Neljapäev, september 27, 2007

Jeesuse armee

Vaatasin samuti eile ETV-st seda jubedat filmi, millest ka näiteks Ramloff kirjutab.
Kogu ürituse korraldanud tädi ütles tegelikult filmi alguses kogu tõe ära – kui Palestiina, Afganistaani ja Iraagi lapsed õpivad juba väiksest peale usu nimel püssi õlal hoidma ning uskmatute vastu võitlema, siis miks ei võiks ristiusk neile samaga vastata. Lapsed on ju nii vastuvõtlikud, õhkab ta täiesti vastutustundetult.
Film oli tõesti jube – raske uskuda, et tegu on tõepoolest dokumentaalfilmiga mitte tagasivaatega Hitlerjuugendile (pean tunnistama, et neis tagasivaadetes pole ma midagi nii kohutavat siiski näinud). Mis neist lastest tulevikus saab? Küllap elavad nad rahulikult oma elu omas usklike kogukonnas ega peagi muu maailmaga konflikti sattuma, aga siiski.
Valus oli vaadata laste totaalset hirmutamist – kui sa ei tunnista, et oled olnud patune (st lõbutsenud sõpradega, vaadanud Harry Potterit jne), siis sa lähed põrgusse, välja arvatud juhul kui tunnistad, et oled patune. Ja lapsed tunnistavad – nuttes ja andestust paludes, et kuri Jeesus neile ometigi halastaks. Üsna hirmuäratav on koht, kus üks väike blond poisike tunnistab, et tal on olnud raske Piiblit ja Jumalat uskuda, sest see on midagi, mida ei saa käega katsuda. Hakkab hirm, et mis temaga nüüd selle eest tehakse. Õnneks mitte midagi, kuid on näha, kuidas poiss end selle pärast kohutavalt halvasti tunneb ja võimalikult teiste moodi olla püüab. Õige ja puhas on see, kes võimalikult kõvasti karjub ja põrandal krampides „ilmutusi“ saab, sest - maailm on täis valekirikuid, kus inimesed vaikselt palvetavad ja neid kirikuid jumal ei salli, selgitab üks väike tüdruk.
See, mis algab enda hinge päästmisest ja oma mina alla surumisest (laps ei tohi käituda nagu laps – lapsed saavad öösel laagris kollitamise eest pahandada, selline asi Jeesusele ei meeldi) jätkub teisitimõtlejate ümberpööramisega ning lõpeb kooris „ma sureksin Jeesuse nimel“ hüüdmisega.
Meenub stseen Boratist, kus Borat Texases rodeol ameeriklastele sõjas edu soovides skandeerib „ja me tapame teie naised ja lapsed“ ning suur osa ameeriklasi selle ovatsioonidega vastu võtab.
Ma saan aru, et lastega on hea manipuleerida, et saada võimule ja raha ligi, kuid kas neil täiskasvanutel siis tõesti mingit vastutusvõimet ei ole, mingit eetikat? Kuidas on üles kasvanud see naine, kes õpetab oma pojale, et kõik koolis õpetatav on jama ja kreatsionism on ainuke ja võimalik vastus kõigile elu küsimustele? Kas õppimine ei tähenda just valikute tegemist? Kas läheme tagasi kiviaega, kus kõige mõistmatu seletamiseks dogmasid kasutati? Kuidas neid inimesi nii palju on?
„Kui Jumal seda kõike näeks!“ kohmasin peale filmi lõppu. Mulle on mulje jäänud, et kristlus peaks siiski positiivset ligimesearmastust soosima. Millal sai Jeesuse lambakarjast Jeesuse armee? (Lihtsalt retooriline küsimus, ma tean küll, et tegemist oli äärmuslikku rühmitusega, mitte kõigi kristlaste nägemusega)

Esmaspäev, september 24, 2007

Parem poeg pätt kui tütar lits

Ikka on huvitav vaadata, mis kanaleid pidi inimesed su blogisse jõuavad. Keegi oli "solli blogisid" otsinud. Ma ei tea, mida ta selle all mõtles, aga üks selline märksõnaotsing viis reidiblogile tekstiga: "Eile käisin Sollis, homme lähen Solli...jepsjeps, niitsill:P". Päris "lubjakatele" siis selgituseks, et "soll" on solaarium (lubjaka mõiste muutus vahvalt mitmetähenduslikuks).
Ühel päeval sõitsime autoga mööda linna ja nägime ainult väikestest tüdrukutest koosnevat lasteaiarühma. Absoluutselt kõik tüdrukud olid riietatud roosasse.
"Misasi see on? Neil on mingi roosa päev või?"
"Ei, see ongi tänapäeva noorus"

Nagu ma aru olen saanud, siis on meeste suurim hirm see, et tütar litsiks läheb. Mitte sõna otseses mõttes lõbumajja vaid juba blondeeritud pea ja roosa topp ajavad neile hirmu nahka. Küll juba mehed teavad, mida karta.
"No aga kui tuleb iga nädal erineva poldiga koju? 15-aastaselt on rase. Kui poeg on pätt, siis annad peksa. Tütrega ei saa ju midagi teha."

