Teisipäev, september 29, 2015

Minu Helsingi ja Kambodža

Tegelikult mulle üldse ei meeldi negatiivseid raamatuarvustusi kirjutada, sest, noh, inimene on ju ometigi raamatuga valmis saanud! Raamatuga, mõtelge! Seekord sattusin lugema järjest kahte Minu-sarja lugu ja kui üks neist oli väga hea, siis no teine, teise rolliks jäi siis mitte nii hea olemine. Ütlen kohe ära, et ma usun raamatu meeldimise sõltuvaks nii lugemise ajahetkest, tolle hetke tujust kui ka eelhäälestusest. Ja mõne inimesega kohe ei kliki üldse.
Nii "Minu Helsingi" kui ka "Minu Kambodža" autorid on muuseas ajakirjanikud (olnud). Helsingi oli nii minu kui ka ilmselt väga suure osa muude eestlaste jaoks esimene "imeline välismaa", Kambodžast seevastu oleme vaid igasugu hirmutavaid lugusid kuulnud, sattunud sinna on vähesed. A. eelmisel aastal käis ja tänu sellele olin ma vähemalt osa pildimaterjaliga ka veidi tuttav.
Aga alustame siis sellest õnnetust Helsingist. Üks asi, millele ma omistan rolli loo meeldivuses on see, kas jutustaja läheb sellest lihtsalt läbi, konstateerides mingeid fakte, või püüab edasi anda ka tausta, miks mingi asi niimoodi olla võiks. Helsingi-Kambodža võrdluses jäi mulle just see silma. Kui Helsingi on kole ja sealsed inimesed enamjaolt imelikud, siis see oleks justkui autori väljakäidud tõde. Kambodža puhul näeme me samuti, et inimesed on veidi laisad ja rumalad, kuid autor püüab sellisele hinnangule ka seletuse anda. Helsingi puhul minu jaoks hinnangud ei päde. Kuidas saab öelda, et Helsingi on ilmselt Euroopa koledaim pealinn? Halloo? Kas ilu pole mitte vaataja silmades? Või on siiski asi selles, et minu Helsingi on ilus linn, aga autori Helsingi ei ole? Samuti pani mind kulme kergitama "fakt", et Helsingi ja Soome üldiselt on hulle täis, kuna 90ndatel likvideeriti kõik psühhoneuroloogiahaiglad ja hullud lihtsalt "integreeriti ühiskonda". Kindlasti oli see ka raamatus kirjanduslik liialdus, aga mu meelest ikka natuke liigne liialdus. Ma ei usu seda. Sirbi arvustuses nenditakse, et autor eksib ka näiteks Suomenlinna kindluse ehituse faktides. Minu jaoks on teos üldse kuidagi liiga pealiskaudne ja hüpiklik. On mingid teemad (Nokia ja muud tehnikateemad, millega autor  töö käigus tegeles), millega süvitsi minnakse, aga enamus asju lihtsalt mainitakse ära. Palju rohkem süüvitakse mingitesse isiklikesse teemadesse, mis minu arvates Helsingit ja helsinglasi üldse ei iseloomusta. No kuidas näiteks hinnata mõne veidi imeliku naabri põhjal kõiki soomlasi ja nende suhtumist eestlastesse? Stiilinäiteks see, kuidas uute naabritega tutvudes mainib naabriproua autori naisele, et tema mees võlus ta ära siis, kui ta teda ujumispükstes nägi. Noh, võib-olla veidi kehv nali, aga naised vahepeal teevadki omavahel seesugust huumorit. Hoopis imelikum on minu jaoks autori väide, et peale sellist avaldust oleks tal imelik olnud selle mehega koos töötada. Mh? Ei saanud aru. Või siis lugu sellest, kuidas lasteaias keegi tüdruk nende tütrele põlvega näkku lööb ja kasvatajad püüavad "teemat summutada", mis sest, et "see laps on ju vaieldamatult vägivaldne". Ilmselt olen ma selle koha pealt külma kõhuga, aga no mida siis veel tegema oleks pidanud? Lapse parandusasutusse saatma? Lapsed ju ongi sageli väiksed vägivaldsed tõprad aga enamik kasvab sellest välja, mitte vanglasse. Või siis väide, et mõni soomlane süüdistab siiani eestlasi selles, et nende kodumaad pommitati Eestis asunud baasidest. Eks iga rahva hulgas on erinevaid inimesi, mis sellest siis ikka. Jääb mulje, et soomlased on üks nüri kamp, kes vaevleb kompleksides ja sugulaste vahelise sigimise tulemusena saadud vaimuhaiguste käes, armastab kollektiivselt Venemaa ees koogutada ega salli ei eestlasi ega neegreid. Mu meelest oli selles raamatus liiga palju tegeldud "Minu" ja liiga vähe Helsingiga.
Vastupidiselt suutis "Minu Kambodža" mind kohe esimesest leheküljest alates köita. Lugesin kunagi kellegi Kambodža reisist, kes samuti käis Punaste Khmeeride tapategude jälgedes ning suutis hiljem kirja panna vaid selle, et see kõik oli nii õudne, et ta ei tahagi midagi meenutada. "Minu Kambodžas" õnneks nii ei tehta, eriti positiivne on see, et autor ka lihtsalt ei löö käsi kokku, et "issand, kui hirmus", vaid püüab omalt poolt inimeste seesugust inimsuse kaotamist selgitada. Ära on tehtud ka korralik kodutöö erinevate ajalooliste faktide tutvustamisel. Tundub, et autor ei ole lihtsalt käinud mööda maad ringi, vaid ka kõige kohta täpsemalt huvi tundnud (kuidas mingeid toite valmistatakse, kuidas täpselt elatakse jms). See annab lihtsale vaatlusele palju juurde. Näiteks kui autor saab teada, et kusagil asub tsirkoonikaevandus, siis läheb ta sinna kohale (tee ei ole mingi viitadega tähistatud lihtne rada) ning vaatab täpselt järele, kuidas kogu protsess käib. Niimoodi satub ta aga ka tavaliste kambodžalaste elu kaema, kuhu muidu tavaturist ilmselt ei pääseks. Suur osa infost pärinebki vestlustest kohalikega, kellega ilmselt igaüks rääkima ei juhtu, eriti veel arvestades fakti, et enamik kohalikke populaarsemaid maailmakeeli väga hästi ei räägi. Lõpuks otsutatakse end lausa kloostrikooli õpetajateks pakkuda! Mulle meeldib kui inimesed on julged ja eelarvamustevabad. Ja lõpuks, ehk mõjutas ka minu arvamust Mae kirjapandud lause "Tegelikult tunnen ma piiritut hingesugulust kõigiga, kes ei juhi ühtegi mootorsõidukit ja kelle ääretu antipaatia on suunatud ämblike vastu". Autori elukaaslane on just selline "minu moodi" inimene ja eks meile meeldib ikka lugeda lugusid endasarnastest inimestest. Nagu ikka tuli positiivne jutt kõvasti lühem kui negatiivne - head raamatut oskad vaid teistele lugemiseks soovitada, aga halva kallal võid tunde närida ja tsitaate esile tuua...Õnneks raamatuid mul praegu käepärast pole, seega jätan igaühele võimaluse ise lugeda.

