Karl Ove Knausgård. Kolmas riik

Lõpuks ometi on ilmunud mu lemmiksarja kolmas osa ka eesti keeles! Eelmistest osadest muljetasin siin ja siin. Vahepeal sai algselt räägitud triloogiast pentaloogia, nüüd vaatan, et Goodreadsi andmetel peaks sel nädalal ilmuma sarja seitsmes osa. Autor on kirjutanud sagedusega üks tellis aastas, eesti keelde tõlkimine on võtnud kaks. See seitsmes (ja Wikipedia andmetel väidetavalt viimane) peaks meile jõudma aastal 2034...On, mille nimel elada vähemalt. Inglise keeles mulle lugeda ei meeldi ja ega neid ingliskeelseid poleks kuskilt võtta ka ning neidki on siiani tõlgitud alles viis. 

Kolmas osa jätkab esimese osa tegelastega ja kuigi ma mingit mandalat ei koostanud (esimeses oli tegelasi 9, siinses umbes sama vist, ei lugenud üle), siis üllatuslikult oli midagi ikka meeles ka. Teine osa nimelt oli hoopis vahelugu, millesse enamik esimese osa rahvast üldse ei puutunud. Sama pidi olema muide ka järgmise osaga. 

Mulle tundub, et Knausgårdi käivitab eelkõige mõte sellest, et kui usul on niivõrd oluline osa inimeseks olemises, ei ole vist ühtki inimühiskonda, mis oleks leidnud, et kõik see, mis käegakatsutav, ongi ainus, mis olemas. Me oleme alati uskunud teispoolsust, head ja kurja, ingleid, deemoneid, jumalaid - ja need kõik on olenemata usutunnistusest ikkagi üsna sarnased uskumused, siis kas ei või olla nii, et kus suitsu, seal tuld? Samas toob ta sisse sellegi, et tänapäeva "modernne" kristlane Piiblit ikka päris sõna-sõnalt ei usu küll. Jumalasse on lihtne uskuda, ta võib olla ka üle Maa hõljuv hea vaim, aga et kuskil päris kurat ringi kepsutaks, see tundub liiga muinasjutu moodi. Võib isegi öelda, et vanasti usuti kuradisse ikka kõvasti rohkem - usk kuradisse on üha kahanenud ja see on murettekitav fenomen :) Viimasteks tõelisteks uskujateks on vaid Norra black metal bändid ja isegi neist on enamik tühjad poserid. Ainult Varg tegi "päris" asju ja tema loost on raamatus ka inspiratsiooni saadud, seal istub keegi Nõid mõrvade ja kirikupõletamiste eest kinni. Norra black metalisse on raamatus ka kiirkursus antud koos ühe väga vinge kontserdikirjeldusega.

Varg Smiling GIFfrom Varg GIFs

Seda õõva novembriõhtusse raamatus ikka jätkub, eriti mõjus on kolmandas osas kunstnik Tove vaikselt ligi hiiliva psühhoosi kirjeldus. See on ilmselt hirmutavamgi kui okste vahelt vilksatav saatan, sest Tove sisehääled ja dilemmad on väga tuttavad ning tema valikud tunduvad üsnagi loogilised, kuid Knausgård doseeribki sisseimbuvat hullust tilgahaaval, kuni ühel hetkel avastad ängistavalt, et Tove on päriselt segi ja sina ei pannudki tähele, kuidas see juhtus. Ehk siis väga realistlik kirjeldus. Iseasi muidugi see, kas Tove selle raamatu kontekstis ikka on hull või hoopis see ainus, kellele tõde end avaldab. Eks ole ju inimühiskondade vana tõde seegi, et hullud on need, kes näevad päriselt. Meie siin peame hullust häbiväärseks ja väljaravimist vajavaks, varem "kasutati" hulle meediumitena suhtluseks "teise maailmaga". 

Miks ma ütlen, et see sari on mu lemmik? Mulle meeldib, kui mulle antakse muinasjutt, mis on päriselt mõistust stimuleeriv ja mitte mingi valmislahendus. Knausgårdi lugu põhineb tegelikel faktidel-teooriatel ja samas täiendab ta tegelikkust väga laia pintslitõmbega. Selle looga tahetakse midagi öelda, aga me veel ei tea, mida, teekond kulminatsioonini on täis erinevaid teeharusid, ilmselt need kuidagi põimuvad, aga siiani oleme teada saanud veel väga vähe. Ja muidugi on oluline ka toimumiskoht - minu jaoks maailma kõige ilusam riik Norra. Norra, kus juba loodus on iseenesest eepiline, majesteetlik ja samas oma võimsuses ka hirmutav - perfektne müstiliste sündmuste toimumispaik.

Aitäh Varrakule raamatu eest! 

 

Louis-Ferdinand Céline. Semmelweis

 

Tegelikult on see ju lausa jätk eelmisele postitusele reeglitest. 

Céline kirjutas oma doktoriväitekirja (!) ungari-saksa sünnitusarstist Ignaz Philipp Semmelweisist, kes oli siis see inimene, kes avastas kätepesu kasulikkuse nurgavoodipalaviku vältimiseks ning keda ei võetud oma kolmkümmend aastat kuuldagi, enne kui tuli Pasteur ja avastas bakterid. Nurgavoodipalavik oli muidugi omaette huvitav nimetus surmaga lõppevale infektsioonile...

Kõlab täiesti jaburalt - väga lihtne meede, mis säästnuks tuhandeid elusid, aga sellest keelduti. Céline üritabki näidata, kuidas seesugune õudus juhtuda võis. Huvitav on see, et eelkõige leiab ta põhjuse Semmelweisis peituvat - too oli andekas, aga vat inimestega suhelda tema väga ei osanud, ta ei pidanud inimestevahelisi suhtlusreegleid mitte millekski ja sellega vihastas ta välja paljud, kellest talle oma idee elluviimisel palju kasu oleks olnud ning leidis neis hoopis vaenlased. Loogiliselt mõeldes peaks ju eesmärk pühitsema abinõu, aga paraku inimkarjas see nii pole. Opositsioon võib esitada eelnõu maailma päästmiseks, aga kui see tuleb valest suust, siis ei, me ei taha seda. Ja nii ongi. Semmelweisi häda oli tema kirglikkus, ta päriselt hoolis patsientidest, kes paraku olid seal kliinikus valdavalt kõige madalamast klassist pärit vallasemad ja no otse loomulikult nähti nende suurt suremust osati ka "õiglase karistusena". Semmelweis hoolis inimesest rohkem kui kliinikus olevast korrast ja hierarhiast, aga oleks siis need teised arstid mingid harimata matsid olnud, ei, need, kes hoolisid reeglitest olid ju samuti oma aja kohta haritud inimesed. Ometi sai valdavaks kius ja põlastus ning totaalne eitus Semmelweisi ideede suhtes. Ja neid teisi oli loomulikult rohkem. Kokkuvõttes hoomamatu õudus kuubis, kus kambavaim lämmatab eos tõeliselt revolutsioonilise ja päästva mõtte. Kohe tekib küsimus, et palju selliseid juhtumeid tegelikkuses veel on olnud, ei ole ju tõenäoline, et vaid see üks kord...

