Kolmapäev, märts 30, 2022

#jutujaht Mitmekesisus rikastab, eks ole

Mirjam, ehk valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, tõmbas hommikumantli hõlmad otsustavalt koomale ja marssis sauna eesruumist välja, olles veendunud selles, et mingid garderoobiapsud tema püha üritust küll väärama ei ulatu. Indu lisas seegi, et tema kodaratesse oli kaika visanud justnimelt Evald Andrusson ise oma maskuliinse tank-autoga - tundus erilise ninanipsuna sellele ponidega särgis ja leopardikarva miniseelikus vastu hakata. Muiates manas Mirjam esile oma kõige mesimagusama valimiskandidaadi hääle:

"Suur tänu nende armsate riiete eest! Arvan, et nüüd saame kenasti edasi arutleda meie koduvalla probleemide ja selle üle, kuidas meie valimisliit "Kõik valla heaks!" neid lahendama asuks! Kuhu me jäimegi? Ahjaa - Andrusson muidugi, kuidas see saakski meelest minna - ja tema kavandatav hooldekodu!" Mirjam võdistas teatraalselt õlgu. "Meie mingeid hulle oma tagaaeda kindlasti ei taha, eks? Meie võitleme oma õiguse eest normaalselt elada!"

Raimo oli vist muru niites liiga palju päikese käes olnud või lihtsalt maaõhust mürgituse saanud, sest ta tundis endas mingit imelikku lainet tõusmas, mis sundis teda tegema asja, mida ta enamasti kunagi ei teinud, nimelt seisukohta võtma ja seda suisa kaitsma: "Ei noh, minu pärast las need hullud siis tulevad! Mitmekesisus rikastab, eks ole! Kes see ütleb, et meie teiega üldse normaalsed oleme? Pole olemas diagnoosita inimesi, on lihtsalt põhjalikult läbiuurimata inimesed - ehhehhee!"

Mirjami silmad läksid seesugust hullu juttu kuuldes suureks nagu tõllarattad ja suugi vajus kohtlaselt ammuli - sellest kohmetust ja pikaldasest meesterahvast ei oleks tema küll midagi niisugust oodanud, temasugused on tavaliselt need kõige konservatiivsemad ja pakuvad end esimesena kõike uut maha põletama. Mitmekesisuse juttu võis karta kuskil linnas loomelinnakus, kus roosasärklased lattet limpsivad, aga mitte siin, väikekodanluse kindlas kantsis, kus päevatööst väsinud pereisad oma raskelt teenitud murulappi niidavad ja reedeõhtuseks grilliõhtuks õlut külma panevad. 

"Õlut muidu joote või? Eks selle kostüümi kuivamine võtab aega, mis siin maal muud ikka teha. Või te õlut ei joo üldse? Mul proua ei joo, tema võtab ainult šampust või proseccot, aga paistab, et need on kõik otsas..."

Mirjam tundis, kuidas tahaks tõepoolest ühte head külma proseccot, aga sirutas siiski käe ka õlle järele. Ta oli küll autoga, aga mis siis, kostüüm alles kuivas ja kaine peaga olnuks seda käest läinud olukorda kaunikesti piinav kogeda. Mida sa räägid mingi nihilistiga, kes normaalsete inimeste väärtustest mitte midagi ei pea ja hulle õigustama asub? Ta pistis teravalt:

"Mina pean ennast küll vägagi normaalseks inimeseks ja eeldasin seda ka teist, kahju kui ma nüüd eksisin! Nagu ma aru saan, siis teie olete Andrussoni valija, jah?"

Raimo tundis taas tuttavat lainet endast üle uhkamas ja kuigi ta ei olnud juba aastaid valimas käinud, põristas ta oma kõige kõmisevamal tämbril: "Mina olen jah alati Andrussoni valinud, kas see on kuidagi probleem?" 

Mirjam võttis õllest suure lonksu ja needis, mis paha saatus teda täna küll just selle hoovi ees peatuma sundis.


Teisipäev, märts 22, 2022

Sõjavägi kohustab

Anu küsis siin kommentaarides, kas feministid läheksid relv käes rindele, sest võrdsus ju ikkagi ja Indigoaalane on kirjutanud, kuidas tema riiki kaitseks. 

