Kolmapäev, jaanuar 27, 2016

Me oleme kaup, kõigel on hind

Otsustasin raamatukogus miskipärast, et annaks Beigbederile teise võimaluse. Hetkel olen tema raamatuga "17,90 €" alles 65. leheküljel, kuid juba ajab see raamat mind nii vihale, et kohe pean kirjutama sellest.
Ma saan aru, et Beigbederi peategelane ongi vastikuks kirjutatud, kuid samas kui tõmmata paralleel Beigbederi kaasmaalase Houellebecq'i tegelastega, kes samuti meeldivusega ei hiilga, siis erinevalt H-st ei tekita B. omad mitte mingisugust sooja tunnet. No H. ju kirjutab ka vastikutest tüüpidest, kuid neile on alati võimalik kaasa tunda ja kaasa elada, nad on oma vastikuses kuidagi "soojad", B. mõlema loetud raamatu peategelane on aga lihtsalt üks nõme elukas. "17,90 €" räägib loo copy-writeritest ja reklaamimaailmast. Seekord ei võta ta ette lihtsalt ühte nõmedat meest ja tema suhet (mida ta kõigile üldistab) nagu raamatus "Armastus kestab kolm aastat", vaid üritab haarata kogu kapitalistlikku ühiskonda ja selle probleeme. Ma ei tea, mis maailm see on, mida Beigbeder kirjeldab, sest minu meelest mina küll selles ei ela. Ilmselt ma olen siis vist õnnelik inimene, sest nagu Beigbederi anti-kangelane arvab, siis "õnnelikud inimesed ei tarbi". Tarbimine käib siin maniakaalses vormis, pidevalt tuntakse iha uute asjade järele, isegi kui selleks vahendeid ei ole, pidevalt tuntakse kadedust, haiglast tungi omada ja end üha uuemate mudelitega üle kuhjata. Kõike mõõdetakse materiaalses mõõdupuul. No minu jaoks on selline maailm liiga groteskselt üle võlli. Houellebecqi maailm on ka alati üle võlli, kuid see on kuidagi usutavam, sest kogu mängu ei mängita ühe kaardi peale. Mulle tundubki, et B. oleks justkui vaese mehe H. Või vähemalt punnitab ta kangesti, et kirjutada nagu H. aga vähemalt minu silmis ei taha see eriti õnnestuda. Loomulikult tarbime me kõik, kuid selline asjadele keskendumine ning enda pidev halvasti tundmine selle tõttu, et sul ei ole kõige uuemat IPhone'i mudelit, on siiski omane vaid teatud kitsale inimgrupile, mitte ühiskonnale tervikuna. Võib-olla raamatu lõpu poole selgub, et peategelane lihtsalt elab sellises mullis, kus vaba tahte on täielikult allutanud reklaam? Igatahes praegu on seda halamist tüütu lugeda. Ei ole see ilm nii hukas midagi.
Uskumatu väite esitab Beigbeder leheküljel 57: "Üheksakümmend viis protsenti inimestest nõustuksid tuhande viiesaja euro eest voodisse minema. Ilmselt umbes poole summa eest võtaks ükskõik milline tibi sul suhu." Ehk siis täpsustatud variant mõttekäigust "igaühe jaoks on hind olemas". Ma ei saa nüüd aru, kas selle lausega üritab Beigbeder demonstreerida, et tegelikult teeb ta ju nalja, sest nii loll ei saa keegi olla või ta tõesti mõtlebki nii? Missugune keskmine normaalselt eluga hakkama saav inimene oleks nõus end nii odavalt müüma? Suhu võtma poole odavamalt? Halloo!? Sellise summa eest ei saa korralikku kasukatki! Ma ei tea, mina ei mõtle küll esimesena sellele, et kui palju asju ma selle summa eest osta saaksin, vaid ikka seda, mida ma sellise näruse summa eest ära annaksin. Kas minu väärtus võiks olla 1500 eurot? Hell no! See summa peaks olema niivõrd üle võlli, et ma nõus oleksin. Kümme miljonit? Ei, see on siiski veel täitsa kujuteldav hunnik raha. Sada miljonit? See on juba reaalselt sinnakanti, millest võiks rääkida. Suhu ei võtaks selle summa eest ka. See sada miljonit oleks silmad kinni, pimedas toas, kalana lamades. Suudlemine, suhu võtmine ja muu selline liig intiimne tegevus jääks kindlasti ära. Ehk siis ma ei suudaks küll kuidagi mõelda, et ah, teeme ära, mis see siis ka pole, saan ju endale siis uue telefoni osta ja saapad ehk ka, muuks küll väga ei jää, aga äkki keegi teeb veel hea pakkumise. Selline mõtteviis eeldaks ju enda väärtuse täielikku mitte kaalumist. Olulised on vaid asjad, mida endale lubada saan. Ma ei usu iialgi, et 95% inimestest nii lollid lambad on. See on ju sama hea, nagu see eile FB-s levima hakanud test "ainult 4% inimesi suudab selle ära teha" - peale vaadates saad juba aru, et pigem 4 % ei tee seda ära, aga inimesed ikka kilkasid, et näe, ära tegin.
Ehk siis Beigbeder püüab kangesti küüniline olla, aga ajab kogu loo liiga üle võlli, liiga ebausutavaks ning see pole enam üldse lõbus. Mis sa ikka loed, kuidas üks loll rabeleb. Kui keegi kunagi kommenteeris, miks lugeda raamatuid erinevast kultuuriruumist pärit inimestest, see ju ei kõneta, siis ma pigem leian, et enne kõnetab mind kuskil Mongoolia stepis elava rändhõimu liige, kui temas on olemas inimesele omane mõtlemisvõime, kui keegi eurooplane, kellel minu jaoks tuntavaid mõtleva inimese tunnusjooni üldse pole. 
"Rahvusvaheline bestseller, vaimukas jutukas sentimentaalsest möllumehest moodsas maailmas" Ma vist ei ela selles moodsas maailmas siis. Kas näiteks Villu Parvet seikleb ka selles samas "moodsas maailmas"? Mul mingeid paralleele viskas. Aga ma loen vist raamatu lõpuni, sest tahaks teada, kas sellega tõepoolest tahetakse midagi öelda ja kui tahetakse, siis mida. Õudne on muidugi see, et selline raamat bestseller olla saab - järelikult peaks osa inimesi sealt leidma midagi samastumiseks.
Neile ka ei meeldinud:
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Neljapäev, jaanuar 21, 2016

