Teisipäev, detsember 28, 2010

Ahne naine ehk mina olengi kullakaevaja

Hulludel teatavasti pühade ajal olukord halveneb. Täna juhtusin jälle lugema paari targutust teemal, kuidas oma elu paremaks muuta ja "õige tee" leida. Et kirjuta aga üles, mis meeldib ja rõõmustab ning võidki oma tõelise kutsumuse avastada. No see oleks küll õudne üllatus eks? Veidi mõistlikum kirjutis kandis pealkirja "Söö!Palveta!Armasta!Aga mille eest?" ehk siis kui mina sellise toreda listi valmis treiksin, tuleks ilmselgelt välja, et mulle meeldib hästi süüa, spades vedeleda ja soojale maale reisida ning ilusaid asju osta. Mis mulle ei meeldi? Vastikud kohustused nagu erinevad tööd näiteks? Seal listikirjutamise soovituses oli muidugi kena näide ka, et näiteks võid avastada, et sulle meeldib sõbrannadele riideid disainida (mainisin ma juba, et see artikkel oli Cosmos?) - mul ei tulnud ühtegi sellist kasulikku asja meelde. Mitte et see nii lihtne oleks, et kui meeldib riideid disainida, siis kohe oledki uus Reet Aus valmis. No Elizabeth Gilbert sai ju endale söömist ja rändamist lubada kuna oli edukas vabakutseline (aja)kirjanik. See ju justkui tähendaks, et kuna mulle ka tegelikult kirjutada meeldib, siis tee haljale oksale on ees lahti? Nii naiivne ma ka ei ole.
Mis on minu eesmärk elus? Ratsa rikkaks? Tööd teha ei tahaks aga villat kariibi mere saarel küll. Ilmselt olen ma oma kasvatuse ohver, sest lapsepõlves mul tööd teha ei lastud, selle asemel sain omale vajalike asjade ostuks raha vanematelt. Kuigi ma kahtlen, kas töö tegemine tekitab armastust töö vastu, oleks see ilmselt vähendanud illusiooni sellest, et raha saab alati kui ilusti küsida. Siinkohal oleks ju lihtne lahendus leida endale keegi tore rikas vanem onu nagu suur osa minusuguseid luksuseihalejaid teeb aga minuga läks ka siin midagi viltu, sest ma olen uhke. Niisamuti nagu oleks alandav võõral maal meie mõistes suure raha eest maasikaid korjata (see on ainult minu kiiks ja ma tõesti ei põlasta kuidagi neid, kes niimoodi elavad), on mulle vastumeelne ka kellegi teise rahakoti peal elada.
T. küsis kunagi mu käest klubis, et kas ma olen märganud, et meie ei kohta mitte ilmaski ühtegi rikast meest. Rikkaid mehi kohtavad ainult teatud tüüpi tüdrukud ja T. arvas, et see tüüp on lollid tüdrukud. Pean õudusega tunnistama, et pubekaeas oli mu unistus olla ilus ja loll (teised tahtsid ikka ilusad ja targad olla), sest minu arvates oli "vaimsus" täielik turn-off. Tarku tüdrukuid ei kutsutud eales peole, sest kõik arvasid, et nad loevad parema meelega kodus Kalevipoega. Ja kui mingi asendusõpetaja tegi tänapäeval ilmselt õigusega ärakeelatud mängu - kirjutage oma nimi paberile ja laske ringi käima ning teised kirjutavad, mida nad sinust arvavad ning voldivad siis paberi kinni ja lõpus on sul tore üllatus - sain mina 95% ulatuses ühesõnalisi iseloomustusi "tark". Üks teatav noormees kirjutas ka "üks jobu on". Aga mitte keegi ei kirjutanud, et ilus või tore. Ilmselt ma nutsin kodus ja ilmselt ei mõelnud teised selle "targaga" midagi halba. See oli põhikoolis, keskkoolis läks see sama mäng mõnevõrra paremini.
Ok, see oli nüüd teemast kõrvalekaldumine aga tegelikult ju ei pea ilus ja rikas ja loll olema. Mis keelab mul rikkana raamatuid lugemast või ennast harimast? Mul on selleks isegi rohkem aega kui tööl käies. Kas suured filosoofid filosofeerisid päevatöö kõrvalt? Kõigil valgustuslikel aristokraatidel olid teenijad.
Miks ma ei rahuldu tavalisega? Ei mõtle sellele, et neegrilastel Aafrikas on raske, kust peavad lapsed jooma? Miks ma tunnen ennast inimesena ainult tervet kuupalka korraga ära raisates suurte paberkottidega kaubamaja eskalaatori peal kujuteldavatele kaameratele naeratades? Väiksena vastasin ma alati küsimusele, kelleks saada tahan, et kuulsaks. Kuulsaks ma siin Eestis küll enam saada ei taha (kommentaarid stiilis: "kes see paks lehm on?"; "mind idioodid ei huvita"; "issand kui kole eit" pole just õhinaga oodatud) aga ma tahan kõike seda, mis kuulsatel inimestel (minu arvates) on.

Siia üks kõige tabavamaid tsitaate, mida ma üldse kunagi lugenud olen:
"We're the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War's a spiritual war...our Great Depression is our lives. We´ve all been raised on television to believe that one day we'd all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won't. And we're slowly learning that fact. And we're very, very pissed off."
Tsitaat "Fight Clubist" siis.

Ja taustaks võib kuulata Lily Alleni lugu "The Fear"

Teisipäev, detsember 21, 2010

Blogimise surma meem by Marca

Kui Mariliis mulle meemi saatis, siis uurisin veidi selle saamislugu ka ja tahaks kobiseda, et minu arvates ei räägitud esialgses uudises üldse, et kõik blogid surevad vaid seda, et poliitikud enam nii aktiivselt ei blogi kui varem ning kasutavad pigem Twitterit või Facebooki oma ideede levitamiseks. Pealkiri oli uudisel muidugi jah, et "blogid surevad", sest uudis poliitikute blogide vähesusest vaevalt masse huvitaks. Aga eks see ole ju loomulik, et blogisid vähemaks jääb - ei ole sel asjal enam uudsuse maiku juures ning mõnes mõttes heagi ju, et need, kelle jaoks blogimine ei sobinud, sellest loobunud on - kes ikka viitsiks punnitatud juttu lugeda. Vahepeal oli ju enda "popiks blogijaks"-ülendamisel kombeks lausa teiste blogidest mõtteid ja pilte varastada, sest blogida ju tahaks, et popp olla, kuigi endal miskit öelda ei ole. Las blogivad need, kes tahavad, enamikule ilmselt sobibki paarilauseline Facebooki ja Twitteri stiil rohkem (eks see pealiskaudne ole aga ma ei usu, et see pealiskaudsus nüüd trendiks saab. Esiteks on see alati trend olnud ja teiseks ei sure blogindus ilmselt enam kunagi).

Ok, meemi juurde lõpuks:

1. Külastan oma blogi sagedusega ca…

Mina enda blogi küll iga päev ei külasta, sest statistika ja kommentaarid saabuvad mulle meilile ja mis ma teda niisama ikka imetlen.

2. Poliitikute blogisid loen…

Kunagi lugesin Vasakpartei esinaise blogi (vabandan, nimi on ununenud...) aga seda peamiselt tema muidu huvitavate mõtete, mitte poliitiliste vaadete pärast. Teiste poliitikute blogisid ei loe. Minu jaoks on see parteipoliitika üks kindla kamba omavaheline jagelemine, mis mulle eriti korda ei lähe...

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…

Osa blogisid, mida loen, kuuluvad mu sõpradele, kelle eluga on ikka hea end kursis hoida ja õnneks ei blogi need, kes oma elust igavalt kirjutaksid. Teine osa on inimesed, kes mõtlevad mingis osas nagu mina. Siis on mõned hea sarkastilise huumorimeelega tegelased. Mõned ilusate piltide blogid. Mõned sarnaste saatuste või probleemidega inimesed. Kõiki neid ühendab ilmselt see, et nad teevad oma asja huvitavalt.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele…

Eks blogijad ise ole ilmselt üks vähene kamp inimesi, kes blogisid üldse loevad, ma kaldun nõnda arvama. Mina loen blogisid meelelahutuseks, uudised saan Postimehe paberlehest, see mul tellitud :) Telekat ja raadiot ei jälgi peaaegu üldse. Twitterit ei kasuta ning Facebook minu jaoks küll blogidega võrreldav ei ole.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada…

No osasid blogijaid ma tunnen ja teisi tean. Päris mitme puhul on välja tulnud, et ma tean seda inimest tegelikult ka irl. Kokkusaamise vastu midagi ei oleks, kuigi ilmselt oleks algul veidi kohmetu :)

6. Kas ja kui, siis kelle eest ja miks, sa oma blogi olemasolu varjad?

Ei varja, varem ju blogisin lausa enda nime alt, siis oli küll veidi üllatav, mis inimesed mu blogi lugenud olid (isa kolleegid näiteks). Üldiselt ma ei usu, et blogiksin millestki, mida ei tahaks, et inimesed loevad ja kui kedagi konkreetset mainin, siis kasutan (vale)initsiaale. Tegelikult on nii, et need inimesed, kelle puhul mul oleks ebamugav kui nad mu mõtteid loeksid, ei viitsi seda ilmaski teha. See oli nüüd karm tõde.

ja minu küsimus siis:

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Mina sattusin üsna huvitavat moodi tegelikult. Nimelt hakkasin tööarvutis ühte juttu MSWordi trükkima ja tekkis probleem, et tahaks seda juttu ka mujal olles täiendada - siis avastasingi blogspoti. Mingil hetkel tuli välja, et üllatus-üllatus seda lugu on inimesed lugema hakanud (ja ekslikult minu eluks pidama hakanud). Siis saingi aru, milleks blogspot tegelikult mõeldud on. Aga see esimene blogi leidis mul hiljem mingi aasta blogide edetabelis kirjanduse kategoorias lausa äramärkimist. Seisis uhkelt Kivisildniku blogi kõrval :P Hiljem tekkisid mõtted, mis sinna kindla süžeega juttu ei sobinud ja tegin nende jaoks selle blogi siin. Siiamaani ei saa aru, miks ma talle nii jubeda nime panin :P

Ja nüüd see kõige jubedam koht, kus ma selle teistele edasi saatma pean...Kuidagi naljakas tunnistada, et minu tagasihoidlik isik mõnda kuulsat blogi lugemas käib (mul on jah vastuoluline enesehinnang), seega päris staar-blogijaid ei julge sundida. Ja kuidas ma üldse tean, kas keegi, keda meemi tegemas näha soovin, üldse seda siit loeb? Aga, et mitte surnuks tunnistatud saada, saadan selle edasi näiteks Carryle. Sellega, et ma nimetasin osasid staar-blogijateks, ei saa ma eriti kedagi siia lisada, kuna enamik minu loetavaid blogisid on blog.tr.ee Top 100-s - ilmselt on iga blogija Eestis staar-blogija...Mitte, et mind ei huvitaks daki, Rentsi, AbFabi või Wild-i vastused :)

Reede, detsember 17, 2010

Üksikud lapsed on imelikud?

Räägitakse küll, et iibega on asjad halvad ja lapsi ei sünni, kuid just viimasel ajal on mu meelest sagenenud arvamused, et ühelapseline perekond ei ole normaalne. Ise juba kolmandat põlve ühelapselisest (ühetütrelisest :P) perest põlvnenule on tuttavad küll ka juba lapsepõlvest erinevad ainsa lapse definitsioonid - meiesugused olevat ärahellitatud, halvad suhtlejad jne. Kooliajal oli ka suhtumine, et "oo sa oled ka ainus laps" ja seeläbi vennastumine. Siis ma veel pikemalt ei mõelnud selle peale, et miks mõnel on 1 laps ja teisel 6. Praeguseks olen märganud, et ühelapselisus ei ole tavaliselt valik vaid lihtsalt asjaolude tõttu nii juhtunud. Et kui juba lapsi saadakse, siis ikka mitu. Olen kohanud vaid paari naist, kes on julenud öelda, et neile ühest lapsest täiesti piisab. Ilmselt loetaks sellist avaldust paljulapseliste hulgas egotsentrismi või siis lihtsalt arusaamatuse tingituks - kuidas saab mitte tahta lapsi juhul kui üks on juba olemas ja on nähtud kui palju rõõmu ta toob?
Kas ainsad lapsed on kuidagi teistsugused, eristuvad? Hellitamine on ilmselt vanemate stiili küsimus, kõik kindlasti oma lapsi ära ei hellita, tähelepanu saab ainus laps aga kindlasti rohkem. Samamoodi saab tähelepanu aga ka pere esimene laps. Paljud on rääkinud, kuidas teod, mis nende puhul vanematel pea halliks ajasid olid nooremate õdede-vendade puhul absoluutselt lubatud. Ses mõttes ei ole ainsaks lapseks olemine kindlasti vaid meelakkumine - sageli koondavad vanemad kõik oma lootused ja ootused sellele ühele lapsele ning lapsel võib olla äärmiselt raske sellise koormaga elada. Ambitsioonikad saavad üldiselt vähem lapsi (sest omavad rohkem ambitsioone ka tööelus) ja esitavad kõrgemaid nõudmisi ka oma vähestele lastele?
Suhtlemisoskust saab arendada ka näiteks lasteaias. Mina olin muidugi kodus vanaemaga kasvanud üksik laps ja kuigi sellel olid omad plussid (arenes fantaasia ja lugemus oli suur), siis suhtlemisoskust see just ei arendanud. Lapsele on aga sõbrad mitu korda tähtsamad kui kiitus heade hinnete eest (no vähemalt minule oli see nii). Üldiselt aga leian, et suhtlemisoskust saab ka muudmoodi treenida kui vaid õdede-vendadega mängides.
Mida veel üksikutele süüks pannakse - nad ei oska teistega arvestada. Ega ma ei oska küll, kuid samas tänu sellele, et ma olen enamasti saanud seda, mida tahan, ei kipu ma praegu üle tarbima. Olen kuulnud päris mitut inimest ütlemas, et nad elavad üle oma võimete just seetõttu, et lapsena ei olnud neil midagi oma vaid kõike pidi õdede-vendadega jagama.
Oma ruumi vajadus on mul kindlasti suur - ei kujuta ette elamist mitmekesi ühes toas nagu see tegelikult paljude inimeste jaoks reaalsus on. Samas ehk see just lähendab neid inimesi ning muudab nende elu lihtsamaks (a la magad suure lärmi sees, samas kui minusuguse ajab üles ka siutsuv lind).
Perekondi on muidugi igasuguseid ja ühelapselistest ei erine palju ju ka need, kus laste vahel väga suured vanusevahed. Mu isapoolse vanaema kolme lapse omavahelised vanusevahed on igaühel umbes kümme aastat - ega nad enne täiskasvanuiga ilmselt eriti omavahel suheldud saanud. Vanematele on selline olukord jällegi omaette huvitav - ei ole eluperioodi, mil kõik lapsed on väiksed vaid keegi on alati pisike lausa 30 aasta vältel.
Kuna perekondi on tõesti nii erinevaid, siis ei saa kuidagi ette kujutada, kuidas oleks ühes või teises olukorras üles kasvada ning kuidas see hilisemat elu mõjutaks. Mina ei saa näiteks kunagi teada, mis tunne oleks omada õde või venda. Kas ma väiksena igatsesin õde-venda? Ei mäleta küll, ainus mõte oli see, et vanem vend võiks olla, keda kõik kardaksid :P Aga see oli juba selles eas kui sain aru, et see kuidagi võimalik ei ole. Eks ilmselt igaüks on oma oludega harjunud ega oska teistsugust igatseda. Ahjaa, meenub üks tüdruk laulu- ja tantsuringist (jah, minusugune elevandi alla jäänu käis sellises kohas), kes informeeris kõiki sellest kui vastikud ja räpased on väikesed titad ning et õe või venna saamine on hirmsaim asi, mis ühe lapsega juhtuda võib :)
Ehk siis - üksikute laste (oh sa õnnetuke, sul ei ole ju kellegagi mängida olnud!) ebanormaalseks pidamine on sama taktitu kui lastetute "ahistamine". Ja paljulapseliste asotsideks tembeldamine pole ka ok muidugi.

