Neljapäev, oktoober 31, 2019

Ian McEwan. Operatsioon "Maiasmokk"

Ega ma alguses ei tahtnudki mingit arvustust kirjutada, pidin lihtsalt kraaksatama, kuidas "igaüks jäägu oma liistude juurde", aga raamatu lõpplahendus keeras vinti veel peale ja tegelikult oleks kena põhjendada, miks ma selle raamatu kohta "ei meeldinud" arvasin, sest iseenesest pole tegemist halva raamatuga.

Ian McEwan on päris viljakas kirjamees, eesti keeles peaks minu andmetel olema ilmunud seitse tema teost, millest kõik mul ka praeguseks loetud on. Lugema hakkasin teda peale "punase raamatu"-sarjas ilmunud "Päikesest" lugemist, sest see oli väga vinge. Ometi on "Päikesest" McEwani raamatutest Goodreadsis üks vähemhinnatuid ja märkasin ka kommentaari, et kirjanik raudselt vihkab oma lugejaid. See mulje võib täitsa jääda, sest "Päikesest" peategelane oli tõesti antikangelane, aga usutav ja võluv. Karakteriloome on McEwanil kuidagi omapärane, aga just see mulle "Operatsioon "Maiasmoka"" puhul vastu hakkaski.

Mulle jäi nimelt raamatust üsna arrogantse manspleiningu mekk man. Esialgu. Nimetage mulle palun mõni naiskirjanik, kes on tõsimeelselt maha saanud teosega, kus peategelane, kelle kaudu tegevust edasi antakse, on mees, ning kirjeldamata ei jäeta ka tema suguelu? Ma kunagi mõtlesin midagi seesugust teha, kirjutada homoraamatu nimelt, olemata homo, aga see ambitsioonikas idee jäi õnneks teostamata. Nooruspõlve hullud unelmad, kes meist poleks midagi sellist plaaninud, eks...Igatahes oli mul raamatut üsna ebamugav lugeda, kõik need kirjeldused olid kuidagi...mmm...libedad? Kõik mehed sellised ebamehelikud tüübid, et ma isegi korra guugeldasin ega autor ise ometi homo ole, sest no ükski naine ometi selliseid mehi ei ihaldaks?! Jaa-jaa, ma tean, maitsed on erinevad, aga no "lapsekeha" ja "peast eemale hoidvad kõrvad"? Ma kõlan nagu paras konservatiiv siin ("kõik naised tahavad ikka machosid ja siledad mehed on kõik homod"), aga mulle see raamat kummalise mulje jättis.

Nüüd aga spoilerdamise juurde ehk siis tegelikult oli raamat veel imelikum kui alguses paistis. Nimelt selgub loo lõpus, et meil ongi tegemist ebausaldusväärse jutustajaga. Minategelane on küll naine, aga autor pole teps mitte tema. Kogu jutt tuleb tema meessoost armukese suust, kes kirjutab oma naisest raamatut. Puänt selles, et juhul kui naine ikka armastab teda, siis avaldatakse käsikiri paarkümmend aastat hiljem, aga kui ei, siis põletagu naine käsikiri ära. Ilmselgelt käsikiri avaldamist leidis, aga palun, kujutage endale nüüd ette, et teile armas inimene kirjutab teist raamatu läbi oma silmade ja nii, et teie olete peaosas. Põhimõtteliselt poeb teile pähe ja saba alla. On see romantiline või pigem õudustäratavalt võigas? Ma pakuks viimast varianti. Mingi mees seletamas, kuidas mina end tundsin, kui tema mind pani?

Tegelikult on McEwan romaani väga andekalt kokku pannud. Tehniliselt tasemel, niiöelda. Ma ei hakanud üle lugema, kas kõik see, mida armuke naise kohta teadis, talle tõepoolest ka infona kättesaadav oli, aga ilmselt oli autor selle üle kontrollinud. Lugu räägib paljuski ka raamatute kirjutamisest ning sisaldab mitut erinevat juttu, mille autoriks siis väidetavalt see sama armuke, kusjuures mulle tundusid need lood isegi paljulubavamad kui "Operatsioon "Maiasmokk" ise. Sisse on toodud ka maitsete erinevuse teema, kas mingi raamat saab kuulsaks, sest on hea ja kui palju mängib kaasa oskuslik turundus. Kui midagi palju kiidetakse, hakkab lõpuks meeldima. Minu meelest huvitavalt jätab McEwan lahti ka selle, kas naispeategelane ikka suutis adekvaatselt raamatute headust hinnata. Vihkas ta ju algul armukese kirjutatud auhinnalist teost, kas sellest võib järeldada, et "Operatsioon "Maiasmokk"", millele ta rohelise tule andis, on tegelikult kehv? Kas ta andis sellele rohelise tule armastusest, enesearmastusest (tahaks ikka end raamatulehekülgedel näha) või kirjanduslikel kaalutlustel? Mina jään siiski seisukohale, et ta lihtsalt ei oleks saanud sellisele asjale rohelist tuld üldse anda. Aga võib-olla ma lihtsalt ei mõista, kuidas saavad naised mõne mehe meelest sellised olla.

