Kolmapäev, september 28, 2011

Loll ja laisk

Nii..päris ametlikku tunniplaani ma veel kätte saanud ei ole aga tilkus veidi siseinfot ja selle põhjal sain ma kohe krambid. Kuidas ma sellega toime tulen? Ma ei saa hakkama! Miks ma sinna üldse pidin minema? Miks ma ei võiks lihtsalt edasi vedeleda? Lugesin just luuseri sündroomist - no täpselt nii ma ennast tunnengi - ma olen üks igavene häda, kes tegelikult mitte millegagi hakkama ei saa ja kõik mu senised saavutused on kuidagi pimeda õnne teel tulnud. Tahaks kohe ja kõigest loobuda, mitte millegi peale end pingutada, lihtsalt teki alla ronida, õgida ja raamatuid lugeda. On see seotud sellega, et ma lähen alati maksimumi peale välja? Ma tean, et kui ma seda ei saavuta, olen ilgelt pettunud. Või on see õpitud abitus, et mugavustsoonist välja tulemine nõuab liigset pingutust? Tegelikult ma ju tunnen, et mingit raputust oleks kangesti vaja. Milleks on vaja niimoodi ette muretseda ja veel hullem, kahetseda, et esimene samm sai juba tehtud? Ma ei taha mitte kuhugi pürgida, tahan niisama olla aga samas ajab tegevusetus mu tigedaks. Kuidas on nii, et mõni inimene leiab, et ma saan kõigega hakkama kui ma ise absoluutselt vastupidist arvan? Või ma kunagi tõesti sain aga nüüd olen liiga kaua mugavustsoonis aelenud? Või on see nii, et alati kui ma mingist hädast või sündroomist kuulen, tundub see minuga kangesti hästi kokku sobivat kuigi tegelik olukord pole üldse nii hull? Isegi arstidele jätan nii hea mulje, et keegi ei nõustu mulle antidepressante välja kirjutama, kuigi kõigile normaalsetele inimestele ju kirjutatakse!

Teisipäev, september 27, 2011

Biutiful

Sai siis lõpuks ära nähtud film, mida ammu vaadata tahtsin. Kas film, kus peategelasel on loetud päevad elada jäänud, saab üldse halb olla? Kui peaosalist mängib Javier Bardem, siis kindlasti mitte. Kui peategelane on tänapäeva kangelane, hingelt õilis mees, kes olude sunnil halba keskkonda on sattunud, siis film halb olla ei saa, seda ütleb minu kaheksakümnendate filmisangarite peal üles kasvanud maitse.
Kui filmis on ülevad kaadrid suurlinnast, kui filmis on vähemalt üks huvitav, kuid vaimselt ebastabiilne naine, kui filmis on võimatu armastus, siis film halb olla ei saa. Veel parem on film kui selle lõpplahendus on küll kurb, kuid läbi kurbuse jääb paistma mingisugunegi lootusekiir, et inimlikkus ei sure üheski olukorras täielikult.
Ei olnud mingi friikide film, iga loll sai aru, milles point oli, mingit seinavahtimist ja ohkamist ei olnud. Tagaajamist ja mõrvu oli ka. Millegipärast oli ka homoerootikat - selle liini mõttekusest ma väga aru ei saanud, ilmselt pidi see kuidagi sümboliseerima inimeste paguluse erinevaid põhjuseid. Oli tõdemist, et suured lood sünnivad läbi suurte kannatuste. Oli ka seda tõdemist, et osa olukordi ongi väljapääsmatud, ole sa kui õilis tahad. Oli tõdemist, et kes immigrandiks sündinud, see selleks ka jääb. Inimesi on liiga palju aga ikkagi on sügavalt valus kaotatud elude pärast. Oleme meie ja nemad ja meie ei taha neist eriti kuulda, isegi siis kui mõistame, et nemad on ka inimesed. Me lihtsalt ei mahu kõik ära ja igaüks hoiab kümne küünega kinni sellest, mis tal on. Kõik head surevad noorelt.

Ühe hea arvustuse lingin ka, millegipärast rohkem ei leidnud.

