Kolmapäev, aprill 28, 2021

Suur teema: toitumine

Tegin eile (poest ostetud) hapuoblikasuppi. Mu vanaema tegi sarnast asja rabarberilehtedest ja mulle väga meeldis, oli selline teistmoodi asi. See hapuoblikasupp oli üsna sarnane, veidi hapukam ehk ja purgisupile omaselt liiga vesine, aga käras küll. L. keeldus isegi proovimast, Mikro sõi, ei kurtnud ja rõõmustas, et sai asja, mida ta varem söönud ei olnud, Mini sõi ja tahtis oksele hakata. Sama asi, aga vaata, kui palju variante! 

Mu lapsed on alati olnud head sööjad. Nad sõid lapsena kõike, anna aga ette. Kui Mini veel tilluke oli, siis trenditoitudest väga ei teatud, vähemalt mina mitte ja kui ma algaja entusiastina olin ostnud "Beebitoitude kokaraamatu", püüdsin selle järgi avokaadopüreed teha. Hiljem sain aru, et olin lapsele täiesti toorest avokaadot sisse söötnud...aga ta sõi seda isukalt...Kui ma oleks inimene, kes oma lastest pilte ja videosid jagaks, ma võiks näidata, kuidas see inimesekene sõi toona - iga ampsu vahepeal mõmises häälekalt "mämämämäm!" Huvitav, et tal on nüüdseks tekkinud asjad, mida ta ei söö. Enamasti just sellised uued ja harvaesinevad asjad  - marineeritud ingver, teeseenejook, läätsed. Ta üritas siin mingi aeg tagasi sõbranna eeskujul koolivaheajal veganlust proovida ja see läks täiesti aia taha, sest selgus, et ta suudab süüa vaid vegan-analooge asjust, mis maitsevad nagu originaalid, aga vähegi erinevaid ei suuda. No näiteks taimsed piimad ja nende saadused. Ma sõin lõpuks kõik ise ära, sest nii huvitavad maitsed ju. Kui tema jaoks on see pigem - see maitseb imelikult, ma ei taha, siis mul on oo, see maitseb imelikult, las ma proovin veel! Irooniliselt on tema kinnisidee Jaapan, soovin juba ette õnne sellega :)

Kui mina lähen lõuna ajal endale soojaletist süüa võtma, siis ma tavaliselt võtangi midagi kummalist, sest põnev ju. Mulle tõesti maitsevad läätsed, kinoa, kikerherned, igasugu juurikad jne. Kui L. läheb, siis ta võtab midagi turvalist nagu kartulipuder hakklihakastmega, plov, tatraroog, pelmeenid vms. Ta alati pööritab silmi, kui vaatab, mida hirmuäratavat mina jälle söön. Mõelda vaid, milline sale ja tervislik preili ma oleks, kui ma kellegagi koos ei elaks! Neljale inimesele on siiski kordades lihtsam potitäis kartuleid või makarone keeta, kui üritada sealjuures endale midagi eksootilist lisaks teha. Pealegi, ega tegijat minust ju ole, seepärast mulle need soojaletid meeldivadki. Ainult ühele inimesele toidu tegemine on ka paras väljakutse. 

Asjad, mida ma ei söö, on kilu ja heeringas. Mingid variandid teatud kaladest teatud olekus ka, aga mitte nii kategooriliselt. Selleri hais on rõve, aga kui ta laua peal seisab dipikastmega või Waldorfi salati sees on, ma võin süüa. Muud ei tulegi meelde. Ma jumaldan äädikaseid asju! Ian McEwanil on raamatus "Päikesest" üks koht, kus paks mees sööb rongis äädikamaitselisi kartulikrõpse ja seda oli nii talumatu lugeda, sest no tahaks ju ka! Jõuludeks ostsin emale itaaliapäraselt marineeritud baklažaane, õnneks tuli mõistus enne kinkimist pähe ja sain aru, et ilmselt ta ei hindaks seda piisavalt kõrgelt ja tegin ise purgi lahti. Taevalikud asjad! Keegi teine perest ei julgenud proovida. Äädikas marineeritud lillkapsast olin ka ostnud, seda L. maitses ja vingus, et nii hapu, et söödamatu. Jumalik oli! Andke mulle äädikat! Aga näiteks magusat ma samaväärselt hinnata ei oska. Kook võib välja näha isuäratav, aga süües olla suvaline magus plönn, äädikas pole mind siiani nõnda petnud. Ja need igasugu hapud "sour" tüüpi käsitööõlled! Purtse "Plaadimeri" - võimas! Kõik need õlled mulle, mida mitte keegi teine ei joo! Peale Gambrinuse-suguste entusiastide. Vähemalt ei konkureeri ma oma toidu- ja õllelaua pärast eriti paljudega :)

