kolmapäev, märts 28, 2007

Ei taha konkureerida!!!

Oh jahh…lisasin just oma eelmist postitust kui märkasin seda Ajaveeb 2007 konkurssi.
Loodetavasti ei visata mind nüüd blog.tr.ee’st välja või midagi aga minu arvamus on igatahes negatiivne. Igasugused parima ja populaarseima võistlused toovad minu arvates esile inimeste tumedama poole – hääleta minu poolt, kliki minu peal jne. Alati võidab ju kõige kavalam. No tegelikult on igasugused võistlused ja valimised mulle vastikud, isegi kui valib žürii, mitte sõprade ja tuttavate hulk. No mismoodi sa selle parima ikka välja valid? Enamuse hääl pole kas õige (selle moodustavad kellegi sõbrad) või siis saab öelda, et enamus ei pruugi ikkagi parimat eelistada ( blogi puhul võib näiteks tuua intrigeerivate pealkirjade tähtsuse või palja inim(naise)keha demonstreerimise esilehel). Zürii koosneb ka paratamatult hulgast indiviididest, kes ei pruugi parima suhtes konsensuselgi olla. Las igal ühel olla oma lemmikud.
No las nad valivad, mis see mind kotib, eks? Aga eks see parim siis hakka ka mingit trendi näitama – näe, nii peabki ja tehke kõik nüüd nõnda. Paratamatult sisaldab kellegi välja valimine mingit hinnangut. Isegi kui tõeliselt head ei kandideeri, annab see asjaga mitte kursis olevatele signaali – näe, see on jälle mingi selline asi, kus saab võistelda, tähelepanu jne. Üks osa hindab seetõttu kogu värgi madalaks ja teine osa näeb ka enda jaoks võimalust, asjasse sügavamalt süvenemata.
Ei, mulle ei meeldi kandideerimised ja võistlemine. Loomulikult tahan ma võita ja kui ma ei võida, siis avaldub mu pimedam pool – võistlus polnud aus, kusagil struktuurides on kallutatud jõud jne. Kas kuidagi ilma ei saaks?

Teatrit, üks hea raamat ja inimloomuse eripäradest, nagu ikka

Mis krdi kevadest te siin räägite? Mina olin eelmise nädalavahetuse tööl ja ka kõik valged õhtud. Kui te arvate, et ma olen seetõttu jube heas meeleolus ja reibas, siis eksite. Mul ei ole absoluutselt aega, tunnen, kuidas seljas radikuliit võimust võtab ja lihased arvuti taga kärbuvad. Ma suren kontoris arvuti taga, oma elu mammona kummardamisele loovutades.
Kõige selle jama peale jõudsin ma tegelikult päris palju. Laupäeval käisin teatris vaatamas etendust „Beautiful Bodies” (seda nime ei saa ju teistsuguses lauses kasutada, kuigi kavalehelt võis lugeda ka eestikeelset varianti „Kenad kehad”, mis minu arvates igati ok oleks…). Ma läksin teatrisse totaalses stressis ja enesetapumeeleolus, nii et suutsin end täielikult lavalolijatega samastada ja kuivatasin salaja pisaraid. Täpsemalt ei hakka ütlema, kes tegelastest nii südamelähedane tundus, aga ega seda pole raske arvata, vist. Minuga kaasas viibinud ema väitis, et etendus oli hirmus „oige” (hmm, speller ei karju, seega on selline sõna täiesti olemas) ja tema küll naiste koosviibimistelt sellist õhkkonda ei mäleta. Mina pole eriti korralikel naiste koosviibimistel viibinud ja seega ei tea öelda. Täitsa ok etendus oli, kuigi väheke ettearvatav. Jaanika Sillamaa mind ka ei häirinud.
Eile oli mul tõele au andes selline pool-vaba päev, käisin linnas. Ostsin ühe väga hea raamatu – „Vana viha”. Soovitan soojalt lugeda – täpselt selline raamat, et keerad lehte ja mõtled, et vot täpselt nii ongi! Tegemist siis erinevate autorite esseedega Eesti reaalsuse teemadel, enamik neist ajakirjanduses avaldatud, aga kes siis kõiki lehti ikka lugenud on. Veidi ka vormist – raamat on selline nunnu – roosa ja karvane. Palju roosasid ja karvaseid raamatuid teil kodus on? Avalikus kohas on seda aga raske lugeda (mina seda tegin), kuna lehed on suures osas lahti lõikamata. Kellel teist on kodus paberinuga? Ma ei mõtle siinkohal neid jubedaid, tavaliselt kontorites leiduvaid tapariistu. Oma esimeses töökohas veristasin end sellega nii põhjalikult ära, et isegi meessoost tootmisjuhil läks süda pahaks. Mina mõtlen sellist ilusat merevaigust ümarat asjakest, mis mul vanematekodus kusagil leidub. No igatahes tundus kuidagi kultuuritu lehti kööginoaga surkida, kuid muud üle ei jäänud.
Lisaks ostsin endale kollased kingad. 150 krooniga tänapäeval kingad saada on ju täielik vedamine. Selgituseks see, et ma ei ostnud kingi niisama vaid seetõttu, et mul oli neid vaja :P