Huvitav, kui praegu on see alaealiste beibede trend tõusev, siis kas varsti läheb nagu Ameerikas, kus neile missivõistlusi korraldatakse? Kas tulevikus on võimalik oma lapsest normaalne inimene kasvatada, ilma et teda selle pärast narritaks? Lapsepõlves on väga valus massist erineda. Mismoodi sa paned lapsele sinised riided selga kui kõik teised on roosas? Keegi ei taha ju oma lapsele halba - äkki tulekski pisarate vältimiseks kultusega kaasa minna? Või sel juhul nutad pärast veel rohkem?
Või ei ole keskealine beib tulevikus enam naljanumber nagu ta tänapäeval kipub olema? Kas ei ole see beibestumine mingisugune emantsipatsiooni haiglane kõrvalprodukt? Kodus lastega tegeleda ei ole IN, sest pead olema aktiivne. Tõsisemat tööalast karjääri eeldused ei võimalda - mis siis üle jääb? Või on süüdi ajakirjandus, kes "Cosmotüdrukuid" kasvatab? Ah jaa, jälle hakkavat üks uus naisteajakiri ilmuma, pretensioonika nimega "Lilit"...

Kolmapäev, september 19, 2007

Realismi pealetung

Viskasin autoaknast pirnisüdame välja.
„Mida sa praegu tegid? Selle eest võib trahvi saada!“
„Aga see on ju looduslik, see laguneb looduses ära!“
„Sitt on ka looduslik ja laguneb ära, aga ikkagi ei või tänavale sittuda.“

