Reede, oktoober 31, 2014

Udo Uibo. Sõnalood

Etümoloogia on meil üks kodune hobi. Varasematele diletantlikele oletustele toetuseks sai ostetud Eesti Etümoloogia Sõnaraamat. Kui kuuldused Sõnalugudest levima hakkasid, siis teadsin, et seda on ka kindlasti lugeda vaja. Ei kahetsenud. Julgeks kõigile soovitada. Tõeliselt vau! efektiga raamat. Kergesti loetav sealjuures.
Mõned üllatused olid ka. Kohe esimene sõna abrakadabra tekitas minus nõutust - kas tõesti mõistab enamik seda kui segast, arusaamatut juttu või asja? Minu jaoks seostub abrakadabra ikka otseselt võlukunstiga, mida raamatus nimetatakse tänapäeva keeles harvaks kasutuseks. Ilmselt räägin siis veel arhailises keeles.
Pujeng on ka mulle võõras sõna, mina kirjutaks selle ikka o-ga. Ilmselt on siis mõlemad variandid õiged. Häälduses ütlen ma ka ikka selgelt o mitte u.
Sõna jeekim kuulsin ma enda meelest esmakordselt üldse L. suust. Tema imestas nüüd, et raamatu väitel tuleneb see O. Lutsu "Kevadest". Tema seda lugenud pole (!), on ainult filmi näinud ja väidab, et tema meelest filmis seda sõna ei ole (ei ole viitsinud seda väidet kontrollida). L. nimelt olla seda sõna kuulnud teleseriaalist "Kodus ja Võõrsil", kus seda olevat pikemalt korrutatud mingi kahtlase olendiga seoses ning tema arvas, et see on mingi huvitav tõlkelaen. Mina pole jälle teleseriaali näinud ja seega ei tea kinnitada ega ümber lükata.
Kui järele mõelda, siis on terve hulk sõnu, mida me kasutame, ilma nende õiget tähendust mõistmata.
Panen siia kirja mõned enda kodunt pärinevad:
- buhhaarik - Googeldasin, vene sõna nagu arvata ongi, aga mida see täpsemalt tähendab, ei saanudki teada...Minu mälestustes on buhhaarik keegi väike karvane väänik :)
- tolmuahv - jällegi ei anna Internet muud seletust kui keegi, kes on tolmuga kaetud. A miks just ahv?
- Niidi- Naatsarus - päriselt? Google ei anna ühtki vastet? Kas tõesti ainult minule teadaolev väljend? Kasutati selle kohta, kellel riiete külge mõni niit jäänud.
- hiireimetaja - folkloori andmebaas annab enamlevinumaks hoopis kassiimetaja. Tähenduseks siis inimene, kellel on hõlmad laiali või liiga suur dekoltee.
Kindlasti on neid sõnu rohkem ja ilmselt on selliseid sõnu igaühel, mida teised nii väga ei kasuta. L. irvitab alati kui ma ütlen näiteks rõivistu - tema arvates on garderoob ikka õige sõna, ta ei tea kedagi, kes rõivistu ütleks. Meil oli küll koolis just rõivistu, mitte garderoob. Ja rõivistumutt, mitte garderoobitädi või kartsamutt. Eriti rõlge kuju oli rõivistuvanamees.

Üks lõbus lingike etümoloogiavallast kah (iseasi, kui tõsiseltvõetav).

Neljapäev, oktoober 30, 2014

Kauplemine, värbamine, tulistamine ja Bloglovin

Ma olen maailma kõige kärsitum inimene. Kui helistan kellelegi ja kuulen kinnist tooni, siis proovin minuti jooksul veel viis korda, isegi kui mul midagi kiireloomulist pole. Kui e-kirja ootan, siis refreshin minutis korra postkasti. Kui ma lähen poodi plaaniga mingi asi ära osta, siis ma tavaliselt ostan esimese enam-vähem sobiva kohe ära. Shut up, and take my money! Ei ole kohe üldse kaupleja tüüp. Paar päeva tagasi pidin just võtma erinevatelt firmadelt konkureerivaid pakkumisi. Õudne! Kas ma peaksin veel ootama, et äkki teine pool teeb odavama pakkumise? Kas ma juba võin oma otsuse ära kinnitada? Üldse polnud tunnet, et olen jõupositsioonil, mida ma ju ometigi olin. See ka, et ma ometi ei taha ju kedagi pahandada äraütlemisega. Minu loogika järgi oleks parem "tülitada" ainult ühte pakkujat ja pääseda teistele äraütlemisest.
Igatahes on meil nüüd uus värbamine käimas ja kujutage te pilti - pooleteise päevaga pole mitte ühtki kandidaati endast märku andnud! Varasematel konkurssidel on sarikandideerijad juba esimeste minutitega postkasti umbe ajanud. Ega me pole varem ka just lihttöölisi otsinud, aga seekord on vaja spetsiifiliste oskustega IT-inimest, varem tahtsime lihtsalt laia silmaringiga tublisid ja tarku. Palk on praegu kordi suurem kui eelnevatel konkurssidel. Mis mul öelda - inimesed, minge ja õppige IT-d ning soovitavalt mitte lihtsalt süsteemi administraatori tasemel. Praegu me muuseas ostame antud teenust Indiast sisse. Tahaks õudselt näidata, et ka Eestist oleks samasuguste oskustega inimesi võtta.
Nädala kuumast teemast ei taha kirjutada, sest sellest on ikka uskumatult palju saasta kirjutatud. Kus tulevad nüüd ühiskonna ümberstruktureerijad välja! Ühiskond on süüdi! Koolisüsteem on süüdi! Perekond on süüdi! Ansip on süüdi! Kõige jaburam idee, mida lugesin, oli see, et tuleks kohustada ühte vanemat koduseks jääma (ilmselt kuni laste täisealisuseni siis), sest lapsed on nõnda kasvatamata, et kool ei suuda oma ülesannet täita. Päriselt? Kas vanemate eeskuju on igal juhul parim? Kas ei või olla olukorda, kus koolikeskkond on tervislikum kui kodune? Ja mis peamine - kas kõiki tuleb nüüd ühe juhtumi valguses sama vitsaga lööma hakata? Me kõik kasvame ühes ja samas ühiskonnas, aga me kõik ei käitu täpselt ühtmoodi. Kuritegudel ei ole ühte ja ainust põhjust. Kuritegevust ei saa täielikult likvideerida. Shit just happens. Ainuke asjaolu, mida antud juhtumi valguses ehk võiks üle vaadata, on relvalubade väljastamine. Ajakirjandusel on nüüd pidu, saab igasuguste naabritädide ja külajoodikutega intervjuusid teha ning "tausta" uurida, issand kui põnev! Mu meelest on üsna üldteada fakt, et sellised kuriteod leiavad tihti matkimist. Miks seda ometi ei võidaks vaid kuivalt ja faktipõhiselt käsitleda? On ju selge, et me ei saa iialgi mingisugust samm-sammulist teekonda kokku, et miks see just niimoodi juhtus. Vägisi tekib tunne, et tegemist on mingitsorti trendikuriteoga, mis nüüd on meie õuele jõudnud (lõpuks ometi!). Igatsen lakoonilist ajakirjandust stiilis "homme on see ja see tänav teetööde tõttu suletud"; "tulumaksutagastus alates 1.veebruarist" jne.
Kui juba pudruks ja kapsasteks läks, siis huvipärast tegin endale konto Bloglovinisse. Õigemini seetõttu, et Feedlys on osade sissekannete ees mingid numbrid ja ma arvasin, et ehk need tulevad Bloglovini kaudu (ei tea siiani, mis need on). See Bloglovin oli tõsiselt jube koht! Kõigepealt sundis ta mind hakkama jälgima mingeid suvalisi blogisid - algul lubas, et ainult kolme oleks vaja ja pärast seda, et vali nüüd veel kolm! Ei kannata sellist sundlust, tahtsin ju lihtsalt vaadata, et mis värk on. No igatahes sai pilt kohe selgeks, et oma armsa Feedly kõrvale ma säärast jama ei vaja ja hakkasin tehtud kontot kustutama. Logisin sisse FB-ga ja kui kontot kustutada tahtsin, nõudis see mult Bloglovini parooli. No ma siis panin FB konto oma, sest eraldi Bloglovini oma mul ju polnud. Ei sobinud. FB kontoga seotust sai ära kaotada ainult nii, et paned oma Bloglovini kasutajanime ja parooli, mitte FB konto oma, eks. No krt, lõpuks pidin laskma endale meili saata, et olen unustanud oma paroolid ja alles sellega sain konto kustutatud. Võeh!