Raamatu teine üllatus on muidugi selle vorm. Jah, see on päriselt Céline´i doktoriväitekiri. Lugema hakates ja seda teades eeldad mingit kuiva aruannet akadeemiale, aga no see on ju puhas ilukirjandus. Mõtle, olid ajad, mil sellise asja eest meditsiinidoktoriks sai. Tänapäeval vist naerdaks välja - ei ole reeglitekohane! Teine teema on fiktsiooni ja tegelikkuse põimumisega, sellest saame alles raamatu lõpus teada. Doktoriväitekiri, mis tegelikult ikkagi oli osaliselt väljamõeldis? Kui oled lugenud varasemalt Céline´i "Reisi öö lõppu", siis Semmelweis on väga hea sissejuhatus või isegi põhjendus tema tuntumaile teosele. Oli ju "Reis öö lõppu" samuti üks tulutu ja kurvalt lõppenud võitlus ratsionaalse maailmaga, kus üksikisik, kes karjaga kaasa ei ulu, oma vääramatu ja koleda lõpu leiab. Kuigi see kole lõpp on pigem kirjanduslik liialdus, tegelikkus on proosalisem ja seda enam õudne mu meelest.  

9 filmi

Kõigepealt tahaks jagada tähelepanekut, et ma olen neid "9 albumit" postreid nüüd FB-s juba omajagu näinud ja päriselt, ainult kahel korral on need naiste tehtud olnud (VVN ja Tikker, mõlemad blogijad). Nagu, mis mõttes? Naisi päriselt ei huvita muusika? Naised postitavad muudel teemadel? Naised postitavad vähem kui mehed? See oleks päris huvitav välja uurida, aga suht võimatu teostada vist, sest sinu algoritm ei ole minu algoritm ja ilmselt sa näed teisi postitusi kui mina. A ikka tahaks kiuslikult öelda, et mulle tõesti tundub, et muusika on mingi meeste monopoolne teema. Teine hüpotees on see, et naised postitavad pigem teemasid päris elust ja mehed tegelevad rohkem eneseesitlusega. Üldiselt. Mitte kõik siis, aga tendents on selline. Aga mina kui blogija tegelen vaieldamatult palju eneseesitlusega, aga seda üldiselt blogis, mitte FB-s (sest see on nii toksiline keskkond). 

Tegelikult on lisaks üheksale albumile samal lehel olemas ka võimalus üheksa filmi ritta laduda ja ma ei tea, miks see viraalseks pole läinud. Kas selle tõttu, et inimesed vaatavad hoopis rohkem filme ja raskem valida? Mul näiteks ei olnud, sest ma olen jube vähe filme vaadanud. Enim on rahva poolt nimetatud muidugi Pulp Fictionit, ma paraku olen seda vaid korra näinud ja ei mäleta eriti midagi, ju siis see mind nõnda palju ei mõjutanud. Ristiisa pole näinud. Star Wars ja Sõrmuste isand on vaadatud, aga need on pigem kvaliteetne meelelahutus, kui kuidagi sügavamalt korda läinud filmid. Lõbus fakt - L. pole näinud ei Star Warsi ega Sõrmuste isandat, tundub haruldane just meesterahva kohta. Matrixist on meeles muusika, sisu vajas vanemlikku nooremlikku selgitust. 

Minu tabel sai hoopis selline:

Enamik filme tulid välja 90ndatel - ma muul ajal polegi nii palju filme vaadanud kui siis. Varasemad ja hilisemad filmid on minust täiesti mööda läinud põhimõtteliselt. Üheksast 3 on vampiirifilmid, lisaks veel üks, kus toimetab verejanuline ghuul...Jaa, ma olen see inimene, kes põhimõtteliselt juba õudukaid ei vaata :) Neljas filmis mängib Brad Pitt. Kahes Juliette Lewis. 

"Kaklusklubi" on vist ainus film, mis on parem kui raamat. Ma mäletan, et tulin kinost välja ja nõudsin, et pean paki suitsu ostma ja mul oli tunne, et see film oli midagi nii teistsugust, olulist ja raputavat ja et ma pole üksi selles, et inimkond on üks nõme ja naeruväärne kooslus. 

"Ehast koiduni" läksin vaatama kui olin 13, filmi vanusepiirang oli 14. Värisesin, et kas ikka lastakse sisse. Loomulikult lasti. Visuaalselt üliäge film, kole, a samas selline südamlik nagu Tarantinol ikka. Et noh, märulit saab teha ka nii, et on huvitav vaadata ja tegelased on sümpaatsed. 

"Sügislegendid" on vist ainuke film, mida ma olen kaks korda vaadanud. Jumal, kuidas ma ei kannatanud seda Julia Ormondi oiget olekut, kuidas sihuke üldse kellelegi meeldida võis, siin lausa kõigile, aga muidu on film siuke eepiline traagika hingematvalt kauni looduse taustal, et lihtsalt ei saa muidu kui otsatult nutta ulguda :) Olime sõbrannaga jõrmid teismelised, irvitasime, kui keegi kinos kuuldavalt nutta kõõksus, meie mõlemad kinnitasime üksteisele, et oleme vist külma saanud, nina tilgub. Brad Pitti tohutu metamorfoos filmi käigus, ilusast poisist mingiks loomastunud karvikuks. Hea film. 

"Intervjuu vampiiriga". Seda filmi oli füüsiliselt raske vaadata, sest ma ju ei salli verd, aga pagan kui hea film see oli. Mitte mingi oi, kas vampiir nüüd kargab kuskilt välja ja hammustab, vaid pigem eetilised dilemmad, kuidas lahendada igavene elu, süütunne, kelle sa tapaks jms. Ma unistasin aastaid peale seda, kuidas ma ühel ööl vampiiriks muutun. Igavene elu igaveses öös, mis võiks olla kaunim? Anne Rice'i samanimelise raamatu lugesin ka läbi, see oli veel rajum - naispeategelane oli seal nelja-aastane, mitte umbes kümme nagu Kirsten Dunst filmis oli. Homoseksualism ja pedofiilia filmi mu meelest ei jõudnud, raamat pani loost veel kummalisema tahu alt mõtlema. Selline väga häiriv, aga väga hea film. Ah ma pean siia ikka panema ka selle ikoonilise 94. aasta esilinastuse foto - jumal kui kaunid nad siin kõik on (isegi Cruise, keda ma ei kannata muidu ja mõelda, et Slateri asemel oleks pidanud tema osa mängima River Phoenix, mis siis veel oleks olnud)

"Bram Stokeri Dracula" oli toona kõigi ägedate tüdrukute hulgas kultuslik. Ma ei julgenud seda kohe vaadata (see tuli välja mainitud filmidest kõige varem 1992, ma olin alles 10-11 siis, ime pole), nägin kunagi hiljem. Kõige esteetiliselt ilusam film üldse. Mis kostüümid, mis meik, mis maailm. Dracula pruudid, milline morbiidne ilu, mitte üheski teises Dracula filmis pole midagi ligilähedastki olnud:

"Jennyfer's Body" - ma pidin seda nägema, sest miks ometi on ühel filmil ühe Hole'i loo pealkiri? Põhjus oligi vist lihtsalt selles, et tegemist oli režissööri lemmikbändiga, aga samas on seos ka sügavam. "Hell is a teenage girl". Kuigi vormilt justkui teismeliste nalja-õudukas, siis tegelikult hoopis tabav sisevaade teismeliste tüdrukute ängistavasse maailma, selline osav feministlik spinn, mida pole varem ega hiljem kusagil kohanud. Ja Megan Fox oma ilu tipul. Kui sa oled nii ilus, et see on jube ja kuidas see ilu on hukutav, nii sulle, kui neile, kes sind ümbritsevad, ajal, mil ilu on ainus, mis loeb. 

