Esmaspäev, veebruar 27, 2012

Džentelmenide palat

Laps suutis peaaegu terveks saada ja kätte jõudis taas minu kord. Sain kusagil mingid homoöpaatilised tabletid, selgituseks öeldi vaid, et looduslikud imemistabletid. Sõin eile iga tunni tagant 2 tabletti aga abi ei miskit, täna siis hakkasin uurima, misasi see homoöpaatia üldse on. Tuleb välja, et sööngi seemneid siis, või noh, rahvakeeli terakesi ja puha valesti söön - käega näiteks ei või neid pühasid tablette üldse puutuda. Igasugu uuga-buuga eeldus on, et peab sellesse uskuma - ma ausõna püüan alati uskuda aga kunagi miski ei aita. Või kuidas ma tean, et usk piisavalt tugev on? Mida siin uskuda kui ainsaks lootuseks on, et midagi vähemalt aitaks.
Ja üha enam ärritavad mind inimesed, kes räägivad toidu- või lõhnade nautimisest või sellest kui tore on vahel harva haige olles haigeolemist nautida või kui tore aastaaeg on talv. Elu on lõputu piin ja talv ja tativool. Täna hommikuks oli üks silm kah kinnimädanenud. Ma kuulun mahakandmisele.
Selle kõige taustaks kuulan Leonard Cohenit. Ainuke hea laulja üldse. No Frank Sinatra ka*. Raamatuid võid ka igasuguseid lugeda aga Remarque on ikka ainult üks. Džentelmenid, kelle loomingu kõrgus näitab kätte kõige muu madaluse. Stiilsed ülikonnad, labasuste vältimine, kurb pilk ja sugestiivne hääl, mis su maailma hädade juures eemale kannab. Miks ei võiks mina selline olla? Tänapäeval selliseid vist muidugi ei sünnigi. Kui mina mehena sünniks, oleks ma ilmselt närvihaige kileda häälega mölakas, kes peksaks naist ja lapsi. Ma ei veaks isegi Bukowski stiili välja.

Üks hea muusikaline leid kah (mis loomulikult kahvatub Coheni kõrval), mille esitajat võiks viktoriiniküsimusena küsida, mitteteadjad ilmselt ära ei arvaks.



*Ma olen veendunud, et olen seda nalja siin jaganud aga ei leia - saatest Punked siis, noor räppar Omarion veetakse tibide poolt basseinipeole kui järsku tormab kohale ühe tibi isa, kes Omarioni oma tütre käperdamises süüdistab. Järgneb stseen:
Omarion: *hüpleb üles-alla*

"I did not touch your daughter"

*üritab kätt suruda*

"My name is Omarion I'm a famous singer"

Kuri papa: "Famous singer ? The only famous singer was Frank Sinatra"

Reede, veebruar 10, 2012

Pinnud ja palgid

Olen nii arg, et hakkan peksa saamise vältimiseks hämama aga juhtusin eile üht blogi lugema, kus jutt tegelikult eriline rumalus ei olnudki, kuid tekstist imbus läbi kirjutaja tohutu enesearmastus ja vot sellist asja mina ei kannata. Kõik olgu ikka madalad nigu muru! Hakkasin ühte raamatut kah lugema, autoriks elav klassik ja jälle ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda - andekas inimene küll, aga kas peab oma andekas olemisest kohe eraldi raamatu kirjutama?
Hakkasin siis mõtlema, et mis mind selle juures häirib. Enesekindlad inimesed on ju pigem positiivne nähtus - ma ei vaena eksperte kui nad oma teadmisi jagavad. Mulle tundub, et asi, mis mind tegelikult häirib, võiks kanda nimetust "eneseturundus". Selline käitumine siis, kus inimene üritab ennast mõõdutundetult kiites tegelikult lugejatelt midagi välja pressida - lihtsalt austust või siis lausa töökohta (arvamusliidrina). Mu meelest on seda vastik vaadata. Selliseid kirjatükke lugedes märkad kenasti ära, kuhu autor on midagi spetsiaalselt oma saba kergitamiseks sisse pannud. A la "järgnevast saavad aru ainult haritud inimesed"; "mina juba sünnist saati teadmisjanusena" jne - ja oh ei, nad ei kasuta sealjuures irooniat! Huvitav on aga see, et paljud inimesed ei tundu selliseid võtteid märkavat. Miks mina märkan? Sest tajun end ka vahel ise seesuguseid trikke kasutavat. Vastikuspuna levib palgeile kui ütlen süütu näoga: "Oi, mul tuli küll sel semestril rohkem kui 30 EAP-d!". Kirjutades ma õnneks seesuguseid asju ei kasuta, sest must-valgel karjuvad need asjad veel koledamini silma. Kui keegi vaielda tahab, siis mu meelest ülikoolis õppimise mainimine enesekiitus ei ole, lihtsalt eluline fakt. Kunagi üks tütarlaps lajatas, et tema võiks oma blogis ka oma doktoritöö teemal kirjutada aga vaevalt, et lugejad seda mõistaks. See nagu läheb mu meelest sinna saba kergitamise hulka, eriti kui arvesse võtta seda, et antud lause oli vastuseks küsimusele, miks ta oma blogis vaid labaseid teemasid kajastab (tegelt olen ma tark! ma olen doktorant, raisk!). Miks ma jälle arvan end asjast teadvat? Kunagi olen isegi selliseid nippe kasutanud kui mind lolliks Ida-Euroopa l****ks peeti, kes sõna "hedonist" õiget tähendust ei tea. Nüüdseks olen juba nii tark, et ei hakkaks ilmselt vaidlema inimesega, kes mind esimese pealevaatamise põhjal paika paneb.
Näed, nüüd ütlesin kohe sellise koleda lause, et "olen juba nii tark" - eks see ole tunnetuse küsimus ka, kes mida eputamiseks peab. Ilma palgita pinde kindlasti ei märkaks kah. (See lause sai lisatud näitamaks mu üüratut tolerantsi - tegelikult muidugi on palk teiste silmas ja minu omas heal juhul pind.)