Esmaspäev, oktoober 27, 2014

Eesti rahvas nõuab tsaari?!

Eile jagasid siis paljud innukalt üht blogipostitust, kus tauniti solvumiskultuuri. Seda ikka siis viimase Ligi-Ossinovski skandaali valguses. Ma lugesin ja imestasin. Kusjuures, selles postituses oli nii mõndagi, millega ma isegi nõus oleksin (äärmuslus, mis rikub üllad ideed näiteks), aga ma ei saanud sugugi aru, kuidas see solvumiskultuur antud skandaaliga seostub, sest minu arvates ei olnud ju asi kellegi solvumises (vähemalt mitte asjaosaliste puhul) vaid pigem jõmmikultuuri vohamises. Kas on aktsepteeritav, et riigi eesotsas olev inimene on viisakuseta jõmm, kes kasutab teiste suhtes patroniseerivat (ÕS ei anna sellele sõnale vastet, aga ma olen kindel, et see on kasutuses küll, "patroneeriv" on pigem positiivne mõiste) kõnepruuki? Ligil ei olnud see ju sugugi esimene kord. Simsonile öeldud "Ära kaaguta!" oli isegi kraadi kangem, aga kuna see oli ju Simson, keda me ei armasta, siis kihistasime vaikselt pihku. Ta on ka mulle üks ebameeldivamaid poliitikuid, kuid tol korral olin ma siiski pigem tema poolt - niimoodi ikka teisele inimesele ei öelda! Solvumiskultuuri väljatoojate jaoks käitus Simson väärikalt - ei kobisenud, kannatas ära - nii peabki! Aga minu meelest ei ole asi üldse selles, kuidas konkreetne inimene temale öeldu ära "seedib" vaid selles, kuidas ümbritsevad seesugust ülbitsemist tolereerivad. Ma olen kunagi ühe sellise inimese all töötanud, kes armastas alluvaid näiteks neandertaallastega võrrelda, koosolekul, kõigi ees. Pärast kõik nurgatagustes sosistasid, et "võeh, miuke mees", aga rahulolematust ei avaldanud keegi, sest "oma tööd teeb ta ju hästi". Nagu Ligigi - Euroopa parim rahandusminister, või mis ta oligi. Üks teine mu tollane ülemus lõikas alluvatega rääkimise ajal küüsi. Sõrmede omi siis, varbaküünte lõikamist vist mingi sisemine moraal takistas või siis ta lihtsalt ei ulatunud nendeni. Kõik imestasid, et kuidas selline mats nii kõrgele kohale on jõudnud. Kas mitte sellepärast, et see, mida ebaõiglaselt nüüd "solvumiskultuuriks" nimetatakse, meil nõnda nõrk on? Ma leian, et selline näo kõrvale pööramine käib samasse lahtrisse sellega, kui maanteel abivajajast mööda sõidetakse, vägivallast teatamata jäetakse jne. Ohver on ju süüdi, mis ta siis on selline abitu, kannatagu ära, mitte ärgu tõmmaku üldsuse tähelepanu sellele, et teisi ei koti! Miks oli vaja sellele Ligi-Ossinovski sõnelusele tähelepanu tõmmata, nüüd oleme heast töömehest ilma, mis sest, et teine veidi karuse ütlemisega oli? "Isa oli õiglane, aga karmi käega".
Ahjaa, kui keegi tahab nüüd öelda, et Ligi sõnad polnudki ju sugugi solvang vaid fakti konstateerimine, siis minu meelest ei loe sõnad, vaid see, mis nende tagamõte on. Antud juhul oli selleks vastase alavääristamine, tema vastu isiklikuks minemine. Kritiseerida võiks ikka inimese tegusid, mitte teda ennast.
FB-s liikus ka üks teine, tabavam mõtteavaldus. Nimelt see, et me pole ikka veel üle saanud sellest, et võrdsus ongi ühiskonnas loomulik. Ei ole enam nii, et talupoeg olgu vait, kui isand pahas tujus on, ning ülejäänutel tuleb peksasaamise pärast karta, kui talupojale kaasa tunnevad. Siiski leidub neid, kes ikka veel manitsevad masse kuulekusele - "ärge solvuge - osadele ongi rohkem lubatud kui teistele. Ärge destabiliseerige ühiskonda, kurat võtaks!"
Kordan siis veel - keegi ei solvu, me lihtsalt ei vaja enam tsaari, kellele kõik lubatud on.

Reede, oktoober 24, 2014

Kas Näosaade ja Laula mu laulu on üks ja seesama saade? (üldisest kultuuritaustast)

Just selliselt mõttelt end tabasin. Analüüsi tulemusena jõudsin järeldusele, et ei ole. Nimelt ei ole ma kumbagi saadet kunagi näinud, nagu enamikku telesaateid ja -seriaale. Ma ei ole kunagi suur telekasõber olnud, L. pidevalt nöögib mind, sest ma pole enamikku kuldsest klassikast kunagi näinud. No meil pandi telekas käima Lasteekraani ja Aktuaalse kaamera ajaks, ma polnud tõesti enne täiskasvanuiga näinud selliseid šedöövreid nagu Siin me oleme või siis noh, see teine, kus nad sanatooriumi lähevad (no ikka ajan neid filme omavahel segamini). Selle tulemusena pidasin ma muuseas oma klassivendade "kilde" nende omaloominguks, mitte filmidest pärit tsitaatideks...
Praegu ei vaata ma telekat päris mitmel põhjusel (ei taha sõltuda mingitest kellaaegadest, reklaamid jms) aga peamine on see, et lapsed vaataksid sel juhul terve õhtu telekat. Lastesaateid ma lasen neil vaadata, aga kui me ise teleka ees oleme, ega siis lapsed ka oma toas mängida ei taha. Minu jaoks ei ole see okei kui lapsed vaatavad suu ammuli asju, millest nad midagi aru ei saa, selle asemel, et eakohase tegevusega tegeleda. Koos L.-ga vaatab mini saateid 4X4 (maasturitega Siberis-saade), Kuldvillak ja How it's made. Ega temaga hea koos vaadata ei ole, sest ta pidevalt küsib ja selle tulemusena ei kuule ise sõnagi, mida telekas räägitakse. Samas on kogu see värk omavahel läbipõimunud - näiteks käivad lastesaates külas Getter Jaani ja Birgit Õigemeel - mini ei tea absoluutselt, kes need olema peaksid. Mõni temavanune nõuab sünnipäevaks nende eelmainitute plaate. Või Kättemaksukontori fänninänni. Kodus ja autos kuulame me pidevalt muusikat, aga mitte sellist peavoolu oma. Kas see paneb lapsed kuidagi kehvemasse olukorda? Oleneb lapsest muidugi ka. Mul endal oli sama lugu, et üheksakümnendail kui usuvärk taas popiks sai, õhkas pea kogu klass koos õpetajaga kui ilus olevat Sõnajalgade kontserdil olnud, hiljem kui ma sellest oma kodus iitsatasin, et miks siis meie ei käinud - olid ju küünlad olnud ja hardus ja kõik olid püsti seisnud ning mis peamine, terve linn oli kohal käinud, siis vanemad ainult naersid selle üle. Isa ütles veel, et ansambel Sõrajalg. Praegu ilmselt mõtleb enamik nii.
Ma olen tegelikult õnnelik, et minu lapsepõlve lemmikbänd oli Genesis. Hilisem eurotümakas sadas niikuinii lõpuks sisse, aga mingis eas tuli Genesis taas meelde ja selle tulemusena kuulan ma nüüd taas oma "lapsepõlvemuusikat", mitte aga niiväga seda, mida ma pubekaeas heaks pidasin. Sellega seoses meenuvad kunagised naabrid, kes alati üle tänava Seelikuküttidel kõlada lasksid...Kas nende lapsed on tulevased süldifännid isegi juhul kui vahepeal indie't kuulama satuvad?
Olen ka tähele pannud, et lapsed eelistavad loomu poolest rütmikamat muusikat. Kui ikka playlistis mõni tantsulugu ette tuleb, panevad nad seda kohe tähele ja hakkavad ringi karglema. Sama olen ise tajunud süldimuusika puhul - ma võin seda jälestada, aga jala paneb nagu iseenesest tatsuma kui kusagil kuuled. Milleks siis toetada vaid primitiivseid instinkte, millega inimene niikuinii kaasa läheb? Selle asemel võiks näidata, et on ju muud ka. Kipun siiski arvama, et peavooluga mitte kaasaminek pigem avardab laste valikuvõimalusi kui kitsendab. Peavoolust kõrvale astuda on raskem, kuid kõrvalt alustanule on peavool hilisemas elus niikuinii koguaeg kättesaadav.