Tegelikult tahaksin ma teada, kuidas inimesed mingite elus fundamentaalsete otsusteni jõuavad. Mismoodi ühed inimesed jõuavad otsuseni, et lapse saamine on siiski nii suur pingutus ja ohver, et rohkem kui ühe korra nad seda oma elus teha ei soovi, teised aga leiavad, et laps on väärt igat hinda. Kuidas saab üldiselt samasugune kogemus (sünnitusi ja lapsi on küll nii raskeid kui kergeid aga on need tõesti niiiii erinevad?) inimesi erinevalt tundma panna? See on ilmselt juba ülemõtlemine ja võimatu on mingit "tõde" või üldist suundumust välja selgitada. Ei tea ju ilmselt ükski inimene ka ise surmkindlalt mitu last ta saada soovib.

Teisipäev, detsember 14, 2010

Miks ma ei ole paks?

Kes seda teab. Tõesõna - juhtusin lugema (jah, ma kunagi lubasin, et enam naisteajakirju ei loe...) Marie Claire'st ülevaadet erinevate riikide naiste söömisharjumustest - tuleb välja, et kuigi masai naine sööb päevas sisse sama palju kaloreid kui on minu õhtuses peale-sööke-näksis ja liigub ilmselt kümneid kordi rohkem kui mina, kaalub ta siiski minust päris palju rohkem.
Mis ma öelda tahan on see, et rääkige kui palju igasugu dieetidest ja trennidest, suur osa kaalust on siiski mingi "müstilise" päritoluga st suuresti seotud geenidega.
Eile näiteks istusin ma oma päevast 9 tundi ühe koha peal, samme tegin ilmselt kogu päeva jooksul alla saja, tervislikku toitu ei söönud kordagi ja päeva lõpetasin kell 20 McDonaldsis (ääremärkusena - nüüd jõudis jõulutunne ka mulle kohale: see on ju see kui tööd on nii palju, et ainsa valgusena tunneli lõpus paistab jõulupidu, kus end rihmaks juua plaanitakse - isegi mina, kes pole üle kuu aja joonud...Minu jõulutunnel :)). Iga päev ma küll nii ei ela aga siiski tarbin ma äärmiselt vähe tervislikku kraami (ei oska korralikku sööki teha ja mugavuse tõttu toitun enamasti poolfabrikaatidest), trennis ei käi ja õhtuti vedelen õlle/veini ja näksidega voodis (ok, viimasel ajal pole enam ette tulnud). Kõige selle juures saavutasin kaalu 69 kilo, mis minu pikkuse juures on normaalkaal, raseduse viimasel kuul, 70 täis ei tulnudki. Geenidest rääkides imestas mu ema sealjuures, kuidas ma küll niiiii palju rasedusega juurde võtsin - tema olevat kenasti 8 kiloga hakkama saanud (ja sealjuures arstilt sõimata saanud...). Mu ema saavutas mitte-rasedana kaalu 60 kilo alles üle 50. aastasena ja oli sellest ka siis šokeeritud, olgu öeldud, et pikkust on tal üle 170 cm.
Üks mu sõbranna kaalub sama palju kui oli miinimumkaal sellel moeshowl Milanos (vist), kus seati modellidele kaalupiirid, et mitte propageerida söömishäireid. Toda sõbrannat poleks seal lavale lastud kuigi ma tean kindlalt, et ta ei käi vetsus oksendamas kuigi sööb teleka ees sama palju rasvast kräppi sisse kui mina.
Samas tean ma tüdrukut, kes oma umbes 80-90 kilo juures sõi iga päev salateid ja muud tervislikku ning käis regulaarselt trennis aga jäi alati ühte kaalu. Teine tüdruk oli sama tubli ja tema õnnetuseks oli kogu ta perekond kõhn - ainult isapoolne vanaema olevat paks olnud.
Eks muidugi ole ka neid, kes tõesti ennast paksuks söönud on. No näiteks suvel +32 kraadiga sõi üks pere rannas sefiiri. Usun, et neil Ameerika tüüpi paksudel, kes lõunaks kolm praadi söövad, on pigem kupli all midagi korrast ära - süüakse millegi kompenseerimiseks, kui et lihtsalt meeldib süüa.
Võrdluses selle masai naisega arvas L., et ega ainult liikumine kaloreid kuluta, ajuga töötamine ju sama palju. Ilmselt on siis suur ülemõtlemine minu saleduse saladus?
Ma ei tahtnud selle jutuga siin kedagi solvata, kuigi ilmselt seda tegin, sest paksudest ei tohi ju rääkida, kõhnale võib küll öelda, et miks sa nii kõhn oled, kas sul on mõni raske haigus? Lihtsalt, mu meelest on palju solvavam ja mõttetum avaldada saledate staarikeste "nippe" stiilis "olen sale, sest söön ainult ph-toitu (ah, ma ei tea, kuidas neid imedieedikesi kõiki nimetataksegi) ja teen regulaarselt trenni (või seksin regulaarselt - justkui paksemad inimesed kohe kindasti selle asjaga ei tegeleks)". Suur osa neid staarikesi oleks samasugused paksukesed nagu enamik inimesi kui nende personaalkokad ja- treenerid neid tagant ei piitsutaks. Palju mõistlikum oli kellegi supermodelli avaldus, et modelliks ei peaks ronima need, kel eeldusi pole - just sellistest saavad need toitumishäirete all kannatavad tibid, kes modellinduse palet määrivad.
Ilmselt on karm tõde see, et kui kurjad geenid on su paksuks määranud, siis pigem katsu sellega elada ja treeni oma isiksust sellega hakkama saama kui et piitsuta ennast nälgimise ja oimetuks treenimisega ning piinle oma kehas.

Reede, detsember 10, 2010

Üks kiire küsimus!

Uudishimutsen siin. Kui keegi viitab Facebookis mõnele blogipostitusele, siis kas seda viidet on võimalik ka Facebookist kuidagi leida? Ma nimelt näen oma statistikast, et mu mõnda postitust on inimesed Facebooki kaudu vaadanud aga kuna see postitusele viitaja ei ole keegi minu sõpradest, siis ma ei oska seda leida. No huvitav oleks teada, et mis nad Facebookis mu postitusest räägivad, noh :)

Kolmapäev, detsember 08, 2010

See meem, mida kõik teevad

Mariliis saatis meemi (jee - esimest korda keegi saadab mulle midagi!) ja kuna mul pole üldse mingit jõulutunnet, siis võib ehk isegi meenutada, misasjad need jõulud on.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad. Tore ju kui saab puhata, hästi süüa ja kingitusi pealekauba. Jõulukaunistused on ka ilusad vaadata. Kaubandusliku ostuhullusega ei pea ju kaasa minema ja kirikusse ka keegi ei aja.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Mulle üldiselt meeldivad jõulud suure pere keskel lookas laua taga. Seda suurt peret tuleb mul küll laenata, sest endal ei ole. Ja soovitav oleks, et see suur pere ei kakleks omavahel. Minu ideaalsed jõulud jäävad aega, kus mul selline tore pere võtta oli + kuhjade viisi toitu ja kingitusi, päris kuusk ja jõuluvana ning talu keset lumiseid metsi.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Oma kodust ongi mul vaid üks selline päris jõulumälestus, see on sellest korrast kui meil jõuluvana (ok, tollal näärivana) käis (no ilmselt pole see ka jõulu- vaid nääri või uusaasta mälestus). Järgmisel aastal jõuluvana ei tulnud ja ema ütles, et see olevat gripihooaja tõttu nii. Ma siis lootsin, et ehk ülejärgmisel aastal aga ei midagi, see jäigi mu ainsaks jõuluvanaks...Kusjuures ma ei tea siiani, kes seda jõuluvana mängis, ema ka ei mäletavat enam. Äkki oligi päris? Kingituseks sain siis kolmerattalise ja selle sadulal istus üks väike puust kass, mille nüüdseks puukoid ära on uuristanud.
Üks lahe mälestus lapsepõlvest on veel see kui sõitsime vana-aasta õhtuks vanaema juurde Kohtla-Järvele ja teel, täielikus tuisus, sõitis meile vastu saanis jõulu (nääri)vana. Ise ajas hobust ja puha. Ja see mälestus on päris, mu vanemad võivad kinnitada :)

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud, mardisante kartsin aga jõulu(nääri)vana küll mitte. Sellest ainukesest jõulu(nääri)vana külaskäigust meie majja meenub, et meie toonane siiami kass kartis küll koledasti.

5. Parim jõulumälestus?

Kuna mul käis jõulu(nääri)vana vaid ühe korra, siis eks see ole kõige eredamalt mällu sööbinud. Hilisemast ajast on meeles need "ideaalsed" jõulud...

6. Lemmikjõulutoit?

Andke aga kõik siia! Hapukapsas maitseb mulle jubedalt. Vana-aasta õhtul pidi ju ma-ei-tea-kui-mitu korda sööma ja ma siis sõin kõik need korrad üksi köögis külma kapsast. Ema hoiatas küll kõhuvalu eest aga ma ei hoolinud eriti. Pärast muidugi omad vitsad peksid...Tänapäeval pole muidugi söögid enam nii head kui vanasti kui nö päris-ahjus ahjupraadi tehti - vot see viis küll keele alla! Ainus jõulutoit, millest ma eriti ei hooli on piparkoogid.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Jah, ütle see netis välja, kohe vargad kohal! :P Tegelikult ma ei teagi, jõulud kestavad ju mitu päeva. 2 õhtut on kindlasti erinevatele esivanematele reserveeritud.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

No täiskasvanuea traditsioon ongi see vanemate poole minek, omaette kodus ei viitsi ka istuda ja peopäev see jõululaupäev enamike jaoks ju pole. Surnuaias saab ka ikka käidud. Kirikus pole ma näiteks elu sees jõulude ajal käinud...

9. Sinu jõulukingisoov?

Tahaks pigem mingit elamust kui materiaalset asja.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ausalt öeldes ma eriti ei mäleta oma kinke, mitte et need nirud oleks olnud aga lihtsalt ei meenu niimoodi. Kindlasti on enamik kinke ikka asja ette läinud.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Siinkohal peaks vist riigikogu ja valitsust kiruma? Tõesti, ei plaksuta rõõmust käsi kui keegi oma kingitusest ilma jääb.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Jääge moodsaks, või kuidas see tore soov Wremjas oligi? Et teid ikka palju saaks? :P

Ise kellelegi konkreetsele edasi ei saada, sest ega ma lugenud ju pole, kes seda juba teinud on ja kes mitte ning kes teist üldse seda blogi loeb.

Esmaspäev, detsember 06, 2010

Minu Tai

Nii, ma kohe tahtsin näha, mida inimesed sellest raamatust arvanud on ega pidanud pettuma - loomulikult ajab see raamat keskmise eestlase närvi. Ok, arvustused blogides olid positiivsemad (aga ma ei viitsinud neid kõik läbi lapata kuna Petrone prindi kodukas on ilmselt selle jõulukampaania reklaami tõttu kole aeglane) aga eks ta ole tavaline, et lõbusad ja elust mõnu tundvad inimesed on meil alahinnatud - kui enamus mutistub, siis kuidas julgeb keegi teistsugune olla, ilmselt on ta ikka rumal ja pealiskaudne (paralleel näiteks Anu Saagimiga). Mai kritiseerijate kurvastuseks rumal ei ole (Anu kohta ma ei tea, aga ilmselt ei ole ka tema rumalam kui keskmine inimene) ning seetõttu on raamatut hea lugeda. Minu arvates seal küll ainult peod ei olnud - kultuuri ja poliitikat oli mu meelest üsna samas proportsioonis kui teistes Minu ... sarja raamatutes. Minu Tai teeb heaks justnimelt see isiklik lähenemine, mida mõni kommenteerija egotripiks on pidanud - mind näiteks on teiste raamatute juures autori nö "salatsemine" häirinud - tahaks ju teada, mis inimene see kirjutaja on ja tema tööde-tegemiste tagamaid mõista. Ilma selleta muutub autor justkui anonüümseks giidiks, kes pajatab lookesi võõralt maalt - aga ma saan aru, et selline Mai moodi avameelsus sobib vaid tugevatele inimestele ja ehk on tõesti turvalisem anonüümne olla.
Tegelikult on selle raamatu kiitmine minu suust üsna kummaline kuna ise ma selline "elu on lill"-tibi olla ei suuda. Elaks kusagil soojal maal, äkki suudaks? Saan aru, et kõik toimub su enda peas ja oma õeluses kodumaad süüdistada on silmakirjalik. Mida on vaja, et olla õnnelik? Eelkõige enesekindlust, mida naistel nagu Mai Loog ja Susan Luitsalu (temast ja tema raamatust kirjutasin siin) paistab jaguvat. Kust saab enesekindlust? Tarkade raamatute toel olen aru saanud, et eelkõige kodust. Ka Mai märgib raamatus oma eluterve suhtumisega isa. Mulle sellised inimesed meeldivad, elagu nad siis nii nagu tahavad. Selliste inimeste missioon on näidata teistele, et õnnelik olemine on tõepoolest võimalik, üldsus on sageli aga liiga oma eelarvamustes kinni, et seda taibata. Mina küll kadestan Maid ja seda positiivses mõttes - hea raamat, mida lugeda kui tunned, et hakkad ära mutistuma nagu keegi kommentaator tabavalt märkis!
"Minu Tai" on kindlasti siiamaani mu lemmik "Minu ..."-raamat. Teistest kirjutasin siin.
Ja appi - nüüd ma tahan tõesti reisile minna! Ja mitte mingile suusareisile. Aga kahjuks ei ole mul reisikaaslast kusagilt võtta ja üksi ma ju ei julge. Sest ma pole piisavalt enesekindel ja üksi välja lõbutsema minemise asemel istuksin hotellitoas ja vahiksin MTV-d. Ma ei julge võõraste inimestega suhelda, sest usun, et siis nad kohe tahavad mult midagi, veavad põõsasse ja vägistavad ära või (mis veel hullem :P) - arvavad, et ma olen nõme. Vastik hädine Eesti naine. Mind jäi kummitama raamatust üks Mai ütlus: "Miks arvatakse, et kurjus on tarkus?". Tegelikult ju - heites baaris kurja pilgu lähenevale (mees)inimesele üritame näidata, et me jumala eest ei ole lõdva püksikummiga Ida-Euroopa naised aga selle peale ei tule, et äkki saaks teist selles ka kuidagi sõbralikumalt veenda.

