Kolmapäev, aprill 29, 2015

Kurt Cobain: Montage of Heck

Ma oleksin ilmselt pidanud varem selle postituse tegema, aga kahjuks ei olnud aega ning nüüd on nii, et seda suurepärast filmi saab veel vaadata ainult kahel päeval kuni 30. aprillini Forum Cinema kinodes. Film on inglise keeles, ingliskeelsete subtiitritega ning peale lõputiitreid saab kuulata-vaadata intervjuud režissööriga.
Ise sain sellest võimalusest teada täiesti juhuslikult läbi nende totakate FB  paremas ääres olevate reklaamide ning tormasin juba esimesel linastumise õhtul üksi kinno. Usun, et kinos on tänu Dolby Stereo võimalustele selle filmi elamus kindlasti suurem kui kodus vaadates. Muusikaline elamus on selline, nagu oleksid ise kontserdil viibinud, viimase intervjuu puhul tuli kahjuks ühte kõrva kinni hoida, sest siis läks heli kuidagi häirivalt tugevaks.
Filmi taustalugu, mida mina kiiruga kinno tormates ei teadnud, on siis selline, et režissöör Brett Morgen sai esimeseks inimeseks, kellele Courtney Love ulatas kusagil L.A.-s paikneva laoruumi võtmed, milles ta Kurt Cobain'ist maha jäänud varandust hoiab. Morgen eeldas suurt laoruumi täis sadu kaste, kuid avastas, et pisikese ruumi keskel oli vaid umbes paarkümmend väiksemat sorti kastikest ning tema esimene küsimus oleks äärepealt olnud, et kus siis see kraam on? Kraam oligi muidugi neis samades kastides ning just selle kraami põhjal film tehtud ongi. Lisaks vaid üksikud intervjuud Kurt'ile lähimate inimestega: vanemad, õde, esimene girlfriend, Nirvana-kaaslane Krist Novoselic ja abikaasa Courtney Love. Ses osas ebatüüpiline dokk, et üldiselt on ju just mahajääjate mälestused need, mille põhjal enamik filme meie hulgast lahkunud inimestest tehakse. Aga kas saab keegi teine tunda inimest sama hästi kui inimene ise? Kurt Cobain'ist jäid maha päevikud, kunstiteosed, kassettidele lindistatud tekstikatked. Tänapäeva tehnoloogia abil on need filmis elama pandud. See päevikute "elustamine" on mu meelest eriti muljetavaldav trikk, samuti on animeeritud kuju saanud Kurti joonistused. Teismelise Kurti elu, mille kohta just palju fotomaterjali ei ole, on üles joonistanud Hollandi kunstnik Hisko Hulsing, ning teinud seda äärmiselt nauditavalt. Kokkuvõttes on film kollaaž erinevatest visuaalsetest tehnikatest vürtsitatud suure hulga hea muusikaga.
Sisust. Noh, seda lugu teavad ju kõik. Lool on erinevaid variante, aga põhielemendid on alati samad - väikelinnast pärit poiss sai üleöö vastutahtsi maailmakuulsaks, ei kannatanud seda välja, hakkas heroiini süstima ja lasi endale jahipüssist kuuli pähe. Ok, selle viimase etapi kohta on ka muid teooriaid. Ma ei tea, kuidas oleks filmi vaadata ilma lõpplahendust teadmata, aga vaadates katkeid Kurt'i eluajal tehtud intervjuudest, on selgelt näha, et ta on juba siis sellest kõigest, mis tema ümber keeb, täielikult eemaldunud. Ta justkui ei asu selles maailmas. Ta on seda tüüpi õnnetu inimene, kes mitte kuidagi ühiskonda ei sobitu. Loomulikult on selle võõrandumise juured lapsepõlves, aga ma ei ole kindel, et keegi oleks midagi muuta või kuidagi aidata saanud. Intervjuus tunnistavad Kurt'i vanemad ausalt, et jah, nad põhimõtteliselt hülgasid oma lapse, sest nad ei osanud temaga toime tulla. Väga valus ülestunnistus, millel tegelikult põhineb kogu Kurt'i eluaeg saatnud hüljatusetunne. Aga kas nad oleksid saanud midagi ette võtta? Me kõik elame oma elu nagu oskame ja ilmselt ei aita midagi tagantjärele tarkus, kuidas oleks võinud midagi ette võtta.
Üks asi, mis minu jaoks filmis ehk kõige paremini esile ei tulnud, oli meedia vastutus. Need artiklid, kus keegi "lähedane perekonnasõber" on mures narkomaanidest paari pärast, uudised sellest, kuidas Cobainide vastsündinul oli narkosõltuvus jms. See oli kõik laim, mitte tegelik tõde. Ma ei märganud, et filmis see otsesõnu välja oleks öeldud, samas on siiani inimesi, kes neid jutte tõe pähe võtavad. Võttes arvesse seda, kuidas Krist Novoselic mainib ära, et Kurt'i jaoks oli kõige hullem asi taluda alandust, siis kuidas võisid need artiklid teda mõjutada? Oh, siiamaani nendib Courtney, et ajakirjanikke huvitab nende kahe suhte puhul ikka vaid see, kuidas ja kui palju ja mida nad tarvitasid ning lisab, et tegelikult olid nad täiesti tavaline perekond. Ilmselt saab paljudest perekondadest mõnda detaili tähtsustades pildi, mis enamikul karvad püsti ajab. Antud film näitab samuti Courtney't üsna hullumeelses valguses, kuid ta on ka ise öelnud, et
“I was terrified of being mediocre, so I never behaved in a socially acceptable way”. Naljakas on see, kuidas Courtney on alati naernud selle üle, kuidas tema tissid on nö saatanast ning kuidas inimesed tisse nähes kohe pöördesse lähevad. Isegi see film on hinnatud kui "alla 14 keelatud"! Peaaegu porno ju, sest näidatakse tisse...Antud juhul on aga film saanud selle sama vaese narkomaanide poolt ilmale toodud lapsukese õnnistuse, kuid ikkagi arvavad inimesed, et lugedes meedia verejanulisi uudiseid teavad nemad paremini, et see kohutav narkonõid hävitas Kurt Cobaini elu ning lasi ilmselt veel ise talle kuuli ka pähe. Sest õige naine sureb koos oma mehega ega lähe peale tema surma oma bändiga tuurile (kus ta küll pmst igal õhtul laval sureb) ega röögi automaatvastajasse needusi oma enesetapu teinud mehe kohta (sest ega ju see, kui su armastatu oma perekonna üsna isekal moel hülgab, tohi sinus, vääritus, õigustatud viha tekitada). Aga noh, see on juba mõne teise filmi teema, mõne sellise, mis kindlasti rohkem vastakaid arvamusi tekitab kui käesolev.
Hoolimata nukrast noodist, tahaksid peale filmi ära vaatamist ikkagi kuhugi keldrisse punk-rocki kuulama minna. Mulle kangastus veel selline huvitav nüanss, et inimesed, kes kuulasid Nirvanat Seattle'i keldriklubides ei olnud need samad tüübid, kes püüdsid teda pooleks kiskuda Donington Parki hiigellaval. Need olid hoopis teistsugused inimesed. Nirvana ei müünud ennast kunagi maha ning maksis selle eest eluga. Tragöödiad on aga alati rahvast paelunud.

