Kolmapäev, jaanuar 31, 2007

Tütarlaps ja surm

The 69 Eyes
Christina Death

She likes to sleep her nights with the windows open wide
Just in case her Dark Prince would come by the silvery light
She lives with her two cats a "please no ads" sign on her door
Memories in her photo books some of them still bit sore

Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red

She hates Christmas nights more than dressing up in white
The lightning's something she adores like Frankenstein's Bride
She's obsessed with the Hollywood Book of Dead
Church yards give her more
No room for the living in her heart cold as 1334

Christina Death
Smokes cigarettes in her bed
Christina Death
Paints her lips every night blood red
Christina Death
Drinks absinth after giving head
Christina Death
I know you before we ever met
Mulle meeldib. Selline hea lapsepõlveluule, mida ka ise kunagi viljeletud sai.
Mulle meeldivad laulud, mis räägivad mingi loo. Mitte ainult "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind". Ei tule isegi meelde ühtegi head bändi, mille laulu sõnad ei oleks midagi enamat kui ülevaade enamlevinud tundeseisunditest.
Lisaks lugu jutustavatele laulusõnadele on head veel segased aga lahedaid kombinatsioone sisaldavad laulusõnad. Marilyn Manson, Rob Zombie, Scooter ka.

Esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Mitte enam nii ilusad, kuid toredad mehed.

Tänane Postimees kirjutab sellest kui halb film on "Rocky Balboa". (Tegelikult on kirjutises ka positiivset, aga üldmulje on pigem ikka nii 3-).
Ma käisin ka seda nädalavahetusel vaatamas. Tõsi ta on, et enamikel kinokülastajatel oli vist igav - perefilm jah, peksmist oli ainult lõpus natuke. Rahvast oli üldse küllaltki vähe, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et kogu saagat mäletavad inimesed on ehk liiga vanad ja väsinud (või need, kelle iidoliks Rocky oli, on end jõusaalis lolliks rühmanud) ning nooremail ei teki Rockyga erilisi mälestusi. Mul on Rocky kõik eelnevad osad DVD-na olemas. Vaadanud ma neid kõiki ei ole. Seega ei räägiks mitte konkreetsest filmist vaid kangelastegelaskujudest.
Kui ma väike olin, siis olid sellised mehed väga moes: Rocky, Ameerika ninja Michael Dudikoffi kehastuses, Krokodill Dundee. Tegelased, kes olid üdini üllad ja alati kõigist tugevamad. Mulle läksid sellised kangelased rohkem peale kui ebareaalsed Super- või Batmanid. Tänapäeval on vist aru saadud, et nii häid ja tublisid inimesi tegelikult ei leidu ja kangelased on kadunud. Nad on elu keerdkäikudesse kinni jäänud ja kompromisse teinud.
Mulle Rocky meeldis - tõi tagasi ilusa lapsepõlveunistuse sellest, et inimene saab väärikas olla. Ma arvan, et tegelikult on kangelased kasulikud, vähemalt Rocky ütles päris palju õigeid asju. Tänapäeva filmides on keskendutud rohkem eriefektidele ning unustatud, et lool võiks ka mingi taust olla. Oleks ju ilus loota, et kui enam kuidagi ei saa, siis võid alati A-rühma appi kutsuda, sest nemad ei kaota kunagi. Et tegelikult on kangelased meie keskel olemas. Et inimesed ongi ilusad ja head. Et pahadest saab alati jagu.

