugude-eri ning peatoimetaja peab vajalikuks oma kolumnis ära märkida selle, et "palun ärge nüüd närvi minge!" Oskate te ette kujutada veel mõnda teemat, millest kirjutamise puhul peaks toimetaja ette vabandama?! Ma ei tea, kas seal kolumnis mainitud tellimuse ülesütlejad ja telefonikõnede tegijad on päris või väljamõeldud, aga National Geographic Eesti FB-lehelt võib üsna huvitava diskussiooni leida küll, arvamusi on seinast seina, alates sellest, et kogu tiraaž tuleks hävitada...

Eriti kaval on kisendada enne seda, kui oled ajakirja sisuga tutvunud. Ma ei saa aru selles vihast täiesti ohutu teistsuguse vastu - kui 99 % inimestest on väidetavalt siiski sooidentiteedilt mehed või naised, miks tõsta sellist kära 1 % pärast, kelle valikud su elu niikuinii ei muuda, aga kelle olemasolu teadvustamine muudab ehk nende elu turvalisemaks? Kas see on mingi evolutsiooniliselt kujunenud jälestus kõige erineva suhtes? Mul oli küll huvitav lugeda.

Näiteks ei teadnud ma seda, et transsoolisus (ja muu mittebinaarne soolisus) on seotud autismispektri häiretega ning teatavasti selliste inimeste arv ühiskonnas suureneb. Kas tõesti vaid diagnoosimine või ka midagi muud? Ei, ilmselt mitte mingi vaktsiin. Homoseksuaalsuse pärandumise võimalikest teooriatest olen ennemgi kusagilt lugenud, aga üldjoontes siis esineb homoseksuaalsus tihti käsikäes suure sigivusega. Suurtes peredes on aga sageli lapsi, kes ohverdavad oma isikliku elu arvukate õdede-vendade eest hoolitsemisele. Loomulikult pole nad kõik homoseksuaalsed, kuid see on olnud väga levinud praktika. Mu enda suguvõsas on ka üks selline inimene ja selja taga sahistati alati, et "tegelikult ta on lesbi". Kuidagi väga deja vu tunne tekkis neid teooriaid lugedes. Samas, suuri peresid jääb üha vähemaks, kas ka homoseksuaalsus hakkab vähenema? Kas homoseksuaalsus ja muud normist kõrvale kanduvad seksuaalsuse vormid pole mingisugune evolutsiooniliselt kujunenud meede rahvastiku arvu normi piires hoidmiseks? Et isegi meie "isekas geen" tajub, et liiga palju endasarnaseid toob lõpuks hävingu?

Mis minu jaoks on veidi murelikuks tegev, on see laste väga varajane sooidentiteedi määramine. Kas tõesti on juba lapse puhul võimalik öelda, et ta on transsooline? Kust siin need piirid lähevad? Loomulikult, sugu ongi väga raske muuta, kui (valele) soole vastavad tunnused on juba välja arenenud ja seega oleks tore enne puberteeti endas selgusele jõuda ja ajakirjas räägitaksegi puberteedi pärssimisest nende valikute puhul, aga siiski. Väga karm ja elumuutev otsus ju. Ma tahtsin ka lapsena kangesti poiss olla, olin kindel, et kui riietun ja käitun nagu poiss, siis selleks saangi. Ei saanud, päriselt poleks ju tahtnud ka.

Samuti kirjeldatakse erinevaid viise meheks ja naiseks olemises läbi Aafrika suguharu initsiatsiooniriituse ja Sierra Leone tüdrukute karmi elu. Kas vägivalla, kui ühe meheks olemise peamise sisuga (peamiselt küll arenguühiskondades, kuid ega sellest päris vaba pole ka ükski tänapäevane ühiskond) saab põhjendada ka agressiooni transsooliste vastu? Ajakirjas on pilt transsoolisest seksitöötajast Jamaical, keda on mitmete rünnakute käigus sandistatud - aga kes tema teenuseid siis kasutavad? Kas mitte samasugused mehed, kes ennast oma teguviisi pärast vihates (või teiste endataoliste teguviisi) temasugustele "kätte maksavad"?

Selline pime viha teeb nõutuks. Tore oleks, kui just sellised vihkajad ajakirja läbi loeks ning endale selgeks teeks, et tegemist pole mingi "uue trendiga", mida meile pähe määrida üritatakse, vaid sellised inimesed on alati meie keskel olemas olnud, iseasi kui hästi nende käsi käinud on. Äkki lihtsalt teadvustaks, et iga asi pole vaid uus hullus ning laseks inimestel elada ega diskrimineeriks neid oma kitsa silmaringiga? Seda, et nad nüüd nõudma hakkaksid, et meil 60 eri tüüpi WC-d tehtaks (nagu FB-s kardeti), ma ei usu.

Vaadates fotot, kus kari rõõmsaid tädikesi heas usus pisikest röökivat tüdrukut ümber lõikavad, lähevad küll käed rusikasse, aga ometi usuvad ju kõik need võikad mutid end õige asja eest väljas olevat. Nendega tehti nii, nemad röökisid, nüüd teevad nad seda teistega - nii see elu käib. Ma arvan, et traditsioonid, mis kellelegi kannatusi põhjustavad, võiks küll siit ilmast kaduda. See käib ka traditsiooni kohta normist erinevat tümitada.