Kolmapäev, mai 29, 2019

Kunst on lahe

Tundub, et Mini käib kuidagi eriliselt elitaarses koolis, igatahes teatas ta, et tahab suvel Kumusse ja Arvo Pärdi keskusesse minna.

Nädalavahetuseks lubas kehva ilma, otsustasime siis Kumust alustada. Ma ise käisin seal viimati oma 10 aastat tagasi, on kuidagi nii, et pealinn puhkusesihtkohana jääb vaeslapse ossa, sinna ei satu kohe kuidagi ja seetõttu ma parem ei nimetagi, kus ma üldse käinud ei ole.

Seekord oli mineku üheks põhjuseks ka see, et ma tahtsin kindlasti Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitust näha ning nõukaaegset moodi. Tegelikult selgus, et enim meeldis mulle hoopiski see väljapanek , kuidagi hoopis eriline vaatenurk arhitektuurile, mida ma varem kusagil kohanud ei ole. Jah, seal oli kogu aeg "lugu" ka juures ning mulle ilmselt sobivadki asjad, kust saab midagi välja lugeda. Niisama pildi peale kipun ma sageli õlgu kehitama.

Tommylt oli kõige ägedam mu meelest graffitibatuut, millel oli minu jaoks jällegi enim "lugu" taga. Lapsepõlv kuskil kivist getos graffiti vahel vs turvaline tänapäeva täispuhutud lapsepõlvemaailm. Üldiselt on Tommy teosed pea kõik ka netist leitavad. Osa Tommy ja Owensi ühisvideost on siin,  see oli ka üks ägedamaid asju. Muuseas, esmakordselt nägin galeriis hoiatust, et mingid taiesed lastele ei sobi - no need konkreetsed seksivad hobused või rase Tommy mu meelest küll kuidagi šokeerivad ei olnud. Mu lapsed olid sõnakuulelikud ega vaadanud. Owens oli ägedam kui Tommy, ikka hullult vinge. Selliseid asju võiks vabalt seljas kanda, aga õnneks hindu juures ei olnud.

Mini leidis hoopis, et see on rõve. Ma ausalt öeldes ei teadnudki seda performance´t enne ja arvasin, et Martin Helmele kaela riputet samasisuline plakat oli mingi ühekordne aktsioon. Püsiväljapanek osutuski väga lahedaks, nii uuem kui vanem osa, seal oleks tahtnud ikka palju kauem aega veeta, aga jalad väsisid ära ja pidevalt sagisid ringi mingid ekskursioonigrupid, kellega ka kõigiga liituda oleks tahtnud, et juttu kuulata, aga paraku kõike ei saa, eriti kui oled koos lastega. Mu lemmikmultikas oli ka eksponeeritud, lingin siiagi:

Lapsed muuseas pidasid uut kunsti liiga imelikuks ja Tommyt arusaamatuks, Minile meeldisid kõige rohkem...nõukaaegsed kitlid. Ok, tegelikkuses olid need nõukaajast inspireerit hilbud.

Muuseas leidsin üles oma keskkooliaegse kunstimapi. Meile kui "süvahumanitaaridele" andis kunsti kohe päris kunstnik, Imbi Kruuv ja tagantjärele mõeldes oli see üks igati äge ja silmiavav üritus, samas teismeline mina oli niivõrd hõivatud kõige muuga, et kunst küll mu huvisfääri ei kuulunud. Kunst nõudis ju aega, aega on mul nüüd, aga mitte siis. Vaadates seda mappi - nii ägedaid asju tegime! Siin kollaaž tammetõru värvivarjunditest:





Varalahkunud Keith Flint erinevates tehnikates - mu lemmik, seejärel pildid suvisest kunstilaagrist, millest mul on ainult fotod, sest originaalid olen ära visanud...Täitsa üllatusega vaatan, sest omaarust ei oska ma üldse joonistada. Järelikult oleneb ikka väga palju juhendajast.

Reede, mai 24, 2019

Perfektne puder*

Räägitakse, et perfektsionism olla paha, ma olin üldjoontes sellega nõus, aga kui võitlus jõudis minu õuele, siis tekkis järsku uus vaatenurk.

Minu jaoks oli koolis hinne neli kõige vastikum. Miks? Kolm tähendas seda, et ilmselgelt ma teemat ei vallanud, aga olin õnnekombel rahuldava kätte saanud. Kolme ei saadud iialgi asja eest, mida mõisteti või mis huvitas. Nelja seevastu ei saadud kunagi õnnekombel, neli oli kaotus, mingi nurjatu möödalask milleski, mida ma tegelikult enam-vähem valdasin. Nii vähe jäi puudu! L. vaidles vastu, et mis vahet seal on, kõik said ju sellest hoolimata aru, et sa oskad, keda see paar pisemat möödalaskmist huvitas. Mind huvitas, ma ei jäänud ise endaga rahule. Ei pea selline perfektsionist olema, arvas tema. Aga mis üldse on perfektsionism?

Mulle tundub, et see on taaskord prioriteetides kinni. Mina olen kellegi jaoks perfektsionist ainult neis valdkondades, mis teisele olulised ei ole, aga mulle on. Tema vastupidi võib nõuda täpsust ja korda seal, kus mulle see pähegi ei tule. Kas on inimesi, kes on perfektsionistid kõiges? Äkki on, aga mulle ei tule ühtegi ette.

Ma väidan, et ma ei ole perfektsionist, vaid mulle on oluline teha asju korralikult neis valdkondades, mis on mulle tähtsad ja meeltmööda. Kõiges muus võin ma vabalt käega lüüa. Valdkondi, kus ma seda teen, on kaugelt rohkem, kui neid, kus ma püüan anda oma parima ega salli vigu ja pahandan endaga, kui neid teen. Lihtsalt, standardid on inimestel erinevad. Ilmselt on mõne jaoks loomulik korrapära see, mis minu jaoks ilge pingutusega saavutatud olukord, teise jaoks punnitan mina valedes kohtades. Võib-olla kõnnib kuskil ka tõelisi perfektsioniste, kes ajavad ideaali taga tööl-koolis-puhkehetkel, aga ma kahtlustan, et täielikke pohhuiste, kes kõike üle jala teevad, on ikkagi rohkem.

Konkreetsemaks minnes, näiteks mäletan ma lapsepõlvest, kuidas ema vahtis mingit riidehilpu vastu valgust - "eks ju, siin on üks plekk, ei seda ikka ei saa selga panna, peab veel leotama", mina ei näinud mitte mingit plekki, heal juhul kerge värvivärelus kusagil, mille nägemiseks pidi asja luubiga uurima. Ma ise olen pigem selline, et "ah, on jah siin plekk, aga põhimõtteliselt kaugelt pole seda nähagi, kes see lähedalt ikka uurib, käib kah!". Mu emal oleks piinlik minusuguse pärast. "Teiste ees piinlik" on ilmselt ka üks perfektsionismi hoobadest, teisalt mulle tundub, et seda kasutatakse liiga kergekäeliselt - no näiteks mõni koogutab päevi peenarde kohal, sest muidu naabrid vaatavad, et kole ja käest lastud aed - ma keeldun uskumast, et asi on ainult selles. Kui aiandus ikka üldse ei istuks, küllap sa seal ei koogutaks ka. Muru maha ja asi vask. See on pigem imetluse kerjamine - küll sina oled ikka tubli, muudkui rügad!

Mulle vist ei istugi just nimelt need teiste nimel tehtavad pingutused ideaalne olemiseks - riietuda nii, et teistel ei oleks valus vaadata, näha "korrektne" välja, hoida enda eluruum ja selle ümbrus korras, et teistel oleks ilus kaeda. Pigem tegelen ma nende teemadega siis, kui endale häirivaks muutuvad. See nö valulävi on muidugi igaühel erinev, aga seda ei saa kuidagi "teiste arvamusele" rõhudes tõsta ka, tulemuseks on minu jaoks pigem see, et ma ei pinguta teiste jaoks, ma lihtsalt hoian neist eemale, et mitte hukkamõistu osaliseks saada. No selliseid on teisigi - "ma ei saa kedagi külla kutsuda, sest kodu on sassis". Ma muidugi ei tea, kumb on ettekääne, äkki kasutatakse korratust sellena, et suhtlemist vältida, võib ka niipidi. Igatahes, ainus, mida teiste arvamusele rõhudes saavutatakse, on mu meelest häbi. Häbi on aga paha.

Teisalt, ma ei mõista inimesi, kes annavad välja trükivigadega raamatuid (ma ei räägi üksikutest vigadest), ei suuda su meilidele konkreetselt vastata, eiravad tähtaegu, ei kontrolli fakte jms. Nende jaoks on ilmselt need "ah, keda huvitab, peaasi, et midagi sai tehtud"-asjad. Ei ole vaja neis asjus ideaali taga ajada! Peaasi on korrektne välja näha. Mulle tundub nii, ilmselt olen lihtsalt õel. Ja üldse tundub, et kirjutasin praegu pudrust ja kapsastest, asjadest, mis tegelikult omavahel sellises seoses sugugi pole ja perfektsionism jäi kah korrektselt defineerimata. P.S. Väljend "pudru ja kapsad**"  on kah siinkohal väär - puder ja kapsad käivad omavahel kokku küll.

* Rääkides pudrust, Kätlin Kaldmaa avaldab oma raamatus "Õnn on otsuse küsimus" perfektse pudru keetmise õpetuse, see oli vist suisa mitu lehekülge pikk. Ma teen nii - natuke helbeid veega kaussi, see mikrokasse, 2 minutit, maitsesta soola ja hapukoorega ning aja endale sisse. Ja mul tõesõna ei lähe alla need imelised piimaga keedetud ja puuviljadega maitsestatud Instagrami-väärilised sooritused.
**Grammatiliselt korrektne oleks "puder ja kapsad", aga mu meelest öeldakse seda just "pudru ja kapsad".

Neljapäev, mai 23, 2019

Kaval kass ja puterdajast inimene

Kahe eelneva postituse süntees ehk siis loomade käitumise eripärad vs inimese halb mälu*.

