Reede, jaanuar 28, 2011

Sugu ei lase inimene olla

Eile kirjutas Indigoaalane diskrimineerimisjuhtumistest oma tutvusringkonnas, päris šokeeriv lugemine, poleks uskunud, et sellist jama tõepoolest nii palju ette tuleb. Kust tulevad inimestele sellised ideed, et naised on kuidagi alaväärsemad kui mehed? Postituse kommentaarides hakati kohe arutama, et keda siis ikkagi rohkem ahistatakse, mehi või naisi. Kas naised on ise jobud või on mehed veel hullemad? Kas see on normaalne, et sellised teemad üldse tekivad? Mu meelest ei ole. Mu meelest ei ole normaalne tõmbata mingit punast linti kahe soo vahele ja hakata siis üldistama - eks see diskrimineerimine tule ju ka sellest, et kellegi meelest on normaalne kasutada soostereotüüpe.
Siis kirjutas Daki sellest, milline on meeste silmis ideaalne naine, seda siis ühe uurimuse kohaselt (küsitleti muide 3000 poissmeest - ehk siis selliseid, kes võib-olla ühtegi naist päris lähedalt näinud ei olegi). Ok, ma mõistan, et see konkreetne artikkel oli suures osas huumor aga vaatasin seejärel natuke Postimehe naisteküljel ringi ja ega eriti naerma ei ajanud. Leidsin terve hunniku pealkirju, kus rõhutatakse meeste ja naiste erinevust - et miks küll mehed on sellised ja naised sellised. Lisaks veel mõned artiklid teemal milline õige suhe peaks olema ja milline mitte - otse loomulikult on ju olemas standardid, millele kõik inimesed vastama peaksid. Aga inimesed loevad sellist jama ja siis küsivadki Perekoolis ja Buduaari foorumis, et miks kõik mehed on sead.
Mulle tundub, et see kange himu erinevusi paika panna sillutab kenasti teed nii soolisele diskrimineerimisele kui ka rassismile ja muudele teistsuguste-foobiatele. Inimesed ju üldjuhul ei salli endast erinevaid. Ajakirjanikul on muidugi lihtne panna intrigeerivat pealkirja a la "meestele meeldivad pikajuukselised naised" või "naised on tundelisemad kui mehed". Mis on nende artiklite uudisväärtus? Null mu meelest - milleks üldse raisata aega sellise jama tootmiseks? Miks peab naistele suunatud ajakirjandus sellistest "tarkuseteradest" kubisema? Üldiselt on see ju samasugune jama nagu horoskoobid: "Lõvidel on täna soodne päev tööl". Kõik saavad ju aru, et ilmselt ikka kõigil ei ole nagu ei ole ka loogiline, et kõik naised või mehed on ühe vitsaga löödud. Horoskoopide naeruväärsusest on praeguseks enamik inimesi aru saanud.

Kolmapäev, jaanuar 26, 2011

Koolis on vahva*

Ma läksin nimelt kooli. Ennast kirja panin juba ammu aga kuni viimase hetkeni oli see minek küsimärgi all, sest esiteks on kõik haiged ja kuna kool toimub keset päeva, siis pole ka last kuhugi jätta kui ta lastehoidu minna ei saa. No see probleem lahenes vähemalt esimeseks loenguks. Teine probleem on lumi ja katustel inimesi ähvardavad purikad - minnes pidin niikuinii taksot kasutama aga tulles jäin ime läbi ellu.
Mida ma õpin siis? Eesti keelt õpin - kuna mind häirivad teiste ortograafilised fopaad, siis tahaks ka enda keeleoskust lihvida, ei tahaks olla see katel, kes pada sõimab. Tegelikult ei ole ma kindel, kas see kursus mind eriti aidata saab, sest tunnen, et suurem osa minu hädadest peitub pigem stiilis kui ortograafias. Keelevaist on mul kaasasündinud ja grammatilisi vigu ma eriti ei tee, samuti ei aita mind reeglid, sest näiteks vältevaheldust ma tavaliselt ei taju (koolis kunagi väideti, et see on mul geenidega kaasatulnud Põhja-Eesti mõju...). Suure ja väikese algustähe reeglid on minu kooliajaga võrreldes siiski muutunud ja ka komadest tahaks rohkem teada.
Esimene loeng oli minu jaoks kerge, mõned auditooriumist esitatud küsimused panid mu isegi silmi pööritama ja targutada sain ka, sest õpetajal oli juhendis üks viga. Ok, ma poleks targutanud kui oleks teadnud, et see 100% näpukas on. Peale tundi kuulsin õpetajat kartvat, et ta meid kohe esimese loenguga ära oli hirmutanud. Mind ei hirmutanud, mõtlesin ainult, kui palju sellest reeglite õpetamisest ka kasu on. Ma ikka kahtlustan, et suurim tegur keeleoskuse juures on kaasa sündinud keelevaist - õpi kasvõi kõik reeglid pähe, ilusat ja ladusat teksti on ilma selleta ikkagi üliraske luua. Sedasama "ilusat keelt" on raske ka keelevaistuga inimesel õppida. Kui ma seda blogi kirjutan, on mul enamasti alati kiire - trükkimisel ununenud tähed näed veel ära aga stiilivead kargavad alles mitmendal lugemisel silma ja siis on ikka häbi küll. Kuidas seda parandada, ei teagi. Oma vigu on ju üldse raskem avastada kui teiste omi.
Kas see, kes teeb kirjavigu on loll? Võin raudselt öelda, et vigadega kirjutatud tekst jätab mulle inimesest negatiivse mulje. Rents kunagi kirjutas neist Perekooli mammadest, kes teisi kangesti õpetavad, ise ei suuda ühtegi "keerulisemat" sõna õigesti kirjutada - et mida on sellistel oma lastele edasi anda. Ei saa salata, et ma mõtlen täpselt samamoodi - üks samm eugeenika pooldamiseni? Samas ma tean inimest, kes on tore, empaatiline ja jagab maailma asju, kuid ei suuda sõnu õigesti kirjutada - on düsgraaf. Ma olen ta üle naernud, teda õpetada püüdnud aga millestki ei ole kasu, ta lihtsalt ei saa. Sealjuures ta muidugi ei kipu kirjutama ka ja vabandab oma pahe pärast ette ja taha. Need Perekooli ja muud "tarkpead" üritavad end tavaliselt hoopis õigustada. Minu jaoks on see vahe vist siin.
Igatahes oli koolis tore olla. Mulle meeldib õppida. Ilmselt sellepärast, et ma saan sellega hakkama. Ma tahaksin osata keelt hästi ja õppida kirjandust ning hiljem töötada näiteks keeletoimetajana. Miks ma küll õigel ajal selle peale ei tulnud?

