Neljapäev, juuli 30, 2015

Kõik lõppeb veel hästi! (?) *

Kahe päeva pärast saabub kuu aega kestev kuumalaine. Meri soojeneb vähemalt 23 kraadini. Mingit äikest ei tule. Pilvi ei ole. Sest mul on puhkus. Mitte miski ei saa halvasti minna. Jah? Eks? On ju nii?
Praegu on täielik must auk. See ei ole suvi, see on...ma isegi ei tea, mis paganama asi see on! Ma saan aru, et see jutt on enam-vähem igal aastal muidugi. Kuidas leidub alati mõni inimene, kes ilmateemaliste artiklite all seletama kukub, milline suvi oli 67ndal, 86ndal või 98ndal? Ma ei mäletaks ilma blogita sedagi, kuidas ma eelmine aasta samal ajal samamoodi ilma üle kaeblesin, et siis sügisel õndsalt ohata, kuidas selleaastane suvi ikka eriti kaunis oli. Ei, see aasta on raudselt üks hullemaid. Üks ilus päev oli, siis kui ma Kauksis ennast ära kõrvetasin. Rohkem pole olnud.
Arutasime siin, kuidas lapsepõlves oli kogu aeg suvi. Aastaringselt ilmselt, vahepeal korraks näärid ja mõni üksik eriti lumine päev, sest muust meil mälestusi pole. Kas te mäletate oma lapsepõlvest lõputut oknotsembrit ja tema kaksikvenda jaanvertsi(lli)? Ei olnud ju siis selliseid õudseid asju! Suvel sadas korraks hästi kõvasti mõnusat sooja äikesevihma, mis lõppes kauni vikerkaarega. Kuidas siis praegu suvi vaid napilt kuu aega kestab? Minu jaoks on suvi see, kui vähemalt nädal aega on temperatuur nii + 25 ning õhtul ei pea sokke ja saapaid jalga toppima. Mõne jaoks on see muidugi kuumalaine. Praegu on meil siin kõik nohus. Juba viimased paar kaunist nädalat. Varvastel on külm noh. Keegi hea inimene jõudis juba kaevelda, kuidas temal on küll suvi otsa jube palav olnud ning elada saab vaid otse ventilaatori all. Õnneks soovitati tal end arstidel uurida lasta, ilmselt on mingi viga küljes.

* ÕS-i kohaselt on õiged mõlemad variandid: lõppeb vs lõpeb. Mulle meeldib kahe p-ga rohkem. Lõplikum kuidagi kui ühega.

Esmaspäev, juuli 20, 2015

Nädalavahetusel Võrtsjärve ääres ja Viljandis

Kuna Salacgriva variant langes meil ära ja üldse kõik normaalsed plaanid, siis otsustasime ikkagi, et tuleks suve nautida ja kuhugi midagi vaatama minna. Ma jõudsin ise vahepeal endale mõnuse paksu tatiga nohu hankida - ilmad on ju täielik südasuvine sügise ja lootsin, et äkki petan nina ära ja näitan talle, et tegelikult on suvi ja võiks ikka normaalselt käituda. Lõuna-Eestisse ei olnud võimalik minna, sest see oli paksult mingeid rallitajaid täis, seega otsustasime, et teeme Võrtsjärvele ringi peale. Esimeseks peatuseks valisime Järvemuuseumi, kus me enne käinud ei olnud. Järvevaade oli täitsa kena, aga muuseum jäi minu hinnangul 12 eurose perepileti kohta veidi lahjaks. Õigem oleks öelda, et tegemist on kalade muuseumiga, sest järv on ju iseenesest palju rikkalikum ökosüsteem kui ainult kalad. Muuseumi esimene korrus oligi kalade päralt, keda ujus erinevates akvaariumides palju. Akvaariumid meeldivad muidugi kõigile, seega arvasime, et ka ülejäänud maja on sama lahe. Tegelikult ei olnud. Teisel korrusel oli õppeklass ja paar mängu lastele, mis väga hästi ei toiminud. No ei jäänud need krõpsuga kalad kuidagi õnge külge ja golfimängul paistis kepp puudu olevat. Kolmas korrus oli lihtsalt katuseterrass, kust sai järve vaadata. Loodetavasti nad ikka plaanivad seda muuseumi veel täiustada. Tahtsime süüa ka saada, aga muuseumikohvikus pakuti ainult kartulikrõpse, seega otsustasime edasi sõita. Tee peal nagu ka miskit ette ei jäänud ja Mikro keeras vahepeal magama ning lõpuks jõudsime hoopis Viljandisse välja.
Viljandisse jõudes ja söögikohta otsides meenus muidugi, kuidas Eliisabet Viljandi vaatamis- ja toitumisväärtustest kaks kena postitust oli teinud, mida mul muidugi käepärast ei olnud ja mälu on kah teadagi kasutu ballast. Vahelepõikena räägin oma suhtest Viljandiga üldse. Lapsena käisime seal paar korda sugulastel külas, aga millegipärast alati talvisel ajal ja kuna talvel on kõik linnad koledad (mul ei ole seetõttu ka Londonist erilisi positiivseid mälestusi, sest käisin seal vihmasel ja lumetul jõuluajal), siis Viljandi mulle mingit muljet ei jätnud. Kooliga sai mõned korrad Ugalas ka käidud, aga ega siis ka lapsi linna peale lahti ei lastud. Esimest korda avastasin Viljandi enda jaoks 2011. aastal Rock Rambil käies (jah, mina olen see ainuke eestlane, kes pole kordagi Viljandi Folgil käinud...). Siis oli meil aega mööda linna ringi kooserdada ja mina muudkui ahhetasin, et miks ma seda kõike varem näinud ei ole! Eelkõige muidugi vanalinna ja järveäärset. Lossimägedelt on ikka lausa vapustav vaade ning Trepimäe vanad majad on nii lahedad. Käisime siis isegi järves ujumas, mis oli küll vastikult mudane ja vesikasve täis, aga vähemalt ära sai käidud. Söömise koha pealt sattusime toona (ja ka hiljem koos hispaanlasest sõbraga, kes siin Eestit avastas) Arkaadia aeda, kus asus mingi popp lounge. Ka seekord seadsime sammud esmajoones sinna, aga koht paistis kuidagi mahajäetud olevat ning suundusime edasi. Armeenia grilli nagu ka ei tahtnud, Gildi maja söögikohas tundusid väga ebamugavad välilauad olevat ja nii sattusimegi kohta, mis ka Rambi ajal olemas oli ning alati rahvast täis, nimelt Tegelaste Tuba. No oli selline tüüpiline pubi nagu neid igas Eesti linnas leidub. Toidud olid muidugi kordi odavamad kui Tartus aga kuna mul oli nina tatine ja kinni, siis maitse osas ma midagi kommenteerida ei oska. Nii oligi mul hea meel, et kuhugi peenemasse kohta ei sattunud. Hiljem avastasime, et Aida kohvik oleks ilmselt super-vaatega koht olnud ning kõige lõpuks koju suundudes sõitsime mööda Fellinist, mis mulle nime poolest kohe tuttavana tundus, aga kuigi see oli seal samas nurga taga, me seda millegipärast ei märganud. Kõhud täis, suundusime lossimägedesse, kus Mini küll umbes kahesena käinud oli, aga mida ta üldse ei mäletanud. Eesti on väike, pargipingil istus kunagine töökaaslane ja jõi sõpradega viina. Pilte ei saanud kahjuks eriti teha, sest samal ajal olid seal pulmad ja kogu aeg juhtus nii, et pruutpaar tahtis samas kohas pilti teha, kus meie ja me ei hakanud ennast ikka nende piltidele pressima. Avastasime, et laululava oli korda tehtud, mida 2011. aastal veel ei olnud. L. oli ettenägelikult jalga toppinud plätud, mis tal kohe hõõruma hakkasid ja samuti kerkis taevasse esimene vihmapilv, seega pidime hakkama tagasi auto juurde kiirustama. Mõtlesin siis, et käiks enne minekut Uku keskuses (mida ka 2011 veel mu meelest ei olnud) WC-s , aga sinna jõudes avastasime, et maja taga on Tivoli. Ülejäänud kolm peale minu said siis Ameerika raudteega sõita esmakordselt elus. Ilmselt see jäigi mõne jaoks meie poolpiduse reisi kõrghetkeks. Peale seda läks vihm juba tugevamaks ning sõitsimegi koju tagasi.  Igatahes Viljandisse peaks kindlasti tagasi minema ja veidi paremini ettevalmistununa ning parema ilmaga (kui selliseid üldse sel aastal ette tuleb).




