Neljapäev, jaanuar 29, 2015

Kust tulevad sõnad?

Oma ema sõnul olin ma geenius nagu loodetavasti me kõik*. Aastaselt oskasin 20 selget sõna ning kui arsti juures "Anna oinas!" käratasin, pidi arstil suu lahti jääma, et mis mõttes teeb lambal ja oinal vahet kui peaks ainult mää-määst aru saama. Ei tea pead anda, kas see kõik nüüd just sulatõsi ka on, sest minu lastel sääraseid hämmastavaid omadusi väljendunud ei ole (isa halvad geenid kindlasti).
Nüüd, kus Mikro püüab üha enam välismaailmaga inimkeeles suhelda, olen aga tähele pannud üht kummalist asja. Nimelt üritab Mikro sõnu õigesti järele korrata ning mingid oma fantaasiasõnad puuduvad tal täiesti. Olin nende jaoks tema kasvamist talletavas märkmikus iseenesestmõistetava lahtri jätnud, kuid paistab, et see jääb tühjaks, kuna ilmselt polegi see omadus universaalne.
Minu lapsepõlve sõnad on näiteks "missamassi - vihmavari" ja "naudu - jänes" ehk siis sõnad, mis oma kõlalt ei meenuta sugugi seda sõna, mida nad tähistama peaksid.
Mini oli ses osas vägagi leidlik. Näiteks väikelapse tavasõnad vanaema ja vanaisa tähistamiseks on enamasti mingid mamma-papa-dada sarnased, aga Minil oli vanaema ämmonii ja vanaisa ämmoree. Mitte mingil moel sarnased ka vanaema-vanaisa pärisnimedega. Liblikat tähistas pöllok. Oli see siis Sex Pistolsi "Never Mind The Bollocks" või  kuulus Ameerika kunstnik Jackson Pollock, kes teda inspireeris. Kui midagi kadunud oli, siis oli see nähhän. Keskmine topelt-h kõlas araabiapärase kurguhäälikuna. Terve lastehoid mõistatas, milles probleem, kui Mini kurtis, et tema karu on nähhän. Praegu ta enam põhjendada ei oska, kust ta need sõnad leidis.
Ainuke põnev asi, mis ka Mikrol seoses keelekasutusega väljendub on pikemates sõnades silpide ära vahetamine. Kui Mini ütles kappadi-kappadi asemel dikapp-dikapp (kui kiiresti öelda, siis pole ju mingit vahet, kumb silp on ees, kumb taga), siis Mikro ütleb kõdi-kõdi asemel dikõ-dikõ.
Kusagilt lugesin uuringust, mis tuvastas, et lapsed tuvastavad õigeid ja valesid grammatikavorme iseenesest. Kui öelda näiteks "palju lehmu", läheb lapsel peas punane tuluke põlema. Igasuguseid eesti keelele omaseid veidrusi lapsed küll linnulennult ei omanda. Mul konkreetset näidet ei tule meelde, aga näiteks ei tule laps selle peale, et sõna "kobras" võiks käänduda kui "kopra" mitte aga "kobrase", mis oleks iseenesest loogiline. Kust aga täiesti väljamõeldud sõnad pärinevad? Eks tegelikult on meil omavahel ka mingeid mitte-ÕSst pärinevaid sõnu käibel**. Näiteks "pussakas" pehme kaisulooma kohta (Dakil on küll samanimeline kass, nii et ma tõesti ei tea, ehk on sellest inspiratsiooni saadud). Üldiselt tulenevad sellised suurte inimeste väljamõeldud sõnad siiski kirjeldatava omadustest - no et nunnu  kõlaga sõna tähendabki midagi nunnut. Või siis väänavad olemasolevat sõna - "mitu õlutit sa võtad?" Esoteerik ütleks kindlasti, et laste naljakad sõnad on mälestused nende eelmistest eludest. Ahjaa, Mini avaldas mulle ükspäev, et mäletab kui ta sündis. Et kõhus olid soolikad (nabanöör siis ilmselt) ja kui ta välja sai, siis olid seal arstid ja igasugu aparaadid. Ma päris käsi kokku ei lööks, ma arvan, et see on pigem filmide põhjal tekkinud arvamus (me vaatasime kunagi mingit dokki inimese sünnist). Seega ma usun, et ka need fantaasiasõnad on aju sünnitis, mitte märk millestki muust. Nii nagu mõni lapsevanem ütleb, et tema laps oli kohe sündides Antsu nägu ja nii ka nime sai, tundus ehk Minile liblikas hoopis pölloki nägu olevat?


*Mulle tundub, et inimesed tunnevad end paremini kui neile öeldakse, et nad olid sünnipäraselt andekad (milles neil endil ju osa ei olnud), mitte aga siis, kui nenditakse, et neil polnud just kõige helgem pea, kuid see-eest nägid nad kõvasti vaeva misläbi oma eesmärgid saavutasid. Viimases on inimese enda tublidusel ju palju rohkem kaalu, kuid ilmselt nullib selle ära lause esimeses osas olev negatiivne hinnang.
** Ei andnud rahu ja kontrollisin. Pussakas ÕSis täitsa olemas: etn lai kootud meestevöö; argi saamatu, vilets, kehv. Absoluutselt pole kuulnud. 

Kolmapäev, jaanuar 28, 2015

Mida valijakompass minust arvab

Tegin taaskord traditsioonilist valijakompassi testi. Tulemuseks sain teada seda, et tegelikult ei ole ma ei lind ega loom. Sellist erakonda, mis minule sobiks, polegi veel leiutatud.
Kui niisama peale vaadata, siis enim eelistuste kattumisi on Reformierakonnaga, kuid kui antud vastuseid täpsemalt uurida, selgub, et tegelikult on erinevalt vastatud küsimused just need ühed olulisemad.
Võrdlus valdkonniti annab Reformi puhul järgmise pildi, mis pole mu meelest sugugi ühilduv:
Huvitav on  see, et oma valikutelt paistan ma jubedalt konservatiivne olevat, kuna ükski haru eriti kaugele ei küündi. Jah, paljude küsimuste põhjal tuli neutraalseks jääda, kuna vastus sõltus asjaoludest ning enamik küsimusi sai vastuseks "pigem ei/jah" kui kindla ei või jahi. Asjaolusid on liiga palju.
Üldisel erakondade meelsusmaastikul jään kah tagasihoidlikult keskele, sinna kuhu ükski erakond ei paigutu:
Ma oleks ilmselt sihtgrupp, kellele sobiks justnimelt vastuhääle andmine, kuna poolthäält ei teeni mult sajaprotsendiliselt ükski erakond.
Üldiselt valiks ma hea meelega mõnd väikeerakonda, aga kuna ilmselt nad sisse ei saa, läheb mu hääl niimoodi kaduma. Nii, et kui keegi küsib, miks inimesed valivad Reformierakonda, siis minu vastus tuleb siit.
Ja kui keegi tuleb mulle rääkima, kuidas Reformierakond on ikka väga jube valik, viskan ma teda oma Savisaare-fenomeniga (ehk siis valin, sest lihtsalt meeldib) ehk siis mulle lihtsalt meeldib Eerik-Niiles Kross. Mis sest, et ma teda oma piirkonnas valida ei saa. Muuseas, soovitan soojalt lugeda seda raamatut (hetkel saab RR-ist  suisa 3 euroga kätte). Kah Kender, va "verdtarretav ropendaja" (kuskil oli niisugune pealkiri - huvitav, kas on kedagi, kel roppused vere tarretama panevad?), aga hoopis teistsugune lugu. Kui sa oled üles kasvanud Rambot ja Ameerika Ninjat idoliseerides siis mõjub kindlasti. Tõeline kangelane, kes ainsana suudab su Savisaare ja Putini käest ära päästa, Helmedest rääkimata. Heast suguvõsast ja kena välimusega pealegi. Rohkem ilusaid mehi Riigikokku!