Pildiga seoses, ei ma ei tee valimispropagandat, ma pole isegi IRL-i valija aga eile tõi üks külmetav tütarlaps mulle allkirja vastu IRL-i küsitluse kingituse ära (ei ole saamahimuline, mulle kohe meeldib igasugu küsitlustele vastata). Õudne, ma veidi kiikasin seda allkirjade paberit - üksnes meie tänavas oli tal veel mitukümmend korterit läbi käia. Ei, propagandat ei tehta, nii et võib lahkelt uksest sisse lasta. Poekott on õnneks kasutatav asi, kõlbab ka lihuniku põlleks lapsele.

* Onu Bellal oli sellenimeline laul

Esmaspäev, jaanuar 24, 2011

Läheks siit hädaorust ära?

Haige olemine nüristab. Uimerdakski päev läbi pidžaamas ringi, unustaks söömise ja pesemise ning mängiks peavaluni mingit arulagedat Facebooki mängu (need igasugu maailmade ehitamise mängud on minu jaoks siiski liig mis liig, proovisin MallWorldi - kus on põnevus? kus on väljakutsed? muudkui ehi ennast ja oma sülekoera ning pea butiiki. Ilmselt on see mingi inimtüüpide teema jälle - minu jaoks on huvitavad nö tetrise tüüpi mängud nagu Bejeweled Blitz, kus on võimalus vilumusega oma skoori kasvatada. Aga see on juba teine teema...)
Igatahes alates lapse lastehoidu minekust septembrikuus oleme (ja ma ei räägi siin ninnu-nännu "meil tuli esimene hammas" või "meie kakame juba potti"-stiilis meietamisest vaid ma mõtlengi mitmust) juba kuuendat satsi haiged. Viimati oli ju aastavahetus kui ma oma ärakraabitud ninaalust siin demonstreerisin, praegu on suht sama teema. Niisiis tulevad üha enam pähe mõtted, et tuleks juba ometi kevad, või veel parem suvi, sest äkki siis ei ole enam neid viirusi nii palju. Ja mõelda vaid kui me elaksime kusagil normaalsema kliimaga paigas siis ei peaks üldse tatist nina ja valutavat kurku kannatama. Tegelikult küll räägitakse, et viirused ründavad inimesi üle maailma kliimast hoolimata (ma mõtlen siis nö külmetusviirusi, mitte HIV-d, selle ülemaailmsest levikust olen ma muidugi teadlik) aga ikka tundub, et pigem käivad niiskus ja tatt koos kui päike, liiv ja kõripõletik.
Seoses selle "igal pool on parem kui siin"- teemaga on viimasel ajal ajakirjanduses päris palju artikleid ilmunud. Ok, täna ilmus artikkel, mis kirjutas, et Lätis on veel hullem kui meil. Enamik selleteemalistest kirjutistest aga nendib vaid, et inimesed lähevad siit ära parema elu peale ega taha enam tagasi tulla. Eks ta ole, olen ise ka Facebookist vanu tuttavaid otsides ikka väga tihti avastanud, et nende praeguseks elukohaks on märgitud mõni välisriik. Ses mõttes kirjutas Jüri Pino hoopis julgema ja asja teise külje pealt vaatava arvamuse, mis ilmus ka Postimehes.
Mulle sai juba lapsena selgeks, et põhimõtteliselt hävitasid kommunistid kõik normaalsed inimesed ära, nii Eestis kui ka Venemaal. Osa õnnelikke pääses põgenema ja neist said väliseestlased. Kui Eesti taasiseseisvus olin ma rõõmus, et nüüd tulevad need targad ja andekad väliseestlased meile tagasi ja Eesti elu läheb kõvasti paremaks. No mõni üksik tuli ka. See oli mulle tollal täielik pettumus, et miks nad siis nüüd ometi suurte karjadena, laevade ja lennukitega kodumaale tagasi ei tule? Siis ma veel nii kaugele ei osanud mõelda, et inimestel on ju selle aja peale välismaal oma kodud rajatud, tööd leitud ja seda kõike maha jätta on päris keeruline. Igatahes olin ma täiskasvanute juttudest niimoodi aru saanud, et kui targad maha löödi või nad ära läksid, siis siia jäid järelikult need teised. No eks sellepärast ka need venelased nii vastikud olid, et kõik head ja targad venelased tapeti ära. Meid ja mitmeid teisi lohutas veidi teadmine, et keegi meie lähedastest oli vangilaagris istunud - seega intelligent, kes imeläbi pääses.
Eks tänapäeval on ka vahepeal selline tunne - talendid on kõik välismaal, need kes siia jäävad ei ole eriti ambitsioonikad. Mu kunagine rootslasest ülemus küsis kord päris siiralt, et miks ma Eestis elan, miks ma ära pole läinud. Ma ei osanud muud vastata, et see on mu kodumaa ju - kodu, pere ja sõbrad on siin. Ta vaatas mind kuidagi imelikult seepeale, ilmselt kui ambitsioonitut. Eks ma olengi selline memmekas - isegi Tallinnas ei saanud elatud, hirmus koduigatsus oli. Kui oskaks kiiresti seltskonda sulanduda ei oleks ilmselt probleemiks kusagil elada, hea kliima ja normaalsed elamistingimused oleksid veel plussiks. Mis mind siis kodumaale tagasi tooks? Kardetavasti mitte miski.
Eestlastesuguseid rahvaid, kelle kodumaad pole õnnistatud just parima kliimaga ja kus ka majanduslik olukord pole just viie rikkaima riigi vääriline, on maailmas küll ja küll. Miks nad siis kõik minema ei lähe? Paremat kohta otsima? Harjumusest vist ja eks räägib ju iga muinasjutt sellest, kuidas sa maailmast õnne ei leia, sest see asub su enda kodus su silme all või südames. Aga ega seda ju keegi enne usu kui on pool maailma läbi käinud.

