Teisipäev, detsember 27, 2011

Aasta 2011 edetabelid

Mõtlesin siin aasta lõpetuseks mingisuguse edetabeli teha selle aasta parimast muusikast, kirjandusest ning filmist. Kõigepealt sirvisin blogipostitusi, kust leidsin raamatuid ja filme aga kummalisel kombel vaid paar plaati, kuigi tegelikult on enamik raamatuid ja filme ammu ununenud, samas kui muusika keerleb klappides igapäevaselt. Tabelite juures on jama see, et niikuinii ei ole ma suutnud ära näha/kuulata/lugeda kõike head, mis aastal 2011 ilmunud on ja seega on tabelid iseenesest üsna mõttetud. Pigem peaks välja kirjutama kõik ettesattunu ja märkima ära need, mida esile tõstaks. Filmide puhul juhtus näiteks nii, et tabelisse said kõik 5 filmi, mida ma ka blogis hea sõnaga mainisin ja tegelikult ma rohkem ühtki filmi vaatamas ei käinudki...Telekast ma ka filme ei vaata (erandina üleeile näidatud "Benjamin Buttoni uskumatu elu", mis osutus uskumatult igavaks interpreteeringuks iseenesest huvitavast ideest).

MUUSIKA TOP 5 - plaatide puhul avastasin, et kuulan peamiselt enne 2011. tehtud muusikat, seega tabelivalik juhtus üsna kesine. 2 esimest on õnneks kindlalt eristuvad lemmikud.
1. Motörhead "The World Is Yours" - kiire ja käre, ühe raksuga kuulatav tantsuplaat
2. Psychoterror "XX" - erinevalt mõnedest teistest meeldivad mulle Psycho 2 viimast plaati nende loomingust kõige rohkem. Ilmselt olen kah vanaks saanud ja selline vana punkari melanhoolne maailmavaade läheb peale. "Fun House Rock" sellelt plaadilt on vaieldamatult parim selle aasta lugu üldse - tõsine retro tantsupidu. Soovitan soojalt ka laivi, huvitav kooslus - laval vana purjus Freddy ja lava ees noored purjus alaealised. Kes kellele ära teeb?
3. Vennaskond "Anarhia Agentuur" - nostalgia, noh. Mõned väga head lood ka nagu "Surm a. 1888" ja "Ma lahkun hüwastijätmata". Kahtlaselt kodune plaat.
4. Foo Fighters "Wasting Light" - ühtlaselt hea tasemega plaat, ei ole mingeid nutulaule vahel ega äravajumisi. Meeldib "White Limo", mis meenutab M. Mansonit (kus tema lubatud plaat on?).
5. The Birthday Massacre "Imaginary Monsters" - ei ole miski eriline pärl aga kuna ma avastasin selle bändi sel aastal, siis panin nende viimase plaadi ka tabelisse. Krdi kõva bänd iseenesest, ei oska ühtegi sarnase kõlaga esinejat kõrvale tuua - kõik, mida Last.fm pakub, on ilge saast TBM-iga võrreldes.