Ahistamisest...ja saarmast

Rents siin rääkis natuke ahistamisteemadel ja ma oleks ka tahtnud esimese hooga imestada, kuidas mind keegi kunagi ahistanud ei ole (no välja arvatud need (pool)asotsiaalsed olendid, kellel on vaba voli kõike ja kõiki kommenteerida, aga nemadki on enamasti viisakuse piiridesse jäänud), aga siis tuli paar asja ikka meelde.
Kõigepealt alles mõni aasta tagasi katsus keegi mees klubis mu tissi. Täiesti ootamatult rabas mind niimoodi, mõtlesin, et nüüd peaks vist see koht tulema, kus ma tüübile kõrvakiilu annan, aga kuna tüüp oli niivõrd paks, kole ja purjus, mõtlesin, et las tallegi jääb mõni rõõm siin elus. Pealegi tajusin, et kui mina siin ärplema hakkan, võidakse hoopis mulle turvamees kutsuda ja asi polnud seda väärt.
Ainuke minu hinnangul tõsisem intsident juhtus ajal, mil ma olin 16. Läksin ma siis mingile tollal populaarsele diskobändide suvetuurile Lauluväljakule. Ma ei tea, kellega ma sinna sattusin, aga mingi hetk olin igatahes üksi ja hakkas igav. Sel hetkel hõikas keegi noormees mind eemalt. "Oi, äkki juhtub midagi põnevat!" nagu ikka teismeline mõtleb, läksin siis kutsuja juurde. Ei olnud põnev, labane "õu, keppi tahad vä?" kõlas hoopis. Siinkohal tuleb mängu see, et mina olen üks lõvikonservi söönud hiir, kes sellises olukorras selga keerata ei mõista, vaid oma au kaitsma asub (sest In Every Generation There Is A Chosen One, ja mina olen Buffy, vähemalt oma peas). Mul oli kaasas vihmavari, suskasin sellega kepivenda rindu ja käratasin: "Ma kepin sind ennast sellega!" Millegipärast ei võtnud tüüp mu musta huumorit omaks ja murdis vaese vihmavarju pooleks. Lõugas veel, et "kuradi lits" ja muud sellist. Ma oleksin hea meelega jäänud sinna veel vaidlema selle üle, kas ma ikka olen lits, aga tüübi kõrval muidu vakka püsinud sõber ütles mulle, et ma jalga laseksin, sest muidu võib ta sõber mulle midagi halba teha. Ainult selle sõbra tõttu ma sealt jalga lasin, sest adrenaliin oli ju juba veres, aga tundus, et sõbral on tõesti tõsi taga ja mu "vestluskaaslane" võibki vägivaldne hull olla. Komberdasin sealt siis oma kontsadel (jah, loomulikult olin ma litsakalt riides, ime siis, et selliseid ei tülitata, eks) minema nii kiiresti kui sain, adrenaliini lahtudes jõudis reaalsus pärale koos hirmuga ning nii peaaegu jooksin kogu tee selja taha vahtides Tähtverest Tammelinna. Igavene pärdik, ta murdis mu ema vihmavarju pooleks, mille olin ema tagant salaja võtnud! Viskasin kasutu sirmi kodu lähedal põõsasse. Jälgede peitmiseks, noh. Huvitav oli see, et tol hetkel ma enam-vähem tundsin end ise ründajana - no pidin ma teda siis surkama! Tema oli normaalne, mina olin see paha, kes ilusti käituda ei osanud.
Hiljem nägin tüüpi linna peal ja näitasin oma tollasele boyfriendile. Too teadis kutti küll, olevat Kommertskoolis käinud ja temaga koos judotrennis, kus alati kõige kehvem olnud ja teistelt pähe saanud. Praegu jooksevad näojooned silme ees laiali, aga kui pilti näeks, siis ilmselt tunneks ära. Huvitav, kuidas tema seda intsidenti mäletab, kui üldse? Või see tema sõber?

Teine teema otsa, mis kohe kuidagi ei haaku, aga on ometi vältimatu kirja panna, puudutab hoopiski rahumeelsemat fauna-esindajat. Esimene kord elus, kui ma kahetsen, et mul nutitelefoni või muud korralikku pildistavat asja pole, räägivad siin Tartu Postimehes mingist mõttetust valgest pardist, mina aga nägin Emajões hoopiski põnevamat looma, minu hinnangul saarmat! Päise päeva ajal ja otse Kaarsilla all! Päriselt! Ma tean jah, et picture, or it didn´t happen, aga nii oli. Kõigepealt kuulsin silda ületades mingit tugevat kriiksuvat heli, sellise metalse kõlaga nagu roostes aiaväravast võiks eeldada (netis kuskil saarmahääle näidet silma-kõrva ei hakanud kahjuks). Vaatasin siis jõele, kust heli pärit näis olevat ning otse minu all oli jõe selle koha vist ainuke lahvandus, mille ääre peal paistis mingi loom. Kõigepealt vaatasin, et taksikoer on vette kukkunud, aga siis sain aru, et tollel tüübil seal all on hoopiski päris mõnus olemine, sukeldus seal jää alla, nii et ainult seljakumerus näha oli. Pikk sale saba oli taga. Üks mees vaatas ka minuga samaaegselt, aga ka temal polnud fotokat käepärast, et leidu Postimehesse saata. Ja väga hea, et polnud, muidu tulevadki igasugu "loomaarmastajad" metslooma rahu rikkuma. Igatahes väga vinge, ma polnud saarmat varem oma elus näinudki.

Kolmapäev, jaanuar 20, 2016

Panna laps eliitkooli või mitte?

Oeh. L. käis eile Mini viimasel lasteaia arenguvestlusel, sest sügisel peaks Mini kooliteed alustama. Arenguvestlus oli igav nagu alati, "nõme, kui probleeme pole" -  L-i väljenduse kohaselt. Ainuke asi, mis kõrva jäi oli see, et kasvataja soovitas tungivalt Mini Härmasse katsetele viia - muidu hakkavat tal tavakoolis igav. Meie piirkonnakool on muidu Reiniku ja vähemalt minu ajal oli see üks paremaid tavakoole Tartus, seega ei olnud meil enne tänast mingit küsimustki, kuhu kooli laps panna. Aga, et kohe nii? Toonitan, et tegemist on siin last tundva inimese arvamusega, kes lisaks sellele on aastaid süsteemis töötanud ja omab ülevaadet ka üldisest pildist, mitte mingi suvalise oletusega.
Poleks üldse teemat, kui Mini veel lugeda ei oskaks või muudmoodi ebaküps oleks, kuid nüüd jääb mulje, et me ise ei hooli oma lapse tulevikust piisavalt, kui ta tavakooli "manduma" saadame. Samas olen ma ise eliitkoolidesse alati teatud halvakspanuga suhtunud, mind ennast üritas ema samuti Härmasse saata (küll alles keskkooliks, algklassideks asus see mu kodust liiga kaugel), aga ma lihtsalt keeldusin, sest tahtsin kogu hingest "pööbel" olla (algklassis poleks seda vastuseisu ilmnenud - seega argument lapse varaselt eliitkooli panemise poolt) . Teisalt jälle olen koguaeg vingunud, miks ma õigesse seltskonda ei sattunud, miks mind piisavalt ei motiveeritud jne. See on ju kõik see keskkonna teema - on palju lihtsam kuhugi jõuda, kui enamik su ümber selle nimel tegutseb, vastupidiselt olukorraga, kus sa oled üks vähestest. Kas ma aga ikka tahan, et mu laps astuks selle "naabrist parem" karusselli peale? Ma ise olen ju kangesti õnnelik oma ambitsioonituses. Mugavuses, võimaluses logeleda. Eliitkoolis seda võimalust nii kergekäeliselt ei anta. Mina näiteks olin niivõrd harjunud sellega, et koolis pole õppida vaja, et kui põhikooli lõpus tekkisid esimesed õppimist nõudvat ained, siis ma lihtsalt loobusin neist. Mina ju ennast ei pinguta! (Taaskord argument lapse varajase eliitkooli panemise poolt). Kas see pole mitte see taunitud "enda ambitsioonide lapsele peale surumine"? Või on eliitkoolist ilma jätmine just vastupidi lapse võimaluste ahendamine? Kes siis ei tahaks, et ta laps miljonäriks saaks ja talle vanaduspõlveks Marbellasse villa ostaks?  :) See selleks, sa ei tea kunagi ette, missuguseks su järeltulija kasvab. Ilmselt ma olin ise ka nii noorena väike tubli tüdruk, kes kohustuste vastu ei mässanud.
Leidsin netist sellise mõttevahetuse Tartu koolide teemal. Teemaväline põnev koht siinjuures on see,  et teemas räägib keegi 67. aastal kooliteed alustanud naine oma esimesest klassijuhatajast. Mul oli sama  klassijuhataja pea 20 aastat hiljem. Ja minu teada andis sama proua veel paar aastat tagasigi tunde...Ei olnud ka minul sooje tundeid tema vastu, kuigi tema mind väga hindas. Oli selline inimene, kes lastel kõvasti vahet tegi, aru saamata sellest, kui paljude süütute laste elud ta niimoodi ära rikub ning koolist kehva maitse suhu jätab. Aga näe, teeneline õpetaja...Ahjaa, teine huvitav vaatenurk asjale veel: Minu arvates peaks kasutama võimalust ja last vähemalt neli klassi kodus õpetada. See ei ole eriti keeruline. Kui päevas tund lapsele ohverdada siis piisab täiesti. Muidugi tuleb õpetada lapsele ka ise õppimist. Tore, kui mõni meist nii enesekindel suudab olla.
Igatahes, nagu ka seal teemas mainitakse, oluline pole mitte kool, vaid konkreetsed inimesed, kes last õpetama satuvad. Seda ei anna aga kuidagi ette ennustada, isegi samadest õpetajatest võivad inimestel erinevad mälestused olla. Minu jaoks olid koolis kõige inspireerivamad tüübid bioloogia ja emakeele/kirjanduse õpetaja. Pole ilmselt kokkusattumus, et ka need valdkonnad mind kõige rohkem huvitasid. Enamik õpetajaid minu koolis lihtsalt andsid oma aine ette, mõni üksik oli ka päris nõid.
Mida ma siis teen? Kui ma Mini Härmasse katsetele saadan, siis ilmselt saab ta sisse. Kui ta sisse saab, tunnen ilmselt kohustust ta ka sinna panna. Et mitte tiibu kärpida või nii. Kui ma teda katsetele ei vii, tunnen end süüdi, et talle võimalust ei andnud. Lõppude lõpuks võidab ikka mu ema, kes saab oma unistuse lapselapse peal ometi kord täide viia :) Kas kõik mu mured lahendaks see, kui Mini lihtsalt sisse ei saaks? Milline ketserlik mõtteviis.
Kõik ratsionaalsed argumendid oleksid justkui eliitkooli poolt, kuid on üks asi, mis mu kaalukausi ikkagi tavakooli poole kallutab - kooli kaugus kodust. Tegelikult on see vahe vaid 10 minutit - Reinikusse kodust 5 minutit, aga Härmasse 15. See ei ole mingi eriline vahe, aga ikkagi läheb sees õõnsaks, kui mõelda, et minu väike 7-aastane peab NII kaugele kooli minema. Reiniku oleks ju nii lähedal. On see enda mugavus (keegi peab ju teda vähemalt alguses sinna saatma), kanaemalik hirm või normaalne hirm? Tegemist paistab ju olevat vägagi kaaluka otsusega lapse tulevikku silmas pidades. Või ei ole seal tegelikult erilist vahet? Kes seda teaks.