Reede, september 25, 2015

Täiesti müstiline!

Eile õhtul veetsin aega Internetis ja mind tabas järjest lausa 2 müstilist juhtumit.
Kõigepealt oli üks mu tuttavatest kommenteerinud sellist artiklit. Läbi lugema pole seda vast mõtet hakata, piisab esimesest lausest, mis väidab, et kui oled hakanud viimasel ajal kella peal või mujal nägema numbrite 1, 11, 111 või 1111 kombinatsiooni, siis hakkavad sinuga suured asjad juhtuma. "Pea meeles, et kui sa hakkad numbreid nägema, siis inglid kuulevad su mõtteid!" Poleks arvanudki, et just ratsionaalsetel matemaatikutel inglitega lähim suhe on, aga no mida mina ka neist asjust tean. Igatahes oli see mu tuttav kommenteerinud, et tema näeb juba aastaid kellal numbreid 22.22. Ilmselt läheb ta enamasti sel ajal magama, oleks minu seletus. Mina juhtun üsna sageli 22.08 magama minema ning olen samuti sageli vaadanud, et näe, täna jälle 22.08. Ei ole see midagi niisama - mu sünnikuupäev on ka nimelt 22.08! Ma küsin, kas see on tõesti kokkusattumus?!
Teiseks sattus mu silme ette postitus, mida paar mu tuttavat laikinud oli, nimelt Mika Keränen avaldas, et ta on kellegi neiuga õnnelikult suhtes. Oot-oot, tuli mul meelde, ma ju nägin unes, et Keränen oli hoopis Nancyga suhetes?! Jalutasid teised käest kinni. Kusjuures kui Keränen mulle linnas vastu tuleks, ega ma teda ei tunneks, aga unes oskasin ära tunda küll. Miks ma selliseid imelikke asju unes näen? No ilmselt seetõttu, et kristallkuuli blogis just hiljuti "Minu Supilinna" arvustati ja mainiti ka vähemalt ühe korra peale seda. Nancyga oli aga see lugu, et suvel sai tema kontserti külastatud ja siis tulid millegipärast Nancy meessuhted jutuks (mitte, et keegi neist midagi teadnud oleks, aga ikkagi). Aju pani need kaks asja lihtsalt kenasti kokku. "Minu Supilinn" keerles ju ka paljuski naissuhete ümber.
Ma leian millegipärast, et kokkusattumuste tagant loogilist mustrit otsida on palju põnevam kui neis midagi müstilist näha.

Neljapäev, september 24, 2015

Kõige hullem prohmakas

Eilsete uudiste valguses - mis on teie kõige suurem prohmakas tööl? Ma ise olen selline inimene, kes kontrollib enamasti kõik asjad sada korda üle, see mul juba geenides vist, mäletan, kuidas ema alati silmi pööritas kui isa enne reisile minekut sajandat korda kontrollis, kas pass ikka sai kaasa. Ükskord ta muuseas unustaski küllakutse maha ja meie autolt tõmmati isegi ustepolster lahti, et näha, kes me sellised kahtlased tegelased oleme, et ilma küllakutseta Soome pinnale saada tahame. Olid sellised toredad ajad. Ja Soome pinnale me lõpuks ikka saime ka. Ehk siis sada korda üle kontrollimine ei ole mitte kunagi liiast. Ma ikka alati imestan, kuidas hoiatatakse inimesi kontrollimaks, kuhu vestlusaknasse nad millise teksti trükivad või kellele meili saadavad - ei ole ju võimalik nii hooletu olla! Aga loomulikult on. Ma ei tea, mida ma selle vaese riigiprokuröri nahas olles teeks. Oleneb ilmselt inimese enesehinnangust ka, kuidas ta seda pauku seedib. Mul juhtuvad enamasti unenäos sellised prohmakad - saad aru, et oled mingi täiesti tagasipööramatu jama kokku keeranud ning jalge alt kaob pind, adrenaliin voolab verre ja süda jätab mitu lööki vahele. Nüüd on lõpp! Andke mulle püstol, mul pole siin enam midagi teha! Kõik vihkavad mind, mul ei jää muud üle kui kuhugi koopasse eremiidiks minna! Aga sellises olukorras veel ajakirjanike ette ilmuda ja öelda, et nojah, mina tegin, juhtus nii. Loomulikult oleme me kõik inimesed ja hullemaidki asju juhtub. Kogemata kombel kellegi ära tapmist näiteks. Ilmselt hoiame kõik hinge kinni, et meiega iialgi midagi sellist ei juhtuks.
Aga ikkagi - kõige hullem prohmakas on ilmselt igaühel ette näidata. Minu oma on siis selline (see on siin kusagil varem ka kirjas olnud, aga kes neid vanu asju ikka loeb) - läksin mina esimest päeva Tähtsasse Ministeeriumisse tööle. Minu esimeseks ülesandeks sai valdkonna arengukava koostamise koordineerimine (seda siia kirja pannes on ikka ilmatuma hea tunne, et enam nii jubedaid asju tegema ei pea). Mingid arutelud olid juba toimunud ka ja selle kohta oli olemas mingi algne dokument, käsikirjaliste kommentaaride ning ministri allkirjaga. Ma ei ole kindel, et sellest elektroonilisel kujul täpset koopiat oli ja no igal juhul oli tegemist tähtsa töödokumendiga. Ei tea, mis mu tollasel ülemusel küll arus oli, aga ta lubas mul selle dokumendi koju läbi töötamiseks kaasa võtta. Oli reede, ma suundusin, mapp kaenlas, bussijaama poole, et Tartusse sõita. Mapid, vihmavarjud jms ei ole minu teema - selleks, et olla kindel, et kõik vajalik kaasas on, peab see minu küljes kinni olema. Isegi kui mõnikord tuleb ette käekotita päevi, ehmatan end mitu korda kangeks - kuhu ma selle käekoti ometi jätnud olen! Ääremärkusena, unenägudes kaotan ma pidevalt oma kingad ära, vaene alateadvus vist kogu aeg ketrab seda "jälgi, et sa miskit kuhugi maha ei jäta!"-teemat. No igatahes oli vaja Viru keskuse pangaautomaadist läbi lipata. Kus mu mõistus küll oli kui ma selle mapi pangaautomaadi peale panin? Sinna, kuhu see lahkudes kindlasti silma ei jää? Olin juba poolel teel bussijaama, ühes konkreetses kohas veidi enne Stockmanni, siiani mäletan, kui äkki kuum jutt kehast läbi käis. Kus see mapp jäi!!!??? APPPPIIII!!!!!!! Sel hetkel ma lihtsalt jooksin oma tudisevatel jalgadel Viru poole tagasi ja mõttes palvetasin, et see mapp seal automaadi peal alles oleks. Oli. Sel hetkel tekkis maailm mu ümber tagasi. Praegune prohmakas saadeti kohe mööda Internetti ringlema. Mõelda vaid, kui tol ajal oleksid lehed olnud täis pealkirju "Tähtsa Ministeeriumi algaja töötaja kaotas ära tähtsa riikliku dokumendi". Su nimi jääb igavesti leitavaks seoses seesuguse skandaaliga. Samas suutis ju üks ministergi riigisaladuse ära kaotada ja jäi ellu edasi. Praeguse skandaali põhisüüdlast guugeldades leiab aga näiteks artikli, kus Igor Gräzin teda liiga lühikese seeliku kandmise pärast hurjutab. No ja panemegi otsad kokku - mingi tibi, mis sest, et veidi haridust saanud, ikkagi tibi, kanapea, saadab laiali vale dokumendi, mis juurdluse siseinfot lekitab! Jumal teab, mida need tibid seal tähtsate kohtade peal veel teinud on! Miks mulle tundub, et mõned inimesed näevad seda asja ka nõnda? Naised ikka ei tohiks seesuguseid vigu teha. Kui sa oled juba kõrge koha peal, pead olema meestest parem.