Mul on selle kohta palju rumalat öelda. Kuulatagu! :P (Jah, see on kõnekeelne blogi, ma omast arust räägin, mitte ei kirjuta!)

Esiteks vihkan ma nagu Indigoaalanegi igasugust ühistegevust, distsipliini ja autoriteedile allumist. Teiseks, ma ei oska normaalselt süüagi teha. Nüüd, 40-selt olen õppinud kartuleid koorima, ükspäev pakkusin mehele, et las ma ise ja olin nii uhke enda üle*. Meie tuba sai laagris alati korra osas viimase koha, sest ma ei osanud ega oska siiani lina ilma kortsudeta voodile tõmmata. Miks peaks? Ma lihtsalt olen õudne käpard ja see on elu aeg hea vabandus olnud. Ja siis ma kardan veel verd, mul hakkab kohe paha, ma ei talu mingeid kannatusi, kehavedelikke. Meie ajal ei olnud enam mingit sõjalist algõpet, rivistusi, paraade. Ma ei saaks kuhugi sõtta minna - minu kujuteldav esimene reaktsioon vaenuvägesid nähes oleks neile paljakäsi ja röökides vastu joosta: "Oma kätega tapan maha!". Tegelikkuses ilmselt lihtsalt tarduksin nagu normaalne inimene. (Ideaalis: "Ja siis tulen mina, üleni mustas nahas, kustutan koni oma tikk-kontsa alla ja tõstan bazooka õlale" kui parafraseerida üht kunagist blogijat - see oli nii ideaalne minu-fantaasia, et jätsin meelde, päriselt oleks ilmselt midagi sarnast Maleva filmile, kus malevlased õudse sõjakisaga ristirüütlite väe poole tormavad, et siis poolel teel kurnatusest kokku kukkuda.)

Kogu selle militaar-vastumeelsuse tulemusena (!) olen ma olnud eluaeg arvamusel, et sõjavägi peaks olema kohustuslik kõigile soost hoolimata või siis absoluutselt mitte kellelegi. Jah, ma eelistan seda viimast, aga praeguse ebavõrdse olukorra tõttu olen ma pidanud piisavalt häbi tundma. Ok, mul oli üks sõber ka, kes kunagi tunnistas, et õnneks ta ei ole naine, ta ei pea sünnitama, aga no sünnitama sind siiski ei sunnita, sõjaväkke pead minema. (Kuigi neist meestuttavatest, kelle kohta ma tean, on sõjaväes käinud heal juhul 20%, ülejäänud on ühel või teisel põhjusel kõlbmatuks tunnistatud või kuidagi ära pääsenud.) Kujutate te ette, et ise põgenete minema ja jätate oma mehe kuhugi võitlema? Mina ei kujuta ja kuigi on näha, et päris sõjas on relvade all rohkem naisi, kui rahuaja sõjaväes, siis minusugusest ei oleks seal grammigi kasu ju. Parem oleks, kui ma jalust ära saaks. Ainult neist, kel mingid teadmised ja oskused on, võib kasu olla. Ega sõjaväeteenistuses mitte käinud mehi ju ka ei värvata? Või värvatakse? Ma ei teagi. See oleks eriti alatu. "Mina oma meest sinna küll ei luba!"

Mu teismeliseea üks lemmikuid lugusid oli Terminaatori "Aja teenija", ainult sõnumi pärast, mis iroonitses väite üle, et sõjavägi teeb sust mehe. Kõik mu peikad on sealt pääsenud va esimene, kellega sõjaväe ajal tuttavaks just saingi. Tema oli tagalateenistuses, sest selg oli haige ja oli seal sunnitud just eriti seljale koormavat raskuste tassimist taluma. L.-il oli mingis eas identiteedikriis, tahtis ise minna, aga teda ei võetud, sest tal on üks pisike sünnimärk rinnal selle koha peal, kust relvarihm üle läheks.