Neljapäev, juuli 16, 2015

Imeilus tüdruk - Ime, ilus tüdruk!

Vabandust, et ma nüüd siin nii tihti postitan, aga hapukurgihooajal tuleb seda s***a meie meediast ikka nagu Vändrast saelaudu ja millest muust siis kirjutada kui sellest, mis vihale ajab.
Seda olete juba näinud või?

Ja ärge tulge mulle ütlema, et "jagasid, järelikult reklaam töötas!" Ma kustutasin teiesuguste pärast siit need firmarekvisiidid ka ära, sest muidu äkki kellelegi jääb see ettevõte veel meelde. Mulle jääb loodetavasti meelde, et ma neilt mingit teenust kunagi ei telliks. Õnneks olen ma niikuinii nii vaene, et pean oma kommid ja pinnad ise puhtaks lakkuma. Ma ei oskagi sellele "aga sa läksid ju ise ka trikiga kaasa"- argumendile miskit muud vastuseks kosta kui et tähelepanu pööramine ei ole päris sama asi, mis kaasa minemine. Kui sellistele asjadele tähelepanu ei pöörataks, jääks mulje, et nii ongi normaalne.
Krt, ma tahaks neid vendi näha seal ruumis kui reklaamifirma selle reklaami ettevõtte esindajatele maha müüs. Huvitav, kas mõni naine võis ka seal otsustajaks olla? Tahaks kohe nende inimeste mõttekäiku must-valgel jälgida.
Aga jah, reklaami edasi jaganud inimeste seintelt võis muidugi lugeda kommentaare stiilis "naljast ei saa aru vä?" No ei ole enam naljakas. Teadlased ütlevad ka nii.

Kolmapäev, juuli 15, 2015

Lahendus on burka

 Pmst kirjutasin täpselt sama postituse, mis Rents, aga ära ka ei raatsi kustutada.

Ma ei saa aru, miks meil levitatakse valearusaama, justkui oleks moslemikultuur meile eestlastele kuidagi võõras. Või no, mis moslemikultuur, lausa šariaadiseadused ja muu äärmuslikum kraam. Mingile osale eestlastest on šariaadiseadused küll vägagi südamelähedased. Või kuidas muidu seletada olukorda, kus ahistataval soovitatakse lihtsalt endale sobilikum ümbruskond leida: Näiteks on õpilased kurtnud, et õpetaja läheb vesteldes liiga isiklikuks või siis puudutab õpilase kätt või põlve. Sellisel juhul on Saard õpilasel soovitanud kooli või õpetajat vahetada. Jätke meelde, et taolistes olukordades on alati kaks poolt! «Natukene tundub, et teine pool mängis ise ka mingi maani kaasa.» 

«Eks muidugi ole meil ka teistpidi juhuseid olnud, kus tullakse (õpilane tuleb sõidutundi – toim) ka näiteks ahvatleva riietusega. Mulle on ka kaevatud, et mis ma teen, et kui ikka tullakse jumala läbipaistvate riiete ja kõige muuga, väljakutsuvalt,» rääkis Saard. No mis sa siis ikka teed, eks?! Mis on sul teha, sa oled ju ometi mees ja sul on omad vajadused! Kas kuskil India kohtus ka nimelt nii ei otsustatud?

Kommentaariumis astub õigete eest välja proua Ene, korraliku kasvatuse saanud naisterahvas:
"alati on sel teemal kaks osapoolt ja see tüdruk töenäoliselt siiski pisut tõukas asja ka tagant. tundub et ka pahasoovlikult et just saada need pildid kätte ja asi üles riputada. normaalne käitumine on ikka selline, et tuleb sarnasest ahistamisest kohe juttu teha ja mees paikka panna. ükski õpetaja ei taha õpilasest ehk teenistusest ilma jääda ja peab ikka siis pöhjust olema et mees aina kaugemale asjaga läks. ja siin taaskord naisel justkui õigus! miks siis lased asjal nii kaugele minna?? kutsu kohe politsei vöi lase ise jalga sealt autost ja mine kaeba. miks peab viima olukorra nii kaugele ja siis pärast süüdistama meessugu??
ei kiida õpetaja teguviisi aga no andke andeks, selline tüdruk ise ka. ehk lootis napis riides ja flirtides paremat koolitust vöi hinnet saada vöi mida iganes. naised oskavad flirtida küll sel moel ja kasutavad seda alateadlikult tihti meeste puhul ära. pärast siis nutavad et nemad olid kukupaid endal mini seljas ja tutt sisuliselt paljas või on dekoltee nii sügav et kohe kohe kukuvad välja"


Braavo! Naised kasutavad mehi suisa alateadlikult ära, noh. Ega nad vaesekesed saa sinna ka midagi parata, aga no arvestagu siis vähemalt tagajärgedega.

Muidu aga tundub, et autokoolidesse on kuidagi eriti palju sellise mõtteviisiga vendasid sattunud. Mis seal imestada ka, suur osa neist teenib leiba lisaks taksojuhtide või turvameestena. Ei tahaks diskrimineerida, aga pole mina ühtki mõistusega hiilgavat kodanikku nende ametite esindajate hulgas kohanud. Eks ma ilmselt alateadlikult manipuleerisin ka, aga mu mõlemad sõiduõpetajad jõudsid välja käia "fakti", et minusugused saavad ilmselt säärt näidates politsei käest kergemini minema. Sest nii ju lihtsalt on, mis sa sinna ikka ära teed või ei tee.
Kui paljud vangutaksid tegelikult mõtlikult pead, kui burka-idee neile ette söödetaks? Et no tegelt ka, oleks ju lihtsam kui eided end lihtsalt kinni kataks ning võlusid saaks maitsta ainult naise seaduslik omanik? Eks see ole ju naistele endile ka parem - ise nad ju vinguvad, et vahitakse ja ahistatakse, raudselt jääks siis sellist värki vähemaks. Ja vägistamisi poleks enam üldse*. Mis mõttes "varjatud vägistamine", et oma kodus kedagi vägistatakse? No aga, mis ta siis ei anna seda, mis tema kohus on?

*Kunagi üks muidu täitsa intelligentne moslem väitis just seda, et aga näe, konservatiivsemates riikides, kus naised miniseelikutes ei käi, puudub seksuaalne vägivald. Nii nagu Nõukogude Liidus puudusid puuetega inimesed ja seksuaalvähemused. Ei olnud ju neid!

