Esmaspäev, september 30, 2013

Minu Vietnam

Millegipärast ei suuda ma kirjutada (kahtlustan, et viga on selles, et olen leidnud inimese, kellega rääkida...) ja seetõttu otsustasin, et minu missioon siin elus saab olema võimalikult palju lugeda. No on neid asju siis palju, mida mulle teha meeldib? Magada, süüa? Noh, need nagu hästi terve elu täitmiseks ei sobi, või noh, eks nad sobivad ikka aga minusugusel tekiks vist siiski süümepiinad. Järele jääbki lugemine, mida saab veel edukalt ka söömise ja voodis vedelemisega ühildada - minu arvates väga hästi õnnestunud elu eesmärgi valimine minu poolt! Õnneks ei saa mind ka egoismis süüdistada, sest oma panuse rahvastiku taastootmisse olen andnud - et siis tehtud! On aeg vilju maitsma hakata ja elu nautima hakata, sest no mida mul veel ühiskonnale anda on.
Igatahes, raamatuid kirjutatakse palju ja ometi peab ju keegi neid lugema ka. Raamatukogusse minnes tuli välja, et ma ei olnud sugugi ainuke, kes selle mõtte peale tulnud oli, sest avariiulitel laiutasid vaid Barbara Cartlandid ja Sandra Brownid - mõistlikumate asjade jaoks tuli end järjekorda panna ja oodata. Selle peale õnneks suurem osa veel tulnud ei olnud ja nii kui mõni uuem teos tagasi tuuakse, pannakse see nüüd kohe minu tarvis leti alla ootele. Kesklinnas elamise võlud.
Otsustasin lihtsamalt alustada ning jätkata sealt, kus mul kunagi pooleli jäi ehk siis "Minu"-sarja raamatud. Erilist huvi pakkus "Minu Vietnam", sest no kes see normaalne inimene ikka sülelapsega võõrale maale kolib. Üldiselt mõeldakse ju lapsepuhkusele jäädes, et tore, nüüd saab vähemalt poolteist aastat rahus kodus passida ja kustutatakse kõik reisipakkumisi täis reklaamkirjad postkastist avamata ära, no heal juhul poole aasta pärast vaadatakse, et kodu lähedale spa-sse vist võiks isegi minna. Laps tahab ju rahu, kuni aastase imikuga perekonna külastamine ja külaskäigud on tegelikult kuritahtlik hoolimatus nagu ühest paarkümmend aastat vanast pereelu õpikust lugeda võib. Eks see ole tänapäeval juba ekstreemsus aga ega minagi tunnen sügavat ebamugavust mõeldes kasvõi teise Eesti otsa sõitmisele - mis siis veel pikema reisi nautimisest rääkida. Ega ausalt öeldes ei jäänud ka sellest Vietnami-raamatust muljet, et autor seda seiklust täiel rinnal nautinud oleks. Üldse jäi mulje, et ega see tema südamesoov ja tahtmine olnudki, mees lihtsalt tuli välja geniaalse ideega, et lapsepuhkus kombineeritult vanemapalgaga on ju ideaalne tasustatud puhkus. Ahjaa, esiteks tahtis ta ju suisa Iraani sõita. No ma ei tea, ma oleks ilmselt sellise mõttearenduse peale mehele tigedal toonil seletanud imikuga kooselu eripärasid aga nagu näha ei olegi kõik eesti naised sellised vastikud vigisejad nagu mina. Moslemimaa võlud jäävad küll kõrvale aga reisimõttest mees ei loobu - tundub, et naine püüab eelseisvast seiklusest mõelda nii vähe kui võimalik, isegi lähedastele teatatakse viimasel minutil ning alles siis tunneb ta, et noh, nüüd siis vist peab minema kui juba lubatud sai. Ausalt öeldes muutub see seiklushimuline abikaasa juba raamatu alguses mulle vastumeelseks ning raamatu käigus suudab ta seda muljet vaid süvendada. Eks muidugi esmamulje ongi peamine ja tegelikult ju leidub raamatuski kohti, kus isa lapsega kahekesi koju jääb ja ema kinno saab minna või kus on selgelt kirjas, et mees on nõus naise soovil alati kodumaale tagasi pöörduma aga siiski olen ma oma peas otsustanud, et see mehike on üks ebaküps ullike. Ma tõesti vabandan asjaosaliste ees, sest kujutan ette, et ma suudaks ka vabalt oma mehest nii rääkida, et inimesed mul pead paitaks ja küsiks, et miks me ometi lahku pole läinud. Igatahes on peategelane vapper naine, kes lisaks enamasti üksinda võõra riigiga kohanemisele (mehel pole kohaneda vaja, tema seikleb pidevalt üksinda ringi) sõidab veel kuuendat kuud rasedana rongiga Vietnamist Hiina ja Venemaa kaudu Eestisse - sest no mehe meelest oleks lennuk liigne priiskamine kui saaks palju huvitavama seikluse endale lubada ning jätab mehe kurvastuseks sünnitamata kohalikus riigihaiglas - kuigi see oleks ju mehe meelest ülivinge kogemus ning pealegi saaks laps eluaeg uhkustada, et dokumentides on tema sünnikohaks Vietnam. Ehk on tegemist tõelise eesti naise etaloniga, kes kõik vaikides ära kannatab ja jõudumööda kannatusi ka nautida püüab? Muidugi on lihtne kritiseerida elustiili, mis su enda omast kõvasti erineb - olen ma ju kellapealt päevagraafiku pooldaja ning leian, et see on laste kasvatamiseks üks valutumaid meetodeid kuigi nullib ära igasugused eksprompt otsused aga no eks neid on saanud teha ja saab ka hiljem kui lapse esimestel eluaastatel, mil tal normaalne päevakava välja võiks kujuneda. Võib-olla on minu negatiivse suhtumise põhjuseks pigem kahtlus, et tegelikult on lastega reisimine kukepea ja otsin raamatust tunnistust sellele, et see mitte nii ei ole? Inimloomusele on ju omane negatiivsete asjade unustamine ja kindlasti on tagantjärele mõeldes igasugune reis pigem positiivsete mälestuste allikas, nii et kui suudate, siis andke aga minna. Mina vist ei suuda ja loen raamatuid edasi.