Kolmapäev, jaanuar 19, 2011

Räägime räpist

Üldiselt ma enam eriti palju musta muusikat ei kuula kui vanasti, kui ma veel kindel ei olnud, mis mulle tegelikult meeldib. Eesti hip-hopi ma näiteks enam eriti kuulata ei suuda, samuti on ära tüüdanud see 50Cendiga alguse saanud "Money&Bitches" muusika, kus pole oluline muu kui oma papirulli õhku loopimine tibide võdisevate tagumentide taustal. Tegelikult on just sellest "kultuurist" pärit ka Lil' Wayne, kelle punt kannab ju lausa nime Young Money - millegi nii mageda peale annab ikka tulla, samas Lil' Wayne'i eelmine nn rokiplaat "Rebirth" oli mu meelest väga äge. Lil' Wayne on siis selline meie Nõia-Intsu masti pealaest jalatallani tätoveeritud tüüp, kelle avastas Birdman (Cash Money Recordsi üks asutajaliigetest - ehk siis saab küll mõelda välja veel nõmedama nime kui Young Money...), kes oli mu meelest üks esimesi vendi, kes hakkas lugudes kaja-efekti kasutama. Igatahes Lil' Wayne mulle meeldib - erinevalt Nõia-Intsust on ta välimus äge, selline nunnu ropu suuga poiss. Aga tema uus plaat "I Ain't Human Being" on täielik jama - paar lisalugu parandavad veidi üldmuljet aga issand jumal, mis vingumine see ülejäänu on?
Ühel plaadi heal lool on kaastegev ka preili Nicki Minaj, kes samuti kuulub Young Money grupi koosseisu aga andis ka ise hiljuti albumi "Pink Friday" välja. Ja vot see on alles hea plaat! Nicki jäi mulle kohe esimesel korral mingis koostöö-videos silma - ta näeb lihtsalt nii efektne välja. Nagu plaadi nimi ütleb, armastab tüdruk roosat, käib nuku moodi riides ja kannab kaelas Barbie kaelakeed. Ja ta ei ole mingi tibi vaid ääretult geniaalse miimikaga ja hea näitlejameisterlikkusega tegelane. Ega ma ei oska seda eriti kirjeldada aga igatahes on ta huvitavam tüdruk kui mõni muu räpieit või popipiiga Rihanna. Selline Missy Ellioti stiili koomik.

Siin siis üks lugu Lil' Wayne´i eelmise plaadi pealt, kus kaasategev Nicki Minaj ja videos töllerdab ka Birdman.