"Surmakindel" - kas see võib olla Tarantino kõige vähem tuntud linateos? Näe, jaa, siin keegi targalt kirjutab sellest filmist! Ehk siis Tarantino on tuntud feminist ja pakuks, et see on tema kõige feministlikum teos üldse. Ilusa visuaaliga tüdrukutefilm, aga pühendusena kõigile neile seksikate peategelastega ajaloolistele slasherfilmidele, siin tüdrukud lõpus võidavad.  Kusjuures ma isegi ei mäleta, et filmis midagi õudset oleks olnud. Huvitav mäluauk slasheri kohta...

"Kalifornia" - see film oli nii sünge, et mulle tundub, et ta oli must-valge, aga ei olnud ju. Kaks kõrgema klassi taustaga haritud noort inimest teevad filmi Ameerika sarimõrvaritest ja et reisi kulusid katta, võtavad endaga kaasa ühe ebastabiilse white-trash paarikese. Mis võiks minna valesti? Pitt ja Lewis mängivad jälle nii pagana hästi. Tüdruk, kes päriselt tahaks olla ka nagu see haritud ja rikas neiu ja poiss, kes suudab neid ainult vihata ega suuda oma viha talitseda või milleks seda tehagi, niikuinii on nendesugustel kõik perses. Ma ei tea, arvustustes viidatakse talle kui psühhopaadist sarimõrvarile, aga mu meelest need asjad tal lihtsalt "juhtusid", ei olnud ta midagi ettekavatsetud plaaniga mõrtsuk. Aga hea film, näitab seda, kuidas me sageli oma tsiviliseerituses ignoreerime elevanti toas kuni on juba liiga hilja. 

"Romy ja Michele'i kooli kokkutulek" - lõpuks ka midagi lõbusat. Või noh, teoreetiliselt. Ma vaatasin toona neid Hollywoodi komöödiaid ikka lademetes ja eks seal paljudes oli ka mingi iva, see ilmselt kõige südamelähedasem. Kaks kunagist autsaiderit lähevad peole ja üritavad oma kunagistele ülevalt-alla vaatajatele muljet avaldada. Tegelikult jube kurb ju, ja kõik läheb neil mokka ka. Ja siis see suure kõhuga trad.wife ikka naerab su üle, kes omal ajal jalgpallikapteniga leivad ühte kappi pani ja isegi kui see kõik on suur fassaad, nad ikkagi naeravad su üle täpselt samamoodi nagu siis. Jah palun, kõigi koolikokkutulekute essents. 

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Saatsin lapsed põrgusse

Kui eelmine kord sai räägitud väljaskäimisest, ja peamiselt just noorte vaatevinklist, siis tegelikult on üks grupp noori, kellele kõik võimalused ei laiene ehk siis need päris alaealised, kes isegi vingerdades kuhugi klubisse sisse ei saa. Kuhu nemad lähevad, kui plaanis on 13. sünnipäev, batuudikas on tittedele ja oma koju seda karjuvat kampa kah ei taha? Heaks alternatiiviks on põgenemistuba, kus lisaks niisama (telefonides) passimisele saab end ja oma ajurakke ka natuke liigutada.

Ma ausalt öeldes ei teagi, palju neist alustanud põgenemistubadest veel tegutseb, aga Mikro teadis, et Escaper on kõige parem ja kuna ma olen ka ise seal käinud ja rahule jäänud, siis valisime selle. Mängudest sai valitud "Põrguväravad" ja "Ükskord Tokyos", selle järgi, milles varem käidud ei oldud ja ka raskusastme järgi. Väga hea, et need koos hirmufaktoriga mängude juures ära toodud on. Ma muidugi ei pannud tähele, et "Põrguväravad" hirmufaktoriga 4/5 on, aga traumat vist keegi ikka ei saanud :) Vist oma viga, et nime järgi tunduvad igasugu nukutoad ja hullude keldrid hirmsamad kui mingi põrgu, kus kuradikesed ringi kalpsavad. 

Kuna mõlemad minu lapsed käisid just "Põrguväravates", siis teise toa kohta ma paraku informatsiooni ei saanud. Käskisin karmilt mõlemil kogemused üles tähendada ja sain omalegi üllatuseks täitsa head vastused.

Toa legend: On aasta 1552. Sind ja sinu seltsilisi süüdistatakse ateismi levitamises. Kohaliku katoliku kiriku kõrgemad pead lasevad teid kinni nabida ning pokri pista. Läbi kambri seinte kuulete, et 60 minuti pärast toimub teie avalik hukkamine ning te otsustate veel teha viimased jõupingutused, et sellest kõigest elusana välja tulla. Järgneva 60 minuti jooksul avastate, et kirik varjab süngeid ja võikaid saladusi, mida kaitstakse oma elu hinnaga. Kas suudate enne timuka jõudmist tuua need saladused päevavalgele ja valesüüdistused ümber lükata? 

 

Ruumide paigutus oli hästi läbimõeldud ja nende vahel liikumine põnevaks tehtud - ei olnud mingit niisama luku avamist ja ukse lahti tegemist. Dekoratsioonid andsid samuti edasi konkreetset lugu, mitte ei olnud lihtsalt teemakohane mudru kohale tassitud. Palju oli ka pisiasjadele tähelepanu pööratud - võtmed, lühtrid, aknavitraažid ning ülesanded olid temaatilised, mitte suvalised mõistatused, mida vangikongis ajaveetmiseks lahendada. Kui ikka katoliku kirik, siis ka korralik piinapink ja mitte ainult mööbliesemena nurgas. Ja kui kirst, siis kasutamiseks, mitte niisama memento mori. Taustaks kõlas Gregooriuse koraal ja kirikukellade kumin. Ehk siis realistlikkuse saavutamisega oli pingutatud. 

Algas kõik pimeda keskajaga pimedas kaarikus, taustaks paganakeelsed rahvalaulud, seejärel süüdimismõistmiseelne rutiinne piinamine, peale piinamist kombekohane piht ning alles seejärel said teada, kas ees ootavad põrguväravad, taevariik või suudate kirikukogu haardest põgeneda ja munkade võikad saladused paljastada. 

Hirmus ei olevat olnud, aga no teismelised ju ongi surmapõlglikud - ehk sobiks see konkreetne ruum rohkem just vanemaealistele? :) 

Kui ma eelmine kord ise põgenemistoast vaevu välja sain, siis tekkis tegelikult see küsimus küll, et kuidas lapsed neis üldse toime tulevad, aga nii palju kui ma peotoast kuulsin, siis päris kogu aeg nad mängujuhi walkie-talkie küljes küll ei rippunud, et vihjeid saada. Samas on ju hea seegi, et juletakse abi küsida. 

Igatahes lapsed jäid rahule ja endalgi tekkis huvi taas mõnda põgenemistuba külastada.

