Esmaspäev, september 21, 2020

Homedrinking is killing nightlife!

 Netis jagati parimaid koroonameeme, ma leidsin selle ja heldisin:

Kaspar ja tema redised - nii mina ju! Ikka ei ole miski reaalne ja tahaks rediseid istutada lihtsalt. 

Reedel käisin, "rediseid istutamas". Paistab, et väljas käimine ongi endisel kujul lõppenud. Lähed ühte või teise baari ja inimesi lihtsalt ei ole. Mõned baarid, kus varem kedagi ei käinud, on üle võtnud mingi ülimalt kahtlane seltskond - dress+toss+umbjoove. Pool seltskonda joob hõlma alt oma jooke ukse taga. Normaalseid inimesi mitte kuskil! Ok, äkki Genis oli, aga sinna me ei läinud, oli miski tudengiüritus. Läksime Salongi, kus post-punk pidu. Ärge laske end eksitada sõnal "punk", post-punk on täiesti ilus intelligentsete inimeste musa. Baaris mõni inimene oli, saalis peale meie veel diskorid ja nende kaks sõbrannat. Ja muusika oli nii hea! Mitte keegi ei tantsinud. Natuke rahustas südant see, kui olime leti ääres ja sinna tormas üks umbes 18-aastane poiss ja hõikas vaimustunult, et juba on Bauhausilt kaks lugu tulnud! Et on veel inimesi, kes hoolivad. 

Kodubaaris juhtus ka intsident, tavaliselt seal hea muusika, aga siis kappas sisse taas mingi osside punt ja nõudis soovilugu. No seal alati mängitakse, ise ka tellinud. Need tellisid eesti süldi popurrii. See on see asi, mis mul üle viskab. Mäletan, et ainus kord, kui ma keska ajal oma sõbrannades sügavalt pettunud olin, oli see, kui nad bussiekskursioonil mingeid sarnaseid imalaid eestikeelseid lorilaule kõik kooris jorutama kukkusid. Ahastuses küsisin, et kus kohast te ometi selliseid jõledusi teate?! Vastati, et aga külasimmanitel ju mängitakse. Vot, külasimman on asi, kuhu ma iial sattunud ei ole ja kui me nüüd reedel sõbrannaga baaris istusime, tuli sama asi jutuks. Tema ka maalt pärit ja väitis, et sellised popurriid olid kohustuslik element igal maapeol. Mingi kultuuriline fenomen ilmselt, millest ma totaalselt ilma olen jäänud (ja ei kahetse). Muuhulgas sain teada, et fraas "jeberijee, ilmajaam", mida L. vahetevahel korrutab, ei pärinegi mõnest mulle tundmatust filmist, vaid on mingi õudse laulu refrään. "Sa ei ole seda kunagi kuulnud?" imestas sõbranna. Ausõna, ei ole.

Miks peab baaris käima, miks kodus juua ei või? Mulle meenus see erisus esimeses baaris, kuhu me läksime ja kus serveeriti Gordon'si džinni ilma jääta ja juurde kallati pooleteiseliitrisest Schweppesi pudelist odavat toonikut - seda ma võin jah ise ka teha. Kodubaaris mingeid Gordon'seid isegi ei müüda. Ja jää ning tsitruseta kokteil on selline fopaa, mida mu endisest baarimehest sõber isegi kodustes tingimustes taluda ei suuda. Ma tahan erinevaid maitseid, mis on kallites pudelites, mida ma endale koju soetada ei raatsi ja ma tahan purustatud jääd! Ok, ükskord sõbrad Mojito jaoks tõesti purustasid mul köögilaua taga ka seda jääd, aga see lärm oli kõrvulukustav ja vaev rõõmuvõttev. Ma tahan ilusaid pokaale, põnevaid snäkke ja 0 nõudepesu. Huvitavaid interjööre ning melu. Võimalust kohtuda inspireerivate inimestega. Muuseas, lugesin sealt Eia Uusi raamatust, kuidas kodust pidu korraldati - no ikka nii, et päev ette hakkad valmistuma ja küünlad, salvrätid, ilusad nõud jne ning pärast pidu koristad kõik ära ka ning mõtlesin - minu jaoks oleks see pidu ettevalmistuste ja koristamiskohustusega rikutud. Ma ei saaks niimoodi nautida. Ma tahan minna ja lasta enda eest hoolt kanda, ma ei taha korraldada ega vastutada. Ma tahan oma rediseid tagasi! 