Reede, jaanuar 26, 2007

Palju toredaid mehi

Tänase päeva suuruudis on siis see, et Ozzy tuleb 4.juunil siia. Ei saa küll aru, miks mitte vabaõhukontserdiga, kuid ikkagi.
Sellega seoses tahaks veidi tibijuttu ajada. Miks kuradi pärast kõik ägedad mehed enne minu aega elasid? Kui olete Ozzy noorpõlvepilte näinud siis igatahes on kindel, et ta nägi keskmisest mehest kõvasti parem välja. Siis veel Rob Halford Judas Priestist - jah, ta on gay aga tal on ideaalsed kõrvad ja ma võin seda 79. aasta live'i sada korda vaadata.
Kas on kusagilt lähiajast või lausa Eestist leida mõnd sarnast karismaatilist rokkstaari? Tanel Padar my ass. Meil on ainult meeldivad punkarid. Sõltub muidugi, mille järgi inimese huvitavust/ägedust mõõta. Kes teab, ehk tunduvad Ozzy ja Rob vaid kaugelt vaadates toredad?
No nagu see vanema klassi pätt, kes mulle meeldis aga kui ta lõpuks istuma jäi ja meie klassi kukkus, siis tõelise molkusena tundus.

Neljapäev, jaanuar 25, 2007

SAH!

Ka SAH teema siis.
Eile käisin SAHil ära siis. Igatahes olid alla hinnatud kõiksugu eelmise aasta hittplaadid, mis muidu 259 maksid. Nüüd olid 199. Tavaliselt ma uusi asju eriti ei osta, kui just pole mõne vana bändi uus plaat. Seekord ostsin The Killersi "Sam's Town"i. Huvitav, et see plaat sai Naistelehes halvemuselt teise arvustuse. Ei ole ju igav vanainimeste muusika! Või ehk olengi ma igav vanainimene, kes sellist muusikat reipaks peab? Mulle tundub, et The Killers on kõigi nende uute ja imelike ansamblite tulvas täiesti märkimisväärne. Tegelikult pole see ju sugugi nende debüüt ja nad meeldisid mulle juba looga "Mr. Brightside" (seal videos oli see ilus (vana)mees, kes Mariah Carey ja Akoni videotes ka olnud ja alati paha meest mängib). Siis laenas Peeter mulle JustHitsi mingit kogumikku, kus oli peal lugu "Somebody Told Me", mis mulle ka kangesti meeldis (ma ei saanud küll aru, mida selline lugu, mida ma kunagi varem kuulnud polnud, hitikogumikul tegi) . Alles sel aastal, kui The Killersi teine tulemine oli, avastasin, et need lood on ka nende tehtud. Kusjuures esimese tulemise ajal nägi The Killers välja pigem Blink-182 tüüpi silutud keskkoolibänd - nüüd on nad hoopis teistsugused.
Teine SAH-i saak oli Psychoterrori "Greatest Shits", mida ma juba pool aastat poodidest otsinud olin. Huvitav, kas tuli uustrükk välja (ei, seda kindlasti mitte) või leiti need plaadid lihtsalt kuskilt laost üles. Ma olen viisakas ja lülitan Windows Media Playeri plugina igaks juhuks selle kuulamise ajaks välja. Mõni MSNi-is võib valesti aru saada. Ei, ma ei mõelnud sind :)
Eile kuulasin ema käest laenatud Marju Kuudi plaate. Vahel on hea kuulata helgeid lugusid, mille pealkirjadeks ei ole "Hammer Smashed Face", "Foot To The Throat" või "My Beautiful Genocide". Muide, üks toredamaid loo pealkirju on minu meelest: "Behold The Kindred Battle Carcasses Strewn Across The Bloodied Dunes Of Gilgamesh Mute In The Frenzied Clamour Of Deaths Rolling Tongue And Ravenous Bursting Steel". Ma usun, et on ka pikemaid.

Teisipäev, jaanuar 16, 2007

Kas tõesti roheline eluviis?