 

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

Raamatuaasta 2025

Tundub, et raamatuaasta 2025 on lõpuks esimene aasta mu raamatukokkuvõtete ajaloos, mil ma saan esikümne kokku tõesti vaid sel aastal ilmunud teostest. Tegelikult olen ma lihtsalt lahkeks läinud  - sel aastal on maksimumhinde saanud suisa 22 loetud teost. Samas ei saa salata, et tõesti ongi hea raamatuaasta olnud. ERRi kokkuvõttest sain ma mitukümmend raamatut oma "peab lugema" listi ja mul pole isegi veel kõik eelmisel aastal kiidetud raamatudki loetud...Tahaks ka esile tuua sama, mida ERR-is nenditakse - Loomingu Raamatukogu sari oli sel aastal kuidagi eriti tugev ja kuldsari muidugi ka ning ei, mul ei ole nad kõik veel loetud. Seega järgnev pisike nimekiri on üsna meelevaldne ja vaid jäämäe tipp - nii palju alles ootab lugemist. Raamatud on lugemise järjekorras, mitte paremuse! Ahjaa, kokku sai loetud 117 raamatut, lehekülgi veidi alla 30 000, keskmine hinne 3,6. Erinevatel põhjustel jäi hindamata 8 raamatut. 

Margaret Atwood - Vanad beibed metsa sees

Atwood on nii äge kirjanik, sest ta suudab ja teeb absoluutselt kõike - ulmet, luulet, novelle, ajaloolist romaani jne. Enamasti teeb seda väga hästi ka. "Vanad beibed.." on jutukogumik, mis natuke kaldu tõesti vananemise suunas, aga mitte ainult, on ka eraldi väga vinge ulmeosa. Vananemise osa ilmselt autobiograafiline, Atwood vaatab tagasi oma pikaaegsele suhtele, mis paraku lõppes abikaasa siitilmast lahkumisega. Aga see kõik ei ole kuidagi sünge ja morbiidne vaid pigem soe ja hell meenutus, mis omakorda jälle sentimentaalsusesse ei kaldu. Hästi eluterve ja elujaatav suhtumine. Mõnus ja humoorikas lugemine ka nõmedatel aegadel.

 

Andrei Ivanov - Päevad

Ma olen ju Ivanovit varem ka lugenud, aga kogu aeg oli tunne, et ma päris hästi ei saa temast aru. Just nagu "Püha Tõnu kiusamine", kus juba tundus, et oo, ma saan pihta ja siis selgus, et midagi ma ei saanud. Vist. "Päevad" annab mu meelest veidike võtme Ivanovi teiste teoste mõistmiseks, siin on vihjeid ja seletusi, et kuidas ja miks, avatakse tausta ja ilmselt avatakse rohkem ka hinge, sest ikka päevaraamat ju. Mul on muidu üsna poogen sellest, milline on autor ja et see kuidagi tema loomingut mõjutab, aga siin oli nagu kasu sellest. Ega seda sisevaadet eestivenelase ellu väga palju ju pole, aga ma ei tahaks üldistada ka, see on siiski sisevaade ühe konkreetse eestivenelase siseellu, aga see on huvitav ja kohati silmiavav. Aga muidu jah, suht minu mõtted :)

 Simone De Beauvoir - Väga kerge surm 

Tegemist siis uustrükiga LR kuldsarjast ja seega ehk mitte päris "selle aasta raamat", originaalis ilmunud 1964, aga surm on ilmselt alati aktuaalne. Mulle meeldib siinne emotsioonivaba lähenemine, jätab enda tunnetele ja mõtetele rohkem ruumi. Meisterlikult kirja pandud ja keeleliselt väga nauditav lugemine. 
 

 

 

 

 

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Taas üks selleaastane pärl LR sarjast. Ma ei armasta maagilist realismi ja ma ei armasta õuduskirjandust, aga seda raamatut ma armastan. Mulle õudselt meeldivad ka Berit Kaschani sõnad selle raamatu kohta: "Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. " Jah, see on tõesti selline raamat, aga ma absoluutselt ei kahetse, et lugesin.
 

 

 

Stefan Zweig - Malenovell. Tunnete virvarr

Jälle LR, jälle kuldsari, jälle üks vana raamat, originaal 1942 seekord. Mulle tundub, et äkki, kui üldse selline asi olemas on, on minu lemmikkirjanik Zweig. See, kuidas ta kirjutab, millise empaatiaga, millise tänapäevaks "vanamoodsa" stiiliga, mis mulle mu lapsepõlve raamatuid meenutab ja samas millise meisterlikkusega intriigi üles ehitab ja millise täpsusega inimese psühholoogiat lahkab  - uskumatu ja muljetavaldav! Mida tean mina malest? Aga see novell räägib malest ja see on paganama põnev novell! Ja ootamatu, nagu ka "Tunnete virvarr" - ma ei loe eriti põnevikke, sest mulle tundub, et need on kistud tundeid täis ja ebausutavad, aga Zweig on põnevam kui põnevikud ja ehtne. 
 

 

 Édouard Louis - Kes tappis mu isa

Mu meelest vajalik raamat. Mu meelest on vajalik, et noorem põlvkond analüüsiks, miks on nende vanemad just sellised nagu nad on ja et see on suures osas ühiskond, mis meid vormib. Meil on erinev stardipositsioon ja stardikapital ning ei ole päris nii, et sinustki võib saada president. Võib-olla sinust võib, aga sinust kindlasti mitte, veel vähem sinust ja see ei ole koht, kus õlgu kehitada ja öelda, et "proovi siis rohkem". Seda "kõik olen oma kätega" oleme me kõriauguni kuulnud, värskendav on näha, et saab ka mõistusega. Kindlasti on see armastuskiri. 
 

 

 

Sally Rooney - Intermezzo

Siiani selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Ja mulle pole Sally Rooney varem eriti istunud, kuidagi põhjendamatu haip on tundunud. Aga see ei ole, see on päriselt väga hea. Olulised teemad, normaalsed tegelased. Ühiskonna ootustele vastamisest, teiste inimestega arvestamisest, sellest, kuidas me asju enamasti vaid oma mätta otsast vaadata oskame. Huvitav on see, kuidas ma tunnen ennast ära mõlemas meespeategelases, aga naistegelastes üldse mitte. Kas põhjuseks võib olla see, et autor kirjutas peategelased enda kogemusest lähtudes ja naised nii, nagu naisi enamasti kujutatakse - ennastohverdavatena? Võib vist öelda, et see on hästi intiimne raamat. Aga intiimstseenid ei ole põrgulikult piinlikud nagu need sageli olema kipuvad. 
 

Andrus Kasemaa - Minu kangelased

Sellest raamatust ma juba kirjutasin pikemalt siin. 
  

 

 

 

 

 

Han Kang - Taimetoitlane

LR sarja juurde tagasi, 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kang. Hästi masendav, aga samas väga meisterlikult kirja pandud raamat. Kindlasti on siin paljugi Korea ühiskonna spetsiifilist - töökultus näiteks, mille äärmuslikkust raamatuski veidi puudutatakse, aga kas pole just selline ühiskond see eriti arenenud ja tänapäevane? Kas see on see, kuhu me kõik teel oleme? Selle taustal aga nimetu äng, mida tunneb peategelane ja mida püüavad omal moel välja elada ka kõik ülejäänud ning see tühi ja kõle tunne selle kõige lugemisest. Enne raamatu lugemist, hommikul, kerkis mu ette küsimus, kuidas vähendada ühiskonnas üksildust. Vastasin esimese mõtte ajel, et tuleks kasvatada üldist inimestevahelist lähedust ja solidaarsust. Aga kas see tegelikult on reaalne? "Taimetoitlane" võib küll olla vaid hoiatusromaan, aga ega ta mingit positiivsust küll ei süsti, see tuleb endal üles leida. 