Teisipäev, jaanuar 18, 2011

Normaalne inimene õudukaid ei vaata*

Ma ei mäletagi enam mitmes kokkusattumus see nüüd järjest on, kõige naljakam oli see minu botoxisüstimise teema ja Anna-Maria Galojani huulteteema ühtimine, aga igatahes mõtlesin ma eile õudusfilmidest ja hommikul arvutisse logides leidsin eest samateemalise postituse üksiku uitaja blogist :)
Ma olen kohanud päris mitut inimest, kes väidavad, et nad muid filme ei vaatagi kui ainult õudukaid. Stiilis "kõik, mida ma ei mõista, on halb" võiksin öelda, et ega sellised inimesed normaalsed küll olla ei saa ja muidugi ei saa salata, et küsimus "mis sul viga on?" on mulle siiski ka pähe karanud. Tegelikult tahaks ma aga mõista, mis võlu saab olla rõvedatel slasheritel? Ma ei mõtle siinkohal ei klassikalisi õudukaid a la "Omen" või "Linnud" ega ka Tarantino-stiilis tapafilme vaid neid uuema aja üllitisi a la "Saag" ja "Hostel". Ma mõtlen siis psühhopaatide poolt piinatavate inimeste suures plaanis näitamist, soolikaid ja verd.
Mina olen muidugi erakordselt nõrga närvikavaga ja tundlik inimene aga ma ei saa absoluutselt aru, kuidas on üldse võimalikki selliseid asju vaadata. Päriselt ka ei saa. Ma ei vaatakse selliseid asju mitte mingi hinna eest, sest on juhtunud, et olen kogemata mingeid leebemaid õudusi näinud ega saa selle tõttu öid magada. Kunagi käisin kinos vaatamas filmi "Purpurjõed", mis ideeliselt on tegelikult kriminaalthriller, aga seal oli üks koht, kus uks tõmmati lahti ja seal taga oli verine tuba rüvetatud laibaga ja see koht kummitas mind ikka nädalaid. Ma isegi ei oska öelda, miks mõni asi on õudne ja teine, suht võrdne asi ei ole. Tundub, et asi on selles, kuidas mu enda aju seda situatsiooni lahkama hakkab - kas see oli midagi jaburat või siis midagi, mis oleks ka päriselt võinud juhtuda vms.
Üksik uitaja mainib ka seda, kuidas ta midagi õudset nähes sageli kangestub ja suudab telekas kanalit vahetada alles peale õuduse lõppemist. Ma olen ka midagi sarnast kogenud, et justkui tahaks näha, mis juhtub - niimoodi olen ära vaadanud paar hiina filmi, mis küll otseselt verd ja soolikaid ei näidanud aga olid muidu rõvedad. No see oleks nagu lehest mõrva lugemine, et tahad detaile teada ja ohid siis, et "issand kui jube!". Mu meelest on see jäle joon inimeses, vähemalt mina üritan seda küll enda puhul alla suruda - et kui keegi räägib mingist rõvedast filmist, siis ma ei jookse koju seda vaatama.
Minu meelest oli vanemates õudukates nii, et õudus seisnes selles, et mingi koll ajas kedagi taga ja noh, mõned ta sai kätte ka, aga seda täpselt, mis nendega juhtus ei näidatud. Nüüd on aga põhirõhk sellel, et näidata, mida see koll nende inimestega täpselt tegi. Ilmselt on see silmakirjalik aga ma võin vaadata 10 inimese automaadist mahalaskmist, kuid ei ole võimeline vaatama ühe inimese noaga lõikumist. Samast asjast lugema olen võimeline aga ma teen seda just nimelt selle õuduskangestuse mõjul, et näha mis edasi saab vms.
Eks see ole silmakirjalik ka kiruda filme, mida ise näinud ei ole aga ega keegi ei suudaks mind veenda, et slasherit vaadates kuidagi positiivse elamuse võiks saada. Või mis elamust sealt otsitakse?
Ahjaa, ajendiks oli ka see, et ühes telekavas oli märkega "soovitame vaadata" märgistatud film "Julmad mängud". Et jube hästi välja mängitud sadistlikkus?
Mida head näitab see, kui inimene suudab külma kõhuga selliseid filme vaadata?

*pealkiri on provotseeriv, mitte minu arvamus. Ma lihtsalt tahaks teada, miks?

Neljapäev, jaanuar 13, 2011

Väga hea film - "Üks mu sõber"

Eile käisin vaatamas Mart Kivastiku filmi "Üks mu sõber". Kinosaal oli välja müüdud - huvitav, miks seda üldse väiksemat tüüpi saalis näidati kui huvi nii suur on? Publik oli veidi erinev tavalisest - keskmine vanus oli kindlasti kõrgem ja ühtegi popkorni sööjat ei jäänud silma.
Filmiga jäin väga rahule. Oli selline ilus ja südamlik film, mis ajas kohati nutma ja kohati naerma. Ükski näitlejatöö piinlikkust ei tekitanud - mängis ju "suurte" näitlejate kõrval ka mitu mittenäitlejat. Pildid olid ka väga ilusad! Ja harva kui mõnest filmist tõeliselt hea tsitaadi leiad - minu jaoks oli see mõte inimestest ja sipelgatest: kuidas me pudinad muud teha ei oska kui pesa ehitada, okas okka haaval tassime endale pessa ja loodame, et... ei me ei looda, et hästi läheb, me loodame, et midagi päris hullu ei juhtu...Selline hästi armas film oligi. Inimestest, kes peavad elu "üllatustega" kuidagi toime tulema. Elu on ikkagi ilus, mis sest, et vahel on tunne, et "karu on ära kadunud"!
Olevat Tartu film. Mina põlise tartlasena kõiki kohti näiteks ära ei tundnud - seda peategelase elukohta näiteks. Saalis tekkis sumin ka baari peale, et "mis baar see veel on?". Ega ma poleks vist ka teadnud, aga ühest arvustusest lugesin, et tegemist on "Sodiaagiga". Häbi tunnistada, et töötasin selle kõrval mitu aastat aga sisse astusin vaid ühe korra ja rasvahaisu tõttu tulin otsapidi tagasi. Aga kolleegi jutu järgi pakuti seal näiteks ükskord sõbrapäeval tasuta Jägermeistrit ja tühja klaasi oldi varmad ka uuesti täitma :) Muidu ma ei ütleks, et Tartu seal kuidagi eriti esinduslik oleks olnud - lihtsalt veidi teistsugune keskkond tavapärase pealinna asemel. Võib-olla mittetartlane tajub seda paremini.
Eesti filmi kohta oli tegemist tugeva looga - sellisega, kus korralik puänt ka lõpus, sest tavaliselt jäetakse meie filmides lõpp sageli lahtiseks, et mõtle nüüd ise, mis oleks võinud saada. Kuigi film ei olnud mingi action, siis igav ikkagi ei hakanud, sest kõik dialoogid olid läbi mõeldud, ei olnud mingit suvalist argielu üle pobisemist. Selliseid filme võiks rohkem olla. Et ei punnitataks kangesti suurt kunsti teha või siis kangesti rahvast naerma ajada - tuleb palju loomulikumalt välja.
Triviat ka :) See kassapidaja-tädi on tegelikult päriselt ka kassapidaja, Rimis vist ja ta on mind päris mitu korda teenindanud. Selline huvitav tüüp, kes jääb meelde.
Ja ma poleks elu sees ilma tiitreid lugemata ära arvanud, kes mängis peategelase haiget naist!
Ning ma ei kiida filmi sellepärast, et ükskord sai režissöörihärraga emakeeleklassis illegaalselt suitsu tõmmatud - tuli välja, et tema lõpetas keskkooli samal aastal kui mina sündisin :)