RAAMATUTE TOP 5 10 - Estrist laenutuste ajalugu vaadates selgus, et 5 on ikka ilmselgelt liiga vähe.
1. Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - raamat, millest inspireeritud oli siin blogis vist suisa 3 postitust. Filmi näidati kah PÖFF-il, aga sinna ma ei jõudnud (november = permanentne külmetus) ja ei ole kindel, kas oleksin seda kõike ekraanilt vaadata suutnud.
2. Oriana Fallaci "Kiri sündimata jäänud lapsele" - tegelikult sarnane raamat esikoha omanikuga. Südamelähedane teema ja mõtlemisviis - kole feminist, kes tuleks kividega surnuks pilduda.
3. Hunter S Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases" - kunagi nägin filmi, kuid see ei jätnud mulle mingit muljet aga raamat on vinge. Hariv raamat - sellest perioodist Ameerika ajaloos ei teadnud ma suurt midagi.
4. David Benioff "Varaste linn" - jälle üks mu lemmikteemasid - sõda ja Leningradi blokaad. Läbi huumoriprisma. Mõnus.
5. Edgar Hilsenrath "Nats ja juuksur" - vt. eelmist va Leningradi blokaadi asemel on gaasikambrid ja juudi geto. Nalja saab. Kahe eelneva raamatu puhul tõmbaks paralleeli Kurt Vonnegutiga - naeru kõrvalt saab ikka päris palju mõelda ka.
6. Cormac McCarthy "Tee" - naerda ei saa üldse. Jätab veel pikkadeks õhtuteks õõva keresse. Ilmselt seetõttu, et ma pole õudukatega harjunud. Katastroofid ja maailma lõpp seevastu on mind alati tõmmanud.
7. Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne" - tänapäeva noore inimese elu on raske. Õnneks kõvasti paremini kirjutaja, kui enamik sel teemal soigujaid. Nauditav lugemine.
8. Allan Vainola "Inventuur" - vanasti oli rohi rohelisem! Raamat, mis avas minu jaoks antud ajaperioodi tausta rohkem kui kõik Trubetsky raamatud kokku.
9. Nick Hornby "Julia, alasti" - ma ei teadnud varem, et ka melomaaniast on raamatuid kirjutatud. Lõbus.
10.Pille-Riin Purje "Aitab naljast: legend Dan Põldroosist" - elulooraamat, mis pani mõtlema. Tõestus sellest, et ka lähedane inimene jääb elu lõpuni mõistatuseks, mis sest, et temast võib raamatujagu lugusid vesta. Natuke nukker lugu.

FILMIDE TOP 5
1. "Biutiful" (ei osanud filme kuidagi järjekorda panna - esikoht tänu kõige ilusamale peategelasele - pingeline heitlus Kukumäega) - ilus, valus, mõtlemapanev.
2. "Üks mu sõber" - hea rahulik ja ilus. Tartu.
3. "Kirjad Inglile" - julge, raputav aga hästi tabatud.
4. "Päris koopia" - ilus, hämmastav, segadusseajav.
5. "Kuku - mina jään ellu" - šokeeriv, poolehoidu tekitav (erinevalt enamikust, kes nägid koledat joodikut, nägin mina kompromissitut tegelast).

Esmaspäev, detsember 19, 2011

Inimesi röövitakse ja kedagi ei huvita

Tänane hommik algas siis sellise uudisega, et meie emafirma kontorisse on sisse murtud. Emafirma ei asu meil kuskil Kasahstanis vaid heaoluriigis Rootsis. Kontorihoone seitsmes korrus, ära viidud kõik, millest jõud üle käis st va serverid - töö jäi alles. Väga loodan, et uurimise käigus ei selgu, et varasteks olid meie kaasmaalased. Huvitav, et Eestis pole ammu kuulnud kontoritesse sissemurdmisest - pätid ongi kõik mööda Skandinaaviat laiali? Õnneks oli kõik kindlustatud ja päris näppu imema jõuluajal ei pea. Vastik igal juhul. Huvitav on aga see, et alarmi järgi murti sisse ca 18 tundi tagasi, helistati siis politseisse, politseist küsiti, kas vargad on veel seal? Jah, joome nendega siin kohvi parasjagu koos?! Saades teada, et vargaid koha peal pole, öeldi politseist, et siis aega on ja nii nad seal ootavadki siiamaani politseid. Keset klaasikilde, asitõendeid ja sõrmejälgi. Loodan, et Eestis politsei vargustele nii leigelt ei reageeri. Teiseltpoolt ei saa ma aru sellest, miks keegi alarmile ei reageerinud kui see siiski häiret andis. Meil jäi suvilas kord alarm korralikult maha võtmata ja enne kui ma jõudsin kraami autost tuppa tassida, olid turvamehed päral ning seda Eestis perifeerses piirkonnas mitte kusagil kesklinnas nagu praegune Rootsi sissemurdmine.

