Neljapäev, detsember 31, 2015

Süütuse kaotamisest

Millega siis lõpetada aastat, et päris viimaseks postituseks ei jääks nekroloog? Eks ikka seksiga! Ainest selleks pakub meile Feministeerium, kus avaldati järgmine lugu. Hästi pikk lugu, kes ei viitsi lugeda - kõigepealt häbi-häbi!, aga sisu on üldiselt selles, et meile tutvustatakse teismelist paari, kes üksteist armastavad ja mõtlevad nüüd oma suhte "järgmisele tasandile" viia. Kahjuks jääb loost selgusetuks, kas poiss on süütu või mitte, aga tüdruk igatahes on. Teevad asja ära, kõik on kena, midagi peale ei suruta, kedagi ära ei kasutata. Loo autor aga (tegemist on tõlkeartikliga) küsib, et kas me panime tähele, mis loos puudu oli? Mina ei pannud, aga see selleks. Puudu on naispeaosalise kirg. Poiss tahab ja tüdruk annab järele. Ei ole vastu ka, aga ise ei ihalda. Autor küsib, et miks see nii on ja leiab süüdlase patriarhaadis, mis surub meile peale mudeli mees-vallutaja/naine-alistuja.
Ma olen nüüd jälle antifeminist ja leian, et hoolimata sellest, et artiklit sotsiaalmeedias sadu kordi jagatud on, hammustab see probleemi hoopis valest otsast. Ma ei ütle, et probleemi ei ole. Loomulikult ongi aastasadu kehtinud mudel mees-vallutaja/naine-alistuja ning naise seksuaalsust on ääretult ohtlikuks peetud. Viimane hästi huvitav artikkel selle kohta oli artikkel Neitsi Maarjast ühes vanas Geos (mitte Nat. Geo-s, seal oli igav artikkel), kus toodi välja see, kuidas algne Neitsi oli paljaste rindadega erootiline olevus, muu hulgas ka ema, aga hiljem sai temast vaid aseksuaalne emakuju. Jah, nii oli ja on ka praegu veel paljudes kohtades, kuid üldiselt on meedia ses osas paljugi ära teinud. Üks väheseid asju vist, mille eest Cosmot kiita saab on see, et ta avaldab artikleid naise seksuaalsusest, mille keskmes on naine ise, mitte vaid mehele naudingu pakkumine. Ja seal kõrval ka allaheitlikku saasta, jah, ma tean. Igatahes, minu hinnangul ei ole olukord lootusetu. Enamik meie kultuuriruumi naisi peab seksuaalset naudingut normaalse elu osaks ega häbene seda ka küsida.
Mis minu meelest artiklis valesti on, on see, et käsitletakse esimest vahekorda. Käsi püsti, kellel see lahe oli? No ikka selline multiorgasme täis öö läbi väldanud üritus? Ma ei küsi üldse ainult naistelt. Ma isegi julgen väita, et meestel on selle asjaga samasugune "kööga" kogemus. Kes teadis enne esimest seksi, et just seks on see, mida tema kohe ja praegu saada tahab? Mina küll mitte, ja nagu ma aru olen saanud, siis mitte keegi neist, kellelt küsinud olen. See on sotsiaalne surve, mis meid voodisse ajab, mitte suguiha. Ka meeste puhul. Neil veel eriti, sest kogemustega mees on ju teadagi kõva tüüp. Absoluutselt kõik mehed, kellega sellest teemast rääkinud olen (jah, ma võtan selle teema kohe iga meesisendiga esimesel kohtumisel üles...ei, tegelikult mu valim ei ole tõesti esinduslik statistilises mõttes), on väitnud, et süütuse kaotamine oli neile pettumus. Kõik ümberringi rääkisid, et seks on äge, aga tegelikkuses kukkus välja mingi kahtlane jura. Asi ei olnud selles, et nad oleks äpud olnud. Nad olid lihtsalt kogenematud ega teadnud, mida tahta. Ja nad kõik sattusid voodisse mõne endast vanema või vähemalt kogenuma naisterahvaga. Nagu ka enamus tüdrukuid vanemate meestega, mida justkui peetakse patriarhaadi mõjuks. Asi on ju lihtsalt selles, et üks pool teab, mida tahta ja teine ei oska veel miskit ihaldada. Põnev on lihtsalt. Natuke õudne ka. Kusagilt lugesin, et olukorrad, kus mõlemad pooled on süütud, on äärmiselt haruldased ja sealjuures ka ebaõnnestuvad enamasti alati.  Ehk siis esimene vahekord on hoolimata soost üldiselt ihavaba.
Mu meelest on artiklis räägitud "empowermenti" (mingi jube uudissõna oli ka selle kohta "jõustamine" vist, aga seda ma ei suuda kasutada) vaja kõigile, mitte ainult naistele. Ei ole ju nii, et mehed on kõik enesekindlad ja teavad, mida nad tahavad, tulevad toime äraütlemistega jne. Esimene vahekord on heidutav mõlema soo esindajatele. Sest see on esimene ja uus asi. Iga algus on raske jne. Aga sellesse jamasse ei tohiks kinni jääda ning uskudagi, et kõik partnerid peaksid sind suutma lugeda nagu avatud raamatut või siis laskma end teistel ära kasutada. Mu meelest toitis see artikkel omakorda arusaama naistest kui allaheitlikest olevustest ja meestest kui vallutajatest. Ei ole nii must-valge see elu. Jõujooned ei lähe selles küsimuses mitte sugude, vaid kogenu-kogenematu vahelt. Ja sinna polegi vist midagi parata, sest see soovitus "seksi alles siis, kui tunned, et sa tõesti tahad ja oled selleks valmis" ju ei toimi. Alkohol pole ju kah laste jook, aga ikka nad kurivaimud proovivad ja oksendavad seejärel põõsas, endil on jube paha olla, ja kuulutavad, et tunnevad end nüüd jube kõvade tegijatena. Seksiga läheb üldiselt samamoodi. Enne tuleb ära harjuda ja alles siis saab vastutustundlikult tarbima ning nautima hakata. Ok, see kõlas nüüd nagu "kannata hambad ristis ära" vist...Loomulikult oleks tore, kui me suudaksime sotsiaalsele survele vastu hakata ja ära oodata, millal me tõepoolest kedagi nii palju ihaldame, et kuidagi teisiti ei saa, aga kuidas ihal ja "ihal" vahet teha, kui seda varasemalt kogenud ei ole? Niimoodi mõtledki, et ma vist tegelikult ju tahan ning avastad siis alles mõni aasta hiljem, et ei, see ikka ei olnud see päris iha, mida ma tundma oleks pidanud. Selles teemas on enamik meist ebakindlad ning enesekindlus kasvab üldiselt vanusega.

Aastalõpp jõudis taaskord ootamatult kätte...Head uut siis ka minu poolt!

Kolmapäev, detsember 30, 2015

Hüvasti, Lemmy!

Kõige keerulisem on nekroloogi alustada, pole varem ühtegi kirjutanud ju ka. Lihtne ja selge oleks ilmselt alustada faktidest. Motörheadi bassist ja laulja, Ian "Lemmy" Kilmister, kellel jõululaupäeval täitus 70. juubel, sai kaks päeva peale sünnipäeva teada, et tal on vähk ning suri peale kaht päeva selle teadmisega elamist, 28. detsembril oma kodus videomängu mängides. Ma arvan, et see oli üks üsna hea viis surra. Lemmy soovis ju lõpuni lavale jääda ja põhimõtteliselt see tal ka õnnestus. Euroopa tuur pidi jaanuari lõpus jätkuma. Nüüdseks on Lemmy bändikaaslased teada andnud, et Motörheadiga on lõpp. Õige kah.
Kuradi-kuradi-kurat! Nii kurb on! Ma ei näinud Lemmyt mitte kunagi. Alles 8. detsembril olid nad ju peaaegu siin, Helsingis. Miks ma seda ei teadnud? Miks ma seda kavva ei võtnud? Kes oleks arvanud, et Lemmy üldse sureb? Lemmy oli ju Jumal. Kui keegi ei tea, siis Lemmy oli tõepoolest Jumal. Selline oli nimelt tema hüüdnimi rockskenes, kus Ozzy on näiteks Pimeduse Prints. Lemmy oli Jumal. Juhul kui Jumalad ei sure, siis on ta seda siiani.
Mina kohtasin Lemmyt esmakordselt varajases teismeeas kui olin "kõva räppar" ja nägin Ice-T ja Motörheadi ühiselt esitatud lugu "Born To Raise Hell". "Born to raise hell, born to raise hell, we know how to do it, and we do it real well!" Otsi teismeline, kellele selline sõnum korda ei läheks. Lemmy plakat oli mul alati seinal, kõigi nende siledanäoliste tiinipopparite vahel. Lemmy oli äge. Mis sest, et juba toona vähemalt minu silmale vana mees, aga Lemmy oli äge. Läksin isaga Anne turule (Kadaka turu vaste Tartus) ja ostsin sealt isa raha eest Motörheadi "Ace Of Spades" albumi Poola versiooni. Isa mainis, et julge valik. Oligi, ma ei olnud plaadilt ühtki lugu varem kuulnud. Aga kogu plaat oli puhas kuld! Lisaks sai sellega hirmutada külla tulnud tõelisi tiinipoppareid. Äkki sai just Motörheadist minu pilet roosast seebimullimaailmast välja räpaste rokkarite juurde? Lemmy muuseas, liigitab ennast vanaks ja viisakaks rock'n'rolli meheks: "We are Motörhead and we play rock'n'roll!" on nende kuulus kontsertide avalause.
Lisaks kiiretele lugudele, on Motörheadil veel terve posu bluusilikke lugusid, mis ilmselt läheksid peale ka neile, kes kardavad kiireid kitarre. Näiteks see siin, "1916", mis on üks mu lemmikumaid lugusid Motörheadilt üldse:
Sõjavastasus on üldse läbiv joon kõigis neis rokkbändides, mida ma armastan. Eriti selline lüüriline, piltlik asja selgeks tegemine. Nagu Remarque raamatute puhul.
Motörheadi lugu "(Don´t Need) Religion" pani mu mõtlema järgmise stsenaariumi peale:
Lemmy (kes on teatavasti Jumal) läheb oma üllatuseks kuhugi, mis meenutab afterlife´i , kohtab seal oma kunagist tööandjat Jimi Hendrixit ja teisi toredaid vendi ning lõpuks kohtub ühe keskealise karva kasvanud vennikesega, kes parajasti Jack Danielsi klaas käes, sigarit pahvib. Mees ütleb Lemmyle: "Sorry, vana, mul paremat lõppu ei olnud sulle pakkuda. Surid saapad jalas vähemalt. Ma teadsin, et kui sinuga kööga on, mõtlen midagi lahedat välja, aga krt, sa ei oleks enam lavale välja vedanud. Vähk, raisk, ega ma ka kõikvõimas ei ole. Tead, sa olid lahe vend, ära arva, et ma sind ei armastanud. Sellepärast, et sa minusse ei uskunud. Kurat, ma ei usu ju ise ka endasse! Tule, valan sulle ka klaasikese, koju jõudmise terviseks, siin enam maiste hädade pärast muretsema ei pea!" Ma arvan, et see oleks tore. Ma ei usu, et Lemmy tahtnuks rahvast enda pärast vesistamas näha. Sest Lemmy oli, on ja jääb lahedaks.
Mu lemmikpilt Lemmyst on see. Mul oli küll roos hambus versioon, aga paistab, et see oli labane Photoshop.
Loudwire 10 unustamatut Lemmy momenti kah. Algab sellega, et Steve Buscemi (kes on ka äge mees) teeb selgeks, et Lemmy on Jumal.
Aga ikkagi, nad hakkavad nüüd ilmselt kõik järjest surema. Kõik mu iidolid. Sest nad on juba selles eas.
Aaaarrrggh. Ja ma sain praegu teada, et Motörhead käis kaks korda Eestis. Esimest korda ma tean, olin siis 14 ja loomulikult käis see üritus mul üle jõu, aga teisel korral olin ma 18, ega tea üldse, et see üritus toimus: Dio, Manowar ja Motörhead Tallinna Linnahallis. Inimesed, käige üritustel, kui ei käi, siis pärast kahetsete. Enam vist muidugi selliseid suurnimesid siiakanti ei satugi.