Teisipäev, aprill 28, 2015

15 meest rabas, koerast rääkimata

Tegelikult olid muidugi pooled naised, aga nagu ikka, ei sobi see lausesse. Koer muidugi oli. Ilmaga vedas väga. Enamikul olid jalas kummikud, paaril sõjaväesaapad. Tegelikult oleks ka botastega hakkama saanud, aga metsa vahel olid mõned kohad ikka üsna porised. Mõni inimene sättis kummikute alla veel villased sokid, aga mina oleks küll niimoodi hulluks läinud, mul oli tavaline puuvillane sokk ja kautšuk kohe selle peal ning polnud mingit häda. Kuna reeglid nägid ette, et telefone kaasa ei võeta, siis pole mul ka ühtki pilti ette näidata. Mõni vapram oli küll fotoka kaasa võtnud, aga ma poleks viitsinud tassida. Lõppkokkuvõttes nentisime, et järgmine kord olgu ka fotokad keelatud, sest kes jõuab neid looduseimetlejaid järele oodata. Kuna seltskond oli suur, siis mingil hetkel peale laudtee lõppu avastasime kuuekesi, et ülejäänud üheksa on kuhugi kadunud. Ees oli risttee ja valik, kas pikem maa või lühem. Suurem osa seltskonnast oli pikema maa kõrgpunktiks oleva järve ääres käinud, seega valisime lühema. Kuidas aga seda ülejäänud üheksale selgeks teha? Pikema arutluse käigus otsustasime valmistada puuokstest taiese, sisuks nool ja matkajuhi nimi. Tänasime õnne neljatähelise nime üle, Vambola või Õnnelemb´i valmistamine oleks tunduvalt kauem aega võtnud. Ise olime jube uhked oma kätetöö üle, tegime pilti ja puha. Hiljem tuli muidugi välja, et see pilt jäigi ainsaks tõendiks meie taisesest, sest ükski teisest seltskonnast meie maamärki märganud ei olnud. Vähemalt otsustasid nad sama marsruudi kasuks, mis meiegi. Selle erinevusega, et meie pidasime oma tagasihoidliku pikniku ära lõpp-punkti kohale jõudes, aga mahajäänud otsustasid veel enne teekonna lõppu keha kinnitada ja aega veeta. Ootasime parklas tunnikese ja lasime jalga, lohutuseks see, et kui nad ka meie peale nüüd solvunud on, siis õhtuks planeeritud peo jooksul jõuame end taas sõpradeks juua. Kogumarsruut tuli ainult kuskil veidi üle 7 kilomeetri ja tegelikult saime kuue tunni asemel kolmega hakkama (sinna sisse arvestatud ka piknikud). Aga rabas oli ikka jube ilus. Eksootiline oli see, et kui laudteel eespool ja tagapool käiv inimene jäid umbes paarikümne meetri kaugusele, võis juba kuulda täielikku vaikust.
Enne rabasse minekut käisime ka Emumäe vaatetornis. Ülesminek maksab ühe euro, aga vaadet täitsa on.
Õhtul sai ära proovitud üks uus kokteil, mis kõlab halvemini kui maitseb: Hot Bull, valmistatakse shoti klaasi (viinapitsi) - pool pitsi viina, pool Red Bulli ja peale sirtsutamiseks Tabasco kaste. Väga hea jook! Vähemalt neile, kellele meeldivad vürtsikad maitsed. Teoreetiliselt paneb vürts seedimise tööle ja seetõttu ei jää sellest kokteilist ka nii kiiresti purju.
Mõned tugevamad tegid õhtu hakul ka oma selle aasta esimese väliujumise ära. Oli tore päev.
Järgmisel päeval tundsin kergelt oma säärelihaseid.

Neljapäev, aprill 23, 2015

Mul on süda paha

Kui naisterahvas teeb avalduse, et tal on süda paha, vilksab inimeste pilk tavaliselt kohe nende kõhule. Mõni aeg tagasi kahtlustati veel pohmakat, aga aegadel enne seda oli vähemalt minu puhul suurima tõenäosusega põhjustajaks mingisugune transpordivahend. Ma oksendasin neis kollastes Volgades, mis taksoteenust pakkusid ja milles levinud kummist "kaunistus" patjade ja bensiinihaisusegu tõstis kohemaid klombi kurku, ma oksendasin meie enda žigulis või kui isa jõudis aegsasti peatuda, siis kuskil metsaveeres, ma oksendasin klassiekskursioonidel kilekotti ja ma oksendasin lõbustuspargist koju sõites, sest ettenägematu lapsevanem oli mulle peale karussellisõitu kukekommi ostnud. See kõik tuli mulle meelde seoses sellega, et Mini suutis oma saksa keele rühmaga jõuda välja üleriigilisse lauluvõistluse finaali, mis toimub muidugi pealinnas ja kuhu sõidetakse tellitud bussiga. Ta pole varem bussidega rohkem liigelnud kui linnaliini omaga paar peatusevahet. Kas tänapäeva lastel läheb üldse tänapäevastes autodes-bussides süda pahaks? Mäletan selgesti klassiekskursiooni Lõuna-Eesti kuppelmaastike (oluline detail!) vahele, peatust Pühajärve ääres, kus tudisevatel jalgadel sai värske õhu kätte ronitud ja hiljem tagasi bussi minnes nukralt ohatud ning ema antud kilekott taas kasutusse võetud. Samal ajal kui teised bussi tagaotsas trallisid, istusime mina ja pinginaaber bussi esiistmel ja öökisime. Mu ema oli kogemata kaasa andnud auguga kilekoti. Autoga sõites pandi mind tavaliselt tagaistmele lamama kui olukord hapuks kippus minema. Tänapäeval enam sellist luksust pole, aga ma pole ka kuulnud, et kellegi laps oleks oma turvatooli täis oksendanud. Arvata on, et vene autod haisesid rohkem kütuse järele kui tänapäevased ja ehk see ajas pööritama. Samas on mul ka praegu raskusi autodes tagaistmel istumisega, ühes peenes Lexuses pidin ma alati ette koha saama, sest muidu hakkas kohe sees iiveldama. No ma olin üldse vist ses osas tundlik, kunagi pandi Tartu lõbustuspargis (ikka selles vanas statsionaarses Tähtverel) minu pärast Merkuur, või misiganes selle planeedikujulise standardkarusselli nimi vene lõbustusparkides võis olla, kinni. Mitte ühelgi teisel lapsel ei läinud seal ometi süda pahaks! Ahjaa, ainus kord kui Mini on mittehaigena oksendanud oli siis kui ta suvilas olles käis vanaisaga sõitmas kohaliku vanaaegse ja igasuguseid turvanõudeid eirava karusselliga, mis nüüdseks (küll vist alles eelmisel suvel) demonteeritud sai. Mini olevat mingi hetk maininud, et tal on "kurgus imelik tunne", aga vanaisa ei saanud muidugi pihta, millele see võib viidata kuni plika oksele hakkas. Mul oli jälle deja vu siis, kui tulime mööda vana Võru maanteed (oluline detail!) Maanteemuuseumist ja Mini oli endale kukekommi mangunud, kuid jäi komm suus magama. Võtsin siis talt kommi üle, mõtlesin veidi nostalgitseda, aga ainus tuttav tunne, mis mind tabas, oli meenutus lõbustuspargi ja kukekommi ühismõjust ehk siis appi! ma hakkan kohe oksele!
Nojah, niimoodi mälus sobrades ujub üha enam okset pinnale. Jälle lõbustuspark, nüüd juba see rändav uuema aja oma. Algusaastate pikad järjekorrad, mille veetmiseks sai joodud säärast maarohtudest kokteili nagu Smirnoff Mule (keegi mäletab veel?), kergelt pööritas, aga järsku jõudiski kätte meie kord karussellile ronida. Üritasin küll protesteerida, aga sõbranna vanem boyfriend ei lasknud vastu vaielda ja udjas mind koos ühe teise neiuga, keda tol päeval esmakordselt kohtasin, karussellipuuri. See oli selline karussell, mis iseenesest meenutas vaateratast, aga kus viisakate gondlite asemel olid rauast puurid, mis omakorda liikumisel pöörlesid. Noh, esimese ülepeapöörde vist kannatasin ära. Teist enam mitte. Vabandasin neiu ees, et kahjuks ma ei suuda. Vanaema oli enne kodus seenekastet teinud. Põhimõtteliselt saime nüüd igal pöördel sellega kastetud, sest puur ju pöörles ning see, mis enne oli all, oli pärast üleval ja vastupidi. Neiu oli õnneks musta huumoriga sina peal ja nii me siis seal irvitasime ja ropsisime. Lõpuks puurist välja saades hõikasin järgmistele, et ärge sinna puuri minge, seal on, noh...must, aga lõbustuspargitöötaja äigas puuri pangetäie vett ja järgmised juba läksid. Eks see oli vist tavaline praktika seal.
Niisiis - kas õrn tasakaaluelund on päritav? Kas on oht, et Mini ei kannata Tallinnasse sõitu välja? Igatahes varun ma kaasa auguta kilekotte. Muuseas, mu ema andis mulle ka Emajõele Raketaga sõitma minnes merehaigusevastaseid tablette.
Aga kummagi raseduse ajal ei oksendanud ma kordagi.