P.S. Tööandja pani kevadise reisi kuupäevad paika. Ma ei suuda nüüd otsustada, on see reaalne või mitte, aga vähemalt on millegi nimel elada.


Kolmapäev, september 16, 2020

Meil omal ajal küll...!

Ma üldse ei salli neid, kes kukuvad seletama, kuidas "neil omal ajal küll" - selge märk kännustumisest mu meelest, aga. Ma usun, et alati on olnud igasuguseid, samas hetkel loen Eia Uusi kurikuulsat viimast romaani (nime ei saa kirjutada, sest see ei käändu inimesemoodi) ja see pole üldse mitte ainuke, kus põhikooliealised muudkui käperdavad, amelevad ja teevad muud säärast. Üldse mitte soovides pisendada kellegi teismeea kannatusi, räägin lihtsalt enda omadest.

13-aastaselt peikad? Mingid poisid, kes suruvad su koolis pikali ja käperdavad tisse? Räägitakse, et tänapäeval on puberteet varasemaks nihkunud, aga vähemalt Eia Uus´i raamat räägib täpselt minuvanuse peategelase elust. 40-ringis inimesed. Mu meelest mingisugune seksuaalsus üldse tuli nii 16-aastaselt, aga 13 oli vähemalt meil see iga, kus vastassugu oli rõve ja tabuteema. Loeti küll Põhjanaelast 12-aastase Sanna lugu, kes väitis, et "seks on mõnna!", aga keegi ei uskunud. (Nagu kõik teavad Sanna lugu, onju? Netis väideti, et see olla hoopis naljakiri olnud, aga toonaste teismeliste maailma mõjutas laialt). Mingid kõlakad käisid, et kuskil pidada olema poisid, kes tunni ajal tütarlaste rinnahoidjaid selja tagant lahti teevad. Ma ei tea, mis skandaal sellest tulnuks, kui meil klassis keegi seda üritanuks. Meil peksti üksteist tahvlilappidega ja klobiti niisama, aga see, kes oleks midagi niisugust üritanud, oleks eitede käest rämedalt tappa saanud. Poisid ju kartsid tüdrukuid! Mindi üle tee ja tehti nägu, et ei tunne, kui mõni vastu tuli. Peikad? Haahaahaa! Endavanused poisid olid nilbed tatid, vanemad poisid hakkasid huvi pakkuma umbes 16-aastaselt ja ainsad armumisobjektid olid Backstreet Boys ja Koit Toome. Mu meelest elasid sellevanused tüdrukud ja poisid niivõrd erinevates maailmades, et kokkupuutepunkte peaaegu ei olnudki. Tõsi, keegi võõras tüdruk kunagi imestas, et meie koolis ongi poisid sellised tatid või, neil küll mitte, aga meil tõesti ajasid poisid veel põhikooli lõpus üksteist tahvlilappidega taga ja naisi nägid ehk ainult unes. 

Aga et mingid paarikesed põhikoolis? Jah, mäletan, meil üks oli, siis kui mina juba keskas käisin. Sellest tuli õudne skandaal, vanemad aeti neil vaesekestel kooli - kuhu see kõlbab, istuvad sööklas üksteisel süles ja suudlevad! Amoraalsus kooli territooriumil! Mingit lahendust ei saabunud, teismeliste vanemad täielikult tolereerisid noorte armastust (mida nad siis ikka tegema oleks pidanud?), aga meelde jäi see kui erakordne sündmus. Keskkoolis jah juba mingid paarid olid, kuigi ma siiani imestan, kuidas mõni ometi suudab sellise pilguga vaadata tüüpi, keda ta esimeses klassis paksude pruunide (mõnel juhul ka täispissitud) sukkpükstega mäletab? Samas see on juba minu mure, üllatavalt on enamik neid minu keskaaja paare siiani koos ja see on ainult tore. 

