neljapäev, juuli 09, 2020

Kaspar Colling Nielsen. Mount Kopenhaagen

Mulle tundub, et selle autori puhul saab selgelt öelda, et ta avardab mõistet "kastist välja mõtlema".

Tema "Euroopa kevad" tõlgiti eesti keelde varem ja kuna see avaldas mulle omajagu muljet, siis haarasin kohe ka "Mount Kopenhaageni", mis on tegelikult Colling Nielseni esimene teos. Ilmselt tehti õigesti, et "Euroopa kevad" meie keeles esimesena avaldati, sest "Mount Kopenhaagen" jätab mulle pigem "isutekitaja" kui tervikliku romaani mulje. Iseenesest see ongi eellugu, sest mägi ise on olemas ka "Euroopa kevades", kuid seal pigem taustana. "Mount Kopenhaagen" sisaldab 17 erinevat lugu, mida kõiki ühendab lülina mägi, kuid terviklikku lugu sealt ei leia. Lugudega, tundub, on Colling Nielsen aga püüdnud ennast lugejaile võimalikult mitmest küljest esitleda - see olen nüüd mina ja seda kõike ma oskan! Üldse mitte irooniliselt, mu meelest täitsa kaval võte ja lood on tõepoolest eriilmelised. On ju nende hulgas ka täiesti korralikke ja turvalisi kõigi reeglite järgi kirjutet novelle nagu näiteks see Ulla ja Apu armastuse lugu või siis tüütut absurdi (st lugu, millest ma aru ei saa) nagu "Hall daam". Aga peamised on ikkagi need teised lood.

Kindlasti olete kohanud inimesi, kes groteskselt ja detailselt oma operatsioone või sünnitusi kirjeldavad, teised ümber kisamas, et "appi, jää ometi vait!", aga teisalt on päris põnev kuulata ikka ka. Meelelahutuslik, aga kuidagi nurjatul viisil. Ei-ei, siin raamatus ei ole mingeid võikaid ega jälke lugusid, lihtsalt...no Collin Nielsen jätkab oma mõttelõngaga seal, kus teised, "normaalsed inimesed", peatuksid. Teda ei kammitse loogika, eetika ega esteetika ning ta ei pea tabusid millekski. Ma isegi ei hakanud guugeldama, kas tõesti tehti vanasti tennisereketite keeli kassisoolikatest. (Ütlesin selle võimaliku fakti kõva häälega välja ja laps küsis "aga mis värvi need soolikad olid?" nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas, mille vastu huvi tunda sellise info korral. Mis omakorda vist näitab, et meil on kõigil mingid enda jaoks loogilised rajad, midapidi mõtlemine käima peaks ja kui ei käi, siis üllatume.)

Mida Colling Nielsen selle raamatuga meile öelda võis püüda? Peale selle, et näidata, kui hästi ta kirjasõna valdab st. Mulle tundub, et kuna mäe rajamisel mingit selget eesmärki polnud, mingi vajadus inimesi tagant ei sundinud, siis ehk on mägi näide selle kohta, kuidas võikski lihtsalt pihta hakata, eks pärast paistab, mis välja tuleb, tavaliselt miskit ju ikka tuleb. Midagi hoopis erinevat sellest, mida arvata osati. Raamatus igatahes neid üllatusi jagub. Vaimu avardamise raamat, iseasi, kui valutult see läheb, aga no kas peabki kõik kergelt kätte tulema? Mäge ehitati kakssada aastat.

teisipäev, juuli 07, 2020

Elena Ferrante. Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ferrante tetraloogia teise raamatu kohta olen öelnud: Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas". Veidi pikemalt kirjutasin siin (9. raamat) ja mis ma oskan öelda - kolmas raamat seda sama skalpelliga lõikamist jätkab, kuigi selle alapeakiri on mittemidaütlev "Vahepealne aeg" ning alguses mulle isegi natuke tundus, et tegemist ongi vaid vahepeatükiga enne loo ilmset kulminatsiooni viimases raamatus. 

Siiski, kui teises osas tundub, et haridus saab naise vaid võidule viia, siis selles osas tutvustatakse kõiki neid karisid, mis haritud naist maailmas ja eriti meessuhetes ees ootavad. Endiselt võlub mind see, kuidas autor ei loobi mingeid juhtmõtteid ega tsitaate, mida alla joonida või välja kirjutada, vaid loo tõed paljastuvad ainult läbi tegevuse ning on selgelt sellega seotud. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks teosest nii hea seriaali sai teha. P.S. Antud juhul toetavad nähtud seriaaliosad (kolmanda osa järgi tehtud seeriaid veel pole) raamatut täielikult ja mu meelest annavad ka lugemisel visuaalset külge juurde. Kui nüüd just selle  osa valguses nähtud seeriatele mõelda, siis on sealne näitlejate valik enam kui ideaalne.

Mõned tekkinud mõtted haridusest. Lenu leiab, et temal puudub oskus mõelda, seevastu Lilal on see oskus olemas. Ei piisa sellest, et suuta teha loetust kokkuvõtteid. Mõtlemisest annab märku see seletamatu hetk, mil saadud teadmisest sünnib lugeja peas uus teadmine. "Ta on lugenud tohutul hulgal lehekülgi ja üksnes sätib neid lennukalt ümber, etendab" - nii iselooomustab Lenu seda, mida ta pealtnäha haritud inimeste puhul tähele on pannud. Ehk siis haridus vs haritus. Kust tuleb aga see müstiline "oskus mõelda"? Mulle tundub, et see küsimus saab ka teatava vastuse - sul kas on sisemine motivatsioon või seda ei ole ja sa harid end vaid välistel põhjustel. Lenul on algseks motivaatoriks Lila, hiljem ka Nino. Kõik tema tähtteosed saavad tõuke kelleltki teiselt, mitte temalt endalt.

Selle teemaga seostub ka üsna intrigeeriv intelligentsete meeste teema. Lenu kahtlustab, et meeste soovis naisi õpetada peitub soov naist endasarnaseks muuta, teha naisest olend, milline mees ise naisena oleks, nö "võimalus laieneda naissoosse". Ma sain aru, et see on just see, miks ma alati jahmatusega kuulan neid naisi, kes leiavad, et mees peaks neist kindlasti intelligentsem olema. Ma saan aru, et intelligentsil on erinevaid osi ja tegelikult ei saa päris nii võrrelda - alati on asju, milles on parem üks või teine, kuid sellise intelligentse mehe soovi taga kujutan mina alati olukorda "õpetaja - õpetatav". Mina istun, vaatan ja ootan, kuidas mehe suust kuldmune pudeneb. Mu jaoks see ei ole suhe, mitte romantiline vähemalt. 

70ndate Itaalias puutub Lenu kokku ka tollase feminismiga ning raamatuski on varjatult mõned  põhitõed sees. Enamiku loo meessuhete puhul saab tõdeda seda, et "mehed on naised välja mõelnud". Tollased mehed ei tundnud tegelikult naisi, kellega nad koos elasid või elu alustasid, kombed olid sellised ja seda enam olid nad šokis, kui ettekujutus reaalsusega nihkesse läks ning see ei olenenud absoluutselt mehe haridusest. Kindlasti on seda tänapäevalgi, kuid eeldan, et vähesemal määral siiski, inimesed on hakanud üksteisega rääkima. Võib-olla on natuke ebaõiglane, et ainsa naist inimesena nägeva meestegelasena on ära toodud üdini negatiivne tüüp, kuid ehk on siin oma loogika - hundiseaduse järgi elajad ei pea ühiskondlike normidega arvestama. Korralikud mehed-naised elasid üksteise maailmadest üsna kaugel ning neile oli mugavamgi, kui teise omast vähe teati: "Meeste eest pidi kõike varjama. Nad eelistasid mitte teada, nad eelistasid teha nägu, et see mis juhtus ülemuse juures, ei juhtu kunagi naistega, kellest nad hoolivad ja keda - selle mõttega olid nad ka üles kasvanud - nad peavad kaitsma, kui ka neid endid võidaks seejuures maha lüüa." (lk 94) Rüütellikkuse paradoks ahistamise vaatepunktist. Samas ei saa ka öelda, et kõik sellised arusaamad soorollidest praeguseks kadunud on.

Kuidas siis vabaneda vaesuse ja primitiivsuse mädasoost, kui isegi haridus see võluvits ei ole? Raamat kajastab taustal ka tollase Itaalia poliitilisi probleeme, võitlust kommunistide ja fašistide vahel. Lila usub, et revolutsiooni tegemise asemel tuleks siiski hoopis ennast harida, mis sest, et see mingisugune võluvits olla ei pruugi, ometi avab see uusi võimalusi, mida revolutsioon enamasti vaid hävitab.

Mulle meeldib, et see raamat on korraga nii põnev kui ka arukas, mulle meeldib, et ma üldse ei tea, kuhu lugu viimases raamatus tüürida võiks ja ma olen ainult natuke pettunud endas, et ma ei suutnud seda lugu aeglasemalt lugeda.

P.S. Nii nagu "Minu geniaalse sõbranna " puhul pole selge, kumb siis ikkagi see geniaalne on, ei ole ka selle osa puhul üheselt mõista, kumb on jääja, kumb mineja.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, juuli 02, 2020

Keerulised küsimused

Kuna ma lubasin, et ma seda blogimeemi ei tee, siis muidugi teen.

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Nii, vaadake nüüd mind, soorollide mittesallijat, eks. Mõne mehe, kohe kindlasti võtaks kaasa mõne mehe. Sest mehed teevad tööd ja peletavad ämblikke. Need ei ole naiste tööd. Töö ei ole naistele, ühesõnaga :) Ah et millise mehe? No suva see - oluline on ju sugu, mitte konkreetne isend.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?

Et siis tänu eelmainit mehele õnnestus mul ellu jääda ja mida ma võtaks oma viimaseks lektüüriks selleks viimaseks nädalaks pooleks päevaks asustamata saarel? Mul on umbes 70 blogi lugemislaual (jaa-jaa, arvestatav osa neist mitteaktiivsed) ja ma peaks teoreetiliselt valima sellise, millest ka midagi lugeda on st pole kõik ära loetud või kirjutatakse tihti juurde. Ma jään vist selle Courtney fänniblogi juurde, keskmiselt 37 postitust nädalas ja paljudel juures miski infokild, mille järel jäneseurgu hüpata.

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Kahjuks ma igasugu glamuursete suunamudijate blogisid ei jälgi (need vist ongi pigem Instagramid) ja kõik blogijad on üldiselt tavalised normaalsed inimesed, kes erilises kättesaamatus luksuses ei suple. Ma tahaks ikka enneolematutele rikkustele oma näpud kasvõi korrakski taha ajada, et no mis tunne on šampanjavannis liguneda, saada sponsoritelt kutseid miljonijahti testima Maldiividele jne. Seega, valime kättesaadavaima naudingu ja Gambrinuse õllepäeviku - saaks vähemalt eksootiliste jookide juures mekutada, kasvõi 3 pudelit õhtu kohta nagu ta arvustuste piirmäär kipub olema. 

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?

Eelmainit Gambrinusel on muidu toidublogi ka, mida ma aeg-ajalt loen, aga see on selline, kus ta ise süüa ei tee, vaid hindab teiste tehtut. Minu masti toidunaudingud, ühesõnaga, aga see siia ei kvalifitseeru. Ja mis mõttes appi? Lasta mind kööki, kasvõi appi, ei tõota mingil juhul head. Jätan vahele.

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?

Mulle tundub, et neist blogijatest, kelle visuaali ma näinud olen, hindan ma kõige rohkem Madli stiili. Need t-särgid, mille ta endale ja pojale kujundas, olid ikka tõeliselt andekad. Teisalt, ma ei julgeks vist teda ikka usaldada, ta ju nimelt väidab, et kusagil on tal üks suur tagumik, aga selle olemasolu pole mina küll iialgi tuvastanud :) Ja kui juba temal on tagumik, mis siis veel mul on! (See on selline koht, kus ma üritasin sõbralikku nalja teha, aga vabalt võib olla, et läks üle piiri, vabandan juba ette, sest neid kohti tuleb siin veel ehk siis asi, mille pärast ma algselt üritasin neid küsimusi vältida, aga nii lõbus on ja ma ei suutnud lõpuni väärikaks jääda...)
P.S. Stiilist - leidsin aktuaalse abivahendi, millega lotti varjata!


Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?

Töö on meeste jaoks, kas ma juba ei maininud? Ämblikud, lõvid - potato-poteito.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?

Ma hilineks ja põhjendaks seda nii, et ma jäin hiljaks, sest ei tahtnud üldse tulla. Vähemalt mulle see sellise olukorra kõige ausama kirjeldusena tunduks. Aga ma aiman, et siin oodatakse vastust sellele, kes kirjutab häid, reaalsusest hälbivaid lugusid. Tilda, konn ja Kaamos ilmselt. Samas, Tilda käest ei ole julgenud mina ka parooli küsida, konna "Esimene sada" jäi mul pooleli ja Kaamose lood vist ikka enamasti kajastavad reaalsust.

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?

Kui ma tahaks kellegi isiklikus elus sobrada, ma loeks pereblogisid.