Kolmapäev, jaanuar 12, 2011

Kellel on õigus kurta?

Lugesin just Nirti raamatu läbi - hea raamat oli, selline, millest aru saad, aga mis sind ka mõtlema paneb. Mina hakkasin mõtlema sellele, kui palju me oma muredes üldse tajume, millist elu teised inimesed elama peavad. Eks saab ju ka joodikutest vanemate lapsele võrdluseks tuua Aafrika neegrilapsi, kelle jaoks on näljasurm reaalne ja kes iial kooli minna ei saa - et mis sina kaebled, päris ära ju ei surnud ning sul on vähemalt mingit lootust oma olukorrale abi leida. Vähe on neid, kes oma elu ja koduga täiesti rahul on - kas pole siis nö korralikest kodudest pärit lapsed kordi kuulma pidanud, et sina peaksid rahul olema, sest su vanemad ei joo, söödavad sind ja kindel katus on pea kohal. Aga ilmselt pole ükski laps end sellest lohutatuna tundnud.
Mina pean häbiga tunnistama, et kadestasin pubekaes oma sõbrannat, kelle ema oli selline, kes meile alakatele alkoholi ostis ega küsinud kui tütar öösiti koju ei tulnud. Jube lahe ema sul! Hiljem tunnistas sama tüdruk mulle, et on mitu korda end suurest häbist joodikust ema pärast tappa tahtnud ja ma peaksin olema õnnelik, et mu vanemad minust hoolivad.
Mina olin väiksest peale tubli tüdruk - õppisin varakult lugema, koolis sain viisi, tulevikus ootas ülikool ja abielu mõne kursavennaga (oi ma mäletan, kuidas hiljem istusime ühe nö pättsõbrannaga kaubamaja kõrval ja kui mõni tekliga vinninägu mööda kõndis, siis sõbranna aasis, et näe sinu tulevane läheb...). Ühel hektel sain aga aru, et sellised väikesed tublid tüdrukud ei meeldi mitte kellelegi ja kõik tähtsam elus on omada sõpru. Ei, mind ei kiusatud koolis - lihtsalt mitte keegi ei pidanud mind cooliks. Ja see oli kohutav probleem - mitu korda hullem kui teiste võib-olla tühjad kõhud, joodikutest isad ning kahe eest saadud keretäis. Ma pidin iga hinna eest tõestama, et ma olen nagu nemad - mitte mingi priviligeeritud heast perest pärit tark tüdruk. Ja otse loomulikult olid mul enda arust kõige hullemad vanemad, kes mul oma käskude ja keeldudega seltskonda sulanduda ei lasknud. Ma ei tulnud isegi selle peale, et keegi võiks minu peale kade olla. Kord oli "oht", et pean minema Inglismaale elama ja õppima - nutsin raevust, et ma ei leia nii endale iialgi sõpru, teised pööritasid silmi ja ütlesid, et nad teeksid kõik võimaluse eest välismaale saada. Ühel jõuluaegsel reisil Londonisse istusin terve päeva vihaselt hotellis, sest ma ei saanud üksi ilma vanemateta koju jääda (ja kuhugi läbule minna või veel parem vanemate äraolekul kodus ise läbu korraldada). Sageli toppisin selga salaja turult ostetud dressid, mida mu vanemad mul iialgi kanda poleks lubanud ning tolgendasin, suits hambus, mööda magalarajoone kujutades ette, et elan seal mõnes ühetoalises korteris. Teistes koolides käivatele "pättsõbrannadele" valetasin, et õpin koolis halvasti ja iga hetk on väljaviskamise oht - kui üks mu sõbrannadest kutsekast välja visati ja me sellest ta emale teatama minnes mõlemad sõimata saime, kaitses sõbranna mind, öeldes, et mina olen tark ja käin keskkoolis - issand kui häbi mul oli...
Ehk siis - võib-olla ma olen tõesti erandlik "proletaarsuse ihaleja" (mu ema sõnad), kuid kahtlustan, et igaüks leiab oma elus midagi, mille üle kaevata. Mõni joodikulaps on ehk praeguseks oma deemonitest üle saanud, samas kui see, kes lapsena sai kõik, mida tahtis, lõigub randmeid ja sööb peoga antidepressante. Oli mul pubekana õigus kurta? Eks mulle ju öeldi, et ei olnud aga oma särk on ikka kõige lähemal ja teiste mured inimestele (eriti lastele) tavaliselt korda ei lähe.