Teisipäev, aprill 21, 2015

Arrrrmastuse vägi

Lugesin nädalavahetusel kahte raamatut - Julian Barnes´i "Kui on lõpp" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest". Mõlemad räägivad sarnastel teemadel, mälust ja vastutusest, mõlemad on väga head raamatud, aga mõlemal on ka sarnased vead. Mulle meeldib raamatute juures üldiselt nende nö meeleolu ning mõtted, mida nad tekitavad, süžee nii oluline ei ole. Neid raamatuid ma peangi heaks just kahe esimese kategooria osas, süžee mind veidi häiris. Lisaks ei meeldi mulle, kui ma asjadest lõpuks üheselt aru ei saa. Mõlemas raamatus jäetakse tahtlikult mõned asjad lahti seletamata. Õnneks on olemas Goodreads, kus inimesed siis lahkavad, kuidas nemad asjadest aru said, aga erinevaid arvamusi kõrvutades tuleb enamasti välja, et õigus võib olla igaühel arvajaist. Hädasti oleks vaja kirjanikku ennast, kes ütleks, kuidas tema meelest asjad tegelikult olema pidid. Minu jaoks "kahjuks" teevad kirjanikud selliseid uduseid lahendusi enamasti tahtlikult. Lapsena kunstinäitustel käies tahtsin ka alati teada, et mida kunstnik selle või teise asjaga öelda on tahtnud, ega suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et kunst on tõlgendamise küsimus. Miks ei võiks olla ühte ja ainust tõde?
Süžee juurde minnes räägivad mõlemad raamatud ühe mehe loo, kes kunagi noorena on armastuses vale sammu teinud ja hiljem oma elus selle eest maksma peab. Barnes´il saadab mahajäetud noormees neiule tigeda kirja, milles vihaga öeldud sõnad hiljem ettekuulutuseks osutuvad. Mees ise on need sõnad muidugi ammu unustanud ja mäletab pigem tüdrukut ebameeldivana ning enda tegusid üldse mitte. Täiesti tavaline mälu selektiivsus. Isegi paari aasta taguseid blogisissekandeid lugedes võivad paljud asjad üllatusena tulla, saati siis veel paarikümne aasta tagused asjad. Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi. Murakami loos kaotab teismeline poiss oma "elu armastuse" silmist ja kohtub temaga uuesti keskealisena ning on nüüd nõus kogu oma elu üle parda heitma, peaasi, et naisega koos olla saaks. Paraku enam hästi ei saa. Samuti jäävad paljud asjad kirjaniku poolt lahti seletamata ning tuleb ise juurde mõelda. Murakami lugu võrreldakse raamatu kaanel 19. sajandi romantilise kirjandusega, mu meelest see väga vale polegi, sest see, mis mind mõlema raamatu puhul imestama pani, oli nende lugude ebausutavus. No kes elab oma noorpõlve armastust niimoodi läbi, et see kogu tema elu mõjutab? Ma ei mõtle siin lihtsalt mõjutust vaid ikka sellist korralikku elu ära rikkumist fakti poolt, et su ülikooliaegne kallim sind su enda sugulasega pettis. No ja siis? Ikka juhtub ju. Keegi ei saa loota, et tema elus pettumust ette ei tule. Murakamil aga hävitab selline petmine kogu ühe naise elu. No Murakamil üritavad inimesed üldse keskmisest tihedamini enesetappu teha, aga ikkagi. Ka Barnes toob välja fakti, et teismeline poiss, kes vihastas oma girlfriendi peale, kes talle kätte ei andnud, aga hiljem ta parima sõbraga ühte heitis, hävitas oma sarkastilise kirjaga justkui teiste elu. Võrdluseks tuuakse küll Gavrilo Principi "vastutus" I maailmasõja puhkemise eest, aga ikkagi. Paljud Goodreadsi lugejad leidsid tõsimeeli, et Barnes´i peategelane oli üks igavene lurjus. No ma ei tea. Mu meelest juhtub selliseid asju pidevalt ja kui me tõesti arvaksime, et iga poetatud sõna võib kellegi elu õnne hävitada, mis siis üldse saaks? Mul on paks nahk, mulle meenub ikka see neiu Tuuli Roosma vestlussaatest, kes tõsimeeli väitis, et peale lahkuminekut nuttis ta igal õhtul aasta aega. No nii ei saa ju eladagi! Ja see Murakami "üks ja ainus hingesugulane ning rohkem seda elus ette ei tule" on ka mulle müsteerium. Võib-olla ma polegi oma hingesugulast kohanud siis, aga mulle tundub, et hingesugulase materjali on vähemalt pooltes inimestes. Kas see on ainult kirjandus või tõepoolest tulebki sellist asja elus ette? Ma mäletan küll mingeid seikasid oma esimestest "armastustest", aga no mitte stiilis "mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas ja ja ta oma vasaku käe põlvele asetas ning paremaga kukalt sügas". Kas see on mingi meestele omane värk, et nad naisi nii detailselt mäletavad? Või on ikkagi sellel kirjandusõpetajal õigus ja ma olengi tundlemises üks tuim tükk?

Reede, aprill 17, 2015

Hakka elama stressivaba elu!