No ja siis ma vaatan inimesi, kes ei söö asju. Mu sõbrannal on mees, kes ei söö - juustu! Mismoodi sa elad, inimene? Mis nauding on elu ilma juustuta? Mikrol oli lasteaias poiss, kes sõi ainult teatud kujuga pastat, teistsugust mitte ja kui ta ükskord proovima keelitati, oli ta maru üllatunud, et tõesti, ongi sama maitsega asi! Siis mu endine kolleeg, kes pidas Siriust (Tartu burksiputkanduse kunn) ja Hessi ülimaks ning suutis alati peenetes restoranidest piinlikkuseni toidu üle vinguda - kusjuures, omas kodus meeldis talle igasugu eksootiliste toitudega eksperimenteerida. Sõbranna peika, kes sõi ainult kartulit ja kastet ning keeldus avalikes toidukohtades kõigest, ta ema oli talle eluaeg eraldi süüa teinud, seda ainukest toitu, mida pojuke sõi (toona oli "pojuke" üle 30-ne). 

Mu meelest võiks selle toitumise keerukuse lisada üheks inimeseks olemise eritunnuseks. Loomad söövad seda, mille kätte saavad, ega kurda. Vähemalt kassidel-koertel pole ka maitsete tundmine nii hea kui inimesel, ilmselt teistelgi loomadel mitte, sest miks peaks? See ei annaks neile mingit eelist, kes pirtsutab, see vähem elab. Inimesel on see aga üsna ekstreemsuseni arenenud, sest ta saab seda endale lubada. Ma nõuan ööbikukeeli, sest ma olen niivõrd peen inimene! David Quammen kirjutab oma põnevas, ajakohases ja eks natuke hirmuäratavaski raamatus "Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia", kuidas Aasia ülirikkad võistlevad selles, kes mida kummalisemat oma toidulauale lisab ning tõstavad sellega erinevate nunnude viiruste ülekandumisvõimalust loomadelt inimesele rohkem, kui lihtsad põllumehed, kes karjade kaupa kehvades tingimustes koos elavad.

Teisipäev, aprill 27, 2021

Kui kodus on despoot, kes allkirja anda ei mõista

Ei, me ei räägi minust.

Olen tööl, helistab Mikro:

"Emme, ma tahan õue minna, aga ma ei saa, Tommy magab mu mütsi ja salli peal! Ma proovisin mänguasjaga ja krõbinapakiga teda ära meelitada, aga ta ei tule!"

"Anna toru kassile! Kas õde ei saa sind siis kuidagi aidata?"

"Ei saa, tal on Zoom!"

Sellised mured distantsõppega siis siinpool. Ma ei teagi, kuidas olukord lahenes, aga ta lahenes. 

