Neljapäev, november 23, 2006

Blond ja Bond

Mina ei saa aru, miks ilgutakse, et uihh, mis kole Bond see uus on. Vuihh ja ta on blond veel ka.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.

Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.

Esmaspäev, november 20, 2006

Uruhiire talv

On üks selline loodusfilm, kus uruhiir talvitub kenasti oma soojas pesas kui üleval maapinnal kuri mäger ennast tema urgu kaevama hakkab. No algul hakkab uruhiir vaid häiritult pobisema ja turtsuma, lootes, et ehk ta und siiski ei segata. Kui mäger liiga lähedale jõuab, paneb hiir oma kodinad kokku ja ronib varuväljapääsust minema. Mäger kaabib, tagumik urvis, hiir aga lippab mööda külma lund oma teise uru juurde.
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide

Reede, november 10, 2006

Nobody Like...Hippie Music

Vahepeal võib oma muusikaarmastuses kaunis naljakate asjade otsa sattuda.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.

Neljapäev, november 09, 2006

Twisted information

Last.fm on täitsa tore koht. Huvitav, milliseid tag’e inimesed ikka muusikale panevad. No ei ole ju Offspring alternative! Alternative on minu teada see, mida 9 matsi 10st ei tea. Aga võib-olla kuskil ongi Offspringiga nii, kuigi ma kahtlen selles. Offspring on tegelikult pop, aga väga hea pop. Isegi ülihea. Ma kardan, et nad ise selle määratluse üle õnnelikud ei oleks, aga tegelikult ma mõtlen seda hästi. Lihtsalt üritan ennast päästa wannabe mainest ega ütle, et Offspring võiks rock või punk olla. Ja igasugustest wannabedest on need vennad juba sellega üle, et minu mäletamist mööda pole nad kunagi eriti noored välja paistnud. Kas Blink 192st teeb kollanokkade bändi see, et nad nii kuradi head välja näevad? Haa haa haa. Ja Travis Barker on jube ilus, öelge, mis tahate. Kui juba Miss Ameerika temaga abiellus, siis peab ju olema. Ja see teine kutt ka, kellel rõngas huules on.
Muuseas, mul on olemas isegi Offspringi esimene, 1990 aasta plaat. Last.fm-is on selle väljaandmise ajaks 2001, aga see on kellegi rumala kasutaja poolt sinna pandud. See esimene plaat ei ole tegelikult eriti kuulatav ka, aga ma saan hõisata, et mul on ta vähemalt olemas.
Mulle meeldivad bändid, mis ei tee ballaade. Mis krdi „Behind Blue Eyes”? Iseenesest ei olnud sel vigagi, aga milleks? „Et näidata oma teist, softi poolt” või pigem tõestamaks, et näe Fred oskab tegelt kah laulda. Ei ole mõtet fänne šokeerida ja sundida neid endile sisendama, et „kuna see on see bänd, siis mulle meeldib ka see nende imelik lugu”.

Kaheldava tõepärasusega arvustus

Põhimõtteliselt sain ma Kaubamajas tillika, aga ainult oma lihtsameelsuse tõttu. On vahe, kas saada 3 plaati 199 eest või ostes 3 plaati, maksab igaüks neist 199. Arvake ära, mil moel mina aru sain…Kuna ma käitun ikka nagu Siiami kass, kelle äpardust keegi näha ei tohi, siis tegin muidugi leti ees näo, et loomulikult, ma saingi just nii aru.
Kogu see jama ainult selle pärast, et Tema tahtis kangesti Twisted Sisterit.
Aga kuhu ma välja jõuda tahtsin, oli see, et tegelikult sain ma vähemalt kahe hea plaadi võrra rikkamaks. Kolmandat pole veel kuulanud. Twisted Sister on tegelikult palju parem kui nende hitt I Wanna Rock. Ja teine plaat oli H-Blockx, mille ma võtsin ainult seetõttu, et kunagi pubekaeas oli see mulle vist meeldinud. Ei, mulle eriti ei meeldi nu-metal, mille olevat ära rikkunud Linkin’ Parki ja Limp Bizkiti nimelised kommertsbändid. Õige nu-metal olevat Deftones. Limp Bizkit mulle tegelikult isegi meeldib – vähemalt Nookie-sugused lood. Ausalt öeldes oleks võinud kuulsaks saada hoopis H-Blockx. Aga nad on saksamaalt ju. Üksikud sellekeelsed salmid on muide hoopis värskendavad. Hetkel kui ma seda kirjutan, pole ma tegelikult nende plaati veel lõpuni kuulanud, mis muudab antud kirjatüki tõepärasuse kaheldavaks.