Kolmapäev, mai 31, 2017

Väikeste linnade mutid on ....*

Käisin nädalavahetusel suvilas. Sinna on pikk ja ilus kergliiklustee rajatud, mõtlesin siis ka rattaga järele proovida. Kohe, kui metsa vahele keerasin, tuli vastu üks kurja näoga mutt, vaatas mulle pikalt tigeda näoga otsa ning käratas lõpuks: "Tere!" Ehk siis taaskord see teema, millest juba juttu on olnud ehk õpime teretama. Kommentaariumis Manjana küll tutvustas uusi teretus-reegleid ja ütles, et metsas tuleb üksteisele tere öelda. No see kergliiklustee minu jaoks metsa alla ei kvalifitseerunud päris, mets on ikka selline üsna inimtühi koht, kus seeni ja marju korjata, kergliiklustee läheb maantee kõrval, küll looduses, aga ikkagi.

Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!

Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.

Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!

Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud  oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi.  No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.

* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?

Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt:

Teisipäev, mai 30, 2017

Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane.

Ishiguro sattus mulle esmakordselt kätte siis, kui avastasin, et jaapani raamatud meeldivad mulle oluliselt rohkem kui jaapani filmid. Nagu ükskõik, millised raamatud vs filmid siis, aga aasia omad kohe eriti (ilmselgelt on kogu aasia ühte patta panemine äärmiselt arukas tegu muidugi). Igatahes selgus siis, et Ishiguro on vaid päritolult jaapanlane, tegelikult aga Briti Kuningriigi alam ja Jaapanit tema teostest leida ei pruugigi. Minu esimene raamat temalt oli "Ära lase mul minna", mis räägib maailmast, kus internaatkoolides kasvatatakse kloone, keda hiljem organidoonorluseks pruukida. "Maetud hiiglane" viib meid aga hoopiski haldjate ja draakonite maailma, kus toimetavad ringi rüütlid ja mungad ning kuningas Arthur on alles eilne päev. Ehk siis kaks väga erinevat maailma ühe autori teostes.

Lugesin, et autorit on selle raamatu puhul süüdistatud selles, et ta loob fantaasiamaailma ainult selleks, et edasi anda oma üldisemat ideed mälust ja selle olulisusest. Ma ei ole küll fantaasiakirjanduse püsilugeja, aga kas see on siis kuidagi miinuseks, kui lihtsalt ei iluleta loodud maailma ümber, vaid püütakse sellega ka mingit mõtet edasi anda? Ilmselt sõltub vaatenurgast, Tolkieni lugudel on mu hinnangul ka laiem tähendus, kui lihtsalt seiklus. Ishiguro puhul on häda ilmselt selles, et Tolkieni-vaimus seiklust siin iseenesest pole. "Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos" - nii on kirjas raamatu tagakaanel. Eks otsustage ise, ajab see teile hirmu nahka, või mitte. Minu jaoks oli raamat põnev. Goodreadsis leidub palju neidki, kelle jaoks polnud. 

Kogu see arhailine kõnepruuk, kõhedust tekitavad paigad, müstilised tegelased ja pidev udu moodustasid minu jaoks huvitava tausta, mille mõttest ma lootsin raamatu lõpuks selgust saada. Mälu on iseenesest intrigeeriv teema, autor muudab selle oma looga konkreetseks - kas mäletamine külvab eelkõige teineteisemõistmist või vihavaenu? Kes ja miks panid raamatumaailmale unustamise needuse - või on see üldse needus? Kuigi raamat räägib hoopis varasemast ajast, tekkis mul lugedes päris mitu korda paralleel Teise maailmasõjaga - kas ajaloo kordumise taga pole samuti mälu ja see, et vana vaen ei unune?

Samas üksikisiku tasandil on mälu kaotamine üldjuhul siiski tragöödia. Hiljuti lugesin ka seda Alzheimerist kirjutatud raamatut. Siinses loos tekkisid seosed dementsete paranoiahoogude ja kuninglike sõdurite ning külaelanike asjatu vägivallaga - kui täpselt ei mäleta, on alusetud kahtlused kerged tekkima. Ka Ishiguro toob mängu armastuse (Lisa Genova "Alice"-is leiab samuti, et sõltumatu eluarmastus jääb alati alles), leides, et tõeline armastus suudaks ehk kahtlustest üle olla - kui südames tunned, et armastad, ei ole seal ruumi kahtlusteks, et äkki ma lihtsalt ei mäleta, milline lurjus teine olla võis. Raamatu lõpp jätab selle võimaluse lahtiseks. Ma usun, et ilmselt see nii ongi - isegi kui me hinges usume, et on armastus, ei jäta kahtlused meid kunagi maha (isegi siis, kui mälu alles on, sest mälu petab meid niikuinii alati). Inimene on loodud aga seda valelikku mälu usaldama ega suuda jääda rahule enne, kui "tõe" teada saab. Meenus, et olen lugenud sellist raamatut nagu Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama" - paradoksaalne, et ma ei mäleta, millest see raamat rääkis...Igatahes soovivad ka Ishiguro "Maetud hiiglase" tegelased mäletada, aga isegi kui me mäletame, ei mäleta me iialgi teisega sedasama.

Mulle meeldis selle raamatu puhul, kuidas autor tegeleb mälu teemaga mõlemal tasandil - nii üksikisiku- kui ka ühiskonna vaatepunktist. Põhimõtteliselt saaks toreda graafiku teha ühe ja teise plussidest ning miinustest, maaliline jutustus sinna juurde - mu meelest meeldiv lugemine.

P.S. Avastasin just, et ei pannudki tekstianalüüsiga vist väga mööda, autor on oma raamatu kohta öelnud nii: "Ta tunnistas, et on ammu tahtnud kirjutada sellest, kuidas ühiskonnad mäletavad ja unustavad ning kui erinev on see sellest, kuidas üksikisikud ebamugavate mälestustega tegelevad."