Et mitte jätta endast muljet kui lihtsalt ühest koledast eidest, keda keegi käppida ei tahtnud, siis tegelikult üks episood isegi oli. Keskkoolis, paralleelklassidevaheline disko. Üks kole poiss paralleelist kutsus tantsule, juhtus aeglane lugu tulema ja ta toppis oma külmad käed mulle kampsuni alla. Mäletan, et mõtlesin - vahi, kui julge teine, kes ta enda arvates on? Ega ma midagi öelnud või häbistatult minema tormanud, lihtsalt mõtlesin, mihuke lollakas. Lihtsalt üllatav oli, ei uskunud kellestki midagi niisugust. Loo puändiks oli see, et järgmisel nädalal näidati koolis filmi sünnitusest ja see tüüp oli ainus, kes ära minestas. Nagu tissi katsuma oled kõva mees, aga jalgevahet nähes vajud ära? Sellest sai hea nali, mida edasi rääkida. Ma ei tundnud, et see, et mind käperdati, kuidagi minusse puutuks. 

Üldse, seoses kooli ja poistega ei meenu midagi piinlikku. Keskkoolis eksis üks klassivend sügisel kehalise riideruumi uksega (poiste ja tüdrukute omad olid võrreldes eelmise aastaga ära vahetatud ja tema ei teadnud) ja siis oli häbi hoopis tema poolel, mäletan. Et noh, ikka kehtis see - poisid kardavad tüdrukuid. Ma olen selle kuidagi iseenesestmõistetavalt ellu kaasa võtnud. 

Seoses kehadega läksid minu puhul nõmedaks hoopis naised. Kooliarst, kes klassiõe juuresolekul külma käes kügelevale palja ülakehaga mulle käratas: "Mida sa häbened oma tisse? Teised sinu asemel oleksid kadedad!" Tahtsin maa alla vajuda. Kunstiõpetaja, kes taaskord teiste juuresolekul teatas, kuidas minu puhul ilmselt keegi esimesena näkku ei vaata...See traumeeris mind ikka piisavalt, et ma hilisemas elus küsisin kõigi oma peikade käest selle paikapidavuse üle. Ja mitte pagana ükski ei kinnitanud seda arvamust! Kõik olid pigem hämmelduses sellest arusaamast, et ega me mehed, ikka nii pealiskaudsed ka ei ole. Või ma olen saatuse nöögina mittetissifetišistide otsa sattunud lihtsalt, sest ma tegelikult usun, et mehed sõltuvad oma hinnangutes enamjaolt visuaalist. Kui mulle on öeldud, et ma olen ikka koletult naiselik naine ja ma silmi pööritan ning selgitust nõuan, siis vastuseks on enamasti "a sul on naiselik figuur ja pikad juuksed" Nojah, siis. Lõikan juuksed maha, panen koti selga ja enam naine pole. Lihtne. L. vaeseke väidab, et kõige olulisem naise juures on jalad, ma ei tea, kuidas ta nii vale naise otsa sattus siis, sest minul on lühikesed jalad (pun intended) või vähemalt nii tundub, kui ma poodi pükse ostma juhtun. Teisalt saan ma vähemalt kindel olla, et mind jalgade pärast ei peeta.

Neljapäev, september 10, 2020

Alec Butler. Rämeparadiis


See on üks neist raamatutest, mida on raske hinnata kui kirjandusteost. Peategelane ei kanna küll autoriga sama nime, kuid ilmselt on tegemist suures osas autobiograafilise looga. Kuidas sa paned hinde teise inimese elule? Samas on see väga oluline raamat selleks, et mõista endast hoopis erinevat reaalsust, arendada empaatiat ja natuke kastist väljapoole mõelda. Mikk Pärnits soovitab seda keskkooli kohustuslikuks kirjanduseks. Noor inimene ehk saab hakkama jah, ma ei soovita seda aga kindlasti neile, keda kõiksugu asjad, eriti kehalised, kergesti šokeerivad (ja erinevalt Pärnitsast ei usu ma ka raamatu harivat mõju Kullerkupu-muttidele, nemad näevad esimest suguelundit ja löövad kaane kinni, Onu Heinosid roppus ehk ei peleta, aga nemad ei raali jälle seda välja, mis seal taga on). Naturaalset seksi on ikka omajagu. Samas tekib küsimus, mida on ebamugavam lugeda, kas noorte omavahelise loomuliku seksuaalakti kirjeldust või kirjeldust sellest, kuidas arstid peategelast "normaalseks" ümber õpetada proovivad? Vähemalt minul oli viimast tunduvalt raskem taluda, loodetavasti on see kõigiga nii. 

