Reede, august 31, 2018

Ära loe neid raamatuid - hangi endale päris elu!

Kuskilt hakkas silma kellegi kraaksatus selle kohta, et lugemine olla asendustegevus - nina raamatust välja ja hakka elama! Mu meelest on sellega nagu kõigi "hangi endale elu" soovitustega - soovitaja vaatab teisi enda silmadega ning peab oma motivatsiooni teistele ülekantavaks.

Mida peaks see soovitus elama hakkamiseks tähendama? Mida siis siiani tehtud pole? Mulle ei meenu näiteks ühtki inimest, kes veedaks kõik oma päevad raamatuid lugedes, ühiskonnast, tööst ja suhetest irdununa. Seevastu tean ma päris paljusid inimesi, kellel on panustamist nõudev töö, kena kodu, toredad lähedased, kes tegelevad veel paljude hobidega ning kõige selle kõrval loevad ka. No näiteks hakkas mulle Instagramis silma Lauri Räpp, kes alustas oma selle aasta sajanda raamatu (!) lugemist ja kes muuhulgas on reisiv ning kirjutav ärimees. Ma ei tunne teda, aga selle põhjal, mida ma Instagramis näen (jajah, vot sealt näed sa tõde, eks), ei tundu ta just mehena, kellele sobiks soovitada elu hankimist. Kui inimesel on tehtud tema töö, olemas rahuldustpakkuvad inimsuhted, turvaline keskkond ümberringi, miks ta ei võiks siis näiteks raamatut lugeda, oma vabast ajast?! Kas vaba aega ehk ei tohikski olla? On inimesi, kes väidavad, et neil seda ei olegi, mul on neist pigem kahju, mitte ma ei mõtle "oh, küll alles see oskab elada!" Peaks siis veel rohkem tööd rügama, niisama, inertsist kuhugi suure augu kaevama, mõnda parteisse astuma, sebima, siblima?

Ma eeldan, et need elu soovitajad seda päris silmas ei pea. Nad peavad silmas pigem seda, et kui neil oleks vaba aeg, siis nemad küll seda raamatu lugemisele ei raiskaks. Prioriteedid on erinevad, see on täiesti normaalne, ilmselt on normaalne ka see, et sinu prioriteete mitte eelistavad tegelased tunduvad sinu meelest millestki ennast puudu jätvat. No ausõna, ma ka ehmatan ära, kui vestluspartner leiab, et raamatuid lugeda on ajaraisk. Teine ehk ei saa aru, mis mõttes ma kiirendusvõistlustel ei käi - ma jään ju niimoodi kõigest heast ilma. Igaühel on üldiselt ju enda teenitud raha, mida ta enda soove silmas pidades kulutab, aga ikka jääb kõrva, et öeldakse: "Oleks mul niipalju raha, ma seda küll ei ostaks/reisile küll ei läheks jms". Enamasti mitte neutraalsel toonil siis, vaid just stiilis "on alles loll!" Sõbral läks suhe lörri, hiljem tunnistas, et ta oleks pidanud kohe taipama, kui inimene tuli tema tuppa ja ohkas: "Sul on nii palju plaate ostetud! Mõtle, kui palju raha sa ära raiskasid ja mida kõike selle eest osta oleksid võinud!" No mida sa teed sellisega, eks.

Tundub, et pigem saavad sellise kriitika osaliseks nö vaiksete, individuaalsete hobide harrastajad - hakka elama, ära istu nina raamatus, ära vahi arvutis, telekas - mine välja, kohtu inimestega, aja asju! Isegi see tuli kunagi ära, et miks ometi sõita tsikliga omaette, kui võiks mõne klubiga ühineda?! Selle peale tekkis spontaanselt Kosmikutest inspireeritud nimega pseudo-motoklubi "Vaid hirm meid hoiab koos" :) Blogimine on ka muidugi üks haige värk, millega tegelevad ainult need, kellel endal elu üldse ei ole, arutlevad Perekooli käod päev läbi. Mitte ei tule selle peale, et äkki mõnele lihtsalt meeldib, umbes samapalju, kui käole hommikul foorum lahti teha (foorumitest võib hullusti sõltuvusse jääda, seega ma ei parasta üldse, läbitud etapp, õnneks mitte see kõnealune koht). Äkki millegi meeldimine ei pea tähendama, et midagi kuskilt puudu oleks?

Neljapäev, august 30, 2018

Appi, lõokesi diskrimineeritakse!

Inimesi jagatakse teatavasti vastavalt nende energilisusele kaheks: lõokesed, kes ärkavad meelsasti vara ja on tegusamad päeva esimeses pooles ning öökullid, kes aktiviseeruvad alles õhtul. Ilmselt see asi nii must-valge ei ole, ma ise olen pigem kassi tüüpi inimene - võin vabalt laiselda, millal tahan või kui lindude juurde jääda, siis peoleo - kui on põhjust ärkvel olla, siis ma ei pirtsuta. Kui aga ainult kahe vahel valida saaks, võtaks ma lõokese, sest kohe kindlasti ei kuulu ma nende hulka, kes regulaarselt keskööni üleval passiksid.

Vaatlused aga kinnitavad, et ma vist olen vähemuses oma kümnest magamaminekuga. Ja ma ei ärka väga vara, pool kaheksa olen sunnitud ärkama, sest Mikro peab hiljemalt pool üheksa lasteaias olema, muidu jääb hommikusöögist ilma. Ma võiks seda talle muidugi ise ka pakkuda, aga mul on menüüs umbes 2 erinevat putru, mida ma mikrolaineahju abiga teeks ja mulle tundub, et lasteaias on see kokandus ikka paremini arenenud, lisaks sööb ta nii kaua (ei ausõna, mitte selle tõttu, et mu söögid niiii õudsed oleks...), et me ei jõuaks tööle. Tööaeg on meil vist kirjas alates üheksast, me siis jõuame lihtsalt pool tunnikest varem, iseenesest väga normaalne, kaheksa tunduks mulle liiga vara.