Esmaspäev, september 26, 2011

Käisin kah peol

Nagu Rents juba kirjutas ,siis laupäeval oli pidu. Minu peolkäik tipnes sellega, et ma ei jõudnud täna tööle ja täna on esmaspäev. Keegi ei tea, mis toimus, sest väidetavalt ma eriti midagi ei joonud - 2 2,9 kraadist Dlighti + 2 sama kanget A Le Coq 1-te + paar lonksu veini + kohapeal ühe Rocki, millest ma lõpu ära valasin + veel paar suutäit õlut laual olnud purkidest. Tööle ma ei jõudnud sellepärast, et eile ei jõudnud duši alla kuna vedelesin terve päeva voodis. Kummaline!
Pidu läks iseenesest asja ette, kuigi põhiesinejast sai ära kuulatud vaid paar lugu aga eks seda Kurjamit on juba nähtud ka. Mingil teel sai omandatud SS Roboti plaat, vähemalt kui ma koju jõudsin, oli see mul taskus. Meeldejäävaime esituse tegi aga peo avaesineja Deathcats, millest ma enne midagi kuulnudki polnud, kuigi hiljem sain teada, et nad olla juba Amme Rockil (kuhu ma ei jõudnud) ja Rock&Artil (kuhu ma jõudsin liiga hilja) üles astunud. Deathcats on muide tüdrukutebänd ja juba see on suur asi, sest palju meil on naiste rockbände? Ave Luna ja Zriamuli olid kunagi, Blacky pole nagu päris see. Kui minu käest isa õrnas eas küsis, et kas ma mingit pilli tahaksin õppida, vastasin ma, et ei tahaks, tantsutüdruk tahaks küll olla. Nii ta siis õpetaski ühele teisele tüdrukule trumme. Minust muidugi tantsutüdrukut ei saanud. Iseasi, kas palja tahtmisega ja puuduliku muusikalise kuulmisega peale melomaani staatuse üldse muud saavutab.
Igatahes see bänd mulle meeldis. Üks video nende esinemisest Rock&Artil:


Veel fragmente peost: N leidis mingil hetkel põrandalt tampooni ja toppis selle igaks juhuks taskusse (olgu lisatud, et N on meesterahvas), üks kuulus purjus inimene mängis mu kinganinade peal klaverit, naistevetsu ma Helli kombekohaselt jälle ei jõudnud, ühel meestevetsutretil avastasin sealt kõik oma sõbrad, ütlesin Deathcatsi tüdrukutele, et nad on ägedad, L. vihastas Facebooki peale ja sai tänu sellele 2 € odavamalt sisse, mulle tehti 1 õlu välja jne jne. Oli tore pidu! Järgmiseks ootame nüüd Psychoterrorit oma juubelikontserdiga ka Tartusse.

Reede, september 23, 2011

In Memoriam

Eelmisel pühapäeval lahkus meie hulgast igaveseks minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja. Kui ta meid õpetama asus, märkis mu vanaema, et tema vist mäletab seda õpetajat, nüüd sain järelhüüdest teada, et õpetaja oli 2 aastat minu vanaemast vanem.
Saksa keel oli meile kolmas võõrkeel, meil polnud suurt tungi sellesse süveneda, pealegi tundus see võrreldes inglise keelega väga raske. Ma ei oska siiani saksa keeles end korralikult väljendada aga ometi on mul saksa keele tunnid meeles. Meie õpetaja oli tõeline väärikas saksa daam, olgugi, et temas voolas eestlanna veri. Ta tutvustas meile tundides saksa kultuuri, rääkis Goethest ja kuulsatest saksa kohvikutest. Ta oli ainus õpetaja, kelle tunnis mul oli mahategemise pärast häbi, sest ta usaldas meid, mitte ei kooserdanud mööda pingivahesid ringi. Ta oli selline inimene, kellest õhkub intelligentsi ja kes selle jagamiseks ei peagi miskit konkreetset õpetama vaid kelle aura langeb su peale lihtsalt samas ruumis viibimisest. Ta oli alati sirge rühiga, viimati mäletan teda samasugusena paari aasta taguselt kooli kokkutulekult. Minu jaoks esindas ta seda ammukadunud eestiaegsete intelligentsete inimeste rassi, keda tänaseks hääbunud on. Sellist, kellest kirjutab oma mälestustes Jaan Kross.
Kunagi mainis keegi mulle, et oma õpetajate positiivses valguses nägemine pidavat olema pugejaloomuse väljendus. Minu arvates on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki ja põhimõte näha õpetajates vaid pealesurutud võimu esindajaid jätab inimese paljustki ilma. Vähemalt minu õpetajatest mitmed olid siiski õpetajad suure algustähega, mitte inimesed, kes parema puudusel kooli lapsi ahistama olid tulnud. Millegipärast on see õpetaja Lauri kuju ilmunud just rohkem vanade õpetajate näol - ilmselt on tänapäeval lihtsalt uued ajad ja kombed. Vanasti oli rohi rohelisem jne - kangesti tahaks, et tuleks tagasi selline aeg, kus väärikad vanadaamid kohvikus kohvitassi taga Goethest räägivad. Äkki me ise oleme kunagi sellised, ainult Goethe asemel on muud teemad? Või jõuame meiegi otsaga lõpuks vanadesse aegadesse tagasi?