Neljapäev, veebruar 09, 2012

Masinapurustusliikumine tegutseb taas

Tahtsin kah sõna sekka öelda selles teemas. Sülearvutite ja nutitelefonide keelamine siis.
Tudengid ei kuula õppejõudu vaid istuvad selle asemel fesaris või tapavad arvutimängus kolle. Mu meelest on tudeng olemine vabatahtlik ja kui inimene leiab, et just niimoodi saab ta ülikoolis istumisest kõige rohkem kasu, siis palun väga. Võtad arvuti ära, ta hakkab laua all Cosmot sirvima, sõbrannaga lobisema või niisama igavusest nihelema. Äkki see, kui inimene loengus igavust tunneb, paneb ta just mõtlema ja mõistlikumat karjäärivalikut tegema? Ma ise tundsin ka bakas sageli surmigavust aga kahjuks selle peale ei tulnud, et nii ei pea olema. Nüüd ma enam ei tunne aga arvutit tassin kaasa ikkagi. Miks? Sest mulle tundub e-lugerite ajastul arulagedana sadade lehekülgede kaupa lugemismaterjali välja printida. Ma isegi ei tea, mis tuleb odavam, kas järelmaksuga luger või printimine. Paberid ei meeldi mulle üldse tegelikult - nende lappamine muudab naha kuivaks ja eriti printeripaberitel on halb komme sõrmi veriseks lõikuda. Konspekteerin siiski käsitsi, sest tahvelarvutiga pole see minu jaoks eriti mugav.
Fesari või msn-is ma loengu ajal tõesti ei istu. Miks? Tuleb tunnistada, et mõni igav loeng ikka ette satub. Sellepärast, et minu jaoks on ebamugav istuda arvutis ja isiklikke asju ajada kui keegi teine pealt vaatab ja loengus on see ju paratamatu. Mina näen küll kenasti, kes on kõrval- või eesistuja fesarisõbrad või mida ta messengeris pläkutab. Ise olen süüdi, et vahin? Uudishimu on patt aga kahjuks pole ma lühinägelik. Tähendab see, et ma hoolin liiga palju sellest, mida teised minust mõtlevad? Mulle tundub, et selles situatsioonis on see pigem positiivne omadus. Kuidagi labane tundub arvutiga esimeses reas istudes sõbranna titepilte vahtida - järgmine samm oleks vist juba see kui keegi tuleb su arvutisse midagi Internetist näitama ja sul on populaarsemate külastatud lehtede all pornolehed (või Perekool).
Igatahes tundub äärmiselt tagurlik millegi ära keelamine. TTÜ-s siis interaktiivseid õppimismeetodeid üldse ei kasutata? Meil on mõnikord grupitöös Internetiühendusega arvuti omamine eelduseks. Ahjaa, keelamisaktsiooni taga oli seesama instituut, kus minagi omal ajal loengutes suurt igavust tundsin.