Teisipäev, detsember 29, 2015

Sali Hughes. Ausalt ilust.

Ma ei tea, kuidas oli lugu teiega, aga mina olin teismelisena vägagi võlutud Inna Tarmaku raamatust "Peeglike, peeglike". Oh, keegi on isegi sisukorrast pildi teinud! Peale selle kuulusid tolle aja naiseks kasvamise varamusse ju veel vaid "Avameelselt abielust"  - väga põnev, kuid kohati arusaamatu raamat, mis muuhulgas sisaldas alapeatükki "Nekrofiilia".. .ning "Tütarlapsest sirgub naine", millest mäletan vaid jubedat pilti sellest, kuidas tuleb endale valmistada mingisugune vöö, mis marlist ja vatist tehtud hügieenisidet paigal peaks hoidma. "Ma ei saa sellega iialgi hakkama! Minust naist ei saa!" Selle kõige kõrval oli "Peeglike, peeglike" justkui kaunis muinasjutt. Ilmselt oli selleski raamatus tänapäeva kohta ulmeliselt palju käske-keelde, kuid sealjuures ka palju põnevaid tooteid nagu puuder, lauvärv ja huulepulk, mis emalgi sahtlis seisid, aga mida laps puutuda ei tohtinud. Meie vaesed emad seisid ju töö ajast järjekorras, et neid asju saada! Minu ema töötas kõigest paarisaja meetri kaugusel Tartu kauplusest "Eva", kuhu siis vihjete peale kohale joosti. Mäletan, et kord sai ema mitu karpi pärlmutterhõbedast Tšehhi lauvärvi ning tema sõbranna sõitis selle peale lausa Pärnumaalt kohale ja oli üliõnnelik kui ühe karbikese endale sai. Mis vahet seal oli, mis värvi või millest tehtud - peaasi, et sai! Ma tegelikult ei tea, kui paljude nõukaaja naiste jaoks meik midagi ihaldusväärset oli. Minu ema jaoks küll oli, aga ta kasutas seda vist pigem eriolukordades, mitte igapäevaselt, vähemalt nii mulle näis. Erinevalt minust, kes mäletab täpselt, kuidas ema talle tema esimese huulepulga (Avon) ostis ja kuidas asi peale seda lappama läks. Enamasti küll pühkisin koju jõudes suuremad katsetused näiteks lumega maha. Igatahes olen ma teinud kõike. Kõike. Valge ripsmetušš, must lainer peaaegu kogu lau ulatuses, must huulepulk, valge peitekreem huulepulga asemel, žiletiga kulmud maha ja musta pliiatsiga asemele, ripsetušiga juuste triibutamine, sinine silmapliiats huultel, pruun huulepliiats koos roosa huulepulgaga jne jne. Seda mitte kodus siis, ikka kooli läksin nii. Kuhu sel alaealisel ikka mujale minna on. Ma oleks raju ilublogija omal ajal olnud vist. Nüüd ma olen "rahunenud naine", Mart Juure terminoloogiat kasutades. Kodunt välja minnes meigin (erandiks kiirkäik toidupoodi) , aga ei aja enam trende taga, pole ilumaailma uudistega kursis.
Sali Hughes (jah, lõpuks jõuame mina-mina kõrvalt ka raamatu juurde) alustab haaravalt. Ta toob kohe mängu feminismi ja selle, kuidas ilust hoolimist peetakse pinnapealsuseks. See on selline raamat, millele tahaks nii vastu vaielda kui ka kaasa kiita. Ma ei saa aru, mis see on? Kas tõesti mina, ilust huvitatud  naine, olen lasknud endale ajupesu teha ja kahtlustan nüüd siiralt, et ilust huvitumine muudab mu pinnapealseks ja rumalaks? Samas, inimesed, kes ainult kreemitotsikutest jahuvad on ju ometi natuke...kerglased? Miks aga on just see hobi kerglase sildi juurde saanud? Mis mingi autotuunimine sellest parem on? Ok, ei olegi. Kas sellepärast, et iluteema erutab peamiselt vaid naisi ja geisid? Et nagu kõik teemad, mida naissugu puudutab, muutuvad koheselt nõmedateks, alamakstuteks ja häbiväärseteks? Iluteemas, kui sellesse süvitsi minna, on kõva annus keemiat, muide. Mida tahab raamatu autor öelda ja millele ma ikka ja jälle alla kirjutan, on see, et me ei meigi end selleks, et me "peame", seetõttu, et "ühiskond käseb". Me ei meigi end selleks, et meestele meeldida (ok, ka selleks annab meik võimaluse) - meikimine on eneseväljenduse vorm. Hughes kirjutab muuhulgas ka enda sünnitusjärgsest depressioonist ja sellest, kuidas ta siis nö standardile vastata püüdes end "konservatiivselt" meikima ja riietama hakkas. Mina ka ei saa aru neist "naturaalsuse" kampaaniatest, milleks need? Jah, ma julgen ennast meigita näidata, aga kahjuks ei ole see siis enam mina. Mu meik on osa mu identiteedist ning sellest loobumine ei näita mingit julgust vaid hoopis seda, et ma olen nõus massi sulanduma. Ma meigin, sest ma soovin eristuda. "Kohe näha, et lollakas" karjuvad hääled saalist. Las jääda.
Ilmselt just seda pro-make up-meelsust peetakse silmas raamatu pealkirjas "Ausalt ilust" (lisaks sellele, et autor peab osade toodete kasutamist ausalt raharaiskamiseks). See on selline toredalt eristuv raamat ilust, kus pole pilte ega jooniseid. Mul on olemas Katrin Kuldma meigiraamat, mida kangesti endale soovisin ja vist korra sirvisin läbi ka ning minust ta vedelema jäi. Hoolimata pildimaterjali puudumisest on Hughes´i raamat parem. Neid ühesuguseid nippe võib lugeda igast naisteajakirjast. Ok, siin on ka palju juhiseid, osad neist minu silmis kaheldava väärtusega - proovige panna keel suulae vastu ja vaadake, kas teie lõualott vähenes? Mul küll hoopis suurenes. Raudselt on viga minus muidugi (a la "no niiii suure lõualoti vastu aitab vaid lõikus") .Või kes viitsib oma nägu froteelapiga puhastada! Mida iga päev vahetada tuleb. Nagu marlimähkmed juba! Milleks meil siis vatipadjad on?! Ja mis mõttes märgade juustega ringi käimine on märk laiskusest ja lohakusest (jah, ma olen mõlemat, aga ikkagi)?!
Mulle meeldib autori otsekohene stiil. Tegemist ei ole mingi sõrme viibutava tädikese või peenutseva beibega. Näiteks ütleb ta välja karmi tõe: "Kellelgi ei õnnestu näha mind nii koledana kui mu elukaaslasel. Ausalt öeldes näen ma suurema osa ajast välja nagu täielik pask."  Ehk siis see justkui põrmustaks ju põhimõtte, kuidas me ennast meeste jaoks meigime. Sinna otsa suudab ta ka mind mõnikord välja vihastada, aga siiski on tore näha, et inimene tegeleb selle osaga "meigi-dilemmast", mitte lihtsalt ei jaga üksteise otsa tootekirjeldusi nagu 99% ilublogijaid ja naisteajakirju seda teeb. Ilmselt kui sa oled tõsine karvane ja kuri feminist, siis see raamat sulle ei meeldi, aga kui sa oled selline poolkõva välimusest ja meigist huvitatud isend, siis kärab "Ausalt ilust" küll.
"Ma eeldan - võib-olla ülbelt - et iga mees, kes tahab minuga magada, on ilmselt juba veendunud, et talle meeldib minu stiil, ja ma jätkan samas vaimus[...]Kui asi puudutab ilu, olen ma paindlik ja valmis katsetusteks, ent ma pole kunagi kohusetundlik ega allaheitlik. See on minu etendus - kui soovid, siis naudi seda nagu pealtvaataja." 
Mulle tundub, et see raamat on parem kui suvaline meigistiile tutvustav teos, sest suudab näha inimest meigi fassaadi taga, eriti meeldisid mulle peatükid küpsest ilust (meie ühiskonnas ju kole tabuteema) ning ilust haiguse ajal (äärmiselt mõtlemapanev, inimese välimuse rollist üldse, vähihaigete näitel). Peavoolu "meigipiiblid" neid teemasid ei käsitle.
Mõned pildid ka seekord, sest raamat ise on samuti ilus:


Kolmapäev, detsember 23, 2015

Aastalõpu muusika-ennustus meem

Jõulud on ikka enesesse vaatamise aeg olnud ja aastavahetusel kiputakse ennustama - teen siis minagi ühe vana ja unustatud meemi. Võtsin ette oma Spotify üldlisti, kus 2524 lugu ja panin shuffle pealt käima. Tulemus on selline:


1. How am I feeling today? / Kuis ma end täna tunnen?
Snoop Dogg, Pharrell Williams „Drop it like it’s hot“ – viimane tööpäev enne jõule. Kui oleks vähegi pingelisem töö, täitsa sobiks.
2. Will I get far in life? / Jõuan ma elus kaugele?
Leonard Cohen „Anthem“ – „There is a crack, a crack in everything That's how the light gets in.“ Lootust on seega.  Kuhugigi jõuda.
3. Where will I get married? / Kus ma abiellun?
The Prodigy „Your Love“ -  Jah, mulle piisaks täitsa sellest, kui oleks lihtsalt „your love“ ja mitte mingit abielu.
4. What is my best friend’s Theme Song? / Milline on mu parima sõbra tunnusmeloodia?
Double You „Please Don´t Go“ – hahahaa, enne kui lugesin, mis küsimus on, mõtlesin laulu vaadates, et fortuuna valib mulle ikka need kõige piinlikumad listist välja, aga päriselt on nii, et seda sama laulu kaverdas mu parim sõbranna nr 2 kooliajal Playback shows!
5. What is the Story of My Life? / Milline on minu elu lugu?
Veruca Salt „Shutterbug“ – kuna enamus ilmselt ei tea seda bändi ja lugu, siis sõnadest sobisid minu meelest konteksti need: „And she's cool,
and she's skinny..
And she's a fool for the
last living rock king. (queen – minu täpsustus)
It's her will, it's her
wonder it's her thrill,
it's her way home.
She's right where she
always wanted to be, she
can't change, change, change.“
Oleks ju ilus nii?!
6. What was Highschool like? / Milline oli minu jaoks keskkool?
Joey Ramone „What a Wonderful Life“ – jeee! Siis ma küll nii ei arvanud, aga praegu küll.
7. How can I get ahead in life? / Kuis saan ma elus edasi?
Mary J. Blige „Family Affair“ – peab paika. Issi ju ikka aitab, eks?!
8. What is the best thing about me? / Milline on minu parim omadus?
Nightwish „Bye Bye Beautiful“ – awww! Või pigem, väkk?
9. What is today going to be like? / Milline saab tänane päev olema?
The Smashing Pumpkins „Anti-Hero“ – no seda ma olen enamasti igapäevaselt.
10. What is in store for this week? / Mida pakub käesolev nädal?
Bitch Alert „Blonde“ – ehh, hoolimata „blondes have more fun“-lubadusest, räägib see lugu hoopis seksiärist ning pole sugugi rõõmustav...
11. What song describes my parents? / Milline lugu kirjeldab mu vanemaid?
Foo Fighters „Let It Die“ – OMG.
12. To describe my Grandparents? / Aga milline kirjeldab vanavanemaid?
Rammstein „Roter Sand“  - „Punane liiv“? Ingliskeelne tõlge väidab, et laul on duellist armastuse pärast.  Kindlasti oli tolleaegsetes elulugudes kirge ja dramaatikat rohkem.
13. How is life going? / Kuis elu läheb?
L7 „Metal Stampede“ – loo tekst on midagi sellist: „It's a metal stampede
Metal stampede

Yeee-hawww...