*See vajab vist selgitust. Kodus mul töökasvatus puudus, sest "laps lõikab veel sõrme!" ja "ah, ma saan ise kiiremini!". Mis tegelikult andis mulle kodunt ära kolides hoopiski eelise, mitte tagasilöögi, sest need, kellega ma koos elama hakkasin, said kartulite koorimisega paremini hakkama kui mina ja loogiline oli, et nemad siis seda tegid ka. Alles viimasel ajal olen avastanud, et täitsa zen tegevus. Kusjuures mul on tuttav paar, kes peaaegu kartuleid ei söögi, sest kumbki ei viitsi neid koorida ja nad ei ole mingid lumehelbekesed, renoveerivad oma kätega vana maja ja puha, aga söövad riisi ja makarone.

Esmaspäev, märts 21, 2022

Käbi ei kuku...

 

Tegemist on raamatuga, mis sisaldab intervjuusid Sten Teppani juhitavast saatest Vikerraadios. Ühe, enamasti tuntud, perekonna kaks põlvkonda. Saadet ma kuulanud ei ole ja seetõttu ei tea öelda, kas raamatusse on valitud täisintervjuud või vaid katked neist, sest kohati jäi selline mulje, et midagi on puudu, aga võib-olla oli see mulje tingitud lihtsalt sellest, et teema ju ongi väga lai ja sellest võiks igaühe puhul rääkima jäädagi. Mina sain päris palju põnevat teada, kultuuriliselt harimatu nagu ma olen, paljude tuntud inimeste puhul ma tõesti ei teadnud üldse nende omavahelisest sugulusest.

Samas see raamat ei ole kindlasti mingi "põhjalikum Kroonika" või lihtsalt nimede loopimine, pigem keskendutakse erinevatele kasvatusviisidele läbi lapsepõlvemälestuste ja kuigi põhiline on ikkagi see, et inimesed on nii tohutult erinevad, siis mingeid meelevaldseid üldistusi saab ka ju teha.

Mina panin tähele näiteks põlvkondadevahelist lõhet seoses karistamise teemaga. Muidugi oli siingi erandeid, aga silma jäi, et vanem põlvkond mäletas üldiselt karistamist rohkem. Nende lapsed enam niiväga mitte. Mulle tundub, et me siiski püüame oma lapsi kasvatades neid ühiskonda integreerida ja seetõttu peame vajalikuks teatud normide järgimist. Kas võib olla nii, et vanasti oli kasvatus paljuski keskendunud lapse tahte murdmisele, sest hilisemas elus ei olnud niikuinii erilist lootust iseolemisele ja nii tundus vanematele see "sõnakuulmatuse" eest karistamine vajalikuna? Tänapäeval vist väga ei tule normaalses peres kellelegi pähe lapsele vitsa anda lihtsalt selle eest, et ta keeldub mingit riideeset selga panemast. Samas tundub mulle isiklikust kogemusest, et ikkagi on üks raskeim dilemma kasvatuses see, kas lasta lapsel olla nagu ta on või siis muretseda selle pärast, mis temast ükskord saab. See viimane tiksub alaliselt kuklas. Äkki peaks vormima, sundima, painutama, sest hilisemas elus tuleb kasuks? 

Ses mõttes on hea aru saada, et ühiskond on siiski oluliselt vabamaks muutunud. Sa ei pea muretsema, et kui su laps kindlaks määratud keskmise kodaniku raamidesse ei mahu, saab temast paaria. Mõne jaoks muidugi on see hoopis kohutav tagasilöök ka...

Meeldis, et enamikest intervjuudest kumas läbi vastajate ausus, seda ka valusate, kummaliste ja ebameeldivate seikade puhul. 

Aga kuhu see käbi siis kukub? Vabalt võib ta ka väga kaugele kukkuda, pigem tundub, et kui lähedale kukub, siis seda rohkem harjumusest ja juba tuttavast maastikust tingituna, kui otsesest sisemisest tungist. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!

P.S. Kui keegi oleks nii kena ja lisaks selle raamatu Goodreadsi! Ma ise ei saa, sest miskipärast ei tule konto kinnitusmeil mulle kohale ja kinnitamata e-mailiga ei saa sellele valikule ligi.

