Teisipäev, märts 30, 2021

Kuidas feminismi reklaamiäris ära kasutada...

Oehh...Avasin jälle põrguväravad ehk Facebooki ja kohe kargas silme ette reklaam ühelt hilbupoelt. Ei tee neile siin omakorda reklaami, nii et lihtsalt kirjeldan seda "šedöövrit" - naine ja mees seisavad vastakuti, järsku virutab naine mehele lahtise käega ilge litaka mööda silmnägu, taustal tekst "meestele meeldivad naised, naistele meeldib meie hilbupood". Kõik. Huvitav, mis selle reklaami väljamõtleja peas toimus? Oli see mees või naine või hoopis meeskonnatöö? Kujutage ette nüüd vastupidist olukorda, kus mees virutaks selguse mõttes naisele rusikaga näkku? Kas mitte kellelegi reklaamitootjatest ei tulnud see analoogia üldse pähe? Miks peaks naisepoolne vägivald järsku ok olema? Sest "tugevad naised on ägedad"? Sest "naised on meestega võrdsed" tähendabki seda, et kõik võivad kõiki peksta? Või vähemalt seda, et naised võivad KA mehi peksta? Mis seos on üldse meeldimisel ja vastu kõrvu saamisel/andmisel? Et "meestele meeldivad naised" tähendab koheselt midagi ebasoovitavat ja selle eest peab virutama? Meeldimine = ahistamine? Miks nad arvavad, et selline reklaam peaks naistele meeldima? Kelleks nad naisi peavad? Mingiteks allasurutud vägivallakihuga psühhopaatideks? Kuri karvane feminist? Mind nagu päriselt huvitab, mis peen loogika ja turundustarkused sellise reklaami taga peituvad? Raporteerisin kui vägivalla, huvitav, kas kvalifitseerub.

Minu Praha

Oli valida, kumba loen, kas Oksast või Pautsi, kuna nädal oli niigi masendav (enda tekitatud probleemid, ei midagi erilist), siis otsustasin viimase kasuks, sest Oksaselt midagi meelelahutuslikku oodata oleks naiivsevõitu.

Mulle väga meeldis! Üle pika aja sai korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast. 

Põhiteemast kõrvale kaldudes üks tsitaat veel, mille puhul ma tundsin, et see on asi, mida ma ise välja öelnud ei ole, aga mis ilmselt nii oleks ja nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada: "Mida ma oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaks raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida." (lk 38). Ehk siis see ei ole mingi selline tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. 

Nii, nüüd unustame raamatu ja hakkame rääkima minu Prahast.

Mina käisin oma ühe korra Prahas 1998. aasta varasuvel olles 16-aastane. 

See pilt on tehtud varahommikul, peale öö otsa üleval kooserdamist. Me seisime seal imelises hommikuvalguses (mis pildile jäänud ei ole) ning igasse suunda, kuhu vaatasime, laius linn ja ma mäletan, et mõtlesin umbes "vau, maailm on päriselt suur!". Me olime kõigest natuke õlut joonud, kellelgi polnud avajat ja kui me üritasime pudelit prügikastiga avada (mul on pilt praeguseks lahkunud sõbrast, kes seda üritab), siis kõlas kuskilt pimedast eestikeelne hüüatus: "Noh, poisid, ei saa õlut lahti või?". Me jõlkusime kõhedates kottpimedates parkides, kui järsku aimasime eemal paari tumedat siluetti meie poole tulemas ja üks teine sõber küsis mult irooniliselt: "Marca, kui meil peaks olema vaja joosta, kas sa suudaksid?" Asi ei olnud selles, et ma olin ainus tüdruk, vaid pigem selles, mida ka pildilt näha ehk siis plätumutt forever. Ma ise ei näinud enda outfitis midagi imelikku. Mul oli isegi dressidega sobiv küünelakk (Manhattan, Tartu vanast Kaubamajast, loobin olmedetaile nagu Mudlum) ostetud, mida ma ka pildil, näpud harali, demonstreerida püüan. Hõbekett oli toonase peika oma (seesama 20-aastane ätt, keda ma hiljuti mainisin), andsin paari nädala pärast, kui lahku läksime, tagasi. T-särk on Musta Q fännklubi toode, pmst sama, mis tänapäeval 5miinuse "Rämmar". Gangsta-gangsta. P.S. Plekk pildil on sellest, et ma saatsin seda kui paraadfotot endast oma arvukatele toonastele kirjasõpradele. Ju keegi hoidis panni all. MINA hoian oma pilte kenasti albumis. Meenub, et keegi kobises veel, et "sa päriselt arvasid, et plätud koos dressidega on moekas kombo vä? Ma olin nagu: "biiitch say what?!"

Tegelikult olime meie täitsa ontlikud lapsed. Paar reisikaaslast ostsid näiteks Praha keskväljakul suvaliste tüüpide käest kanepit ja tegid taksos külma arve. Kas tänapäeval keegi üldse julgeb korraldada teismeliste klassiekskursioone? Prahast mäletan veel neid jubedaid kerjuseid Karli sillal, keda ka Pauts mainib, ühe puhul olin ma peaaegu kindel, et see on peata laip. Tohutut Kesk-Euroopalikku äikesevihma, mis Praha küngastel mässavaks jõeks muutus. Mingit urkalikku ööklubi otse Karli silla all, kus keegi meilt dokumente ei küsinud, aga kust me põgenesime, kui märkasime, et kamp tumedasilmseid keskealisi mehi meid kahtlaselt silmas peab. Ma ei tea, mitu ööd me Prahas olime - tundub kahtlane, et selle pika bussireisi peale ainult ühe, aga mu mälus on see kokku sulanud üheks pikaks pimedaks ööks, millele järgnes see imeline hommik panoraamvaatega linna kohal. Praegu tundub mulle, et tegelikult on see foto tehtud ühes teises kohas, sest mulle meenub, et seal, kus me hommikut vastu võtsime, sai justkui rinnatise peale püsti ronida, mingit aeda nagu pildil, ei olnud. Aga no mälu, eks.