Teisipäev, jaanuar 27, 2015

Doktor Vassiljevi steriliseerimiskliinik

Pidin hoopis muul teemal kirjutama, aga siis juhtus see "tore" sõnavõtt, millest ilmselt kõik juba kuulnud on. Mina lugesin seda esimesena ühest blogist ja naiivne nagu ma olen, pidasin sõnastust lihtsalt üldistuseks. Loomulikult tuleks sellise sõnastuse kellelegi suhu panemisest sama suur skandaal kui konkreetsest väljaütlemisest. Hilisem vabandus oli ka muidugi vastav antud erakonna stiilile ehk siis ei haakunud absoluutselt eelnevalt öelduga.
Viktor Vassiljev on muuseas arst ning ilmselt on enamik tema valijaid sellised vanemad inimesed, kelles austus arstide vastu sügaval sees on. Meenub üks teine meesgünekoloog, kelle juurde nüüd alati aja saab, sest kuidagi tuvastati, et just tema oli see, kes väga räigelt kommenteeris üht aborditeemalist artiklit. Ma saan aru küll, et olukord, kus inimene läheb õppima laste siia ilma aitamist ning peab tegelikkuses tegelema nende hävitamisega, on üsna frustreeriv. Siiski ei ela me enam oludes, kus kümnest rasedast seitse otsustab raseduse katkestada nagu see oli veel üheksakümnendatel. Kindlasti on olemas ka selliseid, kes silma pilgutamata oma kolmekümnendat aborti tegema tulevad ning üksikemasid, kel kõik kaheksa last erinevate isadega ning käsi pikalt ees abi kerjavad, aga ma usun, et see on ikka piisk meres võrreldes täiesti tavaliste inimestega, kellega on lihtsalt halvad asjad juhtunud. Enamik naisi ei jää üksikvanemaks mitte seetõttu, et nad valivad oma laste isaks selle küla kõige hullema kaabaka, vaid lihtlabase armastuse tõttu. Mees läheb pere toetamiseks tööle teise linna või riiki ja leiab sealt kellegi teise. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud.
Noh, sellest pole mõtet tegelikult rääkidagi, iga normaalne inimene mõistab, et suhte alguses ei ole võimalik ennustada kui kaua see suhe püsib.
Aga miks süüdistab Viktor Vassiljev just naisi? Miks nemad tekkinud olukorra eest vastutavad? Nüüd räägin enda kogemusest, aga usun, et see on üsna levinud ning mõjutab ka selliste inimeste nagu Vassiljev, arusaamu. Või õigemini on temasuguste arvamus mind kui nooremat inimest samale teele püüdnud kallutada. Lapsed on naise asi. Ma usun, et peaaegu kõigile tüdrukutele on räägitud kodus seda, et sünnita ainult niipalju lapsi, kui üksi üleval pidada suudad. Seda kõike heade kavatsustega, sest loomulikult peab inimene suutma oma tegude eest vastutada. Samas jääb sellest üldaktsepteeritavast nõuandest mulje, et mehel lastega suurt pistmist pole. Käisin kord ühe võõra naistearsti juures, kes küsis minult toona, et kas poleks varsti aeg laste peale mõelda. Küsimusest kohkununa ei käratanud ma vastu, et mis see teie asi on, vaid vastasin, et seda peab ikka kodus mehega arutama. Üllatav oli arsti vastus - enamik naisi teeb selle otsuse ikka ise ära, kui juba rase olete, küll siis mees ka nõus on! Ma ei tea, mida enamik mehi sellisest vastusest arvaks. Igatahes üks mees arvas meeste-laste suhetest nõnda - ükski normaalne mees ei taha lapsi, mees, kes ütleb, et ta soovib mingi naisega lapsi, ei ütle seda mitte laste pärast, vaid seetõttu, et tajub ohtu naisest ilma jääda ning püüab nõnda naist endaga siduda. Mulle tundub see ekstreemse arvamusena, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde ja lapsed ongi vaid naiste teema?
Kogu sõnavõtu juures on hämmastavaim see, et rahvaesindaja üldse julgeb midagi seesugust avalikult välja öelda. Põhimõtteliselt on tegemist ju keskmise netikommentaatori väljaütlemisega - üksikemad on kergete elukommetega naised, kelle, kui vastutustundetute indiviidide eest, peaks riik hoolt kandma. Selline inimene on arst? Selliselt mõtlev inimene on valitud Riigikokku? Ilmselt on unistus see, et Riigikogu ei oleks mitte läbilõige meie ühiskonnast vaid parem osa meie ühiskonnast.

Esmaspäev, jaanuar 26, 2015

Ainult sulle, ainult täna, eksklusiivne pakkumine!