P.S. Huvitava mõtte raamatu kohta leidsin siit blogist: "Kuna raamatu autor on mees, pole tegu ilmselt klassikalises mõttes armastusromaaniga." Ma küll ei tea, mida blogija sellega täpselt mõtles, aga minu lemmikarmastusromaan on just mehe kirjutatud (Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"), seega ma ei julgeks öelda, et mehed armastust kuidagi fundamentaalselt teisiti tajuksid kui naised. 
Sekselust soovitaks ma siiski eemale hoida, ses mõttes, et mitte kirjeldada elundite funktsionaalsusest, mida endal küljes ei ole.

Kultuuritarbija60+ blogist ka üldisemat sisu avav arvustus. Ian McEwani kuulsaim teos on ilmselt "Lepitus", millest filmgi tehtud, mida ma isegi üllatuslikult näinud olen. Pean tunnistama, et nii raamatus kui filmis mind ka selle teose armastajad häirisid. Filmi on osatäitjad väga hästi valitud, täpselt raamatust tekkiva kujutluspildi alusel. Ju siis pole lihtsalt minu maitse.

Kolmapäev, oktoober 30, 2019

Noorus on ilus aeg...

Sain kirja, kus otsiti erinevate elualade esindajaid keskkoolinoortele oma erialast jutustama. Mõtlesin, et läheks. Meenus kohe ka see tore saade, kus Urmas Vadi käis töövarjuks tööpõlgurile. Nimekirjas juutuubereid ja blogijaid siiski ei olnud, aga riigiteadlane näiteks küll. Oi, ma võiks rääkida kui igav, tüütu ja mõttetu oma naba nokkimine see on. Praeguse "keskkonnakatastroofi" valguses veel eriti - isegi populismipunkte ei viitsita Lõuna-Eestisse korjama minna, saagu ise seal perifeerias hakkama, meil pole aega. Uskumatu isegi, kohaliku noortekeskuse ette viitsitakse küll piketeerima tulla, sest seal tegeldavat homopropagandaga, aga selle peale ei tule, et minna Põlvamaale suppi ja sooje tekke jagama sealjuures rõõmsalt kaamerasse naeratades. Kõvad PR- geeniused.

Tegelikult ma tänapäeva e-koolis enam hakkama küll ei saaks. Minu peamine õppetund koolis oli ju olulise ja ebaolulise eristamine ehk kuidas oma elu mugavalt elades miinimumpingutusega maksimumtulemus saada. Ja väga tänulik olen selle eest! Praegu ei saa ju enam niimoodi laveerida, puudumised jooksevad lapsevanemale telefoni ja tegemata tööd tuleb järele teha (kusjuures selle üle on isegi mu eakaaslased imestanud, aga mina mäletan just, et kui ikka puudusid mingi nõmeda töö ajal, siis nii oli ja järele tegema ei pidanud). Ma arvan, et ma siiski ei lähe laste illusioone purustama, las arvavad, et töö teeb õndsaks.

Illusioonidest, mul lähevad küll kõik unistused täide, isegi need, mis on üsna võimatud. Nimelt näen ma neid unes ja kuna mu unenäod on äärmiselt realistlikud, siis erilist vahet pole. Hiljuti istusin Rammsteiniga backstage's näiteks. Pärast tuli välja, et L. oli samal ööl sama und näinud, ainult selle vahega, et tema unes olin seal mina ka, minu unes teda mitte. Egoist. Courtney Love'ga jõime tema mansionis teed, oli õdus. Õnneks on neis unenägudes täiesti õige kogus ebamugavust nagu ilmselt ka päriselus oleks, sest no ma võin ju neid hulle langenud naisi imetella, aga tegelikkuses ikka kardan ka.

Vist ei peaks, täna avastasin, et teised kardavad mind veel rohkem. Nimelt on mul tööle tulles üks kitsas koht ees, kust läbi minnes kellegagi kohtudes tuleb tee äärde tõmmata ja tuleb välja, et alati muudab oma trajektoori esimesena vastutulija, mitte mina ja no ma ei kõnni neile ülbelt otsa, nad lihtsalt juba kaugelt astuvad eest. Mingi eriline naistank ma ju pole. Kuigi, vaatasin just oma koolilõpu videot 18-aastasest endast. Püha taevas, milline püss! Nüüd ma saan aru, mida mõtles see paralleelklassi ahvinimene, kui olevat kommenteerinud, et mul ei lähe jalad ülevalt kokku. Ei läinudki, ilma igasuguse tagamõtteta, ma pole nii peenikesi koibi ammu näinud! Kuidas vanemad lubasid mul selga ajada liibuva glitterroosa megamini koos kahemeetriste kontsadega, ma ei tea, aga üldmulje oli nagu äsjasündinud Bambi. Milline armas naiivne tütarlaps! Ja nad räägivad, et me läheme vananedes paremaks. Vale, ma tahaks küll selline nunnu olla. Aga hästi kalestunud hingega. Praegu olen vanem, paksem, tigedam kui Rein Raua moodi väljenduda. Naistank.