Mini saadab koolist tulles pildi - kassi kauss põrandal kildudeks, krõbinad laiali. Kuidas see juhtuda sai? Kassi kausi koht on ju põrandal, niimoodi kildudeks minna saab see ainult kõrgelt kukkudes. Ma täidan kaussi enamasti köögileti peal, kust ma selle siis pärast täitmist põrandale asetan. Ju ma siis ei asetanud, jätsingi letile. No aga kuidas Mini seda kooli minnes ei märganud, ta oleks pidanud võtma letilt (ärge muretsege endale koju letti, see on ideaalne koht, kuhu koju tulles kõik asjad käest panna ja siis sinna jättagi, nii et see muutub võimalikust kohvilauast suvalise rämpsu hoidmise kohaks) telefoni ja võtmed? Ahaa, Mini läks ju kooli sel päeval enne, kui meie tööle. Kuidas ma sain kassi kausi lihtsalt leti peale jätta? Kas keegi segas mind täpselt nende kahe tegevuse - kausi täitmise ja maha tõstmise vahepeal, et ma viimase tegemata jätsin? Muudmoodi ei ole see mõeldav, kui just..noh jälle see sageneva unustamise/tähelepanematuse häiriv teema...

Miks kass kausi aga maha lükkas? See olla küll kasside tavaline käitumine endale tähelepanu tõmbamiseks käpaga asju kõrgetelt kohtadelt alla lükata, netis on sadu videoid, aga ma ei ole oma kassi veel kordagi selliselt tegevuselt tabanud. Ta lükkab asju maha ainult eesmärgiga need kätte saada. Niisiis, kassi kauss oli vales kohas, aga kass tahtis süüa. Leti peale mineku oleme tal ära keelanud, samuti nagu söögilauale või köögi tasapindadele hüppamise. De Waal muuseas tähendab, et see seostub kassile lihtsalt ebamugavusega, mitte mingisuguse keeluga - ta käib "keelatud" kohtades ainult siis, kui meie ei näe, sest tüütu on, kui see suur loom kisab ja käsi plaksutab. Leti peal pole kass harjunud sööma, lisaks on seal ka kitsas. Vabalt võis olla, et kass tahtis kausi lihtsalt õigesse kohta lükata, aga ei arvestanud sellega, et kauss kukkumisel puruneb ja toidu laiali paiskab. Ma ei tea, kuivõrd kass oskab sellega arvestada? Kass aga kausi kõrvale kukkunud krõbinat üldjuhul ei puutu, see ei kvalifitseeru toiduks, sest pole õiges kohas. Millegipärast muu toit, mis on põrandale kukkunud, aga ei ole spetsiaalne kassitoit, siiski toiduks kvalifitseerub. Kassi reeglid on kindlad, inimene on aga räpakas, tema söök sobib ka põrandalt? Mahakukkunud pala on põnev erand?

Kui ma kassi kaussi leiba või piparkooki paneks, siis ta ilmselt ei sööks, aga lapse looduslootunni katseleib, millele oli vaja hallitust peale kasvatada, sobis söögiks küll, see kougiti käpaga katseanumast välja ja järati pooleldi ära, enne kui selgus, et siiski leib kõigest. Piparkooki varastati ka kausist. Nädalavahetusel olime pikemalt ära, kassil sai toit enne otsa ja ta otsustas olukorra lahendamise oma käppadesse võtta. Ta teab küll, kus krõbinaid hoitakse, aga enamasti ainult hõõrub end selle korvi vastu, seekord oli aga kraapinud augu toidukotti ja selle kaudu krõbinad kätte saanud, oluline on aga see, et niimoodi ei avanud ta mitte oma regulaar(dieet)krõbinate pakki, vaid lapse ostetud kassimaiuste paki, ehk siis ikka selle maitsvama. Kui koju tulin, sain oma kümme minutit kassisõimu ka muidugi. Sõimab ta üldiselt ainult mind kui toitjat. Üldse suhtleb peamiselt minuga. Ja enamasti taunivas toonis. No näiteks, kui ma tal keelan kuhugi ronida või midagi teha, siis ta vastab sellele spetsiaalse kätsatava tooniga ma eeldan et midagi "ole sina vait, kui mina tahan!"-stiilis. Seoses sellega, läksin mina ükspäev midagi riidekapi pesuriiulist võtma, meil sellised korvi stiilis riiulid, kui järsku silmanurgast registreerin ära, et miski ühes teises korvis liigutab. Mul on esimene reaktsioon alati kiljuda, lapsed eeldavad sellest, et emme nägi ämblikku. Ei olnud ämblik, kass vahtis pesu vahelt. Pean nüüd magamistoa ukse kodunt lahkudes kinni panema, sest pikad mustad karvad aluspesul pole väga kaunid. Huvitav, et varasemad kolm ja pool aastat ei ole ta pesukapi vastu mingisugust huvi üles näidanud, nüüd on aga kohe jaol, kui uks kogemata lahti jääb.

Inimene üldiselt arvab, et kui kass talle surnud hiiri ukse ette toob, siis see on a la kingitus ülemusele, tegelikult pidavat see olema pigem kassidele omane komme hoolitseda hädisemate kaaslaste eest - see suur kohmakas loom küll hiirepüügiga hakkama ei saa, eks ma viin siis talle kah.

P.S. Kirjutasin selle postituse eile ja lugesin täna üle, leidsin mitu sõna, mis olid valed - no ses mõttes, et kirjas oli õigele sõnale sarnane sõna. Kohutav. Ega ma ju ei kirjuta seda teksti ka kuskil vaikses nurgakeses, enamasti ikka avatud kontoris muu tegevuse kõrvalt, raadio mängimas. Muuseas, lugesin Veiko Märka "Elu on sõna" ja seal ta põhjendab ka meie ajakirjanduse kehva taset suurte avatud kombinaatkontoritega. Ainsad mõttega kirjutet artiklid on arvamusartiklid, mille sageli kirjutavad mitte ajakirjanikud, vaid sellised inimesed, kes saavad kuskil omaette süveneda. Meil on ses osas veel hea, et meid on kõigest neli ja enamasti ollakse vait. Ja me ideeliselt ei tegele loova tööga.

*Vist peaks pigem ütlema "tähelepanuhäired"


Kolmapäev, mai 22, 2019

Frans de Waal. Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?

Kõik, kes ei ole sellised nagu meie ega oska meiega sama hästi asju, mida meie oskame, on lollid. Mul läks näiteks vaja oma silmaga veendumist, enne kui taipasin, et düsgraaf ei pruugi olla ebaintelligentne, ta ei ole lihtsalt mingil põhjusel võimeline reeglitekohaselt kirjutama. Ta on teistsugune, aga mitte tingimata rumalam kui mina.

Loomade kohta on sääraseid müüte hulgim. Loom ei oska rääkida, loom olla üldse vaid instinktide kogum, loomadel pole kultuuri, loomad ei tunne end peeglis ära, loomadel puudub eneseteadvus jne. Frans de Waal näitab siin raamatus, kuidas need müüdid sugugi tõele ei vasta ja siin pole isegi erilist ohhoo! efekti, pigem vangutad pead, et loogiline ju, teisiti polekski võimalik. Lihtsalt väärõpetus on meie nooruses vohanud ja see on oma jäljed jätnud.

Saame aru, et lihtinimene võib olla taipamatu, aga uskumatu on see, kui paljud teadlased samasugused on olnud. No näiteks leiti pikka aega, et üks inimahvide alaliik on teistest rumalam, sest nemad millegipärast tööriistu ei kasuta. Lõpuks tuldi selle peale, et nende käe ehitus on veidi teistsugune kui teistel ning neil lihtsalt ei olnud füüsiliselt võimalik kasutada neid abivahendeid, mida uurijad neile pakkusid. Abivahendid vahetati sobivamate vastu ja ahvid võtsid need kohe kasutusse.
De Waal näitabki, kui palju väärarusaamu on tulnud valest küsimusepüstitusest või siis mingi asjaolu eiramisest. Peamine asjaolu, mida eiratakse on muidugi see, et raske on pidada võrreldavaks katseid, mida inimesed teevad võrdlevalt inimlaste ja loomadega - inimesed on siiski inimestega samast liigist. Sageli seda erinevust aga millekski ei pandud, no näiteks inimkatsealustega suheldi, loomi püüti võimalikult vähe segada, lisaks hoiti loomi sageli "tõeste tulemuste" saamiseks näljas, väsimuses jms, mis pidavat tagama, et nad on keskendunud. Samas, kas inimene on õppimisvõimelisem puhanu ja rahunenuna või kurnatuna? Millegipärast loomadele see uurijate meelest ei laienenud.

Põhiline erinevus, miks me üksteist ei mõista, ongi see, et me oleme erinevatest liikidest ja seetõttu on meil üksteisest arusaamine raskendatud. Paraku ka sedapidi, et inimene ei mõista looma, kuigi arvab enda mõistuse ülimusliku olevat. De Waal räägib umwelt´i ehk omailma mõistest, mis erineb igal liigil sõltuvalt tema ehitusest ja keskkonnast - evolutsioonilistel põhjustel oleme kõik efektiivsed omaenda maailmas täites liigile vajalikke ülesandeid ning kui mingit oskust otseselt vaja ei ole, siis seda ka välja ei arene. Ei ole nii, et inimeste oskused on selgelt üle loomade omast. Meil isegi puuduvad paljud oskused, mis on loomadel. Teoreetiliselt peaks keerukaimateks loomadeks olema hoopis elevandid (neil on suurim aju) ja kaheksajalad (neil on lausa mitu aju), aga me lihtsalt ei oska nende võimekust uuridagi. De Waal toob ära ka Wittgensteini tsitaadi "kui lõvi oskaks rääkida, ei saaks me temast aru." Kõrvalepõikena meenus siinkohal üks hea kodumaine novell antud teemal, õnneks on see netiski üleval.

Me oleme niivõrd harjunud loomi alamateks pidama, et liigsel inimesesarnasusel tekib suisa nö õõvaorg (uncanny valley), mille näiteks toob de Waal raamatus inimahvid, keda õpetati ühes loomaaias külastajate rõõmuks teepidusid korraldama. Loomad õppisid selle nii filigraanselt ära, et külastajad hakkasid hoopis nurisema - käituvad ju nagu inimesed, õudne vaadata! Talitajad õpetasid siis ahvid toitu loopima ning külastajad olid rahul - näe, ahvid ikkagi! See on mu meelest ilmselt raamatu uskumatuim näide. Inimene tahab olla looduse kroon, ta ei taha mitte mingi hinna eest olla erioskustega ahv. Miks? Sest muidu tekitab liigselt südametunnistusepiinu, et me oma vendi enamasti üsna inetult kohtleme?