Mu sugulane pidi hakkama endale põhupallidest maja ehitama ja sellega seoses, või õigemini reageeringutest lähtuvalt – roheline eluviis, mis see on?
Ma varem arvasin, et olen lihtsalt ihne, kuid tuleb välja, et ka roheline võrreldes muude inimestega. Juhtusin vaatama mingit saadet „nippidest”, mida ette võtta looduse säästmiseks. Ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut, mida ma niikuinii ei teeks ega pidanud ka näidatut kuidagi erilisteks „nippideks”. Miks ma peaksin hambaid või nõusid pestes veel joosta laskma? Loogiline, et kui ei kasuta, siis on kinni. Ja keegi pole mulle kunagi õpetanud, et seda tuleks vee kokkuhoiuks teha – lihtsalt vee kahin on häiriv ja lisaks pritsid seda igale poole. Toast lahkudes kustutan alati tuled – ei tea, miks, aga see on harjumus ja kui seda ei tee, siis häirib. Miks ma peaksin ostma iga kord uue pakendi kui saan odavama hinnaga täitepakendi osta? Aga tänapäeval pidi olema prestiižne ka iga kuu aja tagant veekeetjat vahetada. Loomulikult võtan poodi minnes kodunt kilekoti kaasa – milleks on mul vaja seda pahna endale pidevalt juurde osta?
Olen kogu aeg niimoodi teinud ja keegi pole seda mulle otseselt õpetanud. Muuhulgas arvasin, et ka teised inimesed peavad seda normaalseks. Või äkki peavadki, aga meile söödetakse meedia poolt ette pilti, et oleme jube tublid ja korralikud kui nii teeme? Tugevdades mitte-rohelisi, kes tunnevad, et järelikult teevad kõik nii ja raiskamine ning reostamine ongi normiks.
Samas ei ole mina näinud neid inimesi, kes prügi metsa alla veavad, kuigi nad on ju kusagil meie seas olemas. Neid ahve, kes autoaknast kohvitopse välja loobivad olen küll näinud.
Kender (ei saa linki panna, sest koduleht on tühi) kirjutab, kuidas üks tegelane loobib sodi Eestimaa pinnale seetõttu, et teda siin ei sallita. Ma ei tea, kas see peab kõigi puhul paika, kuid tendentsi on märgata küll.
Minu jaoks on igasugune raiskamine ja prügikultus võrdne mustade nõude hunnikuga või sokkidega seina najal. Paneb end räpaselt tundma ja tekitab sisemise tungi hävitada.
Samas on põhupallidest maja või korduvkasutatavad mähkmed ka minu jaoks liig, ma võib-olla lihtsalt ei torma nii kergesti nende pooldajaid hukka mõistma.

Esmaspäev, jaanuar 15, 2007

Lühike, igav ja mittekuhugijõudev uurimus teemal mõtetesalvestaja head ja vead

Alati ei viitsi ma voodist välja ronida kui mõni hea mõte tuleb. Käsitsi kirjutamisest olen ammu loobunud, sest see tundub nii aeglane olevat. Eile öösel salvestasin ma paar mõtet mobiiltelefoni – ka see ei ole sugugi kiire variant, kuid vähemalt ei nõua voodist lahkumist.
Seoses selle kõigega või õigemini sellest sõltumata öeldi mulle mõni aeg tagasi, et jube tore oleks kui eksisteeriks selline aparaat, mis salvestaks inimese mõtted. Hiljem mängiksid mõtted endale ette nagu diktofonist. Seda öelnud inimene ei pidanud küll kirjutamist silmas aga mulgi süttis lambike. Lülitaks selle öösel sisse ja hommikul vaataks üle. Ma eeldaks sellist sisselülitatavat seadet, sest kõige salvestamine oleks lihtsalt ebaotstarbekas. Mõtteid lugev arvutihiir pidi juba olemas olema – küll veel selline algeline, kes vaid suundadest sotti saab.
Siis hakkasin ma aga mõtlema – kõik, kellel oleks raha selline mõtetesalvestaja osta, saaksid hakata ilma suurema vaevata oma mõtteid avaldama. Eriti laieneks unenägude avaldamise žanr. Kes neid kuulata viitsiks? Ehk ei seisnegi praeguste kirjatükkide olemasolu mitte selles, et mõni inimene tunneb vajadust kirjutada vaid lihtsalt selles, et kõik ei viitsi oma mõtteid üles tähendada? Kui mõtete salvestamine nii kerge oleks, kas oleks siis üldse mingit eneseväljendust tekkinud – jagaksime üksteisele kassette oma mõtetega ja olekski kõik. Ehk oleks nii, et kellegi kassetid oleksid rohkem hinnas kui teiste omad?
Tegelikult ei hävitanud video ilmumine raadiot, salvestamisvõimaluste laienemine kino ega teatrit või interneti kasutamine raamatuid. Lisaks kergele kättesaadavusele on inimesele millegipärast oluline ka kogemus või tunne. No ei ole teleteater võrreldav ise saalis istumisega. Mina ei ole kunagi kuulanud ühtegi raamatut vaid eelistanud neid ikkagi lugeda. Võib juhtuda, et eelistan ka trükkimist salvestamisele, kuigi pastakat ma klaviatuurile ei eelista. Mulle tundub, et uute tehnoloogiatega peaks ettevaatlikult läbi käima, sest mingit loogikat nende kasutamise populaarsuses ja vanade tehnoloogiate kadumises ma leida ei oska.