Et miks Mikro kassi lihtsalt sülle ei võtnud ja asjade pealt ära ei tõstnud? Mikro on umbes 20 kg ja kass umbes 6 kg. Mikrol pole siiani kordagi jätkunud julgust seda suurt ja enesekindlat volaskit sülle võtta, ta on veendunud, et ei jõua. Kass muidugi tunnetab tema kohmetust ja kasutab seda täiega ära. No näiteks siis kui veel koolis käidi, ootas ta sageli Mikrot ukse taga ja põgenes ära, kui too ukse, seljakoti ja võtmega maadles. Muidu polnud hullu, sest enamikel päevadel oli Mini sel ajal kodus ja sai ülemisele korrusele kassi püüdma minna, va esmaspäeviti. Loomulikult pani Tommy just esmaspäevadel plehku ja ükskord veel nii edukalt, et snepper läks kinni ja ka Mikro ise jäi ukse taha. Õnneks elab ta klassiõde meiega samas majas ja see on selline hakkajam naisterahvas - krahmab kassi sülle (olgugi, et Tommy teda hammustas) nii et pole asigi. Mikro seevastu: "Ei-ei, ta on raske, ma ei oska teda õigesti hoida!" Iseenesest ma väga ei taha ka, et ta peaks kass süles trepist alla tulema, mis on omajagu ohtlik, ta ei näeks üle kassi astmeid. Kas ma üldse mainisin, et see kass VIHKAB ka, kui teda sülle võetakse? See on ülim alandus. Kui mina lähen teda ebasobiva koha pealt ära tõstma, siis ta kõigepealt klammerdub küüntega pinda ja kui ma loobun, siis tõuseb ise võimalikult aeglaselt ja lahkub - peaasi, et omal jalal, MIND EI TÕSTETA!

Katsu sa mu kõhu alt asju kätte saada! Proovi ainult! Küll ma siis sulle näitan, kuidas Luukas õlut teeb!

Hoopis teisest ooperist - vaatasin, et keegi müüb raamatut, aga on vähemalt aus, näitab kohe ära, et see on lapse kätte jäänud:

Siis avastasin, et ta müüb seda kirjeldusega "autogrammiga eksemplar". Ahsoo siis.

Täna meil oli töö juures just diskussioon teemal "kas allkirjareale tehtud rist kvalifitseerub allkirjana või mitte." Otsustasime, et mitte.



Esmaspäev, aprill 26, 2021

Kõike ja kohe!

Niisama juttu, sest mitte midagi ei toimu ja hirmus igav on. Avastasin, et mul on mingi teema sellega, et kui ühe korraga ei õnnestu, siis ma enam mitte kunagi ei ürita ka, igasugune huvi kaob ja mitte teeseldult "viinamarjad on hapud", vaid kohe päriselt. Andsin endast parima, ei õnnestunud, rohkem ei huvita, mis seal's ikka. Oeh, kohe meenus see:

TÜ või TalTech või miski muu asutus (ma olen reklaamipime, noh) näitab mulle FB-s pidevalt reklaami, kuidas kõik edukad on enne sada korda ämbrisse astunud ja alles seejärel õnnestunud ja mina mõtlen, kuidas "not me, baby, not me!". Mina juba sigade ette pärlite loopimist ei jätka! See oli irooniaga öeldud, sest kehtib ka näiteks igasugu mõistatuste, mängude jne kohta. Kui minu esimene lahendus ei sobinud, siis ma ei jätka. Las ta jääb, pole minu jaoks. L. pusib edasi, aga mind juba tüütab. Palun järgmine, ma seda rohkem ei viitsi! Kusjuures ma teengi kõik pingutust nõudvad asjad ühe pika pingutusega ära. Lõputöid kirjutasin ühe hooga söömata ja magamata, sest tänasida toimetusi ja nii edasi. Mind ärritab, kui L. laseb tolmuimejal vahepeal jahtuda, sest no mida, teeme kohe ära, saab kiiremini õhtale. Ilmselgelt see ei ole edu võti. Ärge teie nii tehke! Ses suhtes ma olen prokrastineerimise vastand - ma ei saa mingit rahu enne kui asi tehtud, mul tiksub kuklas. 

Siis ma avatasin veel seda, kui suured käärid on ikka mu ettekujutuse ja tegelikkuse vahel. No näiteks tuleb mul suvel suur juubel, eks. Ma kujutan seda ette nii, kuidas mu sõbrad broneerivad mulle Viirelaiu ja teevad üllatuspeo. Siis meenub, et krt, mul ju pole selliseid sõpru. L. midagi mõmises sellega seoses ja ma kohe irooniliselt kiitsin, et jube tore, et sa juba selle teemaga toimetad ja korraldad, ma nii ootan seda pidu! Et äkki saab kuskilt sõpru laenutada? L. pakkus Viljandi Kultuurikolledži näitlejaeriala tudengeid, ma laitsin maha, et ma päris märsilohistajaid nagu ei tahaks, võiks veidi glamuursema seltskonna leida, et oleks ikka uhke tunne Instas näidata. Tõsimeeli on mu meelest tänamatu uskumus nagu peaks sünnipäevalaps ise oma sünnipäeva korraldama! Alati korraldasid sünnipäeva ikka emme ja issi, millal see muutus?! Tehtagu mu auks pidu. Ma ei tea, kes ja kuidas, aga olgu olla! Eelmisel aastal ju täiesti õnnestus niimoodi. 