Tegelikult ma tulin siia, et muusikast kirjutada, aga ei saanud jälle mölaga pidama. Igatahes, kuulake, on ju ilus?!:
A kes too laulab nõnna kenaste? Tegemist siis noore Tobias Forgega, praeguseks tuntud kui Ghosti esimees Cardinal Copia. Leidsin torust ka toreda video, kus näeb Tobiase erinevaid stiilikatsetusi läbi aegade, mu meelest tore vaadata noort inimest tema eneseleidmise teekonnal :)


Teisipäev, oktoober 29, 2019

Punupatsidega Rootsi plika

L. teatas siin ükspäev, et tema küll lapsena Pipit lugenud ei ole, sest ta poleks iialgi kätte võtnud raamatut, mille peategelane on tüdruk. Oh, well. Kuna tema puhul ei ole tegemist mingisuguse veendunud machoga, siis ju nii oli täiesti tavaline mõelda. Olla tüdruk on alandav. Mina seevastu lugesin kõiki neid J. Verne'e ja K. May'sid nagu temagi ning püüdsin unustada seda, et kõik peategelased on mehed ning minusugune sobiks neis raamatutes pigem kellelegi teed serveerima. Üldiselt võttis mu toonased tundmused hästi kokku vist Lohejooksjast pärit ütlus, kus poiss nendib oma õe kohta, et "tal lihtsalt ei olnud õnne poisina sündida."

Aga Pipi ei olnud siiski sugugi minu kangelane, mis sest, et üks väheseid tüdrukuid! Fuih, Pipi ei meeldinud mulle kohe üldse! Pipi oli lugupidamatu täiskasvanute suhtes, Pipi valetas, Pipi ei austanud koolikorda ja oli üldse igapidi vastutustundetu. Ta jäi ju ometi rumalaks niimoodi!? Ma ei tea, miks, aga mina armastasin lapsena reegleid. Reeglid olid vanemad kui meie ja ma mõistsin alati teravalt hukka kõik, kes neid ei järginud. Lapsed peavad reeglitele alluma ja nii on, muidu neist ei saa tulevikus korralikke ühiskonnaliikmeid. Ma oleks aru saanud, kui Pipi oleks maailma muutnud sellega, et ta oleks kõigile küsimustele õiged vastused andnud, tubli ja hoolas olnud ning läbi selle tippu tõusnud. Õnneks ma ei tulnud selle peale, et tegelikult asjad nii ei käi ja õigesti käitudes saad olla Annika, aga mitte Pipi. Et parimal juhul oledki Annika, see on lagi. Et Pipi oligi ebareaalne.

Alles kunagi vanemana tulin selle peale, et reegleid ei pea järgima. Ja see on lõbus.

Seoses selle reeglite ja korra teemaga olen märganud arvamusi, et lastega peredel olla raske üürikorterit saada, sest lapsed lagastavat. Huvitav on see, et minu lapsed on selle reeglitearmastuse vist geenidega kaasa saanud ja avastavad ka alles hiljem, et hammaste pesemise asemel võib lihtsalt harja märjaks teha jne, aga nad ei ole tõesti iial lagastanud. Nad pigem küsivad suurte silmadega, et miks peaks toiduga mängima või seinale kirjutama - see on ju vale?! On ju lausa teooriaid, et lapsel tuleb lasta mäkerdada, kuidas ta muidu õpib jne. Vot mina ei suutnud seda, ma tõesti toitsingi lapsi nii kaua, kuni nad lusika pealt midagi maha ei ajanud. Olen kuulnud arvamust, et see ju õudne piin, lihtsam on lasta lapsel ise toimetada. Ei! Minu jaoks ei olnud, piin oleks olnud laga koristamine. Sööma nad on igatahes õppinud. Ekstreemsema poole pealt, ma võisin mõlema lapsega vabalt sel ajal magada, kui nemad toas mängisid, sest nad tõepoolest mängisidki kogu selle aja vaikselt oma asjadega, mitte ei pööranud elamist segamini. Ausalt, mitte ühtegi pahandust ei meenu, kus ma oleksin saanud hüüda, et kuidas sa ometi millegi sellise peale üldse tulla said! Või ongi hoopis nii, et need, kel lapsena pidurit peal ei ole, tekib see tunnetus suuremana, aga minusugustel on just siis probleeme korrast kinni pidamisega? Ükskord ma näiteks peksin mingi võõra auto aknad telliskiviga sisse, sest noh, lihtsalt tuli tuju ja kedagi ei olnud nägemas...Mina, valge põllekesega puhas plika, kelles Pipi reeglitest üleastumised tülgastust tekitasid. Ilmselt jõudis mulle Pipi ebareaalsus alles siis kohale ning ma otsustasin iga hinna eest päriselus Pipist šokeerivam olla. Valge põllekese minevikust oli sealjuures suur kasu, sest mitte keegi uskunud, et minusugune mõneks pahateoks võimeline oleks.

Neljapäev, oktoober 17, 2019

Ma ei aimanudki, et mul veel see häda ka küljes on!

Kui ma olin 17, jäi üks minust veidi vanem sõbranna lapseootele ja meelitas mindki - mõtle, kui lahe oleks kahekesi kärutada! Õnneks võitis terve mõistus või siis arvestasin lihtsalt kainelt sellega, et sõbranna elas teises linna otsas, keeruline olnuks kokku saada. Võttes arvesse, et ilmselt ei juhtunud selline lugu ainult minuga, võib arvata, et inimesi, kes sõbranna survel rasedaks on jäänud, täiesti eksisteerib.