Üks häda ajab teist taga

Mul on nii palju kohutavaid probleeme, et tõesti ime, kuidas ma üldse vastu pean. Nüüd lisandus veel üks, mis unetuid öid põhjustab. Nimelt - me saame....kassi! L.-i ema kassil juhtus väike "õnnetus" ning loomulikult on lihtsam tagajärjed suguvõsasiseselt ära jagada, eriti kui Mini on juba süllekukkunud õnnest joobunud. Mul pole kassi olnud nii kuskil 20 aastat ja enne seda oli meil ka selline vabakäigukass, mitte korteriloom, kes meie omast paratamatult tuleb, sest vastasel juhul jääks tema elu siinse tänava ääres üsna lühikeseks.
Kas see tähendab nüüd, et me ei saa 15 järgnevat aastat kodunt mitte kuhugi? Kas kõik kassiomanikud on kodused inimesed, pühendunud 24/7 kassi eest hoolitsemisele? Kas ma pean ennast nüüd töölt lahti võtma? Selleaastase puhkuse võime ära unustada, sest on vaja hakata kassi sisse elatama? Kas lisaks lapsehoidjale pean hakkama tulevikus ka kassihoidjat otsima?
Niisiis, ma saan aru, et paljudel inimestel on kassid ja nad funktsioneerivad sellest hoolimata ka väljaspool kodu. Et lähengi ise tööle ja lapsed lasteaeda ning kass on üksi kodus? Ja kui ma tagasi jõuan, ei ole terve tuba junne täis ning mööbel ribastatud? Kass pidavat isegi paar päeva inimeseta hakkama saama? Ma ei usalda inimesigi, kuidas ma nüüd kassi usaldama peaks? Äkki leiab tikud ja paneb terve maja põlema?
Ok, nädalaks suvilasse tuleks kass ilmselt puuriga kaasa võtta, aga ilmselt ei tohiks seda teha kohe tema võtmise alguses - rikub niigi nõrka närvisüsteemi? Kas see loom öösel magab üldse? Kas ta tahab meie voodisse magama pääseda ning seda saamata kaabib pool ööd ukse taga ning kuseb karistuseks kinga sisse? Mitu miljonit kogu see kassitavaar maksab? Kui tihti üks kass sööb üldse ja mida? Kas ma pean teda õpetama potil käima või oskab ta uuele potile ümberlülituda kui kassiemme teda kodus juba veidi õpetanud on?
Aga muidu, vaadake kui nunnu see elukas on! Tommy (võib hiljem küll ka Martaks osutuda).

Õnneks on mul iidamast-aadamast olemas "Kassiomaniku käsiraamat" - peab seda tudeerima hakkama.
EDIT: Lugesin siis mõned leheküljed seda peent raamatut ja paanika on suurem kui enne. Ehk siis kass on põhimõtteliselt imik. Aga hullem.
Kõigepealt võtsin ette peatüki "Ettevalmistused kodus" (kommentaariks, et järgnevad punktid on raamatu põhjal HÄDAVAJALIKUD):
1. Kahepoolne kleeplint toataimede pottide ümber keeramiseks, et kass ei saaks nende sees mulda välja kraapida. Esiteks ei saa ma sellest aru - mida see kleeplint siis takistab? Kass kleepub sinna kinni nagu porikärbes kärbsepaberile või? Teiseks on L.-i ema kodu põhimõtteliselt džungel ja ma pole veel kuulnud, et kass lillepottide kallal käiks.
2. Perspexist kaitsekate, et kass ei saaks pliidile hüpata. Noh, kõik kassiomanikud, raudselt teil kõigil on see peene nimega kate?
3. Kaetud pistikupesad elektrilöögi vältimiseks. Mul on lapsed, eks, mul peaks need ilmselt olema, sest see on HÄDAVAJALIK. Aga mul ei ole. Mu lapsed pole tõesti erilist huvi pistikupesade vastu tundnud ja enda hoolimatuse õigustamiseks võin öelda, et ma pole neid katteid ka teistel lastega peredel näinud.
4. Lihtsad lukud kappidele, et kass neisse sisse ei roniks. Kui me eelmisse korterisse kolisime, siis eelmistel omanikel olid kappidelt nupud maha keeratud, neil oli umbes neljaaastane laps. Me mõtlesime, et ilmselt peame sama tegema, aga ei tulnudki teemaks. Lapsi sai edukalt keelata ja samuti sai ohtlikud asjad kõrgematesse kappidesse panna, alumistes võis laps ju sobrada ka, niikuinii tüdines ta sellest ruttu ära. Kodus meil ka kassi pärast kapid kinni ei olnud, kassile meeldis näiteks riidekapis magada, nii et vanaema otsis teda pisarsilmil päev otsa taga.
5. Ära jäta kardinate ja aknakatete nööre ning elektrijuhtmeid nähtavale. Kuhu kohta ma need panen siis? Ma olen kuulnud, et jäneste puhul on see teemaks, aga kasside?
6. Kassidel on halb komme närida lõnga, kummi- ja elastikpaelu. Hoolitse kindlasti selle eest, et kass ei pääseks ühelegi nimetatud materjalile ligi. Sama teema vist, mis lastega, et ära jumala eest midagi kusagile jäta, sest nad topivad kõik suhu. No ei topi. Põhimõtteliselt on turvaline ainult täiesti lage ja ümarate nurkadega ruum?

Millesse ma end ometi jälle mässinud olen!?

Teisipäev, juuli 14, 2015

Punk'n'Roll 2015

Käisime siis nädalavahetusel Punk'n'Rollil nagu juba traditsiooniks saanud. Mulle oli see igatahes vist kuues kord, aga päris kindel ei ole. Olen käinud korra või kaks Kilingi-Nõmmel, siis korra Kohtla-Nõmmel ning nüüd viimased kaks korda Tartus Raadil (Tartus oli festival nüüd neljandat aastat järjest, ühel korral ma tite tõttu ei käinud). L. on nii 8-9 korral kohal olnud. Festival ise toimus 17. korda.
Kõikidest bändidest kirjutama ei hakka, sest see, kes teab, see teab, ülejäänute jaoks ilmselt liiga nišimuusika. Siit saab pikemalt lugeda ja kuulata ka kenasti. Kui aus olla, siis me teise päeva paari esimest esinejat ei näinud ka. Esimene päev kestis kauem ja kõvem möll läks lava ees lahti alates Kurjamist. No kes siis Kurjamit ei armastaks! Tekstide poolest raudselt kõige ägedam Eesti bänd üldse. Mina avastasin nad kahetsusväärselt alles siis, kui nad Wremjale oma "Mees sa ei tea"-lugu laenasid. See ossi-temaatika on siiski vaid üks tahk nende loomingust, kuigi suuresti tänu sellele on nad ainuesindajad oma žanris "geto-punk". Päris algusaegadel viljeleti suisa elektroonilist värki aga nagu ikka, on ka nende vanad salvestused üsna keeruliselt kättesaadav rariteet-kraam. Ma kunagi kuskilt sain ja olen õnnelik.
Peale Kurjamit ja enne esimese päeva peaesinejat Vennaskonda, pidi lavale tulema Läti bänd Rūsa. Väliskülalised on alati väga huvitavad, kuna enamasti keegi neist miskit eelnevalt kuulnud pole. Kunagi Kilingi-Nõmme päevil sai näha ka selliseid vendi, kellest kuuldud oldi, ning see oleks festivali äärepealt hingusele viinud. Juhtus nimelt kole ilm olema ja piletimüük polnud tasemel. Praegusel ajal on Punk'n'Roll oma kümneeurose festivalipassiga raudselt üks odavamaid festivale. Sel aastal oli muidugi nii, et Eesti vist ainuke tasuta rockfestar Amme Rock juhtus samale nädalavahetusele  ning publik ehk mõnes osas kattus, kuid kuna Punk'n'Roll on kindlasti nišiüritus, siis mingeid masse sinna ei oodatagi. Mulle näiteks meeldib, kui ma saan bändi otse lava eest vaadata, mitte kuskilt väikselt ekraanilt tuhade inimese selja tagant. Ahjaa, Läti bänd - see oli ülikõva! Lavale ilmus küll kõrgete kontsadega hõbedastes platvormsaabastes onu, kuid muusika oli a la Motörhead. Väga kaasakiskuv ja lahe. Laulsid nad muide Läti keeles, aga see ei häirinud üldse. Eestis mu meelest nii kõva rock'n'roll bändi polegi. Plekksaapad (Black Sabbathi kaverbänd) olid kunagi ägedad, aga enam nad vist miskit ei tee.
Õhtu naelaks oli siis Vennaskond, mida mõned küll õigel ajal mitte lõpetamise tõttu maapõhja kiruvad, kuid seekord esineti valdavalt vana kullaga ja rahvas oli pöördes. Lava ees käis paras möll, mul õnnestus ühe needitud "Against racism" sildiga tagi käest ka kena kriim kaelale saada, aga mis teha, kui oled selline kämbu, kelle nägu täpselt teiste õlgadeni ulatub.