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 

Pereblogid, muidugi. Tegelikult ma ei suudaks parimagi tahtmise juures kõiki loetavaid blogrolli lisada, see läheks liiga pikaks. 

Millised blogid sind ärritavad?

No ma vahel näen blog.tr.ee-s eelvaadet mõnest postitusest, mis juba pealkirja poolest harja punaseks ajab, aga ma ei lähe neid ka lugema. Igasugu Odini sõdalaste ja muude sarnaste blogid, perekonnakaitsjad, vandenõuteoreetikud jne.

Millised blogid sind vaimustavad?

Sellised, mida peavad inimesed nagu mina :) Tegelikult ju ka, need blogid, millest kumab endale sarnast maailmavaadet, hingesugulust ja millega tahaks kaasa noogutada, et jaa-jaa, nii on, mina ju ka, aga sina oskad nii palju tabavamalt seda kirja panna!

Kõige ilusam blogija?

Ma ei ole enamikku blogijaid üldse näinudki, aga mäletan, et kui ma esimest korda Jane blogi pilte vaatasin, siis ma ikka heldisin, et "kui kena naine!". Ja veel seda ka, et "nii ilusad juuksed!". Pärast alles sain teada, et Janel on loomulikult hoopis lokid ja ta näeb kurja vaeva oma juuste sirgendamisega, mis omakorda on jälle tõend sellest, et mulle meeldib kõik, mis ei ole loomulik. See jääb nüüd taas kahtlaselt kõlama, aga ma ei heida üldse kellelegi ebaloomulikkust ette, tahan lihtsalt öelda, et mulle meeldib miskipärast nö tuunitud välimus. Krt, ma rohkem ei ütle selle kohta midagi, ikka ei kõla nagu kompliment. P.S. Kuidas on võimalik endal ise juukseid sirgendada? Mina ei oska, kuigi olen kordi proovinud. Ok, külgedelt saab enam-vähem korda, aga tagant? Ja inimesed imestavad ega saa aru, kui ma neile sellest probleemist räägin...

Kõige ausam blogija?

Aususe osas ei tea kellelegi midagi ette heita, aga avameelsuse osas meenub ikkagi VVN esimesena. 

Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest. Tema postitused on alati nii tasakaalukad ja argumenteeritud, et teevad silmad ette enamikule arvamusartiklitele ametlikus meedias.

Kõige hingekosutavam blogija?

Huvitav, mis mu hinge võiks kosutada? Ma arvan, et enamik blogisid teeb seda, ma ei loe ju neid, mis ärritavad. Kindlasti kosutavad hinge kaunid looduspildid ja nunnud linnud-loomad ehk siis Remo Savisaare fotoblogi. 


Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?

Jällegi, ilmselt enamikuga keda loen, mingil hetkel. Mõni üldse ei kirjutagi sellistel teemadel, mille puhul võiks hingesugulust leida, ei ava oma hinge niiöelda. Kõige rohkem ilmselt (ja osalt ka seetõttu, et nemad sellistest teemadest kirjutavad) VVN ja Karikate emand. Teisalt, nad on minust ikka väga erinevad inimesed, millest võiks ehk järeldada, et hinges võimegi me kõik üsna sarnased olla, lihtsalt tuhnida tuleb sügavamalt. 

Blogija, kes sind naerma ajab?

Olenevalt teemast suudab alati väga täpselt emotsioone tabada Rents, mu meelest. Et kui on naljakas, siis on täiega ja kui vihastab, siis ka. (Siis olen vihane koos temaga, mitte tema peale, st).

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?

Ma arvan, et eks me oleme kõik igaühe jaoks enda peas mingi pildi kokku pannud, seega salapärale väga ruumi ei jää. Ainuke, kelle üle pead murda on Hundi ulg, seda paraku tema "haihtumise" tõttu ja lootuses, et ehk ta ikkagi veel välja ilmub.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?

Ma ei tahaks, et keegi teist ära kaoks! Väga harva kirjutajatest Eliisabet ja rohelisemrohi, Manjanast pole ammu kuulda, kristallkuuli ootan alati. Siiani nimetamata lemmikud, keda alati rõõm lugeda: ritsik, Indigoaalane, Katarina von Blogger, Murca.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.

Ühinen notsu kiitmiskooriga, Kaur on alati diskussiooni tekitav kommenteerija, Morgie  väga asjalik ja suudab asjale vaadata sellise nurga alt, mis mulle pähegi ei tule. Teiste blogidest AbFab oma alati täpse ja terava keelega. Üldse on kommenteerijad enamasti toredad, ma alles sel aastal alustasin segaste ja solvava tooniga kommentaaride kustutamist, sest 95% kommentaaridest on minu blogis alati informatiivsed ja arukad olnud, ses osas on mul väga vedanud. Suur tänu selle eest, ma muidu ei julgekski!


Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.

Ma isegi ei hakka üles lugema kõiki neid vanu ja ammukadunud blogijaid, keda kangesti uuesti lugeda sooviks. 14 aastat on ikka ropp pikk aeg ja arusaadav, et inimesed vahetuvad. Samas vahel ikkagi tuleb nostalgiahoog peale.

See nüüd niiväga miski soov ei olegi, aga mulle tundub, et kuigi blog.tr.ee-d keegi ei halda, on see ikkagi jäänud ainsaks tõsiseltvõetavaks kodumaiste blogide kataloogiks. On olemas miski eestiblogid.ee ja blogs.station.ee, kuid need tunduvad rohkem surnud, kui vana surnu ise. Vahepeal möllasid seal küll mingid reklaampostitused ja mõned mõistlikud blogid kustusid blogipuust teadmata põhjustel ära, aga no ta elab siiski. Äkki pakuks keegi sel pinnal Marimellidele konkurentsi? Või on pigem nii, et need päris popid blogid mingit kataloogi ei vajagi, sest neile on oluline vaid nemad ise ja ka nende lugejaskond piirdub paari blogi lugemisega? Mulle jälle selline ülevaatlik asi meeldib.

Ma vaatan, et mu soovid on umbes sellised, et "keeraks aega tagasi" kõik. Õudne! Ütleme siis viimaseks selle, et häid uusi blogijaid võiks juurde tulla, mitte ainult suunamudijaid.

Oot, neljanda soovi pressin ka välja, et keegi nüüd ei solvuks, kui ma teda ei maininud või just ebasoovitavas valguses mainisin! Love U All & Peace'N'Love jne.

kolmapäev, juuli 01, 2020

Lihtsad küsimused

Leidsin veidi lihtsamad küsimused seiklusjuttude blogist, originaalis Briti blogi Instagramist pärit ja mõtlesin, et harjutan ka kätt. Juhuks, kui ma meelt muudan ja selle blogijate küsimustiku lõpuks ikka ära teen, sest mulle pahvatas selles osas ootamatult paar mõtet pähe ja nüüd nad keerlevad seal ja häirivad mind.

Dušš või vann - dušš. Ma olen elanud ka vanniga kodus ja mu vanematekodus oli suisa mullikas, aga seda kasutati umbes korra aastas. (Kõrvalepõikena, seal on ka paarkümmend aastat seisnud tutikas nõudepesumasin, mille ema mõttetuks tooteks on tunnistanud ja peseb siiani nõusid eraldi kausis. Ei, mitte kraanikausis, sest rasvane kraanikauss on rõve ja vett kulub ka nõnda vähem. Mulle tundub, et osa mu mentaliteedist on sealt pärit. Nutitelefon on mõttetu leiutis.) Vannis käies tuleb ju end lõpus ikkagi dušiga üle lasta ja vanni mõnust iseeneses mina aru ei saa.

Ilus figuur või ilus hing - ma ka ei saa sellest vastandusest aru ja mida üldse mõelda "ilusa hinge" all. Kaldun arvama, et igaühel on seal mingi must sopp olemas.

Ujumine või kaldal päevitamine - mõlemad. Ujuda ma väga hästi ei oska ja ei päevitu ka, aga ikkagi meeldib.

Vara üles või hilja voodi - miks mitte hilja üles ja vara voodi ning natuke und vahepeale ka?

Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps -kui on rahulikud, siis vahet ju pole, palju neid on? Ja mida tähendab aktiivne laps? Ses osas on vist mingi õiglus ikka ilmas olemas, sest aktiivset last minusugune kannatuseta inimene üle ei elaks. Et lapsed kannatust treeniks, mina küll märganud ei ole.

Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - korter. Ma lihtsalt olen korteriinimene, lapsepõlvekodu oli majas ja no ei saanud mina aru, mida selles ihaldusväärset nähti. Aiatööd! Mulle tundus, et ega teisedki meie peres seda kuidagi nautinud, lihtsalt oli ja pidi tegelema, sest mida naabrid muidu arvavad! Ma olen sellest nüüd vaba! Ja meil isegi on aed, sest selline väiksemat sorti kortermaja, aga seal toimetavad need, kellele meeldib ja mind ei sunni keegi.

Prillid või läätsed - ma ka ei kujuta seda endale näpu silma ajamist ette. Lisaks olen avastanud, et mulle isegi täitsa sobivad prillid (kasutan ainult tööl).

Kool või elukool - elukooliga on see asi, et seda terminit kasutavad enesemääratlusena mu meelest ainult "mingid tuustid". Iseenesest elu muidugi õpetab, aga selle sõna suhtes on tõrge. Õudne tunnistada, aga mulle kool sobis, paremini kui elu.

Megakuum suvi või ilus lumine talv - suvi, ikka suvi! Seda on ju nii vähe, enamasti on lihtsalt üks s*** suusailm ja lumest ma ka eriti ei pea. Mulle üldiselt meeldivad just ekstreemsed temperatuurid, hästi palav on kuidagi põnev ja jõledalt külm ka, vahet pole, kas lumega või ilma. Ilmselt pole ma neid eriti pikalt tunda saanud ega valusalt. See, mis praegu toimub (15-18 kraadi "sooja", vahelduv vihm ja pilvitus koos rõveda tuulega) ei sobi ühegi aastaaja alla mu meelest.

Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - siin ma nüüd riskin lausega stiilis "aga miks nad siis kooki ei söö, kui leiba pole?", aga miks te lapsi varem magama ei saada, et seda aega iseendale saada, ilma et hommikul vara ärkama peaks? Aega iseendale on mul küll, magada võiks alati rohkem.

Ümbermaailmareis või oma kodu ost - mul on alati oma kodu olnud ja ma ei mäleta, et ma oleks seda viimast ostu kuidagi eriti fetišeerinud. Muidugi mulle meeldib kodus olla, aga samas ümbermaailmareis on hoopis ahvatlevam, sest tundub kättesaamatum.

Jõulud või jaanipäev - jaanipäev, mu arm! Ma olen nii üllatunud, et see mingi "ossipüha" staatuse on ära teeninud - ei pea ju kuskil rahvalikul komejandil osalema, vaid võib niisama head-paremat õgida, sõpradega koos olla ja (loodetavasti) suvist ilma nautida. Jaanipäev lihtsalt sellepärast, et siis on suvi. Ja jaanipäevaga ei kaasne mingeid tüütuid kohustusi, isegi lõket ei pea tegema, kui ei taha, rääkimata mingitest kingitustest või millegi organiseerimisest nagu jõulude või sünnipäeva puhul. Mul on ju suvel sünnipäev, seda ma ei pea aga üldse märkimisväärseks, just seetõttu, et paneb MULLE mingi kohustuse, mida jaanipäev ei tee.

Siider või õlu - õlu, eriti igasugu friigikad hapud ja nisukad. Lemmik on Purtse Plaadimeri tomatite ja olenevalt versioonist ka tšilliga. Vanaduse mured, ei saa enam väga õlut juua, eriti sellist haput, mis meeldib, sest no kõrvetised. Õudne lugu!

Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - öelge, et keegi on "ilus mees" ja ma kohe jooksen, aga vastassuunas. Raha mind sedavõrd ei hirmuta, äkki võib rikas inimene ikkagi normaalne ka olla? Ja mul on ka see, et kui inimene ise on tore, siis muutub ta ka automaatselt ilusaks.

teisipäev, juuni 30, 2020

Kole ilm ehk aeg meenutada

Ma ilmselgelt vajan rutiini ja võimalust niisama lakke vahtida, et oma mõtteid koondada ja midagi kirja saada. Siiani seda võimalust väga olnud ei ole, sest pidevalt käib mingi puhkamine, kuigi puhkust tegelikult ei ole. Kogu aeg on vaja otsustada, kuhu ja millal sõita, sest kasutamata ilusad ilmad närivad muidu hinge seest. Ei ole rööprähkleja, no ei ole. Tegutseda ja mõelda samaaegselt ei oska. P.S. Kas teie oskate kõndimise pealt juua? Mina ei oska, pean alati seisma jääma.