Selleks, et uurida erinevaid loomi kui iseseisvaid liike ja püüda aru saada, missugune on elu nende omailmas, tuleb enda paremaks pidamisest ja vaid enda oskuste silmas pidamisest üle olla. Paraku pidada ka loomauurijad sageli takerduma tarbetutesse vaidlustesse stiilis "minu varesed on targemad kui sinu ahvid!" Keegi pole kellestki targem või parem mingil üldisel skaalal, sest seda lihtsalt ei ole, igaüks on parim omaenda maailmas, selline on paraku evolutsiooni tulem. Teistsugusel juhul oleksime kõik arenemas üheks ja samaks, parimaks liigiks. Oot, või inimene seda teiste liikide väljasuremist soodustades just teebki? De Waal leiab siiski, et väljastpoolt vaadates (UFO seisukohalt näiteks) ei pruugi Maa edukaimaks asukateks sugugi inimesed olla. Sipelgad on näiteks äärmiselt organiseerunud rohkearvuline liik, mida me aga endi jalge all enamasti tähelegi ei pane. Miks peaks aga UFO olema just tingimata inimesesarnane?

Raamat, mida võiks oma maailmapildi avardamiseks või vähemalt egotsentrismi kinni jäämise vältimiseks kindlasti lugeda. Ja anda lastelegi lugeda, et nad tulevikus samasse "loll nagu loom!" võrku ei takerduks. Milleks valida lihtsustatud maailm, kus inimene on looduse kroon ja kõige mõõdupuu, kui võib hoopis rohkem võimalusi avastada?

Teisipäev, mai 21, 2019

Kui aju alt veab

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, kuidas aju ei saa usaldada. Kindlasti paneks mõni nüüd selle järgneva episoodi täiskuu arvele, aga mulle tundub, et see on pigem iseloomulik näide selle kohta, kuidas aju asju filtreerib arvestades nende olulisust ajuomaniku jaoks ning kuidas ta info kuhjudes vahel ka üsna ebamõistlikke otsuseid teeb.

Kuidas saab olla nii loll, et lased oma pangakaardi ära blokeerida? Paned kolm korda valet PIN koodi? Ei ole ju nii tuhm, saad ju aru, et on vale ega pane tuima järjekindlusega kolm korda järjest valesti? Ma arvasin ka nii.

Meil on ju nüüd viipemakse. Ma kasutan seda päevas mitu korda, hea ja mugav. Aga siis juhtus selline erandlik olukord, et mul oli automaadist sularaha vaja võtta. Seal ei ole ju viibet. Seisan siis ja imestan. Oot, see käsi käis klaviatuuril ju kuidagi nii, aga kood? Oli ju raudselt mingi ümmargune number ja teine osa umbes pool sellest, aga mitte päris? 5035? 6025? Proovisin mõlemaid. Üks katse veel, seejärel sööb masin kaardi ära. Ei riskinud.

Loomulikult ei mäletanud ma pärast enam, mis kombinatsioone ma seal proovinud olin, aga 95% olin ühes neist kindel. Läksin poodi, sest sealne terminal kaarti ära ei söö. "Teie PIN on blokeeritud" Jah, koodi sisestades tundus mulle tõesti, et viimati see käsi küll neid nuppe pidi ei käinud. Ma teadsin, et käsi tegelikult teab, aga aju ei suuda kätte saada seda kohta, kust käsi oma infot ammutab. Ajul on meeles mingid kombinatsioonid, aga ta ei ole enam üldse kindel, mis on ID kaardi PIN, mis suvila valve PIN ja mis pangakaardi oma ning mis üldse mingid muud kaunilt kõlavad kombinatsioonid. Kas ma sellist aju tahtsin?

Igatahes otsustasin, et mina seda häbi üle ei ela, uut kaarti tellima ei hakka, veel rahagi maksma oma lolluse pärast ja lasen edaspidi kogu raha L.-i arvele kanda, kes selle siis mulle automaadist välja võtab. No hüvasti iseteeninduskassad, aga ilmselgelt peab loll elustiilis järeleandmisi tegema. (Igaks juhuks lisan, et liialdamine on mu lemmikspordiala) Hiljem kodus avastasin, et PIN koodi saab panga kodukalt tasuta vaadata (miks ma seda ometi enne kolmandat korda PIN-i vajutamist ei teinud? Mul oleks pool päeva aega olnud? Sest ma olin ju kindel, et ma tegelikult ikka tean seda PIN-i peast). Vaatan ja see ehmatas mu täitsa ära. See PIN kood ei olnud ligilähedanegi mu peas olnud valemiga 5035 või 6025 või midagi sarnast. Täiesti võõras number. 5035 oli ilmselt olnud mingi mu varasema kaardi PIN ja see uus, mida olin küll juba pool aastat kasutanud, oli täiesti ajust välja lõigatud, tühi koht, ebavajalik info. Ma poleks seda justkui kunagi varem näinud, aga ometi pidi see õige kood olema.

Ega ma kaarti ikkagi kasutada ei saanud, pidin panka minema, kust teenindaja helistas peakontorisse ("Mul siin on klient...jah, kolm korda sisestas koodi valesti, jah, poes, mitte automaadis"/kõnekas vaikus - ilmselgelt teises otsas ohatakse, et jälle üks imbetsill, jah?) ja alles seejärel sain kaarti uuesti kasutama hakata. Ainus õnn, et raha ei kulunud, nii palju oidu oli olnud, et mitte automaadis kolm korda järjest eksida. Igatahes lähen ja sisestan siis selle õnnetu koodi masinasse ning käsi tunneb kohe ära, et just niimoodi ta pidigi liikuma, kuidas aju seda ometi ei teadnud. Ilmselgelt õige kombinatsioon, mida ma varem kogu aeg olin kasutanud.

Aju viskab ära kolikambrisse kõik, mida kasutajal tema hinnangul enam vaja ei lähe ning lisaks kaotab ära ka kambri võtme. Lugedes vanu blogipostitusi eelistab ta isegi jalgratta pigem iga kord nullist leiutada, kui kasutada kunagi varem omaks võetud põhimõtteid.  Ainult mingi kõhutunne (?) ütleb sulle, et kuidagi tuttav tunne on, me oleme siin vist varem ka olnud. Aju vaikib kangekaelselt. Mida rohkem infot läbi käib, seda kindlamalt suurem osa sellest kolikambris maandub. Sellest võiks ilmselt järeldada, et lisaks asjadest mõtlemisele tuleks neid ka aktiivselt päriselus rakendada. Kuidas see välja võiks näha? No et ei kirjuta oma geniaalseid mõttevälgatusi ainult üles, vaid jutlustad neid aktiivselt kõigile vastutulijatele? Siis jääks ilmselt endale ka meelde. Ilmselt sellega populaarsust just ei koguks ja õnneks on loodus andnud ka teistele samasuguse unustamisvõime - loed kellegi teise sada korda korratud mõtet iga kord kui uut. Ehk siis kuidas blogida üle kümne aasta ja sellest mitte ära tüdineda.

Ja kui mul nüüd viie aasta pärast Alzheimer on, tuletage mulle meelde, kuidas ma selle esimeste märkide puhul asja üle nalja tegin...Kuigi noh, siis on juba hilja.

Esmaspäev, mai 20, 2019

Rammstein - Rammstein (2019)

Kui see oleks kontseptsioonalbum, siis teemaks ilmselt "Armastuse erinevaid vorme". On vaja ainult ühte tikku, et süüdata leek, kui albumikaant tõlgendada. (Alternatiivse tõlgenduse annab üks youtuber, saksa keelt valdajatele link siin,  kes näeb albumit kui ühe ahistaja elutsüklit* - ma ise sellega 100% nõus ei ole, aga huvitav vaatenurk sellegipoolest)

Rammsteini armastatakse üldse palju tõlgendada, kuigi kõigepealt oleks üldse vaja aru saada, mida nad seal laulavad. Õnneks on nüüd olemas Genius.com, kus juba esimesel päeval sai lugeda laulusõnade tõlkeid nii inglise, vene kui ka hispaania keeles. Mu meelest on tore, et leidub inimesi, kel on huvi ja kes viitsivad midagi sellist käigus hoida. Ilmselgelt kuulun ma sellesse kontingenti, keda huvitab ka vanade bändide puhul uus looming ning pigem ärritavad need, kes kontsertidel vanu hitte nõuavad ja pidevalt teatavad, kuidas vanasti oli ikka rohi rohelisem.

Esimene singel uuelt plaadilt oli Deutschland, millest ma kirjutasin siin. Mu meelest see lugu hälbib  ahistaja-kontseptsioonist ning räägib pigem sellisest armastuse liigist nagu kodumaa-armastus ("siinkohal vaatame slaide!" nagu oli ühes anekdoodis).

Teisena ilmunud singel Radio kuulutati enamasti fännide poolt nõrgemaks, kui esimene, kuid mulle isegi meeldis see veidi rohkem. Selline Kradftwerkilik vaib on sellel mu meelest, lisaks on see pea ainuke "rõõmus" lugu plaadil, kuigi räägib ju loo üsna nukrast perioodist ajaloos, mida meiegi hästi teame - ainult läbi raadio sai salaja kuulata helisid väljastpoolt Suurt Kodumaad. Ahistamine, kui on, siis riigiaparaadist tulenev ja mitte seksuaalne, armastus aga elu ja selle rõõmude vastu.
Ülejäänud lood olevat küll enne plaadi ametlikku ilmumist kuhugi lekkinud, aga mina kuulasin ausalt ja õigeaegselt Spotifyst.