Mis minust sai? No ma sain järele proovida, et elu slummis ei ole tegelikult meelakkumine, läbud viskavad mingil hetkel üle ning haridus on siiski privileeg. Ilmselt soovisid mu vanemad mind kõige selle läbitunnetamisest säästa aga mina lihtsalt pidin kõik omal nahal järele proovima. Nüüd unistan miljonivõidust ja katusekorterist nagu normaalsed inimesed :)

Teisipäev, jaanuar 11, 2011

Raamatutest, vägistamisest ka

Kunagi kooliajal sai loetud H. Hesse "Stepihunti" ja üks selline veidi blondim klassiõde ütles, et "mulle õudselt meeldis see raamat, kuigi ma ei saanud millestki aru." Eks see ole selline tabuteema, et vahel vaatad mõnd kiidetud filmi või loed hinnatud raamatut ja tõepoolest, ei saa mitte muhvigi aru. Avalikult seda tavaliselt välja öelda ei julge, sest kuidagi häbi on - kuidas mina üksi siis nii loll olen kui kõik teised kiidavad? Ma olen selline julge loll ja ütlen, et näiteks "Püha Tõnu kiusamine" oli mu meelest ka ääretult hea film. Mingi hetkeni olin ma kindel, et saan kõigest aru ja siis saabus mingi koht, millest alates mõistsin, et tegelikult ei saanud ma ikka mitte millestki aru. Selle filmi puhul on selge ka, miks ma millestki aru ei saanud, tegemist olevat olnud paljuski viidetega erinevatele filmikunsti šedöövritele ja mina filmivõhikuna neid ei tunne. Mingi tasand filmist jääb mõistmata, kuid ma ei arva, et see veel filmi minu jaoks mõttetuks oleks teinud - filmipildid olid ääretult võimsad ja mõjuvad, vinge film oli, kuigi ma mitte millestki aru ei saanud...blondi sõnadega.
Kuna ma objektiivsetel põhjustel millestki aru ei saanud, siis oli see minu jaoks ok. Rohkem häirib mind sama asi raamatute juures, eriti nende, mis nö laiatarbekaubaks mõeldud. "Püha Tõnu kiusamine" ju pole see laiatarbekaup, mu meelest. Ma ei taha nüüd öelda, et nö "raamatud edasijõudnutele"-"tõeline kirjandus" peaks olema selline, et iga mats aru ei saaks. Minu meelest üritatakse meil sageli väita, et üks asi on kriitikute hinnatud kirjandus ja teine see, mida pööbel loeb. No vaadake või Postimehe aasta kirjanduse tippe võrdluses mõne raamatumüügi topiga, sama lugu muusikaga ka. Ok - Barbara Cartland on ehk jah nö "rämpskirjandus" ega kannata Krossiga võrdlust, aga minu meelest tehakse liiga sellele nö hallile alale, mida tõeliste tippude ja ajaviitepahna vahel laiutab. Kas on tõesti nii, et kui raamat ilmub Loomingu Raamatukogu alt on ta parem kui mõne "kommerts" kirjastuse alt ilmunu? Tahes-tahtmatult oleme mõjutatatud reklaamist ja reklaam soosib tõesti rohkem kommertsi - eks ma püüan neid väärtraamatuid ka rohkem omal käel avastada - sari "Moodne aeg" on näiteks väga hea.
Igatahes, raputan endale veel tuhka pähe, lugesin läbi igal pool müügitabelites laiutava Mihkel Raua "Sinine on sinu taevas" ega saanud mitte midagi aru. Ei jooksnud see jutt mul lõpus kõik ühte kanalisse kokku - mis roll seal osadel tegelastel oli, jäigi lõpuni arusaamatuks. Küsisin sõbranna käest ka, kuidas tema sellest aru sai, selgus, et tema oli selle juba ära unustada jõudnud. Ei kõla nagu eriti väärtuslik raamat mu meelest. Ainus, mis raamatust meelde jäi, oli vägistamine. Kui teile vägistamine ei meeldi (mulle ei meeldi - koledatest raamatutest, siis parem ärge lugege Kaur Kenderi uut "Comebacki" - vägistatakse nii tööstusliku kuumaõhupuhuriga (oli vist nii?) kui kuuma ahjuroobiga. Kenderi vägivald on aga samasugune kunstlik nagu Tarantino oma - tavainimene sureks tema peksukoguste peale kohe maha, narko-, alko- ja ravimidoosid tapaksid ka kõvema mehe - või on asi jälle selles, et olen antud teemas asjatundmatu? Äkki on see kõik väga realistlik ja ma olen raamatust hoopis valesti aru saanud? Kender mängib tumedate tungidega - Karl on üks jäle värdjas aga kui veel jäledam värdjas Karli randmeidpidi kirjutuslaua külge naelutab, hakkab tast raisast kahju. Miks loeb üks enam-vähem normaalne naisterahvas Kenderit (selle üle on päriselus imestatud küll)? Minu ja Kenderi "tutvumine" on tegelikult üks päris huvitav lugu:

Kunagi ammu-ammu tahtsin astuda tollasesse Pedasse reklaami õppima, Priimägi ise intervjueeris mind. Pidime ühe reklaami kah enne valmis treima. Intervjuul küsib Priimägi järsku väga kavala näoga, et mida ma Kenderi "Yuppiejumalast" arvan - tunnistan puna palgeil, et pole kahjuks lugenud. Intervjuuvoorust edasi ma ei pääsenud aga läksin koju ja võtsin selle "Yuppiejumala" programmi. Loen ja järsku tuleb ette minu enda kirjutatud reklaam! See koht, kus peategelane seisab aknal, vihma hakkab kohe sadama ja ta mõtleb sellest, miks öeldakse, et reklaamide ajal peaks minema kööki võileibu tegema. Täielik deja vu! Ausõna, ma ei kirjutanud seda sealt maha, ma ei olnud seda enne oma silmaga näinud ka! Ime siis, et Priimägi muheles...Võeh, plagiaat.