Neljapäev, oktoober 23, 2014

Teiste inimeste lapsed

Käisime eile mini ja tema sõbrannaga teatris. Lasteteatris lasteetendusel. Eks ma eeldasin, et see üks vaimne pingutus on. Mitte etenduse pärast siis, vaid ikka nende..teiste inimeste laste pärast.
Niisiis - minu seisukoht on see, et last ei maksa enne teatrisse, kinno ega kontserdile vedada, kui ta ise selle vastu huvi ei ilmuta. (Ma ei tea, mida teha, kui üldse ei ilmuta, aga õnneks meil nii ei ole läinud). Võib ju küsida, et kust see lapse huvi peaks üldse tekkima, aga näiteks telekas näidatakse ju ka etendusi ning filme, samuti saab neid dvd-lt  vaadata ning vähemalt minu lapse lasteaias on kena komme mõnel korral aastas nukuteatrit mängima kutsuda. Vanema kultuurihuvist mu meelest ei piisa, ei tasu last käekõrval kuhugi vedada  - et küll sulle meeldima hakkab! Eks iga vanem peaks oma lapse võimekust ise hinnata suutma ka - mõni laps on eriti ara verega ja pelglik. Igatahes teatris on saal pime, laval räägitakse kõva häälega ja trambitakse ringi - kui laps niigi end uues situatsioonis ebakindlalt tunneb, siis see on talle ilmselt juba liig. Ja kui laps juba kõva häälega nutab, et tema tahab koju minna, siis oleks õigem seda kuulda võtta, mitte loota, et ehk läheb üle. Mida kauem last "piinata" seda vähem tahab ta järgmine kord uuesti proovida. Pigem kahandab selline kogemus lapse tulevast kultuurihuvi.
Teine häiriv asi, mis hakkab silma tegelikult pea igal lasteüritusel - meil oli pilet juba ammu ostetud, aga maimuke jäi haigeks, no ei saa ju piletit raisku lasta! Mõni vanem on muidugi seisukohal, et "lapsed ongi koguaeg tatised!" Sel korral oli mul igatahes tunne, et kellegi kopsutükid lendavad mulle kraevahele. Võehh. Inimesed võiks mõista, et kui nende jaoks on pidevalt haige laps okei, siis mõnel teisel lapsel tekitab iga nohu tüsistusi, mida tuleb halvimal juhul antibiootikumidega ravida. Aga eks inimesi olegi erinevaid - mu kehalise õpetaja hõiskas kunagi, kuidas tema tütar oli nii kõva tegija, et käis kahepoolse kopsupõletikuga trennis edasi - ise olete süüdi, et nii nõrgukesed olete! Ja gripp pole üldse mingi haigus!
Hea, et mu laps ja tema sõbranna ikka äärmiselt eeskujuliku kasvatuse saanud on - mingi hetk kuulsin, kuidas keegi neist (hääle järgi mini, kes väitis küll, et see oli sõbranna) oma jämeda häälega vadistajaid korrale kutsus: "Olge tasaaaa!".
Eks tegelikult oli tublisid lapsi muidugi rohkem kui tõrvatilku ja ilmselt on mul kohe eriline radar tõrva peale.

Kolmapäev, oktoober 22, 2014

Tõeline draama on päris elu

Loen praegu ühe väikese Eesti koha koduloouurimust. Vahet pole, mis kohaga tegemist on  - ilmselt on pea iga külakese ajalugu enam-vähem sarnaseid seiku täis. Kunagi avaldas mulle suurt mõju raamat "Eesti elulood" - see oli nii jõhker - üks asi on lugeda ajalugu anonüümselt, hoopis teine asi aga lugeda kellegi konkreetse inimese elust. Ei tasu ohata, miks ilukirjandus on täis vaid traagilisi lugusid ("happy people have no stories") - tegelik elu annab sellele ikka silmad ette. Meile eelnenud põlvkondadel oli õnnetus elada "huvitavatel aegadel". Minu vanavanaema sündis tsaaririigis, elas üle mõlemad maailmasõjad, okupatsioonid ning nägi ka veel taasiseseisvumise ära. Tema eluajal leiutati kõik meile tänapäeval loomulikud asjad, ta sündis ajal, mil kodudes ei olnud elektrit, autosid ega lennukeid ei olnud olemas, isegi tomateid ei juletud veel süüa. Eks ta üldiselt veidi pelgas neid "uuema aja leiutisi", aga see oli ilmselt loomulik. Meie eluajal niivõrd mastaapseid muudatusi toimunud ei ole.
Minevikust lugedes tekib tunne, et me oleme ikka jubedalt priviligeeritud seisuses võrreldes tolleaegsete inimestega. Selle kõrvale on natuke naeruväärne mõelda, kuidas mõned räägivad loomulike eluviiside juurde tagasipöördumisest ja praeguse ühiskonna suurtest hädadest. Kuidas elas edasi see naine, kelle kuuest lapsest viis surid järjest paari nädala jooksul sarlakitesse? Mu vanavanaema kõige noorem õde (see kaheteistkümnes...) suri samuti sellesse. Kas tänapäeval on sarlakid üldse enam olemas? Tegelikult on tohutu ime, et mina, kes ma seda kirjutan, üldse olemas olen. Tuhanded suguvõsad enne mind on lihtsalt otsa saanud. Huvitav on lugeda, kui paljude inimeste kohta on kroonikas märgitud, et "nende abielu oli lastetu" või "jäi vallaliseks". Muidugi oli rohkem suurperesid kui praegu, aga lastetuid oli ka siiski täiesti arvestatav hulk. "Tänu" sõdadele oli tavaline, et pere kuuest lapsest suutis järglased saada vaid üks. Minu emaliin on kolm viimast põlvkonda koosnenud üksiklastest, aga me oleme vastu pidanud - eriline vedamine.
Seoses sõdadega kerkib esile ka võõrvõimu kollaborantide teema. Oma küla küüditajad. Huvitav on lugeda, kuidas enamasti on selliste perede saatus karm olnud. Võiks ju õndsalt ohata, et karma, aga ma usun pigem, et tegemist on neist inimestest endist tulenenud põhjustega. Ehk siis inimesed, kes olid võimelised teisi reetma, elasid veidi teistmoodi kui ülejäänud või siis muutis nende elu südametunnistus, mis mõnel siiski olemas oli. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, aga olukord, kus keegi sigaretiga magama jääb ja seoses sellega koos poole perega surnuks põleb, ei juhtu igaühega. Või siis juhtum, kus naise laps sünnituse käigus kuivkäimlasse upub. Oli ka proosalisemaid näiteid sellest, kuidas revolutsioon oma lapsi sööb. Üdini punane talumees läheb Venemaale, aga elab sealsete standardite järgi liiga hästi, kuulutatakse kulakuks ja hukatakse vangilaagris.
Huvitav on ka see, kuidas ma lugesin enda meelest mitte minu suguvõsaga seotud koha uurimust ning jõudsin ikkagi välja enda sugulasteni. Lisaks kohtasin tekstis veel mitut kohta ja inimest, kellega olen oma elus kokku puutunud. Eesti on ikka väga väike.
Kokkuvõtteks saaks öelda, et muutunud on vaid olmetingimused, inimesed on ajast aega ühesugused olnud. On massiliselt välismaale mindud, on lapsi mitte saadud, on joodud, on liiderdatud (ühel korralikust perest pärit proual oli seitse last erinevate meestega ja isegi kui jutud ilmselt olid mahlakad, sai ka selle pere lastest täiesti korralikke inimesi). Ainuke asi, et meil ei ole olnud (veel) sõda, mis oleks inimeste tõelisel palgel välja paista lasknud, sest pole mingit kahtlust, et reetureid on meie hulgas alati, kes omakasu nimel (ma ei usu nimelt, et reedeti vaid oma naha päästmiseks, siis oleks seda rohkem inimesi teinud) teisi hävitada laseksid.
Elulugusid lugedes selgub ka see kibe tõde, et mitte kellelgi ei lähe algusest lõpuni ainult hästi ja see tekitab hirmu, et millal siis minu elus midagi kohutavat juhtub. Tollal olid põhiliseks tapjaks siiski haigused, mida tänapäeval on õnneks vähem (kuigi meditsiin, mis neid mõnede arvates tekitab, ponnistab ikka edasi, et meid haigeks teha...). Meil õnnestub elada vanemaks ja surra eluga kuhjunud haigustesse, varem surdi enne neid lihtsalt maha nakkushaigustesse või siis kurnavast eluviisist tingitud (naised varem või hiljem sünnitamise käigus) tõbedesse. Ja mõni elab kõik üle, nähes kogu seda elu ebaõiglust kõrvalt. Geneetiliselt on mul soodumus selleks viimaseks, eks ma sellepärast kardangi.