Kolmapäev, september 23, 2015

Kingasaaga

Üldiselt eksisteerib minu jaoks kahte sorti jalanõusid, millega enamasti probleeme pole - plätud ja saapad. Need ei hõõru ja isegi minu maitse leiab endale vastava. Plätudega enam eriti ringi ei käi ja saabasteks on mul tangid, millega on hetkel aga see mure, et hommikuti last üle lasteaiaukse visates on neid kole keeruline jalast ära ja jalga tagasi saada, ega mul siis mingid külje pealt lukuga vuhvel-tangid pole. No igatahes sigines mõte endale mingisugused sügisjalatsid osta. Eeldatavasti veidi naiselikuma joonega ja kontsaga, et mehele meeldiks-. E5P lehel on võileivahinnaga jalatseid lademetes ning tarne kiire, enamasti pole nende jalatsitega mul probleeme ka olnud. Vähemalt mitte nendega, mida kuival ajal kantakse. Tellisin siis endale ühed täitsa muhedad püssid ära. Mees kiitis heaks ja puha. Kui odav on, kiidab ta alati heaks  - "selle hinnaga ostaks kasvõi s****!", mis sest, et ma tema rahakotti niikuinii ei tuuluta.
Nii-nii - ma sain nende kingadega käia täpselt ühe päeva. Käimise all mõtlen ma paari meetrit autosse ja lasteaeda ning pooletunnist lõunalkäiku, millest ma enamuse ajast istusin. Ja vaadake nüüd neid pilte:
Siin on king oma täies ilus, kui täpsemalt vaadata, siis jah, üks kriim on tõesti seal külje peal näha. Aga no vaatame ikka lähemalt:

Nagu mida hekki!? Millest need hiinlased neid kingi teevad? Mis kehvapoolne liim see selline on? Kas ma sellise asja eest maksin teile 7 ja pool eurot (koos kohaletoimetamisega), et sellist käkki saada? Huvitav, kui palju reostust selle saasta tootmine maailma paiskas, kui palju pidi üks õnnetu hiinlane ületunde tegema, et ma tema "käsitöö" joonelt prügikasti viskaksin? Kas keegi kusagil sai tänu minule rikkaks?  Mitu armsat linnukest või hülgepoega lämbub tuhandete teiste sarnaste joonelt ära visatud käkkide ja nende osade kätte? Hind on aga nii odav, et ma saaksin ikka mitmeid kordi veel katsetada, enne kui raiskan ära sama palju raha kui ühe paari kingade eest tavapoes küsitakse. Ja eks kindlasti eksib ka pärleid sõnniku sisse.
Seekord oli mul kiire ning ma ei viitsinud hakata uuesti õnnemängu mängima ning suundusin kohalikku kaubandusvõrku. Poes hakkab kohe silma, et keskmisest odavamatel jalavarjudel on mingi konks küljes, näiteks on nende konts nahaga üle löödud ja selliste eest hoiatas juba mu ema - minusugune tõmbaks sinna kohe sada kriimu peale, kust siis nahk ilusti kooruma hakata saaks. Ülejäänud jalanõud on aga a) jube koledad ehk siis igavad b) jube ebamugavad c) jube kallid d) pole minu numbrit. Sellest viimasest tahaks kohe täpsemalt kurta, nimelt käisin kõik poed läbi, viimases hädas astusin sisse ka ABC Kinga (no mäletate ju küll seda kampaaniat, millest siingi poleemika tekkis ), vaatasin seal nõutu näoga mingit kingapaari ja abivalmis müüja tõttas kohe mulle sobivat numbrit tooma, kuuldes, et see number on 36, muutis ta oma lauset umbes nii, et "milline mudel teid huvitab...aa, või no et siis millisel mudelil üldse seda numbrit saada on". Tõepoolest, 36 ei ole enam see number, mida iseenesest mõista saada on. Või üldse olemas. Arutasime paar päeva tagasi, kuidas nõuka ajal olevat keskmine naisterahva jalg olnud 37-38, nüüd on aga 39-40. Nõuka ajast teadis üks sel ajal veidi rohkem elanud naisterahvas. Mulle on ka silma hakanud, kuidas erinevatel netiturgudel  kommenteeritakse, et "38 on väga pisike number". Eks see peaks vist korrelatsioonis inimeste pikkusega olema, hea elu venitab inimesi igast otsast. Tõele au andes vaatasin ka ise peeglist oma profiili ja tundsin, kuidas varbad võiks üldise proportsiooni huvides veidi pikemad olla. Äärepealt oleksin lasknud end ära meelitada mingitel ABC Kingas olnud liiga kallitel disainiimedel, aga õnneks olid need nii ebamugavad, et vere ja raha maitse oleks neid kandes garanteeritult suus olnud.
Kuna mul oli ju kingi "vaja", siis ostsin lõpuks ühed ära ka. Olid teised täisnahast, Tamaris on vist enam-vähem firma ka, ja mis peaasi - need olid väga mugavad. Erilised disainiimed ja pilgupüüdjad just pole, aga samas meenus L.-i igahommikune porin sel teemal, miks me ometi jala tööle ei võiks minna. No nende kingadega ma saan seda ilmselt isegi teha. Eks ma muidugi töötlesin L.-i ette ka, et "üldse mitte mingit valikut pole/ostsin ühed ilged surnusussid" jne. Mis loomulikult minu loogika juures tähendab seda, et mees võiks ikka veidigi püüda ümber lükata seda surnususside teemat. No seda igatahes ei juhtunud, L. mühatas, et ega sa sääraste eest ometi rohkem kui 10 eurot ei maksnud?! Ausa inimesena tunnistasin, et kordi rohkem. OH ISSAND JUMAL KÜLL! Teatraalsed ohked ja silmadepööritused nagu ma tema kirsturaha kallal käinud oleks...No võta sa siis kinni, eks. Ei saa öelda, et seesugune reageering mind nüüd ülearu rõõmsaks oleks teinud, aga noh, kingad said säänsed:
Keskea rõõmud? Ei ole lihtne see naisterahva elu, ei-ei.