Nii, nüüd silmakirjalikuks. Loe eelmise lõigu viimast lauset, eks. Saime Mini uue tunniplaani - kõigil päevadel nädalas kooli teiseks tunniks. No mida?! Miks me niimoodi aega raiskame? Esiteks, meie, lõokeste hommikuse nõrga unega on garanteeritud see, et Mini ei saaks ikkagi kauem magada kui poole kaheksani, sest meie hommikused toimetused äratavad ta üles. Ilmselt istub selle üleliigse tunni teleka ees, meie ei tea ju, lähme tööle, jube edukas ajakasutus küll. Teiseks, nüüd lõpevad tal tunnid mitmel päeval nädalas 14.45 - päris karm andmine võrreldes sellega, et veel üleeelmisel aastal saadi eranditult 12 koju. See omakorda tähendab aga olukorda, kus ta kas ei jõua või jõuab väga napilt huviringidesse, kusjuures alles eelmisel aastal toonitati, kuidas lapsed kaebavad huviringis tühja kõhtu, pole aega, et vahepeal süüa ning söögivahetund koolis on enne keskpäeva. Mini varem jõudis alati süüa, aga meil on hea asukoht ka, paarsada meetrit kooli ja sama palju ringidesse. Mida teevad need, kes kaugemal elavad? Ok, nad ei pea ehk enam kell kuus ärkama, et kaheksaks kooli jõuda, aga nokk kinni saba lahti olukord peaks see neilegi olema. Mis kell meil talviti pimedaks läkski?

Võib-olla on see kokkusattumus, et meil ringid nii vara algavad, ei olda arvestatud, et selles konkreetses koolis on nüüd tunnid kauem, tuleb tähelepanu juhtida jne. Jee, asjaajamine, mu "lemmik"valdkond - asjad võiks sujuda ilma selletagi. Kuidas inimesed tulevad toime selle logistika ja aegade sobitamisega kui neil on n+1 last ja igaühel mitu huviala? Sealjuures kooli tunniplaan avaldatakse ikka kõige viimasena. Lisaks ei kujuta ma ette, et mul endal selline tihe graafik oleks!

Mis see lahendus siis olla võiks? Minu mätta otsast vaadatuna võiks kompromissina kool alata 8.15 - 8.30. Et laps ei ajaks oma hommikuse sagimisega meid üles ja meie teda.

P.S. Ma ise käisin algklassides õhtuses vahetuses (täielik saatana leiutis nagu kirjutatakse nüüd, kui sama teema jälle õhus on) ega mäleta midagi erilist. Olid ilmselt mingid ringid, mis hakkasid päris hilja, sest mõnes ma ikka käisin, kodus passisin lõunani, aga selles erilist vahet ju polnud, praegu passivad algklassilapsed enamvähem sama aja üksi tundide lõppemise ja vanemate töölt tulemise vahel.

Kolmapäev, august 29, 2018

Kõik inimesed on ilusad ja head, aga noored on hukas

Ebameeldiva inimtüübi kirjeldus: sa kohtad teda elus esimest korda ja ta tuleb sinuga vennastuma  õestuma sõnadega: "Meie, naised ju oleme/teeme/mõtleme niimoodi!" Esiteks, te ei näi mulle olevat tuttav inimene. Ma ei ole teiega käinud koos karjas jne (Winny Puhh, Usinad külalised). Mulle tundub, et seesuguse käitumise taga on tegelikult ebakindlus, soov endale seltskonnas liitlane leida, kasvõi kohe esimese silmapaistva tunnuse järgi - kah emane! Aga kahjuks I press trigga, I don't press people button (Robyn, Cobrastyle). Selles inimeste nupu pressimises olen ma kohe väga kehv käsi kahjuks. Minu meelest seda annabki ainult pressida, mitte sujuvalt vajutada, sest kõik on siiski indiviidid. Ma ei ole müügimees, kelle jaoks "kõik on ühtemoodi äraräägitavad". Kõik võivad olla äraräägitavad, aga kindlasti mitte ühtemoodi. 

Ja kõigi nende "inimeste-inimeste" jutud sellest, kuidas oma tahtmise saamiseks tuleb suhteid hoida, jutuajamisi siluda, teiste emotsioone peegeldada, asjaga kaasa minna, siis läheb kõik hästi, sujuvalt, tuled elust läbi nagu nuga sulavõist. Ma ju võin seda teha, aga minu jaoks on see halva mängu juures hea näo tegemine, enda maha salgamine, valetamine - miks ma naeratan, kui sisimas tahaks (r)öökida?! Mõelda vaid, hoidsin konflikti ära, talitsesin ennast, olin hiiglama tubli ja aktsepteeritav, aga siis lähen koju ja tunnen ennast sama kehvasti, sest tegelikult oleks tahtnud kõik näkku paisata, saast jääb ikka sisse vinduma. Kõige mõistlikum on üldse sellistest olukordadest hoiduda, aga kui sõnnik ikka otse õuele tuuakse, siis pole mu meelest mõtet seda lilledega katma hakata, sest "nii on viisakas". On ju küllalt selliseid "hea sõna võidab võõra väe"-jutlustajaid, kes kogu elu seljataga teisi kritiseerivad, sest no näkku öelda ju ei saa, aga hirmsasti kripeldab see koorem ning lõpuks ongi kõik teised juba ette idioodid, sest vahet ju pole, suheldes tuleb niikuinii mask ees hoida. Sageli nad ongi suhtlemises osavad, nad meeldivad inimestele, sest on sellised sõbralikud ja armsad, ideaalsed müügimehed, nad ei märka su vigu, nad vajutavad ainult neid nuppe, mis sinus positiivseid emotsioone välja kutsuvad. Aga mul on ikka ja alati selliseid kohates karvane tunne, et nad teesklevad, lähevad lõpuks koju, viskavad maski maha ja kiruvad kõike ning kõiki. Nagu see tore kolleeg, kes su artikli alla vastikut isiklikku laadi laimu kirjutas, ilmselt oli teil mõlemal ebamugav, kui tõde välja tuli (selliseid juhtumeid on mitmeid olnud, mitte minul siis).

Üldse on ju palju lihtsam inimestest eemale hoida, kui neile kõigile pugeda?! 

No aga mõnikord teeb otseütlemine ka tuska. Näiteks ortodontia puhul. Eks selle vajadust saab mitmetmoodi esitada, mind ähvardati muuseas ka sellega, et alumised hambad viilivad ülemised läbi ja need murduvad lõpuks ära, aga enamjaolt keskendutakse siiski esteetikale. Tahad ilusaks saada või mitte!? Kas see motiveerib puberteeti, kes niigi ennast halvasti tunneb? Mul tekkis küll pigem trots - ega junni ikka läikima ei löö ju, piinake mind palju tahate! Tagantjärele jah, ilmselt sai etem küll, kuid teisalt mõtlen praegu, et ometi ei olnud ma väärt selle arstitädi tähelepanekut, et oi, sinu tunnen ma bussis alati selle alalõua järgi ära! Ega ma nüüd nii pentsik ikka ka välja ei paistnud, tõesõna. Ennast tõepoolest kauniks pidavatel inimestel seda dilemmat ilmselt ei teki - milles küsimus, ikka kaunis kaunimaks, kuidas muidu! Teisalt, palju neid sisimas vankumatult enesekindlaid teismeliste hulgas ikka on. Mu tähelepanekute kohaselt endas kahtlemine ka kasvatab inimest, muudab kuidagi meeldivamaks ja empaatilisemaks kui seda on sünnist saati prints(ess)id. 