Teiselt poolt kah kesklinnast rääkides - pidevalt kurdetakse, et Tartu kesklinn olevat inimtühi, poed surevad välja, sest rahvas jõlgub linnaääres hüpermarketites. Just tulin keset tööpäeva väljasuremisohus soki-suka-pesupoest ja Abakhanist - rahvast oli mõlemas lausa järjekorra jagu. Mida mina, käsitöökauge inimene, Abakhanist otsin? Seisus kohustab, tuleb meelde enda lapsepõlv kui mu sama käsitöökauge ema oigas mu tantsuringi nõudmiste all - küll õmble ruuduline soni, kord lausa rahvariided. Meil ju kodus korralikku õmblusmasinat ei olnud aga vanaema sai need nõutud esemed kuidagi ikka valmis. Nüüd tabab sama saatus mind ja üllatus-üllatus, ema on just see, kes õmbleb mingit sitskleiti lumehelbekesele sobivaks. Aga valgeid pitsilisi sukapükse ikkagi ei leidu ning valget t-särki. Ostsin ema südamerahuks (ema ei tahtnud kuuldagi minu plaanist värvilistele sukapükstele valged põlvikud peale tõmmata, põlvikud veel kusjuures minu hästisäilinud vanad) valged retuusid, mis maksid vanas rahas 100 krooni. Jumala eest! 100 krooni! On see normaalne? Vean kihla, et need ei pea veeranditki nii kaua vastu kui mu enda vanad põlvikud.

Kool sai kah selleks aastaks läbi. Ühe eksami tegin ka, mille käigus sain sõrmele villi ja kätte krambi, sest klaviatuuriga harjunud sõrmed ei suuda isegi kahte a4 täis kirjutada.

Esmaspäev, detsember 12, 2011

Lollidelt tulebki raha ära võtta

Seekord olen lolli rollis mina. Hiljemalt homme pean ma kogu oma elu jooksul kokkukraabitud papi ära andma, saamata päris hästi aru, kellele ja kuhu ma selle kannan ning kas see on esimene sissemaks või mis asi ja palju ma veel maksma pean. Nii see kinnisvara soetamine käib. Vahetame ühe 25-aastaseks kahanenud laenu uue ja suurema vastu. Mõelda vaid, alles aastake tagasi kaalusin üsna tõsiselt selle raha paigutamist Jaapani-reisi ja võttes veel arvesse seda kui kiivalt ma oma rahakest valvan, võib seda auga üheks elu kõige pungimaks teoks pidada.
Eelnevalt saadeti mulle mingi kümneleheline leping ka, mida ma läbi ei lugenud ning mille kohta L. väitis, et tema ei saa sealt midagi aru, vahepeal minu käest pikkade ja koledate sõnade tähendust küsides ja pahandades, et mida ma seal koolis käin kui miskit ei tea. Ma oleksin vist tõesti pidanud kaaluma professorikarjääri, sest päriselu puudutavates asjades olen ma ikka uskumatult juhm, samal ajal kui akadeemilises vallas seljatan üha uusi verstaposte.
Eluruumi on muidugi vähe, see vähe on üsna räsitud (peamiselt minu poolt ja nii kardan ma sama stsenaariumi kordumist uues ja ilusas kohas) ning äkki tõesti tekitab see eluruum minus ka allergiat (peaks hoopis põhumaja kaaluma?). Ninast ma enam üldse ei räägi, temaga olen kõik oma suhted lõpetanud. Või kaaluks veel kättemaksuks ta lillaks joomist?

Igatahes, ees on ootamas nälg ja võlg ning mõtlemisele keskendudes ei tundugi see enam nii naljakas. Parem siis mitte mõelda ja tegutseda. Maailmalõppu kuulutatakse ka viimasel ajal nii aktiivselt, et ei teagi, kuidas suhtuda. Hirmus on see elu.
Ja 3 nädalat aasta lõpuni? Ma olin kogu aeg arvestanud, et see on alles kunagi kauges tulevikus. Nii see 4 nädalat kodus mõjub. A mis mul jõuludest ja uuest aastast ongi, need ju peamiselt söömispühad, millest mul enam võimalik naudingut saada ei ole. Kingimure kadus ka ära, sain just teada, et Onu Bellal tuli kuldplaadi kogumik välja.