Reede, detsember 03, 2010

Eit roolis

Kui võtta võrdõiguslaste ideaalnaisena sellist, kes igas olukorras ilma mehe abita toime tuleb ega kaota oma elustandardis oluliselt kui meeshing kõrvalt ära kaob, siis minul on küll kapis üks burka. No tegelikult on neid ilmselt lausa kollektsioon - ma ei saa ikka päris paljude asjadega ise hakkama või vähemalt olen olnud nii mugav, et pole kunagi teatud asju selgeks õppinud. Näiteks pole ma elusees ise šampuse- ega ka veinipudelit lahti teinud, tüdrukute õhtul olen ka alati selle tegevuse kellegi teise kaela osanud sokutada. Pirni pole ka kunagi vahetanud.
Aga see, millest ma tegelikult tahtsin rääkida on auto juhtimine. Tegelikult annab see oskus ju tohutu vabaduse, samas kui minusugune peab alati klapitama, et "kas saad mulle järele tulla või pean takso võtma". Ühistransport on meie linnas nii kaootiline, et sellega arvestada ei saa ja talviti ma tõesti pikki vahemaid jalutada ei armasta. Hullem lugu on veel lapsega, käru on ju ikka üks igavene rist kaelas ja autoga oleks niiii palju mugavam. Üks äärmiselt naiselik klassiõde ütles kord kuldsed sõnad, et tema küll lube ei tee, sest milleks siis mehed on. Järele mõeldes kõlab see ju diskrimineerivalt aga ometi olen ka mina üles kasvanud teadmisega, et naised autot ei juhi. Meie peres oli absoluutselt loomulik, et kui emal oli vaja kuhugi minna, siis isa viis ja ka praegu tunnen ma kerget pistet kui mulle öeldakse, et tee load endale - justkui minu sõidutamine ei olekski meeldiv kohustus:P Eks ma olen muidugi aru saama hakanud, et lubade omamine oleks siiski ilmne pluss. Teistpidi jälle tekitab minus trotsi see osade meeste suhtumine, et kui naisel on load, siis on otse loomulikult tema kohus olla kaine autojuht. Jah, mehed peavad mind sõidutama aga mina neid mitte - olgu see siis minu arusaam soolisest rollijaotusest, mida ma muidu ei poolda.
Mu vanaemal olid load aga ta ei sõida juba ammu, isegi mina pole saanud oma elus teda rooli taga näha, seega ilmselt loobus ta rooli keeramisest väimehe majja tulles. Vanaema sõidueksam olevat olnud muide selline, et ta sõitis kaarsilla juurest turuhooneni. Ma usun, et ma oleksin sellega hakkama saanud.
Tegelikult on mul päris paljudel naistuttavatel load aga neid, kellel on mehed, pole ma kunagi autoroolis näinud, autot juhivad ainult vallalised naised :) No mitte küll sajaprotsendiliselt aga nii on. Praegu on küll naisautojuhte palju aga ilmselt pole ära kadunud see suhtumine - "jälle mingi eit roolis!" iga uimerdaja puhul (ja kui tuleb välja, et polegi eit, siis imestatakse, et "mees, aga sõidab nagu eit!"). Ja mul pole küll mingit isu üks järjekordne "roolis eit" olla.

Kolmapäev, detsember 01, 2010

Ühe räpase naise pihtimus

Tõuke sain siit, kus kommentaarides mainitakse, et "pole juba nädal aega tolmu pühkinud"...Kas tolmu peaks siis rohkem kui korra nädalas pühkima? Minu jaoks on näiteks korralikkuse etalon see kui ma viitsin korra nädalas koristada, enamasti ei viitsi. Võrdõiguslikkuse külje pealt peaks veel lisama, et koristamise juures on minu õlul veel see kõige lihtsam osa ehk tolmulapp, ma ei tari suuri vaipu seljas õue ega pese kaevust toodud külma veega põrandaid samal ajal kui mees arvutimängu mängib nagu mõnes peres toredaks traditsiooniks. Ja ma tõesti ei suuda mõista inimesi, kes pidevat koristamist normaalseks peavad - see on ju ebameeldiva tegevuse tegemine oma vabast ajast! Mina koristan siis kui mulle tundub, et peaks...või noh paar päeva peale seda. Mulle tundub, et koristamine nende fanaatikute jaoks on aga pigem väline sund kui sisemine tung, et on must ja peaks ära puhastama. Väline tung ses mõttes, et mis teised küll mõtlevad kui toad segamini on või mõni tolmurull voodi alt välja vaatab. Või veel hullem, et mida mees mõtleb kui kuskilt tolmu leiab. Mu aknast paistab üks uuemal ajal ehitatud kortermaja ja seal need kodused naised päevad läbi ainult koristavad, mina sisustan oma aega pigem meelelahutusega. Ma kohe ei taha uskuda, et koristamine kellelegi rahuldust pakuks. Ok, kappide koristamine toob vahel päevavalgele huvitavaid vanu mälestusi (samas kui need puhtusefriigid koristavad ka kappe vähemalt korra kuus, siis neil ei tohiks ju üllatusi ette tulla) aga tavaline rutiinne põranda pühkimine ei ole ju ühestki otsast pinget pakkuv. Või pakub rahuldust see, et abikaasa ja tuttavad kiidavad kui tubli perenaine sa oled? Sorry, mina tavaliselt selle peale ei tule, et korras kodu mingiks eriliseks saavutuseks pidada. Mul oli lapsena üliintelligentsest perest sõbranna, kelle kodu oli isegi minu silmis korratu, kuid see ei kahandanud selle sõbranna väärtust. Minu ema seevastu häbenes silmad peast kui tuba koristamata oli ega lubanud mul seetõttu külalisi kutsuda. Ilmselt kaotasin ma oma väärtust sõprade hulgas pigem seetõttu kui koristamata toas võõrustamise pärast kaotanud oleks. Välisele tähelepanu pööramine on juba kord minu silmis pealiskaudsuse tunnus. Ok, tõsine mustus, nädalaid pesemata nõud ja koera pissiloik nurgas on ka minu silmis rõve. Nõud ma pesen muuseas alati peale söömist ära, nende seisma jätmine on mulle kuidagi kujuteldamatult vastik.
Ameerikas pidi olema normaalne ennast 2 korda päevas duši all pesta, ma loodan, et see trend meile ei jõua, sest vähemalt minul pole küll seda aega kusagilt võtta. Ma pean oma 10 tundi ju magada ka saama! Kunagi oli ka mul üks tuttav, kes end samamoodi mitu korda päevas küüris - asi lõppes sellega, et mõne aja pärast oli neiu igasugusele kosmeetikale niivõrd tundlik, et võis vaid üksikuid täiesti allergiavabu (ülikalleid) pesuvahendeid ja muud kosmeetikat kasutada. Väidetavalt olla naha enda kaitsekiht maha nühitud. Ja enamik koristamisfanatte kasutavad ju samuti keemiat, mis on aga tunduvalt tugevam kui see, mida keha pesemiseks kasutatakse. Ja allergikuid muudkui tuleb juurde.
Suvel sain tuttavate käest kiita, et olen nii normaalne, lasen lapsel põrandal mängida, kus ta mustusega kokku võib puutuda mitte ei kaitse teda igal sammul võimalike haigustekitajate eest nagu Michael Jackson. On see siis tõesti tänapäeval nii haruldane?
Eks ma olen ehk viimane räpakott mõne arvates aga ma tõesti tahan meenutada oma elust muud kui seda, kuidas pidin loobuma lõunast sõpradega või kinnominekust, seetõttu, et "pean koristama". Neid asju, mida peab on elus piisavalt palju, et vähemalt oma vaba ajaga üritada teha seda, mida tahaks.

Esmaspäev, november 29, 2010

Vastassugu ahju!

Viimasel ajal on ilmunud päris palju võrdõiguslikkuse alaseid artikleid. Ma ei tea, paljud neist silmaringi avardamise mõttes kellelegi kasulikud on, kuid hullude hulk, kes selliseid artikleid kommenteerivad on märkimisväärne. Kes on need inimesed, kes omavad arvamust kõigi naiste (või ka meeste) kohta? Leidub väga palju neid, kes peavad põhimõtteliselt kogu naissugu rahaahneteks lollideks litsideks ja teine suur hulk peab tervet meessugu truudusetuteks joodikutest ahvideks. On meil tõesti nii palju veendunud üksiklasi, kes juba põhimõtte pärast selle rõveda vastassooga ei suhtle? On meil omasooiharate kogukond kuidagi eriti suur? (See oli mõeldud irooniana, sest ma tean küll, et homoseksuaalsed reeglina vastassugu ei vihka ja pealegi usun ma neid vastassoo põlgajaid sama hooga jälestavat ka homoseksuaale - lihtsalt kõik inimesed peale minu enda on nõmedad.) Ehk siis mõtlen ma õudusega neile meestele ja naistele, kes selliste kitsarinnaliste "kõik mehed on sead/naised litsid"-ideoloogidega koos elavad.
Suvel juhtusin ühele sünnipäevale, kus avastasin end ainuke õrnema soo esindaja olevat. Ega sest olekski midagi hullu olnud, ainult et üks külalistest juhtus olema just selline "sooideoloog". Ma ei tea, võib-olla üritati mind provotseerida (ja ausõna, ma olin mitu korda plahvatamise äärel aga sain aru, et sellise inimese juures ei saavuta sellega mitte kui midagi), kuid algusest peale oli selline tunne nagu lapsepõlves kui mulle paar korda suuremate poiste poolt "meie plikadega ei mängi!" öeldi. Kõigepealt leiti, et küllap mul on igav, sest ühtegi teist naist ei ole, justkui naised ja mehed omavahel suheldud ei saakski. Seejärel hakkas nagu varrukast sadama erinevaid tarkuseteri meeste ja naiste erinevuste kohta. No paar šovinistlikku nalja on ok, aga see kestis nii terve õhtu ja tundus, et ka teistele meestele jõudis see teema end kiiresti ammendada. Igatahes, ükskõik millega jutt ka ei alanud, suutis see tüüp vestluse ikka allapoole vööd suunata. Jutu sees tuli välja, et mees ise omab samuti naist ja on ka isa. Ma tõesti tahtsin küsida, mis teda selle kohutava naise (tema jutu põhjal jäi ta naisest küll mulje kui ajudeta kodumasinast) juures küll kinni hoiab, kuid kujutasin ette, et sellist küsimust võtaks tüüp pigem solvanguna. Tema arust oli reegel ja normaalne, et kõik naised ongi sellised nagu tema oma (ülejäänud on ilmselt frigiidsed ja koledad feministid) ning kuna enda oma peab ikka kaitsma, siis oleks mina see paha, kes tema naise kohta halvasti on öelnud. Nii ma istusingi seal nagu mööblitükk, midagi kaasa ei öelnud ega ühegi "nalja" üle ei naernud (algul ma üritasin naerda, et tolerantne paista) ning kinnistasin stereotüüpi lollist eidest, kes oma mehe pitse loeb ja ootab, millal kööki koristama saaks minna. Kokkuvõttes oli üsna jama pidu ja mitte sellepärast, et ma ainuke naine olin.

Reede, november 26, 2010

Mölapidamatus*

Vaatasin ennist "Jüri Üdi klubi". Igasuguste jutusaadete ja intervjuude puhul on mind alati häirinud see kui inimene, kelle käest midagi küsitakse ei saa mõistliku aja jooksul oma mõtet edasi antud. Kohe piinlik on seesuguseid olukordi vaadata. Eks ole see vast ka saatetegijate viga kui nad oma külalistele selgeks ei suuda teha, et neil on vastamiseks just nii ja nii palju aega, kuid rohkem tundub see siiski tavaliselt intervjueeritavate egotripp olema. No sa ju näed, et saatekülalisi on teisi veel peale sinu ning kui mina juba teisel pool ekraani näen, kuidas saatejuht näeb vaeva, et su monoloogi katkestada, siis ise peaksid sa sellest ammugi aru saama! Poliitikasaadete puhul on isegi mõistetav, et vastaspoolele ei taheta nimme eetriaega anda aga ka muude saadete puhul on sageli tunne, et intervjueeritav on tulnud saatesse kindla plaaniga mingi oma teema ära rääkida olenemata sellest, mida saatejuht ja saateformaat talle ette on näinud. Ilmselt ei peaks mul ebamugav olema, sest tegelikult on need formaadis mittepüsijad ju just mässumeelsed ja karismaatilised indiviidid, kes ühiskonda rohkem edasi viivad kui vaiksed raamides püsijad. Või on minu jaoks alateadlikult küsimus viisakuses? Nii ei ole ju ometi ilus teha! Ja ebaviisakust on mul alati jubedalt ebamugav taluda olnud.
Kooliajal pidime klassi ees midagi vabalt valitud teemal, vist oli 3 minutit, rääkima. Enamus õppis mingi jutukese pähe ja mõõtis siis käte värinal aega, et ikka 3 minutit täis saaks. Kamoon - sulle antakse võimalus vabal teema pläkutada ja sa ei kasuta seda ära?! Ma improviseerisin ja kui lõpuks tundus, et aeg vist on nüüd täis mulisetud, tuli välja, et olin oma 5 minutit üle aja läinud. Keegi ei katkestanud ka, oli tore egotripp. Samas kui oldaks katkestatud, oleks mul kindlasti piinlik olnud. Mida teeks selline inimene kui teda kuskil saates katkestataks? Ilmselt üritaks oma "poindi" ikkagi välja öelda...Teistpidi, kuhugi saatesse ma vast improviseerima ei läheks vaid üritaks ikka välja mõelda, kuidas oma "point" 3 minuti sisse ära mahutada. Ei usu, et see nii võimatu oleks. Iseasi kui inimesele ikka tõesti nii väga oma hääle kõla meeldib.