Kolmas lugu "Zeig Dich" oli väga tugevaks täienduseks kahele esimesele. Salvestatud ilmselt Valgevenes koos Minski kooriga, räägib see deemonite elustamisest kiriku müüride vahel. Jah, siin võib kindlasti näha vihjet pedofiiliale, aga ka muudele pimedatele tegudele. Minu jaoks on teatud kirikukooride laulud alati veidi kõhedusttekitavad olnud ning siinne "needmine" koos õelalt väljasülitatud "Zeig Dich"-iga (ilmselt kõla järgi valitud pealkiri?) kõlab tõeliselt kurjakuulutavalt. Needmissõnu on püütud muide netis ka dešifreerida, aga pigem ongi see lihtsalt pseudo-ladina keel, mis sobivalt kõlab, ma ise guugeldasin, sest huvitav tundus termin "murisuri", mis ilmselt on lihtsalt parafraseering "surimuri"-st, millele etümoloogiasõnaraamat annab sellise vaste. Võimalik mõjutaja siis alamsaksa keel ka meil, huvitav, kust Rammstein selle välja kaevas? Meenutab Ghosti parimaid palu - kõlekaunis õelus.

Plaadi neljas lugu "Ausländer" on üks otsituma tekstiga Geniuse statistika põhjal. Pole ilmselt ime, miks. Ka minult küsiti alles hiljuti, et "eks, see Rammstein on ikka noh, veidi natsibänd?". (Ega inimese hinge ju ei näe, aga ma pigem leian, et nad on intelligentne trikster-bänd, selle asemel, et olla halvasti varjatud natsibänd). Seega eeldatakse loost "Ausländer" ilmselt mingit rassismi. Aga seda ei ole. Lugu räägib hoopis keskealistest valgetest meestest, kes käivad kolmandates riikides oma seemet külvamas, seksituristidest, nemad on selle loo välismaalased. Osav lüke, mu meelest. Muusikaliselt ehk mitte nii särav, kui kolm esimest.

Järgmine lugu "Sex" räägib...seksist. Sellest, kuidas maailm on seksist üleküllastunud, kuidas see ronib sisse uksest ja aknast, mõjub groteskselt, on muutunud täielikult asjaks iseeneses, lahus tunnetest ja inimlikkusest. Ajab juba oksele, aga teeme seda veel! Korduv motiiv Rammsteinil, ka muusikaliselt selline üsna mittemidagiütlev. (St lugeda seda siiski "endiselt parem kui ükski eurolaul")

Kuuenda loo, "Puppe", puhul olin juba ette lugenud, kuidas see on väidetavalt parim Rammsteini lugu üldse ja asi, mille pärast tõepoolest tasus kümme aastat oodata. Algab see kui tavaline Rammsteini ballaad, aga refräänini jõudes on selge, mis "Puppe" niivõrd eriliseks teeb. Inimesed tahavad näha päris valu, nad tahavad, et kunst nad ära petaks, nad tahavad, et kunstnik oleks veenev ja Till Lindemann selles loos seda kõike kindlasti on. Sa usud, kui ta röögib jõuetus vihas, sa usud, et ta teab, mis tunne on sellel väikesel poisil, kelle õde kõrvaltoas vägistatakse ja kes samal ajal oma nukku tükkideks rebib. See valu ja vihkamine selles loos toovad kananaha ihule, see ei ole mingi tilu-lilu kollitamise pärast, sest sa ju tegelikult tead, et sellised väikesed poisid on olemas. "Puppe" seostub ses osas "Ausländeriga", sest enamikul neist seksituristide poolt "tarbitavatest" töötavatest neiudest on kusagil väikesed õed-vennad või lapsed, sageli tõepoolest ka kõrvaltoas, kelle maailma rikkad onud purustavad. Laps vihkab neid onusid täpselt samamoodi nagu ta muutub tundetuks oma ärakasutatava lähedase suhtes ja rapib oma nukku, et end välja elada. Rohkem kui teema ise, vapustas mind Lindemanni ehedus, ma ei usu tõesti, et Rammsteinil oleks teist nii mõjuvat lugu.
Sarnaste momentidena artisti ja loomingu lahutamatusest meenuvad näiteks Psychoterrori Freddy sõnad: "Teie jaoks on see bänd, minu jaoks elu!" või see kuidas Courtney laulis kunagi staadionitäie rahva ees "Someday you will ache like I ache", rahvas röökis kaasa ja siis mingil äkilisel selgushetkel vaatas Courtney neid ning küsis "Do you really think that you can ache like I ache!?" Ma ei tea Lindemanni isiklikust kogemusest antud teemaga, aga igal juhul on tal võrratu sisseelamisvõime.

"Was Ich Liebe" räägib taaskord armastusest, taaskord düstoopilisest -  kõik, mida armastan, selle pean hävitama. "Diamant" stiilipuhta ballaadina ühepoolsest armastusest, pigem sõltuvusest. "Weit Weg" kättesaamatust, keelatud armastusest. "Tattoo" enesearmastusest, kus teised on vaid dekoratsioonid  - kui su kehale on tätoveeritud kallima nimi ja teie teed lahku lähevad, siis leiad lihtsalt uue, kellel on sama nimi. "Halloomann", mis plaadi lõpetab, vaatab maailma läbi maanteeperverdi silmade nagu seda enne on teinud näiteks Nirvana loos "Polly" või Therapy? loos "Diane". Jah, seda võib võtta kui tsüklit lapsepõlves kogetud ahistamisest, sellest tulenevast külmusest ja võimetusest armastada, mille lõpetab ise ahistajaks hakkamine. Vihjeid sellele võib leida "Halloomannis" mainitud roosikrantsist, mis justkui viiks tagasi kirikuteemale.

Muusikaliselt on kõik need lood siiski üsna meeldejäämatud. Mulle tundub, et Rammstein maadleb selle sama nö geniaalsuse taagaga, millega mu meelest näiteks Mansongi - ideid on, aga need üritatakse ideaalseks viimistleda, mis omakorda muudab lood kuidagi igavaks, konstrueerituks, ei ole enam seda "nooruse uljust", et teeme nagu torust tuleb ja vaatame, mis saab. Osa lugusid ongi pärliks vormitud, teised aga mitte. Kas on vajagi, ilmselt Rammsteinil küll mitte, neil on piisav pärand ammu olemas. Seoses sellega -  mu meelest on Rammsteini puhul nende saksa keel plussiks muutunud, nad on niivõrd kuulsad, et inimesed viitsivad uurida, mis neil ka öelda on, samal ajal kui ingliskeelse muusika puhul eeldatakse, et sõnadest saab niigi aru, pole vajadust mingeid varjatud sõnumeid otsida (va osa bände, kes ka inglise keeles krüptilisi sõnumeid edastavad). Teisalt vähem tuntud võõrkeelset bändi eriti kuulata ei viitsita (samuti saksamaalt Oomph!-i selleaastane plaat "Ritual" on mu meelest väga hea, aga tunduvalt vähemkuulatud kui Rammstein).

Igatahes õnnestus mul uut Rammsteini plaati lisaks kõrvaklappidega intensiivsele kuulamisele kuulda ka reede õhtul klubis, kus "Zeig Dich", "Ausländer", "Sex" ja "Puppe" kahe bändi vaheajal ette mängiti. Ütleme nii, et oli hoopis raskem vaimustuda. "Zeig Dich" veel tõmbas kuulama, aga ülejäänute ajal oli mul ikka raskusi enda kõrval istuvat tüüpi süvenema sundida (stiilis "Ghas thäid võib gäperhdada?" "Hõss, pagan küll, jäta juba, kuula laulu ma ütlen sulle, saa aru, see on Rammsteini uus plaat, praegu on väga tähtis, et sa seda kuulaksid, hiljem ma analüüsin sulle ja eeldan ka sinu aktiivset panust, ei-ei nicht käppen!"). Noh, põhimõtteliselt taaskord see "Me explaining things"-meem, õnneks mul on blogi, kus saan  segamatult vahutada ega pea nägema, kuidas kuulajad haigutavad ja nina nokivad. Kokkuvõttes, see plaat nõuab süvenemist, aga enamik seda ei suuda.




* He thinks that the album could be about the full life story of one human being by describing the curve from being sexually abused to do it oneself. It could be a kid that has experienced sexual abuse in the church (“ZEIG DICH”), maybe the son of a foreigner who just had an one-night stand (“AUSLÄNDER”). Early experiences of sexual abuse often lead on to hypersexualization but without feeling joy while having sex which could be the reason why the song “SEX” displays sex in a weird way. In “PUPPE”, the kid has another traumatic experience which leads to the kid not daring anymore to have feelings or to bind to another person or thing in any way (“WAS ICH LIEBE”, “DIAMANT”).
The kid becomes an emotionally stunted man which nevertheless pines for a closeness and caring which he cannot get because he is too broken (“WEIT WEG”).
He tries to handle his emotional brokeness with his tattoos (“TATTOO”) and at the very end it is possible that the victim becomes an abuser and the circle rewinds (“HALLOMANN”).

Reede, mai 17, 2019

Store My Kids! *

Eile oli mul üliraske tööpäev, äärepealt oleks pingepeavalu saanud rööprähklemisest, aga tulemus on teie ees. Nimelt kuulasin ja kommenteerisin töö kõrvalt Eurovisiooni. Visuaalselt materjali ei vaadanud, Spotifys on kenasti kõik lood playlistina (kas selle eestimaine teisend on tõesti ainult "esitusnimekiri" - sõnaus, auu!) olemas. Detailne aruanne allpool, võib vabalt lugemata jätta.

Mina sain tõuke kuulata Madli ja Kristallkuuli blogidest, samas lapsed on kodus täielikult Eurovisioonilainel (ja mees piinleb). Minile meeldivad kõige rohkem (peale Victor Crone´i siis) Kreeka ja Prantsusmaa, kõige õudsemaks peab Islandit (!), Portugali ja San Marinot (nende kahe viimase osas samal meelel). Muuseas, Victor Crone on tore, ta kirjutas Minile vastu (või oli see tema assistent) Instagramis.
Mulle vist meeldisid Suurbritannia, Holland, Šveits, Sloveenia, Leedu, Poola, Tšehhi ja Island. Ausalt öeldes ühtki päris sellist lugu, mida enda playlisti jätta, küll ei olnud. Sloveenia esitajate plaati kuulasin, aga midagi erilist see polnud.

Aga täna ilmus Rammsteini kümme aastat oodatud seitsmes stuudioalbum, Lana Del Reyl ja Slipknotil uued lood - tõotab taas raske päev tulla.