Teisipäev, jaanuar 19, 2016

Vaatame kingitud hobuse suhu

Lõpuks tehti siis eesootav reis ka kõigile teistele töökaaslastele avalikuks ning saan sellest siin kirjutada. Jumal tänatud, ma olen jube kehv saladuste hoidja (õnneks neid mulle eriti ei usaldata ka). Tegelikult oleksin olnud täitsa tänulik, kui oleksin ka ise kogu asjast alles nüüd kuulnud, kohe selgitan, miks. Nimelt - nad muutsid plaani ja mina olin juba oma peas kõik kenasti paika pandud, kui järsku kõik mu õhulossid purustati ja uue plaaniga peale lennati. Esimene reaktsioon oli seetõttu kohe pettumus. Ma olen ju see inimene, kes esimesest poest ostab esimese meeldiva asja, sest edasi minnes jääks see esimene mind kummitama ja peaksin lõpuks ikka tagasi tulema, parem juba seda vaeva ennetada. Igatahes esimene reisi variant oli 5 päeva ja Malaga. Jee, otsige välja oma salendavad tabletid ning mina olen valmis! Kujutasin ette helesinist basseini ja vihmavarjukestega kokteile.
Eile siis öeldi, et reis, mis niigi alles mitme kuu pärast toimub, lükkub veel 9 päeva edasi (just need lisapäevad on ju väljakannatamatud, mitte kuud, mis niikuinii planeeritud olid), lüheneb ühe päeva võrra ning reisisihiks on Barcelona. Mis? Mingi õudne, tolmune, suurlinn, higi, muuseumid, kõndimisest tülpinud kolleegid ja kallid kaubamajad? Mina seda ei taha! Mis sest, et tasuta, ikkagi ei taha! Alguses lubati ju muud! Tüüpiline tänamatu rajakas, kellesuguseid FB mängude väljaloosijad kardavad kui tuld. Mis mõttes ei olnud tasuta saadud sviidis mikrolaineahju? Pildi peal ju oli! Nõuan kompensatsiooni! Ok, pärast seda kui L. oli mu geograafiaalaseid teadmisi värskendanud ja meelde tuletanud, et ka Barcelona asub mere ääres (lisades sinna juurde "mida sa seal koolis ometi tegid"-pilgu), ma veidi leebusin. Tõepoolest, reklaamfotode järgi asub broneeritav hotell lausa mererannas (Google Mapsi vahendusel lahutavad hotelli ja randa küll veel mitu magistraali ja autoparkla  - mismoodi ma oma ujumisrõnga ja liivaämbrikesega neist üle saan?). Hirmutab veel see, et Google Mapsist ei järeldu, et hotelli hoovis bassein oleks, aga minu hinnangul on selle puudumine ju absoluutselt võimatu - kus ma siis oma vihmavarjukestega kokteile saan? Hea küll, rahunesin veidi. Äkki isegi ei ole see reis nii kohutav piin.
Kogu organisatoorse poole on väliskolleegid enda kanda võtnud ja seega ma eriti ei süvenenud ja kuna juba küsiti isikukoode, ilmselt osteti piletid eile ära. Kuna aga meie reis algab Riiast, mitte Tallinnast, otsustasime õhtul kõik marsruudid omal käel järele vaadata. See, mis selgus on uskumatu. Esiteks läheb viimane Riia lennuväljale suunduv buss Tartust teele seitsme ajal hommikul, meie lend seevastu stardib alles õhtupoolikul. Mulle küll meeldivad lennujaamad, kuid Riia oma on ikka tõsine kökats, kus aega veeta väga ei õnnestu. Viimati ootasin seal viimast kuud rasedana (jah, ma tean, ükski normaalne eestlane ei riski ohuga, et ta laps võib lätlasena sündida) üht sõpra ning siis polnud isegi toole, kuhu istuda. Enam-vähem normaalseks ajaks jõuaks kohale, kui võtta buss ümberistumisega - kõigepealt Tartust Tallinna ja sealt tagasi Riiga. Tänan, ei. Ilmselt tuleb isiklikke autosid kasutada.
Nii, selgus ka, et meie lennureisid on kõik ümberistumistega. Mina, loll, arvasin, et Barcelona on nii popp sihtkoht, et sinna lendab päevas oma 3 otselendu, aga kus sa sellega. Me peaks läbi Frankfurdi minema. Veel olid valikutes London ja Pariis. Tore-tore. Minek ei olegi veel nii hull, aga tulek: start Barcelonas kell 14 - finiš Riias 23.30. Halloooo??? Me istume mingis vahelennujaamas 4 tundi! Jeerum! Kes on see õnnetu, kes pärast neid vintsutusi veel rooli istub ja keset ööd Tartusse sõidab, et järgmisel päeval tööle minna? Ma tean, et ei mina (kel õnneks lube pole) ega ka L. ei suuda transpordivahendites magada. (Kunagi käisime ühepäevasel komandeeringul Stockholmis nii, et startisime Tartust kuskil nelja ajal hommikul, et lennukile jõuda ja tagasi Tartusse jõudsime umbes samal kellaajal 24 tunni möödudes  - viimane jupp Tartu-Tallinn maanteed oli ikka tõsine piin, kus kaalusime ka tikkude laugude vahele panemist).
Eile vaatasime, et Tallinnast hakkab Ryanair otse Barcasse lendama küll, kuid siis mitte sinna lennujaama, kuhu meie kolleegid Arlandast maanduvad. Ilmselt selle kalkulatsiooniga nad piletid ostsid, et me ühes kohas maanduksime. Nemad muidugi kaks tundi varem kui meie.
Küsisin, kuidas ülejäänud kolleegid reisi-uudise vastu võtsid (ma ise istun hetkel haige lapsega kodus) ja L. vastas, et hurraa-hüüdu küll kellegi poolt ei tulnud. Tüüpilised kuumaverelised eestlased. Kõigi eesootavate vintsutuste kiuse olen mina küll äärmiselt ootusärev ja hüplen ringi. Kodus ja omaette muidugi, kardinad ette tõmmatud.