Kolmapäev, märts 16, 2022

Asjadest, halastamatult

Jätkame triviaalsetel teemadel, mida muud ikka teha. Amazonases kah pidavat mets siiani põlema, algul ohiti, enam ei huvita kedagi. Nii see läheb, me oleme inimestena läbi kukkunud, selge see, mis seal's muud, kui edasi rühkida.

Eile toimus taas üks "Kirjandusliku teisipäeva" õhtu, seekord vestles Urmas Vadiga Maarja Kangro, peamiselt tema (kas siia käiks nüüd "tema" või "oma", kui tahta öelda, et jutukogu autor on Kangro, mitte Vadi? Säh sulle emakeelepäeva ja e-etteütlust, ma viimast ei tee kunagi, liiga masendav) viimasest jutukogust "Õismäe ajamasin". Ma kohale ei läinud, sest kella kuuesed üritused mulle eriti ei sobi - peaks kaks tundi linnas loovima, sest juba koju jõudnuna on sealt eriti keeruline uuesti välja saada - aga järelvaadata saab ka, nii Utoopia kui Kirjanduslinn Tartu FB-st, ja seda ma tegin. Ülekande lõpus kutsub Kangro muidugi kõiki veinile, see veidi ärritas, et oleks ikka võinud kohale minna, eks :)

Vestlus ise on tore ja informatiivne täitsa, mulle ikka meeldib teada, kuidas teised tajuvad neid tekste, mis mulle meeldinud on. Mõnest kohast tahaks täpsemalt rääkida ka. Kuskil 30 mintsa algusest võtab Vadi üles jutukogule pealkirja andnud jutustuse ja märgib, et kas pole mitte topeltstandardid - oleks mõni mees sellise loo kirjutanud, kus meespeategelane ihaldab oma armastatu noorema versiooniga kohtuda, oleks ehk skandaal tulnud, sest aktuaalne teema ju, P. Helme juhtumi valguses. Kangro on isegi nagu nõus, et teda ka imestab, et seda novelli selles võtmes eriti analüüsitud pole. Ma täitsa jahmatasin, sest ma ei olnud näinud siin mingit eetilist kari mitte kusagil. Mis ma olen mingi pervert või? Ma pigem samastusin peategelasega, sest kas me siis kõik ei ole vaadanud oma armastatu lapsepõlvefotosid ja õndsalt ohanud, et "issand kui nunnu! Sellele tahaks küll pluti-pluti teha! Palju armsam kui teised lapsed!" Eriti muidugi neil 90ndate aastate klassipiltidel, kus ilu näha ongi erakordselt keeruline. "Aga minu väljavalitu särab ju vaieldamatult isegi nii kehvades oludes! Milline mees! Ilmselt meil tulevad ikka ilusad lapsed!" Piinlik? Ehk peaks olema, aga ei ole ju, ja perversne kohe kindlasti mitte. Loos tahab ka peategelane lihtsalt poisikest kallistada. Kas see on ka juba keelatud või? Küsides onu Heino häälega: "Mis nüüd ei või naistele enam tagumiku peale laksu ka lüüa või?"

Veel hirmsatest naistest, see kannibalismi teema ja meeste objektistamine. Ma olin see imeline daam, kes Zavoodis oma väljavalitule hambad kaela lõi, me polnud isegi omavahel suudelnud enne. No ei joostud selle peale minema ega helistatud hullumaja välja. Siit saaks kena teooria jälle aretatud, kuidas meestele meeldivadki hullud naised, sarnase selle teooriaga, mida mõni mees armastab a la "naistele meeldivad mehed, kes neid halvasti kohtlevad". Kangro ütleb vestluses ka, et me paratamatult mingis suhte faasis objektistame teist poolt. Mulle tundub ka nii. Ma üldse mõtlesin, et mina oma arengus küll nii kaugele jõudnud pole, et suudaksin teises pelgalt endast erinevat indiviidi tajuda. 