Peale Vennaskonda üritasime ka telklas toimuvale aftekale, kus ka paar bändi esines, sisse saada, aga mingi tüüp uksel väitis, et pelgalt festivali käepaelaga ei saa. Ei saanud nagu aru, et mis mõttes, aga vaidlema ka ei hakanud. Järgmisel päeval pööritasid kõik selle jutu peale silmi, et oleks ikka pidanud ju saama. No see selleks. Hea oli, et varem koju sai, muidu oleks järgmise päeva algus päris hilja peale jäänud.

Teine päev algas juba kell pool kolm, aga meie jõudsime läbi kesklinnas toimunud Hansapäevade kohale alles peale nelja. Päeva alguses oli paar toredat vihmavalingut ka, me õnneks neist pääsesime. Teise päeva julgelt kõige rohkem rahvast erutanud bändiks oli Legshaker, kes esitab Dropkick Murphies'e stiilis Iiri pungi sugemetega Eesti punki. Selline korralik tantsumuusika. Juba teist aastat järjest Punk'n'Rollil, sest rahvas nõuab. Õigusega nõuab ka, bändi laulja on karismaatiline vend ja oskab rahva käima tõmmata. Ausõna, meil siin on enamik punkareidki väga vaikne ja vagur rahvas, kes vajab kättpidi tantsima talutamist.
Peale Legshakerit tuli Tartu Punk'n'Rolli veteran Project Dekadenz, kes juba neljandat aastat järjest esinejate nimekirjas. Muusikaliselt ei ole bänd päris minu teetass, sest mulle meeldib ikka sõnadest ka aru saada, aga õnneks oskab PD oma sõnumit ka muudmoodi edastada. Seekord näiteks luges laulja oma manifesti luulevormis ette. Jube hea luuletus oli, pealkirjaks vist "Anna andeks, Eesti" ja sisu umbes selline, et anna andeks, et ma homosid ja neegreid ei vihka, liha ei söö, lapsi ei oma, tööl ei käi jne. Aktuaalsetel teemadel, noh. Loomulikult jagunevad ka punkarid neilt arvamustelt kahte leeri nagu suur osa muid. Ja punkarite foorumites käib täpselt samasugune maailmavaadete võitlus nagu mujalgi. Noh, enda maailmavaatest ma olen siin rääkinud, aga näiteks L.-le jäi silma see, kuidas keegi meespunkar olevat teist samasoolist kõigepealt emmanud ja seejärel hüvastijätuks huultele musitanud. No miks nad nii teevad! Rõve ju! Miks nad seda demonstreerivad?! Ma siis seletasin, et sa lihtsalt võtad seda demonstreerimisena, sest see pole nii tavapärane vaatepilt - oleks poiss tüdrukut suudelnud, poleks sa sest miskit arvanud. L. muidugi väitis, et avalik amelemine on üldse rõve, aga no ma leidsin, et see on ikka tema probleem, mitte amelejate oma.
Vahepeal esinesid veel paar toredat bändi, aeg läks kiirelt ning juba tuligi lavale teise õhtu peaesineja, kelleks oli legendaarne Vanemõde. Rahvast ei olnud küll nii palju kui eelmisel õhtul, aga no ikkagi teine päev juba ning pealegi oli veel väljas täitsa valge ka (asjaolu, mis paljusid inimesi vaos hoiab). Melu oli siiski korralik, rahvas tantsis sabatantsu ning fännidega ei peljanud ühineda ka kitarrist Angela Aak, tänapäeval ei ole ju kitarridel enam juhtmeid taga.

Igatahes peale esinemist läks sõpradega jutt sellele, kuivõrd hea kitarrimängija Aak ikkagi on, ning miks teda nii vähestes bändides näha on. Blacky peaks tal ju viimane bänd olema, aga seegi ei tegutse aktiivselt. Kunagi Gunnar Grapsi Grupis mänginud virtuoos võiks ju rohkem rakendust leida. A. leidis, et ilmselt on siin mängus tema sooidentiteet. Kahju, et mul ei tulnud pähe küsida, et kas Angela oleks tema meelest edukam, kui ta olekski naisena sündinud? Ma pakun, et mitte. Kui palju Punk'n'Rolli laval üldse naisi oli? Naljakas, et kõigepealt kui Angela lavale astus, oli A. vaimustuses, et näe, vist mingi tšikkide punt tuleb! Ehk siis tšikkide punt oleks täitsa oodatud nähtus, aga millegipärast neid meil eriti ei ole. Deathcats meenub viimastest ägedatest tüdrukutebändidest (sellise nimega bände on kahjuks mitu ja niimoodi raske otsida). Mis neist saanud on? Kokkuvõttes ei taba ma ikka ära, miks välimuse ja orientatsiooni taga inimest näha ei suudeta - isegi ennast punkariks pidavad kodanikud, kes ilmselt ise täpselt sama asja käes kannatavad (stereotüüpne punkar kui loll ja räpane ühiskonnaheidik).
Viimaseks esinejaks jäi siiski hoopis Kuudes Silmä Soomest, mis Vanemõega millegipärast kohad vahetanud oli. Kahjuks oli lava ees rahvast ikka väga vähe selleks ajaks, sest bänd oli minu meelest ülihea. Tegemist oli siis oma muusikas süntesaatorit kasutava bändiga, mida Last.fm tag'ides ka gootirockiks ning postpungiks liigitatakse. Nende, paistab, et ainuke plaat on Spotifys kenasti olemas ning soovitan kuulata. Igati äge (kui nii sobib öelda) maailmalõpumelanhoolia (ei varastanud seda Postimehe arvustusest, vaid oleksin ise lihtsalt täpselt seda sama sõna nende iseloomustamiseks kasutanud), meenutas veidike Psychoterrori mõtlikumaid lugusid (n Evely läks linna). Kahjuks päris lõpuni ei saanudki kuulata, kuna L. läks veidi enne bändi lavale tulekut ära käima ja kui A. teda enam üles ei leidnud, läksin ise otsima ning muidugi leidsin esimesel katsel ühe telgi tagant magamas. Suundusime seejärel koju ära.