Esmaspäev, jaanuar 18, 2016

Laura Barnett. Meie võimalikud elud.

Selle raamatu idee tundus mulle põnev. Kolm võimalikku stsenaariumi eluks, mis sõltuvad ühest sündmusest. Sama ideed kasutab ka film "Liblika efekt", mis mulle kunagi päris meeldis. Ma ei tea, kas raamatutes on seda võtet varem kasutatud, mina vist kohanud ei ole (mingeid alternatiivseid lõppe on olnud küll, aga kogu raamatut läbiva joonena ei tule ette). Selleks on ilmselt ka päris hea põhjus - nimelt on seesuguselt ülesehitatud lugu päris keeruline jälgida. See häda kimbutab ka Barnetti raamatut - alguses peab ikka hoolega jälgima, et mis variandis nüüd missugused sündmused juhtuvad. Õnneks on lood vähemalt kronoloogilises järjekorras ning kindlas järjekorras teineteise suhtes. Siiski tahaks vahepeal endale mingisuguse skeemi joonistada. Kui ühe hingetõmbega läbi lugeda, siis on ilmselt lihtsam, kuid vähemalt alguses ei köitnud raamat mind piisavalt, et seda käest ära poleks saanud panna. 340 lehekülge ühe jutiga on tegelikult päris kunsttükk ka. Raamatu lõpupoole läheb lugude eristamine juba lihtsamaks, tekkinud on mitmeid kõrvaltegelasi ja see hõlbustab lugemist. Õnneks ei ole Barnett vähemalt paari hüpoteetilistele järglastele ja armukestele samu nimesid pannud.
Ütleme nii, et algus mul väga ei sujunud. Ma vist ei arvanud, et see raamat selline naistekas on. Meenutas "Nukkude orgu", kuid vähema tumeda elemendita. "Nukkude orus" sa tead ette, et kõik läheb lõpuks halvasti (ilma seriaali nägematagi), siin aga oli oht, et läheb päris läilaks kätte. Õnneks ei läinud. Vähemalt mitte talumatult.
Nende alternatiivsete lugude juures on üldiselt kaks võimalikku stsenaariumit - inimesed, kes su elus rolli mängivad, satuvad su ellu igal juhul, või siis juhuse tahtel saad sa igas variandis erinevad inimesed. Barnett kasutab esimest varianti (romantilise loo jaoks ainuvõimalik ju ka) ning ka ma ise uskusin varem seda. Et on inimesed, kellega sa justkui pead kokku saama. Mida vanemaks ma sain, seda skeptilisemaks ma selle teooria suhtes muutusin. Noh, üldiselt leiame ju "enda teise poole" kusagilt enda ümbert, vähe on neid, kelle väljavalitu kusagil teisel pool maakera elutseb. Kui inimesed oleks maailma peale laiali pillutatud, oleks ju palju tõenäolisem, et iga eestlase tõeline armastus otsib teda Indias, Hiinas või Indoneesias. Kui tõenäoline see on, et sa teda oma tutvusringkonnas kohtad? Ok, võib-olla on siis inimeste elu lihtsamaks tehtud sellega, et igast inimesest ca 150 kilomeetri raadiuses peaks see "tõeline väljavalitu" asuma, mis on muidugi äärmiselt ebareaalne, aga isegi kui see nii oleks, siis minu vaatluste põhjal on neid "õigeid" inimestel ikka mitu. No see tähelepanek, et inimese erinevad elukaaslased on tavaliselt mingis osas sarnased. Inimesed ei otsi mitte konkreetset indiviidi endale teiseks pooleks, vaid mingeid omadusi. Barnett seda asja nii ei näe. Romantilise loo kohaselt on tema tegelastel armastus esimesest silmapilgust või siis vähemalt vastastikune arusaamatu tõmme, mis aastatega ei lahtu ning mis eluteele sattunud vintsutustest ja teistest armastustest üle suudab olla. Muudmoodi ju lugu ei tee. Njah, tore on, aga mind see väga kaasa elama ei pane. Just seesuguse konstrueerituse tõttu ei oska ma end tegelastega samastada ning nende lood ei lähe mulle väga korda. No nagu vaataks kõrvalt Õnne 13 või Kodu keset linna (vabandust, ei ole uuemate seriaalidega kursis) - keegi ei nuta ju sügavalt sealsete tegelaste elu keerdkäikude pärast. Vist?
Barnett ei kujuta vähemalt seda, et mõni valitud variant teisest parem oleks. Lõpp tuleb igal juhul ühesugune. Ta ei mängi variandiga "kui ta ainult ei oleks seda sammu teinud, elaks nad õnnelikult kuni surmani". Mis õnneks muudab raamatu veidi vähem tüüpiliseks romantiliseks muinasjutuks. Lisaks romantikale on raamatus siiski esindatud ka eneseteostuse teema, mis on osaliselt mõjusamgi kui vaid tegelaste armuliinide jälgimine ning ses osas on kenasti sisse jäetud ka juhuse roll. Ühed valikud, mida me elus teeme, mõjutavad kõiki teisi. Ning andest üksi ei piisa, et edukas olla.
Kokkuvõttes armastusromaan, aga lisanditega.

Reede, jaanuar 15, 2016

Mida peidavad endas Facebooki profiili- ja taustapildid?

