Teisipäev, november 26, 2019

Aasta täis draamat

Reedel kinost tulles olin ma täis õhinat ja mõtteid, mida kirja panna, aga samas oli emotsioon kuidagi toores, panin ainult pealkirja "paberile". Kirjutama jõuan aga alles täna (teisipäev), kusjuures vahepeal toimus kooli kokkutulek, palju uut infot, emotsioone jne. Väga raske on ajust välja sikutada nüüd neid mõtteid, mis seal reedel värsketena olid. Seostub ju see teema ka otseselt filmi endaga  - peategelane Alissija pidi kirjutama igast nähtud lavastusest arvustuse, millega ta vahepeal hätta jäi ja sai seejärel tähtaja, et 24h jooksul peab arvustus kirjutatud saama. Ma leian, et tema töö oli väga raske. Jah, mulle meeldib kirjutada, aga selle eest palga saamisega tekib kohustus ning kui mulle omal ajal pakkus naudingut kirjutada mingi ilukirjanduslik tekst ükskõik millise etteantud teema kohta, siis arvamusavaldustega on teine lugu. Kui ikka mingit tunnet ei teki, siis saab asjast ainult pastakast välja imetud kirjutise. Kirjandid muutusid kohe tüütumaks, kui omaloomingu asemel arutlust nõudma hakati. Puškini ma jätsin näiteks vahele, sest tema luule ei öelnud mulle toona absoluutselt mitte midagi, ma ei saanud sellest aru. Kalevipoja-teemalise kirjandi kirjutasin julmalt eepose järelsõna pealt maha (ja sain viie). Teismelise jaoks mõttetu arhailine loba, mida kuidagi millegi arutlustväärivaga siduda ei osanud.

Alissija oli väga eriline leid, üks neid väheseid potentsiaaliga inimesi, kelle avanemine seisab ainult sobiva juhuse taga. Valel ajal vales kohas sündinu. Näidati ju filmis ka mõnd teist kandidaati ja oli selge, et neist poleks mitte midagi tulnud, kandideeriti vaid igavusest ja palgasoovist, teatrist kirjutajaid neist ei oleks olnud. Huvitav olnuks teada, oli siis peale Alissija veel mõni tõsiseltvõetav kandidaat üldse? Tegelikult ma ei saanud aru, miks inimesed seda filmi niivõrd taevani kiidavad, just ses osas, et uskumatu - ollakse siis tõepoolest nii stereotüüpides kinni? Alissija erilisus ilmneb ju lihtsalt selles, et ta ei ole stereotüüpne (väikelinna vene) tüdruk. Ma isegi ei saanud aru, mis erilisest emotsionaalsusest tema puhul räägiti - normaalne noor inimene ju?! Aga noh, siin tuleb jälle mängu mu enda isiksus ja need küsimused, et kas ma mitte venelane ei ole. Ehk meil ongi peas kinni see, et kui venelane, siis raudselt emotsionaalne ja kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Aga siin jälle see "erinevused grupi sees on tegelikult suuremad kui gruppide vahel".

Film paneb mõtlema sügavalt selle üle, kui palju mõjutab meie elu ikkagi päritolu. Enne filmi rääkisin just sõbraga, kes mainis, et ei saanud suurde linna kooli sisse selle tõttu, et ta polnud teadlik sisseastumiskatsete kuupäevadest, lisaks ei saanud ta endale lubada ilma stipi ja ühikata kooli. Minu jaoks kerkivad siit kohe küsimused - aga su vanemad? Kas nemad siis ei aidanudki sul karjääri planeerida? Täiesti naiivne küsimus, saan aru. Paljudes peredes on perspektiivid hoopis teised - ongi Maxima ja rikas mees, mitte mis eriala ülikoolis valida. Isegi siis, kui potentsiaali oleks. Teisalt on ülikoolides hulganisti rahvast, kes tulid ainult paberit saama. Alati ei saa lootma jääda võimalusele, et küll elu asjad paika paneb, sageli on oma tõelise kutsumuse avastamise hetkel juba liiga hilja. Vähesed noored inimesed on sedavõrd ettevõtlikud ja enesekindlad, et suudavad ilma välise tõuke ja mentorita aktiivselt oma unistuste poole püüelda. Sa võid tahta oma väikeasulast ära, aga iseseisvalt tegutsedes võid lõpetada kordi hullemas kohas kusagil välismaal, sest usaldasid inimesi, sul ei olnud kogemusi jne.