Eile sattusin veini tooma minnes telekast möödudes vaatama sellist filmi nagu Surematu. Ei, mitte mägilasest Duncan MacLeodist vaid telomeraasist. Huvitav, et filmitutvustus jätab mulje, et tegemist on mingi uue ja salapärase avastusega, aga mulle räägiti sellest ülikoolis juba aastal 2002 või 2003. Kui keegi imestab, et miks riigiteadlastele geneetikast räägiti, siis ma jah, olles tüdinenud oma põhiainetest, võtsin igasugu erinevaid imelikke vabaained kuulata. Lühikokkuvõttes siis on telomeerid osa rakust, millel on võime ära määrata meie elu pikkus - kel pikemad telomeerid, sel pikem elu, kel lühemad, sel lühem. Telomeere lühendab stress, aga telomeere saab ka kasvatada stressivaba elu elades. See koht hakkas mind filmis häirima - näidati pidevas stressis elavat omastehooldajast naist kui näidet enneaegsest vananemisest ning seejärel ennast eesnäärmevähki stressanud meesterahvast, kes oma hädast teadlikuks saades hakkas joogaga tegelema ning ennäe - vähk taandus ja telomeerid pikenesid. Kusjuures, siin ei ole tegelikult mitte mingit lootuskiirt neile esoteerikutele, kes jutlustavad, kuidas vähk tuleb valest mõtlemisest. Ma ei tea, miks seda argumenti kusagil selle mõtteviisi vastu ei kasutata, aga need samad telomeerid on seotud ka vähiga. Nimelt, mida pikem elu (ja telomeerid), seda tõenäolisem ka vähk. Ehk siis vastuseks neile, kes räägivad, kuidas vanasti vähki polnud võiks ju öelda, et ei olnud seepärast, et inimeste eluiga lihtsalt ei võimaldanud neil vähki ära oodata. Kõrvalepõikest tagasi tulles, mis mind häiris, oligi just see - elage stressivaba elu! Sellel eesnäärmevähki põdenud mehel oli see võimalik - ta oli stressanud endale suure hulga raha kokku ja võis tõepoolest ennast lõpuks poputama hakata, aga see omastehooldaja, mida tema teha saab? "Mõelge positiivselt!" ei tööta, kui stressiallikas alles jääb. Lugesin kunagi puudega laste hoiukodude teema tausta. Kuidas inimesed on viimase piirini viidud - raha saavad nad minimaalselt, tööle minna ei saa, enda eest hoolitseda ei saa, 24/7 tuleb pühenduda kellegi teise hooldamisele ning enamasti laguneb sellest katsumusest ka nende pere. Üks ema julges välja tuua oma ainsa idee olukorrast pääsemiseks - enesetapp koos lapsega, õnneks ta seda ei teinud, aga see näitab kui kohutav ja väljapääsmatu võib omastehooldaja elu olla. Ainus, mis sul on, on kohustus oma pereliikme eest hoolitseda. Kõige jubedam oli mu meelest lugu naisest, kes täiesti tervet last sünnitama minnes väljus haiglast arsti süül ööpäevaringset hooldust vajava invaliidiga. Arst kaevati kohtusse, jäi süüdigi, aga mis sellest enam. Mees jättis naise ja haige lapse peagi maha. Mõni aasta hiljem laps suri. Kas see ema pääses stressist? See on mu meelest nii õudne, et ajab nutma ja vanduma. Sama asja kergem variant on üksikvanemad - kindlasti on neid, kes ei stressa ja saavad kenasti hakkama, aga mina isiklikult ei kujutaks ette, et peaksin lastega üksi hakkama saama. Lapsed on stress (kõige muu hulgas siis) ja ma ei kujuta ette, et keegi ei hindaks laste kõrvalt "hetki endale". Aga kui see võimalik pole? Just seepärast ajabki vihale, see "hakka elama stressivaba elu!" (vrdl hetkel kuuma teemaga "osta endale vähemkulukas auto!") No ei ole see mitte vaid kättevõtmise asi! Minu arvates on vahe, kas inimene on stressi endale ise tekitanud tööga (kusjuures ma väidaks, et see meeste enda surnuks töötamine on seotud ikka nende kivinenud soorollidega "mees peab peret ülal pidama" ja kui seda ei oleks, oleks ka meeste elu lihtsam) või on stress sulle peale sunnitud elukorralduse poolt, mida ei ole nii "lihtne" muuta kui töölt ära tulla. Muidugi tekitavad inimestes stressi erinevad asjad - mõni läheb kindlasti pingesse kui ta ei saa pidevalt rabada ja peab selle asemel mediteerima. Ladusin oma tähelepanekud L.-le ette ja tema pakkus välja üsna üllatava lahenduse neile omastehooldaja-tüüpi inimestele - neil ei jäävat muud üle kui Jumalat uskuma hakata. Sest siis saaksid nad oma elu Jumala kätte usaldada ning sellega osa koormat enda õlult ära veeretada. Kunagi, kui sõbrannal veel moslemist mees oli, seletas ta muide enda palvetamist kui meditatsiooni - ehk siis kannab ta lihtsalt "sellele, seal üleval" oma päevategemistest ja mõtetest ette. No nagu päevikupidamine või nii. Ma usun, et selline asi võib inimest "kergendada" küll. Miks ma siis seda blogi pean, eks. Aga mu meelest ei suuda kõik inimesed Jumalasse uskuda. Just need inimesed, kes tahavad teada, miks? Ja ilmselt stressavad need inimesed ka teistest rohkem. Need egoistid, kes ei suuda leppida, et kannatused on lihtsalt "Jumala tahe" ning küll pärast kannatamise eest tasu saadakse. Ilma Jumalata on ilmselt raskem elada küll. Aga kuidas see läbi kannatuste Jumala omaks võtmine toimub, on minu jaoks veel keerulisem mõista.

Kolmapäev, aprill 15, 2015

Minna - mitte minna?