Ma muidu paneks siia kauneid puhkusepilte, aga ei saa, sest neid ei ole. Pilte on, aga jõledaid. Mees ostis selle igavese peene Samsung S20-ne (firma raha eest muidugi) ja ma hoiatan - mitte ühte ilusat pilti sellega ei saa, kuigi tal on mingi über-kaamera peal, mida Mallukas uhkelt esitles, aga ilmselgelt pildistab see ilusaid pilte ainult normaalsetest inimestest. Mina vaatan sellega tehtud pilte ja ainuke asi, mida ma näen on...paramparaa - hiiglaslik lõualott! Keda me selles nüüd süüdistame? Paar rida ülaltpoolt leiate nime. Mis ma pean nüüd ka mingile lõikusele minema või? Ma ei taha! Juba mõtlesin välja, et inetusest tuleb enda uus kaubamärk teha. Ela sellega, mis antakse ja katsu rahul olla. Õigluse huvides võib öelda, et see telefon teeb tõesti kõigist erakordselt realistlikud pildid, mis ei vasta kellegi ettekujutusele endast. Teine variant on ülisilutud filter peale panna, aga see on teistpidi hale. Ühe ilusa pildi siiski leidsin, kassist, loomulikult. Kukkus/hüppas teine kõhukarvadega helesinise akrüülvärvi sisse ja me pidime ta ära pesema. Kass on kõige nunnum siis, kui ta silmaiirised on laienenud.
Blogide osas jõuan ma järje peale ka alles siis, kui kirjutatu aktuaalsus on ammu mööda läinud, sest nädalavahetusiti, mis viimasel ajal päeva võrra pikemaks on veninud, ma netti üldse ei kasuta. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen teie kõigiga nõus. Vähemalt teoreetiliselt ja esimese viie minuti jooksul, kui ma pole veel jõudnud mõelda "aga kui seda asja teistpidi vaadata, tundub hoopis naa!" Seega ma seda blogide meemi vist ei tee, ma kardan, et unustan kellegi ära või haavan kuidagi tahtmatult, sest no ma olen ajuti 100% see "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" ja siis kohe kui tuul pöördub, muutun selleks "mind üldse ei huvita, mida teised arvavad!"-tüübiks. Leppigem sellega. Puhkus ja zen. On nagu on.

Teisalt, ainus lugu, mis mulle silma jäi ja mida ma teiega jagada tahtsin on järgnev. Ehk siis lugu sellest, kuidas täiskasvanud jonnivad ja kuidas kõrvalt vaadates see nii loll tundub ja kuidas sa tead, et teatud hetkedel käitud täpselt samamoodi ka sina:
Istun jõe kaldal ja vaatan, kuidas inimesed ujuvad. Üks noor naisinimene ujub enesekindlalt tagapool poisid. Seda märkavad ka meessoost rannavalvurid, kes ujujat korrale kutsuma sõidavad, paadiga. Ilmselt on reegel poidest mitte kaugemale minna tehtud peamiselt selle tõttu, et seal sõidavad paadid ja kaatrid ning neid on lausa tihedalt.  Seega, mõistlik keeld iseenesest.  Naisinimene ei pööra rannavalvuritele tähelepanu ja ujub edasi kuni ranna lõpuni ja pöörab alles seal tagasi. Mehed karjuvad veel midagi, mille peale naisinimene korra nende poole pöörab (ma ei näe, mida ta teeb) ja seejärel otsustavalt randa marsib. "Mille pärast seesugused nägusid on vaja teha!" käratab üks rannavalvuritest. Neiu jätkab nähtavalt vihase näoga ja meeste poole vaatamata oma teed. Siin võiks asi justkui läbi saada, nojah, sai pahaseks, et teda keelati, aga samas ohtlik olukord on ju lõppenud ja suva need näod, pikalt ja pimedasse ju ei saatnud. Aga ei, rannavalvur ei saa rahu. Suurem ja vanem neist käseb nooremal paadiga kaldasse sõita ja astub raudsel sammul neiut otsima, et ma ei tea, mida teha, et tema sõna peale jääks ilmselt. Noorem poiss vantsib ebalevalt teisele järele, tema arust on ka olukord ilmselt asjatult pikaks veninud. Seletan samal ajal lapsele, kes teada tahab, kes süüdi on ja mis nüüd saab, et vahel ka täiskasvanud lihtsalt jonnivad, keegi ei ole otseselt midagi karistatavat teinud. Kaldun rannavalvurit ülereageerijaks pidama, sest noh, mida enam, ohtlik olukord ju lõppes ära, samas kommenteerib mu kõrval seisnud võõras naisterahvas, et nojah, senikaua kui valvurid oma õigust taga ajavad, võib ju keegi päriselt ära uppuda. Kas nad neiu üles leidsid ja millega teda ähvardasid, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem positsioonivõimu demonstratsioon rannavalvurite poolt ja minu "mina" sinu "mina" vastu, kes peale jääb, mõlemalt poolt.

neljapäev, juuni 11, 2020

Milleks entsüklopeedia?

Entsüklopeediatest rääkides meenuvad ilmselt enamikule minuealistest eelkõige ENEKE ja ENE. Ma hiljuti kuulsin ühest, kellel kodus ENEKEst ei olnud ja see lausa hämmastas mind - need olid ju kõigil!? Igatahes mäletan ma end tundide viisi ENEKEsse kaevununa, või oli see hoopis ENE? Sest ega ma sealt siis suurtest rahvakunstnikest või poliitikutest lugenud, mind huvitasid ikka ainult need kohad, kus suured ja värvilised pildid. Need olid toona küll kõigest joonistatud (enamasti?), aga mõned neist on mul siiamaani meeles - planeedid, kukkurloomad ja koopa läbilõige näiteks. Nii häid ja detailseid pilte mujal raamatutes eriti ei leidunud. (Naabritel oli sari "Loomade elu"  - sealseid pilte ma ei mäleta, aga väljast nägid need äärmiselt ihaldusväärsed välja, äkki oli neis ka ilusaid pilte, võinuks ju).

Kui entsüklopeediad tunduvadki praegusel guugeldamise ajastul imeliku reliktina, siis igatahes ilusate piltide osas teevad need küll internetile silmad ette. Jah, muidugi, otsi ja sa leiad, aga tegelikult ei viitsi enamik otsida, kui aga põnev pilt ette satub, siis ilmselt loed ka, mida selle kohta kirjutatakse. Mida lapsed internetis tegelikult teevad? Nad ei otsi huvitavaid pilte, heal juhul vaatavad nad neid Instagramist ja sealt leiab harva miskit harivat. Mu eelkooliealine kaaperdas selle "Õpilase entsüklopeedia" algkoolilõpetaja käest igatahes ära ja loeb nüüd iga päev peatükkide haaval ette, vahepeal küsides, et misasi see või too on? Tegelikult raamat nii väikestele mõeldud just ei ole, aga ei saa öelda ka, et see huvi ei tekitaks. Selles vanuses on huvide spekter veel laiem ka, saab erinevaid asju edukamalt ette sööta.

Muidugi, püüdes hõlmata kõike, on see üksjagu pealiskaudne - iga teema kohta antakse teatav ülevaade ja siis käputäis fakte, mida võiks ise edasi uurida. Samas ei saa öelda, et kõik asjad mulle teada oleks. Ma ei hakka siin riskima enda päris lolliks tunnistamisega, aga on asju, mille kohta ma siin raamatus küll "ahhaa!" olen pidanud kohmama, et nojah, või siis nii, polegi nagu mõelnud selle peale. Täiskasvanute häda mu meelest ongi see, et nad enam eriti oma igapäevasest kastist väljapoole ei mõtle - on nagu on, harjutud juba kõigega. Lapsel seevastu on aega uudishimutseda ja oleks patt seda raisku lasta. Eriti kui see uudishimu tuleb iseenesest - koolis meile ju raudselt räägiti kõigest sellest, mis entsüklopeedias kirjas, aga juba kooliski on nii palju muud sotsiaalset elu, et kes ikka õppimist rohkem meelde jätab, kui kohustuslik miinimumprogramm. Ok, ma vist ikkagi tegin ennast nüüd lolliks selle avaldusega siin? Täiskasvanule on "Õpilase entsüklopeediast" kindlasti kasu neis teemades, mille kohta "midagi nagu oleks kuulnud, aga kuidas täpselt asi on, seda küll seletada ei oska" - teemad on lihtsalt ja loogiliselt ära seletatud.

Koolireferaati entsüklopeediale toetudes kindlasti ei kirjuta, pigem on see isutekitaja oma tükikestega siit ja sealt. Teisalt on ta kõvasti kontsentreeritum ja ühtlasem, kui meie praegune peamine infoallikas internet. Ma arvan, et üldharimise mõttes kindlasti vajalik raamat igaühele, kellel on lapsed või miks mitte ka endale, kui ENEKE on kauge helge mälestus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, juuni 07, 2020

Mida te siin naerate?

Lugesin just Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja naersin üle pika aja niimoodi, et munad märjad. Silmamunad muidugi, ehehee, vinge nali, eks. Pärast hakkas lausa kõht valutama, panin sellegi raamatu süüks, aga pärast selgus, et ei tasu ikka samal päeval aeguvat seenesalatit süüa. Või oli see kokteili sisse kallatud viin halvaks läinud. Sellised naljad ka ikka.

Ma tunnen mõnda päris ilma huumorisooneta inimest, see on keeruline, aga saab hakkama, kui võtad eelduseks, et nad tõesti usuvad kõike sõna-sõnalt. Teisalt olen märganud ka selliseid, kes pidevalt korrutavad, kuidas nemad on ilged naljamehed/mutid, aga noh, tundub, et see ongi teiste veenmiseks öeldud, sest naljad on neil enamasti sellised kulunud ja punnitatud.

Peale Kasemaad üritasin Jaroslav Hašekit lugeda, sest "Švejk" oli ometi mu vanaema lemmikraamat, mida ta naerust luksudes paar korda aastas üle luges. No ja ma saan aru, kus see nali seal peaks olema, aga ei ole nagu väga naljakas. Äkki mingi põlvkondade teema? Öeldakse, et need olla meeste raamatud. Mu vanaema seda ei kinnitaks.

Ma ütlen teile, mis on tänapäeval "normaalsete" meeste naljad. Just sky meedia alla kuuluva Rock FMi FB lehelt nägin - pildil kaks kontorikostüümides naist, ühel põlved punased, all küsimus - kumb sai töö? Ja päriselt inimesed jagavad karjakaupa, sest no on ju sitaks naljakas?! Kommenteerivad kõik veel, et eks ikka see, kel põlved punased ja ainult üks aasib, et "öhöhööö, saate ikka aru jah, naine sai töö sellepärast, et imes? ööhöhöö kui kihvt nali!" Ja ma ei usu, et enamik seda laikinud tüüpidest tekstis irooniat tabas. Miks see peaks mingi eriline nali olema, mina ei taba. Kõik need inimesed, kes leiavad, et Kivisaar on hullult tore naljamees. Ma olin umbes 14, kui ta veel Tartu Raadios töötas ja juba siis mõtlesin "issand, kui rumal inimene ja ise veel uhke ka selle üle.." Muuseas, Kasemaa raamat on ka täis nabaaalust teemat, aga see on vaimukalt üles ehitatud.

Ma mõtlesin seda ka, et äkki peabki naistele nalja tegemiseks rohkem pingutama? No just sellistele naistele, kelle elu eesmärk ei ole kõigile meeldida? Neid nalju, kuidas kõige põhjuseks on see, et tige eit oli raudselt rahuldamata, olen ma juba maast madalast kuulnud ja üldse ei aja naerma. Mõnes seltskonnas paneb selline märkus rahva olenemata soost siiani rõkkama. Appi, kui tabavalt ütles, jube lahe?! Ok, eks viisakusest naerdakse ka, ma üldiselt sellise viisakusega ei hiilga.

Mida ma öelda tahtsin on see, et huumorimeelt mõistavad inimesed ikka maru erinevalt. Ei tasu kohe hakata inimesest hästi arvama, kui ta väidab, et tal on hea huumorisoon.

Mulle vist istub kõige paremini absurdihuumor. Mitte päris absurd ka, mingi konks peab sees olema, mis igapäevaeluga suhestub. Ahjaa, ühe omast arust toreda kalambuuri leiutasin siin vahepeal, raudselt keegi teine on selle juba enne mind ära leiutanud või leiutab pärast mind ja paneb oma nime alla, aga "ära tallu mu varblastel!" Täiesti konkreetne situatsioon taustaks, inimene tõesti ähvardas linnukestele peale astuda ja ma pidin hoiatama.

neljapäev, juuni 04, 2020

Ma kahetsen

Lubasin eelmine kord kahetsemisest pikemalt kirjutada. Ma siis nüüd püüan kahetseda. Mida ma ehk peaksin?
- seda, et ma ei saanud nooremana aru suhtlusvõrgustiku olulisusest, ei loonud "õigeid" suhteid, mis minu isiklikule "edule" kaasa oleksid aidanud. Mulle ju räägiti, et ülikooli ei mind mitte õppima, vaid just seda võrgustikku üles ehitama.
- seda, et ma ei valinud endale teadlikult elukaaslast "võitjate põlvkonnast", no kasvõi mõni edasipüüdlikum kursavend oleks ju sobinud. Ma tahtsin, et inimene mind siin ja praegu naerma ajaks ega osanud tema tulevikuperspektiivi üldse kaaluda. Ma ei vaadanud mehi üldse "õige" pilguga!
- seda, et ma ei püüdnud pealinnas Tähtsas Ministeeriumis hambad ristis karjääri teha, vaid andsin alla.
- seda, et ma tulin tagasi "kolkasse" - mind hoiatati sõna-sõnalt: "vaadake, et te peale ülikooli siit vehkat teete, muidu on varsti mees ja lapsed ning teie elul kriips peal!" Ma pole kunagi vanemaid ja targemaid kuulata osanud.