Reede, aprill 23, 2021

Üsna hädise teostusega meem, aga asi seegi

 

See pilt ja proua Helme võidukas nägu tõid mulle koheselt meelde nii kümneaastase minu ja tema mõttemaailma. See hetk, kui sa võid rahulikult hinge tõmmata ja tõdeda, et näe, mind poisid ei narri, ma meeldin neile, ihihii! Ma oskan suud kinni hoida (vahel laulan õrnal häälel ainult). Ma olen heakskiidetud! 

Ok, olgem ausad, ma tegelikult ei osanud suud kinni hoida ka selles eas ja olin lihtsalt õnnelik, kui pauk minust mööda läks, ilmselt juhuslikult. Aga mingit solidaarsust üles näidata ma ikkagi ei oleks julgenud. Siiamaani mõtlen kohutava piinlikkusega hetkele, kui üks mölakas ütles mu kõrval istunud tüdrukule, et too oleks võinud hoopis reaalklassi minna, koledad tüdrukud käivad ju seal. Ja ma ei öelnud mitte midagi, ohkasin hoopis kergendatult, et seda mulle ei öeldud. Jah, solidaarsust võiks olla rohkem oma naha päästmise arvelt. Yana Toom võib seista teiste põhimõtete eest, kui mina, aga siinkohal annan talle au. Ma olen varemgi vaadanud, et äge naine, julge, ei hoia mokka maas ega püüa kellelegi meeldida.

Esmaspäev, aprill 19, 2021

Melomaaniast ja veidi ka muudest kummalistest hobidest

Spotifys on nüüd olemas uued listid, mis sisaldavad parimat iga aasta parimat rockmuusikat ja ma olen imestusega avastanud, et pea kõik minu suurimad lemmikud tegid olulisi asju aastal 1994. Isegi kui see kohati tundub kokkusattumusena ja häid albumeid jagub igasse aastasse, siis "best of rock 1993" või "best of rock 1995" erilist tunnet minu jaoks ei anna. 1994 ilmus minu jaoks olulisim album üldse, Hole'i "Live Through This". Huvitav on ka see, et kui Offspringi "Smash" ja Green Day "Dookie" olid mul juba tol ajal teada, siis enamus sellest, mis mulle hilisemalt korda läks, osutus alles tagantjärgi 1994. aasta loominguks. Aastal 1994 ei teadnud ma neist veel tuhkagi. Või ei pidanud neid millekski, nagu näiteks britpopi.

Mis otsapidi viib meid selleni, et reedel ilmus Offspringi uus plaat, mis liigutas mind viimase juuksekarvani, sest noh, esiteks nostalgia, teiseks, nad on ikka täpselt minu inimesed, nad ei ole muutunud ja suudavad ikka luua häid kombinatsioone meloodiast ja tekstist. Ning siis ma loen, kuidas nad oleks pidanud ikka kohe peale "Americanat"  pillid kotti panema, sest viimaste plaatide "produktsioon on sitt". Mis paganama produktsioon? Mida see teile annab? Mis kuradi asi see üldse on? Mind ei huvita see, mind huvitab ainult, kuidas muusika mulle mõjub, kuidas ma tajun inimest selle taga. Mis pani mu omakorda mõtlema sellele, miks mulle ei lähe korda instrumentaalne, klassikaline või elektrooniline muusika. Sest seal ei ole seda kombinatsiooni meloodiast ja tekstist, põhimõtteliselt ma kuulan muusikat nagu luuletusi vist. Paradoksina ma vihkan, kui luulet kõva häälega ette loetakse. See ei ole muusika, noh. Ma tajun muusikat kui mingit inimeselt-inimesele avaldust ja hindan kõrgeimaks seda, kui kogu kompott autentsena tundub. Miks mulle meeldib Hole - sest ma tajun esitajate hinge, nende valu, läbielamisi läbi muusika, see on midagi niisugust, mida enamik esinejaid anda ei suuda. Courtney on laval hirmuäratav, sest ta on ehe, tema viha ja äng on päris, ta ei näitle. See on kuidagi ilus. See on raamatutes, blogides, filmides sama muidugi. Teisalt oli mul üks sõber, kes väitis, et talle meeldib just suhkruvaabaga pop, sest see ei urgitse haavades ja on positiivne ning elujaatav. See oleks umbes sama, et ma eelistaks filtritega kaunistatud Insta-suunamudijate maailma ehedatele päriselukogemustele, sest nii on lihtsalt puhtam ja kuivem tunne. See on ilmselt inimeste loomuses kinni, kes mida näha tahab. Ma tahan maailma põlemas näha. Paradoksaalne on see, et tunnet, mida tekitab muusika, ei saa eriti hästi sõnades edasi anda, sõnadeta muusika aga minus erilisi tundeid ei tekita.