Eilses Postimehes kirjutati taas ühest toredast otsemüügiettevõttest, kus pakutakse daamidele näopuhastust, mis tegelikult tähendab 1400 eurose kosmeetikakohvri pähemäärimist. Kui muidu on selliste ettevõtete müügitaktika lihtsalt tüütu, siis sel korral lähenetakse veidi jõhkramalt - kliendi välimust kritiseeritakse mõõdutundetult ning leitakse, et kogu tema kasutatav kreemidearsenal tuleks kohe prügikasti saata. Kommentaarides mainitakse näiteks müügigurude poolt tuvastatud "alkohooliku näonahka" ja "juuksejuure põletikku, mille puhul on ime, et mõni karv veel peas püsib".  1400 eurose kohvri imetooted parandavad need õudused muidugi kohe esimesel pealemäärimisel, mida enamik kommenteerinuid kahjuks ei märganud, aga millest konsultandid neid veenda püüdsid. Imeline lõõgastav õhtu salongis, eks? Meenutab sellist klassikalist vaimse vägivalla juhtumit, kus kõigepealt ohver murust madalamaks alandatakse (milline kohutav välimus teil on! kas te üldse enda eest ei hoolitse? no selliseid kreeme kasutate, siis muidugi! üldse eneseaustus puudub või?) ning seejärel sunnitakse teda tegema asju, millega ta vaid alandatud eneseuhkuse tõttu nõus on (kui te veidigi endast hooliksite, ostaksite meie tooteid. näha on, et te kaunikesti vaene paistate, eks meilt saab järelmaksuga ka). Lõpuks sunnitakse alandatu üles andma ka oma sõpru-sugulasi ja ikka nii, et võtke nüüd oma telefon lahti ja kirjutage kõik kontaktid meile ilusti ümber. Te olete ju ometi hea inimene ja soovite ka teistele endasugustele kollidele head teha?!
Kangemad mutid muidugi sellise "teeninduskultuuri" õnge ei lähe, kuid loomulikult satub ka üksikuid nõrgukesi liimile, kes tõesti usuvad, et ehk austatakse neid rohkem kui nad kallist kreemi endale näkku määrivad. Võeh! Ka negatiivne reklaam on reklaam, kuid antud Postimehe artiklist jäi ettevõttest ikka nii halb mulje kui üldse jääda sai - huvitav, kuidas see nende äri (olevat ju lausa tuhandeid kliente) mõjutab? Samas tegutsevad kõik need kahtlase väärtusega ettevõtted meil edasi, ju siis kliente ikka jagub (ja vaheltkasu on piisavalt suur, et ära elada).
Ettevõte ettevõtteks, aga kuidas need palgatud müüjad ise seda tööd teha suudavad? Sõbranna rääkis just oma tuttavast, kes teda ühte poppi kliendikaardiärisse värvata püüdis, ikka nii, et võta ennast töölt lahti ja hakka tõeliselt teenima. Sõbranna oli siis tagasihoidlikult maininud, et tema meelest see pakutav äri ikka päris töö alla väga ei liigitu ning tema enda tööd selle pärast küll jätta ei soovi. Seepeale lõpetas tuttav temaga igasuguse suhtlemise. Ise olen tähele pannud, et kui kuskilt ilmub välja mingi ammune pool-tuttav ja tahab kangesti suhtlema hakata, siis enam-vähem kolmas lause peale kohustuslikku "kuidas läheb-pole ammu näinud" programmi pajatab mingist uuest imetootest, mida vaid tema mulle eksklusiivse hinnaga pakkuda saab. No nagu mingi sekt kohe, lase aga uksest sisse "räägime Jeesusest!" Emal on ka üks selline kauaaegne sõbranna, olevat lausa piin temaga kokku saada, sest nii kui keegi mainib mõnda probleemi  - plekieemaldusest  peavaludeni, siis on sellel sõbrannal varuks mõni "imetoode", mis igale hädale sobib. Kogu elu tiirleb ümber ühe kinnisidee. Huvitav, kuidas see saavutatakse? Kas mingi kindel vastuvõtlik inimtüüp, kes näeb ümbritsevates inimestes vaid potentsiaalset isiklikku kasu või siis neurolingvistiline programmeerimine?

Reede, jaanuar 23, 2015

Hall aga nahhaalne post-sovjett

Sain eile kokku oma sõbrannaga, kes põikas korraks Tartusse, et näidata enda väliseestlasest sugulasele ka seda Eestimaa kanti. Tema ja sugulase kohtumise lugu oli tegelikult väga lahe, nimelt avastas see Ameerikas sündinud kahe väliseestlase poeg läbi Geni oma Eesti sugulasi ning otsustas foto järgi, et minu sõbranna võiks olla selline sõbralik inimene, kes kohtumisega nõus oleks. Esimest korda käis ta siin viis aastat tagasi ning on nüüd juba pool Eestit läbi sõitnud ning jõudnud kohtuda märkimisväärse osaga oma siinsest suguvõsast. Seegi kord kohtus ta siin nii oma emapoolse kui ka isapoolse suguvõsa liikmetega. Kuna üht liinipidi põlvneb ta Hiiumaal elanud rootslastest, siis ütlesin mingil hetkel, et tegelikult näeb ta hoopis rohkem rootslase moodi välja kui eestlase, kuigi rootsi verd on temas vaid üks kuuendik ning ülejäänud osas on ta nö puhas talumats, kuigi koduseks keeleks oli tal inglise keel ning elanud on ta kogu oma elu heaoluühiskonnas. Ilmselt on päris paljud tähele pannud, kuidas väliseestlased näevad välja...kuidagi rõõsamad ja rõõmsamad kui meie inimesed. Oma peres oli ta kohe 50seks saavana noorim ning vaadates tema õdede-vendade pilte, imestasid kõik siiralt, et tegemist on üle 50ste inimestega.
Mu ema pani seda erinevust tähele kohe kui esimest korda üle piiri Soome sai ning leidis ka kaks põhjust, miks see nii võib olla - esiteks kannavad sealsed inimesed, eriti võrreldes meie vanema generatsiooniga, meeleldi heledaid rõivaid. Eks see on ajapikku muutunud ka, aga kui palju mitte-geisid mehi te teate, kes roosas sviitris ringi käiksid? Eriti talvel on meiemaalastel enamasti seljas justnimelt tumedad vammused. No loomulikult - hele on ju niivõrd ebapraktiline! Läheb ruttu mustaks ja vea seda siis keemilisse kogu aeg. Isegi L. kes on muidu keskmine morn Eesti inimene, pahandas, et poes olid meestejopede valikus ainult mustad värvid. Teine asi, mis isegi esimesega seondub ning millele ma seletust ei oska leida on see, et mu ema väitis justkui oleks "välismaal" puhtam - no ei ole seda tolmu ja läga nii palju. Võib ehk tõesti olla, et tänavapuhastus toimib seal paremini. Vähem tolmu ladestub nii kindlasti ka inimeste näokurdudesse.
Üldiselt saab välimuse järgi mingi rahvuse keskmisi jooni välja tuua - turistigruppi vaadeldes saab kergelt selgeks, kas tegemist on rootslaste, soomlaste või hoopis lätlastega (rääkimata muidugi jaapanlastest või ugandalastest). Välimuse alusel ei kuulu eestlased Skandinaaviasse. Ida-Eurooplastest eristab meid ka miski. Vaadates väliseestlasi tundub aga, et asi ei ole pelgalt geenides - Ameerikas elav väliseestlane on sarnane pigem keskmise valge ameeriklase kui kodueestlasega. Kas me hakkame kunagi kõik sellise heaoluühiskonna inimese moodi välja nägema? Või saab heaoluühiskond enne otsa?
P.S. Ilmselt kõrvaltvaaja teema, aga minu meelest on näiteks rootslased küll keskmiselt ilusamad kui ilusaks peetavad eestlased. Ma nägin Rootsis ikka karjade kaupa teismelisi, kelle näol ei olnud mitte ühtegi ebapuhtust - tekkis kohe tahtmine küsida, et mis kosmeetikat te ometi kasutate.