Old MacDonald had a farm
E-i-e-i-fuckin-o

Put your pedal to the metal
Metal stampede

Brrreeeeahaha...
Yeeee-haaaaw...
Get along little doggies!
Yeeee-haaaww...“
Eks see eluke nii läheb siis :)
14. What song will they play at my Funeral? / Millist lugu mängitakse mu matustel?
Foo Fighters „The Last Song“ – OMG. OMFG!!!!*
15. How does the world see me? / Kuis näeb maailm mind?
Iron Maiden „Die With Your Boots On“ – oleks tore nii kõvana välja paista küll.
16. Will I have a happy life? / On’s mu elu õnnelik?
The Distillers „For Tonight You´re Only One Here To Know“ – ee, laul ohkamisest, põhimõtteliselt. Mitte väga siis vist.
17. What do my friends really think of me? / Mida mu sõbrad minust tegelikult arvavad?
Tweet – „Oops (Oh My) – OK! Laul masturbeerimisest, enesearmastusest. Te ei olegi, tõprad, nii valel teel :P
18. Do people secretly lust after me? / Kas inimesed ihalevad salaja minu järele?
Crucified Barbara „The Crucifier“ – kas inimesed ihalevad ristilööja järele? Pigem ikka ristilöödu. Või ihalevad nad mind risti lüüa?
19. How can I make myself happy? / Kuis saan end õnnelikuks teha?
Gunnar Graps „Valgus“ – otsi üles maja, millest paistab sini-hele-roheline valgus? Laialt üldistades endale sobivas suunas – kuula muusikat, mis sind lapsepõlves kõnetas.
20.What should I do with my life? / Mis peaksin oma eluga pihta hakkama?
Foo Fighters „Best of You“ – mingi arusaamatu armuhullus. Miks üldse seda Foo Fightersit nii tihti tuleb?
21. Will I have children? / Saan ma kunagi lapsi?
Manowar „Kings Of Metal“ – no kuna mul juba lapsed on, siis ju neist tulevad queens of metal.
22. What is some good advice for me? / Hääd nõu mulle?
Jack Off Jill „Strawberry Gashes“ – songfacts ütleb, et see laul räägib: „This song is about a girl struggling with depression, drug abuse and self harm. "Strawberry gashes" refers to cutting.“ Lõigu või mitte siis? Ma kunagi isegi proovisin, aga no ei ole minust lõikujat.
23. How will I be remembered? / Kuis mind mäletama jäädakse?
Leonard Cohen „Democracy“  - et siis poliitiline karjäär ootab ees? Oo õudust...
24. What is my signature dance song? / Milline on minu tantsulugu?
The Gaslight Anthem „High Lonesome“ – southern accents ja Nashville signatuuriks. Pigem mitte. Aga õnneks ei tantsi ma enamasti niikuinii.
25. What is my current theme song? / Milline on mu praegune tunnusmeloodia?
Suede „To The Birds“ – see on tõepoolest üks kohutavalt imeline lugu.
26. What does everyone else think of my current theme song is? / Millise arvavad kõik teised minu praeguse tunnusmeloodia olevat?
Nirvana „Something In The Way“ – jah, loomulikult, mida sa istud oma mugavustsoonis, eks. A ma ikka istun ja mõtlen eksistentsiaalsest jamast ega põe tegelikult üldse mitte väga sellepärast.
27. What type of men/women do you like? / Millised mehed/naised mulle meeldivad? 
Dead Kennedys „Holiday in Cambodia“ -  mulle ei meeldi mehed, kellest see laul on, küll aga mehed, kes seda laulu laulavad. Mitte surnud mehed siis.

* Muidugi võib siin ja ka "Let It Die" puhul ohkida, et "oi, milline kokkusattumus", aga tegelikult on ju igasuguseid surmast ja lõpust rääkivaid laule hulgim, ime siis, et mõni vastava küsimuse juures ette ei tule. Üllatavam oleks ilmselt see, kui siia ilmuksid laulud, mis räägiksid riisikasvatusest või origamide voltimisest.

Esmaspäev, detsember 21, 2015

Neljakümneviieselt ennast oksa pooks! *

Olen mina alles ussi rinnal soojendanud :) L. hüüab täna tööl Postimeest lahti lüües: "Öhh, sihukese muti tahavad presidendiks valida!" Üks teine noormees kiitis kah takka, et issand, milline see Kaljurand välja näeb. No ma ei oska seisukohta võtta - milline see keskmine keskealine naisterahvas välja nägema peaks siis? Seletasin siis, et Kaljurand on tegelikult väga tubli ja tark naisterahvas, presidenti ei valitagi välimuse järgi ning kui mõelda, siis ka meie läbi ajaloo üldiselt parimaks presidendiks peetud Lennart Meri´t (kas tõesti niimoodi peaks käänama?) võrreldi kaamliga. Pealegi on Kaljurand ka venelastele "oma", mitte võõras jänki nagu Ilves. Vene kaardiga laksamine mõjub alati - ta saab Venemaaga hakkama! või siis ähvardamine Savisaarega. Kobisesid siis, et nojah, seda küll, ja jäid vait.
Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas poliitikuid välimuse järgi hinnatakse. Kunagi käis meil Mart Laar koolis rääkimas ning naeris enda üle, kuidas loomulikult keegi temasugust naljakat habemikku kõrgele kohale ei valiks. Oi, mu vanaema vihkas Laari - milline vastik pudilõug! Teine vanaemal kopsu üle maksa ajanud mees oli Tõnis Lukas - võeh, mihuke paipoisi soeng! Tarja Haloneni üle ju ilguti ka tema välimuse pärast. Aga vot Arnold Rüütel - see oli üks ilus ja soliidne president, võluvate valgete lokkide ja maheda naeratusega. Mulle tunduski, et see poliitikute üle välimuse põhjal otsustamine on selline vanema generatsiooni vähene allesjäänud lõbu, kuid nüüd tuleb välja, et omavanused on täpselt sama pealiskaudsed. Või on tegemist lihtsalt inimestele loomuliku reaktsiooniga lapsepõlvest - kole inimene on kindlasti ka paha ning ilusad on kõik head? Välimuse rollist valimistulemuse juures räägib ilmselt ka see, et suurem reklaamipind tagab suurema toetuse - meelde jääb nägu, mitte tegu. Kenasti on asjast aru saanud näiteks Põhja-Tallinna linnaosavanem Karin Tammemägi, kes reklaamplakatil näeb välja selline , tegelikkus on aga pisut teine.
Niisiis, kui tahate Kaljuranda presidendiks, hakake teda kiiresti photoshoppima!
Ja siis nad imestavad, miks, oh ometi miks, tahavad naised iga hinna eest head välja näha? Miks nad küll kasutavad seda mõttetut kosmeetikat ja käivad iluoppidel? Ma usun, et mehed teeks seda oma välimuse nimel täpselt samamoodi, kui sotsiaalne norm seesugune oleks. Praegu on koledate meeste ainus võimalus raha ja loomulikult on nad tigedad "pealiskaudsete naiste" peale, kes neid ainult selle alusel jutule võtavad. Ilusatele meestele mu meelest naiste ilukultus niiväga närvidele ei käi. Houellebecq´i nooruse- ja iluihalus tundus mulle kohati liiga ülepaisutatud, aga kui asja korralikult kõrvalt vaadata, ei pane ta üldse paljuga puusse. L. lajatas samuti, et tema küll üle viiekümnekolme elada ei kavatse. Ma ei viitsinud põhjendusi kuulata ja ähvardasin selle asemel tast toanurka topise teha, aga ilmselt on põhjus samamoodi "ei ole maad vanadele meestele". Naistele muidugi ka mitte. Mu vanaema ei julgenud üle 70sena enam baari istuma minna, sest ta olevat liiga kole vaatepilt teistele. Vanad inimesed peaksid ära surema, mitte teistel jalus olema, seesugust mõtteviisi olen ma lapsest peale kuulnud. Praegustele lastele ennustatakse juba sadat aastat eluiga - leiutage ometi mingi välise nooruse eliksiir või me ei jõua neid enesetapjaid laternapostide otsast ära koristada!

* Psychoterror "Ära Argentiinasse"