Unine asju sünnitab ilmutisi, teine mu lemmiklinn peale Prahat on Varssavi, millest ma olen kaks korda niimoodi läbi sõitnud, et ärkan bussis varahommikul keset hommikuvalguses ärkavat suurlinna ja see on mulle säärase mulje jätnud, et piisab lemmiklinnaks olemiseks, mis sest, et oma jalga ma Varssavis maha pannud ei olegi. Ah, tegelikult meeldivad mulle kõik suured, vanad linnad, sellised, kus on vanalinn, katedraalid, kitsad tänavakäigud ja laiad bulvarid ja kuhu ma olen sattunud kenal aastaajal. Viin näiteks on mu mälus kui jõle linn täis külma tuult ja koerasitta, sest ma käisin seal varakevadel. Liisi Ojamaa luule räägib linnadest (tema räägib küll konkreetselt Tallinnast) nii, nagu mina neid armastan.

Neljapäev, märts 25, 2021

Kaikaga pähe!*

Mõni aeg tagasi oli sotsiaalmeedias jälle juttu sel teemal, kas kõrvalseisjad peaks reageerima, kui ebaõiglust/vägivalda/ahistamist enda ümber märkama juhtuvad. Ma olen sel teemal üsna resoluutne. Isegi selliste juhtumite puhul nagu VVN-il, kus ta ise sekkujana viga sai. Kummalisel kombel leiti ka selles internetivestluses, et enamasti on mehed need, kes kutsuvad üles enne mõtlema ja siis tegutsema. Ainult emotsionaalselt ülesköetud eided reageerivad, tark ja mõistlik mees ikka enne mõtleb! Ptüi! 

Ok, ma saan mingites olukordades aru (a la relvaga vennale paljakäsi vastu ei ole vaja minna), aga üldjoontes kasutatakse seda väidet mu meelest pigem oma status quo säilitamise õigustamiseks. Minu arvates on oluline ohvrile näidata, et talle tullakse appi, et inimestel ei ole ükskõik. Isegi kui ta pärast ikkagi peksa saab, siis äkki tal on suurem motivatsioon sellisest olukorrast põgeneda, sest ta näeb, et teised inimesed peavad seda valeks ja kaitsevad teda, kui vaja. Liiga palju on inimesi, kes pomisevad, et "a mis see minu asi on" ja lähevad mööda. 

Üks asi on teadlik enesesäästmine, mis on minu arvates taunimistväärt, teine asi on aga mingi sisemine lukkuminek,  mida ka esineb ja ma tahaks teada, kust see tuleb ja kas seda on võimalik välja juurida. Sama asja esineb ju ka ohvrite puhul - tardusin hirmust, ei suutnud karjuda ega midagi teha. Miks? Lugesin just #minaka14 lugusid ja seal oli üks lugu seoses piljardiga, mis mulle ühe loo enda minevikust meelde tõi. Ma olin siis küll kindlasti täisealine, seega mingit seost alaealiste ahistamisega pole, aga ikkagi. 

Mängisime töökaaslastega piljardit. Mul oli lühike seelik ja tumedad sukkpüksid. Saal oli üsna täis ja kõik lauad hõivatud, seega mängiti teistele seltskondadele üsna lähedal. Mingil hetkel torkas kõrvallauas olnud seltskonnast keegi noormees oma kii mulle selja tagant jalgevahele. Pöörasin ümber, võtsin oma kii ja virutasin sellega talle mööda pead. Mitte täiest jõust, aga parajalt, hoiatuseks. Midagi ei järgnenud. Hoidsid peale seda eemale. Aga. Minu peale said pahaseks meie laua mehed. On vaja mingeid stseene tekitada või? Pärast peame kii kinni maksma! Tüübid kutsuvad oma sõbrad ja saame peksa! Jah, ma tean, ma oleksin võinud neile rahulikult näppu viibutada (mitte keskmist, jumal hoidku, eks) ja rahulikul häälel öelda, et "poisid, poisid, nii ikka ei sobi teha! Katsume siin sõbralikult läbi saada, eks?". Aga ma kahjuks ei ole selline inimene. Kui hästi mõelda, siis ma pole selliseid inimesi väga kohanud ka. Ongi "latiga mööda tatti" või "olen vait ja kannatan ära"- tüüpi inimesi. Ma tahaks, et mu lastest saaks pigem need esimesed, see tasakaalukas variant tundub utoopiana.

Ok, võib-olla said meie laua mehed pahaseks hoopis selle peale, et mina kui naine ei tohiks patriarhaadi reeglite järgi sellistes olukordades ise reageerida, vaid peaks pöörduma kaitsva meesterahva poole, kes siis oma lõputus tarkuses ja enesekontrollis astuks kõrvaltlaua ülbikute juurde ja neile selgeks teeks, et see eit siin on hoopis meie omand ja teda ei käpi. Nad ise rüütaks selle rüütellikkuse õilsasse vormi, aga sisu on ju sama?! Kahjuks suur osa naiste ohvrikssattumise probleemis peitub ka selles, et naistel justkui ei ole sünnis ennast ise kaitsta. "Tüdrukud ei kakle ja räägivad vaikselt ning viisakalt!" 

*Kohe meenus see ahjuroobiga "müksamise" juhtum. Millegipärast seostub naisterahva füüsiline enesekaitse kohe selliste juhtumitega. Tegelikkuses pole neil mingit seost, aga kuklas ikka tiksub, et kui sa naisena füüsiliseks lähed, siis järgmine samm on selline.

Teisipäev, märts 23, 2021

Esimese klassi matemaatika

 Ei ole mingi metafoor, just sellest hakkangi rääkima.

Ma arvasin, et vähemalt esimese klassi tase ei tohiks ületamatuks saada, aga paistab, et saab. Kõige hullem, et asi ei ole mitte vastustes vaid a) selles, kuidas vastus tuleb saada või b) millist vastust üldse saada tahetakse. 

Näide 1

Laps teeb mul iga päev iseseisvalt ära lahendused 14-8; 14-7 jne, aga ta ei suuda meelde jätta, mida sinna alumisele reale peab kirjutama. Sama minuga, iga päev tuletan uuesti meelde, kui esimene valmis, siis teised on juba lihtsad - minu võte on see, et lahutan ülemise rea arvust lihtsalt alumise, esimeses siis 8-4, teised 7-4 jne. Milleks seda janti vaja on? Ülemine skeem on ka imeliselt selge, eks? Esimese klassi lapsele, kes peab seda ilma õpetajata õppima (ilmselt siin see õpiku puudulikkuse konks peitubki, esimese klassi omalt ei eeldata iseõppimist, samas õpetaja teeb zoomi korra nädalas). Idee on siis selles, et kümnest suuremast arvust lahutamisel võta kõigepealt maha osa kuni kümneni, seejärel lahuta see osa arvust, mida pidid lahutama (minul läheb see meelest ära selle jandi peale, vähemalt peastarvutamisel mul sellisest abivahendist järelikult abi pole) ja võta see omakorda kümnest maha. Saite aru? Ma ka mitte. Kas keegi kasutab päriselt sellist tehnikat ka? Ma ei mäleta, et meile nõnda õpetatudki oleks. Jäta meelde või kasuta sõrmi (või kalkulaatorit). Lihtne. See läbi ussi emmi asja ajamine teeb kõik ainult keerulisemaks ja arusaamatuks. Veenge mind ümber.

