Teisipäev, november 13, 2012

Mõnitamine!

Eelmise huumoriteemaga haakub ka järgmine - kust jookseb piir huumori ja mõnitamise vahel? Ajendas tegelikult hoopis see artikkel isadepäevast, kus iseenesest huumorist juttu ei ole. Miks siis mehi mõnitatakse sundides neid "osalema tobedates teatevõistlustes, mängima lumeleopardi, õppima tantsusamme ja osalema näidendis ?" Naised saavad seevastu kooki õgida ja lapsukeste laulu kuulata. Kujutasin ette, et tegelikult pööritab suur enamus selle artikli peale silmi  - mis mõttes see mõnitamine on? Aga loo kommentaare lugedes tuleb välja, et hoopis vastupidi  - suurema osa Naine24 lugevate meeste (!) arvates ongi tegemist jälgi mõnitusega.
Mis veel huvitavam, või noh, mina teadsin seda ette, samasugusel seisukohal on ka mu kodune sotsiofoob. Miks peab isadele üldse mingit tähelepanu pöörama? Miks seda tähtpäeva üldse vaja on? Miks seda on vaja tähistada?  Selguse huvides - ta on samal seisukohal kõigi muudegi tähelepanu pööramist eeldavate pühade suhtes  - sünnipäevad, jõulud näiteks. Et miks on vaja teha kingitusi, soovida õnne kui tegelikult tahaks vaikselt oma urus mossitada. Mulle tundub, et kuigi pealtnäha vähenõudlikkus, on vastupidiselt tegemist hoopis egotsentrismiga  - mina ei taha ja mulle ei meeldi, järelikult peaks ka kõigil teistel niimoodi olema. Ise kingitusi ja tähelepanu ei soovi - samamoodi käitun ka teistega, mis sellest, et teistel võib erinev ettekujutus olla. Isadepäeva juurde tagasi tulles - miks üldse eeldada, et isadepäeva on isal vaja? Et olen häbelik ega tule tolategemisele kohale? Äkki on see päev oluline hoopis lapsele, kes näeb, et teised isad ju tulevad ja rõõmustavad, ainult tema oma susiseb nurgas, et las lollid kargavad, mina ei taha! Kusjuures ma olen ise täpselt samasse ämbrisse astunud emadepäevaga  - olen ka siin mitu korda kirjutanud, kuidas emadepäev seostub mulle sunnitud tänulikkusest tingitud häbitundega. Nüüdseks olen aru saanud, et kui lapsele selliseid seoseid vanemate poolt ei tekitata, ei teki tal ka seesugust tunnet  - emadepäev võib ju olla lihtsalt üks tore kevadine päev, kus süüakse kooki ja ema tuleb vaatama, kuidas laps tantsib ja laulab. Oma komplekse ei pea lapsele edasi andma. Lihtne rääkida, keeruline teostada muidugi.
Isadepäeva artikli juures on aga veel üks kommentaar, mis paneb mind mõtlema, et naised polegi vist need ainsad ülemõtlejad: "Isadepäeval mõnitatakse isasid tegelikult palju rafineeitumal moel. Kuigi mängude vastu pole mul midagi siis sisaldab see tegevus eeldust, et "isad ei tegele lastega". Isadepäeval edastatakse pidavalt ridade vahel sõnumit, et isad jätavad pered maha, laisklevad, on tööl, on väsinud ja tahavad ainult puhata. Tegelikult on see kõik muidugi jama. See on lihtsalt räige seksistlik propaganda."  Mina kui ülemõtleja võiksin siia omalt poolt näiteks lisada, et emadepäev sunnib naist mõttele, et tema ehk polegi mingisugune hea ema, kellest kõik need "emakese-hellakese" laulud pajatavad ning et see on kõik üks suur etteheide emale, kes lapse hommikul lasteaeda viskab ja õhtul väsinuna ära korjab ning poolfabrikaatidest õhtusöögi valmistab, ainsaks sooviks oma voodisse vaikusesse magama saada, selle asemel, et lapsega miskit toredat ette võtta. Aga ma saan õnneks aru, et see on mu oma kahe kõrva vahel kinni - ideaalseid inimesi ei ole tegelikult olemas.

Esmaspäev, november 12, 2012

Huumorist

Paar päeva tagasi levis FB-s ülalolev pildirida.
Peab tunnistama, et ma ikka naersin natuke. Seejärel aga postitas sama pildi oma seinale üks mu meestuttav, kelle FB-sõprade hulka kuulub üks meie tuntud feministlik poliitik, kes pildist mitte vaimustatud polnud, vaid süüdistas postitajat hoopiski labasuses.
Minu arvates on antud pilt üsna süütuke, mina isiklikult mingit stereotüübistamist ei tunne - sest no päriselt  - kes meist ikka teaks, mida ta tahab?
Samas on mul sõbralistis üks kunagine klassivend, kes lahterdub  nn ossi-kategooriasse ja peab tunnistama, et tema jagatavad pildid on mind häirinud küll. Jagas ta muidugi seda pilti ka. Ehk oleksin minagi pildi suhtes vaenulikum kui esimeseks jagajaks oleks see tüüp olnud, kellest ma usun, et ta saabki asjadest täpselt nii aru nagu kirjas on ja irvitab, et niisugused kõik eided ongi? Kusjuures ma pole selle inimesega aastaid suhelnud ja kogu mu arvamus temast põhineb sellel, mida ta oma FB seinal jagab...
Ehk siis nalja mõistmine sõltub vähemalt minu puhul kõvasti sellest, kes on nalja tegija. Ehk kui mina ütlen: "Ma olen naine, ma ei mõtle!" siis on see sarkasm aga kui keegi mulle võõras seda ütleb, võin kahtlustada, et tegemist ongi idioodiga.
Mõni korralik feminist vaidleks kindlasti vastu, et seksistlikke ja stereotüüpseid nalju ei tohiks mitte mingil juhul sallida, ükskõik kes ja mis olukorras neid tarvitab - selline huumoriliik tuleks üldse maailmast välja juurida! No ma ei tea, ma väga ei usu selliste asjade toimimisse. Minu arvates võivad naljad olla, aga endale tuleks aru anda, et tegemist ei ole päris eluga ning päriselus ei ole kõik ämmad parimad keldris kaelani külmas vees ja kõik naised ei aja krediitkaarti nähes jalgu harki. Ma võin juudi- ja neegrinalju kah teha nendega, kes saavad aru, et tegelikult ma rassist pole. Selle peale pahandas mu sõbranna kord, et mis ma siis teeks kui mõni venelane mulle okupatsiooninalja teeks. Ma kaldun arvama, et sõltub venelasest.
Aga huumor ongi vist väga õrn teema. Hiljuti saatis mulle oma CV inimene, kes kirjeldas ennast kui üdini positiivset inimest, kes töökollektiivi elavdama sobiks, mina mäletan antud inimest kui nn musta huumori ema, kelle puhul ma algul tõesti ei teadnud ka nutta või naerda mõrult muiata.