Reede, detsember 18, 2015

Kõigi teemade ema

Feministeeriumi kodulehel avaldasid Aet Kuusik ja Nele Laos ühe äärmiselt mõtlemapaneva artikli.
Eestlastel, ja ma usun, et ka paljudel teistel rahvastel on selline tore vanasõna nagu "igaüks on oma õnne sepp", mis ühtpidi ilmselt ka innustab enda eest seisma, kuid teistpidi asetabki kogu vastutuse inimesele endale. Sellega seoses meenub hetk lapsepõlvest, mil seisin ühe eduka inimese kõrval, kes sajatas temalt raha palunud kerjuse peale: "Mina olen kõik pidanud ise saavutama! Minule pole mitte keegi mingit almust jaganud!"  Millegipärast tundsin end jube halvasti seda kõrvalt vaadates, ja mitte ainult selles mõttes, et "ah, viska talle see viiekas, inimesed vaatavad, häbi on!" Kogu sellesuunalise retoorikaga läheb mu meelest vastuollu üks teine vanasõna "käbi kännust kaugele ei kuku" ja sellega seotud teadmine, mis pea igaühte juba lapsepõlvest saatnud on - korraliku inimese lapsest kasvab korralik inimene, jotade lapsest jota! Sellest mudelist hälbivaid näiteid tuuakse esile kui imesid. Mäletan enda kooliajast, kuidas üks tüdruk rääkis, kuidas kodus korraldatakse tema keskkooli lõpetamise puhul suur pidu, sest ta on oma suguvõsast esimene, kes sellega hakkama sai. Loomulikult ei mõelnud mina "kolmandat põlve haritlane" nagu mulle maast-madalast korrutati, et jube tubli tüdruk, vaid ikka seda, et "iuuu, milline suguvõsa!" Ja ma ei mõelnud kunagi, et ma olen "jube tubli tüdruk" just oma suguvõsa tõttu - ma olin tubli, sest noh, ma olin tubli ja teised olid kehvemad. Nagu ütlevad ka Luisa Värk ja Kristi Liiva - võta ennast kätte ja hakka ägedaks naiseks, siis pole sul mingit feminismi vajagi! Täpselt see, mida minagi alati mõelnud olen.
Aga see artikkel pani mind mõtlema. Ääremärkusena, mulle meeldib, et mul on see võime - mitte kohe vastanduda vaid proovida ka asja teise kandi pealt vaadata (kui jutt muidugi täielik umbluu pole). "Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud." (Luisa Värk) Tegelikult ju kirjutaks alla, ongi nii noh, ägedad naised ruulivad! Aga. Njah. Mul ei ole tutvusringkonnas mitte ühtegi kassapidajat, kellele öelda, et "hakka ägedaks!"(artikli näitel). Meie keskkoolist ei tulnudki vist ühtki kassapidajat. Kassapidajad saavad ju nendest, kes kooli pooleli jätavad, kellel ambitsioonid puuduvad ja kes midagi muud ei oska. See siin on siis ilmselt selline tavamõistes arusaam kassapidaja saatusest. Kas keegi teab kedagi, kelle mõlemad vanemad oleks olnud kõrgharidusega, edasipüüdlikud tüübid ning kellest oleks tulnud kassapidaja? Ma usun, et see on äärmiselt suur erand. Ma tegelikult kujutan ette, et paljud kassapidajad on hoopiski noored, kes omandavad kõrgharidust ega plaani eluks ajaks poodi tööle jääda, aga tegelikult ma ei tea, sest ma ju ei tunne ühtegi kassapidajat! Me liigume üldiselt omasuguste keskkonnas. Laste plaanid piirduvad üldiselt sellega, mida nad näinud on - mõne jaoks on tavapärane see, et minnakse ülikooli, teise jaoks see, et nii kui kael kannab, hakatakse raha teenima. Tehti ju mingi uuring, kus lastel paluti koostada poenimekiri peo jaoks - leidus lapsi, kes panid sinna kirja suitsud ja viina, ilmselt mitte seetõttu, et see neile tore tundus, vaid lihtsalt niimoodi olid nemad näinud peoks valmistumist. 
Privileegipimedus saadab meid sünnist saati, tore, et sellele on hakatud tähelepanu pöörama. Selle arvessevõtmisel on aga oma konksud. Meil peaks olema kõigil võrdne stardipakk ning tulemused võiks sõltuda vaid võimetest, kuid tegelikkuses...Mu meelest ainuke koht, kus midagi reaalselt ära teha annab, on töö väikeste lastega - samas kodu mõju jääb ju alati sinna kõrvale ning mitte keegi ei oska öelda, kas kellegi vähene saavutusvajadus on kinni kasvatuses/keskkonnas või ta tõepoolest ei suudagi rohkem. 
Mulle väga meeldib artiklis välja toodud lause Raili Marling´ult “Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle.” Mu meelest paistavad need nähtamatud abikäed enamasti edulugudes siiski välja ka - selleks võib olla tugev perekonna/kogukonna toetus, selgitamata "vaba raha olemasolu", elamispind, mida välja üürida jms. Aga kui seda ei ole? Ma ei ütle, et ei saa, eks mõni ju saab ka ajalehepoisist miljonäriks, kuid enamasti ja praegusel ajal enam mitte. Vaja on raha, tutvusi, positsiooni, toetajaid, eeskujusid jne. 
Mu meelest seostub selle "hõbelusikas suus"-teemaga ehk siis privileegipimedusega ka üldine parem- ja vasakpoolsus. Kas me oleme nõus, et tublid on tublid ja neid peakski rohkem kiitma ning need, kes ei ole nii tublid, pingutagu lihtsalt rohkem või me mööname, et osadel on kehvem stardipakk ning neid peaks toetama ja see, et keegi pole päris nii tubli, ei tähenda, et ta virelema peaks, sest kõik ei saagi ühtviisi edukad olla, see aga pole põhjus, miks keegi kannatama peaks. Palju mugavam on mõelda, et mina olen tubli ja teised pingutagu lihtsalt rohkem. See on kui palsam hingele. Pealegi saan ju mina siis vähem, kui kõigile võrdselt jagada. Teised ei ole ju ometi niipalju väärt kui mina.
See on kapitalistliku võidujooksu peegeldus, mis ei taotle võrdsust, vaid isiklikku heaolu. Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole. Väga hästi öeldud! Kas see võidujooks pole aga mitte lihtsalt kapitalistlik, vaid pelgalt inimlik? On ju nii hea ennast pehmel voodil kerra tõmmata ja ohata "tänan, geenid ja keskkond minu privileegide eest, ma olen seda väärt!"(nagu mina seda ikka igapäevaselt teen:) Ja kardin ette kiskuda, et tänaval lõdisevaid kerjuseid mitte näha. Miks nad siis koolis ei õppinud? Oh, see teema jookseb kokku ka ohvrirolliga - "see pole mingi naine, kes end peksta laseb, jätku mees ometi maha siis!", igasugu vaimsete häiretega - "võtku ennast kokku lihtsalt ja hakaku elama, mul on ka vahel masendus peal, aga ma suudan endaga toime tulla!" Selline mõtlemine töötab, sest nii hea on ju ennast tugevana tunda, teistest paremana.
Kas "võrdsus, vendlus, vabadus" on inimühiskonnas kunagi tegelikult töötanud? Mida siis üldse arutada? Aga äkki kehtib ka siin seaduspära, et probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise teel?

Neljapäev, detsember 17, 2015

Aastal 2015 loetud raamatutest parimad

Sai jah selline pikk pealkiri sellele edetabelile, aga paremat pole võtta, kuna ainult 2015. aastal ilmunud raamatuid lugesin kokku 4, ülejäänud on siiski varasemalt välja tulnud (originaalis siis, mitte eesti keeles) ning alles nüüd minu kätte sattunud. See aasta oli esimene, mille kogupikkuses Goodreadsi kasutasin ning sealt saadav statistika on päris põnev. Hetkel on mul lugemisriiulis 3 raamatut ootamas, mille ma ilmselt enne aasta lõppu veel läbi lugeda jõuan ning eelnevalt on sel aastal loetud 80 raamatut. Neist tervelt 13 on saanud minupoolseks hinnanguks "Amazing!" ehk siis 5 tärni. 5 raamatut olen hinnanud tõdemusega "I didn´t like it" ehk 1. Ülejäänud on sinna vahemikku jäänud. Ilmselt lähevad ka praegu ees ootavad raamatud sinna, sellepärast mõtlesingi parimate tabeli enne ära teha kui aasta päris läbi saab.
Sellest aastast on mul 1 kindel super-lemmik raamat ja selle sean ka tabelis esimeseks, ülejäänud tulevad suvalises järjekorras. Selleks, et top ikka korralik 10 oleks, jätsin 3 raamatut välja. Ilmselt need on tagantjärele mõeldes siis veidi vähem amazingud kui teised.
1. Robert McLiam Wilson "Eureka Street"
Mõned inimesed, neid on vähe, oskavad kirjutada nii, et sa armud nende väljamõeldud tegelastesse ära. Nad loovad niivõrd südantsoojendavad tegelaskujud, et sa tahaksid neid kõiki kallistada. Raamat räägib Belfastist, Põhja-Iirimaast, katoliiklastest-protestantidest, vägivallast, armastusest. Raamatust on tehtud ka 4-osaline miniseriaal. Ma ei tea, kas ma tahaksin seda vaadata. Peaosatäitjad Vincent Regan ja Mark Benton tunduvad küll sellised, kes võiksid raamatutegelaste rolle usutavalt mängida. Kiidetakse nii seriaali (8,5 punkti 10st IMDB-s) kui ka raamatut (keskmine hinne Goodreadsis 4,2; 43% hinnanute koguarvust hindas 5 punktiga). Põhimõtteliselt räägib lugu armastusest. Südamlikul, aga eneseiroonilisel toonil. Taustaks haige ühiskond. Leidub mitmeid sarnasusi ka kohaliku eluga. Kahjuks pole Wilsonilt ühtki teist raamatut meile tõlgitud ja ingliskeelsetestki on saadaval vaid üks kusagil pealinna raamatukogus.
2. Michel Houellebecq "Saare võimalikkus"
Midagi kirjutasin siin. Tegelikult meenus mulle seoses Houellebecq´iga hoopis see, et tema raamatust "Kaart ja territoorium" tehtud näidend esietendus just hiljuti  Draamateatris. Koledal kombel tahaks näha, ei tea, kas õnnestub. Sellel samal etendusel on aga ka oma FB leht, mida võiks lausa blogide kategoorias äärmiselt õnnestunuks pidada - minge ja lugege, mulle väga meeldivad need lookesed ja intervjuud seal. Miks mulle Houellebecq meeldib? Ta oskab inimesi mõtlema panna. Ja minu meelest oskab ka tema kirjutada nii, et tegelased sulle sümpaatsed oleksid. Ta võib kirjutada koledatest asjadest, aga ta teeb seda empaatiaga. Natuke meenutab Bukowskit, aga Bukowski on ehk pisut muretum. Isegi kui Houellebecq ütleb õelaid asju, siis selle asemel, et vaielda, mõtlen ma pigem, et no tegelikult, eks ta nii ju ole.
3. Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"
Kirjutasin siin. See on ilmselt selline kena peavoolu lugemine, mis enamikule meeldib. Lihtne lugeda lisaks. Samas, ma ikka täiesti armusin sellesse raamatusse. No niimoodi, et vahetad pidevalt lugemisel asendeid ja naeratad raamatule. Ma ei tea, mul käib see nii. Ilmselt mängis selle raamatu meeldivuses suurt rolli ka isiklik kogemus samas vallas (mitte üldse positiivne sealjuures).
4. Chuck Palahniuk "Kaunis sina"
Inimesed Goodreadsis vihkavad seda raamatut. You misogynist! You sexist pig! Mäh, mulle jälle ei jõudnud kohale. Mu meelest on see selline vinge "Hallide varjundite" paroodia, seksi on korralikult sees ja nüüd äkki rahvale ei meeldigi? Sest kes iganes vennike seal "Varjundites" oli, tema oli kenasti ja varjatult seksist, Palahniuki kangelane aga avalikult? Viimati müüdi seda raamatut meilgi mingil rallil võileivahinna eest. Mu meelest oli see täitsa geniaalne maailmalõpustsenaarium. Ma ei võtaks seda nii tõsiselt. Enda üle naermine on muidugi keeruline oskus ka, solvuda on hoopis lihtsam.
5. Robert Seethaler "Tubakapoodnik"
Arvustus siin. Põhimõtteliselt on siin taas sama muster - tegelased, kes lähevad hinge. Empaatiaga kirja pandud. Armastus keset haiget ühiskonda. Võrdlus tänapäevaga jne jne. Millegipärast mäletan, kuidas ma seda raamatut lugesin. Suvilas. Maru palav oli. Puhkus. Sumedad augustiööd. Ilus raamat oli. Vist arvustuses sai paralleel Remarque´ga ära toodud.
6. Haruki Murakami "Kafka mererannas"
Raamat, kus eriti mitte midagi ei toimu, kuid mis on sellegipoolest absoluutselt ideaalne. Kutsub lugema, mis? Tegelikult, seal lihtsalt on midagi. Või on just midagi minu jaoks, kellele miskipärast enamik kättesattunud jaapani kirjandusest meeldib. Mulle meeldib sealne olustik, mulle meeldivad kõik need kirjeldused, need toidud, mida nad valmistavad ja söövad. Mulle meeldib mägede ja mere hõng, mis neist raamatutest vastu hoovab. Mulle meeldivad futuristlikud uusehitised, kiired linnalähirongid aga ka vanad linnaosad puidust majadega, kus on alati sügisehõng ja vahtralehed. Ma ei tea, miks just jaapani raamatud mu fantaasia tööle panevad? Kas tõesti lihtsalt seetõttu, et sealne keskkond on meie omast erinev? Ei tea, Austraaliast kõnelevad raamatud, või need, kus tegevus toimub Lähis-Ida kõrbepiirkonnas, ei kõneta mind niimoodi. Kas Jaapanis on kuidagi eriti karge õhk, mis kõik asjad oma õigetele kohtadele asetab? Mul oleks nagu selline eelaimdus.
7. Lionel Shriver "Suur vend"
Väidetavalt on selleteemalisi raamatuid juba mitmeid. Meile vist veel pole tõlgitud, ehk veel ei kõneta. Igatahes kohtab peategelane üle aastate oma venda, keda ta lennujaamas ära ei tunne, sest vend on...järsku suureks saanud. Seda mitte, noh kasvamise, või noh, jah, eks ikka kasvamise,  aga pigem nagu laiusesse kasvamise mõttes. Mulle tundub, et mitmetele ameerika lugejatele ei lähe see raamat peale, sest nad on probleemiga ise lähedalt kokku puutunud ja neil on sellest oma arvamus: "Shriver kujutab seda kõike valesti ette, nii ei saa ju olla, sest minu kogemus on teistsugune". Naljakas on see, kuidas inimesed heidavad romaanile selle lõppu ette. Mu meelest oli see absoluutselt ideaalne lõpp. Ilma selleta oleks raamat üks suvaline...noh, ei spoilerda, lugu. Shriveril on muuseas endal kogemus antud teemaga olemas. Tema vend sõi ennast surnuks. Stiililt on lugu sarnane "Kevini"-raamatuga ehk siis peategelane ei ole ideaalne naine, vaid inimlik oma kahtlustes, enda süüdistamises ja isekuses. Mu meelest sobib toidusõltuvus illustreerima ka igasuguseid muid sõltuvusi, millega sõltlase lähedased kokku peavad puutuma.
8. Jonathan Safran Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
Peategelane on üliandekas laps, kelle isa hukkub 9/11 sündmustes. Juba see tõik ajab inimesed vihale - mingi pisarakiskuja, odav trikk jne. Teiseks kasutab autor loo edasi andmiseks lisaks tekstile ka raamatu kujundust. Huvitav, aga mu meelest üsna mõttetu. Loo õnge ma aga läksin. Ok, see poiss ei ole kohati tõesti isegi mitte usutav, aga...aga lugu on  ju liigutav. On tõesti kohati bestselleri reegleid silmas pidades kirjutatud, aga ei saaks ka öelda, et muus osas sisutu.
9. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"
Rääkides veel bestselleritest siis. Ma isegi mõtlesin, et kas tõesti võib üks naljajutt saada 5 punkti, aga seejärel tõdesin, et on äärmiselt snobistlik mitte anda loole maksimumpunkte lihtsalt sellepärast, et tegemist on huumoriga. Ei, ma ei naernud kõva häälega ja tilgad püksis, ma lihtsalt imetlen, kuidas on kellelgi säärane fantaasialend olnud. Ma usun, et Jonassonil endal oli küll lõbus seda lugu kirja panna. Või on ta vastupidi Bidstrupilik koomik, kes eraelus kõigile jalaga annab ning oma närvide hinnaga huumorit välja pungestab :)
10. Valdur Mikita "Lingvistiline mets"
Oma mõtted panin kirja siin. See kõik oli enne seda, kui Sinine Äratus Mikitat endale vapiloomaks igatses. Võeh. Naljakas, kuidas ühest raamatust saab erinevaid asju välja lugeda. Äkki ma siis, seda teksti lugedes, ei olnud veel nii allergiline rahvusluse suhtes? Igatahes saab Mikita ainsa kodumaise autorina siin tabelis figureerida. Tegelikult oli Eesti autorite raamatuid (mööndustega sealhulgas Justin Petrone ja Katrina Kalda) 80 seas koguni 29. Päris palju.