Need on ilmselt asjad, mida ma peaksin kahetsema, kui võtta etaloniks keskmine "eduka inimese" definitsioon. Päriselt kahetsen ma ehk ainult veidi seda suhtlusvõrgustiku asja, sest noh, tahaks küll tunda jah igasugu toredaid inimesi. Aga ma ei tea, kuidas. Ma arvan, et oma eluvalikuid saab kahetseda siis, kui nendega rahul ei ole. Teisalt isegi siis ei tea sa ju, millega sa siis rahul ei oleks, kui teised valikud teinuks. Ma arvan, et täielikku lusti ja lillepidu ei saavuta mitte ühegi valikuga. Tagantjärele sa ei tea ka, millised plussid ja millised miinused mingi valikuga kaasnenud oleks. Seega - miks kahetseda? On nagu on. Ela sellega. Ju siis sa ei osanud paremini. Äkki hoopis tegidki enda jaoks ideaalsed valikud? (Ma enda puhul parematel päevadel seda vargsi kahtlustan...)

Kindlasti on igaühel aga mingeid pisiasju, mida kahetseda. No umbes see, et pidin ma ometi nii hilja sündima, et kui Motörhead Eestis käis, olin ma liiga titt, et kontserdile minna. .... Appi, see tuli pika mõtlemise peale ainsana meelde praegu. No ei kahetse ma ühtegi nõmedat hilpu, mille ma ostnud olen, nii nõmedad need ju ka ei ole olnud jne. Ikka siis idioot või mitte-inimene? (sellest tsitaadist lähtuvalt siis noh).

Üks asi, mis mõnikord maad mind neelama soovida sunnib, on minu isiklik vastuolu oma arvamuse avaldamise ja suhete rikkumise hirmu vahel. Ma ikka mõnikord mõtlen, et olgu see ometi viimane kord, kui ma inimeste sekka lähen ja suu lahti teen! Unenägudes on samuti üks korduv motiiv see, et ma olen teinud/öelnud midagi nii andestamatut, et kõik ütlevad minust lahti ja must saab lindprii. Õudne on see sisemine sund arvamust avaldada ja veel hullem on see, et ma olen õppinud seda mingi piirini kinni hoidma, mille tulemuseks on see, et vimm koguneb ja kui see lõpuks plahvatab, siis hoopis inetumas vormis, kui algselt plaanitud. Ja ma ometi ei vihka neid inimesi, kelle arvamused mu sajatama panevad. Ok, võib-olla viis minutit vihkan ka, aga kui asjad välja öeldud, siis võiks nagu sõbralikult edasi minna ju? Noh, et su arvamused on ikka täieliku sitapea omad, aga inimesena ma sind ei vihka ju. See on kuidagi seedimatu kombo enamikule. Mida te nii isiklikult võtate, eks?

Ma ise võtan kõike äärmiselt isiklikult muidugi. Siia sobiks üks tsitaat, mille ma Katarina von Bloggeri juurest kunagi üles kirjutasin: "Avalik blogimine on müstiline segu hirmust hukkamõistu ees ja lootusest mõistmise järele." Mulle tundub, et üldse igasugune avalik enda avamine ja arvamuse avaldamine on seda. Ma nii õudselt kardan, et keegi teeb mulle haiget selle tulemusena! Teisalt, ma ei saa vait ka olla, sest siis teen ma ise endale haiget. No ja siis mõnikord ma kahetsen, et oli mul vaja. Aga just, oligi vaja, ei saanud ju teisiti. Tegelikult olen küll üsna harva kõrvetada saanud ja sageli ilmselt kujutan ette, et olukord on hullem (kõrvaltvaatajad ei ole alati konflikti näinudki seal, kus ma kahtlustan, et äkki sai suu liiga laialt lahti tehtud). Ja mis peamine, hästi kummaline on näha, et kui minu arvamus ei meeldi, siis püütakse peaaegu eranditult rünnata minu välimust, sugu või päritolu  - "kehvasti värvitud juustega Ida-Euroopa lits!" (kokkuvõte erinevatest reaalsetest solvangutest minu suhtes). Ses suhtes sümptomaatiline selle viimase Alvar Loogi solvu(a)misjuhtumi taustal - naistel karatakse alati välimuse kallale (sest see on määrav, see otsustab, kas oled ka midagi väärt, kõik ju ometi teavad, et naise saab kõige paremini ära nullida teda koledaks nimetades, või kui tõesti väga kole ei ole, siis raudselt on müüdav, ja odavalt), ainult mees võib imestada, kui tema välimus kellelegi hambusse jääb. "Narri naist, aga mitte tema soengut?"

Aga ikkagi, ma võin ju korra kahetseda, ometi on see selline "enam iialgi ma ei joo" pohmaka-lubadus, mis kiiresti ununeb.

Just you try to hold me down 
Come on, try to shut me up  (vist mu kõige lemmikum lugu Hole'lt, ideaalne kombo tekstist, energiast, vihast, kitarr, mida ma pean mängima õppima, aga ilmselt ei viitsi - seda võiks juba ette kahetseda)



kolmapäev, juuni 03, 2020

Kaja Kann. Tänavatüdruk

Kuidagi pelutav oli selle raamatu kirjeldus: "/../ keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav." Mulle ei löönud kohe pähe, et niimoodi võib keskmine kõrvaltvaataja iseloomustada just üht äärmiselt normaalset inimest. Ma oleks pidanud rohkem süüvima järgmisse lausesse: "Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut." Ma mängin näiteks, et ma olen täiskasvanu, see oleks kohe üks puutepunkt. Peategelasele öeldakse raamatus samuti, et ta on 14-aastane 40-aastase kehas.

Mulle igatahes väga sobis selle raamatu keel ja stiil - umbes, et näe, ka teiste inimeste mõttevoog võib olla selline nagu mul. Et on veel täiskasvanud inimesi, kes tajuvad oma peas teravalt imelikke sotsiaalseid situatsioone, reageerivad üle ja alla ning lepivad sellega ja julgevad selle kõik veel raamatussegi kirjutada. Ei käitu alati "normaalselt", täiskasvanulikult, kainelt kaalutlevalt jne. Tulistavad puusalt ja tunde pealt.

Natuke meenutas Maarja Kangrot, aga kui Maarja on pigem elitaristlik bitch (positiivses mõttes muidugi), siis Kaja, jah tõesti, tänavatüdruk. Siis ma juhtusin vaatama fotot Kajast ja kohe tuli pähe Courtney. Muidugi. "On jube raske olla nii intensiivne naine!" ohkas keegi Courtney kohta. Jah, just, intensiivne naine see vist ongi, mis ka Kaja iseloomustab. Tugev sisemine sund millekski, mida mõistus ja ühiskondlike normidega arvestav alalhoiuinstinkt heaks ei pruugi kiita. No näiteks raamatus need kirjad, mida Kaja õppejõududele kirjutab ja pärast enam tagasi võtta ei saa. Et ta ütlebki õpetajale "sitapea" ja põhjendab sinna juurde (otse õpetajale muidugi) , et ta teisiti lihtsalt ei saa ja see ei tähenda, et õpetaja hea ei oleks. Õpetajana hea, inimesena sitapea. Kas see toob talle kaasa kohutavaid tagajärgi, see sisemise sunni järgi talitamine? Ei too tegelikult. Jah, teatud ühiskonnaliikmete halvakspanu ehk (meeldejäävad stseenid politsei ja verekeskusega), aga Kaja see ei peata. Siinkohal meenus veel intervjuu Mait Vaiguga, mida eile lugesin ja tema sõnad, et "Kahetseda on tegelikult paljut ja inimesed kes ütlevad, et nad ei kahetse suurt midagi -- järgnev ei ole minu mõte, aga ma nõustun täielikult -- on kas idioodid või ei ole nad inimesed." Ma ilmselt kirjutan sellest veel pikemalt, sest puudutas, aga ma mõtlen pigem nii, et on nagu on ja läks nagu läks. Mis sest enam?

Tänavatüdruk on vaba hing, kes kompromissile ei lähe. Teeb asju omadel tingimustel ja normidesse end ei painuta. Võib-olla kedagi šokeeribki, aga mu meelest on hea, et "imelikke" (see staatus määratakse raamatus Kajale kohe mitu korda) inimesi ikka leidub. Mu meelest on hoopis kummaline, et leidub inimesi, kes ongi päriselt normaalsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, mitte ei nikasta ennast pidevalt ära neid mängida püüdes.

Tegelikult räägib see raamat filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis.

esmaspäev, juuni 01, 2020

See on kallis, järelikult peab meeldima!

Ehk siis jätkame juttu kingituste teemal, mida sai lahatud juba siin ja seal, jõudes üldiselt järeldusele, et igaühele oma. Noh, mind visati nüüd vist lasteaia listist välja. (Ilmselt siiski mitte, üks kiri pärast minu oma veel tuli, kus oldi samal nõul, mis mina, aga muidu saavutasin vaikuse).

Lugu järgmine - tegelikult käidi välja väga vahva ja mõttega idee, paraku tundus mõnele, et sellel on üks miinus - nimelt hind. Õpetajad on ikka nii palju panustanud - kink peab olema kallis! Kui ei ole kallis, ei ole õige kink. Kingime ikka lisaks sellele mõttega kingitusele paari sotaseid kõrvakaid ka juurde, siis on kindel. Ma siis julgesin arvamust avaldada, et ehted on veidi riskantne teema, sest kõik inimesed neid ei kanna, paljudel on mõne materjali (mul näiteks nii hõbe kui ka roostevaba teras kõrvarõngaste puhul välistatud) suhtes allergia ja mis minu jaoks peamine  - ehted on isikliku eelistuse teema. Jah, need väljavalitud olid muidugi kunstnikutöö, kindlasti väärt kraam, toetame kodumaist disaini jne, aga minu jaoks täiesti nojah-siis emotsiooni kandvad. Ma eelistaks iga kell valida ehted enda isiklikust maitsest lähtuvalt. Lisasin ka kirja, et see on ainult minu arvamus, vabalt võin olla erand.

Minu jaoks on ehted isikliku stiili teema, mul on kodus karp täis täitsa kenasid kulinaid, mis kusagilt kingina saadud, aga ma ei kanna neid, sest ma ei ole neid ise valinud ja nad justkui ei kõneta mind. Mul võib olla halb maitse, aga ma eelistan ikkagi seda kellegi teise valitud stiilile. Mul üldiselt seab see kõrvade metallitalumatus ise ka piirid st kannangi ainult kulda ja kuna lapsepõlves õpetati, et kuld muu metalliga koos ei käi, siis varem kandsin suviti lisaks kullale ka puitu, aga see on nüüdseks lagunenud. Nominationi käevõru on mul ka, rangelt valitud lülidega. Üks võrdsete haaradega (kas ristil on ikka haarad?) must rist, mis meenutab nii Rammsteini kui MM-i logo, must liblikas, läbipaistev ümar kivi, mille lasin endale kinkida ja mis tähistab minu jaoks teemat "the only pure thing about me is you", siis üks pealuukene, paar musta pärlit, Lõvi ja tekst "be the exception normal is boring".

Ehted on mu jaoks veidi nagu tätoveeringud, isiklikud ja peavad midagi tähendama või sümboliseerima. "Lihtsalt meeldib" on ka täitsa adekvaatne põhjendus mu meelest, sest meeldimisega kaasneb ju ikka mingi isiklik eelistus. Aga kanda midagi ainult sellepärast, et kingiti ja ilmselt on kallis asi? No see on natuke nagu lõhnade puhul, ma pööritan alati silmi, kui midagi soovitatakse selle pärast, et "seda praegu palju ostetakse!". Mu meelest peab ikka endale meeldima, mitte et kõigile teistele meeldib. Muidugi on ka neid, kes leiavadki, et kõik lõhnad on ühtviisi head, aga no...ei ole ju. Just käisin poes nuusutamas ja selgus, et peab ikka vanade lemmikute juurde tagasi pöörduma, vahepeal pole mitte midagi head leiutatud...

Riiete puhul mind lausa häirib, et mul on kapis nii palju suvalist pahna, mis ostetud põhimõttel "midagi peab ju kandma ja midagi ilusat ei ole saada!". Mingid kleidid, mis vist on moes ja peaks kaunid ka olema, aga milles ma ennast hästi ei tunne. Hunnik retuuse ja tuunikaid, sest noh, mugav (keegi ju blogis retuuside ebamugavusest, mul just vastupidi). Ja siis üksikud kunagi kaunid olnud esemed, mis liigsest kandmisest enam eriti vormis ei ole, aga südamele liiga kallid, et ära visata, eriti olukorras, kus samaväärset poest enam nii naljalt ei leia. Uued riided, mis pealtnäha okeid, aga seljas kisuvad, rulluvad, ahistavad. Asjad peavad kandjaga sobima. See on õudne ikaldus ja raiskamine, kui ei sobi ning kingitused on üks ideaalne kari, mille abil seda õnnetust suurendada. Milleks seda teha siis? Või on tõesti olemas õnnelikke, kellele sobib kõik ja kes on kõigega rahul?

kolmapäev, mai 27, 2020

Mia Kankimäki. Naised, kellest ma öösiti mõtlen.