Ja lõpetuseks loomulikult üks korralik feil ka, ehk siis kuidas endast võimalikult halb esmamulje jätta. Nimelt istusime ühes pubis ning arve tasumise üle arutades tegin ettepaneku, et võtame ühise arve ja pärast omavahel klaarime. Põhjuseks siis säärane kummaline seik, et ühe kliendikaardiga ei olevat võimalik mitmelt arvelt soodustust saada. Petmine muidugi, aga noh. Tänu kliendikaardi allahindlusele olid aga lõplikud summad üsna ebameeldivad - no näiteks maksis õlu 2,38. Arvuta siis seda täissummat kokku, eks. Maksis üks seltskonnas olnud mees, õnneks mitte välismaalane, muidu oleks veel eestlastest halva mulje jätnud. Igatahes olid minu õlu ja kartulid vastavalt 2,38 ja 2,98 ning andsin maksjale 5 eurot, ise mõeldes, et no tagasi pole tal vaja andma hakata. 2+2 on 4 ju. Paarsada meetrit peale seltskonnast eraldumist meenus, et kui sendid ka juurde liita, siis oli arve ometi üle 5 euro. Piinlik, aga noh, elab üle. Kodus meenus, et krt, ma võtsin ju ühe õlle veel. Kuidas saab selline udupea olla! Ja ütle nüüd, et keegi usuks, et ma udupea olen! Loomulikult mõeldakse, et on alles nahhaal. Või siis olen vaid mina ainus, kes seda tähele pani. Ilmselt oleks viisakas ikka sõbrannaga ühendust võtta, et selline asi juhtus ja andku ta tolle meesinimese arvenumber.

Esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Müürilill

Ritsik kirjutas ühel äärmiselt intrigeerival teemal. Roosid ja taustataimed, kartulid ja apelsinid. Peaks mainima, et ei roosid ega apelsinid pole minus kunagi erilisi emotsioone tekitanud. Ei päris ega ka metafoorsed. Eks enamik ilmselt ennast sellise jaotusega ei koorma kah - "puhtaid tüüpe on vähe".
Ma olen vist pigem ekstravert, aga mitte selline klassikaline. Ma olen alati koolipidudel seina ääres seisnud ja oodanud, et saaks "daamide valiku" ajal mõne vastassoost veidriku endaga tantsima tirida. Kogu aeg mõtlesin, et mida kuradit mul viga on, et ma kellelegi ei meeldi - otseselt nagu kõige koledama välimusega ei olnud, õppisin küll hästi, aga oli ka teisi selliseid, keda nohikluse patust hoolimata tantsitati. Ilmselt ei osanud ma normaalselt suhelda, olin enne kooli kodune olnud ja mul ei olnud kogemusi, aga mis põhiline  - mul oli poisipea! Asi, mida millegipärast on kõik ka hilisematel aegadel mind ümbritsenud mehed täieliku turn offina nimetanud. Ei tea mina, mis ürgne instinkt see on, et naisel peavad pikad juuksed olema, aga seda on absoluutselt kõik mehed korrutanud. Mingis eas see küll taandub - proua Rüütli pahmakat pole ka just keegi kiitnud. Eks ma kurtsin seda teemat kodus vanaemale (vanematele oleks kuidagi kohatu olnud) ikka korrapäraselt - lisaks sellele, et mul sõbrannasid pole, ei meeldi ma veel ühelegi poisile ka, ma olen igaveseks üksildusse määratud! Böäää! Vanaema oskas muidugi öelda, et ma lihtsalt mõjun teistele hirmutavalt  - olen selline uhke, ilus ja edukas, lapsed siukseid ei salli, küll aga tulevikus minevat mul paremini kui neil põhikooli populaarsetel. Eks ma tahtsin seda uskuda, aga keeruline oli. Tõepoolest, kui sain 16, avastasin, et juuksed on lõpuks aktsepteeritava pikkuse saavutanud ja enam minust mööda ei vaadata. Välja arvatud siis need, kes teadsid minust eelnevate aastate põhjal mööda vaadata. Deja vud kogesin selle aasta kooli kokkutulekul, kus sattusin just nende põhikooliaegsetega kokku - polnud isegi enam ühtki toonast veidrikku tantsima rabada, sest suurem osa neist ei jõudnud keskkooli lõpuni ning "normaalsete" jaoks olin endiselt nähtamatu. Kohe täitsa naljakas oli taas niimoodi seina ääres seista, aga õnneks oli kohal ka võõrast rahvast, kes minu põhikooliaegsest veidrikustaatusest miskit ei teadnud ja mind tantsule paluda julgesid. Kaua ma seal saalis ei kügelenud ka, sest muusika oli ikka väga mitte minu maitse.
Kogu elu olen alateadlikult seda Courtney välja öeldud tõde järginud ning osaliselt ilmselt see mind veidrikuks teinud ongi. "Niimoodi küll mehele ei saa!" arvasid kõik mu toonased klassiõed - igasugu ennustusõhtutel olin alati mina see, kellele pendel kõige hiljem abieluõnne lubas (no ikka nii 23-aastaselt, kui teistel pidavat juba 18selt mees ja vähemalt 1 laps olema). Flirtida ma ka ei oska, kipun meestega hoopis muusikast rääkima. Või niisama argiteemadest. Ma isegi ei tea, mis selles bravuurikat või feministlikku on, aga nii bravuuritariks kui ka feministiks on mind seetõttu peetud küll. Kas mittebravuurikas ja mittefeministlik oleks oma arvamust mitte avaldada ja meeste naljadele vaid kaasa kihistada? See, et ma ise midagi olla tahan, teeb mu kuidagi "raskeks juhtumiks"? Tegelikkuses tuli muidugi välja, et väljaspool koolimaailma eksisteeris terve hulk inimesi, kes mind sellisena aktsepteerisid, mis sest, et vahel ikka solvas kui mulle sünnipäevaks lilli ei toodud ja põhjendati seda minu "karm eit" olemisega.
Tegelikult olen ma õnnelik, et ma lapsepõlves popp ei olnud. Mitte keegi ei rääkinud mulle titest peale kui ilus ma olen ega muutnud mind sellega ülbeks. Ma kardan siiani ilusaid inimesi, sest enamik neist on just sellise tee läbi käinud. Ilusa ja enda ilust teadliku inimese elu jääb enamasti tühjaks, sest peale enda peegelpildi imetlemise muuks aega ei jää. Teisest küljest kardab ilusaid enamik ning neile julgevad läheneda vaid kõige robustsemad ja nö elukogenumad tüübid, kes ilusa inimese sellega ära rikuvad. Teismelisena on jube üksi seina ääres seista, aga enamasti näitab elu igaühele kätte seltskonna, kuhu ta sobib just sellisena nagu on.