Ma isegi jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et teine ongi algselt pigem objekt, tükike puslet, mis kas sobitub sinu Suurde Plaani või mitte. Ega me ju algul ei tunne teineteist, me saamegi armastada vaid kujutlust teisest ja meie suhtest. Ma usun, et kõik mu suhted, mis kestnud ei ole, on purunenud just selle tõttu, et ma olen aru saanud - see inimene on hoopis teistsugune, kui ma eeldasin ja temaga ei saa päris seda suhet olla, mille ma meile oma peas välja mõtlesin. Inimesel, kui indiviidil, sellega mitte mingit pistmist ei olegi - minu meelest on kõik mu eksid väga toredad inimesed ja ma soovin neile ainult head, lihtsalt meil ei oleks omavahel olnud selline suhe, nagu ma eeldasin. Ma ei tea, kas see tähendab, et inimese isiklikul olemusel sel juhul erilist tähtsust ei olegi. Et mu kriteeriumid on enam-vähem samadel alustel, kui neil, kes kaasat rahakoti järgi valivad, sest neil on silme ees suur maja ja puhkus Dubais, mees ise ei ole tähtis. Mul on lihtsalt mingid muud stsenaariumid silme ees. Ikkagi on suhe eelkõige minu kujutlus sellest ja teine täidab selles üksnes statisti rolli, kui valesti näitleb, saab kinga. Ei ole siis tegelikult nii või?

Neljapäev, märts 03, 2022

Kallis kauge informatsioon

Kuidas teil rutiin on muidu? Ma õõvarullin (aitäh, Klari, mõiste eest!) päev otsa, siis õhtul, kui lapsed magama läinud, võtame mehega mõlemad väikse joogi ja kanname üksteisele ette, mis uudiseid me täna kuskilt lugenud ja näinud oleme. Enamasti kattuvad. Kindlasti jube tervislik rutiin. 

Stressimaanduseks vaatan vahepeal Instagrami muusikaga seotud kontosid ja kuigi on rahustav näha, et enamikku lääne muusikuid ja nende fänne ei puuduta see sõda mitte kuidagi, siis natuke nagu torgib ka, et mis mõttes? Eks ma saan aru, et kauge kant ja ilmselt neile seda infot üldse nii palju kuhugi lombi taha ei laeku ka. Ega meist enamikku ju ka võõrad sõjad eriti ei morjenda. Kas peaks ennast süüdi tundma? Ilmselt mitte, seda tehakse niigi piisavalt. 

Tegelikult tahtsingi hoopis sellest kirjutada, kuidas noortel on meist parem elu. VVN kirjutas oma lapsest ja sellega seoses mõtlesin, et pagan, ma olen enda omi ka selle pilguga vaadanud, et vau, mis küpsus ja elamisjulgus, kust see kõik? Et ostangi püksid, mille vanaema maha laitis ja kui ma naljaga pooleks soovitan, et ära siis nendega talle külla mine, siis vastuseks on lihtne imestus, aga miks? Mis minul sellest, et temale ei meeldi? Ja seda mitte üldse arrogantsuse mõttes, ongi lihtsalt arusaamatu. Ma hakkasin mõtlema, kas selle taga ei või olla informatsiooni kättesaadavus? No et nemad teavad maast madalast, et inimesi ongi igasuguseid, sa ei pea kuhugi raamidesse sobituma ega kellelegi meele järele olema. Meie ei teadnud. Igal juhul oli turvalisem mingi kambaga koos, isegi kui nad olid su vastu mõnikord vastikud, isegi kui nad sulle tegelikult ei meeldinud, sest üksi olidki täiesti üksi ega orienteerunud milleski. Lugesin hiljuti kahte Stefan Zweigi novelli, millest teine, "Koolipreili", räägib noorte elust veelgi varasemal ajal, sellal, kui täiskasvanute ja laste maailma vahel oli raudne tara ja kuidas lapsed selle tagant tükikesi noolisid ja puslet kokku panna üritasid. Jube head novellid, soovitan soojalt lugeda. Infosulg on hirmutav, see sunnib sind kokku hoidma teiste endasugustega, neilt mingitki infot ammutama, ennast kaitsma, varjama, alla suruma, sest sa ei tea, mis muidu kõik juhtuda võib. Sinu ümber on kõik mingite sarnaste reeglite alusel organiseeritud ja teistsugune laidetakse maha. Sa ei tea, et võib-olla kusagil sulle täiesti lähedal need reeglid enam ei kehtiks ja sa ei peaks ennast nende alla painutama, aga sul ei ole mingit informatsiooni. Sellepärast need SAPTKid kardavadki, et "kõik lähevad homoks". 