Tööorjuse lihtsustamiseks panin täna töökuulutuse üles, et abi leida. Loodame nüüd, et midagi tuleb. Sunnin neid oma motivatsiooni ka põhjendama, mis muidugi valikut ahendab aga parem karta kui kahetseda. Saladuskatte all võin öelda, et eesti keele oskus on minu silmis ikka kole tähtis. No ei saa tõsiselt võtta neid „programeeriaid”, kuigi tunnistan, et düsgraafia on haigus. Keegi võiks põhjendada, kas keelevaist ja loogiline mõtlemine on omavahel kuidagi seotud. Mulle tundub oma kogemuste põhjal, et on, andke mulle andeks.
Ahjaa, rootsi pool soovitas mul otsida sotsiaalset inimest. Ma ei pannud seda kuulutusse. See sotsiaalsus, mis minu jaoks üldiselt eksisteerib on nagu ameerika müüt „Vana viha” ühes artiklis (mul pole raamatut hetkel käepärast) „Hi! How are you!”, „Not good, my mom just died”, „Oh, that’s great! Have a nice day!”. Selliseid inimesi mina pe(õ)lgan. Ma arvan, et ükski meist siin kontoris pole piisavalt sotsiaalne, kuid me saame hakkama. On ka meist hullemaid, ma usun, et rootsi pool soovitas mul pigem sellistest hoiduda.

kolmapäev, märts 21, 2007

Ületöötanud ja alatoitunud

Kunagi mõtlesime, et kõige suurema tõenäosusega sureb meie põlvkond maha töö juures ja seetõttu on vajalik, et just töökaaslased teaksid sinu viimaseid soove, et mingeid arusaamatusi ei tekiks. Kas eelistada põletus- või laibamatust näiteks? (Nagu "Malevas", noh). Ma tean tänasest, mis laulu ma kuulda tahan. Ozzy Osbourne'i "I Just Want You". Tegelikult on päris palju neid laule, mida ma 100 korda järjest kuulata võin. Et kui ma nüüd istun oma arvuti taga ja ulun hüsteeriliselt nutta ja selle kõige juures veel jube õnnelik ka olen, siis ma kuulan "I Just Want You´d". See populaarse muusika ajaloo saade, mis ETV's öösiti jookseb ja mida ma kangesti näha tahaks, aga ei suuda, olevat lauljaid pingeritta seadnud hääle järgi ja Ozzy olevat seal auväärse halvima hääle omanikuks saanud. Mida te ka teate!
Ahjaa, eile sain ma ühe hea elamuse osaliseks kui juhtusin lugema blogi , mida wildikas oma blogis "soovitas". Jumala normaalne eit ju? Või te ei ole kunagi niimoodi mõelnud? Ei ole?...ok siis. Tegelikult aga pole selline maailmanägemus minu arust kuidagi halvem roosast vahust, milles suurem hulk inimesi elab ja ei tasu üldse mitte ohkida ja ulguda, et kui jube ja peaks ravile minema. Mis ajast inimene enam depressiivne olla ei või? Mis tolerantsist te üldse räägite siis?
P.S. Õrnadel inimestel, nõrganärvilistel ja rasedatel soovitan sellest lingist heaga eemale hoida. (Nüüd te, raiped, kohe kindlasti loete...)