Kolmapäev, mai 24, 2017

Mehed ei salli naistegelasi?

Kõndisin täna uuest Wonderwomani filmiplakatist mööda ja mulle meenus üks nädalatevanune artikkel (ok, artikliks on seda muidugi palju nimetada...), mis mind mõtlema pani ja pigem selles võtmes, et tahaks vastu vaielda. Emma Watson on nimelt feministide hulgast üsna palju kajastust leidnud näitlejanna, ma ta muude sõnavõttudega kursis pole, aga see "meestel lihtsalt on mingi barjäär, mis paneb nad ütlema: ma ei taha tüdrukuga samastuda.", kõlab mu meelest ikka totralt, umbes samahästi nagu "naised lihtsalt kuuluvad pliidiäärde, lastetuppa ja kirikusse".

Ma nimelt ei usu, et asi oleks selles, et meestel oleks võimatu end samastada naistegelasega ning naistel see probleem puudub. Näitena tuuakse ära, et "viimased „Star Warsi“ filmid ja hiljutine uusversioon filmist „Tondipüüdjad“ said naissoost peategelaste tõttu hulga viha ja halvakspanu osaliseks". Ma pole muidugi neid kumbagi näinud, aga kas Star Warsis polnud mitte mustanahaline (mees)peategelane? Tondipüüdjad olla aga lihtsalt saast film. Kas Mad Maxi uus, naispeaosalisega film sai ka sellise kriitika osaliseks? IMDB hinnangud vastavalt 5,3 vs 8,1, kusjuures isegi Tondipüüdjate vana versiooni hinnang on madalam kui uuel Mad Maxil.

Laiemalt võttes on mu meelest probleem ainult teatud filmidega, kus naised on rollides, millega isegi nende sookaaslased samastuda ei suuda. Tomb Raider, Sõjaprintsess Xena - need on samasugused tüübid nagu Herakles või barbar Conan, loodud mitte selleks, et keegi nendega samastuks, vaid lihtsalt meelelahutuse mõttes, noortele, kellele pakub madin põnevust. Kas mehed samastavad end Arnoldi (mitte Rüütli, vaid selle austerlasest kuberneriga siis, nimi on liiga pikk, et välja kirjutada, selle asemel kirjutan veel pikema kommentaari...), Chuck Norrise või mõne teise sarnasega? Ma ei usu, need on lihtsalt toredad tapamasinad, kelle tekitatavat kaost on lahe vaadata. Ebausutav tapamasin ajab naerma, need naistapamasinad on aga paraku veel ebausutavamad, kui mehed. Eriti kui neile on sealjuures mingid imelikud naiselikud jooned külge poogitud. Nagu sadul sea seljas, või kuidas see oligi.

Ma ei taha sellega öelda, et naisi action ei huvitaks või nad sellega tegeleda ei sooviks. Minigi käis just Militaarkeskuses laserlahingut pidamas ja on nüüd täiega vaimustuses ja ootab oma sünnipäeva, et saaks ka seda seal pidada ja oma sõpru tulistada. On olemas ka hoopis teistsuguseid action-tegelasi, kes hoolimata oma ebaloomulikust jõust jäid ikkagi inimesteks  - no näiteks minu vana iidol Vampiiritapja Buffy. Buffy looja Joss Whedon on muidugi veendunud feminist ka ise ning nägi vaeva, et mitte luua lihtsalt tegelast, kes on küll "saja mehe jõuga, aga samas tissidega" - Buffyle saab kaasa elada, sest ta on oma olemuselt inimlik, normaalne. Selleks, et kellegagi samastuda ei pea ju välja nägema nagu see persoon. Ma suudan näiteks samastuda Bukowski vana koleda joodiku Henry Chinaskiga, sest olenemata meie erinevustest, on meil siiski palju ühiseid üldinimlikke jooni (mõelge ise, mis need olla võiksid, vihjeks, et täis ma end ei tee, vein väga ei maitse, naistega suhteid ei oma ning hobused ei huvita üldse).

Ehk siis mu meelest ei sõltu samastumine mitte tegelase välistest tunnustest, vaid sellest, kui palju liha neile luudele on kirjutatud (piltlikult, noh), palju on neil karakterit, inimlikke jooni. Paraku kui me asetame mingisse tühja rolli lihtsalt naise, paneme talle petteks ehk paar naiselikku joont ka külge (no et nutab salaja või vaatab moeajakirju), siis sellest midagi head ei sünni.  Pärast leiame, et nüüd sai võrdõiguslikkusele lähemale küll ju ega saa aru, miks ikka rahul ei olda ja süüdistame otse loomulikult patriarhaati.

Just selles osas on mul erimeelsusi kolmanda laine feminismiga, mis sugu kangesti tähtsustab. Mu meelest oleks ideaal hoopiski soopimedus, mida nemad pahaks peavad. Tehakse häid ja halbu filme, on olemas palju häid filme, kus mängivad naised ning mida vaatavad ka mehed. Muidugi, neid võiks rohkem olla, aga mingisugune kunstlik - "võtame meesosatäitjatega filmi ning paneme lihtsalt naised asemele", ei täida seda eesmärki kuidagi, pigem jätabki võhikule mulje, et "naine filmis, film metsas." Miks rõhuda igas asjas soole, kui on selge, et nii ühekülgne nagu "naised suudavad vastassoost tegelastega samastuda, meestel tuleb barjäär ette" see tegelikkus kindlasti olla ei saa.

Räägi mulle oma minevikust!