Nüüd ongi imeline Delfi-debiilik ära tõlkinud ühe Ameerika blogija artikli ja ma sain alles praegu teada, millise hirmsa kriisi ma endale teadvustamata üle olen elanud! Tsiteerin: "Ilma sõbrannadeta emme olla võib olla kohati väga emotsionaalselt laastav. Sulle võib kergesti mõtteisse hiilida kahtlus, nagu oleks sul midagi viga või puudu/../" Hirmus küll, hea, et ma seda varem ei teadnud. "Kui ka sina oled mingil põhjusel emme-sõbrannadest ilma ning proovid mõistatada, kuidas eluga toime tulla, siis usu, see on täiesti elatav/.../" Ju siis ma end ikka kuidagi sellest kohutavast olukorrast läbi vedasin...Ellujääja!

Nali naljaks, aga ilmselt see ameerikalik elustiil, mis tuttav igasugu naistekatest, kus mommy-squad möllab, tungib ka meile vaikselt sisse. Naised suhelgu ikka naistega, mehed meestega, nagu leiab ka esialfaisane Jesper Parve - neil on omad teemad. Ja lastega naine vallalisega suhtlema ka hästi ei sobi, sest nagu meenutab eelmainit artikkel: "Pead ainult sellega arvestama, et su mitte-emmedest sõbrannad ei taha tõenäoliselt mitte midagi kuulda su beebi kakamisest, oksendamisest või tujutsemistest, säästa neid sellest." Millest muust aga üks beebiemme rääkida tahaks, eks?

Tuleb tunnistada, et esimest korda last oodates käisin ma küll ühes "kevadbeebid 2009" foorumis (toona olid veel foorumid aktuaalsed, mitte FB grupid), kuid peale lapse sündi jäi see asi soiku. Mulle tundus, et rasedus, eriti esmakordne, oli midagi sellist, milles teiste inimeste sarnased lood ja kogemused mulle mingit tuge ja infot andsid, lapseootus kulges enamikul üsna sarnaselt. Seevastu lapse sündides oli selge, et imikud on väga erinevad ning ka moodused, kuidas oma kodune elu korraldada, kuidas beebit toita-riietada-kasvatada samuti ja seal pole teiste kogemusel enam erilist kaalu. Pealegi ei olnud väga aegagi, et foorumis möllata ning sageli oli sealne õhkkondki teravam kui varem ja tekkisid vastuseisud stiilis: "sina kasvatad oma last ikka puha valesti!"

Ei mäleta, et oleksin teiste beebiemmede seltskonnast meeletult puudust tundnud, pigem igatsesin seltskonda, kus räägitaks muudel teemadel kui lastest, sest see teema ümbritses mind ju toona niigi. Pealegi oli lastehoiust saati selge, et beebiemmed pole mingi armastav-toetav seltskond, oo ei! Tegemist oli enamasti hoopis võistlusega stiilis: "Mina kasvatan oma järglasi kõige õigemini!" Igasugu kõrvaltvaatajate nõuanded tundusid mulle toona aga kõige hullema piinana üldse. Mul olid ju ometigi ema ja ämm olemas! Võib-olla kulub sarnaste muredega sõbranna ära siis, kui oled absoluutselt üksi - mees ei toeta, ema on kaugel, kellegagi rääkida ei saa, aga pigem on mulje jäänud, et suhtlust endasugustega otsitakse siiski vajadusest mõttekaaslaste järgi, et ise oma elust rääkida. Inimene on ju egoist. Pole mul su nõu vaja, kuula parem, mida mina arvan!

Tegelikult ei saa ma aru, kuidas ma peaksin klappima inimestega, kellega mul on ühine ainult see demograafiline tunnus, et oleme samal ajahetkel väikelapse vanemad. Täpselt samasugune on ju tõenäosus, et klapin inimesega, kellel lapsi ei ole. Või eeldataksegi, et alates lapse saamisest keerlebki kogu elu lapse ümber ning muu ununeb päevapealt? (Jah, eeldataksegi, sa ohmu!) See on päris ohtlik perspektiiv mu meelest, sest lapsed kasvavad üllatavalt ruttu.

Loomulikult võib inimene leida sünnitusmajast või beebigrupist endale hingesugulase kogu eluks (ma ei mõtle siis beebit, vaid mõnd eakaaslast, eks), aga sama tavaline peaks ju olema ka see, et ei leia. Imeda sellest välja probleem, on pehmelt öeldes kummaline. Veel üks põhjus tunda end läbikukkununa, mille on tekitanud ajakirjandus? Kui sul sõbrannasid-beebiemmesid ei ole, on see probleem, millega tegeleda.  Ei ole.

Kolmapäev, oktoober 16, 2019

Jälle see listeeria

Siinsetest blogipostitustest loetuim on siiani see lugu, kuidas ma endale listeeria sain ja mis edasi juhtus. Aeg-ajalt seda ikka Perekoolis jagatakse ja väga hea, viimastel nädalatel on taas ilmselt guugeldamisega selleni jõutud. Sest väidetavalt on meil nüüd "listeeriapaanika".