Näide 2

Ülesandepüstitus on lakooniline - arvuta! Mida? Kuidas? Ok, esimesed kaks rida on arusaadav, kahest alumisest tee ülemine, aga see viimane rida? Mina oma humanitaari loogikaga liidan esimeses trükitud 7+3+2, saan ülesse 12 ja seitsme kõrvale viis, aga alla? Mina paneks sinna kasti, kuhu laps on kirjutanud 5, hoopis 7, sest siis tuleks ka alumise rea summa 12. Laps aga väidab, et sinna tuleb 3+2 summa, õpetaja öelnud nii. Ma õpetaja autoriteeti kõigutama ei hakanud. Mulle tundub, et esimese klassi matemaatika ei peaks nii palju küsimusi tekitama?

Reede, märts 19, 2021

Ei ole maad vanadele meestele

Mõtlesin sellel hetkel aktuaalsel ja okseleajaval teemal. Minu esimene suhe oli 16-aastaselt tüübiga, kes meie suhtlemise ajal sai 20 ja peale seda ma otsustasin, et ei, enam iial ei ühtegi ätti! Maksimaalne vanusevahe olgu 2 aastat ja vsjoo. Praegu mõtlen, et see vaene poiss oli 19 - täielik laps ju! Aga mind häiris - ma tahtsin, et mul oleks keegi, kellega lolle õpse ja vastikuid lapsevanemaid kiruda, aga temaga oli kuidagi kummaline seda teha, tal olid juba tõsised täiskasvanute mured - kust leida tööd, kuidas teenida raha, et vanematekodust minema saada jne. Kui ta mu lõpuks maha jättis ja endast vanema naisterahva juurde kolis, siis ma sain aru, et see oli tema poolt ainuõige otsus - sellel naisel oli kodu ja tasuv töö, minust ei oleks see poiss mingit kasu saanud, hullemal juhul oleks veel ülal pidama pidanud hakkama. Nagu eelnevast üsna ilmne on, siis tegemist ei olnud mingi intellektuaaliga, vaid tüübiga, kel koolid pooleli ja pea ainuke edasine eluvalik kuhugi ehitusele tööle. See siis sai mainitud selle tõttu, et paljud on põhjendanud huvi vanemate meeste vastu nende intellektiga. 

Ma olin eluaastatel ca 14-20 totaalne antiintellektuaal - "F*** kool ja lapsevanemad, elagu piduuuu!" Ma ei tunnistanud mingeid autoriteete: "Oi sina tudeng ja su targutused, ma sinu peale kaarega kusen, ma sinu möginat kuulata ei taha, sa anna mulle paar krooni õlleraha." (Psychoterror "Mürgiseen"). Või noh, vähemalt sellisesse seltskonda ma olin sattunud, aga ma kahtlustan, et seltskondadesse lihtsalt ei satuta, sarnased väärtushinnangud siiski tõmbuvad. Oleks ma otsinud vanemaid intellektuaale, küllap ma oleks neid ka leidnud. Aga ei, ma põlgasin toona säärast värki. 

Ma kahtlustan, et mu mässumeelsuse üheks põhjuseks olid just kodunt kaasa saadud väärtused - oluline on haridus, õppimine, korralikkus, ma võitlesin nende vastu kogu hingest. Mul ei olnud vaja mingit vanemat issit, kes mind õpetaks, mul oli issi olemas. Ma olen üsnagi nõus sellega, et vastassoost rollimudeli puudumine varases eas tekitab inimeses probleeme (mis ei tähenda, et see rollimudel just bioloogiline vanem peab olema, aga keegi lähedane vastassoost täiskasvanu peaks siiski olema). Ma ei tahtnud, et mind õpetataks ja kasvatataks, seda olin ma küllalt saanud,  ma tahtsin võrdsust ja taipasin üsna vara, et vanusevahega suhetes võrdsust olema ei saa (va neil harvadel juhtudel, kus üks pool on tõesti infantiilne või teine oma east küpsem).

Kõige selle juures ei ihanud ma ise iialgi täiskasvanulikkust, mind panid imestama tüdrukud, kes tõesti juba 16-aastaselt planeerisid kodu ja peret, vahtisid igatseva pilguga sisustus- ja pereajakirju ning teatasid mulle, et küll mina ka selleni jõuan. Pole siiani jõudnud. Mulle tundub, et sellised noorelt täiskasvanud ihaldavad endale samuti vanemat kaaslast, neil pole omavanustega lihtsalt millestki rääkida. Nende suhted endast vanematega ei põhine ebavõrdsusel. Neid päriselt huvitabki pereelu, mitte peod. Kuidas nii saab? Selliste tüdrukute pärast ma ei muretseks, see on nende valik ja nad ei lase ka vanematel partneritel ennast ära kasutada, sest nad teavad, mida nad tahavad, nad ei otsi pelgalt turvalisust, neil on pikaajalised plaanid. Sellised arukad noored naised, kelles puudub igasugune puberteedi mäss, on minus alati aukartust äratanud. Ma ei valiks nende elu, aga ma imetlen nende kindlameelsust.

Ükski vanamees pole mind tahtnud ka. Minus ei ole seda, mida nemad tahavad - keegi, keda oma käe järgi voolida. Ma hammustan kätt, mis mind toidab. 

Mis selle jutu mõte oli? Ma ei tea, äkki see, et katsuge luua oma lastele turvaline kasvukeskkond, et nad ei peaks turvalisust mõne võõra täiskasvanu juurest otsima minema? 

Lõppu üks teemakohane laul ka, üks neid väheseid, mis mulle meeldib, aga mille teksti ma sealjuures absoluutselt ei kannata :) 

P.S. Teatud vanusest alates on enamik täiskasvanuid juba üheealised.

Teisipäev, märts 16, 2021

Kuri skript ehk eksimine rangelt karistatav

Mul on jälle vahelduseks nii palju tööd, et ventileerin.