Seoses selle Pulkkise "Tõega" meenus veel üks mu meelest märkimisväärt asjaolu. Nimelt selgub seal, et ka lapselapsel on mingi draama minevikust, mis teda painab ning neil tekib elukaaslasega sel teemal tüli: "Miks sa seda varjad? Miks sa mulle midagi ei räägi?" ja raamat lõppebki sellega, et naine hakkab mehele oma "tõde" ära rääkima. Kuna see ongi raamatu päris lõpp, siis võikski justkui seda moraaliks pidada (iseasi, kas alati peab mingi moraal üldse olema) - siis kui lõpuks kedagi usaldama hakkad, räägid talle kõik ära ja hakkab kergem. Iseenesest see draama tolle tegelase elus pole midagi sellist, millest õigluse huvides rääkima peaks (no näiteks midagi kuritegelikku), vaid lihtsalt raske lahkuminek. Mind pani imestama, miks on kirjaniku meelest nii oluline, et ta sellest oma uuele elukaaslasele räägiks? Mida see annab?

Samal ajal sattusin kuulama paari muusikapala The Weeknd-ilt, kes mulle üllataval kombel päris meeldima on hakanud, kus ta laulab samuti, kuidas uus armastus tahaks eelmistest kõike teada, muidu ikka pole asi õige. True Colors loo nimi, justkui see "tõde" olekski siis need "tõelised värvid". Teine lugu temalt, As You Are, räägib aga sellest, et "näita mulle oma arme ja murtud südant, armastan sind ikka sellisena, nagu sa oled!". Aga miks siis üldse midagi näitama peaks, kui sa armastad teist sellisena nagu ta on? Miks peab kõik teise ette lagedale lööma, kas muidu on pettus?

Mu meelest ei ole, minevik võib vabalt sinna jääda, kui see su praegusesse ellu enam ei kuulu (mitte muidugi sellised tõsiasjad, et sul on kari lapsi, sa oled paar inimest maha tapnud vms). Aga mingid eelmised suhted, milleks neist on vaja hakata aru andma? Isegi kui lugu lõppes murtud südamega, mida see uus kaaslane selle teadmisega peale peaks hakkama? Niikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".

Vahepeal oli naisteajakirjades ka mingi poleemika "selle numbri" (no et mitmega noh) üle, et kas tasuks teada või mitte ja kuidas ise reageerida, kui küsitakse. Ehk oleks tõesti imelik, kui keegi seda paaniliselt varjata püüaks, aga küsimisel ma ei näe ka muud mõtet kui statistika tegemine. Et kui teate üksteisest kõike, olete justkui veel lähedasemad? Et kui teine ei küsi, siis järelikult ei huvita sa teda piisavalt? No ma ikka ei ole see "me teeme kõike koos" paarikeste fänn, kus üks istub potil ja teine peseb samal ajal hambaid...

Mõne jaoks on see minevikust kõige teadmine oluline, sest "meil ei ole teineteise ees saladusi", mulle jälle sellised asjad eriliste saladustena ei tundu. Lihtsalt pole nagu erilist huvi kellegi minevikku üksipulgi lahti harutada ega tunne suurt puudust ka sellest, kui keegi minu oma ei haruta. Ah mis, ma ilmselt tunneksin kõhedust, kui keegi mulle mu "tõelistest värvidest" laulma rääkima hakkaks ja psühhoanalüüsi püüaks teha! Seostub kuidagi selle kontrolli-teemaga, mis otsapidi suhtevägivalda suubub.

Huvitav, kas ma oleks ka seda tüüpi (müütiline) naine, kes ütleb lahkumineku põhjustest rääkides, et "mees tahtis koguaeg ainult rääkida!"? Ei tea, pole sellist meest tegelikult kohanud, siinkandis sellised ilmselt haruldased ka (stereotüüp, ma tean, ilmselt neid ikka leidub).

Kuna muusikast oli juttu, siis lõppu üks võrratu laul ka, siin on The Weeknd koos Lana Del Reyga, mu meelest on nende muusikas tõesti miskit sarnast (üks nimetab end Stargirliks ja teine Starboyks ka). Ma olen küll kaugel sellest, et näha neid romantilise paarina (The Weeknd peaks koos olema Selena Gomeziga, Lanast ei tea üldse, kas ta on vallaline või ei - milline hooletus oma iidolite vastu mul) nagu paljud nende fännid nüüd selle loo põhjal otsustasid - "nad peaksid koos olema!"

Teisipäev, mai 23, 2017

Surmani armastades

Lugesin nüüd Riikka Pulkkise "Tõe" ka läbi. Ikka morbiidselt edasi! Hämmastav, kuidas autor suudab surmast eraldi tegelase vormida, sellise kauni ja poeetilise. Surm justkui olekski inimese elu kõige tähtsam sündmus, see, mis paneb punkti ja annab mõtte, võtab kõik kokku. Enne seda on justkui mingi arutu sebimine, aga alles surma veerel selgub, millised olid terad, millised sõklad.

Raamat keerleb kahe naise elu ja surma ümber. Üks neist lahkub vanana, teine noorena, neid seob armastus ühe ja sama mehe vastu, mis ühe hukutab ning teisele maksab kätte läbi tema lapse. Lunastust ja ilu on samuti, kuid tundub, et autor tahtis romaani pealkirjaga öelda seda, et armastus ongi "tõde", elu mõte ja sisu. Armastus määrab kõik, kogu su elu ja saatuse. Armastuse nimel elatakse ja surrakse, sellest saadakse inspiratsiooni, selle pärast tehakse tööd. (Teine teooria selle "Tõe" kohta on mul see, et loo tegelased tegelevad nö tõe välja selgitamisega  - mida see minevikus tehtu teadasaamine meile annab? Samas oskab autor väga tõepäraselt selgitada (vana)vanemate ja laste omavaheliste suhete tagamaid. Mida me üldse oma vanematest teame ja miks me võõrdume vanavanematest, kes meile kunagi lapsepõlves väga lähedased olid?)