Me oleme siin blogis juba kunagi kokku leppinud, et ajalugu muutub kõige põnevamaks kui seda tutvustada läbi konkreetsete isikute. Enamasti võetakse sel puhul ette igasugu tuntud onud ja isegi sel juhul leiab ikka midagi ennekuulmatut, aga kui vaadata hoopis selliseid tegelasi, kellest suurem osa meist isegi kuulnud ei ole?

Teiseks meeldib mulle enamasti kui žanri piire rikutakse. Ka siin ei ole tegemist klassikalise ajalooraamatuga, samuti mitte päeviku või ilukirjandusega, reisikirjakski ei kvalifitseeru sajaprotsendiliselt. Ometi nautisin ma lugemist väga, sest ühelt poolt olid ootamatud ja mõtlemapanevad kõik need ajaloolised faktid, teisalt suudab autor meisterlikult õhkkonda luua, ta on üks neid väheseid, kes teab, mida tekstis rõhutada, et lugejal tekiks tõepoolest tunne, et viibitakse parajasti kirjeldatavas paigas ning neid paiku on siin raamatus ikka palju ning eriilmelisi. Aafrika, Aasia, Itaalia, Tiibet, segiläbi kloostrid, kohvikud, aurulaevad ja härjavankrid. Kui üldiselt kiputakse leitud fakte lihtsalt omaks võtma, siis Kankimäki haarab neist tugevamalt kinni, ta hakkab arutlema, kuidas mingi asi ikka tegelikult olla võis. No näiteks see, et sa matad oma üheteistkümnest lapsest enamiku, paned lastele isegi samad eesnimed, lootuses, et äkki see nüüd jääb elama, samal ajal kõrgetasemelist kunsti luues. Mismoodi üks inimene niimoodi elada suutis? Kas ta oli samasuguse tunde- ja tajumaailmaga nagu meie siin või hoopis teistsugune? Ei olnud mitte ainult mehed toona terasest, vaid naised ka. Kuidas minna ümbermaailmareisile päevase etteteatamisega ja ühe käekotiga? Olukorras, kus ümbermaailmareis tähendas hoopis midagi muud kui reisimine tänapäeval. Olukorras, kus osa maailma kohta ei leidunud isegi kaarte. Kuidas on võimalik matkata ekstreemsetes tingimustest toitudes päevade viisi vaid võiga teest? Kuidas on ööbida pea iga öö kirpudest ja täidest kubisevatel asemetel või niisama puu all, ekstreemsematel juhtudel hütis koos mädanevate inimjäänustega? Ja sealjuures ikkagi leida, et see ei ole asi, mis kohutaks, vaid reisimise oma elu eesmärgiks võtta?

Nagu Kankimäe eelmises raamatus "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma", on ka siin üheks teemaliiniks mälu ja selle usaldusväärsus. Kui me loeme kangelaslikest tegelastest, kuivõrd suudab üks inimene siiski üdini selline olla? Kuivõrd on enamik raamatuid hoopis mainekujunduse ja eneseesitluste projektid ning kui palju vaikitakse kõigist neist meeleheite tundidest, kuudest, isegi aastatest?  Ja kunst - kui palju valu on tegelikult peidetud neisse imelistesse piltidesse keskaegsetest aadlidaamidest, millised valikud glamuuri taga peitusid? Ühelt poolt on see muidugi vaid lukuaugu kaudu piilumine, kuid teisalt, enamasti ei tehta sedagi, vaid lihtsalt nenditakse, et näe, nii oli. Mulle meeldib, et Kankimäki püüab faktide taga peituvad lood päevavalgele tuua. Samas, mida need meile ütlevad, ega päris täpselt aru ei saa - olid toonased inimesed ikka üldse meile arusaadavad?

Kankimäki püüab oma kangelannadelt õppida. Kui nemad sadu aastaid tagasi hoopis hullemates tingimustes oma unistuste eest seista suutsid, siis peaksime meie seda enam. Mulle jäi neist õppetundidest, mida autor visalt üles tähendab, (ehk siis ka eneseabiõpiku võiks žanrimääratluste alla lisada!) kõige eredamalt meelde, et tuleb püüda teha seda, mida hing igatseb. Oma soove realiseerida hoolimata sellest, mida ühiskond ette kirjutab või mida teised arvavad. Aga kui sa ei ole oma soovides kindel? Kui sul ei olegi tõelist südamesundi? Ma kaldun arvama, et enamikul ei ole ja sellest tingituna ongi lihtsam ühiskonna ootustele muganduda ning tahta just seda, mida tahetakse, et sa tahaksid. Praegusel ajal on keerulisemgi, sest ühiskonna hukkamõist pole enam see, mis ta oli. Ei ole erilisi takistusi saavutamaks, mida iganes, samas on just karid sageli need, mis meid rohkem pingutama sunnivad.

Korraga nii ilus ja nauditav, kui ka hariv ja mõtlemapanev raamat, plusspunktid kujunduse (originaali ja eestikeelse raamatu kaaned on erinevad, aga mõlemad kaunid) ning pildigalerii eest.

Aitäh Varrakule raamatu eest!


teisipäev, mai 19, 2020

Ilu kunstis ja elus, muusikast rääkimata

Ma salvestan sageli endale vaatamiseks linke ning kui isu täis vaadatud, siis kustutan ära. Mul on ainult üks link, mis seisab selles nimistus juba neljandat aastat. Ju siis on see ainus asi, mis on internetis ka päriselt vaatamist väärt. Igatahes olen ma olnud juba neli aastat selline loll, et ma pole autori isiklikule veebilehele siiani sattunud. Täna käisin ära ja appikene, seal on ju igal pildil veel pealkiri ja väike jutuke juures ja kuidas see on tehtud ja vaimukad ääremärkused ja...See on imeline! See inimene on nii andekas, et nutt tuleb peale, ma tahaks ta peas elada! Võib-olla on see ainult minu kiiks, aga kogu see tema loodud maailm tundub lahedaim üldse, mida välja mõelda, sest no suured sõjamonstrumid, õudsed (aga vaimustavad) olendid, kassid, nõidnaised, kaunid loodusmaastikud, õiglus, mis lugudes peitub (kollid söövad pahad ära, häid ei puutu), must huumor. Mind tabab sulnis õndsustunne, kui ma neid pilte vaatan. Ilu ja headust veel on ilmas :)

Kes hindab traditsioonilisemat ilu, siis neile ka midagi. Keskkonnaamet on tellinud imekaunid lühiülevaated Eesti rahvusparkidest. Olen vaadanud siiani küll vaid "enda oma", aga usun, et teisedki on nautimist väärt:
Ebatraditsioonilisema ilu juurde tagasi minnes, Rammsteini fotosessiooni videot on fännid kindlasti juba kõik näinud, aga panen siia ka, juhuks kui keegi tahab lihtsalt vaadata, kuidas seesugune mastaapne pildistussessioon üldse kulgeb ja mitmest pisikesest killust lõpuks tervik kokku pannakse. Ka üsna imeline!
Mu meelest on see võimas, kuidas fotograaf suudab inimesed täiuslikult poseerima panna ja mingi nägemuse ellu viia. Mina ei näe ega suudaks iial midagi seesugust. Puhas kunst!
Seoses Rammsteiniga rääkisime laulusõnadest, et Till pidi väidetavalt nimme eriti puhast keelt kasutama, sest noh, tekst on oluline. Samas kui on mingid möirabändid, kellel enda väitel on tohutu sõnum kanda, aga noh, keegi ei suuda sellest kahjuks aru saada...Ja et vanasti olla Bravos saksa ajakirjanik alati valdavalt ingliskeelsetelt bändidelt esimese küsimusena küsinud, et "millest teie lood räägivad?" Et mismõttes? Muidugi, on bände, mille sõnad ongi abstraktsed ja mitmetimõistetavad, ma olen kunagi üritanud näiteks siit läbi närida - 9 paganama lehekülge interpretatsioone Hole'i laulutekstide põhjal. Teisalt on mul näiteks see kiiks küll, et ma ei suuda võõrkeelseid laulusõnu tervikuna kuulata, ma pean aru saamiseks sõnad läbi lugema, kuulates ma mõtet ei hooma. Kui inimene räägib, saan ma inglise keelest ju aru, ilmselt siis muusikale keskendumine segab, ma ei suuda tõesti üldse rööprähelda.

Ilusatest asjadest, mis lähemalt vaadates koledateks osutuvad kui arrogantselt väljenduda - mõistsin, et ma pean Los Angeleses ära käima, sest Malibu, Venice Beach, Pacific Coast Highway - kogu see teema ja esteetika Lanalt, Hole'st, ma ju pean selle ära nägema! Nagu teada, siis hetkel on reisimisega kitsas käes, läksin Google Mapsi ja teate, see ei avaldanud mulle põrmugi mõju! "Surnuaias ei meeldinud mulle mitte üks põrm!", noh. Mingi tüütult rahvarohke rannik. Aga videotest see küll selline ei paistnud, eks. (See oli nüüd irooniaga öeldud, ma ju saan aru, et siin on vaks vahet sees). Igatahes mu reisiplaanid ei tundunud enam nii ahvatlevad. Muuseas, Ryanair kavatseb mulle kogu Londoni reisi lennupiletite raha tagastada, ma ei olnud isegi arvestanud sellise võimalusega!

Et koledal toonil ikka lõpetada tasakaaluks, siis arvake ära, mis meil (jälle) põlema läks? Eks ikka auto mootorituli! Yeah!

reede, mai 15, 2020

Kassi tassike

Oh, loomulikult on loomadel isiksused. Kõik, kellel on kunagi olnud loom või kasvõi kanad, peaks sellest ju aru saama. Nojah, siiski on ka need inimesed olemas, kes leiavad, et loom on ju loom ja kõik imikud on ühte nägu ning muid selliseid asju.

Lõpetasin just Olavi Antonsi "Minu Tenerife" lugemise, mis on üks kena lugemine iseenesest, minu jaoks lihtsalt liiga ettevõtluse teemade poole kaldu - vat oleks neid kasse rohkem olnud! Igatahes pani see mu mõtlema asjaolule, et Olavi reisis koos oma kassidega. Kolis koos nendega, üüris korterit koos nendega ja mu meelest on see ainuvõimalik loomulik käitumine, sest kass on ju pereliige. Ma ei saa aru neist inimestest, kes kuulutavad, et "kolime, looma ei saa kahjuks kaasa võtta, anname ära, muidu pannakse magama!" Mismoodi sa üldse arvestad selle võimalusega, et peab kolima, aga ilma loomata? Mu jaoks on see umbes nii, et kolime, aga last kahjuks kaasa võtta ei saa, anname lastekodusse. Asi pole üldse selles, et inimene võrduks loom, vaid lihtsalt selles, et me oleme üks pere ja omasid maha ei jäeta! Alati on ka teisi võimalusi, kui loomast täielikult loobumine. Tõesti puuduvad lähedased, sõbrad, kelle juurde loom kasvõi ajutiselt jätta, kui tõesti muud üle ei jää?

Siinkohal kõrvalepõige tegelikku ellu. Mõtlesime, et kassile oleks parem, kui vanemad meie äraolekul, selle asemel, et üle päeva looma toitmas ja sügamas käivad, ta lihtsalt mõneks päevaks enda juurde võtavad. Õppetund - ära püüa mõelda kassi eest! Kass nii ei arvanud. Hoolimata sellest, et ta mu vanemaid teab, ohutuks peab ja nende siin käies õnnelik on, siis seda sama ei saa öelda nende pinnal ööbimise kohta. Ta peitis ennast päevaks diivani alla, kapi vahele, ei söönud ega pissinud, kähises ja kargas kallale mu isale, kes teda välja meelitada püüdis. Ta ei ole elu sees kedagi nii raevukalt rünnanud, seega pidi ta ikka tõsises šokis olema. Ühe päeva ta isegi liikus ringi, et järgmisel jälle peiduurkas passida. Lõpuks olid kõik stressis, sest ema oli kindel, et kass sellesse sureb. No ei surnud, aga kui järele läksime, siis kodus magas küll veel rohkem kui tavaliselt ja kui me järgmisel nädalal jälle kotte pakkisime, siis ronis ta saunalava alla kõige kaugemasse nurka, et teada anda "ma ei kavatse siit mitte kuhugi lahkuda!". Ma ei tea, kas ta on võimeline harjuma, sest suvilas käies ta sedasi ei käitunud, aga seal olime muidugi meie ka koos temaga. Paraku suvilani on vähemalt kaks tundi sõitu ja ma ei suuda kassile selgeks teha, et enne sõitu tuleks vetsus ära käia. Kuigi, eelmisel korral selgus, et kui kass vetsu tõsta, siis nii umbes kolmandal korral teeb ta oma häda isegi ära. Ja siis teised inimesed reisivad oma kassidega, käivad nendega õues jne. Õues käimise kohta arvab Tommy, et tuleb esimesse ettejuhtuvasse kohta külili maha heita ja sealt enam mitte liikuda, sest hirrrrrrm! Arg ja ärev loomake, mis teha. Huvitav, et ka meie viimane koer oli sarnase iseloomuga.