Igatahes, mida ma tahtsin öelda, oli see, et hea raamat võiks minu meelest siiski ka arusaadav öelda, mitte et pead pool omast peast juurde panema, et mingi loogika tekiks. See kõlab nagu ma oleksin väga, väga rumal...

Pühapäev, jaanuar 09, 2011

Tingimusteta armastus

Eelmisest vanemate-laste teemast mõeldes tuli pähe kõnekäänd, mis ütleb, et vanemate armastus laste vastu ja vastupidi on tingimusteta. Ükskõik, mida teine pool ka ei teeks, armastus jääb. Radikaalse näitena sellest on nimetatud ka originaal-"Dawn Of The Dead"-i ühte lõpustseeni, kus zombistunud lapsuke, kellu käes, oma ema hakkima tormab ja ema jookseb lapsele käed avali vastu, sest ikkagi oma laps. Teame ju lugusid sellest, kuidas kodus väärkoheldud lastekodulapsed sinna ikkagi tagasi kipuvad (vähemalt õrnas eas) ja peame kohutavaks Orwelli "1984" tüüpi ühiskonda, kus lapsed võimudele oma vanematest ette kannavad. Tänapäeval on Pavel Morozovid enamasti hukka mõistetud, kuigi Stalini tütre ja Saddami poegade suhtes arvatakse miskipärast, et nemad ei peaks oma vanemaid armastama.
Kas tingimusteta armastusel on siiski mingid piirid? On`s osad inimesed selleks võimetud? Võib ju mõelda, et kui su vanemad olid sinu vastu head, aga muu maailma mõistes kurjategijad, siis ilmelt ei ole sul võimalik neid sügavalt vihata. See armastus lähtub siiski mõistusest ja tunnete analüüsimisest. Aga kas on olemas midagi muud, midagi sügavamat, tõeline tingimusteta poolehoid? Lugedes L.Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" tekkisid minus vastandlikud tunded - esiteks olid Kevini teod nii kohutavad, et ratsionaalselt võttes ei saanud teda armastada, ta oli nii halb, et lugedes võis suisa soovida ta surma (ma ei mäleta enam, kas soovisin...), kuid raamatu lõpp...jah, lõpus sain aru, et see raamat ei saanud teistmoodi (õnnelik lõpp - paha saab karistuse ja ülejäänud elavad õnnelikult) lõppeda. Samas kaldun uskuma, et oleks Kevini ema teistsugune inimene olnud, mitte niipalju ennast analüüsiv ja intelligentne, oleks ilmselt võimalik olnud ka lapsest lahtiütlemine ja igavene vihkamine. On siis tingimusteta armastus minu jaoks kuidagi arukusega seotud? Pigem täiskasvanulikkusega - kui ma suudan mõista, et ma ei valitse teise inimese üle, siis suudan ma teda tingimusteta aktsepteerida, sest ta on nö "minu inimene". See kehtib siis nii vanemate kui laste suhtes. Aga vanemad, kes on oma lapsi julmalt kohelnud? Jah, raamatute järgi on ka sellise üleelamise osaks saanud lastel võimalik oma vanematest mõelda kui õnnetutest, haigetest inimestest ja neile andestada, palju vaeva see nõuab, on iseasi. Tegelikult kukuvad vist vaid üksikud käbid kännust kaugele.

Laupäev, jaanuar 08, 2011

Armasta oma ligimest

Euro tulekuga seoses on ajakirjanduses ilmunud erinevaid kurbi lugusid sellest, kuidas vanainimesed uue rahaga toime ei tule, kursist aru ei saa ja eurokalkulaatorit kasutada ei oska. Sama teema oli ka digiboksi tulekuga ja pensionite kojukande tingimuste muutudes.
Oma naiivsuses ei suuda ma alati mõista, kus on nende õnnetute vanurite lähedased. Hea küll, osa inimesi ongi nii õnnetud, et peavad eluõhtul täiesti üksi olema, kuid sageli tuleb nende kurbade vanurite jutust välja, et lapsed küll on kusagil, kuid oma vanemate vastu nad huvi ei tunne. Ok, pahatihti on vanad inimesed samasugused nagu puberteedid ehk siis kiuslikud ja kanged aga nagu normaalne inimene ei viska oma teismelist seetõttu tänavale, ei ole ju normaalne ka oma vanematega suhteid lõpetada. Pealegi arvan ma, et inimesed ei muutu kiuslikuks üleöö vaid ilmselt on see omadus neis alati olemas olnud. Või makstaksegi niimoodi oma kurjadele vanematele kätte? Kogu elu oled mu kallal tänitanud, kui suureks saan, siis vaata ise kuidas hakkama saad, mina sind ei aita? Puberteedieas on ilmselt päris palju neid, kes oma vanematest nõnda mõtlevad aga päriselt niimoodi käituda? Ma olen alati arvanud, et mina olen kange mutt aga mu elus ei ole ühtegi niimoodi lõppenud suhet, et ma enam inimesega absoluutselt ei suhtle ja räägin temast seljataga halba. Samas tean päris mitut inimest, kes leiavad, et näiteks eksidega suhtlemisel on see ainuvõimalik taktika. See, et kunagi tundus sama inimene kõige parem ja toredam enam justkui ei loe. Palju olen kuulnud ka suhetest, kus vanem sõna otseses mõttes hülgab oma lapse tolle vanema meelest ebasobiva teo tõttu - mingi uuringu järgi teeks päris suur hulk seda oma homoseksuaalseks osutunud järeltulija puhul, mina tean juhtu, kus lihtsalt lapse elukaaslane osutus vastuvõetamatuks elemendiks. Miks nii tehakse? Lootuses, et radikaalsed meetmed sunnivad last oma teguviisi muutma? Kui täiskasvanulik selline mõtlemine on? Ilmselt on sarnaste isikuomadustega inimestel lihtne ka oma vanemad nö unustada.
Ei tahaks targutada, aga mu meelest on see kohutav. Mis inimlikkusest saab sel juhul rääkida? Oma perekonna hülgamine näitab mu meelest totaalset hingelist külmust ja inimlikkuse puudumine on ju enam-vähem sama asi. Kuidas on võimalik, et ühed pered tähistavad alati võimaluse korral jõule koos ja hindavad seda, teine osa inimesi ei tunne aga oma perekonnast mingit puudust? Ilmselt ma olen naiivne ja liiga ilusat elu näinud.