Kolmapäev, detsember 07, 2011

Saaga läheb edasi

Kõik keerleb siiani nina ümber. Ehk siis nina oli jätkuvalt totaalselt kinni, lugesin, et paranemine võibki võtta oma 4 nädalat. Ok, pidasin vastu, erakorralisse ei läinud, kuigi ärkasin öösel iga tunni aja tagant. Tänaseks oli ülevaatus kirjas.
Saatusekaaslased istusid kah ukse taga, kaasaarvatud see mees, keda ma opipäeval orad ninas kohtasin - tal ei paistnud nina kinni olevat. Läksin siis uksest sisse, arstionu vaatas ninna ja ütles, et ahhaa - selge see, miks sa hingata ei saa ning asus oma näpitsatega tööle. Kui netist lugesin, et keegi kommenteeris opijärgset ninatampoonide eemaldamist kui "nina kaudu aju välja koukimist", siis mõtlesin, et see on veidike ülepingutatud aga see, mis minuga täna toimus, võiks seda võigast pealkirja kanda küll. Ja siis seda tuli - vilksamisi vaadates kollakas-punaseid klimpe, millest mõnda suuremat (no nii väikese hiire suurust) ka uhkelt õele näidati, ja seda tuli ja seda tuli ja mul hakkas kõik sees ja silme ees ringi käima, külm higi kattis kogu keha ning peagi jooksiski õde nuuskpiiritusega kohale. Arst küsis, et kas ma olengi selliste kalduvustega, opi ajal olevat ma ka kangesti kaame tundunud. Olen-olen, näpuvere ja kõrvaaukude tegemise juures (läks otsapidi uuristamiseks kätte) on samasugust äravajumist esinenud. Emapoolset liinipidi mitu meditsiinitöötajat ees, lapsepõlves rahustati, et küll see verekartus läheb üle. Ei kardagi ju otseselt verd või valget kitlit, pigem just seda koukimist, uuristamist, torkimist. Ja üle see ei paista minevat.
Nina on nüüd lahti, kuigi ühes sõõrmes justkui oleks mingi tükk veel sees, aga ükski võim mind seda näitama küll ei vea. Võib viis korda arvata, kas ma lõhna ja maitset tunnen...Mitte mingi väega ma seda teist korda teha ei lase. Eks peab siis sellise eluga leppima ja tegema nagu mulle kord öeldi: "asi see siis söögile maitset juurde mõelda ei ole!" Mu meelest see eriti lihtne ei ole, minu jaoks on hea söök siiski üks elu olulisemaid asju. Samas meenub klassiõde, kes pidas söömist aja raiskamiseks ja unistas, et mõeldaks välja mingi kapsel, mida manustades nälg kaoks ja energia taastuks. Ilmselt olid neil kodus väga halvad toidud.
Kogu seda jama põhjustav allergeen on endiselt selgusetu (allergiatestid ei näita miskit) ning seega peangi jääma allergiarohtude peale ja lootma, et see on miskit praeguse korteri spetsiifilist ning lootma, et kolides olukord muutub (kui selleks ajaks, eeldatavalt suveks 2012, juba liiga hilja ei ole st polüübid on juba tagasi kasvanud). Uues korteris peab vist haiglaseks puhtusefriigiks kah hakkama, et välistada igasuguste tolmulestade jms levik.
Aga praegu on mul vist posttraumaatiline šokk, tahaks end teki sisse kerida ja ulguda, et "MIKS MINA?!" Lugesin kõiketeadvast Internetist, et ninaprobleemid põhjustavad ka vaimseid häireid...