Nagu alguses ütlesin, oli viietärniraamatuid tegelikult 13. Tabelist jätsin välja "Õhtuste udude aia", millest olen juba pikemalt kirjutanud siin, A. Makine "Tundmatu mehe elu" (Parafraseerides ennast: Täiesti võrratu raamat enam-vähem samast teemast, kuidas inimene jääb igaveseks nö "oma aega" kinni. Lisaks tabav sisevaade meie suure naaberriigi minevikku ja tänapäeva.) ja J. Marias' "Nii valge süda" - millest ma paradoksaalsel kombel MITTE MIDAGI ei mäleta! Täiesti kummaline, sest kõiki teisi väga häid ja isegi enamikku häid raamatuid ma mäletan. Lugesin seda juulis, hiljem kui mõnda tabelis mainitud raamatud. Miks just see mälust kadunud on, ei tea. Teiste arvustused justkui kõlistavad peas mingit kella, aga pilti kokku ikka ei pane. Ju siis oli nii hea raamat :) Ilmselt on tegemist lihtsalt sellega, et raamatul on niivõrd mittemidagiütlev pealkiri. Enamiku raamatute pealkirjad annavad vihje, millest seal juttu oli, isegi kui sa tegelikult sisu peast ette öelda ei suuda (mina ei suuda kohe kindlasti), aga valge süda? Arvustustest saan aimu, et tegemist on vihjega Shakespeare´le, aga no mida sellega siis vihjata taheti?
Nagu juuresolevalt graafikult näha (ma armastan sind, Goodreads, graafikute eest!), siis enamasti lugesin ma eelmisel aastal ikkagi väga uut kirjandust. Vanim loetud raamat anti välja aastal 1975.

Kümnest top-i raamatust 7 olid välja antud Varraku "Moodsa aja"- sarjas. 12 "Minu"-sarja raamatut lugesin ka läbi. Neist 3 parimat "Minu Shanghai", "Minu Berliin" ja "Minu Kambodža".
Kui reastada eelmisel aastal kasutust leidnud uusi veebilehti, siis Goodreads on kindlasti üks olulisemaid.

Kolmapäev, detsember 16, 2015

Aasta 2015 parimad plaadid

Iga korralik blogija teeb mingisuguseid aasta kokkuvõtteid. Mina suure statistikasõbrana kavatsen kõigepealt last.fm-i abiga järjestada enda poolt enimkuulatud albumid aastast 2015, seejärel Goodreadsi abiga parimad sel aastal loetud raamatud ning lõpuks, kui võimalik (pole veel uurinud, kas on), Facebooki ürituste abiga parimad kontserdielamused.
Tundub, et aasta 2015 oli üks väga mage muusikaaasta, sest üritades tabelisse panna vaid 2015. aastal ilmunud plaate, jõudsin viimaste kohtade juures üldtabelis paarisajandate plaatideni, mida kokkuvõttes vaid korra kuulanud olin. Suur osa minu mäletamist mööda uutest plaatides osutus hoopiski 2014. aasta väljalaseteks, seega need jäid välja. Üllatuslikult jäid välja ka näiteks Judas Priesti ja Iron Maideni tänavused albumid, sest olen neid tõesti vist vaid korra kuulanud ja kuna lugusid on neil plaatidel vähe, siis tabelisse nad ei mahtunud. Avastasin ka tõsiasja, et last.fm paigutab statistikasse eraldi samade plaatide tava- ja delux versioonid, kuid kuna ma ei viitsinud neist igaühte eraldi välja otsida ja kuulamisi liita, võib tabelkohtades erinevusi olla, kuigi ilmselt ükski plaat selle tulemusena välja kukkunud või juurde tulnud ei oleks. Kogu 2015. aasta kuulatud plaatide nimekiri sisaldas enamuses vanu plaate, ainus, mis üldtabelis (mida ma siinkohal välja ei too) ja ainult 2015. aasta väljalasete tabelis ühtib, on esikoht:
1. Lana Del Rey "Honeymoon"
Esimesel kuulamisel tundus see plaat nõrgem kui Lana eelmised üllitised, sest kui varasemad on mulle tervikuna meeldinud, siis nüüd leidus ka lugusid,  mille ma hea meelega vahele jätsin. Plaadi nimiloo näiteks ja The Animalsi "Don´t Let Me Be Misunderstood"-i kaveri, mis mind millegipärast koledasti häirib. Nüüdseks on aga osad lood plaadilt mulle niivõrd meeldima hakanud, et Lana eelmine, "Ultraviolence" tundub just liigselt ühtlane tapeet olevat. "Honeymoon" on "Paradise Edition"-i (just need hiljem lisatud lood, mitte pelgalt "Born To Die") kõrval nüüd mu lemmikplaat Lanalt. Kui peaksin valima selle kõige-kõigema loo "Honeymoon"-ilt, siis oleks selleks "Swan Song". Külmavärinad tulevad peale...
Valestikuulmistest rääkides, vaatasin just "Swan Song"-i laulutekstiga videot ja avastasin, et laulu esimesed read on: "Put your white tennis shoes on and follow me", mina olen seda kogu aeg laulnud kui "Put your white tan issues on and follow me". Loogika ei ole ilmselt mu tugevaim külg :)

2. Noel Gallagher´s High Flying Birds "Chasing Yesterday"
Mõneti üllatuslikult, kuid tegelikult üldiselt väga hea "vana kooli" stiilis plaat. Lemmiklugu on "Riverman", mille algus meenutab väga Oasise hitti "Wonderwall":
3. Marilyn Manson "The Pale Emperor"
Lootused olid suuremad, aga parimaks jäigi minu jaoks plaadi esimene singel "Third Day Of A Seven Day Binge". On ka teisi häid, kuid Marilyn ilmselt enam oma algaastate tasemeni ei küündi.
4. Motörhead "Bad Magic"
Sama lugu nagu Marilyniga. No ei ole nagu enam see. Antud plaadil on Lemmy hääl kuidagi eriti kehvalt kuulda. Loomulikult - peale kõiki neid aastaid ja raju elu on üldse ime, et nad veel laulda suudavad. Loudwire ikka tegi Youtube'i videoid sellest, kuidas kellegi rokkari hääl läbi aastate muutunud on, seda enamasti mitte paremuse poole. Mansoni vastav video oli ikka päris nukker, aga enam seda Youtubest millegipärast ei leia.
5. Kurt Cobain "Montage of Heck: The Home Recordings"
Juba viiendal kohal plaat, mida olen vaid korra kuulanud (ja ega ilmselt rohkem ei juhtu kuulama ka).  Delux versioonis 31 lugu, ehk siis siit hakkavadki pihta plaadid, mida ma tegelikult väga vähe kuulanud olen (võrreldes esimese koha Honeymooni üle 200 kuulamisega*). Tegemist ongi albumiga "ainult hardcore fännidele" sisaldades lisaks põnevatele demoversioonidele tuntud lugudest ka niisama...no hääleharjutusi...heliridu. Kui ma plaaniksin teha tabelit 2015. aastal linastunud filmidest (mida ma ei plaani, sest filmiteemalisi postitusi on mul blogis selle aasta jooksul olnud täpselt 8 ja needki ei kajasta kõik tänavuaastasi filme, või siis kajastavad, aga ma pole neid näinud**, kinos käisin mitte-lastefilme vaatamas täpselt kahel korral***), siis "Montage of Heck" saaks kindlasti esikoha. Kas dokumentaale üldse hinnatakse mängufilmidega samadel alustel? Ilmselt mitte.
6. Rob Zombie "Spookshow International Live"
2013. jättis ta meiemaile tulemata, kuigi mul oli pilet juba ostetud. Eks kuulame siis kontserti plaadilt. Üldjuhul ma live-plaate endale püsivasse playlisti ei salvesta. Ma ei tea, stuudiovärk meeldib kuidagi rohkem, seetõttu ei saa live-plaadid ka piisavalt kuulamisi, et kuhugi tabelitesse mahtuda. Kehva aasta rõõmud seekord. Siinkohal mainin ära, et sel aastal 27. novembril ilmus ka Placebo MTV Unplugged-plaat, mis on tõeliselt hea ja mida ma täitsa plaanisin mitu korda kuulata.
7. Lindemann "Skills in Pills"
Heheee! See plaat on üllatuslikult taga, aga sel on ainult 11 lugu kah. Tegemist siis plaadiga, kus laulab Rammsteinist tuttav Till Lindemann ning muusikat teeb Painist tuntud rootslane. Veidi tempokam kui Rammstein ning ingliskeelne. Osad inimesed olevat šokis olnud, et "hiiisssake! millest ta ometi laulab!!?" aga mu meelest on ka Rammstein igasugu veidraid teemasid puudutanud (n loos Zwitter - Kahesooline, mille ingliskeelset tõlget saab lugeda näiteks siit), saksa keelest ei saanud aga suur osa Rammsteini ülemaailmseid fänne lihtsalt aru. Lindemanni loomingust on pikantsemad ehk lood "Fat" ja "Golden Shower". Videod (vaadata omal vastutusel!) on aga olemas lugudel "Praise Abort":
ja "Fish On":
8. Courtney Love "Miss Narcissist/Killer Radio"
Tegemist vaid topeltsingliga siis, mille teine pool õnnestus alles paar kuud tagasi kätte saada, aga kuulatud piisavalt, et tabelisse mahuks. Loomulikult mulle meeldib. Aga vist sutsuke vähem kui eelmine topeltsingel "Wedding Day/You Know My Name". Kahjuks eelistab Courtney hetkel näitlemist laulmisele siiski.
9. Madonna "Rebel Heart"
Kust see siia sai? Delux variandis on tõesti oma 19 lugu ja kui aus olla, siis "Ghosttown"-i olen ma isegi mitu korda kuulanud. Sest seal videos oli see ilus meesnäitleja. Aga muidu, midagi oli, aga sama hästi võinuks see olla keegi teine kui Madonna. Eks tunnustust võib ju jagada ka selle eest, et inimene oskab alati ajaga kaasas käia, mis sest, et üldiselt niimoodi omanäolisus kaduma läheb. Kas Madonnal see kunagi üldse oli või on tegemist lihtsalt lapsepõlvenostalgiaga?
10. Teenage Time Killers "Greatest Hits Vol 1"
Sattusin selle rühmituse peale ühe oma lemmikbändi My Ruin FB lehelt. Tegemist siis nö supergrupiga, "Expendables music version" nagu keegi mainib, mille asutasid Mick Murphy My Ruinist ja üks teine mees Reed Mullin Corrosion of Confirmityst, kaasa löövad minu jaoks tuntumatest nimedest aga näiteks Dave Grohl, Corey Taylor, Jello Biafra ja Randy Blythe. Üsna igav plaat kogu selle paraadi tulemuseks.