Kusagilt jagati mu seinale sellist artiklit. Naljakas on see, et artikkel pärineb Delfi Alkeemia portaalist, kuid tegemist on seekord siiski täielikult psühholoogia valdkonna uudisega ehk siis taaskord näide sellest, kuidas igasugu umbluud propageerivad portaalid üritavad oma legitiimsuse tõstmiseks muude uudiste vahele ka "päris"-uudiseid sokutada. Kui siin all on korralikud allikad ja viited päris teadlastele, siis ilmselt on tõsi taga ka neil inglitest ja mustasilmsetest lapsukestest rääkivatel lugudel? Mu etteheide ajakirjale "Psühholoogia sinule" on täpselt samal asjal põhinev. Ei ole seal sugugi ainult psühholoogia. Ilmselt on psühholoogia aga teadusdistsipliinidest see põnevaim, millega igasugu muud tõendamata jama siduda saab. Keda huvitab, minge õppige psühholoogiat, aga ärge saage šokki sellest, et seal ei tehtagi ainult teste vaid sunnitakse ka üsna põhjalikult aju ehitusse süüvima. See pidavat muuseas olema asi,  mille pärast suur osa esmakursuslasi psühholoogiaõpingud katkestab.
No igatahes, ka lingitud artikkel ei ole peavool ses mõttes, et tuuakse ära 10 põnevat punkti mingi teema kohta, vaid avaldab pikemalt ka taustaloo. Ilmselt tänapäeval juba keeruline lugemine, kui oleme harjunud artiklitega stiilis - kui su profiilipildil on siga, tunned end ilmselt paksuna.
Minu hinnangul annavad profiili- ja taustapilt tõepoolest üsna huvitavat informatsiooni. Profiilipildiga on see lugu, et suurem enamus inimestest näeb seda enda identifitseerimise vahendina ning seetõttu on see enamasti mingisugune üsnagi ametlik, enamasti hästi õnnestunud portreefoto. Sellisena see väga informatsiooni ei anna. Taustapilt seevastu püütakse sagedamini inimese enda isiksusega siduda. Levinud on veel ka kaunite looduspiltide kasutamine, ilmselt sellised inimesed on rohkem huvitatud visuaalsest harmooniast kui sellest, et pildi kaudu enda kohta mingit infot edastada. Teisalt olen tähele pannud, et näiteks Courtney Love´i fännigrupi liikmetel on enamuses taustapildiks kas mingi oma muusikamaitsega seonduv või siis mingit provotseerivat sõnumit kandev foto. Ehk siis miski seob neid inimesi ja nende maailmapilti. Ma kuulun ise ka sellesse gruppi. Minu taustapilt on näiteks selline (FB lõikab neiude jalad ära muidugi):
 Ma olen omaette mõelnud, et ei tea, mida inimesed sellest pildist välja loevad? Ma arvan, et tegelikust alltekstist 99% aru ei saa. Miks ma siis sellise pildi panin? Sest minule on see olulise tähendusega. Niisiis - pilt pärineb CL grupist, autor ja tegelik otstarve teadmata, kuid pilt oli sinna lisatud seetõttu, et sarnaneb Hole´i mõjukaima albumi "Live Through This" kaanepildiga:
"Miss World" on samuti üks lugu plaadilt, sealjuures on tegemist mu lemmikplaadi ja ühe lemmiklooga. Lugu siis ei räägi muidugi sellest, kui tore on olla miss, vaid pigem välise ilu üleekspluateeritusest ning sellest, et kauni koore all võib olla sitt. Suuremal pildil on lisaks sellele näha ka kadestajatest kõrvalseisjad. Kokkuvõtvalt siis illustratsioon sellele, kuidas me pingutame välise fassaadi nimel, et teistele muljet avaldada, ise samal ajal seestpoolt mädanedes. Pealiskaudsuse kultuur.
Võib-olla vaatavad inimesed mu taustapilti ja mõtlevad hoopis, et ma samastan ennast selle Miss Worldiga seal, arvan, et olen jube ilus ja naeran nende üle, kes minu peale kadedad on. Ilmselt enamik inimesi ei arva üldse midagi, näevad selles lihtsalt naljakat fotot. Kui keegi paneb oma taustapildiks värsked maasikad või talvise metsa, siis me ei mõtle ju, mida ta sellega öelda tahab. No ma kord juba olen selline, et mulle meeldib kangesti asjadele tausta taha mõelda. Ilmselt näitab sellise taustainfoga pildi kasutamine seda, et mulle meeldib enda mõtteid avalikkusega jagada. Ma tahan mingit sõnumit edastada.
Kui inimene paneb oma taustapildiks oma pere või lapsed, siis ilmselt tahab ta näidata, mis on tema jaoks elus esikohal, et ta defineerib end läbi pere. Minu fookus on ilmselt teise koha peal. Pigem kuulun ühte gruppi nende tüüpidega, kes laevad taustapildiks mingisuguse sügavamõttelise aforismi.
Loomulikult sõltub see sellest, millise eesmärgiga inimene üldse sotsiaalmeediat kasutab ka. Neil, kes FB-d vaid põgusalt külastavad pole ilmselt üldse motivatsiooni oma kontot kuidagi "tuunida".
Profiilipildina ei kasuta enda pilti ilmselt need, kes enda avalikku identifitseerimist ei soovi, neil, kel on suvaline udune jäädvustus endast ei pea samuti enda netikuvandit kuigivõrd tähtsaks. Eraldi kategooria on need, enamasti noored, kes vahetavad profiilipilti pidevalt, enamasti erinevate selfide vahel pendeldades. Ilmselt see on kas lihtsalt trend või siis loodetakse nii saada kinnitust enda ilule. Igausugu naljakad fotod on juba pigem eneseesitlus soovitud suunas - ma olen huvitav ja äge tüüp. Mul oli ka varem selline nö rebel foto, aga vahetasin selle viisaka portree vastu, sest esiteks oli too foto üpris vana ja teiseks hakkasin mõtlema seesuguse pildi sobivusele. Pilt siis selline (tehtud Lelle Alternatiivil, suvel 2008):
Mitte, et mind jubedalt köidaks arusaam, kuidas mingist east alates pole mingid asjad enam sobilikud või ma muretseksin selle pärast "mida inimesed minust niimoodi arvavad" vaid lihtsalt, nö igaks juhuks. Sest no ma ju ei ole tegelikult igapäevaelus selline. See on lihtsalt mu "parim mina", minu enda arvates siis. Minu tuunitud karakter, kellena ma Internetis esinen. Suvalist kampsuni ja teksadega pilti ikka ei paneks profiilipildiks ju :) Praegune profiilipilt on ka tuunitud (valitud riietus ja meik), aga selline keskmisele maitsele vastuvõetav, kus ei näidata keelt ega keskmist näppu. Üldiselt ma arvan, et kellegi enesekuvand ei huvita eriti mitte kedagi teist peale tema enda. No kui just ei ole tegemist inimesega, kes endast pidevalt poolalasti pilte lisab vms. Inimesed ju üldiselt omavad sinust arvamust niikuinii. Ilmselt on seda endale vaja. No mulle üldse meeldib igasugu karaktereid konstrueerida, miks siis mitte seda ka endaga teha. Miks jätta see võimalus kasutamata?




Teisipäev, jaanuar 12, 2016

Veel hüvastijätte


Ma saan aru, et kõigil on juba surmast siiber, aga mulle on see alati inspiratsiooni pakkunud, seega ei saa ma kuidagi jagamata jätta surmakunsti absoluutset pärlit, nimelt David Bowie kõige viimast videot:

 
Pikemalt viimase albumi mõttest  ja saamisloost saab lugeda siit. Mu meelest ääretult südantliigutav ja ...lahe. Vähesed meist saavad võimaluse enda elust kunstiteos teha, see mees kindlasti seda tegi. Kõrvalistel ei olegi siin ju midagi leinata, lihtsalt mõelda, kui äge oli see, et temasugune üldse olemas oli. Leinata saab mu meelest vaid elamata jäänud elu, see on kurb. Ma sain ka vanavanaema matustel pahandada, et mis sa ulud, vanad inimesed surevad kõik ära! Mind ajab muidugi iga pisiasigi ulguma, mis vähegi südant liigutab, seega ei saa loota, et ma kuskil kirstu ääres kuivade silmadega seisaksin. Iseasi on see, mille konkreetse pärast ma nutan. Vanavanaema juures ajas nutma näiteks see, kuidas räägiti tema lapsepõlvest, mind liigutas see, et mina polnud sellist inimest kunagi tundnudki, minu vanavanaema oli alati vana olnud. Kuidagi...nutmaajav oli see mõte, et ka tema oli kunagi väike tüdruk olnud. Tagasivaade kellegi elule on mu meelest imeline ja seetõttu pisaraid väärt.
Ja hoopis teistlaadi lõppudest ka. Eesti Cosmopolitan lõpetab ilmumise. Oh seda rõõmu nüüd! Kõik muudkui hõiskavad, et milline saast ja kui tore, et kinni läheb. Selle asemel vahetab Ajakirjade Kirjastus kurssi ning suunab fookuse kodu-, tervise- ja tehnikaajakirjadele. Kas ma olen viimane inimene, keda need teemad ikka absoluutselt külmaks jätavad? Mitu ajakirja meil juba siin on, mille nimes ilutseb sõna "kodu"? Kuidas see kodupiltide vahtimine kuidagi suurema intelligentsuse näitaja on kui Cosmo? Et naisteajakirju on meil niigi palju? On. Aga mu meelest eristus Cosmo neist sellega, et seal avaldati intervjuusid välismaiste staaridega ning kaanel ei olnud kunagi keegi neist kodumaistest staarikestest, kes kõigi muude naisteajakirjade kaantel troonivad. Buduaar - ei, aitäh, lood kristalliteraapiast, menstruaalvere joomisest ja oma sisemise naiselikkuse leidmisest ei kutsu mind absoluutselt, viimases numbris oli küll värske sõõmuna artikkel pealkirjaga "Koputused tagauksele" (arvake ära, millest see rääkis?), aga üldiselt on seal ainuke loetav asi intervjuud Eestist pagenud inimestega. Miks ma seda tean? Millegipärast mu ema loeb Buduaari. Anne&Stiil - loetavad on üldiselt kolumnid, pool ajakirja täis persoonilugusid igavate Eesti staarikestega, kellest ma enamikku isegi ei tea. Eesti Naine - liiga palju kodu ja perejuttu. Nädalaajakirjad nagu Naised on samuti täis kohalikku klatši. Ilmselt ei huvita peale minu kedagi teist intervjuud Nicki Minaj või Ellie Gouldinguga. Tunnistan, et Cosmoski oli seda häbematult vähe. Mu meelest oli Cosmo pluss seegi, et ajakiri võttis ennast huumoriga. Buduaar sealsamas, on mu meelest surmtõsine. Kui tahad, et su mees sind ikka maha ei jätaks, tule kiiruga naiselikkuse koolitusele, kontaktid on siin, kontonumber, kuhu raha kanda, ka. Õudne! Horoskoobi saad ka meilt tellida. Ja kindlasti osta Buduaari märkmik, kuhu on hea tervisliku toitumise ja kaalualanduse-alaseid eesmärke kirja panna. Isegi kaloritabel on olemas, mida veel tahta! 
Ma ütlen, et kui ma tahtsin miskit lõbusat ja meelelahutuslikku lugeda, kus keegi minu poole sõrme ei viibuta, ostsin ma Cosmo. Need "Pihtimused" olid ju lausnaljakad - vaene ajakirjanik, kes need välja mõtlema pidi. 
Ma ootaks parem, millal "Sensa", "Psühholoogia sinule", "Mida arstid sulle ei räägi" kinni pannakse. Aga ilmselt seda pole lootagi. 
Mis ajakiri mulle siis  meeldib? Kõige rohkem ausalt öeldes vist "Geo", aga see ju ka hingitseb pidevalt sulgemise ääre peal.

Esmaspäev, jaanuar 11, 2016

Alati eelda halvimat

Hakkasin hommikul Bowie uut plaati kuulama. Ma ei ole teda muidu väga kuulanud, aga see plaat millegipärast kõnetas. "Lazarus" on lausa imeline lugu. Surnud mehe laul. Kogu plaat on selline...kuidagi irooniliselt morbiidne. Kuulasin ja avasin Postimehe. Esikaanel uudis "David Bowie on surnud"...Appi! Nagu mida? Selline kokkusattumus siis. Ehk siis tunded ei petnud. Plaati tehes Bowie ilmselt teadis, et ta ongi juba surnud mees. Eelmise aasta lõpul, peale Lemmy surma, sai siin õndsalt ohatud, et näe, kõik iidolid hakkavad otsast hinge heitma. Paistab, et ma ei eksinud, kahjuks. Panin tähele ka seda, et Bowie´gi, nagu Lemmy, suri mõned päevad peale enda sünnipäeva. Kusagilt nagu on meelde jäänud, et väga tihti see nii lähebki - sünni- ja surmadaatumid on üksteisele lähedal. Huvitav, miks.
Bowiele ma nekroloogi kirjutada ei oska. Ma ei olnud fänn. Samas oli ta mees, keda kõik teadsid (loos "Lazarus" ta ka ise seda mainib) ja millegipärast puudutas tema surm mind rohkem kui Jacksoni oma. Ma ei tea, kus ma olin, kui Jackson suri. Ma ei tea sedagi, kus ma olin kui Kurt Cobain suri. Tean, et olin tööl, oma laua taga, kui saabusid Lemmy ja Bowie surmateated. Vot nii. Ma ei tulnud siia üldse sellest kirjutama vaid hoopis tunnetest, mis mind valdavad kui on midagi oodata. Head või halba. Otsapidi surmaga haakuv teema.
Alustada tahtsin tegelikult positiivsest. Nimelt sain teada, et ees on ilmselt ootamas üks ütlemata äge asi. Üks unistus tahab jälle täide minna. Üks unistus, mida ma endas hoidnud olen ja mille täitumisse mul erilist usku olnud ei ole, aga ometi olen seda oma peas ringi keerutanud. Millegipärast kipuvad mul seesugused asjad täide minema. Täpsemalt ei saa rääkida, mitte ainult ebausu pärast (sellest pikemalt) vaid ka muu pärast. Igatahes võin öelda seda, et ma ei peagi ehk "metsa all pori sees püherdama" kui see kellelegi midagi ütleb (vihje kristallkuuli blogis). Kuidas ma siis selle uudise teatavaks saamisele reageerisin? Loomulikult eitusega - ah, ma ei saa niikuinii minna. Kindlasti ei saa keegi lapsi hoida, nad jäävad kindlasti selleks ajaks haigeks, ma ise jään selleks ajaks haigeks, kõik lapsehoidjad jäävad selleks ajaks haigeks, kes kassi valvab? Ja nii edasi. Ma olen selliste olukordadega juba nii harjunud, et peale laste saamist "lohutan" end pettumuste vastu alati niimoodi ette. Miks? Sest millegipärast usun ma, et elus juhtub alati see, mida sa ette näha ei osanud, seega püüan ma alati kõik halvad asjad ette ära planeerida - äkki siis need ei juhtu.
Halbade asjadega on sama lugu - alati kujuta endale ette halvimat, mis juhtuda saab. Elu on üllatus. Elimineeri halvad üllatused juba eos. Kui ma olin Mikroga haiglas, teadmatuses, ainsa asjana teadlik sellest, et "seisund on raske, aga stabiilne", katsusin kohe endale ette kujutada olukorda, kus ta sureb. Sest siis ta ehk ei sure. Jah, räägitakse, et tuleb olla positiivne, meie usk aitab jne, ning kui ma Mikrot juba nägin, siis ma loomulikult ei mõelnud seal kuvöösi kõrval seistes, et "oh sa vaeseke, sa sured ära" (siis ma mõtlesin lihtsalt sellele, kui võimas on meditsiin, et suudab teda elus hoida). Aga enne, omaette, olin ma selle surmateema endale selgeks mõelnud. Detailselt. Et see ei tabaks mind ootamatult, et ma oleks selleks valmis, et ma kokku ei kukuks. Ma ei tea, kas sellest oleks surma puhul abi olnud, kuid see mõtlemine kuidagi aitas. See ei olnud selline otsene negatiivne usk a la "ta sureb niikuinii" vaid pigem kui "surm on üks võimalus, millega tuleks arvestada". Selle tulemusena olin rahulik ega paanitsenud. Ma kujutan ette, et minu jaoks oleks palju hullem variant mõtlemine "sa ei tohi mitte mingi hinna eest surra, seda varianti ei ole, seda ei saa juhtuda", selline mõtlemine teeks mu hoopis paanilisemaks. Siiski olen märganud, et raskete haigete puhul kasutatakse enamasti just seda "mitte midagi ei saa halvasti minna"-sisendust. Aga kui ikkagi läheb? Kas siis pole šokk suurem?
Ükskord kui L. ära kadus ja ta telefon välja lülitatud oli, pidasin ka oma peas matuste plaani. Et kes kellele teatab jne. Igaks juhuks. Et ma oleks selle variandiga arvestanud, et elu ei saaks mind negatiivselt üllatada. Et elul oleks võimalus mind positiivselt üllatada. Siiani on üllatanud ka.