Hakkasin mõtlema, kas armastus võib tõepoolest hukutada? Ühe vähese meeldejäänud sõnasõnalise õpetusena mäletan oma ema ütlevat: "Mitte keegi ei ole sinu elu väärt!" Seda ütles ta ilmselt siis, kui jõuti sellesse ikka, mil end armastuse pärast tapma hakati. Tõesti, enamus enesetappe või selle katseid, mida tean, on olnud seotud õnnetu armastusega. Oli neid, kes bluffisid ("Nüüd teavad kõik, et mind ei tasu maha jätta!" - täpselt nii teatas üks uhke neiu peale maoloputust - üsna jube väljavaade, et sinuga ollakse koos vaid sellepärast, et ei taheta su surma enda hingele...), oli neid, kes tõsiselt mõtlesid, aga ebaõnnestusid ja neidki, kel õnnestus endale lõpp peale teha. Ilmselt on siin seos jälle minu kiire ülesaamisvõimega, aga endale ei tulnud kunagi pähe, et vot kui teda ei saa, siis tulgu lõpp. Enesehinnang oli ka selline, et no seda rõõmu - "ta minu pärast tegi seda" ei tahaks ma küll kellelegi jätta. Esimene armastus väitis mulle mõni aeg peale lahkuminekut, kui ma mõneks ajaks "ära kadusin", et "tead küll, mis mõtted mulle pähe tulid!", siis mõtlesin, kui hea, et ta mu maha jättis, ta ei tundnud mind ju üldsegi, kui arvas, et võin endale tema pärast käe külge panna!

Kunagi ütles üks proua mulle, et tema poeg tapvat end ära, kui ma ta maha jätan. Ma ei mäleta, mis ma prouale ütlesin, aga pojale rääkisin ära, too sai vihaseks, imestades, kuidas lihane ema teda nõnda vähe tunneb, nii rumalaks ja nõrgaks peab. (Võib-olla ei ole ilus teistele selliseid lugusid välja rääkida, aga mina olen seda alati teinud, erand oleks ilmselt see, kui räägitav teadasaajale kohutavat piinlikkust põhjustaks, nagu see lugu kui ühe tütarlapse ema tuli tolle tuttava noormehe pähe auku rääkima, et noormees tütarlapsele lapse teeks - "ega sa ei pea teda kasvatama ega kuidagi panustama, tee lihtsalt ära, sa kena poiss ja saad aru, bioloogiline kell tiksub!" Milline hea ja hoolitsev ema, eksole...)

Liiga uhke, et ennast ära tappa? Teate küll, Indias lesed viskuvad oma mehe tuleriidale. On see siis tõeline armastus? Courtney Love väitis ka, et inimeste viha ja põlgus tema vastu said alguse sellest, et ta "ei leinanud korralikult" - ei kadunud orbiidilt ega laulnud vaid kurbi leselaule, vaid ehitas oma karjääri uuesti üles, ei jäänud vait ja elas edasi. Lugupidamatu? Kas tõelise armastuse pärast peab surema? Tundub ju romantiline kui vanapaar sureb üksteise järel paarinädalase vahega - näe, ei suutnud teineteiseta elada!

Ma olen nõus, et armastuseta on elu ilmselt üsna nukker, aga no et see ilma selleta ikka täiesti võimatu oleks, ma ei tea. Pealegi ei või ju kindel olla, et tõeline armastus sind alles ees ei oota. Vaadates mõningate paaride vanusevahet (ei irvita siin Prantsuse esipaari üle, oot, mismõttes see vaid seoses nendega esile kerkib, Trumpidel ju sama vahe, ainult erinevad sood!), siis võib loota, et sinu "elu armastus" pole ehk veel sündinudki!

Esmaspäev, mai 22, 2017

Ma vihkan jalanõusid! Vol sada või midagi

No ausõna. Ma saan aru, et on inimesi, kellel on igaks hooajaks kingapaaride vahel valida, mul ei ole. Mul on pikad talvesaapad, kevad-sügiskingad, kinnised suvekingad, lahtised suvekingad, botased on ka ja tangid. Ehk siis, kui üks neist otsad annab, tuleb kohe uued muretseda, sest ilma ei saa. Ahjaa, kummikud on mul samuti. Tegelikult on mul mitu paari "pidulikke" kingi ka, aga neid ei kanna ma peaaegu kunagi ja need sinna vajalike jalavarjude lahtrisse ei lähe. Miks ma neid ei kanna? Sest need on küll kenad, aga ebamugavad, ilma autota inimene peab jala käia saama, mitte lihtsalt ilulema. No põhimõtteliselt saab mingi aja ühe lahtri jalanõusid teisega asendada (kinnised kingad lahtiste asemel), aga see on hirmus ebamugav. Eelmisel suvel lagunesid mul ära lahtised kingad. Need on sellised jalavarjud, mida ma pmst kolm kuud jutti kannan, läbides neil üsna arvestatavaid vahemaid.
Need viimased puruläinud ostsin kaubanduskeskuse kingapoest, enne seda oli mul paar E5P-st tellitud hiinakaid, mis pidasid oluliselt paremini vastu. Ilmselt olid küll ka need kaubanduskeskuse omad Made in PRC.

Kuna kingi on kohe vaja, ei hakanud E5P-st tellima ja suundusin taas poodi. Mõtlesin, et ostaks natuke kõrgemad kui päris maadligi plätud, ikkagi sihvakus ja jalad ja muu möga. Olid ühed sellised, pealt laiade kummidega, tundusid mugavad. Nüüd istun siin kontoris, jalad valutavad pealt niimoodi nagu elevant oleks neil seisnud. Ma ei tea, kuidas need pehmed kummid jalad pealt nii valusaks suutsid teha, aga see polnud nende ainus viga, lisaks libises kanna peal olnud kumm pidevalt alla ja ma pidin keset tänavat kurge mängima. Ja need raiped maksid rohkem kui E5P omad, oleks ikka pidanud sealt mitu paari tellima. Huvitav, kas ma harjun ära või jäängi terveks suveks invaliidiks? Ega ma ju nii kergelt alla ei anna.