Märkasin eile FB-s linki artiklile, mida ma küll lugeda ei saanud, aga seal kirjeldas tuntud telemees Vahur Kersna enda kogemust listeeriaga. Samuti on oma loo rääkinud loomakasvataja Kadri Täht. Seda viimast lugu turundati meedias küll pigem sensatsioonina ning eks seesugune lähenemine ilmselt ongi põhjustanud reaktsiooni, mida ma FB-s Kersnast rääkiva artikli all kohtasin - mingi arusaamatu paanika, puudutab ainult üksikuid inimesi, mis nüüd ei või kala kah enam süüa või, kollektiivne kambakas vaesele ausale kalandusettevõtjale! Ma saan aru, mida on tahetud teha - kala söömisest listeeria saanuid pole intervjuuks leitud ja selleks, et haiguse olemust paremini tabada, on räägitud muudmoodi sellesse nakatunutega, kuid see on osades lugejates hoopis nördimuse tekitanud, justkui seostataks kõiki neid juhtumeid konkreetse kalafirmaga. Ma ise teemat puudutanud Pealtnägijat ei vaadanud, aga tean, et ka enneaegsete grupist otsiti saatesse intervjuuks inimesi, kes haigusega kokku on puutunud. Mina sellest huvitatud ei olnud, sest hoolimata olemas olevast kogemusest tundsin, et tegelikult on seekord teema fookus siiski kalandusfirmal, mitte haigusel endal.

Ilmselt on tekkinud olukorras, kus paanika üle naerdakse, süüdi nii meedia, kes on asjale veidi viltuse nurga alt lähenenud, kui ka inimesed, kes avaldavad arvamust teemasse süüvimata. Listeeria on siiski äärmiselt tõsine haigus, olgugi, et täie rauaga tabab ta enamasti vaid nõrgemaid  - lapsi, vanureid, rasedaid, nõrga immuunsusega inimesi. Tore, kui inimesed peavad end nii tugevaks, et neid see ei puuduta ning usuvad, et ka nende lähedaste hulgas pole kedagi, kellele nad haiguse puhul kaasa tunneks. Mulle ju ka öeldi, et listeeriasse nakatub tühine arv inimesi, aga kui sa ise juhtud selle tühise arvu sisse, siis enam nii ükskõik siiski ei ole. Rääkimata sellest, mu meelest üdini rumalast arvamusest, et kui sul on "ette määratud" haigestuda, siis nii on ja midagi teha ei ole mõtet. Äkki on mul määratud auto alla jääda ja selle tõttu polegi mõtet üle tee minnes enda ümber vaadata? 100% midagi vältida tõesti ei saa, aga ettevaatusest täiesti loobuda tundub ka natuke naiivne. Mõistliku artikli on siinkohal avaldanud ERR, aga ilmselt on see liiga pikk ja laialivalguv, et seda viitsiksid lugeda need, kelle meelest must ja valge on ainsad värvid.

Tegelikult ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes pröökavad stiilis: "Keelame nüüd kalasöömise üldse ära jah?! Omal ajal sellist asja küll ei olnud!" Mis kohaga need inimesed mõtlevad? Võib-olla on siin kaudselt süüdi kõik need artiklid, kus kirjutatakse, mida kõike peaks viis korda päevas pesema, kus sind kodus miljon pisikut varitseb ja kuidas niisamagi oleks hea kord kuus kogu elamisest leegiheitjaga üle käia, et mitte nakkust saada.

Teisipäev, oktoober 15, 2019

Andrus Kivirähk. Tont ja Facebook

Ma ei ole täpseid definitsioone vaadanud ja ilmselt on see liigitamine nii ehk naa üsna meelevaldne, aga ulme peaks vist olema see, kui loo tegevus toimub väljamõeldud reaalsuses, maagiline realism aga see, kus muidu tavalises maailmas juhtub asju, mida tegelikkuses ette ei tule. Mul on selle viimasega probleeme, olen ilmselt sättumuselt skeptik ja maagia väljailmumine mõjub mulle kui kergema vastupanu teed minek.

Lasteraamatutega on aga pahatihti just see probleem, et need segavad reaalsust fantaasiaga ikka väga heldelt, sest suured inimesed arvavad, et lapsed maailma just sedasi näevadki. Kõige hullemad on raamatud, kus arvatakse, et võluvägi on piisav, lugu ennast ei peagi olema ja lapsed lähevad ikkagi liimile. "Kõik lapsed armastavad muinasjutte!" Kõheldes julgen väita, et ma ei tea ühtegi sellist last, kes klassikalisi muinasjutte üle kõige armastaks. Muinasjutud on pahatihti moraliseerivad, puhta õudsed ja vägivaldsed või siis just liiga roosamannaks võõbatud.

Kui lasteaias kästi lemmikraamat kaasa tuua, siis olevat kõik lapsed toonud midagi Andrus Kivirähki loomingust. Lapsed tahavad päriselu, mitte muinasjutte, aga nad tahavad päriselu veidi vürtsikamas kastmes. Ma arvan, et just selles ongi Kivirähki trump, et tegelikult kirjutab ta ju päris tavalistest lastest nende igapäevases keskkonnas, kuid suudab seda teha piisavalt köitvalt ja nii et paneb pigem naerma, kui nördinult ohkama, et nii ju tegelikult ei ole ega saa! Sest kõik saavad juba alguses aru, et mingile tõele või tarkuseterale ei pretendeeritagi, tähtis on ainult lugu ise. Ometi meeldisid mulle siiski kõige rohkem need lood, kus maagilist maailma üldse ei puudutatud - ei tonte ega näkke, saabastega supist rääkimata. See, kuidas ohtlikust kuldsete kätega meistrimehest lahti saadi näiteks või Eesti Vabariigile frikadelle kingiti. Äkki ma olen juba selles eas, et mulle tunduvadki lapsed ise maagiliste olenditena? Selline natuke totaka naeratusega tädi, kes lapsi "pisikesteks päkapikkudeks" kutsub ja heldinult nende mängu pealt vaadata armastab? Ei...no ei, siiski. Nõudlik kuldnokk näiteks oli ka väga tore lugu, suurtele inimestele meeldib ju ikka rumalate loomade üle naerda.