Teine asi, mida filmi puhul vau-elamusena välja toodi, oli see vana hea "iga inimene on universum"-teema. Jah, mis seal üllatavat, ongi ju, selge see. Mu meelest viib see mõte aga palju süngemani - mõelda vaid, kui palju erilisi inimesi meil surnuaedadel on. Veelgi enam, ristideta haudades kusagil sõjaväljadel. Õudne. Elu traagika on see, et paljude inimeste potentsiaal jääbki avastamata ja kasutamata.

Teater. Seda filmis palju ei olnud ja selgeks sai see, et maitse on kaasa sündinud. Ilma igasuguse varase kogemuseta leidis Alissija, et "tordiga näkku" komöödiad ei ole see, mis teater tema jaoks olla võiks. Ilma eelteadmisteta oskas ta eelistada kunsti. Ma kujutan ette, et paljud teised kandideerinud inimesed oleksid ehk just hinnanud tükke, mis rahva naerma ajasid, sest olgem ausad, ka suurem osa pidevaid teatriskäijaid eelistab just seda. Et saaks nalja ja oleksid ilusad kostüümid.

P.S. Enne filmi näidati kahte treilerit nii halbadest filmidest, et ma panin vahepeal silmad kinni. Üks oli mingi ülilabane komöödia tuletõrjujatest ja teine klišeelik romantiline jõululugu. Õõh, kas tõesti leidub inimesi, kes säärast asja vaatavad? Miks nad seda teevad? Miks nad sihukesed on?
P.P.S. Enne tüütuid treilereid saad nüüd kinolinal kaasa elada sellele, kuidas mõned saalisistujad oma telefoniäpiga suurel ekraanil mingit telekamängu mängivad. Kes selle välja mõtles? Miks? Mis tal arus oli? Pärast saatis kino mulle rahuloluküsitluse, kus tahtis teada, miks ma ometi snäkki ei ostnud, varianti "ei tahtnud" ei olnud ette nähtud. Järeldus: suurte kinokettide eesmärk on selgelt ainult meelelahutus, mõttega filme peaks ilmselt vaatama minema nišikinodesse (a la Elektriteater Tartus).

Reede, november 22, 2019

Elton John. Mina

Vahel öeldakse mõne raamatu kohta, kuidas see "saabus mu ellu täpselt õigel ajal", enamasti on sellistel juhtudel tegemist mingisuguse eneseabiraamatuga. Ma lõpetasin just Elton Johni biograafia "Mina" ja ütlen seda sama nüüd - see on tõeline eneseabiraamat! Heas mõttes! Mul on alati olnud hirm, et äkki ma oleks mehena sündides olnud mingisugune jõletu naisepeksjast macho, sest noh, mul lendab kaas kergelt pealt ja samas alandlikkust ei talu ma silmaotsaski. Aga ei, mehena sündides oleksin ma lihtsalt üks ekstravagantne homo. Ma olen nii rõõmus ja kohe selgitan ka.

Ma ei oleks ilma Mart Juure tutvustamiseta Elton Johni biograafiat lugema hakanudki, sest tema muusika  mind väga köitnud ei ole, Sacrifice on imeline laul ja mõni veel, aga üldiselt on minu arvamus temast umbes sama nagu ühel mu sõbral, kes ütles, et Elton on tema jaoks lihtsalt "maailma kõige geim gei". Raamatu algus ongi suhteliselt tüütu, sest tuleb välja, et Elton on sõjaaja laps (!) ning suurem osa tema noorusest möödus enne minu sündi ja seetõttu mulle toonased nimed ja olukorrad miskit eriti ei ütle. Minu jaoks on Elton alati selline eatu tegelane olnud, tuli täitsa üllatusena, et ta on päris vana mees juba.

Raamatu essentsi võtab minu jaoks kokku aga järgmine episood: Elton kutsub lähedased oma villasse, aga otsustab keset koosviibimist, et oleks hoopis õige aeg end dramaatiliselt tappa. Ta ilmub ülakorruselt basseini äärde öeldes, et on sisse võtnud hunniku tablette ja nüüd on kõik, hüpates pea ees basseini. Vees olles avastab ta aga, et seljas olev kasukas hakkab teda tõepoolest põhja tirima, vaene Elton rapsib vees, püüdes basseini ääreni jõuda, tema huultelt kostub hädine "Appi!". Selle peale kuuleb ta oma basseini ääres istuvat vanaema kõlavalt ohkavat. Ühel teisel korral pistab ta näiteks pea praeahju, olles enne hoolikalt avanud kõik aknad ja hoolitsedes, et kõik korterikaaslased ikka kodus oleksid. Draamakuninganna, ühesõnaga. Ma saan aru, et hirmus paljudes tekitab selline tüüp tülgastust, aga mina tahaks tal lihtsalt pead paitada ja öelda: "Ma tean, ma saan sust täpselt aru!"