Reede, detsember 02, 2011

Ainult halba

Mul oli kolleeg, kes eelmise aasta algul läks seljakotiga ilma avastama, nüüd ütleb Geni, et ta suri tänavu suvel. Nimi klapib, sünniaasta ja perekonnastruktuur ka. Kuigi tal on täiesti tavaline Eesti nimi, annab Google siiski vastuseid just tema kohta, enamik neist vanade töödega seoses, lisaks mõned võlanõuded. Ainus lootus on, et ehk on ta ise end surnuks kuulutanud just võlausaldajate tõttu. FB-s tal kontot pole (pole ka ühtegi nimekaimu), Orkutis kunagi oli aga ta kustutas selle. Mingil ajal nad veel L-ga suhtlesid MSN-is, kus ta siis ütles, et pole tööd leidnud ja peab ilmselt varsti arvuti maha müüma, mõni aeg peale seda side katkeski. Kõhe hakkab. Mis temaga juhtus? Ei tundnud ma ju ühtegi tema sõpra ega lähedast ka, et teada saada. Mida see teadmine mulle annakski - rahuldaks ainult oma uudishimu? Lihtne fakti tunnistamine - surnud siis surnud, tundub kah kuidagi julm aga ilmselt muud ju teha ei saagi. Kes ta mulle oli? Lihtsalt inimene, kellega juhuse tõttu eluteed korraks ristusid aga ometi jäävad ka sellised inimesed meelde. Ilmselt see ei peaks puudutama aga ikkagi tekib mõte sellest kui kaduv on tegelikult iga inimene.

Endast kah siis. Mitmendal päeval pärast oppi peaks ninakaudu hingamine taastuma? Mul on juba kergelt siiber. Ilmselt teistel ka, magan uhkes üksinduses suu ammuli ja ärkan iga poole tunni tagant nagu kala kuival. Huuled on mõnusalt korpas ja lopsakad. Ninas endas miskit lõriseb aga välja tulemas ei ole eriti kedagi, nuuska kui kõvasti tahad, väga kõvasti pole lubatud ka. Patsiendiabi ütleb, et süveneva ninakinnisuse puhul tuleb arsti poole pöörduda aga mul ju ei süvene, kogu aeg ühesugune jama olnud. Ja mida see arst siis teeb - uue opi? Torgib midagi kuskilt lahti? Tänan, ei.
Pea on paks, midagi teha ei suuda ega taha kuigi kangesti oleks vaja. Järgmine sess on juba 16. dets, selleks ajaks vaja minimaalselt 5 - maksimaalselt 9 kodutööd ära teha + üheks eksamiks õppida. Tore on vaadata kõiki neid üritusi, millest haiguste tõttu eemale peab jääma. Põhimõtteliselt on kogu hilissügis-kevad hooaeg korstnasse kirjutatud. Talveriiete pealt saab kokku hoida ainult - niikuinii vaja vaid väljaveninud dressides kodus arvuti taga passida. Elämä on laiffi!