Me kasutame oma töös skripte - väikseid programmijuppe, mis pakivad faile lahti ja kinni ning saadavad neid erinevatesse serveritesse ja kaustadesse laiali, et mina ei peaks ise pakkima, lõikama ega kleepima. Skript on kindlaid ülesandeid täitev robot, kes sõltub oma töös sellest, millise sisendi ma talle annan, mõelda ta ei oska, kui sisend on vale või mingi samm kuskil tegemata jäänud, siis pistab ta karjuma. Meie skriptimeister armastab oma kätetööd. Siin näide tänasest verbaalsest rünnakust minu suunas:

Ma olen ilmselt lumehelbeke, aga mul tõmbas küll kõhust õõnsaks ja nutu kurku. Ausalt, ma ei oleks seda ära unustanud, kui ma poleks seda värki viimati oktoobrikuus teinud! Ma ei unusta ju selliseid asju, mismoodi ma sain nii loll olla, ma teadsin ju, et miskit pidi veel tegema, täpselt selline tunne oli, miks ma seda tunnet ignoreerisin! Loll! Loll! Ja vallandamist väärt! Asja ei tee paremaks seegi, et peale oma hädaldavat põhjendust, miks ma sellise vea tegin, vastab kolleeg (selle sama skripti autor), et õnneks meil pole keskaeg, muidu põleks ma ammu tuleriidal. Aga mul on niigi selline tunne! Kõik nägid, et mina tegin rumala vea. Mitte midagi ei päästa fakt, et enne seda teatas suur ülemus mulle "You are the Greatest!" (see oli muidugi vastuseks ühele mu küsimusele, et kas prioriteet on see või too - ta on tõeline härra "Selge Sõnum").

Ma olen täpselt nagu siiami kass, kes vaatab peale komistamist ringi - ega keegi jumala pärast ei näinud? Mis siis on, ma ei saa aru, kõik teevad vigu, keegi ei ole eksimatu! Ma ei oska seda naljana võtta, ma ei julge, mul on hetkeks ikka kahtlus, et äkki ma olengi see "f***ing bastard", kes on tuleriita väärt. Nad ei tee nalja ja tulebki välja, et sa ei sobi täiskasvanute hulka, su fassaad mureneb, seisad püksata laval.

See on see mina, kellele öeldi, et teda ei saa teatejooksu meeskonda võtta, sest ta on hädine ja kes tahtis nii meeletult vastupidist tõestada, et kui oldi sunnitud ta meeskonda võtma, käis keset staadionit kõhuli ja kui veel klassi popp poiss osatas ka, et "lõpuni ei taht roomata vä?", siis arvas, et nüüd on kõik, teda vihatakse igavesest ajast igavesti. Järgmine päev maa teda ei neelanud, vanemad ajasid ikka kooli ja suur oli üllatus, kui selgus, et vana nali, kedagi ei huvitanud enam. Sest no tegelikult ei huvitagi enamasti. 

Kunagi ammu, mingil avameelsushetkel, kui me otsustasime üksteisele avaldada, mida me  kolleegidena üksteisest algul arvasime, enne seda saatuslikku firmapidu, kui kõik end täis jõid ja normaalseteks lõbusateks inimesteks ostusid, öeldi mulle, et ma olin ikka erilise töönarkomaanist kuiviku mulje jätnud. Absoluutselt, ma ei salga, ma võtangi tööd äärmiselt tõsiselt. Mitte selle pärast, et ma tahaks mingit karjääri teha ja mul oleks tohutud ambitsioonid, ei, lihtsalt selle pärast, et "kui teed, tee korralikult!". "Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal!" Neid tublidust ülistavaid vanasõnu ikka jagub.

Kuidas see tunnustav lause suurmeeste/naiste nekroloogis tavaliselt ongi: "Ta nõudis teistelt palju, aga endalt seda enam!" 
 


Reede, märts 12, 2021

Ajakohast situatsioonikoomikat

Uudiseid eesliinilt ehk emalt, kes hetkel tegeleb inimeste vaktsineerimisega. 

Patsient A, isiklik tuttav, inimene, kes väidetavalt huvitub terviseteemadest sügavuti : "Kuule, sa mulle selle vaktsineerimispassi saad välja kirjutada, oleks vaja suusareisile minna?"

Ema: "Mismõttes - "välja kirjutada"?"

Patsient A: "Ega ma seda vaktsiini küll ei taha, lihtsalt oleks passi vaja."

Kahjuks ei saanud nii. A võib-olla mujal saab.

Patsient A: "Kuule, tee mulle siis verest kõik need analüüsid ka ära!"

Ema: "Mida sa mõtled "kõige" all? Mis kaebused sul on?"

Patsient A: "Ei, ega kaebusi mul ei ole"

Mina vahele: "Igavus!"

Saabuvad analüüsid.

Ema: "Nii, kõik on iseenesest normis, ainult D-vitamiin on allpool soovituslikku normi..."

Patsient A: "Ei no seda ma küll võtma ei hakka!"

Ema: "Ja kolesterool on natuke kõrge.."

Patsient A: "See on see, mis koroonat tekitab, eks?"

Ema, seletab, mis on kolesterool: "Tasuks vältida näiteks kana naha söömist.."

Patsient A: "Ei! Kana nahast mina loobuma nõus ei ole!" 

Mina: Nagu..misjauks sa neid analüüse tahtsid, kui sa mitte kuidagi oma eluviisi muutma nõus ei ole?


 

Neljapäev, märts 11, 2021

Kommunikatsioon - see on imelihtne....

Igavat tööteemat. Ma lihtsalt kirjutan selle teema enda jaoks lahti, äkki hakkab kergem. Hetkel emotsioon - te kõik olete nii lollid, ma oleks algusest peale pidanud sellega ise tegelema. Teiselt õlalt karjutakse: "Pole üldse sinu probleem!"

See uus nõme töö siis. Nagu ma seal ütlesin, siis info laekus mulle läbi vahendaja, kes teadis, et aega on kuu lõpuni ja vist on paar faili veel. Sain aru, et selle ühe konkreetse failiga on kuu lõpuni aega. Loomulikult oli mul asi 8. märtsiks tehtud, sest mis täna tehtud see homme hooletu või "tubli tüdruku kompleks". Vahendaja tegi ise teist faili, seal tekkisid mingid küsimused, ootas vastust eile õhtuni. Vaatasin, et ta täna küll seda edasi ei teinud, aga mõtlesin, et ju ta teab, mida teeb. Loomulikult sisises keegi teisel õlal, et "uuri järgi!". Ei uurinud. 