Aktuaalsetest teemadest niipalju, et see noorema põlvkonna kallal kaagutamine hakkab juba tüütuks muutuma - lollid, lumehelbekesed jne. Kas need ütlejad seda ka tajuvad, et neil oli selle põlvkonna üleskasvatamisel oma osa? Vaadaku peeglisse! Vana probleem, et kui lapsed ei ole täpselt sellised nagu me eeldasime, siis ju nad on valesti ja selles on keegi kuskil süüdi, keegi teine. See kõiki ühe homogeense massina nägemise teema ka muidugi.

Teisipäev, august 28, 2018

Soccermum?!

Mingi osa inimesi leiab, et peale laste saamist tulekski oma eraelu ära unustada, ma paraku selline ei ole. Soccermum´idest lugesin ma ühest Minu-sarja raamatust, ei mäleta enam, millisest, aga tähendab see termin siis peamiselt lapsevanemaid, kelle võsuke käib näiteks jalkatrennis, aga mitte ainult ja kindlasti mitte alati just jalkatrennis, konks on selles, et trenniga on lisaks lapsele tugevasti seotud ka lapsevanem, kelle kõik nädalavahetused mööduvad platsi ääres, ühisele üritusele pirukaid küpsetades või lapse trennikaaslasi sõidutades. Pigem elustiil kui teatud trenniga läbi lapse seotud olemine. Päris jube väljavaade mu arvates. Oma lapsi ma jalkatrenni pannud ei ole (ja mitte sugugi sellepärast, et vanaema ei lubaks neil millegi "niivõrd ebanaiselikuga" tegeleda - ma olen nimelt äärmiselt naiselikult kasvatatud olnud alati).

Eelmisel aastal käis Mini aga muusikakooli katsetel, sest noh, lauluklass ja justkui oleks soovituslik-kohustuslik mingit pilli osata, õnneks teda justkui huvitas ka. Siis jäi ta esimesena joone taha, sel aastal proovisime uuesti ja Mini sai ka sisse. Seekord esimesena, äkki on lisaks huvile annetki?

Igatahes helistas täna mulle tema pilliõpetaja ja teatas reipal häälel, et otsustagu ma nüüd ära, missugune aeg Minile sobib, pakkudes välja ajad LAUPÄEVAKS. Ma ei tea, mida teie eeldate, kui oma lapse mõnda huviringi panete, mina, naiivitar, eeldasin aegu esmaspäevast reedeni. Kuna ma aga kiirreageerimisel kõva käpp ei ole ja telefonis on mind lihtne nurka suruda, siis saigi mingi aeg kokku lepitud. Ohkima (ja mõtlema) hakkasin ma alles peale kõne lõppu.

Oot, ma peaksin kogu oma pere elu laskma pea peale pöörata ja selle eest veel peale ka maksma?! Mida sa siis last saades veel eeldasid, onju?! Laupäev tähendab seda, et Mini ei saa enam käia suusatamas, mis käib küll ka trenni vormis, aga puhkepäevadel on see vähemalt meie pere neljast liikmest kolmele ka meelelahutuse eest. Me ei saa enam sõita ilusate ilmadega reede õhtuti suvilasse ära. Me ei saa viia oma lapsi reede õhtuks vanavanemate juurde, sest paneksime siis sellega neile lisakohustuse Mini pillitundi viimisega arvestada. Mis omakorda nullib ära meie reedesed väljaskäimised (mis loomulikult ongi peamine motivaator, eks).

Mini ise oli sellest kuuldes samuti pettunud ja eelistas iga kell suusatamist, mis vana ja tuttav, uuele pillimängule. Miks on munitsipaalmuusikakoolis säärane graafik, aru ma ei saa. L. pakkus, et haltuura, sest Mini õpetaja nimelist kooli õpetajate nimekirjast ei leiagi. Kuna huvilisi on, võtame võimalikult palju vastu, mis sest, et ruume ja aegu tegelikult ei jagu? Hoiatagu siis vähemalt eelnevalt kusagil, et tunnid toimuvad ka nädalavahetusiti, mõnele on see ehk kergendus, meile mitte, nädalavahetus oleks justkui siiski puhkamiseks mõeldud?

Eks ma püüan nüüd uurida, kas äkki kuidagi teisiti ei saa, aga kui ei saa, siis vabandust, loobun. Enda mugavuse nimel lapse haridusest?! Noh, ma ei näeks seda nii mustades toonides, aga jah, kusagil on minu jaoks piirid tõesti. Kui see oleks tõesti ainuke võimalus ja laps seda kogu hingest sooviks, aga hetkel see ju nii ei ole. Äkki talle üldse ei meeldigi? Pilli saab ka hilisemas eas õppida. Pilli mängimiseks ei peagi seda muusikakoolis õppima jne. Äkki ma hoopis realiseeriks enda luhtaläinud muusikukarjääri unistust lapse peal, kes juhtumisi viisi peab? Ma kohe kuidagi ei usu, et kellestki pole virtuoosi tulnud lihtsalt seetõttu, et vanemad teda õigel ajal muusikakooli ei pannud...

Kolmapäev, august 22, 2018

Eesti Rahva Muuseumis

Teadagi, "kodu juurest hunt ei murra" ning nii oli minulgi siiani külastamata ERM, see uus siis, vanas olen isegi mingil praktikal käinud. See on ju kaugel, eks. Ja lapsed ka liiga väiksed jne. Tegelikult muidugi on suurem laps seal juba kolm korda käinud, ühel korral õpilaste teadusfestivalil suisa esinenud ja intervjuud andnud (eneseesitlus laste kaudu, puhas vorm).

Ma algul mõtlesin, et ei oskagi miskit kirjutada. Mitte et ei oleks meeldinud, aga mis ma ikka neid eksponaate üles loen, eks. Aga meenus, et Indigoaalane kunagi kirjutas ERMist ja lugesin seda nüüd uuesti ning pidasin vajalikuks teatada, et mõned asjad on muutunud (ja mõned mitte).