Raamatust rääkides ei tohiks kindlasti mööda minna Heiki Ernitsa panusest illustratsioonide näol, mu meelest oskab ta imeliselt erinevaid emotsioone edasi anda, eriti totraid. Lastele muidugi meeldis, kuigi tegelikult oli suurem osa lugusid juba varasemast Tähekese kaudu tuttavad. Ettelugemiseks on ka hea, saab erinevaid naljakaid hääli teha (minu spetsialiteet) ja algajaid lugejaid samuti ei kohuta, sest tekst on suur ja jutud piisava pikkusega.

Ainult raamatu pealkirjaga on veidi mööda pandud - Facebook on täielikult vanainimeste teema! Lapsed ei tea üldse, misasi see Facebook on! Lapsed teavad Instat, Snapchati ja veel mingeid arusaamatuid kohti, mida mina ei tea, aga Facebooki nad oma nina ei topi. Aga kuna Kivirähki ennast Facebookis ei kohta, siis võib sellise asjatundmatuse andeks anda - teinekord katsugu ikka jääda teemade juurde, mida ta perfektselt valdab (loomade, lindude, putukate ja toiduainete elu näiteks).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Neljapäev, oktoober 10, 2019

Kas peab sundima?

Ma alati imestan, kui loen kellegi kohta, kuidas too on tänulik, et vanemad lapsepõlves sundisid teda treenima/harjutama vms tegelikult hobiga tegelema.

Ma olen muidugi üsna jäle hedonist ka, ei saa aru, kuidas enesesundimine võiks lõppkokkuvõttes õnne õuele tuua. Punnitamisest sünnib üksnes rohkem punnitamist, hiljem oled end lihtsalt niivõrd võrku mässinud, et ei saa enam arugi, kuidas asjad võiks ka teistmoodi toimida.

Et mingit arengut ei tule, kui päevas kuus tundi ei harjuta või treeni? Nojah, ju siis nii on, aga kui ennast selleks ikka sundima pead, äkki polegi vaja? Ma justkui tunnistan ainult sünnilt geeniusi? Enamik geeniusi pidi tegelikult avastamata jääma, väga vabalt võib tuntuks saada andetum, aga töökas. Kas aga inimene on ikka õnnelik, kui edu taga on 5 % andekust ja 90 % tööd ning ülejäänu on puhas vedamine? Ok, täiskasvanu puhul võib töö tähendada ka seda, et asi pakub siiski naudingut. Töötan, sest meeldib. See on tore ja sobib, nii võiks olla. Aga laps? Kui laps ikka tõesti ei tunne vajadust kogu ärkveloleku aja treenida ja harjutada lootuses, et ühel päeval tuleb läbimurre ja asi hakkab päriselt meeldima ning välja tulema? Või on see siis lihtsalt piisavalt sisseharjunud?

Kas lapsepõlves sundimine on hädavajalik? Kas ei või olla, et avastad meeldiva tegevuse enda jaoks ise ja ilma sunnita? Või kehtib see ainult sõltuvusttekitavate ning ebatervislike tegevuste puhul?

Kui mu laps on rahul sellega, et saab võistlustel viimase koha ega leia, et selle vältimiseks peaks rohkem treenima? Kui ta harjutab pilli ainult etteantud harjutuste raames, heal juhul pool tundi päevas, kas siis peaks ähvardama, et sellisel asjal pole üldse mõtet ja mina su muusikakooli rohkem kinni ei maksa? Ma kaldun pigem sinnapoole, et las teeb hea tujuga palju tahab, sunnitult millegagi tegelemine ei anna mingit lisamotivatsiooni. Sel juhul on see samasugune töökasvatus nagu sõstarde korjamine, milleks lapsevanem sunnib, sest "laps peab harjuma, et töö on raske ja vastik, siis on tal elus kergem", kuigi sõstramoosi iseenesest vaja ei ole ja mis kokkuvõttes õpetab ainult niipalju, et laps ei taha elus sõstramoosi süüa, sest see meenutab talle nüri korjetööd. Võib-olla töötavad teised inimesed teistmoodi, võib-olla tõustakse tõesti just läbi raskuste tähtede poole, võib-olla laps tõesti tulevikus tänaks, et ma sundisin? Aga kui see on minu laps, minu geenid ja minu suhtumine, siis ma kahtlustan, et pigem mitte. Meil oli üks pool-psühhopaadist õpetaja kunagi koolis, kes meenutas heldimusega oma vanemaid, kes teda ikka korralikult peksnud olid väikeste koerustükkide eest - ainult tänu sellele kasvas minust korralik inimene, muidu oleksin ilmselt ammu noortevanglas (ok, see viimane oli minu liialdus ikkagi)! Ma kaldun arvama, et see on pigem enesesisendus - et no sellest kehvast kogemusest pidi ju ikkagi midagi kasulikku tulema, muidu oleks eriti nukker. "Igal asjal siin elus on põhjus!" - ei ole ikka küll, põhjused mõtlevad inimesed ise tagantjärele välja lihtsalt.