Neljapäev, september 22, 2011

Ma olen fänn

Juhtusin suvel lugema üht raamatut Moodsa Aja sarjast, mille autoriks oli Nick Hornby. Raamatu pealkiri oli "Elu edetabelid" ja mu mäletamistmööda oli sellest ka mingi Hollywoodi film tehtud. Sellest tulenevalt arvasin, et raamat eriti hea olla ei saa. Tegelikult oli täitsa tore raamat, selline suvine suhteraamat, kus lõpuks kõik hästi läheb (vist läks?). Ema luges ka ega nurisenud. See peaks nüüd kõik tõsised kirjandushuvilised eemale peletama :)
Nüüd avastasin, et samalt kirjanikult on samas sarjas teinegi raamat, "Julia, alasti", ilmunud. Praegu loen, meeldib rohkem kui "Elu edetabelid". Tuhlasin veidi netiavarustes ja tuli välja, et Hornbylt on eesti keeles suisa 6 raamatut välja antud. Päris paljud lugemispäevikute pidajad on teda lugenud ja arvustanud ka. Mulle ta lihtne stiil meeldib, meenutab natuke Bukowskit oma muheduses. Muhedus on üldse minu jaoks kuidagi maskuliinne omadus, muhedalt kirjutavaid naiskirjanikke pole nagu lugema juhtunud, naiste huumor kipub pigem torkav ja sarkastiline olema. Astrid Lidgren tundus muhe aga tema raamatuid ma viimasel ajal lugenud ei ole. Minu vanaema on ka muhe aga isegi temal on vuntsid :)
Olen nüüdseks Hornbylt küll vaid kahte raamatut lugenud aga mõlemaid neid ühendab üks minu jaoks oluline joon - nimelt on mõlemas üheks suureks teemaks melomaania. Inimesed, kelle jaoks muusika on kergelt maniakaalne teema, mis kipub "päris"-elu varjutama. Raamatutes on sellisteks inimesteks ikka mehed, "Julia, alasti"-raamatus lausa mainitakse, et kõik ühe ammuunustatud muusiku fännilehe kommenteerijatest on mehed ja kui üks naine sinna satub, tekitab see omajagu üllatust. Miks on enamik tulihingelisi fänne mehed, mitte naised? Suur osa mu tuttavaid naisterahvaid kuulab muusikat niisama taustaks, eks neil ole oma lemmikud olemas aga seda, et omaks lemmiku kogu diskograafiat või peaks selle omamist üldse oluliseks, pole eriti märganud. Nooremana oli asi veidi teistmoodi. No praegugi kohtab ju näiteks Koit Toome kontserdil kiljuvaid tüdrukutekampu. Tavaliselt aga leiab suurem osa neist fännidest, et Koit Toome on jube nunnu, mitte seda, et tema muusika kuidagi väga eriline oleks. Tean ka üht tütarlast, kes oli kunagi nõus kõigile turja kargama, kes ta käest küsisid, mille Backstreet Boy talle kõige rohkem meeldib, sest tema fännas neid vaid pelgalt muusika pärast (ma saan aru, et seda on raske uskuda...). Backstreet Boys oli üldse omal ajal teema. Mulle nad ei meeldinud aga fännamisest sain ma aru küll ja seetõttu oli minu silmis täielik luuser üks neiu, kes lõpetas fännamise peale seda kui oli kokku arvutanud palju see lõbu talle kokku maksma oli läinud. No mis see loeb! See-eest oli tal ju olemas otse Saksamaalt tellitud fännikraami, mis nii mõnegi teise kohaliku fänni kadedusest roheliseks oleks ajanud! Minu eesmärk tollal oli oma lemmikbändi kohta KÕIK ilmunud asjad kätte saada: ajaleheväljalõiked, läbi sahina lindistatud kontsersalvestused ja raadiosaated, kus bänd oli käinud, kõik udused fotod jne. Kuna fännasin kodumaist bändi, siis oli see eesmärk peaaegu reaalne. Arutasime just lapsepõlvesõbrannaga kui piinlik see ikka oli kui kord kohtasime pealinnas (üheks põhjuseks pealinnas käia oli tollal just lootus kedagi NEIST näha) kohvikus üht bändiliiget ja pidime ärevusest südameataki saama. Tollane fänlus oli ju ikka seotud õhkamisega suure staari poole ja lootusega temaga kunagi abielluda.
Meeste fänlus vist sellega seotud ei ole. Enamasti mehed ju üldse naistebände ei kuula. Ehk soovivad nad lihtsalt samastuda? L. on küll alati maru õnnelik kui Psychoterrori Freddy talle purjus peaga kulpi lööb ja õhkab siis, et nad on hõumid :) Aga üldiselt meeldivad mulle kirglikud inimesed - need, kes mingit bändi jumaldavad ja neist lõputult rääkida võivad. Või üldse muusikast või raamatutest või filmidest või kunstist. Inimesed, kes võivad tundide kaupa autodest, arvutitest või lastest rääkida, mind niiväga ei vaimusta.
Ilselt tunduvad mittefännile Hornby raamatute melomaanidest kangelased napakate luuseritena. Mul tuleb lugedes sageli aga endale tunnistada, et "ma tean seda tunnet".