Täna õhtul peale tööaega saabub murelik sõnum suurelt ülemuselt, et noh, mis teil nii kaua aega võtab? Ma naeran, et tüüpiline, "aega on kuu lõpuni", aga tegelt on nii, et kui homseks valmis pole, siis on paanika. Selgub, et kuu lõpuni on aega terve projektiga, mis sisaldab oma paarkümmend sellist faili, ülemusel kena tabel selle kohta ja puha. Vahendaja põrutab ka vastu, et sellest ei olnud alguses mingit juttu ju! (Ma ei ole 100% kindel, et ma teda usun...) Meil muud tööd ka, peab nüüd kõik inimesed selle töö peale panema.

Vastus suurelt ülemuselt, ise tead, kuidas oma tööd korraldad, pane siis see, kes kõige paremini sobib selle töö peale, see on selline "vaba aja" töö.

Ma ei saa aru! Mismõttes on ühtpidi mure, et millal saab, aga samas pane ainult üks inimene sellega tegelema ja "vaba aja" töö? Pole mõtet küsida ka, aastaid juba selge, et sellelt tüübilt selgeid vastuseid ei saa. Ma oleks pidanud algusest peale selle kõik enda peale võtma, kogu informatsiooni talt välja pigistama ja hagu andma, mitte ootama, et vahendaja sellega hakkama saab. Too tahtis veel suurele ülemusele seletada, et see on raske töö ja blablabla. Nii ei tehta ju?! Vingumisest pole mitte mingit kasu, suu tuleb lahti teha siis, kui on konkreetseid küsimusi või ettepanekuid. Õnneks ma suutsin teda sellelt takistada, vastuseks sain, et sa ise ju ütlesid ka, et see on nõme töö?! Oeh, üks asi on omavahel niisama auru välja lasta, see ei ole professionaalne suhtlus.

Õnneks minu tehtud 2200 rida Excelit oli suurim fail, järgmised lähevad ilmselt ludinal ja juba meelitati, et kui klient heaks kiidab, saab seesugust tööd veel tulema. Oh seda õnne! "Peaasi, et tööd on!" Nüüd dilemma - teised õhutavad mind tööd aeglasemalt tegema, aga ma olen ju üdini aus inimene... Ainuke lohutus, et suurem osa lubatud projektidest jääb meile igaveseks saabumata.

EDIT: Kes julges öelda, et "järgmised lähevad ludinal", ah? See järgmine fail oli täielik pudru ja kapsad, pool infot puudu, pool üle ja ülejäänu segamini. Tegin täna kahe tunniga ainult 150 rida ja teatasin tulemuse suurele ülemusele. Tema vastas, et "Great!" ja lõpuks näidati mulle üht faili, kus kirjas tema poolt arvutatud keskmine kiirus, mis oli selle eelmise, lihtsa faili puhul 18 rida tunnis, ma olevat 55 teinud...Arvutuste alus on müstika, sest kust tema teadis, palju ma tehtud ajast tööd tegin ja palju niisama molutasin. Aga noh, laest võetud numbrid, need on meie statistika aluseks nii ehk naa. 

Näe, kirjutamisest oli kasu, sest taipasin, milles (veel üks) probleem - kas ta räägib ridadest Excelis või kliendi faili ridadest (millest igaüks moodustab Excelis üks kuni mitu rida) või millal sellest failist, kus ridades erinevad kliendid. Mitte et ma seda juba küsinud ei oleks temalt, aga ta on seda tüüpi inimene, kes suudab hallata ainult üht küsimust korraga ja ma tegin sellega selle vea, et peale küsimust tuli Skypes veel üks rida, millele siis tema keskendus. Miks ma uuesti ei küsinud? Sest ta vastab sagedusega keskmiselt kord nelja tunni jooksul (ja siis enamasti ühesõnaliste ja mitmetimõistetavate vastustega) ning mul sai tööaeg otsa.



Kolmapäev, märts 10, 2021

12 küsimust iseendale

Kaevame omas nabas ühesõnaga siis. Teised ees ja mina järel. Leidsin Merje juurest, kes leidis selle Lizzy juurest ja vahepeal jõudis Ebapärlikarp ka enda oma valmis. 

1 Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks mitte midagi?

Elaks nagu normaalne inimene ja viiks ämblikud ajalehe peal õue. 

Aga tegelikult on hirm ikka vajalik ka, ämblike osas ehk mitte, aga enesealalhoiuinstinkt on mul kohati nõrk ja siis ma pean mõistusega end kartma sundima. Ma roniks ja hüppaks ja noriks sageli rohkem kui eluterve. Kusjuures see võib vabalt linnalegend olla, aga lapsepõlves, kui Matti Nykänen veel kõva tegija oli, väitis mu ema mulle, et Matti on seetõttu hulljulge, et ta aju oli sündides pikalt hapnikuta ja mul olla sama viga. Ma arvasin veel paar aastat tagasi, et mul oli lihtsalt nabanöör ümber kaela nagu paljudel, aga mingi hetk ema poetas, et mind olla neli minutit elustatud...See ilmselt mingi naljaasi ikka ei olnud. 

2 Olen jäänud paigale või pürgin millegi poole?

Pürgin ikka valgustatuse poole. "Tahan saada heaks!"(õrnalt, Onu Bella häälega) oli siin blogis kunagi ju motoks ka. Ma ei tea, miks ma selle ära vahetasin, praegu küll ei leia, et eesmärk täidetud oleks. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et rohkem koha peal tammuvat inimest on raske leida (16 aastat ühes töökohas, samas ametis, sama mees 13 aastat ja isegi elukohta pole plaanis vahetada), aga areng võib ka sügavuti käia, et te teaksite :) Tõsiselt öeldes siis ma pürgin selle poole, mis tulemas on, olgu see, mis tahes. 

3 Kes on mulle kõige tähtsam inimene?

Mina ise ikka, teisi oleks kuidagi kole pingeritta asetama hakata. A la "kumb lastest sulle rohkem meeldib?" 

4 Kas minu elus on inimesi, kes ei peaks seal olema?

Ei ole küll. Samas kui tähte närida, siis ma ei leia, et mu elus oleks ka kedagi, kes seal olema "peaks". Ma ei usu, et inimesed on sulle ette määratud, ise valid, kelle oma ellu lased. 

5 Mis on need väärtused, millesse ma usun?

Individualism ja vabadus. Ma usun muidugi muudesse väärtustesse ka, need lihtsalt ei meeldi mulle nii palju.