Esmaspäev, juuli 13, 2015

Tan Twan Eng. Õhtuste udude aed

Kirjutasin juba kunagi, et mulle meeldivad Aasia kirjanike raamatud.  Erinevalt Aasia päritolu filmidest, mis väheste eranditega (n. A. Kurosawa "Unenäod") sisaldavad endas enamasti mingitsorti koledusi ja sellest, kuidas ma visuaalseid õudusi ei talu, olen ka palju kirjutanud. Üks mu lemmikkirjanikke on H. Murakami, kelle lood on pigem kurosawalikke unenäopilte esilekutsuvad. Pigem eelistan lugusid, kus toimub vähem, kuid milles kirjeldatud maailm on lummav.
"Õhtuste udude aed" on oma kaanekirjelduse järgi üsnagi vastuoluline - aiandus vs vangilaagriteema: Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega. Ütlen kohe ära, et minu jaoks see raamat kole ei olnud, jah, loo lõpupoole tuleb vanglilaagriteema rohkem sisse, kuid see pole midagi hullemat kui Remarque´l (tema "Elusäde" on kindlasti hullem).
Mulle meeldib, kuidas see raamat jutustab läbi ühe loo tegelikult väga mitut lugu ning avab vähemalt minu jaoks päris mitme huvitava teema tausta. Aasia Teises maailmasõjas on meie kui eurooplaste jaoks siiski alati tollaste Euroopa-sündmuste varju jäänud. Jah, seal oli Pearl Harbour ja aatompommid ning ameeriklased on neist teemadest paar filmi teinud, kuid ühtki tavainimese seisukohalt kirjutatud lugu ma sellest ajast ei tea. Õhtuste udude aiast saab lisaks ühe inimese loole teada ka erinevate kõrvaltegelaste omi, mis puudutavad just neid teemasid, mis seoses Aasiaga kõrvalseisjat ehk kõige enam huvitanud on - seppuku (rituaalne enesetapp), kamikazed, spioonid, tätoveerimine. Kaunima poole pealt loomulikult kuulsatest jaapani aedadest, teekunstist ja salapärastest toitudest (linnupesasupp näiteks). Lisaks selgitatakse veidi ka seda meile eurooplastele seletatud teemat, kuidas Aasia rahvaste jaoks on oluline grupiidentiteet, mitte üksikisik ning kuidas nad tänu sellele on suutnud läbi ajaloo olla edukad sõdurid. Mind veenis see raamat siiski pigem selles, et me kõik oleme ühesugused inimesed ning meile kõigile on oma nahk siiski lähim.
Raamat tegeleb ka ühe mu lemmikteema - mälu ja selle petlikkusega. Sellega, kuidas läbielatud trauma mõjutab inimest läbi elu. Näiteks üks mõtlemapanev tsitaat: Olen oma erapooletuse, objektiivsuse üle alati uhkust tundnud, aga nüüd tekib mul küsimus, kas need pole tühipaljad suretatud südame tunnused. Kõige selle teemade- ja detailiderohkuse juures on raamat lisaks ka väga kaunis keeles ning  põnevalt kirjutatud. Alguses mõtlesin, et tegemist on sellise Murakami stiilis vaikselt kulgeva looga, kuid tegelikult läheb lugu poole pealt päris põnevuslooks kätte, kus miski pole päris nii nagu esmapilgul paistab.
Olen kogu aeg oodanud, et keegi suudaks Aasia riikidest tõeliselt huvitavalt kirjutada ning olen selle lootusega ka kõik Minu-sarja Aasia raamatud läbi lugenud, kuid võin kinnitada, et just sellest raamatust sain ennast huvitatavate ajaloo ja kultuuriteemade kohta enim informatsiooni. Autor on osanud iga teema juurde natuke selle olemusest juurde rääkida ning seda nii, et tausta lahtiseletamine põhiloo suhtes kunstlikuna ei mõju. Raamatu lisaks on autori märkused, kust leiab viited raamatutele, mis "Õhtuste udude aia" kirjutamisel talle abiks olid ning millest erinevate teemade puhul lisalugemist otsida.

Neljapäev, juuli 09, 2015

Häda mõistusega

Üldiselt nõustun, et ka minu iseloomustamiseks kõlbab Courtney Love'i tsitaat "I would describe my personality as a cunt!" (tal on täna sünnipäev, muide!) ning mõnikord (no nii korra päevas) ajab see mind ikka täitsa marru. Vähemalt ei ole ma ainuke selline enda perekonnas.
Niisiis, läksin eelmisel nädalal esivanemate juurde, et sealt üks raamat ära tuua. Täitsa neutraalses meeleolus. Ema ütles, et see on üks kole raamat kirjelduse järgi. Ma vastasin, et ma enamasti neid Moodsa Aja omi loengi. Läksin seejärel Mikroga teise tuppa vanaemale tere ütlema. Tulin tagasi, ema vaatas mind oma tuntud "kui pilgud tapaksid" näol ja alustas tiraadi sellest, kuidas ma olen üks vastik plärtsuv ülbik, kes käituda ei oska. Mul vajus suu lahti ja küsisin, et milles nüüd siis järsku asi? (Kuna see pole mitte esimene kord, siis ilmselt oli mu reaktsioon siiski kergelt selline "milles siis nüüd JÄLLE häda?!) Ema vastas, et tuleta meelde! No mul tõesti ei tulnud midagi meelde, sest polnud ju mingit põhjust, miks ma midagi "plärtsuma" oleks pidanud. Ah, iga kord kui ma tema juurde tulevat, olevat mul teatud hoiak ja nägu ees ning pidevalt halb tuju. Mul ausõna, ei olnud sel päeval varem halb tuju olnud, mis sest, et juba uksest sisse astudes oli ta mind taas vihjamisi näpuga kõhtu torganud. Isegi nüüd ei tekkinud halb tuju, vaid lihtsalt tõeline tüdimus sellest teemast: "Kui mul pidevalt halb tuju on, siis järelikult ei ole sellel ju sinuga mingit pistmist? Tuleb välja, et sa lihtsalt oled juhtumisi seesuguse närvihaige, lolli, inetu ja väljaveninud kõhuga värdja ema!" Selle peale kostis ta muidugi, et ma olen tõepoolest täiesti haige inimene ning haaras oma asjad ja põrutas toast välja. Selline see suhtlus meil kord juba on.
Hiljem hakkasin arvama, et minuga tüli väljavõlumine võis olla lihtsalt kaval plaan pääseda lastehoidmisest nädalavahetusel - kuigi meil sellest juttu ei olnud, sain hiljem teada, et tal oli plaan suvilasse sõita ning äkki ma oleks talle lapsi kaasa pakkunud ning erilist põhjust neist keeldumiseks ei olnud. Meenub anekdoot Jukust, kes selleks, et sõbrast lahti saada, teda näpistab ning kui talt küsitakse, et miks ta lihtsalt sõbrale ei öelnud, et too ära läheks, vastab Juku, et see oleks ju ebaviisakas olnud.
See selleks. Valede nägude, tujude ja lausete pärast on meil sadu tülisid olnud ja mitte ainult minuga, kord hakkas näiteks L. suvilas kohe hommikul asju pakkima, kuna see võtab muidu ilmatu aja ning ka sellest järeldati, et meil ei kõlba lihtsalt suvilas koos nendega olla ning üleüldse on L.-l kogu aeg vingus nägu ees. Kui ma siis ütlesin, et no tal lihtsalt ongi, siis leiti, et miks ma ometi seesugusega koos pean olema. Ehk siis, mul on niivõrd kõrini sellest teemast. Ma ei oska alati oletada, mis tujus või millise näoga ma olema pean, et mitte jälle sahmakat kaela saada. Ja ma olen aru saanud, et ega minu olemised seda sahmaka saamist eriti väärata suudagi.
Sama kiiresti kui need tujud algavad, need ka tavaliselt lõpevad. No vähemalt kui on kokkupuutehetki - siis tehakse lihtsalt nägu, et mitte midagi pole olnud ja elu läheb edasi. Praegu me pole rohkem kokku puutunud, ei helistanud ega midagi. Aga meil oli varasemast kokkulepe, et sel nädalavahetusel on lapsed tema juures kuna meil on Punk'n'Roll. Mis ma siis nüüd tegema peaks? Vabandama asja eest, milles ma endal mingit süüd ei näe? Sellest hoolimata tekiks tunne, et "näe, suhtleb ainult siis, kui temal vaja on!" Kas see arvamus on aga 100% vale, kui vaja ei ole, ega ma vist tõesti endast märku ei annaks ka. Jätta Punk'n'Rollile minemata lihtsalt sellise mõttetuse pärast? Hetkel tundub see mulle kõige reaalsema plaanina. Sest ma kardan helistada. Kuidas ma tean, kas ta on veel mu peale vihane või mitte? Või isegi kui enam ei ole, kas minu helistamine annaks talle võimaluse uuesti kõik meelde tuletada? Nagu vanaema enda kohta ütles - kardan siin maailmas kolme asja - usse, äikest ja oma tütart. Ma ei saa ka ilmselt kunagi täiskasvanuks selle sama hirmu pärast. Kusagil alateadlikult arvestan kogu aeg ema arvamusega.
Üks sõber lubas järgmiseks nädalavahetuseks Positivuse piletid välja teha. Kohe esimese mõttena lööb pähe -  mida ema sellest arvaks, kas ta oleks nõus kahte nädalavahetust lapsi hoidma? Kummast üritusest ma eos loobuma peaks? Kas on mõtet üldse öelda, et tegelt nagu tahaks minna, või saab kohe pähe? Kõige lihtsam oleks üldse igasugu sõltuvussuhtest hoiduda ning oma tahtmistest loobuda. Istungi terve suve kodus ja mis siis. Samas võib ju juhtuda, et emal on hea tuju ja ta on meelsasti nõus lapsi hoidma? Selja taga olevat ta rääkinud, kuidas mina üldse lapsi talle ei too. Miks ta ei võiks ise lapsehoidmist välja pakkuda siis, miks mina pean küsima? (Sest see on võim, arvan ma.) L.-i poolsed vanavanemad on küll ise lapsi enda juurde küsinud, aga me ei taha ju ainult neid ka koormata. Kui üldse lapsehoidmisvajadusest rääkida, siis seda on keskmiselt korra kuus. No vahel tõesti oleks vaja. Ja mõnikord juhtub kahjuks, et oleks mitu korda järjest vaja.
Tahaks surra. (Jah, ma olen täiesti labiilne.)