Tegin endale lõpuks ometi raamatukogukaardi (ei jõua enam osta, ei jõua). Õigemini tuli välja, et mingit kaarti polegi vaja kui ID-kaart olemas. Raamatukokku jõudes olid kõik head raamatud veel riiulil.
Mees, kes teadis ussisõnu“ on igatahes üks parimaid raamatuid, mida ma üldse oma elu jooksul lugenud olen. Peale Paulo Coelho, muidugi. (Böhöhöö, ma kohe pidin selle siia suskama :) - „Inimesena võib ta ju täitsa huvitav olla“ ütles mu ema). Õhtul sai arutatud fantaasia üle. Selle üle, kuidas mõni inimene ei mõista, et asju saab välja mõelda. Lapsena see lausa hirmutas mind – kirjutasin tavaliselt koolikirjandeid (sel ajal kui arutlev kirjand veel kohustuslik ei olnud ja fantaasial vabalt lennata lasti) tolmurullidest, kurkidest ja muust sellisest ning tekitasin oma mõttelennuga piisavalt elevust. Kui teised imestasid, kuidas mina saan kirjutada asjadest, mida olemas ei ole, siis mina ei suutnud aru saada, miks peaks kirjutama asjadest, mis niigi kõigile nähtavad on. Kuigi, ilma fantaasiat omamata oleks arvatavasti võimatu ka igapäevastest asjadest kirjutada – jube igav tuleks see jutustus.
Mul on üks sõber, kes arvab, et see tänapäeva kirjandus ei ole üldse mingi kirjandus. No need raamatud siis, kus meid ümbritsevast elust kirjutatakse. Kender ja Rakke ning teised „sopakirjanikud“ vajuvad unustusse samal ajal kui Tammsaare või Kross aegade lõpuni hiilgavad. Mina ka ei tea, võib-olla me olemegi siis see kadunud põlvkond, kes enam kirjutada ei oska ja sellepärast meie seast tõelisi klassikuid ei võrsugi. Ei oska, ei ole väärilised ja loemegi sopakirjandust, mis „ei kannata välja võrdlust keskpärase koolikirjandigagi“ (täpne tsitaat anonüümselt arvajalt ühes foorumis). Eks need arvajad võiksid siis ise suurt kunsti teha aga nad ei saa, sest „praeguses eesti kirjandusmaailmas kehtib ju ringkaitse ning normaalsetel ja tõeliselt väärt kirjutajatel pole mõtet üritadagi“ (üks teine tsitaat päevalehe kommentaariumist).
Praegu loen Sass Henno raamatut „Mina olin siin“ ja lihtsalt huvist otsisin sellega seonduvaid linke. Oh jah, ei oleks vist pidanud seda tegema. Ei, normaalseid arvustusi tuli ka, aga üldiselt kommenteerivad ju ainult need, kes millegagi rahul ei ole. Mind häirivad sellised inimesed ja ma ei saa aru, mis mõnu on kuskil Delfis istuda ja anonüümselt iriseda. Ihukarvad tõusevad püsti kui mõelda, et sellised ka päriselus kusagil sulle vastu tulla võivad. Ah jaa, üks vist eile tuligi – kisendas midagi rekka kabiinis, nägu ärritusest punane. Onu ei saanud vist aru, et ringristmikule sõitmisel tulebki oma järjekorda oodata. Õudne oli vaadata seda hullunud inimest. Tegelikult tahtsin ju raamatust rääkida. Reaalne elu. Nähtud, õnneks mitte liiga lähedalt ja liiga kaua. Selle ninaluu purukslöömise kohta küsisin ka eile järele. Tõepoolest „ükski normaalne inimene ei lähe sellega traumapunkti, enne kasvagu kõveralt kinni aga see tagasimurdmise valu on liiga rõve“. Rääkijal endal kasvas siiski täiesti sirgelt kokku. Vedas.
Üks asi on lugeda raamatuid, kus fantaasia sind kütkestab ja teine asi on lugeda midagi, millega sa ise samastuda saad. See teine variant ei ole üldsegi halb.
Lugesin ka Dagmar Reintami „Daki elab siin“ läbi ja see raamat on isegi tuttavlikum kui „Mina olin siin“. Elab ju peategelane seal mulle päris lähedal ja seega on tema raudtee, surnuaed ja tänavad mullegi tuttavad. Kunagi istusime ka autokoolis samas tunnis, sest see kiviga klaasi puruks viskamise näide on ka mul autokoolist eredalt meeles. Daki parim sõbranna on minu kunagine klassiõde. Seoseid kui palju. Ainus asi, mis mind selliste päevikupõhiste raamatute juures kohmetuks teeb on otsekohesus. Mina ei annaks enda päevikut kellelegi lugeda. No seda päevikut siis, kuhu ma kunagi igasugu suhetest kirjutasin. See on jube hea lugemismaterjal muidu, ma ise ka vahel nutan kui seda loen :). Aga mõte sellest, et seda loeks tollased tegelased või veel hullem, ema – oo ei!
Aga „kirjutamismeisterlikkuse“ koha pealt võin öelda, et pooleli jätnud olen ma väga vähe raamatuid. Neid „tänapäeva Eesti sopakaid“ mitte ühtegi. Mul on kindlasti halb maitse.
Üks väga halb raamat on näiteks „Joovastus“. See on nii jube raamat, et ei soovita kellelgi kätte võtta. Mina sain ta omanikuks käänulisi teid pidi ja väidetavalt pidavat see „müügitabelis hästi pop noorteraamat“ olema. Mul käis omal ajal segastel asjaoludel Maaja ja sealt võis sellised „poppe noortelugusid“ lugeda küll.

Kolmapäev, september 12, 2007

Narkopidu!

Niisiis, lugesin "Küpsiseparadiisi" läbi. (Ei ostnud, kingiti:))
No mis ma oskan öelda, Ekspressi arvustusega ma ühel nõul ei ole igatahes. "Susanna ja mina" oli minu arvates kõvasti parem. Ma ise muidugi eriti seriaale ei vaata ka (no "Seksi ja linnaga" ma küll mingeid paralleele tuua poleks märganud). Võib-olla tõesti olid lihtsalt pildid, lugu suurt ei olnud ja ehk oligi nii parem? Ahjaa, lõpus küll kuskilt otsast magusaks ei läinud nagu Ekspressis arvati. Häirisid trükivead. No kui ühe koha peal räägivad 2 tegelast, kellest kumbki pole Mikk ja siis järsku on lause a la "siis Mikk tõusis püsti ja ütles" - loed paar korda ja mõtled, et oot-oot, kust see Mikk sinna sai siis? Varem ei ole raamatutest selliseid vigu leidnudki.