6 Mis on su suurim saavutus?

Äkki iseendaks jäämine, vähemalt võrreldes sellega, mida ma nooremana arvasin, et minust saab. Ei saanud ühti! Kummalisel kombel meenuvad siinkohal ka mõned matemaatilised ülesanded, mille lahendamiseks ma end algul võimeliseks ei pidanud, aga millega ometigi ideaalselt toime tulin. 

7 Mis pakub sulle tõelist rõõmu?

Ma olen vist õnneks üldjoontes optimistliku meelelaadiga, mind suudavad rõõmustada igasugu pisiasjad. Ilus või huvitav ilm näiteks, mingi meeldiva sündmuse ootus, hea toit, hea muusika, kena kultuurielamus, meeldiv vestlus. Hiljuti leidsin kena moto, mis kuhugi tätoveerida sobiks: "Mulle on vähe vaja." Ühelt poolt siis justkui vähenõudlikkus, aga teiselt poolt hoopis ähvardus. Viimasega seondub järgmine lõik.

8 Minu kõige pöörasem mälestus?

See, kui ma striptiisivõistluse võitsin. Võistlustulle astusin teadmata, mis laadi ettevõtmisega tegemist ja tõe paljastumisel (pun intended) andis enamik alla. Mul oli võitjamentaliteet - "mina ei anna kunagi alla!" (vähemalt olukordades, kus normaalsed inimesed kanguse asemel mõistust kasutavad...).ATV-dega kõrbes kihutamine (ilma igasuguse turvavarustuseta, korra üle mitmerealise kiirtee) oli ka tore, kõige toredam oli see, et sõbranna boyfriend, kes mul selja taga istus, olevat pärast kurtnud, miks teda minusuguse hullu eest ei hoiatatud. No mul läks adrenaliin nii põhja, et ma tõesti unustasin ära, et tema on seal taga ja püüab kuidagi kinni hoida. Ja siis nad tulevad ja ütlevad mulle, et tee ikka load ära - ma teen teile teene inimesed, kui mul neid pole. 

9 Pean ma kellegi peale viha? Miks?

Ei, ma ei oska viha pidada. Ma võin vihastada ja pärast imestada, miks inimesed mu peale solvunud on. Samas, külm jutt käib küll kõhust läbi, kui oma autokooli sõiduõpetajat näen, aga see pole vihkamisest, see on puhas ebameeldivus nagu ämblike puhul.

10 Mida ma tahaksin rohkem teha?

Reisida. Väga ei paista tunneli lõpust seda valgust, et ma mai alguses Kreekasse saan...Kontsertidel käia. Neid ei paista ka kuskilt, 30. mai, Lauluväljak, ma ei panustaks. Ühe suvefestivali piletid on küll taskus juba. 

11 Kui rahal ei oleks väärtust, siis mida ma oma eluga peale tahaksin hakata?

Mulle tundub, et äkki siin on midagi tõlkes kaduma läinud? Äkki mõeldakse ikka seda, et kui raha ei oleks küsimus? Kui rahal väärtust ei oleks, oleks üsna jama lugu, naturaalmajanduses must asja ei oleks. Istuks kuskil kännu otsas ja seletaks, teised kuulaks loobiks kividega? Aga kui raha oleks nagu muda, mis ma siis teeks? See on raske küsimus, sest kui eeldaks, et see raha saabub üleöö, siis oleks ju keeruline oma väljakujunenud elustiili muuta. Ma ei ole kindel, et ma kõige targemaid valikuid oskaks teha. Elaks nii, et peale mind tulgu või veeuputus? Ilmselt oleks mul raske oma lastele seletada, et teie peate õppima ja tööl käima, mulle kukkus see papp lihtsalt sülle. 

12 Suurimad elu õppetunnid?

Ei tea, pole eriti Eluülikoolis käinud. Elu on mind hellitanud. 

 

 

Teisipäev, märts 09, 2021

Ei, ma ei usu!

Kuigi väidetavalt oli Kreeka filosoofias uskumine kõige madalam tunnetuse vorm, siis on üks asi, millesse ma olen alati võimeline uskuma - selleks on inimeste lõputu lollus. 

Lõpetasin just Adam Kay "Oh sa püha(de) vahetus!" (mulle tundub see sulgudes lisandus mõttetu, kuna minu teada on eesti keeles see hüüatus just mitmuses "Oh sa pühade vahe", iseasi, paljud niimoodi tänapäeval hüüatavad üldse, pealkirjas ilmselt soovitakse rõhutada seda, et pühade vahetusi oli mitu, mitte ainult üks) ja reedan veidi rõõmu teile (jaa, ma mõtlesin välja sõna spoilerdamise asemele, aga see sobib kahjuks ainult teatud olukordadesse), aga kui siit võib jääda mulje, et tegemist on mingi huumorikogumikuga, siis ärge muretsege, nutta saab ikka ka, sest elu ongi selline. Soovitan enne küll kätte võtta Adam Kay esimese üllitise "See teeb haiget", siis saate paremini aru, miks ta kohati väga üle võlli tundub olevat ja tausta saab ka selgemaks, "Oh sa püha(de) vahetus!" on pigem ikkagi jõulukas ja nišitoode - samas sealne lõpusoovitus - äkki ei topiks vähemalt pühade ajal endale kehaõõnsustesse asju, mis sinna toppimiseks ette nähtud ei ole, sest arstidel on niigi käed tööd täis, tundub igati mõistlik ka praegusel ajal.

Uskumise juurde tagasi pöörates, loen L.-le ette mõned meeldejäävamad lõigud raamatust, no näiteks selle, kus inimene kasutab libestina maapähklivõid, teades samas, et on sellele allergiline, aga eeldades, et allergia kehtib ainult nabast ülespoole jääva keha kohta või siis need geeniused, kes asendavad puuduva kondoomi šokolaadibatooni paberiga (taaskord aktuaalne maskide kontekstis, ega ma ise parem pole, kasutades taskust tõmmatud maski - peaasi, et midagigi!). L. vastab selle peale, et tema küll sellist asja ei usu, see peab olema välja mõeldud. Mina paraku ei usu, et Adam Kay need lood välja mõtles. Ma olen veendunud, et päriselu on paraku šokeerivam, kui fantaasia. Skeptiline tasub muidugi olla, aga inimliku rumaluse osas ma kipun pigem uskuma.