Meenub üks looke kunagisest Tähekesest - lapsed arutavad, mis on ilmas kõige hirmsam - surm, sõda jne. Kellegi vanem õde ütleb, et kõige hirmsam on olla müürilill - see tüdruk peol, kellega keegi tantsida ei taha. Ma ei tea, kas seda oleks pidanud irooniaga võtma, aga mina lapsena võtsin seda kui hoiatust.

Reede, jaanuar 16, 2015

Võtame lapsed ära ja anname homodele kasvatada!

Ärge küsige, kust mu informatsioon pärineb. Ma olen inimene, kellele meeldib ühiskonna kloaakides kolada. Igatahes on taas üks imeline vandenõuteooria liikvele läinud - uus perekonnaseadus on tehtud selleks, et saaks normaalsetest peredest lapsed ära võtta ja need siis homodele lapsendada anda. Näiteks soovitab FB mulle lehekülge "Teata kadunud lapsest" vms uus infotelefon see nüüd tehtigi - selle postituse alt sai lugeda mitmeid tõsimeelseid kommentaare, kus pannakse südamele, et sellele numbrile helistades on varsti su lapsed ära röövitud ja kasuperedesse paigutatud.
Haiglas olles õnnestus mul kokku puutuda inimestega, kellega muidu ruumi jagada ei tule. Minu maailmas oli mõni neist asotsiaal, tegelikult aga ilmselt lihtsalt üsna keskmine inimene. No selline ahelsuitsetaja-ropendaja, kelle mees on vangis istunud ning kelle peres käib sotsiaaltöötaja. Huvitav, et sellised inimesed ei varja seesuguseid fakte mitte kunagi, ka oma telefonikõned "kalli abikaasaga" stiilis "nahui, kui sa jälle täis oled, siis siia tule!" peeti täiesti avalikult. Imikule lutipudel käterätiku najal suhu, ise haigla välisukse vahele suitsu tõmbama. Toidusegu seisis tunde laual enne kui seda titele anti. Ma ei hakanud midagi ütlema ka, sest neiu teatas enne, kuidas ta "vihkab, raisk, kõiki, kes teda õpetada julgevad". Pärast tuli muidugi välja, et ta tõepoolest lihtsalt ei teadnud, et nii ei tohi, siis tundsin ennast süüdi, ma ei tulnud ju selle peale, et see pole elementaarne tõde, mida ta lihtsalt pohhuismist eirab. Hirm tuli naha vahele, et päriselt lastakse selline inimene vastsündinuga koju või? Tegelikult tal kodus oli juba üks laps, seega mingil moel oli ta omadega toime tulnud. Mõtlesin, et meditsiinitöötajad ei tunne vist sigaretivingu kui lubavad neiul last rinnaga toita, võiks ju ometi soovitada sellises olukorras vaid toidusegu anda. Kui aga lugeda artikleid sellest, kuidas mõned endale sünnituse ajal narkootikume süstivad, siis ahelsuitsetamine on selle kõrval ikka väike pahe. Samamoodi liikus haiglas ringi jutt ühest teisest noorest emast, kes olevat alles sünnitusel teada saanud, et ta rase oli ning seejärel paari päeva pärast haiglasse tagasi sattunud, sest laps oli laualt maha kukkunud. Ülejäänud emad veendusid üsna kiiresti, et tegemist on vaimselt veidi kerge tegelasega ning nende nõudmisel kutsuti haiglasse sotsiaaltöötaja. Ma ei tea, kas sellest ka mingit kasu oli, ehk sai nimi vähemalt kuhugi registrisse, aga igatahes kojuminekul oli noor ema oma vastleitud boyfriendile (imekombel leiavad sellised endale alati boyfriendi) ohanud "Ei tea, mis ma sellega nüüd peale hakkan?" Teiste emade südamerahuks oli mees veidi teravam pliiats tundunud ning vastanud, et sina ei pea midagi tegema, küll mina ta üles kasvatan. Loodetavasti jagub mehel selleks jaksu.
Ma arvan, et sellised olukorrad šokeerivad iga ema. Tekitavad reaktsiooni, et "lapsed tuleb päästa!" Tegelikkus on see, et lapsed kasvavad igasugustes oludes. Me ei saa kõrvaltvaatajana öelda, et sellised vanemad oma lapsi ei armasta. Nad lihtsalt ei oska teistmoodi elada. Viimases National Geographicus oli lugu sellest, kuidas sarnastest oludest pärinevaid vanemaid USA-s hariti laste kasvatamise teemadel ning kuidas see parandas laste hilisemat hakkamasaamist oluliselt, samuti olid vanemad õnnelikud, et nende lapsed saavad võimaluse õppida ja areneda. Ilma koolituseta ei oleks vanemad osanud oma laste arengut toetada. Sest mõne inimese jaoks ei ole lapsega suhtlemine, raamatute ostmine, mänguasjade kasutama õpetamine jms iseenesestmõistetav.
Vahepeal vist taastati vähemalt osaliselt kord, et mingil ajal peale lapse sündi külastab kodu meditsiinitöötaja. Ma tunnen üht sellist, kes varem seda tööd tegi ja väitis, et ikka päris suur protsent kodusid tekitab küsimuse, kas see on ikka õige koht lapse üles kasvatamiseks - koristamata (isegi mina suudan end võõra inimese külastuseks niipalju kokku võtta, et suurem laga kokku pühkida) kodu, pidžaamas kammimata juustega lapsevanem, tuulutamata ruumid ning üle selle lõugav telekas (mulle ütles haiglas ämmaemand, et minu palatisse tulles tal alati kõrvad puhkavad, sest mul ei mängi telekas 24/7 - kui see juba ämmaka hulluks ajab, siis mida veel sellest vaesest vastsündinust arvata?). Võtame kõigilt sellistelt lapsed ära ja anname homodele?