Esmaspäev, oktoober 20, 2014

Rokikroonikad

Vahepeal kipun ma ikka emotsiooni ajel asju ostma. Niimoodi sai soetatud ka äsjailmunud "Rokikroonikad" - üks igavene tellis, kus sees väidetavalt 250 maailma mõjukaimat rokiartisti. Poes vaatasin, et Hole on sees ja ostsin ära. Eile sai see siis läbi loetud, ausalt öeldes mõned leheküljed ikka diagonaalis ka, sest raske on keskenduda ansamblitele, millest sa eriti midagi kuulnud ei ole. Et siis 250 mõjukaimat. No siin annaks kindlasti vaielda. Miks näiteks The B-52's (lood Love Shack ja Meet the Flintstones) ja Men at Work (Down Under), mis minu silmis on pigem mingid ühe loo imed, aga mitte Marilyn Manson, Depeche Mode, Misfits või mõni teine minu meelest palju suurem nimi. Raamatus olid ka mitmed mitteingliskeelsed bändid ja ka nende valik oli imelik - näiteks Vene rokist oli kirjas Bi-2, mis on küll väga hea bänd minugi meelest, aga ilmselt vähem mõjukam kui kasvõi Kino. Valik on muidugi subjektiivne, sest näiteks grunge läks Eestis mu meelest niimoodi mööda, et peale Nirvana muud bändid eriti kõlapinda ei leidnud, sel ajal möllas siinpool eurodisko. "Tänu" sellele olen ma just kõige rohkem tollase grunge ja riot grrl-i vastu huvi tundnud, aga ilma spetsiaalse huvita ilmselt neid bände ei teaks. Ütleme siis nii, et see on subjektiivne kriitika. Samas miks on kirjas The Prodigy, kes ei kasuta isegi elektrikitarri, mis raamatu sissejuhatuse alusel oli üheks põhiliseks argumendiks rockartistiks määramisel või Elton John, kes on siiski pigem popartist. Kummalisi žanrimääratlusi on veelgi - kui Stereophonics on hard rock ja the Smashing Pumpkins metal...No ei ole ju?
Veel hakkas silma üpris palju trükivigu. Mis bänd on Distiller? Marilin Manson? Kuidas said Sonic Youthi Thurston Moore'i eesnimi ja perekonnanimi omavahel lapse saada? Ja need lohisevad laused, mida mõnikord pidi kolm korda lugema, enne kui aru said, et mõtet ei olegi võimalik leida. Tekstist kumas läbi ingliskeelne variant, ehk siis lauseehitust ei oldud eriti muudetud, mis minu jaoks lugemise keeruliseks muutis. Lisaks igasugu toortõlked nagu "hingamise terapeut". Infot on raamatus muidugi palju. Raamatu põhiliseks eristusjooneks on ajatelgede kasutamine bändide isikkoosseisu muutuste ja albumite väljaandmise tähistamiseks. Samuti on ära toodud enimmüünud albumid. Minu arvates oleks võinud olla lisatud ka enimmüünud singlid või siis tuntumad lood, sest nii mõnegi esitaja puhul kulunuks mäluvärskendus ära. Küsitav on mu meelest siiski ajatelgedel märgitud tegutsemisaeg. Minu hinnangul oleks selle võinud piiritleda viimase väljaantud albumiga, sest näiteks Sex Pistolsi puhul on siiski imelik märkida, et nad tegutsevad tänapäevani. Nostalgiakontserte võidakse ju anda, aga kas saab ikkagi öelda, et tegutsetakse sama aktiivselt kui enne aastat 1979? Ilmselt seab tõlkevariant mingid piirid, aga väga huvitav oleks olnud lugeda, kuidas on nimetatud artistid Eestiga suhestunud. Mõne puhul oli see siiski ka välja toodud.

Muusikaga on muidugi nagu raamatute või reisimisega - sa ei jõua ilmaski tutvuda kõigega, mis on huvitav. Kui muusikat ehk veel suudad läbi kuulata, siis artistide taustaga jääb sageli ajapuudusel tutvumata - ses osas on sellised üldised entsüklopeediad kindlasti abiks. Paradoks on see, et neid bände, mida sina armastad, on neis alati liiga vähe ja see jutt, mis lemmikbändide kohta kirjas, liiga lühike ja väheütlev.

Kolmapäev, oktoober 15, 2014

Üks pilt või tuhat sõna?

Põrsa kotis ostmise nalja või õigemini seda, kuidas tänapäeva noored enam kõnekäändudest aru ei saa, jagati Internetis usinasti. Mul on aga vahepeal probleeme mõne kõnekäänu sisust aru saamisega. Üks selline, mida tegelikult ju tihti kasutatakse on "üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna". See õigupoolest polegi ju kõnekäänd vaid üsna otsene ütlemine. Millal ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna? No äkki siis, kui on toimunud mingi katastroof - laipade hunnik on mõjusam kui fakt, et hukkus mitusada inimest? Enamasti läheb see väljend siiski käiku argisemate asjade peale.
Ehk on see meelevaldne võrdlus, sest fraasi õiget tähendust ma ju ei tea, aga mulle tuleb ette hoopiski võrdlus Internetisuhtluse ja pärissuhtluse vahel. Mulle meeldivad blogid, sest mulle meeldib avastada huvitava mõttemaailmaga inimesi ja Internetis on see tunduvalt lihtsam kui päriselus. Naljakas on see, kuidas kellegi mõtteid lugedes, tekib enda pähe mingi pilt inimesest, kes on need mõtted kirja pannud. Enamasti on see pilt totaalselt vale. Lisaks sellele, et alati näeb inimene tegelikkuses välja hoopis teistsugune kui mu peas, olen ma tihti eksinud ka vanuse ja isegi sooga. Millegipärast võtab aju neid pilte luues aluseks mu enda ja enamasti eeldan, et ka mu mõttekaaslane on enam-vähem minuvanune naisterahvas. Vähemalt kolm sellist inimest on osutunud minust vanemateks meesteks. Kusjuures tegin hiljuti mingit testi, mis peaks oskama ära arvata testitegija sugu ja vanust. Tegin kohe kaks korda ja mõlemal korral pakuti mulle üle 50-aastast meest...Tavaelus ma ju tegelikult ei puutu eriti kokku endast vanemate meestega ja mul poleks mingit võimalust nende hulgast huvitavaid inimesi leida, aga Internetis on see võimalus olemas ja see on imetore. L. avastas hiljuti, et tema kauaaegne Internetisõber on geimees. Ma loodan, et see teadmine teda väga ei šokeerinud, aga igatahes usun, et tavaelus tal sellist sõpra vaevalt tekiks. Seetõttu ma leiangi, et välimus on pigem segav faktor. Me jääme ilma nii paljudest huvitavatest inimestest, kuna me suhtleme päriselus rohkem endasarnastega (võib-olla küll mitte kõik, aga ma usun, et ikkagi on keerulisem leida sõpru väga erinevatest ühiskonnagruppidest). Üldiselt leitakse küll, et välimus peegeldab sisemust, aga minu jaoks on inimese välimine kest pigem nagu lõuend, mida saab kujundada vastavalt oma maitsele, mis ei pruugi üldse peegeldada üldist mõttemaailma. No näiteks mõnel pole ehk üldse soovi või annet ennast kujundada, mida sellise inimese välimus meile ütleb? Ma üldiselt vaatan välimusest üsna mööda ka, vahel ikka imestan kui keegi räägib, et see on kole või too ilus - mina ei saa sageli sellest aru (kui üksikud erilised äärmused välja arvata), ilu on ikka rohkem vaataja silmades. Mis tuhandest sõnast me siis rääkida saame? Või siis mõeldakse just seda, et välimus ajab meid oma paljusõnalisusega segadusse?