Neljapäev, september 15, 2011

Kaasahaarav agoonia

Sõbranna rääkis kord ühest rusuvast filmist, mida ta lõpuni ei suutnud vaadata, see oli Cormac McCarthy raamatu "Tee" ekraniseering. Nii jäigi see raamat mulle raamatukogus silma. Ei kavatsenud, aga lugesin selle ühe jutiga läbi.
Netist leiab täiesti seinast seina arvustusi - siin üks minu arvamusega rohkem kattuv, siin veidi teistsugune arvustus, siin ka lühike arvustus + palju linke teistele arvutustele. Seda, et ma õudusi ja jälkusi ei kannata, olen ma ennegi öelnud aga rusuvusega on ilmselt teine lugu. Miks ma ei suutnud seda raamatut käest panna? Kas tõmbas see sünge utoopia või vastupidi minu lootus, et mingitpidi läheb kõik paremaks? Ilmselt segu mõlemast. Mingit happy endi muidugi ei saabu, aga ometi on raamatut lugedes tunne, et see kõik ei ole veel lõpp.
Maailm nagu meie seda tunneme on mingi raamatus mittemainitava katastroofi tulemusena hävinenud. Hävinenud on nii taimestik kui ka loomastik. Kõikjal laiuvad põlenud tuhaväljad, mille kohale tuhapilve mähkunud päike enam ei paista (hästi ilus on see lause päikesest kui leinavast emast). Inimkonnast on järel vaid riismed, kes on jagunenud jahtijateks ja jahitavateks. Selle kõige taustal kulgevad mees ja poiss, kes pole iialgi teistsugust maailma näinud. Nende perekond kehastab inimeste erinevaid valikuid taolises põrgus - ema, kes end tapab, sest antud olukorras on see ainuke ahvatlev võimalus, isa, kes võitleb edasi vaid seetõttu, et tal on laps, kelle eest hoolt kanda ning kes on külmalt kohandunud kehtivate hundiseadustega ja laps, kes hoolimata sellest, et ta paremat maailma näinud ei ole, kannab endas ikkagi hoolivust ja lootust. Paratamatult paneb raamat mõtlema, millise rolli valiksid inimesed sellises olukorras tegelikult. Ei ole ju saladus, et väga paljud minetaksid tõepoolest oma inimlikkuse ning teine suur osa annaks alla. Kui palju oleks neid, kes hoolimata kõigest rühiksid edasi, uskumata, et midagi on veel tulemas, samas ikka veel millestki kinni hoides? Võiks tõmmata paralleele Remarque´i "Elusädemega" - osa inimesi valib surma, teine osa säilitab oma elutahte ka lootusetus olukorras. Ükski raamat ei anna vastust, miks see nii on. Inimesed on lihtsalt erinevad. Keegi ei tea kunagi ette, kuidas ta tõsises kriisiolukorras käitub. 9/11 - osa inimesi hüppas akendest välja, osa ootas abi, osa tõttas ennastsalgavalt appi - hukka said nad kõik.
Teine mõte, mis raamatut luges tekkis tuleneb tsitaadist "Ehk oleks hävinud maailma vaadates viimaks võimalik mõista, kuidas see tehtud on. Ookeanid, mäed. Asjade olemast lakkamise vägev, tagurpidine vaatemäng." Pole ju hundiseadused midagi uut, ka hallil ajal võitlesid inimesed hammas hamba vastu peavarju ja toidupoolise eest. Ei usu, et tollane kiviaegne maailm kuidagi "humaansem" oleks olnud kui raamatus kirjeldatud antiutoopia. Ometi pärineb kiviaegsest maailmast tänapäevane - järelikult on tsivilisatsiooni võimalik üles ehitada. Päike ei olnud ju kadunud, ta oli vaid tuhapilvede taga ja ilmselt ühel päeval pilved hajuvad ning tuumatalv lõpeb. "Kellavärgiga apelsin" oli ses mõttes palju lootusetum raamat.