Kummaline on see, et ühtki uut ja head kodumaist plaati justkui ei ilmunudki. Peavoolust erinevat Spotifys väga saada ei ole ja Sõpruse Puiesteel vist küll ilmus sel aastal plaat, aga minu kätte see sattunud pole. Psychoterroril on peatselt miskit tulemas, aga see läheb ilmselt juba järgmisse aastasse. Genka ja Paul Oja plaadi isegi tõmbasin endale kui see tasuta saadaval oli, aga ei meeldinud. Ewert & Two Dragonsi uus, väidetavalt rokilikum kauamängiv ajas une peale, ma ei saa siiani aru, milles nende fenomen seisneb. Evestusel peaks ka midagi valmimas olema, esimesed pääsukesed on juba välja lennanud.
Ah, mis ma siin üldse, kuulake parem seda, mida normaalsed inimesed kuulavad. Kusjuures ma ei saa üldse aru, kus on artikli pealkirja ja sisu seos - kõik on ju enam-vähem ühte auku artistid?

*Loomulikult mängib antud tabeli juures rolli ka see, millal mingi plaat välja antud on. Honeymoon tuli näiteks välja alles septembri alguses, ilmselt oleks sellel palju rohkem kuulamisi, oleks ta varem ilmunud. Sellist plaati siiski ei leidunud, mis oleks ilmunud alles hiljuti ja seetõttu tabelist välja jäänud.
**Jutt hallide varjundite teemal ikka
***Teine oli "Viimane nõidkütt", mida sattusin vaatama, sest see oli ainuke film, mis mulle sobivas ajaaugus linastus. Ma isegi ei adunud enne, et seal Vin Diesel peaosas oli. Täitsa ok film oli mu meelest.

Reede, detsember 11, 2015

Mina ja mu pseudoprobleemid, taaskord

Eelmise postituse kommentaariumis kerkis esile sundsuhtluse teema, millega mu tänane mure (uus päev, uued mured :) otsapidi seotud on. Nimelt on ka minul see viga küljes, et mu suhtlemisvajadus on selline...bipolaarne. Mul on vaja suures hulgas vaikust ja kui ma sellest küllastun, siis jälle aktiivset suhtlemist. Pubekana oli pidevalt see mure, et ema pistis pea ukse vahelt sisse just ajal, kui ma iseendaga oma peas suhelda tahtsin ning siis kippusin ma kähvama. Või noh, see komme on mul siiamaani küljes. Kui ma siis ise suhtlust üles võtma läksin, oli teisel pool solvumine. Igasugused pikemaajalised sunnitud koosviibimised muidu kenade inimestega tekitavad mulle samuti piinu kui ma vahepeal minutitki omaette olla ei saa. Üksiku lapse teema ehk? Mõni ju elab sünnist saati kellegagi koos ühes toas ega oska unistadagi privaatsusest. Kunagine sõbranna rääkis ka, kuidas tal oli ülikooliajal südamesõbranna, kellega nad olid kui sukk ja saabas ning kuidas see sõprus siis ühel hetkel pauguga otsa sai, peale mida tundis mu sõbranna võluvat vabanemistunnet ega suhelnud pikka aega mitte kellegagi. Õnneks on Eesti mehed (üldistan muidugi) täpselt sellised, nagu ühel bipolaarsel suhtlejal vaja - istuvad omaette arvuti taga ega kipu küsima, kuidas sul täna päev läks või millest sa mõtled. Ma olen ju L-ga enamasti 24/7 koos, aga see ei koorma mind, sest suhtlust on selle aja sees vastuvõetaval määral.
Teisest küljest tahaks ju normaalne, viisakas inimene olla ja suhelda ning nii ongi mul selle bipolaarsuse teises otsas paiknedes enamasti tunne, et seltskonnas olles tuleks pidevalt vestelda. Oeh, appi, ebamugav vaikus, ruttu-ruttu, võta mingi teema üles! Niisiis olen veendunud, et mind vaid suhtlussituatsioonides kohanud inimesed peavad mind kindlasti suureks suhtlejaks ja ekstraverdiks, kellel suu hetkekski kinni ei seisa. Ja nüüd siis tänase mure juurde - ma lähen õhtul kontserdile (jube sõna, iga kord pean ÕS-i vaatama, kuidas seda õigesti käänata, osastav (eriti mitmuse) on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu) ja seda ilma L.-ta, kuna kõik lapsehoidjad on hõivatud haiguste ja muu hooajalisega ning L. oli suuremeelsena nõus loobuma, sest ka ta ise pole päris terve. Niisiis lähen ma sinna koos tema sõbra või sõpradega. Ja ma ei oska suhelda. Kui me kõik oleme kusagil karjas ümber laua ja üksteisest üle karjume, pole probleemi aga niimoodi üks-ühele, ilma vahendaja L.-ta...Ma ei oska oma probleemi isegi sõnastada. No vaadake, tegemist on tema, mitte minu sõpradega. Mina olen lihtsalt...tema naine. Mingi sugude teema tuleb siin ka sisse, sest L.-i naistuttavatega suheldes seda probleemi pole. On justkui mingid universaalsed naiste teemad, millest rääkida. Aga meestega? Ainus teema, millest rääkida, tundub olevat muusika (ja sellest ma võin muidugi tunde jahvatada). Ma olen vist imbetsill. Või on probleem selles, et mul ei ole mitte kunagi olnud ühtki isiklikku meessõpra. Sellist siis, kellega ma ei ole seotud kellegi teise kaudu (sõbranna mees või oma mehe sõber) või kellega ei ole lootust romantilisteks arenguteks. Ok, üks sõber siiski varem oli ja temaga me vestlesime tõepoolest ainult muusikast või filmidest. Üldise sõbrustada mitteoskamise juures on meestega sõbrustamine veel eriti keeruline. Nooremana võisin ma suisa vaielda teemal "meeste ja naiste vaheline sõprus on võimatu". Nii radikaalne ma enam ei ole aga tunnistan, et mulle on see raske. Miks minul ühtegi geist sõpra ei ole? Aga mu geiradar on niivõrd roostes ka, et enamasti olen alles hiljem üllatusega teada saanud, et ahsoo, ta oli gei või. Täiesti õudne on minul kui võrdõiguslikkuse tulisel pooldajal ja soorollide vastasel tunnistada, et vot sõpruses tõesti mängib sugu rolli. Ma vist tõesti oma hämaramates ajusoppides kardan, et keegi võib kellessegi ära armuda ja kellel seda jama siis vaja on. Piinlik kohe. Ma näen mehi ainult kui võimalikke seksobjekte? Appi, ei , lõpetage ära! Ma olen kuulnud küll mehi ütlemas, et neutraalselt on võimalik suhelda ainult koledate (ses  mõttes, et konkreetse inimese silmis partneriks ebasobivate) naistega. Võeh. Kas ma ise olen samasugune? Evolutsiooniliselt s***peaks arenenu, kes vaatab kõike ainult geenide edasikandmise vaatenurgast? Sest ma arvan, et just kuhugi sinna on selle meeste ja naiste vahelise sõpruse koer maetud.
Aga ma kavatsen ennast täna ületada ja meestega neutraalsel pinnal suhelda. Edu mulle.