* Viisakamat sõna selle kohta ei tulnud pähe, sest ega pikk jutt ju alati s*** jutt ei ole. Ehh, ma ajan ikka nii kangesti viisakust taga...

Kolmapäev, november 24, 2010

Mina ja muusika

Üldiselt arvan ma, et ei ole õige teha Pulleritsulikke (ok, ilmselt teeb suurem osa inimesi tegelikult oma otsuseid just nii) järeldusi paari indiviidi põhjal tervele populatsioonile (mu meelest mõistlik jutt sel teemal siin), kuid sel teemal natuke edasi nämmutades on näiteks paar meesinimest avaldanud arvamust, et naised üldiselt ei vaimustu (ei fänna) mingeid asju nii sageli kui mehed. Konkreetsemalt oli juttu muusikast kui välja arvata pubekaaja boybändide vaimustus (no igasugu Justin Bieberid ja Miley Cyrused kaasa arvatud). Kindlasti on palju neid, kes käivad erinevatel muusikaüritustel peamiselt melu ja seltskonna tõttu, mitte muusikat nautimas, ei ütleks ma küll kuidagi, et naisi selles seltskonnas märkimisväärselt rohkem oleks. Mu meelest on üks kindel seltskond, kes ehk ei oskagi midagi nautida vaid tolkneb igal pool lihtsalt moe pärast ja "kõik ju käivad" ning selles kambas on naisi ja mehi üsna võrdselt.
Võib-olla olen ma lihtsalt tumba ja mulle üritati lihtsalt komplimenti teha ("sa ei ole nagu teised naised" on ju millegipärast kompliment?), mida ma analüüsima hakkasin.
Mida mina näiteks fännan? Kogu oma elu olen ma muusikat fännanud, ise sealjuures muusikalist talenti omamata. Lapsena kuulasin ma enamasti isa vanu kassette - ilmselt seetõttu oli mu lapsepõlve muusikamaitse küllaltki hea: Phil Collins, Genesis, Mike Oldfield, Pet Shop Boys jne. Ma arvan, et vanemate maitse (ja üldse ümbritsevate inimeste) on äärmiselt oluline inimese eelistuste kujunemisel ja tänan õnne, et meil kodus saksa šlaagreid ja süldilaule ei kuulatud. Täpselt mäletan hetke, mil avastasin nö "kaasaaegse" muusika (ja algas allakäik :P) - olin haige ja ema tõi mulle meelelahutuseks voodi juurde raadio, kust ma kuulsin esmakordselt Tartu Raadiost Euroopa Top 100-t. Imelik, aga ma polnud varem selle peale tulnud, et vanade kassettide asemel kuulata, mida raadio pakub. Tagasivaates on kummaline see, et tollane, 90-ndate alguse muusika Tartu Raadios (muid popmuusikat mängivaid raadioid mu meelest tollal ei kuulnudki) oli peamiselt saksamaist päritolu. Samamoodi vaatasid SAT-TV-d omavad lapsed VIVA-t mitte MTV-d (kas seda ei näidatud või saksa muusikaga harjununa seda ei vaadatud?). Nii avastangi ma siiamaani häid 90-ndate rockbände, mis tegelikult maailmas äärmiselt popid olid, kuid mida meie saksa diskoajastul kuulnudki polnud. Igatahes oli minu jaoks kogu muusika enam-vähem eurodisko (+eesti sama asja kloonid). Sama asja meenutasime ühe praeguse punkariga, kelle tee pungini oli samuti alguse saanud diskost räppi, seejärel hevi ja lõpuks punk. Mina kuulasin ka diskot, aga mulle meeldis rohkem selline twisted-stiil a la MC Leo, Onu Bella ja Push Up kui peavoolu värk Jam, Hovery Covery jms. Ühel hetkel lendas orbiidile massihüsteeria põhjustanud ansambel Must Q, mille fännimise arendav külg oli see, et hakkasin, algul ennast sundides, kuulama oma suure iidoli Kaarel Kose juhitavat saadet Linnadžungel ning lõppude lõpuks hakkas mulle hip-hop ja räpp rohkem meeldima kui päkapikudisko. Kord lasti Linnadžunglis Ice-T bändi Bodycount, mis oma metal-räpiga minus tõelise vau! tunde tekitas. Lisaks nägin Motörheadi ja Ice-T ühist videot "Born To Raise Hell" ning palusin isa kõhklustest hoolimata endale Anne turult Motörheadi Best of piraat CD osta...Tegelikult on palju muusikat, mis mulle diskoajastul üldse ei meeldinud (grunge näiteks) nüüd meeldima hakanud ja kunagisi diskolemmikuid pean tänapäeval kole igavaks kuulata.
Samas ei ole ma kunagi ainult ühte stiili kuulanud, alati pean vabandama kui võõramatele inimestele mõnda minu cd-d saab autos mängitud, sest seal võivad kõrvuti olla Slayer ja Britney Spears, 50Cent ja Punaarmee orkester (ok, nii hulle plaate mul ei ole aga shufflega arvuti playlisti kuulates juhtub küll igasugu naljakaid kombinatsioone). Sealjuures on aga enamasti öeldud, et ongi parem kui järjest ei tule kogu aeg ühesugune muusika.

Millegipärast on aga siiski nii, et head "uut" muusikat avastan ma enda jaoks enamasti minevikust, harva kui midagi uut ja head silma jääb. Praegu on aga jäänud - The Pretty Reckless - ilus tüdruk (modell lausa!) laulab lahedaid laule a la Hole, Babes in Toyland.



Mis teeb minu jaoks muusika heaks? Kuna ma juba olen selline "tekstipõhine" tüüp - meeldib lugeda ja vahel tunnen vajadust kirjutada, siis on ka muusikas üks ülioluline asi mu jaoks tekst. "Miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis lüürika võib olla ükskõik kui heal muusikalisel taustal aga päris lemmikuks sellise jamaga ei saa. Ka sõnadeta lood võivad toredad olla teatud aja aga tõelistel lemmikutel peab kõik paigas olema. Osad bändid - Iron Maiden näiteks, keskenduvad ju tugevalt tekstidele - Maideni tekstide aluseks on tavaliselt mingid müüdid, muinasjutulised lood, mida niisamagi huvitav kuulata. Slayer enamasti röögib lihtsalt "Veri voolab, surm tuleb!" - ei ole nii huvitav...

Ah, muusikast ma võiksingi lobisema jääda.

Kolmapäev, november 17, 2010

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

Ma ei peaks tegelikult midagi kirjutama, sest selle raamatu arvustusi on päris palju ja need ei ole seekord sellised "ma muidu raamatuid ei loe aga see oli hea lihtne lugemine"-stiilis vaid enamuses pikad ja sisukad arutlused. Alguses mõtlesin lingid ka panna aga neid oleks liiga palju saanud. Ja mul on hea meel, et toredad inimesed on viitsinud selle oma 500-leheküljelise tellise läbi lugeda. Üldiselt peaks see ju oht olema kui isegi Buduaaris ja Perekoolis mingit raamatut kiidetakse aga vähemalt seekord see nii ei ole. Leidsin ainult ühe materdava kommentaari stiilis - see on naiste raamat, ükski mees selle peale aega ei raiskaks ja lugeda saab seda ainult see, kes psühholoogiast midagi ei tea. Ahahh - et siis kui asi psühholoogia reeglitega vastuolus on, siis on tegemist ilmse jamaga? Natuke naerukoht mu meelest.
Raamat on niivõrd mitmetahuline, et tegelikult on natuke vale öelda, et see räägib sellest või tollest. Raamat räägib individualismist, emadusest, eneseohverdamisest, laste kasvatamisest, Ameerika kultuurist, meedia võimust, vägivallast ning kõigi nende seostest. Raske on mitte ära tunda mõnda olukorda või mõtet, mis endagagi seostub. Ma ei saa isegi väga aru, miks mõned arutlejad on raamatut šokeerivaks pidanud – mulle tundub, et autor räägib lihtsalt avameelselt sellest, millest pole kombeks ehk rääkida, kuid ma väga loodan, et vähemalt mõelnud on selliste teemade üle paljud. Ma loodan, et inimesed ei ole tegelikult nii sinisilmsed, et usuvad vaid stereotüüpe „lapsed on roosad rõõmupallid, kes toovad õnne igaühe hinge“. Raamatu võlu minu jaoks ongi ausus ja loomulikkus – sa saad seda lugedes aru, et kuigi sa loodad, et olukorda saaks kuidagi parandada, mõistad sa, et päriselus ju tegelikult nii lähekski. Sa ei saa lugedes vihastuda, et miks ta ometi seda või toda ei teinud ega öelnud (mis mind mõnede raamatute juures kõvasti häirinud on) vaid sa mõistad, et peategelane ei olekski saanud kuidagi teisiti toimida. Raamat on küll enamasti sünge (kuid vähemalt mina sain paar korda ka naerda, sest kirjanik kirjutab niivõrd tabavalt), lootusetu ja kokkuvõttes kohutavalt kurb, kuid samas ei jäta ta pärast lugemist hinge sellist tühjust nagu mõni lihtsalt mõttetut vägivalda kujutav teos. Mulle jäi mulje, et kuigi pidevalt kohal olev, on vägivald selle loo puhul pigem taust, lugu ise on sügavam, see loob seoseid ja paneb mõtlema. Mu meelest on see parem kui lihtsalt peale raamatu lugemist nentida, et issand kui jube lugu. Ja lisaks vägivallale on vähemalt minu jaoks raamatus alati kohal ka armastus. Ma ei tea, miks ma tundsin sellist soojust jutustaja olekus ja sõnades (ma arvan, et see ei olnud mul välja mõeldud, sest kirjad olid ju ometi suunatud naise armastatule) kui mitmed arvustajad olid märkinud minategelase kalkust. Minu jaoks Eva ei olnud kalk ega külm, ta oli äärmiselt meeldiv, intelligentne, kuid natukene segaduses naisterahvas ja mis peamine – ta oli oma tunnetes aus. Selle aususe süüga koormamine oli üks teose põhilisi liine – ühiskond suudaks mõista valet, ta suudaks pigem aru saada „sündinud kurjusest“, mida vanemad kuidagi oma tingimusteta armastusega muuta ei suuda, kuid keegi ei suuda mõista ema, kes on võtnud oma poega just sellisena nagu too on.
Kokkuvõttes soovitan kahe käega, lisaks mõtlemapanevusele on raamat ka piisavalt põnev, lahtisi otsi jagub viimase leheküljeni (ning ka peale seda). Lapsesaamist planeerivatele ehk ei soovitaks ja/või neile, kes asjadest kõige hullemini aru saama kipuvad.

Esmaspäev, november 15, 2010

Maailmalõpp on lähedal!

Tartus pidavat elu rahulikum ja aeglasem olema kui pealinnas. Jumal tänatud, aga ka see on minu jaoks liig kui tunnen üha enam, et ei peatu konkreetsel hetkel vaid ootan juba järgmist. Raamatut lugedes mõtlen päevale, mil ta läbi saan ja arutlen, mis raamat järgmisena kätte võtta. Teatris huvitavat etendust jälgides mõtlen ikkagi vaikselt kella peale ja sellele, kuna ja kuidas koju saan. Hommikusööki süües mõtlen, mis lõunaks saab jne. Kumb on parem - ettenägelikkus või hetkes elamine?
Täna näiteks vahtisin igavusest enda blogi - avastasin, et jaanuaris peaks sel 5. aasta juubel tulema. Kui lugeda vanemaid postitusi, siis see hämmastab - polekski nagu ise neid kirjutanud, nii unustatud tekstid. Mitte midagi ei mäleta. Tore või noh, praegust arvestades ehk mitte nii tore, on avastada milline tore ja bravuurikas ma tollal olin. Ja nii armas on lugeda kommentaare stiilis "Marit, kas sul on depressioon?" mõne eriti lõbusalt iroonilise kirjutise all. Enam ma ei viitsi ja olen ettevaatlikum idiootide tõrjumisel - no kuulge, kui ma isegi ei vaevu midagi kobisemast inimesele, kes minu selja taga käib L.-le kaebamas, et mu vaimse tervisega ei pruugi kõik korras olla, sest ma - mõtelge vaid, kuulan muusikat ja elan sellele aktiivselt kaasa! Varem ma ei mõelnud, mida teised minust arvavad ega pidanud seda tähtsaks, nüüd olen vist mõistnud pugemise võrratut jõudu ja seda, et see, mida teised sinust mõtlevad võib sind siiski kuidagi mõjutada. Vastik see täiskasvanuks saamine.
Tegelikult pidi see sissekanne rääkima sellest, kuidas blogide disainil minu jaoks mingit tähtsust ei ole, sest loen ma neid tavaliselt Google Readeriga ning originaallehte näen ainult siis kui mind kellegi postituse kommentaarid huvitavad. No mõni õel inimene on muidugi teinud kättesaadavaks ainult oma postituse eelvaate ja igavamate blogide puhul osutuks see minu puhul tõsiseks takistuseks blogi lugemisel. Eks ma ise nokitsen ka vahel oma blogi välimuse kallal aga üldiselt omab sisu minu jaoks siiski suuremat tähendust. Eks enamiku jaoks, aga olen näinud ka blogi, kus olid tänusõnad neile, kes loevad blogi originaallehelt, ilmselt peab autor sisu ja välimust oluliseks tervikuks. Seepärast tundub mulle persepektiivitu soovitus teenida blogides reklaamiga raha - kui ma blogi kujundust ei vaata, siis veel vähem klikin reklaamidel. Võib-olla olen erand?
Aga üldiselt peab "Live fast"-ideoloogia ilmselt paika - juhtusin nädalavahetusel nägema ETV2 pealt mingit dokki viljaringidest ja nende väidetavast seosest maiade kalendriga. Kurat, päris kõhe hakkas! Mina küll ei oska leida mingit mõistlikku lahendust neile ringidele peale selle, et see kõik on üks suur kokku valetatud jama. Aga need on ju siiski olemas? Issand kui õudne, ma rohkem telekat ei vaata.
/jookseb ringi nagu Mürakarude siil ja karjub "Maailmalõpp on lähedal!"