Filmi raamatust mina aga vaadata ei suudaks. Lihtsam on õudsest lugeda kui seda iga hetk suurelt ekraanilt näkku kargamas karta. Danzumehe tsitaat ütleb juba ära, et film ongi just selline nagu ma kardan ehk siis "Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid...". Huvitav nüanss muidu, sest raamatu kaasahaaravuse üks komponent on minu jaoks kindlasti see "kas nüüd kuskilt kargab koll välja" aga filmi ma ei taluks. Sõbranna kunagi põhjendas oma õudukatevastasust sellega, et õudusfilmide tegijad manipuleerivad vaatajate meeltega ja tema ei taha manipuleeritav olla. Ehk tõesti - manipuleerid endaga justkui ise ja see on vähem alandav - keegi ei saa teada, kas piilusid paar lehte ettepoole või ei.

Teisipäev, september 13, 2011

Naise päev

Üks tuttav just rääkis, kuidas ta ei salli blogisid, sest seal ju kirjutatakse ainult sellest, et käisin poes, ostsin kartuleid, praadisin kartulid ära, kõht sai täis ja jäin magama. Ma ka selliseid žanrisolkijaid ei armasta (samas blogi kui päevik - äkki on hoopis teistsugused blogid need, kes midagi solgivad? Samas ei olnud isegi mu põhikoolis peetud paberil päevik nii igav.) aga täna tuleb just selline "käisin seal-nägin seda"-postitus.
Eile oli selline puhas beibeilu päev. Kõigepealt läksin ilusalongi, et nautida kinkekaardi eest üks tunnike massaaži. Öeldi, et saaks kasvõi kohe. Ok, suurepärane! Siis muutus teenindaja nägu kurvaks ja ta ütles, et kahjuks praegu saaks ainult meesteenindaja juurde. Ma saan aru, et ilmselt on see siis nii mõnelegi probleemiks kui seda eraldi mainima peab. Eks minagi oleksin eelistanud naist aga massaažist äraütlemine massööri soo tõttu tundus siiski ebameeldivam kui etteantud valikuga leppimine. Massaaž oli ise hea, jäin rahule ja midagi piinlikku ei juhtunud aga väljudes mõtlesin, et kui oleks veel öeldud, et massöör pole paraku kodumaine eesti mees vaid tumedamapoolse nahavärviga tõmmu väljamaa mees, kas see oleks siis potentsiaalseid kliente eemale peletanud või just ligi meelitanud?
Edasi läksin järgmisse ilusalongi, et lunastada oma 5 korra pääse so...ei, mitte solaariumi vaid hoopis soolakambrisse. Uksel tabas mind aga analoogne blond hetk nagu järgnevas videos nii 23 sekundi peal näha võib:

Seespool ust vaatasid teenindajad õudusega pealt, kuidas ma nätaki! vastu klaasi maandusin. Kusjuures eelnevalt olin ma ust uurinud, sest mulle tundus, et mu ees on midagi, aga misasi, sellest aru ei saanud. Klaasi peegeldus meenutas kahtlaselt Ahhaa keskuses olevat udukardinat. Ma tõesti ei saa aru, mis hallukas see oli! Korjasin oma väärikuse riismed üles ja tippisin tähtsal sammul oma soolaseansile.
Imesta siis, et kui hommikul küsisin lapselt, mida ta hoiukassasse kogutava raha eest ostab, vastas ta, et huulepulga.
Lastevanemate koosolekul käisin ka. Tänapäeval juba lasteaiaski need. Huvitav, kuidas mujal on, aga meie eesrindlikus eralastehoius pole ma neil üritustel veel ühtegi meessoost lapsevanemat kohanud. Peale enda lapse oma. Pooled lastest tundusid ka jõulupeol isatud olema. Kas tõesti on eesti mehed kogu aeg tööl? Või on ikkagi levinud arusaam, et kõik lastesse puutuv on naiste teema? Kooliajast mäletan, et minugi isa istus lastevanemate koosolekul enamasti paariana mõne teise üksiku õnnetu meeshingega kanakarja sees. Kuidagi nukker mu meelest. Siiamaani peetakse meil lapsega tegelevat meest mingiks eriliseks ingellikuks olevuseks, mitte normaalseks situatsiooniks.

Reede, september 09, 2011

Naistest, lihtsalt

Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.

Kolmapäev, september 07, 2011

Viini vorstike parandab olukorda

Ma üritan rohkem enam sel teemal mitte kirjutada, sest teadagi tehakse tavaliselt suuga suurem töö ära kui käega ja üks kõige hullem seesuguse käitumise vorm on oma hariduse pidev äramärkimine, mis minu kogemuste kohaselt iseloomustab kõige paremini siin viini vorstikestena kirjeldatud inimtüüpi.
Aga ikkagi - viimati lõpetasin ma kraadiõppe 7 aastat tagasi ja sel sügisel alustan uut ringi. Eks ta ärev ole. Avatud Ülikooli peale tehakse muidugi igasuguseid grimasse (ma ise teen ka) aga minu uut eriala muus vormis ei õpetatagi (märk sellest, et kellelgi pole selle eriala lõpetajaid tegelikult vaja, eks) ja päevases õppes tudeerimine ei tuleks minu puhul enam kõne alla. Töö-pere-endaelu ühildamine, teadagi. Ma tõesti loodan, et seekord asun õppima asja, mis mind ka huvitab, sest tõele au andes olin ma ka ise 7 aastat tagasi see "viini vorstike". Olin lihtsalt liiga noor ja rumal mõistmaks, et alal, mis sind huvitab, on palju tõenäolisem edukas olla kui alal, kus statistiliselt võiks rikkaks saada aga mis sind ennast karvavõrdki ei koti. Vähemalt sai TÜ-s harrastada süsteemi, et võtsid hästi palju vabaaineid, mis sind huvitasid, kuid mis ei seostunud kuidagi su peaainega. Nii ma siis õppisin geneetikat, folkloori, semiootikat, usundilugu ja keeli. Samas avastasin nüüd vana matriklit uurides, et mööda kõrvalerialasid kapates olid kahe silma vahele jäänud nii mõnedki praegu huvitavana tunduvad peaaine kursused. Ma näiteks ei mäleta üldse, mida räägiti loengus "Poliitilised ideoloogiad". Või ütleme ausalt, ma ei mäleta enamikku tollal õpitust, isegi õppejõudude nimed ei tule tuttavad ette. Sellegipoolest tuli mu tollase keskmise hinde ja lõputöö hinde summaks 93% 100st võimalikust, millega sain AÜ-sse sisse suisa kolmandana (kohustuslik enda upitamise koht) - ehk siis olen ma tõesti viini vorstike?

Teisipäev, september 06, 2011

Tartu vs Tallinn

Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.