Elton vaatab oma raamatus samuti tagasi ja saab aru, et käitus sageli üsna talumatult ja lollisti. Aga ta tunnistab, et ei saanud sinna midagi parata. Aegamisi ta õppis (no näiteks seda, et kui märatseda, siis püüda hoiduda hingele kallite asjade hävitamisest, püüda vabandada jne), kuid ekstsentrilisus oli lihtsalt osa temast. Muuseas, sageli arvatakse, et see on lapsepõlves ärahellitamise tulemus, lugedes Eltoni lapsepõlvest, tema mingite hellituste osaliseks ei saanud. Pigem võib leida, et tema käitumine oli variant vanemate omast, kes olid samuti äkilise loomuga, lihtsalt Eltonil jätkus vahendeid, et tõeliselt diivatseda. Sellise inimese kahjuks on maailmas vähe neid, kes julgevad/tahavad säärase fassaadi taha vaadata (ja ma siin veel imestasin, miks ma noorena vastassoo hulgas ebapopulaarne olin - kui norm on malbe, siis sellest erinevat loogiliselt peljatakse ju!).

Mulle meeldib Eltoni huumorimeel, tema eneseiroonia, tema lai joon! Mida siis teha, kui staadionitäis jalgpallimachosid röögib sulle, et sa oled vana pede? Eks ikka naerata ja lehvita, mida muud! Elton võitleb raevukalt, kui teda milleski alusetult süüdistatakse, kuid neelab mõru pilli alla, kui avalikkuse ette ilmub mõni piinlik seik tema elust, mis paraku ongi tõsi. Selles osas on ta vastand oma emale, kes paistab nautivat vastasseise, kui asja iseeneses, Elton tülisid kardab ega salli, kuid vahel sa lihtsalt ei saa teisiti. Miks see nii tuttav tundub, oeh. Mullegi tundub, et see asi käib geenides, hetkel tegelen pea iga nädal probleemiga, "miks muidu nii andekas laps vahepeal täiesti arutult käitub!". Ehk siis ka lapse kasvatamise koha pealt rahustav raamat. Näiteks leiab Elton, et enamikul loomeinimestest on tume pool olemas, nende värvid lihtsalt ongi eredamad. See on nagu umbes see teooria, miks mõned alati joodikutesse armuvad - nad ei armasta joomist, vaid joomine käib sageli kaasas mõne positiivse joonega (nt tundlikkus), millesse need õnnetud armuvad ja joomise saavad nad kauba peale nagu Brežnevi pakikesest.

See machode teema veel. Mehelikuks peetakse julgust ja vaprust, aga samas irvitavad machod enamasti nende üle, kes julgevad karjast eristuda. Mu meelest on selleks ju hoopis suuremat vaprust vaja?! Nii Elton, kui ka paljud tema loo kaastegelased  - Rod Stewart, Freddie Mercury, John Lennon jt julgesid end avalikult nö lolliks teha, olla eneseiroonilised, loovad ja lõbusad. Mõnel teisel aga on hirmus ora tagumikus kogu aeg, ei tohi libastuda, naeruväärne tunduda. Kuidagi sümptomaatiline tundub, et George Michael end peale tõsiseltvõetavaks hakkamist narkost surnuks tarbis. Elton kahtlustab, et ka Michael Jacksonil oli sama probleem - ületamatud ootused, kui end ikka popi kuningaks tituleerid, siis sa ei saa vääratada. Vana Elvis, kes oli sunnitud end vastavalt tekkinud legendile ülal pidama. Jah, kõrvaltvaataja võib imestada, mis neil staaridel küll ometi puudu on, et nad normaalsed ja kained ei suuda olla, aga ilmselt on see inimpsüühikale siiski hoomamatu koorem. Õnneks ei ole Eltoni lugu kokkuvõttes nii kurb, oma eksimusi suudab ta huumoriga võtta, vahel käsi laiutada, et mida ma ometi mõtlesin, kuid kõlama jääb siiski see, et oma elu on suutnud ta iseendaga rahujalal olles elada. Olen jah friik, aga selliseks mind loodi ja eks ma püüan hakkama saada. Vabandan, kui teid häirisin, aga teisiti ma ei saa. Südamlik ja aus raamat, ja loomulikult, gay as hell.