Õnnelik loom suvilas

Ajalugu kordub taas. Need samad inimesed, kes kunagi 135 eurost salli kinkida tahtsid. Nüüd käidi välja idee tassidest, noh tore oleks ikka 4 tassi - pakkuge välja hind? Ma ei teadnud, et tasse nii kallilt üldse müüakse, 40 eurot tükist. Ok, kunstniku töö. Samas need näevad välja täiesti tavalised tassid, mitte midagi erilist. Meil kõigil on kodus oma tassid ja lemmiktassid olemas, kohviserviisist rääkimata* (ma mõtlen siin neid täiskasvanuid siis, kes juba aastaid oma elu peal). Kui ma saaks teada, et mulle kingiti järjekordne komplekt tasse hinnaga 160 eurot, ma hakkaks vist nutma. Selle raha eest saaks ju...normaalseid asju ka. Midagi, mida päriselt vaja oleks. Nojah, nagu tolle sallijutu kommentaariumist selgus, siis ongi peaaegu võimatu inimest tundmata talle rõõmu pakkuvat kinki teha. Aga ikkagi - tassid?! Sellise raha eest?!

* Ma mõtlen siinkohal siis mitte rangelt komplektis serviisi vaid lihtsalt teatud arvu tasse, mis panna lauale siis, kui joojaid on rohkem kui üks või kaks.

neljapäev, mai 07, 2020

Räägi minuga lihtsas keeles!

Üritasin siin lugeda seda lõputult kiidetud "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" Jete Leo Normanilt ja ei suutnud. Mul on vist trauma. Mitte sellest raamatust siis, vaid oma kogemusest avalikus sektoris ning nüüd on nii, et pruugib mul vaid lugeda sõnu a la "struktuurifond", "riigihange", "riigieelarveline" või "arengukava", kui mul silmad juba kinni vajuvad. Ma lihtsalt ei suuda midagi seesugust lugeda. Mitte miski selles ei suuda mu tähelepanu köita, see on totaalne igavus! Ma võin end sundida, aga ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Ma ei suuda hoomata, et see, just see, ongi kogu meie maailma alustala, kõige tähtsam asi, millest kõik sõltub, selle peaks endale selgeks tegema, et normaalne täiskasvanu olla.

Lisame siia selle, et ma õppisin neli aastat ülikoolis riigiametnikuks, lõpetasin edukalt ja hiljem suvatseti mind õppekavade muutmise tõttu lausa sel alal magistriga võrdsustatuks lugeda. Kuidas ometi? Seal raamatus on keegi Noor Menetleja, kelle töövestlust esimestes peatükkides kajastatakse, no et näe, noor ja naiivne usub sellesse, mida räägib, et tuleb ja annab oma panuse riigiaparaadi efektiivsemasse toimimisse, usub läbipaistvusse ja nii edasi. Ma ajasin ju täpselt seda sama juttu, ainus asi, et juba siis ei uskunud ma sellest sõnakestki. Mul oli päriselt ülemus, kes leidis, et tema töökoht on selline, kus saab "midagi ära teha". Põhimõtteliselt tegeles ta palgaastmestikuga. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mida saab siin ministeeriumis "päriselt ära teha"? Ma aiman, et see lugemata jääv raamat räägib samast asjast ja ma lihtsalt ei suuda ega taha seda uuesti kogeda.

Erialaloengutes oli ka igav, aga päris jamast sai viilitud ning ainepunkte huvitavatest kõrvalainetest ja erialadest kogutud. Millegipärast tuli mul teise magistritöö (mitte enam sellel erialal muidugi) teemat valides geniaalne idee kirjutada toona alles jõustuvast EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR). Hakkasin siis neisse tekstidesse süvenema...ja surin. Mida ma ometi eeldanud olin? Et ma olen võimeline lugema juriidilist teksti ilma magama jäämata? Ju mu ajul on mingi kaitsereaktsioon, aga see lukustub, kui ma ei suuda asja endale huvitavaks mõelda. Valisin teise teema.

Juriidilised tekstid on minu jaoks igavuse tipp. Ahjaa, tegelikult tahtsin ma ülikooli juurat õppima minna, aga õnneks läks ajaloo riigieksam kehvasti. Nii loogiline inimene olengi. Ülikoolis olid riigiõigus ja haldusõigus kohustuslikud ained, lahendasin neid kaasusi kõhutunde põhjal, 50/60 läks täppi ka, hindeks sain mõlemad ained C-d. No ma ei tea, õppejõud ju ütles, et õigeid ega valesid lahendusi pole...Meelde jäid loengus õppejõu värvikad reisimälestused Aasiast ja tema kanepit pooldav suhtumine. Riigi- ja haldusõiguse erinevusi nimetada ei oska.

Hämmastav tundub, et on inimesi, kes päriselt sellistest "täiskasvanute asjadest" nagu seadused, määrused, arengukavad, riigihangete korraldused ja sisekorraeeskirjad, vaimustuda suudavad. Nendega lobedalt tegeleda, nagu see ei olekski piin. Need on ju ka ometi tekstid, keel, mulle meeldib lugeda ja kirjutada?! Äkki see on miski praktiliste asjade mitte sallimise avaldumine kirjalikus vormis? No see vaidleja isiksusetüüp, et seltsimehed, tähtsad on ideed, unustage reeglid ja muu selline tühi-tähi? Mis me ajame paberil näpuga järge, teeme parem ära! Või noh, teie tehke.

Või olen ma lihtsalt lootusetult loll ja lapsik. Suutsin täna salli tuulejope luku vahele tõmmata, ikka nii põhjalikult, et mees pidi mu vabastamiseks tange kasutama. "Mis ma ilma sinuta teeks?" õhkasin, "helistaks Päästeametisse?" Mees arvas, et ma lõikaks end kääridega vabaks, jäädes ilma nii sallist kui jopest. Oeh, sellega seoses meenus, kuidas ma lapsena kappidest sünnipäevakinke otsides ujumisrõnga otsa komistasin ja seda siis muidugi ka ümber proovisin. Ära ei tulnud. Sikutasin nii, et higimull otsa ees. Appi, ema-isa tulevad kohe koju! Mis nüüd saab? Haarasin käärid ja lõikasin selle paganama rõnga pooleks. Inimene ei arene eriti.

kolmapäev, mai 06, 2020

Mis suhteprobleemid?

Ma tunnen endal täielikku õigust sel teemal kobiseda, sest vaadake, ma olen viimased 22 aastat veetnud pidevalt suhetes. Ok, umbes 2 kuud 17-aastasena vist tuli vahe sisse, aga kogu ülejäänud aja olen saanud ankeeti lisada "püsisuhtes" ja mitte iialgi "vallaline". Jah, muidugi, see esimene "püsisuhe" oli naljanumber, kestis umbes pool aastat, aga statistika kauniduse mõttes arvestan sisse.
Siiamaani saan ka oma ekse sõpradeks pidada, ok, taaskord va see esimene, aga temaga on lihtsalt kontakt kadunud. Kui üks tuttav mulle kord ühest mu eksist klatšida soovis, sest too oli hiljuti ka tema eksiks muutunud, vastasin ma talle, et "minu ajal oli ta küll täitsa normaalne", mille peale sain fenomenaalse vastuse, mis mul tol hetkel sõnad suust võttis - "ju siis sa oled lihtsalt selline selgrootu l***, kes kõik meeste tahtmised täidab!". See toimus muide ülikooliajal, loengus, ma ei saanud stseeni korraldada :) (Täpsustus siis selleks, et te ei arvaks, et ainult punkris puuriida taga võib sääraseid avaldusi kuulda).

Et noh, üks arusaam siis sellest, kuidas on võimalik probleemideta suhtes olla - ole üks selgrootu l***! Khm, ma siiski kahtlustan, et ma ei mahu selle kauni stereotüübi alla. Samas ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud suhetes mingeid pikaajalisi kriipivaid probleeme, mis oleksid mahaistumist ja arutamist vajanud, mingeid kardinaalselt erinevaid elueesmärke, käitumisviise vms. Mis ei tähenda absoluutselt, et kõik mu suhted on täis harmooniat ja käsikäes viljapõllul kepslemist. Kaugel sellest! Kaugel sellest! Aga kõik tülid ja arusaamatused on toimunud olmeporno, halva tuju, sita tähtedeseisu jms tulemusena. Need ei ole kunagi olnud mingid väärtustekonfliktid. Need on sellised "karju välja ja unusta ära" tülid. Ma ei ole iial ärganud järgmisel hommikul mõeldes, kuidas seda vaikimismaratoni nüüd jätkama peaks. Või kaheldes, äkki on tõesti kõik nii halvasti, et peaks lahku minema. (See viimane on alatu vale muidugi, see mõte käib ikka iga suvalise vihasööstuga korraks kaasas).

Oot, aga miks ma siis need 22 aastat ühes ja samas suhtes pole olnud? Sest ma olen räme sariarmuja, anna aga võimalus ja kohe jooksen minema. Ei, nii hull asi ei ole, aga jah, kõik suhted peale esimese, milles mind maha jäeti, olen ma ise "veel parema" suhte nimel asja ära lõpetanud ja alati ALATI on see jant ka mulle endale üllatusena tulnud. Selguse huvides, eelmine suhe oli mul üle kaheksa aasta ja praegune üle kaheteistkümne, seega noh, väga tihti ei ole seda sariarmumist kah ette tulnud.

Mulle tundub, ja ma võin nüüd olla ebaõiglane, aga kui ma näen kõrvalt tekkimas suhteid, kus kaks inimest on täiesti erinevate väärtushinnangute ja elustiilidega, aga koledal kombel armunud, siis ma tunnen alati, et siit head nahka tulla ei saa. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin eksinud. "Küll minu armastus teda muudab" ei toimi. Või siis toimib lühiajaliselt. Võib hoopis olla, et tegu on minu enda nõrkusega, äkki oleks hoopis tõeliseks väljakutseks armastada inimest, kellel on minust radikaalselt erinevad põhimõtted ja elustiil? Ma olen mugav inimene, ei armasta väljakutseid. Ütleme, et mu süda (või siiski pigem aju ebaratsionaalsem külg) otsustaks armuda ontlikku, süvausklikku, karskesse noormehesse? Eh, ma ei suudaks seda ette kujutada. Isegi kui mina, loll, armuksin, tema ju mind ei tahaks? Või kui tahaks, siis eeldusel, et ma muutun talle vastuvõetavaks, aga ma tean, et ma ei muutu ja ma tean ka, kuidas mind ärritavad need, kes mind muuta tahavad, isegi need, kes seda õilsal eesmärgil soovivad ("ma tahaksin, et me saaksime veel palju aastaid koos veeta, seepärast sooviksin, et teeksid tervislikumaid valikuid."). Sellisel suhtel ei oleks minu jaoks tulevikku. Ma kahtlustan isegi, et ma ei suudaks armuda endast väga palju erinevasse inimesse, ma olen ju isekas.

Loomulikult ei tähenda see seda, et ma püüaks leida täpselt endasarnast, sel juhul peaks mul olema kõva kogus õnne, et ma siiani olen sellised inimesed leidnud. See on ebatõenäoline. Seetõttu piisab mulle sellest, et me lihtsalt ei ole olulistes teemades vastandlikel seisukohtadel ja meie eluviisid on enam-vähem sarnased. Et ma ei püüa muuta teda ja tema mind. Seepärast ma ei taha ka väga kellegi põhimõtetes kaevata - kui pealtnäha on kõik kooskõlas, siis milleks riskida sellega, et pinna all on tegelikult vastuolud, mis ilma kaevamata sinna jääksidki? Kusjuures, mulle on mulje jäänud, et nii mu eks kui ka praegune elukaaslane toetaksid seda arvamust neljal käel - mitte kumbki neist ei ole nõustunud lugema minu kirjutatud mõtteid. Keegi blogijatest või oli neid isegi mitu, väitsid, et nad ei kujutaks sellist asja ettegi, et nende lähedane inimene millestki sellisest keelduks ja tunneksid end pigem reedetuna. "Ma ei suudaks käia inimesega, kes ei loe mu blogi, sest järelikult ta ei huvitu minust inimesena ja sellest, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen!" Ma isegi mõtlesin sellele pikalt ja katsusin seda seisukohta omaks võtta, aga ei suutnud. Las ta jääb, lihtsam on muretu olla, kui oma peas probleeme juurde mõelda.

teisipäev, mai 05, 2020

Kui tuleb musi, tuleb ka okse!

Selle, "Jääajast" pärineva mõttetera, lubas Mikro enda lipukirjaks võtta. Ta nimelt vihkab romantikat veel rohkem kui mina. Ok, võib-olla ma olin noorena sama radikaalne, sest esimese klassi pildi peal mind ei ole, kuna pildistati ühel üritusel, kus terendas ees oht tantsida ühe poisiga. Ma nimelt meeldisin sellele poisile, mina teda ei jälestanud ega midagi, aga lihtsalt kohustus temaga koos tantsida tundus mulle nii piinlik, et korraldasin kodus suurema pogrommi vältimaks peole minemist, mis mul ka õnnestus. Kõik armastusega seonduv oli "nii piinlik". Kohati on siiani. Lasteaias pidada teised lapsed üksteisele õhusuudlusi saatma ja pulmi mängima, Mikro öögib samal ajal nurgas. Ega mulle tunduvad need varajased pruudi-peigmehe mängud üsna kohatud, aga ju siis on see normaalne. Minu jaoks on pigem nii, et kui romantikat peaks vaja olema, võiks juba lahku minekut kaaluda, sest elukaaslane on ju põhimõtteliselt osa sinust, jäse. Mismoodi sa jäsemega romantikat teed? (Pihu-Pillet ja Kämbla-Katit me siin ei maini, eks). Romantikat saab teha kahe erineva inimese vahel, aga suhe on ju üks organism?