Teisipäev, oktoober 14, 2014

Ohver on ise süüdi?

Inimesed ei ole oma loomult head. Vaadake või lapsi - räägitakse ju, et lapsed on julmad. Miks nad on julmad? Sellepärast, et nad pole veel ühiskonnaga kohanenud, võtnud omaks norme ja rolle, mille kohaselt ei ole õige teistelt asju ära kiskuda, erinevaid mõnitada ja tõrjuda, häirivaid lüüa. Osa inimestest võtab seesugused normid tõrgeteta omaks. Mõni laps on sünnist saati empaatiline. Aga mõni jällegi pole. Nende mõnede jaoks meil ongi vaja norme. Kasvõi 10 käsku tunduvad mõnele iseenesestmõistetavatena, kuid nende olemasolu kinnitab, et neid on siiski ka VAJA. Ühiskondlike normide täitmise eest hoolitsevad erinevad institutsioonid, asjade paljast teadmisest ei piisa, järelevalvet on vaja.
Selle kõige valguses imestan ma ikka ja jälle nende naiivsust, kes leiavad, et vägivallaohver võib ise süüdi olla. Maailm ei ole niivõrd ratsionaalne. Need tungid, mis meil ehk vaid lastena väljenduvad, jäävad meie sisse alles hoolimata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Üks tugevamaid jõude, mis inimesi liikuma paneb on võimuiha. Eriti neil, kes ise on olnud alla surutud. Räägitakse, kuidas peksjal tuleb silmadesse hullunud pilk - raisk, ma teen su enda alamaks, sa kuuletud mulle, sa kardad mind, ma olen kõikvõimas! Sageli ärritavad võimuiha käes vaevlevaid inimesi just nende vastandid - nõrgad, alalhoidlikud, neid kummardavad isikud. Nad tunnevad, et võivad selle inimesega karistamatult kõike teha - mida ta siis on selline kuradi tossike! Siis, mingil hetkel tulevad mängu ühiskondlikud normid. Peksmine on vale, seda teab ka peksja ise. Tal on halb ja vastik, miks ta pidi niimoodi käituma? Selle sammuni, et endas vigu näha ja ise abi otsida, on pikk tee. Teate ju küll neid erinevaid faase: eitus, probleemi tunnistamine jms. Alustuseks üritab vägivallatseja analüüsida, miks ta nii käitus ja esimese enesekaitsena leiab ta, et teda ju provotseeriti. Ta on küll impulsiivne, jah, seda viga ta tunnistab, aga ta oleks täiesti normaalne inimene kui see teine...ei paneks tema kannatust pidevalt proovile. No mida ta siis käib mööda seina ääri, räägib vaikse häälega, ei allu mu korraldustele piisavalt kiiresti! Lugege vägivallaartiklite kommentaare, need on täis just selles faasis kinni olevaid tegelasi. Selliseid inimesi on väga palju. Järgmisel hetkel toob vägivallatseja ohvrile lilli, ostab mõne hilbu ning vaigistab sellega oma südametunnistust kuni järgmise korrani, mil ohver teda provotseerib. Ma ei tea, kas selliseid pimedaid tunge saab välja ravida, ma ei tea isegi seda, kas neid saab kuidagi vaigistada. Me räägime ohvritest, kes on julged, et suudavad oma lugu teistega jagada. Me ei kuule ealeski vägivallatsejatest, kes oma tegu tunnistaksid. Sest neile ei antaks andeks. Selliste tegude mõistmine on ikka veel nende õigustamine. Kindlasti on inimesi, kes on nii sügaval sees, et neid aidata ei olegi enam võimalik, kuid ilmselt on ka neid, kes on oma nö vägivallakarjääri alguses. Äkki neid saaks aidata? Või äkki tõesti ei saagi ja sellepärast sellist võimalust ei "reklaamitagi". Vangla ju ei ravi. Vanglas tekib trots, vanglas tuleb ennast alla suruda, et siis kui kord välja saadakse, taas teisi alla suruma hakata. Inimesed, kel selline võimuiha puudub, seda käitumist ei mõista, need, kes mõistavad, kogunevad enamasti ringkaitsesse stiilis "ohver on ka süüdi". Ühiskondlikult tundub, et nii lihtsalt on - osad peksavad, lollid kannatavad, lolle tuleks harida, et neid ei pekstaks, pahategijale teeme väikse trahvi või kui üldse ei õpi, siis ehk paneme kinni kah. Üldiselt peresisene asi. Tegelikult ma olen kuulnud, et on püütud ka vägivallatsejatega mingeid teraapiaseansse läbi viia, mis neist saanud on? Kuulda nagu pole.

Esmaspäev, oktoober 13, 2014

Kas blogi on töö või aitab seda leida?

Niisiis, kas blogimine on töö ja kas sellest peaks oma cv-s rääkima. Kui sa arvad, et blogimine on töö, siis pole sa ilmselt kunagi tööl käinud. Kunagi oli mu töö sisuks blogimine ja ilmselt olin kõrgemalt tasustatud blogija üldse, sest Tähtsas Ministeeriumis töötades lihtsalt polnud muuga oma aega sisustada kui blogimisega. Kaua sa ikka Rate's istud, eks. Ma kirjutasin sel ajal veel läbimustadeprillide blogi ja samal ajal palk muudkui jooksis. Blogimist tööna võtavad ilmselt need "elustiiliblogijad", kes leiavad, et neil ei jäägi enam muuks aega üle kui ainult blogiga tegelemiseks ehk siis mööda pakiautomaate jooksmiseks ja kraami pildistamiseks. Mu meelest on see jube - blogi peaks klassikaliselt ikka enda mõtete avaldamise koht olema, mitte mingi kauba reklaamimise leht. Praegu tehakse blogisid aga justnimelt selleks, et äkki saab tasuta nänni. Mul pole midagi selle vastu kui inimene peab kõigepealt blogi ja siis muuhulgas ka mingit träni reklaamib, kui see jääb mõistuse piiridesse, aga ainult reklaamil ja asjade näitamisel põhinev blogi - see on ju sama huvitav, kui telekast Teleturgu vaadata. Ainult minu arvamus muidugi. Leidub kindlasti lademetes inimesi, kelle jaoks ainult asjad ongi elus huvitavad. Keegi avaldas veel arvamust, et toodete reklaamile tulebki pühenduda, teha professionaalsed pildid ja puha, mitte oma Hiinast tellitud kleite kahe sõnaga kommenteerida. No ma elan enne ühe need kahe sõnaga kommenteerimised kui vaatan, kuidas mõni inimene tõsimeeli raiskab ära pool päeva, et oma küünelakki vms pildistada ning mõtleb sinna juurde, et teeb suurt ja tähtsat tööd.
Blogi cv-sse? Minu kui personalivalikuga tegeleja jaoks on see vale küsimus, sest ei ole õige omada mingit üldist cv-d vaid cv tuleks koostada lähtuvalt ametikohast, kuhu kandideeritakse, tuues välja just neid omadusi, mis soovitaval töökohal kasuks tulevad. Näiteks kui sa pead toidublogi (kui see just ei ole mingi äparduste kogumik) ja kandideerid toitlustusalale, siis on blogi lisamine ilmselt suureks plussiks. Isiklikku blogi ei soovitaks mingil juhul cv-s ära märkida. See mõjub ebaprofessionaalselt  - kui mina blogija-personalitöötajana vaatan ehk asjale veel neutraalselt, siis olgem ausad, enamik mitteblogijaid blogimist ilmselt soodsalt ei vaata. Jumal teab, mida ta seal veel meie ettevõtte kohta räägib! Tal on mingi eneseeksponeerimisvajadus! Blogi kaudu võib töö leida küll, aga mitte seda cv-sse toppides - blogi märkavad need, kes sellist meediavormi aktsepteeritavaks peavad ja nii võid sattuda kuhugi ajakirja kolumnistiks või ettevõtte veebiblogi pidama.
CV-s tuleks rõhutada just neid omadusi, mida läheb vaja ametikohal, kuhu kandideeritakse! Ma ei saa aru, kuidas 80% inimestest seda ei mõista. Või on tegemist meeleheitega pikkadest tulututest tööotsingutest, funktsionaalse lugemisoskuse puudulikkusega (kui ma kirjutan kuulutuses, et töökohal inimestega suhtlemist ei ole, siis vastab 75% inimestest, et neile jubedalt meeldib suhelda - sest see on hetkel trend, mis sest, et konkreetne töökoht ei soosi seda - sellised cv-d lendavad kohe "ei sobi" hunnikusse) või siis oskamatusega olulist infot välja tuua. No näiteks annab alati mängida tööülesannetega - see on nüüd veidi petmine, aga aitab kindlasti tööle saada, iseasi, kas seal ka püsida: näiteks kui soovite saada tööle juhtimisvaldkonda, aga olite varem sekretär, siis ärge keskenduge saatelehtede vormistamisele, mis moodustas ehk 90% teie varasematest tööülesannetest, vaid rääkige sellest, kuidas osalesite juhtkonna arenduskoosolekutel, mis toimusid ehk vaid korra kuus ja teie olite niisama ruumitäiteks, aga mis seondub soovitava tööga palju rohkem kui saatelehed. Kristalne ausus ei ole teie sõber. Meelde jääb see, et kandidaadil on olemas kogemus soovitavas valdkonnas. Kui põhjalik see kogemus on, on iseasi. Ärge kuhjake CV-sse laulukonkursse, mille võitsite lasteaias (seda tehakse!) või ärge seletage, kuidas teile meeldib marke koguda ja ilmas rännata, see ei ole oluline!  Hobide osa võib olla mõjuv vaid siis, kui see seostub konkreetselt tööga. Blogi on hobi.