Kui juba mainimiseks läks, siis mis "üleöö"? Ammu selge seos ju! See on teema, mis mind eriti kettasse ajab - ma saan aru, et demokraatia ja sõnavabadus, aga mingi Grünthal istub meil ju Riigikogus. Guugeldasin, mis mees too üldse on. Ohhjahh, endine Tõstamaa sovhoosi maaparandaja ja autoremondilukksepp, seejärel ilma igasuguse hariduseta jurist ja õigusabi pakkuja. Oot, kas nii saab või? Ilmselgelt saab, ainult minusugune loll ja eneses kahtleja ei kääri käiseid ülesse ega astu ametisse, kuhu aga soovi on. Pealtnäha võiks enesekindluse suurem levik noorema põlvkonna hulgas siin midagi parandada, praktikas kardan, et pigem on see nii, et enesekindel ja arukas noor võtab lihtsalt ilma valehäbita madala prestiižiga töö ja on õnnelik, kui et pürgib valitsema, kus oleks tema "õige koht". Iseasi, kui halb see on talle. Halb on ilmselt ainult see, et riigipiruka kallal näeb ikka pigem isikuomadustelt sinna sobivaid, kui neid, kel ka teadmisi jagub.

Teisipäev, märts 01, 2022

Lootus

Mälu veab taas alt, aga lugesin kuskilt mu meelest tabavat tõlgendust Pandora laeka müüdist. Tavaliselt ju nähakse positiivset selles, et inimkonnale jäi lootus alles, aga seal öeldi, et laekas pidid ju olema inimkonna nuhtlused - miks peaks lootus erand olema? Lootus olevat just see kõige hirmsam nuhtlustest, sest lootmise puhul võib kergesti loorberitele puhkama jääda - küll kõik hästi läheb, mis siin ikka muret tunda. 

Mul on ka positiivse lootusega oma kana kitkuda. Ma ei usalda teda ja eriti paneb see mind muretsema, kui teda teiste inimeste puhul näen. Ma tahaks teisi lootuse eest kaitsta või siis pigem lootuste purunemise eest. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, kuidas ma pigem eeldan halvimat, sest siis saab ainult positiivselt üllatuda. Ma küll ei käi ringi õnnetust kraaksudes, aga mul on kole komme püüda tagasi tõmmata neid, kes lootust kraaksudes ringi käivad. No ja muidugi see pahandab neid. Ma üritan siis alati äärmusse minna, sest see ei pahanda inimesi nii palju, kui reaalsete faktide esitlemine. 

Tema: "Oh, tegelikult võiks puhkuse ajal sinna minna ja siis sinna ka ja äkki jõuab veel tännagi?!"   

Mina: "Äkki võiks hoopis gaasikraani lahti keerata ja magama minna?!" 

Tema: "Ei, see läheb kalliks, kes selle gaasi pärast kinni maksab?"

Hakata niisama jaurama, et mis puhkusest me räägime, tulevik on nii ebakindel, see tooks solvumise kaasa. 

Ükspäev üritasin lastele Janika Sillamaa "Lootust" laulda, kõlas pigem nagu Onu Bella esituses, lapsed käskisid vait jääda. Arutasid veel, kuidas on võimalik, et üks inime ikka üldse viisi ei pea. Nüüd otsisin netist sõnu ja no tule taevas appi, esimene salm: 

Lootus annab rõõmu olla, usu mind mu hell ja hea.
Neile ongi maailm valla, kelle usk on suur.
Päevi tõuseb meele looja, pihlapuudes vaibub tuul.
Looja anna hingesooja, uinub valgesuu.

Kõigil lehtedel, kuhu vaatasin, sama jama! "Päevi tõuseb, veereb looja" ja "uinu, palve suul" peaks ju olema. Kes see, ogar, niimoodi kirjutas ja mida ta mõtles, et see tähendada võiks?