Samal ajal ostis ema endale uued Gaborid. Ma ei kujuta isegi ette, mis sellised maksavad, sest ma ei julgeks iialgi osta nii kalleid kingi, kui ma pole 150% kindel, et need on ka mugavad ja peavad vastu, pealegi on kallite kaubamärkide kingamudelid enamasti väga konservatiivse maitsega kandjale tehtud (vähemalt nende, mida meil müüakse), ma tahaks rohkem kiiksu oma kingadesse. Igatahes proovis ema poes väljas olnud mudelit, mis sobis, aga need, mis ta karbis koju tõi, osutusid kahtlaselt väikesteks. Läks ja viis siis poodi tagasi. Imelik, et number suurem sobis, aga no kui nii, siis nii. Kodus vaatas kingi täpsemalt ja avastas, et kingadel oli ninas mingi paksust vahtkummist junn, mis pidi nina vormis hoidma, sama asja ülesannet täidab odavatel kingadel paberinutsak. Ema oli enda peale nii vihane, ei hakanud enam poodi tagasi vahetama minema (no need eelmised oleksid ju parajad olnud, kui ta oleks märganud selle kummijulla ninast ära võtta, poes proovimiseks väljas olnutel oldi see ilmselt välja võetud) ja jättiski selle junni kingade ninna.

Ja last sai ka väärkoheldud seoses jalanõudega. Mikrol olid nimelt eelmisest suvest ühed lahtised sandaalid, küsisime, et kas saad käia, ei ole väikesed? Jaa, saan küll! Peale paaripäevast kandmist avastasime, et Mikrol kannad kaetud umbes minu pöidla suuruste katkiste vesivillidega...Mismoodi ta käis ja kannatas, jäi selgusetuks. Muidu ta füüsilise valu suhtes väga tundlik, see pidavat enneaegsetele omane olema, tal vaesekesel imikuna kogetud kanüülidest siiani armid kehal...Igatahes tormasime poodi ja avastasime, et uued kingad tuli osta neli numbrit suuremad...No ilmselt oli seal siiski numeratsiooni erinevus, aga ikkagi.

Reede, mai 19, 2017

Normaalne inimene hoiab ennast?

Lugesin viimati noore Soome kirjaniku Riikka Pulkkise esikteost "Piir", mille autor kirjutas 26-aastaselt ning mille kaanel öeldakse: "Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?"  Ilmselt mõni inimene lihtsalt on loomu poolest "uskumatult elutark" (fraas samuti kaanelt). Mulle see raamat meeldis, oli hästi kirjutatud, huvitav, tegeles oluliste teemadega, päris vau-efekti polnud, aga see tekib enamasti vaid siis, kui mul teosega mingi isiklik side on, selle puudumises autorit ju süüdistada ei saa. Enamasti sirvin ka arvustusi. Goodreadsis on vist see süsteem, et ettepoole satuvad need arvustused, millele on rohkem reageeringuid ja sageli reageerivad inimesed pigem negatiivsele. Igatahes jäi mulle silma hunnik kuni paaritärnilisi soomekeelseid arvustusi, ühest lugesin, et "seesugune surmaiha kõigil tegelastel pole väga normaalne". Tolles arvustuses oli muudki (minu jaoks) imelikku, kuid meelde jäi just see. 

Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees.  Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain. 

On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast? 

Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte. 

Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".

Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!

Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.

Neljapäev, mai 18, 2017

Käed eemale minu taldrikust!

Ma nüüd reklaamin siin teise inimese postitust, aga mu meelest on see teema, millest Ebapärlikarp kirjutab, äärmiselt aktuaalseks muutunud.

Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!

Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.

Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda  - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.

Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.

Teisipäev, mai 16, 2017

Sööme prügikastist ja kanname kaltse

Notsu postitusega seoses meenus, kuidas tulin ükspäev koju ja avastasin (oma köögi) prügikastist paar korda hammustatud õuna. Tõstsin õuna välja, kahetsusega möönsin, et ikka liiga karvane ja mingi kahtlase ollusega koos, et järelnoppida, aga skandaali korraldasin ikka. "Misasi see peaks olema!? Mida see siin prügikastis teeb!?" Mini süüdlaslikult "Eee, ma ei jõudnud rohkem süüa seda..." No igatahes seletasin, et kui ei jõua süüa, siis lõikad järatud osa ära (ei tea miks, mõtlesin hiljem  - selleks, et tekkiks ideaalne võimalus endale sõrme lõigata või?) ning paned õuna külmkappi. Võib-olla see pole väga tavapärane reaktsioon siis, kuskilt tuli välja, et keskmine eestlane viskavat aastas ikka kilode kaupa toitu ära (mis muidugi ei konkureeri nende tonnidega, mida poed minema loobivad). Kunagi üks kolleeg väitis ka, et neil ikka jääb sageli kohupiimakreeme kahe silma vahele külmkapis ja tuleb neid minema loopida, ju meil siis on üsna hõre külmkapp.

Igatahes ma olen ka allergiline raiskamise suhtes. Notsu mainitud tiigriraamatut ma lapsena lugenud ei ole, aga mingi sisemine tunne on tõesti selline, et "asjad, mis on loodud kasutamiseks, ei taha niisama seista". Muuseas olen sellist põhjendust ka taaskasutusgruppides näinud  - a la "kleit tahab ennast näidata, aga mulle enam selga ei lähe, kes pakuks lauale uut kodu" jne. Isikustatud asjad. "Mis see üksik kartul seal potis nutab!" - räägiti vist tõesti kodus kunagi nõnda.