Teisipäev, september 15, 2015

Kuskil miskit haiseb

Kes parasjagu sööb või on muidu tundlik esteet jätab nüüd lugemise pooleli. Ehk siis kauaoodatud kassipostitus. Piltideta, sest see elukas on ju pidevas liikumises. Üldse võiksid kassid olla mingit neoonvärvi, meie oma on must ja üleeile juhtus selline lugu, et kui L. läks ööseks arvutitoa ust kinni panema, et kass sinna juhtmete-potililledega maiustama ei pääseks, ei arvestanud ta võimalusega, et kass juba on arvutitoas. Loomulikult tuli kassikesel öösel kange kakahäda peale. Mis sa teed, kui su wc korteri teises otsas paikneb ja sa sellele mitte kuidagi ligi ei pääse? Tommyle igatahes tundus kõige wc-laadsem paik olevat L.-i suur spordikott. L. oli talle sinna allapanuks natuke puhast pesu ja sokke ka sisse jätnud (no et kui ma ta välja visata kavatsen on kott kohe pakitud). Ei haise see kassisitt sugugi nii jubedalt kui arvata võib, nimelt avastas L. hunnikud (mitu hunnikut ikka) alles pärast lõunat, kui ta oli pool päeva arvutitoas istunud ja hakkas lõpuks kahtlustama, et "kass oleks nagu sirtsutamas käinud". Olin just ühe jubedalt haisva Arieli emale maha parseldanud ja minu tavalise "sensitive" pesupulbriga jäi spordikotile siiski teatav "hõng" külge.
Eile istun mina arvutis ja toksin nagu ikka Candy Crush Sagat, kass tukastab kõrvaltoolil. Järsku tõstab pea, laksutab paar korda imelikult keelt ning hüppab siis põrandale. Selleks, et oma maosisu sinna väljutada. Issand kui tubli loom! Ei ropsi sinna, kus pikutab. Kusjuures hiljem tabas teda sama hoog veel kahel korral, millest ühel ta hüppas suure toa diivanilt maha ja ajas asja diivani taha ära ning teisel korral jõudis omadega lausa kassi wc-sse välja! Tõeline esteet. Ma ei tea, kui normaalne see kasside oksendamine on, olen aru saanud, et üsnagi rutiinne tegevus vist, kuigi seotud peaks see olema karvapallidega (meil on loomulikult pikakarvaline ta ka), eile oli küll tegemist lihtsalt toidu sama teed tagasi tulemisega. Öösel palvetasin, et kassiga ikka kõik korras oleks (et mismõttes ateist palvetab või? No igaks juhuks ikka) ja hommikuks paistis olevatki. Eks õhtul saab näha, mis meid seal kodus ees ootab.
Sellest, mis kodus ees ootab, annab üldiselt märku lõhn. Ma ei tea, varem meil sellist lõhna korteris ei olnud. Ei ole mingi klassikaline kassikusehais, sest mu meelest Tommy küll (veel) ei sirtsuta. Ma olen aru saanud, et isased hakkavad või võivad hakata seda tegema suguküpseks saades, Tommy aga on alles kolmekuune. Alguses ostsime mingi suvalise kassiliiva poest, mis ei hakanud klompi. Nüüd kasutan loomapoe oma, aga lõhna suhtes nagu vahet ei ole, lihtsalt nüüd saab ka pissiklombid liivast välja korjata, varem pidi terve liiva ära vahetama. Iga päev korjan neid junne ja klompe. Liiva olen täielikult u kord nädalas vahetanud. On seda liiga vähe? Ma ei oskagi öelda, sest lõhnab kogu krempel enam-vähem samuti esimesel ja viiendal päeval. Sain ühe kogenuma kassiomaniku käest teada, et tema on enam-vähem kõik liivad järele proovinud ja kiidab ainult mingit BioSandi. Seda mul pole veel õnnestunud leida. Mul on ikka kaanega kassikäimla ja luuk on ka ees. Ainuke mure, et päeval kipub päike sellele peale paistma.
Naljakas on ka see, et vahel kui mina leian, et miskit haiseb, siis L. just ei tunne ja kui tema haisu märkab, siis mina ei tunne. Enda WC-sse sai meil mingi kahtlase lõhnaga värskendi ka pandud ja kuna see meil otse välisukse kõrval, siis äkki hoopis sealt tuleb see kummaline imal lõhn ning me süüdistame kassi asjata? Või haiseb hoopis kassi toit? L. väitis eile, et kass ise haiseb.
"No nuusuta siis teda! Mina enne musitasin temaga, miskit haisu polnud!"
" Ei tea, mina ei tunne."
"Nuusuta rohkem saba poolt!"
"Mul on nina kinni! Mini, tule nuusuta Tommyt - kas tal on kakahais juures?"
" Ei tea, midagi nagu äkki oleks..."
"Oeh, sinust pole ka mingit kasu!"
Igatahes tuli L. välja pakkumisega, et äkki peaks kassi pesema. Kassid ju pesevad ennast ise ometigi? Kas vene ajal keegi pesi mõnda kassi va ekstreemjuhud kui kass oli kuivkäimlasse kukkunud? Mis jama see on, et kasse peab pesema, nende hambaid harjama ja küüsi lõikama? Mis õpitud abitus see selline on, ma küsin?!
Aga muidu on kass väga tore loom. Soovitan soojalt kõigile! Peale seda minu eelnevat juttu tunnete te ju kõik nüüd suurt soovi kass võtta?! Eks me ise harju selle imeliku lõhnaga ära ja on siis vaja võõraid inimesi endale koju kutsuda? Üks mure jälle vähem kohe, saabki tüütu võõrustamise asemel ise külas käia ja kohvikutes mekutada.