Infot oli väga palju ja isegi mina, kes ma olen iga päevaga üha lühinägelikum, sain seda lugeda. Olid lugerisarnased asjad, millel korralikus fondis tekst, mida sai puudutusega võõrkeelseks muuta. Vähempopulaarsete keelte tarvitajad said laenutada mingi junni (andke andeks, kõva tehnoloogiatark räägib), millega info arusaadavaks muuta nende lugerite juures. Luger ise vene ja saksa keelt avaldas, ilmselt inglist ka. Aga ilmselt see ongi uus asi, avastasin just sellekohase artikli.  Ainuke koht, kus ma silmi pingutasin, oli rahvariiete ajutine näitus, kus suur hulk teksti lihtsalt seina peal. Muidugi, mine sa tea, äkki ei olegi vahepeal fonti suuremaks keeratud, lihtsalt, minu jaoks ei olnud see (veel) probleem? Plaan anti ka kohe piletiostuga kaasa, iseasi, kas sa viitsisid seda pidevalt vaadata, oleks ehk tõesti võinud ka kohapeal suunavad nooled olla. Samas saalidel nimed ju olid, ära ka ei eksinud, miskit nägemata ei jäänud.

Veel kommentaariks Indigoaalasele, positiivsest osast - ma oleks kah tahtnud sinna Kommunaari stendi sisse murda! Isegi hoolimata hoiatusest, et kole ebamugavad olid! Mu enda kõige hullem prohmakas oli see, et tulin ERMi kõrgete kingadega, mida ma suvi otsa kandnud ei olnud...Aga täiesti normaalseid kingi tegi Kommunaar, ega praegu pole üldse parem. Ajatelg tegeluste toas oli ka minu üks lemmikuid.

Meie viga oli see, et alustasime valest otsast ehk peauksest, mu meelest oleks B sissepääsust alustamine palju loogilisem, sest siis on vaatenurk vanalt uuele, peauksest vastupidi. Mulle tegelikult meeldis, kuidas oli välja toodud need Eesti ajaloo kõige-kõigemad asjad a la esimene Eesti lipp, Kukruse emand, ESTCube (?) ja nende ümber siis üldisem lugu. Mu meelest sai kõik põhiline hõlmatud, meeldis, et lisaks vana ERMi talurahvaelule oli korralikult esindatud ka näiteks keelesüsteem, mis mu meelest on eestluse üks olulisimaid alustalasid. Samas vana ERMi elutoad avaldasid mulle rohkem muljet kui praegused fragmendid ajaloolistest eluasemetest, kuigi jah, eks seda saab mujalgi näha. Praegune ajutine näitus 90ndate noorte eluolust jäi mu meelest üsna nõrgaks. "Minu 90ndad olid hoopis teistsugused", eks. Veel miinuseid, puutusime mitu korda kokku mingi koolinoorte grupiga, kelle giid ütles vähemalt kaks korda: "Kahjuks see ekraan praegu ei tööta" - no mismõttes? Üldiselt olid sellised tehnilist tuge nõudvad lahendused küll vaid uuema aja väljapaneku juures. Vaatamata jäi ka väljapaneku osa "Inimene ja keskkond" - kellegi peas ilmselt tabav lähenemine, sundida inimesed rohujuuretasandile, aga ma peale kahte kuplisse ronimist enam rohkem ei tahtnud, selg jäi valusaks...

Aga muidu, peaks veel minema, normaalsete jalanõudega (Uurali väljapanekust ma põhimõtteliselt lohistasin end läbi...), lasteta, meheta, sööma peaks ka vahepeal (me sattusime suurima nälja ajal kohvikust liiga kaugele ega viitsinud tagasi minna...). Ahjaa, piletid võiks olla käepaela vormis, ma suutsin meie neljast piletist ühe poolel teel ära kaotada, nii et viimasesse saali lasi valvuritädi ühe lapse oma armust sisse ja ma olin lapse pileti enda kätte hoiule võtnud arvamusega, et tema kaotaks selle veel varem ära kui mina...Rahvast oli muuseumis palju, ei tea, kas eelmisel päeval olnud riigipüha mõjutas, aga pidevalt pidi ootama, et mõni suurem grupp eest ära liiguks.

Esmaspäev, august 20, 2018

Aga miks me peame laulma?

Mikro küsib tihti meeldivate asjade kohta stiilis: "Aga miks me peame kooki sööma? Aga miks me peame sünnipäevale minema?" Mitte et ta ei tahaks, aga lihtsalt, põhimõtte pärast - ega inimene ju ilma sunnita miskit ei tee.

Mulle tundub, et mul on ka natuke nihu läinud, just selle laulmise koha pealt. Laulev revolutsioon, öölaulupeod, ühis- ja üheslaulmised...No miks ometi?! Ma ei kujuta ette, et ma läheks ja laulaks kusagil kõva häälega koos teiste inimestega. See on ju...jube! Enne kui mind riigireetmises süüdistada, püüan selgitada natuke.

Ma tean, et kunagi ma laulsin, mul on isegi tõendeid sellest, mingid vanad kassetid, mille peal eelkooliealine mina oma jämeda häälega lastelaule jorutab. Ja ma käisin laste laulu-tantsuringis, millest ma ka mingit traumat ei mäleta, esinesin koos teistega ja andsin endast parima, keegi kõrvu ka kinni ei hoidnud. Mäletan ka seda, kuidas peale mu kooliminekut kohtusime tänaval selle sama ringi lauluõpetajaga, kes tundis huvi, kuidas mul koolis läheb ja imestas väga, kui sai kuulda, et kõik muu on hästi, ainus neli tunnistusel on laulmine.

Ma ei mäleta oma esimestest muusikaõpetajatest midagi head, nad olid sellised tädid, keda ma naermas ei mäleta, kui siis vaid sarkastilise muigega näol. Laulmine oli raske töö. Mina aga olin varem arvanud, et laulmine on tore ajaviide, millega igaüks tegeleda suudab. Ei olnud, laulmist hinnati, minu laulmist mitte eriti positiivselt. Ma püüdsin ja püüdsin, aga välja ei tulnud midagi sellist nagu ette oli nähtud. Hoidsin pöidlaid, et mind klassi ette laulma ei sunnitaks, või kui siis ainult suuremas grupis, kus võisin vaikselt sosistada. Ma kuulsin, kuidas laulab pinginaaber ja aimasin, et ju tema kuuleb ka seda, kuidas laulan mina ning hakkasin aina vaiksemalt laulma. Eks mulle ilmselt kodus seletati ka sõbralikult, et laulmine on andes kinni ja kõik ei peagi ühtmoodi jne. Mina kui väike perfektsionist lugesin välja, et see asi pole mulle ja ma ei saa seda iial oskama ning see on asi, mida tuleb iga hinna eest vältida ja varjata. Ega siis laulmistunnis laulma õpetatud, seda pidid ise oskama, tunnis pandi ainult hindeid (jah, analoogne situatsioon oli paljudes muudeski ainetes sh loovates). Hiljem tulid toredamad õpetajad ja muusikaõpetus, kus ma kenasti noodid ja heliloojate elulood selgeks sain ja tagasi viitele jõudsin, aga vot laulda ma küll enam ei tahtnud.