esmaspäev, märts 19, 2007

Halb filmielamus

Tegelikult on halva filmi nägemine üsna haruldane asi, vähemalt tõeliselt halva filmi nägemine. On küll võimalik näha kellegi meelest halbu filme, kuid mitte selliseid, kus süžee tõeliselt lonkab. Sellised õnnetukesed tavaliselt kinodesse ei satugi ja kõrvaldatakse juba enne videolevisse. Kui nad USA-s ehk isegi linastuvad, siis meile nad ikkagi ei jõua. Halbu filme näidatakse meil tavaliselt telekast, aga ka seal on enamasti komöödiad, mis mõnele kindlasti meeldivad, "Major Payne" tuleb siinkohal millegipärast meelde.
Igatahes eile sai nähtud Selverist 35 krooni eest soetatud "The Tenants". Omaette huvitav on, kuidas see film üldse balti regiooni DVD-le sattus. Ma ei ole küll lugenud filmi aluseks olevat novelli, kuid see oli kas väga kehv, nii kolmese kirjandi tasemel (mida Pulitzeri-võitjalt ometi eeldada ei saa) või oli käsikirjaga totaalselt puusse pandud. Film oli kohutavalt stereotüüpne, ilma igasuguste üllatusteta, kõik inimestevahelised suhted nämmutati veel ka vestluses üksipulgi üle, et ikka kõik aru saaksid, miks keegi midagi tegi. Tegelased puuduvad - on ainult näitlejad, kes oma ridu loevad ning Snoop Dogg, kes iseendana käitub. Ma tahtsin küll poole pealt kangesti magama minna, kuid vaatasin elamuse mõttes ikkagi lõpuni. Plaanitud efektne lõpp osutus tõeliselt naljakaks - no mismoodi see kirves ikka inimesele nõnda kõhtu kinni lüüakse?
Hea puänt on see, et filmi kodulehel on lingi Awards all "coming soon...". Dream on...

teisipäev, märts 13, 2007

Haige loba

Niisiis olen ma jälle haige. Istun kodus ja üritan kõigega hakkama saada. Arvuti on tuksis, praegu ta näiteks salvestab iga kolmanda sõna valesti ja ma pean kõik üle vaatama, et sekka ei satuks jama a la komanda sna valst. Asi on vist internetis, mis töötab nii nagu Jumal annab. Ees ootab format c ja ettevaatusest hoolimata korvamatud kahjud oluliste failide kadumisel.
Siis avastasin veel, et olin suutnud l2bimustadeprillide väljatrükis igalt lehelt veerandi ära kaotada ja see pärssis mu entusiasmi kogu tüki korrigeerimisel kõvasti.
Ega tööl poleks parem, kuigi pean sinna olude sunnil homme naasma. Eelmine kord palavikuga avastasin juba ära saadetud tööde hulgast kohutava praagi, millest teada saamine lühendas mu eluiga vähemalt paari kuu võrra. Käed värisesid, silme eest oli must ja ainuke mõte vasardas peas, et mina ju ei saanud sellist viga teha. Lõpuks tuligi välja, et süüdi oli MSExcel. Ausõna, ma kaalusin hagi esitamist.
Igatahes trükin ma praegu samuti nagu eile tööl, et 514 asemel tekib lihtsalt 854 ja lõpuks, peale paarikümnendat sarnast viga ajab juba naerma.