Teisipäev, november 19, 2019

Sõidan üksinda Venemaale

Vaatama seda, kuidas sakslane ja rootslane Peterburis müdistavad. Jagasin eile FB-s ka, aga ootuspäraselt ei saanud ühtki reageeringut. Lindemanni Soome kontsert müüdi välja paari tunniga, mõtlesin selle peale ka, aga Metaltravel pakub bussireisi Peterburi paketina kontsert+ linnareis, mis on põhimõtteliselt ideaalne ses osas, et ise organiseerimine on minu jaoks õudne piin, linnareisid mu lemmikud ja boonusena saab ka Lindemanni näha.

Ma ei ole mitte kunagi Venemaal käinud. Kooliajal korraldati ekskursioon Peterburi, aga ema ei lubanud mul minna, olevat astaroožna. Samas ma näen unes nii umbes korra kuus, kuidas ma Neeva kallastel jalutan. Ilmselt see on modifikatsioonidega Emajõgi, aga unes ma tean, et olen Piiteris. Seega, ma tahaks Peterburi päriselt ka ära näha ja nüüdsest saab ju sinna viisata. Ega mul passi ka ei ole, aga dokumendid aeguvad mul sobivalt jaanuari alguses, seega pean niikuinii tegema.

Loomulikult otsisin alguses ainult põhjuseid, mis mul minna takistaksid. Kõige kaalukamad olid muide need, et kuidas saada hommikul Tartust trajektoorile Tallinn-Ida-Viru ja tagasitulekupäeval Tallinnast tagasi Tartu. Selgus aga, et varahommikused ja hilisõhtused bussid on kirjade järgi täiesti olemas. Aga et üksi? Nojah, ainuke jama on sellega, et ilmselt peab siis kellegi võõraga 3 ööd tuba jagama, aga kui ta ei norska, siis ehk saab hakkama? Loodetavasti on see võõras ka naine. Kuigi kõrvalpõikena, esimesele tööreisile saadeti mind peale nädalast töötamist nii, et pidin meeskolleegiga aknata kajutit jagama. Algul kavatsesime end üksmeelselt ebamugavuse vältimiseks täis juua, aga esiteks hakkas laev kõikuma ja ma kartsin, et oksendamine teeks olukorra veel piinlikumaks ja lõpuks selgus, et joodud siider ajas hirmsasti pissile, aga wc-s tekkis ummistus. Sai vaid õndsalt ohatud, et vähemalt ei ajanud pott junne üle ääre. Magavat kolleegi ma üles ei ajanud, et tule nüüd, ole mees ja otsi pump, hommikuks oli vesi kuhugi ära imbunud. Lisainfona, viimased 12 aastat elame selle meeskolleegiga nüüd koos, kuigi romanss küll kohe peale kajutiintsidenti ei alanud. Samas olen veendunud, et inimeste raskes olukorras kokku panemine tekitab päris sageli romantilisi tundeid vt ka Stockholmi sündroom.

See meeskolleeg ikka imestas, et lähengi niimoodi suisa üksi, aga no ma mõtlesin, et aitab juba sellest, et ma asju, mida tegelikult tahan, tahaplaanile surun lihtsalt sellepärast, et "keegi ei tule kaasa". Korra turgatas isegi pähe, et äkki see ongi keskeakriisi tõeline definitsioon - lõpuks on saabunud aeg, mil sul on teiste arvamusest suva ja julged teha asju, mida kogu elu edasi lükanud oled. Lihtsalt teistele tundub see kahtlasena, kuna "varem sa ju selline ei olnud". Kust nemad teise hinge nägid?

Igatahes, kui kedagi huvitab, ma olen nõus koopereeruma ehk siis, kui keegi tahab minuga ühes toas magada, andku teada. Lisaks on teretulnud igasugu info Peterburi ja Venemaa kohta. No näiteks ei kujuta ma ette, palju raha peaks kaasa võtma. Hommikusöögid on hinna sees, aga palju muu toit maksab? Kas kaardiga maksta on turvaline (ma tean, aga kui sind eluaeg on Venemaaga hirmutatud, siis mõjub)? Kas hotellides on lutikad? Kas mind värvatakse spiooniks?

Reede, november 15, 2019

Mu aju on desertöör, ptüi, sabotöör


Järgneb õuduslugu: laman mina kenasti voodis, käed teki peal ja ootan und, kui äkki ütleb aju oma külma häälega, mis juhtkui vihjaks sellele, et ta küll elab minu peas, aga muud meil ühist pole: "Tead, sa kirjutasid oma viimases postituses materiaalne jotiga? Kaks korda."