Lugu räägib tegelikult ühe väga kurva armastusloo, nagu noorte armastusega pahatihti on. Ainuke erinevus, et selle loo peategelaseks on poiss, kellel lisaks habemele kasvavad ka rinnad ja algavad päevad ning tüdrukust, keda kõik litsiks peavad, aga kes muuhulgas on intsesti ohver. Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea...

Kui palju kannatusi põhjustatakse lihtsalt selle tõttu, et püütakse muuta midagi, mis meie "normaalsesse" maailmapilti ei sobitu? Ka juhul, kui see sobimatu mitte kellelegi halba ei tee. Lõpuks on ainukesed, kes tõesti halba teevad, need, kes teistsugust väevõimuga muuta püüavad. Eesmärk pühitseb abinõu? Peategelane pääseb sandistamisest ainult tänu oma vanemate armastusele ja ühe (!) meditsiinitöötaja inimlikkusele. Jah, armastusest püüavad vanemad algul oma last muuta - et teda kaitsta. Kui palju kannatusi jääks ära, kui vanemad ei peaks oma last "ühiskonna eest kaitsma" - teda vastuvõetavaks muutma, et teda ei narritaks ega alandataks? Muuseas, "ühiskond ei ole selleks valmis" on ju ka stamppõhjendus, miks ei kiideta heaks tumedanahalisega lapsesaamist või samasooliste perede lapsi. Nende endi huvides, neid ju hakatakse narrima! Äkki peaks muutuma ühiskond, mitte lõputult kannatama üksikisik? Pead liiva alla mattes ei muutu kahjuks miski. See, mida meie praegu ebanormaalseks peame, on mõnes teises kultuuris hoopiski aktsepteeritud olnud, kes ütleb, et just meil on õigus? Antud mõttekäigust leiab tuge ka peategelane, kes loeb Kreeka müüte ja avastab endasarnaseid indiaanlaste pärimustest.

Mõni ütleb, et kui me tolereerimime, siis on meil varsti hordides soovahetajaid nagu ka oma lõbuks aborditegijaid. No ma ei tea. Ma ei laseks ilma tõeliselt pakilise põhjuseta mitte kedagi skalpelliga oma jalgevahe lähedale.

Kogu selle peategelase vägivaldse raamidesse surumise taga paistab aga ka teine suur teema. On palju muud, mis on päriselt halvasti ja vajaks tähelepanu, aga millesse mitte keegi ei sekku. Tüdruk, keda kutsutakse litsiks, sest kõik täiskasvanud teavad, et ta isa on teda lapsest saati süstemaatiliselt ära kasutanud. Aga isa on rets, kõik kardavad teda, ta on võimud ära ostnud, mis sa ikka teed! Hoidke sellest plikast eemale, ta on ära rikutud, vaeseke, aga mis teha. Ma mõtlen, kui paljud "litsiks" sõimatud tüdrukud on olnud ülevoolavalt seksuaalsed justnimelt ebaeakohaste kogemuste tõttu? Ja kui paljud täiskasvanud seda on tegelikult aimanud, aga sellest hoolimata edasi tembeldanud, sest nii on lihtsam endalt süüd kõrvale veeretada. Ju ta siis ikka ise ka selline oli. Me ei näe-ei kuule-ei räägi sellest, mis tegelikult toimuda võis. Mis see meie asi on. Meie käed on puhtad. Hea, et meie normaalsed oleme.

Esmaspäev, september 07, 2020

Patrick Deville. Katk ja koolera.

"My name is Might-Have-Been, my name is Never Was..." read Hole'i "Celebrity Skin"'ist, mille kirjutamisel sai Courtney inspiratsiooni ilmselt sellest luuletusest