1. Holland  - Duncan Laurence "Arcade" - ilus laul, võiks vabalt kuulata
2. Šveits - Luca Hänni "She Got Me" - normaalne raadiolugu, paneb jala tatsuma küll.
3. Itaalia - Mahmood "Soldi" - ei läinud nagu käima, kuigi itaaliakeelsed lood mulle üldiselt meeldivad.
4. Küpros - Tamta "Replay" - selline tümpsu taustal hale naisulg, nagu meil Eesti Laulule ikka saadetakse.
5. Rootsi - John Lundvik "Too Late For Love" - hale meesulg, nii igav lugu...Rootsist ei oleks oodanud sellist jama.
6. Norra - Keiina "Spirit in the Sky" - 90ndate disko, kummaline ja kergelt piinlik, aa ok, nüüd algas see joigu osa, piinlik, piinlik. Mitte, et joigumine piinlik oleks, võtke Enigmast eeskuju, seal näiteks pole.
7. Aserbaidžaan - "Truth" - meeldejäämatu lugu, kõlatu, sõnad nagu läbi mingi vati, rütm tuim. Vabalt võib olla see valem selliseks looks, mis pidevalt pähe tambituna lõpuks meeldima hakkab.
8. Prantsusmaa  - Bilal Hassani "Roi" -  laulda ta (tundub, et tegemist transuga) oskab, aga see keelte vahetamine loos loob liigse segapudru ja laul justkui ei toimi.
9. Malta  -Michela "Chameleon"  - jälle mingi veiderdamine rütmi ja häälega täiesti igava loo juures, et popp oleks. Ei aita.
10. Hispaania  - Miki Nunez "La Venda" -  vähemalt korralik rahvamuusika, Zorro ja kappavad hobused. Traditsioonide juurde tagasi,  mitte mingi lahjendatud eurokompott. Kuulata väga ei kannata muidugi.
11. Kreeka - Katerina Duska  - "Better Love" - iseenesest põnev hääl, aga tobe paatosega lugu, siuke õhkamine ja jookseme lippude lehvides paremasse tulevikku. Eurokas.
 12. Venemaa - Sergey Lazarev "Scream" - euroklišee meesulg, booooring.
13. Eesti
14. Suurbritannia - Michael Rice "Bigger Than Us" - kes oskaks mulle öelda, miks mõni meesulg tundub hea ja ilus, teine ajab haigutama? See siin mulle meeldib. Ilus laul ju, mida siin ohkida? Holland ja britid ilusad meesulud, Rootsi ja Venemaa nõmedad. Nii on. Võiks öelda, et see laul on suisa võimas. Meeldejääv. Siiani parim lugu. Või on asi selles, et käisin vahepeal lõunal ja "kõht täis, meel hea"?
15. Belgia - Eliot "Wake Up" - mehi sel aastal kuidagi silmatorkavalt palju? See jääb jälle lahjaks, pole mingit eristuvat tugevat refrääni, rütm ei voola.
16. Leedu  -Jurijus (Jurij Veklenko) "Run with the lions"- veel meesulge. Refräänis üks koht meenutab The Weekndit, mu suurt lemmikut, aga kahjuks ülejäänud laul seda väga ei toeta ja läheb liiga tüüpilist Eurorada. Muidu tundub huvitava häälega mees.
17.  Valgevene  -ZENE  "Like It" - igav tibudisko, väikeste tüdrukute muusika. Ilmselt jääb kummitama ja hakkab lõpuks meeldima.
18. Läti  -Carousel "That Night" - etno-indie inin. Habiseva naisvokaaliga nagu meil siin ka paar trendikat bändi. Meenutab väga seda Go Away Birdi, kes meilgi Eesti Laulul osales ja paar head lugu tegi, aga terve nende plaat jäi siiski liiga ühetaoliseks mu jaoks.
19. Tšehhi - Lake Malawi "Friend of a Friend"- päris lahe gaydiskolugu. Selline õhuline.
20. Austraalia - Kate Miller-Heidke "Zero Gravity" - esimene lugu, mida ei tahaks lõpuni kuulata. Totakas hääleväristamine, lõpuks tümm ka taha, et ikka kõigile midagi. Vastik lugu. Huvitav, kuidas nad nii ilmselgelt meie eelmise aasta loost šnitti on võtnud?
21. Iirimaa - Sarah McTerman "22" - eee, tundub, nagu ta ei oskaks väga hästi laulda, leitud selline lihtne lastelauluke, mis eriti võimeid ei nõua. Kummaline valik. Midagi lihtsale inimesele lõkke ääres kaasa laulmiseks.
22. Taani - Leonora "Love Is Forever" - no pmst sama, mis eelmine - võtame kätest kinni ja kõigutame end "üten rütmin". Mingi lastefilmi soundtrackiks sobiks. Ja nüüd kõik koos kõigis Euroopa keeltes ka muidugi.
23. Armeenia - Srbuk "Walking Out" - jälle mängime rütmiga ja laseme lauljal imelikke hääli teha vahepeal, see peaks peale minema praegu vist? Ei päästa seda igavat lugu. Tüütu meeldejäämatu eepos.
24. Sloveenia - Zala Kralj & Gašper Šantl "Sebi" - Muuseas, ERR-i Eurovisioonilehel on meeslaulja perenimest tehtud laulu pealkirja osa. Häbi. Ilus mõtlik lugu, selline "traagiline slaavi hing". Aru ei saa millestki, aga kõnetab.
25. Rumeenia - Ester Peony "On A Sunday"  -võib-olla on tekstist mitte arusaamine teeneks, sest selle laulu tekst on nii klišeelikult nõme, et tõmbab kohe ootused maha. Laul ise on ka igav ja mõttetu. Sellise haleda inina peale küll ükski mees su juurde tagasi ei tule.
26. Saksamaa - S!sters "Sister" - no vabandust, aga see mahajäetud naiste inin pole ka kuidagi inspireeriv või "väestav". Piinlik.
27. Iisrael - Kobi Marimi "Home" - ajast ja arust Eurovisioonilik meesballaad, järgmine palun.
28. San Marino - Serhat "Say Na Na Na"  - päriselt siuke lugu? 80ndate disko, mõmisev meesvokaal, taustaks tädid, tekstiks mingi pläma? Kõlab nagu paroodia, aga vist ei ole. Ahjaa, Eurovisioon ju.
29. Soome - Darude feat Sebastian Rejman "Look Away" - Darude tegi vanasti ikka korralikku tümakat, nüüd mingi küündimatu lahja tümps. Laulja hääl ei vea ka kõrgemaid noote välja. Jama.
30. Island - Hatari "Hatrid mun sigra" - hah, ma sain kohe esimestest taktidest aru, et see vist see Islandi lugu, sest kõlas koheselt teistmoodi. Üldse ei meenuta Rammsteini mulle. Pigem mingit elektroonilisemat asja, Pain´i näiteks. Iseenesest pole väga minu teetassike, aga midagi värskendavat ja tantsitav lugu ju ka.
31. Ungari - Papai Joci "Az En Apam" - vilistamisega lood lähevalt üldiselt inimestele peale vist? See osa loost on kõige kaasahaaravam, muu jääb natuke liiga eksootiliseks. Meloodiat iseenesest on, aga niisama nananaa tundub kuidagi liiga labane.
32. Makedoonia - Tamara Todevska "Proud"  - klassikaline naisballaad, igav, järgmine palun. Pmst Iisraeli naisversioon.
33. Portugal - Conan Osiris "Telemoveis" - ee, mis **** see veel on? Oleks nagu kutse palvusele? Aga taustaks keegi ohib? Miks?
34. Horvaatia - Roko Blaževic "The Dream"  - jälle klassikaline Eurovisiooni paatoslik meesulg, erinevad keeled ja me kõik unistame armastusest, ühendagem käed jne.
35. Serbia - Nevena Bozovic "Kruna" - ballaadile lisatud veidi kitarri, aga muidu tüüpiline Euroballaad seegi, jälle mitmekeelne.
36. Albaania - Jonida Maliqi "Ktheju Tokes" - veidi põnevam ballaad, aga ei miskit erilist, häält lauljannal iseenesest on. Balkani ulg.
37.  Poola - Tulia "Fire Of Love" - rahvamuusikat taas, noored setu memmed? Algul tundus võõrastav, aga samas täitsa rütmikas värk ja kokkuvõttes ei häiri, võib kuulata täitsa. (Ausõna, ma ei hääletanud omal ajal "Tii" poolt, aga ega ta mind väga ei tülgastanud ka)
38.   Austria - Paenda "Limits" - mul on valus, kui inimesed nii kõrge häälega laulavad. Lily Alleni viimane plaat ei kõlba minu jaoks selle tõttu kuulata. Asi on ilmselt minus, kellegi jaoks kindlasti ilus laul, aga mul ei kannata kuulata. Pea hakkab valutama selle kõrge väreleva häälekese peale.
39. Georgia - Oto Nemsadze "Keep On Going" - pealkirjast hoolimata pole tegu ingliskeelse looga. Jube äge keel! Eriti need kõrihäälikud ja muidugi meeskoor seal taga. Võimas lugu. Mulle meeldib. EDIT: Kuulasin teist korda veel, enam ei meeldinud.Võta siis kinni...
40. Montenegro -  D-Mol "Heaven" - Kindlasti tublid muusikud kõik, aga laul on selline mittemidagiütlev nagu meil oli see "High Heels In Neighbourhood". Ei häiri, aga lemmikuks ka ei pretendeeri.
41. Moldova - Anna Odobescu "Stay" - võimsa häälega naine, meloodiat ka on, aga kuidagi liiga klišeelik lugu, ei jää millegagi meelde.


* "Store My Kids!" on siis Eesti euroloo kõla Mikro suust. Teadmatutele, originaalis "Storm Like This".



Neljapäev, mai 16, 2019

Teenage Whore

Lugesin Kerrangist Hole´i Violet´i video analüüsi ning seal on see lõik: There’s a bleak, compelling, heartbreaking central idea in using skills learned in gleeful ballet lessons in adulthood to titillate a leering, exploitative audience. Lapsepõlves õpime balletti, et tulevikus olla tublid stripparid. Mu meelest on see päris tabav ja jõuline sümbol selles videos (mille niimoodi tõlgendamiseni ma ise ei ole tulnud). Igatahes seostus see mulle kohe igasuguse "süütuse aja" kontseptsiooniga ja millegipärast meenus üks tõestisündinud seik, mis tõestab teravalt kui erinevalt näeb maailma teismeline mina võrreldes praeguse, kalestunud normaalse reaalsustajuga minaga.