Kumb siis on tähtsam - romantika või "remontika" (Ritsiku juures arutati)? Kätlin Konstabel kirjutas Feministeeriumis emotsionaalsest tööst, mille juures tõi ära ka küsimustiku, millega enda "remontika" olukorda hinnata. Kuidas siis paarisuhtes selle tööjaotusega on? Ma kopeerisin sealt osa küsimusi:

Kes vastutab peres majapidamistööde ja toidu eest? Kes päriselt koristab ja kokkab, kes teeb nimekirju asjadest, mida vaja teha või poest tuua? Kes uurib pereliikmetelt, mida need süüa sooviks või millal sobib neile majapidamistöid teha? Kes tuletab meelde, kui midagi on tegemata ja tunnustab, kui on tehtud?

Üldiselt on see osa meil vist üsna 50/50, võib-olla veidi kaldu ja seda mitte minu suunas. Sellega on vist nii, et kui ajuti on võimalik vastutust enda pealt ära lükata, siis muutub see harjumuseks. Mulle jäävad meelde need korrad, kui mina panen ette, et äkki sööks täna seda või toda, aga mulle ei meenu kõik need, kus ma kohman, et minul vahet pole. Majapidamistöödega on üldiselt nii, et kui üks alustab, siis teine porisedes ühineb, sest muidu on süümekad. 

Kuidas on korraldatud lastega tegelemine? Õppimise kontroll ja mänguaeg, laste aja planeerimine üldse, kogu kasvatamine? Kes mõtleb välja reegleid lastele – netikasutuseks, viisakaks suupruugiks, söögi- ja uneajaks, kõigeks? Kes kuulab laste muresid, kes mängib legodega ja kes klaarib tülisid? Kes motiveerib lapsi nõusid pesema, tolmu võtma ja üldse tegema kõiksuguseid kasulikke asju … mille ees saab kiita laps? 

No ikka vist 50/50. Õppimine on rohkem minu teema, sest see meeldib mulle rohkem. Kasulikke asju tegema õpetab pigem mees, sest ta lihtsalt teeb neid kasulikke asju paremini. Ma ei viitsi õpetada lapsi koristama, kokkama ja pesema, sest see ei huvita mind ennastki ja seega ei saa ma olla kuidagi "innustav eeskuju". Laste juttude kuulamine tuleb jälle mul paremini välja, aga noh, pahatihti lõpeb see ikka sellega, et mina heietan ja lapsed nihelevad igavusest :) Seletame (loe: surume oma maailmavaadet lastele peale) üsna võrdselt tegelikult, läbi on võetud enamik teemasid alates drag-queenidest lõpetades Staliniga.

Kes hoolitseb selle eest, et perel oleks ka ühine vaba aeg ja lapsed veedaks seda sisukalt? Mõtleb selle peale, kuidas tagada kõigile hea tuju? Kes leiab üles rahvavabad looduskaunid kohad, teeb ettepaneku minna rattasõidule või linde loendama, saab tülivabalt kõik ühele nõule?  

Selles on mehel kindlasti põhiroll, sest ma vihkan ju organiseerimist. Ma organiseerin (loe: panen teised fakti ette, et nüüd on minek) ainult juhul kui asi mind ennast isiklikult huvitab, muul juhul piirdub mu panus sellega, et ma olen nõus ega vingu. Vingumist "võiks ometi kuhugi minna, aga ma ei tea, kuhu, tehke ometi midagi!" tuleb ikka ette.

Kuidas hoolitsetakse selle eest, et paarisuhe õitseks? Kas keegi tuletab üldse meelde, et paarisuhte aeg on ka tähtis? Kes teeb ettepanekuid romantilise filmiõhtu või rõdul aja veetmise asjus? Soovib ja pakub lähedust, igas mõttes? Kas kallimad innustavad ja lohutavad üksteist võrdselt, on üksteise jaoks emotsionaalselt võrdselt olemas? Kes küsib kellelt, kuidas päev läks ja kes üritab rohkem suhteolukordi parandada?  

Sellist asja meil ei ole. Ma alguses selgitasin, miks. Me oleme niigi üks organism, jumal teab, kuidas mees seda näeb, aga teda suhtest rääkimas kujutan veel vähem ette. Minu arust suhe kas toimib või mitte, igasugu "teeme nüüd kohtamisõhtu!" asjad, mis ei tule loomulikult, ei tööta. Me käime ju niigi koos väljas ja veedame kahekesi aega, et selliseid asju ekstra planeerima peab, sellist suhet ma ette ei kujuta. Muuseas, igasugu probleemidest rääkimine viib suhtes ainult tülide ja arusaamatusteni. Vähemalt mina jõuan rääkides enamasti alati punkti, kus ma isegi aru ei saa, mida ma siin teen ja kuidas siia jõudsin...Imeline suhtenõu, ma tean!

Kuidas üldse on jaotatud suhtlemine perest väljapoole? Kes suhtleb laste asjus kooli, lasteaia ja huviringidega, kõigi vajalike arstidega pere jaoks? Kes osaleb listides ja sotsiaalmeediagruppides lastekasvatamise, koduõppe, kodu ja aiapidamise teemadel, kuulab vaimse ja füüsilise tervise saateid – ja jagab pereliikmetele infot? Kes hoolitseb selle eest, et peres sõpradega suhtlemine  päris ära ei kaoks?

Lõpuks ometi ka midagi mulle! Vähemalt kõik, mida ma maha ei tõmmanud ja see viimane küsimus. Suhtlemine on minu teema (irooniliseks minekuks vaata eelmise punkti lõpus nenditut..). Peresõbrad on meil kõik mehe poolt, sest tema uute inimestega kohtuma ei nõustu ja seega on minu sõbrad ainult minu omad. 

Kokkuvõttes ma ei tea, kas hõisata, näe, meil on nii normaalne ja võrdne või siis pigem, hissand, kui kohutav naine ma olen? Mida ma aga järeldasin, oli see, et ma lihtsalt olen "remontikas" õudselt kehv ja selleks, et asi koos püsiks, peab teine pool sellega tahes-tahtmata rohkem tegelema. Äkki seetõttu ma "remontika" poolt rohkem hindangi ja need, kes ise praktilistes asjades käed külge panevad, organiseerivad ja lahendavad, hindavad pigem romantikat? Nemad saavad "remontikaga" ise hakkama.  

esmaspäev, mai 04, 2020

Yuval Noah Harari. Homo Deus. Homse lühiajalugu

Inimkond on katk ja surm võiks juba rutem tulla. Kokkuvõtvalt tunded pärast selle raamatu lugemist.

Mitte, et ma seda juba varem teadnud ei oleks. Üldse, siin pole väga palju uut, kuid mulle meeldib, kuidas Harari oma teadmisi presenteerib, seoseid loob ja arutleb ning järeldab. Indigoaalane ütleb, et igav, minu jaoks ei olnud. Väga hästi haakub ka Prechtiga, kes räägib põhimõtteliselt samast asjast, aga veidi teise nurga alt. Viidati sageli ka De Waalile, veel ühele mu lemmikutest.

Mis mu aga täielikult ära ostis (raamatu kontekstis tabav väljend), oli meetod, millega autor kummutas vaba tahte olemasolu. Ma olen ise lapsest peale sama asjaga kimpus olnud, kuid pole mitte kunagi suutnud sellele niimoodi vaadata - nimelt, kui teile-meile öeldakse "ära mõtle millelegi!", siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama, see ei ole võimalik. Me mõtleme alati millelegi, tahame me seda või ei. Mis mõttes meil siis vaba tahe on, kui tegelikult söödetakse meile mõtted pidevalt ette? Me ei saa oma mõtteid ise valida, seega me ei ole ka oma valikutes vabad.

Mulle meeldib olla algoritm, või noh, ma olen sellega leppinud, see on omamoodi põnevgi - kust need mõtted-tahtmised tulevad ja miks? Seetõttu hirmutavad mind igasugused sisemise hääle vaigistamise mehhanismid, mida Harari ka kirjeldab. Alates meile tuttavatest antidepressantidest lõpetades USA sõjaväes kasutatud elektroodidega kiivrist, mis teatud ajupiirkondi mõjutades meist superkeskendunud tunnelnägemisega eesmärgile orienteeritud ideaalsed ülesandetäitjad teeb. Esimese kohta me teame, et paljudele inimestele on need hädavajalikud normaalse elu jaoks, kuid nende laialdane kasutamine tekitab ikkagi küsimusi - mis on valesti, et elu ilma keemilise stimulatsioonita nii raske on? Teise osas avaldas seda katsetanud ajakirjanik, et kogemus oli meeliavardav - lõpuks ometi vaikis mu tüütu sisehääl ja ma olin tõeline üliinimene!

Siit tuleneb mu meelest inimkonna ohtlikem omadus, mis meile sisse on kodeeritud - püüd täiuslikkusele. Me ei saa olla täiuslikud, kui mingi hääl meie peas piniseb ja juhib tähelepanu tunnetele, läbikukkumisvõimalustele, kahtlustele. Rumala peaga oleme seda häält siiani hingeks või isiklikuks minaks pidanud, aga kui see on ainult algoritm, mis meid nõnda mõtlema paneb, mida me siis kaotame, kui seda enam ei ole? Kui meie täiuslikud ei ole ega selleks ka saa, siis miks ei võiks meid juhtida andmed, mis oma erapooletuses on täiuslikud? Precht rääkis enamjaolt just sellest ohust. Ka Harari leiab, et andmeisse uskujail puudub kahjuks enamasti kujutlusvõime ja suurem plaan, nad ei väärtusta inimest, vaid efektiivsust. Samas on praeguseks juba paljud uskuma jäänud, et üldine turvalisus, igavene elu ja ilu, pidev majanduskasv, mugavuse suurenemine, võrdubki inimliku õnnega. Millise hinnaga see saavutatakse, vahet pole. Ma ei tea, kas see ideoloogia võidule pääseb, Hararigi ütleb, et see on vaid üks võimalik stsenaarium, kuid see on see üks, mis kõige enam tülgastab.

Ok, šariaat ei oleks ka meeldiv, aga nagu Hararile, tundub ka mulle, et selle üleilmseks võimutsemiseks on mugavuskapitalism siiski liiga ahvatlev. Praegu jääb loota vaid üleilmsetele kliima- ja muudele katastroofidele, mis ehk veidi kallutavad seda kiirteed "meie kõigi ühise suure õnne ja surematuseni". (See oli must huumor, eks. Inimeste mõistlikkusele lootma jääda oleks lihtsalt väga lühinägelik. Millele tegelikult loota, ma ei tea.)

Teisalt tundub mulle, et need inimesed, kes igatsevad seesugust "paradiisi", on siiski "need teised" ja on ka palju inimesi, kes sellised pole, keda ei huvita pidev täiustumine, uute tehnoloogiatega kriitikata kaasaminek, lõputu tarbimispidu. Harari ennustab, et meiesugustest saavad kaotajad, aga ma loodan, et selles osas tal õigus ei ole.

teisipäev, aprill 28, 2020

Naerata - sa oled metsloomakaameras!

Mul on tekkinud kergelt skisofreeniline tunne, et praeguses olukorras peab kohe erakordselt tundlik olema, sest vähimgi arvamus võib kellelegi isikliku solvanguna tunduda (ma ise pole mitte erand, olen jõudnud solvuda küll ja veel, aga õnneks siiani suud pidanud, kuni viie minuti pärast solvumine üle läks). Seega, ma mingeid arvamusi üldse loopima ei hakka, aga mõtlesin siiski, et positiivseid elamusi võib ju ometi jagada?! Ma saan aru, et selleks peab praegusel hetkel privilegeeritud olema, et midagi positiivset kogeda st saad liikuda, ei ole kaotanud tööd, oled terve, ei ole üksildane jms, aga ma loodan, et "minu imelist koroonapuhkust" nina alla hõõrumisena ei võeta.

Tõeliselt tänulik peab olema geopeitusele, mis on kättesaadav meelelahutus olukorras, kus kõik muu on keelatud. Minu erilised hetked on näiteks see, kus ma pärast ekslemist mingis üüratus võsas jõuan välja lagendikule, kus kitsede toidu"majakesed" (no raudselt on neil puust harkjalgadel mingi nimi ka), tükk soola ja miski jalgadel hoone, millest siis loomi vaadelda või püssiga lasta, ei mina tea. Vahin siis seal ringi, sest paistab, et GPS juhib mu võssa, kui avastan mingi kummalise tehnilise instrumendi - jõllitan seda, sest noh, geopeituses tuleb selliseid kummalisi peidikuid ikka aeg-ajalt ette, kus vaja mingi kood sisestada või muud teha. Asja olemusele pihta ei saa ja liipan edasi võssa. Hiljem küsib L., kes samasse kohta peale mind sattus, et huvitav, kust sealse loomakaamera pilti näha saab...No selge siis, millega tegu oli - juhm linnaloom jõllitas otse kaamerasse, saamata aru, millega tegu. Loodetavasti keegi seda ülekannet ei vaata...