"Mu mees ei tulnud eile õhtul koju - ilmselt on endale armukese leidnud!"
"No miks sa siis kohe kõige halvemat eeldad - äkki lihtsalt löödi tänaval maha?"

Neljapäev, jaanuar 07, 2016

Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised

Käisin eile teatris. Ma jõuan sinna üliharva, sest paariks tunniks lapsehoidjat leida on hoopis ebamugavam kui terveks ööks ja üksi pole ju justkui aktsepteeritav minna (jah, ma tean, see "kes minuga vetsu kaasa tuleb?"-sündroom). Igatahes tundub, et asi on ka selles, mida vaadata, sest kui nägin, et Tiina Söödi "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised" lõpuks Tartusse jõuab, ostsin joonelt endale pileti ära. Eelreklaami ei teinud, sest etendus sai üsna ruttu välja müüdud (kohapeal küll selgus, et veidi pileteid ikka müüakse - seega tarkus tulevikuks, tasub end ikkagi kohale vedada) ning tegemist oli viimase etendusega, rohkem seda tükki ei mängita. Kuidagi ruttu sai otsa jah, aga kuna laval on inimesed meie seast, kes erinevalt näitlejatest ka "tõsist tööd" peavad tegema, siis pole neil ilmselt aega aastaringi lavalaudadel trallitada. (See näitlemine vs töö asi oli nüüd nali ikka, eks).
Niisiis. Ma tegelikult eeldasin vähemat, mõtlesin, et mis need tavainimesed seal laval ikka teevad, räägivad oma lood ära ja noh, teemaga olen ma ka rohkem kursis ilmselt vist kui "keskmine inimene". Aga tegelikult oli tegemist vägagi korraliku etendusega - sai laulu, tantsu, komejanti, visuaalset poolt, ei olnud mingit "me siin reas istume ja räägime teile". Ma saan aru, et ilmselt ei ole teatritükis üles astuvad inimesed need kõige tagasihoidlikumad meie seast, aga mittenäitlejate kohta said kõik üllatavalt hästi hakkama. Äkki sellepärast, et näidelda polnud ju vaja? Omaenda elust ongi vist lihtsam teatraalselt rääkida kui kellegi väljamõeldud kannatustest, millega ise haakuda ei pruugi?
Mina haakusin kõige paremini Helen Kase looga. Tema põhiroll oli küll esindada naist, kes lapsi ei taha ja mina olen täitsa lastega, aga see muu jutt sinna juurde oli nagu rusikas silmaauku. Ma olen sellest siin kirjutanud ka, kuidas ma varem feminismi peale kulmu kergitasin, sest mina olen ju "üks poistest" ja uhke selle üle, et "kanakarja" ei sobitu. Feminismi teene minu jaoks ongi ilmselt see, et ma olen pidanud hakkama mõtlema sellele, et ehk peaks laskma teistel olla nii nagu nemad tahavad (eeldusel, et nemad minul seda lasevad, enamasti ei lase, aga see on teine teema) ning ehk pole päris õige see, et "lolle tulebki ära kasutada". No see "kõigi teemade ema", eks.
Virginia Wolfi grupi kunagise liikmena olin kursis Merike Kaunissaare tööga meediavaldkonnas, kuid kuulsin peale etendust, kuidas teiste jaoks oli meedia ebaproportsionaalne kallutatus üllatuseks. Nimelt analüüsis Merike etenduses ERR uudisteportaali (hea valik, ei olnud PM või Delfi, millesse kellelgi niikuinii enam usku pole) fotode soolist tasakaalu ja leidis sealt 14 naist ja veidi üle 80 mehe. Oma uudse lühinägelikkuse tõttu ei suutnud ma tuvastada, kas tegemist oli eilse päeva uudistega või näidati mingit salvestatud veebilehte, loodan, et oli esimene variant - päris mõjuv ju mõelda, et ühelgi etenduse päeval ei tulnud "pettuda" ja mehi oli alati rohkem. Ühiskonnas tervikuna on neid vähem, kes ei tea.
Minu jaoks kõige "valgustuslikum" oli ilmselt Andrus Tamme etteaste, mis näitas kõige paremini ära, kuidas me suudame isegi parima tahtmise juures asju vaid enda mätta otsast vaadata. See, et naiseks riietumist imelikuks peetakse, ei üllata vist kedagi. Aga kui palju me mõtleme sellele, et kehale esitatavad nõuded, mis peamiselt naisi paistavad ahistavat, on samasugused ka meestele? Andrus esitas ilmselt autobiograafilise loo sellest, kuidas produtsent ta öökluppi esinema tahtis saata ja noomis seejuures, et seal tuleb särk ära võtta "aga sa ju ei meeldi naistele". Noh, et pole musklis keha nagu Uku Suvistel (kas tal on? ilmselt on. Ma ei tea). Naine on kole, kui ta on paks. Meestele antakse paksus isegi andeks (juhul, kui nad on rikkad ja/või positsioonikad, paks teismeline saab ikka peksa), aga musklite, jõulisuse puudumine - see on ebameeldiv, see on naiselik. Loomulikult on üksikuid erandeid, kellele meeldivad paksud naised või peenikesed mehed, aga no need on ju ikka erandid. Teisalt pani Andruse etteaste mõtlema sellele, kuidas tegelikult on mees, kes julgeb olla naiselik, hoopis kõvem macho kui nö reeglipärane macho. Üks asi on kõndida mööda tänavat ja teada, et võid igaühele peksa anda, teine asi on kõndida mööda tänavat seelikus ja teada, et sulle võidakse selle pärast peksa anda, aga sa ikkagi kõnnid.
Anna-Liisa Reppo oli niivõrd tore ja tugev naine, et mõtlesid - "kuidas temasugune küll sellise õudse mehe otsa sattus?!" Ikka ju kipume mõtlema, et inimesed väärivad teineteist. Aga äkki kõigist neist vaguratest hiirekestest saaksid seesugused vaprad naised, kui nad nõmedatest suhetest vabaneksid? Äkki kõik neist ei komistaks uue ja hullema otsa?
Kõige viimasena sai etenduses sõna keskealine valge mees Olev Südi ning tõi välja kõik selle, mis tavaliselt tuuakse - meeste raskem töö, lühem eluiga, halvem tervis, laste määramine emadele. Ehk siis see sama sooroll, mis ahistab naisi ja naiselikke mehi, ei tule ju sugugi kasuks ka normile vastavale mehele. Selles võtmes ongi mul raske aru saada kogu sellest üksteisele vastandumise teemast.  Et, fui, feminist, või fui, mees - sina oled kõiges süüdi. Lõpuks otsustatakse küll, et tuleb katsuda edasi elada - elada ise ja lasta ka teistel olla, aga pärisellu jõuab see teadmine kuidagi väga visalt.
Ühesõnaga, hea etendus oli. Ilmselt pani mõtlema. Ma mõtlesin küll enamjagu samas suunas, kuhu ma alati mõelnud olen. Tahaks teada, kas etendust nägi ka mõni selline inimene, kes nende teemade peale üldse kunagi mõelnud ei olnud? Ilmselt mitte. Kuidas ta ikka sinna teatrisaali niimoodi sattuda sai? Sellega seoses tuli mul ketserlik mõte. Miks ei võiks midagi säärast mängida mõni peavoolu teater, või kasvõi külalisetendusena näidata seesugust nö sotsiaalset teatrit, mitte kusagil alternatiivklubi saalis, vaid suure teatri suures saalis? Mu emale näiteks meeldib väga teatris käia, aga ta vihkab neid moodsaid black-boxe, kus on 0 mugavust. Kas mõni praeguse otsustajate põlvkonna liige, mõni keskealine valge mees, mõni stereotüübile vastav kalli käekotiga naispoliitik, läheks kuskile "urkasse" teatrit vaatama? Miks ei võiks mägi Muhamedi juurde minna kui see oma Hennessy konjakist, peenest parfuüümist ja disainerrõivast loobuda ei taha?