Olin mina umbes 15* ja kõndisin palaval päeval mööda tänavat. Sellise õhukese kleidikesega, mida ikka sooja ilmaga kantakse. Trillallaa-trullallaa, Punamütsike kepsleb, eks. Järsku peatub minu kõrval üks uhke, lahtise katusega auto, kus istub sees üks onu. Mitte mingi paks ja kole perv, vaid üsna tavaline, meeldiva välimusega täiskasvanud meesterahvas. Ja kutsub mind kaasa, et kui õige läheks tema autoga mõnda looduskaunisse kohta, ilus ilm ja puha, ostaks miskit kaasa ja mis ma arvan? Täiega haige pervert, eks? Last meelitama! Teame küll, mida sa tegelikult tahad! Eee...no eks ma olin toona ka muidugi kuulnud, et võõra inimesega kaasa ei minda ja igasugu koledaid asju juhtub, aga kamoon, ma olin teismeline, sel juhul juhtub halbu asju ainult teistega, mina olen võitmatu, minuga juhtub ainult lahedaid seiklusi!

Kuidas ma tegelikult mõtlesin? (Jaajaa, mälu petab, see ongi toimunud sündmuse meelevaldne konstruktsioon, üldse ei sunni uskuma, et just nii oligi) OMG! See täiskasvanud inimene, mees, pani mind tähele! Ta märkas mind, järelikult on minus midagi head, mis silma jääb! Äkki ma olen isegi tema meelest ilus!? OMG, koolis ei pane keegi mind tähele, aga näe, tema pani! Appi, kui lahe, kui praegu teised seda näeks! Ma olen märgatud, ma olen keegi! Tegelt on veits mark ka, raudselt teised ei saaks aru, ütleksid, et sa nägid välja nagu mingi lits, ta vaatas sind ainult kui lihakeha. Ma ei usu, ta lihtsalt nägi mind kui huvitavat inimest. Mõtle, kui me lähekski kuskile piknikule, siis ma räägiks talle igasuguseid asju oma elust ja koolist ja kui nõme mul kodus on ja siis ta saaks nagu täiega aru ja kuulaks ja siis me saaks nagu parimateks sõpradeks ja ta saaks mind aidata ja kui mul jälle nõme oleks, siis ma helistaks talle ja me sõidaks koos tema autoga minema ja kõik oleksid kadedad ja ema nutaks! See oleks nagu täiega lahe! **

Aga õnneks olen ma sellest kõigest tabatuna oimetu ja suudan kohutavalt punastades vaid keelduda, sest see on sellises olukorras kindlam võimalus segadusttekitavast situatsioonist pääseda. Onu sõidab ära. Näen varsti üht klassiõde ja räägin talle kohe "kujuta ette, mis minuga just juhtus!". Ta jääb reserveerituks ja väidab, et ma näen halb välja - "sul on vist päikesepiste, sa oled näost nii punane, pead vist vett jooma või midagi". Loll, raudselt on kade. Tal on muidugi hea ükskõikne olla, tema on ju ilus ja meeldib alati kõigile. Loll olin, et rääkisin üldse, nüüd veel haletseb mind. /Pettunult, aga siiski kergelt kõrvust tõstetuna koju/


Moraal? No see, et ei tasu imestada, miks teismelised igasugu onudega kaasa lähevad, nende mõttemaailm ongi teistsugune, isegi kui nad ohtusid teavad, on muud kaalutlused neist olulisemad. Nad on naiivsed, sest usuvad endaga vaid toredaid asju juhtuvat (kodu ja kool on nõmedad, ülejäänu lihtsalt peab lahe olema!).

Epiloog. Pool aastat hiljem istus mu sõbranna ühte autosse, millega lubati teda klubisse peole viia, aga auto sattus avariisse, juht sai surma ning mu sõbranna vigastada. Ta oli enne minekut lootnud ka mind kaasa kutsuda, aga ei saanud kätte. Ma ohkasin, et mõtle, kui ma oleks kaasa tulnud, äkki ma oleks surma saanud? Tema lootusrikkalt vastu - aga äkki me oleks siis hoopis klubisse jõudnud?!

*Jah, olingi hilise arenguga, 14-aastaselt mängisin veel tasodega, mitte ei käinud pidudel.
** Mu meelest olid teismelistel endast vanemad peikad just neil samadel kaalutlustel - et ära pääseda maailmast, milles sind endiselt titeks peetakse.

Reede, mai 10, 2019

Head emadepäeva!

"Aga naistele ju meeldivadki pätid?!" naeris mul siin üks lähikondlane ükspäev. See tõi mulle meelde ühe uskumuse, mis mul endalgi päris pikalt oli, nimelt ei suutnud ma aktsepteerida, et kõik lähisuhted ei põhinegi vastastikusel meeldimisel. Ok, romantiline armastus, see isegi veidi tundus ainult minusuguste õnnelike pilvedes elajate kriteerium olevat, aga olla koos inimesega, kes kohe tõesti isegi ei meeldi, on vastik, tekitab tülgastust, viha, hirmu?

Ilmselt olen ma elanud niivõrd head ja turvalist elu, et see ei mahtunud lihtsalt mu maailmapilti. Ma ei ole kunagi nõustunud olema halvas olukorras, sest mul on olnud võimalusi neist välja tulla. Ma jätan selle suhte katki, sest mul on kuhu minna, sissetulek, millest elatuda, inimesed, kes mind toetavad. Miks ma peaksin kannatama?! Ma ikka seletasin inimeste kohta, kes oma elukaaslasi mustasid, et küllap nad mingi nurga alt ikka ka neile armsad on, miks siis muidu. Sa jätad ju nõmeda inimese maha?! Muidugi, on ka selliseid, kes niisama kobisevadki ja kui neile öelda, et jäta see vastik mees/naine ometi maha siis, saavad hoopis sinu peale vihaseks, et kuidas sa julged nende musikest solvata.

Olen kuulnud, et kõigil on alati valikuvõimalus. Aga kui valikud on ikka nii nigelad, et minusugune ei oska neid ettegi kujutada? Kui eelnevast elukogemusest tingituna ei osata valikuid näha? No näiteks olen ma lugenud lugusid naistest, kelle pea esmane valik töö kaotamisel on prostitutsioon, mis aga ei tähenda, et nad "loomult litsid" oleksid, vaid lihtsalt seda, et nende keskkonnas on selline valik loomulik, mitte aga näiteks ülikooli minek vms. Aga kunagi sai arutatud küll, et no kuidas, mis inimene nii teeb, see oleks ju mõeldamatu, enne nälgin. Lihtsalt meie jaoks on see nii, sest me oleme teistsugused inimesed. Keeruline on omaks võtta, et teistsuguste tingimuste korral, teises elus võiksime me ise vabalt olla ohvrid. "Ei-ei-ei! Ikka ise teed oma valikud, kõik, mis mul on, olen ma oma hea iseloomu ja tugeva tööga saavutanud!" Jama. Jah, muidugi on üksikuid erandeid, kes on end slummist salongi võidelnud, aga ka seal tuleks tunnistada soodsaid juhuseid ja õnne. *

Mõni inimene ongi harjunud kannatama ja see ei ole tegelikult tema enda valik. "Vähemalt on mul mees..."; "Eks kõik naised on samasugused"; "Kõik tööd on rasked ja vastikud".

Ma muuseas ei tahtnud seda paljujagatud vägivallaartiklit lugeda, sest juba tsitaatidest läks mul vererõhk kõrgeks. Lugesin, kuidas paljusid ajas nutma, mind ajas vihale ning õhutas omakohtule. Mul on ikka see "mina olen Buffy"- tunne, et lähen ja maksan nüüd neile vägivalduritele personaalselt kätte. Huvitav, kas noorest peast igasugu õiglaste kangelaste filmide vahtimine on tekitanud minus võltskujutelma, nagu oleks võimalik ka päriselus õiglus jalgele seada ja kannatajate eest kätte maksta? Näiteks häbi ei kujuta ma ka hästi ette, mul on valdavam tunne see, "krt, kuidas ta julges, nüüd ma lähen ja räägin kõigile", sest mul on millegipärast ettekujutus, et mind kuulatakse. Mulle tundub, et see "sina oled oluline"- mõtteviis on üks tähtsamaid asju, mida oma järeltulijatele edasi anda.

 * See on vist see koht, kus ma kõige enam olen kõrvale pööranud teest, mida mulle kogu aeg õpetatud on - see "sina ise ainult vastutad", mis on kohati õige, aga viib pahatihti välja järeldusteni, et kehvas olukorras olijad on ainult ise süüdi. Kas see on tulnud sellest, et mulle ju ometi ennustati niivõrd lennukat tulevikku, aga nende ennustajate silmis pole ma endale pandud ootusi täitnud? Et kui ma ikka juba Brüsselis oleks, siis ma sellist "kaastundlikku" juttu ei ajaks? Võib-olla. Ja see, et ma praegu ütlen, kuidas ma tõesti olen tänulik, et Brüsselis pole, on lihtsalt hapud viinamarjad? Brüsseli seletuseks niipalju, et mainisin, kuidas üks mu kursaõde seal on (neid on seal tegelikult mitmeid) ja siis ema torkas vahele, et "aga miks sina ei ole?!"

P.S. Teemasse mittepuutuvalt lisan siia lihtsalt ühe mõtteavalduse, mida eile kuulsin. See ei ole välja mõeldud. Ma ei oska kommenteerida, kuulates ma ka vist lihtsalt naeratasin debiilselt, sest no kuulge, ei ole ju võimalik?! Aga on.
"Tead, ma nägin eile jälle neegrit! Meie väikses poes! Selline väike junn neegripoiss oli! Vaatasin kohe, et ei tea, mis ta siin teeb, varastab või?! Aga kassapidaja rääkis temaga täitsa eesti keeles?!" 