Guzel Jahhina  - Eisen

Sellest raamatust kirjutasin ka juba varasemalt pikemalt siin. Huvitav, et Punase raamatu sarjast on see tabelis sel aastal ainuke. See-eest milline - raamat filmist, mis mul siiani jookseb peas nagu film, enamasti midagi niisugust ei juhtu. 

 

 

 

 

 

Toon siinkohal ära ka kõik teised viiemehed/naised: Sandra Newman "Mehed" - Raamat, mis suutis välja vihastada nii liberaalid kui ka konservatiivid?! Kõva sõna, ma ütleks.
Mulle väga meeldis, kuigi algul olin pigem skeptiline, et kuhu see lugu lõpuks välja viib oma arvukate kõrvalepõigetega. Tagantjärele võin öelda, et väga-väga hästi kokku komponeeritud lugu, kus vähemalt minu jaoks oli kõigil kõrvaltegelastel mõte täiesti olemas. Põnevust jätkus lõpuni ja lõpp meeldis mulle samuti. Olin lugedes veidi ettevaatlik, et äkki autor ei suuda kogu seda kompotti lõpuks arusaadavalt kokku tuua, jääb mingi mitmetimõistetavus vms, aga ei. Ka see autorivastane vihakampaania läheb nii kenasti teemasse, kuigi autorist endast on muidugi kahju.
Neid solvumist tekitanud teemasid ma isegi ei kommenteeriks, mu meelest naeruväärne mõlemalt poolt, aga ilmselgelt äärmiselt trendikas. Jáchym Topol "Saatana värkstuba" - eelmise aasta LR. Kartsin algul lugeda, aga tegelikult oli imehea must huumor ja ülevõlli iroonia. Loomulikult julm, aga me pole ju ometi läänelikud lumehelbekesed siin post-sovjetis. Sofi Oksanen "Samasse jõkke. Putini sõda naise vastu" -"Miks vastupanu Vene armeed ikka ja jälle üllatab? On raske mõista, et keegi võiks austada midagi, mis sinu enda jaoks on täiesti võõras kontseptsioon. On raske mõista, miks keegi peaks oma verega kaitsma midagi, millel pole vähimatki väärtust: olla Venemaast väiksema riigi kodanik." Intelligentse inimese juttu on hea lugeda, iseasi, kas just rahustav. Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" - lõpuks sain kätte selle kolme aasta taguse LR-i menuki. Mina sain targemaks küll. Lisaks samad sõnad, mis Oksase kohta. Nina Lykke "Surmahaigus" - soovitasin seda raamatut oma emale, aga ta tegelikult teab seda kõike juba ehk siis perearstinduse argipäev nii nagu see on. Tamara Petkevitš "Tähtede ja hirmu taustal" - sellest (ja mõnest eelnevalt mainitud) raamatust sai natuke muljetatud siin. Lilli Promet "Primavera" - ema ütles kunagi, et Promet on eesti parim kirjanik, mu esimene tutvus temaga ja ausalt öeldes võttis suu ammuli küll. Sellisel ajal kirjutati selline raamat ja veel avaldati ka - kuidas see võimalik oli? Absoluutselt tänapäevane lugu nõuka oludes. Meenutas natuke Maarja Kangrot. Andreï Makine "Sõber armeenlane" -  Moodsa Aja sarjast imeilus armastuslugu jubekoledates oludes. Armin Kõomägi "Taevas" - varem Kõomägi mulle eriti istunud ei ole, aga see meeldis väga, mu meelest oli iroonia siin omal kohal. Johanna Venho "Sügisraamat" - mulle hirmsasti meeldis ja tegi veidi kadedakski see Tove Janssoni elu seal saarekesel, selline soe ja mõnus raamat, jättis hea tunde (erinevalt mõnest teisest lemmikust). Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist" - Veel üks soe raamat: Kummaline ehk, aga mulle mõjus see raamat kuidagi hästi sooja ja armastavana, mida ma üldse ei eeldanud. Pealkiri ju parajalt provokatiivne ja kaanepildil ka pigem jõulisena mõjuv autor. Mõttemänguna - ehk oleks tõesti pidanud tagumiku kaanele panema - sellise sooja virsiku? :)
Harva kohtab nii palju üllatavaid mõttekäike kui Sveta arvamuslugudes, ikka väga paljudes kohtades kogesin ahhhaaa!efekti - et mina poleks tõesti niimoodi mõelda osanudki, aga vabalt, jaa, täitsa lahe, ka nii võib ju! Väga avar ja avardav lugemine. Andra Teede "Lind ei ole" - tegelikult see on kenasti aastal 2025 välja antud, aga kuna ma muud luulet ei jõudnudki lugeda, kuigi plaanis oli, siis edetabelisse ei pannud kui "aasta parimat luuleraamatut", sest noid teisi ma pole ju lugenud veel. Aga see oli päriselt ka hea, kartsin, et on kaebelaulud nagu mõned on leidnud, aga mu meelest ei olnud, pigem kah soe ja lootusrikas lugemine - "üksi posti otsas on alati parem" - selle võiks särgile trükkida. Selline normaalne poweriga luule, mitte mingi arusaamatu soigumine lilledest ja liblikatest. Antagu mulle andeks, aga mõni selleaastane esiletõstetu mulle katkendite põhjal just nii näis. 

Oli vist hea raamatuaasta küll? Ma käisin isegi raamatuaasta vaipa tikkimas, muide. Mina. Tikkimas. Ok, ma tikkisin tegelikult ainult logiraamatusse, vaipa ennast ei julgenud, vaatasin, mida teised teinud olid ja kartsin, et solgin veel midagi ära. Maru äge asi oli see ikka, milline töö ja milline tulemus! Palju andekaid inimesi.

Aasta 2025 parimad plaadid, esikümme

Tagumised kümme ja üldine sissejuhatus on siin.

10. LEAP - Entropy

LEAP oli üks neid bände, kelle EP-d ma eelmisel aastal kiitsin. Kui EP sisaldas kuut väga head lugu, siis sel aastal ilmus neil 11 looga debüütalbum, mis on samuti väga hea. Huvitav kohe, miks nad kuulsamad pole, sest nad isegi näevad suht efektsed välja. Korralik rock, mis pole veel jõudnud igavaks minna või eksperimenteerimise sohu ära eksida. 

9. Headstones - Burn All the Ships

Kanada rockbänd aastast 1989, mis läks 2003 laiali ja tuli uuesti kokku 2011. Mina olen neilt ainult uuemat kraami kuulanud, sest vanemaid asju lihtsalt Spotifys pole ja seetõttu ma ei teadnudki, et tegemist on nii vana ansambliga. Ise oleks üldse pakkunud, et iirlased, miski neis meenutab iiri punki mulle, kasvõi see sagedane meretemaatika nende lugudes. Laulja hääl on super. Meenutab natuke Walking Papersit, keda ma alati ette kujutan ülbelt oma lauluteksti välja sülitamas. Kui ma oleks mees, peaks mul selline hääletämber olema või ei oleks mingit mõtet mees olla. Üks osa minust kujutab muidugi ette ka, et ta näebki välja nagu Headstonesi laulja või siis see teine kurja näoga mees sealt bändist. Bänd kui egotripp ühesõnaga.  