Reede, september 11, 2015

Kuidas kellekski mitte saada

Indigoaalane kirjutas oma kutsumuse leidmisest ja kuna ma olen ka mitmeid sama metoodikat pakkuvaid nn teste läbinud, siis tahaks ka enda "tulemustest" rääkida.
Kõigepealt siis see "mida sa lapsena teha armastasid". Mina kirjutasin lapsena raamatuid. Isegi raamatusarju. Näiteks oli mul elulugude sari, kus ma erinevateks tegelasteks kehastudes nende elulugusid kirja panin. Lisaks "ilmus" mul regulaarselt ühe väljamõeldud kooli seinaleht. Siis meenub veel päevaleht, mis kajastas aias elavate sipelgate igapäevaelu uudiseid. Kooli ajal armastasin ma kirjandeid. Eriti armastasin ma neid kuni põhikooli lõpuni, sest keskkoolis pidi millegipärast arutlevaid kirjandeid kirjutama hakkama, mulle aga meeldis rohkem lihtsalt lugusid välja mõelda. Mis sissejuhatus, teema arendus ja lõppsõna? Mulle meeldis eksperimenteerida. Julgen väita, et siis ma oskasin veel kirjutada ka. Enam ei oska. Õigekeelsusest rääkimata, kõige hullem on inspiratsioon, seda lihtsalt ei ole enam. Kooliajal oli nii, et öelge vaid üks sõna, ma kirjutan teile sellest loo! Ma kirjutasin tolmurullide seiklustest ja sellest, kuidas oleks elu avamaa kurgil "Libelle". Lugu üksikkongis hukkamist ootavast surmamõistetust šokeeris küll mu tollast põhikooli kirjandusõpetajat, aga alla maksimumhinde ta mulle ikka panna ei julgenud, soovitas lihtsalt päikselisemaid teemasid leida. Eks ma eksperimenteerisin muude loominguliste tegevustega ka, aga kuna tuli välja, et muusikaline kuulmine mul puudub (aga oma esimese kauamängiva lugude tekstid olid mul olemas...ingliskeelsed loomulikult..ja esinejanime jõudsin ka välja mõelda...) ning samuti ei oska ma joonistada, jäi üle vaid võimalus kirjutamisega kuulsaks saada, sest sinna küsimustevihikusse, kus küsiti, kelleks ma saada soovin, kirjutasin ma alati, et "kuulsaks".
Keskkoolis avastasin enda jaoks näitlemise, esimese armastaja rolli ma oma vähese tagasihoidlikkusega (ja hääletämbriga) ei sobinud, aga enamasti jätkus mõni hääleka hullu roll mullegi. Kooliteatrist tiivustatuna käisin ka lavaka katsetel - see on vist üks väheseid kordi, kus mulle meenub, et ma midagi jubedalt tahtsin ja kuna ma olin harjunud, et soovid täituvad, siis sissesaamise soovi mittetäitumine mind üsnagi šokeeris. Muidugi juhtus ka see, et kui ette kästi valmistada 2 luuletust, 2 proosapala ja 1 laul, sooviti minult kõigepealt kuulda laulu ("Sauna-Antsu peni", vabandan kõigi saalisolijate ees, keda mitte vähe polnud), peale mida minult enam miskit kuulda ei soovitud...
Kirjanikuks ju kusagil õppida ei saanud, mõtlesin siis, et ajakirjandus oleks selline tore eriala, kus kirjutamisega leiba teenida saaks. Ehmatusega avastasin oma portfooliot kokku pannes, et suurimad kirjanduslikud saavutused olid jäänud põhikooliaega. Eks komisjon muidugi küsis ka, et miks siis keskkooliajast midagi ette näidata ei ole, ma ei mäleta, mida ma vastasin, loodetavasti mitte ausalt, et käisin peol ja polnud aega. Ma isegi ei tea, kas ma sain sisse või ei, sest esimesena pidin vastuse õppimaasumise kohta andma oma teisele eelistusele, isa poolt soovitatud haldusalale, kuhu ma esimese hooga eitava vastuse andsin aga kui muuhulgas õhtul isale sellest teada andsin, sundis ta mind meelt muutma ja nii ma siis sinna õppima prantsatasingi.
Niisiis "pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav" - haldus seda kohe mitte kuidagi ei olnud. Pärisellu sukeldudes sain aru, et lisaks loomingule, millele mul enam aega ei olnud, rahuldab mind ka "rutiinne töö a la mingite andmete sisestamine, detailide  kontrollimine, kordamine, täpsust  ja kontrolli nõudvad ülesanded" (copy Indigoaalase blogist, asjade alt, mis temale ei meeldi). Siin ma siis nüüd olen. Aga mul on oma blogi ju ka, kus ma oma järelejäänud loomingulisust vallandan ja muidu oma naba imetlen!
"Lõpuks pööra tähelepanu sellele, mida sa kadestad." Siia tulevad nüüd kõik need, kes on oma raamatu välja andnud. Nirti, Daki, Mae...Mallukas, Katrin Lust, oh issand, blogijate hulgas neid ikka leidub. Lisaks kõik need, kelle mingigi tekst on kusagil paberi peal avaldatud. Neid on veel rohkem. Õäöü! Õudse meelehärmiga pean teatama, et ükskord saatsin ühe oma teksti ka...kuhugi. Ei leidnud ära märkimist. Edukad annavad ju esimese korraga alla, eks? Nüüd tuleb välja, et ma ei suuda enam üldse lugusid välja mõelda. Olen mõned korrad veel proovinud. Kes on süüdi, ah? Need pealesurutud arutlevad kirjandid? Blogi? Lollid liiga kõrgelennulised unistused? Tormiline teismeliseiga? Laiskus? Liiga kergelt alla andmine? Liiga vähene enesepromo? Igatahes ei ole ma mitte ühestki otsast see inimene, kelleks ma lootsin end saavat. Samas ma väga ei kurda ka. Paradoks? Pigem loomulik mugandumine, mandumine, kui soovite. Holden Caulfield ei ole enam minu iidol.
Sinu testi tulemus: sulle sobib loominguline töö. Näiteks kirjanik. Kunstnik, muusik, näitleja. Mida ma selle vastusega peale hakkan kui anne puudub, ah? Kui anne on ära raisatud, ah?