Läheb nagu läheb. Sellest, kes rohkem harjutab, ei pruugi tulla tippu, aga võib. Kas mingi asjaga tegeleda tasub ainult maksimumi peale välja minnes - täie raha eest? Kui meenutada neid lugusid, kus lapsevanemad laste trennides röögivad ja üksteisele kallale lähevad, siis tundub, et osa inimesi tõesti nii leiab. "Oleks mul sinu vanuses sinu võimalused olnud - oi, ma oleks kõigest viimast võtnud!"  - kui saaks oma elu ometi algusest peale uuesti elada, praeguste teadmiste ja võimalustega muidugi. Mu meelest natuke liiga suur koorem oma lapse õlgadele panekuks. Mina lubaks lapsel trenni/ringi pooleli jätta, kui talle seal ei meeldi.

Ma ise käisin kõigis oma trennides ja ringides alati ainult seltskonna pärast. Koolis käisin ka hea meelega ainult selle pärast. Meenub kohe sõna "ekstravert", aga millegipärast öeldes "ekstravert" kerkib silme ette keegi Krista Lensini sarnane tegelane, kellesuguste eest ma kiiruga põgenen.

P.S. Eelnev ei tähenda seda, et ma lapsele ei selgitaks, kuidas treenimine ja harjutamine peaks meistriks tegema ning üleöö imet oodata ei tasu. Lihtsalt, ma ei pane last konkreetselt tuppa kinni, sest "pilli on vaja harjutada" või "kõhulihaseid teha".

Kolmapäev, oktoober 09, 2019

Tõsine tõlketüli

2020. aasta aprillis esilinastuva 25. Bondi-filmi eestikeelne pealkiri on "007: Surm peab ootama" ("No Time to Die").

"Mismõttesnagu? No Time to Die ei ole surm peab ootama, see on "pole aega surra" #¤%&!!"

Mina, kulme kergitades ja "mis inimestega ma ühes ruumis pean viibima ometi!"-näoga: "Ei tõlgita sõna-sõnalt, vaid teksti mõttest lähtuvalt!"

"Just tõlgitakse sõna-sõnalt! Peab tõlkima! Mõte läheb ju kaduma muidu!"

Mina, korruta eelmine reaktsioon kahega: "Palun, inimene, kes ütleb, et tõlkida tuleks sõna sõnalt ei vääri õhku, mida ta hingab! Mismoodi see mõte siin siis kaduma läheb? See, et surm peab ootama tähendabki sõna sõnalt seda, et pole aega surra, muud asjad on vaja enne ära teha ju?!"

"Ei, ei, ei! Surm peab ootama tähendab hoopis muud, see on selline alandlik lähenemine, et istud näiteks kogu aeg keldris, et surma vältida! No näiteks Predatoris ütleb ka see n**** seal helikopteris, et tal pole aega veritseda, "no time to bleed!" mitte et "veritsemine peab ootama!"

"Ma ei saa aru, kustkohast sa selle alandliku lähenemise välja võtad, mina ei näe neil kahel lausel mingit vahet, sul on mingi imelik tunnetuse küsimus ilmselt, aga lauses saab muidugi öelda, et "mul pole aega veritseda", pealkirjana ja ilma tegijata on see aga ülimalt totter. "Pole aega surra" ei ole normaalne lause, see on mingi jupp kuskilt, eesti keeles nii ei räägita! Pealkirjana võiks olla "Bondil pole aega surra" vms. "

"Aga surm peab ootama ja pole aega surra ei ole üks ja seesama! "

"On küll!"

"Ei ole!"

Jne.

P.S. "Die Another Day" tõlkimine "Surra veel üks päev" on mu meelest just selle tõttu imelik, et eesti keeles niimoodi ei öelda. Muuseas Naisteka foorum teab rääkida, et just selle Bondi osa soomekeelne tõlkepealkiri olnud "Surm peab ootama"! Lisaks ka seda, et tegelikult sõltub "Die Another Day" tõlge mu meelest sellest, mida originaalis mõeldud on (ja seda ma ei tea, pole filmigi näinud) - kas mõeldi "sellel päeval mitte suremist", siis oleks eestikeelne tõlge vale ja soomekeelne õigem või siis tõesti nagu ka keegi foorumis pakub, et "veel ühte päeva kannatusi" ehk siis mitte edasi elamist vaid edasi suremist, sel juhul oleks eestikeelne pealkiri keelemänguna "ela veel üks päev vs sure veel üks päev" isegi aktsepteeritav.

P.P.S. See viimase Kuldvillaku lõpuküsimus oli niiii lihtne ju?! See Bondi kohta. Kuidas inimesed, kes igasugu muid fakte teavad, niimoodi mööda panevad? Ok, üks ei pannud, aga ikkagi.