8. The Good The Bad and The Zugly - November Boys

Ajakohast Norra punki. Mu meelest nii tore bänd, aga kui ma oma "November boy"le mõnda nende lauluteksti tõlkida üritasin, siis too ainult mühatas. Kindel märk, et novembris sündinud...Mulle küll infantiilne nihilism meeldib - süsimust huumor ja Euroopa parimad laulupealkirjad nagu nad ise end iseloomustavad. Videosid neil eriti pole, vähemalt uutest lugudest, panen ühe live-lindistuse, mis muidugi kuigi hea kvaliteediga pole, aga melu annab edasi. 

7. The Birthday Massacre - Pathways

Taas üks mu vanu lemmikuid, kelle iga plaat on oodatud. Seekordne oma kaheksa looga on päris lühike, aga siiski äratuntavalt The Birthday Massacre. Nende võlu vist ongi see, et saad, mida eeldad. Kanada elektroonilist gooti-rocki. Aga ega ma nende plaatidel vahet küll ei teeks, kui keegi küsiks, et mis plaadi lugu on. Jällegi, ühegi uue loo videot ei leidnud, panen live-esinemise. Lauljatar Chibi on muide 48, kui kedagi huvitab tema vanuse ja seeliku pikkuse korrelatsioon :)

6. Ministry - The Squirrely Years Revisited

Võib ju vaielda, kas see on ikka uus album, sest tegemist on tegelikult Ministry esimese, 1983. aastal välja antud albumi reinkarnatsiooniga, aga kui teada, missuguseid kavereid Ministry teiste lugudest teinud on, siis võib arvata, et nad enda omadelgi ei jäta kivi kivi peale. Eriti veel sellest albumist, mida Al ise aastaid vihkas, sest see oli plaadifirma arusaam Ministryst (kui kenast klanitud boybändist), mitte aga tema enda tahtmine. Vahepeal sai Al vanaks ja otsustas minevikuga rahu teha ning esitas neid lugusid uues kuues lausa live's. Kui mina suutsin vanas versioonis neist ainult ühte (I'm Not An Effigy) kuulata, siis suure käbiga orava (vihje albumikaanele) versioonis kõlab kõik hoopis paremini. 

Mulle nii meeldib, kuidas Ministry on selle, algselt ilmselt lihtsalt armastusest rääkiva loo kenasti poliitiliseks keeranud.

5. Niis - NIIS WORLD

Üks uutest avastustest sel aastal. Arvasin miskipärast, et ka sealt Aussiepungi listist, aga hoopis L.A.-st pärit punkaritega tegu. Naisvokaaliga vanakooli hardcore. Väga hea, väga värske ja kaasahaarav.  

4. Morgan Wallen - I'm The Problem

On küll probleemne jah kui tüüp laseb välja järjekordse 37 looga plaadi ja kohe peale selle veel paar singlit, mis "plaadile ei mahtunud", siis ikka tuleb sealt vähemalt ühe normaalse plaadi jagu väga head muusikat. Lapsed öögivad, et ema seda õudset rassisti kuulab ja no ma isegi tegin veidi uuringut internetis, kuid nagu ikka, otse kellelegi näpuga näidata ei oska ja kuulan süüdimatult edasi, sest muusikat ta teha mõistab, sellist, mis korralikult kummitama jääb.  

3. Ghost - Skeletá

Jätkame siis vihatumate bändide sektoris. Ei, mina ei tea, miks. Sleep Tokeni menust ma tõesti aru ei saa, Taylor Swift on uus Lana ja väga hea, et on, aga tabelisse mahtus neist siiski vaid Ghost. Minu meelest on see suurepärane album. Siin on huumorit, siin on õõva (make Latin scary again!) ja see on suursugune. 

2. Viagra Boys - viagr aboys

Viagra Boysi armastasid kriitikud ka, nii et siin pole õnneks midagi häbeneda. Kas võib öelda, et nende kõige kommertslikum plaat, sest siin on mu meelest vähem sellist eksperimenteerimist, mida üldse kuulata ei kannata? Muusika redditi ussiaukudest ja jäneseurgudest. Kes veel teeks loo sellest, kuidas ta kaaslane rabalaiba peale armukade on? "Man Made of Meat" on üks mu selle aasta hümnidest (teine on Panic Shacki "Lazy"). 

1. ALT BLK ERA - Rave Immortal

Õed Nyrobi ja Chaya Nottinghamist, Inglismaalt. Ei ole ilmselt rave üldse, ega ma mingit reivi ei kuula siis. Mõjutusi arvukatest stiilidest: pop, rock, elektroonika, DnB. "Rave Immortal" on nende debüütalbum. Selline värskendav, otsapidi 90ndad, aga samas ka tänapäev. Paneb jala tatsuma küll. Isegi Wheatus tegi ühel nende loo versioonil kaasa. Segu mingitest asjadest, mille kohta sa ei teadnudki, et need kokku sobida võiks. Täiega bänger album. 

Vot selline aasta siis seekord. Ikka täitsa toredaid asju tehti. 

Aasta 2025 parimad plaadid, kohad 20 - 11

Teate, ei olnud nagu kõige edukam muusika-aasta mu meelest. Eelmine aasta oli muidugi siiani ajaloo edukaim ka nii kuulamiste kui suure hulga meeldimiste poolest, sellega oligi raske rinda pista, aga ikkagi. Vaevu sain 20 lemmikplaati kokku. Kuulasin kuni tänaseni 25 628 lugu ehk keskmiselt 71 lugu päevas, eks neid natuke jõuab veel lisanduda. Võrdlesin nagu ikka oma lemmikuid ka kriitikute omadega ja kui paar asja ka klappisid, siis hästi palju oli sellist, mida ma küll kuulasin, aga mis mingit muljet ei jätnud. Ma nimesid ei nimeta, aga see tõesti üllatas. Mul oli aasta, mil isegi varem meeldinud artistide uued üllitised enamasti ei liigutanud, üksikute eranditega. Palju oli plaate, kus paar väga head lugu, aga ülejäänu jättis täiesti külmaks. Neist mõni sai tabelisse, mõni ei saanud, valik oli selline üsna juhuslik. Eesti muusika osas tuli sel aastal täielik nulliring. Areen nimetas punkbändi Skoone albumi lausa aasta parimaks plaadiks. Aga noh, hakkame siis pihta.

20. mgk - lost americana

Vist kõige popilikum plaat nimistus. Endine räppar Machine Gun Kelly, hilisem pop-punkar mgk (sest nimi olla mõnedele liiga vägivaldne tundunud), kes vahepeal taas räppima püüdis hakata, on nüüd kuhugi sinna vahepeale maandunud ja rohkem poppi kui punki tegema hakanud, aga natuke lunastab teda viie aasta taguse läbilöögialbumi "Tickets To My Downfall" uus väljalase, mille peal olnud kolm uut lugu viiest lisanduvad "lost americana" headele lugudele ja upitavad mgk tabeli 20. kohale. 

19. Spiritworld - Helldorado

Las Vegasest pärit kõrbehevikate kolmas album ei üllata enam nii palju kui kaks eelmist, aga on sellegipoolest väga hea. Cowboy-metal. Sobiks kenasti mõnesse Tarantino filmi. Vaadata neid muidu hästi ei kannata, mingi häiriv vastuolu on tüüpide välimuse ja muusika vahel, mida nad teevad, aga võib-olla see on taotluslik. 