Neljapäev, september 10, 2015

Häda moega

Oluline on sisemine ilu, eks. Ära narri mehe mütsi. Riided ei tee inimest. Ja ometi tunnen ma ennast paremini kui mul on seljas ägedad riided. Ma püüan nüüd selgitada, mida see minu jaoks tähendab. Vaatasin eile Kaubamaja viimast ajakirja Hooaeg, kus räägiti uuemast Eesti disainist. Eks ma olen seda varem näiteks Siisonist ka kiiganud. Ikka ma loen disainereid rääkivat, kuidas nad poest ägedaid riideid ei leidnud ja otsustasid neid siis ise tegema hakata. No vaatan mina siis neid üllitisi ja imestan, kus siin see uudsus ja ägedus siis on. Enamasti minnakse ikka keskmise konservatiivse tarbija peale välja. No et, vaadake, on küll tavaline must T-särk, aga kui hästi vaadata, siis näete, seal selja taga on üks hästi vahva detail, üks nööp noh, näete seal! Küsime selle särgi eest 80 eurot, sest see on nii omanäoline. Vähemalt minu maitsele on see igavesti popp minimalism kole igav. Teine suund on mu meelest jälle tibidele suunatud, sest see on ju meil põhiline kontingent, kes šoppamisest hoolib, noortel tibidel ehk raha veel pole, aga eks ka suur osa vanemaid naisi tahab tibidena paista - neile on meil Tallinn Dolls, satsiseelikud ja vene vanatädi pearäti mustriga kleidid. Need on popid ja need on kõigil. Issand, ma tahan ka, kõigil on sellised, need on moes!
Miks ma nii õel olen? No ma ei ole tegelikult nii õel, ma võiks ka nende riideid kanda kui poole odavamalt saaks, sest ma lihtsalt ei tahaks osta kalli raha eest asju, mis mulle tegelikult väga korda ei lähe. Ma tahaks ikka päriselt ägedaid asju. Haigeid asju. Selliseid, mida kellelgi teisel ei ole. Hakka siis õmblema, mida sa jahud! No ei oska.
Eile käisin mööda poode ja kõik oli selline keskmine, turvaline, mahe ja igav. Mõnikord, kui mul fantaasia eriti hästi töötab, suudan ma välja mõelda mooduse, kuidas mõnda sellist tavalist asja mõne enda kapis leiduva haige asjaga koos kanda ning ostust saab isegi asja, kuid kui mulle satub selga mitu seesugust igavat asja (nagu enamikel päevadel), tunnen ma ennast ka kohe kuidagi hallina. Teate Mango poodi, eks? Mu meelest on see täielik igavuse kants - niivõrd iseloomuta asju annab ikka teha! Ja sel hooajal on neil plakatitüdrukuks veel Cara Delevingne - igavesti äge naine, kelle seljas on üks päris vingena näiv militaarstiilis pintsak, aga kui ma seda nagis rippumas katsusin, jäi järele vaid kehvast materjalist keskpärane kalts. Fui. Mõnikord olen leidnud üksikuid ägedaid asju New Yorkerist ja Reservedist, teised poed ei peida isegi neid üskikuid välgatusi. Kaubamaja müüs (pole viimasel ajal jälginud) sellist kaubamärki nagu Elisa Cavaletti - seal ägedaid hilpe leidus, aga nende hind lõi jalust maha. Selle asemel võiksin juba Vivienne Westwoodi kraami tellida - ikkagi maailmakuulus tippdisainer ning näiteks mantlihinnad suvaliste kaubamärkide puhul ei jäänud enam sugugi Westwoodi überägedatele asjadele alla. Nendest kahest kaubamärgist saab ehk veidi selgust ka, millised asjad mulle meeldida võiksid. Ega ma ise seda päris hästi ei tea ka tegelikult. Enamasti saan sellest teada alles poes mingit asja silmates - näe, see on minu jagu! Eile näiteks vaatasin netist saapaid. Võrreldes meie poodide ühesuguse valikuga on netis valik sadu kordi parem. Mõelda vaid - üle põlve roosast lateksist tikkkontsaga saapad - jube äge ju! Ja nii odavad ka, sest keegi ei taha selliseid! Kui ma siis asjasse süüvisin sain peale esimese eufooria möödumist ise ka aru, et need on üsna kantamatud saapad - ei sobi millegagi, määrduvad kergelt ja hoolimata kõigist ponnistustest näen ma ilmselt ikka nendega välja nagu odav prostituut.
Mulle tundub, et kõige hullem ongi see eklektiline maitse. Kui ma muusikast kuulan järjest Slayerit ja Aquat, siis enamasti on mul klapid peas ja kedagi teist ma ei šokeeri, aga riidessepanekuga on ikka see häda, et inimesed ju näevad sind. Mäletan veel seda kui kunagi toppisin jalga trukkidega turu-Adidased ning sinna alla tikkkontsaga saapad, vaadati ikka üsna imelikult ja sosistati ning hoolimata sellest, et "mulle teiste arvamus korda ei lähe", läksin ikkagi koju ja vahetasin riided ära. Mul on praegugi kapis terve hunnik asju, mis kuidagi ühegi teise asjaga kokku ei lähe. Aga need tundusid poes nii ägedad! Veel hullem on see, et kuna mul on üldse üsna vähe asju, siis ongi tavaline see olukord, et ilusad asjad nutavad kui ma jälle mustad retuusid ja pika tuunika välja kaevan, sest see on kõige lihtsam valik. Hea ja lihtne on olla keskpärane või ka siis, kui sul on mingi oma kindel stiil. Oled gooti või punk või tibi või märsilohistaja. A ma tahaks kõike ja korraga nagu ikka. Selle stiili nimi on vist "hull kassinaine"?