Lõpetasin just Patrick Deville'i "Katku ja koolera" lugemise, jube hea raamat, miljon tsitaati kirjutasin üles ja jäin mõtlema, kuidas see on jälle seesama, pidevalt ette tulev teema - " inimene teadis, mida ta tahab ja läks sellele järele" edulugu. Imeline elatud elu. Ja kuidas mina siin olen aegade algusest maadelnud sellega, et ma lihtsalt ei tea, mida ma tahan. Ma seisan ja vaatan, kuidas jõgi mööda voolab, kartes sinna sisse astuda. Ah, mis, röögatult laisk olen lihtsalt. Puudub sisemine motivatsioon. Kui mind suunata ja ninapidi asja juurde vedada, ma teen ära ja sageli isegi päris hästi. Nooremana öeldi siis alati - oi, sinust saab kindlasti see ja see, sa oled nii andekas, nii tubli! No ja mina jäingi siis istuma ja ootama, et millal saab. Ühel hommikul ärkan üles ja olengi valmis! Ma ei mäleta, et keegi oleks kordagi öelnud, et "sa peaksid seda külge endas arendama, olemasolevat ära kasutama, mingis suunas pürgima, et kellekski saada!" Ok, äkki keegi ütles ka, aga liiga vähe-liiga hilja. Ma mäletan, kuidas ma keskkoolis teisi harisin: "edu pant on teha nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik!" Ju siis oligi mu eesmärk, see, mida ma tegelikult teha tahtsin, mugav äraolemine. Ja ärge öelge, et soovid ei täitu, eks. Mida on siin haletseda, et näe, oleks ikka võinud ja miks keegi ei suunanud (selle etapi ma olen läbinud tegelikult). 

Aga veel enne tsitaate üks asi, mis kripeldama jäi ja mida ma lugemise käigus isegi ühe meesinimesega arutasin, kes imekombel isegi mu seisukohta jagas. Nimelt naisinimesed. Selles raamatus, mis räägib katkubakteri avastajast multitalendist Alexandre Yersinist, naisi eriti ei ole. On ema ja õde, kes väikestviisi isegi tegelevad millegagi st eristuvad täielikust koduperenaisest, aga tõsisematele aladele naistel asja pole. Latentne misogüünia, mainitakse Yersinil olema, muidugi selle tõttu, et kasvas naiste seltskonnas, isata. Isata kasvanud võrdub raamatus muuseas orvuga, nojah. Kõik need mehed on üliintelligentsed, haritud, laia silmaringi ja huvidega ning ometi ei tule mitte kellelegi pähe see, et äkki naised ei ole alam liik inimesi, vaid äkki on ühiskonnakorraldus veidi vildakas ja naiste passiivsuse esile kutsunud. Et naine pole ajult nõder, vaid ta on määratud kodustele töödele, talle ei ole soositud haridus, huvid, ta on kammitsetud korsetti ja pikka kleiti? Ometi oli näiteid mässumeelsetest prouadest ka tol ajal, enamasti just lastetute, leskede, vanatüdrukute või kõrgaristokraatide hulgast. Mis on selge märk sellest, et neil naistel lihtsalt ei olnud vajadust tegeleda igapäevaelu pisikeste probleemidega ja nad said vabalt keskenduda enda huvide arendamisele. Nii nagu need edukad mehed. Kas tõesti olid nad lihtlabaselt mugavad, need mehed? Nad teadsid, et kui ei oleks naisi, teenijaid, koduhoidjaid, siis ega neil endil poleks võimalust ringi rännata ja maailma avastada? Seega oli mugavam öelda, et pool inimkonnast ongi lihtsalt loodud teenindama. Selleks, et mees saaks tähtsat tööd teha, pidi naine kodus talitama, sest noh, keegi ju pidi ja selleks, et naisel ei tekiks mõtet mässama hakata, tuli ta lihtsalt alamaks kuulutada. Mugav. Naiste, nõrkade ja abitute endi kaitseks oli see kõik, muidugi. 

Hiilgav raamat! Jälle see mõte, et miks ometi ajalugu niimoodi ei õpetata? Läbi seoste, läbi lugude. Huumoriga.  Väga hea järelsõna samuti!

"Individualist, nagu altruistid seda sageli on. Misantroobiks muututakse hiljem, siis kui ollakse juba liiga palju inimesi armastanud" (lk 22)

"Luksus tähendab rahu. Kõige tüütum asi vaesuse juures on see /../, et sind pidevalt tülitatakse. Et ei saa mitte kunagi omaette olla." (lk 35)

"Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud./.../ Kõik nad jõuaksid tulevaste põlvedeni ja maa peal valitseks õiglus." (lk 77)

Surmast: "Piisab torkest näpuotsa, nagu muinasjutus. Kuid selline romantiline ja naeruväärne inimelu kord juba on." (lk 78)

"Ilma juhuse ja õnneta ei ole geenius midagi." (lk 92)

"/.../ ei ole kunagi otsinud auavaldusi ega neid kunagi ka tõrjunud." (lk 96)

Hea kompliment geimehele. Sobib ka naisele, öeldi mulle kõrvalt: "Vaat see on alles imetlusväärne ja julge mees, kellel on ikka munad jalge vahel, teinekord isegi mitte ainult enda omad." (lk 97)

"Nagu täpsust nõudvate ametite puhul ikka, peitub risk rutiinis." (lk 110)

Minu kokkuvõte: Ajalugu on indiviidi ja massi võitlus. Kogukond ja ühiskond töötavad alati indiviidile vastu, neile vastandudes omandad aga tülinorija kuulsuse. 