Reede, oktoober 10, 2014

Räägime poliitikast

Poliitikast ei tohi inimestega rääkida, see sünnitab ainult tülisid. Ilmast ei ole täna kah miskit positiivset rääkida - seega räägime just nimelt poliitikast.
Eestis saadikuvastutus puudub ehk siis valijad ei saa kedagi Riigikogust tagasi kutsuda kui too mingi valijaile vastumeelse prohmakaga hakkama saab. Sageli juhtub hoopis nii, et valijate eelistus peab taganema valimisnimekirjade ees - valisite küll Pillet, aga valituks saab Peeter, sest erakonnasiseselt on Peeter tähtsam. Seega paljud ilmselt ei mäleta, keda nad kuhu üldse valinud on. Peale eilset aga pandi saadikuile südamele, et kõigile jäi raudselt meelde, kuidas te hääletasite ja ärge arvake, et see järgmisteks valimisteks unustatakse. Hakkasin siis mina mõtlema, et huvitav, kuidas hääletas minu valitud riigikogulane. Noh, see...ee...kes ta üldse olla võis? Peale mõneminutilist pausi meenus, et viimane, keda valisin, oli Silver Meikar, aga need olid hoopis Europarlamendi valimised. Nii, veidi enne seda olid kohalike omavalitsuste valimised, meenub, et keegi tädi telekas säras, kuidas tema valis Ülemnõukogu..ptüi, Riigikogu ikka...oot, ei olnudki siis Riigikogu valimised või? Oehh. Mina valisin mingisugust valimisliitu, nende esimeest ilmselt. Mis nimelised, ei mäleta. Said vist isegi sisse, aga nulliti suurte erakondade poolt ära. Enne seda aga on tume maa. Riigikogu valimised olid nii ammu, kes neid enam mäletab. Valisin ma Reformi? Sest üldjoontes ma ju ikka parempoolne liberaal olen. Või olid siis veel Rohelised ka pildil, sest neidki olen valinud? Valimiskalkulaator annab mulle alati lähima valikuna Rohelised just, aga no mis sa valid, kui nad kuhugi ei saa. Nii ei saagi ma teada, kuidas hääletas minu kandidaat eile. Kalkulaatori põhjal vastas küsimustele minuga kõige rohkem sarnaselt muuseas Juku-Kalle Raid. Johhaidii, eks. L. lõpuks Juku-Kallet Europarlamenti valiski. Protestiks ilmselt, mitte minu pärast.
Üldiselt ma valin inimesi, mitte erakondi ja sellega on keeruline, sest absoluutselt igas suuremas erakonnas on mõni inimene sees, keda ma mitte mingi hinna eest ei valiks. Ilmselt on neid väiksemates ka, ma lihtsalt ei ole neist veel kuulnud. Keskerakond võib tulla välja mistahes mõistlike ideedega, aga kui sealt vaatavad mulle vastu inimesed nagu Peeter Võsa, Aivar Riisalu, Urbo Vaarmann ja noh, Edik ise, siis pole vaja asjal pikemalt peatuda. IRL on ses mõttes eriti keeruline, sest seal on tõepoolest inimesi, kes mulle meeldivad - Kross muidugi (õhkame kõik koos, issand kui ilus mees!). KOV-ide valimistel olid nemad ainsad, kes KE kõrvalt tõusta võisid, kuigi ma ei teinud ses osas illusioone - nii kaua kuni meil on hallipassimehi, ei muutu miskit. Aga üldine ideoloogia IRL-is mulle kohe üldse ei sobi. KOV-de teema on muidugi veidi teine ka, ma ise valisin aastaid üht oma tänava tädikest, kes oli küll mulle vastuvõetamatus erakonnas, aga sai tänu sellele alati sisse ning tegutses nähtavalt meie linnaosa heakorra eest. SDE jääb alati teiste varju ning seal on paar daami, kelle sõnavõtud minus alati allergiat tekitavad - kõik on nii halvasti, päästke nälgivad lapsed, ahistatud naised ja muu säärane emotsioonidetulv, no ei sobi mulle, kuigi mõtted ei pruugi taaskord halvad ollagi.
Aga veelkord eilse hääletuse juurde. Kus oli ometi Erki Nool?! Kas tõesti hoidsid homoaktivistid teda jõuga kuskil kapis kinni, et ta hääletada ei saaks? Uskumatu!
Ja kui ma eilset Riigikogu nimekirja vaatasin, sain aru, et see on tõesti läbilõige ühiskonnast - enamus täiesti tundmatud nimed, siis kari hulle ning üksikud mõistlikud inimesed siin ja seal. Kummaline kohe, kuidas see supp ikka selline on saanud.