Teisipäev, september 08, 2015

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Peale M. Lotmani arvamuse lugemist, ja eriti tema loo kommentaaride lugemist nii Postimehes kui tema blogis, mõtlesin taaskord sellest, kuidas tegelikult on kõik see arvamuste jagamine mõttetu. Lotman kirjutas väga hea arvamusloo, kus ta vaagis kenasti mõlema poole argumente ja jõudis minu meelest välja ikkagi sinna "halli tsooni", kus kellelgi pole täielikult õigus ning kus keegi pole ka täielikult mööda pannud. Ometi leidsid paljud must-valge maailma pooldajad, et Lotmani kirjutis annab õiguse just neile. Kust nad selle välja lugesid? Taaskord meie aju reetlikkuse ja info selekteerimise teema vist - me omastame ainult seda osa infost, mis on kooskõlas meie olemasoleva maailmanägemusega ning heidame kõik seda kõigutava kiiresti üle parda. Mida me siis üldse vaidleme?
Teine samale asjale viitav olukord oli eile see, kui sattusin lugema ühe inimese arvamust, kus ta andis ühele, üle 70-miljonilise rahvaarvuga riigi esindajale võimaluse esindada kogu selle riigi inimesi ja laiemalt tervet kultuuri. See üks, kellega tema kohtunud oli, olevat igavene reeturlik siga olnud ning ta leidis, et meil oleks aeg silmad avada ja ka kõiki ülejäänuid selle arvamuse pinnalt kohelda. Kommentaarid olid 100% nõustuvad, inimesed tänasid, et lõpuks on tulnud keegi, kes "on asjaga ise kokku puutunud" ning teab "tegelikku olukorda". Ma lugesin ja imestasin. Kas tõepoolest ei teki mitte mingit küsimust sellest, kuidas suudab üks konkreetne inimene ära määrida kogu kultuuriruumi kuuluvate inimeste maine? Ja ma tean ka, kuidas minu sellisele küsimusele vastataks - et kas ei tee peavoolumeedia seda sama, söötes meile ette toredaid ja töökaid Abdulle, kes meil siin kenasti Eestimaal eksootilise toidu restorane peavad ja muidu seaduskuulekad inimesed on - kas see siis ei ole ühe inimese omaduste üle kandmine tervele grupile? Ja jälle oleneb vaatenurk sellest, milliste eelteadmistega lugeja sellised uudised vastu võtab. Mina, kes ma panen rohkem tähele labaseid naljapilte teemadel "neegrid Vaos", vaatan neid artikleid selle pilguga, et normaalne kui näidatakse ka inimlikumat vaatenurka. Need, kes näevad sisserändajaid mustade lojuste massina, loevad välja aga hoopiski selle, et meile püütakse pähe määrida mõtet, et kõik pagulased on head ja toredad. Kõik sõltub sellest, kuidas me end varem häälestanud oleme ning seda, milline kellegi "stardiplatvorm" antud teema suhtes on, määravad ära hoopiski segased jõud. Näiteks olen lugenud arvamust, et inimese poliitilised vaated määravad ära pigem geenid kui kasvatus. Et sa võid kasvada üles rassistlikus perekonnas ja olla ise tolerast ning vastupidi. Loomulikult mängivad rolli ka isiklikud ja väga subjektiivsed kogemused, näiteks seesama "kohtasin ühte moslemit ja ta oli täielik mölakas". Kehtib see ju tegelikult igasuguste teemade kohta, mitte ainult konreetse pagulasprobleemi valguses.
Kokkuvõttes kobame me selles maailmas siiski täiesti pimedatena ringi. Mitte kusagil ei ole mingit absoluutset tõde, mida otsida. Me ei saa iialgi teada, milleni mingisugune valik meid ja laiemalt kogu ühiskonda välja viib. Kas kõige õigem oleks siis igasugustest põhimõtetest sootuks loobuda ning lihtsalt vooluga kaasa minna?
Huvitavat seletust sellele dilemmale lugesin just Z. Smithi raamatust "Valged hambad" - kuidas kultuurilised erinevused ida ja lääne vahel on suuresti tingitud looduslikest eripäradest. Inimesed, kes elavad oma elu ebakindlates tingimustes (maavärinad, üleujutused, põuad jne), ei saa iialgi millelegi kindlad olla vs läänemaailma küllaltki turvalistes oludes üles kasvanud inimesed, kellel jääb palju rohkem aega oma elu üle mõtiskleda ning sellele mingit mõtet otsida. Ehk siis igavene sisse programmeeritud vastuolu nende inimgruppide vahel. Üldse on see mõtlemapanev raamat, mis kajastab sisserändajate identiteediprobleeme tänapäevases läänelikus ühiskonnas. Minu jaoks veidi liiga humoorikas võtmes kirjutatud, kui ei teaks, arvaks, et meesterahva kirjutatud tekst :)

Reede, september 04, 2015

Arvamisest

Viimasel ajal on mitu korda olnud selline tunne, et tahaks mingi teema kohta oma arvamust avaldada, panen juba paar rida kirja ka, aga siis tundub, et kõike seda on ju juba öeldud, enamasti palju targemate inimeste poolt või siis enda poolt sajas postituses jahutud ning kuhu ma ikka sellega välja jõuan. Kas mina olengi üks neid naisi, kelle arvamust kuulda pole? Triin Toomesaar on selles vallas arvestatava töö ära teinud, osutades esiteks seda, et Eesti meedia arvamusküljed on keskealise valge mehe nägu ning hiljem ka püüdes selgitada, miks see niimoodi olla võiks. Loomulikult pole minu puhul tegemist inimesega, keda arvamustoimetajad "tikutulega taga otsivad", sest ma olen lihtsalt üks suvaline tädi Maali, kelle arvamus kedagi ei huvita aga kujutlegem ette, et oleksin. Kas mina tahaksin oma näo ja nimega kusagil peavoolumeedias midagi arvata? Ei noh, eks ta uhke ju oleks, aga...pigem ei. Triin Toomesaar toob kenasti välja kõik selle, miks ma seda ei sooviks. Ma siiralt imetlen naisi, kes on seda teinud ja siis kogu pasarahe endale kaela saanud. Viimasel ajal ei ole peavoolumeedia (Postimees, Delfi) kommentaarium enam mitte midagi muud kui peldikusein, koht, kus inimesed oma kõige madalamaid tunge eksponeerida saavad. Õnneks on veidi teine lugu näiteks Postimehe arvamusküljega, kus teoreetiliselt anonüümselt kommenteerida ei lubata. Ma olen üldiselt sõnavabaduse pooldaja, aga ma ei saa tõesti aru, mis eesmärki anonüümne kommenteerimine kannab - las need inimesed kiruvad ja mõnitavad omaette, mis kasu see toob, et nad ennast kellegi võõra peal välja elada saavad? Mu meelest just see ongi päästikuks, et tegemist on võõra inimesega, kellele siis distantsilt kambakesi kallale karatakse. Kirjutaja ju ennast kuidagi kaitsta ei saa. Kas te olete näinud, et mõni arvaja on kunagi nende kommenteerijatega dialoogi astunud? Võib küll öelda, et mida see annaks, aga ma arvan, et äkki see ikkagi distsiplineeriks veidi. Ei tekiks tunnet, et sõimatakse kedagi distantsilt, kes vastu ei hakka. Selle pärast mulle blogid rohkem meeldivadki. Tekib dialoog ning arvajal jääb võimalus end kaitsta. Blogides ei teki massipsühhoosi. Eks muidugi on juba ka nii populaarseid blogisid ka, kus kommenteerijaid on sadades, kuid ka neis on olukord parem kui peavoolumeedias. Ka Triin Toomesaar osutab, et alternatiivsetes kanalites on naisi arvamas rohkem. Naised on alalhoidlikumad? Naised eelistavad dialoogi? Mina oma blogis anonüümset kommenteerimist ei luba, sest olen näinud, et just anonüümsus on see, mis inimese negatiivses mõttes vabastab. Oma identiteedi alt enamik laussõimu ei edasta. Olgu see identiteet kasvõi vaid virtuaalne. Miks ei võiks peavoolumeedia seda praktiseerida? Kasvõi testi mõttes? Äkki saaks parem? Miks ma peaks tahtma oma arvamuse lihtsalt Internetti lendu lasta, hoolimata sellest, et iga teksti on võimalik mitmeti mõista ning sageli tekib vastuseis lihtsalt sellest, et üks inimene on teise mõttest midagi välja lugenud, mida tegelikult öelda pole tahetudki? Või on tegelikult parem, et eksisteerivad eraldi pea- ja alternatiivmeedia, kus siis erinevad inimgrupid ennast teostada saavad? Meie, tagasihoidlikud blogijad (sic!), peaksime olema tänulikud peavoolule, mis hullud meist eemal hoiab?