Reede, jaanuar 12, 2007

Ajakirjandus meelitab

Tellisin täna endale koju käima ajakirja Muusa. Olen jah selline spontaanne inimene :) - eile lugesin esimest korda ja juba tellisin. Ei jõudnud ühe õhtuga kõike läbigi lugeda (180 lk, kui õigesti mäletan), kuid esmapilgul oli täitsa hea. Peab ju ometi mingi ajakiri inimesel koju käima? Varem, kui õhtul midagi lugeda polnud, sai vahel Vikerkaart ostetud, kuid see ajas kodustele hirmu peale. Naisteajakirjade puhul olen avastanud, et vähesed loetavad neist omavad ka piisavalt häid kodulehti, millelt paremad palad kenasti kätte saab. Mulle ei meeldi kodu risustada paberiga, mille vaid ühe korra läbi vaatan ja siis prügikasti viskan. Eesti Naine käib emal ning see saab ka enamasti loetud. Nailboardi olen ka ostnud, kuid see ajakiri tundub oma hinna kohta natuke liiga õhuke olevat. Ma saan aru, et pildid ja poster maksavad, aga postrit ma niikuinii kasutada ei saa. Või paneks töö juures selja taha Maideni plakati? Ei, mulle see sobiks, aga teised vaataksid nähtavasti imelikult. Eriti selles valguses, et ülevalt poolt tuli tegelikult käsk kontori hubasemaks muutmise eesmärgil seinu plakatitega kaunistada. Seda võidaks võtta kui irooniat, vist.
Tegelikult olen avastanud, et meil ilmub päris aukartusäratav hulk erinevaid ajakirju. Kes neid kõiki loeb? On mingid suuremad ajakirjad, millel oma lugejaskond olemas, aga need uued? Kusjuures Muusat oli eile õhtul Tartu Hyperrimis veel ainult 2 eksemplari järel. Loodan, et mu tellimuse nr 81 ei tähendanud seda, et ma 81.tellija olin. 1000-le tellijale on tegelikult ka auhinnad loosimises - üsna optimistlik lootus minu meelest. Ma tegelikult tellingi ainult nänni lootuses. Ja pensionikonto viisin ka LHV-sse, et DVD mängijat saada, aga näe, mis nüüd välja tuli! (Tahtsin siia PM Online'i uudiselingi panna, kuid nad olid juba jõudnud oma pealkirja redigeerida...). See Ühispanga tekk oli muuseas täitsa hea :)