Teistpidi skeptitsism paneb mu ka natuke pead kratsima (ok, mul on JÄLLE vale šampoon ja kõõm peas), näiteks rääkis mu sõbranna, kellel on üks teine rase sõbranna, kes rõõmsalt sushit vohmib, et kuule, ma tean ühte Marcat, kellel nats pahasti läks seoses sellega, sai listeeria ja enneaegse sünnituse. Mille peale too rase siis ütles, et "no ei usu, et see ikka listeeria oli!" Ma kunagi avaldasin enda listeerialoo detailid just selle lootusega, et äkki kedagi paneb mõtlema, aga ma ei tulnud selle peale, et seegi on usuküsimus. Kui nüüd mõtlema hakata, siis enamik siin elus on usuküsimused. Me olemegi üsna madala tunnetusega loomad. Filosoofiaga on ka suhted üsna keerulised:

Pühapäev, märts 07, 2021

Catherine Nixey. Pimeduse aja algus

See on ilmselt üks vastuolulisemaid raamatuid, mida ma iial lugenud olen ja mul on päris raske selle kohta midagi öelda, sest ma ei ole ekspert ei ajaloos ega teoloogias. Aga tehkem ikka nii nagu hetkel kombeks - ehk igamehe ekspertiisarvamus kasutades omaenda elutervet "loogikat" (ei saa kirjutada talupojamõistust, sest talupojatarkustest tean ma ilmselt veel vähem).

Miks ma üldse lugema hakkasin, oli Raul Sulbi soovitus, kus ta nimetab raamatut "suurepäraseks, aga vastuoluliseks" ning mainib, et raamat sai läänes ilmudes "diametraalselt erinevaid arvustusi". Raul Sulbi tegutseb küll pigem ajakirjaniku ja kirjastajana, kuid tal on ka ajalooharidus Tartu Ülikoolist. 

Põhjalikke arvustusi otsides leidsin ma eestikeelsete hulgast vaid Rauno Alliksaare Sirbis ilmunu, kus raamatust hoiduma kutsutakse. Alliksaar on teoloog. 

Goodreadsis sai samuti näha nii üht kui teist arvamust, ei kehtinud see, et maha teevad kristlased ja aplodeerivad ateistid. Ma ise olen ateist, aga ka mulle jättis see raamat kahtlase mulje, Alliksaare arvustusest saab lugeda paljugi teose stiili kohta, enda jaoks kirjutasin üles näitena selle koha: " Ühes väikeses õpetlikus mõistujutus märkis üks kristlik autor, et keegi naine, kes oli julgenud teatrisse minna, langes viis päeva hiljem surnult maha. Paraku ei avaldanud teater kõigile vaatajatele nii tugevat mõju ja asjasse pidid sekkuma kristluse apologeedid." (lk 210) See ei ole just stiil, milles me oleme harjunud lugema teaduslikke teoseid, isegi populaarteaduslikke mitte. See on ajakirjanduse ja blogide stiil, selline keel põses ja sensatsioonijahil. Mulle kui võhikule jäi see silma teose kõige suurem probleemina, Alliksaar mainib ka faktivigu ja otsest valetamist, mida mina tuvastada ei osanud, kuigi päris mitmed kohad, mida tema esile tõi, tekitasid minuski kahtlusi. 

Samas, kui mõelda polüteismi ja monoteismi vahekorra peale, siis on ju ometigi selge, kumb neist sallivam on. Kümne käsu esimene käsk. Mina olin lapsena ses mõttes aus kristlane, et Jumal tekitas minus esmajoones hirmu. Õudne enesekeskne vanamees, kes valimatult inimestele hädasid saatis, ähvardas ja manipuleeris (Iiobi kannatuste lugu). Ma lugesin lapsena ise ja vabatahtlikult Piiblilugusid ning just sellisele järeldusele ma jõudsin. Kirik oli jube pime paik, kus seintel vahtisid vastu kurja näoga näppu viibutavad pühakud ja ristil rippus kurnatud ning verine Jeesus. Esimest korda Soomes kirikusse sattudes imestasin, kuidas kirik võib olla ka helge, valge ja lilledega kaunistatud, meil seda mu meelest pole kuskil, meil on ikka kõle ja külm. Ma saan aru, et tänapäevane kristlus pole midagi varakristliku pimedusega seotut, ärgem unustagem inkvisitsiooni, sellest ma lugesin kah lapsena suu ammuli, aga mind paneb hämmastama, kuidas kristlased sellest kõigest mööda suudavad vaadata. Kristlusel on ju kahtlemata see tume pool olemas. Enamik kristlasi, keda ma tean, on kõik meeldivad ja sallivad inimesed, va üks, kes oli tõeline sallimatuse etalon ja ilge tüüp ning kõigil vajus suu lahti, kui selgus, et tegemist on Eestis ühe kõvema kirikutegelasega. Ehk siis ilmselt nagu see on kõiges muus - tipus on sageli võimuahned, allpool tavainimesed. 

"Nende kätte, kes soovivad olla sallimatud, annab monoteism väga tõhusad relvad." (lk 119) Siin ei saa ju vastu vaielda? 

"Ajalugu kirjutavad võitjad ja kristlaste võit oli täielik." (lk 123) No aga oli ju nii.

Küsimus jääb, kas tõesti olid kristlased just see jõud, mis antiigi hävitas ja kas antiik oli ikka nii imeline liberaalsuse kants, nagu raamatust mulje jääb. Tegelikult autor seda päriselt ei väida, ta mainib, et eks seal oli muud ka, aga stiilivõttena keskendutakse vastandumisele ning see jääb häirima. Teisalt, kuivõrd tõenäoline on, et üks usk asendus rahumeelsel viisil teisega, inimesed said lihtsalt aru, et kristlus on parem? Ei ole ju.

Üks minu jaoks uudne ja huvitav usuküsimus ka: "Kui Kristus väidab, et ta on tee lunastuse, halastuse ja tõe juurde..., siis mis on saanud inimestest, kes elasid palju sajandeid enne Kristuse saabumist?/.../Mis on saanud arvutust hulgast hingedest, kel ei lasunud mingit süüd", kuid kes lihtsalt sündisid varem? "Miks tema, keda nimetatakse Lunastajaks, end maailma eest nii palju sajandeid varjas?"(Porphyrios) (lk 73) Tõepoolest?

Kolmapäev, märts 03, 2021

Minu imeline aju

Taaskord sarjast kummalisi katsumusi, mida aju su teele veeretab ehk kui lõbus on elu karja sisemiste minadega, kellest igaüks oma vankrit erinevasse suunda veab.