Muidu ma üldiselt ei punasta, aga kõige kiirem viis mind sellele sundida on soovitada mõni meloodia ette laulda. No näiteks kui juttu on mingist loost, aga teisel poolel ei tule see esimese hooga meelde. Ma olen ju melomaan, peaks teadma. Ütlen alati napisõnaliselt, ei, ma ei saa, ei, jutul lõpp.

Laste lauluvõistlused ärritasid mind alati, miks peaks tahtma neid vaadata või kuulata mingit vastikut ETV lastekoori või Entel Tentelit? Hapud viinamarjad, mis muud. Et mingi ühislaulmine võiks olla tore või ühendav? Pigem tahaks piinlikkusest maa alla vajuda. No ei ole tüüpiline laulurahva esindaja, ei ole. Omaette ma võin laulda küll, aga ainult siis, kui olen kindlalt veendunud, et keegi ei kuule. Ahjaa, ükskord surmväsinuna Riia lennujaamast tagasi sõites undasin ka Hole´i plaadile kaasa, täiesti ükskõik oli, et L. ja tagaistmel raamatupidaja kuulsid, aga ma täiega teadvustasin endale, et ma ei ole sel hetkel üldse omas elemendis vaid unepuudusest segane.

Lapsena oli mul ikka unistus, et oleks mul ometi silmapaistev anne - laulmises või joonistamises näiteks, kasvõi spordis. Tollane arusaam andest oli üldine tunnustus - et koolis pandaks viisi ja täiskasvanud lööks käsi kokku. Tegelikult on vist suurem osa inimestest neis asjus mingil määral andekad, elus annet ära kasutada õnnestub aga vaid vähestel. Ei tööta meie klassi parim joonistaja kunstiga seotud alal, kehaliselt andekaimast ei saanud olümpialootust, kaunimast lauluhäälest tuntud staari. Kunstivaldkonnas töötavad mõned teised, selle ühe "superandekaga" võrreldes toona vähemtunnustatud talendid, laulja sai ka ühest, aga sugugi mitte sellest, kes kooliajal silma oleks paistnud. See on vist see sama teema, mis hiljuti ajakirjanduses ringles - kui sõbrad ütlevad, et kirjuta raamat, sul ju sulg jookseb, ei tähenda see enamasti seda, et sinus varjatud kirjandustalent peituks. Talent avaldub sageli hoopis kuskil "kastist väljas" - kunstnik ei pea klassikaliselt kaunilt joonistama, superstaar puhtalt laulma, kirjanik olla kooliajal kirjandeid viitele vorpinud. Ilmselgelt ei tohi lihtsalt kohe alla anda nii nagu mina seda tegin, vähemalt laulmise koha pealt. Mitte et mul tohutuid ambitsioone ses osas olnuks, aga laulurõõm oleks ju võinud säilida. Kuidagi see lapsepõlves külgepoogitu ikka kipub inimest ka hilisemas elus mõjutama.


Pühapäev, august 19, 2018

Kunstisaalis-kunstisaalis!

Kolmas puhkusenädal algas sellega, et L.-i tabas mingi kohutav köha ja kuna ilmad ka enam väga kaunid ei olnud ja puhkuseasendaja läinud, tundus parim plaan olevat hoopis kodus istudes ületunde teha. Loomulikult selgus, et ega neid väga vaja teha polegi ja puhkuse ajal kodus olemine muutus paari päevaga parajaks painajaks. Ma veedan siin ilmselgelt liiga palju aega. Eks ma oleks ju võinud ka üksi kuhugi minna ja midagi teha, aga kuidagi reetmisena tundus see L.-i suhtes. No mis moodi on inimestel puhkused erinevatel aegadel üldse? Samas eks see meie luksuski kipub käest libisema kui meile jääbki vaid nii palju töötajaid kui praegu - mingist arvust alates ei ole lihtsalt võimalik kahel korraga puhkusel olla.

Igatahes oli meil juba varem paika pandud, et levimuusika näitusele Ajaloomuuseumis peab kindlasti minema. Seega otsustasime, et tervislikust seisundist hoolimata tuleb põgeneda põhja meretuulte kätte tervenema. Kuna mul hakkas ka kergelt kehv enesetunne tekkima, siis otsustasin, et lisaks merele ja mändidele peaks ka kuum saun abiks olema....ja ärkasin Tallinna-sõidu hommikul totaalse nohuga. Selleks ajaks oli temperatuur taas üle +25 tõusnud - nohuga imeline kombo! Maarjamäe lossis polnud ma muuseas iialgi varem käinud ja osa jäi seegi kord nägemata, sest külastasime ainult õue nõukaaegsete kujude väljapanekut ning tallihoonet muusikanäitusega. Muidu asub seal ju ka filmimuuseum, aga filmidest tean ma isiklikult väga vähe või tegelikult ma isegi ei oska öelda, miks me sinna ei läinud...Muusikanäitus oli täitsa tore, kõik tähtsamad asjad nägi ära. Lastele meeldis võimalus "7 Vaprat" nö järelvaadata, mulle meeldis Marju Läniku tagi, üleüldine ehmatus oli selle üle, kui noor Alo Mattiisen surres olnud oli. Uutest teadmistest - et Oleg Sõlg ja Joel Steinfeldt olid säärased rebelid. Steinfeldt seostub mulle peale ebameeldivate asjade ikka ainult tiigrikutsu lauluga. Ka kujude väljapanek tekitas suurt elevust. No näiteks see, krahv Draculale püstitatud ausammas:
Seda olevat küll rahvasuus ka Mikiveriks peetud. Tegemist peaks olema siiski Viktor Kingissepaga. Või siis see, soengu järgi äratuntav ühe hiti ime, valge räppar Vanilla Ice:
Tegemist oli siingi mingi vähemtuntud punakommariga. Aga mida meenutab teile see taies?
Millegipärast oli meil esimene assotsiatsioon - human centipede...Ja ausõna, pole seda filmi vaadanud ega kavatsegi ja kui teie ei tea, millega tegemist, siis teie endi hingerahu huvides, ärge parem guugeldage ka.