Paar päeva peale "õuna-intsidenti" tuli Mini klassiekskursioonilt ja seletas, kuidas keegi laps ei olnud jõudnud oma jäätist lõpuni süüa, viskas selle prügikasti, ja siis tuli üks onu, võttis selle sealt ära ja hakkas sööma! Iuuuu! Ma ütlesin, et "iuuu" oli hoopis see, kes toidu minema viskas, mitte see, kes selle üles korjas, sest kõigil inimestel pole võimalik niimoodi laristada, võib-olla sellel onul polnudki muud süüa kui see jäätis. Etteennustatav oli muidugi ka see, et väljasõidu tipphetkeks kujuneski kollektiivne poekülastus, õpetaja oli öelnud, et andke lapsele jäätiseraha kaasa, aga nagu ma ennustasin, oli nii mõnegi arusaam jäätisehinnast teistsugune kui neil, kes lapsele paar eurot kaasa andsid. Ehk siis osteti hulgi igasugu jama kokku (Tictaci suuvärskendajaid näiteks!?). Ilmselt osadel lastel ongi juba esimeses klassis kindel taskuraha, mida nad siis vanematelt heas usus saavad ning loodetakse, et ehk õpib laps niimoodi raha koguma. Mulle tundub siiski, et ilma vanema seletuseta nii väiksed raha väärtusest iseenesest sotti saama ei hakka.

Peale nädalavahetust otsustasin südame rindu võtta ja talveriided kappi ära panna (täna hommikul välja vaadates tundus see siiski viga olevat...). Selle käigus ujus kapist välja päris mitu tõelist kaltsu, mida ma sildi all "kodus kandmiseks" säilitanud olin. Nüüd hakkas aga juba tunduma, et enamik kapis olevatest riietest tuleks selle sildiga varustada....Kuna neid väljaveninud kaltse enam kuhugi pakkuda poleks viisakas olnud (isegi viisakaid asju ei taheta paraku), siis otsustasin minema visata. Tuli Mini, kukkus ohkima - "ära seda viska, see on nii äge, ei ole mulle suur, ei kuku seljast ära, tahan endale!" Käbid ja kännud, noh. Ei kuulanud lapse hullu juttu. Hiljem avastasin, et kantavaid riideid enam väga polegi ja raha uusi osta ka mitte.

Pool tundi hiljem helistas ema, et ta olla kapist paar vintage-kleiti leidnud, tulgu ma vaatama. Käbid ja kännud ikkagi.

Neljapäev, mai 11, 2017

Millal te viimati oma pärasoolt kontrollida lasite?

Ma korra mõtlesin isegi, et see on mingi tüngakõne, aga tavaliselt vanemaealised naisterahvad neid ei tee.
"Jaa, Marca kuuleb!?"
"Tere, Marfa! Ma helistan teile mingist erakordselt keeruka ja mittemeeldejääva nimega ettevõttest. Kas te teate, et pärasoole seintel võivad kasvama hakata polüübid ja need võivad tõsiseid vaevusi põhjustada? Millal teie viimati oma pärasoolt kontrollida lasite, armas Marfa?"
Pikk vaikus, mille ajal ma pungitan silmi ja keerutan oimukohas näppu, lõpuks pahvatan: "Ei ole lasknud kontrollida ja ausalt öeldes ei huvita see teema mind absoluutselt!"
Jäiseks muutunud hääl teisel pool toru: "Nojah, head päeva siis!"

Oot, misasi see oli nüüd?! Päriselt küsis võõras inimene minu käest telefoni teel seda, kuidas mu pärasool elab? Põhimõtteliselt delikaatseid terviseandmeid, seekord kohe üsnagi delikaatseid, mitte mingit üldist väsimust ja muud sellist. On see normaalne? On see üldse seaduslik? Kas leidub inimesi, kes tõepoolest telefoni teel sellistest teemadest võhivõõraga rääkida sooviksid?

Loomulikult ohin ma nüüd, kui helistati mulle, aga paar kuud tagasi püüdis keegi L.-le telefoni teel maha parseldada testi, millega enda eesnäärme seisundit hinnata. "Ah olete alles alla 40-ne, pole viga, mida varem, seda parem!" Pange ainult oma veri ümbrikusse, saatke meile ja saategi vastuse teada! Mulle tundub sellise värgi Omniva hoolde usaldamine üsnagi riskantse ettevõtmisena. Kui L. siis viisakalt keeldus ja ütles, et laseb end vajadusel perearstil kontrollida, vastas inimene toru otsas, et sinna on järjekord vähemalt kuu aega! On või? Mu meelest saab perearstile umbes päevaga, aga mingi eelise oma meetodile peab ju välja mõtlema.

Eesnäärmeteste olla mõni kergeusklik juba ostnud ka. Üks tõi uhkelt arstile näha, et te nüüd õpetage, kuidas seda kasutada! Arst imestas, et milleks teile see, me ju alles pool aastat tagasi võtsime teilt selle proovi veeniverest! Ahsoo, seda ma ei teadnudki...Teisel, noorel mehel, osutus test vale-positiivseks. Näpuverest võetud testidega pidigi see häda olema, et nad võivad reageerida ka selle peale, mis teil seal näpu peal varem olnud on, kui te just väga korralikult oma käsi ära ei ole puhastanud.

Aga äri on äri. Kui leidub piisavalt inimesi, kes usaldavad oma isikuandmed suvaliste kätte, kes nendega postkasti vahendusel suhtlevad, küllap ka sellised kõned jätkuvad. Ega ma ei kadesta ka seda tädi, kes päevast päeva peab võõraste inimestega nende pärasooltest vestlema.