No ma tõesti ei viitsinud enam arvutit sisse lülitada, niikuinii olid kõik seda juba näinud ka, igatahes see on jälle üks huvitav asi, mida analüüsida. Ma, muuseas, mäletan, kuidas mõtlesin, näed "materjal" käib jotiga, "materiaalne" mitte, ning kirjutasin seejärel kaks korda selle sõna just jotiga. Miks? Ilmselt haaras aju esimesest seosest kinni ega vaevanud end teisega. Umbes nii nagu sa poest tulles paned alati võtmed ühte kindlasse kohta, aga ühel päeval on mingi takistus ja mõtled, et korra toetan nad siia kaminasimsile hoopis, küll mul meelde jääb, et siia said. Pärast poolt tundi tuuseldamist ja kirumist ning lõpuks võtmete leidmist meenub tõesti, et nii sai mõeldud. Ajul on omad tegemised, ära sega teda.

Otsapidi see automaadi teema, millest eilegi kirjutatud sai. Kõige ohtlikum olla lasta end opereerida vanal ja kogenud kirurgil, tõenäosus, et tema apsaka teeb olla suurem kui noorel, kes piinlikult ennast jälgib (eeldusel, et tegemist ei ole noore, lolli ja kohmakaga), sest vana on juba automaat. Niisamuti on mul tööl - meil on siin isikukoodid, mida ei saa on raske valesti sisestada, sest kontrollvalem on peal. Jah, avastasime, et seda saab petta, lollikindel valem ei ole, aga kui ikka vale numbri paned, siis annab häiret ja selle peab käsitsi maha võtma st see on asi, mida sa märkad peaksid märkama. No ja siis ma vahel ikka kontrolli käigus näen valesid isikukoode, mis on kuidagi sellest kontrollist läbi pääsenud ja lõppfaili jõudnud. Eeldasin, et ju siis on need just sellised üksikud juhtumid, kus kontrollvalem on ära petetud ja häiret ei olegi tulnud. Mingite numbrite asendamisel, kui arvutuse tulemus sama välja teeb, võib nii juhtuda. Aga ei, proovin mina seda valesti sisestatud koodi ja ilusti viskab häire. Järelikult keegi toksis vale koodi, nägi häiret, aga võttis selle tuimalt maha ja toksis vägisi edasi. Kes see jobu nõnda teeks? Avastasin, et vahepeal ma ise ka. Algul mulle enda tehtud vigu silma ei jäänud ja siis vaatasin haletseva pilguga kolleege. Aga ega arvuti ei valeta mulle, kui näitab minu nime vigase rea taga, siis ju nii on. Tegelikult ma ei suuda siiani 100% uskuda, et see ikka mingi süsteemi vimka pole, sest no kuidas ma saan häire käsitsi maha võtta, ilma seda endale teadvustamata? Ju saan.

Kogu aeg ennast kontrollida ilmselt ei saa, aga hirmutav on teadvustada, et jah, ka siis, kui teadvust kodus ei ole, laseb aju automaadil edasi, sinu asi on pärast killud kokku korjata. Umbes nii nagu mõnel purjus või pilves peaga, aga siis on see arusaadav, niisama lolliks minna ei ole üldse nii aktsepteeritav.

Nii piinlik on vaadata, kuidas su aju omaette toimetab. Rumal ja klišeedes kinni on teine, ei tahaks üldse omaks tunnistada. Kui ma Kivirähkist kirjutasin, mainisin tema "Tilda ja tolmuingli" nimelist raamatut, mis te arvate, mida ma tegelikult kirjutasin? Muidugi "Tilda ja tarakanid", sest ma loen sellenimelist blogi ja ilmselt on see sõnapaar mul tihedamalt silme ees. Kustutasin "tarakanid" ära ja asendasin "tolmurullidega"...Miks? Sest mu laps oli hiljuti tolmurullidest raamatu kirjutanud. Õudne sabotöör on see aju. Õnneks mul on see häda küljes, et ma kaua piinlikkuses praadida ei viitsi ja kavatsen ikka oma mula edasi kirjutada. Antagu andeks.

Neljapäev, november 14, 2019

Luule, Lana ja teised hullud naised

Ma siin jälle lugesin igasugu asju, muuhulgas näiteks intertekstuaalsusest ja hakkasin mõtlema, kuidas sellel on tegelikult erinevad kategooriad. Üldiselt vihjatakse, viidatakse ikka mingeid teisi kirjandusteoseid või siis mõnel juhul ka filme, aga muusikat mu meelest tunduvalt vähem. Kuigi, muusikal on ka sageli tekst, ütleme kohe välja, et ilma tekstita muusikat suudan mina vaid vähesel määral välja kannatada. Filmimaailm on minu jaoks üsna võõras ja sellele viitamisega meenub alati klassivend, kes pidevalt filme tsiteeris ja keda mina jõle vaimukaks pidasin, teadmata, et killud, mida ta kasutab, pole sugugi ta enda peakesest pärit.