EDIT: Avastasin just, et ma olen ju kärsitu. Ma võtan ette järgmise laulu kui hetkel kuulatav esimese minuti-poole jooksul korralikult peale ei hakka (no teate küll neid õntsa-õntsa-õntsa alguseid, kus keegi enne suud lahti ei tee kui teisel minutil). Mind ajab marru kui ma mingeid purke esimese hooga lahti ei saa - selle asemel, et rahulikult uuesti proovida, olen ma pigem nõus kisendama ja purgi põrandale viskama (tavaliselt tuleb õnneks kisa peale keegi mind aitama ja küsib kohatult, et miks ma viisakalt abi ei palu - phhhh). Kõik kätte ja kohe! Lugesin just (sellest üliheast raamatust L. Shriver "Me peame rääkima Kevinist", mida ma juba soovitanud olen), et väidetavalt olla mustanahalised head ootajad - Aafrikas võivat inimesed jumala rahus tunde näiteks bussi oodata, lihtsalt istuda ja oodata, samal ajal kui meie samas olukorras ringi tuiame, kingaga kivikesi toksime vms. Ilmselt pole minus ühtegi aafriklase geeni säilinud.

Reede, november 12, 2010

Reisiraamatutest ja muudest raamatutest

Esmalt pean ütlema, et reisikirjeldused ei ole minu jaoks just lemmikžanre kirjanduses. Kui aga heal lool on taga huvitav võõramaine taust, siis annab see raamatule siiski kõvasti juurde. Minu jaoks on aga lugu esmane. Tegelikult on raske defineerida, mis see lugu just on, sest ilmselt ei taha keegi raamatuks vormida ajakirjanduslikku reisikirjeldust a la toit on hea, hotellid odavad, turg lähedal, sageli aga jäävad mõnest raamatust just sellised seigad kõige rohkem meelde.
Olen lugenud päris paljusid "Minu ..." sarja raamatuid ja nende tase on just selles mõttes väga erinev. Ilmselt loeb miski muu siiski ka, sest näiteks on kaks mu lemmikut sellest sarjast, "Minu Island" ja "Minu Soome" ka kaks esimest raamatut, mis ma sarjast üldse lugesin. Kõik hiljem loetud on kuidagi üheks tapeediks muutunud peas. Välja arvatud siis kolme erandiga, "Minu Ameerika I-II" ,"Minu Eesti" ja "Minu Mongoolia", mille puhul ma tooksin just välja hea loo olemasolu (ja ilmselt ka hea jutustamisoskuse). Kolme viimase kohta (või vähemalt kahe viimase) kohta olen kuulnud ka just kriitikat, et tegemist ei ole niivõrd reisiraamatutega kui lugudega armastusest. Minu jaoks on see just pluss olnud. Armastusega oskab igaüks paralleele tuua aga teiste reise võib kõrvalt vaadates igav olla jälgida kui ise neid maid külastanud ei ole? Hea raamat minu jaoks on see, mida lugedes ei mõtle, et ah paarkümmend lehekülge on veel, õhtuks saan loetud, vaid naudid lugemist iseenesest. Keskpärast raamatut lugedes lased mõnest lõigust silmadega üle, et kiiremini lõpplahendust teada saada, heas raamatus on iga lõik huvitav ja mõnikord tuleb lausa ühte lauset mitu korda lugeda, et selle sügavam mõte kätte saada. Ja head raamatud lõpevad millegipärast enamasti halvasti...Viimati lugesin "Minu ..."-sarjast "Minu Gruusiat", mis oli mu maitsele pigem selline kiire meelelahutus, kuid see raamat sisaldas ka ühte väga head lugu, mis kaasa elama pani (kaasa nutma...). See kurvalt lõppenud looke oli mu meelest selle raamatu parim osa. Kirjutaja oskas tegelikult väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutada, kuid mina ei osanud lihtsalt muus kui selles üldinimlikus loos (+lood loomadest) endale ühisosa leida. Ehk kui ma oleksin rohkem reisinud, tunneksin rohkem ära ja oleksin ka raamatuga rohkem rahul? No samas, Ameerikas, Islandil ja Mongoolias ei ole ma ju samuti käinud...Või peaks lihtsalt neid reisiraamatuid harvem lugema, et nad peas omavahel sassi ei läheks?
Millest ma lugeda tahaksin? Jaapanist näiteks. Kaks huvitavat mitte reisiraamatut, kus Jaapan taustana tooni annab, on näiteks Amelie Nothombi raamatud "Jahmatus ja värinad" (šokeeriv sisevaade Jaapani kontorikultuuri - see raamat ajas mind lausa vihale :) ja "Jumala lapsepõlv" (laps Jaapanis).
Praegu loen muide ühte väga-väga head raamatut Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist". Olen küll alles raamatu alguses aga see raamat on niivõrd hästi kirjutatud, et lõpp mind küll veel ei huvita. Pealegi pole sealt, nagu heale raamatule kohane, midagi head loota - nimelt on see ühe koolitulistaja ema tagasivaade elule ja võimalikele põhjustele, miks kõik niivõrd halvasti läks. Soovitan lugeda, sest hoolimata kohatisest šokeerivusest on seal nii mõnigi asi, mis mõtlema ja endaga võrdlema sunnib - näiteks tänapäeva individualismiga seonduv.

Mõttetu statistika mõttes väike edetabel ka "Minu ..." raamatutest :)

Soovitan soojalt: Minu Ameerika I-II, Minu Island, Minu Soome, Minu Eesti, Minu Nepaal, Minu Mongoolia

Meelelahutuseks sobib lugeda küll: Minu Argentina, Minu Moldova, Minu Austraalia, Minu Maroko, Minu Gruusia

Ma ei tea, kuidagi rahulolematu tunde jättis: Minu Hispaania, Minu Taani, Minu Kolumbia

Kolmapäev, november 10, 2010

Peida ruttu pudel ära, ema tuleb koju!

Mul on üks sõber, kes on päris paras alkohoolik, samas on ta ühiskondlikus elus kenasti hakkamasaav inimene ja ta vanemad ei tea siiamaani, et poeg üldse alkoholi tarbib rohkem kui pokaal tähtpäeva puhul.
Suur osa sõpru ja tuttavaid varjavad oma halbu harjumusi vanemate eest täpselt samamoodi nagu kooliajal sai valetatud, et see suitsupakk, mis käekotist välja kukkus on "paha" sõbranna oma, kes selle omakorda enda ema eest peitmiseks sinu kotti pistis.
Väike osa inimesi on sellised, kes käituvad täiskasvanulikult ning patustavad avalikult. Imestan alati ühe sõbra üle, kellel kumbki esivanem suitsu ei tee, kes aga ise avalikult ahelsuitsetaja on. Kas vanemad võtavad seda kui paratamatust, on kunagi üritanud last pahalt ära pöörata aga selles läbikukkununa loobunud, ei pea suitsetamist suureks paheks? Ei tea, aga kuigi loogiliselt võttes peaks selline käitumine igati täiskasvanulik olema - suur inimene, ise teab, mida teeb, tundub mulle varjamine kuidagi viisakam. Justkui oleks avalik vanemate keeldudest üleastumine julm vanemate vastu või siis teistpidi esimene samm täielikus allakäigus (lõpuks kakeldakse viinaraha pärast). Võib-olla ma ei arvesta sellega, et kõikides peredes ehk ei olegi nulltolerantsi kõige tervistkahjustava vastu. Või noh, eks joomine ja suitsetamine ole ju keelatud lastele, hilisemale elule see aga ei laiene. Kust aga võetakse see julgus, et ühel hetkel võetakse isaga koos viina? Miks osade inimeste jaoks on vanemad igavesti midagi püha ja puutumatut, keda enda vigade ja puudustega häirida ei soovita? Kahtlustan, et seal on seos vanemate poolt lastele pandud ootustega - kui sa ikka oled alati tubli olnud, siis kuidas mõjub vanematele see, et sinu tubliduse juurde kuulub näiteks peale töönädalat rihma täiesti lõdvaks laskmine? Laps, keda kunagi mingiks eriliseks ideaaliks pole peetud ei tunne ehk ka survet oma puhast renomeed hoida - ta saab lihtsalt inimene olla koos oma vigadega. Kumbki variant pole ju tegelikult hea - üks tunneb eluaeg koormat olla keegi teine ning teine ei väärtusta end piisavalt.
Kust see normaalsuse rada läheb? Räägitakse ju, et kui midagi lapsele keelad, teeb ta seda kohe kindlasti, teistpidi kui üldse ei keela, äkki hakkab siis seda normaalseks pidama. Ümberringi vaadates jääb enamasti silma, et mõlema variandiga võib nii puusse kui ka õnneks minna.

Teisipäev, november 09, 2010

Joomisest ja suitsetamisest. Ausalt.

Miks inimesed joovad ja suitsetavad? Kogu elu räägitakse, kuidas need kaks su ära tapavad aga enamik vähemalt proovib nad ära ja suur osa hakkab armastama. Eilse Postimehe vahel oli jälle alkoholi halbdust tutvustav erileht - kahtlustan, et enamik inimesi isegi ei lugenud seda läbi. Mina teatud põhjusel lugesin (sellest hiljem) ja mõtlesin, et tore on aga mitte keegi, kes ei ole plaaninud joomist maha jätta, seda selle informatsiooni järel ikkagi ei tee. Joomine on ju absoluutne norm - seal lehel näiteks tuuakse välja ideid alkovaba peo korraldamiseks. Esiteks peaks enamik inimesi sellise peo korraldanut täielikuks soodaks, teiseks ei aita mingisugused filmi- ja lauamänguõhtud joomist vältida - juuakse hoolimata sellest, et toimub ka mingi muu tegevus. Suur osa lauamänguõhtuid lõppebki sellega, et keegi pehmejalgne ajab lihtsalt kõik mängunupud laua pealt maha...
Põhjus siis, miks ma alkovastase propaganda (see ju kõlab negatiivselt nagu oleks see miskit loomuvastast?) lehte lugesin on see, et viimasel ajal ei mõju alkohol mulle eriti hästi. Magama ajab. Mingit lõbu ei ole. Ei maiste ka nagu ükski jook. Kui see mulle midagi ei paku, siis äkki ei peaks jooma? Pealegi mäletan raseduse ajast, et kainena peol olla ei olnud üldse hull. Ainult, et siis oli mul põhjus, miks mitte juua. Niisama mitte joomine tekitab ju küsimusi, kahtlusi, inimesed arvavad, et sa hakkad kindlasti pidu ära rikkuma jne. Igatahes on paar viimast pidu alkohol mulle nii vastu hakanud, et ma lihtsalt ei suuda seda juua (ühel korral oli tegemist kalli kvaliteetveiniga, nii et asi on tõsine!).

Teine asi on suitsetamine. Miks suitsetatakse? Mu ema ütleb, et suitsetavad ainult koledad naised. Ma nii ei ütleks, tean küllalt ilusaid ka aga mingi tõde seal vist isegi on. Ses mõttes, et vähemalt mingis eas teeb suitsetamine su cooliks ja ebakindlal inimesel on seda vaja. Ilus tüdruk tavaliselt ei ole nii ebakindel kui mitte nii kena tüdruk. Samas ilusaid, tarku ja enesekindlaid inimesi on tegelikult äärmiselt vähe ja seeõttu võib ka väga ilus tüdruk sisemiselt äärmiselt ebakindel olla. Teisest küljest on suurem osa intellektuaale suitsetajad (+joodikud), ilmselt seotud jälle sellega, et inimene, kes on tark, on sageli siiski ebakindel. Aga see "koleda suitsetava naise" tiitel häirib ikkagi. Ma ei ole kunagi suitsetamisest sõltuv olnud, veel hullem, ma olen alati mõelnud, et justkui peaks suitsu tegema. Et noh, teised teevad või et nüüd on selline hetk, kus võiks teha. Mingitel elumomentidel on suitsetamine mulle äärmiselt vastikuks muutunud - pea hakkab kohe valutama, süda läheb pahaks jne. Mu "päris-sõltlastest" sõbrad väidavad, et see on jube hea ja oleks vaid neil nii, saaks suitsetamise maha jäetud. Mina vastupidi pole kunagi tundnud, et peaks maha jätma. Endal mul viimastel aastatel pakki pole olnudki, alati on pakkujaid ja ära öelda on ju kole. Viimati ostsin paki suvel klassikokkutuleku jaoks. Et noh, oleks midagi teha. Pärast tuli välja, et tüdrukute hulgas oli suitsetajaid minuga koos vist 2. Mille kuradi pärast ma suitsetan kui ise ei tahagi? Isegi siis kui juba vastik on? Mulle meeldiks juua ja suitsetada siis kui see mulle midagi pakuks aga vastu tahtmist? Ilmselt ei suuda suur osa inimesi sellist asja üldse mõista. Aga mittejoovalt ja mittesuitsetavalt elada tundub kuidagi nii imelik, justkui oleks järgmiseks sammuks tsölibaat ja kogudusse astumine.
Oh, oleks ma ometi ilus, tark ja enesekindel aga enamasti jääb igas kategoorias midagi puudu. Selleks, et poleks end vaja ilusaks ja targaks juua ning ägedaks suitsetada piisaks ju tegelikult vaid enesekindlusest. Millal küll see enamikel inimestel ära hävitatakse? Vähemalt olen ma aru saanud, et enesekindlus on miski, mida enda lapses iga hinna eest säilitada tuleks. Ma ei ole kindel, kuidas seda saavutada aga see oleks ilmselt ainus asi, mis inimese elu õnnelikuks teha saaks. Olgugi, et enesekindlad lollpead on häirivad, on nad seesmiselt ilmselt õnnelikumad kui ilusad ja targad, kes end inetu käpardina tunnevad. Ja kui sa ennast ise oma nahas hästi tunned, ei lähe teiste arvamused sulle korda ning sa hakkad oma keha ka väiksema tõenäosusega kahjustama.