Tegelikult oli see "Küpsiseparadiis" ainult sissejuhatuseks ühele teemale, mis mul tekkis. Narko nimelt. Ma ei ole eluilmas ühtegi narkootikumi näinudki, proovimisest rääkimata. Uuema aja eesti kirjandust lugedes jääb aga mulje, et narko on absoluutselt igapäevane asi, mida kõik tarvitavad. Iga normaalne inimene tundvat isegi kanepilõhna ära. Ma ei tea, võib-olla on asi minus ja seltskonnas, kus liigun, kuid suhtumine narkosse on minu arvates pigem see, et narko on Kopli venelaste (süstiv varas), karvaste hipide (pesemata karvik kasvatab aknalaual kanepitaime), osside (dressides kiilakas narkopeol) või siis uusrikaste ajudeta laste teema (Viru pubekad kuskil korteriläbul). Ehk siis narko on nii out kui veel olla saab, sest keegi ei taha neisse seltskondadesse kuuluda. Ka need, kes on midagi proovinud, ütlevad, et kasutu värk - mitte midagi huvitavat ei juhtu, ainult magada ei saa, kuigi uni on. No see seisund on minu jaoks teada-tuntud ebameeldiv kogemus, mida küll vabatahtlikult ei tekitaks.
Suitsetamine ja joomine on normaalne. Kuigi viimasel ajal hakkab ka esimese maine alla käima, sest enamik puberteedieas suitsetanuid on selle maha jätnud ja suitsetamine seondub samuti täistossatud köögiga kuskil magalarajooni korteris ehk siis vaesusega. Meil, depressiivsel põhjamaal on ikka joomine au sees, ülejäänud pingete maandamise viisidega tegelevad "mingid imelikud". Eks see ole pigem hea vist.
Ega ma ei usugi, et keegi nüüd suurel häälel teataks, et narko on "jumala normaalne värk". Kanepi legaliseerimist pooldavad ju ainult rulapioneerid reidi foorumist. Grunge suri sama ruttu kui sündis. Inimesed on tsiviliseeritumaks muutunud - isegi maapiirkondades ei osteta enam nii palju salaviina. Igal parmul on raha, et poest riigiviin või kaheliitrine Turbo Diesel kätte saada.

Reede, september 07, 2007

"Grõu app, raisk!"*

Tegelikult ei näinud ma seda filmi päris algusest, mis pidavat filmivaatamise iseenesest absoluutselt mõttetuks tegema. (See idee pärineb vist Kenderi „Check Out“ist ja ma olen sellega üldiselt nõus). Sellest hoolimata kavatsen sõna võtta.
Mõned filmid ja raamatud on sellised, mida loed või vaatad ja mis ajavad sind vihale, sa loed või vaatad edasi ja loodad, et tegelased su viha mõistavad ja mõistlikumalt käituma hakkavad, aga ei. Sellesse kasti panen mina näiteks Tolstoi „Anna Karenina“ (no mismoodi üks inimene tahab midagi nii väga ja kui kätte saab, siis tunneb endal ainult süüd!) ja Elizabeth Wurtzeli autobiograafilisel bestselleril põhineva filmi „Prozaci põlvkond“. Viga võib olla ka minus – tegelased on minu maailmapildist niivõrd erinevad, et ma ei suuda neid ja nende motiive lihtsalt mõista.
„Prozaci põlvkonna“ ekraniseeringuga ei olevat aga ka raamatu autor rahul olnud ning raamatut pole mina jälle lugenud. IMDB väitel ei olevat raamatu tegelaskuju selline „wining bitch“ nagu teda filmis näidatakse vaid vaevles tõelise depressiooni käes. Filmi peategelane on tõepoolest nii vastikuks tehtud, et kaastunnet tunda on väga keeruline.
Minule sobib tegelikult see viriseva ärahellitatud teismelise versioon isegi rohkem, just nö Prozaci põlvkonna esindajana. Jah, depressioon on haigus, kuid siiski tundub mulle, et paljudele ikkagi ka moehaigus. „Mõtle kui enda laps selline väänkael on!“ kostis filmi ajal mu kõrval istunud mees. Ma siis vastasin, et just täpselt seesugune ma nii 16-aastaselt olingi. Pidasin ennast maailma nabaks, ei suutnud uskuda, et ka vanematel on oma elu ja tunded ning süüdistasin kõigis hädades teisi. Aga ma olin siis 16 mitte kahekümnendais nagu loo peategelane. Praegune nö Prozaci põlvkond paistab just selles vanuses olevat – tean ka meie omal maal inimesi, kes ülikoolis käies muudmoodi elada ei oska kui antidepressante suust sisse ajades. Mismoodi elada kui sess on raske ja kutt jätab maha?
„Kõik on kinni eneseanalüüsis“ ütles kord üks mitte eriti sümpaatne inimene, kuid selles oli tal õigus. Istu maha ja mõtle natuke, kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul paistab. Kas kõik teised teevad sulle meelega liiga või oleks aeg ka ise millegi eest vastutada. Tegelikult on kahekümnendais depressioonis olemine täielik luksus – las vanemad hoolitsevad, mina olen ju haige ja eluga puntras ning selle kõige põhjus on just neis samades vanemates, kes minust kunagi hoolinud ei ole. Ja siis? Kui su isa jättiski su lapsena maha ning ema leidis endale uue vastiku mehe, kellele ta sinust rohkem tähelepanu pööras – see oli nende elu, mis ka elada tahtis. Oled sa kindel, et sa ise paremini elada oskad?
Miks siis tänapäeva noor inimene enam iseseisva eluga toime ei tule? Ehk on nõudmised liiga suureks läinud või hoopis vastupidi ei taheta loobuda vanematekodu kaitsvast tiivast? Mina ei tea. Aga siiski arvan ma, et antidepressant ei ole alati see kõige õigem lahendus, pigem on ta see kõige kergem.

