Neljapäev, juuni 14, 2012

Mina olengi odav tööjõud

Ega see õppimine hästi mõju - viimasel ajal on mind vaevanud inspiratsioonirikkad mõtted sellest, mida kõike karjäärialaselt edendada saaks aga õnneks tabas mind eile enne magamaminekut valgustus. Nimelt meenus see anekdoot töökast valgest mehest ja palmi all pikutavast neegrist - valge mees soovitab neegril tööd teha. Aga miks? - küsib neeger. No et teed palju tööd ja lõpuks on nii palju raha, et saad palmi all pikutada. Neeger vaatab enda ümber ringi ja sügab kukalt.
Igasugune ohjade enda kätte haaramine ja initsiatiivikus viivad lõppkokkuvõttes selleni, et raha saab küll ilmselt rohkem olevat aga vaba aega ei ole enam üldse. Kuhu jäävad siis Maslow püramiidi kõrgemad astmed - eneseteostus ja tunnustus? Selle olen ma tegelikult osavalt lahendanud - koolis saab alati käia, elukestev õpe ikkagi ja keegi ei käsi koolis õpitut päriselus rakendada. Niimoodi ju professoriks saadaksegi! Mitte, et mul see ambitsioon oleks - ma olen ikka selline, kellele meeldib hästi tehtud töö eest kiita saada, mitte teisi õpetada. Orjamentaliteet, noh. Ei mina kupja kohta ihka. Mind rõõmustab teadmine, et ma saaksin ka karjääri edendamisega edukalt hakkama aga ma lihtsalt ei...viitsi. Peaks äkki naiste palgataseme tõstmise nimel pingutama ja tõestama, et klaaslage pole või siis just selle klaaslae üles leidma? Ah, mis nüüd mina, elan niisama kah hästi - nõudmised pole kõrged. Sellest, et mul naisena on lihtsam laisk olla kui meestel, kes peavad tundma soostereotüüpset painet - sina pead perekonda ülal pidama, olen juba kirjutanud.
Mis mõttes ma suudaksin nii palju enamat? Miks ma pean? Miks ma pean ronima mööda karjääriredelit - ma ju tean, mis seal tipus ees ootab - mitte ühtegi vaba minutit, vastutusekoorem, rebenenud närvid, magamata ööd jne. Mulle piisab teadmisest, et ma olen kõigeks võimeline.
Eile sai vesteldud lastehoiu kasvatajaga. Läks just peale tööd koristama, sest mingit miinimumpalka muul moel kokku ei saa. Tunnitasu kasvatajana olevat 1.80 eurot. See on masendav - inimene on kõrgharidusega, töötab südamelähedasel ametil aga see ei võimalda tal inimesemoodi ära elada. Ma ei tea, mida ma sellisel juhul teeksin. Ilmselt valiks teise eriala või läheks sinna, kus rohkem makstakse. Oma lapsele tuleb õpetada, et sellistest "perspektiivitutest" erialadest kaarega eemale hoiaks. Saan aru, miks mul ei lubatud kirjandust õppima minna.
Meil osteti töö juurde ebanormaalselt suur telekas. Lõuna ajal vahime Simpsoneid ning reedel on kontoriläbu jalgpalli vaatamisega. Normaalse karjääri puhul mul seesugust võimalust ilmselt poleks. No telekas ehk oleks, aga vabadust ja aega seda vahtida mitte. Mina kui igavene puberteet, eelistan siiski vabadust kõrgelennulisele karjäärile.

Teisipäev, juuni 12, 2012

Vihma käest räästa alla

Pole vist mõtet kaevata puhkusenädala ilma üle, praegune paistab veel hullem olevat. Räästa alla sattusin hoopis oma magistritööga. Nimelt sain oma kirjale kenasti jaatava vastuse ning lisaks ka ühe teema pakkumise, millega olin esmapilgul nõus, sest see päästaks mind ära mingi jubeda uuringu tegemisest ning võõraste inimeste intervjueerimisest aga tegelikult on see juhendaja pakutud teema üks hunt lambanahas. Esiteks sisaldab see kahte jubedat valdkonda, mida ma sugugi ei armasta ega tunne, hoolimata sellest, et olen mõlemat mingil määral õppinud - Euroopa Liit ja õigus. Teiseks on tegemist "intrigeeriva" teemaga nagu mu koolipoolne juhendaja leidis - tõsi ta on, tegemist on teemaga, mis ka päriselt kedagi huvitaks ja midagi mõjutaks ning hoidku jumal selle eest kui keegi üles kaevab, et minusugune sellest mingit magistritööd kirjutab - juhul kui see töö kehv tuleb - kui hea tuleb, siis aupaistel peesitan ma muidugi meeleldi. Ja kolmandaks tegeleb selle teemaga Eestis üks inimene, kes mind nii kümme aastat tagasi avalikus teenistuses selja taga mustamas käis - krt, ma olin NII noor, et mõeldagi on hirmus ja tema lõi mulle veel noa ka selga! Mis siis kui tema mulle retsensendiks pannakse? Tema mind kindlasti ei mäleta aga minu jaoks on ta üks oluline verstapost tollases ebaõnnestumiste jadas - inimene, kes pani mind oma esmases valitud erialas ja avalikus teenistuses üldse pettuma.
Aga eks ma muidugi kirjutan selle töö valmis, mis mul üle jääb, sest selle suur pluss on siiski see, et eelduseks on minupoolne materjalidesse kaevumine mitte kellegi rumalate küsimustega tülitamine või küsitava tasemega andmeanalüüsi teostamine.
Aga puhkus - noh, puugi sain, herilase käest nõelata kah - mida veel tahta?