Kolmapäev, jaanuar 10, 2007

Kollid, keda tegelikult olemas ei olnud

Rob Zombie osad fännid pidid hingepõhjani solvunud olema, et mees oma dread'id maha lõikas ja punased läätsed silmast võttis ning nüüd täitsa tavaline varajases keskeas (vabandan, kuid ei suutnud sobivamat vanusemäärangut leida - hilises nooruses?) mees välja näeb. Ma möönan, et sümpatiseeris mullegi tema varajane look rohkem, kuid mis teha. Muusika sellest halvemaks pole läinud, kuigi osa fänne seda usub. Üldiselt ma nimetaks seda fantaasiavaeguseks - "koll peab olema suurte sarvede ja punaste silmadega! Phühholoogilisi õudukaid ma ei aktsepteeri!".
Teine pool sellest fantaasiavaegusest on aga minu jaoks palju šokeerivam - igasugu oiged sel teemal kui hirmus ikka Manson on ja kuidas keegi teda Disneylandis nähes peaaegu püksi oleks teinud. Lordi on ka kohutav saatanakummardajate punt ja neid nähes tuleks kohe nutma pursata. Ma saan aru, et nimetatud esitajad on ühed vähesed, keda mitte-seesuguse-muusika kuulajad kohanud on, kuid tundub suht elementaarne arusaam olevat, et tegemist on rollidega, mitte reaalsete koletistega. OK, enamik seesugustest oietest on olnud pärit teiseltpoolt lompi ja me ju alati arvame, et meie hulgas selliseid ei ole.
Igaks juhuks peaks aga äkki seletama, et roll ja seda mängiv inimene ei ole üks ja sama. Tegelikult on aga selle lihtsa tõe mõistmine fantaasiat mitte omavale inimesele täielik mõistatus.
"Mismoodi saab kirjutada asjadest, mida tegelikult juhtunud ei ole? Kust sa siis tead, et nii saab olla?"
Vat nii juhtub teie lastega, kui ütlete neile "mida sa mõtled asju välja, paneme su hullumajja!". Seda ma ei mõelnud välja vaid lihtsalt dramatiseerisin veidi üle - olen selliseid lapsevanemaid kohanud küll.
Vanasti mõtlesid lapsed puupulgast nuku välja, tänapäeval pakutakse lastele absoluutselt kõike täiskasvanute maailmast - ainult väiksemal ja ohutumal kujul. Nautigem kolle kuni saame - tulevikus ei suuda ehk keegi neid enam välja mõelda.

Esmaspäev, jaanuar 08, 2007

Õudsalt tahaks viina juua!

Poes, kus ma lõuna ajal käin, ei kohta tavaliselt ühtegi inimest peale minu, kellel toidukorvis alkoholi ei leidu. Nii igal kolmandal on pohmakalehk juures ja nii iga kuues on ennast täis lasknud. Laias laastus. Tuleks toonitada, et ma käin poes keskpäeval. Täna käisin 9.30 ja minu ees osteti Lauaviina. Esmaspäevahommikuti on tavaline ka see, et enne poe avamist jõlgub teatud seltskond selle ümber – isa, kes hoiab ema püsti, väike kasimata põngerjas kõrval. Sageli kohtan ka ühte vene naist, kes poe ees kerjab.
Annan au selle poe müüjatele, kes sellise seltskonnaga iga päev kokku peab puutuma.
Tegelikult puutun ma selle kohaga kokku täiesti juhuslikult ning kui seda kogemust ei oleks, siis suudaks tõesti ehk vaid imestada – kes siis end tänapäeval veel surnuks joob, meil ju niivõrd kultuurne ja majanduslikult edukas riik?
Iga mitmes reklaam tv-s on alkoholi päralt? Kas sinu hing ei kisendagi selle uue viina järele? Kes siis viina täis joomise eesmärgil joob, ikka maitse pärast, eks? Mmm, ja vahel näitab seda imekaunist viinamaad, kus neiud lõkke ääres pitse tühjendavad – mitu pudelit ma ära jooma pean, et sinna jõuda? Kahjuks ei ole ma ka veel sellisesse seltskonda sattunud, kus lõkke ümber viina juuakse. Vanasti joodi grillimise kõrvale ikka lahjemaid jooke, aga eks kombed muutu.