Esmaspäev, jaanuar 03, 2011

Lasin endale huultesse Botoxit süstida


Või vähemalt peeglisse vaadates paistab nõnda. Tegelik "ilu" põhjus on hoopis võigas nohu ja odavad Rimi wc-värskendi järgi lõhnavad taskurätikud (kogemata ostetud). Minu aastavahetus? Aegade halvim.
Aga alustagem siis algusest. Kõigepealt helistas meie lapsehoidja, et on haigeks jäänud. Ilmselt millegi suurema eelaimduses ei olnudki ma eriti pettunud kui selgus, et uus aasta tuleb seekord kodus vastu võtta. Sellest, mil viimati televisiooni vana-aastaõhtu programmi sai nauditud on ikka päris palju aastaid möödas. Läksime siis rõõmsalt poodi, et head-paremat kokku osta. Kokkuhoidlikud inimesed nagu me oleme, teadsime, et kodus on suurem kogus spagette järel eelmisest päevast ja seega praele ei panustanud aga igasugu peeneid näkse ja dipikastet sai ostetud küll. Lisaks sai korvi maasikašampus, mille hinda ma alles kodus tšekilt vaatasin (see peab ikka hea šampus olema!), veel üks šampus ja pudel viina ning tomatimahl. Aasta lõpu puhul sai veel uuest Mcdonaldsist läbi hüpatud...oleks ma siis teadnud, et see põhimõtteliselt mu viimaseks eineks sel aastal jääbki. Tegelikult olime siis veel optimistid. Viimase viiesaja krooni eest ostsin apteegist ravimeid (aasta kuldost...ja ärge palun öelge, et sellepärast ma haige olengi, et keemiat tarbin mitte maarohte - küüslaugu, mee ja kummeliga on maadeldud küll ja kui kuseravi jutuks tuleb, siis ma pigem vaevlen kui sellest abi otsin).
Kodus hakkas peagi halb. Siis veel halvem. Vahtisin apaatselt telekast Monte Carlo tsirkust ja meeste tantsupidu, laps tahtis vaadata. Pea oli paks, tatti tuli pidevalt juurde. Kusagil kaheksa paiku õhtul helistasin halba aimates pereliikmed läbi, õhtu poole poleks minust enam helistajat olnud. Logisin sisse Facebooki ja MSN-i - hing kippus ikkagi seltskonda või lihtsalt sundis palavik oma koledast olukorrast võimalikult paljudele halama. Mitte et see kedagi seal kottinud oleks! "Keksige jah seal oma lillekestega - mina suren kohe ära!" Või kuidas see nahkhiir seal multikas ütleski.
Juhmistunult telekat jõllitades ajasin sisse täidetud oliive ja kalleid juuste, mis tol hetkel võinuksid vabalt koerajunnid olla, sest mingit maitset ma niikuinii ei tundnud, sest kogu süsteem oli tatti täis. Peale Coldrexi sissekallamist tekkis võltsenesekindlus ja tahtmine šampust juua. Kui pudel otsas oli ja enesetunne taas halvemuse poole keeras, tuletas kolleeg MSN-is meelde, et neid vist ei võivat koos tarbida - valuvaigisteid ja alkoholi siis. Imelik, et see mulle ei meenunud. Mingi kell said kõik normaalsed saated (ma mõtlen siis Tujurikkujat) läbi, algne idee Verist Maryt juua muutus talumatuks ja uni kippus peale. Vastu pidasin täpselt 23.40ni - murdumine paar minutit enne Grand Finalet on ometi stiilne. Voodist nägin paari pauku ka - kui vaevusin ennast teisele küljele keerama, ja põhimõtteliselt olin pool ööd üleval, sest kinnine nina magada ei lasknud. Poole öö pealt ronisin elutuppa diivanile pensionifondi pleedi alla, kus sain tänu diivanikäsitoele pead veidi kõrgemas asendis hoida. Laps ärkas 1.jaanuaril kell 7, teadmata midagi aastavahetusest, minul oli kael kange. Kui nüüd terve aasta selline tuleb, siis mina ei tea, mis saab. No vähemalt on külmkapis pudel šampust ja pudel viina.