Ees ei oota küll Bella paradiis vaid hoopis Endla raba.
Niisiis olen mina üks täielikult treenimata inimene. Aprilli lõpus aga ootab mind ees kuuetunnine rabamatk. Öeldi vaid, et kuuetunnine, kilometraaži ei tea, eks kuue tunniga võib ka kahte kilomeetrit läbida, aga ilmselt on see kuus tundi öeldud mingi "keskmise inimese" vaatevinklist. Ma olen seal Endla rabas tegelikult korra juba käinud, see oli tollal palaval augustilõpul ja mina olin parajasti neljandat kuud rase. Välja midagi ei paistnud veel, enesetunne oli väga hea ja mõtlesin, et mis see jalutuskäik värskes õhus ikka halba teeb. Oli vist kuidagi nii, et minek oli kuus kilomeetrit, seejärel ööbimine rabas ja tagasitulek äkki kilomeetri-kaks pikem. Minek oli täitsa ok, õhtu juba jahedam ka ning enamus teest laudadega kaetud. Järgmine hommik seevastu tervitas enam-vähem +30 kraadise õhutemperatuuriga ning meil oli kogu joogivesi otsas. Suuremaid laukaid ka sel marsruudil ei leidunud, laudteed enam samuti mitte, viimases hädas jõime vett suvalistest kraavidest. Kuidagi me sealt rabast lõpuks välja saime, aga mu kõht hakkas väga kahtlaselt valutama ja lõpetasin ikkagi EMO-s, kus sain noomida oma mõtlematuse pärast. Midagi häda mul iseenesest polnud, lihtsalt olin ebasobivate jalatsite (kummikud, mis rabamatkaks ainuvõimalikud, aga rasedale korraliku toetuse puudumise tõttu mitte nii head) tõttu omal mingi kõhualuse lihase ära tõmmanud/välja venitanud. Kevadel on vist rabas vett rohkem? Ka siis vajusin vahel ikka üle kummikuääre vette, aga see vesi oli toona vähemalt suviselt soe.
Seoses selle viimase rabaskäiguga meenub, et ma ei olnud sugugi kõige halvemini ettevalmistatud tegelane - üks neiu oli tulnud kohale küll kummikutes aga lühikese seelikuga, sest plaanis ööbima mitte jääda ja enne õhtut rabast tagasi tulla. Ööbimiskohas tundis aga tema meessoost kaaslane end üha kodusemalt ega tahtnud kuidagi tagasiteele asuda. Lõpuks, kui veel vaid viimased päikesekiired puudelatvu puudutasid, otsustas tütarlaps üksi tagasi minna. Meespool arvas, et kuhu ta ikka niimoodi vihasena, pimedas ja üksi läheb, küllap kükitab natuke kusagil lähema puu taga ja tuleb peagi tagasi. Taaskord alahinnati tigedaks aetud naise kangust - pool tundi möödus, aga tütarlapsest ei kippu ega kõppu. Oli juba täitsa pime. Meespool hakkas muretsema ja asus naist jälitama. Ma arvan, et tütarlapsel vist ikka oli taskulamp, ma ei kujuta ette, kuidas ta muidu hakkama saanud oleks, aga ma ei usu, et neil mõlemil taskulamp oli, lisaks oli noormees juba piisavalt alkoholi ka tarvitanud. Mis edasi sai, kuulsime järgmisel päeval, sest kumbki tegelane laagriplatsile enam tagasi ei tulnud. Me muidugi arvasime, et said kuskil kokku ja jalutasid koos koju. Peale kuut kilomeetrit kottpimedat raba jõudis noormees lõpuks väsinuna parkimisplatsile ja jäi autosse tüdrukut ootama, arvas, et oli ehk kuidagi temast mööda tulnud (ebaloogiline, aga purjus inimese loogika polegi kiita) ning jäi lõpuks autosse magama. Koitis hommik ning selleks ajaks ilmselt tõsiselt ehmunud noormees helistas koju. Vastu võttis ta ema, kes väitis, et tütarlaps oli juba ammu koju jõudnud ja magas voodis õndsat und. Olevat keset ööd rabast väljudes end ühe auto peale hääletanud ja nii koju saanud. Vot milline kange naine.
Kangus annab muide jõu, ma olen ise mingilt saunapeolt, kus ma sõbrannaga tülli suutsin minna, 25 km mööda öist maanteed jala koju tulnud. Oli novembrikuu, mul jalas tavalised kerge kontsaga talvesaapad ja käekott üle õla. Teekond oli siis Pangodi-Tartu. Mõtlesime kahe klassivennaga, et kui kehalise tunnis joostakse kaks ringi, mis on 2 km, siis mis see 25 km käia ära ei ole. Ja kui ei jõua, eks siis hääletame. Alustasime pool üks öösel ja poole kuueks olime Tartus. Ütleme nii, et eriti ühtki autot selle aja jooksul meist mööda ei sõitnud. Alguses oli muidu täitsa tore. Esimesed 10 km või nii. Siis jäime ükshaaval vaikseks ja keskendusime lihtsalt edasi sammumisele. Kui lõpuks olime enda arvates kohe Tartusse jõudmas, nägime silti, mis osutas, et Tartusse 10 km. See silt oleks meid peaaegu murdnud, aga teadsime, et pool kuus hommikul stardib Pangodilt buss koos teiste, normaalsete klassikaaslastega ning seda alandust, et nad meist mööda sõidaksid, me endale ometi ei luba. Paar järgmist päeva enam-vähem roomasin, sest jalad olid paksult vesiville täis ja lubasin, et sellist teekonda ei soovita vaenlasele ka mitte.
Paar aastat hiljem läksin Verevi järve ääres toimunud peo käigus tülli oma toonase peikaga ja otsustasin, et tulen jala Tartusse. Mis see 25 km siis ära ei ole, korra juba tehtud kah! Loomulikult oli jälle öö. Peika jooksis mulle muidugi järele. Kuskil poole tee peal said meist taas sõbrad, aga mind tabas äkiline kõhulahtisus. Ei olnud eriti lõbus. Õnneks tee ääres põõsaid jagus. Tookord olid mul jalas Nike´i sandaalid ning käimine oli lausa lust, ühtki villi ei tekkinud ja jalad polnud eriti väsinudki. Ainult see kõhuhäda...
Ehk siis tegelikult suudan ma käia küll. Oluline on valida õiged jalanõud. Aga no raba - mida sinna peale kummiku ikka jalga panna? Ja vihale tuleks mind ka vist enne ajada.

Teisipäev, aprill 14, 2015

Peorikkuja

Ma olen inimene, kes mitte kunagi oma vigadest ei õpi. Ikka loodan, et äkki kõik 250 eelnevat untsuläinud katset olid lihtsalt eksitused. Niisiis olin ikka nõus kui sõbranna mind laupäeval ööklubisse kutsus. Aga äkki seekord on lõbus?! Esinema pidi 2 Quick Start eesotsas Peeru Paelussiga. Nad ei ole mulle kunagi meeldinud, sest mu meelest puudub neil igasugune isikupära. Kvaliteetne või mitte, aga seesugune igast otsast klanitud ja täpselt väljamõõdetud "keskmise inimese" maitsele toode ei tõmba nagu millegagi. Tuleb välja aga, et "keskmine inimene" on täiesti olemas, sest klubi ukse taga lookles saba ning ka sees oli vaba ruumi minimaalselt. Kügelesime siis ühe laua taga, pidevalt nühkis mööda inimesi, kõik olid võõrad, muusika oli jube kõva, rääkida ei saanud. Vahepeal käisime baaris juua ostmas, mina jõin kaheeurost vett, sest olin eelmisel õhtul mingit pahaksläinud õlut joonud, mis mul hommikuks pea valutama ajas ning päeva ajal pudelitäie šampust grillimise kõrvale ära kaaninud. Pea valutas endiselt, kuigi olin paratsetamooli võtnud. Sõbranna kohtas paari tuttavat ja sai nendega jutu peale. Ma küll pingutasin kõrvu ja naeratasin lollakalt kaasa, aga tegelikult ei kuulnud ma poolt sõnagi, mida nad rääkisid. Pidev klappidega muusika kuulamine on mu vist poolkurdiks teinud. Rahvast valgus aina juurde. FB-s oli kirjas, et bänd tuleb lavale peale keskööd. Vaatasime kella, see oli üks läbi. Istuda ei olnud kusagil, jalad valutasid. Muusikast lasti Haddawayd ja Dr Albanit. Meie ette saabusid kekslema kaks kraanat. Enam ei näinud ka lavale. Mõtlesin, milline mõnus soe voodi mul kodus on. Kalkuleerisin, et sellest hetkest kui hr Paeluss lõpuks lavale tuleb, läheb veel vähemalt tund, enne kui ta sealt lahkub. Kuidas me siit välja saame, kui siin nii palju rahvast on? Ma saan heal juhul kella neljaks koju. Ja pean enne üheksat ärkama. Kui ma praegu kohe jalga laseks, saaks ma pea kolm tundi kauem magada! Oma armsa kalli L-i kõrval, mitte nügituna sajast võõrast inimesest. Ainuke jama oli selles, et mu riided olid sõbrannaga sama nagi küljes, sest riidehoius teati aegsasti ruumi kokku hoida. Võtsin end kokku ja ütlesin ausalt, et ma nüüd läheks koju, sest ma ei viitsi seda Paelussi siin oodata ja üldse pole nad mulle mitte kunagi meeldinud. Ilmselt kui sõbranna neid kahte tuttavat leidnud poleks, oleks ma end edasi "meeldivat seltskonda" pakkuma sundinud. Õnneks läks riidehoius libedalt, sain oma mantli ja põrutasin minema. Kell oli pool kaks, laval ei olnud ikka veel mitte kedagi ja klubi ukse taga lookles endiselt järjekord. Taksosse istudes tundsin end esimest korda õhtu jooksul hästi.
Mulle meeldisid ööklubid siis, kui ma seal käia ei saanud. Käisin noortediskodel Atlantises ja mõtlesin, et oi kui saaks õhtusele peole edasi jääda! Siis esinesid laval bändid, mis mulle toona päriselt ka meeldisid. Nii kui ma ööklubides käia võisin, kaotasid need igasuguse võlu. Kunagi, vist nii kahekümnesena, ütlesin sõbrannale, et mõtle kui õudne kui oled mingi 26 ja käid ikka veel ööklubides jõlkumas! Aga inimesed käivad. Kui mina poleks L.-i kohanud, siis käiksin äkki ka, sest ma ei oleks julgenud üksi Genklubisse või Rokiklubisse minna. Mu ööklubi-sõbranna ei julge isegi koos minuga. Seal pidavat imelik rahvas käima. Mina avastasin, et mulle meeldib see "imelik rahvas" palju rohkem kui ööklubide "keskmised inimesed". Ja mulle meeldib muusika, mida nendes teistsugustes klubides mängitakse. Ma ei saa aru, kuidas mul küll on õnnestunud veeta pool elu seltskonnas, kuhu ma tegelikult ei sobi, käia üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei paku, kanda riideid, mis mulle tegelikult ei meeldi, õppida seda, mis mind tegelikult ei huvita. Kas see oli mingisugune üksiku lapse suur soov kuhugi kuuluda? Liigsest hoolitsusest tingitud otsustusvõimetus? Ma ei ole mitte kunagi omaette elanud - kas see on tuhmistanud minu taju sellest, mida ma ise tegelikult tahan? Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja mitte elada kellegi teise unelmate elu? Või oleks normaalne nautida igat olukorda, mida elu sulle pakub ning mitte vinguda, et "see pole minu maitse"?