esmaspäev, märts 12, 2007

Toomas Paul: "Vastutus ja mälu" Postimehes

Laupäevast Postimeest lugedes sattusin ühele viimase aja parimale artiklile . Parimale ses mõttes, et täpselt samal teemal olen ka ise mõelnud, kuid ei teadnud, et sellele ka teaduslik selgitus olemas on. Miks tekivad nö mäluvead ja kas me ikka saame alati kindlad olla sellele, mida mäletame? Ei saa. Ja süüdi pole mitte see, et konkreetne indiviid kuidagi rumal oleks vaid meisse kõigisse on see eksitus sisse programmeeritud. Väga mõttetu on vaielda mälestustel põhinevatel teemadel, kus üks ütleb, et oli nii ja teine vaidleb vastu, et sul on ikka mõistusega midagi korrast ära, sest see asi oli hoopis nii. Tuleb välja, et meie nö originaalmälestus võib olla nii mitu korda ülekirjutatud, et me ei "mäleta" enam ammu, kuidas asjad tegelikult olid. Ometi tuleb selliseid mälestustel põhinevaid vaidlusi päris tihti ette ja siis ehmatamegi, et kes meist siis nüüd loll on. Mismoodi mäletab keegi teine sama sündmust hoopis muul moel? Kelle mälu petab? Arvatavasti petab mõlema mälu.
Artiklist lähtudes tegeleb kirjutav inimene veel kõige rohkem oma mälu petmisega. Kirjutame üles ja siis hakkamegi uskuma kirjutatut mitte tegelikult toimunut. Ja siis veel see artikli lõpus toodud näide sellest, kuidas aju unustab teekonna, kuid jätab meelde tulemuse. Isegi olen mitu korda imestanud, et mismoodi ma mingi mõtte peale tulnud olen - eriti öösiti saab ju vaid tulemus kirja pandud, kuid mitte mõttekäik, kuidas selleni jõuti.
"Evolutsioonilise bioloogia kohaselt ei ole inimese aju mingi abstraktse, absoluutse tõe väljaselgitamiseks loodud organ. Kui mõne inimese aju selliste teemadega vahetevahel tegeleb, siis on see vaba aja vallatlemine. Aju on ikkagi juhtimispult, mille ülesanne on koordineerida organismi tegutsemist olelusvõitluses." Loogiline ju tegelikult. Inimene töötab nagu arvuti.
"Mine tea, võib-olla on isegi mälu valivusel ja moonutustel oma bioloogiline otstarve, kuna nendel võib põhineda inimese loovus ja kujutlusvõime, mis enam kui miski muu annab inimesele nii ainulaadse positsiooni teadaolevas universumis." Ehk siis mingist kõrvalekaldest on sündinud midagi väärtuslikku. Minu arvates võikski nii sõnastada elu põhiolemuse - ainult "erroritel" on võimalus areneda.

Muuseas, sellele teemale saabki vist olla ainult 2 lähenemist, mida ka mina kuulda sain:"ah, mis sa targutad" ja "täitsa loogiline ju" :)

reede, märts 09, 2007

Jan Uuspõld imekaunil isamaal

Esmakordselt lingin mulle võõra inimese blogile , kuid sattusin seda täiesti juhuslikult lugema ning avastasin, et olime viibinud samal kinoseansil. Selle tuvastasin muidugi mullegi kõrva ulatunud "vaimukate poiste" kommentaaridest. Samas oleks võinud ka hullem olla - kui Uuspõld "Mesimehes" tõsisemat rolli tegi oli suur osa saalis viibinud põmmpeadest äärmiselt pettunud ja lasi seda ka välja paista.
Igastahes otsustasin ka enda muljed sellest öisest kinoskäigust kirja panna. Ohverdasin ma ju paar head unetundi sellele. Ma olen ju uruhiir-unihiir nagu ma kunagi juba mainisin :)
Film oli tegelikult tore. Ma ootasin tegelikult sellest midagi muud, kuid ka nähtu polnud halb. Jah, mõnes kohas pingutati hulludega ehk veidi üle, kuid mine tea, võib-olla olen mina lihtsalt sellistest kaarega mööda käinud. Väga eluline paistis näiteks peieseltskond, samasugust "pidu" veidi vähemvürtsises kastmes on ju küll ja küll nähtud. Või olen jälle mina sellistele liiga lähedale sattunud :)
Ehk tänu väljas valitsevale ilmastikule jäi filmist enim silma ilus Eestimaa suvi. Kõik need metsad ja põllud ja maanteed. Arvatavasti seetõttu meenutas Uuspõllu film mulle ka "Vanu ja kobedaid" ning vanu häid klassikuid nagu "Siin me oleme" ja "Mehed ei nuta".
Lehearvustustes lubati, et ka Uuspõllu filmist saab klassik. Minu arvates võiks neid klassikuks saanuid siis juba rohkem olla. Nii palju ta varasemail aastail linastunutest ka parem ei olnud.
Samas olen ma üsna leplik filmivaataja, ühtegi päris halba eesti filmi ma näinud ei ole. Võib-olla on ka lihtsalt vedanud. Isegi kui eesti filmis pole ehk kõige pingelisem süžee, võivad loodusvõtted selle päästa. Nii ilus on see Eestimaa!