Reede, september 04, 2020

Tuula-Liina Varis. Tahan tunda, et elan.

 

Mu üks mäletamisväärseid kogemusi nooremast east on see, kui lugesin "Eesti rahva elulugusid" ning mulle jõudis pärale, et mitte ükski neist ei olnud vaba kaotusest, leinast, mingitsorti elumuutvast ebaõnnest või katastroofist. Võib muidugi öelda, et "happy people have no stories" (Therapy? - Stories), neid pole mõtet üles kirjutada, neis ei ole mingit "lugu" - sündis-elas-suri, mis sest ikka. Teisalt enamik neist lugudest oligi kirjutatud ajal, mil piisas olemas olemisest, et katastroofi keskele sattuda. Oli ju sõdade aeg ning vähe neid, keda maailma ajalugu toona üldse ei puudutanud. Üsna sarnane on olnud ka soomlaste taust. Lisaks ühiskondlikele vapustustele ähvardab inimese saatust alati ka muu inimlik ebaõnn - haigused, õnnetused. Kas on võimalik kogu elu seda võimalikku ebaõnne trotsida? Mulle ajas see nooremana hirmu nahka - see kirves ripub ju ka minu kohal!

Tuula-Liina Varis kirjutab sellest, kuidas eluga toime tulla. Mida tunneb inimene, seistes kõrvuti elu suurimate väljakutsetega. Hea lugemine, kus ei ole midagi kunstlikku, üleloomulikku ega ebausutavat. Üsna sarnane elulugude raamatuga ja samamoodi kaasahaarav. Mina lugesin ühe jutiga läbi. Veidi eksitas raamatu novellikogumikuks nimetamine, minu jaoks oli pigem tegemist suguvõsa looga, mis siis erinevates peatükkides erinevate inimeste kaudu jutustatud. Kõik hääled, peale ühe, kuuluvad naistele. Sellest seisukohast kirjutab rohkem Pille-Riin Larm Sirbis. Ma ise sellele nö naisküsimusele erilist tähelepanu ei pööranud, sest on ju üldteada, kuidas suhtuti varasemal ajal naiste seksuaalsusesse, kehasse üldse, mismoodi vaadati vallasemadusele või iseseisvumispüüdlustele. Kõik, kel vähegi kontakti oma esiemadega on sellest ilmselt kuulnud. Selline see elu oli, hea, et nüüd enam ei ole. Mis ei tähenda, et kõik halb on elust aja möödudes taandunud. Tänapäeval ei surda enam arstiabi puudumise tõttu kodus toanurgas, aga surrakse ju ikkagi. Kuidas toime tulla lähedase kaotusega, on raamatus üheks oluliseks teemaks. Mitte keegi meist ei jää ju sellest puutumata ning ma arvan, et on kasulik ennast selle mõttega harjutada. 

Elu on nagu on, kuid selleski on omi hetki. Varis kirjutab kaunilt ja hingestatult kõige tavalisematest asjadest, mis tegelikult ongi peamised, mis tagantjärele vaadates moodustavad meie loo ja mälestused.