Veel muusikast, lugesin Müürilehest pikka intervjuud Mihkel Kleisiga. Mõned "ahhaa"-elamused tekkisid seoses melomaaniaga. No näiteks põhjendab ta oma harrastust "vajadusega korduva mustriga meeldiva tegevuse järele". Jaa, täpselt, mul on ka see vajadus tugevalt sees! On mida oodata, saab jälle maha istuda ja playlisti käima panna, otsida uut, katalogiseerida, taasavastada vana. Oh, äkki mõni teine saaks kasutada sama väljendit näiteks koristamise kohta? Õudne :) Lisaks mainib Kleis, et tema "loomuses on pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat". Seda ta mainib seoses oma elukohaga. Muuseas on ta ka töötanud 15 aastat samas kohas (muuseumi (öö)valvurina) - ma ei saaks öelda, et ma poleks õndsalt ohanud, et see tundub mõnus - ju siis ongi olemas inimtüüp, kes tavapärase pürgimise asemel - lennukas karjäär, suurem eluruum, rohkem asju, leiab oma suurima rahulduse just neis korduva mustriga meeldivais tegevusis. 

Selle viimase kohta nendib Kleis kaunilt: "Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid." Vot mulle meeldib ka just sedapidi laieneda, sügavuti minna ja avastada vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit. Ju nende jaoks avaneb elu kuidagi muudmoodi. 

Kaunist nädalavahetusest ka, kolasime ümber Kahala järve, seal on kohati täiesti müstiline maastik, mis meenutab oma kadakate ja kiviste põllumaadega Saaremaad. Tohutud haneparved laiutasid mööda põlde. Muuksi linnamäe juures klindil on väga ilusa vaatega matkarada, läheduses asub ka Turjekeldri juga, mille juurde me täitsa esmakordselt sattusime (eelmine kord olid seal lambad ja me ehmatasime ära, et ligipääs vist kellegi eramaa ega julgenud edasi minna, seoses koroonaga on rahvast looduslikes kohtades rohkem ja kui mitu autot ees, siis on ikka julgem uudistama minna). 


Ajasin mehe puu otsa ehk meie kahtlased hobid


Reede, aprill 09, 2021

Aruanne

Olin siin neljapäevast esmaspäeva õhtuni netist täiesti eemal, pärast seda oli muud tegemist, märkasin küll, et inimesed on vahepeal bloginud nagu homset poleks , praeguseks olen nendega enam-vähem järje peale saanud, aga Facebooki pole siiani sisse loginud. Päris hirmus, õhtul vaatan, mis seal toimub #paargintoonikut 

Blogides oli palju huvitavat, aga kuidagi rongist maha jäänud tunne oleks kommenteerida, seega panen siia oma mõtted kirja. Kõigepealt üks tsitaat raamatust "Ema saladus": "Kontrollimatu ausus on julm ja äärmine eneseimetlus". See tõi mu suunurgad kohe kõrvuni, sest jee, seda ma olen. Ma ei saa neid põnevikke tõsiselt võtta, sest nad kõik põhinevad kellegi valedel, aga mina olen see julm eneseimetleja ega suuda suhestuda. Ma rääkisin alati oma peikadele, et mu ema vihkab neid, ema ei suutnud mu julmust uskuda. Ärge mulle saladusi usaldage, ma räägin need kõik välja. Salatsemise taga on enamasti see "aga mida inimesed muidu arvavad!" ja kuna mind see üldse ei morjenda, siis ma ei saa sellest aru.