Piritalt linna sõita ei olnud meist kellegi unistus ja seega otsustasime taaskord külastada Teletorni, kuna selgus, et Mikrot ei olnud eelmise külastuse ajal veel olemas ja ka teine pool meie reisiseltskonnast ei olnud seal käinud. Meenus ka, et just seal eksponeeriti teist nostalgianäitust "Banaane ei ole", mille plakatit kuskil näinud olin. Ütleme nõnda, et ilma selleta oleks torni perepilet veidi soolane tundunud ka, arvestades veel seda, et 3D kinost oli sujuvalt 2D saanud (siis pole vaja prillijagajat palgal hoida, kommenteeris L.), filmi olime niikuinii juba näinud ja lastenurk oli kokku kuivanud. Samuti ei õnnestunud meil telediktori töö salvestamine, millega me mitte ainsatena hädas ei olnud. Banaanide näitus oli aga tore, eriti kui jätkus kannatust eksponaatide juures tekste lugeda, mis kohati oli keeruline, kuna klaasist katus näituseruumi kohal tekitas palava ilmaga kasvuhoone tunde. Tuli välja, et meie seltskonna ühises nõukaaegses lapsepõlves oli olnud siiski enam-vähem ühepalju nii kattuvusi kui ka erinevusi - "kuidas sa SEDA ei tea!? kõigil olid ju! ei, mina pole elu sees näinud!" Ainult 1 neljast oli näiteks kuulnud aspiriiniga kurkide marineerimise võludest. Kas need kompotid ja hoidised olid seal tõepoolest autentsed või siiski hoolikad koopiad? Kolmetoalise tüüpkorteri olid nad sinna ka kokku pannud. Kõige hämmastavam oli selle stiilipuhas lõhn. Eriti wc-s. Kõige ägedam asi? Isetehtud Iron Maideni rinnamärk. Lood asjade taga. See tunne, kui näed asja, mille kohta olid unustanud, et see olemas oli, aga aju tunneb tuttava hetkega ära. Lastel ilmelt nii põnev üldse ei olnud. See näitus on avatud ainult septembri lõpuni, muide. Et käisitegi pealinnas ainult kahes kohas? Nojah, kell 12 saime linna ja kell 19 asusime rampväsinutena tagasiteele, pole üldse kerge see kultuurihuvilise elu, ise oleks ka pakkunud, et paar tundi võtavad need muuseumid...

Laupäeval oleks veel mereski ujuda saanud, aga tervisliku seisundi tõttu ei julgenud. Muidu on ses osas rekordsuvi olnud. Minu poolt ujutud kohad: Põhjameri, Läänemeri, Emajõgi, järvedest Selja, Viitna, Kirikmäe, Väinjärv, Tamula, kaks erinevat Poola järve, Porkuni järves sain ainult põlvini käia, sest küm oli, aga kõiki mainitud järvi külastasin esmakordselt.

Aga homme lähen tööle, teie lehvitage oma lipukestega (ei lind ega loom, noh), seejärel jätkame puhkuselainel.



Pühapäev, august 12, 2018

Poola roadtrip

Kokku sai sõidetud veidi üle 2000 kilomeetri. Miks just Poola sihtkohaks sai? No alguses oli jutt sellest, et sõbral on seal kohalikust sõber ning kuna kohalik on alati parim giid, siis tundus hea plaan olevat. Muidu on Poola ju selleks õnnetuks "läbisõidumaaks" olnud alati. Sõitu alustades selgus aga, et too sõbra sõber elunevat hetkel Gdanskis, mis meie sõbra meelest kaugeks ja ülerahvastatuks kujuneks ning ta pidas targemaks ise ringi vaadata Poola kirdeosas, kus palju toredaid järvi asuvat. Meie kui plaanitud polnud vastu ja sattusime lõpuks veel juhtauto rolli ka, sihtmärgiks Augustowi ümbrus, kus kohaliku sõbra andmeil mitmeid kämpinguid asuvat.

Esimesel päeval alustasime suhteliselt hilja, üheksa ajal hommikul Tartust, eesmärgiga õhtuks Poolas olla. Eks me muidugi peatusime ka vahepeal, Leedus käisime ristimäge vaatamas näiteks, aga õhtupäikeses jõudsimegi Poola Suwalki linna, kus ostsime toiduvaru ja asusime kämpingut otsima. Suwalki ise on rekasid täis transiitlinn, seega tahtsime eemale loodusesse. Kohe Suwalki juures algab Wigry rahvuspark, kus keset järve poolsaar, millel klooster ja mitu kämpingut. Pane Google'i pildiotsingusse Wigry ja näed. Külas endas olevat 30 püsielanikku aga hoovid olid avatud igas elamises. Mõnes rohkem, teises vähem, me leidsime ühe sellise, milles kohe eriti vähe rahvast, pildil meie autod ja ega rohkem kedagi ei tulnudki:
Keskel olevas aedikus elutsesid metssead ning puude taga algas järv. Väga privaatne paik, pererahvas pidas väravas ka baari, aga seal oli vaikne, veega wc-d olid olemas, ainult dušše mitte. Ei jäänud küll muljet, et mingi puhkuste hooaeg oleks.

Järgmisel päeval suundusime Augustowi linna, mille ümber samuti palju järvi ja mis kohalik turismikeskus. Jalutasime vanalinnas ning sõime kanali ääres. Linnud Augustowi kanalist, luik püüdis Mikrot ära süüa.
Ööbimiskoha otsinguil sattusime aga hoopis järgmisse linna nimeka Elk, kuhu kaart juhatas meid telkima otse kesklinna, kus samuti suur järv. Enne seda käisime parajas portsus ägedates kämpingukohtades, ühes näiteks üle 90 majakese - kõik hõivatud, üks koht oli nagu Narva-Jõesuu hotell, selline veidi ajahambast puretud, aga looduskaunis kohas - ka seal väitis üsna umbkeelne teenindaja, et vabu kohti pole, kuigi meile jättis koht üsna inimtühja mulje ja kahtlustasime, et keelebarjääri tõttu ei viitsitud meiega lihtsalt jännata. Elk paistis selline heal järjel värskelt renoveeritud linnake olema, jäimegi sinna. Tegemist oli küll peamiselt matkaautodele mõeldud peatuskohaga, aga saime ka telkida. Plussiks oli dušivõimalus. Avastasime, et riietuskabiinide puudumine pole mitte ainult looduses asuvate randade teema, ka linnarannas ei oldud neid ette nähtud. Rand ise oli igati korras ja varustatud erinevate agregaatidega alustades ujumisradadest ja lõpetades rattakummipumpadega.