Neljapäev, mai 09, 2019

Minu geniaalne sõbranna*

Enne kui me kuus aastat tagasi praegusesse elukohta kolisime, olime umbes kuu aega kodutud ja elasime mu vanemate juures. Sellest ajast saadik on mingid kolimisel kaasa võetud asjad seal seisnud. Nüüd siis sai selgeks, et varsti vaja lastele oma tuba vanavanemate juures ööbimiseks ning need maha jäänud asjad tuleks ära sorteerida. Igasugu põnevaid asju tuli välja, näiteks mu vana fotokarp.

Siin ma juba kirjutasin, kuidas mul oli omal ajal terve hunnik kirjasõpru, nüüd siis leidsin sealt karbist pildid enamikust neist. Mõtlesin, et tahan ühest kirjasõbrast pikemalt kirjutada. See oli see tüdruk, keda ma pidasin ülimalt ilusaks, aga kes alati oma fotod ära sodis - ma toona arvasin, et ebakindlusest, nüüd mõtlen, et äkki hoopis kaunistamissoovist. (Millegipärast on ju levinud arusaam, et naised meigivad end ebakindlusest, kuigi see on sageli samamoodi eneseväljendus nagu riietumisstiil ja seda ei kahtlusta justkui keegi, et sa kannad riideid, sest häbened end paljalt näidata...).

Kirjutas ta mulle siis, kui otsisin endale Meie Meele kaudu sõbrannat Tartust, kellega koos suvetuuridel käia (ma tean, haletsusväärne üksiklane olin), tema aga elas ühes väikses külas mitme maakonna kaugusel. Me ei kohtunud kunagi, aga hoolimata sellest oli ta mu pikaaegseim kirjasõber. Ja lemmikuim. Ta ei kirjutanud kunagi...normaalselt, vaid alati läbi kõrverpeegli ja huumori, pigem maagilist realismi kui suvalist teismelise ängi. Siis me muidugi nimetasime seda lihtsalt lollitamiseks. Eks ma algul olin vist ka veidi nõutu, aga kuidagi see inspireeris mind ja hakkasime koos lõõpima, ikka mitu kirja nädalas, sest meie tekstid ei sõltunud üksteisest, vaid andsime, nagu torust tuli. Mäletan üht korda, kui talle (ka tal oli kirjasõpru tohututes kogustes) oli keegi kirjutanud "kas sul on oma poiss? kas sa oled kunagi mõne poisiga maganud?" ja siis me irvitasime ühiselt selliste triviaalsuste kirjutamise üle. Me ei rääkinud kunagi midagi seesugust, meil olid üle võlli seiklused igapäevaelu koomilistes koridorides. Ma arvan, et ma võtsin talt palju üle, sest ma olin temast paar aastat noorem - no näiteks hakkasin igasugu küsitlusankeetides (toona olid need populaarsed, umbes nagu blogimeemide moodi asjad) "vaimutsema" ning mõtlema välja erinevaid naljalugusid tavasündmuste "keel põses" kirjeldamiseks. Igal juhul tekkis meil oma maailm, mida kõrvaltvaataja ebanormaalseks võis pidada.

Mu ema näiteks leidis, et sellise tütarlapsega ei peaks mina küll mitte suhtlema, kes ümbrikutele igasugu nägusid ja nende keskele meeste suguorganeid kleebib. Kõik meie kirjad olid kunstiteosed, eks vahest sattus ka säärast kraami sisse jah. Samas need "stiilivääratused", mida ette tuli ja mis minugi kohati kohmetuks tegid, ei vähendanud mu vaimustust just nimelt seetõttu, et "korralikud tüdrukud nii ei tee". Ega alati meie ümbrikud tõesti tsensuuri ei läbinud, sest me tegime need ise (osalt kulude kokkuhoiust, osalt isetegemisrõõmust) ja ka marke kasutasime nii, et kleepisime neile peale kile, mille pealt sai näpuga postitempli maha nühkida ja seejärel marki taaskasutada.  Tema sai vist ühe korra sides selle eest noomida kah, kuna väikses kohas pidi oma kirjadel personaalselt järel käima (ta vist sel juhul elaski seal enam-vähem). Mäletan ka seda, et tahtsin talle kunagi Kihnu saarel olles kindlasti sealt ka kirja saata ja mõtlesin, kas oleks võimalik kuidagi surnud kala ümbrikusse sokutada...Me saatsime üksteisele ikka igasugu pahna. Ka orgaanilist.

Pärast ta abiellus ühe punkariga ja sai lapsed. Kuidagi möödaminnes tuli see pigem jutuks, ta kirjutas mulle viimati kui ma bakas õppisin, vahepeal oli mitu aastat paus. Seejärel jäi suhtlus katki. Muidugi olen ma teda guugeldanud, kuskilt FB-st teda ei leia, aga muidu elab täiesti tavalise inimese elu. Ei ole ohtlik hull nagu mu ema püüdis mind veenda. Ma ei tea, miks me kunagi kokku ei saanud. Ma isegi ei kujuta ette, milline ta inimesena olnud oleks, sest põhimõtteliselt tundsin ainult tema loomingut. Aga ta on mulle meelde jäänud, sest erines kõigist teistest kirjasõpradest kardinaalselt. Täiesti väljastpoolt kasti nagu värske tuulehoog. Selline sõber, nagu enamasti on vaid need väljamõeldud tüübid a la Pipi või Karlsson. Huvitav, kas ma kunagi ütlesin talle, et ta on äge? Ilmselt mitte.

P.S. Maimu Bergil on "Meie hingede võlgades" üks valus, aga tõene lause: "Sõprust ongi kergem taga igatseda kui elus hoida." (lk 40).

*Jah, Elena Ferrantel on sellenimeline raamat, olen teadlik. Kui keegi selle kohta arvamust otsib, siis minu meelest oli see hea raamat, palju parem kui "Üksilduse päevad".

Kolmapäev, mai 08, 2019

Vanaemadusest

Ma olen kindlasti juba maininud, kui väga mulle "meeldivad" arvamusavaldused stiilis "kõik inimesed/mehed/naised/lapsed on niisugused-naasugused", need näitavad mu meelest ainult ütleja enda piiratud kujutlusvõimet, eraldi meistrid on muidugi veel poliitikud, kes väidavad end esindavat "kogu Eesti rahvast".
Jagati jälle üht sellist artiklit pealkirjaga "Sa saad vanaemaks!" Kõik emad ootavad seda sõnumit/../". Pani mõtlema. Ma tean ikka päris palju emasid, kes seda sõnumit mitte oodanud ei ole ning ma ei räägi siin neist, kelle lapsed on liiga noored, ebakindlas suhtes või midagi muud sinnakanti, vaid on inimesi, keda nende vanavanemaks saamine lihtsalt ei huvita, sest neil on oma elu. On see halvem variant, kui ema, kes pidevalt pinda käib, millal sa ometi lapse saad? Muidugi oleks tore, kui ema vähemalt rõõmustaks beebiuudise üle ning soostuks lapselapsega koos aega veetma, aga kas see on ainuvõimalik variant? Kas vanaema on kohustatud just selline olema? Mu meelest mitte, sest inimesi lihtsalt on igasuguseid ja ei saa kuidagi öelda, et kõik kunagi emaks saanud naised ihkavad kohe kindlasti ka vanaemadeks saada.

Ma ise ei kujuta vanaemadust üldse ette, kuigi ideeliselt võiksin ma seda täiesti olla ja sealjuures ei pruugiks ei mina ega ka minu laps olla olnud alaealine lapsevanem. Inimeste elukaared on ses osas väga erinevad ju - mõnel on samal ajal endal väike laps kui vanaemaks saadakse, teisalt on praeguseks esmasünnitajate iga nii kõrge, et paljud ei pruugi oma vanavanemaid üldse kohatagi. Ma olin 26, kui lapseootele jäin ja just hiljuti tuli jutuks, et mu ema esimene reaktsioon olla olnud "Lolliks oled läinud või!?". Ma ise seda ei mäleta, sest see pole minu jaoks mingi erandlik reaktsioon, kõrvaltvaatajale jäi aga meelde, tema jaoks ilmselt oli. Osalt oli see tingitud ka sellest, et toona ei teadnud keegi, kes lapse isa võiks olla (mitte, et kandidaate oleks olnud jalaga segada, vaid vastupidi, ühtki kandidaati ei paistnud olevat, ma selline diskreetne mutt kohati). Igatahes enne 25. eluaastat sigimine või rohkem kui kahe lapse saamine on minu ema meelest alati pigem normaalsuse piiridest väljumine olnud. Mõistlik inimene nii ei tee. Palju lapsi võib saada ainult erandlikult tubli* inimene ja minusugune seda ilmselgelt ei ole. Vähemalt olen ma ise sellist hoiakut tajunud, mitte aga seda, et "mida rohkem seda uhkem, millal sa juba lapsed saad?" Võimalik, et see hoiak oleks muutunud, kui ma 30. eluaastaks lapsi saanud ei oleks.

Vanaemadusest veel see tähelepanek, et see on ju selline kumulatiivne protsess - mida rohkem sul endal lapsi, seda rohkem (tõenäoliselt) ka lapselapsi. Ilmselt on väga erinev olla vanaema ühele-kahele või paarikümnele (mu ema ühel sõbrannal on selline olukord, tal endal üheksa last) lapsele. Sellisel juhul on suhted lapselastega ilmselt paljuski erinevad.

Aga tagasi sinna, kuidas kõik emad ootavad seda sõnumit. Meenub see "aga mis sa siis teed, kui su tütred lesbideks hakkavad?"-küsimus. Järsku on siin mingi seos - homoseksuaalsus on jube, sest ei vii  sugu edasi, samas lapsi neile ka anda ei saa, juhtub veel midagi hullemat või "ühiskond pole selleks valmis" vms. Vanaemaduse triumf seisnebki selles, et näed, kuidas su sugu edasi läheb? Ilmselt, iseasi, kui palju isiklikku panust see sisaldab. Sa võid ju ka lihtsalt rahulikult teada, et sinu veri läheb edasi kusagil teisel pool maakera, aga millegipärast tahetakse enamasti ka isiklikku suhet, mingeid tähtsaid elupõhimõtteid edasi anda jne. Aga taaskord, enamasti, sest on inimesi, keda nende geenide edasikandumine väga ei loksuta või siis püütakse seda hoopis vältida.