Reede, aprill 10, 2015

Mina - megabeib

Kristallkuul kirjutas beibendusest ja mul tuli kohe nostalgiahoog peale. Sest noh, vaadake, ma ju olin ka megabeib. Leidsin ühe situatsiooni illustreeriva pildikese ka:
Pilt kujutab hästi olukorda, mida mainiti Kiirete ja vihaste populaarsuse põhjusena naiste hulgas: kiirete vihaste fännamine on minu meelest ka selliste glamuuritibide teema, et “vaata, ma olen küll geelküünte ja guessi teksadega, aga mulle meeldivad autod ka! ” (autor nsm) Pildil ma siis Motoshowl suvalise bemari tsikli otsas. Issand jumal, ma oleks praegu just kirjutanud, et "aastat ei suutnud tuvastada" kui vaatasin, et pildil on ju kuupäev kenasti trükitud. Ei saaks öelda, et ma väga terav pliiats oleks ka täna....Värvid olen millegipärast fotol maha keeranud (ja ei oska tagasi panna), aga tagi mu seljas on roosa. Näol on algaja duckface, selle morda järgi mind loodetavasti tänaval ära ei tunneks. Pilt ilmselt seletab lahti ka müsteeriumi, miks mul ülikoolis eriti sõpru ei tekkinud.
Tekib õigustatud küsimus - miks, oo, miks? Eks seda toona mu vanemad ilmselt ka küsisid. (Kuula taustaks Hole - Teenage Whore).
Eks ma siis nüüd tagantjärele üritan selgitada. Tegelikult värvisin ma kõigepealt oma pea süsimustaks. Sest ma tahtsin olla mässaja, mitte mingi korralik viieline õpilane, kellena ma muidu ikka paistsin. Minu südame suur rahuldus oli see, kui meie teise rühma inglise keele õpetaja, kes kangesti kõiki priimuseid oma rühma tahtis, üritas mulle käppa peale panna, aga ta ei teadnud, milline ma välja näen. Ükskord sattusin teise rühma päevikut viima - mustapäine, öömustas meigis, Snoop Doggiga dressipluusis - pärast minu lahkumist oli õpetaja küsinud, et "kes see veel selline oli?!". Teised siis olla rõõmsalt vastanud, et see ju oligi see Marca. Sel hetkel murenes vaese vana õpetaja kujutluspilt minust kui kahe pika punupatsi, paksude prillide, hambaklambrite ja põlvini ruudulise seelikuga oivikust ning edaspidi ta enam minu järele ei küsinud.
Must värv kulus millegipärast kergesti maha ja kuna mulle kõlbasid vaid äärmused, siis tundus loogiline valik olevat muunduda blondiks. Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":

Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? Eks see juhtus ka minuga. Emost klassiõde käratas kord, et "kurat, sa oled meie klassi kõige õigem punkar, aga miks sa, raisk, SIHUKE välja näed?!" Shampoo leidis oma edu hiljem Jaapanis. Ilmselt ka minu eksperimendid oma välimusega olid kohaliku publiku jaoks liig.
Blondiks saada oli minusuguse loomuliku tumepruuni juuksega inimese jaoks ikka õudne vaev, aga tehtud see sai. No ja siis läks lahti! Ma ei kujutanud seda üldse ette, aga tõsi ta on, et enamik mehi (või no toona mehehakatisi) läheb lolliks kui valget pead näeb. Mul juhtus näiteks nii, et inimene, kellega olin varem ühes seltskonnas rahulikult suhelnud, hakkas mind järsku mingiks ülimaks olendiks pidama ning väitis, et tema pole küll mind varem kohanud või vähemalt tähele pannud. See oli õudne. Näha seda, kui paljud inimesed kestast edasi üldse ei näe või ei soovi seda teha. Ma siis seletasin, et hoolimata välimusest olen ma ikka see sama vana vastik feministist mõrd, aga nemad kokutasid ainult vastuseks, et "aaaga sa oled ju blond!". Blond toimis hea filtrina ja samas ka kaitsena inimeste eest, kes sind niikuinii tundma õppida poleks viitsinud. Mul on siiani mõned meessoost sõbrad, kes ülistavad blonde, näitavad mulle rokiklubis mõnd linalakka ja küsivad, et "no on ju ilus?" ega saa aru, et blond paistab pimedas lihtsalt paremini silma kui muud värvid.
Kui jõudis kätte aeg, et oli vaja ülikoolis lõputöö ära kaitsta, värvisin oma blondi pea üle. Ei tasu ju liigselt riskida ega eeldada, et kõrgeltharitud professorid suudavad juuksevärvist läbi näha.