Kolmapäev, detsember 09, 2015

Minu Tenerife ja maailmavallutuseks ebasobiv inimene

Lugesin Mart Normeti "Minu Tenerifet". Seda Minu-sarja raamatut üldiselt kiidetakse ja ma ei vaidle vastu, lugu on ladusalt kirja pandud ning autor valdab ka huumori keerukat kunsti. Samuti on reisihuvilisele piisavalt infot ja vihjeid kohtade osas, mida külastada. Mina käisin Tenerifel pea 20 aastat tagasi ega mäleta suurt midagi peale emotsiooni, et oli tore. Käisime mingis loomaaias - oli see siis Loro park või mitte, ei tea, samuti ühes veepargis, aga samuti ei kujuta ette, kas tegemist oli selle samaga, millest raamatus juttu. Vulkaani otsa ronimine jäi meil pooleli, sest ema keeldus käänulisel teel ülespoole ronimast. Raamatus põgusalt mainitud rüütliturniiri külastasime ka - huvitav, kas see kitšimaiguline kindlus on seal alles veel? Seega äratundmishetki raamatus minu jaoks just polnud, ei saa ju eeldada, et teismeline mingid kohanimed endale meelde jätaks. Siiski - Santa Barbara sildi juures tegime pilti, sest tollal oli pop samanimeline seriaal Edeni ja Cruz Castillo surematust armastusest...
Mõtteainest jätkus aga seoses raamatuga hoopis teisel teemal, nimelt töönarkomaania ja enda eest põgenemine. Nagu autor ka mainib, siis enamik kaugele maale seiklema läinuist üritab just nimelt kodumaise rutiini eest jalga lasta. Tema laseb küll vaid pooleks aastaks ja sedagi mu meelest osaliselt ebaõnnestunult. Nimelt tunnistab Normet, et tal on raskekujuline töösõltuvus - töö on väga tore, aga seetõttu ei suuda ta sellest ka eemal olla ning mingisugust vahet töö ja vaba aja vahel sisuliselt polegi. Mingil hetkel hakkab see aga siiski tervisele. Minu jaoks on see nii võõras teema, sest olgugi, et mulle mu töö meeldib, teen ma seda ainult töö ajal ja vaba aja hoian muude asjade jaoks. Mu meelest tingib selle suures osas töö iseloom - igasugune suhtlemine, sebimine ja asjaajamine ei saa toimuda ainult kellast kellani  - kui midagi organiseerida, peabki kogu aeg asjal silma peal hoidma, meilidele vastama, helistama jne. See on selline ekstraverdi õudne töö. Aga minu meelest on see ka selline töö, millega saab kergemini karjääri teha ja haljale oksale jõuda. Mis hinnaga siis, aga ikkagi. Ka eraettevõtjad ajavad enamuse ajast "asju" ning sebivad ringi. Ses osas olen mina üsna kindlasti introvert, sest juba mõte sellest, kuidas ma peaksin kellelegi helistama, tekitab minus vastumeelsuse. Natuke torkas mind see koht raamatus, kus autor kohtub rannas fotosid tegeva Eesti neiuga, kes tundub talle kuidagi ebalev ja õnnetu ning kes tunnistabki, et peale kuu aega Tenerife paradiisis igatseb tema juba koju. Normet väidab siis, et osadel inimestel pole seda avatust ja optimismi, et uues keskkonnas hakkama saada. Mu meelest see päris õige pole, ma tahaks ikka uskuda, et minus on avatust ja positiivsust, kuid ma ei kujuta ette, et suudaksin olla õnnelik kusagil võõraste inimeste hulgas neile midagi pähe määrida üritades. Lihtsalt kõigile inimestele ei sobi ühesugune töö. Mina ei suudaks ilma toetava võrgustikuta pioneeri mängida. Või noh, eks ikka suudaks, aga see ei teeks mind üldse õnnelikuks ning hirmus koduigatsus ja pilli nurka viskamise iha oleks ka. Paradoksaalsel kombel meeldib mulle jubedalt üksi töötada. Aga seda alati võimalusega sellest üksindusest välja tulla. Ma kujutan ette, et kui ma läheks üksi reisima, siis ma olekski üksi, mitte ei leiaks oma teelt sadu potentsiaalseid parimaid sõpru. Ilmselt ma siis pole piisavalt avatud? "Maailmas reisimiseks valet tüüpi inimene"? Juhtusin hiljuti ühele lingile, kus räägiti sellest, kuidas meile tutvustatakse üha inimesi, kes on jätnud oma rutiinse elu, ilma peale põrutanud ja siis "oma tõelise kutsumuse" leidnud, kuid tegelikult on olemas ka terve kari neid, kes niimoodi oma elu hoopis pekki keeranud on. Näitena oli seal üks kõrgesti haritud paarike, kes lõpetas soojal maal peldikuid koristades, mitte oma vabast tahtest siis, lihtsalt tuli välja, et nad ei olnud maailmavallutuseks "sobivat tüüpi".
Lohutuseks mulle on aga see, et vähemasti oskan ma puhata. Raamatu juures pani mind pidevalt imestama see, kuidas perekond Normetid sõltusid internetiühendusest ja tahtsid aina kursis olla Eestis toimuvaga. Neil oli kaasas suisa neli arvutit ning lisaks tunnistas autor, et nende perekondlik õhtusöök möödus sageli igaühel ninapidi oma nutitelefonis. Vähemalt seda häda mul ei ole, ma ei tunne puhkuse ajal mingit vajadust info järele. Kui vaadata mu blogi või last.fm-i logi, siis iga aasta augustis kui mul puhkus on, ei ava ma ei ühte ega teist - mis sest, et muul ajal ma neist nö "sõltuvuses" olen. Nutitelefonid on mu meelest üldse saadanast. Mida need inimesed sealt üldse vaatavad? Mul on pidevalt see olukord, et "Internet sai otsa" ehk siis läbi on loetud kõik blogid, FB sein läbi vaadatud ja Candy Crushis elud otsas - rohkem polegi nagu midagi teha.
Kes aga ütleb, kas minusugune on lihtsalt rutiinis jubedalt kinni või siis sobibki mulle selline igav elu paremini? Äkki ma lihtsalt vabandan ennast välja ning selle asemel, et "tõeliselt elama hakata", astun lihtsalt vanal ja väljakujunenud rajal edasi? Kõige kõnekam näide minu elust on ilmselt ikka see, kuidas ma ülikooliajal sain stipendiumi Erfurdi ülikooli, aga jätsin selle kasutamata. Kas hirmust muutuse ees või siis sisemisest veendumusest, et ega ma seal õnnelik ei oleks? Ei olnud sellist positiivset ootusärevust sees vaid pigem rusuv tunne - ma ei taha ju tegelikult sinna minna. Kas oleks pidanud ennast ikka sundima? Miks ma siis üldse stipile kandideerisin? No tegelikult kandideerisin ma Helsingisse, mis on ju turvaliselt lähedal, aga kuna panin lolli peaga kirja, et olen kolm aastat (tulemusteta) saksa keelt tudeerinud, siis valiti mulle Erfurt, kuna saksa keele oskajaid oli väga vähe. Äkki on see loomulik, et enamik inimesi eelistab planeerimata seljakotireisi asemel kõik hinnas viietärnihotelli paketti? Või kas tegelikult ikka eelistab? Sõltub see inimesest, inimese vanusest, eelnevatest kogemustest? Kas igaüks saaks õnnelikumaks oma mugavustsoonist välja astudes? Vastaks, et ei, aga ma ju ei tea.

Neljapäev, detsember 03, 2015

Ole vait ja söö seda, mis taldrikus!

Loen parajasti lastele õhtujutuks ette lookesi raamatust "Talulood" - seal on vahvad põrsad, targad lehmad, sõbralikud kanakesed ja muud intelligentsed ning sümpaatsed pudulojused. Tavaliselt ongi esimesed lasteraamatud sellised, mis jutustavad armsate loomakeste tegemistest ning enne kui laps on mõnd lehma või siga näinud, oskab ta öelda, missugust häält need loomad teevad. Loomad on ju toredad! Kellele nad ei meeldiks?
Lisaks sellele, et taluloomad on toredad, on nad aga ka maitsvad. Kas te pole kunagi mõelnud, kuivõrd õõvastav ja silmakirjalik on tegelikult see, kuidas ma loeme lastele muinasjuttu kolmest põrsakesest ning teeme siis neile õhtuks viinereid, pilaffi või hakklihakastet? Kui järele mõelda on see ju ikka päris räige. Minu laps on küll küsinud, et kas see on päris kana. Nojah, on tõesti. Inimesed tapavadki kana ära, et teda süüa. Samamoodi tapavad nad ära lehmakese ja põrsakesed. Aga noh, vastikud hiinlased söövad isegi kutsakesi, me vähemalt nii barbaarsed ei ole. Viimati anti McDonaldsist lasteeinega raamatuid kaasa. Laps luges mammutitest, keda kurjad inimesed taga ajavad. Ma seletasin, et kahjuks oli nii jah. Inimesed olidki mammutitele kurjad, ajasid neid karjakaupa taga ja nottisid maha. Inimesed tapsid Ameerikas lausa kõik piisonid maha, sest need maitsesid hästi.
Eile lugesin seda ja no tõesti kadus kanaisu ära, lugege kommentaare kah. Siis jagati FB-s tapalemineva lehmakese kurba nägu. Jah, taaskord näide sellest, kuidas Internet päeva ära rikub, aga tegelikult me ju teame seda, et elu selline on. Me lihtsalt eelistame mitte märgata. Elu lihtsalt on selline võikalt ebaõiglane. Ma ei hakka üldse rääkima isiklikest valikutest taimetoitlaseks hakkamisel, enamiku inimeste jaoks on see üle mõistuse keeruline ning siiski jääb see ilmselt alatiseks vaid käputäie fanaatikute pärusmaaks. Liha tootmine kasvab maailmas aastast aastasse. Inimene on segatoiduline. Ma mõistan täielikult taimetoitlasi, ma ei saa aru sellest, miks peaks kellegi toiduvalik üldse vaidlusi tekitama, ma lihtsalt konstateerin fakti, et enamik inimesi ei ole ega hakka kunagi olemagi taimetoitlased. See teema läheb otsapidi eilsesse, tarbimist ja raiskamist puudutavasse, sest ka toitu toodetakse maailmas nii palju, et suur osa sellest rändab otse prügikasti. Ning sealjuures üha suurenev osa inimestest hoopistükkis nälgib. Ameeriklased alustasid loomade "tuunimist" antibiootikumide ja GMO-ga  - ikka selleks, et saada kiiremini ja rohkem, seda teed läheb vaikselt ilmselt ka ülejäänud maailm. Süüa on ju vaja, inimesi sünnib üha juurde. Ja jälle ei ole väga midagi teha. Indiviidi tasandil võib ju võimalikult ökolt elada, aga suur pilt sellest väga ei muutu. Inimestel ei ole raha ega aega mässata, nad nõuavad kõige odavamat vorsti ning neid ei huvita, kuidas see vorst valmistatud on. Mis kuradi loomad, meil on inimesed näljas! Samas mu meelest nõustub enamik, et jah, loomad on elusorganismid, kellel on mingisugused tunded ning otsest loomapiinamist ei õigusta väga keegi. Me ütleme, et farmides võiks ju olla normaalsed tingimused, kuid kas tegelikult ka on, ei julge eriti küsida. Me lihtsalt nendime, et elu ongi selline, kus ühed söövad teisi. Ega need loodusfilmid ka teab mis halastusega ei hiilga. Selles valguses meenub mulle alati see imeline raamat C.McCarthy "Tee" - ma usun, et on üsna lihtne tulla otsusele, et muu toidu puudumisel paneme lihtsalt mingid nõrgemad inimesed kusagile puuri kinni ja hakkame neid vaikselt otsast sööma. Osad ei hakkaks, aga noh, ongi parem, saame nemad ka ära süüa ja elame jälle ise paar päevakest kauem. Loomulik on elama jääda, mitte end ohverdada. Geenid peavad edasi kestma. Sellest, et esmapilgul vastuoluline geenide edasikestmine ja osa inimeste (ja ka loomade) võime ennast ohverdavalt käituda on tegelikult omavahel seoses, on R. Dawkins oma "Isekas geenis" kirjutanud. Sellest, et elu on rõve ja ebaõiglane, on ta ka kirjutanud. Ainuke jama on see, et erinevalt loomadest (ilmselt, aga mine sa tea), suudavad mõned inimesed seda rõvedust endale teadvustada. Elu see kergemaks ei tee, parem ära mõtle selle peale ja head isu! Imelik ju, et isegi enamikul lastest, kes kõigepealt kuulevad nunnudest loomadest ja seejärel hammastega nende kallale asuvad, ei teki erilist dilemmat. Mõnel tekkivat, aga nemad on vähemuses. Äkki ka see on osa geenide salakavalast plaanist?

"Emme, mulle ei meeldi mu väike vend!"
"Ah, ole vait! Nii ei räägita!"
"Emme, ma tõesti ei taha oma väikest venda!"
"Tasa!"
"Emme, mu väike vend on nii vastik!"
"Ole kuss, meie peres süüakse seda, mis parajasti laual, ega vinguta!"