neljapäev, märts 08, 2007

Feministlik kiunatus naistepäeva puhul

Postimees kirjutas, et popp on naistepäevaks torso või tissikujulisi torte saada. Hea on loo all olev kommentaar, et selle tordi kinkija saaks küll piki pead. No tõesti ei saa aru kes küll sellise geniaalse idee peale tuli ja veel enam imestan, et leidub ka neid, kes sellise tordi üle rõõmu tunnevad. Kui leidub muidugi ja tegu pole mõne kondiitritöökoja reklaamiga. Fuih!

Ja tegelikult pole naistepäev üldse mingi kerglane püha nagu mõnedele tundub. Loe ja targene!

kolmapäev, märts 07, 2007

Raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus

"Milleks raha raisata!" ütles üks mees eile selle kohta, et kas ta naistepäeval lilli ka kellelegi ostab.
Ma ei ole selline, kes patja nutaks kui teda meeles ei peeta (tüüpiline ju, et mehed ütlevad:"misjaoks need naised paremad on, kus on meestepäev" jne). Mulle tuletas see meelde üldist kõige rahas mõõtmist. Nojah, tulbikimp maksab lausa 45.-. Lisaks leidub hordides inimesi, kes ei osta plaate vaid tõmbavad neid netist, kes ei käi kinos vaid kasutavad taas netti. Õlut joovad nad ka kodus, sest baaris on kallis. Ma ei mõtle inimesi, kellel tõepoolest raha ei ole vaid neid, kes kõige selle juures üleolevalt irvitavad kui kavalad nad on. Mina ei saa isiklikult aru, kuidas selline kokkuhoid kasulik on. Ma investeerin parem oma raha elamustesse, mida plaadid, filmid (kinos saab kindlasti parema elamuse), raamatud või kasvõi kellegi rõõm kingitud lilledest mulle annavad. Kontole kogunev raha mulle seda elamust ei paku (ehk alahindan ma erinevaid võimalusi elamusteks?). Loomulikult ei tegele ma laristamisega, et ostame aga uue teleka, sest vana tundub kuidagi väike. Minu arvates on selline "kaval" kokkuhoid laiemas plaanis lausa kahjulik - mingi osa minu "raisatud" rahast läheb ju ikkagi uute elamuste loomiseks.
Võib-olla taandub see raha väärtustamine aga lihtsalt võrdlusele "mis sa loll sinna kinno lähed, selle raha eest saame kasti õlut ja kodus arvutist filmi vaadata" (kui see viimane üldse oluline on).

Tegelikult tahaks veel kahte bändi ka soovitada. Tavaliselt ma naishäältega raskemat muusikat väga ei armasta, kuid hiljuti avastasin 2 päris huvitavat "tüdrukutebändi" - Kittie ja Crucified Barbara. Ei, nad ei ole sama "karmid" kui Vanilla Ninja :P