Mõistmisest, jälle julmalt, ma pakun, et mitte keegi ei saa teist mõista. Ma olen nõus, et mina olen seesama mina, kes ma olin väikese lapsena, aga samas ei ole ma seesama, kes ma olin eile. Vastuoluline? Tegelikult mitte. Ma ei muutu ses mõttes, et põhiolemus jääb samaks, no ei toimu mingit murrangut nagu ma kunagi lootsin, et täiskasvanuna saab minustki mõistlik väikekodanlike huvidega inimene - selles osas jah on võimalik nö hingesugulasi leida. Aga päriselt mõista teise inimese motiive, impulsse, käitumismustreid? Ma ei mõista enda omi isegi. Näide. Mõni aeg tagasi lendasin sisse ühte situatsiooni, enda meelest õiglust jalule seadma "kui surmaingel, kahes käes granaat", olukord eskaleerus, mina käitusin halvasti, midagi paremaks ei läinud. Sündmuskohalt lahkudes imestasin, et kuidas see nüüd nõnda läks ja kui tagasi vaatasin, siis sain aru, et ma olin juba alguses täiesti rumalalt käitunud, mitte miski ei olekski saanud hästi minna ja kui keegi teine mulle räägiks, kuidas ta midagi sellist tegi, ma mõistaks ta joonelt hukka. Aga..ma ei saa ennast hukka mõista. Mu enesearmastus on nagu Stockholmi sündroom, mul ei ole ju kedagi teist võtta enda asemele, kedagi paremat. Kui sa armastad ennast tingimusteta, siis pead ennast õigustama. Kuidas ma seda teen? Ma räägin kellelegi sellest loost poole, sellise poole, mis mind süütukesena näitab ja teadagi, see mis välja öeldud, jääb paremini meelde ning lõpuks ununeb see päris lugu üldse ära. 

Pealegi, mul on ülihea lühimälu ja selle arvelt ilmselt keskmisest kehvem pikaajaline mälu, sest ma mõtlesin sellele traumeeritud lapse teemale ja kui teised mäletavad detailselt sündmusi ja lugusid, siis mina mitte. Ma tean, et oli kunagi mingi pime aeg, kui ma ainult röökisin, olid mingid tunde kestnud jõukatsumised ja ülekuulamised, aga konkreetsed situatsioonid, ei mäleta. Kunagi küsisin ema käest ka, temagi väitis, et jah, ma jonnisin meeletult, aga miks, ei tema tea. Mina ka ei tea. Kas ema viskas mu pabernukud prügikasti või lihtsalt ähvardas ja ma võtsin tõena? Millest need tülid üldse? Ükskord taheti miskipärast vitsa ka anda (ilmselt ei jõutud enam seda röökimist kannatada, see ei olnud mingi alandav "võta nüüd püksid maha" vaid pigem jõuetu viha), aga kuna ma kaitsesin ennast raevukalt, siis lõppes see mingi kohmaka kähmlusega ja asja ei saanud. Aga mis selle kõige taga oli? Ma ei tea. Kas ma tahan teada? Pigem mitte. On seal mingi vaiba alla lükatud trauma? Ma ei usu. "I was filled with poison but blessed with beauty and rage" (Lana Del Rey "Ultraviolence")

Mõistmise juurde tagasi tulles, ma ei teagi, kas mul on mõistmist vaja, pigem tolereerimist, rahule jätmist, aga olemas olemist. Eriti pretensioonikas olen. Mulle piisab endast, mul on neid erinevaid "mina"-sid peas piisavalt kellega suhelda, keda armastada jne. Ma olen halb sõber, aga suhelda mulle iseenesest meeldib. Ma lihtsalt ei vaja kedagi, kellegi aktsepteerimist või armastust, ei inimeste ega ka näiteks jumala. Ideaalne üksik vanamutt. Iroonilisel kombel pole ma kunagi eriti üksi olnud, äkki sellepärast. 