Kuna igahommikune +28 kraadis (ja seda juba kaheksast hommikul) telkide kokkupanemine mõjub nüristavalt, otsustasime, et järgmiseks otsime kämpingu, kus mitu päeva puhata. Suundusime taas lähimate järvede poole, neid ikka tõesti oli, sihtkohaks Nowe Guty. See paistis esimene tõeliselt populaarne kuurort, kogu rannaäär erinevaid majutusi täis, selle koha eelis oli ilmselt liivarand, mujal järvede ääres seda niipalju ei näinud. Tegime ühe hotelli juurest ülevalt pilti ka:
Sõitsime edasi, sest kuidagi liiga massturism tundus ja enamik ööbimiskohti ka täiesti lageda taeva all st ilma puudeta lagedatel platsidel, selle palavuse juures tundus enesetapp. Seejärel leidsimegi mõned kilomeetrid eespool järve äärt mööda edasi koduse männise metsaaluse a la RMK Lemme ning seal tundus ka kohti olevat. Enamik teisi külastajaid olid kohalikud, aga olemas olid nii dušš kui korralikud wc-d (mitte võrrelda Lemme võika kuivkäimlaga), kohvik, nõudepesukoht, pesumasin ning oma väike liivane privaatrand.
Mis kõige üllatavam oli aga vaikus. Mitte võrrelda Lemmega. Mitte keegi ei lõuga, mitte keegi ei kuula autost või krapist tümakat, kell 22 on spontaanne öörahu, inimesed räägivad poolihääli. Nägime õlut joovaid inimesi, kuid keegi ei olnud purjus ega lällanud. Slaavlased. Mõlemad ööd olid niimoodi, tullakse puhkama, mitte pidu panema. Äkki oli juhus, aga muljetavaldav. Magada oli ülimõnus, vaikne tuuleke, männid varjasid päikese, vesi oli puhas ja soe. Muidu oli +32. Idüll.

Järgmisel päeval tahtis sõber minna lähimasse suurlinna  Olsztyni, seal olevat mingi hea outlet. Olsztyni oli veidi üle 100 km-i, läksime mõõda väikseid teid, asjad jätsime laagriplatsile, neid muidugi keegi ei puutunud. Kaubanduskeskus oli suur ja igav, ma ei ostnud midagi. Ei täheldanud ka erilist hinnavahet. Outletis ei viitsi ma sobrada, see on nagu kaltsukas, ma olen mugav, tahan selget ülevaadet. Külastasime KFC-d, kellelegi peale minu see väga peale ei lähe, viimati sõime seal Barcelonas. Ega mulle ka vist väga ei maitse, aga no tundub selline rariteetsem koht millegipärast. Kohalikku toitu sõime ka, mingis pisikeses mõisas, kuskil karupees, väikse tee ääres. Tsepeliine (pmst suur pelmeen, aga vist kartulijahust ja liha on ka etem kui hakkliha seal sees, valatakse üle rasvakõrnetega, mitte just suvesöök) ja käsitööpelmeene. Näevad välja koledad, aga maitsevad hästi. Vist enamiku rahvusroogade probleem.

Tagasiteed me ühe jutiga ei planeerinud, käisime enne läbi ka Mauerwaldist või siis Mamerkist kohaliku nimega. Natsiriigi kunagised punkrid (Hitleri hundikoobas), kus muuhulgas plaaniti Barbarossat. Koht ise oli ajalooliselt huvitav, samas väljapanekuga oldi mu meelest veidi puusse pandud - milleks see feik-merevaigutuba ja feik-allveelaev, kui asi ise on piisavalt muljetavaldav?


Põhimõtteliselt on seal jala maha pannud pea kõik tolle aja kõvemad mehed alates Hitlerist ja  Göringist ning lõpetades Mannerheimiga. Sünge värk. Aga kui päris aus olla, siis meenutas eelkõige seda põgenemistuba, kust me minema saime...

Punkrid olid jahe vaheldus üldisele kuumale, mis pidi päädima äikesetormiga järgmisel ööl, seetõttu soovisime järgmist majutust kindla katuse alla. Bookingu abiga leidsime korteri Kaunase vanalinnas, kuhu suundusimegi.

Kaunasesse soovitan tulla aasta-paari pärast, sest seal käivad suured ehitustööd, parandatakse promenaadi, ehitatakse maju. Iseenesest paljulubav linn, aga palju on ka veel tegemata. Näiteks ei kasuta nad absoluutselt ära oma jõge, voolab teine seal uhkes üksinduses, me eeldasime ikka kohvikuid jms. Kesklinna kohta oli ülimalt vaikne, isegi meid aeti lastega kõrtsist minema, ei olevat lubatud, kuigi kell oli alles kümne ringis. Korter oli vanas kõrgete lagedega majas, aga see ei päästnud palavast. Ausõna, oleks eelistanud telki! Akendest tuli õhu asemel sääski, kes sõid ainult mind. Äikesetormi asemel saabus jahedus kerge vihmasabina vormis, nii et saime veel ka hommikul linna vahel jalutada. Peamine vaatamisväärsus, promenaadi lõpetav kirik (taga paistab nõukaaegne haigla, kiriku ümber seisis veel ka üks laudadega kinni löödud akendega mahajäetud maja, aga muidu selline lõuna-euroopalik vaib).
Tagasiteel sadas ja nüüd on juba lausa külm. Reedel helistas puhkuseasendaja ja teatas, et tema enam ei suuda (pikk jutt, tal oli see varem planeeritud lahkumine, aga siiski mitte enne meie puhkuse lõppu). Poolteist nädalat vist ongi selline keskmine eestlase puhkus ju? Ma küll ei suuda. Vot ei katkesta puhkust ja teen hoopis selle asemel puhkuse ajast natuke tööd, hiljem võtan lisatundidena välja. Kurikaval idaeurooplane.

Ahjaa, tagasiteel Poolas sattusime Tescosse. Käru sai täis, peamiselt söödavat-joodavat, olgem ausad, viimast rohkem ja ka näiteks pesupesemisgeeli. Kokku läks umbes 50 eurot. Mõni asi on ikka odavam ka. Muidugi, sealt ostsid kärudega ka kohalikud.

Ehk siis nägime ära pisikese tüki hiiglaslikust Poolast. Eelkõige järvedemaa, mida rohkem väga ei olevat, kuurort ka kohalike jaoks. Ülipopulaarne on kajaki-kanuusõit, selleks on eraldi kanalid. Väikseid teid pidi sõita on toredam, ei mingeid rekkaid. Teed on korras, ei mingeid auklikke radasid, kus hobuvankritega võistlema peaks nagu mõned head aastad tagasi. Üldse on maastik teistmoodi, künklik, alles alates Leedust algab meile tuttav avarus teede kõrval. Liiga suur riik, et midagi üldistavat öelda.



Pühapäev, august 05, 2018

Hoolimatu hipi Intsikurmul

Mini rattamatk hakkis veidi meie plaane ja olime nädalavahetuseks sunnismaised Lõuna-Eestis, siis aga tegi sõber täiesti plaanivälise pakkumise Intsikurmu festivalile minna, sest paar alghinnaga passi olid omanikuta jäänud. Muidugi olid need alghinnaga passid kallimad kui meie tavaürituste passide väravahinnad, aga no tekkis tahtmine see hype ära näha siis.