Kolmapäev, jaanuar 14, 2015

Kirjasõprusest*

Mõtlesin siin, et blogide lugemine-pidamine-kommenteerimine on justkui uutmoodi kirjasõprus. Mul oli kunagi ikka vääga palju kirjasõpru. "Meie Meelest" sai neid. Enamik mu kirjasõpradest olid tüdrukud, sest poisid kirjutasid enamasti ainult sellest, mis trennides nad käisid ja see oli minusugusele spordikaugele inimesele surmigav. Mõned perverdid sattusid ka ikka sekka muidugi. Neile ma ei vastanud. Suurema osaga kirjasõpradest sai ikka vähemalt aastajagu kirju vahetatud. Mis oli kõige parem tunne? See, kui ootasid postiljoni, kes tuli enamasti kell 12 ning tõi uue "Meie Meele" (vist kolmapäeviti?) ja mitu kirja. Ma näen vahel siiamaani seda unes. Kirjasõpru elas mul pea igas maakonnas, saartelt vist küll kedagi ei olnud. Vahepeal oli ka paar soomlast ja üks kreeklane. Lisaks kirjadele sai ka erinevat tavaari vahetatud - kleepekaid, lemmikbändi pilte, udukaid (kes veel mäletab, mis need olid?). Mul on siiamaani suurema osa endiste kirjasõprade nimed meeles, paljudega sai ka pilte vahetatud, needki on kusagil olemas veel. Kirjad on nüüdseks hävinud, eks nimedki hakkavad vaikselt meelest minema. Nimedega on ka see lugu, et paljud on vahepeal abiellunud ja nime ära vahetanud. Ja päris paljudel oli selline keskmine Eesti nimi ka, millenimelisi mitmeid leidub. Huvitav, kas keegi neist mind veel mäletab? Ega ma ei soovikski mingit vana tutvust üles soojendada, lihtsalt oleks huvitav teada, mis neist inimestest nüüdseks saanud on. Päriselt kokku ei saanud ma ka kellegagi neist. Lihtsalt inimesed, kellega mu elu kunagi mingis punktis põgusalt ristus, kes teadsid minu nime ja lemmikbändi. Aga mingil hetkel olid nad tähtsad. Ilmselt pihtisime rohkem oma saladusi kirjasõpradele kui neile, kes meid "päriselt" tundsid. Kas blogidega pole sama? Kes sind niisama ikka viitsib kuulata.
Tänapäeval on kirjasõbrad vist ikka väga vähestel inimestel. Kes suudakski käsitsi pikka kirja kirjutada. Oh, ja me veel kaunistasime oma kirju nii, et vähe polnud. Siis mingil hetkel sõitis päris-elu sisse ja kellelgi polnud enam aega mingeid kirju kirjutada. Huvitav mõelda, et eluaastatel 16-25 vms elasin ma hoopis mingit muud elu kui enne ja peale seda. Näiteks ei lugenud ma vabatahtlikult peaaegu mitte ühtki raamatut läbi. Ja nüüd tekib äkki nostalgia just sellele eelneva aja vastu, et mis mind siis mõjutas, kellega ma siis suhtlesin jne. Ma ei suhtle peaaegu ühegi inimesega  perioodist 16-25, sest siis olin ma alati keset seltskonda, aga nüüd iseloomustab mu nädalavahetust pigem selline vestlus - mina: "issand, mul selg nii jubedalt sügeleb!" L :"äkki on lamatised?".
Kas see ongi normaalne? Ja see tunne ka, et tegelikult on kõik need eelmiste ajajärkude "minud" minus kusagil alles? A mis ma nüüd elu lõpuni teen? Mul saab sügisel 10 aastat ühes töökohas - kas ma tõesti pean seal veel mingi 35-40 aastat vastu, kuni pensionini? Kolm korda rohkem kui praegu kokku? Ei ole ju võimalik? Kui palju muutusi veel ees ootab? Mulle muutused ei meeldi. Ma olen kogu oma elu pmst ühes kohas elanud (va 9 kuud Tallinnas). Mu pinginaabri vanemad käisid mu emaga ühes klassis - mu ema naabri"tüdruk" on siiamaani tema naabri"tüdruk". Kas ma igatsen ka sellist elu? Minu ema on eluaeg ühes ja samas ametis püsinud. Sellise elu jaoks oleks ma pidanud ka endale mingi traditsioonilise eriala valima. Ma ei kujuta ette, et peaksin enda "turvatsoonist" eemale kolima nagu vist suurem enamus inimesi teeb. Elu pole mind väga üllatanud (õnneks? kahjuks?) va see, et kui 2007. aasta sügisel oleks keegi mulle öelnud, et järgmise aasta jaanipäeval olen koos sellise isikuga nagu L. ja ootan last, siis ma oleks vist ennast pooleks naernud - milline idiootsus! Sirvisin korraks selleaegseid postitusi - what a nice mess I was! Aga draamat on vaja, draama kaunistab inimest, kui elu draamat ei paku, tuleb seda ise teha.
Eile just lugesin kellegi blogi ja mõtlesin, et ma ei saa mitte midagi aru, mida see inimene öelda tahab, täna olen ise samasugune. Ju siis on seda enesest väljakirjutamist lihtsalt vaja. Hea on, et pole kirjasõpra, kes sellele vastama oleks sunnitud, vaid lihtsalt mõned inimesed, kes võib-olla loevad aga pole kohustatud kommenteerima.