P.P.P.S. Ainus Bond, keda ma ekraanil näinud olen, on Roger Moore ja seetõttu mulle ka see uus viimane Bond meeldib. Pierce Brosnanit ma kuskilt ekraanilt küll vaadata ei tahaks (ei taha ka nt Hugh Granti ega George Clooneyt, sorry naised, aga päriselt - need olla kenad mehed?!) Sean Connery on ka kuidagi liiga ätt selleks rolliks mumst.

Teisipäev, oktoober 08, 2019

Süsteem on vanem kui meie

Jõudsin peale D. Lipskerovi "Sellest ja liblikatest" läbi lugemist taas seisukohale, et maagilist realismi paluks mulle mitte pakkuda, ei saa aru, pole ette nähtud mulle ilmselt. Kui teha fantaasiat, siis ikka nii, et on, mitte mingit poolpidust maailma, kus iga nurga taga on mingid mulle arusaamatud vihjed ja juhtuvad asjad, mida üheski "normaalses" fantaasias juhtuda ei saaks!

No ja siis võtsin kätte Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" ning vot on alles raamat! Naljakas on see, et enamik Goodreadsi lugejaid on lugenud Mirabilia sarja varianti, kus ühtede kaante vahel koos nii "Miljard aastat..." kui ka kuulsam vend "Väljasõit rohelusse". Viimast olen ma kunagi lugenud, aga erilist muljet ei jätnud. Paraku on enamiku ulmelugejatega jälle vastupidi - "Miljard.." olla üsna igav tegevuseta soigumine "Väljasõidu" kõrval. Halloo?! Mingid lapsed olete vä? Kes tahab mingit actionit kui sul on valida teadlased filosofeerimas paneelmaja köögilaua ümber? Ja kass, kass muidugi ka, kes käib tsementpõrandat lakkumas ja on muidu ütlemata kena vaadata. Ei saa mina inimestest aru! No igatahes koorub see üldinimlik point seal lõpus nii kenasti välja, et suisa pisara võtab silma (ja siis kirjutab keegi, et lõpus pointi polnudki - halllooooo!!!).

Tegelikult lugesin siia otsa just Weinsteini filmi arvustust, mis on väga hea. Kohe seostuski "Miljard aastat..." looga. Et siis meil ongi jah selline paganama lollakas süsteem, et enamik inimesi tahab lihtsalt rahus elada, et oleks pere ja koduloomad ja soe kommunaalkorter ning siis on see teine osa, kes tahab midagi enamat. Tore, kui see on universumi saladuste lahtimuukimine, aga enamasti tahetakse maiseid asju, peamiselt võimu nende teiste, tavaliste kommunaalkorteriga isendite üle. Ja enamasti see õnnestub, sellised inimesed tõusevadki karjääriredelil, neist saavad lugupeetud inimesed ja kui mitte seda, siis vähemalt kardetavad  ja rikkad. Suur osa suuri juhte on psühhopaadid, vana tõde. Ilmselt normaalne inimene leiab, et kõrge mäng ei ole küünlaid väärt. Paha lugu on aga see, et samas seesugust süsteemi aktsepteeritakse. "Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena!" - arvatakse, et Villu laulab seda nõukogude süsteemi kohta, aga minu meelest kehtib see hoopis laiemalt. Selleks, et meie, lihtsad inimesed, saaksime rahus leiba teenida, peamegi arvestama, et tipus on mölakad, kes võivadki meie peale karjuda, meid lüüa ja vägistada, mis me ikka teha saame. Nende käes on võim ja raha. Ja nii paljud usuvadki, et see ongi ainuvõimalik süsteem, nii asjad käivadki, on alati käinud ja pole meie asi küsida, mis võiks pildil valesti olla. Sellepärast meil ongi sellised kaunid sõnad nagu ülemus ja alluvad. Minu meelest tähendabki alluv seda, et sa küsimata teed kõike, mida sul kästakse ning oled igas mõttes alam inimene. Suur osa ülemusi saab sellest täpselt niimoodi aru. Ja kui sa üritad selgitada, et tegelikult saab teistmoodi ka, siis oled lihtsalt lumehelbeke.

Mulle siiski vahel tundub, et ka meil siin see süsteem mingist otsast kõvasti rappub, just selle tõttu paljud hingelt ülemused nii hirmsasti suud pruugivadki, et näevad, kuidas status quo käest libisema kipub. Sellepärast me näemegi, kuidas Henn Põlluaas kutsub üles "normaalse korra juurde naasma". Noh, oli ehk jah mõnedel veidi kehv, aga enamikul oli täitsa okei elu ju? Keegi ei võtnud suud pruukida, tehti rahulikult tööd, alluti. Kellele ei sobinud, läks vaikselt ära. Miks me nüüd hakkame asju muutma ja urgitsema?

Iseasi, kas asemele tuleb midagi paremat või asenduvad ühed võimujanus psühhopaadid lihtsalt teistega, sest rahuarmastav inimene sobib harva tippu ja teiste juhtimine ka erilist naudingut ei paku. Kõige totram oleks vist siiski lolli süsteemiga rõõmsalt küsimata kaasa minna ja seda veel takkagi kiita, sest näe, ollakse sellest hoolimata endale hea soe koht välja võidelnud. Reeglid on sellised, mina olen neid järgides ilusasti hakkama saanud - pole minu asi neid reegleid küsimärgi alla seada!