Me oleme nüüd mehega mõlemad esmadoosi kätte saanud, seda eliitvaktsiini ikka, ei hakka valetamagi, et ainult tänu tutvustele. Kõrvaltoimeid ei olnud. 

Puhkusepilte:


 



Teisipäev, aprill 06, 2021

Daniela Krien. Armastus hädaolukorras

Olin puhkuselainel ja soov oli lugeda midagi kerget ning vähemasendavat. Selliste raamatutega on tavaliselt jälle see häda, et need on liiga roosamannad  - valida on kas lõbusate (ja sageli pastakast väljaimetud ning sellelõhnaliste) seiklusjuttude või siis haigutamaajavate romantiliste muinasjutukeste vahel. Raamat sellest, kuidas armastus meie elu muudab*? Kohe tekib kujutluspilt paarikesest, kes peale terve raamatu kestnud valestimõistmisi lõpuks käsikäes loojangu poole kappavad. Daniela Krieni "Armastus hädaolukorras" seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni", sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe. 

Ma ei tahaks öelda, et see on nö "intelligentne naistekas", sest kuigi peategelased on raamatus kõik naised, siis suhetes on siiski kaks osapoolt. Ma ei teagi, miks suhteraamatuid sageli naistekateks liigitatakse - suhted on olemas ju mõlemal sool? Võib-olla ongi asi neis "õnnetu neiu otsib unelmate printsi ja lõpuks leiab ta"-tüüpi romantilistes üllitistes, mehed neid ilmselt lugeda ei soovi ja olgem ausad, ega suur osa naisigi seda ei tee. "Armastus hädaolukorras" räägib pigem inimeseks olemisest, aga väga suur osa sellest on suhted teiste inimestega, inimene on ju karjaloom. Mulle meeldib, kuidas autor on julgenud oma tegelaste galerii päris pikaks ajada, sest läbi selle saab ta näidata erinevaid eluvalikuid, mida ühe-kahe tegelasega teha ei saaks. Tegelaste elu oli huvitav jälgida, neist keegi ei olnud antipaatne ega väheusutav, samas ei toimunud ka mingeid erilisi vapustavaid sündmusi, kõike kirjeldati rahulikus tempos. 

Ma kardan, et ilmselt ei jää see raamat mulle pikaks ajaks meelde, kuid samas oli selle raamatuga koos veedetud aeg meeldiv ja kvaliteetne. Selline rahulik saksa seebikas, mitte mingi glamuurist kiiskav "Santa Barbara" ega ka labaselt kriiskav "Lihtsalt Maria". 

Mõned silmahakanud mõtted raamatust ka:

"Nende puudulik teadlikkus õige elu osas ajas talle hirmu nahka." (lk 17) Meeldivalt sõnastatud diagnoos teatud inimestele, kulub ilmselt kõigile ära :)

"Kõik, mida ta vajas, oli tema pea."/.../kaitses reaalsuse sissetungi eest, mis ei saanud kunagi olla nii intensiivne kui tema fantaasia sfäär." (lk 105) Oojaa! Ma olen hakanud mõtlema, et see on suur privileeg. 

"Armastus ei ole kahe sõltumatu indiviidi kooselu, kes võivad iga kell oma iseseisvuse juurde tagasi pöörduda." (lk 119) Karm tõde. 

"/.../ei ole kunagi usaldanud veendumustega inimesi. Nad peavad kõnesid ja esitavad harva küsimusi." (179). Mõtlemapanev, kuigi üldiselt peetakse veendumusi positiivseks asjaks.

"Kõik täiskasvanud teevad vastavalt oma kahjustuse määrale selles maailmas rohkem või vähem kurja." (lk 224) Paraku.

Paar kummalist asja jäi lugemisel ka silma - mismoodi need linnud küll piketeerisid? "Tihemini" paneb mu ka õlgu võdistama ja mis asi on "märgkasutusega raseerija"? Kas poleks mõistlikum öelda lihtsalt žilett?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

*Elisabet Reinsalu väga hästi valitud raamatututvustusest esikaanel.