Kolmapäev, juuli 08, 2015

Vudilas

Kuna taaskord on suvi selline, et kahe ilusa ilma kohta tuleb nädal kehva, siis tuleb kõik ilusad päevad ette ära planeerida. Seega otsustasime Kauksist tulles, et järgmisel päeval tuleks Vudilat külastada. See oli siis paar tundi enne päikese tõelise mõju avastamist ning jalgade ülespaistetamist. Võtsime endale veel ühe lapse laenuks juurde ka ning mul tekkis küll õhtul hirm, et kas ma tõesti suudan selliste jalgadega terve järgmise päeva ringi tatsata. Lastele oli muidugi juba lubatud ning eks ma siis suutsin. Õnneks oli taevas vähemalt päeva esimesel poolel üsna pilves.
Jõudsime Vudilasse mõned minutid peale avamist ning hea oligi, sest kokkuvõttes veetsime seal üle kuue tunni (eks seal paar tundi vast läheb, nagu algul eeldasime). Hoiatuseks neile, kes arvestavad, et lähevad korraks vaatama - piletid on kirvemad kui Lottemaal (mille kallidusest on mu meelest kõvasti rohkem räägitud). Meil läks kolmelapselistena kokku 62 eurot, sealhulgas oli odavam pilet kuni kolmeaastasele lapsele. Perepiletit ei eksisteeri, nelja ja enama lapsega pered saavad soodustust juhul kui on registreeritud Eesti Lasterikaste Perede Liitu. Lisaraha kulub veel toidule-joogile ning ponisõidule, millest meie hobusehullud muidugi loobunud poleks. Soovitav on oma piknikukorv kaasa võtta, aga selle peale me muidugi ei tulnud. Muud meelelahutused on piletihinna sees (kirjas on, et ka paintball on tasuline, kuid seda me üldse ei näinudki kusagil olevat). Pühapäeviti tehakse kaks korda päevas ka teatrit, ehk kui on soovi "täie raha eest" lõbutseda, siis minge pühapäeval. Kõige olulisem on aga minna ilusa ilmaga, sest Vudila põhiatraktsiooniks on siiski basseinikompleks erinevate liumägedega. Sealjuures võiks muidugi laps ka ujuda osata ning vett mitte karta. Meil õnnestus üks selline laenuks saada, aga Mini kügeles küll niisama basseininurgas ja vaatas teiste lõbu vesise suuga pealt. Lõpuks suutis L. ta ka nutma ja vett neelama saada, sundides teda liutorust alla laskma - toru polnudki jube, kuid kuna Mini kardab kõrgust ja toru algas kõrgelt, siis juba see viis ta endast välja. Paadi ja vesiratastega sai ka järvel sõita, mida taaskord araverelised lapsed ilmselt kaasa teha ei julge. Sai ka erinevate elektriautodega sõita, aga siingi leppis Mini kõrvalistujarolliga - tema ei oskavat juhtida. Perfektsionismigeeni omajana ei tundnud ta muidugi ka rõõmu millegi proovimisest, mida ta ei oska. Skyjumpil (hüppamine batuudil rihmadega kinnitatult) oli järjekord taga, aga sedagi soovis vaid meie laenulaps proovida. Arema lapse jaoks oli pargi tipphetk ilmselt miniloomaaed, kuhu sai ka ise jalutada, kuid loomade toitmise ja katsumise võimaluse osaliseks sai vaid see, kes sõitis kohale tasulises hobukaarikus. Olid minisiga, haned, kuked, jänesed, kitsed ning valge eesel.
Selleks, et kõike täie raha eest nautida peab niisiis omama julget ja keskmiselt 5-10 aastast last. Täiskasvanud saavad videomänge mängida, paadi või vesirattaga aerutada, osade batuutide peal ronida või hüpata, ATV-dega sõita (hommikul kui meie läksime, öeldi, et remondis, aga pärast nägime seal sõitjaid küll) ning niisama ujuda ja vee ääres peesitada. Seda kõike jälle juhul kui ei pea kogu aeg lastel silma peal hoidma. Üldiselt oldi suurte seltskondadena ning samas peeti piknikku või grilliti. Sai ka ise kala püüda ja seda grillida.
Ainuke asi, mis mind tõsiselt häiris, oli kõlaritest kostuv eestikeelne tümakas ja sellised pool laste-pool süldilaulud. Lastele kahjuks meeldis.
Meenub ka seik, kus istusime parajasti oma pannkookide taga, kui järsku kõrvallauas istunud meesterahvas midagi valjuhäälselt röögatas ning vilet lasi. Vaatasime, et mis siis juhtus ning nägime, et mehe tähelepanu olid võitnud kaks tõmmunahalist noormeest, kes jalgratastel läbi Vudila sõitsid...
Paar pilti kah, telefoniga tehtud.