Kolmapäev, september 02, 2020

Mingi vanamuti blogi

Ema teatas ükspäev, et sai pensionitunnistuse kätte. Möh? Minu ema ja penskar? Pensionär on ju vana inimene, minu ema küll vana ei ole! Minu ema on nii umbes 43 jätkuvalt. Mulle tundub, et kusagil sealkandis jäi ajaarvamine seisma. Ma ei uskunud, et on võimalik olla elu lõpuni "just 18", aga tuleb tunnistada, et on. Selle elutõe andsin kohe lastele ka edasi, sest mina ise seda ei teadnud ja see oleks mu paljustki jamast päästnud. Mina arvasin nimelt, et inimene on nagu liblikas - algul ussike, siis toimub mingi müstiline nukufaas ja järsku oled liblikas valmis - hoopis teistsugune, imeline, täiskasvanu! Tõde on see, et uss jääb ussiks. Mingit imelist muutust ei toimu. Kui sa tunned end täiskasvanuna, siis ilmselt olid juba noorena küps. Ainus, mis muutub, on see, et sul on rohkem ükskõik sellest, mida teised inimesed sinust arvavad. Miski ei ole faas, kõik jääb elu lõpuni, ei ole nii, et kerglane meelelahutus asendub täiskasvanulikuga. Võib-olla ma räägin ainult enda ja endasuguste eest, aga mul on kahtlus, et kõik need "korralikud täiskasvanud" olid sellel teel juba lapsepõlves ja kui nemad oma lollusi tegid, siis kaalutletult - praegu on see aeg, pärast enam ei või. Nad teadsid, et nad tõepoolest tahavad maja, linnamaasturit, tuumikperekonda, tasuvat tööd, labradori ja lilleaeda ning liikusid teadlikult selle poole. Kui mina mõne neist asjust ka sain (tuumikperekonda pean silmas), siis kogemata kobamisi, mitte planeerides. Pime kanagi leiab vahel tera. 

Kui ma mõtlen, et vähem kui aasta pärast saan 40, siis ajab see mulle ainult naeru peale. See ei ole reaalne! Meenuvad need kuldsed sõnad sõbrannale kaarsillal: "Mõtle, kui ise oled, maitea, mingi 23 ja pead ikka veel mööda klubisid mehi taga ajama!". Ilmselt me olime 20 siis. 23 oli saja aasta kaugusel, 23-aastased olid täiskasvanud, abielus, lastega, rahunenud naisterahvad. Vabandage, kas ma olin siis idioot või? Ma isegi ei käinud klubides mehi taga ajamas, ma käisin seal, sest kõik käisid, mulle isegi ei meeldinud seal, ma tegin kõiki asju, mis mulle ei meeldinud, sest nii justkui pidi. Ma arvasin, et kogu elu läheb nii, nagu peab. Mina ei otsusta midagi. Ma isegi ei teadnud, mida tahta või otsustada. Praegu ma tean, et võin teha, mida tahan ja ma isegi tean mõnda asja, mida mulle meeldib teha ja see, et ma kohe 40 saan, ei tähenda seda, et ma ei tohiks midagi teha või tahta. Eläma on laiffi! 

Eks see on vist veidi põlvkondade teema ka, vähemalt mina kuulsin nooremana palju sellest, mis vanusest peab juuksed maha lõikama ja mis vanusest ei või põlvi paljastada. Pakun, et ma olen need vanused ületanud, aga õnneks ma täpseid numbreid ei mäleta ka. 

Aga kuna blogija on ju loomupärane eputrilla, siis mõned meenutused seekordsest Marca glamuursünnipäevast:


Master bedroom (ega need koomiksitega retuusid väga kombosse ei sobitu, aga noh, läks meelest kaadrist koristada. Minu omad muidugi)

Teine magamistuba
Vaade otse potilt.

Meelelahutuseks esines muide Anne Veski isiklikult. Ok, ametlikult ei olnud tegemist minu sünnipäevapeoga, aga kuna sattus samale päevale, võib seda ka ju nii nimetada? Ma kahtlustan, kas glamuursuses mõni mu sünnipäevadest seda veel kunagi ületada suudaks. Forever 18 miinused.

Mu isa sünnipäeval käidi välja lause "üha nooremad inimesed saavad 60", Mini vaatas Mikro kooliminemist ja kommenteeris "üha väiksemad lapsed lähevad kooli!" . Mina ei saa aru sellest, kuidas mõned ütlevad, et laste järgi saad aru, et oled vana. No kuidas? Aastad on jah möödunud, aga rõõm on ju näha, kuidas lapsed on mulle järele kasvanud?! Ei, mina pole küll päevagi vananenud! Ok, ükskord tegin selle vea, et asetasin kõrvuti uue ja vana id-kaardi, rohkem seda ei tee, raudselt oli teisel lihtsalt halb pilt ka, aga peeglist ju enda vananemist ei avasta, sest vaatad sinna iga päev, kuidas siis seesmist vananemist tunda saab üldse?