Hunnik raamatuid

Isegi raamatutega on viimasel ajal nõnda juhtunud, et mitte ükski loetutest pole eriliselt vaimustanud. Pole nagu arvustadagi osanud neid. Tulid ja läksid. Kohusetundest Goodreadsi ees üritan paar sõna kirja panna. Vahi, millise hala lajatasin siia tund aega tagasi, peale postituse valmis kirjutamist vaatasin (mitte et ma seda postitust tund aega kirjutanud oleks muidugi) üle ja mõtlesin, et no mida? Täitsa head raamatud olid ju peaaegu kõik! Ehk siis taaskord tõestus kirjutamise positiivsest mõjust.

Alessandro Baricco "Noor mõrsja" - Baricco on huvitav kirjanik, ma olen temalt 9 raamatut lugenud (enamik neist on sellised lühikesed, pigem novellid kui romaanid). Tema huvitavus seisneb selles, et iial ei tea, mida oodata. Kõik lood on stiililt, teemalt, ajastult väga erinevad. "Mr Gwyn" meeldis mulle tohutult, aga see "Noor mõrsja"...Kui vaadata Goodreadsi, siis näeb esimesena nelja itaaliakeelset ühetärni-arvustust, ma kahjuks itaalia keelt ei oska, aga ilmselt neile ka ei meeldinud. Ma panin kaks tärni, sest näiteks need hommikusöögikirjeldused olid tõeliselt isuäratavad...Aga muidu, mingid arusaamatud masturbatsioonistseenid, vihjed intsestile ja muu selline ajavad tekkinud isu kohe ära.

Céline Curiol "Suletud hääl" - mulle meeldis selle raamatu stiil, kuid ma ei osanud kuidagi sellele naisele kaasa elada, nii võõrad olid tema probleemid ja käitumine mulle. Mulle meeldib ka erinevaid rolle välja mõelda, aga mitte sellepärast, et ma enda elu üldse ei elaks. Ma ei tea, kas oli see lugu ehk posttraumaatilise stressi kirjeldus. Peategelane ei olnud mulle sümpaatne, loo lõpp oli etteaimatav klišee. Aga igav seda raamatut lugeda ei olnud.

Mareike Krüger "Minu isa tütar" - see raamat oli alguses päris vahva, aga vajus seejärel kuidagi ära. Mulle meeldis autori must huumor, kuid tundus, et lugu ei jõuagi kuhugi välja. No miks see käe-lugu üldse sisse oli toodud, kui seda edasi ei arendatudki? Samuti jäi segaseks naabritüdruku teema - justkui põnev tegelane, aga jäigi lihtsalt statistiks. Muidu selline armas raamat (kui mõned kohad välja jätta), aga üsna mittemidagiütlev.

Tanel Saimre "Minu Norra" - ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.

Anna Sundberg "Ma armastasin terroristi" - see on raamat, kus pidevalt mõtled "no mida ometi?!"; "mismoodi?!"; "kas see naine on napakas?!" Ei saa öelda, et ma peale lugemist oskaksin öelda, mis teda ometi sellele teele tõukas, miks ta ometi ohumärke tähele ei pannud, kuidas ta ometi selle kõik välja kannatas. Anna on keskmisest jõukamast perest pärit kena tüdruk, kes ühel päeval kohtab tänaval moslemimeest, kes ta nö "ära pöörab". See sündmus jääbki raamatu kõige arusaamatumaks kohaks - oli see siis tõesti religioosne kogemus? Hüpnoos? Mingite juhuste kokkulangemine? Hilisemat suudab Anna epiloogis kokku võtta kui iseendalt vastutuse ära lükkamist - on ju lihtsam elada kui kõik on ette määratud. Anna imestab koolis koraanist kuuldes, et "kas pole imeline, et on olemas raamat, kus on Jumala sõna täpselt kirjas?" Ehk siis ta igatseb elu järele, millel on manuaal kaasas. Kuidas ta selle käigus igasuguse oma tahte ja vastutuse täielikult minetab, on mulle müstika, ega tal muidugi muud üle ei jäägi ning Anna on väga hea kohaneja. Nojah, häda teeme ämbrisse, mis seal ikka, ega siit burka alt väga ei näe ja palav on ka, aga noh, mis seal ikka, lastel on täiad peas, aga vaata kui elegantselt naabrinaine oma lastelt neid püüda oskab! See on kindlasti joon, mida minus grammigi pole - see suurema eesmärgi nimel vaikides kannatamine, ma olen kärsitu, mis mustus, täid ja ebamugavused! Ma ei laseks iialgi asjadel nii kaugele minna, ma ei suudaks sellistest "pisiasjadest" mitte välja teha. Mingi piirini on teistest sõltumine kindlasti mugav, aga seda just "mingi piirini", Anna valib täieliku "see no evil, hear no evil, speak no evil"-variandi. Kusjuures, ma saaks asjast kergemini aru, kui tegemist oleks olnud sügava armumisega, seda aga Anna loos ei olnud. Igatahes intrigeeriv lugemine.

Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Eesti ajaloo murrangulised sündmused läbi erinevate inimeste isikliku traagika, kas see teema sai peale "Puhastust" popiks? Mulle kuidagi tundub, et päris mitu sarnast raamatut on mulle viimasel ajal kätte sattunud - Mart Sanderi lõbumaja-triloogia, Kai Aarelaiu "Linnade põletamine". "Pildilt kukkujad" tegeleb sama teemaga. Eraldi märkimist väärib kunstnikukutse ja selle mõju lahkamine romaanis. Kui muusa on su välja valinud, kuidas jääda talle truuks, kui elu seda ei soosi? Iseenesest huvitav raamat, aga ei eristu väga. "Vanemuine" peaks praegu mängima ka raamatu põhjal valminud lavastust.