Esmaspäev, jaanuar 04, 2016

Eesti Laul 2016



Mõtlesin, et kuulan siis sel aastal kah need Eesti Laulud üle, nagu eelmisel tegin. Minu eriti sapine ja kõike materdav arvamus on siin:

I POOLFINAAL
1.     "Love a Little Bit" / The Jingles – chill-out. Kaubamajas jalutamise taustalugu. Tekitab hea meeleolu, aga et sellega kuhugi Eesti Laulule või veel enam, Eurovisioonile püüelda? Ei jää meelde, tapeet.
2. "I'm Facing North" / Würffel – täpselt sama teema,  mis eelmise looga ju. Tapeet, ei jää meelde. Ilmas on tuhat sellist lugu juba olemas. Veidi meenutas I Blame Cocot (kes nüüd küll oma pärisnime Elliot Sumner, kasutab).
3. "Seis" / Mick Pedaja – ei. Ei. Veelkord ei! Mis napakad sõnad? Mu meelest ei sobi meestele seesugune ulgumine ka üldse. Ja oligi kogu lugu nii lühike või? Muusikaliselt justkui hakkas kogu aeg lubama, aga see ulg mattis kõik.
4. "Hispaania tüdruk" / Indrek Ventmann – oeh. Tore Eesti pop. Maaklubide hitt. Kas ma kuulsin õigesti, et ta ütles „türuk“? Ja „Haanijas“? Milleks selline lugu?
5. "Immortality" / Cartoon feat. Kristel Aaslaid – taaskord, jubedalt häirib mõnede sõnade hääldus selle loo juures. Muidu lugu, mis on valmis treitud kõiki viimase aja trende järgides. Kahjuks ei midagi omanäolist ega meeldejäävat.
6. "Lonely Boy" / Kéa – mh, kas asi on kõrvaklappides, aga ma kuulen jälle mingit imelikku hääldust? Jälle üks jube igav lugu. Mittemidagiütlev. Üks refrään ja ei midagi muud. Korrutatakse ühte fraasi ja kõik.
7. "Kaugel Sinust" / Kati Laev ja Noorkuu – no kuulge, kui inimene ei suuda „õ“-d välja hääldada, siis võiks seda tähte laulus ikka vältida. Lugu mingisugusest keskpärasest muusikalist. Kas see laul võiks kellelegi tõepoolest meeldida?
8. "How Many Times" / Zebra Island  - ok, mulle tundub, et ma pean kogu tänapäeva poppi elektroonilist muusikat „Kaubamaja tasutamusaks“ vist, sest täpselt sinna auku läheb mul ka see lugu. Kui kitarre pole, siis ma lugudel vahet ei tee. Selle muusika järgi ei saa ju tantsida? See ei tekita ju piisavalt peomeeleolu? Tantsida saab Scooteri „Maria (I Like It Loud)“ järgi, aga mitte unenäolise kõlina ja haldjahäälekeste peale :)
9. "Supersonic" / Laura – ok, praeguseks ma juba sunnin end mõnd lugu nautima. See peaaegu meeldib mulle. Meenutab Lady Gaga igavamaid lugusid, millel hitipotentsiaali pole. A no midagigi.
10. "Salty Wounds" / Windy Beach – tagasi Kaubamajja. Sellel on lisaks vastik hüplik rütm, ostma meelitamise asemel ajab närvi.

Ot, kui see pidi tugevam poolfinaal olema, mis siis veel ees ootama peaks?!

II POOLFINAAL 


1.      "Sally" / Go Away Bird – oi! Aga see on ju hea! Hea! Hea! Kitarrid, lõpuks ometi! Ja mõnus ragiseva tämbriga naisvokaal! Ja sõnad on luulelised, mitte mingi „ma igatsen sind“ stiilis jura. See tõesti meeldib mulle.
2. "Play" / Jüri Pootsmann – ahaa, see tundmatu noormees „Tujurikkuja“ laulus oli siis Jüri Pootsmann :) Väga paljud mu tuttavad on tema fännid FB-s, aga siiani polnud ma nägu ja nime kokku viinud. Aga laul mulle küll ei meeldi. Igav ju jälle.
3. "Parmupillihullus" / Meisterjaan – nii, nii, igavuses seda lugu nüüd küll süüdistada ei saa. Miks ometi seda „l“-tähte niimoodi pehmelt ja võikalt hääldama peab? Võib vist öelda, et minu jaoks on see antud loo kõige häirivam element. Laul ise ju polegi nii jube? Normaalne see nüüd kindlasti ka ei ole, aga mitte palju kehvem ülejäänutest.
4. "Patience" / I Wear* Experiment – intro, mitte iseseisev lugu. Kogu aeg lubab, et miskit nüüd tuleb, aga lõpuks ikka ei tule. Või noh, tuleb, aga mitte miskit erilist.
5. "Meet Halfway" / Púr Múdd – oh, see on ju see musa, mida tatikad bussis kõrvaklappidest kuulavad ja pead kaasa jõngutavad. DnB vist? Jõle. Kõigil lugudel on sama õntsa-õntsa taga ja keegi ulub peale. Poisid, kus teie kitarrid on, ma küsin?! Mu meelest on see uuema aja süldimusa  - mängib instinktidel, paneb jala tatsuma, aga igasugune sisu puudub.
6. "Stories Untold" / Grete Paia – ideaalne lugu, kõigi hitireeglite järgi tehtud. Mitte mingit isikupära sealjuures. Kes laulab – pakkuda võiks kõiki välismaiseid hetke superstaare. Selliste lugude tegemiseks on ilmselt mingi oma valem? Sven Lõhmusel on see valem olemas nagu ka 2QS produktsioonitiimil. See laul meeldib ilmselt kõigile. Mulle ka meeldib. Ei ole taustamuusika, paneb kuulama, aga samas on selliseid lugusid juba niigi sadu. Steriilne ilu selline.
7. "Eiolemulolla" / Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem – oi jummel…Teeme siukse toreda rahvusliku loo, paneme kõik klišeed teksti sisse  ja mängime karme räppareid! Õudne. „Tore, tempokas ja eestimeelne!“ Kas tõesti nad ise suudavad seda vaadata ja mitte naerma hakata?
8. "Strong" / Anett Kulbin – tüdruk oskab laulda. Laul on ka päris hea, aga midagi jääb kuskilt  puudu, et sellest hitt saaks. Meenutab Adelet, aga lahjemat varianti.
9. "Miljon korda" / Gertu Pabbo – kohe kuulda, et Pajusaare lugu. Mitte eriti tugev. Laulja hääl ei meeldi mulle millegipärast. Igav ja vanamoodne laul mu meelest. Jajah, ei kõlba mulle tänapäeva popp elektroonika ega ka vanamoodsad lood.
10. "Unikaalne" / La La Ladies – tüüpiline Eurovisioonilugu. Selline tempokas positiivse sõnumiga tilu-lilu. Milleks selliseid lugusid teha? Depressiooniraviks? 

Niisiis, kokkuvõttes ainult 1 lugu, mis mulle päriselt ka meeldis. Kõigi aegade halvim saavutus mu meelest. See aasta olevat veel rekordarv lugusid saadetud. Kes neid välja valib või millised need ülejäänud siis veel olid?  Või on minu maitse popist lihtsalt nii kaugele eemale triivinud? Eelmisel aastal oli nagu neid rokilikumaid lugusid rohkem. Nutune värk, ühesõnaga.