Tuleb uus töö. Tüütu ja igav. Mingite kemikaalide ohutusjuhendite teemal, vaja üle kontrollida, kas arvuti on kogu vajaliku info korrektselt üles lugenud või on ka mõned valed lõigud sisse sattunud vms. PDF-failide ja Exceli tabelite võrdlus. Öäkk! ütleb normaalne inimene minus, pedant hõõrub käsi, et vigu tahaks küll otsida! (Kõrvalepõige  - Mikro arenguvestlus, tunnen huvi, kas tal kui "loen keskmiselt kolm raamatut päevas"-lugejal emakeele tunnis igav ei hakka. Õpetaja vastab, et oi ei, ta on mul siin nagu abiõpetaja, alati kuulab teisi ja parandab, kui nad mõne vea teevad...Braavo, mu kullake, just nii neid sõpru elus leiabki!)

Kõige parem on seda tööd teha mitme monitoriga, mul ei ole, kõigil teistel kontoris on. Tundub, et see pauk läheb minust mööda. Selgub veel, et ega seda tööd hästi osadeks jaotada ei anna, üks inimene peaks sellega tegelema. No jah, kahju temast siis. L. peab videokõne juhendite saamiseks, kole küll, et see töö jälle tema kraesse kukub. Teen näo, et olen ka huvitatud ja lähen vaatan, kui ta seletab, mis jamaga tegemist on. Omalegi ootamatult lipsavad mul suust sõnad: "Ei noh, ma võin seda ju teha küll!" Ainult selle pärast, et vältida piinlikku vaikust ja kohmetust selle ümber, et kes sellega siis tegelema peaks. Palun öelge nüüd keegi ruttu, et ei, ära end küll ohverda, see oli sinust kena ja me jätame su ohvri meelde ning tasustame pärast, aga las seda teeb ikka keegi teine. (Ja ma oleks raudselt end puudutatuna tundnud ning astunud võitlusse enda õiguse eest töötada, sest mis te tahate vihjata, et ma ei sobi või?!)

Öeldi küll, et aega on selle asjaga, tehke, kui viitsite, aga no ma vaatan kohe veidike. Raisk, millesse ma end nüüd mässinud olen! Täielik ikaldus! (Aus avastus - juhendite keelt valdaval inimesel oleks see asi käkitegu, mul, kel see keel maksimaalselt B1 tase, võtab ikka aega, aga noh, keelt valdav inimene tahab rohkem raha ja "meil pole niikuinii midagi teha".) Kohe lipsab üle huulte sarkastiline: "No te võite nüüd ära koju minna, eks ma üksi tee seda siin!" Palju õnne mulle, tundke kaasa, ma olen selline ohver! 

Normaalne mina seisab kogu selle aja kõrval, vaatab ja imestab, kuidas ma enda seest säärased tüübid ikka ja alati üles leian.

Teisipäev, märts 02, 2021

Parem hilja kui ...

Ma lugesin Harry Potteri saaga esimese raamatu läbi. Ma ei oskagi öelda, miks ma seda varem pole teinud ja kuidas ma ei tulnud üldse selle peale, et Harry Potter on ju sama, mis Buffy. Lihtsalt erinevad generatsioonid ja Harry puhul veidi suuremalt ette võetud. Joss Whedon oma "Buffyverse'ga" on täpselt samamoodi võimsalt üles ehitanud fantaasiamaailma, ainult et tema tegi seda seriaalivormis. Ma vaatasin Buffyt vist alates kuskil keskkoolist, mil seda meil TV-s osa kaupa näidati, hiljem sain sõbra käest ka need hooajad, mida siin ei näidatud (miskipärast jäeti sarja näitamine poolikuks) ja Buffy spin-offi Angel, mis üllatuslikult oli ka väga hea, erinevalt paljudest teistest nn jätkusarjadest. 

Mäletan, kuidas ma ükskord üllatusin, kui üks mu sõbranna ütles, et Buffy ei ole ju absoluutselt mingitest kollidest ja üleloomulikest jõududest, see on teismeliste probleemidest ja (kooli)elust rääkiv seriaal. Ma ei tea, kuidas ma ise sellest toona niimoodi mööda vaatasin, aga ilmselgelt ei oleks see mu tähelepanu köitnud, kui see oleks lihtsalt mingi labane kollifilm olnud.  

Buffyga oli ainult see teema, et kuna peategelane oli tüdruk, siis kippusid seda fännama peamiselt teised tüdrukud. Poistest julgesid oma sümpaatiat välja näidata ainult outsiderid. Potteris on seda, et tüdrukud on nõus end poisiga samastama, aga poisid tüdrukuga mitte, kohe arvesse võetud. Tüdrukutele on seal muidugi Hermione ka. Kõige ehedamalt näitab minu jaoks seda poistele söödavaks tegemist lendluudpall - milleks seda süžee mõttes vaja on? Aga poisid ju loevad ainult neid raamatuid, kus räägitakse jalgpallist (meil) või pesapallist (ookeanitaga).* Vähemalt Mini väidab seda enda klassivendade põhjal. 

Aga on nii tore, et Harry Potter olemas on! Ma ei tea, kas ma saan päris hästi aru kogu sellest kaubanduslikust karnevalist selle ümber, aga loo ja maailmana on ta suurepärane. Nii nagu mina ei saanud nooremana aru, et Buffy räägib rohkem elust kui fantaasiast, ei saa võib-olla ka praegu lapsed päris aru, mis peitub Harry Potteri allegooriate taga, aga mu meelest ei takista see raamatul nö õigete hingekohtade puudutamist. Südamega raamatuid pole kunagi liiga palju. Mu meelest annab see inimkonnale mingit lootust, et lastele meeldivad Potteri-laadsed maailmad.

Huvitav oli ka see, kuidas Mini liikus Harry Potterilt edasi hoopis anime-maailma. Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi, aga selle põhjal, mida ma märganud olen, siis seal on teatavaid sarnaseid jooni (kangelased, õilsus, mingi taotletud sügavus jne). Kindlasti parem valik kui "Rannamaja" või "Kättemaksukontor". 

*Naljakas, kuidas see muutus on tekkinud, minu ajal mängisid poisid korv- mitte jalgpalli. Kooli kokkutulekul korvpalluritest klassivennad rääksid, kuidas noorematega on keeruline koos kossu mängida, sest jalka peal üleskasvanutena mängivad nood seda hoopis teisiti (=valesti).