Ristkasutatakse enamasti üldtuntud asju. Muusikat on aga väga palju, see on oluliselt rohkem diferentseeritud ja on palju vähem inimesi, kes teaksid samu laule, kui neid, kes on lugenud samu raamatuid. Raamatutest tsiteeritakse ju enamasti vaid klassikat ja kultusteoseid, muusika aga nii ei jagune. Kõige populaarsemates lugudes on sageli vähe tsiteerimisväärset. Mulle meeldivad laulud, mis mõjuvad kui luule, samas luule mulle enamasti ei mõju üldse. Ebaloogiline. Oluline on lisaks tekstile ka esitus. Võib-olla peaks luuleõhtutel käima? Samas on väga väike võimalus, et satud just sellisele luulelugemisele, mis meeldib. Muusikat saad väiksema vaevata suurtes kogustes kuulata.

Ehk siis ma pidevalt tsiteerin mingeid laule ega hooli väga sellest, et keegi teine aru ei saa. Kuigi tore oleks, kui saaks. Mul on märkmik ka, kuhu ma üksikuid meeldivaid lauseid üles kirjutan. Enamasti lauludest, vahel ka ilukirjandusest või niisama kuuldud arukusi ja arulagedusi. Mitmed populaarsed laulja-laulukirjutajad on ju tuntud ka luuletajatena. Istusin just hiljuti kell 2 öösel baaris ja üritasin kõigile Leonard Coheni ingliskeelsest luulekogust värsse ette kanda, ikka umbes nii, et "kamoon, olge nüüd vaid, siit tuleb VÄGA oluline koht, keskenduge, gaad dämmit!"* No ja siis ma järgmisel hommikul suundusin poodi, et see luulekogu endale osta, aga seda ei olnud, selle asemel oli hunnik teisi, aga kõigi nende ostmiseks oleks juba liiga palju raha kulunud, nii ta jäi, ootan ande Universumilt.

Seda ma olen juba kirjutanud, kuidas ma iial midagi taustaks ei kuula vaid keskendungi korralikult kuulamisele. Näiteks praegu kui ma seda kirjutan, on mul klapid niisama peas, et välisilma summutada ja arvutimänge mängides ei suuda ma samuti muusikat hoomata, kuulan siis lihtsalt vanu lemmikuid, aga mu iganädalaseks missiooniks on ikkagi ka muusikasse süveneda ja uut avastada, seda ma saan teha ainult töö taustaks, millegipärast see mind muusikale keskendumast ei sega, kuigi ei saaks öelda, et ma oma tööd ilma mõtlemata teha saaks. Kuigi äkki tõesti? 14 aastaga inimene ehk tõesti õpib ka mõttetegevust nõudvat tööd automaatselt tegema?

Eile näiteks avastasin ma väga põneva (minu jaoks, noh) nüansi, kuulasin Motörheadi 90-00ndate loomingut üle ja kõlas lugu "Them Not Me" aastast 1996, kus on read:
When I see those flashing lights
And hear the sirens moan
See the smile on my face
I grab my mobile phone
It was them, it wasn't me


Dr. Google teab, et filmivad  mobiilid tulid turule aastal 2002 ja aastal 1996 vaevalt keegi ette nägi, et õnnetust pealt nähes on tulevikus esimeseks reaktsiooniks sellest moblaga video teha. Motörhead aga nägi. Väga huvitav.

Ma tahtsin tegelikult jagada hoopis ühte videot, mis on küll Lanalt ja laul ise ka väga hea, aga see on üks üliväheseid näiteid, kus visuaal on mulle tähenduslikum kui lugu ise. Nimelt, vaadake see maja seal, ma tahan sinna. See on selline ideaalne unenäo maja, koht väljaspool reaalsust. Koleda arhitektuuriga, kusagil otse kiirtee ääres, samas vaade otse merele, täiesti müstiline asukoht, ilmselt varsti vajubki merre. Seest ei mingit glamuuri, tuul ulub lahtistest akendest, üsna mööblivaba, isegi voodit ei ole, aga vaade! Antimaterialistlik unelm? Samas materialistlik, endale seda sara kindlasti lubada ei saaks. Muuseas, mul on korra õnnestunud päris väljamaa miljonäri majas käia ja see oligi umbes sarnane - ilma mööblita tühjad toad, kõle, keset põrandat mittemidagiütlev vaip, aga ilmselt kunstnikutöö, ainueksemplar, igas vaibanurgas kassipissiloik (neil oli hulk kasse, kõik tõupuhtad, aga poolmetsikud). Mitte nii, et lõpuks mul on raha, saan igasugu kulda ja karda osta, vaid pigem, mul on raha, kogu aeg on olnud, ja siis (ikka olen hull)?