Neljapäev, aprill 09, 2015

Meestekatest ja naistekatest

Manjana kirjutas meeste- ja naistefilmidest. Ma olen tema jutuga kõik nõus (see osa, kuidas "naiste asjad" muutuvad automaatselt "nõmedateks"), välja arvatud need kaks konkreetset filmi, mille ta välja tõi. Ja pärast kommentaarides Videviku ka. Videvikku ma olen näinud, seega võin täiega targutada siin :P Et siis Kiired ja vihased on mu meelest isegi meeste arvates halb film ning Varjundite romantika pole mingi kena naiselik armastusehõllandus vaid pigem just patriarhaalsete ühiskonnanormide kinnistamine. Hetk peale seda, kui olin mõelnud, kuidas ma ei tea ühtki inimest, kes tahaks Kiireid ja vihaseid näha, astus uksest sisse sõbranna, kes ütles, et tema tahaks kangesti minna kinno Kiireid ja vihaseid vaatama minna, sest....paramparaaa - naised ja nende romantikaihalus - filmis mängivat suisa kaks nunnut meest - Vin Diesel ja mingi teine kiilakas veel. Ehk siis täiesti naiselikud põhjused testosteroonist tilkuva filmi vaatamiseks. Ma ei saa ikka üle ja ümber sellest kirjandusõpetaja sajatusest, et ma ei oskavat armastada ja mõtlen, et kuigi Videvik oli minu jaoks üsna romantikavaba teos, siis on põhjuseks ikka see, et minu jaoks on romantika lihtsalt veidi teistsugune, mitte universaalne ja kõigile ühtmoodi kohaldatav. No näiteks Buffy the Vampire Slayer oli totaalselt romantiline lugu. Kah vampiiridest ja puha. "Hea põhjatuule vastu" oli täiega romantiline. Samas sattusin lugema mulle muidu nii meeldinud kirjaniku Eia Uusi uusimat "Aasta Prantsusmaal" ja see jäi mul suisa pooleli, sest lõpp läks nii imalaks kätte, et ma lihtsalt ei suutnud seda lugeda. Ma kahtlustan, et mul lihtsalt puudub see Cartlandi-geen, aga ma ei ole nõus, et mul puudub romantikatunnetus.
Siis lugesin õhtul veel üht raamatut, kus märgiti ära see, kuidas vanasti oli kirjandus meeste pärusmaa ning lugev naine oli pigem midagi ohtlikku, aga tänapäeval loevad ilukirjandust peamiselt just naised. Lugev mees on haruldus. Kui mees loeb, siis ajaloost, ulmest või populaarteadusest, aga mitte suhetest. Naljakas, et mõni mees võttis kunagi kätte ja kirjutas Anna Karenina tunnetest, aga otsi sa tänapäeval meest, kes seda vabatahtlikult lugeda sooviks. Isegi praegu kirjutavad mehed ilukirjandust, aga peamiselt naistele. Filmiblogisid peavad mehed, lugemispäevikuid naised. Eks loomulikult ole erandeid ja peamiselt on asi maitses, aga mingeid üldisi suundumusi võib ju näha. Minu isa vaatas algul vene sõjafilme ja hiljem Hollywoodi actioneid, eks ma kasvasin ka neid vaadates üles. Naiste jaoks olidki vist ainult Helisev muusika ja Tuulest viidud. Alles hilisemas elus avastasin, et muud sorti filme on ka olemas. Eks oleneb ju sellest ka, mis eesmärgil sa filmi vaatad. Mulle meeldib kui film paneb mõtlema või näitab mingit asja teise nurga alt. Mu ema imestas alati, et miks  tehakse komöödiaid - kes neid ometi vaadata tahaks? Suurem osa inimesi ju tegelikult tahaks. Mehed vist tahavad rohkem meelelahutust. Meeste elu on niigi raske, sest nad peavad oma suhete jaoks mitte mõeldud ajudega suhete keskel laveerima, kes seda ikka veel filmist juurde vaadata tahaks?
Tavaline on see, et inimesed armastavad teiste valikute aktsepteerimise asemel neid pigem maha teha. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Miks on aga "naiste asjaga" tegelev mees naeruväärne, "meeste asjaga" tegelev naine mitte? Kuduv mees vs autot remontiv naine. Cartlandi lugev mees vs sõjaajaloost huvitatud naine. Varjundeid vaatav mees vs Kiireid ja vihaseid nautiv naine. Naine laevas, laev põhjas. Kas kirjanduse populaarsuse allakäik meeste hulgas algas siis, kui sellele naised ligi lasti?

Kolmapäev, aprill 08, 2015

Blogimaailma nostalgiat

Daki kirjutas täna sellest, et hakatakse valima parimat ajaveebi, sorry, blogi. Tema kui vanakoolinaine lisas loomulikult juurde, et "jälle". Ma usun, et enamik praegusi valijaid-kandideerijaid ei saa sellest aru, et mis mõttes, jälle? No tuletame siis meelde - näe, siin on midagi. Ja see on ainult viimane valimine, tegelikult korraldati seda esimest korda (mu meelest) 2006. aastal. Esimene pilk olemasolevatele kategooriatele ja me näeme kohe, et maailm on muutunud - 2008. aastal on meil selliseid blogikategooriad nagu "it ja tehnika", "kirjandus ja luule", "ühiskond ja poliitika" ja nende all on hulgim blogisid. Inimesed loevad selliseid asju! Nii, võtame ette käesoleva aasta - "moe- ja ilublogi", "beebiblogi", "elustiiliblogi" - kas te kujutate ette, et aastal 2008 selliseid kategooriaid ei eksisteerinudki? Siinkohal tekkis mul muide arusaamatus, sest olin aru saanud, et mood ja ilu võrdubki elustiiliblogiga, aga nüüd tuleb välja, et ei võrdugi. Loomulikult oli selliseid blogisid ka aastal 2008, aga need läksid ilmselt sinna "minu/meie elu" alla, mis nii täpselt teemat ei piira kui ilu või imik. Eks need kategooriad ole muidugi üsna meelevaldsed, praegustest kandidaatidest märkasin näiteks, et Rents olevat spordiblogija. No ma ei tea. Aga üldiselt kui vaadata kandidaate aastal 2008 ja aastal 2015, siis tuleb tunnistada, et aasta 2008 kandidaate tean ma paremini. Mõni neist kirjutab siiamaani, teisest on jäänud kaunis mälestus. Praegustel valimistel korduvad enam-vähem samad nimed erinevates kategooriates, eks selle taga on ilmselt konkursi (algne) välja kuulutamine kahes kindlas blogis, mille lugejaskond on siiski üsna homogeenne. Eks selle vastu ehk aitabki uue konkursi reklaamimine mitmetes erinevates blogides, mida ma siin justkui üritaks siis ka teha. Iseasi muidugi, kas teistsuguse maitsega inimesed üldse viitsivad hääletada kui tundub, et tegemist on pigem nn "teen-awards"-iga (see pidi kompliment olema). Millal muutus meie blogimaailm selliseks nagu ta praeguse blogikonkursi valguses paistab? Mu meelest siis, kui üks Skandinaavias resideeruv eestlanna hakkas sealsete blogijate eeskujul oma blogisse OTD (outfit of the day) pilte panema. Naljakas oli see, et tollaste blogide valguses tundus selline "blogimine" kuidagi arusaamatu tegevusena, aga näe kui popiks see mõni aasta hiljem läks, kes oleks võinud arvata! Mulle tundus hetkeks, et ma olen oma blogis seda asja ette näinud ja kirjutanud midagi stiilis "loodetavasti ei lähe meil moodi need Rootsis levinud nn elustiiliblogid, kus oma ostetud kleite pildistatakse", hakkasin seda otsima ja komistasin hoopis säärase kommentaari otsa kunagiselt Punapealt praegusest kristallkuuli blogist:
Muide, ma ükskord igavusest otsisin google'ist enda blogi nime ja seoses sellega leidsin üles ühe Postimehe väikese artikli. Seal räägiti blog.tr.ee-st ja sellest, millised blogid peale poliitiliste veel väga popid on. Ja seal oli ära märgitud sinu mustad prillid ja minu blogi. Ju sul ikka lugejaid jagub :)
Päriselt olid sellised ajad või? "Populaarsed peale poliitiliste"? Kujutate seda nalja ette? Sealtsamast leidsin ka lingi 2007. aasta ajaveebi valimiste tulemustele. Vaadake ja imestage.
Oh, ja nüüd leidsin veel postituse, kus ma aastal 2007 kirun seda ajaveebide valimist. Tagantjärele tundub see suisa kauni ja nostalgilise üritusena.

Ehk siis kokkuvõtteks tuleb jälle nentida, et ongi nii - "meie ajal oli ikka rohi rohelisem". Ilmselt mingi inimest iseloomustav karakteristik. Nagu mu vanaema tabavalt ütles, kui ma kord teatasin, et lähen kinno: "Kinno? Mida on seal vaadata? Head filmid olid "Tuulest viidud" ja "Helisev muusika", peale seda pole enam miskit tehtud."
Ahjaa, kel teema vastu huvi, lugege A. Makine "Tundmatu mehe elu". Täiesti võrratu raamat enam-vähem samast teemast, kuidas inimene jääb igaveseks nö "oma aega" kinni. Lisaks tabav sisevaade meie suure naaberriigi minevikku ja tänapäeva.