Rääkides kummalistest peidikutest, siis ühes teises võsas on näiteks selline, millest ripuvad välja kummist voolikud ja neid peaks idee poolest puhuma. "Ega ma loll ei ole, praegusel ajal!" ohhetab L. Mul juba voolik hambus, sest no ma tahan ju teada, mismoodi see värk töötab, kui suur on tõenäosus, et ma just sellest voolikust mingi nakkuse saan? Mis te arvate, kas ta pärast minu algatust jäi oma arvamusele kindlaks või ei? Muidugi, puhusime mõlemad nagu lollid, aga kasti lahti paraku ei saanudki. Nakkuste osas peaks veel peiteaeg kestma.

Igasugu võsades on lõbus see, kui palju sinna eksib ära mingit überuhke tranduletiga rahvast. Madala põhjaga bemmid ja mersud on eraldi teema, aga ehk on nemad ka meeleheitel geopeiturid (peale meie autosaagat ma veidi pelgan tema pärast ja käime pigem pikema maa jala). Mingi äsjapestud miljon maksva džiibiga (L. teadis rääkida) vend oli nii lahke, et pakkus meile lausa küüti. Pidi tema ikka üksik olema, kui leidis mingi puu otsas turniva (ma jään alati vahele, noh) ahvipere normaalseks kaaslaseks sobivat. L. vastas viisakalt: "Tänan, aga ei, meil on siin veel tegemist!" Huvitav, mida täpsemalt arvatakse sind otsivat pärapõrgust mitte eriti atraktiivsest võserikust? "Matavad laipa!" oleks minu esimene pakkumine.

Koroonastyle: Fatima haukab pirukat, taustaks Kunda sadam
Kellel ligipääs loodusele puudub, siis meelelahutuseks mu meelest parim asi, mille isolatsioon siiani meile kinkinud on - Post Malone'i tribüüt Nirvanale:
"Not performing "Smells Like Teen Spirit" is probably the most Nirvana thing ever." Ja ma üldse ei salli neid kodukontserte muidu, aga see on äge. P.S. Palun ärge vaadake seda lollakat vestlusakent, eriti peale seda, mis toimub siis, kui Posty tervitab otse-eetris Courtneyt, kes salvestusele muuseas oma õnnistuse andis. No ja et inimesed ei saa aru, miks nad kleitides on ja muu selline "peksan peaga vastu lauda" lollus.

Ja "Minu geniaalse sõbranna" teine hooaeg on ka ETV2-s! See on veel parem kui esimene, nagu mu meelest ka raamat. Ma ei tea, kas järgmised hooajad ka tulevad, sest neid raamatuid eesti keeles veel pole, aga ma vist ikkagi vaatan, sest see seriaal on tõesti tore.

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

Lõpetuseks ka irooniaannus elult - sain täna kõne, et olen võitnud 50 eurose Piletilevi kinkekaardi...Millal veel, kui mitte nüüd! Mina, kes ma olen üks väheseid, keda avalike ürituste ärajäämine sügavalt morjendab. 

esmaspäev, aprill 27, 2020

Elizabeth Gilbert. Tüdrukute linn

Selle raamatuga juhtus nii, et kõigepealt sattus ta mu ema lugemislauale ja sealt mulle. Mulle tundub, et mu ema armastab lugusid, Darja Dontsovat ja kriminulle, mina, noh, mitte nii väga. Mulle ei meeldi, kui lugu jääb lihtsalt looks, ma tahan, et see lugu oleks mingisugune "tabav üldinimlikkuse väljendus", ma ei hooli sellest, kui kaasahaaravalt see kirja on pandud ja ma ei taha näha ka konkreetseid suuniseid või "mida oligi tarvis tõestada"-stiilis heietusi. Igatahes emale meeldis, kuigi ta leidis, et kui alguse venimisest üle saada, siis saab alles aimu, et tegemist on siiski hea raamatuga.

Kuna Elizabeth Gilbert, siis ma eeldasin koheselt, et "venimine" on eufemism seksi kohta. Tegelikult vist ei olnud, sest seksi jätkub kamaluga ka raamatu teise poolde (mis on minu jaoks niii tüütu ja triviaalne), aga mulle meeldis just algus. Ma oleksin peaaegu nõus oma mütsi ära sööma, kui Gilbert ei oleks Lana Del Rey suur fänn. "This Is What Makes Us Girls" on ju täpselt selle loo taustamuusika, rääkimata sellest, et üks peategelasi kannab lavanime Celia Ray. Jah, see osa raamatust meeldis mulle väga, aga edasi hakkas mind häirima teatav konstrueeritus, millega püüti edasi anda sõnumit, et sotsiaalsed normid ei pea olema eluõnne aluseks. Mh, seda selgitust oli minu jaoks natuke liiga palju. Me ju teame seda ometi, et õnn ei peitu oma elu õigesti elamise valemis ning vabaarmastuse propageerimisega ollakse ka juba natuke hiljaks jäänud? Mulle natuke nagu tundus, et see raamat alahindas veidi lugejat ning oleks võinud olla palju rohkemat. Kõik need ajastudetailid ja õhkkond oleks seda väärinud.

Kuidagi kummaline tundub mulle raamatutes loo ülesehitamine mingi ühe kindla sündmuse ümber - "ja siis juhtus SEE ning mu elu muutus igaveseks!". Ok, ma saan aru, kui SEE on midagi tõeliselt dramaatilist nagu surm, kuid "mingisugune tühine petmine" nagu siin raamatus? Ma ei kujuta ette elu, milles seesugune tühisus tagantjärele analüüsides (mida minajutustaja ju teeb) niivõrd suure kaalu omandaks. Õrnas eas tuleb ikka igasugu asju ette, kellegi petmine ei saa ometi olla ajendiks, millest alates oma elule teise pilguga vaadata, nö täiskasvanuks saada, vastutama hakata ja autundest rääkida? Eriti kui "mingi vana mõrd" su selle peale "tühisuseks" kuulutab! Kes võtab midagi sellist tõsiselt?! Milline lõbujanuline tütarlaps hooliks vanema naise sõnadest? Ma ütleks, et see oli minu jaoks pettumusekohaks raamatus, millest alates lõbus hedonistlik looke õpetliku suuna võttis ja tüütuks muutus. Samas oli loos ju ka enne palju tähendusrikkaid kohti, mida lahti ei seletatud ja mis selle tõttu mõjusid palju kainestavamalt kogu loo näilise meelelahutuslikkuse juures. Varjatud vägivald, mis lõbusa eluga käsikäes käis, sõltuvused, millest keegi ei rääkinud, see, kuidas naine on alati süüdi, sest mehed, need on ullikesed, ega suudagi enda eest vastutada. Mu meelest oleks sellest täiesti piisanud, et lugu mõjuva ja mõtlemapanevana hoida ning vältida otsese põhjus-tagajärg seletuse mängu toomist.

Loona kindlasti ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, dekoratsioonid ajastutruud ning ilu- ja moehuvilisele põnev sissevaade toonasesse maailma, siiski aga pigem puhkuseraamat, kui midagi püsivalt meeldejäävat.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

esmaspäev, aprill 20, 2020

Saatana advokaat siin

Kristallkuul jagas testi ja mõtlesin, et teen ka. Tulemused olid, no ütleme, et huvitavad. Tegelikult täiesti ootuspärased, teisalt avasid mõnes osas ka silmi:
Et siis 76% ekstravert? Ma olen alati mõelnud, et ekstravert on see, kellel on miljon sõpra ja kes kõigi nendega igapäevaselt small-talki arendab ja ladusalt suhtleb. Siinne test aga veenab mind, et saab ka teistpidi. Lühidalt öeldes: "'Cause no one likes U, monkey boy!" (Bloodhound Gang "Why's Everybody Always Pickin' On Me?") Ekstravert võib ju olla, see ei tähenda, et inimesed sinuga suhelda tahaksid! "ENTP isiksused leiavad, et nad on tunnustatud oma visiooni, enesekindluse, teadmiste ja innuka huumorimeele tõttu, kuid neil on tihti probleeme sellega, et neid omadusi ära kasutada sügava sõpruse ja romantiliste suhete loomisel." Sest no mis küsimus see on, kumb on tähtsam, kellegi tunded või tõde? Või et kas soovid pigem, et su laps oleks tark või meeldiv inimene? Ma ei pööra teiste tunnetele erilist tähelepanu, sest ma naeran ka enda omade üle. Mulle ei tule pähe, et teised võtavad ehk enda omi päriselt tõsiselt. Mul on palju tundeid, aga need vahelduvad kogu aeg.

Ma olen alati mõelnud, mis on see põhjus, et mul on alati vaja vastu vaielda ja mässata. Test väidab, et põhjust ei peagi olema, lihtsalt lõbus on. Ma nii triviaalse seletuse peale ei olegi tulnud. Mulle meeldib ässitada, ärritada, šokeerida (muuseas üks minu tüübi kuulsaid esindajaid ollagi Joker. Teine sarnane Sascha Baron Cohen). "I kill what's bigger than me!", see Hands Off Greteli loo fraas kummitas mul eile pool päeva - jah, kui ma näen kedagi suurt, tähtsat ja kõigutamatut, pean ma tingimata talle säärde hüppama. Hea mulle, et ma mees ei ole. Kuigi isegi naisena olen ma mitu korda äärepealt peksa pidanud saama. Teisalt, enamik mu sooje suhteid inimestega on sarnaselt alguse saanud, sest tuleb välja, et mõned harvad isendid suudavad mu väljakutseid ka vastu võtta ja mind pareerida. "Koheldes teisi nii nagu nad tahavad, et teised neid kohtleks, sallivad ENTP inimesed vähe hellitamist ja neile ei meeldi, kui inimesed lähenevad asjadele kaudselt, eriti teenet küsides." Oojaa! Iroonilisena sobin ma seetõttu hästi kokku "keskmise eesti mehega, kes ükskord oleks oma eidele äärepealt öelnud, et ta teda armastab". Meil on omaette nali isegi selle teemaga, nimelt ma kunagi suhte algul kuulsin valesti, et mulle need 3 sõna öeldi ja tundsin kohustust samaga vastata, pärast oli õudselt piinlik. Enamiku jaoks on see vist kohutav? Mu meelest on kohutav igasugune roosamanna ja I love U.  Samas ma ei nõustu sellega, et mul sooje tundeid pole, ma lihtsalt ei suuda neid ühiskondlikult aktsepteeritud viisil väljendada ega vastu võtta. Minu jaoks on armastus see, et me koos paneme maailma põlema ja tantsime varemetel. Kõige hullem turn-off on see, kui teine pool teeb mulle ettepaneku tagasi tõmmata ja püüda "normaalne" olla. "Karda vähem hulluks sildistamist kui kuulekuse häbitunnet!"

Test mainib ka seda, et minusugustele meeldib suuga suur linn teha või õigemini see maha lammutada, aga praktilist tööd püüame see-eest iga hinnaga vältida. Seetõttu pidigi "vaidleja" tüüpe vaid 3% inimkonnast olema. Mul on imelised ideed, aga ellu võiks need viia keegi teine. Ma ei saa aru, miks ma riigiametnikuks õppima läksin, kui ilmselgelt olen ma pigem poliitiku tüüpi (sellise populistliku)! Siuke nais-Žirinovksi äkki? Kusjuures ka kunagine elukutsevaliku test teatas, et ma olen poliitiku tüüpi, ah et siis seda pidasid nad silmas...

"Nad kõnnivad teiste inimeste varvaste peal ja võtavad avalikult kahtluse alla koosolekul nende ülemuse või kritiseerivad kõike, mis nende kaaslane ütleb. See raskendab veelgi ENTP järeleandmatut ausust, sest see tüüp ei peenutse sõnadega ja ei taha näida tundlike või kaastundlikena, sest nad ei hooli sellest. Samalaadselt mõtlevad tüübid saavad piisavalt hästi ENTP isiksuse tüüpi inimestega läbi, kuid tundlikumad tüübid ja ühiskond üleüldse on sageli konflikti vältivad, eelistades tundeid, mugavust ja isegi hädavalesid üle tõe ja raske ratsionaalsuse. See frustreerib ENTP inimesi ja nad leiavad, et nende riiakas lõbu põletab palju sildu, sageli tahtmatult." Jah, mu riiakad lõbud...Ei saa mina aru, kuidas inimesed nii "tundlikud" võivad olla, eks. Ma ise olen ka tundlik, no mingi pool päeva maksimum, siis läheb üle, nagu kõik siin ilmas. Ma olen enamasti omaette ja täitsa tore inimene, aga vat kui seltskonda satun, siis ma küll tagasi ei hoia - kui juba, siis juba, ma tulin siia, et anda teile etendus! Hinnake seda, ärge peenutsege.

Ma ei saa kunagi edukaks, sest ma olen enamasti teistele talumatu. Nuuks, ja nurka nutma.