*Ehk kirjand teemast mööda

Reede, jaanuar 09, 2015

Teine reaalsus

Sattusin eile õhtul FB-s üht vestlust lugema. Ma ei nimeta siin kedagi nimedega ega tsiteeri, seega lihtsalt minu interpretatsioon asjast, loodetavasti ei ärrita asjaosalisi.
Igatahes lugesin ma kõigepealt algset postitatud mõtteavaldust, mis oli siis ajendatud Prantsusmaal toimunud terroriaktist ning kuna seal olid laused stiilis "kui ei taheta tunda teisi kultuure, kui maailm on must/valge", siis eeldasin koheselt, et juttu on terroristidest. Tähelepanuta jäi viimane lause sellise käitumise puhul leinalintide varumise vajadusest. Mõtteavalduse autoriks oli üks kristlik kirikutegelane. Eks imestajaid oli teisigi - et oot, kas tõesti õigustatakse vägivalda? Oli vaja siis neid pilte joonistada - saite nüüd, mis tahtsite? Kuigi algses mõtteavalduses ühtki pehmet tooni silma ei paistnud, hakkas autor hilisemas mõtetevahetuses kaitsma seisukohta, et tema tõi välja vaid põhjus-tagajärg seose ega õigusta kuidagi vägivalda, mis on loomulikult paha. Oot, kust see mulle tuttav ette tuleb? Ah jaa - eks ikka need seelikud ja vägistamine, näägutamine ja peksmine - ei-ei, vägivald on muidugi paha, aga, AGA! ei tasu ikka provotseerida, üks asi lihtsalt viib teiseni ja sinna ei saagi midagi parata. Seekord olid sellesisulise arvamuse tulihingelised laikijad peamiselt kõigile tuntud perekonnakaitsjate leerist. Kristluse monopoli kandjad Eestis. Eks keegi tuligi lõpuks välja hämmeldusega, et kuidagi imelik on, kuivõrd sümpatiseerivad meie esi-kristlastele (mitte kõigile kristlastele siis, sest suur osa tolle kirikutegelase tutvusringkonnast on samuti kristlased ja nemad neid arusaamu ei jaganud) islamiäärmuslaste ideed. Selle peale pööritasid süüdistatud muidugi segaduses silmi, et kuidas ja mismoodi, aga küsimus jäi ikkagi õhku. Mu meelest on neid kattuvaid punkte ikka ka üsna palju. Ja taaskord - mis on usul sellega pistmist? Enamik kooseluseaduse vastaseid ei ole ju sugugi usklikud, aga niisama "meile see ei meeldi" on ka nõrk argument, appi tuleb võtta üks vana ja enamikule võõras raamat, mida saab tõlgendada nii nagu vaja, kuid mille olulisus on end ajas tõestanud. Miks? Sest meile on vaja korralikku traditsioonilist ühiskonda, kus poleks samasoolisi, ei tehtaks aborte ja käputäis tähtsaid onusid saaks teiste elu üle otsustada, ainult nii saame peatada moraalse allakäigu ja pedofiilid. Pedofiilid? Kui nii, siis loomulikult, see on jube, mis toimub, mina küll kardan oma laste turvalisuse pärast, loomulikult toetan! Tavalised hirmud, millele rõhudes ennast võimule upitada. Huvitav on see, et keskmine perekonnaseaduse vastane, kellele lihtsalt "peded ei meeldi", ei oska ehk aimatagi, et istub samas paadis seltskonnaga, kelle meelest on igati loomulik, et pilapildi joonistamine toob endaga kaasa surma. Või on see lihtsalt kaval võte toetamaks seisukohta "kui on must, siis näita ust", millega suur osa toetajaid ilmselt nõustub - et siis näete, mis juhtub kui metslased oma riiki lasete, muid variante ei olegi. Tsiviliseeritult "kui te teisi kultuure ei austa"-egiidi all.
Nii nagu "toleraste" kahtlustatakse homopropaganda toetamises - varsti õpetatakse koolides homo seksi! varsti saab koertega abielluda! varsti on pedofiilia legaalne! nii näeme meie perekonnakaitsmise taga loosungeid: keelame abordi! naisepeks au sisse! keelame naistele hariduse (selleks, et neid kaitsta, muidugi)! naise koht on kodus! Erinevad reaalsused, ilmselt.
Üks minu meelest väga tabav mõte oli selles FB-vestluses muide see, et äärmuslastel üldiselt puudub huumorimeel. Eriti just seda liiki, mis võimaldab enda üle naermise.

Teisipäev, jaanuar 06, 2015

Korralik karvane feminist

Oleks juba peaaegu läinud Rentsi postituse alla ilkuma, et mida üks feminist epilaatoriga teeb, aga nüüd pean tema soovitatud mudeli endale kuhugi üles märkima ja ilmselt ka soetama, sest juhtus selline kole lugu: palusin mina Minil oma jalga sügada (no milleks need lapsed siis on, kui mitte selleks) kui too järsku kisama: "Fuhh, öäkk, sul on jala peal karvad! Öäkk, vastik! Mõtle, kui rõve on kellegi karvast jalga sügada!" Silme ette kerkivate õudsete piltide leevendamiseks olgu lisatud, et ma ei ole mingi eriliselt karvane Chewbaccat meenutav naine, pigem on sellised üksikud pikad, võikad ja mitte kõige tumedamad karvad. Igatahes on neid oluliselt vähem kui L.-l, kes silkab rõõmsalt paljasääri kodus ringi ja kelle karvad Minile ette jäänud pole. Kuna ma ka ei usu, et oleksin teinud avaldusi stiilis "naine olgu karvutu!", siis kust laps selle peale tuleb? Ega karvaseid inimesi naisi muidugi eriti kusagil kohta küll. Ükspäev just lugesin Heinz Valgu Kuku-klubi raamatut ja seal oli üks pilt, mida ma lausa uurisin, et kas on fotomoonutus või on tõepoolest lühikese seelikuga naise jalad karvased - see on nii ennekuulmatu ju! Tol ajal (vist oli 70ndatest see foto) ehk mitte, aga praegu küll. Suveks kraabin ikka enda omad ka maha, aga talvel olen küll laisk. Huvitav, kas sotsiaalne surve olla karvutu mõjutab juba väikseid lapsi, nii et nad mõistavadki karvutut kui ainuvõimalikku? Sel juhul on igasuguste vastuvooluujujate lootused küll luhta läinud, sest järgmise põlvkonna jaoks pole karvutu mitte lihtsalt sotsiaalselt soovituslik variant, vaid norm, millest kõrvalekalle on ebanormaalsus, millega keegi riskida ei taha. Ma ka ei kujutaks ette, et ma suvel lühikese seeliku ja karvaste jalgadega ringi laseks. Miks? Sest no...rõve on ju? Mäletan, et kunagi kooliajal sõbrannadega rannas olles avastasin, et ühel neist olid kaenla alt karvad ajamata. Ma ei mõelnud sel hetkel isegi, et "nii ju ei käida ringi" vaid konkreetselt, et see on rõve ning püüdsin hiljem vältida teise kaenlaaluste poole vaatamist. Kas see pole mitte sama silmakirjalik kui see kiri lehes, kus kirjutati, et miks noored end küll nii koledalt riidesse panevad, end tätoveerivad ja augustavad? Ma olen ju ometi väljendusvabaduse poolt, aga need karvad...See läheb juba pigem samasse klassi tatikoll ninast väljas ringi käimisega, iseasi, et tatikollist alati ise ei teata. Kuhu me nii jõuame? Ilmselt mingi vägeva tooteni, mis inimkeha karvad lõplikult kaotada suudab (praegune kallis fotoepilatsioon on mõttetu raha tuulde loopimine). Samas olen kuulnud, et Lõuna-Ameerika naised (ja osaliselt ka Lõuna-Euroopa) ei vaevu oma tumedate karvadega nõnda võitlema kui meie siin külmas kliimas enda õhukeste ja heledatega teeme. Vahel keegi küll kusagil hoiatab, et mõelge kui karvasuse trend tagasi tuleb, mis te siis teete kui edukalt oma karvadest vabanenud olete? Kas tõesti keegi usub, et see võiks tagasi tulla? Karvasus on pigem rudiment ning kuulub ühte patta kolmanda silmalau, ussripiku ja sabakondiga, mis meil küll on, aga mille otstarbest enam keegi aru ei saa.
P.S. Lisaks naistele liiguvad karvutuse poole tegelikult ka mehed, kuigi neil on, ilmselt vastukaaluks metroseksuaalide levikule, au sisse tekkinud ka ürgmehelik karvakasvanud tüüp. Huvitav, kas moodne karvutu naine eelistab karvutut meest või seda ürgset tüüpi? Kui teine variant, siis suurenevad meeste ja naiste omavahelised erinevused tulevikus veelgi.