Esmaspäev, november 08, 2010

Winny Puhh ja Megazone

Reedel sai käidud Plink-Plongis Winny Puhhi vaatamas. Olen juba ammu tahtnud nende laivi näha, igasugu hulle jutte räägitakse, aga varem pole võimalust olnud. Päeval rääkis nende laulja muuseas raadios sellest, miks bändid sageli kole hilja lavale tulevad. Ma ise olen selle üle vingunud ja ka tema ütles, et see ei ole esinejalegi eriline lõbu ning et nemad olid vist maksimaalselt kell 2 lavale läinud. Plink-Plongis läks muidugi enam-vähem samamoodi. Rahvast oli nagu murdu, hingata polnud midagi aga esimene bänd tuli lavale alles kesköö paiku. Winny Puhhi ajal läks asi muidugi veel hullemaks aga me surusime ennast sellest hoolimata üsnagi lava ette. L., kel rohkem massi ronis lõpuks muidugi päris ette välja. Huvitavaid tüüpe oli seal lava ees - meie ees seisid näiteks kaks keskealist beibet (kelle ma äärepealt oleks täis oksendanud, sest keegi lasi meelelahutuseks erakordselt aromaatset kõhutuult...), oli seal pintakutes daame ja härrasid, üks hullunud kahemeetrine ja umbes 150-kilone tüüp, kes endale värskenduseks õlut pähe valas, ühel poisil oli pea lõhki ning tooni andis ka kamp nahkpäid, kes kohvikus Vilde pildi all istusid (teatud konditsioonis ja teatud nurga alt võis Hitleri ja Vilde juures mingeid sarnasusi ilmselt märgata - kõik vuntsidega mehed on ühte nägu?).
Kontsert ise oli tõepoolest parajalt hull või õigemini mõjusid laval karglevad värvitud nägudega koledaid grimasse tegevad tüübid inimestele kui Aafrika šamaanid, kes rahva hulluks ajasid. Värvitud nägu muudab mehed ka naistele salapärasteks kättesaamatuteks keerubiteks. Puuris õõtsutas ennast bikiinides seamaskiga tütarlaps ning ükski feminist ei läinud teda päästma. Kõik oli äärmiselt ebamaine tol õhtul vanamuttide pealinnas Tartus. Ainus kole reaalsusesse kiskuv hetk oli see kui lavale astus keegi kiitsakas räppar, kes üritas asendada G-enka vokaali loos Peegelpõrand, kuid ei suutnud eriti midagi korda saata, sest hääl ei kandnud ja sõnad polnud peas.

Laupäeval oli meil firma sünnipäeva puhul õhtusöök + üllatus. Üllatuseks osutus laserlahing Megazone's, mis algul minus pigem negatiivseid tundeid tekitas. Kohale läksin ma ka muidugi kontsaga saabastes ja seelikus...Broneeritud oli kaks 20 minutilist mängu ja peale esimest mängu olid kõik näost lillad ja higised nagu pärast türgi sauna. Teise mängu olime sunnitud rahulikumalt võtma ja passisime tervist säästes enamasti kuskil nurga taga mitte ei jooksnud enam keel vestil ringi. Esimeses mängus õnnestus mul kuidagi -600 punkti koguda ja viimane koht oli kindlustatud (enda arust läks mäng hästi) aga teises sain isegi 7. koha 9 mängija hulgast. Jee! Kokkuvõttes oli tore ja mõistlikult riides olles ning pärast sauna kasutades oleks see mäng ilmselt väga nauditav. Ahjaa, päästiku vajutamise sõrmed on mul siiamaani valusad...Võib-olla oleks veel toredam kui sul on keegi eriti vastik kolleeg ja saad teda mõnuga selja tagant maha kõmmutada? Eelis on ka pikematel, kes üle seinade tulistada ulatavad ning mustanahalistel mustas riietuses. Meie pikakasvuline mustanahaline kolleeg oli tema kahjuks valges pluusis :)

Esmaspäeva hommikul šampust juua on ka tegelikult tore. Veel on meil siin traditsioon, et laseme kolleegidel endale Rootsist Eestis puuduvaid või väheesindatud kaupu tuua. Minu soovitav kaubaartikkel on tavaliselt Bregott'i nimeline või. Mõtlesime, et sellest lähtuvalt võiks järgmisel korral näiteks WC paberit nõuda.

Reede, november 05, 2010

Jagatud. Müügimehed päriselus ja Facebookis

Õige imelik asi juhtus. Istume kontoris ja järsku sammub sisse keegi noormees ning alustab soravalt juttu selges vene keeles hõlma alt lõhnatestreid välja tõmmates. Kõik vahivad suud ammuli, enamik millestki aru ei saa. Poiss ise on väga enesekindel ja laia naeratusega. Lõpuks viskab mul üle - tüüp oleks nagu teiselt planeedilt, kus on normaalne, et astutakse luba küsimata võõrastesse ruumidesse sisse ning eeldatakse, et tema emakeel kõigile arusaadav on. Näitan siis käega ukse poole. Imelikul kombel tüüp taandubki jättes meile laua peale hunniku haisvaid analooglõhnade testreid. Väidab end Lätist tulnud olevat. Lätis on selline müügitaktika ok? Kas sellised ongi need paljuräägitud Läti mustlased? Kui palju ta meil sellise müügitaktikaga müüb?
Sellise kõrval tunduvad need meie müügimehed lausa leebekesed olevat. Samas minu jaoks on taoline tõeliselt ebamugav müügitaktika isegi parem, sest mul jätkub siis julgust müügimees julmalt minema ajada, viisaka telefonimüüjaga on palju raskem. Võõrastesse ruumidesse tunginud võõrast keelt rääkiva inimese suhtes tekib vähemalt minul lausa mõte, et ega ta jumala pärast taskutest midagi ei varastanud. Võib-olla on julm ja kitsarinnaline lähenemine inimesse, kes end lihtsalt kuidagi ära elatada püüab aga ilmselt on parem karta kui kahetseda. Tegelikult ei olnud ju asi vene keeles, oleks ta eestlane olnud, oleks olukord veel kummalisem olnud. Üks vaikne ja tagasihoidlik eestlane ju niimoodi ometi ei tee! Ja kui teeb, siis on ta kohe kindlasti hull ja/või varas.

Asi, mis mulle seoses agressiivse müügiga veel seondub on Facebook'i "jagamise"-teema. Viimasel ajal on tekkinud teatud hulk inimesi, kes "like'ivad" enam-vähem igat lehekülge, kust on lootust midagi saada. Hea küll, piisaks siis kusagil loteriis osalemiseks vaid inimese fänniks hakkamiseks aga enamasti on nõutav ka enda vaimustuse teistega jagamine ja nii siis saadetaksegi kõigi oma sõprade "seintele" mingi link, juures lakooniline tekst "jagatud". No ikka igasugust jama loodetakse saada ja laiali jagada! Võida endale iga kuu uus paar kingi ja nii aasta otsa! Kas poleks osalejaid rohkem kui loosis oleks 12 paari kingi 12-le inimesele? Ilmselt on psühholoogilised testid paljastanud, et ahnus müüb paremini - võidab ainult 1 aga see-eest kõvasti. Kuhu krdi kohta ma topiks need 12 paari jalanõusid? On mul vaja iga kuu uusi jalanõusid? Ok, "normaalne" inimene ilmselt nii ei mõtle, tema mõtleb, et kui tasuta saab, siis suva mida. A la "nii odavalt ostaks isegi sitta!"
Eks ma tahaks ka vahel midagi võita aga mind paneb justkui häbenema see, et pean võitmiseks teiste inimeste seina nö "risustama". Varem kui reklaampakkumisi peamiselt e-maili teel saadeti oli ka seal enamasti klausel, et saada see edasi viiele sõbrale - sõprade tülitamise vältmiseks (ja äkki ka enda võiduvõimaluste suurendamiseks) sai siis tehtud "fake" e-maili aadresse. Ma polnud ainus, kes nii tegi nagu ma kuulnud olen...
OKIA Blogist saab muuseas lugeda seda, et osa selliseid ülimalt levinud loteriisid on Facebooki enda reeglite kohaselt hoopiski keelatud. Ilmselt paras üllatus. Samas blogis on juttu ka sellest, et Facebook pole reklaamivallas erilist arengut esile kutsunud - pigem korraldatakse mingi loterii, läbi mille kogutakse oma firmale kari "fänne" kui kasutatakse Facebooki keskkonda kuidagi loovamalt inimesi ka sisuliselt kaasates. Eks tulemuseks ole see, et osade jaoks muutub reklaam Facebookis okserefleksi tekitavaks, teised on aga rahul võimaluse eest tasuta nänni saada. Ma ise tahaks siiski "fännida" tooteid ja teenuseid, mis mulle meeldivad ning heal juhul oma lojaalsuse eest mingit boonust saada.

Neljapäev, november 04, 2010

Kuidas leida hea küünetehnik?




Ettevaatust - tibiteema!
Kuna ma ise vaevlesin hea küünetehniku otsingutel päris palju, siis äkki kellelgi on minu tähelepanekutest abi. Kunstküüsi olen kandnud umbes kuus aastat, algul akrüüle, hiljem geelküüsi (vahetasin kuna tehnikul tekkis allergia, ise kandmisel mingit vahet ei tunneta). Eelistan lühikesi ja kandilisi, pikkadega toimetulek jääb mulle mõistatuseks :)
Kuidas siis ära tunda head küünetehnikut? Küünetehnikute oskused ja töömeetodid on minu kogemuste kohaselt seinast seina - on tõelisi professionaale ja on ka sellised mökerdajaid, et ma tõesti ei mõista, kes ometi selliste juures käivad. Ja halb küünetehnik ei tee sulle lihtsalt koledaid küüsi vaid võib need ka täiesti kihva keerata nii et küüned saavad vigastatud või hullemal juhul saad ka seene küüne alla. Olen kohanud ka selliseid "tehnikuid", kes on "professionaaliks" saanud pelgalt enda küünetehnikut hoolikalt jälgides - "mis see siis ära ei ole, ma olen ju näinud küll, kuidas ta seda teeb!". Normaalsed inimesed siiski õpivad enne kui teiste inimeste elutähtsate organite kallale asuvad ja tore oleks kui salongi seina peal ka mõni sellekohane diplom ripuks. Samas ei ole see ka alati mingi näitaja.
Minu tähelepaneku kohaselt kasutab hea küünetehnik elektrilist puuri (või on see viil, sest ta ju ei puuri sellega otseselt, kuigi see agregaat näeb välja nagu puur?) mitte ei usalda vaid enda musklijõudu. Puuriga saab nimelt vana geelikihi palju efektiivsemalt maha kui viiliga ning vana kihi maha võtmine on äärmiselt oluline! Väga halb on kui küünetehnik selle asemel vana ja lahtitulnud geelikihi lihtsalt tagasi liimib - esiteks see ei püsi ja teiseks võib niimoodi niiskus küüne ja geelikihi vahele sattuda. Eranditult kõik halvad küünetehnikud, keda mul on olnud ebaõnn külastada, on niimoodi teinud. Ma ei tea, kas tõesti kusagil õpetatakse sellist tehnikat? Olen kuulnud ka põhjendust, et ma ei julge/saa kogu vana geelikihti maha viilida. Saab. Teine vale, mida mu esimene küünetehnik mulle kinnitas on see, et enda küüs tuleb küüneotsa alles jätta, siis on küüs tugevam. Tõde on hoopis see, et kui küüneotsa alt enda küünt ära ei viili (ja seda saab teha vaid elektrilise puuriga), lööb see varem või hiljem geeli küljest lahti. Üldse ei tasu karta küüne murdumist (ja selle hirmus teha pakse, mutilabidana tuntud küüsi) vaid geelikihi lahti löömist enda küüne küljest. See esimene küünetehnik, kes mul oli, väitis muidugi, et küünte igapäevane murdumine, lahtitulek jne on absoluutselt normaalne asi. Tegelikult ei juhtu korraliku tehniku puhul tavaliselt 4 nädala jooksul mitte midagi sellist.
Tavaliselt on neil küünetehnikuil, kes kodulehte omavad seal üleval ka tehtud tööd - hämmastaval kombel on seal tihti näha täielikud mäkerdised - küüned kõverad, küünelakk üle äärte, vaese kliendi veriseks viilitud küünevallid (nakkusoht!) jne. Selliseid pilte võib näha ka wannabe-tehnikute orkuti ja Facebooki kontodel, all hulkades sõbrantside kommentaare, et jube ilus. Kui käsi ikka väriseb, siis pole see töö ilmselgelt sinu jaoks. Samuti ka siis kui kunstiannet pole grammigi antud - mulle tehti kunagi tähtsaks ürituseks küüned, mille kohta hiljem lausa 3 inimest ütlesid, et justkui laps oleks vesivärvidega mäkerdanud.
Minu jaoks on oluline ka aeg. Kui küünetehnik ikka väidab, et alla 2 tunni on võimatu hakkama saada või sõnab uhkusega hääles, et on ka viis tundi küüntega "vaeva näinud", siis see on pigem ohu märk. Lühikesed küüned ja tund (koos kaunistamisega), pikkadega võib kauem minna (nii pool tundi kauem) - nõnda ütles minu väga hea küünetehnik.
Hinnast ka. Üle 300 krooni ma maksnud ei ole. Aga olen kuulnud ka sellistest tehnikutest, kes küsivad kaunistuste puhul raha iga pandud kivikese pealt - see tuleb enne endale kindlasti selgeks teha (õigemini ma ei soovitaks sellisesse kohta üldse minna), sest muidu võib arve ka tuhandetesse ulatuda. Ja see ei ole normaalne.

Pühapäev, oktoober 31, 2010

Maetud laps Vanemuises

Üritasin mobiiliga blogida aga on ikka absoluutselt võimatu kirjutada kõvasti aeglasemalt kui mõte liigub. Isegi klaviatuuriga telefoni puhul on kiirus ikka niivõrd aeglane, et mõistus jookseb enne kokku kui lause valmis saab. Käsitsi kirjutamine tundub samuti aeglane ja kuna pole harjunud, siis sureb ka käsi kole kiiresti ära, mis teha - tehnikasajand.
Juhtmeta kõrvaklapid seevastu on igati tänuväärt leiutus - jääb ära see pidev juhtmetesse takerdumine, päeva lõpuks oli juhe tavaliselt risti-rästi tooli ümber põimunud ja minu nägu vastu ekraani, sest kaugemale enam ei ulatunud ilma, et juhe oleks katkenud.