Neljapäev, september 03, 2015

Michel Houellebecq. Saare võimalikkus

Kuidas on ühel korralikul, tööl käival inimesel üldse võimalik blogi pidada? Sellisel, kellel töökohas ikka tööd ka on? Mul on praegu töödes "peaaegu paus" ja seetõttu saan kirjutada, aga esimesed 2 päeva ühtki pausi ette ei tulnud ja õhtul kodus polnud mitte mingisugust jõudu, et arvutis midagi Candy Crush Sagast mõistlikumat teha. Asju, millest kirjutada isegi oli, aga lihtsalt ei suutnud. No näiteks, et Houellebecq'i "Saare võimalikkus", mis tema raamatuist viimasena eestikeelsena välja anti, tundus esmapilgul täielik enesekordamine ning mõtlesin selle lausa Goodreadsis kahe punkti vääriliseks hinnata, kuid lõppu jõudes viskasin hoopis viie ära, mis on minu poolt kõrgeim hinne tema raamatule, mida ma kokku nelja lugenud olen. Et siis kordamine ikka on tarkuse ema? Sektidest ja seksinäljast on Houellebecq ju ennegi kirjutanud aga sel korral jõudis ta minu silmis ammendava kokkuvõtteni. Mulle meeldib kui inimene on ambitsioonikas ja võtab ette kogu inimühiskonna, äkki peaksingi hakkama ulmet lugema? Eelnev ei tähenda sugugi, et ma kõiges Houellebecq'ile kaasa noogutaksin, aga oma teooria raames jõuab ta mu meelest märkimisväärsete järeldusteni. Võiksin isegi möönda, et isegi kui osad tema eeldused (n seksinälg kui ainuke inimest motiveeriv jõud) paika ei pea, siis tulemused võivad ikkagi täiesti reaalsed olla. Ma ei leia, et noorusekultuse juured on vaid "pandavuses", kuid noorusekultus on iseenesest uus religioon küll. Ma ei usu ka, et kõik muud naudingud kompenseerivad lihtsalt seksi, kuid naudinguterohke elu on kindlasti meie elu eesmärgiks saamas. Lisaks igasugu huvitavaid hüpoteese lastetuse, usu, islami invasiooni, võrdõiguslikkuse ja kõige muu intrigeeriva kohta. Ohtras seksikastmes. Ma isegi nagu ei saa täpselt aru, miks ta seda seksi oma niigi huvitavatesse arvamusavaldustesse surub. Nagu keegi ka Goodreadsis mainis, tundub ta raamat koosnevat mitmest eri loost, millest siis üks on kiimase vanamehe fantaasia, mille võiks vabalt eraldi raamatuna välja anda ja mille välja praakimine suurt pilti tegelikult eriti ei puudutaks. Siis ma ei saa veel aru, miks leitakse, et kui sa ennast Houellebecq'i raamatutest solvatuna ei tunne, siis pole sa neist aru saanud. No miks peaks iga asja peale solvuma? Ega ma mingi Perekooli-mamma ei ole, kes titemammanduse eest barrikaadidele viskub - ma täiesti möönan, et laste saamine on planeedi olukorda vaadates vastutustundetu  aga ma olen ikka nagu omaarust loomaõiguslane, kes kotletti järades leiab, et"notsud on jube nummid". Eks ma olen ilmselt samasugune s***pea nagu Houellebecq. Või noh, tema ei ole, tema on õilishing, kes lihtsalt vihkab kogu inimkonda, eranditeta. Miks ma peaks erand olla tahtma? Mae mainis, et "Saare võimalikkus" ei sobi suvelugemiseks kuna on liialt masendav. Mind see masendavus just motiveeris. Et no nii s*** veel vähemalt ei ole. Lisaks oli seal päris palju kauneid mõtteid armastuse kohta. Kindlasti olid paljud asjad liiga lihtsustatud (põlvkondade erinevused näiteks), kuid ilma stereotüüpe kasutamata on ilmselt keeruline kirjutada raamatut, mis üritaks hõlmata kogu ühiskonna probleeme. Samas peaks minu ideaalraamat kindlasti seda teha üritama. Ma ei taha öelda, et lihtsalt lugusid jutustavad teosed millegipoolest kehvad oleksid, kuid "oma teel ülima tõe avastamise suunas" hindan ma neid, kes seda tõde omal moel avada on üritanud. Steve Jobsi surmaga Houellebecq siiski ei arvestanud. Aga "ahhaaa!" momente oli, mulle meeldis. Ja tegelikult ilmus see raamat originaalis ju juba kümme aastat tagasi...Raamatus mainitud tendentsid on selle ajaga siiski pigem süvenenud.