P.P.S. Muuseas, hetkel on käimas aasta 2014 feministi, šovinisti ja homofoobi valimised. Mina valida ei oska, sest õnneks ei tea ma kõiki lugusid, mis osade nimede taga peituvad. Mis need Muuli ja Randjärv tegid? Kes see Markus Järvi on? Rääkimata esitatud feministidest...Selgitused võiks tabelis juures olla. Või noh, eks mina olen ikka väheteadlik omal süül ega kõlbagi nõnda kaasarääkima. Ignorance on bliss, ikkagi.

Esmaspäev, jaanuar 05, 2015

Ei ole sisserändaja järeltulija

Ma olen ikka väga sügavale undergroundi langenud, vaatasin Aastahiti esi neljakümmet ning avastasin, et Eesti lugudest olen ma kuulnud täpselt ühte (Smilersi Mojitot) ja välismaa omadest olin napilt pooli, millest enamik olid viimase paari kuu lood. Samamoodi pole ma näinud ühtki episoodi ühestki telesaatest, mida vana-aasta õhtu teleprogrammis näidati või parodeeriti. Ei jäänud muud üle kui vaadata "Puhkus Mehhikos"-maratoni. Kes ei tea, siis tegemist on "Jersey/Geordie Shore" vene variandiga ja no kes neid ka ei tea (kusjuures ma ise pole kummastki ühtki osa näinud, aga tean ikka, kes on näiteks Snooki - ilmselgelt on see väga oluline teema, mida meedia kajastab), siis see on üks saade, kus kamp pidutsemishimulisi noori saadetakse ühte kuurortisse elu nautima. See on viisakas tõlgendus siis. Üks lõputu joomine, oksendamine, keppimine, kaklemine ja oma lolli aju demonstreerimine reaalsuses. L. sattus seda kunagi kogemata vaatama ja imestas nüüd, et milline debiilik seda ometi vana-aasta õhtul vaadata tahaks. Mina seevastu ei viitsinud kogu õhtu arvutimänge mängida ja tema väitis, et ühtki normaalset filmi ei ole, mida ta vaadata tahaks. Viimases hädas pakkusin Kääbiku välja, aga sain siis teada, et hullemat saasta kui LoTR/Kääbik ja Harry Potter pole olemaski. No võib-olla Muumitrollid, kelle plakatit ta ei nõustunud lastetuppa üles panema, sest see ajavat teda oksele. Nagu aru võite saada, ei olnud mul põhimõtteliselt mitte mingit võimalustki mitte Puhkust Mehhikos vaadata.
Täitsa õpetlik oli, ei kahetse. Sain teada vähemalt kaks tarkusetera, millest esimese unustasin juba ära ja teine on liiga isiklik, et avaldada. Ma olen muuseas inimene, kelle käest uued tuttavad armastavad ikka küsida, et kas mul on kuskilt otsast slaavi juured. Olevat ebatavaliselt temperamentne. Ei ole vene geene kummaltki poolt suguvõsast. Emapoolne vanaisa oli hoopis sakslane, ülejäänud eesti talumatsid. Mehhikos puhkavatel slaavlastel oli teemaks hoopis see, et kui keegi temperamenditses, siis küsiti kohe, et "sa oled kaukaaslane, eks?" Naljakas oli see, et kuigi kõik olid kokkuvõttes inimesed, keda ma enda kõrval üle poole tunni ei taluks, siis sellest, kui kellelgi üle viskas, sain ma absoluutselt aru. Minu hinnangul on poole haledam tibi, kes maani täis meest palub, et see ikka tema tuppa magama roniks kui see, kes teda litsiks nimetanule lillevaasi selga viskab. Minu vaatluste tulemusena peetakse meil temperamentseks inimest, kes oma arvamuse välja ütleb, mitte ei kihista kusagil nurgas. Ja ma ei mõtle siin "Onju Pille on lits?!"-tüüpi arvamust vaid sellist olukorda, kus on vaja millegi üle arvamust avaldada - a la kuhu edasi minna või räägi oma lemmikbändist. No igatahes ei vaadanud ma seda saadet pidevalt kui "OMG mis haiged hullud!" vaid olin nõus, et vahepeal peab enda eest seisma ikka ka.
Aasta on üldse kiirelt alanud. Üks hiline pubiralli stiilis jõulupidu peetud, 2,5 raamatut loetud, korraks haigeks jäädud ja peaaegu tervenetud, bowlingut mängitud.  Raamatutest (need siin paremal pool eraldi lehel kirjas ka nüüd) Palahniuk on neile, kes pornot ei karda, iseenesest hea idee ning mõnus must huumor, lisaks mahlakad viited erinevatele popkultuuri ilmingutele. Selline raamat, mille võiks kinkida kõigile neile "Halli varjundi" sõpradele. Vahepalana võtsin paar "Minu"-sarja raamatut ka (Bulgaaria ja Filipiinid), mis küll kumbki ei kõneta, sest peategelased lihtsalt minu jaoks niivõrd võõrad karakterid, et samastumist pole karvavõrragi. Bulgaaria peategelane siis absoluutselt keskmine Eesti mees, kes tahab kangesti äri teha, vahepeal lõõgastub end täis juues või sporti tehes ning mõnikord tuleb meelde, et tal on kuskil mingi naine ja laps kah. Filipiinide peategelasel lähevad põlved nõrgaks kohe kui esimest eksootilist meest näeb, no ja siis ongi juba paradiis. Igav.