Esmaspäev, aprill 06, 2015

Vaatasin ulmefilme

Pühad olid üsna sisukad, jõudsin kolm raamatut läbi lugeda (mõne jaoks ilmselt sisuka nädalavahetuse vastand), sõin munade värvimisest üle jäänud sibulatest tehtud suppi (minu panus piirdus juustu riivimisega, aga supp oli nii jube hea, et väärib ära märkimist. Võib-olla on muidugi kõik toidud nii head, kui neisse pool pudelit veini kallata..Retsept muidu siin) ning vaatasin ära kaks ulmefilmi. Seda viimast ma üldiselt normaalselt ei tee, üldse vaatan filme väga harva ja seetõttu mõtlesin oma arvamuse kirja kah panna.
Esimesel õhtul vaatasime sellist filmi nagu "Elysium". Targemate ja kogenumate filmiarvustajate arvamusi saab lugeda siit, siit, siit ja näiteks siit. Lühidalt siis räägib film tulevikumaailmast, kus rikkad ja ilusad on omale uue elamiskoha loonud Maa lähedal kosmoses, kus on kena kõigi mugavustega elu, boonusena veel aparaadid, mis su igavesti noore ja tervena hoiavad, Maa peal seevastu käib lakkamatu võitlus üha vähenevate ressursside pärast. Mõnikord püüavad mõned Maalased ka rikaste maailma tungida, kuid ega rikkad sellele pehmelt öeldes hästi ei vaata. Film on kenasti etteaimatava süžeega ja loomulikult saavad lõpuks kõik marjamaale. Niimoodi film lõppebki, justkui oleks kõik siis hästi. Kuskil arvustuses toodi küll välja ka see, et ehk mõeldi sellise lõpuga hoopis seda, et tsükkel hakkas siis põhimõtteliselt otsast peale. Jube tore küll, kui me kõik terved oleme ja ära ei sure, aga kuhu me niimoodi ära mahume? Elysiumi puhul on lahendus selline nagu ta ikka inimühiskonnas olnud on - ühtedel on väga hea ja teistel on väga paha. Ebavõrdsus on halb, on meile alati õpetatud. Samas on ka ebavõrdsuse kaotamine enamasti vaid vägivalda esile kutsunud, mis teatud aja järel tsementeerib taas vana korra, et ühtedel on hea ja teistel mitte. Eks ikka on meie kõige suurem häda see, et meid, inimesi, on natuke liiga palju, et kõigile ressursse jaguks. Hea küll, on ka teooriaid, et tegelikult see päris nii ei ole, ühed elavad lihtsalt teiste arvelt ja meile pole ära elamiseks sugugi nii palju vaja ning kõigil oleks hea kui vaid osa meist nii palju ei tarbiks. Siiski paistab see tohutu hüvede tarbimine olema kohe esimene asi, mida arenema hakanud endised kolmanda maailma riigid teha ihkavad. Keegi ei taha kohe jätkusuutlikult elama hakata, see tuleb väiksel osal ühiskonnast meelde alles siis kui tohutu tarbimise ajajärk end ammendama hakkab. Inimese loomus on ahne. Mõtlesime peale filmi, et ülerahvastatuse probleemile on vist ainsa hea lahenduse välja pakkunud Dan Brown oma Infernos. Vähemalt algselt tundub see kena, õiglase lahendusena. Ega see inimese ahnet loomust ju muudaks, aga ehk vähendaks see siiski ressursside puudust?
Inimese riukalikule loomusele pööras rohkem tähelepanu meie teisel päeval vaadatud film "Tähtedevaheline" (Interstellar). Sellel filmil on väga palju arvustusi, lingin siia ainult ühe, guugeldades leiab palju teisigi. Film on pea 3 tundi pikk eepos, L., kes ootas märulit, ilmselt pettus rohkem kui mina. Mind ajab armastus nutma, teda pigem öökima. Minu jaoks oli miinuseks see, mida arvustusedki mainivad, et üritatakse hõlmata väga paljut, aga hoolimata kolmest tunnist jääb ajast puudu. Paljud teemad lihtsalt jõutakse ära mainida, muud midagi. Peab ka tunnistama, et meile kui absoluutselt füüsikakaugetele inimestele jäid osad asjad arusaamatuks (hoolimata sellest, et mõni arvustaja märkis just, et "lihtsate füüsikaseaduste" seletamisele pöörati liiga palju tähelepanu...). Minu jaoks oli filmi tähtsaim idee selles, et altruismi ja liigina mõtlemist ei saa inimeselt loota (viimast soovitab ju ka Valdur Mikita), inimene jääb alati, ka võimatus olukorras iseendale ja oma vajadustele truuks. Selles valguses on huvitav, kuidas ikkagi saadeti kosmosesse inimesi ennastsalgavale missioonile. Ilmselt tuleb seda kunagi ka päriselt teha. Ilmselt neid inimesi uuritakse eelnevalt psühholoogiliselt, kuid hoolimata sellest on ikkagi ülisuur kiusatus saboteerida missiooni vaid selleks, et ise elama jääda. Mis selle vastu aitab? Terroristid nii ei tee. Aitab vaid pime usk ja ajupesu. Meie läänemaailmas ei ole sellega harjunud, mis teeb meid kõvasti nõrgemaks võrreldes rühmadega, mis suudavad üksikisiku (elu)tahte alla suruda. Individualism on tõesti tupik (näe, Mikita arvas ju ka nii), aga ikkagi on just see tupik ideoloogia, milles ma elada tahaks. Ma ei taha ennast inimliigi nimel ohverdada, ma ei taha elada vaesemalt kui mul on võimalik, ma ei taha liigi tuleviku nimel ennast järglastest ilma jätta. Peale mind tulgu või veeuputus. Ma tean, et paljud seda viimast küll tunnistada ei taha, kuid järgivad siiski kolme esimest, lootes, et üksikud "rohelisemad" valikud neid kuidagi rehabiliteerivad. Mina seda ei usu.

Loogilise lõpuna pilt mu munadest ja mu supist.

Neljapäev, aprill 02, 2015

Nalja kah naljakuu puhul

Loomulikult päev hiljem, aga siiski:

Mini suundub esiku poole, käes vana katkine jõuluehe ja tühjaks saanud kätepaberi rull.
Mina: "Kuhu sa selle rämpsuga lähed?"
Mini: "Phhh - homme on ju neljapäev - lasteaias on mänguasjapäev!"

Kes usub, et mu lapsel on lihtsalt tugev meisterdamisgeen sees (kust ta selle sai? äkki oli mul ka enne kooli "loovus"ainete sekkumist?), mitte et meie rahaline olukord/tõekspidamised/usk ei luba talle normaalseid mänguasju osta?

*********************************************************************************
Nali nr 2 alapealkirjaga "Ema teab kõike":

Mini lahendab lastele mõeldud piltristsõna.
Mini: "Kes see tädi on?"
L. vaatab, uurib: "Ei tea, mingi imelik mehe näoga tädi..."
Sisenen mina: "Andke siia, näita! Phhh - see on ju Vaido Neigaus!"

Kui te ei tea, kes on Vaido Neigaus, vaadake sõna "staarmetroseksuaal" alt, kui te ei ole sellist sõna aga kunagi kuulnud, siis hoidke end lasteristsõnadest eemale.

*********************************************************************************
Eilse päeva parima nalja autoriks on aga taaskord tundmatu netikommentaator:

1. aprilli probleem pole selles, et kõik teevad nalja, vaid selles, et nalja üritavad teha inimesed, kes teevad seda kord aastas.

Andsin ka mina oma panuse.