 

*Kui ma saaks euro iga korra eest, mil mind seesuguse kirgliku suhtumise eest venelaseks peetakse, oleks mul juba oma viis eurot koos vähemalt. Niipalju, kui ma suguvõsa uurinud olen, siis mingit vene verd ei tule mitte kusagilt sisse, aga nagu me hiljuti ühe samasuguse õnnetu "kas sa oled venelasega?" arutasime, siis õige eesti naise panus vestlusse võrdub üldsuse silmis vist tõesti vaikiva naeratuse ja söögi lauale kandmisega.

Teisipäev, november 12, 2019

Andrus Kivirähk. Sinine sarvedega loom

See on üks hiiglama kaunis raamat. Kaunis niimoodi nagu on seda lauluread: "no mis võiks olla ilusam kui elu? no mis võiks olla parem veel kui surm?" Metro Luminalilt. 

Kivirähk on kuulsam oma humoorika poole pealt, kuid ka tema lüürilist külge ei tasuks alahinnata. "Sinises sarvedega loomas" on need mõlemad meisterlikult esil. Peategelase mõttelend manab hetkega silme ette mõne Kivirähki lasteraamatu-väärse loo, kuigi jah, esimesena meenus see, kus naabrinaine liiga kauaks vetsu istuma oli jäänud ning see oleks ilmselt lasteraamatusse liig, aga Kivirähk tõesti puistab selliseid lugusid nagu pintsakukäisest. Eriline inimtüüp? Eriline on ka raamatu peategelane Oskar Kallis, "ei lind ega loom", kummaline külaline, kes kuidagi ei sobitu tavalisse halli argimaailma. Ei ole see ju mingi õige eestlane, kes kulm kipras rasket tööd ei rühma ega elu kiru?! Sai ju Kivirähkki kunagi Valli baari püsikundede käest riielda, et miks eesti rahvast nõnda valesti kujutab, meie oleme ikka tõsised inimesed, mitte mingid naljahambad, kes pahupidi kasukas seljas ja seep suus, arutult mööda laant silkavad.  Kui sa ei sobitu, tunned ju, et lihtsam oleks olla kusagil mujal. 

Raamatu peategelane selle "kusagil mujal" ka avastab. Võiks ehk nuriseda, et argielusekeldused veidi pikaks venivad enne raamatu suurt ja lüürilist finaali, kuid eks elu tikubki vahele tulema. Aga see lõpp...Mind veidi ehmatas Kivirähk "Tilda ja tolmuingliga", sellega, kuidas ta suutis mu peaaegu nutma ajada (tema? naljamees?) imeilusa ja südamliku elu ringkäigu ideega, looga, mis muudab surma arusaadavaks osaks elust ka lapsest lugeja jaoks. Et see ei ole midagi õudset, mida karta, vaid surmas saab ka elu ilu näha. Sama teeb Kivirähk nüüd "Sinises sarvedega loomas", aga täiskasvanute jaoks. Ma ei tea, kas ta on seda teadlikult teinud, võtnud oma missiooniks elu seda tabuks peetavat tahku mõtestada, aga mu meelest tänuväärne tegu. Ma ei ole kunagi usaldanud religioone, sest nende tehtav on läbinähtav - pakkuda lootust, et maine elu on vaid kübeke ringkäigust ja sellele järgneb miskit paremat. No muidugi, inimesed ju kangesti tahaksid seda. Igasugu religioonide teispoolsusega on aga see häda, et need on kellegi teise poolt paika pandud maailmad - sada neitsit või lõvi kaisus talleke. Aga kas me oleme lõpuni rahul kellegi teise disainitud paradiisis? Kivirähki tegelased (Oskar ja vanaema) disainivad oma teispoolsuse ise. Ühel on selleks armastus, teisel Jeesus ja Neitsi Maarja. Sa lahustud enda fantaasias. Kas see pole mitte tore ega omamoodi stiimul mõelda kauneid mõtteid? Mulle tundub "Sinine sarvedega loom" ilusa ja lohutava loona. Võib-olla, et keegi teine loeb sellest hoopis midagi muud välja ega ole üldse nõus? Mulle ikkagi näib, et on õige - ainus vabadus on sinu peas. Kasuta seda.