Paavo Matsin "Gogoli disko" - raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna. Aga no ausus ikka ennekõike. Olen loll, siis olen. Korüfeed kaanel kiidavad, Kender ütleb, et ei suuda valida selle ja Ruitlase "Vee peal" vahel. "Vee peal" oli väga hea raamat, aga "Gogoli disko" ei kõneta mind üldse. Algab isegi paljutõotavalt - mitte eriti kauge tulevik, Viljandi, taaselustatud Vene tsaaririik on alla neelanud Balti riigid, tsensuur on karm jne. Aga edasi tulevad mingid tüütud blatnoi-romantika mehed, biitlitevaimustus ja stiljaagad, kes ükski teisest ei eristu. Mulle tundub, et mul on mingi allergia sellise "süvavene-värgi" vastu. Kohe kui tegelastel on isanimi kirjas, annab mu aju mulle signaali, et tal hakkab nüüd igav. Mingi koolikirjanduse mõju? Liiga keerulised raamatud liiga varases eas? Eks ta segane raamat olnud, nendivad ka mõned teised arvustajad, aga siiski kiidetakse originaalset stiili. Mulle hakkas just stiil vastu. Raamat võib ju hea olla ja meisterlikult kirjutatud, kuid lihtsalt mitte minu maitse.

Kolmapäev, mai 10, 2017

Ebaküps ja labiilne ENTP tüüp

Kae, kui ammu pole siia kirjutanud. Mis te arvate, kui lõbus on minusugusel "hea-ilma-sõltlasel" seda jama taluda?! Paar asja valmistavad veel kergelt ärevust, mis minu puhul väljendub umbes selles, et ma käin ringi ja halan ning otsin tugevamat oksa. Teine pool minust irvitab samal ajal pihku ja ratsionaliseerib olukorda ega saa aru, mis sellel hädaldajal ometi viga on?! See kõik läheb mööda ju! Ei lähe - sel aastal suve ei tule, KÕIK on absoluutselt halvasti, igal rindel vähemalt natukenegi ja üleüldse, me kõik sureme hirmsasse surma ja ma vihkan kõike ja kõiki! Ela siis sellisega.

Tööl märkisin heldimusega, kuidas L. on ikka absoluutselt samast puust kui mina (ainult veidi kõvemast, ses mõttes, et mitte nii äärmustesse minev), aga ma saan aru, et kõige "täiskasvanuliku" ja "ambitsioonika" asemel tahaks ka tema lihtsalt voodis kommi süüa õlut juua. Kus on kõik need mehed, kes mingi uue trendika mees-staarblogija/kolumnisti sõnutsi koju tulles enne pool tundi autos rahunevad, sest tööl on pinge nii suur ja mees ometi teisiti elada ei saa? Elu on mind kokku viinud vaid endasuguste mugavate inimestega. Mitte, et nad mingid ludrid oleks olnud, eks, lihtsalt enda surnuks töötamine ja nui neljaks mammuti koju tassimine pole nagu kellegi eluideaal olnud.
Uus juhatuse esimees tekkis emafirmale, saatis ilusa kirja meile ja puha, üks kommenteeris, et "näe, hoolib", teine vastas - "oota, kuni ta meid ära näeb!". Nii hästi me endast arvamegi, kihistame nurgas välismaa-onude üle ja häbeneme ennast.

Käisin Mini emadepäevaüritusel. Tädid istusid ja arutasid "tulevikuperspektiive" ning kui vanalt on otstarbekas võõrkeeli õppida. Mulle tundusid kõik nii suured ja targad, vaatasin oma lapse esinemist ja näitasin talle eriti läägete kohtade juures keelt...Pärast põgenesime enne lõppu ära ja ma rääkisin, et see on oluline õppetund eluks - lase alati jalga enne seda kui algab kollektiivne koristus ja nõudepesu. Ahjaa, üks laps ütles mulle, et tema trennikaaslasel on samasugune pusa kui mul seljas oli. Ma ei arvanud, et see kooliüritusele sobimatu oleks olnud. Viimane kord käisin pusaga, kus peal alaealised suitsetajad (kuulsa fotograafi kuulus pilt, guugeldage ise, maiviitsi), siis ma isegi kahtlustasin, et on sobimatu. Nüüd loen, et Koit Toome oli Eurovisioonil vanim osaleja. Oot, mida?

Ma tahan suvilasse sooja päikese ja vaigulõhna sisse vedelema!!! KÕIK on halvasti, KÕIK!

Ahjaa, vestlesin lapsega seksist (ise käis välja selle teema, ei öelnud mina pühalikult, et "täna räägime lilledest ja liblikatest"). Tuli välja, et üldise anatoomia osa on ta juba endale selgeks teinud ("jajah, ma tean seda, iuuu"), nägu läks pikaks ainult selle lause juures, et "no ja nii põhimõtteliselt saabki laps ema kõhtu." Ma ise ka ei suutnud päris mitu aastat neid kahte asja omavahel kokku panna, huvitav.

Karikate emand jagas huvitavat testi, tegin ka.
Kui Karikate emanda tüüpi isikuid olevat alla 1%, siis "vaidlejaid" olla umbes 3%. Ma vaidleksin sellele vastu. Pole ma mingi vaidleja. Ei, ilma naljata, seal väideti, et ma armastavat vaidlemist kui asja iseenesest ning olen nõus võitlema ka seisukohtade eest, mida ma ise ei jaga. Vale. Ja siis nad ütlevad ise: You may have muttered to yourself, “wow, this is so accurate it’s a little creepy” or “finally, someone understands me!” You may have even asked “how do they know more about me than the people I’m closest to?” Oot, kui keegi oleks vaidleja, kas ta siis tõesti nõustuks mingisuguse testi tulemusega? Ma kõike läbi ei lugenud, üsna mahukas on see vastus, aga üldjoontes jäi see leitud isik mulle üsnagi võõraks.