Neljapäev, detsember 01, 2011

Ettekuulutus minu surmast ei vasta tõele

Nagu eeldada võis, jäin ma ikkagi elama. Aga mis elu see on! Vähemalt siiani.
Igatahes tuleb kõik kirja panna enne kui mälu kustutustöödega pihta hakkab ja tekivad ekslikud mõtted a la "ma võiksin küll veel sünnitada."
Esiteks läksin ma kohale 8.30ks nagu paberil kirjas aga koha peal selgus, et see on nö süsteemi sisenemise aeg, mitte opiaeg (mis jõudis kätte alles kell 11). Süsteem töötas konveiermeetodil, teatud kohtades olid sõlmpunktid, kus siis kokkuaetud inimesed oma saatust ootasid ja minusuguste haavalehtede õnnetuseks sattusid seal sõlmpunktides kokku nii need, kes alles oma oppi ootasid kui ka need, kelle kallal juba veidi toimetatud oldi. Minu kõrvalvoodil lamas näiteks üks onu, kel paar raudora ninas. Edaspidi vältisin muidugi pead tema poole keeramast aga kahju oli juba sündinud. Värisesin seal voodil siis, süda puperdamas, käed higised ja jube migreenihoog peas, silmad märjad pisikesi nutvaid lapsi vaadates, lisaks pandi mulle ruumisolijatest viimasena kanüül, nii et enne jõudis mul juba mõte tekkida, et äkki mulle ikka ei pandagi. Kanüüli panemine oli tõesti üsna köki-möki ja mitte nii jäle kui ma eeldasin. Rahustit anti õnneks ka, peaks selle endale kohe menüüsse võtma. Raudoradega torgiti ninna meditsiiniline kokaiin (no miks peab kasutama neid jubedaid pikki raudorasid, mis näevad välja nagu keskaegsed piinamisriistad?), õnneks mitte nii sügavale nagu omal ajal põskkoopaloputuse ajal. Kokaiini mõju oli küll tunda - tekkis selline kerge joobeastme tunnus, et noh, teeme ka midagi vä? Suitsu on kellelgi vä? Kõik meeldiv kadus opituppa sisenedes. Silmad seoti kinni ja show võis alata. Õnneks sain ma kogu opi aja arstiga lobiseda - pidev kontrollimatu loba on ainus, mis hoiab mu kujutlusvõime vaka all ega sunni keskenduma hetkel toimuvale. Kui mind lõpuks peale 15 minutit ratastoolis minema sõidutati oli küll tunne nagu oleks rekka alla jäänud. Müts maha ikka nende ees, kes iluoppidel käivad, minu madal enesehinnang pole ilmselt pooltki vajalikust, et selliseid asju enda peal korda lasta saata. Niisiis oli mul mõlemas ninaaugus pool marlirulli, teip peal (tahtsin pilti ka teha aga a) ei suutnud b) liiga rõve oli), pea valutas kontrollimatult hoolimata peotäiele valuvaigistitele ja selles olukorras sõidutati mind palatisse toibuma. Raamatut lugeda ei suutnud, telefoniekraan näis liiga ere, lasin sanitaril teleka käima panna ja vahtisin poole viiest kümneni tuima näoga seda (mida ma enne seda tegin, ei suuda ega taha meenutada). Õnneks olin palatis üksi, sest kogu öö sai kuulda mu vaikset vandumist - katsu sa sellises seisundis silmatäitki magada. Kui lõpuks olin kuidagi uinuda suutnud, saabuski äratus - seda kell 6 hommikul. Kogu öö oli unistanud, et see jama mul ninast välja võetaks ja hommikul seda õnneks ka tehti (mis oli oodatult rõve tunne muidugi), sellest ajast alates on ninast vaikselt aga kindlalt verd tilkunud ja üldse on kogu krempel samamoodi kinni nagu enne koos marlitampooniga.
Sellegipoolest oli hommik ikka õhtust targem, hommikul saabusid uued patsiendid, keda sai hirmutama hakata. Kõigepealt muidugi ütlesin, et te parem ei taha teda, mis nende uudishimu kohe üles kruvis ja seejärel laskusin detailidesse. Üks tädi oli näiteks üldnarkoosile lootnud - selle lootuse kummutasin kohe, samas tädi rääkis mulle silmagi pilgutamata, kuidas ta ninaverejooksu käterätikuga peatada oli püüdnud ja sellest polnud piisanud. Ohh jahh. Pärast nägin üht onu ka koridori peal kellele kõrisse auk oli tehtud.
Mis mul siis seda jama põhjustab? Mingi allergeen peab ikka kuskil olema ja kuna kogu jama (lisaks vasomotoorsele riniidile ka astma) on tekkinud viimase 5 aasta jooksul ning just nii kaua olen korteris elanud, siis ilmselt on siia kuhugi koer maetud.
Ahjaa, lapsel oli novembri 2 esimest nädalat nohu, mis läks kõrva edasi (antibiootikumiravi), siis nädala lasteaias, siis neeruvaagnapõletik (taas antibiootikumiravi), jõudis nüüd 3 päeva lasteaias käia ning taas paks tatt ninas, mis tõenäoliselt jälle kuhugi edasi tungib. Ema ütles kohe lausa tabavad sõnad selle kohta telefonis: "No mine p****!" Selline olukord ongi. Ilmselt ka teekond opile - ninast adenoid ja kõrva tšundid.
Ja siis meil veel puuritakse juba kuu aega, mis ma siin kodus olen istuma olnud sunnitud. Merry f***** X-mas!