Esmaspäev, september 05, 2011

S&M

Fännid ilmselt juba teavad, et Marilyn Manson valmistab hetkel ette oma sel sügisel ilmuvat uut albumit Born Villain. Esimene pääsuke on juba ilmunud ka: samanimeline lühifilm (no minu meelest mitte erinev muusikavideost).
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
MM-i plaati aga ootan küll, kuigi ka tema puhul on jäänud mulje, et "parim enne" on juba ületatud.

Reede, september 02, 2011

Olen eriline inimene-meem

Leidsin vahelduseks ühe meemi Punase Hanrahani blogist.

Kriipsuta läbi, mis tehtud:
Lõpetanud keskkooli
suitsetanud
suudelnud
kalal käinud
midagi tobedat kogunud
Ümbrikupilte, udupilte (keegi veel mäletab, mis popid asjad need olid?), marke (see kui "ametlik" hobi ilmselt küll tobedate alla ei liigitu), kleepekaid, portselanikilde, postreid.
kedagi omakasupüüdmatult aidanud
Ma üldiselt ikka lähen appi küll kui näen, et abi vaja ja vihastan kui näen, et abivajajast mööda minnakse aga samas ei salga ka maha, et see tekitab ju endaski tunde, et olen nüüd kuidagi parem inimene.
alkoholi joomisest mäluaugu saanud
Mööndustega. Kas just alkoholist aga mul kaovad vahel niisamagi mälust mõned episoodid ära. Alkohol on ka abiks ikka sellistel puhkudel. Päris nii, et lähen prügiämbrit välja viima ja ärkan Poolas ei ole olnud.
ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaadanud
Ükskord siirdusime ühelt kinoseansilt otse teisele ka.
üle 36 h magamata olnud
Päris kindel ei ole aga paar sinnakanti üritust on isegi olnud, korrata ei tahaks.
kellelegi valetanud
Tahaks näha inimest, kes seda läbi ei kriipsuta.
kokaiini teinud
Ei liigu sellist peenet kraami siin ja üldse on mu ümber väga vanamoelised inimesed, kes joovad viina ja hammustavad hapukurki peale.
mõnes aines läbi kukkunud
NOOOHIK! Ei, tegelikult ma ju jäin kunstiõpetuses korra keskkoolis suvetööle aga seda praktikalt puudumise tõttu (ei suutnud veeta nädalalõppu antisanitaarsetes tingimustes...)
tornaadot näinud
Keeristormi Ropka tööstuslinnakus olen näinud küll, aga tornaado alla see vist ei lähe?
keemilisi narkootikume teinud
Viin ja kurgid, nagu ma ütlesin.
matustel käinud
end ära põletanud
Päris ära pole end põletanud, näppe kõrvetanud küll.
suusareisil käinud
Ja kui elu annab, siis ei lähe ka. Või noh, läheks, kui mäele ei aeta ja lastakse mägimajas kamina ees vedeleda.
lennukiga lennanud
endale sisse lõiganud
parimat sõpra omanud
vangis olnud
arreteeritud olnud
koolist poppi pannud
vaimuhaiglas olnud
Käinud küll, aga mitte olnud.
kõiki “harrypottereid” vaatanud
kasiinos mänginud
valedetektori testi teinud
delfiinidega ujunud
meremaailmas käinud
Ilmselt mõeldakse siin mingit uhket Ameerikamaa asja. Rootsi omas olen ma käinud küll.
lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
Euroopas käinud
pärast 12 eluaastat värviraamatut värvinud
operatsioonil käinud
Mingid, krõks-ja-valmis sünnimärkide eemaldamised ei lähe vist arvesse.
taksoga sõitnud
näinud Washingtoni monumenti
omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
rusikavõitluses olnud
Mitmest löögist algab võitlus? Mingeid rüselemisi ja rusikaga löömisi on ette tulnud küll aga mitte päris Fightclubi stiilis.
hamstrit omanud
2 nädalat pidas vastu.
surfanud
juukseid värvinud
end tätoveerinud
raamatukogust raamatu(id) varastanud
Ei ole selle pealegi tulnud, sest mind on alati häirinud need, kes hooletult raamatud tagastamata jätavad ja lihtsalt laiskusest viivisevaba päeva ootavad. Või lihtsalt võõra raamatu ära kaotavad. Sihilik varastamine üllal põhjusel (mitte viinarahaks maha müües) oleks isegi andeksantav ja heroiline.