Reede, jaanuar 05, 2007

Lipuvärvides ja lipuvärvideta

Teate ju küll neid suuri rohelisi nägusid bussipeatustes? Neid, kel kenasti sini-must-valge põsel?
Aga minu issi käis eile Narvas ja ütles, et seal kõik nagu mujalgi, ainult ilma ühe väikse detailita.
Selle sini-must-valge oli keegi peale trükkida unustanud.
Paneb mõtlema.
Vaata, kui hästi läbimõeldud, ütles selle peale mu sõber.

Kolmapäev, jaanuar 03, 2007

Judas Rising

Ma sain kusagilt targaks, et blogi tuleb ikka iga päev kirjutada. Tegelikult ma ei vaevle mõttepuuduse käes ega midagi, ma olen perfektsionist. Ja ma ei tahaks iialgi oma blogis kedagi nimepidi või äratuntavalt mainida, mis muudab tööprotsessi veel keerukamaks. See loomulikult ei välista oletusi, kuid vähemalt ma ise neid ei põhjusta. Lisaks pean ma kvaliteet-kirjutamiseks klapid peast võtma, sest millegipärast satuvad muidu teksti täiesti mõttevälised sõnad ja ka lauseehitus tuleb kohtlane. Hetkel ma klappe peast ei võtnud, eksperimenteerin, noh. Kunagi ütles üks tark inimene (tean täpselt kes, aga ei ütle), et psühhiaatri juurde ei tasu minna, sest igaühele meist on võimalik diagnoos panna. Ma olen kergelt autistlik. (Tulge nüüd jah ja hakake kaigastega materdama, et koleda haigusega nalja teen.)
Teemast siis seda, et sain jõuluks Scissor Sistersi plaadi. Last.fm väidab, et tegemist on glam rockiga. See peaks ilmselgelt vale olema, mul tekkisid esmased assotsiatsioonid hoopis Bee Geesiga. Eile oli just juttu sellest, et tegelikult kuulab ülisuur protsent inimesi mingit täiesti kahtlast muusikat – electrot ja indie rocki/popi. Populaarseimad tag’id last.fm-s on näiteks alternative, indie, electronic ja rock (see viimane iseloomustab millegipärast absoluutselt kõike). Populaarseimate artistide nimistus kohtab selliseid imelikke asju nagu Muse, Death Cab for Cutie,, My Chemical Romance, Snow Patrol, Sufjan Stevens, The White Stripes ja Bloc Party. Samas 50 enimkuulatava nimistus Eestist pärit kasutajate kohta leiab neist „imelikest” vaid 3 tuntumat, kellest ka mina midagi kuulnud olen. Minu jaoks kuuluvad nad kõik vaieldamatult „kahtlase” muusika alla, mida ma parem teist korda ei kuulaks. Scissor Sisters on ka „kahtlane”, kuid omab vähemalt mingit rütmi ning hoolimata sellest, et kõik lood on ühtlane tapeet, ei hakka väga igav.
Eile saatsin pika pingutuse peale ka Aastahiti ära. Olen küll kindel, et minu lugudest ei pääse ükski esimese 100 sisse ja isegi neid oli raske leida, sest 75% headest lugudest tuli välja praakida põhjusel, et need jäid kõvasti kaugemasse aega kui 2006.
Ei tea, kas põhjuseks on mu liigne muusikatarbimine, kuid enamik värskest muusikast tundub mulle igav, veniv ja ilma pauerita. Teksti pole üldse või korrutatakse mingit jama. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja värk.
Endale soetatud eelmisel aastal ilmunud plaatidest märgiks ära Lordi „Arockalypse” ja Rob Zombie „Educates Horses”. Mõlemad kõvasti alahinnatud asjad.