Neljapäev, oktoober 09, 2014

Musta pesu pesemine

Ei, juttu ei tule kodutöödest. Eks inimesed ikka lahka omavahel teiste elusid ja ilmselt olen minagi kedagi paika pannud stiilis "eks ta neid vanu mehi armastab seetõttu, et tal omal isa ei olnud" (ei ole reaalsest elust võetud!). Vähemalt mulle endale on sellised avaldused tol hetkel ilmselt tõena tundunud. Ma ei usu (mälu is a bitch, teatavasti), et oleksin teadlikult kellegi kohta valet rääkinud a la "ta on muidu jube vastik, ja teate juba ta ema oli mõrtsukas ja isa vägistaja!" Igatahes lugesin eile lugu sellest, kuidas keegi dotsendiproua olevat Mallukat lastekodulapseks ja joodikute järeltulijaks sõimanud. No eks ikka mäletame, et oma emaga Mallukal parimad suhted polnud ja keegi "perekonda lähemalt tundev isik" teadis rääkida, et omal ajal olevat tal kodus pidusid peetud. Järeldame, et vanemad olid alkohoolikud ja laps toimetati lastekodussse, loogiline ju?! Kunagi oli ju Perekoolis isegi teema, et kes need blogijad päriselus on, tahaks jubedalt pikantseid seiku teada.  Naljakas, kuidas inimestele sellised asjad meeldivad. Ega muidu ju Kroonika ei ilmuks ka. Tõde tõeks, aga enamus sellistest juttudest on kas puhas vale või siis kellegi elav fantaasia. Ma saan aru, et kooliajal sai selliseid asju huviga kuulatud ja ahhetatud, aga no eks isegi siis päris kõike ei usutud. Aga, et sa lähed Internetti ja päriselt kirjutad oma "tõe" sinna üles? Täiskasvanud inimesena? Kunagi sai ju üks paarike sellega lausa kuulsaks. Üle laipade tähtede poole, sest haiget said ilmselt paljud. Kas selle peale üldse mõeldi? Mõni läheb niimoodi hulluks kui teda maha jäetakse ja hakkab endist armastust poriga üle valama, aga sageli tehakse seda ka täiesti võhivõõraste suhtes. Kadedus? Võimas tunne, mis tekib sellest, et oled teiste sensatsioonijanuste jaoks infoallikaks? Ma vist olen nii mõttetu inimene, et keegi pole eriti kusagilt kinni hakanud. Naljakas on see, et kuigi ma olen seesugust musta pesu pesemist pigem naistele omaseks pidanud, siis mu enda elust on juhtumid 100% ainult meestega seotud olnud. Meenub, et kunagi katkestas üks noormees minuga suhted seetõttu, et üks teine noormees, keda tundsin, oli talle minu kohta rääkinud "asju, mida ma kuulda ei tahaks". Oma teada ei teadnud too tüüp küll ühtki säärast asja mu kohta. Teine käis ja lõksutas lõugu, et ma olevat ta armuke, kuigi tegelikult oli haiglaselt armukade oma tüdruku peale, kes minuga suhtles - selline tüüpiline naisepeksja (seda ta ka oli), kelle pruudil ei võinud ühtegi sõpra olla. Kolmas oli Tähtsast Ministeeriumist üks keskealine meestöötaja, kes läks minu ülemusele kaebama, et miks selliseid idioote (nagu mina) tööle võetakse, aga minule oma probleemidest rääkima ei tulnud. See viimane masendas mind ausalt öeldes kõige rohkem, sest ma ei uskunud, et üks "täiskasvanud inimene" võib nii õel olla - ma olin siis 23, äsja koolist tulnud, ei taibanud veel kõike ning selle asemel, et noort kolleegi aidata või isegi vihjata, et too miskit valesti teeb, minnakse teda selja tagant mustama. Hiljem olen arvanud, et tegelik probleem ei olnud üldse mina, vaid just nimelt mu ülemus, kellele oli vaja koht kätte näidata - "värbab siin igasugu lollpäid!". Või siis oli härral lihtsalt halb päev.
Või on mu kogemused nii meestekesksed seetõttu, et naised oskavad oma õelust paremini varjata? Et tegelikult kogunes kusagil grupp, kus minu näoga voodoo nukku nõeltega torgiti. Naised on mulle tavaliselt ikka oma antipaatia näkku paisanud - tänan teid selle eest! Või kui keegi teab minuvihkajate gruppe, siis ma ühineks meelsasti.

Teisipäev, oktoober 07, 2014

On halba, aga on ka palju head

Saaks see jama juba ometi läbi! Õudne on avastada, kui palju on su ümber kitsarinnalisi, pahatahtlikke, kontrollivajadusega inimesi, kes ainult ootavad hetke, mil oma "tõde" sulle peale suruda ja sind "traditsioonilistele normidele" allutada. Või siis räägitakse asjadesse süvenemata hoopis mingist aiaaugust. Või muust august. Olen teada saanud, et perekond on ainult laste kasvatamiseks mõeldud üksus, elukaaslane tähendab hoopistükkis armukest ning kui keegi julgeb selle peale suured silmad teha, siis vastatakse malbe naeratuse saatel, et "see on ju kõigest minu arvamus", mis sest, et selle arvamuse järgi peaks sinu meelest kogu elu ikka käima ka. Samas arvamus "ela ise ja lase teistel samamoodi elada" on räige pealesurumine ja propaganda.
Või siis arvamus, et SAPTK on küll üks jube äärmuslaste kamp, aga tegelikult on ju vastasleer nad ellu kutsunud - oli vaja seda teemat tõsta siis üldse, näete, mis nüüd juhtus! Ega jah, oli vaja seda orjust kaotama hakata - tänu sellele see Ameerika kodusõda ju puhkeski! Miks te ei ole vait ega kannata nagu õige eestlane?!
Tegelikult tahtsin ma hoopis positiivsetest asjadest kirjutada nagu näiteks see, et kutsuke, kelle operatsiooni toetuseks raha koguti, sai opile ja tervise tagasi. Mul tuli kohe pisar silma selle peale, kuidagi väga kaasa elasin. "Debiilikud hoolitsevad ju ikka loomade eest, kui meil on samal ajal sadu lapsi näljas!" Raha saadi oodatust pea poole rohkem ning ülejäänud läks Tartu koduta loomade varjupaigale. Midagigi head tehtud vahelduseks.
Teiseks sai nädalavahetusel Winny Puhhi kaemas käidud. Sealgi ei saanud ilma "põhiteemata" - külalisesineja väljakuulutamise ajal hakati saalist spontaanselt "Varro Vooglaid!" karjuma. Naersin. Baari järjekord oli poole tunni pikkune ning otse meie nina all said odavamad joogid otsa ning alles olid vaid käsitööõlled ning kangem kraam. Järsku märkasin, et kohviaparaadi taga on üks purk Alexandrit ja teine Gin Long Drinki. Eeldasin, et omadele peitu pandud, aga otsustasin riskida ja läks õnneks. Müüdigi. Uskumatust õnnest tiivustatuna otsustasin lava ette trügida. Ja läks ka see korda. Korra kukkusin, aga aidati ilusti üles. Lava ees oli saun ja kari palja ülakehaga mehi. Kas see läheb trennina kirja, kui oled kaetud võõraste inimeste higiga? Kõik olid väga sõbralikud ja rõõmsad. Ilmselt olid enne end Internetis kommenteerides välja elanud. Jooke müüdi klaastaaras, esimest korda nägin sellist asja kontserdi puhul ja see oli ometigi Winny Puhh, mitte Andrea Bocelli, ning ühtki verist pead ei hakanudki silma. Lõpus kutsuti kõik naised veel lavale kah, aga loomulikult olin ma sel hetkel WC-sse suundunud. Ahjaa, WC-s pakkus üks neiu mulle kvaliteetsiidrit. Ka selliseid inimesi veel on.

Reede, oktoober 03, 2014

Tibi oma pärdikuga ukse taha!*

Ma ei tea, miks ma üldse mingeid netikommentaare loen, aga kas sellised kommentaarid on tõesti normaalsed artikli all, mis lakooniliselt käsitleb seda, kuidas keegi meesterahvas mõisteti oma elukaaslase lapse löömises süüdi:
Pöörake tähelepanu ka plusside ja miinuste vahekorrale. Ütleme nii, et 80% kommentaaridest on tegu õigustavad ning kõigi nende juures on plusshääli rohkem kui miinuseid. Artiklis pole mainitud sõnagagi kui vana lapsega tegu oli ega muid asjaolusid.
Minu jaoks on selline reaalsus kuidagi jahmatav. 

* ka nii arvab keegi kommentaator

Neljapäev, oktoober 02, 2014

Poleks üldse vaja poodi minna...