18. Arch Enemy - Blood Dynasty (Expanded  Deluxe Edition)

Ma avastasin Arch Enemy enda jaoks alles sel aastal ja otse loomulikult teatasid nad kohe peale seda, et laulja ja bändi teed lähevad lahku.  Tegu siis peaaegu 30 aastat vana Rootsi meloodilise death metal bändiga, mille algne vokalist oli mees, aga peale teda on olnud kaks naislauljat, kellest viimane siis aastast 2014 kuni 2025. Mulle meeldis just viimase aja kraam ja iseäranis viimase plaadi laiendatud versiooni lisalood (seepärast see ka eraldi ära märgitud albumi nimes). Ausalt öeldes ei saanud ma algul isegi pihta, et tegu võiks olla naisvokalistiga. On ikka mõnele häält antud. Mulle meeldib, et on meloodiline ja et sõnadest saab aru. Aeglasemad lood ei paku väga pinget.

17. Bush - I Beat Loneliness

Bush on mu vana lemmik, kelle kuulsaim plaat ilmus legendaarsel 1994. aastal ja kuigi ERR-i tabelis kirjutati, kuidas olla ikka piinlik vanu bände fännata, aga isegi sinna tabelisse mahtusid sel aastal plaadi ilmutanud Pulp ja Suede ära (keda ma mõlemat kuulasin, aga kes meelde ei jäänud), siis mina tooks "vanuritest" esile hoopis Richard Ashcrofti, kelle uue plaadi mõned lood olid väga head, aga tabelisse mahtus mul neist vaid Bush.  Ei ole nende parim plaat, aga on siiski hea. 

16. Creeper - Sanguivore II: Mistress of Death

See imelik surmast inspireerit inglise bänd, kelle ma paar aastat tagasi avastasin ja kelle toonasele albumile sel aastal teine osa ilmus. Ma ei ütleks üldse, et nende muusika on punk, aga last.fm-is ta miskipärast horrorpungiks nimetet on. Hirrmus hea ja samas ka ilmselt cringe. Gooti emo, kes pihku irvitab?

15. HEALTH - CONFLICT DLC

 L.A. noise bänd HEALTH avaldas oma uue albumi alles detsembris. Senini pidasin selle aasta parimaks väljalaskeks antud stiilis HEALTHiga koostööd teinud SIERRA VEINSi ja tema albumit, aga HEALTHi album on siiski ühtlasemalt tugeva kvaliteediga. Õõnes ja õudselt ilus muusika. 

14. MUDRAT - Social Cohesion 

Aasta algul sattusin Austraalia pungi playlisti peale ning avastasin sealt palju head, muuhulgas MUDRATi, kelle muusikas põimuvad punk, hip-hop ja sotsiaalsed teemad. Sel aastal ilmus tema debüütplaat, mille energia mulle väga meeldib. Lisaks on tal väga toredalt provokatiivne hääl, millega "free free Palestine!" karjuda ja muud.  

Kuna MUDRATil videosid väga pole, siis panin siia ühe tema live-esinemise, kus on näha ka tore viipekeeletõlk. Millal te viimati mõne bändi laval viipekeeletõlki nägite? :)

13. VIIZERO7 - Cemetery Scum

Veel põrandaalust muusikat. Kui Spotify mulle seda VIIZERO7 mängima hakkas imestasin isegi, et kes see veel on. Siis selgus, et tegemist on artistiga "formerly known as Deijuvhs". Mitte et teie tedagi teadma peaks, aga no mina olin seda Deijuvhsi varem kuulanud (ja mõelnud, mida lolli esinejanime...mitte et VIIZERO7 parem oleks). Instas on tüübi nimi Big Narco hoopis - võta sa nüüd kinni. Inglise hoodpunk ütleb noormees ise enda kohta. Et siis jah, nii underground mees, et on kohe. Ja laulab sellistel gootiteemadel üldiselt. Aga täitsa kenasti laulab. 

Vaatan, et oma uue plaadi ainsa video on ta ikka vana nime alt veel teinud. 

12. Turnstile - Never Enough

See on siis üks neist plaatidest, mis ka kriitikutelt kiitust sai. Mulle meeldis nende eelmine plaat rohkem. Õigemini sellelt viimaselt plaadilt meeldisid mulle väga ainult kolm lugu, aga neid sai kuidagi nii palju kuulatud, et kuulamiste topis oli Turnstile lausa top10-s sees. Ma olen teda palju kuulanud, aga ma ei mäleta rohkem kui kolme lugu? 

11. Sodom - The Arsonist

Esikümnest esimene väljajääja on vana hea saksa thrash legend Sodom. Mulle on nad ikka meeldinud ja kuigi nad vist üldse mingi huumoribänd pole, siis näiteks üks mu lemmiklugusid neilt on Jabba the Hut, mis on ju ometi nii nunnu. Noh, siis vaatad bändi fotot ja enam nii nunnu ei ole. Aga viimane plaat on korralik andmine ometi. 

Kümme esimest järgmisel korral!

Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

"Nukumaja" Vanemuises

Tuli meelde, et vahepeal sai teatris käidud ja ei olegi muljetanud sellest. Etenduse valik oli omaette triangel, sest pidime leidma sellise, mis sobiks viiele erinevale inimesele - nii koht, aeg, hind, temaatika ja no et pileteid ka oleks. Vahepeal tunduski see juba võimatu missioonina, oma panuse andsin sellega, et keeldusin Pärnu Endla "Nukumaja" külalisetendusest kuna kirjelduses räägiti, et lavastuse teema on vaimne vägivald ja ma tõesti ei taha ennast teatris piinata. Peale seda avaldust pidin muidugi teisi veenma, et ma ei ole tegelikult ka "tordiga näkku-jalaga peppu" jantide austaja, lihtsalt võiks äkki ilma vägivallata. No lõpuks leidsime ikka sobiva - "Magavad mehed" Vanemuises. Jajah, selle kirjeldus ütleb, et teravam versioon Edward Albee’ kultusnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga ega ma teada saanudki, kui vägivaldne see etendus oleks olnud, sest esmakordselt elus juhtus nii, et etendusepäeva hommikul saime sõnumi, et "Magavad mehed" jääb ära näitleja haigestumise tõttu ja on asendatud etendusega "Nukumaja". Mulle ei tulnud tol hetkel üldse meelde, et see on sama etendus, lihtsalt teise teatri repertuaarist (huvitav iseenesest, et kaks Eesti teatrit samal ajal sama tükki etendavad), millele ma varem veto olin pannud.