Aga siis see, millest ma mobiiliga blogida üritasin.

Reedel sai üle väga pika aja teatris käidud, etenduseks Sam Shepardi "Maetud laps" Vanemuise Sadamateatris. Lavastuse esimene vaatus oli väga hea - algselt koomilinegi olukord võttis peagi tumedama tooni ning pidevalt rippus õhus eelaimdus millestki õõvastavast, kulminatsioon saabus vaatuse lõpus ning šokeeris korralikult (metafoorne vägistamine? järgneva valguses mõjus see küll kuidagi imelikuna). Teine vaatus jättis kahjuks esimeses alanud pinge kuidagi poolikuks ning lõpp saabus liiga kiirelt ja ootamatult. Etenduse suureks plussiks oli küll mõtetetekitamine, kuid samas oli enamus neist mõtetest seotud pigem etenduse enda kui sellest tekkinud assotsiatsioonidega - mis oli see põhjus, miks selline olukord üldse tekkis? Ehk seletab lavastuse aluseks olnud raamat selle paremini lahti, kuid etendusest oleks oodanud midagi rohkemat kui lihtsalt kriminaaldraama stiilis lahendust. Jutustatud lugu oli vähemalt minu jaoks piisavalt õudne ja küsimusitekitav või siis mõtlesin hoopis mina oma peas mingi teise loo välja?
Kui inimene tapab oma lapse, siis ei saa ju põhjuseks olla lihtsalt see, et lastenorm oli juba täis? Ja miks oleks just see laps perele häbi tekitanud kui kogu küla teadis pereema ringitõmbamistest? Miks oli see laps oluline just pere vanimale pojale? Verepilastus? Ei saanud ju olla kui seesama poeg ütles, et too maetud laps olevat ainus pereisa veri? Kust see vanem poeg lõpuks ise lapse sai? Miks nad kõik seal niimoodi alla käisid? Põhjuseks ei saanud olla süütunne tapmise pärast, sest pojapoeg mäletas ju kuue aasta tagust perekondlikku istumist, kus kõik veel normaalsed olid?
Näitlejatööd olid seevastu väga head, eriti meeldejäävad olid Aivar Tommingas ja Margus Jaanovits. Meeldejäävalt mängiti välja Ameerika spooky maapiirkonna perekond, kes elab kuskil maisipõldude vahel ja peidab võigast saladust a la "Vale pööre".
Täpsemat etenduse arvustust saab lugeda siit.

Neljapäev, oktoober 28, 2010

Ööklubi?

Eelmisel reedel kutsuti mind ööklubisse. Mulle need kohad ei istu, sest kunagi ei saa seal end vabalt tunda - iga hetk võib keegi sinuga rääkima tulla ja see vestlus on enamasti tüütu ja piinlik ("oi tere nukuke! kas sa tantsida tahad? kus koolis sa käid?"). Ma ei saa kunagi aru, kas a) see kooliteema on sihilik kompliment b) kõik minuga rääkima tulijad on esmakursuslased c) kõik minuga rääkima tulijad on kole purjus d) see on lihtsalt Tartust tingitud teema. Igatahes üritatakse seejärel sind tantsima vedada, mis on veel piinlikum, sest pead võõra inimese vastas seistes imelikke liigutusi tegema ja üritama talle otsa mitte vaadata, sest a) muidu ta võib sellest midagi järeldama hakata b) ta võib üritada midagi öelda aga sa ei kuule niikuinii, mille tõttu a) sa pead talle lollakalt naeratama b) sa pead talle lähemale nihkuma, mis omakorda võib temas valesid järeldusi tekitada. Normaalseid mehi ma veel ööklubides kohanud ei ole (või vähemalt pole ükski minu vastu huvi tundnud), seega variant, et ma tõesti inimesest huvitatud oleksin, jääb ära. Ööklubisse võib minna suure kambaga, sest siis sind enamasti ei tülitata aga sõbrannaga kahekesi minnes on jama garanteeritud. Tantsimine pole mind kunagi tõmmanud (kord ütles üks sõber mu elukaaslasele, et millal sa oma naise viimati tantsima viisid, mul vist lendas jooki ninast selle naljaka küsimuse peale), joogid on klubides üle mõistuse kallid, süüa ei anta ja rääkimiseks on muusika liiga vali - ei mina saa nende fenomenist aru.
Ja see kõik on siis kui sa klubisse jõuad. Kõige hullem on see, et klubid ju avatakse tänapäeval kell 23. Vanasti, kui mina veel noor olin ja tihedamini klubidesse sattusin, avati veel kell 22 - ja alati olin siis mina seal esimese kümne külastaja hulgas. Miks? Mul on öösiti uneaeg. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin kusagil passima kella 23-ni, et peole minna. Kodus olles on selle aja peale ammu uni peale tulnud (isegi kui on jooke ja külalisi), pubis olles ei ole jälle põhjust kuhugi edasi minna. Pubis saab ju rääkida, keegi ei roni tavaliselt luba küsimata sinu lauda, süüa saab ning ainsaks kohustuseks on (mõnes kohas pole seegi) jookide tellimine. Pubis ma võin istuda ka uneajal, sest enamasti on seltskond vana ja hea. Klubis on põnev ilmselt neil, kes uutest tutvustest (kvaliteedist hoolimata) rõõmu tunnevad.
Tegelikult meeldib mulle kõige rohkem kontsertidel käia. Ajad sõbraga enne eeskava algust juttu, hiljem kuulad esineja ära ja saad koju magama minna. Vanasti oli ka ööklubides rohkem kontserte kuigi nende miinuseks oli see, et esineja astus lavale öösel kell 1. Kui ma lähen peole mingit esinejat kuulama, siis ei ole mu meelest normaalne, et pean enne mitu tundi kohale kassat tegema.
Ma ei ole ööinimene, alla 10 tunni und ööpäevas on minu jaoks suht keeruline. Tänu lapsele olen nüüd rohkem hommikuinimene aga ülikooliajal üritasin endale ikka sellised loengud valida, mis algasid minimaalselt 12 ja lõppesid maksimaalselt 18. Mulle lihtsalt meeldib magada. Ja eelmisel reedel ma klubisse ei läinudki.

Esmaspäev, oktoober 25, 2010

Ürgemased ja need teised

Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.

Reede, oktoober 22, 2010

Skeptiline tibi

Ööklubid ei ole just minu teema aga sama hästi tean ma ka seda, et paljude jaoks oled sa tibi juba siis kui küüsi lakid või noh, pead pesed, seega julgen ma absoluutselt avalikult öelda, et Susan Luitsalu "Küsimused kõikidele vastustele" on väga hea raamat. Seda, et Susan äge tibi on, mäletasin ma mingist Orkuti klubist, kus tema sõnavõtud alati väga värvikad olid. Natuke hirmutas ainult Kaur Kenderi kiitus raamatu tagakaanel, sest viimasel ajal on see minu üks kunagisi lemmikuid ikka väga imelikke "šedöövreid" kiitnud. Raamat on tõepoolest nii hea, et pea iga Susani tähelepaneku juures saab pead noogutada, et no täpselt nii ongi ju! Kellele siis ei meeldiks inimesed, kes maailma asjadest sinuga sarnaselt õigesti aru saavad? Ja naerda saab ka kõvasti - eriti selles peatükis, kus kirjeldatakse värvikalt võimalusi inimesi suisel aal närvi ajada. Õpetlikku on ka - prügisorteerimine ja taaskasutus ning seda mitte Cosmo Glämmilaada stiilis. Ainuke peatükk, mis algul kulmu kortsutama võttis rääkis MILF-idest aga eks endalgi ole aeg sinna kategooriasse üle kolida...
Pidavat räägitama, et Susan on jube julge tšikk, et nii avameelselt rääkida julgeb. Nagu mida?! Minu meelest on see kõik vana tõde ju, lihtsalt lõbusamas pakendis. Või tahate tõesti öelda, et inimesed usuvadki sinisilmselt naiste sõprust, austavad rahanäljas tibisid, šoppavad trendikalt kaltsupoodides ning on igati ratsionaalsed oma meessuhetes? Elu ei ole eneseabiõpikud, elu ongi haige huumor.
Mis puudutab Susani enesekindlust, siis see on ju tõesti märgatav, kuid samas pigem positiivne eeskuju kui irisemiskoht stiilis: "mis temal viga, ta ju ilus ja rikas!" Mulle kui ilu ja lolluse mitte käsikäeskäimise teooria pooldajale temasugused tšikid meeldivad kõvasti rohkem kui rõhutatult intellektuaalsed rasvase peaga vinninäod. Minu mõistus ütleb, et kui on võimalik ennast mingis osas "parendada" - no näiteks ripsmetušš osta, siis on parem seda teha kui targutada, kuidas sinu jaoks välimus tähtsust ei oma. Enda välimus siis, sest teiste kallal võetakse endiselt mõnusalt.
Ja enesekindlus on muide elutähtis, sest nii kui seda kahtluse alla seadma hakatakse, muutud freak magnetiks! Su kõrvale sigineb karjade kaupa "heade kavatsustega" jutu lõppu "Päikest!" soovivaid tegelasi, võluväel riputatakse kvantripats kaela ja oledki kadunud. Jama on see, et ausust aetakse sageli enesekindluse puudumise ja hullumise esimese staadiumiga segi...
Viimaste arengute taustal on tekkinud endalgi äriidee mõnda imeriista kergeusklikele ropu raha eest pähe määrima hakata...Mitu teie sõpra jättis teile saatmata õnnetoova kettkirja sellest, kuidas praegune oktoober erakordne suisa 823 aasta jooksul? Minu puhul kahetsusväärselt vähe.
Kui kunagi üritasin vaktsiinivastaste (tegelikult lihtsalt noorte emade) foorumis tasakaalu luua paari lingiga skeptik.ee-st, siis sain muide päris tabava märkuse ühelt tüübilt, kes vastas, et ta on seda kõike lugenud, ent talle ei meeldi selle lehekülje ülbe stiil...Äkki peaks ka neile soovitama artiklite lõppu "Päikest!" lisamist?

Endiselt jah irooniale ja skeptilisusele!

Esmaspäev, oktoober 11, 2010

Söömisest, natuke palvetamisest, armastusest rääkimata

Mulle tundub, et pean nüüd ka sellise tüüpilise "filmiarvustuse" kirjutama - käisin vaatamas filmi "Söö, palveta, armasta", oli kah. Mitte midagi ei jäänud meelde. Halb film ju ka ei olnud. Märkimisväärne oli see, et kaks korda aimasin ära, mis oli peategelase järgmiseks öeldav lause. Räägitakse, et film jutustavat eneseleidmisest. Minu meelest võttis tädi ette huvitava teekonna, kuid mingit "kirgastumist" seal küll ei toimunud. Mida minu arvates oligi vaja tõestada - puhtalt sellega, et lähed kuhugi palvetama palvetamise pärast, ei muutu mitte midagi. Ma ei usu kirgastavaid momente. Mille poolest oli tema uus suhe etem varasemast? Lihtsalt selle poolest, et see oli uus. Muidugi on tore puhata, hästi süüa, ilusaid kohti ja inimesi kohata, seda peaks ju elu loomulikuks osaks pidama aga et selles mingit õnne valemit näha? Imelik tegelikult, et sellest raamatust/filmist hitt on saanud - ilmselt on siis tõesti nii palju õnnetuid inimesi, kes endale normaalset elu ei luba. Iseenesest oli tore ilusaid kohti näha ning silmadega häid sööke õgida. A. arvas, et peategelast oleks võinud mängida keegi vähem kena naine kui Julia Roberts - ei olevat usutav, et nii kaunil naisel säänsed probleemid kaelas on. See oleks muidugi hea idee, saata psühholoogi ukse pealt tagasi kõik liiga ilusad inimesed - "haa-haa - sa oled ilus, mis probleemid sul olla saaksid? tule tagasi vana ja paksuna, siis võime rääkida!".
Kõrvalistmel kihistasid mingid pubekad iga kord kui keegi kedagi musitas vms - mõtlesin, et ütleks kui vait ei püsi ja midagi kõrva taha ei pane, siis hädaldate 10 aasta pärast samamoodi nagu tädi ekraanil.
Pärast läksime veini jooma, mille käigus ma laua alla kukkusin kuna seinale ronis ämblik. Ja teenindus on endiselt meil imelik. Tahtsin tassikest teed, sest peale 5 peaaegu tervet päeva oli haigus mu jälle kätte saanud, kuid teed pakuti vaid kannuga ja oli täiesti ilmvõimatu saada vaid tassitäit. Segane värk mu meelest. Kusjuures ma olin üsna meeleheitel ja pahane, kuid isegi sellest ei olnud mitte mingit abi. Niisiis pidin kurku veiniga ravima. Absoluutselt iga kord kui ma mõtlen, et läheks välja ja julgen ette kujutada, kuidas kõik kenasti laabub, läheb ikka midagi viltu. Ja eriti kui ma lähen välja koos mõne eesti teenindust niikuinii jamaks pidava välismaalasega, juhtub kindlasti mõni täielik jama. Saa siis söögist seda naudingut! Kuigi jah Itaalias olid meil sarnased probleemid - ilma kohalikku keelt mõistmata on seal üsna keeruline midagi autentset süüa saada, eriti arglikul inimesel nagu mina. Niisiis käisime üle kahe korra Itaalias McDonaldsis...
Palvetamisest rääkides on minu meelest kõige probleemsem see, et enamik neid, kes on endale mingi "kultuse" leidnud hakkavad seda mormoonide kombel ka kõigile teistele peale suruma. Ole omaette õnnelik, ära tule mulle rääkima, et ma olen kindlasti õnnetu kuna ma ei usu seda, kuulu sinna või tarvita seda. Mu ema üritati just veenda näiteks selles, et kõik tema hädad on tingitud valest nõudepesuvahendist.

Reede, oktoober 08, 2010

Minu külmkapp

Milleta on külmik lage?

Külmik on lage siis kui seal midagi head ei ole, mida parajasti tahaks. Sellega, mida seal leidub pole külmiku lagedusel mingit pistmist. Külmkapp võib olla täis aga kui seal pole seda asja, mida parajasti tahaks, siis on ta paratamatult lage.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Makaronid võiksid olemas olla, leib ka. Lapsele vähemalt 3 eri sorti putru. Mingid maitseained ka, et ei juhtuks nii nagu nädal tagasi, et tacod olid ja hakkliha ka aga ei ühtegi maitseainet.