* Toe Tag "Nii hea on olla noor"

Raha sulle, kurgid mulle

Juhtusin eile Postimehest ühte artiklit lugema. Kokkuvõttes räägitakse seal netikaubandusest ja täpsemalt just käest-kätte müügist, mida erinevates foorumites harrastatakse. Kõik väga tore, kuid hämmastama pani mind see, et terve artikli jooksul ei teki kusagil küsimust sellest, et need asjad võiksid ka varastatud olla. Ohuna tuuakse välja vaid see, et keegi võib petta ja kaupu mitte saata. Absoluutselt ei rahulda mind ühe sellise müügifoorumi omaniku seletus: «Naistele ikka meeldivad uued asjad – käivad kleidiga korra peol ära, siis on teised selle ära näinud ning käes aeg kleit maha müüa»;«Enamik naisi ei jõua iga nädal uusi riideid osta, korralikke ja paar korda kantud moeriideid poole hinnaga tahaks aga igaüks. Suurem osa ostjaid-müüjaid müüvadki oma vähe kantud või hoopis uusi asju, mis on kunagi ostetud, aga ei sobi selga.» No ma ei tea. Kui tihti ostate teie asju, mille korra selga panete või siis hoopis selliseid, mis koju viies üldse selga ei passi? Võib-olla olen mina ajast maha jäänud, kuid pigem tundub selline teguviis omane välismaa staaridele ja üksikutele "tõelistele tibidele". OK, selle üle võib veel vaielda, kuid suurem tõend sellest, et ilusatele varastatud asjadele on hea järelturg olemas, on ühe minu jaoks usaldusväärse inimese kogemus, kes pikka aega kaubanduses töötas. Tavainimene ei pidavat ette kujutamagi kui palju poodidest tegelikult varastatakse. Ei ole nii, et nädalas korra üks särk läheb. Täiesti igapäevane pidi olema see, et poodi astub ilus, hoolitsetud ja kallilt riides neiu ning pärast on riiulist püksipaar või kampsun läinud. Tundsin ka ise kord ühte tüdrukut, kelle kaudu sai esitada tellimusele ühele teisele tüdrukule, kes siis sulle tellimuse alusel kalli ripsmetuši või lauvärvi tõi. Aga Eestis ongi ku kõik asjad nii mõttetult kallid, miks siis mitte varastada, eks? Kahjuks võetakse see varastatud kraami maksumus enamasti õnnetute müüjate palgast maha ning neid, kes juurdehindluse pealt tegelikult teenivad, see küll ei karista. Mismoodi varastatakse kui kõikjal on turvaväravad ja müüja kõnnib butiigis enamuse ajast sul kannul? Kui seda teaks, siis vist nii palju ei varastataks kah. Inimene on ju uskumatult leidlik ning mõnele teise ringi ostjale ei lähe võib-olla kordagi, et teksastel väike auguke küljes - vahet pole, ikkagi Armani ja odavalt saadud.
Inimesed ei usu, kui pole ise kokku puutunud, nentis eilse kirjutise peale ka see kaubanduses töötanud isik. Ostjate lihtsameelsus on aga piiritu. Meenub lugu ühest noormehest, kes temalt tänaval teed küsinud "Itaalia ärimehelt" autos paar "originaal" Armani nahktagi ostis. On siis inimeste ahnus ja lootus midagi odavalt saada nii suured, et loogiline mõtlemine üldse kaob?
"Isegi" mustlase käest võib niimoodi petta saada - üks mu tuttav ostis kord parkimisplatsil ringi tuianud mustlaselt kotitäie "ilusaid riideid kallile naisele". Noh, pärast tuli muidugi välja, et enam-vähem ilusad riided olid vaid pealpool ning allpool leidus ainult augulisi kaltse. Tema vabanduseks oli vähemalt pohmellis pea...