Kohale minnes selgus, et üks meist oli tegelikult seda Pärnu teatri varianti juba vahepeal näinud, aga õnneks ta ei protesteerinud, et ka Vanemuise oma vaadata. Kuigi jah, peale esimest vaatust läks ta minema, sest Endla oma olla parem olnud (Avandi sobinuvat meespeaossa paremini kui Mähar). Esimene vaatus oli minu jaoks ka segadus kuubis. Eriliselt üllatas kui sain vaheajal teada, et see ongi ju see vaimsest vägivallast rääkiv "Nukumaja", mida ma näha ei tahtnud, sest mulle tundus esimese vaatuse põhjal, et tegemist on kohmaka komöödiaga. Lisaks arutati palju mingi finantsilise avantüüri üle, millest ma ka aru ei saanud, sest rääkige rahast ja ma jään kohe magama. Pärast küsisin kindluse mõttes L.-lt üle, et milles see rahateema täpsemalt seisnes ja tema väitis samuti, et päris aru ta ei saanud. Võib-olla oleme lihtsalt lollid ka muidugi. Tegelikult olin ma siiski ette valmistunud ja teadsin, et tegemist on 1879. aastal esietendunud norra klassiku Henrik Ibseni näidendi uusversiooniga, mille toonane šokiefekt seisnes siis selles, et naine jätab lõpus oma pere maha. Toompere seenior lavastajana oli tegevuse aga tänapäeva toonud ja ma ei ole kindel, et see päriselt töötas. Näiteks L. ei saanud sellest üldse aru ja imestas, et milleks sellised aegunud probleemid, tema jaoks arusaamatu etendus, kes ometi tänapäeval niimoodi elaks jne. Ma usun, et kindlasti on ka tänapäeval selliseid suhteid, aga kuidagi segapudru tänapäevast ja aegadetagusest tundus see kõik mulle ka. 

Minu jaoks oli kummaline veel see doktor Ranki tegelaskuju. Too, kes Pärnu Endla lavastust näinud oli, kommenteeris, et seal olla Ranki noorem näitleja mänginud (Tartus mängis Aivar Tommingas) ja tema sõprus meessoost abielupoolega ning armumine naispoolde olevat usutav olnud, Vanemuises ma seda ei tajunud. Põhihäda minu jaoks oligi see, et tegelased ja nende suhted ei olnud minu jaoks kuidagi usutavad või loogilised. Võib-olla oleks rohkem olnud kui tegevus olekski jäänud aega, millal Ibsen selle originaalis kirjutas. 

Teine vaatus oli selgem ja suutis välja tuua etenduse tuuma ehk siis ma sain aru, milleks see kõik. Üldiselt aga oli see siiski Maarja Johanna Mägi soolo seal, teised mõjusid pigem statistidena. Ideel oli jumet, aga teostus lonkas mu jaoks. Väga huvitav oli kuulata pärast etendust teiste inimeste arvamusi, enamasti seda ju ei kuule, aga seekord olime viiekesi ja igaüks sai arvamust avaldada. No ja arvamused olid seinast seina. Meesterahvas, kes oli Endla varianti näinud läks poole pealt ära nagu ma mainisin, talle üldiselt meeldis, lihtsalt Avandiga variant olevat nii palju parem olnud, seda kiitis ta ülivõrdes. Teine meesterahvas ei olnud üldse rahul, sest milleks selline aegunud teemapüstitus? Naisterahvas nr 1 ütles, et üks parimaid lavastusi, mida ta üle pika aja näinud on. Naisterahvas nr 2 leidis, et äärmiselt masendav, tal tuli lausa nutt peale, sest meenusid kõik sarnased lood päriselust (vrdl meesterahvaga nr 2, kes leidis, et polnud absoluutselt aktuaalne!). Tema tajus etendust just sellise vaimse vägivalla presentatsioonina, mida mina olin kartnud, aga ei tajunud üldse. 

PS. Huvitav oli veel see, et teater oli ikkagi rahvast täis, kuigi asendusetendus ja soovi korral oleks raha tagasi saanud. Oli ka bussitäis teismelisi, kelle jaoks tundus see etendus isegi sobivam olevat kui originaal "Magavad mehed", millele neil ilmselt pilet oli. Mu meelest keegi mainis, et "Nukumaja" olevat keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Kuidas nad sinna asendusetendusele siis sattusid? Reorganiseerusid paari tunniga? Noh, noorte arvamust oleks ka kuulda tahtnud muidugi. 

Guzel Jahhina. Eisen

Minu kui täieliku filmivõhiku jaoks oli see raamat vägagi huvitav ja hariv, soovitan soojalt lugeda, kui ka Eisensteinist varem midagi ei teadnud. Mina ei teadnud. Palun kergemat karistust. 

Muidugi olin kuulnud tema filmist "Soomuslaev Potjomkin" - et see on kuidagi ikooniline ja oluline linateos, aga ise seda näinud ei ole. Koolis ju filmikunstist ei räägitud üldse. Huvitav, kas näiteks varem oleks räägitud, oli ju filmikunst Nõukogude Liidus ometi kunstidest ülimaks kuulutatud? 

Isa vaatas neid hirmsaid vene sõjafilme küll, mustvalgeid, kus raudrüüdes üksteist mõõgaga udjati  - vabalt võis mõni neist "Aleksander Nevski" või "Ivan Julm" olla. Oot, viimane keelati ju ära, see ei saanud vist olla. Eisensteinil oligi rohkem seda, mis ära keelati, kui seda, mis tunnustust leidis. Sattus sellisele ajale elama. Ometi äärmiselt huvitav tegelane ja huvitava elukäiguga. Mis mees see klounivälimusega 152 cm pikkune tegelane oli, ei saa me ka raamatust täit sotti, õnneks. Autor ei topi teda kuhugi kindlasse lahtrisse ära ja selle eest kiidusõnad. Raamatus põimuvad erinevate tegelaste lood ka omavahel ja muidugi kõige taustal Stalini aeg, millest enam tõesti lugeda ei tahaks, aga samas on justkui kena, et keegi veel jõuab selle õudusi maailmale avada, iseasi, kas keegi kuulab ka. Samas ei ole raamat sugugi vaid sünge, siin leidub kõike, päris palju huumorit, situatsioonikoomikat, kunsti, ilu - leidis ju Eisen ise ka, et tema alter egoks on kaks ühtesulanud klouni - naljakas ja kurb. Autor ei anna peategelasele ka mingeid hinnanguid, taas väga tänuväärne. Õudsed on need biograafiate põhjal kirjutatud ilukirjandusteosed, kus inimest paika pannakse, siin midagi sellist ei ole. Lugeja võib ise otsustada või otsustamata jätta. Ma valisin viimase. 

"Soomuslaev Potjomkinist" veel natuke. Mul hakkas kohe kõhe, kui tuli juttu, kuidas selle võtmestseen on filmitud Odessas treppidel. Üks kõige mõjuvõimsamaid stseene filmikunsti ajaloos. Jah, muidugi, need trepid on iga tolleaegse Odessa-reisi must-valgetel fotodel olemas (vanemaid ikka kupatati sinna mingitele töö- ja puhkereisidele), aga mina pole seal iial käinud. Aga ma näen sarnaseid treppe sageli unes. Tekkis kahtlus, et äkki ma ikka olen kuidagi õrnas eas seda hirmsat tapastseeni näinud ja see on mingi alateadvuse meenutus. Siin Redditi lõimes räägitakse pikemalt selle stseeni olulisusest. Et jah, tänapäeva vaatajale tundub see kõik pigem koomiline ja ülenäideldud, aga aasta oli siis 1925. Kogu see käsitöö osa filmi montaažis on ka üks raamatu muljetavaldavamaid osi. 

Teisalt hakkasin mõtlema, palju sellest kõigest alles jääb. Mina ei ole neid filme näinud, L. polnud kuulnud ka. Palju järgmises põlvkonnas on neid, kes teda teavad. Ja see oli kõigest 100 aastat tagasi. Raamatud kuidagi vananevad paremini mu meelest.