Reede, november 01, 2019

Sellistest asjadest meil ei räägita

Mini käis eile spordimuuseumis, kus neile oli räägitud muuhulgas ka dopinguprobleemidest ning "tädi seletas, kuidas üks naissportlane sõi neid noh, dopinguid, nii palju, et muutus lõpuks meheks!" Eks ma siis seletasin lastele veidi hormoonidest, nii nõukogude naissportlaste näitel, kes ilmselt pigem teadmatusest endaga meditsiinilisi eksperimente lasid teha, aga rääkisin ka sellest, kuidas mõnel juhul ongi hormoonid sassi läinud ja väliselt mees võib tegelikult suguelunditelt naine olla või vastupidi. Ja et soovahetusoperatsioonid on olemas. Mõtlesin, et oleks vist võinud teemale läheneda ka umbes nii, et "soovahetusoperatsioonid on moodi läinud", aga mitte kuidagi ei suutnud ette kujutada, kuidas võiks sellist asja "moe pärast" teha. Kuidas saaks arvata, et on tore tunda end vales kehas? Arvestades seda, kuivõrd viltu vaadatakse ühiskonnas igasugu keskmisest erinemistele, siis mis moepärast homoks hakkamised ja soovahetused? Ma ei usu, et meil nõnda palju masohhiste oleks.

No ja tulen siis mina tööle ning esimese asjana loen lehest, kuidas EKRE kavatseb Raekoja platsile piketeerima tulla ning mõni agaram ühe noortekeskusegi maha põletada, sest seal räägitakse noortele homoseksuaalsusest. Muidugi samal trajektooril ja enam-vähem samal ajal kui meil koos väliskülalistega sinna asja on. Nojah, eks näevad siis, et meil ka demokraatlik ühiskond ja protesteeritakse täiel rinnal. Lõik Postimehe artiklist...Ohoo! PM ei lase enam kopeerida, ok ütleme ümber siis, et põlemapista soovija ei saa aru, miks peab üldse homodest sellistest asjadest rääkima, mille peale ajakirjanik uurib, et mis vanuses tema arvates oleks sobiv avalikustada, et homoseksuaalsed inimesed on olemas, millele saab vastuse, et nördinud kodanik juba on oma viieaastasele pojale selgeks teinud, mis on mis. Huvitab kohe, mismoodi see asi selgeks tehti, ilmselt veidi teistmoodi, kui mina omas kodus neid asju seletanud olen. Kuigi minu meelest on hobipüromaani vastus üsna silmakirjalik, viieaastasele homodest rääkima! Isegi kui laps küsib, tuleb näost punaseks minna ja jutt mujale viia, siis lapse huvi teema vastu kaob.

Kas millestki rääkimine võrdub koheselt selle asja propageerimisega? Meenub üks minu jaoks häirivaid seiku koolipõlvest, kui mind, muidu tublit kirjandikirjutajat, pandi avalikult häbiposti selle eest, et julgesin oma kirjandis põhjendada, miks mingi novelli tegelane vägivaldsele teele astub. Olevat vägivalla õigustamine. Tohib ainult hukka mõista ja punkt. Taaskord vist mingi fundamentaalne mõtlemise erisus. Vahel ju meil ka ilmub artikleid sellest, miks mõni kurjategija astus kurjale teele, avatakse niiöelda tausta ja seal all on eranditult alati kommentaare, et miks õigustada igasugu retse. Mina hoopis leian, et sarnaste juhtumiste ärahoidmiseks, ennetamiseks on kasulik teada, mis on nende tekkimise mustrid. Äkki saab kusagil midagi ära teha? Oletus, et sündis kurjana ja nii on, tundub lihtsalt asja kalevi alla lükkamisena. Sama asi homoseksuaalsusega - kui me sellest ei räägi, siis nad kaovad ära? Lihtsalt mõned lapsed tapavad end ära teadmata, et nendesuguseid on veel ning neil on võimalik leida toetust. Mõne meelest ilmselt tõesti jah, nii olekski parem. Parem surm kui homo.

Hakkame ometi normaalseteks, eks? Püüame vähemalt. Unustage ära oma moodsad väljamõeldud probleemid! Kas vanasti oli homosid või depressiivikuid?! No mõned külahullud olid, aga need loobiti korralikult kividega surnuks või istusid kodus ahju taga ega seganud kedagi! Armas, kitsas maailm, tahan seda tagasi!