Millegipärast räägin ma siin ka ainult vanaemadest, vanaisadusest justkui kuskil väga juttu ei ole. Isad ei survesta ju tütreid sigima, seda teevad ainult meespoliitikud miskipärast? Lapsed on ikka naiste rida olnud, vähemalt selles põlvkonnas, kes praegu vanaisad. Kusjuures, mulle on jäänud mulje, et need mehed on paremad vanaisad, kui nad oli isad, sest omal ajal lihtsalt ei olnud kombeks mehel lastega tegeleda, aga nüüd on nad avastanud, et see võib päris tore olla. Teisalt, mul oli 4 vanaema (koos vanavanadega) ja ainult 1 vanaisa, vanaisad ongi haruldasem nähtus. 

Kokkuvõttes on vanaemadus mu meelest veelgi mitmekesisem teema kui emadus. On neid, kes lapselastest kuuldes kohe end töölt lahti võtavad ja poodi beebiasju ostma tormavad, on neid, kes lihtsalt noogutavad, et ahah. On neid, kes kasvatavad lapselapsi rohkem kui laste vanemad, on neid, kes lapselapsi aastas korra näevad. Kõik variandid ja suhtumised sinna vahele ka.

*koob, keedab, küpsetab, ehitab oma kätega maja, mängib sealjuures viiulit ja omab kahte kõrgharidust-stiilis tubli.

Teisipäev, mai 07, 2019

Mingem kompromissidele!

Tegin ka ERR-i valijakompassi , tulemus sai säänne:
Urgitsesin veidi edasi, seal saab vaadata, mis küsimustele kuidas täpselt vastati. Sellesse süüvides saab selgeks, et mitte miski ei saa selgeks, näiteks minu puhul ERE (Elurikkuse Erakond) on jäänud lihtsalt mitmetes küsimustes neutraalseks ja kui mina olen vastanud pigem jah või pigem ei (kindla ei või jah-i saidki vähesed), siis see ongi kompassis suuremas osas kattuvuseks loetud. ERE on ka oma lehel nende vastuste tagamaad lahti seletanud ja see on eriti lõbus - nimelt said kõik kandidaadid (vist?) hääletada ja siis erakonna vastuseks pandi see, mis keskmiselt tuli - statistika ehk suurim vale. No näiteks kui pooled kandidaadid olid nõus ja pooled mitte, siis läks kirja, et erakonna seisukoht antud küsimuses on neutraalne, kuigi tegelikult on see pigem...problemaatiline. Mis mõttes te seal erakonna moodustate, kui teil olulistes küsimustes nii erinevad seisukohad on? Kusjuures täpselt sama asja arutasime sõbraga Eesti 200 juures peale Riigikogu valimisi - programm on neil iseenesest ok, aga rahvas selle taga nagu pudru ja kapsad, tundub selline kokkuklopsitud punt üksteisega ideoloogiliselt sobimatuid inimesi, ei julge selliseid valida. Ses mõttes on EKRE kenasti ühtlane, eks. Teisalt on ERE vastused siiski ühed täpsemad, sest ongi antud konkreetsetele küsimustele, kõigi teiste erakondade vastused on tuletatud nende üldprogrammist ja/või erinevatest valimisprogrammidest.

Lisaks lähtub valijakompassi radarist seegi, et Rohelised, Sotsiaaldemokraadid ja EKRE on selgelt ainult teatud teemadele orienteeritud, sest osades valdkondades on nende eelistus 0 ja teistes 100 või sinnakanti. Eurovalimistel on see vast isegi vastuvõetav, aga muidu jätab küll kangesti ühe-teema erakonna mulje, kuigi tegelikkuses ei saa näiteks keskkonnakaitset ja majandust üksteisest lahus vaadelda jne. Mu meelest on see muidugi üsna sümptomaatiline - taotaksegi ju enamasti vaid ühte trummi "Meie alandame makse!", "Meie vähendame töötust!", rääkimata sellest, kuidas need otsused muid valdkondi mõjutavad ja neist mõjutatud on. Teine äärmus on lubada õõnsalt head elu kõigile. Pikem programm koos seisukohtadega oligi vist ainult Eesti 200-l, kuid nende lühiajalised tegevused jätsid soovida.

Et siis põhimõtteliselt ei ole jälle mitte kedagi valida. Kui peaks valima maailmavaate järgi, siis tundub mulle, et enamikul seda lihtsalt pole - ollakse selle poolt, kust tuul puhub ja mis suuremat edu tõotab tuua. Eravestlusteski tuleb välja, kuidas valitakse ikkagi inimest, mitte erakonda, sageli isegi vastandades - "seda erakonda ma üldse ei salli, aga inimesena on ta tore tüüp!" Paraku üksikindiviidil on poliitikas vähe võimalik ära teha ja sellepärast ma poliitikat ei salligi. Ainuõige variant oleks leida kandidaat, kes jagab sinu vaateid 100%, aga see jääb ilmselt utoopia valdkonda. Selline inimene vaevalt poliitikasse trügiks, ma loodan :)

Esmaspäev, mai 06, 2019

Siis kui süda on niigi paha

Empaatia kõrgeimal tasemel - üritan kuulata kaunist muusikat kollektiivilt "Surev loode", aga ei suuda, sest okserefleks tuleb peale. Ah et miks? No proovige ise, laulja kaunist tämbrit on kuulda kuskil viiekümnendast sekundist:

Ehk siis asi ei ole mitte koledates sõnades (kuidas neile üldse pihta saada?) vaid selles konkreetses hääles, mis minu kõrvus kõlab kui maosisu väljutamisega kaasnev. On muidugi lugusid, kus päriselt ropsitaksegi, Dead Kennedyse loo "Too Drunk To Fuck" lõpus näiteks (ärge öelge, et see on teeseldud!) või tehakse muud koledat, näitena Bloodhound Gangi "Diarrhea Runs In The Family", aga need ongi tehtud spetsiaalselt inimeste häirimiseks. Eelpool viidatud bändi laulja aga lihtsalt laulabki niimoodi. Selliseid bände, kus laulja niimoodi jõriseb, on ju veel ning ju siis nende kuulajaid see ei sega või siis isegi mõjub neile meeldivalt. Mul hakkab füüsiliselt kurgus keerama, ma kujutan ette, et peaks selline tunne olema, kui niisugust häält teed.

Miks ma siis üldse kuulasin? Sest nad tulevad Eestisse Ministryt soojendama ja ma tahaks minna. Kuigi nädalavahetusel enne seda on Punk & Rock fest Raadil ning neljapäeval Metallica + Ghost, samuti Raadil, neile on mul piletid olemas, Ministryle pole. Guugeldasin, Rock Cafe on peaaegu bussijaamas, saaks isegi pärast koju sõita ilmselt. Eks ma pean vist jälle üksi minema, sest millegipärast kuulasid inimesed Ministryt 90ndail, nüüdsetest tegemistest palju ei teata. Stone Souril käisin üksinda ja väga tore oli, nii et probleemi tegelikult pole. Naljakas on aga lugeda inimeste kommentaare selle kohta, kuidas Ministry oli tore varem, kui nad ei olnud nii poliitilised!! Ee, millal see veel oli? Siis kui nad kunagi 80ndate alguses sündipoppi tegid? Aga ma kahtlustan, et sellist Ministryt keegi ei teagi. Mu meelest on nende viimane "AmeriKKKant" lahe ja kuuldavasti pidi varsti ka uut kuulda olema, "sest nüüd tuleb ruttu tegutseda, enne kui Trump meiesugustel suu kinni paneb" nagu teatas bändi liider Al Jourgensen.

Mis seal salata, mu meelest on vähemalt üks asi, millele viimase aja poliitiline liikumine positiivset muljet on avaldanud, ning see on muusika (huumor ka osaliselt). Kuulake või teise poliitilise bändi Bad Religion viimast plaati "Age of Unreason", mis reedel ilmus, see on imetore! Neilt pole mu meelest aastaid midagi erilist tulnud. Lingin siia ühe lõbusa naljaloo nende 2018 ilmunud singli b-poolelt (mis on küll saanud pigem sõimu, kuid mu meelest ei olegi tegemist mingi tõsiseltvõetava esinduslooga neilt):
Ehk siis, mis mu tuju taas normaalseks tegi, ikka muusika. Et näe, on ka toredaid valgeid keskealisi mehi. Umbes nagu Lobjakas ja Pärnits (sorry, viimane on siiski täitsa noor). Ma saan aru, et suur osa minuga sarnase maailmavaatega inimesigi pööritab siinkohal silmi, aga mis sa teed, mulle nemad meeldivad. Mul ei ole keskteed, mul on ainult äärmused. Emotsionaalselt kergesti ülesköetav bravuuritar, nagu ma olen. Aga ma ei saa ka olla see, kes ma ei ole, sest siis ma olengi vait ning istun passiiv-agressiivselt nurgas ja söön iseennast.

Ma räägin, ma läksin ju suisa psühhiaatri juurde selle probleemiga (aastaid tagasi). Jah, psühhiaatri, sest psühholoog tundus liiga pehmo minu metsikute probleemide jaoks. Tema leidis, et eks ma veidi keskmisest kaldus olen jah, aga miks ma arvan, et see tingimata paha on? Omad riskid muidugi eksisteerivad (mu vanaema näiteks sai oma esimese infarkti siis, kui töö juures ülemuse peale vihastas), aga kes ütleb, et keskmiste reaktsioon see ainuõige ja kohane on? Lihtsalt teine temperament, aga mitte tingimata vale. Siinkandis lihtsalt on levinud teistsugune ja siis nad käsevad sul vait olla ja tooni võrra tasasemalt võtta, sest nõnda on meil kombeks. Kuigi keegi pole tõestanud, et ainult nii oleks õige. Mulle see psühhiaater meeldis. Vist poetasin koduteel pisaragi tema heaks, et nõnda tore inimene. Nime muidugi olen unustanud.

Mis lauset te lapsepõlves enim vihkasite? Ma vihkasin seda  - "Rahune nüüd ometi maha!".
"Räägi vaiksemalt!" oli teine. (Selle viimasega suutis mu ema mind vanaema matustelgi endast välja viia.)