Teisipäev, juuli 07, 2015

Mina ja päike

Ilmselt teab iga valge nahaga inimene mõnd seesugust, kes talle alati "kaastundlikult" meelde tuletab, milline luik ta ikka välja näeb ning soojalt päevitada soovitab ning kui too selle peale vastab, et pole midagi teha, ta lihtsalt ei päevitu vaid läheb punaseks ning nahk tuleb maha, siis seda päikesekummardajad enamasti uskuda ei taha ja arvavad, et eks sa ilmselt siiski miskit valesti teed - ei ole ju võimalik, et tema läheb pruuniks ja sina punaseks. Lisaks veel lood sellest, kuidas tema või keegi teine läks ka algul punaseks, aga siis lõpuks sai nipi kätte ja hakkas ka normaalselt pruunistuma. Mulle meeldib päike ja rand ning mulle meeldivad ka väljakutsed, ka need, mis suurima tõenäosusega minu jaoks kehvasti lõppevad ning kõige rohkem armastan ma seda, kui saan kellelegi tõestada, et ta eksib. Seega, kui tuli pakkumine veeta päev kaunis Kauksi rannas, olin ma loomulikult nõus. Päev rannas on suure enamuse jaoks normaalne asi - tullakse hommikul, imikud ja raugad kaasas, piknikukorv ühes ning lahkutakse siis, kui päike loojuma hakkab. Ma olen kah täitsa terve naine ning tahan seda kõike saada! Loomulikult ma ikka valmistasin ennast ette, ostsin kõige karmima faktoriga päevituskreemi (no kamoon, sellega ei saa ju mitte keegi pruuniks! Sellepärast sa ei päevitugi!) ning istusin suure osa ajast päikesevarju all. L. kui "normaalse" nahaga inimene heidab mulle samuti ette, et just kreemid on need, mis mul päevituda ei lase ning seetõttu suhtub ka enda kreemitamisse pigem taunivalt. Kuigi ta väitis pidevalt, et peab ujuma minema, suutsin ta ülemise otsa vähemalt kaks korda 30-se faktoriga üle kreemitada, jalgu ei pidanud ta vajalikuks, et noh, karvased ja kogu aeg vees jne. Lastele uhasin 50-se faktoriga kreemi. Tagantjärele targana oleks ilmselt pidanud kõigile seda 50-st uhama, sest Orto 30-nene ei teinud oma tööd hoolimata sellest, et oli lausa laste nahale ette nähtud ning me tõesti kreemitasime end sellega mitmeid kordi. Tulemused siis - L. nägi üldpildis välja isegi hullem kui mina - üleni kaetud lillakas-punaste laikudega, ka seal, kuhu kreemi sai, jalgadest rääkimata. Minu jalad on siin:

Ja mul ei ole muidu sellised sardellpöiad, see on paistetus. Pilt ise on tehtud muuseas 24 tundi peale päevitamist. Jalad olid (ja on kergelt siiani) kaetud pisikeste punaste täpikestega, labajalad üldise lillaka varjundiga (tunnistan, sinna sai kreemi ilmselt minimaalselt). Rannas käisime laupäeval, eile ja täna on jalad hullumiseni sügelenud. Ilmselt on tegemist mingit sorti päikeseallergiaga, kuid sellises ulatuses pole ma seda varem küll kogenud. Õlad, selg ja käed on minu puhul täitsa korras ehk siis valged nagu ennegi. Sügeleb ja punetab veel dekolteepiirkond, aga seal ongi mul jube õrn nahk, mis hakkab sügelema juba peale tunniajast jalutuskäiku päikselise ilmaga poolvarjus. Õnneks ei ole keegi seekord avaldanud arvamust, et nii peabki olema ja küll varsti läheb punane koht pruuniks.
Lapsed on see-eest täiesti korras. Mikro istus kogu aja ainult vee piiril ning teda sai paar korda läbi häda kreemitatud (ta sõdib selle tegevuse vastu aktiivselt), kuid kusagilt on ta pärinud loomulikult tõmmu naha (kuigi juuksed on lumivalged). Mini veetis suurema osa ajast vees, kuid ikkagi ei põlenud ära, kuigi tal oli maal olemisest kerge roosatus selja peal olemas.
Ehk siis sai kenasti tõestust see, et inimesed reageerivad päikesele tõepoolest erinevalt ning isegi suure tahtmise juures pole kõigil võimalik "normaalselt" päevituda.

Reede, juuli 03, 2015

Minu elu suur müsteerium sai lahenduse

Kui ma veel päris väikene olin, juhtus mõnikord selline lugu, et ma kuulsin üht jubedat häält. See hääl oli selline kõikehõlmav õudus, mis hakkas vaikselt mulle lähenema ning muutus üha tugevamaks. Ma toppisin näpud kõrvadesse, viskusin vanaema voodile kõhuli, pigistasin silmad ka igaks juhuks kinni ning karjusin müra summutamiseks kõva häälega. Sellel müral oli veel selline omadus, et kui ta oli oma tippvõimsuse saavutanud, läks müra järjest vaiksemaks kuni lõppes sootuks ning see kõik kordus alati mõne aja pärast ühe korra uuesti. Peale esimest "seanssi" lamasin tavaliselt ka selle vahepealse aja voodis, et kohe kui miskit kahtlast jälle kuulma peaksin, jõuaksin ruttu silmad-kõrvad kinni panna. Keegi teine sellest midagi ei teadnud, sest vanemad olid tööl ja vanaema toimetas pidevalt kusagil ringi ning ilmselt ei osanud ma oma hirmu kuidagi sõnadesse panna ka, pealegi oli mul tunne, et tegemist on millegi üleloomulikuga, mille olemasolu suured inimesed ilmselt ei usuks. Mõned aastad hiljem avastas ema kusagilt "fakti", et osade väikeste laste hingedel on enne mingit vanust võime kehast väljas käia. Ma panin oma peas kaks asja kokku ning teatasin uhkusega, et ilmselt ma olin ka üks neist lastest - see tunne oli jube vastik, nagu mingi suur müra tuli mu peale, seejärel lebasin "hingetuna" mõni aeg voodis ning varsti tuli hing suure kisaga tagasi! Ema arvas, et täitsa huvitav, võib tõesti nii olla. See oli see üheksakümnendate esoteerika kuldaeg, kus ilmusid igasugu "Kolmandad silmad" ja telekas näidati pidevalt UFO-sid ning isegi ristsõnalehtedes räägiti lumeinimestest, kes mägedes naismägironijaid vägistada ihkavad (täpselt selline artikkel oligi, siiamaani on meeles, sest ilmselt olin eas, kus enam-vähem taipasin, mida see sõna tähendab ning koos mälupildiga karvasest kollist lõi see templi mällu igaveseks). Igatahes ei tulnud mulle ega ilmselt ka suuremale osale täiskasvanutest pähegi, et kõik see värk ei pruugi tõsi olla. Me arvasime ju kõik, et astroloogia ja numeroloogia on tõenduspõhised teadused. Mulle tundub, et praegu on olukord ikka mõnevõrra lootustandvam, aga võib-olla ei ole ka.
Igatahes, minu müsteerium sai eile lahenduse. Võib-olla on teravamad pliiatsid ammu aru saanud, misasi see minu õudne müra oli, aga mina igatahes nii kiire taibuga ei olnud, läks ikka pea kolmkümmend aastat selle taipamisega. See oli tänavapuhastusauto. See sõitis meie majast mööda tänava lõppu ning tuli siis teist teepoolt puhastades ringiga tagasi. Muidugi olen ma ka hilisemas elus seda häält kuulnud ja ausalt öeldes on see tõesti häiriv, aga ilmselt mitte enam sellisel määral nagu lapse jaoks, kes ei aima, mis seda müra tekitab. Ma ei julgenud ju aknast välja vaadata! Meid ju hirmutati tuumasõjaga tollal - jumal teab, mis õudne vaenlase tank või lennumasin see võis olla, või tapjarobot!

Õhtul tegin igavusest üht FB-s jagatavat testi "Milline sa eelmises elus välja nägid". Ja sain sellise vastuse:
:) Minu meelest nii tabav ehk siis kõik minu kinnisideed ühes: kaaluteema, võlts juuksevärv, soenguteema, übernaiselikkus, liigne emotsionaalsus, kunagi nooremana oli mul "prilliteema" ju ka ning sellel tädil on lausa minu lemmikkleit seljas! Ütle siis, et FB sind ei tunne!

Otsustasin muuseas oma postitustele nüüd sildid juurde panna. Tahan ka seda ägedat sildipilve teha, noh. Hästi ajastatud muidugi, seda peale üheksat aastat blogimist lõpuks tegema hakata, aga ma usun, et minusuguse põhjaliku inimese jaoks pole probleemi kõik peaagu 700 postitust läbi käia. Kunagi ikka valmis jõuan ju ja mida kõike selle ülelugemise käigus veel avastada võib!