Miks just hype? Mulle nagu oli selline mulje jäänud - vähem muusikat ja rohkem elustiili ehk täpselt vastupidine hüüdlause, mis iseloomustab näiteks Skeneraatorit. Noh, tegelikult mulle käsitööõlu maitseb ja vegantoidu vastu pole ka midagi, lihtsalt see muusika pole päris minu nišš. Tegelikult esines ju üks selline bänd ka, mis mulle meeldib ja mille viimase plaadi ma Soundcloudist ostsin (how hipster is that onju)  - Zahir.

Koht ise oli väga äge, ei olnud seal Intsikurmus varem käinud, ka kõik kunstilised lahendused ja valgusinstallatsioonid avaldasid muljet. Muusika, selle osas lähevad arvamused lahku, teadagi. No liiga palju sõnatut tümakat ütleks ma ja liiga palju sellist liftimussi, mida võib kuskil taustaks kuulata, aga lava ette hüppama ei kutsu. Ahjaa, see ju ongi festival, kuhu tekkidega tullakse, mitte vastupidavate jalatsitega... Veidi kinnitas mu teooriat - vähem muusikat, rohkem elustiili ka see, et telklast roomas rahvas karjadena välja vaid Reketi pärast. Kuulsin esmakordselt, ei avaldanud mingit muljet, mulle ikka meeldib, kui räppival kodanikul ka räppimiseks sobiv hääl on. Reket mõjus pigem Metsakutsuna. Kuulsaks saab see, keda promotakse, Reketit pidavat promotama, ei tea, kohalikke raadiojaamu ei kuula, aga ju siis. Mulle meeldib pigem vana kool (Genka) ja siis päris metsa poole värk (Tommy Cash).

Lugesin ühest kontserdiarvustusest, et keskmine Intsikurmu külastaja olla umbes 20-aastane. Pakkusime sama ise, jube kummaline oli mitte kohata muusikafestivalil ühtki tuttavat va neid, keda sa iial muusikaga ei seostaks ja neidki enamasti koos peredega. Viimasest patust ei olnud ka meie puhtad. Ööbisime muuseas telklas.  Raske oli, aga jäime ellu. Pidev bass käis kuskil kella viieni, see mind ei seganud. Esimesel ööl hoidis mind üleval hoopis keegi antinarko propaganda alla sobituv tibi, kes tundide kaupa täiesti tühja juttu suust välja ajas. Purjus peaga pead ikka umbjoobes olema, et pool tundi vaimustuda sokkide jalgapanemise mõnususest, aga noh, väikesed rõõmud, eks. L. arvas hommikul, et ju oli see pea ikka ka ilma tablettideta sama tühi. Lõppes kõik muidugi oodatult: "Mulle meeldib nagu narksiga eksperimenteerida, saad aru onja. Sa paistad selline tore inimene, sa saad aru. Mu kallim ei saa, ma olen mõelnud, et nagu täiega puistaks südant, ta nagu ükskord võttis mu vahele ka, et no, musi, räägi ära, mis värk ja ma nagu täiega mõtlesin, et räägin, aga siis ikka sain aru, et ta ei saaks aru (kõlab nagu korralik püsisuhe, eks), aga sina saad, onja?! Sa paistad nagu täiega normaalne! Kuule, suudleme!" Tegelikult ma luiskan, peale seda ei jäänud neiu sugugi ootuspäraselt mõneks ajaks vait, lõbus vadin jätkus. Ah et mida meespool rääkis? Ei tea, ei kuulnud kordagi, et ta midagi oleks öelnud.

Meeldis väga panditaara süsteem - maksid klaasi eest, mida lasid siis taastäita ja kui enam juua ei jaksanud tahtnud, viisid kõrtsmikule tagasi ja lunastasid pandiraha. Hoidis ära palju prügi festivalialal. Telklas võis juua oma jooke (vist?!) ja seal oli läbu veidi rohkem, kuid isegi seal olid töös nö prügikontrolörid, kes seisid prügikastisüsteemide juures (jaa, mitu erineva sildiga kilekotti) ja instrueerisid rahvast, mis kuhu käib. Müts maha selle eest! Õllehind ei tapnud - 4 eurot iseloomuga õlle eest ei tundu nii suure röövimisena kui sama summa vaadi Saku või ALeCoqi eest. Toite oli ka igale maitsele, kuskil küll kurdeti, et alla 7 euro wrappi või burksi ei saanud, aga mina nägin mereannisuppi näiteks 4 eest ja sõime Noodleboxis vegan jaapani (?) toite kuueka eest ning need olid supermaitsvad, ka mehed sõid ja kiitsid. Lastele ostsime kamba peale (meil oli lisaks enda omale veel üks + lastealalt lisandusid sujuvalt  ka mõned) kohalikku kiviahju pizzat, 8 euriga ning see tundus ka hõrk. Lastele oli jah lausa oma ala - Lastekurmu, esimesel päeval oli meil ainult Mikro ja tema põlgas selle ära kui titeka (tol hetkel käis just mingi beebidele suunatud tegevus), teisel päeval lisandusid suuremad lapsed ja siis nad möllasid küll seal ringi.

Kindlasti poleks ma tohtinud lapsi niimoodi omaette mängima jätta, aga tuleb leppida, et ma olen üks hoolimatu hipiema vist. Vähemalt täna sain pragada, ehk siis jalgrattamatka juurde - 45 km sõitsid päevaga, vahepeatustega, Mini ei kurtnud muud kui valusat kanni, mis tavaline asi. Miinus oli see, et tema trennisõbrannad jäid tulemata ja ta oli enamvähem teismeliste (14-15) kambas, kus suurem osa poisid va üks temast paar aastat noorem poiss.  Aga kuna ta ise selle peale silmi ei pööritanud, siis ma ei hakanud ka tänitama, et "sina kui väike tüdruk" jne. Tegi ära, oli rahul. Täna sain siis kuulda, kuidas ma olen ikka täiesti hoolimatu - "küllap need, kes ei tulnud, ikka mõtlesid veidi rohkem" ja üleüldse, 9-aastane ei võivat normide järgi rohkem kui 10 km sõita, sest see on eluohtlik! Ülekoormuse tõttu 1 laps kunagi juba suri ära! See treener on mingi kuradi isehakanud hull! Õnneks katkes kõne ära ja ma tagasi ei hakanud helistama.

No kes siis niimoodi muusikat kuulab, ega see mingi GunsNRoses pole, et kilomeetri kauguselt kaetakse!