Aga mõnikord lihtsalt on. Siis, kui su mantel näeb välja nagu oleksid selle mõnelt kodutult röövinud ja su teksased rebenevad lisaks kampsuni alla jäävatele kohtadele ka põlvest puruks (jah, mina olengi see eit, kellel on ainut 1 paar teksaseid). Mantli ostmine idee poolest nii keerukas olla ei saanudki - mantleid ju ometi on, eks, aga teksased on alati üks piin, sest need peavad ju jalas istuma ka, aga sellega on vist kõigil keeruline.
Niisiis suundusin oma ihnsuses Osturallile. Ei lasknud end häirida ja sukeldusin kohe üleriiete osakonda. Ja mida ma näen, niikaugele kui silmad ulatuvad - joped, joped, joped ja veelkord needsamused. Feministist sootu kohta kannan ma kahtlaselt sageli seelikuid ja seetõttu jääb jope minu puhul ära. Lõpuks leidsin kusagilt nurga tagant ka ühe ühtlaselt musta hunniku, mis osutus mantliteks. Enamik olid sellised matusemeeleolu tekitavalt üdini mustad, materjalist, mis tõmbab kogu tolmu ja valged karvad enda külge ning võimalikult kotja lõikega. Ja siis ma läksin ja ostsin endale Desiguali mantli. Ehk siis täiuskil kombo - Guessi käekott ja Desiguali mantel, mida ma siin ise alavääristanud olen. Õnneks ei näinud see Desiguali mantel välja nagu need popid kirjud variandid. Igatahes on mul nüüd mantel, mis on seljas igal teisel tädil, aga ma lihtsalt olen selline, et kui plaan on miskit ära osta, siis ma seda ka teen, mitte ei kammi veel kuu aega lootusetult kogu linna poode läbi. Kohtasin kolleegi, kes imestas, et miks ma netist ei telli ometi. Mantlit ja teksaseid ma tellida ei julge - tellid talvemantli ja kohale tuleb hommikumantel äkki? Küllalt neid variante netis üleval, kus enam-vähem nii juhtunud on. Kodus muidugi L. kohmas, et siuke õhuke lirakas ongi vä, lugesin tootekirjeldust siis ja tõesti - sügismantel. No kurat, ma loodan, et ma ikka ära ei külmu nüüd, pool ööd ei saanud selles hirmus magada. Lase veel loll poodi. Pigem on mul küll kehal alati palav ning käed-jalad külmetavad hoolimata sellest kui paksud kindad-saapad mul on. Ma mäletan, et kunagi kui mul sulejope oli, siis pidin pidevalt end siseruumides poolalasti kiskuma, sest palavus tappis. Sügismantliga ehk seda jama ei ole...Õigustan siin enda lolli ostu.
No pükstega läks paremini, kõigepealt kahmasin enda arust oma number olevaid pükse sületäie ja avastasin, et see mis ühel firmal on minu number, ei ole seda teisel firmal (ja isegi sama firma teisel lõikel) mitte, telli siis niimoodi netist. Segadust tekitas veel üks neiu oma emaga, kellele ema pükse ette söötis ja kes siis nördinult kiljatas, et "eeti muškiie!" Ehmatasin siis kah ära, et äkki sobran ka mina meeste pükstes. Ega see ju pähe tulnud, et naisteosakonnas meesteriideid ei müüda. Igatahes tähelepanek poodide kaubavalijatele - tänapäeva noored peavad "regular fit" teksaseid meeste omadeks. Normaalse lõikega (slim fit, eelistatult skinny fit) pükste hulgas leidus aga ka üks paar minu numbrit ja sain enne mantli hinda maksnud püksid rohkem kui poole odavamalt kätte. Success!
Tegelikult ju inimestele osta meeldib. Psühholoogiline rahuldus. Eriti juhul, kui tekib tunne, et oled midagi head erakordselt odavalt saanud. Jama on see, kui kodus avastad, et poes silma teinud rõivaese pole sugugi see, mida sa tegelikult ihaldasid ja oled koju tassinud veel hunniku jama, mida sul tegelikult üldse vaja ei ole ja vajalik asi jäi ikka ostmata. Mul juhtub seda tavaliselt toidupoes - lähed piima ostma ja pärast on kott pungil igasugu rokka, mille järele kodus enam üldse isu ei ole ja piim jääb ikka toomata.
Siis ma mõtlesin veel stiilile. No ma ju tahtsin tegelikult militaarstiilis kaherealist mantlit, mis sobiks mu tanksaabastega. Ostsin naiseliku lõikega mantli, mille juurde sobiksid ideaalselt kõrge kontsaga saapad, mida mul (veel) ei ole. Kuidas inimesed suudavad endale mingi stiili tekitada ja seda joont siis hoida ka? Ma võin ju mõelda, et oh, ma olen nüüd selline karm eit, aga kogemata proovin roosat kleiti selga ja näe, sobib ning ostangi ära. Kas see tuleb sellest, et olengi nii eklektiline persoon, et ühe stiiliga piirdumine on võimatu või siis vastupidi mu olemus ei vaja mingeid stiile, sest hoolimata roosast kleidist olen ma ikka see sama vastik mõrd? Kas välimus ikka peegeldab sisemust? Ma ei usu tegelikult, kuigi seda eeldatakse ja enamus sellest lähtub.

Kolmapäev, oktoober 01, 2014

Reklaamindusest

Reklaamindus on üks valdkond, kus ma ei suudaks töötada isegi siis, kui selle eest mulle ikka väga kõvasti makstaks. Või kui see oleks mingi eluline sundus, teeksin oma tööd ilmse põlgusega. Ma saan aru, et oma kaupa müüa on ju kuidagi vaja, kuid reklaamindus on mu meelest siiski täielik raha põletamine, mis tegeleb inimeste madalate tungidega manipuleerimisega.
Eile siis üritas turundusguru Ekke Lainsalu õigustada ABC Kinga idiootlikku kampaaniat. Artikli all olid seekord päris nutikad kommentaarid (vähemalt siis, kui mina veel lugesin seda) - kui eesti tarbija on niivõrd hinnatundlik, siis sellised suure raha eest tehtud tähelepanuäratus kampaaniad ei tasu ennast ära. Nojah, jäi meelde küll, et selline pood on olemas (tegemist on ju vana ettevõttega, ilmselt enamik teab niigi, et ta olemas on), kuid see ei tähenda, et ma sealt ostu teeksin - igas kaubanduskeskuses on mitmeid kingapoode, ostan ikkagi sealt, kus on mulle sobiv hinna-kvaliteedi suhe. Pigem teavad need, keda kampaania labasus häiris, nüüd sellest poest mööda käia. Samas ei täitnud kampaania mu meelest ka selle tegelikku eesmärki, sest vähemalt mina küll aru ei saanud (ja ma ei olnud ainus), mis vahe on siis sellel kõrget ja madalat staatust näitaval kingal...Ahjaa, tegelikult polnud see ju vanade heade reklaamide kõrval midagi ekstreemset.
Sellest kampaaniast rääkimata on välja uuritud, et tänapäeva inimestel on välja kujunenud reklaamipimedus. Me pöörame tähelepanu vaid neile asjadele, mis meile huvi pakuvad, müra on niigi palju meie ümber ja oleme õppinud ennast sellest välja lülitama. Ka TV pakub juba varianti, kuidas näha huvipakkuvaid saateid ilma reklaamipause talumata. Ses osas on FB näiteks üks väga tänuväärne turunduskanal - inimesed saavad ise valida, kelle reklaami näha soovitakse, aga ka selle variandi eelised on enamik ettevõtteid maha suutnud mängida oma "jaga ja võida" kampaaniatega. Ma saan aru, et enamik teeb neid ilmselt inertsist - kõik teevad ju, ei viitsita midagi originaalsemat välja mõelda, aga algselt ilmselt loodeti, et jagamine mõjub justkui sõbra soovitusena. No tegelikult ei mõtle enam keegi niimoodi, kõik saavad aru, et sõber ei soovita sulle midagi heast tahtest vaid tahab lihtsalt endale tasuta manti saada.
Turundus. Ma alati imestan kui keegi räägib, kuidas see on põnev ala. Oeh, meile sunniti see ka ülikoolis kohustusliku ainena kaela. Ok, õppejõud oli muidugi fun ja entertaining, mida üks turundusinimene ju olema peabki, ja enamikule sellest piisas ka. Sisu oli muidugi "baseeruv psühholoogial ja majandusteoorial", tegelikult lihtsalt levinud stereotüüpidel ja talupojaloogikal. Või on selleks tõesti eraldi teadusharu vaja, et aru saada, kuidas orienteeruda tuleb massidele või just vastupidi eristumisele? Meil ollakse kahjuks arusaamisel, et tuleb kõigile labaselt lajatada - sama reklaam ustest ja akendest, võimalikult mittemidagiütlev või siis labaselt šokeeriv ja rääkimapanev. Aga valimiste ajal ju need suured lõustad seintel töötasid, miks siis koguaeg mitte? Mulle on õnneks mulje jäänud, et reklaamida tuleb seda kaupa, mida muidu ei ostetaks.