Kolmapäev, juuli 01, 2015

Iidolipostitus ehk lugu tüdrukust, kes ei tahtnud olla nagu kõik teised

Peavoolumeedia toidab ennast ise. Eriti just see naistele suunatud osa promob pidevalt artikleid sellest, kuidas olla normaalne, elada õigesti ning ühiskondlikult aktsepteeritavalt. Elu sisuks peab olema sellistele normidele allumine - või muidu heidetakse sind külast välja täpselt samamoodi nagu Libahundi-Tiina sada aastat tagasi. Paar päeva tagasi oli just üks õlgu kehitama panev uudis sellest, kuidas Miley Cyrus ilmus rahva ette raseerimata kaenlaalustega. No kujutate seda ette! Rooma hävib! Kellegi karvad ei peaks huvitama mitte kedagi teist peale karvaomaniku enda, aga kuna meie normid näevad ette, et mitte üks endast lugupidav naine ei ilmu avalikkuse ette mitte ühestki kohast karvasena, siis Miley lugu on tõeline uudispomm. Võeh, ta on nii rõve! Normaalsed naised, ärge teie küll nii tehke! Muidu mehed ei taha teid enam ja siis on teie elu läbi, kui te just ei lesbistu nagu koledate naistega ikka juhtuma kipub.
Kunagi oli samasugune (ja on muidugi siiamaani) "rõve naine" Courtney Love. Kõigepealt ronis ta üldse ühele naisele tol ajal sobimatusse kohta, ehk siis rokilavale, kandis litsakat riietust, aeles laval ebasündsalt (mõelda vaid - hüppas lavalt rahva sekka, endal kleit seljas!) ja laulis ühele naisele sobimatul moel. Courtney on oma käitumist põhjendanud ise nii, et kõige rohkem hirmutas teda keskpärane olemine ja just seetõttu käitus ta võimalikult väljakutsuvalt*. Loomulikult liigitati see haiglase tähelepanuvajaduse alla, sest polnud ju võimalik, et üks noor naisterahvas tõepoolest endale sellist mainet tahab. Imelikul kombel juhtus aga nii, et alternatiivikute hulgas sai Courtney'st staar ning iidol paljudele tüdrukutele, kellel olid tõepoolest just need mured ning tunded, millest Courtney laulis. Sellistele tüdrukutele, kes valitsevate normidega ei sobitunud ning neid tüdrukuid oli päris palju**. Siinkohal teen poistele liiga, sest tõepoolest, leidus ka poisse, kellele Courtney peale läks. Jah, arvestatav osa neist olid geid. Courtney ilmus lavale, seljas tikitud krae ning valge põllekesega kleit ning käitus seal absoluutselt vastupidiselt oma välisele vagurusele. Ise ta on maininud, et parima peavooluarvustuse sai ta ühel korral kui ta laval "ilus välja nägi" ja "rahulik oli"***. Õnneks alternatiivskenes neid asju primaarseks ei peetud. Courtney tahtis tõestada, et ka kole tüdruk võib kuulsaks saada. Peaaegu võimatu missioon - mäletan isegi, kuidas kunagi vaimukas Sky Plussis tögati kedagi mitte kõige efektsema välimusega popstaari - et kui temasugune juba kuulsaks saab, siis kuhu see maailm küll niimoodi jõuab. Courtney sai kuulsaks ja tegi iluopi - ning sai veel kuulsamaks, sest nüüd lõpuks oli ta ka ilus (jah, võrreldes sellega, mis ülejäänud iluopid tema välimusega tegid, need esimesed olid tõesti õnnestunud). Samas on ta toonitanud, et jääb alati selleks koledaks "retard-girl"'iks, kes ta oli ning seisab ikka teiste temasuguste eest, kasutades nüüd lihtsalt ilu relvana. Peavoolu naismuusikute relvaks on ilu, aga nad ei laula kunagi millestki tõsisest nagu seda tegi Courtney****. Päris efektiivne on olla ilus tüdruk ja mitte käituda ilusa tüdruku moodi. Inglise keeles on selle kohta hea sõna "pretty", mida võiks siis tõlkida kui kenakest ehk siis tüdrukut, kes on ilus ja malbe, räägib vaid siis kui küsitakse, on alati naerusuine ja positiivne. Reaalsus on aga see, et kõik tüdrukud ei ole loomupäraselt kenakesed ning kindlasti ei peaks kõik tüdrukud seda ka soovima olla. Muuseas, praeguse aja peavoolu "kenakestest" on sama teemat puudutanud Beyonce loos "Pretty Hurts", mis on oma olemuselt väga sarnane Courtney loomingu pointile. Aga jah, Beyonce'st tehti ju SuperBowlil need "koledad" pildid ning ta nõudis nende levitamise lõpetamist - peavoolulauljana võid sa küll tõdeda, et kenake olla on üpris kole, kuid ise pead ikkagi kenakeseks jääma.
Courtney hiilgeajad jäid üheksakümnendatesse, mil tõstis pead ka rrriot girl liikumine, kuid peavoolule see siiski eriti mõju ei avaldanud. Alanis Morrissette oleks äkki ehk kõige mainstream'im jõuline naisartist, kes kenake olla ei soovinud? Praegu on meil küll ainult tissid ja tagumikud fookuses ning rebel on see kui "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind!" asemel lauldakse sellest, kuidas "seks on lahe!" Aga õnneks on see ainult peavoolus nii, tegelikult eksisteerib ka muud. Ainuke asi, kuidas inimesed selle muu avastaksid - mina kuulasin teismelisena ainult eurotümakat, sest muud paraku meil raadiotes väga ei lastud. Sellest, et kusagil oli mingi grunge ja Kurt Cobain, sain alles hiljem teada. Või noh, seda, et ta ära suri, teadsin küll, aga seda, kes ta tegelikult oli ja mis muusikat tegi, avastasin palju hiljem. Seetõttu ongi mu meelest kõige halvem kui promotakse seisukohta, et peavoolustaarid ongi need ainukesed ning muud justkui ei eksisteerigi. Internetiajastul on küll kergem ise uut muusikat otsida, kuid ikkagi on minu meelest kummaline, kuidas inimesed tormavad ummisjalu "suurte staaride" kontsertidele lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada või kuna kõik teised ju lähevad. Võimalik, et neil lihtsalt pole sellist kirglikku suhtumist muusikasse kui minul, ega peagi olema.

*" I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”

** "Dont be bitter and mean cos you don’t fit in, it’s a GIFT. Look at you. you’ve got your individuality, you don’t have the herd instinct, you can read Nietzsche and understand it. Only dumb people are happy.”

***“I wore a dress that was so restricting and shoes that were five inches high, I could barely stage-dive, Then I got the best write-ups, for being feminine, I guess. I couldn’t move well and I was restrained, which equals great review. That’s pretty horrid.”

****“Being famous is just like being in high school. But, I'm not interested in being the cheerleader. I'm not interested in being Gwen Stefani. She's the cheerleader, and I'm out in the smoker shed.”
Mõned armsad tsitaadid veel:
I tried out for the Mickey Mouse Club when I was 11. But I read a Sylvia Plath poem about incest, so that wasn’t really flying with Disney."

"There is a disconnect  between who I am, and how I live, and how I am perceived. I used to play up to it a bit when I was on drugs because who cares: sex, drugs, rock and roll WAAAAH! I always seem to come number 2 to Keith Richards in lists of greatest hell raisers of all time. But if I was a guy I wouldn’t even be on the list! I didn’t know it was such a guy’s job. It’s like playing football in high heels and lipstick, no wonder it smears. "

"You’ve got to be prepared for the names they are going to call you compared to your male peers… You will be a floozy and a slattern. He will be virile and a ladies’ man. You will be a freakshow, a retching wretch, a sloppy drunk. He will be charismatic, vainglorious, a ferocious drunk and Dionysian. You will be indiscriminate and desperate. He will be generous, tortured and driven."

 Kui kedagi huvitab, siis fuckyeahcourtneylove.com on lehekülg, kust rohkem lugeda ja vaadata saab.