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Kilusid. Iga ülejäänud toidu kohta suutsin välja mõelda põhjuse, miks seda võiks külmkapist leida.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Ma ei kuulu sellesse inimgruppi, kes toidupoe parklas kohta kinni hoides oma õhtusööki sisse kugistavad. Nagu ma olen märganud on selline inimrühm täiesti olemas, minu kaastunne neile. Teine seltskond, millega ma õnneks enam kokku ei puutu, on bussisõgijad - ükskord pistis üks tädi mu kõrval terve karbi assortiikomme nahka. Jumal küll - kas niimoodi siis nauditakse toitu? Ainus asi, mida pole mõtet poest koju vedama hakata on jäätis palava ilmaga.


Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?


Pole sellist asja. Iga seismajäänud asi riivab mu silma. Aga seisma jäävad sageli sügavkülmutatud marjad kuna ma tervet karpi korraga ära ei tarvita, siis ei hakka poole pärast üldse karpi lahti tegemagi. Varem seisid moosid ka aga nüüd tarbib neid laps oma putrude peal. Vahel võib mõni kreem või ravim külmkappi ununeda. Praegu seisab seal näiteks saialilletinktuur, mida oli vaja lapse naba puhastamiseks...


Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?


Ei ole nii suurt sügavkülma, et keegi end seal peita suudaks. Ahjaa, pool aastat vedelesid seal lapsele tehtud külmutatud kapsapüreekuubikud (väikse lapse puhul on päris kaval teha valmis suurem kogus püreed ja see siis kuubikuteks sügavkülmutada), mille valmistamise lõhn mul pikka aega ninas püsis ja mida ma eriti puutuda ei tahtnud.


Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?


Ma olen tavaliselt kas nii korralik, et mul toit halvaks ei lähe või siis nii laisk, kes ilmselgelt vanaks läinud (kuid mitte endast märku andvaid) toite lihtsalt ignoreerib ja ootab, et keegi teine nad silma alt ära viiks (kapsakuubikud).

************************************************************************************

Aga muidu - mina ei saa aru, kuidas suudetakse ilma poolfabrikaate tarbimata elada, sest mina olen tavaliselt peale tööd nii näljane, et võimalusel poodi ei lähe ja kiirustan koju sööma. Ja ma ei suuda oodata, et normaalset sööki teha. Normaalseks söögiks on ju vaja värsket kraami (iga päev poodi) ja ka valmistamine on omajagu aeganõudev. Nii et minu külmkapis on alati pelmeenid, frikadellid, kalapulgad, külmutatud aedvili, friikartulid - mitte et ma neid kangesti armastaks. Purgisuppe söön ka.

Neljapäev, oktoober 07, 2010

Minu lõbus elu

Täna avastasin, et kui poleks olnud minu "imetoredat" esimest sõiduõpetajat, oleks mul juba 8 aastat load.

Täna lendas esimene linnuke potsti vastu kontori akent ja kukkus alla. Ma ei näinud. mis temast edasi sai aga millegipärast pidi see linnudraama siin tavaline olema. Ja me oleme kõigest teisel korrusel. Nüüd on aknaklaasil suletuust. Kole.

Hommikul vaatas laps telekast muusikavideote (mis on multikate asemel) asemel Trainspottingut ja kuulas autos Motörheadi. Õhtul keeldus lasteaiast koju tulemast ning ainuvalitses liumäel näpistades põsest ühte temast suuremat tüdrukut. Endine lasteaia "bully" ei julgenud ka talle ligidale minna. Lohutasin end mõttega, et vähemalt pole äpu.
Hiljem kasvataja rääkis, et laps on väga pai. Kallistab ja musitab uut tüdrukut, kes üksi nurgas häbeneb. Midagi minust - ma sõbrustasin ka outsideritega.
Nad annavad lapsele lasteaias lisaportsu, sest muidu sööb ta teiste toidu ära. Kaval. Ega ta sööks kodus meie toidu ka ära. Ütlesin talle, et tulevikus vaatame pilte ja ütleme, et ilus tüdruk kuni sööma hakkas. Ei ole midagi julm - minu kodune hüüdnimi on eluaeg "paks" olnud, kuigi olen kogu aeg alakaalus olnud.

Ma luban, et ei osta enam mitte ühtegi naisteajakirja. Mitte kunagi. Mind tuleb takistada kui seda teha üritan. Ostsin eile Anne&Stiili, mida hoolimata Cosmo-Merle juhtimisest kiidetakse. Ainuke loetav asi oli vibraatorite test, ülejäänu ajas nutma. Ma saan aru, et olin juba klaasi veini ära joonud (ma joon, sest mulle maitseb - vastus kunagisele poleemikale, miks naised joovad) ja võib-olla šokeeris see mind seetõttu nii palju aga - kui uudisena esitletakse seda, et lõvid seksivad mitu korda päevas, siis no kamoon! Kes seda ei teaks? Või olen ma mingi erandlik zoo-friik? Ei ole, L. ütles ka, et seda teavad absoluutselt kõik inimesed.

Alkoholist veel...mul ei olnud plaanis seda veini osta aga Selveris oli väga hea müügitädi, kes mulle 2 doosi veini ja 2 doosi Vana Tallinnat tühja kõhu peale sisse jootis, lisades, et need on just noortele naistele mõeldud joogid. Isegi minul tekkis väike eetiline dilemma sellist juttu kuulates aga see tädi oli isegi mu emast vanem ja halli pead tuleb ju austada. Või tundus ta mulle lihtsalt võluvalt ebaeetiline nagu need tšikid, kes pubides suitsu jagasid. Nendega läks muidugi hiljem pahasti, sest tuli välja, et nad on ise mittesuitsetajad (peale seda jätsid nad lihtsalt ärakasutatud mulje).

Teisipäev, oktoober 05, 2010

Egotripp

Ma ei usu eriti teiste inimeste võimesse nõu anda - mitte et ma neid rumalaks peaksin, vaid seetõttu, et igaüks ju lähtub endast ja teiste sisse ei näe. Avastasin aga seda, et raputamise mõttes on see kõrvaline nõu isegi kasulik. Ainus viga, mida selle juures teha, on seda kuulda võtta - hakata kaaluma, et äkki olengi midagi valesti teinud ja peaks ennast muutma hakkama. Tegelikult on ainuke järeldus, mille tegema peaks see, et jumal tänatud, et olen selline nagu olen. Ainult niimoodi tundes on võimalik ennast rohkem austama ja armastama hakata ning ennast hästi tunda.
Mäletan, kuidas kunagi umbes 12-13 aastaselt küsis klassiõde teiste plikade käest, kes on endaga rahul. Mina astusin ette - mitte sellepärast, et ma endaga 100% rahul oleks olnud, vaid seepärast, et teadsin, et keegi teine nii ei tee. Miks ei võiks vastandumine inimest õnnelikuks teha? Ma ei või pead anda, kuidas asjad tegelikult olid, kuna lugesin "Kuristikku rukkis" pikka aega tagasi, kuid mis mind seal võlus oli just peategelase vastandumine idioote täis ühiskonnale. Ja kui siis õpetaja üritas meile selgeks teha, et raamat räägib täiskasvanu paratamatust kohanemisest ühiskonnaga, justkui vähendades selle vastandumise perioodi tähtsust, siis tundsin ennast koledalt petetuna. Kuidas saab haritud täiskasvanu nii rumalat juttu ajada?
Palju on räägitud ka inimese mentaalsest/emotsionaalsest vanusest, suhtlemistasanditest või kuidas iganes seda laps/vanem/täiskasvanu jaotust nimetatigi. No mina jään ilmselt eluks ajaks sinna teismelise tasemele. Ja hea meelega jään, sest enamik, kes enda arvates täiskasvanu tasandil on, käituvad rohkem despootse vanemana teistele reegleid ette kirjutades. Ausalt öeldes olen kohanud väga väheseid tõelisi tasakaalukaid täiskasvanuid - minu austus neile.
Muuseas, üks väga tõsiseltvõetav ja paikapanev psühholoogiline test pidas minu kõige suuremaks riskiallikaks ühiskondliku arvamusega mitte arvestamist ja vähest hoolitsemist enda maine eest. Olen riskigrupp nagu Võsa-Pets, kes ütles ausalt, et talle meeldib inimesi šokeerida. Tal vaesekesel enam see eriti ei õnnestu, sest kõik teavad, et ta selline "hull" on. Minul õnnestub see sageli tahtmatult (ja alati see mind ei rõõmusta).
- SINA ja jood?!
- SINA ja olid kaine?!
- SINA ja ülikoolis?!
- SINA ja said lapse?!
Ja minule jääb alati võimalus selliseid inimesi taktivaesteks pidada. Krt, isegi Postimehes kirjutati "solvavatest komplimentidest" nii et ma pole ainuke, kes selliseid asju tähele paneb. Minu lemmik seal kommenteerinud inimeste kogemustest: neiu, kelle boyfriend kommenteeris tema kuuldes, et ilusad naised on tavaliselt voodis halvad. Palju õnne, eks.

Kolmapäev, september 29, 2010

Privaatsfäär

Otsisin arvustusi viimatiloetud raamatu, Sonia Rossi "Tudeng ja poole kohaga hoor" kohta. Ühe pikema leidsin Sirbist. Mind jäi seda raamatut lugedes esimestest hetkedest peale kummitama peategelase oskamatus elada. No vähemalt mina nimetaks tema valikuid niimoodi. Oletame, et olete tark tüdruk aga vanematel pole raha, et teie ülikooliõpinguid toetada, mida te teete? Otsite koristajakoha, rügate päeval ja ööl ning sööte kiirnuudleid või lähete litsiks, rügate päeval ja ööl ning võite endale vahel ka šampanjat lubada? Paistab, et mingeid eneseväärikuse probleeme sellise küsimusega peategelasele ei kaasne - kes ikka tahaks iga päev nuudleid süüa - noor inimene tahab ju elada ka. Kummaline kuidagi. Kummalisi valikuid teeb tšikk edaspidigi - otsus abielluda pidevas kanepiuimas ja pidevalt töötu endise meesprostituudi ja tänavalapsega, kes lihtsalt on nii nunnu. Armumine armumiseks aga halloo! Tervet raamatut ei hakka ümber jutustama aga neid "halloo!" momente seal ikka on. Samas selliseid inimesi on ju küll, kes suudavad alati kõige halvema valiku teha. Tore vähemalt seegi, et Sonia eriti midagi hiljem ei kahetse. Ilmselt peab see aga mingi inimtüübi probleem olema, et prostitutsiooni juures midagi inimsusevastast ei nähta ja see mistahes muu tööga samale palgale asetatakse. Sama teema on meeste puhul varastamise töötamisega võrdsustamine. Kuidas keegi üldse tuleb selle peale, et kui töötuks jään, hakkan varastama või lähen litsiks? Lapsepõlvekogemused, mis ei lase neil tegevustel kuidagi "teistsugustena" paista?
Väga raske on tegelikult leida arvustusi raamatute kohta. Heal juhul on arvustus mõnes meediaväljaandes avaldatud, kuid "tavainimeste" arvamusi oleks ka huvitav lugeda. Blogivasteid ju leiab ka, aga enamasti on ainsaks märkeks, et lugesin seda raamatut ja tore oli. Enamik inimesi vist kirjutavadki rohkem sellest, mis nende elus toimub, mitte sellest, mis nende peas...Ma olen selline friik, et võõrad elud mind eriti ei huvita, võõrad mõtted aga küll. Kas mõtted on privaatsemad kui elud?

Reede, september 24, 2010

Haigeid mõtteid

Olen nädal aega koos nohuse lapsega kodus passinud, teed joonud, mett, küüslauku ja piima erinevates kooslustes ja kogustes näost sisse ajanud ja tulemuseks on see, et laps on siiani tatine ja mina jäin kah täna haigeks. Mis toimub nagu, tahaks küsida. Tahaks võtta kõik teod ja olukorrad ette ning välja uurida, kus täpselt ja mis valesti läks, et järgmine kord targem olla. No nagu siis kui jääd haigeks kohe peale õhukeste riietega külma käes lõdisemist. Või ei saagi asjad nii selged olla? Kõik oleks nii ilus ja lihtne kui kogu elu sedasi osadeks lahti võtta saaks - kodanik X-st sai pätt selle ja selle episoodi tõttu tema elus, oleks tal tasakaaluks olnud läbi elada selline ja selline kogemus, temast pätti tulnud ei oleks. Kui palju on kirjutatud raamatuid igasugustest hädadest ja nende põhjustest, milles on lihtne end ära tunda - ma olen selline hädavares just selle kogemuse tõttu! Ja siis loed teist raamatut ja vaatad, et äkki ma olen hädavares hoopis selle probleemi tõttu, mida siin kirjeldatakse. Kui lihtne oleks elu kui me oleks mudelid - kui teen nii, juhtub nii, kui teen naa, läheb naa. Aga peale ühe sellise seose mõjutavad meid tegelikult kümned seosed ja mitte kunagi ei saa teada, kas mingi üksik hetk võib põhjustada muudatuse kellegi elus. Põhjuste paljususe tõttu on enamikke probleeme nii keeruline lahendada ja samas ka oma vigadest õppida. Võib-olla see, mida ise veaks peame, ei olnudki viga ja õige viga jäi meil kahe silma vahele? Me võime asjatult aega kulutada vale põhjuse ravimiseks, eemaldamiseks, vältimiseks ning kukume samasse olukorda sattudes ikka sama orgi otsa. Kui ma lähen operatsioonile, siis kes kindlustab, et mul pärast parem on? Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab? Kui ma üritan vältida oma vanemate kasvatusmustrit, kes garanteerib, et minu lapsed õnnelikuks kasvavad? On väheseid õndsaid olukordi, kus põhjuse ja tagajärje seos on enam-vähem kindel a la hammas valutab, tõmbame valutava hamba välja, aga enamik probleeme jääb ikka sinna kahtluste alasse. Kogu aeg tuleb midagi valida ega ole eriti mahti kahetseda oma tehtud otsuste pärast, väga hea, et ei ole ilmselt, muidu läheks inimene päris hulluks - kui ma oleks vasaku asemel paremale pööranud, äkki siis oleks minust miljonär saanud? Aga siiski on väga inimlik küsida, et miks mina? Mida mina tegin, et see kõik minuga juhtub?
Siin tulebki vist mängu usk. Usk kas kellessegi kõrgemasse, kes on meie eest juba otsused ära teinud, usk saatusesse või usk juhusesse.