esmaspäev, märts 05, 2007

Väike valimiste järelkaja

Olen juba mitmest kanalist kuulnud hämmeldust, et kes küll valib Keskerakonda või kas tõesti on unustatud ja andeks antud kõik maadevahetused ja peopidamised. Minu arvates ei tasu enamike inimeste eelistustest üldse mitte mingit ratsionaalsust otsida. Esiteks on ka meie valimissüsteem suhteliselt keeruline ja ilma politoloogialoenguteta ei aimaks ka mina, mis on need kompensatsioonimandaadid ja muu selline. Ei saa loota, et iga inimene kõiki nüansse teaks ja mõistaks.
Minu tutvusringkonnas on väga palju inimesi, kes valivad sümpaatia alusel. Lihtsalt - Laaril on see kole habe ja pudikeel (oma välimuse kui negatiivse mõjuri tõi Mart Laar ka ise naerdes välja kui kunagi meile ülikoolis loengut pidas...), Ansip aga kena soliidne mees. Ja ilu, teadagi, on vaataja silmades. Teine ebaobjektiivsuse põhjus tuleneb aga otseselt sellest, et ei mõisteta valmissüsteemi. Mul on tuttav, kes tahtis valida ühte toredat inimest enda kodukandist, kes juhtumisi Rahvaliitu kuulus. Villu Reiljanit ta seevastu ilmaski valinud ei oleks. Üritasin siis talle selgitada, et see tore inimene suure tõenäosusega valituks ei osutu ja sinu hääl läheb lõpuks hoopis kellelegi teisele Rahvaliidust. Tähtis on valida parteid, mitte inimest.
Tuttava vastusest tuleneb kolmas teadmatus - aga eelmisel aastal (!) sai see tore inimene ise valituks. Ma siis selgitasin, et see eelmine aasta, mida ta mõtleb, olid siiski kohaliku omavalitsuse valimised ja sealne olukord on tegelikult hoopis teine. Selline jutt ajab inimesel juhtme veelgi rohkem sassi...Mäletan eelmistel kohalikel valimistel intervjueeriti äsja valimast tulnud inimesi, et miks nad seda tegid ja üks vastus jäi mulle kõrvu - "no et seal Ülemnõukogus, ptüi issand, no Riigikogus ikka, õiged inimesed oleksid". Täpsustuseks seda, et tegemist ei olnud ei seniilse ega joobes kodanikuga.
Eesti valimised on isikukesksed nagu tihti öeldud on. Ka mina ei tea eriti kedagi, kes oleks julgenud hääletada talle tundmatu inimese poolt, olenemata sellest, et parteipõhimõtted talle võib-olla meeldisid. Ja kes üldse neid põhimõtteidki lugema vaevub? Ega jah, valimisreklaamgi ju rõhub pealiskaudsusele ega sunni inimest mingi laiema arusaama kujundamisele.
Üks sõber veel pahandas, et talle konkreetselt ei lubatudki midagi. Aga kas peab üldse konkreetselt lubama? Äkki saab tasa ja targu kaugemale?

neljapäev, märts 01, 2007

Sopaga loopimine on nii lõbus!

Viimaste päevade Edgar Jah, Andrus Ei ja vastupidi reklaame vaadates vingusin minagi, et issand kui tüütu ja labane ja saaks need valimised juba läbi. Minu jaoks ongi juba läbi, sest käisin valimas ära (panin oma hääle samasse kasti, kuhu need 2 ametlikku häältemüüjat ja ootan pöidlad peos, et mu hääl ikka arvesse läheks).
Seoses selle pideva üksteise materdamisega tuli meelde aga üks seik varasemast ajast. Nimelt korraldati meil keskkoolis kodanikukasvatamise eesmärgil samuti valimised. Ikka korralikult - olid erakonnad, erakonnaesimehed, valimisplatvormid, reklaamid ja tutvustusüritused. Mina kui edumeelne inimene kuulusin tollal ka ühte erakonda. PPP oli selle nimi, pikemalt öeldes Pidu Pärast Pidu. Loomulikult oskasid konkureeriva erakonna meesliikmed selle nime oma fantaasialennuga ära labastada :) Igatahes oli see üks suur üksteisele kaigaste kodaratesse loopimise üritus. Mäletan, käisin isegi vastaserakonna plakatit maha rebimas...Mitte, et ma neid vihanud oleks või et nende valimiste tulemustest midagi sõltunud oleks. Lihtsalt jube hasart oli. Ja endal oli väga lõbus ning põnev.
Tõelistel valimistel on panused muidugi suuremad, kuid ei tasu unustada, et inimene jääb ikka inimeseks. Ärgem keelakem neile siis seda lõbu üksteist materdada! Meil võib ju tüütu olla aga neil endil on kindlasti hiiglama tore...