Kolmapäev, detsember 02, 2015

Moest väljas

Eile sattusin õnneliku juhuse tõttu teleka ette täpselt selleks hetkeks kui algas Jaak Kilmi dokumentaalfilm moelooja Reet Ausist "Moest väljas". Ilmselt paljud on seda sel aastal näinud, tegemist tänavuaastase linateosega. Sisust niipalju, et Reet ostab Tallinna Zara poest püksipaari ning üritab välja uurida, kus, kuidas ja kelle poolt on need valmistatud. Uuribki läbi raskuste välja, loomulikult selgub, et ses osas on püksid seotud igasugu koledustega - need on täis tervisele ohtlikke kemikaale ning neid valmistavad inimesed, kelle nahas ükski meiesugune arenenud maailma inimene olla ei tahaks. Meie tahame odavaid pükse, ruttu ja palju, muu meid ei huvita. Jõudnud Bangladeshis tehasesse, mis konkreetselt neidsamu pükse toodab, leiab Reet aga eest täitsa toreda ja toimiva meeskonna, kes tema ideedest vägagi huvitatud on - tuleb välja, et neil ei olegi suva, vaid nad on nõus hea meelega Reedaga käed lööma, et tootmisjääkidest riideid valmistama hakata. Kõik päris libedalt ei lähe, aga on näha, et tahe olukorda parandada on sealses tehasejuhtkonnas olemas. Edust tiivustatuna suundub Reet suurte müügikontsernide juhatuste poole USA-s ja Euroopas, kus teda aga sugugi nii soe vastuvõtt ees ei oota (ok, vastuvõtt iseenesest on soe, muljet jätta oskavad kõik). Olevat väga suur masinavärk, ei saavat muuta, kas tõesti tekib meil niipalju ülejääki? Ok, teie tahate ülejääkidest riideid teha, aga meie tahaks hoopis teada nüüd, et miks see tootmine seal nii ebaefektiivne on (aitäh, et selle töö meie eest ära tegite ja probleemi avastasite, me ise ei teadnudki, mis seal kusagil Bangladeshis toimub). Sellised toredad arvud ka, et ühe teksapaari tootmiseks kulub 10 kuupi vett (neljaliikmelise pere kuu vajadus) ja elektrit samapalju kui tarvitaks ööpäev läbi töötav pesumasin. Seda ühe paari tootmiseks! Lõpetuseks tõdeti, et kunagi peab miskit muutuma, sest sellisel kujul jätkamine ei ole lihtsalt kuidagimoodi jätkusuutlik. Aga seni kuni lõppu veel päris näha ei ole, eelistab enamik silma kinni pigistada.
Reet Aus uuris Zara pükste elutsüklit ning avastas sealt palju õõvastavat. Iseenesest on Zara ju korralik pood, asub suurtes kaubanduskeskustes, ei ole tuntud kui kõige odavama saasta müüja, paljud inimesed unistavad, et suudaksid endale sealt midagi lubada. Poest osta on ikka veel kallis - odavam on tellida Hiinast. Mis sest, et kohe ära laguneb - kaua ma neid hilpe ikka kannan. Ehk siis esimene põhjus, miks me neid asju tarbime, on meie vaesus. Teine aga just see "ma ei tahagi asja, mis igavesti vastu peaks"-põhimõte, mida tarbimisühiskond meile peale surub. Varem oli aastas neli moekollektsiooni, üks igaks aastaajaks  - nüüd on olemas ka vahekollektsioonid. Et ikka rohkem tarbida saaks. Tarbimine on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui palju inimesi kannab teie töökohas/koolis kaks päeva järjest samu riideid (juhul kui teil just vormiriietust pole)? Pakun, et vähemus. Vähemalt sel juhul kui teid ümbritsevad suures osas noored inimesed. Asi ei ole enam isegi mingis moes, vaid etiketis - jääb mulje, et need, kes igapäevaselt riietust ei muuda, on kuidagi lohakad ehk. Ebahügieenilised. Meil veel ei ole kombeks end 3 korda päevas duši all pesta, aga Ameerikas juba on, ja kes nii ei tee, on ropp. Kuskil kümme aastat tagasi käisin koos pealinna sugulasega Hollikas ja enne pidu ägas ta, et pole miskit selga panna - neid teksaseid ma ju enam ei pane, korra juba käidud klubis nendega. Toona pööritasin ma silmi, et halloo, meil provintsis ongi tavariided ja peoriided, ongi mingi komplekt, mille ma peole minnes selga ajan. Alati. Enamasti. Enam vist nii ei ole? Naisteajakirjad teevad lugusid staaridega, kellel on kapis 50 paari teksaseid. Mis paganama kapid neil on? Ega kõik nii ei mõtle, paljud mõtlevad ilmselt, et miks mul ainult 5 paari on kui tema saab endale 50 lubada! Keegi ei küsi, mida sa nendega teed - kui võimalus on, siis miks mitte! Miks mitte tellida Hiinast 20 kleiti, millest 10 kohe prügikasti lendavad, kui neid sealt tasuta saadetakse! Me tahame kõik endale ühesugust, ameerikalikku eluviisi, isegi siis kui me seda rahaliselt lubada ei saa on meil võimalik endale soetada hunnikute viisi analoogkaupa Hiinast, mida isegi meie osta jõuame! Mis mõttes pean just mina ennast piirama kui kõik teised, kogu maailm, elab niimoodi? Mis te arvate, et need praegused rõhutud kolmanda maailma talupojad ja vabrikutöölised hakkavad keskklassi jõudes kohe ökotooteid tarbima või? Looda sa, kõigepealt tahavad nad ruttu, palju ja odavalt. Öko on vaid valitute pärusmaa. Evelin Ilves võib sellest rääkida, palju tahab, keskmine Eesti tarbija endale igapäevast ökot lubada ei saa ning teda vaid vihastab jutt sellest, kuidas just tema oma tarbimist piirama peaks. Kõik tahavad näiliselt hästi elada ja kui sellele aitab kaasa hunnikute kaupa Hiina postimüügikaupa, siis inimesed seda ka tarbivad ning lõppu ei paista kusagil.
Lõpp oleks see, kui kogu maailm järsku rikkaks saaks. Ebavõrdsus kaoks. Kas seda on lähitulevikus näha? Või lõpp oleks muidugi ka see, kui kõik lihtsalt otsa lõppeks. Kõik oleksime ühtviisi vaesed. Seda, et kõik ja ühtviisi, ilmselt ei juhtu, otsa hakkab aga varsti saama vist küll. Meie ei taha tarbimisest loobuda ja samas tahavad India ja Hiina tohutud rahvamassid alles meie stiilis tarbimist alustada.  Asi on põhimõttes - enamik inimesi igatseb lihtsat elu, elu nagu Ameerikas, lähed poodi ja ostad, kõik on olemas, midagi ei pea ise kasvatama ega tootma. Need mured on kusagil meist eemal. Vaid väike käputäis naudib ja saab nautida endale tootmist, ülejäänud peavad tootma teistele. Kui paljud meist tahaksid oma kätega füüsilist tööd teha? Kas pole ajalugu meid kogu aeg sellest eemale triivinud, näidates, et jõudeelu on eesmärk ja kehaline töö ropp? DIY jääb alati hobiks neile, kes tegelikult päev läbi füüsiliselt rügama ei pea.
Mis siis saab? Tuleb ISIS, tuleb keskaeg, lahendab kõik me mured? Alustame otsast peale, nagu tsivilisatsioonid aegade algusest peale teinud on? Vabalt võib nii olla kui just tehniline progress meiega imet ei tee ja me ei leiuta lõputut energiaallikat, roboteid, kes meie eest kogu füüsilise töö ära teevad ning meil kõigil jõudeelu elama lubavad hakata. Mis on tõenäolisem, ma ei tea.

Teisipäev, detsember 01, 2015

Katri Lipson. Jäätisemüüja

Raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning selle sisukirjeldus on üsna intrigeeriv:
Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Goodreadsis on raamatu keskmine hinne aga üsnagi kehvake ning enamik arvustajaid ohkab, et nemad sellest raamatust aru ei saanud. Lisaks lugesin üht Eestis ilmunud arvustust, kus minu meelest lausa tegelased segamini aetakse - jäätisemüüja ei olnud ju ühe jalaga, jäätisemüüja oli hoopis kaduma läinud Tomaš!? Igatahes, minagi olen selline vana kooli lugeja, kellele meeldib kui otsi lahti ei jäeta ja kõik kenasti autori poolt ära seletatakse. Eriti õudne on see, kui raamat tundub algul jube põnev, nii kangesti tahaks teada, mis värk siis tegelikult on ja lõpus tuleb välja, et autor unustas pooled liinid ja tegelased üldse kuhugi raamatu peale maha ja lõpus mõtle ise, mis oli tõde ja mis mitte (viimatiloetud Murakami 1Q84 oli täpselt selline, 900 lehekülge ilma igasuguse kulminatsioonita, esimene osa oli seevastu põnev ja paljulubav). "Jäätisemüüja" on aga algusest peale nii segane, et mingit asjade lahti seletamist ma ei lootnudki. Sisututvustus on mu meelest ka natuke ühekülgne, see filmiteema ei ole minu jaoks üldse raamatu peamine. Pigem on tegemist ühe suguvõsa looga, kus omavahel õrnalt seotuna ilmuvad lugeja ette kolm põlvkonda. Esimene neist on tõesti seotud filmiga "Jäätisemüüja", mille sisu väidab hiljem üks proua enda elu pealt viksitud oleva. Armastus ilma vastuarmastuseta, segadus keset sõda, mehed ilmuvad ja kaovad. Mu meelest on see lugu üsnagi lõplik. Järgmiseks aga kohtume noormehega, kes elab nõukaaegses Tšehhoslovakkias ning on eelnimetet proua ja ühe eelnimetet mehe (kumma täpselt, jääb lugeja otsustada) järeltulija. See lugu on mu meelest raamatu parim osa, sest sisaldab kogu loo pea ainukest värvikat ja kaasaelamapanevat tegelast - rootslannat Kerstinit (muuseas, nad hääldavad seda a la Tšöstin). Jäätisemüüja meeldis mulle tegelikult ka, aga tema jäi ju kadunuks. Kadri Jaanits märgib oma arvustuses, et Kerstin on tujukas, ambitsioonikas ja manipuleeriv, aga mulle ta istub, sest ma ise olen ka selline  ülejäänud ringisahmivate õnnetukeste hulgast on tema ainuke, kes aktiivselt elu kiirgab. No mida teeksite teie olukorras, kui teie mehe eks on oma terapeudi soovitusel korraldanud peo, kuhu kõik on eksid ja nende paarilised kokku on kutsunud ning kukub siis mingi "kurbuse kivi" abil sassis suhteid siluma?
"Kas sa teed minu kulul nalja? Anna kurbuse kivi tagasi, Kerstin."
"See ei tööta üldse. Igatahes mitte käes. Oled sa kindel, et see pole geišakuul?"
"Ma võin vaid ette kujutada, mida kõike Jan on pidanud koos sinuga üle elama."
"Kujuta aga, kallis Eva, sest sinu kompleksikesed on samamoodi kujuteldavad nagu need krimpsu kuivanud herned, mida sinu pisikene pepukene tunneb läbi kahekükmne printsessipadja."
"Kõige rohkem on mul siiski kahju teie tütrest."
"Mida sina meie tütrest tead?"
"Et ta lasi jalga. Kuhugi Euroopasse."
"Gunilla on nii suur tüdruk, et ta ei pea kodust ära jooksma. Või mis sina lastest tead, sinul nad lasevad juba kõhust jalga."
"Kuidas sa minu nurisünnitustest tead?"
"Kas stjuardesside koolitusel ei õpetatud, et äriklassis on täpselt samasugune õhurõhk nagu turistiklassis?"
"Kohutav. Sa sul oli tõsi taga. Sa ei tunne enne midagi, kui pole laipu." 
Mu meelest üsna vinge mutt ju?!
Kahjuks jätab autor ka Kerstini üsna ruttu maha ja hüppab Gunilla juurde, kes pole oma emalt eriti midagi pärinud ning kellest vägisi tahetakse jätta muljet, et ta on üks õnnetu armastuseta kasvanud ja seda haiglaselt ihaldav neiuke. Loomulikult läheb tal sellisena üksinda Ida-Euroopas halvasti. Miks peavad alati bitchide lapsed oma emade pärast kannatama? Mu meelest on bitchide dünastia hoopiski meeldivam variant ja mitte üldse nii ebatõenäoline.
Peale selliste segaste raamatute lugemist mõtlen ma alati, kuidas autor ise neid raamatuarvustusi näha võiks. Kas ta loeb, et ahhaa! näe, kuidas inimesed mu tekstist aru said või hoopis ohkab, et no kuidas nad ometi sellest niimoodi aru võisid saada. Katri Lipson tutvustas oma raamatut alles hiljuti Tartus, aga kahjuks polnud ma selleks hetkeks veel "Jäätisemüüjat" läbi lugeda jõudnud, võib-olla oleks pidanud minema ja vaatama, oleks ehk põnev olnud.